1-24-1456/22 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuulutamise aeg

20. november 2024

Kohtuasja number

1-24-1456

Kohtukoosseis

Ingrid Kullerkann, Tiit Lõhmus ja Mario Truu

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi Jaak Helbre süüdistuses KarS § 423 lg 1

järgi üldmenetluses

Vaidlustatud kohtuotsus

Tartu Maakohtu 1. oktoobri 2024. a otsus

Süüdistatav

Jaak Helbre. Isikukood: 34311255714; elukoht: XXX;

Eesti Vabariigi kodanik; emakeel: eesti keel;

keskharidus; tõkendit ei ole kohaldatud

Apellandid

Jaak Helbre ja tema kaitsja vandeadvokaat Kaire

Hänilene

Teised apellatsioonimenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ainar

Koik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 1. oktoobri 2024. a otsus osas, millega maakohus võttis

Jaak Helbrelt KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena ära 12 kuuks mootorsõiduki

juhtimise õiguse.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega võtta Jaak Helbrelt KarS § 50 lg 1 p 1 alusel

lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 6 kuuks.

3. Muuta Tartu Maakohtu 1. oktoobri 2024. a otsuse põhiosa, asendades selles KarS §

423 lg 1 subjektiivse koosseisu tuvastamist puudutavad põhjendused käesoleva

otsuse põhjendustega.

4. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 1. oktoobri 2024. a otsus muutmata.

5. Rahuldada osaliselt kaitsja apellatsioon.

6. Jätta Jaak Helbre apellatsioon rahuldamata.

7. Määrata Advokaadibüroole Tarmo Pilv ja Partnerid vandeadvokaat Kaire Hänilene

poolt Jaak Helbrele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava

tasu ja hüvitavate kulude suuruseks 401,38 eurot, sealhulgas käibemaks 72,38 eurot.

Jätta see Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebekord

Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest

kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise

õigus üksnes advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus

1. Jaak Helbret süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 423 lg 1 järgi liiklusnõuete

rikkumises ettevaatamatusest, mille tagajärjel tekitas ta Marko Mutsule raske

tervisekahjustuse. Süüdistusteksti kohaselt juhtis ta 6. juulil 2023 kella 7 paiku Valga

maakonnas Rõngu-Otepää-Kanepi maantee 12. kilomeetril mootorsõidukit Ford Mondeo

(reg-nr XXX ), liikudes Rõngu suunas. Ebaõigesti valitud sõidukiiruse tõttu kaldus ta

vastassuunavööndisse. Seal põrkas tema juhitud mootorsõiduk kokku talle vastu liikunud

sõiduautoga Nissan Qashqai, mida juhtis M.M. . Viimane sai liiklusõnnetuse tagajärjel

lülisamba II nimmelüli purustusmurru, mis põhjustas talle pikaajalise tervisekahjustuse

kestusega vähemalt 4 kuud.

2. Oma tegevusega rikkus J. Helbre liiklusseaduse (LS) nõudeid. LS § 50 lg 3 p 1

kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks. Juht peab

sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose

iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma

jääda sõiduki eespoolse nähtavuse ulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht

pidi ette aimama. LS § 45 lg 1 järgi tuleb teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel

sõita sõiduraja piirides ja LS § 45 lg 7 kohaselt asulavälisel teel tuleb sõita sõiduolusid

arvestades võimalikult sõidutee parema ääre lähedal, ohustamata teisi liiklejaid. LS § 16 lg 1

järgi peab liikleja olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma

kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. LS §

14 lg 2 kohaselt peab iga liikleja järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses

hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist.

Maakohtu otsus

3. Tartu Maakohtu 1. oktoobri 2024 otsusega tunnistati J. Helbre KarS § 423 lg 1 järgi

süüdi ning talle mõisteti selle eest rahaline karistus 150 päevamäära, s.o 2070 eurot. KarS §

73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti karistus täielikult täitmisele pööramata tingimusel, et J. Helbre ei

pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti J.

Helbrelt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 12 kuuks. Kohtu põhjendused olid

lühidalt järgmised.

4. Vaidlust ei ole selles, et 6. juulil 2023 kella 7 paiku toimus süüdistuses märgitud ajal

ja kohas avarii: kokku põrkasid Ford Mondeoga Rõngu suunas liikunud J. Helbre ning Nissan

Qashqaiga Otepää suunas sõitnud M.M. . Mõlemad sõidukijuhid olid avarii toimumise ajal

kained.

5. J. Helbre ütluste kohaselt oli ta 6. juuli 2023 hommikul teel Otepäält Võrtsjärve äärde.

Enne õnnetuse toimumist nägi ta vastu sõitvat autot, mis ei olnud üle telgjoone. J. Helbre

sõnul oli tema sõidukiiruseks umbes 60–70 km/h. Teel oli killustik, läbimõõduga kuni 4 cm.

Vastutuleval autol käis „nõks“ ning selle suund muutus 45–50 kraadi J. Helbre suunas. Teise

auto kiirus oli kokkupõrke hetkel suurem kui tema autol. Sõiduk tabas oma esinurgaga J.

Helbre autot juhipoolse esiratta juurest. J. Helbre sõnul jõudis ta juhtunule reageerida

pidurdamisega. Kokkupõrke toimumise ajal paiknes enda suunavööndis. Pärast kokkupõrke

toimumist tegi teine auto tiiru. J. Helbre tuli autost välja ning vestles tuletõrjuja Petersoniga,

kes ütles talle, et süüdistatava auto lekib. Tagant paagist lekkis piisa kaupa naftat. Tema auto

radiaator ei lekkinud, isegi akuhapet ei tulnud. Ka ei näinud J. Helbre vedelikku asfaldil, sest

seal oli killustik. Seda, kas maas oli õli, ei osanud ta öelda, sest teele oli saepuru puistatud.

6. Maakohtu hinnagul ei ole süüdistatava versioon kooskõlas asjas kogutud teiste

tõenditega.

7. M.M. u sõnul hakkas ta 6. juuli 2023 hommikul kella 6.30 paiku oma kodust sõitma

Otepää Golfikeskusesse. Ilm oli selge ja päike paistis. Enne avariid nägi ta ühte autot enda

sõidusuunas sõitmas. Vastutulev auto liikus kannatanu sõidusuuna keskel. M.M. u hinnangul

võis tema juhitud auto kiirus kokkupõrke hetkel olla 60–70 km/h – kuna ta valmistus

parempööret tegema, oli ta ilmselt hakanud juba pidurdama. M.M. u sõnul sõitis ta

kokkupõrke hetkel enda suunavööndis. Vahetult enne kokkupõrke toimumist proovis ta autot

vasakule tõmmata. Viimase mälupildi järgi olid autod vastakuti. M.M. minestas. Toibudes

nägi ta, et auto õhkpadi oli kinni vajunud ja sõiduk hõljuvat suitsu täis. Ta tundis tugevat

seljavalu, läks autost välja ning püüdis helistada Päästeametisse. See ebaõnnestus. Siis otsis ta

teepervel asendit, et valu leevendada. Sõiduteel, kus kokkupõrge toimus, polnud killustikku

ega kiviklibu. Seda oli aga tee ääres, kus M.M. pärast õnnetust lamas. Sündmuskohast ta

palju ei mäleta, nägi vaid autost välja tulles kaugemal auto esituld.

8. Päästeameti infosüsteemist PÄVIS2 tehtud väljavõte tõendab, et käsitletaval

avariisündmusel käisid päästjad E.P. , M.M. ja R.M. .

9. M.M. ütluste kohaselt lamas kannatanu kiirabiraami peal. Tee oli kuiv ning sõiduteel

lahtist kildu ei olnud. Päästjad avariilisi sõidukeid ei liigutanud. Politsei jõudis kohale umbes

poole tunni pärast ja hakkas sündmuskohta fikseerima. Avarii tagajärjel oli sõiduteele

lekkinud õli ja jahutusvedelikke. Tee peal olid laiali autodetailid, mis pühiti koos

absorbendiga tee äärde. E.P. i sõnul oli avariipaika jõudes kiirabi juba kohale jõudnud ja

tegutses kannatanuga. Politseid veel sündmuskohal polnud. Enne politseipatrulli

kohalejõudmist sõidukeid ei liigutatud. E.P. i sõnul eemaldas ta J. Helbre autolt akuklemmid.

Seejärel tuli tal õlireostuse tõttu tee absorbendiga täita – seda pandi ka sõidukite alla. Peale õli

võis tee peal olla midagi muud. Õli oli M.M. u auto juurest kuni J. Helbre autoni välja. Seda,

kust õli pärines, ei osanud tunnistaja kindlalt öelda. Terve tee oli autojuppe täis, need asusid

pigem telgjoone juures. Päästjad pühkisid autodetailid koos absorbendiga teelt kokku. Tee

peal killustikku ega kiviklibu ei olnud. J. Helbre rääkis E.P. ile, et ta olevat sõitnud kiirusega

70 km/h. R.M. a ütluste kohaselt paiknes kaks autot tee peal, kiirabi nende kõrval. Kannatanu

oli kanderaami peal ja meedikud tegelesid temaga. Tunnistaja ülesandeks oli minna kiirabile

appi ning kontrollida akujuhtmeid. Kogu tee oli autodetaile täis. Tee peal oli ka õli –

põhiliselt paiknes see auto all. Seal võis olla muidki vedelikke. Päästjad puistasid õlile

absorbenti ning harjasid seda. Sõidukeid nad (s.o päästjad) ei liigutanud. Politsei jõudis

sündmuskohale hulk aega hiljem.

10. Tunnistajate ja kannatanu ütlused on kooskõlas ning ühtivad politsei vormikaamera

salvestistelt ja sündmuskoha vaatlusprotokollist ning selle lisaks olevatelt fototabelitelt

nähtuvaga. Süüdistatava ütlused on teiste tõenditega vastuolus. Kui J. Helbre väitis, et teel oli

killustik, siis tunnistajate ja kannatanu sõnul seda avariipaigas ei olnud. Samuti on tunnistajad

kinnitanud, et tee peal oli õli. Pole usutav, et J. Helbre ei näinud asfaldil olevat

vedelikureostust. J. Helbre ütlused näitavad, et ta ei tajunud või ei mäleta toimunut

adekvaatselt. Seetõttu on tema ütlused ebausaldusväärsed.

11. Liiklustehnilise ekspertiisi aktist nr 23E-LL0038 selgub, et sõiduautode Nissan

Qashqai ja Ford Mondeo Turnier kokkupõrge toimus Nissani suunavööndis. Esialgu esitati

ekspertiisiks kriminaalasja toimik ja kaks CD-plaati, mis saabusid 5. detsembril 2023. 21.

detsembril 2023 esitati eksperdile sündmuskohal tehtud fotod. Pole põhjust kahelda selles, et

ekspertiisiks esitatud fotode näol on tegemist samade fotodega, mis esitati kohtule

paberkandjal.

12. Nõustuda ei saa kaitsjaga, justkui jääks eksperdi arvamus oletuslikuks. Ekspert on küll

viidanud, et Fordi fotodelt nähtuv avariijärgne asend ei ole kooskõlas mõõtmistulemustega,

kuid toonud seejärel välja, et ta lähtus analüüsimisel vaid fotodelt nähtuvast auto asendist.

Järelikult pole ebatäpsed mõõtmistulemused olnud ekspertiisiarvamuse koostamise aluseks.

Päästjate poolt autodetailide eemale pühkimine ei ole tinginud olukorda, kus ekspert poleks

saanud anda tõest ja jälgitavat arvamust. Ekspert on vaadelnud autodest tehtud fotosid ning

võtnud aluseks autode vigastused, lähtudes muu hulgas ka sündmuskoha fotodel näha olnud

vedelikujäljest. Need andmed on olnud piisavad, järeldamaks, et kokkupõrge leidis aset

kannatanu suunavööndis. Eksperdi arvamuse kujunemine ja põhistus on jälgitavad.

13. M.M. u ütlused ja eksperdiarvamus kinnitavad, et sõiduautod Nissan Qashqai ja Ford

Mondeo põrkasid kokku M.M. u poolt juhitud auto suunavööndis.

14. Süüdistuses on märgitud, et J. Helbre rikkus oma tegevusega LS § 50 lg 3 p 1, § 45 lg

1, § 45 lg 7, § 16 lg 1 ja § 14 lg 2 nõudeid. See, et J. Helbre kaldus vastassuunavööndisse

valesti valitud sõidukiiruse tõttu, pole tõendatud. Vastassuunavööndisse kaldumise võis

põhjustada süüdistatava terviseseisund, teekattemärgistusest segadusse sattumine või muu

asjaolu. Taoline kahtlus tuleb kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg 3 järgi

tõlgendada süüdistatava kasuks. Seetõttu ei saa LS § 50 lg 3 p 1 rikkumist J. Helbrele ette

heita. Küll aga on J. Helbre rikkunud LS § 45 lg-s 1 ja 7 sätestatud kohustusi: kuna J. Helbre

kaldus vastassuunavööndisse, ei sõitnud ta oma sõiduraja piirides ega hoidnud võimalikult

sõidutee parema ääre lähedale. LS § 16 lg-s 1 ja § 14 lg-s 2 sätestatud nõuete rikkumine

väljendus samuti vastassuunavööndis sõitmises. Nende rikkumiste tagajärjel põhjustas J.

Helbre M.M. ule raske tervisekahjustuse.

15. Teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest tõendab, et M.M.

toimetati pärast liiklusõnnetuse toimumist raske vigastusega (s.o II nimmelüli murruga)

statsionaarsele ravile. Kannatanu kohtuarstliku ekspertiisi aktis esitatud eksperdiarvamuse

kohaselt võis M.M. u kehavigastus olla tekkinud liiklusõnnetuse käigus. Eksperdi hinnangul

põhjustab M.M. ul esinev kehavigastus pikaajalise tervisekahjustuse kestusega vähemalt neli

kuud. Järelikult oli tegemist raske tervisekahjustusega. Pole kahtlust, et M.M. sai vigastuse J.

Helbre põhjustatud liiklusavarii tagajärjel. Täidetud on KarS § 423 lg-s 1 sätestatud

objektiivse koosseisu tunnused.

16. J. Helbre pani liiklusnõuete rikkumised toime kergemeelsusest. Kuna J. Helbre nägi

suunavööndeid eraldavat pidevat joont, pidas ta võimalikuks, et sõidab vastassuunavööndis.

Tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu lootis ta, et teisi autosid talle vastu ei sõida. J.

Helbre oli kergemeelne ka M.M. ule raske tervisekahjustuse tekitamisel. Õigusvastasust ja

süüd välistavaid asjaolusid ei esine.

17. KarS § 423 lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase

vangistuse. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. J. Helbre süü on

keskmisest väiksem: ta ei ületanud piirkiirust ega olnud alkoholi- või narkojoobes. Kuigi ta

rikkus mitmeid liiklusnõudeid, seisnes etteheidetav tegu sõidu ajal vastassuunavööndisse

kaldumises. Karistust kergendava asjaoluna saab arvestada süüdistatava kõrget iga – avarii

toimumise ajal oli ta 79-aastane. Raskendavaid asjaolusid ei esine. J. Helbret on võimalik

mõjutada rahalise karistusega. Võttes arvesse J. Helbre süü suurust iseloomustavaid aspekte,

sealhulgas karistust kergendavat asjaolu, on põhjendatud karistada teda rahalise karistusega

150 päevamäära. Kuivõrd 2022. aastal oli J. Helbre keskmiseks päevasissetulekuks pärast

mahaarvamiste tegemist 13,80 eurot, on rahalise karistuse suurus 2070 eurot. Lähtudes sellest,

et J. Helbrel puuduvad kehtivad kriminaal- ja väärteokaristused, on põhjendatud see karistus

jätta KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täielikult tingimisi kohaldamata – seda tingimusel, et J.

Helbre ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

18. KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt võib mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade

rikkumisega seotud süüteo eest lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist

kuni kolmeks aastaks. Praegusel juhul on karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks ja

ühiskonna turvalisuse tagamiseks põhjendatud J. Helbrelt lisakaristusena mootorsõiduki

juhtimise õigus ära võtta. Tema poolt sooritatud kuritegu ja liiklusrikkumised näitavad, et ta

suhtub liiklusreeglitesse kergemeelselt, olles seetõttu liikluses ohtlik. Arvestada tuleb

sellegagi, et J. Helbre endal mingit süüd ei näe ning leiab, et avarii põhjustas hoopis

kannatanu käitumine. Seetõttu tuleb süüdistatav mõneks ajaks liiklusest sõidukijuhina

eemaldada. Ühiskonna jaoks ei ole vastuvõetav, kui kaasliiklejale raske tervisekahjustuse

põhjustajale jäetakse juhtimisõigus alles. Põhjendatud on J. Helbrelt võtta mootorsõiduki

juhtimise õigus ära 12 kuuks.

Apellatsioonimenetlus

19. J. Helbre ning tema kaitsja vandeadvokaat K. Hänilene esitasid maakohtu otsuse peale

apellatsioonid.

20. J. Helbre märgib, et ta ei ole enda süüditunnistamisega rahul. Kohtusse jäid kutsumata

sündmuskohal käinud politseinikud. Esialgse otsusega polnud ta süüdi. Ülekuulamisel näidati

talle fotosid, mida ta kohtus ei näinud. Avarii toimus tema suunavööndis. Õnnetuse jäljed

kaotati ära. Tema masina all õli ei olnud, jupid olid aga auto ees, paiknedes suunaga Rõngu

poole.

21. Kaitsja palub maakohtu otsuse tühistada ning J. Helbre õigeks mõista. Alternatiivselt

taotleb kaitsja lisakaristuse tühistamist ning süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulude

vähendamist. Kaitsja argumendid on kokkuvõetult järgmised.

22. Nõustuda ei saa seisukohaga, justkui ei kahandaks ekspertiisiakti usaldusväärsust see,

et sündmuskoha vaatluse teostamise ajaks olid autodetailid tee serva pühitud. Kuna autode

vigastusi ei ole pärast avariid täpsemalt uuritud, ei ole teada, millisest autost ja mida võis

avarii tulemusena lekkida. Fikseeritud pole ka vedelikujälje asukohta. Eksperdi seisukoht,

justkui võinuks vedelik kokkupõrke ajal teele paiskuda vigastatud sõiduki jahutussüsteemist,

jääb oletuslikuks. Pole tõsikindlalt tuvastatud, et vedelik paiskus välja just kokkupõrke hetkel

ning jahutussüsteemist. Seetõttu ei saa ilma kahtlusteta väita, et kokkupõrge toimus J. Helbre

suunavööndis. Eksperdiarvamuse seab kahtluse alla ka ekspertiisiaktis järeldatu, mille

kohaselt liikus sõiduauto Ford kokkupõrke hetkel oluliselt kiiremini sõiduautost Nissan – nii

kannatanu kui süüdistatav väidavad, et kumbki sõitis kiirusega 70 km/h. Kuivõrd

ekspertarvamus ei anna objektiivseid ja adekvaatseid vastuseid, taandub tõendianalüüs

sisuliselt M.M. u ja J. Helbre ütluste hindamisele. J. Helbrel on autojuhina pikaajaline

laitmatu renomee, samuti professionaalse juhi pädevus. Pole ühtegi asjakohast argumenti, mis

võimaldaks ilma täiendavate tõenditeta J. Helbre ütlused ebausaldusväärseks lugeda või

nendele M.M. u versiooni eelistada. Kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava

kasuks.

23. Lisakaristuse mõistmine ei ole põhjendatud. Kohtuotsusest ei selgu, millistel

asjaoludel leidis kohus, et J. Helbre jätkab liikluseeskirjade rikkumist. J. Helbre on 80-

aastane, tal on pikaajaline mootorsõiduki juhtimise kogemus. Kuna praegune juhtum on

esmakordne, ei iseloomusta senine elukäik teda ohtlikuna. Süü mittetunnistamine ei anna

alust järeldada, et ta on enda ja teiste jaoks liikluses ohtlik. Liiati ei toimunud liiklusnõuete

rikkumine tahtlikult, vaid ettevaatamatusest. Lisakaristuse pikkus pole proportsioonis J.

Helbre süü suurusega.

24. Arvestades J. Helbre sissetuleku suurust (600–700 eurot) ning asjaolu, et sellest kulub

ainuüksi ravimitele 100 eurot, käib menetluskulude hüvitamine talle üle jõu. Seetõttu palub

kaitsja J. Helbrelt välja mõistetud menetluskulude summat vähendada.

25. Prokuratuur leiab, et J. Helbre ja tema kaitsja apellatsioonid on põhjendamatud ning

palub need rahuldamata jätta.

Ringkonnakohtu seisukoht

26. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatav pani ettevaatamatusest toime

liiklusnõuete rikkumise, mis päädis teisele inimesele raske tervisekahjustuse tekkimisega.

Sellegipoolest on esimese astme kohus KarS § 423 lg 1 subjektiivse koosseisu tuvastamisel

eksinud, mistõttu muudab kolleegium selles osas vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi.

Tähelepanu väärivad kaitsja argumendid J. Helbrele karistuse mõistmise osas, mis toovad

endaga kaasa J. Helbrele mõistetud lisakaristuse kergendamise. Ringkonnakohus keskendub

kõigepealt teo tõendatuse osas esile kerkinud küsimustele (I) ning annab seejärel tuvastatud

faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu (II). Seejärel käsitleb apellatsioonikohus maakohtu

eksimusi lisakaristuse mõistmisel (III), võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (IV)

ning lahendab menetluskulusid puudutavad küsimused (V).

I

27. Maakohus tuvastas faktilised asjaolud peaasjalikult nii, nagu need on kirjas

süüdistuses. J. Helbre kaldus enda poolt juhitud mootorsõidukiga Ford Mondeo 6. juuli 2023

hommikul kella 7 paiku Rõngu-Otepää-Kanepi maantee 12. kilomeetril vastassuunavööndisse

ning põrkas seal kokku talle vastu liikunud sõiduautoga Nissan Qashqai. Kokkupõrke

tagajärjel sai sõiduautot Nissan Qashqai juhtinud M.M. lülisamba II nimmelüli

purustusmurru, mis põhjustas tervisekahjustuse kestusega vähemalt neli kuud. Üksnes

sobimatu sõidukiiruse valikut maakohus J. Helbrele ette ei heitnud – kohus pidas nimelt

võimalikuks, et J. Helbre kaldus vastassuunavööndisse muu asjaolu (nt tähelepanematuse)

tõttu.

28. Kuivõrd esimese astme kohus on J. Helbre süüditunnistamise aluseks olevad faktilised

asjaolud nõustumisväärsel viisil tuvastanud, ei pea kolleegium vajalikuks maakohtu

sellekohaseid põhjendusi üle korrata. Selle asemel piirdub kolleegium apellatsioonides

esitatud argumentidele vastamisega.

29. Ringkonnakohtu meelest luges maakohus õigustatult ebausaldusväärseks J. Helbre

ütlused osas, mille kohaselt olevat hoopis M.M. vastassuunavööndisse kaldunud.

Kohtupraktikas on selgitatud, et tõendi usaldusväärsus tähendab kohtu veendumust, et tõend

kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses

taasesitada (RKKKo 3-1-1-89-12, p 14). Asudes tõendeid KrMS §-s 61 sätestatu järgi

hindama, kõrvutas maakohus J. Helbre ütlusi teiste asjas üle kuulatud isikute poolt räägitu

ning sündmuskoha olustikku kirjeldavate vaatlusprotokollide ja piltidega. Süüdistatava

ütlused ei võimaldanud kuriteosündmust rekonstrueerida. Süüdistatava ütluste paikapidavuse

lükkavad ümber sündmuskohal jäädvustatud olustik ühes teiste tunnistajate poolt kirjeldatuga.

Sellegipoolest on J. Helbre ütlustele toetudes võimalik tuvastada seda, kuidas ta juhtunut

tajus. Viimane on abipakkuvaks kriteeriumiks subjektiivse koosseisu tuvastamisel.

30. Erinevalt J. Helbre versioonist on M.M. u ütlused usaldusväärsed: need haakuvad

teiste tõenditega ning on ka eluliselt usutavad. Eelduslikult jälgis ta kokkupõrke eel sõiduteed

tavapärasest tähelepanelikumalt, kuna ta kavatses peagi alustada manöövrit – keerata

paremale. M.M. u sõnul märkas ta ühtäkki, et vastutulev sõiduk liigub täielikult tema (s.o

kannatanu) suunavööndis (KoTo lk 92 ja 92 pd). Kuna J. Helbre liikus M.M. ule vastu teiselt

poolt kurvi, polnud kannatanul võimalik juba varem seda märgata. Kuna ükski teine tõend

M.M. u ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ei sea, talitas maakohus veatult, kui eelistas

kannatanu ütlusi faktiliste asjaolude tuvastamisel J. Helbre kaitseversioonile.

31. Kohtukolleegium ei jaga kaitsja kriitikat ekspertiisiakti usaldusväärsuse osas. Tuleb

tõdeda, et sündmusele reageerinud päästjate tegevus on liiklusõnnetuse uurimist raskendanud:

päästemeeskond kattis avarii tagajärjel tee peale lekkinud vedeliku(d) absorbendiga ning

harjas laiali paiskunud killud tee äärde. Siiski ei muutnud selliselt ümber kujundatud

sündmuspaik ekspertiisi läbiviimist võimatuks. Ekspertiisiaktis märgitu kinnitab, et eksperdile

esitatud lähteandmed olid järelduste tegemiseks piisavad: arvestatud on sündmuspaiga

olemust ja olustikku, kokkupõrkes osalenud sõidukite avariijärgset paiknemist ning vigastusi

ühes sõiduteele sattunud vedelikujälgedega. Ekspert järeldas loetletud lähteandmete põhjal, et

kokkupõrge leidis aset M.M. o poolt juhitud sõiduki suunavööndis. See muudab ainetuks

kaitsja väite, justkui olnuks eksperdile esitatud materjal ebapiisav või tinginuks ebaõiged

järelmid. Ringkonnakohus ei näe põhjust eksperdiarvamuses kahelda.

32. Ekspertiisiaktis on märgitud: „[F]otodelt on [--] sõltumata asjaolust, et sõiduteed on

päästeameti töötajate poolt puhastatud, näha üheselt tuvastatav vedelikujälg, mis algab

sõiduauto Nissan suunavööndist ja suundub kokkupõrke järgselt seiskunud sõiduauto Ford

alla ja laieneb sõiduauto Ford suunas.“ (KoTo lk 37). Sündmuskohal tehtud fotodelt ilmneb,

et tee peal paiknevad vedelikujäljed on kaetud küll puisteainega, kuid nende n-ö

vedelikunirede trajektoorid on selgesti eristatavad: laigud ulatuvad kummagi sõidukini ning

jõuavad omavahelise kattuvuse järel välja M.M. o poolt juhitud sõiduki suunavööndisse

(KoTo 32–35). Vedelikujälgede täpse asukoha fikseerimata jätmine ei kahanda nende

tõendamisväärtust, sest piltidelt on nende alguskoht selgelt eristatav. Kolleegiumi meelest

osutab vedelikujälje alguspunkt ühemõtteliselt avarii toimumisele selle alguspunktis, s.o

vastassuunavööndis. Seda järeldust ei lükka ümber ka ebaselgus, milline vedelik teele

valgunud oli – fotod näitavad, et kummastki autost oli tee peale vedelikku lekkinud (KoTo lk

32). Kuna mõlema sõiduki esiosa sai kokkupõrke tagajärjel tugevasti kahjustada (KoTo lk 35

ja 45), on loogiline järeldada, et purustusi said ka sõidukite jahutusradiaatorid, mille tagajärjel

tilkus mõlemast sõidukist jahutusvedelikku.

33. Ringkonnakohtu hinnangul on tõenäoline, et vedelik lekkis tee peale liiklusavarii

käigus. Võimalust, justkui võinuks täpselt tuvastamata jäänud vedelik (mootoriõli,

jahutusvedelik vms) olla tee peal juba varem ehk enne õnnetuse toimumist, kolleegium

tõenäoliseks ei pea.

34. Kirjeldatud lähteandmetele toetudes analüüsis ekspert liiklusõnnetuse asjaolusid

arvutisimulatsiooni abil – toimikusse lisatud animatsioon võtab ringkonnakohtu meelest

juhtunu kulgemise usutaval viisil kokku (KoTo lk 40, DVD-R plaat). Kohtukolleegiumi

hinnangul ei ole ekspert läinud kannatanu ütlustega vastuollu, kui järeldas, et kokkupõrke

hetkel liikus sõiduauto Ford sõiduautost Nissan oluliselt kiiremini. Kuigi M.M. o arvates oli

tema juhitud auto sõidukiirus kokkupõrke ajal tõepoolest ca 60–70 km/h (KoTo lk 92) – mis

vastab J. Helbre poolt päästeametnik E.P. ile enda kiiruseks väidetule –, ei välistanud

kannatanu võimalust, et see võis olla pakutust sootuks väiksem (KoTo, lk 93 pd). Nähtavasti

osutuski see J. Helbre sõidukiirusest oluliselt väiksemaks. Esiteks märkas kannatanu üksnes

„natuke enne avariid [--] ühte autot enda sõidusuunas sõitmas [--] otse [--] minu sõidusuunas

ja järgmine mälestuspilt on see, et autod olid vastakuti ja rohkem mälestusi mul õnnetusest ei

ole.“ (KoTo lk 92 pd). Sellises olukorras on loogiline järeldada, et M.M. o vajutas suure

tõenäosusega instinktiivselt pidurit, vähendades seeläbi kokkupõrke toimumise hetkeks

olulisel määral tema poolt juhitud mootorsõiduki kiirust.

35. Põhjendatuks ei saa pidada J. Helbre kriitikat politseiametnike küsitlemata jätmises.

Kuna sündmuskohale saabunud patrullpolitseinikud asusid avariipaigas tõendeid koguma,

poleks nende poolt tajutut saanud KrMS § 66 lg 2 kohaselt tõendina kasutada. Menetleja ei

saa olla üheaegselt nii tõendi allikas kui tõendite hindaja (vt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7).

Väide, justkui jäänuks osa avariipaigas tehtud fotodest kohtule esitamata, jääb sisutühjaks ega

kummuta maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut. Ebaselgeks jääb ka viide, justkui

polnuks süüdistatav esialgse otsusega süüdi – tõenäoliselt jäid patrullpolitseinikud

avariipaigas äraootavale seisukohale ega käsitlenud teda seal kahtlustatavana.

II

36. J. Helbrele heidetakse süüdistustekstis ette arvukate liiklusnõuete rikkumisi, sh väga

üldist laadi LS § 14 lg-s 2 ja § 16 lg-s 1 sätestatud nõuetest üleastumist. Maksvusele pääsenud

kohtupraktikas on selgitatud, et viidatud laiade sätete näol on tegemist

ettevaatamatusdeliktidele omase üldise hoolsuskohustuse positiveerimisega seaduses, mis

saab olla eraldi etteheite aluseks üksnes siis, kui ei esine mingeid spetsiifilisemat laadi

rikkumisi – kui aga vastavad erinormid on olemas, ammendub kõnealuste üldiste sätete

ebaõigus erinormides sisalduvas ebaõiguses (vt nt Tartu Ringkonnakohus 1-19-1175/54, p

123; Tallinna Ringkonnakohus 1-20-1414/45, lk 16). Ringkonnakohtu meelest saab J.

Helbrele teha etteheite LS § 45 lg 1 (sõiduraja piires sõitmise kohustus) ja lg 7 (asulavälisel

teel võimalikult sõidutee parema ääre lähedal sõitmise kohustus) rikkumistes. LS § 14 lg 2 ja

§ 16 lg 1 järgi hooletusetteheite tegemine pole täiendavalt vajalik.

37. Maakohus järeldas õigesti, et KarS § 423 lg-s 1 sätestatud objektiivne koosseis on

täidetud. Kohtukolleegium ei asu maakohtu põhjendusi üle kordama.

38. Sellegipoolest tuvastas maakohus ebaõigesti subjektiivse koosseisu. Esimese astme

kohus leidis, et J. Helbre pani teo toime kergemeelsusest (KarS § 18 lg 2), sest ta nägi

suunavööndeid eraldavat telgjoont, pidades seejärel võimalikuks, et sõidab

vastassuunavööndis. Tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu lootis ta siiski, et teisi

autosid talle vastu ei sõida. Kohtukolleegiumi meelest ei võimalda olemasolev tõendikogum

aga kahtlusteta järeldada, et J. Helbre pani tõepoolest tähele suunavööndeid eraldavat

(pidev)joont. Pidades silmas J. Helbre selgitust, mille kohaselt sõitis ta enda arusaamise järgi

oma suunavööndis ning täheldas tee peal lahtist killustikku, on võimalik, et ta ajas sõiduteed

katnud ääre- ja telgjoone omavahel segi, sõites eksituse tõttu vales suunavööndis. Niisuguses

olukorras võisid teepervel paiknenud lahtised kivid (kannatanu sõnul oli tee ääres kiviklibu –

KoTo lk 93) tunduda süüdistatava jaoks tee peal asetsevat. Sellise mõttekäigu kasuks kõneleb

seegi, et kokkupõrke asukoht külgnes n-ö bussitaskuga (s.o bussipeatuse teelaiendiga – KoTo

lk 61), mida süüdistatav võis pidada vastassuunavööndiks. Ringkonnakohus tõlgendab

märgitud kahtluse KrMS § 7 lg-le 3 tuginedes J. Helbre kasuks ning leiab, et viimane polnud

teadlik, et ta sõiduautoga vastassuunavööndisse kaldus. Sellegipoolest oleks J. Helbre pidanud

olema tähelepanelikum ja hoolsam, märkama teekattemärgistusi (äärejooni ja pidevjoont)

ning püsima neist lähtuvalt enda suunavööndis: käibes vajaliku hoole ülesnäitamisel ei oleks

tema juhitud mootorsõiduk kannatanuga kokkupõrkesse sattunud. J. Helbre oleks pidanud ette

nägema ka seda, et tähelepanematu käitumine võib päädida liiklusõnnetusse sattumise ja

kaasliiklejatele tervisekahjustuste tekkimisega. Järelikult oli J. Helbre liiklusnõuete

rikkumisel ning raske tagajärje tekitamisel KarS § 18 lg 3 mõttes hooletu.

39. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Sealjuures ei teki kolleegiumil

asja materjalide pinnalt kahtlust, et J. Helbre sai täiel määral aru enda teo keelatusest ja oli

võimeline vastavalt sellele arusaamisele enda käitumist juhtima.

III

40. Maakohus talitas veatult, kui võttis karistust mõistes J. Helbre süü suuruse hindamisel

arvesse asjaolu, et süüdistatav rikkus hoolsuskohustust tähelepanematusest, mille tagajärjel

realiseeris ta küll KarS § 423 lg-s 1 sätestatud koosseisu, kuid täitis selle leebema alternatiivi

– kokkupõrke tagajärjel kannatada saanud M.M. ei saanud surma, vaid „üksnes“ raskelt viga.

See on kooskõlas ringkonnakohtu õigusliku hinnanguga, mille kohaselt oli J. Helbre

vastassuunas sõites hooletu, mitte kergemeelne. Esimese astme kohus arvestas õigustatult

kergendava asjaoluna J. Helbre kõrget vanust (KarS § 57 lg 1 p 7) teo toimepanemise ajal.

Neil kaalutlustel mõistis maakohus J. Helbrele põhjendatult rahalise karistuse suurusega 150

päevamäära. Ringkonnakohtu meelest vastab see karistus – ühes selle liigi ja määraga – J.

Helbre süü suurusele ning on kooskõlas kohtupraktikaga.

41. Ringkonnakohtu meelest tingib J. Helbre tegu ühes teda iseloomustavate asjaoludega

talle KarS § 50 lg 1 p 1 järgi lisakaristuse mõistmise – s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse

äravõtmise. Ei saa eitada, et J. Helbre senine juhistaaž on olnud pikaaegne ning n-ö plekitu:

aastakümnete jooksul pole teda liiklusrikkumiste eest karistatud. Sellegipoolest ei saa mööda

vaadata liiklusõnnetuse tehioludest: J. Helbre kandus tähelepanematusest üle suunavööndeid

eraldava pidevjoone, põrgates vastassuunavööndis kokku seal sõitnud sõiduautoga. Pidades

silmas tee kurvilisust ning sellel toimunud liiklustihedust, näitab vastassuunavööndisse

kaldumine, et J. Helbre võib autoroolis käituda võrdlemisi tähelepanematult. Veelgi enam –

liiklusõnnetusesse sattumise järel pole süüdistatav näinud endal vähimatki rolli selle tekkes

ega pea ennast ohtlikuks. See viitab liigsele enesekindlusele, mis võib aga päädida riskeeriva

sõidustiili jätkamisega. Hoolimata J. Helbre väiksemapoolsest süü suurusest, kergendava

asjaolu esinemisest ning tõsiasjast, et süüdistatav oli hooletu mitte kergemeelne, tuleb

kolleegiumi meelest J. Helbrelt siiski lisaks põhikaristuse mõistmisele võtta ära ka

juhtimisõigus. Üksnes juhtimisõiguse ajutise äravõtmise abil on võimalik teda suuremale

hoolsusele mõjutada. Seega talitas esimese astme kohus õigesti, kui võttis J. Helbrelt

lisakaristusena juhtimisõiguse ära – ometi tegi kohus kaalutlusvea, kui otsustas seda teha 12

kuuks. Kolleegiumi meelest ületab sedavõrd pikk aeg J. Helbre süü suurust, sattudes seeläbi

vastuollu ka lisakaristuse mõistmise praktikaga.

42. Lähtudes J. Helbre väiksemapoolsest süü suurusest, kergendava asjaolu esinemisest

ning eripreventiivsetest kaalutlustest – peaasjalikult J. Helbre suhtumisest juhtunusse – ühes

õiguskorra kaitsmise huvidega, võtab ringkonnakohus J. Helbrelt KarS § 50 lg 1 p 1 alusel

juhtimisõiguse ära 6 kuuks. Juhul, kui J. Helbre soovib viidatud ajavahemiku järel

juhtimisõiguse taastada, tuleb tal LS § 129 lg 1 kohaselt sooritada uuesti ka liiklusteooria

eksam.

IV

43. Toodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3 ja 4, § 338 p-dest 2 ja 4, §

340 lg 2 p-st 4, tühistab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 1. oktoobri 2024. a otsuse osas,

millega esimese astme kohus võttis J. Helbrelt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise

õiguse 12 kuuks. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega võtab J. Helbrelt

juhtimisõiguse ära 6 kuuks. Samuti muudab apellatsioonikohus vaidlustatud kohtuotsuse

põhiosa, milles maakohus tuvastas, et J. Helbre oli kergemeelne – selles osas tuleb maakohtu

otsuse motiivid asendada käesolevas otsuses (p-s 37) märgitud põhjendustega. Muus osas jääb

vaidlustatud otsus muutmata. Pidades silmas seda, et kaitsja taotles apellatsioonis ka J.

Helbrele mõistetud lisakaristuse tühistamist, hõlmab see karistuse kergendamisele suunatud

taotlust – seetõttu kuulub kaitsja apellatsioon osaliselt rahuldamisele. J. Helbre apellatsioon

jääb rahuldamata.

V

44. Maakohus mõistis J. Helbrelt välja menetluskulud kogusummas 2629,59 eurot, jättes

sellest 890 eurot riigi kanda: J. Helbre kohustuseks jäi tasuda liiklustehnilise ekspertiisi kulu

731 eurot, kohtuarstliku ekspertiisi kulu 61 eurot ja joobeseisundi tuvastamise kulud summas

98 eurot. Esimese astme kohus võimaldas J. Helbrel need kulud tasuda ühe aasta jooksul

pärast kohtuotsuse jõustumist (KrMS § 180 lg 3). Kaitsja palub riigi kanda jäävat

menetluskulu summat täiendavalt suurendada. Ringkonnakohus ei pea seda aga põhjendatuks.

Maakohus on juba J. Helbre majanduslikku seisu – tema vanaduspensioni suurust ning

ravimitele kuluvat summat – arvesse võtnud ning sellest lähtuvalt välja mõistetavat summat

vähendanud, samuti võimaldanud see tasuda ositi ühe aasta jooksul. Juhul, kui J. Helbre

menetluskulude täieliku tasumisega toime ei tule, on tal võimalik tähtaja lõppedes taotleda

menetluskulude tasumise tähtaja pikendamist.

45. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha apellatsioonimenetluse kulu osas. J.

Helbre kaitsja vandeadvokaat K. Hänilene taotleb maakohtu otsusega tutvumise (65 minutit)

ja apellatsiooni koostamise (209 minutit) eest tasu summas 329 eurot, millele lisandub

käibemaks 72,38 eurot. Ringkonnakohtu meelest on kaitsjatasu põhjendatud. Kuna

ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse, jääb see summa KrMS § 185 lg 1 alusel

Eesti Vabariigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)