Legislator Case Law & Legislation
1-07-10462/119 AI generated

1-07-10462/119 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

Case Number 1-07-10462/119
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)
Decision Date

Legislator summary

AI generated

1-07-10462

Legislator headnote

AI generated

1-07-10462/119 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium: 1-07-10462

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

1-07-10462

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 14. september 2011 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-07-10462 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Paavo Randma Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 22. augusti 2011 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu O.O (O.O) määruskaebus RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 390 ringkonnakohus määras: jätta Tartu Maakohtu 22. augusti 2011 määrus muutmata

ja süüdimõistetu O.O

määruskaebus rahuldamata.

Edasikaebamise kord

KrMS § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud

Tartu Maakohtu 20.10.2011 otsusega mõisteti O.O süüdi KarS § 114 p 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 11 aastat vangistust. Sama maakohtu otsusega mõisteti O.O-lt välja KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskulu summas 48 214,30 krooni, so 3081 eurot riigi tuludesse.

Tartu Ringkonnakohtu 04.03.2011 otsusega tühistati eelnimetatud maakohtu otsus osaliselt, so O.O süüdimõistmises KarS § 114 p 1 järgi ning mõisteti O.O süüdi KarS § 117 lg 1 ja § 118 lg 2 järgi ning KarS § 63 lg 1 alusel mõisteti talle karistuseks 7 aastat vangistust. Kohtuotsus jõustus 10.05.2011 Riigikohtu määrusega.

Eelnimetatud maakohtu otsus on pööratud täitmisele ning menetluskulude sissenõudes on kohtutäitur Rita Lohu algatanud O.O suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 191/2011/1359.

16.08.2011 esitas O.O taotluse ajatada menetluskulude tasumine täiteasjas nr 191/2011/1359. Karistuse kandmisel ajal kinnipidamisasutuses puudub O.O sissetulek ning ta palub rahalise nõude ajatamist kuni tema vabanemiseni, kui ta saab suutlikuks täita oma võlakohustust.

- 2 -

Esimese astme kohtu määruse sisu

Maakohus jättis O.O taotluse täitemenetluse ajatamiseks täiteasjas 191/2011/1359 rahuldamata. Maakohus viitas TMS §-le 45, KarS § 82 lg-le 5 ning KrMS §-le 423.

Maakohus pidas vajalikuks märkida, et kohtuotsuse jõustumise ajal oli O.O eelvangistuses, mis KarS § 68 lg 1 alusel loetakse vangistuse hulka. Viitega KarS § 82 lg-le 5

juhtis maakohus tähelepanu asjaolule, et O.O vangistusest vabanemisel hakkab kulgema 7-aastane menetluskulude sissenõudmise aegumistähtaeg. Seega leidis maakohus, et O.O-le jääb pärast vangistusest vabanemist aega Tartu Maakohtu 20.10.2010 otsuse järgi

3081,46 euro menetluskulude tasumiseks 7 aastat. Maakohtu hinnangul ei ole asjaolu, et võlgnikul puuduvad karistuse kandmise ajal sissetulekud, mõjuv põhjus täitmise ajatamiseks.

Määruskaebuses esitatud taotluste sisu

O.O esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistamist ja täiteasja 191/2011/1359 peatamist kuni tema vangistusest vabanemiseni.

O.O märgib, et maakohus ei arvestanud asjaolu, et ta ei hoia kõrvale kohustuse

täitmisest ning tal on kohtutäituriga sõlmitud suuline kokkulepe võlgnevuse tasumiseks igakuiselt 10 eurot, millest esimene osa on tal juba tasutud. O.O on seisukohal, et kohus, jättes tema vangistuse jooksul täitemenetluse TMS § 45

alusel peatamata, asetab tema pere raskesse olukorda. Naine ja 4 väikest last, kes igakuiselt

toetavad teda rahaliselt, peavad oma toidulaua kõrvalt ülemäära kannatama, kui tema

täitemenetlust ei peatata. O.O leiab, et kuna KarS § 82 lg 5 järgi aegumine peatub

vangistuse ajaks, on tal pärast vabanemist piisavalt aega võlgnevuse tasumiseks, asetamata seajuures oma kohustusi pere õlgadele.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb lõppjäreldustes jätta muutmata ja O.O määruskaebus rahuldamata, kuid muuta tuleb maakohtu määruse põhjendusi.

O.O esitas maakohtule taotluse ajatada tema suhtes läbiviidava täitemenetluse aluseks olev rahaline nõue kohaldades sealjuures KrMS § 424. Maakohus, tuginedes KarS § 82 lg-le 5,

KrMS §-le 431 ja § 432 lg-le 1,4 jättis O.O taotluse täitemenetluse ajatamiseks

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub põhimõtteliselt maakohtu sellesisulise otsustusega

lõppjäreldustes, st O.O taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuid leiab, et maakohus on õigele tulemusele jõudnud ekslike põhjenduste kaudu.

Esmalt on väär maakohtu viide ainuüksi TMS §-le 45 ning kohtul tulnuks taotlust lahendades lähtuda KrMS §-st 423 ja §-st 424 ning seda järgnevatel põhjustel.

Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et maakohtunik on taotlust lahendades tegutsenud

täitmiskohtunikuna, tuginedes lahendi tegemisel KrMS §-le 431 ja § 432 lg-le 1,4. Vastavalt KrMS §-le 22 on täitmiskohtunik maakohtu kohtunik, kes täidab KrMS-iga pandud ülesandeid

kohtulahendi täitmisel ainuisikuliselt. KrMS-is ei sätesta, justkui täitmiskohtuniku pädevuses oleks sekkuda täitemenetlusse ning seeläbi otseselt ka kohtutäituri tegevusse, millise pädevuse annab TMS § 45. Kuivõrd KrMS-ist ei tulene täitmiskohtuniku õigust hinnata täitemenetluse kui terviku peatamise, pikendamise või ajatamise võimalusi, ei ole O.O taotluse hindamine täitmiskohtuniku poolt ainuüksi TMS § 45 alusel õigustatud. Puutuvalt O.O taotluse

- 3 -

lahendamisse, tulnuks täitmiskohtunikul käesoleval juhul oma pädevuse raames juhinduda otsustuse tegemisel KrMS §-st 423 ja §-st 424.

Maakohus on õigesti ja asjakohaselt viidanud KrMS §-le 423, kuid jätnud täielikult viitamata ja

käsitlemata KrMS §-st 424 tuleneva. Kuigi maakohus on rikkunud menetlusõigust, jättes tuginemata ja hindamata asjakohasest sättest tulenevat, ei ole ringkonnakohtu hinnangul tegemist sellise rikkumisega, mida apellatsioonimenetluses ei oleks võimalik kõrvaldada. Seega peab ringkonnakohus vajalikuks muuta üksnes maakohtu määruse põhjendusi.

KrMS § 423 kohaselt järgitakse kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste sissenõuete sissenõudmisel KrMS sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta.

KrMS § 424 kohaselt võib kohus mõjuvate põhjuste olemasolu korral süüdimõistetu taotlusel

määrusega pikendada või ajatada kuni ühe aasta võrra rahalise karistuse tervikuna või ositi tasumise tähtaega või määrata selle tasumise kindlaksmääratud tähtaegadel osade kaupa.

O.O maakohtule esitatud taotluse sisust nähtub, et kuigi ta on soovinud kohtuotsusega

väljamõistetud ja täitemenetluse aluseks oleva nõude ajatamist, tuleb taotluse motiividest

lähtuvalt tõlgendada seda menetluskulude tasumise tähtaja pikendamise taotlusena (tl 100)

põhjusel, et O.O on avaldanud soovi alustada kohtuotsusega väljamõistetud menetluskulude tasumist pärast tema vabanemist kinnipidamisasutusest.

Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et kriminaalmenetluskulude tasumist on KrMS §-st 424 tulenevalt võimalik pikendada üksnes ühe aasta võrra. Käesoleval ajal kannab

O.O talle karistuseks mõistetud 7 aasta pikkust vangistust. Seega on O.O taotluse tervikuna rahuldamine tulenevalt KrMS §-st 424 välistatud.

Puutuvalt KrMS §-s 424 sätestatud mõjuva põhjuse olemasolusse, leiab ringkonnakohus, et

mõjuva põhjusena on võimalik käsitleda objektiivseid asjaolusid, mille tulemusena on

süüdimõistetu suhtes menetluskulude tasumine kohtuotsuses märgitud viisil ebamõistlik või

võimatu. Oluline on rõhutada, et üldjuhul toimub menetluskulude tasumine süüdimõistvas kohtuotsuses näidatud viisil ning üksnes erandlike asjaolude valguses on võimalik muuta juba kindlaksmääratud rahalise nõude tasumise viisi. Seega on õige maakohtu poolt leitu, et asjaolu,

mille kohaselt ei ole süüdimõistetul karistuse kandmise ajal sissetulekuid, ei ole selliseks mõjuvaks põhjuseks, mis tingiks menetluskulude tasumise tähtaja pikendamise. Ühtlasi puudub ringkonnakohtu arvates alus arvata, et O.O suudaks pärast tasumise tähtaja pikendamist ühe aasta võrra olla enam võimeline menetluskulude tasumiseks kui käesoleval ajal. Nimetatud

veendumust ei muuda ka O.O määruskaebuses toodud väited pere kannatuste kohta juhul, kui kohus ei pikenda temalt väljamõistetud menetluskulude tasumise tähtaega.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu mõttekäiguga, justkui põhjusel, et O.O-lt kohtulahendiga väljamõistetud menetluskulude sissenõudmise aegumistähtaeg saabub KarS § 82 lg 5 järgi 7 aasta pärast, on tal aega 7 aastat nõuet tasuda. Iseenesest võib nimetatud põhjendus

olla tõelevastav, sest enne 7-aastase aegumistähtaja saabumist on riigil õigus O.O-lt väljamõistetud menetluskulude tasumist nõuda, kuid siinkohal on maakohus jätnud tähelepanuta aegumise kui sellise mõtte. Nimelt kaitsevad KarS §-s 82 sätestatud aegumistähtajad eelkõige võlgnikku ja seda riigi eest, kes ei ole suutnud ettenähtud piisava aja möödudes tagada isikule

mõistetud karistuse või seoses sellega määratud nõuete täitmist. Seega ei ole õige käsitleda aegumistähtaega kui võlgnikule ettenähtud aega tasuda riigile väljamõistetud summad, vaid kui aega, mille möödudes ei ole võlgnikul enam tasumiskohustust.

- 4 -

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb lõppjäreldustes jätta muutmata ja O.O määruskaebus rahuldamata.

Tiit Lõhmus

Maarika Kuusk

Paavo Randma