2-20-9137/82 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Neve Uudelt, Ele Liiv, Siret Siilbek

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.11.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-9137

Kohtuasi

Rosamilia Consulting hagi Nexd OÜ vastu 18 500 euro

ja viivise väljanõudmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.02.2024 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Nexd OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

16 966,63 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Rosamilia Consulting (välismaine füüsilisest

isikust ettevõtja Davide Rosamilia, välismaa registrikood

03821310137), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Andres Vinkel

Kostja Nexd OÜ (registrikood 11514601), lepingulised

esindajad vandeadvokaadid Karl Erik Esko ja Henri

Torop

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 06.11.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 15.02.2024 otsuse resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4 muutmata,

kuid muuta selle põhjendusi.

2. Harju Maakohtu 15.02.2024 otsus on jõustunud osas, milles maakohus jättis

rahuldamata Rosamilia Consulting nõude Nexd OÜ vastu 1850 euro ulatuses

(resolutsiooni p 3).

3. Jätta Nexd OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Nexd OÜ kanda.

2-20-9137

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Rosamilia Consulting (hageja) esitas 23.06.2020 Harju Maakohtule Nexd OÜ (kostja) vastu

hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 18 500 eurot ja 23.06.2020

seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 320,27 eurot.

1.1. Hagiavalduse kohaselt olid hageja ja kostja 05.12.2019 sõlminud konsultatsioonilepingu

(leping). Tegemist on töövõtulepinguga, millega hageja pidi kostjale osutama järgmisi

teenuseid: kirjutama kord kvartalis uurimustöö koos teksti- ja pildimaterjaliga, kord kuus

artikli koos teksti- ja pildimaterjaliga, ning kord nädalas blogi artikli koos teksti- ja

pildimaterjaliga (tööd). Leping jõustus 01.01.2020 ja oli sõlmitud 12-kuuks, s.o tähtajaga kuni

01.01.2021.

1.2. Kostja pidi hagejale tööde eest tasuma 1850 eurot kuus. Kostja tasus hagejale tasu ainult

kahe kuu (s.o 2020. a jaanuari ja veebruari) eest.

1.3. Kostja teavitas hagejat 03.04.2020 kirjaga, et soovib lepingu p 4.2 alusel üles öelda, seal

toodud täpsemale ülesütlemise alusele viitamata. Kostja ei suutnud COVID-19 pandeemia

mõjude tõttu oma kohustusi täita.

1.4. Kostja sai lepingu lõpetada p 3.2 alusel, mille järgi tuleb kostjal hagejale maksta tasu

kõigi kuude eest, mis lepingu tähtpäeva saabumiseni oli jäänud. Kuna lepingu lõppemiseni

oleks jäänud üheksa kuud, tuleb kostjal hagejale maksta tasu 16 650 eurot (= 1850 × 9).

Lisaks on kostjal hagejale tasumata 2020. a märtsi tööde eest 1850 eurot.

2. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et leping on tähtajaline käsundusleping.

Pooled rääkisid lepingu läbi. Seejuures selgitas hageja kostjale, et lepingu kestvus (s.o

miinimumtähtajaga 12 kuud) on talle oluline. Lepingu ülesütlemine on eelkõige

õiguskaitsevahend (võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 4), kuid hageja ei ole lepingut

rikkunud. Kostja ajutised majanduslikud raskused ei andnud alust leping üles öelda. Lepingut

sai korraliselt üles öelda p 3.3 alusel. Lepingu erakorralise ülesütlemise alus tulenes VÕS §-st

631. Lepingu p 3.2 andis kostjale õiguse leping erakorraliselt üles öelda, kui kostja järgib

selles toodud tingimusi. Kostja ülesütlemisavaldus on toimetu ning leping lõppes tähtaja

saabumisega. Hageja nõue ei ole käsitatav leppetrahvina. Hageja ei nõua kahju hüvitamist,

2

2-20-9137

vaid lepingu täitmist. Hageja nõue ei ole hea usu põhimõtte vastane. Viivise vähendamiseks

puudub alus.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3.1. Kostja vastuväidete kohaselt sundis COVID-19 pandeemia teda tegema ulatuslikke

kulude kokkuhoiule suunatud ümberkorraldusi oma tegevuses, et vältida püsivat

maksejõuetust. Kostja käive on oluliselt langenud. Lepingu ülesütlemine oli paratamatu.

Kostja on hagejale tasunud kõigi osutatud teenuste eest, sh tasus kostja 14.09.2020 hagejale

2020. a märtsi tööde eest.

3.2. Hageja nõue on liigkasuvõtlik – hageja nõue ületab lepingu alusel makstud tasu kolm

korda. Hagejale ei tekkinud lepingu ülesütlemisest kahju ega muid negatiivseid tagajärgi.

Hageja nõue on sisuliselt leppetrahvi nõue. Kostja palub leppetrahvi vähendamist nullini.

3.3. Kostja hüvitamiskohustuse hageja ees välistab ka lepingu p 10.1 (vääramatu jõud).

Kostjal ei olnud mõistlikult võimalik ette näha ega vältida pandeemia põhjustatud tagajärgi

ega sellest tingitud takistusi lepingu täitmisel. Lepingu p-st 10.1 tulenes alus see erakorraliselt

üles öelda.

3.4. Lepingu ülesütlemist puudutavad kokkulepped on vastuolus seaduse, sh hea usu

põhimõttega. Kui kostja peaks hagejale maksma tasu ilma, et hageja kostjale teenust osutaks,

tähendaks see seda, et sisuliselt on kostja ülesütlemise õigus välistatud.

3.5. Kostja taotleb ka viivise vähendamist.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas 15.02.2024 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 16 650 eurot ja viivise 316,63 eurot. Menetluskulud jäid kostja kanda.

4.1. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 08.12.2019 konsultatsioonilepingu, mille p-de 1 ja

5.1 kohaselt tuli hagejal konsultandina osutada kostjale järgmisi teenuseid: kirjutada kord

kvartalis uurimustöö koos teksti- ja pildimaterjaliga, kord kuus artikli koos teksti- ja

pildimaterjaliga ning kord nädalas blogi artikli koos teksti- ja pildimaterjaliga tasuga 1850

eurot kuus. Lepingu p 3 järgi on lepingu tähtajaks 12 kuud lepingu jõustumise kuupäevast.

Kumbki pool võib lepingu 12-kuu pikkuse miinimumtähtaja lõpus üles öelda, teavitades

sellest kirjalikult 30 päeva ette. Vastavalt lepingu p-le 12 kohaldatakse sellele Eesti

materiaalõigust. Kostja teavitas 03.04.2020 kirjaga hagejat lepingu lõpetamisest suutmatuse

tõttu oma kohustusi lähitulevikus täita ülemaailmse COVID-19 pandeemia mõjude tõttu tema

äritegevusele, viidates seejuures lepingu p-dele 4.2 ja 10.

4.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võib tellija töövõtulepingu VÕS § 655 lg 1 järgi

igal ajal üles öelda. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda

kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku

hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult

omandada.

3

2-20-9137

4.3. Lepingu p 3.2 kohaselt, kui kostja ütleb lepingu üles enne miinimumtähtaja lõppemist,

siis on hagejal õigus täielikule kompensatsioonile vastavalt p-le 4.1, korrutatuna

miinimumtähtaja lõpuni jäänud kuude arvuga. Lepingu p 10 järgi ei vastuta pool teise poole

poolt kantud kahju eest, mis tuleneb poole kohustuste täitmise hilinemisest või takistusest

poolest mitteoleneval põhjusel, mida pool ei saanud ega saa mõistlikult vältida.

4.4. Ainuüksi COVID-19 viiruse levik ei ole käsitatav sellise vääramatu jõuna, millest saaks

järeldada, et kostjal oli alus lepingu lõpetamiseks. See välistab VÕS § 97 lg 1 kohaldamise.

Ehkki COVID-19 viiruse leviku tõttu tuli tarvitusele võtta meetmeid selle levimise

takistamiseks ning see tõi endaga kaasa ajutisi piiranguid ja ebamugavusi, siis ei saa seda

pidada mõjuvaks põhjuseks, mis takistanuks kostjal lepingu täitmisega jätkata. Kooskõlas

VÕS § 76 lg-ga 1 tuleb sõlmitud lepingut täita.

4.5. Vääramatu jõu esinemisel ei vastuta võlgnik oma rikkumise eest (VÕS § 103 lg 1), kuid

vääramatu jõud ei ole lepingu lõpetamise aluseks. Kostja ei ole tõendanud rikkumise

vabandatavust.

4.6. Ainuüksi maksustatava käibe vähenemine 2020. a teises kvartalis, ei saa olla aluseks

lepingu lõpetamiseks. 2020. a kolmandas kvartalis on kostja maksustatav käive samuti

vähenenud, kuid sellele vaatamata suurenes kostja töötajate arv. Alates 2020. a neljandast

kvartalist on kostja maksustatav käive pidevalt kasvanud. Kostja ei ole tõendanud, et lepingu

aluseks olnud asjaolud oleksid oluliselt muutunud ja olemasolevatel tingimustel lepingu

täitmise jätkamine oleks kostja jaoks toonud kaasa äärmiselt ebamõistlikke tagajärgi.

4.7. Kokkuvõttes ei olnud COVID-19 pandeemia mõjuvaks põhjuseks, mis takistanuks kostjal

lepingu täitmist jätkata. Seega ei olnud kostjal alust lepingut p-de 4.2 ja 10 alusel üles öelda.

Leping ei lõppenud kostja 03.04.2020 tehtud tahteavaldusega ning see on toimetu. Hagejal on

VÕS § 76 lg-te 1 ja 2 alusel õigus nõuda kostjalt kokkulepitud tasu maksmist. Lepingu

täitmise nõue ei ole hea usu põhimõtte vastane. Seda enam, et pooled pidasid enne lepingu

sõlmimist läbirääkimisi lepingutasu, tähtaja ja lepingu lõpetamise tingimuste üle. Lepingu

sõlmimise vabadus võimaldab igaühel endal otsustada kas, kellega, mis tingimustel ja sisuga

leping sõlmida.

4.8. Kuna pooled ei leppinud kokku leppetrahvis, ei ole kostja viited selle vähendamisele

VÕS § 162 lg 1 järgi asjakohased.

4.9. Kuna maakohus rahuldas hageja tasunõude, siis tuleb kostjalt välja mõista ka viivis alates

04.04.2020 VÕS § 113 lg-s 1 toodud määras 294,79 eurot. Viivise vähendamiseks ei ole alust.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

kohus rahuldas hagi ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses

rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse peamiste väidete kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 637

lg-t 3 ning VÕS § 76 lg-id 1 ja 2, kui leidis, et kostja on kohustatud hagejale maksma

kokkulepitud tasu ka perioodi eest, millal hageja ei ole kokkulepitud töid teinud. Lepingu p

3.2 ei reguleeri mitte lepingujärgse tasu maksmist, vaid leppetrahvi tasumise kohustust, kui

leping lõpeb ennetähtaegselt. Kostja ei öelnud lepingut üles p 3.2, vaid p 4.2 alapunkti (ii)

alusel. Kui leping oligi kehtiv, nagu maakohus leidis, siis ei saanud hagejal olla nõuet lepingu

4

2-20-9137

p 3.2 alusel. Kuna hageja pole töid teinud, siis ei ole hagejal kostja vastu ka tasunõuet. Hageja

ei ole kostjale ka arveid esitanud.

5.2. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138

ning VÕS § 6 lg-id 1 ja 2. Hageja ei ole nõuet esitanud heauskselt, sest hageja ei teinud

lepingu alusel rohkem sooritusi. Hageja kasutab ära kostja rasket olukorda ja sisuliselt

rikastub kostja arvelt. Lepingu lõpetamine ei tekitanud hagejale ka kahju. Kostja toimis

majandusraskustes olles hageja huve parimal viisil arvesse võttes. Lepinguvabaduse põhimõte

ei ole piiramatu.

5.3. Maakohus rikkus tõendite hindamise nõudeid (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

232 lg 1), jättes tuvastamata, et kostja ütles lepingu 03.04.2020 erakorraliselt üles või et kostja

õigus leping üles öelda tuleneb lisaks lepingu p-le 4.2 ka VÕS § 196 lg-st 1, alternatiivselt

lepingu p-st 3.2 või VÕS § 655 lg-st 1. Otsus on ka vastuoluline, sest otsuse p-s 33 leidis

maakohus, et pooled vaidle selle üle, et kostja lõpetas lepingu 03.04.2020. See, et kostja

majandustegevuse senisel kujul jätkamine muutus võimatuks, vastas lepingu p 4.2 alapunktis

(ii) toodud alusele, mis võimaldas lepingu üles öelda ühe poole maksejõuetuks muutumisega.

Kostja ei oleks lepingu täitmisega toime tulnud ega suutnud majandustegevusega jätkata.

Kostja käive oli kiires languses. Samuti jätsid kostja enda lepingupartnerid kostja ees

kohustused täitmata. Maakohus oleks pidanud kontrollima lepingu ülesütlemise kehtivust ka

VÕS § 196 lg 1 järgi, sest lepingus ei ole piiratud lepingu ülesütlemist seadusest tulenevatel

alustel. Kui VÕS § 196 lg 1 ei kohaldu, siis pidi kohus kontrollima lepingu ülesütlemist VÕS

§ 655 järgi. Töövõtjal on VÕS § 655 alusel ülesütlemise korral õigus nõuda kokkulepitud

tasu, kuid arvesse tuleb võtta tasunõuet vähendavaid asjaolusid, st seda, kas töövõtja sai oma

tööjõudu rakendada teisel viisil.

5.4. Hageja nõue on käsitatav leppetrahvi nõudena. Lepingu p 3.2 näeb ette, et juhul kui

kostja rikub kohustust (s.o ei täida lepingut tähtaja lõpuni), on ta kohustatud hagejale maksma

rahasumma, mis vastab kokkulepitud tasule lepinguperioodi lõpuni. Leppetrahvi

vähendamiseks esineb VÕS § 162 lg-st 1, alternatiivselt VÕS § 655 lg-st 1, tulenev alus.

Leppetrahv ületab kolmekordselt lepingu alusel tegelikult osutatud teenuste eest tasutud

summat. Hagejale ei tekkinud lepingu lõpetamisega mistahes kahju. Läbirääkimistel pakkus

hageja kostjale nii kuuekuulist kui ka 12-kuulist lepingut. Hageja oli valmis sõlmima ka

lühema perioodiga lepingu, kui kostja maksab hagejale kõrgemat kuutasu. Kuuekuulise ja 12-

kuulise lepingu kuutasu hinnavahe oli 1750 – 1580 = 170 eurot. Järelikult soovis hageja iga

kuu kohta, mille võrra lepingu tähtaega lühendati, lisatasu 170 ÷ 6 = 28,33 eurot, mis 1750

eurost moodustab 28,33 ÷ 1750 × 100 = 1,62%. Seega, kui tegelikkuses kestis hageja ja

kostja vaheline leping 12 kuu asemel kolm kuud ehk üheksa kuud ettenähtust vähem, siis

läbirääkimisi arvestades oleks hageja olnud valmis nõustuma kuutasuga 1850 + (9 × 1,62%) =

2119,73 eurot. Kuutasude vahe on 2119,73 – 1850 = 269,73 eurot. Kolmekuulise perioodi

peale oleks hageja sellisel juhul saanud täiendavat tasu summas 809,19 eurot. Kolmekuulise

perioodi eest eelnimetatud kõrgema kuutasu saamata jäämine oleks maksimaalne kahju, mis

hagejale oleks saanud tekkida. Hageja nõutav leppetrahv ületab seda 20-kordselt.

5.5. Kuna hagejal ei ole kostja vastu põhinõuet, ei saa hagejal olla kostja vastu ka

viivisenõuet.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja jäi

maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

5

2-20-9137

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta

rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon vaidlustatud osas muutmata, kuid osaliselt tuleb

muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

8. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on

maakohtu otsuse vaidlustanud osas, milles hagi rahuldati ja menetluskulud jäeti kostja kanda

(s.o resolutsiooni p-d 1, 2 ja 4). Kuna hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, on otsus

TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega hageja nõue kostja vastu jäi

rahuldamata 1850 euro ulatuses (resolutsiooni p 3).

9. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas hagejal on õigus nõuda

kostjalt tasu (kompensatsiooni) selle eest, et kostja soovis öelda lepingu üles enne selle

miinimumtähtaega. Sealhulgas vaidlevad pooled selle üle, kas ja millisel alusel oli kostjal

õigus leping üles öelda ning kas hageja kompensatsiooni nõue on käsitatav lepingujärgse tasu,

leppetrahvi või mõne muu nõudena. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse lahendamisel

TsMS § 652 lg-st 1 lähtudes aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud.

10. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu kvalifikatsiooniga, mille järgi maakohus pidas

hageja nõude õiguslikuks aluseks töövõtulepingut (VÕS § 635 lg 1). Otsus on selles osas ka

ebapiisavalt põhjendatud, sest otsusest ei selgu, miks maakohus pidas lepingut

töövõtulepinguks (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8). Lepingu õigusliku iseloomu

kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud

tõlgendamisreeglitega (RKTKo 28.10.2020, 2-17-17756/159, p 15 teine lõik).

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb poolte vahel sõlmitud lepingut käsitada käsunduslepinguna

VÕS § 619 lg 1 järgi.

10.1. Lepingu p 1.1 kohaselt pidi hageja kostjale kirjutama kord kvartalis uurimustöö koos

teksti- ja pildimaterjaliga, kord kuus artikli koos teksti- ja pildimaterjaliga, ning kord nädalas

blogi artikli koos teksti- ja pildimaterjaliga (tõlge tl 19). Tegemist oli igakuiste sisuloome ja

turundustekstide kirjutamisega veebi (tl 97, p 4).

10.2. VÕS § 619 järgi kohustub käsunduslepinguga käsundisaaja vastavalt lepingule osutama

käsundiandjale teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma selle eest tasu, kui selles

on kokku lepitud. Kuigi nii töövõtuleping kui ka käsundusleping on teenuse osutamise

lepingud, vastab leping, mille sisuks on teenuse osutamise protsess, mitte tulemuse kui sellise

saavutamine, VÕS §-s 619 sätestatud käsunduslepingu mõistele. Ringkonnakohtu hinnangul

tuleneb lepingust selgelt, et lepingu sisuks oli teenuse osutamise protsess, mitte tulemuse kui

sellise saavutamine. Seega oli poolte vahel käsundussuhe.

11. Lepingu ebaõige kvalifitseerimise tõttu tuvastas maakohus ebaõigesti ka lepingu

ülesütlemise aluse, s.o VÕS § 655 lg 1. Kostja väljendas 03.04.2020 avalduses tahet leping

üles öelda, märkides, et ülemaailmse COVID-19 pandeemia tõttu ei suuda ta lähitulevikus

oma kohustusi täita (tõlge tl 25). Ringkonnakohtu hinnangul ütles kostja lepingu p 3.2 alusel

korraliselt üles.

11.1. VÕS § 29 lg 1 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest

tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on

määrav lepingupoolte ühine tahe. Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha,

6

2-20-9137

tõlgendatakse lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik

seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg-s 4 sätestatu tähendab lepingu

objektiivset tõlgendamist mõistliku isiku positsioonilt, kes lähtub mõlema lepingupoole

arusaamadest (RKTKo 10.07.2023, 2-20-11960/54, p 12.1). VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi tuleb

lepingu tõlgendamisel mh arvestada lepingu olemust ja eesmärki.

11.2. Pooled on lepingus eristanud ülesande tühistamist (inglise keeles Cancellation of

Assignment – tl 4 pöördel ja 19 pöördel, p 3) ning lepingu lõpetamist (inglise keeles

Termination – tl 4 pöördel ja 19 pöördel, p 4). Vastavalt on pooled leppinud kokku ka lepingu

korralise ülesütlemise õiguses (tõlge tl 19 pöördel, p 3 alapunktid), ning lepingu erakorralise

ülesütlemise alustes (tõlge tl 19 pöördel, p 4.2).

11.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjal ei olnud alust öelda lepingut

erakorraliselt üles lepingu p 4.2 alapunkti ii) alusel. Osundatud säte andis kostjale õiguse

leping koheselt lõpetada, kui pool läheb pankrotti, likvideerimisele, alustatakse menetlust

ettevõtte ümberkorraldamiseks ja/või kui ilmneb, et üks pool on enam kui 30 päeva

maksejõuetu (tõlge tl 19 pöördel). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole pankrotis ega

likvideerimisel, samuti ei ole alustatud menetlust kostja ümberkorraldamiseks. Ainuüksi see,

et kostja käive vähenes 2020. a I ja II kvartalis (tl 97, p 4 ja tl 102), ei anna alust pidada

kostjat maksejõuetuks. Muid asjaolusid ei ole kostja esile toonud.

11.4. Lepingu p 3.2 kohaselt, juhul kui Nexd ütleb lepingu üles enne miinimumtähtaja

lõppemist, siis on Konsultandil õigus täielikule kompensatsioonile vastavalt punktile 4.1,

korrutatuna miinimumtähtaja lõpuni jäänud kuude arvuga (tõlge tl 19 pöördel). Hageja on

selgitanud, et lepingu p-s 3.2 on p 5.1 asemel ekslikult viidatud lepingu p-le 4.1 (tl 109, p 7,

teine lõik). Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Ringkonnakohtu hinnangul tulenes kostjale

lepingu p-st 3.2 õigus leping korraliselt üles öelda (TsÜS § 75, VÕS § 29 lg 1 ning lg 5 p-d 1

ja 4). Sellel seisukohal oli hageja ka hagiavalduses (tl 1 pöördel, p 5), kuigi on maakohtu

menetluses olnud ka arvamusel, et ainus lepingu ülesütlemise alus sai tuleneda VÕS §-st 631

(tl 108, p 4). Hageja seisukoht ei ole aga põhjendatud. Lepingu p-l 3.2 puuduks sisu, kui

sellest ei tuleneks lepingu korralise ülesütlemise õigust. Seejuures reguleerivad lepingu p-d

3.1 ja 3.3 p-s 3.2 toodust erinevaid olukordi. Lepingu p 3.1 kohaselt on õigus leping üles

öelda 90-päevase etteteatamise tähtajaga, millisel juhul on kostjal ka kohustus maksta

hagejale kompensatsiooni (tõlge tl 19 pöördel). Lepingu p 3.3 reguleerib koostoimes p-ga 4.1

aga lepingu ülesütlemist olukorras, kus pool ei soovi, et leping muutuks tähtajatuks. Kuna

VÕS § 631 on dispositiivne säte (VÕS III (2021), § 631, p 4), võisid pooled lepingu p-s 3.2

kokku leppida ka lepingu ülesütlemise õiguses sõltumata põhjusest ja ilma, et kostja sellest

hagejat eelnevalt teavitaks. Lepingu korralise ülesütlemise puhuks leppisid pooled lepingu p-

s 3.2 ka kokku, et kostja maksab hagejale tasu (lepingus nimetatud kui kompensatsioon – tl 19

pöördel, p-d 3.2 ja 5.1) vastavalt lepingu p-le 5.1 korrutatuna miinimumtähtaja lõpuni jäänud

kuude arvuga. Kuna käsundisaajale ei tulene seadusest õigust öelda tähtajaline

käsundusleping korraliselt üles (v.a VÕS § 630 lg 3), ei ole tavapäratu, et pooled leppisid

selleks puhuks kokku kompensatsiooni maksmise. Lepingu sõlmimisele eelnenud

kirjavahetuses on hageja selgelt väljendanud, et ma ei saa nõustuda 90-päevase väljaastumise

klausliga ilma ühegi põhjuseta, kuna hind mida me pakkusime on 12-kuuks lukustatud leping,

mis kujutab endast meiepoolset pühendumist seoses ressurssidega ning teatavat kindlust

seoses pikaajalise partnerlusega (Davide Rosamilia 28.11.2019 kell 11.44 saadetud e-kiri –

tõlge tl 24). E-kiri kinnitab, et pooled arutasid lepingu korralise ülesütlemisõiguse üle ning

lepingu ülesütlemine 90-päevase etteteatamise tähtajaga ei olnud hagejale vastuvõetav.

Lepingu sõlmimine selles toodud tingimusel on loogiline jätk lepingueelselt poolte vahel

arutatule.

7

2-20-9137

11.5. Ringkonnakohtu hinnangul sätestas leping ülesütlemise alused ammendavalt. Pooled

leppisid kokku lepingu korralise ja erakorralise ülesütlemise alustes ning reguleerisid

detailselt nendega kaasnevad tagajärgi – seejuures on tagajärjed erinevad, sõltuvalt sellest,

millisel alusel leping üles öeldakse (tõlge tl 19 pöördel, p-d 3 ja 4). Lepingu p 11.1 kohaselt

moodustas leping kogu poolte vahelise kokkuleppe lepingu esemega seoses (tõlge tl 20).

11.6. Lisaks selgitab ringkonnakohus, et vääramatu jõud ei ole õiguskaitsevahend ega

üldjuhul ka ülesütlemise alus. Vääramatu jõud on vastuväide, mis välistab üksnes teatud

õiguskaitsevahendite kohaldamise. Reeglina on vääramatu jõu mõju ajutine ega too kaasa

lepingu täitmise võimatust. Kuigi lepingujärgse hinna või teenuse osutamise kulu vahekorra

oluline muutumine võib kaasa tuua VÕS § 97 tuginemise võimaluse (st käsundisaajal on

õigus nõuda lepingulise tasu suurendamist ning läbirääkimiste ebaõnnestumise korral leping

üles öelda), ei ole kostja seda teinud. Kuna kostja ei ole asjaomaseid nõudeid esitanud, siis ei

ole VÕS § 97 lg 1 asja lahendamisel asjakohane.

12. Kuna pooled leppisid lepingu p-s 3.2 kokku, et kostjal tuleb lepingu ennetähtaegsel

lõpetamisel maksta hagejale tasu kõigi kuude eest, mis jäid lepingu tähtajast puudu (tõlge tl

19 pöördel), rahuldas maakohus hageja hagi 16 650 euro ja viivise osas põhjendatult. Lepingu

p 3.2 järgi ei sõltunud tasu maksmine sellest, kas hageja jätkas teenuse osutamisega.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tasu (kompensatsiooni) näol ei olnud tegemist

leppetrahviga, kuid täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 436 lg 1 ja §

442 lg 8).

Lepingu p-s 3.2 toodud tasu maksmise kohustus ei seondunud lepingu rikkumisega, mis on

leppetrahvi olemuslik tunnus (VÕS § 158 lg 1). Lepingu p 3.2 garanteeris hagejale

kokkulepitud tasu kuni lepingu miinimumtähtaja lõpuni. Seega ei vasta poolte lepingu p-s 3.2

sisalduv kokkulepe leppetrahvi tunnustele ja VÕS § 162 kohaldamiseks ei ole alust. Hageja

väljendas kostjale lepingueelsetel läbirääkimistel selgelt, et pelgalt lepingu korralise

ülesütlemise õiguse andmisega hageja ei nõustu ning et hagejal on huvi „12-kuuks lukustatud

lepingu“ vastu (tõlge tl 24). Pooled pidasid lepingu tingimuste (sh tähtaja) üle läbirääkimisi,

mistõttu ei saa lepingut pidada ka tüüptingimustega lepinguks (VÕS § 35 lg 1).

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja nõue vastuolus hea usu põhimõttega (TsÜS §

138 lg 1 ja VÕS § 6 lg 2). Hageja nõue vastab sellele, milles pooled lepingu p-s 3.2 kokku

leppisid. Ainuüksi lepingust tuleneva õiguse maksmapanemine ei võimalda järeldada, et nõue

on hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja väited, et hageja soovis ära kasutada kostja rasket

olukorda ja kuritarvitada lepingus toodud õigusi, ei ole põhjendatud.

14. Eelnevast tulenevalt jääb maakohtu otsuse resolutsioon vaidlustatud osas muutmata ja

kostja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 alusel kostja kanda.

16. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab

maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse

jõustumist.

8

2-20-9137

(allkirjastatud digitaalselt)

9