2-20-19094/92 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Gea Lepik ja Kaija Piirmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.11.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-19094

Kohtuasi

Scand Finance OÜ hagi Latesto Trade OÜ vastu 619

376,05 euro suuruse nõude tunnustamiseks Käitleja

OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.07.2023 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Latesto Trade OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) SCAND FINANCE OÜ (registrikood

14243338), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi

Kristjan Kers

Kostja (apellant) Latesto Trade OÜ (registrikood

14043906), lepingulised esindajad vandeadvokaat Kaspar

Lind ja vandeadvokaat Cardo Soosaar

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 05.11.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 18.07.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt

muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Latesto Trade OÜ kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-20-19094

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Scand Finance OÜ (hageja) esitas 28.12.2020 Harju Maakohtule Latesto Trade OÜ (kostja)

ja Osaühingu Diralma vastu hagi, milles palus tunnustada Käitleja OÜ (endise nimega Latesto

Ringkäitlus OÜ, võlgnik) (pankrotis) pankrotimenetluses oma 619 376,05 euro suurust nõuet

pandiõigusega kaetud esemete väärtuse ulatuses esimese järgu nõudena ja ülejäänud ulatuses

teise järgu nõudena, alternatiivselt kogu ulatuses teise järgu nõudena. Menetluskulud palus

hageja jätta solidaarselt kostjate kanda ja mõista neilt enda kasuks välja menetluskulude

hüvitise koos kohustusega tasuda hüvitiselt seadusjärgses määras viivist. Harju Maakohus

võttis 05.02.2021 määrusega hagi menetlusse ja jättis 18.10.2021 määrusega hagi Osaühingu

Diralma vastu läbi vaatamata.

1.1. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 17.08.2020 määrusega välja võlgniku

pankroti. BLRT Grupp AS (üürileandja) esitas 18.10.2020 võlgniku pankrotihaldurile

avalduse 619 376,05 euro suuruse nõude tunnustamiseks võlgniku pankrotimenetluses

esimese järgu nõudena (nõue on tagatud üürileandja pandiõigusega) ning teise järgu nõudena

osas, milles nõuet ei tunnustata esimese järgu nõudena. 25.11.2020 loovutas üürileandja

nõude hagejale. Samal päeval loovutas hageja nõudest 20 000 eurot omakorda A&A

Recycling OÜ-le. Kostjad esitasid 25.11.2020 nõudeavaldusele vastuväite.

1.2. Üürileandja nõue tuleneb sellest, et üürileandja ja võlgnik sõlmisid 20.12.2017

üürilepingu, mille alusel sai võlgnik Maardus Kiltri 12 asuva üüripinna enda valdusesse ja

kohustus tasuma selle eest üüri 7200 eurot koos kõrvalkuludega. Kuigi võlgnik ütles

23.04.2020 üürilepingu alates 31.07.2020 üles, ei asunud võlgnik üüripinda koristama. Selle

asemel asus võlgnik pärast üürilepingu ülesütlemist suurenevas trendis jäätmeid vastu võtma,

teades samal ajal, et välja kujunemas on maksejõuetus. 2018 ja 2019 jäätmearuanded

kinnitavad, et vastuvõetud jäätmed ületasid kordades jäätmete väljaminekut ning ladustatud

jäätmete kogus oli Keskkonnainspektsiooni alustatud järelevalve tulemuste kohaselt lubatust

suurem ja aina kasvas. Kuna võlgnik asus üüripinda prügiga risustama, kuigi pidi selle

31.07.2020 vabastama, ning hilines maksete tasumisega üle 30 päeva, teostas üürileandja

08.06.2020 pandiõigust erinevatele üüripinnal asunud seadmetele ning ütles 09.06.2020

üürilepingu olulise rikkumise tõttu üles. Üürileandja andis 2020. a juunis võlgnikule ja

temaga seotud isikutele korduvalt võimaluse koristada üüripind ja viia ära üüripinnal asuvad

jäätmed. Võlgnik ei vabastanud üüripinda ega koristanud ära üüripinnale ladustatud jäätmeid.

Üürileandja teatas 18.08.2020 võlgnikule, et alustab ise jäätmete koristamist, ning sõlmis

Scanwaste OÜ-ga töövõtulepingu. Scanwaste OÜ nõustus koristama jäätmeid hinnaga 105

eurot/tonn (ilma käibemaksuta). 14.10.2020 seisuga oli koristatud 984,74 tonni jäätmeid

hinnaga 105 eurot/tonn, s.o 103 397,7 euro eest. 18.10.2020 koostas Scanwaste OÜ üüripinna

ülevaatuse aktis, milles fikseeris 14.10.2020 seisuga üüripinnal asuvate jäätmete kogusena

4396,4 tonni, mille koristamine maksab kokku 461 622 eurot (105 × 4396,4).

Keskkonnainspektsiooni 04.09.2020 kontrollimise protokolli kohaselt tuvastati, et suur osa

2-20-19094

jäätmeid oli ladustatud selleks mitte ettenähtud kohtadesse ning ladustatud oli rohkem

jäätmeid kui jäätmeloaga lubatud. Olukorras, kus kohus kuulutas välja võlgniku pankroti lasus

üürileandjal kui kinnisasja omanikul kohustus jäätmed likvideerida. Jäätmeseaduse (JäätS) §

28 lg 7 järgi võib jäätmeid ladustada maksimaalselt 3 aastat ning selle aja möödudes muutub

ala ebaseaduslikuks prügilaks, millega kaasneb kohustus tasuda saastetasu jäätmete

ladustamise eest (JäätS § 34 lg 3 p 2)

1.3. Üürileandjal oli võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel õigus nõuda võlgnikult üüri

tasumist (21 597,33 eurot) ja üüri tasumisega viivitamise eest üürilepingu p 3.5 alusel viivist

(7919,02 eurot).

Kuna võlgnik ei tagastanud üürilepingu viimasel päeval üüripinda, oli üürileandjal õigus

nõuda võlgnikult VÕS § 108 lg 1 ja üürilepingu p 7.2 alusel leppetrahvi 5% üüri summast iga

tagastamisega viivitamise päeva eest (kokku ajavahemiku 10.06.2020–17.08.2020 eest 24 840

eurot (69 päeva × 360 eurot)).

Lisaks oli võlgnikul kohustus hüvitada üürileandjale üüripinna koristamise kulud 574 304,26

eurot, sh 14 400 eurot üürilepingu p 7.5 alusel leppetrahvina ja seda ületav osa (550 619,7

eurot) kahjuhüvitisena. Võlgnik rikkus lepingu p-s 7.3 sätestatud kohustust tagastada üüripind

nõutavas seisundis. Jäätmete sellises mahus üüripinnale jätmine on oluline rikkumine.

Jäätmete üüripinnale jätmise tõttu tekkisid üürileandjal üüripinna koristamise kulud. Kui

üürnik oleks oma kohustust täitnud, ei oleks üürileandjal kulusid tekkinud. Kahjunõue muutus

sissenõutavaks hiljemalt 09.06.2020, kui võlgnik ei andnud lepingutingimustele vastavat

üüripinda üürileandjale üle.

1.4. Hageja nõuet tuleb tunnustada pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 1 tähenduses

esimese järgu nõudena, sest hageja nõue on osaliselt tagatud üürileandja pandiõigusega VÕS

§ 305 lg 1 tähenduses. Osas, milles see ei ole võimalik, tuleb nõuet tunnustada PankrS § 153

lg 1 p 2 tähenduses teise järgu nõudena.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt vaidles ta üürileandja nõudeavalduse kohta esitatud

vastuväites üürinõudele vastu üksnes 14 400 euro ulatuses, sest üürileandja ei võtnud

üürinõude puhul arvesse, et võlgnik tasus üürilepingu p 4.1 alusel tagatisraha 14 400 eurot,

mis tuleb üürivõlast maha arvata. Sellest tulenevalt on valesti arvutatud ka viivis, sh on

lepingujärgne viivisemäär 0,5% ebamõistlikult suur.

2.2. Üürileandjal ei olnud õigust nõuda võlgnikult üürilepingu p 7.2 alusel leppetrahvi (24 840

eurot), sest võlgnik ei rikkunud üüripinna tagastamise kohustust. Kuna üürileandja võttis

üüripinna 05.06.2020 enda valdusesse ja blokeeris sellele juurdepääsu, on üüripinna

vabastamise ja üleandmise kohustus täidetud.

2.3. Üürileandjal ei olnud õigus nõuda võlgnikult ka üürilepingu p 7.5 alusel leppetrahvi (14

400 eurot), sest üüripind oli alates 05.06.2020 üürileandja valduses ning võlgnikul ei olnud

võimalik üüripinnale pääseda. Seetõttu ei olnud üürileandjal VÕS § 101 lg 3 järgi õigust

õiguskaitsevahendeid kohaldada.

2-20-19094

2.4. Üürileandjal ei ole võlgniku vastu kahju hüvitamise nõuet (550 619,7 eurot), sest võlgnik

ei rikkunud lepingut, üürileandja ei saa rikkumisele VÕS § 101 lg 3 järgi tugineda ning hageja

ei ole kahju tekkimist tõendanud. Scanwaste OÜ hinnapakkumine ei tõenda kahju tekkimist.

Jäätmed koristati ja kulud tekkisid pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist (17.08.2020).

Pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuet ei saa enne 01.02.2021 kehtinud

PankrS § 106 lg 1 alusel võlgniku pankrotimenetlusese tunnustada. Võlgniku pankroti

väljakuulutamisega läks võlgniku vara käsutamise õigus pankrotihaldurile ja võlgnikul ei

olnud võimalik üürileandja nõuet täita. Pankrotihaldur pöördus üürileandja poole ja pakkus

2020 septembris jäätmete äravedu.

2.5. Kuna hageja loovutas omakorda 20 000 euro suuruse nõude A&A Recycling OÜ-le, ei

saa hageja nõue olla suurem kui 599 346,05 eurot.

2.6. Hageja nõue ei ole pandiga tagatud, sest üürileandjal ei olnud õigust teostada pandiõigust.

Üürileandja teostas pandiõigust ebaproportsionaalselt. Pandiõiguse teostamise ajal oli

üürileandjal võlgniku vastu üürinõue 7199,11 eurot, mis oli väiksem kui tagatisraha (14 400

eurot). Pandiõiguse teostamist puudutavas kohtuasjas (tsiviilasi nr 2-20-9990) leidis

maakohus 03.04.2023 otsuses, et üürileandjal oli 05.06.2020 seisuga sissenõutavaks

muutunud nõue 9934,77 eurot. Selles asjas kogutud tõendid kinnitavad, et võlgnik pandi

olukorda, kus tema tegevus faktiliselt seiskus.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 18.07.2023 otsusega hagi 7167,33 euro osas läbi vaatamata ning

rahuldas ülejäänud osas hagi osaliselt ja tunnustas hageja 574 304,26 euro suurust nõuet

võlgniku pankrotimenetluses teise järgu nõudena. Menetluskulud jättis maakohus 20%

ulatuses hageja kanda ja 80% ulatuses kostja kanda.

3.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

üürileandja (maakohtu otsuses ekslikult märgitud hageja) ja võlgnik sõlmisid

20.12.2017 üürilepingu, mille kohaselt sai pankrotivõlgnik enda valdusse Maardus

Kiltri 12 asuva üüripinna ning kohustus selle eest tasuma üüri 7200 eurot (sh

käibemaks) koos kõrvalkuludega;

-

võlgnik võttis 2018 jäätmearuande kohaselt sel aastal jäätmeid üksnes vastu, kuid

väljaminek puudus, sh ladustas puidujäätmeid ligi 1000 tonni ning ehitus- ja

lammutusprahti ligi 300 tonni;

-

võlgnik võttis 2019 vastu üle 3000 tonni ehitus- ja lammutusprahti, kuid selle

jäätmeliigi väljaminek puudusid; kuigi aruannete kohaselt olid teatud väljaminekud

muude jäätmeliikide osas, oli 2019 aasta lõpus jäätmete laoseis suur;

-

võlgnik võttis 2020 aprillis ja mais üürpinnale vastu kümnete tonnide kaupa

ehitusjäätmeid, puitu, puitpakendeid jne; vastu võetud jäätmed ületasid kordades

jäätmete väljaminekut;

-

võlgnik ütles 23.04.2020 üürilepingu alates 01.08.2020 erakorraliselt üles; võlgnik

teatas ülesütlemise teates, et tal puudub majanduslik võimekus jäätmeid koristada;

-

üürileandja (maakohtu otsuses ekslikult märgitud kostja) teostas kinnisasjal omaabi

korras 05.06.2020 üürileandja pandiõigust, sulgedes trossiga kinnisasja värava ja

blokeerides nii kostjal (maakohtu otsuses ekslikult märgitud hageja) kui ka võlgnikul

ja kõikidel teistel isikutel juurdepääsu kinnisasjale ning seal asuvatele esemetele;

2-20-19094

-

AA (üürileandja esindaja) saatis 08.06.2020 võlgnikule e-kirja, milles palus esitada

konkreetse plaani kinnisasja prügist puhtaks tegemiseks;

-

üürileandja (maakohtu otsuses ekslikult märgitud hageja) ütles 09.06.2020 üürilepingu

võlgniku olulise lepingurikkumise tõttu üles ja kohustas võlgnikku vabastama

üüripinna hiljemalt 10.06.2020;

-

üürileandja ja võlgniku koostasid 09.06.2020 akti, millest nähtub, et üüripinnal asus

300 tonni puidujäätmeid (ehituspuit) ning 300 tonni mineraalseid jäätmeid, samuti

muud liiki jäätmeid (puiduhake, ehitusjääde, sorteerimata jäätmed, sorteerimata papp

ja kile);

-

AA (üürileandja esindaja) juhtis 17.06.2020 võlgnikule saadetud kirjas tähelepanu

sellele, et võlgnik ei ole esitanud ühtegi ettepanekut prügi väljaveo ega ka

koristuskulude hüvitamise kohta;

-

AF (üürileandja esindaja) palus 19.06.2020 e-kirjas veelkord esitada konkreetse

ettepaneku/plaani jäätmete koristamiseks või vastavate kulude hüvitamiseks;

-

AF tõstatas 02.07.2020 e-kirjas uuesti jäätmete koristamise teema, märkides mh

järgmist: „Ladustasite meie kinnistule 270 tunni jäätmeid. Oleme mitmel korral

küsinud Teie käest ettepanekuid prügi väljaveo korraldamiseks. Teie pole ühelegi

päringule vastanud, küll aga kaasasite ühe kuu möödudes adv R. Grünbergi, kes ei

leidnud omakorda midagi teravameelsemat kui avaldada, et Teie (ja Teie juhitav

Latesto) ei tea kuidas Teie ja Teie juhitav LRK prügi koristate./…/ Kui Teie ei vasta,

arutame kinnistu ostjaga olukorda ja võtame vastavad meetmed lähtudes meile

teadaolevast teabest. Sellisel juhul kannate ise vastutust oma tegevusetusest ja

salatsemisest tekkivate tagajärgede eest. Üks võimalikest variantidest on, et

utiliseerime Teie ladustatud prügi hinnaga 105 €/t +KM ja esitame kulude hüvitamise

nõude mh Teie kui eraisiku vastu.“

-

Harju Maakohus kuulutas 17.08.2020 määrusega välja võlgniku pankroti ja nimetas

pankrotihalduriks Raivo Piirla;

-

Tallinna Jäätmete Taaskasutuskuse 24.08.2020 vastuse kohaselt ei olnud võlgnikul

kokkuleppeid jäätmete utiliseerimiseks;

-

04.09.2020 objekti kontrollimise protokolli kohaselt asusid kinnisasjal ulatuslikud

jäätmehunnikud;

-

Scanwaste OÜ nõustus koristama jäätmeid hinnaga 105 eurot/tonn (käibemaksuta);

-

Scanwaste OÜ oli 14.10.2020 seisuga koristanud 984,74 tonni jäätmeid, mille eest

tasus üürileandja Scanwaste OÜ-le 103 397,7 eurot;

-

18.10.2020 üüripinna ülevaatuse akti kohaselt oli kinnisasjal 14.10.2020 seisuga

kokku veel 4396,4 tonni jäätmeid, mille kohta tegi Scanwaste OÜ täiendava

hinnapakkumise hinnaga 105 eurot/tonn, kuna jäätmete koristamise käigus selgus, et

jäätmete hulgas on ka teiste jäätmekoodidega jäätmeid; koristamise maksumus on 461

622 eurot;

-

üürileandja esitas 18.10.2020 pankrotihaldurile nõudeavalduse tunnustada tema 619

376,05 euro suurust nõuet võlgniku (maakohtu otsuses ekslikult märgitud kostjate)

vastu PankrS § 153 lg 1 p 1 tähenduses esimese järgu nõudena ning osas, milles seda

ei tunnustata I järgu nõudena, PankrS § 153 lg 1 p 2 tähenduses teise järgu nõudena;

-

üürileandja loovutas 25.11.2020 loovutas oma nõude hagejale ja samal päeval

loovutas hageja osa sellest nõudest (20 000 eurot) edasi omakorda A&A Recycling

OÜ-le;

-

25.11.2020 toimus võlgniku pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek;

-

kostja esitas 25.11.2020 pankrotihaldurile kirjaliku vastuväite, milles vaidles hageja

nõudele 612 178,72 euro ulatuses vastu (ei vaielnud vastu üürinõudele 7167,33 euro

ulatuses).

2-20-19094

3.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi jätta läbi vaatamata osas, milles kostja

ei hageja üürinõudele vastu vaielnud, s.o 7167,33 euro osas. Ülejäänud, s.o 14 400 euro

ulatuses ei ole hagejal võlgniku vastu nõuet ja sellest tulenevalt ka viivisenõuet, sest võlgnik

tasus lepingu p 4.1 alusel tagatisraha 14 400 eurot, mis tuleb üürivõlast (21 597,33 eurot)

maha arvata.

3.3. Arvestades seda, et hageja loovus 20 000 euro suuruse nõude A&A Recycling OÜ-le, ei

saa hageja nõue olla suurem kui 599 346,05 eurot.

3.4. Hageja leppetrahvinõue 24 840 eurot üüripinna vabastamata jätmise eest ajavahemikul

10.06.2020–17.08.2020 (69 päeva × 360 eurot päev) ei ole põhjendatud. Kuna üürileandja

võttis 05.06.2020 üüritud pinna enda valdusesse (blokeeris sissepääsu kinnisasjale), on

üüripind 05.06.2020 üürileandjale üle antud ning võlgnik ei ole rikkunud üürilepingu p-st 7.1

tulenevat kohustust üüritud vara tagastada.

3.5. Hagejal on õigus nõuda kostjalt leppetrahvi (14 400 eurot) ja seda ületava kahju (550

619,7 eurot) hüvitamisest, sest kostja rikkus lepingu p 7.3 ja 5.1.19 tulenevat kohustust

tagastada lepingu lõppemisel üüripind ja vara seisundis, mis vastab nende sihtotstarbele

vastavalt lepingule, arvestades normaalset kulumist.

3.5.1. Võlgnik rikkus üürilepingu p-s 5.1.19 sätestatud üürniku kohustust tagastada lepingu

lõppemisel üüripind ja vara seisundis, mis vastab nende sihtotstarbele vastavalt lepingule,

arvestades normaalset kulumit. Üürniku poolt üürileandjale tagastavad üüripinnad ja vara

pidid üürilepingu p 7.3 järgi olema üürnikule üüripinna üleandmisel koostatud üleandmise-

vastuvõtmise aktis fikseeritud seisundis, arvestades normaalset kulumist. Hageja tõendas, et

09.06.2020 asusid üüripinnal jäätmed. Kostja ei ole tõendanud, et üürileandja andis kostjale

risustatud üüripinna. Üürnik ei võinud tagastada üüripinda sellise koguse jäätmetega.

Kuna üüripind ei vastanud üürilepingu p-s 7.3 nimetatud seisundile, on hagejal (üürileandjal)

võlgniku vastu üürilepingu p 7.5 järgi leppetrahvinõue 14 400 eurot (maakohtu otsuses

ekslikult märgitud 14 000 eurot).

3.5.2. Leppetrahvi ületavas osas on hagejal võlgniku vastu 550 619,7 euro suuruse kahju

hüvitamise nõue.

Hagejale tekkis VÕS § 128 lg 1 tähenduses varaline kahju ulatuses, mis vastab jäätmete

koristamiseks vajalikele kulutustele (550 619,7 eurot). Kostja on küll hageja kahju nõudele

vastu vaielnud, kuid ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et jäätmete kogus oli väiksem,

tegemist oli materiaalset väärtust omava varaga või jäätmeid oli võimalik koristada madalama

hinnaga.

Juhul kui võlgnik oleks enda kohustust täitnud ja tagastanud üürilepingu eseme üürileandjale

üürilepingu p-s 7.3 kokkulepitud seisundis, ei oleks üürileandjale tekkinud kinnisasjal asuvate

jäätmete koristamise kohustust ja talle ei oleks tekkinud kahju jäätmete koristamise kulude

näol (VÕS § 127 lg 4). Üürilepingus kokkulepitud üürniku kohustus tagastada üüripind selle

vastuvõtmise järgses seisus peab kaitsma üürileandja õigust võtta temale kuuluv ese ilma

takistusteta ise kasutusse või anda see kolmanda isiku kasutusse (VÕS § 127 lg 2). Võlgnik

pidi ette nägema, et kui ta jätab jäätmed koristamata, tekib üürileandjale kahju, sest

üürileandja peab need jäätmed ise ära koristama (VÕS § 127 lg 3). Võlgniku

2-20-19094

põhitegevusalaks oli jäätmekäitlus ning ta pidi olema teadlik, et JääS § 28 lg 7 kohaselt võib

jäätmeid ladustada maksimaalselt kolm aastat ning pärast seda muutub ala ebaseaduslikuks

prügilaks koos kohustusega maksta saastetasu.

Õige ei ole kostja vastuväide, et hagejal oli võimalik nõuda kahjunõude tunnustamist PankrS

§ 106 lg 1 alusel, sest kahju tekkis pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist. Võlgniku

pankroti väljakuulutamise ajal oli jäätmete koristamisest tulenev nõue sissenõutav. VÕS §

128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara

väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus.

Erandina muutub kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks siis, kui kulutuste kandmine on

kindel (RKTKo 19.12.2018, 2-13-31650, p 11). Siinsel juhul tuleb kahju hüvitamise nõude

sissenõutavuse osas kohaldada erandit, kuna juba enne pankroti väljakuulutamist oli kindel, et

hageja peab kahju kandma, sest võlgnik teatas 23.04.2020 ülesütlemise teates, et tal puudub

majanduslik võimekus jäätmeid koristada ning seaduserikkumise vältimiseks oli vaja

üürileandjal jäätmed oma kinnisasjalt likvideerida.

Õige ei ole kostja vastuväide, et üürileandja ei andnud võlgnikule enne pankroti

väljakuulutamist võimalust jäätmeid ära koristada ning teavitas alles 18.08.2020 haldurit

jäätmete koristamisega alustamisest. AA ja AF e-kirjadega on tõendatud, et võlgnikule anti

enne pankroti väljakuulutamist korduvalt võimalus korraldada jäätmete äravedu üüripinnalt,

mida pankrotivõlgnik aga ühelgi viisil ei teinud. Lisaks rõhutab hageja, et võlgniku ja kostja

esindajatele, samuti pankrotihaldurile teatati igast jäätme väljaveokoormast.

3.6. Hageja 574 304,26 euro suurust nõuet (üürivõlg 9284,56 eurot + leppetrahv 14 400 eurot

+ kahju hüvitis 550 619,70 eurot) tuleb tunnustada Pankrs § 153 lg 1 p 2 tähenduses teise

järgu nõudena. Hageja nõuet ei saa tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 1 tähenduses esimese

järgu nõudena, sest üürileandjal ei olnud õigust teostada 05.06.2020 pandiõigust. Arvestades

seda, et üürileandja teostas pandiõigust 05.06.2020 ning selle aja seisuga oli sissenõutavaks

muutunud üksnes üüritasu nõue 7199,11 eurot ja sellelt viivisenõue 2735,66 eurot, s.o kokku

9934,77 eurot, mis oli väiksem kui üürilepingu alusel üürileandjale makstud tagatisraha

suurus (14 400 eurot), ei oleks tagatisraha maha arvamise korral võlgnikul võlga olnud.

3.7. Hagi osalise rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise

proportsioonile 80% ulatuses kostja ja 20% ulatuses hageja kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus rahuldas hagi ja jaotas menetluskulud, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega

jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus vääralt seisukohale, et hagejal on

võlgniku vastu üürilepingu p 7.5 alusel leppetrahvinõue. Maakohus jättis arvestamata, et

hagejal ei ole õigust nõuda võlgnikult leppetrahvi ega kahju hüvitamist, sest hageja ei või

tugineda VÕS § 101 lg 3 järgi võlgniku rikkumisele, kuna rikkumise põhjustas hageja enda

tegu, s.o 05.06.2020 pandiõiguse teostamine, mille tõttu ei olnud võlgnikul enam juurdepääsu

üüripinnale ega võimalust sealt asju ära viia ja üüripinda jäätmetest vabastada.

4.2. Maakohus asus vääralt seisukohale, et hagejal on võlgniku vastu kahju hüvitamise nõue.

2-20-19094

Üüripinnale oli ladustatud suur hulk jäätmeid seetõttu, et COVID-19 pandeemiast tingitud

eriolukorra tõttu langesid turul tarnemahud. Võlgnikul oli kavatsus ladustatud jäätmed

sorteerida ja väärindada, kuid kuna üürileandja sulges 05.06.2020 juurdepääsu üüripinnale, ei

olnud võlgnikul võimalik majandustegevust jätkata ega jäätmeid eemaldada.

Maakohus jättis arvestamata, et üüripinnal ladustatud jäätmed olid võlgniku vara, mille

käsutamise õigus läks pankrotihaldurile ning mida üürileandja ei võinud ilma pankrotihalduri

nõusolekuta käsutada. Üürilepingu p 1.2 kohaselt andis üürileandja üüripinna üürnikule

üürniku majandustegevuse, s.o jäätmekäitlustoimingute tegemiseks, sh jäätmete kogumiseks,

sorteerimiseks ja väärindamiseks. Üüripinnal asusid mh sorteeritud ja töödeldud jäätmed,

millel oli väärtus ja mida ei pidanud viima tasu eest prügimäele. Üürileandja ei võimaldanud

võlgniku pankrotihalduril jäätmeid käsutada.

Maakohus tuvastas vääralt üüripinnal asunud jäätmete koguse. Asjas kogutud tõendite, sh

ajutise halduri 10.08.2020 aruande, Scanwaste OÜ 07.09.2020 e-kirja ja Keskkonnaameti

objekti kontrollimise protokolli kohaselt oli jäätmeid oluliselt vähem, sh 19 päeva enne

üüripinna üürileandja valdusesse võtmist 3614,05 tonni. Seega sai koristamise maksumus olla

379 375,25 eurot (105 × 3614,05). Hageja ei ole esitanud jäätmete koristamise kohta

asjakohast aruandlust.

Maakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväite, mille kohaselt leidis Harju Maakohus

03.04.2023 otsuses (tsiviilasi nr 2-20-9990), et üürileandjal ei olnud 05.06.2020 seisuga kahju

hüvitamise nõuet.

Maakohus asus vääralt seisukohale, et hageja kahju hüvitamise nõuet saab PankrS § 106 lg 1

alusel võlgniku pankrotimenetluses tunnustada. PankrS § 93 lg 1 järgi saab võlausaldaja

esitada pankrotimenetluses üksnes enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõudeid.

Maakohus tuvastas, et jäätmed eemaldati üüripinnalt pärast võlgniku pankroti

väljakuulutamist. Seega tekkis kahju hüvitamise nõue pärast võlgniku pankroti

väljakuulutamist ja sellist nõuet ei saa võlgniku pankrotimenetluses tunnustada. Õige ei ole

maakohtu järeldus, et kahju tekkis ja muutus sissenõutavaks enne pankroti välja kuulutamist.

Siinses asjas ei esine asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et üürileandjapoole kulude

kandmine on vältimatu. Üürileandjal ei saanud kahju tekkida enne, kui ta sõlmis Scanwaste

OÜ-ga töövõtulepingu ja tal tekkis selle alusel tasu maksmise kohustus.

Õige ei ole maakohtu järeldus, et üürileandja andis võlgnikule korduvalt võimaluse

korraldada jäätmete äravedu. Kuna üürileandja ei võimaldanud võlgnikule üüripinnale

juurdepääsu, ei olnud võlgnikul tegelikult võimalik üüripinda kokkulepitud seisukorda viia.

Üürileandja nõudis jäätmete äraviimist ebamõistliku aja jooksul, samas kui ligipääs

kinnisasjale oli plommitud ja võlgniku töötajad ei pääsenud üüripinnale. Üürileandja saatis

võlgnikule e-kirju üksnes selleks, et täita formaalselt kohustust anda üürnikule võimalus viia

üüripind nõutud seisukorda. Üürileandja eesmärgiks oli üüripinnal asunud üürniku vara

omandamine.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda. Hageja nõustus maakohtu põhjendustega ning jäi maakohtus esitatud

seisukohtade juurde. Hageja palus jätta tähelepanuta kahju suurust puudutavad

apellatsioonkaebuse väited, sest need on uue väited ja esitatud hilinenult.

2-20-19094

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel muuta ja täiendada

kohtuotsuse põhjendusi.

7. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust

ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas ja jaotas menetluskulud.

Hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud. Seda arvestades kontrollib ringkonnakohus

maakohtu otsust üksnes osas, millega maakohus tunnustas võlgniku pankrotimenetluses teise

järgu nõudena hageja 574 304,26 euro suurust nõuet, s.o üüripinna nõutavas seisundis

tagastamise kohustuse rikkumisest tulenevat leppetrahvi- ja kahju hüvitamise nõuet, ja jaotas

menetluskulud. Osas, millega maakohus jättis hageja nõude 7167,33 euro osas läbi vaatamata

ja 37 904,46 euro ulatuses rahuldamata, on maakohtu otsus vaidlustamata jõustunud.

8. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse lahendamisel

aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad

kahtlused nende asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta

ja ringkonnakohus ei pea nende uut tuvastamist vajalikuks.

9. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus vaidlust lahendades lõppjäreldusena õigesti

seisukohale, et hageja nõuet tuleb võlgniku pankrotimenetluses tunnustada 574 304,26 euro

ulatuses teise järgu nõudena, sest hageja leppetrahvi- ja kahju hüvitamise nõue on

põhjendatud.

10. Maakohus tuvastas kohaselt leppetrahvi- ja kahju hüvitamise nõude eelduseks olevad

asjaolud ning asus põhjendatult seisukohale, et mõlema nõude eeldused on täidetud. Selles

osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 järgi

kordamata. Mh ei ole maakohus eksinud kahju suurust tuvastades ning õige on ka maakohtu

järeldus, et kostja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et üüripinnal oli vähem jäätmeid

või et neid oleks saanud odavamalt utiliseerida.

10.1. Esmalt märgib kolleegium, et kostja ei ole maakohtus selgelt vaidlustanud hageja

väidetud üüripinnal asunud jäätmete kogust. Kostja väitis küll vastuses hagile, et hageja ei ole

tõendanud, et Scanwaste OÜ koristas üüripinnalt 984,74 tonni jäätmeid (I kd, tl 97 pöördel),

kuid muid vastuväiteid ega ka väited selle kohta, milline kogus jäätmeid üüripinnal asus, ei

ole kostja esitanud. Samuti ei ole kostja esitanud maakohtule ühtki tõendit, mis kinnitaks

üüripinnal asunud jäätmete väiksemat kogust, ega viidanud ühelegi hageja esitatud tõendile,

mis võiks kostja hinnangul kummutada hageja väidetud jäätmekoguse. Kostja viitab

esmakordselt alles apellatsioonkaebuses sellele, et jäätmete kogust määrates oleks maakohus

pidanud juhinduma ajutise halduri 10.08.2020 aruandes, Scanwaste OÜ 07.09.2020 e-kirjas ja

Keskkonnaameti 14.05.2020 objekti kontrollimise protokollis märgitud kogustest. Arvestades

seda, et kostja esitas oma väited jäätmete koguse tuvastamisel arvestatavate tõendite kohta

alles apellatsioonkaebuses, ei saanud maakohus neid jäätmete kogust tuvastades arvestada,

mistõttu ei ole ringkonnakohtul alust heita maakohtule ette tõendite väära hindamist, sh

jäätmekoguse hindamata jätmist nende tõendite alusel.

10.2. Samas ei annaks kostja apellatsioonkaebuses viidatud tõendid alust järeldada, et

jäätmete tegelik kogus oli väiksem kui maakohtu tuvastatu.

2-20-19094

Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad 18.10.2020 seisuga koristatud jäätmete kogust

usaldusväärselt hageja esitatud saatelehed (II kd, tl 6–52) ning 18.10.2020 seisuga jätkuvalt

ladustatud jäätmete (jäätmeliikide kaupa koos viitega paiknemisele) kogust tuvastav jäätmeid

utiliseerinud Scanwaste OÜ koostatud akt (II kd, tl 27–28).

Neist nähtuvaid koguseid ei kummuta ajutise halduri 10.08.2020 aruanne (II kd, tl 54 ja 55),

sest sellest ei nähtu, millisel viisil jäätmete kogused kindlaks määrati, ühtlasi saab aruande p-

st 4 järeldada, et aruanne on koostatud võlgnikult saadud andmete põhjal, mis on küll

väidetavalt ajutise halduri poolt üle kontrollitud, kuid aruandest ei nähtu, mil viisil. Ka ei ole

see kooskõlas kõigi teiste asjas kogutud tõenditega ning arvestades aruandes kajastatud

jäätmeliike, saab järeldada, et selles ei ole kajastatud kõiki üüripinnal asunud jäätmeid.

Ülal nimetatud tõenditest nähtuvaid koguseid ei kummuta ka Scanwaste OÜ 07.09.2020

e-kirjas (II kd, tl 191) märgitud „reaalsuses on kogus ilmselt ca 3500 tonni“. Arvestades e-

kirja saatmise aega ja sisu, saab järeldada, et tegemist oli Scanwaste OÜ esialgse hinnangulise

kogusega, mis ei saa olla täpsem kui hiljem utiliseerimise käigus selgunud tegelikud kogused.

Ka Keskkonnaameti 14.05.2020 objekti kontrollimise protokoll (III kd, tl 29 pöördel), milles

oli märgitud 18.05.2020 seisuga jäätmete koguseks kokku 3614,05 tonni, ei kummuta ülal

toodud koguseid. Ka selle puhul ei ole teada, kuidas on kogused kindlaks tehtud. Ühtlasi tuleb

arvestada, et pärast seda kuupäeva jätkas võlgnik majandustegevust, st kogused võisid kuni

05.06.2020 muutuda. Mh kinnitab 04.09.2020 objekti kontrollimise protokoll (III kd, tl 48

pöördel), et kogused olidki suurenenud ja ületasid jäätmeloaga lubatud koguseid (täpsemat

kogust ei nimetatud).

10.3. Ülaltoodut arvestades ei ole ringkonnakohtul alust järeldada, et tegelik jäätmete kogus

oli väiksem ja sellest tulenevalt ka jäätmete koristamise kulud väiksemad.

10.4. Kahju suuruse osas maakohtu otsuse muutmiseks ei anna alust ka kostja väited selle

kohta, et üüripinnal asunud jäätmetel oli väärtus ja nende utiliseerimise eest ei pidanud tasu

maksma. Iseenesest on õige kostja arusaam, et jäätmed, eelkõige väärindatud jäätmed on

toode, millel on väärtus ja mida saab ilmselt turutingimustel tasu eest võõrandada. Õige on ka

see, et maakohus ei ole kostja selle väite kohta seisukohta võtnud. See ei anna aga alust

maakohtu otsust tühistada. Kuigi kahjuhüvitisest tuleb VÕS § 127 lg 5 järgi üldjuhul maha

arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, ei ole kostja

toonud esile ega tõendanud, millist kasu üürileandja jäätmetest sai, sh millised väärindatud

jäätmed, millises koguses ja millise turuhinnaga üüripinnal asusid. Samuti ei ole kostja toonud

esile ega tõendanud, milline pidanuks jäätmete väärtuse tõttu olema nende utiliseerimise tasu

suurus. Pelgalt kostja palja- ja üldsõnalise väite alusel ei olnud maakohtul alust jäätmete

väärtust kahjuhüvitisest maha arvata.

11. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust kostja väited selle kohta, et üürileandjal ei

olnud oma enda käitumise tõttu õigust võlgniku suhtes õiguskaitsevahendeid kasutada. Kuigi

maakohus jättis kostja need vastuväited tähelepanuta, ei anna see alust maakohtu otsust

tühistada.

11.1. Ringkonnakohus märgib, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda

VÕS § 101 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi mh kohustuse täitmist või kahju hüvitamist. Samas ei või

võlausaldaja VÕS § 101 lg 3 järgi tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega

kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas

tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab.

2-20-19094

Sisuliselt väljendub selles sättes hea usu põhimõttest tulenev keeld oma õigusi kuritarvitada

ning kui alus õiguskaitsevahendi kasutamiseks tuleneb võlausaldaja enda käitumisest (teost

või tegemata jätmisest) või asjaolust või sündmusest, mille riski ta kannab, ei saa võlausaldaja

õiguskaitsevahendeid kasutada või on nende kasutamine piiratud (vt VÕS I komm (2016), §

101, p 8).

11.2. Siinsel juhul heitis üürileandja võlgnikule ette seda, et ta jättis pärast üürilepingu

lõppemist üüripinna nõutavas seisundis tagastamata, st üüripinna seal asunud jäätmetest

vabastamata.

Pooled ei vaidle selle üle, et üürileandja ja võlgnik sõlmisid 20.12.2017 üürilepingu, võlgnik

tegi 23.04.2020 üürilepingu ülesütlemise avalduse, millega ütles üürilepingu alates

01.08.2020 üles, ning üürileandja tegi omakorda 09.06.2020 üürilepingu ülesütlemisavalduse,

millega ütles üürilepingu koheselt üles ja nõudis üüripinna vabastamist 10.06.2020. Samuti ei

vaidle pooled selle üle, et enne üürileandja ülesütlemisavalduse tegemist sulges üürileandja

05.06.2020 pandiõiguse teostamisele viidates võlgnikule sissepääsu üüripinnale, ega selle üle,

et üüripinnale jäi suur kogus võlgniku jäätmeid, kuna võlgnik tegeles üüripinnal

jäätmekäitlusega.

Kuna üüripinnale jäi pärast üürilepingu ülesütlemist suur kogus jäätmeid ja võlgnik ei viinud

jäätmeid ära, hoolimata üürileandja korduvatest pöördumistest, ei ole võlgnik tagastanud

üüripinda üürilepingu p-s 7.3 nimetatud seisukorras ning on sellega rikkunud üürilepingu p-st

5.1.19 tulenevat üüripinna nõutavas seisukorras tagastamise kohustust. Sellises olukorras oli

üürileandjal õigus rakendada VÕS § 101 lg-s 1 nimetatud õiguskaitsevahendeid.

Selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et üürileandja enda käitumine põhjustas üüripinna

jäätmetest vabastamata jätmise, ei ole kostja esile toonud ega tõendanud. Ainuüksi asjaolust,

et üürileandja teostas 05.06.2020 oletatavat pandiõigust üüripinnal asuvatele esemetele ning

sulges seetõttu üüripinnale juurdepääsu ega lubanud võlgniku töötajaid enam üüripinnale, ei

saa järeldada, et üürileandja takistas üüripinna jäätmetest vabastamist.

AAi ja AFi e-kirjad kinnitavad, et üürileandja soovis, et võlgnik korraldaks jäätmete äraveo,

mitte ei takistanud seda. Vahetult pärast üüripinnale juurdepääsu sulgemist kirjutas AA

üürileandja esindajana 08.06.2020 D.F-ile (võlgniku esindajale) e-kirja (I kd, tl 80), mille p-s

6 märkis, et koostöö jätkamise ja blokeeringu mahavõtmise eeltingimuseks on võla kohene

tasumine, 31.07.2020 seisuga kinnisasja prügist puhtaks tegemise plaani esitamine hiljemalt

09.06.2020 kell 17, võlgniku juhatuse liikme käendatud prügi väljaveograafik ja kohustus

mitte ladustada uut prügi, võlgniku lubadus esitada iganädalased aruanded graafiku täitmise

kohta koos saatelehtedega ja aruande esitamata jätmise või vale aruande esitamise korral

leppetrahv 30 000 eurot. Kuigi üürileandja seadis üüripinna sulgemise lõpetamiseks ka muid

tingimusi, saab sellest järeldada, et üürileandjale oli oluline, et üürnik korraldaks üüripinnalt

jäätmete väljaveo üürilepingu lõppemise päevaks (31.07.2020) ja annaks üürileandjale teada,

kuidas ta seda teha kavatseb. Seda, et üürileandja soovis, et võlgnik korraldaks üüripinna

jäätmetest vabastamise, kinnitab ka AAi 17.06.2020 e-kiri D.F-ile (I kd, tl 82), milles

üürileandja märkis, et võlgnik ei ole esitanud hiljemalt 09.06.2020 ettepanekuid prügi

väljaveo ja/või koristuskulude hüvitamise kohta ning palus teatada, kas ja millal võlgnik selle

plaani esitab, samuti AFi 19.06.2020 e-kiri D.F-ile (I kd, tl 81 pöördel), milles üürileandja

palus selgitada, millised on võlgniku ettepanekud prügi väljaveo ja/või koristuskulude

hüvitamise osas, ning märkis, et siiani ei ole üürileandja võlgnikult selget vastust saanud. Ka

02.07.2020 e-kirjas (I kd, tl 81) märkis AF, et üürileandja on mitu korda küsinud võlgnikult

ettepanekuid prügi väljaveo korraldamiseks, kuid võlgnik ei ole ühelegi päringule vastanud.

2-20-19094

Kuigi kostja väitel on e-kirjavahetus koostatud üksnes selleks, et jätta mulje sellest, nagu

oleks üürileandja pakkunud üürnikule võimalust korraldada jäätmete väljavedu, ei ole kostja

toonud esile ega tõendanud asjaolusid, mis sellele viitaksid. Kostja ei ole toonud esile ega

tõendanud, et võlgnik tegi üürileandja e-kirjade peale ettepaneku jäätmete väljaveo

korraldamiseks, kuid üürileandja ei nõustunud sellega. Samuti ei ole kostja toonud esile ega

tõendanud, et võlgnik soovis jäätmete koristamiseks pääseda üüripinnale, kuid üürileandja

keeldus selleks juurdepääsu lubamast. Seega, kuigi üüripinnale juurdepääsu sulgemine

takistas võlgnikul üüripinda ja sinna jäänud seadmeid kasutada, ei ole kostja toonud esile ja

tõendanud asjaolusid, mis kinnitaksid, et võlgnik ei saanud üüripinda jäätmetest vabastada

üürileandja käitumise tõttu.

11.3. Ülaltoodut arvestades oli üürileandjal õigus kasutada VÕS § 101 lg-s 1 nimetatud

õiguskaitsevahendeid, sh nõuda võlgnikult kohustuse rikkumise tõttu leppetrahvi ja kahju

hüvitamist.

12. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust kostja väited selle kohta, et hageja kahju

hüvitamise nõuet ei saa PankrS § 106 lg 1 alusel võlgniku pankrotimenetluses tunnustada, sest

kahju hüvitamise nõue tekkis ja muutus sissenõutavaks pärast võlgniku pankroti

väljakuulutamist. Selles osas muudab ringkonnakohus maakohtu põhjendusi.

12.1. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus ekslikult välja selgitama, millal muutus

üürileandja kahjunõue sissenõutavaks. Enne 01.02.2021 kehtinud PankrS § 93 lg 1 järgi olid

võlausaldajad kohustatud teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist

tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise

tähtpäevast. Seejuures loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi

nõuete täitmise tähtpäev PankrS § 42 järgi saabunuks. Seega ei ole asjas tähtsust sellel, kas

kahju hüvitamise nõue muutus enne võlgniku pankroti väljakuulutamist VÕS § 82 lg 7

tähenduses sissenõutavaks. Oluline on tuvastada, kas üürileandja kahju hüvitamise nõue oli

enne seda tekkinud.

12.2. Siin on küsimus üürilepingust tuleneva üüripinna nõutavas seisukorras tagastamise

kohustuse, s.o mitterahalise kohustuse rikkumisest tuleneva kahjunõude tekkimises.

Ringkonnakohus märgib, et mitterahalise kohustuse rikkumise, sh täitmata jätmise korral on

võlausaldajal VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 2 alusel eelkõige õigus nõuda kohustuse täitmist

või VÕS § 115 lg 1 alusel kohustuse täitmise asemel kohustuse rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamist. Seejuures võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 2 I lause

järgi nõuda üldjuhul pärast kohustuse täitmiseks antud täiendava mõistliku tähtaja möödumist.

Täiendavat tähtaega määramata võib seda VÕS § 115 lg 3 järgi teha, kui on ilmne, et

täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti VÕS § 116 lg 2 p-des 1–4 nimetatud

juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik.

Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et võlgnik pidi üürilepingu p 5.1.19 järgi

tagastama üüripinna nõutavas seisukorras, kuid ei teinud seda. Seejuures heitis üürileandja

võlgnikule ette seda, et ta jättis üüripinna jäätmetest vabastamata. Sellises olukorras oli

üürileandjal VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 2 alusel eelkõige õigus nõuda võlgnikult

üüripinna jäätmetest vabastamist. Ülal p-s 11.2 viidatud kirjavahetus kinnitab seda, et

üürileandja nõudiski võlgnikult üüripinna jäätmetest vabastamist. Seejuures nõudis

üürileandja üüripinna jäätmetest vabastamise kava esitamist esmalt 08.06.2020 saadetud e-

kirjas (I kd, tl 80), s.o pärast seda, kui võlgnik oli üürilepingu 23.04.2020 üles öelnud ja

üürileping pidi lõppema 31.07.2020 ning üürileandja oli üüripinnale juurdepääsu 05.06.2020

2-20-19094

sulgenud. Samas kordas üürileandja seda ka pärast seda, kui ütles ise üürilepingu 09.06.2020

üles ja nõudis üüripinna vabastamist alates 10.09.2020, mida kinnitavad üürileandja

17.06.2020, 19.06.2020 ja 02.07.2020 e-kirjad (I kd, tl 81–82). Viidatud e-kirjadest ei nähtu,

et üürileandja oleks andnud võlgnikule täiendava tähtaja üüripinna jäätmetest vabastamiseks.

E-kirjadest saab järeldada, et üürileandja soovis, et võlgnik korraldab jäätmete väljaveo ning

annab üürileandjale teada, millal ta kavatseb seda teha. Samas nähtub e-kirjadest ka see, et

hoolimata üürileandja korduvatest nõuetest esitada jäätmete väljaveo korraldamise ettepanek,

ei ole võlgnik sellist ettepanekut teinud. Ka kostja ei ole kohtumenetluses väitnud ega

tõendanud, et võlgnik tegi üürileandjale jäätmete väljaveo korraldamise ettepaneku ja andis

teada jäätmete väljaveo ajakava. Seega oli hiljemalt 02.07.2020 kujunenud olukord, kus

võlgnik ei vastanud üürileandja korduvatele palvetele esitada oma nägemus jäätmete väljaveo

korraldamise kohta, ning oli ilmne, et üüripinna jäätmetest vabastamiseks võlgnikule

täiendava tähtaja määramisel ei oleks ilmselt tulemust VÕS § 115 lg 3 tähenduses. Seega

tekkis üürileandjal hiljemalt 02.07.2020 õigus nõuda võlgnikult üüripinna jäätmetest

vabastamise asemel kahju hüvitamist.

Täitmise asemel kahju hüvitamise nõude tekkimist ei mõjuta asjaolu, et üürileandja ei olnud

selleks ajaks veel üüripinna jäätmetest vabastamise tõttu kulusid kandnud. Selleks, et

kulutuste hüvitamist saaks kahjuna nõuda, ei pea kulutused tingimata olema juba kantud, vaid

need võivad VÕS § 128 lg 3 järgi tekkida ka tulevikus (RKTKo 19.09.2012, 3-2-1-89-12, p

19). Sellest tulenevalt ei ole kahju hüvitamise nõude tekkimise seisukohast tähtsust sellel, et

üüripinna jäätmetest vabastamine toimus ja üürileandja kandis sellest tulenevaid kulusid

pärast seda, kui kohus oli välja kuulutanud võlgniku pankroti. Üürileandjal tekkis üürniku

vastu kahju hüvitamise nõue hiljemalt 02.07.2020 ja kohus kuulutas võlgniku pankroti välja

17.08.2020. Seega tekkis kahju hüvitamise nõue enne võlgniku pankroti väljakuulutamist ning

üürileandjal oli PankrS § 93 lg 1 järgi õigus esitada võlgniku pankrotimenetluses oma kahju

hüvitamise nõue ning hagejal on õigus nõuda VÕS § 106 lg 1 alusel kahju hüvitamise nõude

tunnustamist võlgniku pankrotimenetluses.

13. Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust ka kostja väited selle kohta, et üürileandja ei

võinud pärast pankroti väljakuulutamist võlgnikule kuuluvaid jäätmeid käsutada, sest

võlgniku pankroti väljakuulutamisega läks võlgniku vara käsutamise õigus pankrotihaldurile.

Kuigi maakohus jättis kahju hüvitamise nõuet lahendades need kostja vastuväited

tähelepanuta, ei anna ka need alust maakohtu otsust tühistada, sest neil väidetel ei ole siinse

vaidluse eset arvestades tähtsust. Iseenesest on õige kostja arusaam, et võlgniku pankroti

väljakuulutamisega moodustus võlgniku varast PankrS § 35 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi

pankrotivara, mille valitsemise õigus läks üle pankrotihaldurile. Eeltoodu ei mõjuta siiski

üürileandjal varem tekkinud kahju hüvitamise nõuet ega selle tunnustamist võlgniku

pankrotimenetluses. Juhul, kui üürileandja ei oleks võinud pankrotimenetluse

väljakuulutamise tõttu alustada jäätmete utiliseerimist ilma pankrotihalduri nõusolekuta, võib

võlgnikul ja tema pankrotihalduril olla õigus kasutada üürileandja vastu

õiguskaitsevahendeid, kuid see ei mõjuta üürileandjale kuulunud nõude tunnustamist võlgniku

pankrotimenetluses ning väljub siinse asja vaidlusesemest.

14. Viimaks märgib kolleegium, et vaidluse lahendamisel ei ole tähtsust sellel, millisel

põhjusel ütles võlgnik 23.04.2020 üürilepingu üles ning millisel põhjusel suurenes 2020

üüripinnale toodud jäätmete kogus. Samuti ei ole asjas tähtsust sellel, kas üürileandjal oli

üüripinnale juurdepääsu sulgemise ajal (05.06.2020) võlgniku vastu kahju hüvitamise nõue.

Asjaolu, et üürileandjal ei olnud 05.06.2020 seisuga veel kahju hüvitamise nõuet, ei tähenda

seda, et seda ei võinud enne võlgniku pankroti väljakuulutamist tekkida.

2-20-19094

15. Ülaltoodut arvestades jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu

otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täiendab ja muudab osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta TsMS § 173 lg 3 alusel ka maakohtus

kantud menetluskulude jaotust.

16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS §

171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Arvestades seda, et maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei

tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude suuruse

määrab maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast

kohtuotsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)