2-24-11930/120 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Peeter Pällin ja Liis Arrak

Määruse tegemise aeg ja koht

22.11.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-11930

Kohtuasi

Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumist Saksamaa

Liitvabariigi keskasutuse kaudu saabunud Q taotlus

alaealise lapse X tagastamiseks Haagi 25.10.1980

rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse

kohaldamise konventsiooni ning määruse (EN)

2019/1111 alusel Saksamaa Liitvabariiki

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.10.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Y 09.10.2024 määruskaebus ja Q 24.10.2024 taotlus

kohtumääruse täitmise korra täiendamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja Q (sündinud XX.XX.XXXX), lepinguline

esindaja advokaat Andra Olm

Puudutatud isik I X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Kristi

Haas

Puudutatud isik II Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Siret Saks

Tallinna linn (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde määruskaebemenetluses Q ja Y esitatud tõendid.

2. Tühistada Harju Maakohtu 07.10.2024 määruse punkt 4.1 ja määrata

kohtumääruse täitmiseks sunnivahendid vastavalt käesoleva kohtumääruse

tervikresolutsiooni sõnastusele. Ülejäänud osas muuta Harju Maakohtu 07.10.2024

määruse põhjendusi, jättes määruse resolutsioon muutmata.

3. Sõnastada kohtumääruse tervikresolutsioon järgmiselt:

2-24-11930

3.1. Rahuldada Q taotlus alaealise lapse X tagastamiseks Haagi 25.10.1980

rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni ning

määruse (EN) 2019/1111 alusel.

3.2. Tagastada laps X Haagi 25.10.1980 rahvusvahelise lapseröövi suhtes

tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni ning määruse (EN) 2019/1111 alusel

Saksamaa Liitvabariiki.

3.3. Määrata lapse X Saksamaa Liitvabariiki tagastamiseks kindlaks järgmine

määruse täitmise kord:

3.3.1. Yl on kohustus viia laps X lennukiga Eesti Vabariigist Saksamaa

Liitvabariiki.

3.3.2. Yl on kohustus teatada Qle X Saksamaa Vabariiki saabumise kuupäev,

kellaaeg ja lennu number.

3.3.3. Yl on võimalik kohtumäärust vabatahtlikult täita 7 päeva jooksul alates

määruse kättetoimetamisest.

3.3.4. Juhul, kui Y kohtumäärust vabatahtlikult ei täida, on Y kohustatud

andma X tema tagastamiseks Saksa Liitvabariiki üle lapse isale Qle.

3.3.5. Q võib pöörduda kohtutäituri poole, et kohtutäitur alustaks määruse kui

täitedokumendi alusel täitemenetlust ning teeks täitetoiminguid lapse

tagastamiseks täitemenetluse seadustiku §-de 179 ja 183 järgi, muuhulgas

on kohtutäituril õigus määrata lapsevanemale sunniraha täitemenetluse

seadustiku §-s 261 sätestatud korras.

3.3.6. Lubada kohtutäituril täitemenetluse seadustiku § 179 lg 4 ja § 28 lg 2

alusel kasutada käesoleva määruse sundtäitmisel vajadusel kohustatud

isiku Y suhtes vahetut jõudu ning siseneda Y nõusolekuta tema valduses

olevatesse ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil ja need

läbi otsida. Ruumide ja maatüki läbiotsimist peavad taluma ka isikud,

kelle kaas- või otseses valduses ruum või maatükk on.

3.3.7. Lapse üleandmise täitetoimingu läbiviimisele tuleb lapse rahumeelse

üleandmise tagamiseks kaasata lapse ühelt vanemalt teise üleandmise

tagamiseks Tallinna Linna (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) esindaja.

3.3.8. Y ja/või X haigestumine ei takista lapse tagastamist Saksamaa

Liitvabariiki.

3.4. Määrus kuulub viivitamatult täitmisele.

3.5. Jätta kõik menetluskulud Y kanda, välja arvatud lapsele riigi õigusabi korras

määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda. Kohus

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks peale kohtumääruse

jõustumist.

4. Jätta rahuldamata Y taotlus Q kohtumääruse täitmise korra täiendamise taotluse

läbivaatamata jätmiseks.

5. Jätta Y määruskaebus rahuldamata. Y taotlus täitmise korra

kindlaksmääramiseks rahuldada osas, milles Y taotles vabatahtliku täitmise

tähtaja määramist ning lapse üleandmise täitetoimingule Tallinna Linna (Tallinna

Kesklinna Valitsuse kaudu) esindaja kaasamist.

6. Q taotlus täitmise korra täiendamiseks rahuldada osaliselt.

7. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Y kanda, välja arvatud lapsele riigi

õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi

kanda. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks peale

kohtumääruse jõustumist.

2-24-11930

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja puudutatud isikute seisukohad

1. Harju Maakohtusse saabus 06.08.2024 Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumist Saksamaa

Liitvabariigi keskasutuse kaudu Q (avaldaja, isa) taotlus alaealise lapse X (puudutatud isik I,

laps) tagastamiseks Haagi 25.10.1980 rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse

kohaldamise konventsiooni (konventsioon) ning Nõukogu määruse (EN) 2019/1111

(2019/1111 määrus) alusel.

1.1. Isa taotluse kohaselt on vanematel ühine hooldusõigus. Laps viibis Yga (puudutatud isik

II, ema) Eestis kaks nädalat ning isa suhtluskord pidi algama Saksmaal 21.07.2024. Ema

keeldus last tagastamast ja ei lasknud isal lapsega suhelda. Isa ei ole andnud nõusolekut lapse

pikemaajaliseks Eestis viibimiseks.

2. Ema palus jätta avalduse lapse tagastamiseks läbi vaatamata või rahuldamata.

2.1. Ema hinnangul ei kohaldu käesolevas tsiviilasjas konventsioon, sest konventsiooni

tähenduses on lapse harilik viibimiskoht Eesti Vabariigis. Isegi juhul, kui kohtul tuleks

sisuliselt asuda hindama hariliku viibimiskohta või ühe või teise asukoha prioriteetsust, tuleks

otsus langetada Eesti kasuks, kuna laps on integreerunud nii sotsiaalsesse kui ka

perekondlikku keskkonda Eestis ning lapse jaoks oleks Saksamaale naasmine keeruline ning

asetaks ta keerulisse ja ebakindlasse olukorda.

2.2. Kahenädalane mudel on toiminud alates 2022. a kevadest kuni 2024. a alguseni, s.o ajani,

kui laps sattus Saksamaal haiglasse (põletuse tõttu). 2024. a on laps olnud rohkem Saksamaal

seoses ravi- ja tugiteenuste saamisega. Ema arvates on lapsel siiski Eestiga suurem

perekondlik ja põlvkondlik sidusus võrreldes Saksamaaga, kus laps lävib eelkõige isa

täiskasvanud sõpradega. Lapsel on tekkinud Eestiga ja lähisugulastega eriline side. Lapse

vanavanemad elavad mõlemad idüllilistes maakohtades (Tartu lähedal ja Märjamaa kandis)

ning laps veedab suure aja maal Tallinnast väljas, sh pühad. Lapsel on tekkinud lasteaias palju

sõpru (eriti B) ja lisaks on ka palju perekondlikke sõpru. Sõpruskonnal on väga suur roll lapse

kasvamisel. Laps ei ole maininud sõpru, eriti nimepidi, Saksamaal. Lapse huvitegevus

Saksamaal on olnud muutliku iseloomuga, kuid Eestis on laps käinud juba üle aasta XXX

laulmas ja rütmi õppimas. Samuti käib laps Eestis regulaarselt liikumis- ja muusikaterapeudi

juures. Sügisest on plaanis alustada ka jäähokitreeningutega XXX. Lapse ravi- ja tugiteenused

ei ole võimalik saada ainult Saksamaal, vaid need on saadaval ka Eestis. Laps käib alates

2024. a septembrist XXX lasteaia tasandusrühmas, kuid neid teenuseid sellisel määral

(asutusesisene logopeed ja eripedagoog) talle Saksamaal ei võimaldata. Seevastu Saksamaal

on seoses personalikriisiga vähendatud lasteaia lahtiolekuaega. Seoses lapse põletusarmide

2-24-11930

raviga Eestis on lapsele tellitud survevestid ja kreemid nagu Saksamaal ning Põhja-Eesti

Regionaalhaigla spetsialisti hinnang lapse ravi tulemusele Saksamaal on negatiivne.

3. Lapsele määratud esindaja asus seisukohale, et avaldus on põhjendatud, kuulub

rahuldamisele ja laps tuleks tagastada Saksamaale.

4. Tallinna linn (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) leidis, et ema ei pea last Saksamaale

tagastama.

5. Isa palus rahuldada tema taotluse lapse tagastamiseks. Ühtlasi taotles isa 18.09.2024

seisukohas kuulutada lapse tagastamise kohta tehtav lahend viivitamatult täidetavaks.

5.1. Isa väitel on lapse harilik viibimiskoht Saksamaal (oli ka enne lapseröövi), mis nähtub

üheselt Dresdeni Ülemkohtu jõustunud kohtuotsusest. Laps sündis Saksamaal, kus ta on

elanud sünnist saati. Lapse sissekirjutus on Saksamaal. Saksamaal oli ja on ka edaspidi lapsel

tugivõrgustik, teraapia, sõbrad ja analoogne elu nagu ema pärast lapseröövi lapsele Eestisse

luua üritab. Laps ei ole alates 2022 elanud püsivalt Eestis, vaid vanemate vahel on

suhtluskord 50/50 põhimõttel. Isa on olnud nõus, et ema viib enda suhtluskorra ajal lapse

Eestisse kuni 21.07.2024, kuid ei ole andnud nõusolekut, et laps jääbki Eestisse. Emal ja isal

on lapse suhtes ühine hooldusõigus ja ka Saksa kohus ei muutnud vanematevahelist

hooldusõigust, vaid jättis vanematele ühise hooldusõiguse. Isa teostas oma hooldusõigust

enne lapseröövi – on korraldanud lapsele vajalikud arengut toetavad teraapiad, tegelenud

aktiivselt lapsega ja hoolitsenud lapse eest igakülgselt. Isa ei nõustu Tallinna Linnavalitsuse

seisukohaga, et tegu ei ole lapserööviks kvalifitseeruva juhtumiga, sest Tallinna Linnavalitsus

on andnud olukorrale väära õigusliku hinnangu ega ole lähtunud konventsioonist

(ärakuulamisel tõdes Tallinna Linnavalitsus, et nende seisukoht on seotud pigem

hooldusõiguse küsimusega).

6. Isa esitas 20.09.2024 esialgse õiguskaitse taotluse lapse ja isa suhtluskorra kindlaks

määramiseks 23.–25.09.2024. Avaldaja märkis, et esialgse õiguskaitse korras lapse ja isa

ajutise suhtluskorra kindlaksmääramine on vältimatult vajalik ja kiireloomuline, kuna laps ja

isa ei ole taotluse esitamise ajaks kohtunud 2,5 kuud ning ema hoiab endiselt pahatahtlikult

last isast eemal, kuigi isa tuleb spetsiaalselt lapsega kohtumiseks juba mitu päeva enne

kohtuistungit Eestisse. Kohtu sekkumiseta lükkuks lapse ja isa taaskohtumine täiendavalt

määramata ajaks edasi. Ema on lapseröövi toime pannes rängalt kuritarvitanud oma

hooldusõigust ja kahjustab jätkuvalt lapse huve, hoides last isast eemal.

7. Maakohus rahuldas 23.09.2024 määrusega isa esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse

osaliselt ja määras esialgse õiguskaitse korras isa ja lapse vahelise suhtluskorra.

8. Maakohus kuulas menetlusosalised ära 25.09.2024.

Maakohtu määrus

9. Maakohus rahuldas 07.10.2024 määrusega isa taotluse alaealise lapse tagastamiseks

konventsiooni ja 2019/1111 määruse alusel ning määras tagastada laps konventsiooni ja

2019/1111 määruse alusel Saksamaale. Maakohus määras lapse Saksamaale tagastamiseks

kindlaks korra selliselt, et laps lahkub Eesti Vabariigist ja naaseb Saksamaale koos isaga.

Lapse Eestist lahkumise kuupäev peab olema kooskõlastatud lapse isaga ning lapse emal tuleb

laps tema tagastamiseks Saksamaale anda üle lapse isale Tallinna lennujaamas kuupäeval ja

kellaajal, mis on loetud sobivaks lapse vanemate kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

2-24-11930

saavutatud kooskõlastuste tulemusena, kokkuleppele mittejõudmisel tuleb lapse emal laps

tema tagastamiseks Saksamaale anda üle lapse isale Tallinna lennujaamas hiljemalt lapse isa

poolt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis lapse emale esitatud nõudes märgitud

kuupäeval ja kellaajal. Lapse ema ja/või lapse haigestumine ei takista lapse tagastamist

Saksamaale. Kohtumäärus loetakse täidetuks, kui lapse ema on lapse isale Tallinna

lennujaamas üle andnud. Ühtlasi määras maakohus, et 07.10.2024 määrus kuulus

viivitamatult täitmisele. Menetluskulud jättis maakohus ema kanda, välja arvatud lapsele riigi

õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäid Eesti Vabariigi kanda.

10. Maakohus leidis, et kohaldamisele kuuluvad konventsioon ja 2019/1111 määrus.

Maakohtu hinnangul oli isa nõue õiguslikult võimalik ning seega puudus alus jätta avaldus

läbi vaatamata.

11. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt kattub 2019/1111 määruses toodud lapseröövi

käsitlus lapseröövi konventsiooni omaga, kuid 2019/1111 määruses on täpsustatud

hooldusõiguse ühiselt teostamist. Selle tulemusena kujutab lapse ühest liikmesriigist teise

viimine ilma asjakohase isiku nõusolekuta endast 2019/1111 määruse mõistes lapseröövi.

Konventsiooni ja 2019/1111 määruse kohaldamiseks tuli maakohtul esmalt välja selgitada

lapse harilik viibimiskoht.

11.1. Lapse hariliku viibimiskoha määramiseks tuvastas maakohus:

-

Y ja Q suhtest sündis XX.XX.XXXX poeg X ning vanematel on ühine hooldusõigus;

-

lapse registreeritud elukoht Saksamaal on XXX, Saksamaa;

-

alates 28.07.2023 on saanud laps Saksamaal logopeedilist ravi ja selle teenuse

jätkumine on hetkel Sotsiaalhoolekandeameti otsusega määratud kuni 31.01.2025;

-

laps käib Saksamaal lasteaias ja saab jätkuravi seoses 2024. a saadud termilise

vigastusega rindkere eesmises piirkonnas;

-

ema elukoha aadress oli 14.07.2022 kokkuleppe kinnitamise ajal Saksamaal, Eesti

rahvastikuregistri andmetel kuni 14.03.2022;

-

Leipzigi Ringkonnakohus, Perekonnakohus lükkas 01.02.2022 määrusega (toimiku nr

337 F 3251/21) seoses lapsevanema hooldusõigusega tagasi ema taotluse määrata

ainuisikuliselt lapse elukohta või määrata lapse elukoha muutmist. Nimetatud

määruses on muu hulgas märgitud, et emal ei ole õigust last kolimisel kaasa võtta ega

registreerida last teises asukohas;

-

Leipzigi jaoskonnakohus (toimiku nr 337 F 3251/21) kinnitas 14.07.2022 määrusega

vanemate vahelise kokkuleppe, mille kohaselt on vanematel ühine hooldusõigus.

Ühise lapse alaline elukoht on võrdsetes osades ema ja isa kodus. Ühtlasi leppisid ema

ja isa kokku lapsega suhtlemise korras, mille järgi viibib laps kahe nädala kaupa

mõlema vanemaga;

-

18.06.2024 pöördus isa esindaja ema poole, et paluda ema nõusolekut lõpetada senine

jagatud hooldusõigus ja leppida kokku lapse alalises elukohas seoses Saksamaal lapse

koolis käimisega;

-

ema esindaja vastas isa 18.06.2024 pöördumisele 18.07.2024, milles teatas, et ema

soovib, et laps elaks Eestis ja käiks koolis Eestis ning kui plaanitakse pöörduda

perekonnakohtusse, esindab ema advokaat Sabrina Knösel;

-

suhtluskorra järgi ema last 21.07.2024 isale üle ei andnud;

-

isa on esitanud Lepzigi Ringkonnakohtusse avalduse seoses vanemliku

hooldusõigusega;

-

laps käis Eestis alates 02.05.2022 lastehoius ja alates 29.08.2022 Tallinna XXX

Lasteaias, kus on talle tagatud koht tasandusrühmas;

2-24-11930

-

18.09.2023–31.01.2024 käis laps XXX ja alates 2023. a oktoobrist on osalenud tantsu-

ja liikumisterapeudi vastuvõtul, mille teenuse saamist jätkatakse. Ema on tundnud

huvi hokitrennide vastu alates 2024. a septembrist. Laps on veetnud aega

vanavanemate ja sõpradega.

11.2. Asjas esitatud tõenditele ja eelpool tuvastatud asjaoludele tuginedes leidis maakohus, et

kuni väidetava kinnipidamiseni oli lapse harilik viibimiskoht Saksamaal, kuna laps oli selle

riigiga rohkem seotud. Kuigi 14.07.2022 määrusega on ema ja isa vahel kinnitatud

suhtluskord, on Leipzigi Ringkonnakohtu poolt 01.02.2022 määrusega tuvastatud, et lapse

alaline viibimiskoht on Saksamaa. Asjaolu, et alates vanemate vahelisest kokkuleppest viibib

laps emaga iga kahe nädala tagant Eestis, ei tähenda, et lapse alaline viibimiskoht oleks

seeläbi muutunud. Isegi kui tõlgendada ema ja isa 14.07.2022 kokkulepet selliselt, et lapse

alaline elamiskoht on võrdsustatav lapse hariliku viibimiskohaga ja see oli lapse ema juures

viibides Eesti, siis vastavalt suhtluskorra kokkuleppele pidi lapse harilik viibimiskoht olema

alates 21.07.2024, sh isa taotluse esitamise ajal, s.o 24.07.2024, Saksamaal.

11.3. Laps on sündinud XX.XX.XXXX Saksamaal ja elas püsivalt Saksamaal vähemalt kuni

suhtluskorra kokkuleppeni ning käis Eestis külas. Põhimõtteliselt jätkas laps ka pärast

suhtluskorra kokkuleppe kinnitamist Eesti külastamist, lihtsalt regulaarsemalt kui ta seda

varasemalt oli teinud. Saksamaal oli talle määratud kõneravi, koht lastehoius ja ravi pärast

õnnetust ning ilmselgelt analoogne elukorraldus, mille ema on üles ehitanud Eestis. See, et

ema on saanud lapsele koha ka Eesti Vabariigis munitsipaallasteaias ning laps käis Eestis

viibides huviringis ja tantsu- ja liikumisterapeudi vastuvõtul, veedab aega vanavanemate ja

sõpradega, ei tähenda, et laps oleks Eestis enam integreerunud kui Saksamaal. Ema viited

lapse ja vanavanemate vahelisele suhtele ei ole samuti lapse hariliku viibimiskoha määramise

seisukohalt olulised. Siiski peab kohus oluliseks märkida, et lapsel oli võimalik suhtluskorra

järgi vanavanematega kohtuda iga kahe nädala tagant. Arvestades, et laps käis Eestis ka

lasteaias, sh huviringis ja terapeudi vastuvõtul ning osales ema sõnul aktiivselt

lasteaiakaaslaste sünnipäevadel ja perekonnatuttavatega seotud ühisüritustel, ei ole eluliselt

usutav, et laps veetis enamuse ajast Tallinnast väljas vanavanemate kodudes. Veelgi enam,

suhtluskorra jätkudes on lapsel võimalik Eestis jätkata kõikide tegevustega, millega ta oli

harjunud enne 21.07.2024 (kuigi ema on korraldanud Eestis kõike lapsega seonduvat ilma isa

nõusolekuta).

11.4. Kuigi ema on esitanud Harju Maakohtusse avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks

või alternatiivselt otsustusõiguse saamiseks ja suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks (tsiviilasi

nr 2-24-10349), on ema lepinguline esindaja pidanud siiski rahvusvahelise kohtualluvuse järgi

hooldusõiguse küsimuse lahendamisel pädevaks kohtuks Saksamaa kohut, sest kirjutab

18.07.2024 vastuskirjas, et kui isa plaanib pöörduda perekonnakohtusse, siis palub ennast

märkida ema volitatud esindajaks. Kui ema esindaja oleks leidnud, et hooldusõiguse küsimus

tuleks lahendada Eesti kohtus, siis ta ei oleks palunud ennast ema volitatud esindajaks

märkida. Seegi näitab, et lapse alaline viibimiskoht oli Saksamaal. Isa on esitanud ka tõendid

selle kohta, et on esitanud Leipzigi Ringkonnakohtusse avalduse seoses hooldusõigusega ja

selles asjas on Lepzigi Ringkonnakohus määranud lapse esindajaks advokaat Katrin Zehli.

12. Kõiki asjaolusid kogumis hinnates leidis maakohus, et lapse kinnihoidmine Eestis on

õigusvastane.

12.1. Vaidlus puudus selle üle, et lapse väidetava kinnipidamise ajal oli vanematel lapse

suhtes ühine hooldusõigus, s.t ka otsustusõigus lapse viibimiskoha suhtes. Isa on kinnitanud,

2-24-11930

et ta andis emale nõusoleku, et ema suhtluskorra ajal, aga mitte kauem, viibib laps Eesti

Vabariigis. Isa teadmine, et laps on Eestis, ei ole samastatav isapoolse nõusolekuga, et laps

jääb Eestisse. Menetluses ei leidnud tuvastamist, et isa ei oleks lapse väidetava kinnipidamise

ajal lapse hooldusõigust teostanud. Pigem toetavad asjas esitatud tõendid, et isa on alates

suhtluskorra kokkuleppe kinnitamisest teostanud oma hooldusõigust. Asjaolu, et

hooldusõiguse teostamisel abistab teda elukaaslane, on perekonnana koos elades tavapärane.

Maakohus nõustus lapsele määratud esindaja seisukohaga, et kuigi laps sai tõsiseid

tervisekahjustusi põletuse näol, ei tuvastanud kohus, et isa ei oleks nimetatud olukorras

hooldusõigust teostanud. Maakohus nõustus lapsele määratud esindajaga ka selles, et

aktiivsete väikelastega juhtub ikka õnnetusi, mis vajavad ka meditsiinilist sekkumist ning

kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, et lapsega juhtuvad isaga olles alatihti õnnetused, mis

seaks kahtluse alla isa võime teostada hooldusõigust. Isa on tegelenud lapse tervisemurega,

laps ei karda isa. See, kumb vanem teostas rohkem või vähem või siis paremini või halvemini

lapse hooldusõigust, ei oma tähtsust konventsioonikohase küsimuse lahendamisel, vaid omab

tähtsust ning kuulub tuvastamisele ja hindamisele ühise hooldusõiguse lõpetamise vaidluses.

13. Maakohus ei tuvastanud konventsioonis sätestatud lapse tagastamist välistavate asjaolude

esinemist.

13.1. Konventsooni artikli 13 kohaselt puudub riigil lapse tagastamise kohustus, kui lapse

tagastamisele vastu olev isik, asutus või muu organ tuvastab, et: a) lapse eest hoolitsenud

füüsiline või muu isik või asutus ei ole lapse äraviimise või kinnipidamise ajal teostanud oma

hooldamisõigust või et ta on täielikult või osaliselt nõustunud lapse äraviimisega või

kinnihoidmisega või; b) lapse tagasitoomine võib talle põhjustada füüsilisi või psüühilisi

kannatusi või muul viisil võib lapse asetada ebakindlasse olukorda.

13.2. Asjas on esitatud piisavalt tõendeid selle kohta, et lapse elu on Saksamaal korraldatud.

Isal on Saksamaal kindel elukoht, laps käib Saksamaal lasteaias, talle on tagatud kõneravi

teenuse saamine ning laps jätkab järelravi saamist. Kuigi Tallinna linn (Tallinna Kesklinna

Valitsuse kaudu) leidis, et antud juhul ei ole tegemist lapseröövi olukorraga, on seisukohas

välja toodud, et lapsel on isaga hea suhe ja läbisaamine ning ta igatseb isa järele. Maakohus

nõustus lapsele määratud esindaja seisukohaga, et asjaolu, et üks vanem suudab pakkuda

lapsele paremaid elamistingimusi kui teine, omab tähtsust hooldusõiguse vaidluses, kuid

lapseröövi kaasuse lahendamisel mitte.

13.3. Konventsiooni artikli 13 lg 1 lit b kohaldamise aluseks ei ole piisav, et laps on Eesti

Vabariigis kiiremini integreerunud ja tunneb oma ema kodumaal koduselt. Ema esitatud

väited selle kohta, kuidas lapse tagastamisel võib laps hakata unustama eesti keelt ja side

Eestiga võib kaduda ning Saksamaale naastes satuks laps keerulisse ja ebakindlasse olukorda,

olid maakohtu hinnangul veidi ülepaisutatud. Laps on kaks aastat käinud suhtluskorra järgi

ema juures Eesti Vabariigis üle kahe nädala. Kui laps integreerus Saksamaal raskemini (võttis

kauem aega) lasteaia kollektiivi, siis ema vastusest avaldusele luges maakohus välja, et kuigi

see võttis aega, siis laps on tänaseks siiski integreerunud. Lapse kohanemine Eesti lasteaeda ei

ole toimunud selle paari kuu jooksul kui ema last Saksamaale suhtluskorra järgi isa juurde ei

viinud, vaid juba alates 29.08.2022. Kui laps ei ole senise suhtluskorra järgi unustanud eesti

keelt, kaotanud sidet Eestiga ega võõrdunud emast, ei ole põhjendatud eeldada, et see juhtub

lapse tagastamisel. Lapse tagastamine ei mõjuta kohtu hinnangul vanemate vahel suhtluskorra

edasist täitmist.

13.4. Lapse ema esitatud tõendid selle kohta, et laps on Eestis kohanenud, käinud lasteaias,

saanud teraapiat, suhtleb sõpradega ja lapsel on tugev side vanavanematega, ei anna kogumis

2-24-11930

alust lapse mitte tagastamiseks Saksamaale. Asja materjalidest nähtuvalt on laps kakskeelne ja

reisinud iga kahe nädala järel Eesti ja Saksamaa vahet. Seega suure tõenäosusega peab laps

iga kord uuesti kohanema ja taluma ka sellega kaasnevaid võimalikke ebamugavusi, millede

talumise kergus või raskus sõltub eelkõige vanemate toetusest. Laps ei ole veel nii kaua olnud

eemal tema tavapärasest keskkonnast Saksamaal, et lapse tagastamine tekitaks selliseid

elukorralduse muutusest tulenevaid ebamugavusi. Maakohus leidis, et lapse tagastamise

mõjud jäävad konventsiooni mõttes tavapärastesse piiridesse ega saa olla tagastamata jätmise

aluseks.

14. Maakohus leidis, et lapse Saksamaale tagastamise lahend tuleb tunnistada viivitamata

täidetavaks.

14.1. Konventsiooni eesmärgist lähtuvalt tuleb tagada lapse võimalikult kiire tagastamine

tema harilikku viibimiskohta. 2019/1111 määruse kohaselt võib lapse tagastamise kohta

tehtud lahendi tunnistada viivitamata täidetavaks, olenemata võimalikest edasikaebustest, kui

lapse tagastamine enne edasikaebuse kohta otsuse tegemist on nõutav tulenevalt lapse

parimatest huvidest (artikkel 27 lg 6). 2019/1111 määruse artikkel 28 lg 1 järgi tegutseb pädev

täiteasutus, kellele tehakse taotlus lapse teise liikmesriiki tagastamist käsitleva lahendi

täitmiseks, taotluse lahendamisel kiiresti.

14.2. Maakohus ei nõustunud emaga, et lahendi viivitamata täidetavaks tunnistamine ei ole

võimalik, sest vastavalt 2019/1111 määrusele on kohtul selleks õigus. Laps ei ole suhtluskorra

järgi isa näinud väga pikalt, v.a esialgse õiguskaitse korras 23.09.2024–25.09.2024. Kui

kohus ei tunnistaks lõpplahendit 2019/1111 määruse alusel viivitamatult täidetavaks, ei ole

teada, millal isa võiks jälle lapsega kohtuda, sest lahendi oleks täidetav alles selle jõustumisest

ning selle aja jooksul isa ja lapse suhe ilmselgelt nõrgeneks. Kuivõrd lapse Saksamaale

tagastamine ei mõjuta kuidagi vanemate suhtluskorra kokkulepet, siis lahendi viivimatult

täidetavaks tunnistamine ei võta emalt ära õigust lapsega kohtuda. Lapse huvides on taastada

lapse endine elukorraldus võimalikult kiiresti selliseks nagu see oli enne 21.07.2024.

15. Isa on teatanud, et on valmis koheselt sõitma lapsele Eesti Vabariiki järele. Ema ei ole

valmisolekut last ise isa juurde viimiseks üles näidanud. Seetõttu määras maakohus, et laps

lahkub Eestist ning naaseb Saksamaale koos isaga.

Ema määruskaebus

16. Ema esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse,

millega jätta isa taotlus lapse tagastamiseks konventsiooni alusel rahuldamata. Menetluskulud

palub ema jätta isa kanda.

16.1. Maakohus rikkus menetlusõiguse norme, hinnates ebaõigesti tõendeid ja rikkudes

põhjendamiskohustust.

16.2. Maakohus oleks pidanud järeldama, et lapse harilik viibimiskoht on Eesti Vabariik ja

tegemist ei ole lapseröövi juhtumiga, millest tulenevalt oleks kohus pidanud jätma isa

avalduse läbi vaatamata.

16.3. Lapse harilik viibimiskoht tuleb kindlaks teha kohtule avalduse esitamise seisuga,

mistõttu ei ole asjakohane lähtuda ainult mineviku sündmustest. Sünnikuupäevale tuginedes ei

saa tuvastada harilikku viibimiskohta. Samuti ei saa lähtuda Leipzigi Ringkonnakohtu

01.02.2022 otsusest. Lisaks andis maakohus eelviidatud kohtulahendi sisule ebaõige

2-24-11930

tähenduse, kohtulahendis ei ole märgitud, et otsustatud oleks lapse harilik viibimiskoht.

Maakohus andis põhjendamatult suure kaalu ema Saksamaa advokaadist esindaja 18.07.2024

kirjale, jättes ema seisukohad arvesse võtmata. Maakohtu seisukoht, et isegi, kui lapsel oli

kaks harilikku viibimiskohta, siis oli 24.07.2024 harilik viibimiskoht Saksamaal, on vastuolus

kohtupraktikaga, mille kohaselt ei saa lapsel olla kaks harilikku viibimiskohta. Lisaks on

maakohus ebaõigesti viidanud 24.07.2024, kuna kohtul tuleb teha toimingud ja hinnata

harilikku viibimiskohta avalduse esitamise seisuga.

16.4. Maakohtu poolne menetluse juhtimine ei ole olnud läbipaistev ning erapooletu.

Isa taotlus täitmise korra täiendamiseks

17. Isa esitas vastumääruskaebusena pealkirjastatud taotluse täitmise korra täiendamiseks,

milles palub jätta menetluskulud ema kanda ja maakohtu määrus tühistada resolutsiooni p 4.1

(määruse täitmise kord) osas ja tühistatud osas täiendada määrust järgmiselt:

-

laps lahkub Eestist ning naaseb Saksamaale koos isaga. Emal tuleb laps tema

tagastamiseks Saksamaale anda üle lapse isale Tallinna Lennujaamas hiljemalt lapse

isa poolt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis lapse emale esitatud nõudes

märgitud kuupäeval ja kellaajal. Määrata, et Harju Maakohtu 07.10.2024 tsiviilasjas nr

2-24-11930 tehtud määruse täitmiseni on isal õigus nõuda lapse väljaandmist igaühelt,

kes lapse vastu isa tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab, sealhulgas ka emalt;

-

lubada kohtutäituril täitemenetluse seadustiku (TMS) § 179 lg 4 ja § 28 lg 2 alusel

kasutada tsiviilasjas nr 2-24-11930 Harju Maakohtu 07.10.2024 määruse sundtäitmisel

vajadusel kohustatud isiku suhtes vahetut jõudu ning siseneda ema nõusolekuta tema

valduses olevatesse ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil ja need läbi

otsida;

-

määrata, et TMS § 28 lg 3 kohaselt peavad ruumide ja maatüki läbiotsimist taluma ka

isikud, kelle kaas- või otseses valduses ruum või maatükk on;

-

kuulutada määrus viivitamatult täidetavaks.

17.1. Vaatamata sellele, et maakohtu määrus on viivitamatult täidetav ja laps tuleb isale üle

anda, on määruse vabatahtlik täitmine senini korduvalt ebaõnnestunud. Ema eirab isa püüdlusi

lapse üleandmise osas kokkuleppele jõuda. Tulemusi ei ole andnud ka ema suhtes algatatud

täitemenetlus. Laps ei ole alates määruse tegemisest käinud lasteaias ning lapse asukoht on

isale juba ligi kolm nädalat teadmata. Lapse isale üleandmine on kriitiline ainuüksi põhjusel,

et laps vajab seoses põletusest paranemisega aktiivset hädavajalikku ravi, mis on alates

juulikuust olnud lapseröövi tõttu pausil. Ühtlasi peab laps käima arenguga seotud teraapiates.

Seetõttu on vajalik vastavalt TMS §-dele 179 ja 183 näha ette kohtutäituri õigus rakendada

vajadusel ema suhtes meetmeid määruse täitmiseks. Isa hinnangul tuleb lapse elu ja tervist

silmas pidades, lubada kohtutäituril vajadusel kasutada jõudu.

Menetlusosaliste seisukohad

18. Isa palus jätta ema määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud ema kanda.

19. Ema palus jätta isa vastumääruskaebuse läbi vaatamata või rahuldamata ja menetluskulud

isa kanda. Samuti esitas ema 30.10.2024 taotluse ekspertiisi läbiviimiseks.

20. Tallinna linn (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) palus ema määruskaebuse rahuldada ja

isa vastumääruskaebuse jätta rahuldamata.

2-24-11930

21. Lapsele määratud esindaja palus ema määruskaebuse jätta rahuldamata ja isa

vastumääruskaebuse rahuldada osaliselt.

Menetluse edasine käik

22. Maakohus jättis ema määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle (TsMS) § 663 lg 5 alusel

seadustiku läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Samuti edastas maakohus isa esitatud taotluse

täitmise korra täiendamiseks.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

23. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus

tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 ja § 659 alusel osaliselt tühistada (maakohtu määruse resolutsiooni

punkt 4.1) ja määrata uus kohtumääruse täitmise kord. Osas, milles ringkonnakohus maakohtu

määrust ei tühista, muudab ringkonnakohus osaliselt maakohtu määruse põhjendusi TsMS §

659 ja 657 lg 1 p 21 alusel. Ema määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Isa taotlus

kohtumääruse täitmise korra täiendamiseks tuleb rahuldada osaliselt. Juhindudes TsMS § 654

lg-st 2² esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva

resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

24. Esmalt lahendab ringkonnakohus määruskaebemenetluses esitatud tõenditega seonduvad

taotlused. Isa esitas ringkonnakohtule määruskaebusmenetluses täiendavaid tõendeid (dtl

1028–1030, 1096–1105, 1122, 1229–1323, 1331–1334). Ema esitas samuti uusi tõendeid (dtl

1083–1089, 1133–1135, 1212–1214). Ringkonnakohus leiab, et tõendid on asjakohased ja

võtab need TsMS § 238 lg 1 ning § 662 lg 3 alusel vastu. TsMS § 662 lg 3 järgi on

määruskaebuse põhjendamiseks lubatud esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Sama võimalus

tuleb määruskaebemenetluses tagada ka vastaspoolele (TsMS III komm (2018), § 662, p

3.4(d)).

25. Ema taotles maakohtus isa avalduse läbivaatamata jätmist, kuna lapse harilik viibimiskoht

on Eesti. Määruskaebuses heidab ema maakohtule ette avalduse läbivaatamist ja rahuldamist.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti jätnud avalduse läbivaatamata jätmise

taotluse rahuldamata. TsMS § 423 lg 2 lg 1 kohaselt saab kohus kaaluda avalduse

läbivaatamata jätmist, kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele

asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Isa

avaldust ei saa pidada õiguslikult võimatuks, lapse hariliku viibimiskoha kindlakstegemine

eeldab asja sisulist läbivaatamist, mistõttu puudusid maakohtul alused avalduse läbivaatamata

jätmiseks.

26. Ema taotleb 07.11.2024 vastuses isa taotlusele täitmise korra täiendamiseks

(vastumääruskaebusele) selle läbivaatamata jätmist. TsMS § 631 lg 1 sätestab, et

apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb

õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja

tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev

otsus. Isa vastumääruskaebuses ei tee isa ema arvates etteheiteid maakohtu määrusele, vaid

palub seda täiendada sunnivahendite võrra. TsMS § 445 lg 1 alusel saab menetlusosaline

taotleda täitmise korra kindlaks määramist kuni määruse jõustumiseni. Isa on küll

pealkirjastanud oma menetlusdokumendi vastumääruskaebusena, kuid selles on sisuliselt

esitatud taotlus täitmise korra täiendamiseks, mis on menetluslikult lubatav. Eelnevast

tulenevalt leiab ringkonnakohus, et ema taotlus isa vastumääruskaebuse läbivaatamata

jätmiseks tuleb jätta rahuldamata.

2-24-11930

27. Konventsiooni vastuvõtmise eesmärk on kaitsta rahvusvaheliselt last tema õigusvastasest

äraviimisest või kinnipidamisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest ja kehtestada menetlus,

tagamaks lapse viivitamatu tagasitoomine tema harilikku viibimiskoha riiki, samuti selleks, et

tagada lapsega suhtlemise õiguse kaitse.

27.1. Konventsiooni artikkel 1 punkti a kohaselt on konventsiooni eesmärgiks tagada

konventsiooni osalisriiki õigusvastaselt viidud või seal kinni hoitava lapse viivitamatu

tagasitoomine tema hariliku viibimiskoha riiki. Konventsiooni artikkel 12 lg 1 täpsustab, et

kui lapse äraviimine või kinnihoidmine on õigusvastane artikli 3 järgi ja kohtu- või

haldusmenetluse alguseks lapse asukohariigis on lapse õigusvastasest äraviimisest või

kinnihoidmisest möödunud alla aasta, nõuab asjaomane asutus lapse viivitamatut tagastamist.

27.2. Konventsiooni mõtte kohaselt on eelduslikult lapse huvides lapse viivitamatu

tagastamine lapse harjumuspärasesse elukeskkonda. Lapse tagastamine tagab ka vanemate

huvide kaitse, sest säilib vanemate õigus pöörduda lapse hooldusõiguse küsimuse

lahendamiseks laps esialgse elukoha järgsesse kohtusse ning takistab ühel vanemal saada

lapse õigusvastase äraviimisega teises riigis eeliseid lapse hooldusõiguse määramisel. Samuti

on lapse tagastamise otsustusel üldpreventiivne toime, mis peab tagama selle, et vanemad ei

vii last õigusvastaselt ühest riigist teise (RKTKo 06.12.2006, 3-2-1-123-06, p 17). Sellest

tulenevalt saab jätta lapse tagasi toomata vaid erandlikel asjaoludel.

27.3. Konventsiooni artikli 3 kohaselt on lapse äraviimine või kinnihoidmine õigusvastane,

kui see on vastuolus füüsilisele või muule isikule või asutusele vahetult enne lapse äraviimist

või kinnihoidmist tema hariliku viibimiskoha riigi seaduse alusel antud hooldamisõigusega

(punkt a), ja äraviimise või kinnihoidmise ajal hooldamisõigust teostati või oleks teostatud,

kui last ei oleks ära viidud või kinni hoitud (punkt b).

27.4. Lapse äraviimine või kinnipidamine on õigusvastane vaid siis, kui on täidetud

konventsiooni artiklis 3 sätestatud mõlemad eeldused (a ja b). Seega tuleb lapse tagastamise

küsimust lahendades tuvastada esmalt, kas laps on viidud õigusvastaselt ära tema hariliku

viibimiskoha riigist või takistatakse tal õigusvastaselt hariliku viibimiskoha riiki naasmist.

27.5. 2019/1111 määruse artiklis 2 p 11 on välja toodud, millal on määruse mõttes tegu lapse

ebaseadusliku äraviimisega või kinnihoidmisega ehk lapserööviga:

-

sellise äraviimise või kinnihoidmisega rikutakse lahendiga, seaduse alusel või

õigusliku mõjuga kokkuleppe põhjal saadud hooldusõigust selle liikmesriigi õiguse

alusel, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne äraviimist või kinnihoidmist;

-

seda hooldusõigust teostati tegelikult äraviimise või kinnihoidmise ajal üksi või ühiselt

või seda oleks teostatud, kui äraviimist või kinnihoidmist ei oleks toimunud.

28. Kuna lapse hariliku viibimiskoha riiki tuleb käsitleda rahvusvahelise eraõiguse

autonoomse mõistena, ei sõltu lapse hariliku viibimiskoha määratlus riigisisesest õigusest

ning lapse hariliku viibimiskoha riiki ei saa samastada alaealise elukohaga tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 15 mõttes ega tingimata siduda tema vanema elukohaga. Küll aga nähtub

Euroopa Kohtu praktikast, et hariliku viibimiskoha mõiste kattub sisult Nõukogu määruse

2003/2201 (2003/2201 määrus) artikli 8 lg 1 sisuga (EKo, 17.10.2018, C-393/18, UD v XB, p

45). Lapse alalise elukoha (hariliku viibimiskoha) saab määrata kindlaks asjaolude järgi, mille

alusel saab tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini seotud. Harilik viibimiskoht

vastab kohale, mis väljendab lapse teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku

2-24-11930

keskkonda. Sel eesmärgil tuleb eelkõige võtta arvesse liikmesriigi territooriumil viibimise

kestust, õiguspärasust ja tingimusi ning põhjusi, miks perekond sinna liikmesriiki kolis, lapse

kodakondsust, kooliskäimise kohta ja tingimusi, keeleoskust ning samuti lapse perekondlikke

ja sotsiaalseid suhteid nimetatud riigis (RKTKm, 10.10.2012, 3-2-1-109-12, p 17). Mõistet

„harilik viibimiskoht“ tuleb tõlgendada autonoomselt ja ühetaoliselt kogu liidus ja selline

tõlgendus tuleb leida, arvestades sätte konteksti ja asjaomase õigusakti eesmärki (EKo,

22.12.2010, C-497-10 PPU, Mercredi v Chaffe, p 45).

28.1. Lapse harilikku viibimiskohta ei saa määrata üksnes selle järgi, kui kaua on laps ühes

või teises liikmesriigis viibinud. Lapse liikmesriigis viibimise aeg on üks asjaolu, mille alusel

saab lapse hariliku viibimiskoha kindlaks määrata. Oluline on tuvastada, millises liikmesriigis

on laps sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda paremini integreerunud. Seega tuleb lapse

hariliku viibimiskoha riiki kindlaks tehes arvestada kõiki asjaolusid, mille alusel saab

tuvastada, millise riigiga on laps kõige tihedamini seotud. Riigikohus leidis, et ülalmärgitu

järgi saab lapse hariliku viibimiskoha riigi määrata kindlaks ka Haagi konventsiooni mõttes

(RKTKm, 10.10.2012, 3-2-1-109-12, p 17). Lapse harilik viibimiskoht vastab kohale, kus on

faktiliselt tema elu kese (EKo 28.06.2018, C-512/17, HR V KO, p 42; EKo 14.07.2022, C-

572/21, CC v VO, p 24). Lisaks lapse füüsilisele viibimisele liikmesriigis tuleb arvesse võtta

ka muid tegureid, millest võib ilmneda, et lapse viibimine liikmesriigis ei ole vaid ajutist või

juhuslikku laadi (EKo, 17.10.2018, C-393/18 PPU, UD v XB, p 50) ning et lapse viibimiskoht

näitab teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda (EKo 28.06.2018, C-

512/17, HR v KO, p 41; EKo 14.07.2022, C-572/21, CC v VO, p 24). Mõiste „harilik“

tähendab ühtlasi, et viibimine peab olema teataval määral stabiilne või korrapärane (EKo,

22.12.2010, C-497-10 PPU, Mercredi v Chaffe, p 44). Lisaks on hariliku viibimiskoha mõiste

sisustamisel rõhutatud ka läheduskriteeriumit (EKo 09.10.2014, C-376/14 PPU, C v M, p 50;

W,V, EKo 15.02.2017, C-499/15, W,V v X, p 60).

28.2. Lapse sünnist kuni 2022. aastani oma mõlema menetlusosalise väitel laps viibinud

ajaliselt märgatavalt rohkem Saksamaal kui Eestis. Mõlema vanema väitel on laps selle aja

jooksul külastanud Eestit. Ema väitel oli laps 2020. aasta suvel üle kahe kuu Eestis ja samuti

viibis laps Eestis oktoober 2020 ning mai 2021, külastades vahel Saksamaad.

28.3. 2022. aasta kohta on ema 11.11.2024 menetlusdokumendis esile toonud, et 2022. aastal

oli laps Eestis 177 päeva, isaga Tuneesias 18 päeva ja Saksamaal 74 päeva. Seejuures

arvestab ema üksnes aega alates 02.03.2022, jättes välja aasta esimesed kaks kuud. Pooled ei

vaidle, et kuni 02.03.2022 viibis laps Saksamaal ja kohtu hinnangul tuleb arvestada hariliku

viibimiskoha hindamisel ka lapse viibimist Saksamaal kuni 02.03.2022. Seega isegi, kui

eeldada ema väidete õigust, tuleks sellele täiendavalt lisada 60 päeva viibimist Saksamaal.

Lapsega reisimise päevasid ei ole ema arvestuses arvestatud kummagi viibimiskoha aja hulka.

Kumbki menetlusosaline ei ole viibimiste kuupäevasid tõendanud, vaid esitanud omapoolsed

väited, mistõttu ei saa kummagi poole väiteid lugeda üheselt tõendatuks. Küll aga märgib

kolleegium, et kokkuvõtvalt on laps viibinud isaga Saksamaal ja Tuneesias ning emaga Eestis

aega võrdväärse kestusega.

28.4. 25.09.2024 ärakuulamisel maakohtus on isa esile toonud, et laps oli 2023. aastal isaga

202 päeva ja emaga 163 päeva. Ema väidab oma 11.11.2024 menetlusdokumendis, et laps on

olnud Eestis 176 päeva, Saksamaal 146 päeva ja isaga Tuneesias 18 päeva. Lapsega reisimise

päevasid ei ole ema arvestuses arvestatud kummagi viibimiskoha aja hulka. Eeltoodust

järelduvalt on laps viibinud Eestis emaga ja Saksamaal ning Tuneesias isaga aega võrdväärse

kestusega. Ema ja isa arvestuse erinevus tuleb kolleegiumi hinnangul lapse reisimise päevade

2-24-11930

erinevast arvestusest ja sellest, et aega, mil isa viibis lapsega Tuneesias, ei arvesta ema

Saksamaa viibimiskoha arvestuse hulka.

28.5. 2024. aasta kohta on mõlemad pooled avaldanud, et 2024 jaanuaris toimunud õnnetuse

tõttu on laps viibinud kuni 28.02.2024 Saksamaal. Saksamaal on laps ema väitel viibinud 97,

Eestis 101, Tuneesias 10, Itaalias 5 ja Soomes 3 päeva, arvestades aega kuni 06.08.2024

tagastamise taotluse esitamiseni. Seega on laps viibinud Saksamaal ja Eestis võrdväärses

mahus.

28.6. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et alates 2022. aastast on lapsel võrdväärne

side mõlema riigiga ja üht sidet ei saa pidada tugevamaks kui teist. Seega ei saa ka viibimise

kestusele anda antud asjas keskset tähendust.

29. Lapse hariliku viibimiskoha tähenduses tuleb hinnata ka lapse sotsiaalset ja perekondlikku

integreeritust. Kolleegiumi hinnangul on laps integreeritud mõlema vanema perekondlikku ja

sotsiaalsesse ellu ning laps omab mõlemas riigis ka oma suhtlusringkonda.

29.1. Sotsiaalsed ja perekondlikud asjaolud, mille alusel hinnatakse lapse alalist elukohta, on

sõltuvalt lapse vanusest erinevad (EKo 22.12.2010, C-497-10 PPU, Mercredi v Chaffe, p 53).

Imiku puhul on tema elukeskkond peamiselt perekondlik keskkond, mille määratleb viiteisik

või -isikud, kellega laps elab, kes teda tegelikult hoiavad ja tema eest hoolitsevad. Seejuures

arvestatakse esiteks seda, millise kestusega, regulaarsusega, tingimustel ja põhjustel viibib

viiteisik vastuvõtva riigi territooriumil ning teiseks tema geograafilist ja perekondlikku

päritolu ning perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid selles liikmesriigis (EKo 22.12.2010, C-

497-10 PPU, Mercredi v Chaffe, p 54-56). Kui väikelaps elab iga päev oma vanematega, tuleb

eelkõige kindlaks teha koht, kus nad on stabiilselt paigal (EKo 28.06.2018, C-512/17, HR v

KO, p 45). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa 6-aastast last samastada imikuga, kelle

sotsiaalne integreeritus sõltub ainult teda hooldava vanema asukohast, kuid arvestada tuleb, et

tegemist on väikelapsega, kes on oma vanematest siiski suuremal määral sõltuv kui

kooliealine või teismeline laps. Seetõttu tuleb integreerituse hindamisel arvesse võtta nii seda,

millisel määral on laps kaasatud vanema sotsiaalsesse ja perekondlikku ellu, aga ka seda, kas

lapsel endal on tekkinud sotsiaalne sõpruskond, kellega laps meelsasti suhtleb.

29.2. Lapsel on sissekirjutus nii Saksamaal kui Eestis. Laps käib Saksamaal XXX lasteaias

alates 12.09.2022, leping kehtib kuni 01.06.2025. Lasteaia 24.07.2024 kinnituse kohaselt käib

laps lasteaias umbes 50 protsenti kuust (dtl 445–453). Lapsel on diagnoositud F83 (segatüüpi

spetsiifiline arenguhäire), F80.1 (ekspressiivne kõnehäire), F82.1 (motoorika spetsiifiline

arenguhäire), F43.2 (kohanemishäire) ja lapsele on Saksamaal antud integratsioonitugi

varajase arengu ja nõustamise keskuse kaudu ajavahemikus 01.02.2024 kuni 31.01.2025,

esmane diagnostika selle teenuse jaoks on toimunud 31.07.2023 (dtl 454–459). Laps on

kõneteraapias Saksamaal alates 28.07.2023, viimane seanss toimus 25.06.2024 ja terapeut

soovitab tungivalt ravi jätkata, et tagada õigeaegne koolivalmidus (dtl 377–378). 20.09.2024

arstitõendi kohaselt oli lapsel jaanuaris 2024 III astme põletus, lapsele on tehtud mitmeid

operatsioone, haava ja armi ravi Saksamaal on kestev ja vajalik (dtl 430–431).

29.3. Mõlema vanema esitatud dokumentidest nähtub, et lisaks isale tegeleb lapsega ka isa

elukaaslane Z. Interdistsiplinaarse varajase sekkumise keskuse Frühe Hilfe Leipzig

14.08.2024 aruande kohaselt on lapsega seonduvaid kohtumisi peetud nende mõlemaga,

kusjuures neid tajuti tähelepanelike, armastavate ja lapse vajadustele reageerivatena; mõlemad

on tundnud huvi lapse edasise toetamise kohta koduses keskkonnas ja esitasid oma ideid ja

ettepanekuid selle rakendamiseks. Ka lapse ema on esitanud isa ja ema vahelise

2-24-11930

sõnumivahetuse, kus nähtub, et isa elukaaslane käib lapsega Saksamaal arsti juures (dtl 570–

609). Lisaks on isa esitanud tõendeid ja andmeid lapse ja tema enda sõpruskonnast

Saksamaal, Zi perekonnaga suhtlemisest, naabrite N ja Mga aja veetmisest ja headest suhetest

(dtl 1265, 1229–1257, 1272–1284). Maist detsembrini 2023 võttis laps osa Saksamaal

tantsukursustest. Alates 2024. aasta suvest võttis laps isa väitel osa karatetreeningust (dtl

1269), kuid see katkes, kuna ema ei tagastanud last Saksamaale. Seega näitavad isa esitatud

andmed ja tõendid, et laps on kaasatud nii isa perekonda kui ka lapsel endal on tekkinud

isikute ring, kellega laps meelsasti lävib.

29.4. Tallinna linna (Tallinna Kesklinna Valitsuse kaudu) 19.08.2024 seisukoha kohaselt on

lapse elu ema poolt Eestis kenasti korraldatud. Ema on esitanud kirjalikud kinnitused oma

vanematelt (kes kinnitavad lapse integreeritust Eesti perekonda, dtl 517–519), samuti tõendeid

sünnipäevadest, pühade tähistamisest ja vaba aja veetmisest Eestis (dtl 520–522, 528–547)).

Laps osales XXX 18.09.2023–31.01.2024 (dtl 524). Kolmel korral on laps ajavahemikus

oktoober 2023 – juuni 2024 käinud Tallinna Õppenõustamiskeskuses muusika, tantsu- ja

liikumisterapeudi vastuvõtul. Laps jätkab teenuse saamist (dtl 526). Laps käib alates

29.08.2022 Tallinna XXX Lasteaias (dtl 550–552). Laps on suunatud pisaraelundite

haigusseisundi tõttu (H04.5) tõttu kontrolli 2025. aasta kevadel (dtl 556) ning on käinud arsti

vastuvõtul 19.02.2024 (dtl 557), 16.10.2023 (dtl 558) ja nendele eelnevalt operatsioonil

21.09.2023 (dtl 559). Alates 02.05.2022 kuni XXX lasteaeda üleminekuni käis laps OÜ X

lasteaias (dtl 563–569). Järelikult on lapsel ka Eestis nii ema perekondlik ja sotsiaalne

suhtlusringkond ning ka lapsel endal on tekkinud Eestis sõbrad.

29.5. Asja materjalid näitavad lapse integreeritust võrdses määras mõlema vanema

perekondlikku ja sotsiaalsesse ellu, meditsiinilise abi osutamist ja kättesaadavust, lasteaias

käimist ning huviharidusega tegelemist nii Eestis kui Saksamaal.

30. Isa on koos elukaaslasega üürinud korteri Leipzigis, kus laps elab isaga olles. Ema on

esile toonud, et viibib sageli oma vanemate maakohtades, kuid elab lapsega siiski Tallinnas,

kus asja materjalidest nähtuvalt on lapsel ja emal püsiv elukoht. Laps on Eesti kodanik, kuid

räägib nii eesti kui saksa keelt. Seejuures vajab laps veel mõlema keele omandamiseks

logopeedilist abi. Samas ei saa hariliku viibimiskoha määramisel omistada lapse

kultuurilistele sidemetele või kodakondsusele objektiivsete geograafiliste kaalutluste arvelt

ülekaalukat tähtsust (EKo 28.06.2018, C-512/17, HR v KO, p 60). Kolleegium leiab, et

siinses asjas, kus muud kaalutlused on Eesti ja Saksamaa vahel kaaludes võrdsed, ei saa

omistada määravat rolli lapse kodakondsusele. Harilik viibimiskoht on faktiline mõiste, mis

sisustatakse vastavalt lapse tegelikule elukorraldusele ja sellega oleks vastuolus, kui kohus

määraks hariliku viibimiskoha kindlaks üksnes kodakondsuse alusel.

31. Lisaks tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvesse võtta ka vanemate kavatsusi lapse hariliku

viibimiskoha määramise osas. Vanemate kavatsus võib olla üheks kaudseks tõendiks hariliku

viibimiskoha määramisel, kuid sellele kriteeriumile omistatav kaal sõltub iga juhtumi

eripärastest asjaoludest (EKo 22.12.2010, C-497-10, Mercredi v Chaffe, p 50, 51; EKo

08.06.2017, C-111/17 PPU, OL v PQ, p 46-49). Juhul, kui vanematel on ühine hooldusõigus,

tuleks võtta arvesse mõlema vanema tahet hariliku viibimiskoha muutmiseks (EKo

28.06.2018, C-512/17, HR v KO, p 63). Ringkonnakohus ei nõustu ema määruskaebuse

väitega sellest, et mineviku sündmusi ei saa hariliku viibimiskoha määramisel arvesse võtta.

Lapse elu kese kujuneb erinevate minevikus toimunud asjaolude tulemusena.

31.1. Vanematel on siinses asjas ühine hooldusõigus, mille pooled on kokku leppinud

07.05.2019 notariaalaktiga (dtl 421–429). Leipzigi Ringkonnakohus on teinud 01.02.2022

2-24-11930

määruse, millega jäeti rahuldamata ema avaldus anda talle ainuisikuliselt õigus määrata lapse

elukoht (dtl 379–389). Kohus leidis, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja elukoha

muutmiseks emale ainuhooldusõiguse üleandmine ei vasta lapse huvidele, mis tähendab, et

ema ei saa lapse peamist elukohta Eestisse viia. Kohus jättis ema avalduse rahuldamata,

märkides, et see tähendab, et emal ei ole õigust last kolimise korral kaasa võtta ega

registreerida last teises asukohas. Laps oli senini kasvanud üles mõlema vanemaga Leipzigis,

kusjuures ema on saanud viia lapse pikemaks ajaks oma kodumaale isa nõusolekul.

31.2. Ema ja isa sõlmisid 14.07.2022 kokkuleppe, mis on kohtulikult kinnitatud. Lepiti kokku,

et vanematel on ühine hooldusõigus. Lapse alaline elukoht on võrdsetes osades ema kodus ja

isa kodus. Lepiti kokku vahelduvas suhtluskorras, kusjuures kuupäevaliselt lapse Eestis ja

Saksamaal viibimised kuni 03.12.2022 (dtl 1331-1334, tõlge 512-514). Edasi korraldasid

vanemad lapse vahelduvat suhtluskorda kokkuleppel. Pooled on väitnud, et kokkuleppeline

suhtluskord sisaldas lapse viibimist kahe nädala kaupa kummaski riigis. Kohtulikult

kinnitatud suhtluskorra kokkuleppest tuleneb pärast 2022. aasta osas kokkulepitut üksnes, et

lapse elukoht on võrdses osas ema ja isa juures. Ema esitas 11.11.2024 ringkonnakohtule

täiendavalt H kinnituskirja, mille kohaselt „Y ja Q on juba ammu sõlminud kokkuleppe, et

naasevad Eestisse koos lapsega“ ja seda „veel enne seda, kui Q sai hooldusõiguse X üle“.

Muud kokkulepet puudutavad tõendid asjas puuduvad ning isa vaidleb selle sõlmimisele

vastu. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda aga selline väidetav kokkulepe lapse

kinnipidamist 21.07.2024 õiguspäraseks. Vanemad on 14.07.2022 kokku leppinud, et laps

viibib ema ja isa kodus võrdselt, millisest kokkuleppest käesoleval ajal tuleb vanematel ka

lähtuda.

31.3. Isa tegi emale 18.06.2024 ettepaneku määrata lapse elukoht Saksamaale, kuivõrd

järgmisest aastast peab laps minema kooli (dtl 433, 440). 18.07.2024 tegi ema Saksa

advokaadi vahendusel isale ettepaneku määrata lapse alaline elukoht Eestisse (dtl 435, 441).

09.08.2024 on Leipzigi kohus teavitanud isa, et tema esitatud avaldust hakatakse emale kätte

toimetama (dtl 436, 442). Samal kuupäeval on Leiptzigi ringkonnakohus määranud lapsele

Saksamaal esindaja (dtl 437–438, 443–444). Ema esindaja Saksamaal tegi 18.07.2024 isa

esindajale seejärel ettepaneku, et laps elaks ning läheks kooli Eestis. Ema on esitanud

avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks Eesti kohtule (tsiviilasi nr 2-24-10349). Seega on

vanemate vahel hooldusõiguslik vaidlus, kuid see ei mõjuta lapse tagastamise avalduse

lahendamist. Küll aga nähtub olemasolevast vaidlusest, et mõlema vanema kavatsus on muuta

lapse senist võrdsetel alustel vahelduvalt kummagi vanema elukohariigis viibimist.

31.4. Vanemad ei vaidle selle üle, et lapse harilikuks viibimiskohaks oli kuni Saksamaal

toimunud kohtuvaidluseni Saksamaa. Pärast seda leppisid vanemad 14.07.2022 kohtulikult

kinnitatud kokkuleppes kokku (dtl 1331–1334, tõlge 512–514), et lapse elukoht on ema kodus

ja isa kodus võrdsetes osades (kokkuleppe p 1, II lõik). Kolleegiumi hinnangul tuleb vanemate

kavatsuste hindamisel arvestada ka nimetatud kokkuleppe sisu. Viidatud lõik on sõnastatud

järgmiselt: „Das gemeinsame Kind X hat seinen gewönlichen Aufenthalt im Haushalt der

Mutter und im Haushalt des Vaters zu gleichen Teilen.“. Termin „der gewönliche Aufenthalt“

on läbivalt kasutusel ka 2019/1111 määruses, sealhulgas artiklis 22, mille kohaselt tuleb

tagastada laps riiki, kus ta enne õigusvastast äraviimist või kinnihoidmist harilikult viibis: „in

dem das Kind unmittelbar vor dem widerrechtlichen Verbringen oder Zurückhalten seinen

gewöhnlichen Aufenthalt hatte“. Seetõttu ei saa ringkonnakohus nõustuda isa väitega sellest,

et vanemate 14.07.2022 kokkulepe ei reguleerinud lapse harilikku viibimiskohta ning

vanematel puudus kavatsus lapse väljakujunenud viibimiskohta Saksamaal muuta. Olgugi, et

Leipzigi ringkonnakohtu 01.02.2022 lahendist tuleneb, et emal puudub õigus lapse elukoha

määramiseks Eestisse, on vanemad pärast nimetatud lahendit 14.07.2022 kokku leppinud

2-24-11930

lapse harilikuks viibimiskohaks nii Eesti kui Saksamaa võrdses määras. Seetõttu on õige ka

ema määruskaebuse seisukoht sellest, et maakohus on omistanud põhjendamatult suure

tähelepanu 01.02.2022 kohtuotsusele, millega jäeti ema taotlus lapse elukoha määramiseks

rahuldamata.

32. Kuivõrd „hariliku viibimiskoha“ mõiste on rahvusvahelise eraõiguse autonoomne mõiste,

mida tuleks kohaldada kõigis konventsiooni liikmesriikides ühtmoodi, on ringkonnakohtu

hinnangul võimalik arvestada ka teistes konventsiooni liikmesriikides mõistele antud sisu.

Riigikohtu praktika kohaselt ei saa lapsel olla mitut harilikku viibimiskohta (RKTKm

20.03.2019, 2-17-11804, p 21). Küll aga võib kolleegiumi hinnangul laps omada vahelduvat

harilikku viibimiskohta, kui sellele vastab lapse faktiline elukorraldus. Piiriületajate elustiili

puhul on seda jaatanud konventsiooni liikmesriikidest vähemalt Šveits. Nimelt on Šveitsi

Ülemkohus 08.03.2018 otsuse 5A‒2021/2017 punkti 5.1.2. märkinud, et lapsel ei või olla

mitut harilikku viibimiskohta samaaegselt, kuid lapsel võib olla „kaks vahelduvat ja

järjestikust harilikku viibimiskohta“, eriti vahelduva suhtluskorra korral. Nimetatud

kohtuasjas olid ühist hooldusõigust omavad vanemad sõlminud vahelduva suhtluskorra

kokkuleppe, kus laps elas kahe nädala kaupa Šveitsis ja Saksamaal. Samale seisukohale on

jõudnud Šveitsi Ülemkohus ka 06.11.2018 otsuse nr 5A‒846/2018 punktis 4, mille järgi „kaks

vahelduvat ja järjestikust harilikku viibimiskohta“ saab kujuneda välja siis, kui selline

hooldusviis kestab piisavalt pika perioodi kestel, et regulaarselt toimuks tavalise elukoha

muutumine. See tähendab, et lapsel on üks harilik viibimiskoht, mis aga vaheldub

perioodiliselt. Ka siinses asjas on laps juba ligi kahe aasta vältel elanud elustiili, mille

kohaselt tema harilik viibimiskoht muutub vastavalt kokku lepitud suhtluskorrale

perioodiliselt, kusjuures lapsel on mõlemas riigis välja kujunenud tema elu faktiline kese

võrdses määras.

32.1. See tähendab ühtlasi, et konventsioon on rakendatav ka vahelduva viibimiskoha

olukorras, kui vahelduva suhtluskorra puhul üks vanem jätab teisele vanemale suhtluskorra

alusel lapse üle andmata ja ühist hooldusõigust ei ole lõpetatud. Samamoodi on konventsiooni

kohaldanud Šveitsi Ülemkohus (08.03.2018 otsuse 5A‒2021/2017 punkt 5.1.2.). Euroopa

Kohus on rõhutanud, et isegi juhul, kui lapse äraviimine oli ajutiselt õiguspärane, siis tuleb

ajutise õiguspärase äraviimise alusel hinnata, kas lapsevanem sai äraviimise hetkel olla kindel,

et viibimine vastuvõtvas liikmesriigis ei ole ajutine (EKo 09.10.2014, C-376/14, C v M, p 55).

Kolleegiumi hinnangul on selline seisukoht kohaldatav ka lapse õigusvastase kinnipidamise

olukorrale. Vanemad ei vaidle selle üle, et laps pidi 21.07.2024 naasma Saksamaale, sest

algas isa suhtluskord.

32.2. Eeltoodust tulenevalt tuvastab ringkonnakohus, et lapsel on perioodiliselt vahelduv

harilik viibimiskoht ning tulenevalt lapse elu keskmest mõlemas riigis ning vanemate

kokkuleppest on see periooditi vahelduv. Alates 21.07.2024 pidi laps naasma oma harilikku

viibimiskohta Saksamaal, kuid pole seda saanud teha lapse õigusvastase kinnipidamise tõttu.

33. Lapse harilik viibimiskoht tuleb tuvastada tagastamise avalduse esitamise aja seisuga

(RKTKm 28.09.2010, 3-2-1-66-10, p 19). Seega ei nõustu ringkonnakohus isa väitega sellest,

et hariliku viibimiskoha tuvastamine saab toimuda üksnes õigusvastase kinnipidamise aja

seisuga. Eelnevast tulenevalt ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul asjakohased pärast

tagastamise avalduse esitamist ilmnenud asjaolud nagu lapse osalemine tasandusrühmas alates

2024. aasta sügisest ega ema kavatsus registreerida laps hokitreeningule.

34. Määruse artikli 2 p 11 kohaselt on lapserööviga tegemist, kui sellise äraviimise või

kinnihoidmisega rikutakse lahendiga, seaduse alusel või õigusliku mõjuga kokkuleppe põhjal

2-24-11930

saadud hooldusõigust selle liikmesriigi õiguse alusel, kus oli lapse harilik viibimiskoht

vahetult enne äraviimist või kinnihoidmist. Eelnevalt tuvastas kohus, et vanematel on ühine

hooldusõigus ja lapse harilik viibimiskoht pidi alates 21.07.2024 olema Saksamaa. Seega on

nimetatud eeldus täidetud. Ka eeldab konventsiooni alusel esitatud avalduse rahuldamine, et

hooldusõigust teostati tegelikult äraviimise või kinnihoidmise ajal üksi või ühiselt või seda

oleks teostatud, kui äraviimist või kinnihoidmist ei oleks toimunud. Ringkonnakohus ei

nõustu ema väidetega sellest, et isa ei ole teostanud lapse hooldusõigust, selle teostamine on

tuvastatud otsuse punktis 29.2, 29.3 ja 31.3 nimetatud tõendite alusel. Seega on lapse isale

21.07.2024 üle andmata jätmine õigusvastane.

35. Ringkonnakohus leiab, et puuduvad alused lapse tagastamata jätmiseks Haagi

konventsiooni artikli 13 lg 1 lit b alusel, mille kohaselt jäetakse laps tagastamata, kui

tagastamisele vastu vaidlev isik või asutus tõendab, et lapse tagasitoomine võib talle

põhjustada füüsilisi või psüühilisi kannatusi või muul viisil võib lapse asetada ebakindlasse

olukorda.

35.1. Määruskaebuses leiab ema, et laps tuleb jätta tagastamata, sest (a) lapse integreerumine

Saksamaal on olnud keerulisem kui Eestis, (b) lapsel on parem ja turvalisem viibida Eestis,

sest laps on Saksamaal teise põlvkonna immigrant ning Saksamaal on hetkel võõrvihalained

poliitilisel ja ühiskondlikul tasandil, (c) lapsel puudub Saksamaal stabiilsus, (d) lapsel võib

Saksamaale naastes kaduda side Eestiga ja eesti keele oskus, (e) laps võib võõranduda emast,

mis võib lapsele põhjustada arengu tagasilanguse ja suure trauma ohu.

35.2. Konventsiooni artikli 13 lg 1 lit b alusel võib jätta õigusvastaselt kinni hoitud lapse

tagastamata vaid väga erandlikel asjaoludel ning seda sätet tuleb tõlgendada kitsalt, s.o kui

lapse tagastamine kahjustaks äärmiselt tõsiselt lapse heaolu. Seejuures peab tegemist olema

erakordse ohuga lapse heaolule, mis on piisavalt konkreetne ja tõenäoline. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole ema usutavalt esile toonud, et lapsele võiks olla Saksamaal viibimine ohtlik.

35.3. Laps on alates 2022. aastast elanud vahelduva suhtluskorra alusel nii Saksamaal kui

Eestis ning see on tema harjumuspärane eluviis. Lapsele omase elustiili juurde naasmine ei

kujuta lapsele kohtu hinnangul usutavalt ohtu. Ema esile toodud asjaolud (lapse elu stabiilsus,

sujuv integreerumine Eestis, Saksamaale tagastamise korral seotuse kadumine Eesti ja eesti

keelega ning väidetav emast võõrandumine) on vanemate vahelise hooldusõiguse ja

suhtluskorra küsimused. Kohus nõustub, et vanemad peavad korraldama lapse hooldusõiguse

ja suhtluskorra teostamise lapse parimaid huve silmas pidades, kuid käesolevas vaidluses ei

saa lahendada hooldusõiguse ja suhtluskorra küsimusi. Ema hinnangul tõendab lapse

kahjustamist Saksamaale tagastamisel ka HR arvamus, mille kohaselt on

autismispektrihäirega lapsel tavapärasest suurem rutiini ja turvatunde vajadus. Lapse rutiiniks

oli aga enne tema õigusvastast kinnipidamist kujunenud just vahelduv suhtluskord. Lapse

tagastamine Saksamaale konventsiooni alusel ei ole võrdsustav emast võõrandamisena ning

põhjendamatu on selle toimumist eeldada, eriti olukorras, kus vanemad on kokku leppinud

suhtluskorras ning isa on menetluse kestel läbivalt kinnitanud, et soovib ema ja lapse vahelise

lähedussuhte kestmajäämist. Praeguses asjas ei ole vaidlus mitte lapse elukoha või

hooldusõiguse üle, vaid lapse tagastamise üle, seetõttu ei tule selles menetluses käsitleda

küsimust, kumba vanemat tuleks lapse kasvatamisel eelistada. Seejuures ei tule nimetatud

konventsiooni alusel last tagastada mitte teisele vanemale, vaid laps tuleb reeglina tagasi viia

tema hariliku viibimiskoha riiki.

35.4. Ema on 30.10.2024 esitanud taotluse läbi viia ekspertiis, et selgitada välja, millised on

autismispektrihäirest tulenevad lapse erivajadused ja milliseid tagajärgi võib endaga kaasa

2-24-11930

tuua lapse võõrandamine emast. 11.11.2024 seisukohas palub ema määrata eksperdiks KT.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ekspertiisi määramine asjas põhjendatud. Õige on ema

seisukoht, et lapsega seonduvates menetlustes tuleb esikohale seada lapse huvi.

Ringkonnakohus on eelnevalt põhjendanud, et lapse tagastamine Saksamaale ei ole

võrdsustatav lapse võõrandamisega emast. Asjas on tõendatud, et lapsel on lähedussuhe

mõlema vanemaga ning seda vaatamata asjaolule, et laps on viimased kaks aastat suhelnud

vanematega vahelduva suhtluskorra alusel, viibides eri riikides. Seejuures on laps hästi

talunud eri riikide vahel reisimist olenemata esinevast autismispektrihäirest. Kumbki vanem ei

ole esile toonud asjaolusid, mis näitaksid vastupidist. Häirega seonduvat meditsiinilist abi

saab laps mõlemas riigis. Kohus nõustub ka lapse esindaja 13.11.2024 seisukohas

väljendatuga, et autismispektrihäirega lapse erivajaduste selgitamiseks ei ole vaja korraldada

ekspertiisi. Ema on ka menetluses esile toonud ja HR arvamusega tõendanud, et laps vajab

häire tõttu rutiini ning turvatunnet. Kohtu hinnangul on lapse vajadused tagatud ka lapse

tagastamisel Saksamaale. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellile tõendi ja

korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit,

millel on asjas tähtsust. Ühtlasi on konventsiooni alusel toimuva tagastamismenetluse

oluliseks põhimõtteks selle kiirus ja 2019/1111 määruse artikli 24 alusel peaks kohus igas

astmes tegema otsuse kuue nädala jooksul. Kohtul tuleb kasutada kiireimat võimalikku

siseriiklikku menetlust. Ekspertiisi tegemine olukorras, kus ei esine erandlikke asjaolusid, mis

seda õigustaksid, ei ole kooskõlas ka kiire ja tõhusa menetluse läbiviimisega.

36. Tulenevalt TsMS § 445 lg-st 1 koosmõjus TsMS § 477 lg-tega 5 ja 7, saab kohus kindlaks

määrata kohtulahendi täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et

lahend täidetakse viivitamata või et lahendi täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga.

36.1. Haagi konventsiooni kohaldamise Hea Tava juhise IV osa (Täitmine) kokkuvõtte

punktide 4.1 – 4.6. järgi peab tagastamise otsus olema nii detailne kui võimalik ja see peab

sisaldama kõiki lapse tagastamise praktilisi küsimusi ning vajadusel ka sunnivahendeid.

36.2. Ema on oma 30.10.2024 seisukohas esitanud nägemuse kohtulahendi täitmise kohta (p

1.24). Ema toob vastuses esile, et lapsele tekkiva trauma vähendamiseks on vaja

üleandmisesse kaasata psühholoog või lapse heaolu spetsialist, kes lapsele selgitaks

üleandmisega seonduvalt 25 päeva jooksul alates kohtumääruse jõustumisest. Lisaks soovib

ema, et spetsialistiga kohtuksid kuni kolmeks lepituskorraks vanemad vähemalt 20 päeva

jooksul pärast kohtumääruse jõustumist, et kokku leppida lapsele edastatavas sõnumis tema

Saksamaale mineku kohta, mille järel selgitavad vanemad lapsele ühiselt Saksamaale

naasmist. Ka soovib ema, et selle järel kohtuks laps spetsialistiga tema ärakuulamiseks.

Vanemad otsustavad ühiselt lapse Saksamaale sõidu aja ning kui kokkulepe ei ole õnnestunud

hiljemalt 45 päeva jooksul alates kohtumääruse jõustumisest, tuleb emal naasta koos lapsega

Saksamaale.

36.3. Isa on esitanud taotluse täitmise korra määramiseks selliselt, et ema annab lapse isale üle

Tallinna lennujaamas isa nõudes märgitud kuupäeval ja kellaajal. Kuni maakohtu määruse

täitmiseni on isal õigus nõuda lapse väljaandmist igaühelt, kes vastu isa tahtmist last enda

juures hoiab, sealhulgas emalt. Ka palub isa lubada kohtutäituril kasutada ema suhtes vahetut

jõudu, siseneda tema valduses olevatesse ruumidesse või viibida tema valduses oleval

maatükil ja need läbi otsida. Ruumide ja maatüki läbiotsimist peavad taluma ka isikud, kelle

kaas- või otseses valduses ruum või maatükk on. Isa palub kuulutada määrus viivitamatult

täidetavaks.

2-24-11930

36.4. Maakohus tegi viivitamatult täidetava lahendi 07.10.2024, milles määras lapse

üleandmise isale Tallinna lennujaamas. Nimetatud määrust ei ole senini täidetud. Isa esitatud

tõendite kohaselt ei ole laps alates 07.10.2024 viibinud lasteaias ega huviringis, samuti on

isale teadmata lapse asukoht. Poolte esitatud kirjavahetusest nähtub, et ema on keeldunud

lapse üleandmisest isale maakohtu määruse alusel, leides, et kohtumäärus kohustas pooli lapse

üleandmise aja osas läbirääkimisteks, mida pooled ei ole teinud. Samas ei ole ema teinud ka

ühtki ettepanekut, millal ta kohtumääruse vabatahtlikult täidaks. Ema suhtes on alustatud

täitemenetlust, 16.10.2024 toimingu protokolli kohaselt ei ilmunud ema lapse üleandmiseks

Tallinna lennujaama (dtl 1030–1031) ning kohtutäitur on teinud kohtule ettepaneku ema

trahvimiseks (tsiviilasi nr 2-24-15975). Oma 11.11.2024 vastuses nimetatud tsiviilasjas leiab

ema, et maakohtu määruse p 4.1 ei ole selge ega täidetav, kuivõrd pooled ei ole asunud

määruse punktis 4.1 nimetatud läbirääkimistele, mistõttu on täitemenetlus algatatud

ebaõigesti. Isa on korduvalt pakkunud lapse üleandmiseks erinevaid kuupäevasid ja palunud

emal väljapakutud aegade mittesobivuse korral pakkuda välja endale sobivad ajad (dtl 1040–

1042). Ringkonnakohtu hinnangul on isa usutavalt tõendanud sunnivahendite määramise

vajadust kohtumääruses.

36.5. Ringkonnakohtu hinnangul ei sisalda ema esitatud täitmise ettepanek täitmise korda nii,

et seda oleks võimalik kajastada kohtumääruse resolutsioonis selliselt, et oleks tagatud selle

täitmine täitemenetluses. Ka ei ole ema taotlus kooskõlas tagasitoomise menetluse eesmärgiga

taastada võimalikult kiiresti olukord, mis esines enne lapse ebaseaduslikku äraviimist või

kinnihoidmist; ega ka sellega, et üks vanematest ei saaks tugevdada oma positsiooni

isikuhooldusõiguse küsimuses, mis on ette nähtud selleks, et lahendada lapse suhtes

vanemliku vastutuse küsimus. Olukorras, kus laps on kahe aasta vältel reisinud Eesti ja

Saksamaa vahel, ei ole põhjendatud ka lapse üleandmise protsessi erialaspetsialisti kaasamise

vajadus selliselt, et lapsele eelnevalt Saksamaale minekut eelnevalt selgitada. Alates lapse

õigusvastasest kinnipidamisest on laps viibinud emaga (v.a 23.-25.09.2024, mil isa sai lapsega

kohtuda esialgse õiguskaitse määruse alusel), mistõttu on lapse huvidest lähtuv informatsioon

Saksamaale naasmise kohta võimalik edastada emal. Küll aga peab ringkonnakohus

vajalikuks, et täitetoimingu juures viibiks kohaliku omavalitsuse esindaja, kes vajadusel saab

lapse emalt isale üle anda selliselt, et vanemad vahetult kokku ei puutu. TMS § 179 lg 1 näeb

ette, et lapse üleandmise asjas teeb kohtutäitur täitetoimingu lapse elukohajärgse või erandina

kohustatud isiku elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja osavõtul, kellel on

eriteadmised lastega suhtlemiseks.

36.6. Ema esitatud täitmise kord pakub välja ka võimaluse, et ema naaseb Saksamaale lapsega

ise. Konventsiooni alusel toimuv lapse tagastamise menetluse esemeks ei ole lapse

üleandmine teisele vanemale, vaid lapse tagastamine tema harilikku viibimiskohta. Maakohus

on õigesti märkinud, et ema ei avaldanud maakohtu menetluses soovi lapsega ise Saksamaale

naasta. Küll aga on ema seda teinud pärast 07.10.2024 maakohtu määruse tegemist. Sellest

tulenevalt täiendab ringkonnakohus maakohtu määrust selliselt, et emal on võimalik lapsega

ise naasta Saksamaale. Vanemad on esile toonud, et nad on lennanud lapse üleandmiseks

Berliini ja Tallinna vahel, vahemaandumistega Riias ja Helsingis (dtl 570–577, 579–609).

Ühe vahemaandumisega reise Berliini ja Tallinna vahel on võimalik erineval viisil teha

korduvalt igapäevaselt, mistõttu saab lennuühendust Tallinna ja Berliini vahel pidada heaks.

Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul lapse tagastamiseks mõistliku vabatahtlik

täitmise aeg seitse kalendripäeva.

36.7. Kohus määrab täitmise ka juhuks, kui ema vabatahtlikult last Saksamaale ei tagasta. Jõu

kasutamine on äärmuslik meede ning seda rakendades tuleb kaaluda, kas see on

proportsionaalne, mõõdukas ja eesmärgipärane (RKTKm 29.10.2014, 3-2-1-95-14, p 23).

2-24-11930

Kohus lubab lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite

rakendamine on jäänud või jääb tulemuseta või kui on vajalik lahendi kiire täitmine ning jõu

kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada

(TMS § 179 lg 4 II lause). Kuna juba algatatud täitemenetlus on jäänud asjas tulemuseta

hoolimata sellest, et kohtutäitur on taotlenud ema trahvimist, on järgmise sammuna

põhjendatud kohtumääruse täitmiseks kasutada vajadusel lapse ühekordseks üleandmiseks

ema suhtes jõudu.

36.8. Konventsiooni eesmärgist lähtuvalt tuleb tagada lapse võimalikult kiire tagastamine

tema harilikku viibimiskohta. Lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga, seejuures

on vanematel ühine hooldusõigus ja kokkulepitud suhtluskord. Seega on ema rikkunud nii

lapse õigust isaga suhelda, kui ka ühist hooldusõigust ja suhtluskorda. Seetõttu leiab

ringkonnakohus, et maakohtu määrust on vaja täiendada sunnivahendite lisamise võrra.

36.9. Ringkonnakohus määrab, et juhul, kui ema käesolevat kohtumäärust seitsme

kalendripäeva jooksul alates käesoleva määruse kättesaamisest vabatahtlikult ei täida, on ema

kohustatud andma lapse tema tagastamiseks Saksamaale üle lapse isale. Kohtutäituril on õigus

määrata lapsevanemale sunniraha täitemenetluse seadustiku §-s 261 sätestatud korras.

Ringkonnakohus lubab kohtutäituril TMS § 179 lg 4 ja § 28 lg 2 alusel kasutada määruse

sundtäitmisel vajadusel ema suhtes vahetut jõudu ning siseneda ema nõusolekuta tema

valduses olevatesse ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil ja need läbi otsida.

TMS § 28 lg 3 kohaselt peavad ruumide ja maatüki läbiotsimist taluma ka isikud, kelle kaas-

või otseses valduses ruum või maatükk on.

36.10. Isa taotlus määrata, et isal on õigus nõuda lapse väljaandmist igaühelt, sh emalt ning

kasutada jõudu määratlemata isikute ringi suhtes (igaühe, kelle käes on laps), ei ole

põhjendatud. Nimetatud sunnivahendeid ei näe TMS § 179 lg 4 ette. Kohus nõustub lapse

esindaja 03.10.2024 seisukohas väljendatuga, et sellise nõude aluseks saaks olla

perekonnaseaduse (PKS) § 126, mille kohaselt hõlmab isikuhooldusõigus lapse väljaandmise

nõuet igaühelt, kes last vastu tema vanema tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab. Kohus ei

ole siinses asjas vaadanud läbi isa nõuet nõuda lapse väljaandmist isikutelt, kes last vastu

tema vanema tahtmist õigusvastaselt enda juures hoiab PKS § 126 tähenduses, samuti ei ole

kohtumäärus täidetav, kui kohtumääruse resolutsioonis ei nimetata isikuid, kellele on

kohtumäärus täitmiseks kohustuslik.

37. Ringkonnakohtu hinnangul tunnistas maakohus määruse õigesti viivitamatult täidetavaks.

Ema väited sellest, et TsMS § 550 lg-st 6 ei tulene kohtutele õigust tunnistada määrus

viivitamatult täidetavaks, ei ole põhjendatud. Selline õigus tuleneb ühemõtteliselt

konventsiooni artiklist 27 lg 6, mille alusel võib lapse tagastamise kohta tehtud lahendi

tunnistada viivitamata täidetavaks, olenemata võimalikest edasikaebustest, kui lapse

tagastamine enne edasikaebuse kohta otsuse tegemist on nõutav tulenevalt lapse parimatest

huvidest (art 27 lg 6).

37.1. Laps on alates 21.07.2024 õigusvastasest kinnipidamisest saanud isaga kohtuda ühel

korral (23.09–25.09.2024). Lapse väljakujunenud rutiin sisaldas kohtumisi mõlema vanemaga

iga kahe nädala tagant. Seega on lapse õigust kohtuda isaga rikutud juba pikaajaliselt. Lapse

ja isa lähedussuhte hoidmiseks ning vajadusel taastamiseks on ringkonnakohtu hinnangul

põhjendatud tunnistada kohtulahend viivitamata täidetavaks. Maakohus on ka õigesti

märkinud, et lapse tagastamine Saksamaale ei mõjuta vanemate suhtluskorra kokkulepet (mis

käsitles võrdses ulatuses suhtlemise õigust) ning seega ei võta lapse tagastamine Saksamaale

emalt ega lapselt õigust teineteisega kohtuda.

2-24-11930

38. Vastupidiselt ema väidetele ei ole maakohtu kohtunik olnud asja menetlemisel erapoolik.

Ema sellekohased etteheited on ringkonnakohtu hinnangul kunstlikult otsitud. Esiteks ei ole

õige väide, et isa ei ole (erinevalt emast) pidanud võõrkeelseid dokumente tõlkima – seda on

teinud isa avalduse edastamisel keskasutused. Kuna isa avaldus edastatakse keskasutuse

vahendusel, ei peagi kohus kohustama tõlkeid esitama isa isiklikult. Samuti ei tähenda

kohtuniku erapoolikust kohaliku omavalitsuse või menetlusosaliste seisukohtadega

mittenõustumine. Tõendeid hindab ja otsuse teeb kohus oma siseveendumuse kohaselt,

arvestades tõendeid ja menetluses esile toodud asjaolusid.

39. Ringkonnakohus kuulas lapse ära 20.11.2024 ilma kummagi vanema juuresolekuta. Laps

oli ärakuulamisel avatud ja heatujuline. Ta rääkis vabalt, rõõmsalt ja positiivselt mõlemast

vanemast. Lapse vabast käitumisest ja mõlemast vanemast vabalt rääkimisest võib pigem

järeldada, et laps ei ole vanemate vahelisest konfliktist eriti häiritud ega ole seda endale

teadvustanud. Kohus selgitas lapsele, et kohtu roll on aidata vanematel leida eriarvamustele

lahendus ning küsis lapselt, kas ta sooviks midagi oma vanematele edasi öelda. Laps teatas

ilma järelemõtlemiseta, et tal ei ole selliseid sõnumeid. Samuti vastas laps eitavalt küsimusele,

kas tal on mõni mure ning täpsustas, et see on selle pärast, et ta ei karda loomi (ainult

ämblikke). Muu hulgas rääkis laps, et tal on sõbrad nii Eestis ja Saksamaal ning et ta oskab

eesti, saksa, inglise ja tuneesia keelt. Laps tutvustas kohtule ka saksakeelseid sõnu. Laps

teatas uhkusega, et tal on vanaisad nii Eestis kui Tuneesias ning kirjeldas ka Eesti vanaisaga

koos tehtud tegevusi. Eesti ja Saksamaa meeldivad talle mõlemad ja tegelikult talle meeldivad

kõik riigid. Samuti avaldas laps, et tahaks minna Saksamaale, ta pole seal enam ammu olnud.

Kohtu küsimusele, millises riigis laps koolis eelistaks käia, leidis laps pikema mõttepausi

järel, et Eestis. Laps rõhutas ka, et ta on juba suur ega käi enam lasteaias, vaid käib tööl ning

seda nii Eestis kui Saksamaal. Praegu on tal töölt vabad päevad. Ka lapse ärakuulamisest saab

järeldada, et laps ei ole senini kahe riigi vahel reisimisest häiritud, tal on side mõlema riigiga

ning lapse tulevane elukorraldus tuleb vanematel lahendada hooldus- ja suhtluskorra üle

toimuvas menetluses.

40. Ema esitas määruskaebuses vastuväite maakohtu tegevusele seoses sellega, et maakohus

jättis 25.09.2024 kohtuistungil rahuldamata ema taotluse üle kuulata tunnistajana Ä.

Ringkonnakohus märgib, et kohus ei ole tunnistaja üle kuulamata jätmisega rikkunud ka

menetlusõiguse norme. Ema taotles tunnistaja ülekuulamist selleks, et tõendada lapse

kohanemist Eestis, s.o tema harilikku viibimiskohta. Maakohus jättis taotluse rahuldamata

25.09.2024 ärakuulamisel, põhjendusega, et tunnistus ei sisaldaks midagi sellist, mida pole

kirjalikult juba esitatud ja puudub ka vaidlus, et lapsel on oma sotsiaalne võrgustik Eestis, kui

suhtluskorra järgi laps oli siin. TsMS § 238 lg 1 p 2 sätestab, et kohus võtab vastu ainult

sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult

sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui asjaolu kohta

on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. Ema oli juba esitanud piisavalt tõendeid

(sh vanavanemate kirjalikud seletused), mille alusel oli kohtul võimalik järeldada sotsiaalse

võrgustiku olemasolu Eestis.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

41. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud lapse esindaja menetluskulud kulud

õigesti Eesti Vabariigi kanda ning isa ja ema kulud õigesti ema kanda, kuid nimetatud osas

tuleb täienda maakohtu otsuse põhjendusi.

2-24-11930

42. Eesti Vabariik on konventsiooniga ühinedes teinud konventsiooni artikli 26 lg-s 3

nimetatud reservatsiooni, mille kohaselt ei võta riik endale kohustusi seoses artikli 26 teises

lõikes nimetatud kuludega, mis tulenevad advokaadi või õigusnõustaja osalemisest või

kohtumenetlusest, välja arvatud juhul, kui kulutusi võib katta riigi õigusabi ja

õigusnõustamise süsteemi kaudu.

43. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti jaotanud menetluskulud TsMS § 172 lg 1

kohaselt, jättes menetluskulud ema kanda. TsMS § 172 lg 1 annab kohtu laia kaalutlusõiguse

jaotada mitme menetlusosalisega hagita menetluses menetluskulud üldreeglist erinevalt,

lähtudes õigluse põhimõttest, arvestades mh kõiki olulisi asjaolusid ja põhjendatud huve, nt

kohtusse pöördumise põhjendatust ja avalduse rahuldamise ulatust (RKTKm 15.03.2017, 3-2-

1-1-17, p 21 ja RKTKm 20.12.2023, 2-19-6901/280, p 17).

43.1. Maakohus on õigesti kasutanud kaalutlusõigust, kui märkis, et vajaduse lapse

tagastamiseks Saksamaale on põhjustanud lapse õigusvastane kinnipidamine Eestis. Seejuures

oli kinnipidamine vastuolus nii poolte kokku lepitud suhtluskorraga, lapse õigusega suhelda

teise vanemaga ning ühist hooldusõigust rikkuv. Asja materjalidest ei nähtu ühtegi alust,

millest tulenevalt oleks võinud ema eeldada, et kokkulepitud suhtluskorda ei peaks täitma ja

lapse isa nõusolekuta Eestisse jätmine võiks olla õiguspärane. Toodud põhjustel oli

maakohtus menetluskulude ema kanda jätmine õiglane.

44. Menetluskulud määruskaebusmenetluses jätab ringkonnakohus ema kanda TsMS § 171 lg

1 alusel. Nimetatud sätte kohaselt määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab

kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Määruskaebuse jättis ringkonnakohus

rahuldamata. Ringkonnakohus on üksnes osaliselt rahuldanud ema taotluse täitmise korra

kindlaksmääramiseks – seda osas, mis puudutas lapse viimist Saksamaale ema poolt ning

kohaliku omavalitsuse esindaja kaasamist täitetoimingu läbiviimisele, milline nõue ühtlasi

tuleneb ka täitemenetluse seadustikust.

45. Lapse esindamisega seotud kulud tuleb jätta konventsiooni artikli 26 lg 3 reservatsiooni ja

TsMS § 172 lg 3 II lause kohaselt Eesti Vabariigi kanda.

46. Kuna maakohus ei määranud vaidlustatud määruses kindlaks menetluskulude rahalist

suurust, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Hüvitatavate

menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras kindlaks

maakohus pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

Parandatud 29.11.2024 määrusega

RESOLUTSIOON

Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 22.11.2024 määruses (kohtute infosüsteemis

dokument nr 120) tsiviilasjas nr 2-24-11930 esinenud ilmne ebatäpsus ja täiendada

määruse sissejuhatavat osa avaldaja esindajate osas ja lugeda avaldaja lepingulisteks

esindajateks advokaadid Andra Olm ja Liis Kikas.