4-11-2968/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-11-2968

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. september 2011 a Tallinn Väärteoasja number 4-11-2968 (2302,11,008974) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Tõlk Maksim Tšurkin Väärteoasi

M.P kaebus Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi

politseimajor Oleg Lodeikini 30.06.2011 otsusele nr

2302,11,008974 M.P karistamises LS §

LS § 7419

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest

rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, so 1000 eurot ja

LS § 7419

lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks. Manetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Kaebuse esitaja: M.P, ik: xxx, elukoht: xxx, töökoht: OÜ BP autojuht-laadija.

Kaitsja: Vassili Kosteitšuk, ik: 38001300370 RESOLUTSIOON

1. Jätta M.P kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 30.06.2011 otsusele nr

2302,11,008974 M.P karistamises LS § LS § 74 19

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, so 1000 eurot ja LS § 7419 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor

Oleg Lodeikini 30.06.2011 otsus nr 2302,11,008974 M.P karistamises

LS § LS § 7419

lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, so 1000 eurot ja LS § 7419 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 10 kuuks muutmata.

3. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 10 kuuline tähtaeg

algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 10 kuulise tähtaja möödumisel. Edasikaebamise kord

2 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24

tutvumiseks kättesaadav alates 12.09.2011. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase

teatamistähtaja jooksul teatamise korras on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 12.10.2011. Kui kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 13.10.2011.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini

30.06.2011 otsusega nr 2302,11,008974 karistati M.P LS § LS § 74 19 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, so 1000 eurot ja

LS § 7419

lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse

äravõtmisega 10 kuuks selles, et menetlusalune isik 11.06.2011 kell 00.01 Liivalaia ja Lembitu tänavate ristmikul Tallinnas juhtis mootorsõidukit Mazda 626 registreerimismärgiga XXX juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,31

+/- 0,05 mg, millega rikkus LS § 20 lg 4 sätteid ja pani toime LS § 7419

lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et vaidlustatakse otsust määratud karistuse trahvi summa ja juhiloa äravõtmise tähtaja pikkuse osas ning palutakse vähendada määratud karistuse suurust. Põhjendusena on märgitud, et antud rikkumise eest seadus lubab määrata väiksemat karistust. LE punkt 224 lubab ära võtta juhtimisõiguse kuni 3 kuuks kui

alkoholisisaldus on 0,25 kuni 0,74 mg/l. Temal tuvastati alkoholisisaldus 0,26 mg/l. See

läheneb alammäärale. Pikaks ajaks juhiloata jäämise tõttu ei saa ta teenida raha, jääb sissetulekuta ja ei saa maksta trahvi, kuupalk on 350 eurot. Kahetseb väga ja edaspidi ei riku liikluseeskirju. Juhib autot palju aastaid ja pole olnud ühtegi avariid.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et oli Muugal suvilas ning tarvitas õhtusöögi kõrvale ja naabrimehega natuke alkoholi ja heitis magama. Öösel helistas abikaasa ja kurjustas, et ta ei ole koju tulnud. Et riidu vältida, sõitis koju. Alkoholi tarvitamisest oli piisavalt aega möödas ning tundis end normaalselt. Võttis laenu ja maksis trahvi täies ulatuses ära. Juhtimisõigusest ilmajäämisel ei saa ta enam autojuht-laadijana töötada ja võidakse üle viia madalamapalgalisele tööle, kui just tööst ilma ei jää. Alkoholi praktiliselt üldse ei tarvita, pärast viimast korda hoiab alkoholist eemale. Nüüdseks on ostnud alkomeetri, et ennast

pidevalt kontrollida. Taotleb juhtimisõiguse tähtaja vähendamist miinimumini või selle karistuse asendamist üldkasuliku tööga.

Kaitsja toetas kaebust ja selgitas, et kaebuse esitanud isik kahetseb toimepandut. Kaebuse esitaja on leidnud vahendid, et trahv tasuda, mis näitab kahetsust. Lisakaristus on määratud

ettenähtud sanktsiooni 12 kuu lähedane, 10 kuud. Võrreldes alkoholipiirmäära ületamise määraga on see karistus ebaproportsionaalne. Kaebuse esitaja töötab, ei kuritarvita alkoholi,

lihtsalt juhtus niimoodi. Nüüd on muretsenud alkomeetri, et olla ettevaatlikum. Palub vähendada lisakaristuse tähtaega.

Kohtuväline menetleja leidis, et kaebuse rahuldamiseks ja vaidlustatud otsuse muutmiseks alus puudub.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud ja kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

3 Vastavalt LS § 7419 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes

grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni

1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni ühe aastani. Sama paragrahvi lõike 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 7419 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni ühe aastani, kui isikut on varem LS § 7419 sätestatud süüteo eest karistatud.

Vastavalt LS § 224 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes

grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 milligrammi rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, so kuni

1200 eurot või arestiga kuni 30 päeva või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest

kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS § 224 sätestatud süüteo eest

karistatud. Seega on nii väärteo toimepanemise ajal kehtinud kui ka kaebuse kohtuliku arutamise ajal kehtiva Liiklusseaduse karistused samalaadsete väärtegude toimepanemise eest ühesugused.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 7419 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 250 trahviühiku ulatuses, so 1000 eurot ja LS § 7419 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 10 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 7417 lg 2 ettenähtud sanktsiooni 2/3 ületavas ulatuses ja lisakaristus ettenähtud

sanktsiooni ülemmäära lähedasena. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati

menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,31 +/- 0,05 mg,

kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust

laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo

kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,26 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise alammäära lähedane.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 7419 lg 2 mõttes ei ole kuigi suur. LS § 7419 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest on põhikaristusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut, so kuni 400 eurot või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni ning lõike 3 p 1 kohaselt lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust

kuni üheksa kuuni kui isikut ei ole varem LS § 7419 sätestatud väärteo eest karistatud. Üldjuhul, võttes aluseks isiku süü, võiks eeldada, et LS § 7419 lg 2 sätestatud alkoholi piirmäära alammäära tuvastamisel võiks põhikaristus ületada mõningal määral LS § 7419 lg 1 sätestatud põhikaristuse ülemmäära, kuivõrd alla selle ülemmäära karistamine raskema süüteo eest ei oleks mõeldav ning tuleks kõne alla juhul, kui on tuvastatud karistust kergendavaid

asjaolusid ja võiks olla veendunud, et selline karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest.

Käesoleval juhul tuleb aga kohtu arvates karistuse määra valikul lähtuda peale süü suuruse ka KarS § 56 lg 1 sätestatud teistest karistust mõjutavatest asjaoludest. Kaebuses on märgitud, et

kaebuse esitaja kahetseb oma tegu, mis oleks üldjuhul arvestatav karistust kergendava asjaoluna. Samas nähtub väärteoasjas kogutud tõenditest, et kaebuse esitaja on enne sõiduki

juhtimisele asumist alkoholi tarvitanud ja seejärel lootnud, et sõiduki juhtimisele asumise ajaks on alkohol organismist lahtunud. Seega on tegemist teadliku käitumisega, so isik teab, et on eelnevalt alkoholi tarvitanud ja seejärel mõne aja möödudes asub sõidukit juhtima ning ta ei veendus selles kas ta on selleks lubatud seisundis. Kohtuistungil selgitas kaebuse esitaja, et tegelikult ta praktiliselt üldse alkoholi ei tarvita ja nüüdseks on muretsenud endale alkomeetri,

4 et end pidevalt kontrollida. Kohus leiab, et alkomeetriga enese pideva kontrollimise vajaduse

kohta esitatud väide lükkab ümber kaebuse esitaja enese väite selle kohta, et ta alkoholi

praktiliselt ei tarvita. Juhul kui isik alkoholi praktiliselt üldse ei tarvita, puudub enese

kontrollimise vajadus, sest juhul kui ei ole alkoholi tarvitatud, puudub võimalus olematut

alkoholisisaldust organismis kontrollida. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on kaebuse

esitanud isikut samalaadsete väärtegude toimepanemise eest karistatud juba 19.04.2009, 09.02.2010 ja 22.09.2010. Seega on kaebuse esitanud isik teadlik võimalikest tagajärgedest,

so järjekordsest rahatrahvist ja järjekordsest juhtimisõiguse äravõtmisest. Selliste andmete olemasolul asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku kahetsus ei ole siiras ning seda ei

saa karistust kergendava asjaoluna arvestada, kuivõrd kaebuse esitanud isik paneb

järjekindlalt ja süstemaatiliselt toime samalaadseid väärtegusid. Mis puudutab võimalust

sundida karistuse abil kaebuse esitanud isikut edaspidi loobuma uute väärtegude toimepanemisest, siis mitme tuhande euro ulatuses määratud ja tasutud rahatrahvid ja kolmel

korral kokku enam kui aastaks juhtimisõiguse äravõtmine samalaadsete väärtegude

toimepanemise eest ei ole sundinud kaebuse esitanud isikut uue samalaadse väärteo

toimepanemisest hoiduma. Seega ei ole varasemad karistused ka seda eesmärki täitnud.

Sellest tulenevalt saab ainsaks karistuse määra valikut mõjutavaks teguriks olla õiguskorra kaitsmise huvid. Õiguskorra alla kuulub ka liikluskord ning liikluskorra tagamiseks kaebuse esitanud isiku puhul saab olla vaid sanktsiooni ülemmäära lähedased põhija lisakaristus ning pikaajalise lisakaristuse kohaldamisel luuakse eeldus, et kaebuse esitanud isik ei osale pikema aja jooksul liikluses sõiduki juhina, millega tagatakse teiste liiklejate ohutus. Sellest on otsuse

koostamisel lähtunud ka kohtuväline menetleja ning kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohtadega nii põhikaristuse kui ka lisakaristuse määrade osas.

Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et

senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust. Riigikohus on senistes lahendites asunud üheselt seisukohale, et sellise

süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul

tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks

mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et menetlusalune isik ise viis end seisundisse, mis piirab tema taju ümbritsevast või ajast ja kohast, siis ei ole selline seisund

kohtu arvates sellise puudena arvestatav, kuivõrd menetlusaluse isiku selline seisund on mööduv, kuigi karistusandmetest võib teha järelduse, et selline seisund on kaebuse esitanud isikul sõidukit juhtides suhteliselt regulaarne. Kaebuse esitaja väide alkomeetri muretsemise

vajadusest enese pideva kontrollimise eesmärgil annab sellele kaudselt ka kinnitust. Kohus asub seisukohale, et arvestades menetlusesemeks oleva rikkumise iseloomu, kaebuse esitanud

isiku karistusandmeid, siis oli vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine täiesti

põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga.

Kohtule esitatud kaebuses märgiti, määratud lisakaristus takistab kaebuse esitanud isikul

teenida elatist ja maksta trahvi ning kohtuistungil väitis kaebuse esitaja ka seda, et tal on panga ees laenukohustus. Kohus asub seisukohale, et kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse

saamise eelduseks on liikluseeskirja ja liiklusseaduse sätete tundmine ning liikluseksami

sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et kaebuse

esitanud isik on end ise teadlikult viinud ennast sellisesse seisundisse ja teadlikult ning

tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka oma varasema rikkaliku kogemuse põhjal sellise

süüteo toimepanemise eest määratavate karistuste liike ja määrasid. Arvestades kaebuse

esitanud isiku suhteliselt värskeid ja korduvaid kogemusi samalaadsete väärtegude eest

kohaldatud karistuste osas, siis ei oleks saanud need piirangud kaebuse esitanud isikul ka

ununeda. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus ja senise töö iseloom ning muud

5

esmavajaduste rahuldamiseks vajalikud kulutused ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule olid töö iseloom ja juhtimisõiguse vajalikkus ning kuupalga suhteline väiksus teada ka inkrimineeritud väärteo toimepanemise ajal. Samuti oli menetlusalune isik kui isik, kellele on

antud juhtimisõigus ja keda on korduvalt samalaadsete väärtegude toimepanemise eest

karistatud, teadlik sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord ei halveneks ja senine sissetulekut tagav elulaad säiliks.

Kaebuse esitanud isiku väärteo iseloomust, temale korduvalt samalaadsete väärtegude

toimepanemise eest määratud karistustest saab järeldada, et kaebuse esitanud isik viib end teadlikult seisundisse, millises ta on liikluses iseenesele ja teistele liiklejatele ohtlik, samuti ohtlik kõrvaliste isikute varale ning kohtu arvates tuleb selline isik lisakaristust kohaldades pikaajaliselt liiklusest kõrvaldada. Kaebuse väidete kohaselt juhib kaebuse esitaja autot palju aastaid ja ei ole olnud ühtegi avariid. Väärteoasjas leiduvatest karistusandmetest nähtuvalt on

kaebuse esitaja tõepoolest juba palju aastaid sõidukit juhtinud, kuid juhtimisel tuvastatud

seisundid viimase kahe aasta jooksul on olnud neljal korral sellised, millised on juhile

keelatud ning sellega on kaebuse esitaja regulaarselt näidanud enda ohtlikkust liikluses. Varasemate väärtegude tahtlik iseloom, so lubatud suurima sõidukiiruse korduvad ületamised enam kui 20 km/h ja alkoholipiirmäära korduvad ületamised näitavad aga kohtu arvates

kaebuse esitaja käitumise kindlat suunda liikluses, so suunda kaebuses esitatud väite

ümberlükkamisele ja liiklusohu põhjustamisele. Kaebuse esitaja väited alkomeetri muretsemise kohta näitavad seda, et kaebuse esitaja peab vajalikuks enese kontrollimist kuid ei pea vajalikuks alkoholi tarvitamisest loobumist.

Kaebuse esitanud isiku ohtlik käitumine näitab kohtu arvates isiku ilmselgelt ükskõikset suhtumist järjekordsesse saabuvasse tagajärge, so rahatrahvi ja juhtimisõiguse äravõtmisesse, mis võib olla talle edaspidi takistuseks edasise elu korraldamisel endisel viisil, samuti näitab

selline käitumine tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse. Väärteoasja materjalidest saab

järeldada, et alkoholi tarvitamine ja seejärel alkoholi mõju all olles sõiduki juhtimisele asumine oli kaebuse esitanud isiku jaoks teo toimepanemise hetkel olulisim ja ainus õigeks

loetud käitumisakt. Õige ja hoolsa suhtumise korral saanuks kaebuse esitaja valida kahe käitumisviisi vahel, so kas jätta alkohol tarvitamata ja sõidukit juhtides ohutult teele asuda või

tarvitada alkoholi ja jõuda sihtkonda viisil, mis välistab tema poolt sõiduki juhtimisele

asumise. Kaebuse esitanud isik järjekordselt kumbagi sellist käitumisviisi ei valinud, vaid valis teadlikult ainsa ebaõige viisi.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse

muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.

Märt Toming Kohtunik