2-23-139185/11 · Viru Maakohus Rakvere kohtumaja

TAGASELJA

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Kohtunik

Marika Leimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.11.2024, Rakvere kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-139185

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal hagiavaldus M. S. vastu

võlgnevuse nõudes

Hagi hind

666,03 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

HAGEJA:

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal, rk 14304235, lepinguline

esindaja Sigrid Rahkema

KOSTJA:

M. S., ik XXX, elukoht XXX

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt.

2. Välja mõista kostjalt M. S. hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks hageja ja

M. S. vahel 17.12.2022 sõlmitud krediidikontolepingust nr xxxx tulenev tasumata

põhivõlgnevus 359 eurot, intressid 2,83 eurot, 22.11.2024 seisuga sissenõutavaks

muutunud viivised 68,27 eurot ja sissenõudmiskulud 25 eurot.

3. Välja mõista kostjalt M. S.-ilt hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks TsMS

§ 367 alusel edaspidine viivis põhivõlgnevuse (359 euro) tasumata jäägilt alates

23.11.2024 lepingujärgses määras 24,15% aastas kuni põhivõlgnevuse 359 euro

tasumiseni.

4. Jätta rahuldamata hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali intressinõue 38,01 eurot,

viivisenõue 63,70 eurot ja sissenõudmiskulude nõue 5 eurot.

5. Jätta menetluskulud 80% ulatuses kostja M. S. kanda ning 20% ulatuses hageja TF

Bank AB (publ.) Eesti filiaal kanda ning välja mõista M. S.-ilt TF Bank AB (publ.)

Eesti filiaal kasuks menetluskulude katteks 348 eurot.

6. Välja mõista kostjalt M. S.-ilt hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal kasuks viivis

menetluskuludelt (348 eurolt) alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgses

määras.

7. Tagaseljaotsus kuulub täitmisele viivitamatult.

8. Toimetada kohtuotsuse resolutsioon kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu kätte, kui muud kättetoimetamise viisid ei õnnestu.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest

arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 § 633 lg 7).

Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku

kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest

teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada

kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS §

416).

Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot

ja mitte rohkem kui 2100 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr

EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is

Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri.

Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi

taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõuded

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal esitas 27.09.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse ning seoses maksekäsu kiirmenetluse lõpetamisega ja menetluse jätkamisega

hagimenetluses, Viru Maakohtule 01.12.2023 hagi M. S. vastu võlgnevuse nõudes ning

07.03.2024 täiendava seisukoha.

2. Esitatud hagiavalduse ja täiendava seisukoha kohaselt sõlmisid M. S. ja TF Bank AB (publ.)

Eesti filiaal 17.12.2022 krediidikontolepingu nr xxxx, krediidilimiidiga 700 eurot, kostja kasutas

krediiti summas 359 eurot. Lepingu krediidi kulukuse määraks on 46,12%. Krediidi kulukuse

määra arvutamisel on arvesse võetud krediidisummat 700 eurot, intressimäär 41,12%, osamaksete

arvu 33, maksete tähtpäevad 10, laenulepingu sõlmimise tasu 0 eurot, igakuine lepingu

haldustasu 0 eurot kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 2¹. Lepingus on pooled kokku leppinud

intressimääraks 41,12% aastas (s.o 0,11% päevas) ja viivisemääras 24.15% aastas. Lepingu

kohaselt on krediidi kogukulu 1138,25 eurot. Kostja kohustus lepingust tulenevad kohustused

täitma vastavalt lepingus kokku lepitule.

VÕS § 4034 lõike 1 kohaselt on krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas

tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja teiseks hindama

tarbija krediidivõimelisust. Hageja on omandanud teabe lähtudes VÕS § 4034 lg-dest 2, 3 ja 4.

Hageja esitab tõendina kostja taotluse. Kostja on taotluses esitanud igakuiseks sissetulekuks 500

eurot. Hageja lähtus taotluses toodud sissetulekust 500 eurot, olemasolevatest kohustustest 0 eurot

ja arvestades, et käesoleva lepinguga lisanduks igakuiselt maksimaalselt 35 eurot, saab suhtarvuks

7%. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse

ning tuvastas, et krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud.

Seega on hageja tõendanud, et on kogunud ja kontrollinud (sh analüüsinud teavet enne

krediidilepingu sõlmimist, kostja majandusliku seisu, s.o sissetulekute, vara ja kohustuste kohta).

Hageja rõhutab, et seadusest ei tulene nõuet, et tarbijalt tuleb igal juhul krediidi taotlemisel nõuda

kontoväljavõtet, vaid krediidiandjal tuleb adekvaatselt hinnata laenutaotleja krediidivõimelisust.

Hageja on seisukohal, et pangakonto väljavõtte saab jätta tarbijalt välja nõudmata kui muu

informatsioon on krediidivõime hindamiseks piisav, sh kontrollinud vähemalt tarbija sissetulekut

andmebaasidest. Samuti tuleb lähtuda antava krediidi summast. Arvestades hagi aluseks oleva

järelmaksulepingu summat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli

võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga

inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi

raskuseteta täitma. Hageja on hinnanud kostja krediidivõimelisust põhjalikult ja jõudnud

positiivse otsuseni. Hageja on seisukohal, et on põhjalikult kontrollinud kostja

krediidivõimelisust, teinud kõik endast oleneva kostja krediidivõimelisuse teada saamiseks ning ei

ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd hageja on tuvastanud, et kostja

igakuised kohustused olid väiksemad, kui kostja sissetulekud.

Hageja märgib, et kui kohus leiab, et laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet, siis tuleb kostjal tagastada lepingu alusel saadud summa 359 eurot (kuna kostja ei ole

lepingule ühtegi tagasimakset teostanud) ning viivis alates lepingu ülesütlemisele järgnevast

päevast, s.o. alates 26.04.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 30.11.2023 VÕS § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras. Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 359 eurot

kuni sellekohase tasumiseni alates hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast, s.o 01.12.2023

VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt. Kuna kostja ei ole lepingule ühtegi tagasimakset teostanud,

siis on lepingu ülesütlemine kehtiv.

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis hageja 10.04.2023

kostjale ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg kuni 24.04.2023 võlgnevuse

tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne

võlausaldaja 25.04.2023 lepingu üles. Kostjal on lepingust tulenev võlgnevus alates 1. osamaksest

ehk 10.01.2023 kuni ülesütlemisele eelnenud 10.04.2023 osamakseni. Kostja ei ole lepingu

katteks tagasimakseid teostanud. Tulenevalt eeltoodust on põhivõlg summas 359 eurot.

Lepingus on kokku lepitud intressimäär 41,12% aastas ning kostjal on intressi võlgnevus alates 1.

osamaksest 10.01.2023 kuni ülesütlemiseni s.o 25.04.2023, kokku summas 35,31 eurot

(0,82+11,71+11,50+11,28). Lisandub intress perioodil 11.04.2023 kuni 25.04.2023 5,53 eurot

(322,51 x 41,12% / 360 x päevade arv 15). Kostja intressi tasunud ei ole. Tulenevalt eeltoodust

on intressi võlgnevus summas 40,84 eurot.

Kohtud on korduvalt leidnud, et juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär,

mis on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale

lausele lubatud kokku leppida ka sama suures viivises või, juhul kui kokkulepe viivisemäära kohta

puudub, kehtib kokkulepitud intressimäär viivisemäärana. Lepingu alusel nõuab hageja viivist

põhivõlalt, 359 eurolt, lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 26.04.2023 kuni

hagiavalduse esitamise kuupäevani 30.11.2023 lepingus kokku lepitud intressi aastase määraga

võrdses määras s.o 41,12% aastas kooskõlas VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Hageja nõuab

viivist summas 88,57 eurot. Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt 359 eurolt kuni sellekohase

tasumiseni alates 01.12.2023 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 41,12% aastas.

Hageja selgitab, et hagis nõutud viivisemäär 41,12% ei saa olla liiga suur, kuna viivis on

kooskõlas VÕS § 113 lg 1 3. lausega sama suur kui laenulepingus kokkulepitud laenuintress.

Juhul, kui pooled poleks lepingus viivise maksmises või viivise määras kokku leppinud või

viivisekokkulepe oleks tühine, oleks hagejal ikka VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt õigus

nõuda kostjalt viivist lepingutes kokkulepitud intressimääras. Riigikohtu praktika järgi on

tarbijaga sõlmitud laenulepingu mõistlik viivisemäär kuni 24% aastas. Kuna kokku lepitud

viivisemäär 24,15% aastas ületab 24% aastas, siis on kokku lepitud viivisemäär tühine ning

hagejal on ikka VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt õigus nõuda kostjalt viivist lepingus

kokkulepitud intressimääras ehk 41,12% aastas. Hageja leiab, et hagiavalduses esitatud

viivisenõue lepingus kokkulepitud intressimäära järgi on mõistlik ja seadusega kooskõlas,

mistõttu puudub alus viivisemäära vähendamiseks. Hageja on seisukohal, et käesolevas asjas

tuleb kohaldada viivisemäärana lepingus kokku lepitud intressimäära. Hageja leiab, et poolte

vahel sõlmitud lepingus kokku lepitud intressimäär on mõistlik ja seadusega kooskõlas ning antud

olukorras ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 väljendatud

seisukohtadest ja vähendada kohalduvat määra kolmekordse seadusjärgse viivisemäärani.

Seaduses sätestatud viivise määr (VÕS § 113 lg 1 3. lause) ei saa olla liiga suur, võlgnikku

ebamõistlikult kahjustav ega tühine. Neil asjaoludel leiab hageja, et viivise nõudmine

lepingujärgse intressimääraga võrdse viivisemäära alusel on põhjendatud ja õige, samuti peab

hageja seda mõistlikuks ja isegi hädavajalikuks.

Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid

vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla

sissenõudmiskulusid peale lepingu ülesütlemist lepingu alusel lähtudes VÕS § 1132 lg 1 ja 2

sätestatust ja lepingu üldtingimuste punktist 3.6.. Hageja sissenõudekulude summa 30 eurot

kujunemine: 13.06.2023 tasulise kirja saatmine 15 eurot, 07.08.2023 tasulise kirja saatmine 5

eurot, 28.08.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud 5 eurot.

Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad: nõude andmete töötlemise ja

kontrollimise kulud; kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; võlgnikule vastamisega seotud

kulud, võlanõuete selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; võlgnikule

tehtavate kõnede kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista

viivise lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Kostja vastuväited

3. Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud isiklikult 26.03.2024 kättetoimetamisportaali

(KÄPO) vahendusel TsMS § 3111 lg 3 kohaselt. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva

jooksul alates dokumentide kättetoimetamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest.

Kostja ei ole kirjaliku vastust hagiavaldusele esitanud.

Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt võib kohus hageja nõusolekul

hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud

ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud. Sel

juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5

kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest

alates. Seda tähtaega on järgitud. Hagimaterjalid on kostjale isiklikult kättetoimetatud 26.03.2024

TsMS § 3111 lg 3 kohaselt kättetoimetamisportaali (KÄPO) vahendusel, seega oli kohtu poolt

määratud vastuse esitamise viimaseks tähtpäevaks 09.04.2024. Kostja kohtule vastanud ja

vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg

1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata.

5. TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja

esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski

kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust esitatud

dokumentidele. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi

tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb

hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata.

6. VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt

tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise

tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel

tähtpäeval. VÕS § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti

või laenu. Vaidlus puudub selles, et kostja on füüsiline isik, kes ei tegutse oma majandus- ja

kutsetegevuses, seega on kostja tarbija VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Hagiavalduses kirjeldatud

asjaolude kohaselt on leping sõlmitud VÕS § 52 lg 1 tähenduses sidevahendi abil, s.o kostja

laenutaotlus on esitatud elektrooniliselt laenuandja internetiportaali vahendusel.

7. Hageja on esitanud kostja vastu lepingulise nõude, tuginedes sellele, et kostja M. S. on TF

Bank AB (publ.) Eesti filiaaliga sõlminud 17.12.2022 krediidikontolepingu nr xxxx, millede

alusel kasutas kostja krediiti 359 eurot kauba Samsung Galaxy A53 ostmiseks H OÜ-lt. Lisatud

lepingu ja Euroopa Tarbijakrediidi Standardinfo Teabelehe p 3 kohaselt on lepingu esialgne

intressimäär laenujäägilt 41,12% aastas ning krediidi kulukuse määr 46,12% aastas. Kokkulepitud

viivise määraks on 24,15% aastas. Leping on üles öeldud 25.04.2023.

8. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 direktiivil

93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes. Direktiiv võeti Eesti õigusesse üle

VÕS § dega 402–421. Euroopa Kohtu praktikast lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata

tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse

küsimust ei tõstata (EKo 17.05.2018, C 147/16 ja EKo 21.12.2016, C 154/15). Samuti on kohtul

kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada

ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (EKo 05.03.2020, C 679/18). Seega peab kohus

ka ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus kaitseb

tarbijate nõrgemat positsiooni, sest nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi 93/13

mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

9. Tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks tuleb esmalt kindlaks teha, kas tarbijale antud

krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas.

VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi

kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu

keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on märkinud, et

kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse,

sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta

(vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14, 3-2-1-122-08 p 19). Krediidi kulukuse

määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse

võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib

kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi

tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS § 406 lg 1). Seega peab

krediidiandja või nõude loovutamise korral tema eriõigusjärglane tooma tarbija vastu

krediidilepingust tulenevate nõuete maksmapanekuks esile, milline on tarbijakrediidilepingust

tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel

juhul ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas laenuleping kehtib.

10. Lepingu sõlmimise ajal 17.12.2022 tuli arvestada Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude

krediidi kulukuse määraga 16,30% aastas (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/

#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks olema krediidi kulukuse

määr üle 48,90% aastas. Lepingu järgne krediidi kulukuse määr 46,12% aastas Eesti Panga

avaldatud krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse kolmekordset määra

ei ületa. Seega krediidikontoleping nr xxxx ei ole VÕS § 4062 lg 1 järgi tühine krediidikulukuse

määra suuruse tõttu.

11. Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima ka

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis

võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi

maksma (teabe saamise kohustus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.

12. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija

kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des

1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause).

13. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad

mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe

saamise kohustuse täitmisel saadud teave) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab

krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks

mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta

tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija

sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab

krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude

tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse

arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

14. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida

laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas

perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu

teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

15. VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale krediiti

üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel. Sealjuures ei

saa võlgnevuse tekkimisest iseenesest järeldada, nagu oleks krediidiandja andnud laenu

krediidivõimetule tarbijale, sest teatud asjaolusid ei saa krediidiandja kontrollida ega ette näha, nt

tarbija töötasu vähenemine või kaotus, samuti see, kui tarbija võtab pärast krediidilepingu

sõlmimist uusi finantskohustusi.

16. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et hageja lähtus

taotluses kostja toodud sissetulekust 500 eurot, olemasolevatest kohustustest 0 eurot ja arvestades,

et käesoleva lepinguga lisanduks igakuiselt maksimaalselt 35 eurot, sai suhtarvuks 7%.

Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud Maksehäireregistritesse ning

tuvastas, et krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud.

17. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta oleks laenuandjana täitnud vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikke kohustusi. Kohus leiab, et laenuandja on jätnud

kontrollimata kostja tegelike igakuiste sissetulekute ja kohustuste suuruse. Kostja finantskäitumise

kontroll on piirdunud üksnes maksehäirete kontrollimisega, kuid tuleb arvestada, et

finantskäitumist ei iseloomusta üksnes maksehäireregistrisse jõudnud võlad. Olukorras, kus

võlausaldaja kostja taotluses märgitud sissetulekuid andmebaasidest (nt. Pensionikeskusest või

Maksu- ja Tolliameti andmetest) ei kontrollinud, oleks krediidiandja pidanud küsima kostjalt

täiendavalt tema konto väljavõtet, et tuvastada, kas kostja üldse omab sissetulekut. Ebatõenäoline

on ka see, et kostjal igapäevased kulud üldse puuduvad. Vastutustundliku laenamise kohustuse

täitmine ei saa piirduda ainult sellega, et krediidiandja arvutab matemaatiliselt välja sissetuleku ja

igakuise laenukohustuse suhtarvu. Senise maksekäitumise, sissetulekuallika olemuse ning

olemasolevate finantskohustuste, sh nende suuruse ja igakuiste maksete, samuti nende võimaliku

suurenemise mõju arvestamise eesmärk on hinnata, kas laenutaotleja ka oma isikuomadustest

tingituna suudab laene tagasi maksta, st kas tal on selleks vajalik vastutustunne ja järjepidevus, sh

sissetuleku teenimisel. Selleks tuleb krediidiandjal küsida laenutaotlejalt andmeid ja dokumente.

Vastutustundlik laenuandja oleks pidanud küsima kostjalt täiendavaid andmeid (pangakonto

väljavõtet) kostja sissetulekute ning tegelike igakuiste kohustuste suuruse väljaselgitamiseks.

Hagist ei nähtu, milliseid andmeid pidas krediidiandja piisavalt põhjalikeks, et mitte nõuda

kostjalt täiendavalt pangakonto väljavõtet. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole kohtul võimalik

asuda seisukohale, et laenuandja oleks üles näidanud vajalikku hoolsust VÕS § 4034 lg 2 mõttes

tarbija laenuvõime kontrollimisel ning kohus on seisukohal, et hageja ei ole kohtule tõendanud

vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist selliselt, nagu Riigikohus on selgitanud.

18. Eeltoodud põhjustel puudub kohtul võimalus ka tuvastada võimalikku kostja poolset tahtlikku

teabe esitamata jätmist või teabe võltsimist, mis välistaks kostja õiguse tugined VÕS § 4034

lõikele 6 ja välistaks sama sätte lõige 7 kohaldamise. Kohtu hinnangul lähtus krediidiandja

krediidivõimelisuse hindamiseks üksnes kostja enda poolt esitatud tulu andmetest, mis ei ole aga

piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks.

19. Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et hageja laenuandjana on eiranud VÕS § 4034 lg-s 6

sätestatud kohustust, kuna esitatud asjaolude alusel ei saa teha järeldust, et laenuandja oleks

tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks andmete kogumis analüüsi teostanud ja selle tulemusena

veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

20. Kohus selgitab kostjale, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei too kaasa

krediidisaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda

vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist

laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel.

Privaatautonoomia ehk iseotsustamise õiguse ja lepinguvabaduse põhimõttest tuleneb

vaieldamatult ka see, et isik vastutab oma valikutega kaasnevate tagajärgede eest. Laenusaaja

vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema

majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed

tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade

tekkimise tõenäosust, samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime

vähendamine.

21. Kohus nõustub hagejaga, et kuivõrd kostja ei ole laenu katteks ühtegi tagasimakset teostanud,

siis on lepingu ülesütlemine kehtiv ning kogu laenusumma on sissenõutavaks muutunud.

Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja krediidi tagastamiseks teinud ühtegi makset, seega tasumata

põhinõude suuruseks on 359 eurot, mis kuulub kostjalt väljamõistmisele.

22. VÕS § 4034 lg-s 7 on sätestatud, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6

sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid (nt.

lepingutasusid) tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Seega vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu tühisus, vaid krediidilepingu osaline

tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul, kui kokkulepitud intressimäär on

suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et eelnimetatud olukorras seadusest

tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on intressikokkulepe tühine ja

poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse intressimääraga. Käesoleval juhul oli

kokkulepitud intressimäär 41,12% aastas ehk suurem kui VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär.

Seadusjärgne intressimäär alates lepingu sõlmimisest 17.12.2022 kuni 31.12.2022 oli 0 % ning

alates 01.01.2023 kuni lepingu lõppemiseni 26.05.2022 2,5% aastas, mis teeb tasumata intressi

suuruseks 115 päeva eest põhinõudelt 359 eurolt arvestades 2,83 eurot. Rahuldamata jääb hageja

intressinõue summas 38,01 eurot (40,84 – 2,83).

23. Kohus selgitab, et VÕS § 4034 lg-st 7 tulenevalt ei võlgne kostja laenuandjale muid

laenulepinguga seotud tasusid (nt lepingutasu), kuid kostja ei vabane nt makseviivitusest tekkinud

viivise tasumise kohustusest. Hageja palub kostjalt välja mõista viivis põhivõlalt 359 eurolt

lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates s.o 26.04.2023 kuni hagiavalduse esitamise

kuupäevani 30.11.2023 intressi aastase määraga võrdses määras 41,12% aastas summas 88,57

eurot.

24. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine

või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt kui

võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ning rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates

kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s

94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud

intressimäär. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist

kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni

põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla

summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

25. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral ei saa säilida õigus nõuda

lepingujärgset viivist kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud viivisemäär on seotud

lepingujärgse intressimääraga ning viimane asendub vastutustundliku laenamise kohustuse

rikkumise korral seadusjärgse intressimääraga (sel juhul on viivisemäär samuti seadusjärgne

intressimäär). Praegusel juhul on kostja ja krediidiandja kokku leppinud intressimäärast erinevas

viivisemääras ehk 24,15% aastas (kokkulepitud intressimäär oli 41,12% aastas). Seega kuulub

hageja viivisenõue rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt lepingujärgses

viivisemääras. Kohus ei nõustu hageja käsitlusega seoses viivise tühisusega ning seisukohaga, et

suurem intressimäär on mõistlikum kui kokkulepitud viivisemäär.

26. Tasumata põhinõudelt 359 eurolt sissenõutavaks muutunud lepingujärgne viivis 24,15 %

aastas perioodil 26.04.2023 kuni 30.11.2023 (s.o kuni hagi esitamiseni) 219 päeva eest on 24,87

eurot (vt viivisekalkulaator.ee), mis kuulub kostjalt väljamõistmisele. Kohus jätab rahuldamata

hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude summas 63,70 eurot (88,57 – 24,87).

27. Tuginedes TsMS §-le 367 ja hageja taotlusele arvestab kohus lisaks sissenõutavaks muutunud

lepingujärgse viivise kuni otsuse tegemiseni, mis tasumata põhinõudelt 359 eurolt perioodil

01.12.2023 kuni 22.11.2024 (k.a) 358 päeva eest moodustab 43,40 eurot (vt

www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele

sissenõutavaks muutunud viivised 22.11.2024 seisuga kokku 68,27 eurot (24,87 + 43,40 eurot).

28. Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, seega juhindudes TsMS §-st 367,

kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 23.11.2024 edaspidine viivis määraga 24,15% aastas

põhivõlgnevuse (359 euro) tasumata jäägilt kuni põhivõlgnevuse 359 euro tasumiseni. Lähtudes

kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada

põhivõlgnevuse 359 euro suurust ehk edaspidine arvestatav viivis ei tohi ületada 290,73 eurot

(359 – 68,27).

29. Hageja palub kostjalt välja mõista viitega VÕS § 1132 lg 2 kõigile punktidele

sissenõudmiskulude hüvitis 30 eurot. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ei välista

hüvitise nõudmist sissenõudmiskulude eest, sest tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid

õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise tagamiseks. Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada

hageja võla sissenõudmiskulude nõue osaliselt, s.o. summas 25 eurot.

30. VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot,

kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise

meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot.

Hageja märgib, et tasulised meeldetuletuskirjad on saadetud peale lepingu lõppemist 13.06.2023 -

15 eurot, 07.08.2023 - 5 eurot, 28.08.2023 - 5 eurot, muud makseviivitusega tekkinud kulud on 5

eurot, kokku 30 eurot. Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude

nõue üksnes saadetud meeldetuletuskirjade eest, s.o. summas 25 eurot. Võimalike muude kulude

tekkimist ja selle ulatust tuleb tõendada s.t. kulud peavad olema reaalselt kantud. Hageja nimetab,

et on teinud nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulusid, otsinud kontaktandmeid ja teinud

päringuid, vastanud võlgnikule, teinud võlgnikule kõnesid ja kandnud võlanõude avaldamise kulu,

kuid nimetatud toimingute eest kulude kandmist esitatud materjalidest ei nähtu. Kohus selgitab

hagejale, et sättes viidatud ülempiir ei ole fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu

hüvitisemäär, nagu VÕS § 1131 lõikes 1 sätestatu, mistõttu peab hageja kahju tekkimist ja selle

ulatust ka tõendama. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega

võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt

põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda.

Seadusandja ongi kehtestanud esimese

meeldetuletuskirja eest suurema ülempiiri, et osaliselt hüvitada ka võlausaldaja üldkulusid. Seega

ei ole kohtu hinnangul hageja piisavalt põhjendanud ega tõendanud muude kulude kandmist

summas 5 eurot, mis jääb rahuldamata.

31. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta

viivitamata täidetavaks.

Menetluskulud

32. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt

maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

33. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 518,41

eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõude summas 106,71 eurot ehk ⁓ 20% nõudest.

Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud

80% ulatuses kostja ja 20% ulatuses hageja kanda.

34. Hageja palub kostjalt välja mõista tasutud riigilõiv summas 175 eurot. Hageja on tasunud

nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et

tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vältimatult vajaliku kulutusega nõude

esitamisel, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada vastavalt menetluskulude jaotusele 80%

ulatuses ehk 140 eurot.

35. Hageja palub kostjalt välja mõista TsMS §4842 tulenev maksekäsu kiirmenetluse avalduse

koostamise kulu 20 eurot, õigusabikulud summas 338 eurot (käibemaksuta) ning viivise

menetluskuludelt. Esindaja on osutanud õigusabi 2 tundi hinnaga 169 eurot/tund (käibemaksuta).

Tehtud toiminguteks on täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs, hagiavalduse

ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine

kohtule. Kohus leiab, et hageja õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt.

36. TsMS § 144 p 7 kohaselt on kohtuvälised kulud mh maksekäsu kiirmenetluse kulud, mistõttu

kohus rahuldab hageja nõude maksekäsu kiirmenetluse kulu (TsMS § 484²) väljamõistmiseks

kostjalt vastavalt menetluskulude jaotusele summas 16 eurot (80% 20 eurost).

36. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu diskretsiooniotsus.

TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga

on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele.

Lepingulise esindaja tasu hüvitamise mõistlikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada nii

lepingulise esindaja ajakulu esindamiseks kulunud toimingute tegemiseks, tunnitasu suurust, aga

ka asja olemust ja hinda. Sealjuures saab ajakulu põhjendatust hinnates arvestada seda, milliseid

toiminguid on esindaja teinud ning kas nende toimingute tegemiseks kulunud aeg on põhjendatud.

38. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja esindustasu suuruseks 169

eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Kohus leiab, et nimetatud suuruses esindaja teenuse eest

küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui lepinguliseks

esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei ole

vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 120 eurot ilma

käibemaksuta, mis on kohtu hinnangul keskmine juristi õigusteenuse eest makstav tasu. Kohus

märgib, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid

advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitte-

advokaadist esindajate puhul ei ole. Kohus ei ole seotud teenuseosutaja enda poolt kehtestatud

hinnakirjaga.

39. Hageja märgib, et lepinguline esindaja osutas teenust 2 h ulatuses. Kohus peab käesoleva

tsiviilasja puhul märgitud ajakulu (2 tundi) õigusabi osutamisel mõistlikuks. Seega leiab kohus, et

õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele vastavalt menetluskulude jaotusele summas 192 eurot

(käibemaksuta) (s.o. 2 x 120 eurot = 240 eurot* 80%).

40. Kokkuvõttes kuulub kostjalt väljamõistmisele menetluskuluna 348 eurot (riigilõiv 140 eurot +

+ maksekäsu kiirmenetluse kulu 16 eurot + õigusabikulu 192 eurot).

41. Kostja menetluskulude kindlaksmääramist ning hüvitamist taotlenud ei ole ning seega kostjal

otsusega kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

42. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on

taotlenud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse.

43. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Marika Leimann

Kohtunik