3-23-1877/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. november 2024; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-23-1877

Haldusasi

W.A kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 09.06.2023 otsuse nr 4.2-

1/2923-11 tühistamise nõudes

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – W.A , esindaja Henno Nurmsalu;

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kärt Kasepõld

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus rahuldamata

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on

20.11.2024. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuur väljastas W.A (kaebaja) nimele 20.02.2023

relvaloa XXX kehtivusega 15.11.2027. Relvaloale oli turvalisuse tagamiseks kantud püstol Glock-19,

kaliiber 9x19, tehase nr BWXF979.

2. PPA tunnistas 09.06.2023 otsusega nr 4.2-1/2923-11 kaebajale väljastatud relvaloa nr XXX RelvS §

43 lg 31 ja § 44 lg 6 alusel kehtetuks. Otsuses leiti, et kaebaja puhul esineb reaalne oht, et teatud

halbade asjaolude kokkulangemisel, võib ta relvaga olla ohtlik nii endale kui teistele. PPA kohustas

kaebajat relva ja laskemoona kolme kuu jooksul võõrandama või alustama võõrandamist.

3. Kaebaja esitas 24.08.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 09.06.2023 otsuse nr 4.2-1/2923-11

tühistamise nõudes. Kaebus sisaldas ka esialgse õiguskaitse taotlust.

4. Tallinna Halduskohus jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata.

5. Tallinna Halduskohus võttis 15.09.2023 määrusega kaebuse menetlusse.

6. PPA esitas kaebusele oma seisukoha 13.10.2023.

7. Tallinna Halduskohus määras 18.09.2024 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses.

8. Kaebaja esitas 07.10.2024 täiendava seisukoha.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

9. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud otsus on põhjendamatu, oluliste kaalutlusvigadega ning

tugineb väärinfol ning ei ole objektiivne. Kaebaja leiab, et tema süüdistamine kergesti ärrituvuses ja

vihahoogudes on ilmselge laim. Kaebaja on läbinud värskelt tervishoiuasutuses relvaloa taotlemisel

terviseuuringud, s.h psühhiaatrilise uuringu. Nimetatud uuringutes ei tuvastatud ühtegi asjaolu, mis

takistaksid tal relvaluba saamast. Kaebaja on töötanud üle 9 aasta laevanduses turvatöötajana.

Seejuures on ta läbinud iga-aastaselt kohustusliku meremehe tervisekontrolli, mille kohaselt on kaebaja

mh sobiv laeval töötamiseks ja ei ohusta teisi. Tööandja oli kaebaja isikuomadusi politseile hoopis

kiitnud ja tööandja esindaja võib vajadusel kinnitada eeltoodud seisukohta ka kohtule. Ka

perekonnaliikmete arvamuse osas on kaebaja selgitanud, et tema suhted vanematega on head, ta elab

nendega koos ning kuidagi ei ole põhjendatud seisukoht, et konfliktid, sh füüsilised konfliktid tema ja

isa vahel on sagedased, või et ta on pereliikmete suhtes olnud nii verbaalselt kui füüsiliselt vägivaldne.

Lisaks eeltoodule on otsuses leitud, et PPA-le teadaolevalt ei ole W.A nimele varasemalt registreeritud

juhtumeid, mis seaksid kahtluse alla tema usaldusväärsuse relvaomanikuna. Kaebaja leiab, relvaloa

kehtetuks tunnistamine riivab tema vaba eneseteostuse õigust.

10. Täiendavas 07.10.2024 seisukohas pidas kaebaja vajalikusk rõhutada, et vastustaja väljatoodud

alused relvaloa kehtetuks tunnistamiseks on olnud otsitud ja moonutatud ning ei vasta tegelikkusele –

ehk sisuliselt puudus ja puudub ka praegu alus isiku õiguste oluliseks piiramiseks. Menetluse käigus

kogutud tõendid ja asjaolud ei viita kuidagi, et kaebaja näol oleks tegemist väheusaldusväärse isikuga.

Kaebaja hinnangul toetab eeltoodut ka vastustaja esitatud suulise vestluse protokoll, kus kaebaja on

selgitanud (vaidlustatud otsuse aluseks oleva) ühekordse juhtumi asjaolusid, samuti on kaebaja

vastanud ammendavalt menetleja asjakohatutele küsimustele enda terviseandmete ja väidetavate

diagnooside ja ka enesetapumõtete kohta. Kaebaja rõhutab, et ta on usaldusväärne ja tasakaalukas

inimene, kellel on turvatöötaja ja reservväelase taust, kes on karistamata ja kellel puuduvad tervislikud

vastunäidustused relva omamiseks. Kaebaja jääb kaebuses ja menetluse käigus esitatud seisukohtade

juurde ja leiab, et PPA otsus ei ole põhjendatud ja objektiivne.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

11. Vastustaja kaebusega ei nõustu ning vaidleb täies ulatuses sellele vastu. Kaevatav otsus on

ammendavalt põhjendatud ning arvesse on võetud kõiki haldusmenetluse ajal teada olnud asjaolusid

kogumis.

12. Politsei ülesanne on avaliku korra kaitseks tagada, et tulirelva kui kõrgendatud ohu allika käitlemise

õigus on üksnes piisavalt usaldusväärsel isikul, kellest ei lähtu ohtu endale või teistele isikutele. RelvS

§ 43 lg 31 järgi võib PPA tunnistada relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust

ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. Kaebaja kohta teatavaks saanud

info kogumis ei tekita tema kui relvaomaniku suhtes usaldust ning kaebaja kohta laekunud teavet ei saa

relvaloa kehtivusele hinnangu andmisel jätta arvestamata. Alkoholi tarbimise käigus füüsilise

vägivallani paisunud ja politsei sekkumist nõudnud konfliktiga seonduvalt politseile teatavaks saanud

info kaebaja käitumise kohta annab küllaldase aluse järelduseks, et kaebaja on enda või teise isiku

turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu relva omama. Asjaolu, et tervisekontrollis ei tuvastatud

relvaloa omamist välistavat meditsiinilist seisundit, ei muuda olematuks kaebaja käitumist ega välista

senise käitumise pinnal järelduste tegemist kaebaja ohtlikkuse kohta. See ei nõua meditsiinilisi teadmisi

ning tulenevalt RelvS § 43 lg 31 on PPA-l endal pädevus anda hinnang isiku ohtlikkusele. Relvast

lähtuva ohu ennetamiseks PPA ei pea ega tohigi ootama jääda esimest sündmust, mis vahetult relvaga

seondub, sest juba sel sündmusel võivad olla väga rasked tagajärjed.

13. PPA on võtnud arvesse kaebajat positiivselt iseloomustavat teavet, kuid see ei kaalu üles kaebajale

etteheidetavat käitumist ega saa tagantjärele muuta asjaolu, et politsei sekkumise tingis kaebaja

agressiivseks muutunud käitumine. PPA on kaalunud ühelt poolt kaebaja vaba eneseteostuse õigust

omada ja kanda relva enese ja vara kaitseks, teiselt poolt vajadust ennetada ohtu teiste isikute

turvalisusele, tervisele, elule ja avalikule korrale ning leidnud, et teiste inimeste turvalisuse, elu ja

tervise ning avaliku korra kaitse vajadus on kaebaja õigustest kaalukam.

14. Kuna PPA-l on relvaomaniku eluviisi või käitumise tõttu relvaloa kehtetuks tunnistamiseks avar

kaalutlusõigus, siis selle alusel tehtud otsuse tühistamiseks on alust vaid juhul kui otsuse tegemisel on

lähtutud ajakohatutest kaalutlustest või on enne otsuse tegemist jäetud nõuetekohaselt välja selgitamata

otsuse langetamise seisukohast olulised asjaolud või on kaalumise tulemusena antud hinnangud

ilmselgelt ebaõiged. Käesoleval juhul selliseid puudusi otsusel ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

15. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 09.06.2023 otsust nr 4.2-1/2923-

11 ja taotletud selle tühistamist. Selliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 15.09.2023 määrusega

menetlusse võetud. Nimetatud otsusega nr 4.2-1/2923-11 tunnistati kaebajale väljastatud relvaluba nr

DL50034888 kehtetuks.

16. Vaidlustatud haldusaktis on viidatud selle andmise õigusliku alusena relvaseaduse § 43 lõikele 31 ja

§ 44 lõikele 6. Relvaseaduse § 43 lg 31 kohaselt võib Politsei- ja Piirivalveamet tunnistada soetamisloa

või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise

tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Vaidlustatud haldusaktist nähtuvalt pidas Politsei-

ja Piirivalveamet peale 09.03.2023 aset leidnud juhtumit ja politsei väljakutset vajalikuks hinnata kas

esineb relvaloa kehtetuks tunnistamise aluseid vastavalt relvaseaduse § 43 lõikele 31. Relvaseaduse §

44 lõge 6 reguleerib relvaloa kehtivuse lõppemise või kehtetuks tunnistamisega kaasnevaid tagajärgi-,

iseäranis relvade üleandmisse ja võõrandamisse puutuvaid aspekte. See aga ei ole käesoleva vaidluse

puhul olemuslik, sest selles osas menetlusosaliste vahel vaidlust ei ole. Sisuliselt baseerub vaidlustatav

haldusakt relvaseaduse § 43 lg 31.

17. Nähtuvalt haldusasja materjalist, sealhulgas vaidlustatud haldusaktist tunnistati relvaluba kehtetuks

relvaseaduse § 43 lg 31 alusel. Relvaseaduse § 43 lg 31 kohaselt võibki Politsei- ja Piirivalveamet

tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava

eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama. Kaebaja ei pea relvaloa

kehtetuks tunnistamise otsustust põhjendatuks ja kirjeldatud olukorda tegelikkusele vastavaks. Politsei-

ja Piirivalveamet omakorda vaidleb kaebusele täiel määral vastu, leides, et vaidlustatud haldusakt on

ammendavalt põhjendatud. Siinkohal kohus menetlusosaliste vastavasisulisi põhjendusi enam pikemalt

üle ei korda.

18. Lähtuvalt eeltoodust on vaja menetlusosaliste vastandlikke positsioone hinnata, kuid kaebuse

rahuldamiseks ei ole antud juhul siiski alust. Kohus lähtub seonduvalt eelnimetatuga ühtlasi ka sellest,

et Politsei- ja Piirivalveametil on relvalubade väljastamise ja kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel

ulatuslik kaalutlusruum. Vastustaja pädevuses olevate relvalubade alaste küsimuste kohtulik kontroll on

tegelikult ka mõningal määral üldse piiratud ning kohus saab sarnaste vaidluste lahendamisel

kontrollida põhiliselt seda kas vaidlustatud haldusakti puhul ei ole tehtud olulisi kaalutlusvigu ja kas

vastav haldusakt või vastavad haldusaktid on haldusmenetluse seaduse nõuetega vajalikul määral

kooskõlas.

19. Vastavalt haldusmenetluse seaduse paragrahvile 54 loetakse haldusaktid õiguspärasteks kui nad on

antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning vastavad vorminõuetele. Haldusakti õiguspärasuse

eelduslikud tingimused võib lugeda käesoleva vaidluse puhul täidetuks. Vaidlustatud haldusakti

lehekülgedel 3-5 on vastustaja kaalutlused piisavas ulatuses välja toodud ja isegi sel juhul kui asuda

seisukohale, et detailsel tasandil ei pruugi kõik täpne olla ja et arusaamad ning tõlgendused võivadki

erineda, siis kokkuvõttes ei saa vastustaja käsitust ning motiive ka ilmselgelt põhjendamatuks pidada.

Vaidlstatud otsuse esimesel ja teisel leheküljel on toodud välja kaebaja lähedastelt, perearstilt ja

endiselt tööandjalt saadud informatsioon. Kaebaja on haldusmenetluse raames ära kuulatud. Küsitud on

ka piirkonnapolitseiniku hinnangut. Teatavate aspektide või nende tähenduse osas on alati võimalik

vaielda, kuid sellega, et kaebaja turvalisust puudutava eluviisi või käitumise osas ei oleks vastustajal

üldse olnud põhjust etteheiteid teha, ei saa sisulist vaidlust olla. Arvestades asjaolu, et vaidlustatud

haldusakt on haldusmenetluse seaduse §-s 54 sätestatuga kooskõlas ja ilmselgeid kaalutlusvigu selles

täheldada ei saanud, ei ole haldusakti tühistamiseks alust. Siinkohal peab kohus vajalikuks üle korrata,

et kaalutlusvead või väidetavad kaalutlusvead ei tohi olla ilmselged ning antud juhul võimalikke vigu

või erinevaid arusaamasid või vaieldavusi HMS § 54 ehk võimalike kaalutlusvigade tähenduses

ilmselgeteks pidada ei saaks, mis tähendab seda, et sellega kohtulik kontroll vastustaja tegevuse osas ka

piirdub.

20. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustajal menetluskulusid ei

ole või siis ei ole nende väljamõistmist taotletud. Seega sellekohast küsimust ka ei tõusetu ning

protsessiosaliste võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm

Kohtunik