3-24-3041/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Villem Lapimaa, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

25.11.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-3041

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba

paigutada X kinnipidamiskeskusesse

Menetlusosalised

Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Julia

Novodevitšenski von Jung

Puudutatud isik X , esindaja riigi õigusabi korras

v.adv Aleksei Ratnikov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 06.11.2024 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 06.11.2024 määruse peale.

2. Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 06.11.2024 määrus

muutmata.

3. Tõlkida käesolev määrus inglise keelde, v.a osa „Asjaolud ja menetluse käik“.

Selgitus

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse

kättesaamisest (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 05.11.2024 Tallinna Halduskohtule taotluse

anda luba pidada X kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse (KPK) välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 362 lg 1 alusel kuni kaheks kuuks, kuivõrd

isiku suhtes esineb VRKS § 361 lg-s 1 nimetatud põhimõte ja § 361 lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud

kinnipidamise alused. Isiku põgenemise ohtu kinnitavad väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeeluseaduse (VSS) § 68 p-s 6 nimetatud asjaolud.

Taotluse kohaselt väljastati Maroko kodanikule X (sünd XX.XX.XXXX) Eesti pikaajaline

viisa (kehtivusega 06.07.2023–04.07.2024) osalemiseks MTÜ Eesti Avatud Noortekeskuste

Ühendus noorte projektis, samuti lühiajaline töötamise registreering. Isik viibis Eestis

10.07.2023 kuni umbes 17.06.2024. Oma sõnutsi olid tal töötatud aja eest saada puhkuse

3-24-3041

päevad ja ta läks reisima. Ta sõitis Portugali, lootes seal tööd leida, kuid ei õnnestunud.

Seejärel suundus Austriasse, kus elas umbes nädal aega hotellis ning siis esitas rahvusvahelise

kaitse taotluse.

Isik saadeti 04.11.2024 Dublini III määruse alusel Eestisse ning PPA pidas ta VSS § 15 lg 1

alusel 48 tunniks kinni. Küsitlemise käigus avaldas isik soovi esitada rahvusvahelise kaitse

taotlus. PPA võttis taotluse vastu, muutis kinnipidamise alust ning kinnipidamine jätkus

VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel. Esineb isiku põgenemise oht (VSS § 68 p 6). Isik oli

teadlik, et tema viisa kehtib kuni 04.07.2024 ja ta on kohustatud lahkuma oma

kodakondsusjärgsesse riiki, kuid selle asemel jätkas ebaseaduslikku viibimist Schengeni alal.

VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, kuna esineb

isiku põgenemise oht. Lisaks puudub PPA-l isiku suhtes usaldus. PPA-le teadaolevalt

puuduvad isikul sotsiaalsed sidemed Eestiga ning tal puudub Eestis elukoht. Vabaduses

viibides võib isik hakata menetlusest kõrvale hoiduma. Võimalikku ebaseadusliku piiriületust

saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega.

Veel ei ole alustatud VRKS § 15 lg-s 1 toodud toimingutega. PPA peab VRKS § 18 lg 2

kohaselt kontrollima esitatud andmete õigsust, taotleja väidete usutavust ja muid asjaolusid

ning teeb selleks vajalikke menetlustoiminguid (Riigikohtu lahend nr 3-19-1068).

Esineb ka VRKS § 361 lg 2 p-s 5 nimetatud alus. PPA võttis isiku Dublini III määruse raames

tagasi. Isik peeti 04.11.2024 kell 18.20 VSS § 15 lg 1 alusel kinni välismaalase Eestist

lahkuma kohustamise menetluse korraldamiseks. Isikul puudub alates 04.07.2024 alus viibida

Schengeni alal. Haldusmenetlus välismaalase Eestist lahkuma kohustamiseks algab tema

teavitamisega menetlusest või tema suhtes esimese menetlustoimingu tegemisega. PPA oli

alustanud isiku kinnipidamise ajal lahkumisettekirjutuse tegemise menetlust suulise

vestlusega. Selle käigus esitas isik rahvusvahelise kaitse taotluse. Enne kui isik esitas

rahvusvahelise kaitse taotluse, oli PPA teda teavitanud väljasaatmise kohustusest. Seega on

alust arvata, et puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse

täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks.

2. Tallinna Halduskohus andis 06.11.2024 määrusega loa pidada X kinni ja paigutada

ta kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui

06.01.2025 (k.a).

Taotlus tuleb rahuldada VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel. PPA kinnitusel ei ole veel VRKS § 15 lg-

s 1 toodud toiminguid teostatud. PPA peab VRKS § 18 lg 2 kohaselt kontrollima esitatud

andmete õigsust, taotleja väidete usutavust ja muid asjaolusid ning tegema selleks vajalikke

menetlustoiminguid.

Esineb isiku põgenemise oht (VRKS § 361 lg 21 koosmõjus VSS § 68 p-ga 6). Vaidlust ei ole

selles, et isik ei ole Schengeni alalt lahkunud pärast Eesti väljastatud viisa kehtivuse lõppu,

vaid selle asemel reisinud Euroopas ringi ning lõpuks taotlenud rahvusvahelist kaitset

Austrias. Seejuures on isik kinnitanud küsitluse käigus, et Austrias rahvusvahelise kaitse

taotlemine oli tema ainus viis Euroopasse jääda. Samuti on isik kinnitanud, et ta oli teadlik, et

pärast viisa kehtivuse lõppemist puudub tal seaduslik alus viibida Schengeni alal. Ühtlasi on

isik küsitluse käigus selgitanud, et varjupaiga taotlemine ei olnud tema peamine soov, vaid ta

tahtis Euroopas töötada; ta ei saa Marokosse tagasi minna. Isiku käitumisest ja hoiakutest

järelduvalt esineb oht, et vabaduses viibides asub ta ennast PPA eest varjama. Asjaoludest

nähtuvalt on isik teadlikult jätkanud ebaseaduslikku viibimist Schengeni alal ning selle asemel

et naasta koduriiki, on isik püüdnud oma viibimist seadustada rahvusvahelise kaitse taotluse

esitamisega Austrias. Sellist käitumist ei saa lugeda hoolsale ja õiguskorda järgivale isikule

omaseks, mistõttu on põhjust järeldada, et isik ei pruugi vabaduses olla PPA-le enam

2(4)

3-24-3041

kättesaadav. Seda enam, et isik on küsitluse käigus märkinud, et toimis sõbra soovitusel, kuna

Austrias on rahvusvaheline kogukond ning nad panustavad migratsiooni rohkem.

PPA on õigesti märkinud, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes

usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-

24-17, p 13). Isikut ei huvita õiguskorra järgmine. Seetõttu puudub ka usaldus, et isik oleks

vabaduses viibides PPA-le kättesaadav, et menetleda isiku rahvusvahelise kaitse taotlust.

Isiku kinnipidamine ja KPK-sse paigutamine kuni kaheks kuuks ei ole ebaproportsionaalne

meede, arvestades eesmärki tagada isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse

menetluses. Tõhusamate alternatiivide puudumisel on taotletav meede mõõdukas.

Olukorras, kus VRKS § 361 lg 2 p 4 eeldused on täidetud, puudub vajadus analüüsida

kinnipidamise lubatavust VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel.

3. X esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotleb Tallinna

Halduskohtu 06.11.2024 määruse tühistamist ning uue määruse tegemist, millega jätta PPA

taotlus rahuldamata.

Puudutatud isik on ausalt rääkinud temaga seotud asjaoludest ning kinnitab, et teeb PPA-ga

koostööd ega põgene. Ta oleks kättesaadav ka pagulaskeskuses või kindlaksmääratud

elukohas elades. Ohuhinnangus ei ole arvestanud kaebaja ütlustega ega temaga seotud

asjaoludega. Põgenemise ohu esinemise kriteeriumid on küll kirjeldatud VSS §-s 68, kuid

ohtu tuleb hinnata konkreetsest isikust ja olukorrast lähtudes. Riigikohus on asjas nr 3-20-

2119 (p 18) märkinud, et põgenemisohu esinemist ei ole kohane põhjendada sellega, et

põgenemisohtu pole alust välistada. Sealhulgas võib põgenemisohu hindamisel tähtsust

omada see, kui isik pöördub kohe pärast Eestisse sisenemist ise lähimasse piirivalvepunkti ja

esitab samal päeval rahvusvahelise kaitse taotluse – see võib kinnitada tegelikku ja juba

Eestisse saabumise hetkel eksisteerinud tahet seadustada oma Eestis viibimine. Jääb

arusaamatuks, miks arvab kohus, et on tõenäoline, et vabaduses viibides ei pruugi puudutatud

isik olla menetlustoiminguteks kättesaadav. PPA ja kohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks

ei ole kaalutud nt kindlaksmääratud elukohas elamist ja PPA-s registreerimist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse

kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning

vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 sätestatud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on

riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ning riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-d 6 ja 9). Asi on võimalik

lahendada ilma PPA-lt määruskaebuse kohta seisukohta küsimata. Ringkonnakohus ei pea

vajalikuks arutada määruskaebust kohtuistungil (HKMS § 265 lg 5 teine lause).

5. Halduskohtu 17.09.2024 määrus on seaduslik ja põhjendatud ja määruskaebuse väited ei

anna alust tühistada halduskohtu määrust. Ringkonnakohus nõustub määruse põhjendustega

ning ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2).

6. VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral

kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Normi peamine eesmärk on

tagada taotleja kättesaadavus rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate

asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (intervjuudeks). Väljaselgitamist

vajavad asjaolud seonduvad eelkõige pagulase staatuse aluseks olevate väidete

kontrollimisega (nt tagakiusamise kartust põhistavad asjaolud), mis eeldavad isiku isiklikku

osalust ja kättesaadavust (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p 18.2). Samas aitab

selle normi kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele. Puudutatud isik on

3(4)

3-24-3041

esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse ja menetlus on alles algamas. PPA-l tuleb

rahvusvahelise kaitse vajaduse hindamiseks puudutatud isikuga põhjalikult vestelda ja

kõrvutada tema ütlusi muude kogutud tõenditega, aga ka päritoluriigi teabega. Neid

toiminguid ei saa teha puudutatud isiku osaluseta.

7. Kuna ainuüksi vajadus teha eespool nimetatud menetlustoiminguid ei tingi taotleja KPK-

sse paigutamist, peab kinnipidamiseks esinema põhjendatud kahtlus, et kinnipidamiseta võiks

isik Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, st isikust peab lähtuma põgenemisoht

(vt Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1.–18.5 ja seal viidatud kohtupraktika;

Tallinna Ringkonnakohtu 24.01.2023 määrus nr 3-22-1649, p 11). VRKS § 361 lg 21 järgi

käsitatakse VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud põgenemisohuna seda, kui esineb mõni VSS §-s

68 nimetatud asjaolu. VSS § 68 kehtestab siiski üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu

kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb

vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu

05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13). KPK-sse

ei saa paigutada rahvusvahelise kaitse taotlejat, kelle põgenemise tõenäosus on väike. Loa

andmine on kinnipidamise võimaliku kestuse ja isikust lähtuvate ohtude osas prognoosotsus,

st ohu jaatamiseks ei pea see olema realiseerunud. Kuna esmakordsel paigutamise taotlemisel

ja loa andmisel tuleb tegutseda piiratud informatsiooni tingimustes, piisab esmakordse loa

andmiseks sellest, et KPK-sse paigutamine on vajalik ja ei ole ilmselgelt mittemõõdukas

(Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p-d 12 ja 14).

8. PPA väitis õigesti, et puudutatud isiku puhul saab jaatada põgenemisohtu VSS § 68 p 6

kohaselt – välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan

järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Isiku senised

selgitused tekitavad põhjendatud kahtluse, et ta ei soovi jääda rahvusvahelist kaitset taotlema

Eestis, vaid reisida edasi mujale Euroopasse. Isik on sõna ja teoga juba näidanud, et ta ei hooli

Schengeni alal rändamisel reeglitest (oli teadlik viisa kehtivusaja lõppemisest ja Schengeni

alalt lahkumise kohustusest), vaid liigub tööd ja paremaid majanduslikke tingimusi otsides

sinna, kuhu ise õigeks peab. Ta ei tulnud PPA-sse taotlema rahvusvahelist kaitset esimesel

võimalusel. Eestisse saabus ta tagasi Dublini menetluse raames sunniviisiliselt. Isik ei

avaldanud esmasel küsitlemisel PPA-le oma telefonis talletatud andmeid, mis viitab soovile

varjata tema tegelikke eesmärke ja senist tegevust ning mitte teha PPA-ga heas usus koostööd.

Eeltoodud asjaolude tõttu kogumis tuleb puudutatud isiku puhul möönda piisavalt suurt

põgenemisohtu, mis õigustab tema kinnipidamist kaheks kuuks, tagamaks isiku kättesaadavus

rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks.

9. Põgenemisohu tuvastamisel võib eeldada, et muud järelevalvemeetmed ei ole põgenemise

ärahoidmiseks piisavalt tõhusad (vt Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 18).

Seega ei ole põhjendatud puudutatud isiku etteheide, et kohus ei ole leebemate

järelevalvemeetmete kohaldamist sisuliselt põhjendanud. Isiku varasemat rändamist

arvestades pole alust arvata, et isik järgiks nõudeid jääda Eestisse ning olla PPA-le

kättesaadav.

10. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)