2-19-8840/61 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Kairi Piirisild

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. november 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-8840

Kohtuasi

X hagi Y OÜ vastu väljamaksmata tulemustasu,

puhkusehüvitise, töötasu ja viivise nõudes

(Töövaidluskomisjonis töövaidlusasi nr 4-1/644/19)

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15. veebruari 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

403 528 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Erki Casar

Kostja (vastustaja) Y OÜ (likvideerimisel, registrikood

XXXXXXXX), seaduslik esindaja C, lepinguline

esindaja Kerli Kaasik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 15. veebruari 2022. a otsuse tsiviilasjas nr 2-19-8840

resolutsioon muutmata, osaliselt muutes ja täiendades kohtuotsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Harju Maakohtu 15. veebruari 2022. a otsus on jõustunud osas, millega maakohus

lõpetas menetluse X nõudes Y OÜ (likvideerimisel) vastu töölepingu lõpetamisest

ette teatamata jätmise eest hüvitise 13 365,77 euro ja koondamishüvitise 13 365,77

euro saamiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p 1).

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda.

2-19-8840

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Tööinspektsiooni töövaidluskomisjon jättis 10. mai 2019. a otsusega töövaidlusasjas nr

4-1/644/19 täies ulatuses rahuldamata X (hageja) töövaidlusavalduse Y OÜ (likvideerimisel;

kostja) vastu. Hageja esitas 10. juunil 2019 Harju Maakohtule hagiavalduse kostja vastu

väljamaksmata tulemustasu, puhkusehüvitise, töötasu ja viivise nõudes, täpsustades oma

nõudeid 12. juunil 2019, 20. juunil 2019, 10. augustil 2020, 12. novembril 2021 ja 25.

novembril 2021.

1.1. Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt asutas hageja 2014. aastal koos äripartneritega

kostja. 12. veebruaril 2015 müüs hageja talle kuulunud 34% osaluse kostjas nimiväärtusega

kostja juhatuse liikmele Qle kuuluvale W OÜ-le. Osaluse müügi põhjus oli panga tingimus,

mille kohaselt nõustus pank kostja äriplaani finantseerima tingimusel, et kostja juhatuse liige

Q on 100% kostja osade omanik.

1.2. Hagejal oli kostjaga kokkulepe, et ta jääb kostja heaks edasi töötama, arendades kostja

heaks naftatoodete ja laevakütuste äriprojekti. Hageja ja kostja leppisid suuliselt kokku, et

hagejale makstakse kostja heaks töötamise eest tulemustasu varasemast osalusest tulenenud

kasumiosaga samas suuruses ehk 34% kostja majandusaasta aruandes kajastatud

puhaskasumist hiljemalt kuue kuu jooksul pärast möödunud majandusaasta aruande

kinnitamist. Hageja täpsemad tööülesanded lepiti kokku kostja juhatuse liikme Qga peetud

koosolekutel. Vastavalt vajadusele kontrollis ja andis Q ka täiendavaid tööülesandeid. Hagejal

oli kokkulepitud tööülesannete raames suhteliselt suur tegutsemisvabadus, töösuhe oli

orienteeritud tööülesannete täitmisele ja oluline ei olnud kellast kellani kontoris olemine. Qga

kokkuleppel peeti koosolekuid sageli pärast tööpäeva lõppu või ka pühapäeviti, et eesoleva

nädala plaanid kokku leppida.

1.3. Hageja peamine tööülesanne oli laevakütuste müügi käivitamine, mis eeldas klientide

leidmist, kliendilepingute sõlmimist, hinnaläbirääkimisi, kütuste Eestis hoiustamise ja

tootmise organiseerimist, valmistatud laevakütuste regulaarse transpordi Eestist Soome

organiseerimist ja hilisemat igapäevast koordineerimist, aga ka laevakütuste kui aktsiisikauba

Eestist teises liikmesriigis asuvale laevale tarnimise maksunduslike ja tollialaste küsimuste

lahendamist. Lisaks oli hageja tööülesanneteks osaleda kütuste ostmiseks ja klientidele

maksetähtaja andmiseks vajalike finantseeringute hankimises, finantsplaneerimises,

maksuküsimuste lahendamises ja deklareerimiskohustuste täitmises. Hageja töö tulemusena

hakkas kostja tegelema laevakütuste müügiga FFF laevadele Soomes, aastase mahuga üle 6

2 (28)

2-19-8840

miljoni euro.

1.4. Lisaks kostja heaks töötamisele aitas hageja kostja majandustegevuse kasvule kaasa

hagejale kuuluva ettevõtte F OÜ (F) kaudu, krediteerides kostja kaupade ostu, andes kostjale

laenu, võimaldades kostjal tegutseda F kontoris allüürnikuna, lükates üüri tasumise kohustuse

tulevikku, osutades kostjale soodsate hindadega kaupade käitlemise ja transpordi teenuseid.

Hageja panustas kostja majandustulemuste parandamisesse nii isikliku tööga kui ka temale

kuuluva ettevõtte kaudu, sest hageja oli motiveeritud teenima tulemustasu 34% kostja teenitud

kasumist.

1.5. Töö tegemise ajal kuni 2018. a kevadeni valitses hageja ja Q vahel usaldus ja hageja oli

kostja rahavoogude parandamiseks nõus jätma välja teenitud tulemustasu ajutiselt välja

võtmata, tingimusel et kostja tasub tulemustasu hiljem. Hageja soovis 2018. a lõpus, et kostja

hakkaks tulemustasu välja maksma. Kostja selgitas, et rahavood seda hetkel ei võimalda, aga

lubas tasuda 2019. a jaanuaris, kui laos olev kaup on realiseeritud.

1.6. Q oli 2016. a-l huvitatud osaluse omandamisest hagejale kuuluvas Fs. Hageja sõlmis

selleks Q esindajaga ka notariaalse osa müügilepingu, mille järgi oli osa eest tasumise tähtaeg

15. aprill 2018. Kuna Q jättis F osaluse eest tähtaegselt tasumata, pidi ta F osa hagejale

tagastama. Pärast F osa omandamise luhtumist muutusid hageja ja Q suhted halvemaks. Q

asus hagejat survestama, et F võtaks enda kanda kostja võlad ja osutaks teenuseid alla

omahinna. 2018. a lõpus pidas hageja Qga läbirääkimisi tasude maksmiseks ja erimeelsuste

lahendamiseks ning Q kinnitas, et hagejal on õigus 34%-le kostja kasumist ja kostja hakkab

välja teenitud tulemustasu 2019. a jaanuaris maksma.

1.7. Samal ajal aga keeldus kostja talle F poolt allkasutusse antud kontori üüri tasumast ja

edasise üüri tasumist kokku leppimast, mistõttu F oli sunnitud kontori üürilepingu 28.

detsembril 2018 üles ütlema. Selle käigus ütles F üles ka kostjaga sõlmitud suulise

allkasutusse andmise lepingu alates 28. jaanuarist 2019. Sellest alates lõpetas kostja hagejaga

suhtlemise. 2. jaanuaril 2019 kontorisse minnes avastas hageja, et kostja on kontorist välja

kolinud. Kostja ei teatanud hagejale kontori uut asukohta ega andnud infot edasiste tööde

kohta. Q ei tulnud kokkulepitud kohtumistele ega vastanud hageja telefonikõnedele.

Vaatamata varasemale kokkuleppele, ei asunud kostja 2019. a jaanuaris hagejale

tulemustasusid välja maksma. Hageja saatis kostjale 29. jaanuaril 2019 e-kirja, milles palus

kinnitada hageja õigust tasudele. Kostja ei kinnitanud varasemat kokkulepet, vaid asus

väitma, et ta ei tea, millest hageja räägib. Hageja esitas 16. veebruaril 2019 kostjale töötasu

väljamaksmise nõude, kuid kostja seda ei täitnud.

1.8. Hageja palus kostjalt välja mõista hagejale välja maksmata tulemustasu koos

puhkusehüvitise ja viivistega seisuga 8. märts 2019:

1) 2016. a tasu 47 479,98 eurot ja puhkusehüvitis 3956,67 eurot, viivis ajavahemiku 31.

detsember 2016 – 8. märts 2019 eest 8999,70 eurot;

2) 2017. a tasu 139 573,06 eurot ja puhkusehüvitis 14 332,91 eurot, viivis ajavahemiku

31. detsember 2017 – 8. märts 2019 eest 12 096 eurot;

3) 2018. a tasu 160 389,22 eurot ja puhkusehüvitis 13 365,77 eurot.

Ühtlasi palus hageja kostjalt välja mõista töölepingu lõpetamisest etteteatamata jätmise

hüvitise 13 265,77 eurot ja koondamishüvitise 13 365,77 eurot ning viivise ajavahemiku 31.

detsember 2018 – 8. märts 2019 eest 2971,62 eurot. Kui kohus tuvastab, et kostja ei ole

töölepingut lõpetanud, palus hageja mõista kostjalt välja töötasu kuni töölepingu lõpetamiseni

3 (28)

2-19-8840

(ajavahemiku jaanuar kuni märts 2019 eest) kokku 40 097,31 eurot ja viivise 237,99 eurot.

Nõuetele lisandub jooksev viivis ja jooksev töötasu perioodi eest, mil kostja ei ole hagejale

tööd andnud või töölepingut lõpetanud.

1.9. Juhul, kui kohus ei loe poolte kokkulepet töötasu suuruse osas tõendatuks, palus hageja

lähtuda oma töötasu kindlakstegemisel mõistlikust töötasu määrast, mida sama tegevusalaga

ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad. Hageja leidis, et

arvestades kostja operatsioonide juhile ja raamatupidajale makstavate töötasude suurusi,

avalikke andmeid teiste punkrikütuse müügiga tegelevate äriühingute keskmise brutopalga

kohta ja Statistikaameti andmeid, mille kohaselt juhtivtöötaja keskmine palgatase on 47%

kõrgem keskmisest palgatasemest, tuleks hageja palgaks lugeda 5827,24 eurot kuus. See teeks

kolme aasta kohta (mis on töötasu nõude aegumise tähtaeg) 209 780,64 eurot (5827,24×36).

1.10. 12. novembri 2021. a menetlusdokumendiga loobus hageja töölepingu etteteatamata

jätmise hüvitise 13 365,77 euro ja koondamishüvitise 13 365,77 euro nõuetest.

1.11. 26. novembri 2021. a menetlusdokumendis täpsustas hageja oma nõudeid kostja vastu.

Hageja palus mõista kostjalt enda kasuks välja saamata jäänud töötasu:

1) 17 veebruari 2015 – 31. detsembri 2015 eest 47 479,98 eurot ja töötasu maksmisega

viivitamise eest viivis ajavahemiku 28. veebruar 2017 – 8. märts 2019 eest 7680,05

eurot;

2) 1. jaanuari 2016 – 31. detsembri 2016 eest 139 573,06 eurot ja töötasu maksmisega

viivitamise eest viivis ajavahemiku 30. jaanuar 2018 – 8. märts 2019 eest 12 297,72

eurot;

3) 1. jaanuari 2017 – 31. detsembri 2017 eest 160 389,22 eurot ja töötasu maksmisega

viivitamise eest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis alates

14. märtsist 2019 kuni nõude lõpliku tasumiseni;

4) 1. jaanuari 2018 – 31. detsembri 2018 eest 160 389,22 eurot ja töötasu maksmisega

viivitamise eest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis alates 28. veebruarist 2020

kuni nõude lõpliku tasumiseni.

Lisaks palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja kasutamata jäänud põhipuhkuse eest

puhkusehüvitis 56 päeva eest 24 949,40 eurot, välja maksmata puhkusehüvitise eest viivis

ajavahemiku 3. jaanuar 2019 – 8. märts 2019 eest 348,80 eurot ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras viivis alates 9. märtsist 2019 kuni maksmata töötasu ja puhkusehüvitise tasumiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

2.1. Kostja selgitas, et ajavahemikul 11. august 2014 – 12. veebruar 2015 oli hageja kostja

osanik ja talle kuulus kostja osa suurusega 10 880 eurot, s.o 34% kostja osakapitalist.

Ajavahemikul 22. juuli 2014 – 16. veebruar 2015 oli hageja kostja juhatuse liige. 12.

veebruaril 2015 võõrandasid hageja ja D neile kuulunud kostja osaluse W OÜ-le seoses

sellega, et kostja soovis saada Swedbank AS-lt seadme finantseeringut. Panga nõue oli, et

kostja omanik oleks 100% ulatuses Q.

2.2. Kostja omanikul oli hagejaga kokkulepe, et hagejal on õigus omandada 34% osalus

kostjas tagasi selle nominaalväärtusega ehk sama hinnaga, millega hageja osaluse müüs.

4 (28)

2-19-8840

Hageja seda õigust ei kasutanud. Hageja on omakäeliselt kinnitanud, et ta ei oma kostja osa

omandamata jätmisega seoses mistahes nõudeid või pretensioone.

2.3. Kostja ja hageja vahel ei olnud töösuhet. Poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku ega

suulist töölepingut. Kostja ei ole kunagi lubanud ega tasunud hagejale töötasu, seda

deklareerinud ega registreerinud hagejat töötajana registris. Pooled ei ole kunagi leppinud

kokku töötingimustes, hageja ei ole allunud kostja juhtimisele ja kontrollile, poolte vahel ei

ole kokku lepitud tööle asumise aega, tööülesandeid, töötasu, palgapäeva, töö tegemise kohta,

puhkuse kestust jne. Kostja ei ole andnud hagejale töövahendeid ega muid hüvesid,

tööülesandeid. Kostja ei ole koostanud hageja suhtes puhkuse graafikut, andnud puhkust ega

tasunud puhkusetasu jne. Hageja väidetavaid tasusid pole kunagi kajastatud kostja

raamatupidamises ja need nõuded ei kajastu ka majandusaasta aruannetes. Hageja ei ole

esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et pooled oleksid saavutanud kokkuleppe hagejale

regulaarse töötasu maksmiseks. Kostja ei ole kunagi hagejale töötasu maksnud ja hageja ei ole

seda ka nõudnud. Esimest korda esitas hageja kostjale nõude 16. veebruari 2019. a e-kirjaga.

Ei ole eluliselt usutav, et töötaja töötab kostja juures alates 12. veebruarist 2015 kordagi

töötasu küsimata ja tasu saamata. Hageja viide kostja e-maili kasutamise kohta on asjakohatu.

Äriregistris on kontaktaadressina registreeritud kostja juhatuse liikme isiklik e-maili aadress.

Domeeni Y.eu lõi hageja ise ning see ei kuulunud isegi kostjale, vaid kolmandale isikule.

Kuna töölepingut poolte vahel polnud, ei ole hageja nõuete edasine menetlemine vajalik. Hagi

on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata.

2.4. Kostja tõi esile, et 2014. aastal sõlmisid kostja ja hagejale kuulunud ja hageja esindatud F

suulise koostöölepingu, mille kohaselt F pidi müüma kostjale tooteid ja osutama keemia-

naftatoodete tootmise ja agendi teenust. Alates 2017. aastast osutas kostjale keemia-

naftatoodete tootmise ja agendi teenust ka hageja äriühing Z OÜ (Z). Koostöö lõppes 2018. a

novembris-detsembris, sest hageja äriühingute arved arestiti ja kohustuste täitmine oli

takistatud. Poolte vahel oli partnerlussuhe, kuivõrd hageja ettevõtted olid huvitatud sellest, et

nad saaksid kostjaga koostööd teha ja kostja pealt tulu teenida. Kostja hinnangul oli äriline

suhe äriühingute vahel, hageja kui füüsilise isikuga kostjal lepinguline suhe puudus.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus lõpetas menetluse hageja nõudes kostja vastu töölepingu lõpetamisest

etteteatamata jätmise eest hüvitise 13 365,77 euro ja koondamishüvitise 13 365,77 euro

saamiseks ning jättis hagi välja maksmata tulemustasu, puhkusehüvitise, töötasu ja viivise

saamiseks rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda.

3.1. Maakohus viitas, et töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 58 lg 1 järgi võivad

pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel pöörduda sama töövaidlusasja

läbivaatamiseks kohtusse 30 kalendripäeva jooksul arvates töövaidluskomisjoni otsuse

saamisest. TvLS § 58 lg 3 sätestab, et kui töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või

rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja esitada kohtusse hagi töövaidlusasja lahendamiseks

rahuldamata osas. Kohus ei nõustunud kostjaga, et hageja ei saa esitada 2015. a töötasu nõuet,

kuna ta ei ole seda töövaidluskomisjonis esitanud. Hageja esitas töövaidluskomisjonis mh

nõude 2015. a majandusaasta kasumilt töötasu saamiseks. Seega ei ole õige kostja seisukoht,

et seda nõuet summas 47 479,98 eurot (millele lisandub viivis) ei ole hageja varem esitanud.

Küll aga ei ole hageja varem esitanud nõuet 2018. a majandusaasta kasumilt tulemustasu

saamiseks. Hageja esitas oma 25. novembri 2021. a (maakohtu otsuses ekslikult märgitud 26.

novembri 2021. a) hagi täpsustuses uue nõude, mida ta polnud varem esitanud. Menetluse

selles faasis ei saanud hageja oma nõuet enam suurendada. Sisuliselt on tegemist uue hagiga.

5 (28)

2-19-8840

Kuna kohus oli määranud 12. novembri 2021. a istungil pooltele tähtajad lõplike seisukohtade

esitamiseks, on põhinõude (töötasu) suurendamise avaldus esitatud hilinenult ja tuleb jätta

tähelepanuta. Kohus lähtus vaidluse lahendamisel töövaidluskomisjonis ja hagiavalduses esile

toodud nõudest.

3.2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda

kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist

loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Hageja loobus 12.

novembri 2021. a menetlusdokumendis töölepingu lõpetamisest etteteatamata jätmise hüvitise

13 365,77 euro nõudest ja koondamishüvitise 13 365,77 euro nõudest. Haginõude

vähendamiseks ei ole vaja kostja või kohtu nõusolekut, oma nõuetest loobumine on hageja

õigus. Eelnevast tulenevalt lõpetas kohus nende nõuete osas menetluse.

3.3. Maakohus tuvastas, et vaidlust ei ole järgnevas:

-

22. juulist 2014 kuni 12. veebruarini 2015 oli hageja kostja osanik ja talle kuulus 34%

kostja osakapitalist, s.o 12. veebruari 2015. a seisuga kostja osa suurusega 10 880

eurot;

-

22. juulist 2014 kuni 16. veebruarini 2015 oli hageja kostja juhatuse liige;

-

12. veebruaril 2015 võõrandasid hageja ja kostja kolmas osanik D neile kuulunud

kostja osalused W OÜ-le.

3.4. Maakohus viitas töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg-tele 1–4 ja § 28 lg-le 2 ning Riigikohtu

praktikale töölepingu tuvastamise kohta. Kohus leidis, et asjas ei ole leidnud tõendamist, et

hageja ja kostja vahel oleks olnud töölepinguline suhe ja hagejal oleks seega õigus kostjalt

töötasu saada.

3.5. Hageja tugineb sellele, et kostja on teda tööle lubanud, hageja käis igapäevaselt tööl ja

täitis arendusjuhi ülesandeid, allus kostja seadusliku esindaja juhtimisele ja kontrollile ning

sai tööandjalt töö tegemiseks vahendeid. Oma väidete tõendamiseks on hageja esitanud

kohtule mitmeid e-kirju, kus kostja seaduslik esindaja on jaganud hagejale tööülesandeid,

samuti dokumente, mida hageja on allkirjastanud kui kostja töötaja. Eelnevale vaatamata oli

kohus seisukohal, et poolte vahel ei olnud töölepingulist suhet. Hageja ei teinud kostja heaks

tööd, vaid kostja ja hagejale kuuluvad äriühingud tegid omavahel koostööd.

3.6. Töösuhtes olev isik täidab tööandja juures mingit kindlat funktsiooni, teeb oma tööd

pidevalt ja saab selle eest palka kokkulepitud tähtaegadel. Töölepingule on iseloomulik ka

see, et töö tegemiseks kasutab töötaja tööandja töövahendeid, materjale ja seadmeid. Kohus

leidis, et siinsel juhul puuduvad kõik töölepingu iseloomulikud tunnused.

3.7. Poolte suhte kindlakstegemisel tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja tööandja vahelist

sõltuvussuhet – millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud tööandjale ehk

milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse määr. Töölepingu puhul on töötaja

sõltuvuses tööandjast, ta peab alluma tööandja juhtimisele ja kontrollile. Siinsel juhul poolte

vahel sellist sõltuvussuhet ei ole.

3.7.1. Kuigi hageja on esitanud kohtule e-kirju, kus kostja seaduslik esindaja on palunud

hagejal midagi teha või küsinud hageja arvamust mõne asjaolu kohta, ei nähtu nendest

kirjadest alluvus- või sõltuvussuhet. Kirjade sisu on toonilt neutraalne ja sealt ei nähtu

positsioonide erinevust. Tegemist on tavapärase võrdsete koostööpartnerite kirjavahetusega,

millest saab pigem järeldada erinevate ettevõtete koostööd, mitte ülemuse-alluva suhet. Kohus

6 (28)

2-19-8840

ei saa nende kirjade põhjal teha järeldust, et kirjad on saadetud hagejale kui füüsilisele isikule

ja kostja töötajale, mitte F juhatuse liikmele. Kuigi kirjad on saadetud e-posti aadressile XXX,

on adressaadiks F, mitte hageja.

3.7.2. Kirjadest ei nähtu ka seda, et hageja ootaks kostja seaduslikult esindajalt mingit

nõusolekut, heakskiitu või luba oma ettepanekutele. Seega oli hageja oma ülesandeid täites

iseseisev. Kohus näeb nendes kirjades pigem partnerlussuhet kahe äriühingu ja nende

esindajate vahel.

3.7.3. Ka poolte omavahelist suhet analüüsides ei leidnud kohus mingit hierarhiat. Vaidlust ei

ole selles, et kõigi nende aastate vältel ei saanud hageja kostjalt mingil kujul töötasu ja

väidetavalt ei vajanud kordagi puhkust, seega ei sõltunud hageja rahaliselt kostjast. Hagejal ei

olnud oodata kostja nn töökäskude täitmata jätmisel vallandamist, kuna ühise äriprojekti

ajamiseks vajalik oskusteave oli hagejal.

3.8. Hageja soovib töösuhet tõendada ka sellega, et ta on kostja nimel allkirjastanud kütuse

saatelehti ja osales kostja kontaktisikuna Tallinki koosolekutel. M/S Romantika

testprotokollides on hagejat kajastatud kui kostja arendusjuhti (CTO-d). Kostja omakorda on

tähelepanu juhtinud, et 21. oktoobril 2014 on hageja M/S Romantika koosolekul osalenud kui

F esindaja. Kohtu hinnangul ei ole tähtsust sellel, kuidas pooled hagejat väljapoole, st

kolmandatele isikutele presenteerisid, vaid tähtis on poolte omavaheline suhe.

3.9. Hageja soovib tõendada töösuhet sellega, et kostja on registreerinud domeeni Y.eu ja

andnud sellel põhineva meiliaadressi YYY hagejale kasutamiseks. Kohtu hinnangul ei tõenda

meiliaadressi olemasolu poolte töösuhet. Hageja väitel algas tema töösuhe kostjaga 12.

veebruaril 2015. Hageja esitas asja materjalide juurde 21. mai 2015. a kirjavahetuse, milles

hageja palus registreerida domeen Y.eu ja suunata see esialgu novusoil.ee peale. Kuigi hageja

selgitas, et kostja nimega domeeni registreerimine oli tema tööülesanne, ei ole see kohtule

veenev. Äriregistri andmete kohaselt kuulus internetiaadress www.XXX.ee Fle, kelle juhatuse

liige oli alates 8. veebruarist 2013 hageja. Seega palus hageja enda registreeritud domeeni

suunata endaga seotud ettevõtte aadressile. Puudub igasugune loogiline põhjendus, miks

peaks kostja seaduslik esindaja andma hagejale ülesande registreerida domeen, et suunata see

hoopis hagejaga seotud äriühingu domeenile.

Ka nähtub kostja esitatud tõenditest, et 21. detsembril 2018 vahetus domeeni Y.ee omanik ja

uueks omanikuks sai Z asemel kostja. Kuivõrd domeeniteenuseid korraldav ettevõte ei

väljastanud kostjale domeeniga seotud ajalugu enne domeenivahetust põhjusel, et see ei puutu

kostjasse, saab teha järelduse, et ka eelnevalt ei kuulunud domeen Y.ee kunagi kostjale.

Samuti ei kuulunud kostjale domeen Y.eu. See selgub kostja tollase seadusliku esindaja

kirjast teenusepakkujale, milles kostja esindaja avaldab, et soovib lõplikult Y.eu domeeni

kostja nimele vormistada ja uurib, mis selleks on vaja teha. Kui domeen Y.eu oleks kuulunud

kostjale, puudunuks vajadus selle kostja nimele vormistamiseks. Lisaks nähtub asja

materjalidest, et kostjal puudus domeeni üle kontroll. Nii on teenusepakkuja saatnud domeeni

omanikuvahetuse autoriseerimise salasõna hagejale aadressile CCC, mille hageja on

omakorda edastanud kostja seaduslikule esindajale. Seega oli domeeniga seonduv hageja enda

kontrolli all ja ei saa väita, et kostja oleks andnud hagejale kasutamiseks töövahendina

meiliaadressi YYY.

Samuti nähtub kohtule esitatud kirjavahetusest, et kostja seaduslik esindaja saatis e-kirju

hagejale novusoil.ee e-posti aadressile. Ka kostja toonane seaduslik esindaja kasutas valdavalt

enda isiklikku e-posti aadressi QQQ. Ka need asjaolud kinnitavad, et kostja ei andnud

7 (28)

2-19-8840

hagejale kasutamiseks töövahendina meiliaadressi YYY. Kui väidetav tööandja oleks teinud

töötajale ülesandeks registreerida ettevõtte ärinimega seotud domeen, oleks ootuspärane, et

seda e-posti aadressi kasutavad pärast domeeni registreerimist kõik selle ettevõtte töötajad.

Siinsel juhul see nii ei olnud – ei ettevõtte juht ega ka hageja, st isik, kellele väidetavalt tehti

ülesandeks domeen registreerida, valdavalt ei kasutanud domeeniga seotud e-posti aadresse.

Kuigi hageja on mõnel juhul sellelt e-posti aadressilt kirju saatnud ja talle on sinna e-kirju

saadetud, ei tähenda see, et kostja oleks hagejale selle aadressi töövahendina andnud. Pelgalt

sellise meiliaadressi kasutamine ei tõenda, et poolte vahel oleks olnud töölepingust tulenev

õigussuhe.

3.10. Hageja leiab, et ta tegi tööd tööandja ruumides. Kohus hagejaga ei nõustunud. Kostja on

oma 28. juuni 2021. a menetlusdokumendis esile toonud, et osaliselt tegutses kostja XXX,

kuid selgitas, et üürileping kontoripinna kasutamiseks oli sõlmitud hoopis Zl. Äriregistrist

nähtub, et Zi registriaadress oli 29. veebruarist 2016 kuni 6. juulini 2018 XXX. Samal

registriaadressil asus alates 18. aprillist 2019 kuni 12. septembrini 2018 F. Hageja on

hagiavalduses esile toonud, et kostja keeldus talle F poolt allkasutusse antud kontori eest üüri

tasumast ja edasise üüri tasumist kokku leppimast, mistõttu F oli sunnitud kontori üürilepingu

28. detsembril 2018 üles ütlema ja sellega seoses ütlema alates 28. jaanuarist 2019 üles ka

kostjaga sõlmitud suulise allkasutusse andmise lepingu Kohus nõustus kostjaga, et hageja on

ise toonud esile asjaolud selle kohta, et üürileping oli hageja enda juhitud äriühingu nimel.

Maakohus järeldas, et hageja tegutses oma äriühingu tööruumides ja endale kuuluvate

äriühingute vahenditega.

3.11. Ka hageja väidetud töötasu kokkulepe kinnitab, et tegelikult polnud poolte vahel

töölepingulist suhet. Töötasu on rahasumma, mida tööandja maksab kokkuleppe järgi

töötajale töö tegemise (st töötamise) eest. Iseenesest võivad pooled kokku leppida, kas töötasu

arvutatakse tööajapõhiselt (nn ajatöö), soorituse järgi (nn tükitöö) või mõlema põhjal või

hoopis muul viisil. TLS § 1 teise lause kohaselt maksab tööandja töötajale töö eest tasu.

Tööandja maksab töötasu üks kord kuus, kui tasu maksmiseks ei ole kokku lepitud lühemat

tähtaega (TLS § 33 lg 1). Tööandjal on kohustus töötajat teavitada andmetest töö eest

makstava tasu kohta, milles on kokku lepitud (TLS § 5 lg 1 p 5). TLS § 29 lg-te 5 ja 6 järgi

kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega kindlale ajaühikule vastava töötasu alammäära,

millest madalamat töötasu ei või töötajale maksta. Vaidlust ei ole selles, et kostja ei ole

hagejale väidetava töösuhte ajal mitte mingit tasu maksnud.

3.12. Hageja leiab, et pooled olid kokku leppinud hageja töötasu suuruses, mis on 34% kostja

majandusaasta kasumist. Kohus leidis, et sellist töötasu ei ole võimalik töösuhtes sõlmida

ning hageja tuginemine sellisele väidetavale kokkuleppele viitab, et poolte vahel tegelikult

töösuhet polnud. Seadus ei võimalda olukorda, kus töötaja saab tasu ainult kord aastas ja

töötasu suurus on seotud majandustulemustega ning äriühingu kahjumi korral tasu üldse ei

maksta, nagu hageja on töövaidluskomisjoni istungil möönnud. Kuigi töötajaga on

põhimõtteliselt võimalik sõlmida tulemustasu kokkulepe, peab töötaja esmalt saama

põhipalka, s.o talle peab olema garanteeritud mingi kindel brutokuupalk või -tunnipalk,

millele lisandub majandus- või müügitulemuste pealt mingi skeemi järgi arvestatud

tulemustasu. Kui poolte vahel on kokku lepitud tulemustasu kasumi alusel, on seaduses

kehtestatud kohustus maksta töötajale tema osa välja pärast selle kindlaksmääramist, kuid

mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel majandusaasta aruande kinnitamisest (TLS § 33 lg 3).

Vaidlust ei ole selles, et hagejale ei ole majandustulemustel põhinevat tasu välja makstud.

Hageja ei ole ka nõudnud endale tulemustasu väljamaksmist, kuigi hageja enda väidete

kohaselt on kostja kõikide majandusaasta aruannete kohaselt kasumit saanud.

8 (28)

2-19-8840

3.13. Samal ajal ei ole vaidlust ka selles, et kostja osanikud ei ole tasunud osanikele ega

juhatuse liikmetele töötasu või juhatuse liikme tasu, samuti ei ole makstud dividende. Sama

on väitnud hageja ise töövaidluskomisjonis, kus selgitas, et soovis tulemustasu jätta tööandja

äritegevuses kasutamiseks, et seeläbi vastaspoole kasumlikkust tõsta. Maakohtu hinnangul

viitab hageja selgitatu üheselt, et poolte vahel puudus töölepinguline suhe. Kohus nõustus

töövaidluskomisjoni järeldusega, et oma „töötasu“ kostja äritegevuses kasutamiseks jätmisega

võttis hageja enda kanda kostja äririski, mis ei ole töölepingulisele suhtele omane. Tööandjal

on kohustus maksta töötajale iga kuu tasu, sõltumata majandustulemustest. Töölepingulisele

suhtele ei ole iseloomulik, et töötaja kannab äriristi. Kui eeldada hageja väidete õigsust, siis

viitab hageja käitumine kohtu hinnangul sellele, et hageja oli varjatult jätkuvalt kostja osanik

ja tema ootus töötasule 34% ulatuses kasumist oli tegelikult ootus omanikutulu saamiseks.

3.14. Kuna kohtule ei ole esitatud ühtegi loogilist põhjendust ega tõendit, mis annaks alust

eeldada äriühingu huvi ühele endisele osanikule töötajana teistest osanikest ja töötajatest

oluliselt kõrgemat tasu maksta, asus maakohus seisukohale, et hageja seletused väidetava

töötasu suuruse osas on meelevaldsed ja seavad kahtluse alla ka hageja ülejäänud väidete

usaldusväärsuse poolte töösuhte olemasolu kohta.

3.15. Eelnevast tulenevalt asus maakohus seisukohale, et menetluses ei ole leidnud

tuvastamist töösuhtele iseloomulike kohustuslike tingimuste esinemine. Kuna poolte vahel ei

ole töölepingulist suhet, puudub alus kostjalt hageja kasuks töötasu väljamõistmiseks. Kohus

saab kõiki tõendeid kogumis vaadeldes teha vaid järelduse, et 2015–2018 olid hagejale

kuuluvate ettevõtete ja kostja ärihuvid suunatud ühele eesmärgile ja n-ö läbi põimunud.

Ettevõtted ja nende osanikud tegutsesid võrdsete partneritena ja tegid omavahel tihedat

koostööd ning ei teinud vahet, kes keda esindab, kuid omavahelised suhted jäeti korralikult

vormistamata. Asjaolu, et erinevate isikute koostöö on lõppenud ja kostja endised osanikud on

tülis, ei anna hagejale õigust kostjalt töötasuna raha saada.

3.16. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi

hageja kanda. Kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid

märkis, et määrab selle kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus jättis hagi rahuldamata ja jaotas menetluskulud. Hageja palub teha tühistatud osas

uus otsus, millega hagi rahuldada, või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks

otsustamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hageja täpsustas 24. märtsil 2022, et ei vaidlusta maakohtu otsuse resolutsiooni p 1 osas,

millega lõpetati menetlus töölepingu lõpetamisest etteteatamata jätmise eest hüvitise 13

365,77 euro ja koondamishüvitise 13 365,77 euro saamiseks, sest hageja on enne otsuse

tegemist sellest nõudest loobunud.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus asja lahendamisel valesti kohaldanud

materiaalõiguse norme (sh TLS § 1 lg 2, § 8, § 30, § 33 lg 3) ning jätnud alusetult arvestamata

hageja esitatud tõendid või tõlgendanud neid valesti. Maakohtu otsus on põhjendamata ja

vastuolus senise Riigikohtu praktikaga. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme, jättes

osad hagis esitatud nõuded lahendamata ja võimaldades kostjal põhjendamatult esitada uusi

tõendeid ja seisukohti pärast kohtu poolt selleks antud tähtaja möödumist.

9 (28)

2-19-8840

4.2. Hageja esitas 20. augustil 2020 hagi täpsustuse, millega suurendas haginõudeid kostja

2018. a majandusaasta aruande muutmise tõttu 78 647,89 euro võrra. Maakohus asus otsuse

p-s 18 üllatuslikult seisukohale, et hageja ei ole varem esitanud nõuet 2018. a majandusaasta

kasumilt tulemustasu saamiseks, leides, et hageja esitas hagi suurendamise taotluse alles 26.

novembril 2021. Hageja suurendas nõuet rohkem kui aasta varem, s.o 20. augustil 2020, ning

kohus ega ka kostja ei esitanud sellele vastuväiteid.

4.3. Hageja esitas 19. jaanuaril 2022 taotluse jätta kostja hilinenud seisukohad ja uued tõendid

vastu võtmata. Kohus ei ole seda taotlust lahendanud.

4.4. Vaidlus puudub ja maakohus on otsuse p-s 26 tuvastanud, et hageja täitis kostja heaks

tööülesandeid. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja töötas töölepingu või mingi muu lepingu

alusel. Kohus on Riigikohtu seisukohaga vastuolus muutnud tõendamiskoormust ja asunud

seisukohale, et vaatamata sellele, et hageja on tõendanud kostjalt tööülesannete saamist ja

nende täitmist, ei ole tegemist töölepinguga, sest hageja ei ole tõendanud töölepingule

iseloomulikke tunnuseid. Seega on kohus leidnud, et hageja peab lisaks tööülesannete

saamisele ja täitmisele tõendama ka muid töölepingule iseloomulikke tunnuseid.

4.5. Maakohtu seisukoht on kohtu 12. novembri 2021. a istungil avaldatut arvestades üllatav.

Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit muu lepingu sõlmimise kohta. Kostja ei ole tõendanud, et

hageja tegi tema heaks tööd töölepingust erineva lepingu alusel. 12. novembri 2021. a istungil

kinnitas kostja, et poolte vahel ei olnud muud lepingut. Vastupidiselt hageja seisukohtadele ja

kostja istungil antud selgitustele on kohus leidnud, et vaatamata sellele, et hageja on

tõendanud tööülesannete saamist kostjalt, nende täitmist ja kostja heaks töö tegemist, tuleb

seda lugeda kostja ja hagejale kuuluvate äriühingute omavaheliseks koostööks.

4.6. Kohtu seisukoha kujunemine ei ole jälgitav. Otsusest ei selgu, mis asjaoludel ja milliste

tõendite alusel peab kohus muu lepingu sõlmimist ilmseks. Kohus ei ole selgitanud, milliseid

lepinguid ta peab hageja töö tegemist reguleerivateks lepinguteks, millal sellised lepingud

sõlmiti, milliseid tööülesandeid hageja kohustus selliste lepingute alusel täitma, mis olid

selliste lepingute tingimused ja millised ettevõtted olid nende lepingute osapooleks.

4.7. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks hageja töö tegemine kostja heaks

muude äriühingute kaudu. Puuduvad mis tahes tõendid lepingueelsete läbirääkimiste, tööde

tellimise ja vastuvõtmise ning tööde eest tasumise kohta. Selliste tõendite puudumisel ei saa

pidada ilmseks töölepingust erineva lepingu sõlmimist. Kui töölepingust erineva lepingu

sõlmimine ei ole tõendatud, tuleb lugeda sõlmituks tööleping.

4.8. Kohtu seisukoht, et puuduvad töölepingu iseloomulikud tunnused, on vastuolus kohtu

tuvastatuga, et hageja tegi kostja heaks tööd ja kostja ei olnud sellele vastu vaielnud. Lisaks

on kohtu seisukoht, et töölepingu sõlmimist ei saa lugeda tõendatuks, vastuolus Riigikohtu

seisukohaga tsiviilasjas nr 3-2-1-13-08 tehtud otsuse p-s 10 öelduga, et töölepingu tüüpiliste

tunnuste puudumine ei tarvitse igal juhul välistada töölepingu olemasolu.

4.9. Maakohtu seisukohad põhinevad iganenud arusaamal, et tööandja ja töötaja vaheline

suhtlus peab põhinema selgel hierarhial ja töötaja peab tööülesandeid täitma selleks, et vältida

vallandamist. Kaasaegsetes organisatsioonides puudub jäik hierarhia ja nn hirmuvalitsemine.

Hagejal oli kostja jaoks äriliselt vajalik unikaalne oskusteave ja ta töötas arendusjuhina, mis

eeldas uuenduslike äriprojektide elluviimist. See tähendas mh seda, et hageja pidi välja

mõtlema uued ärilised ja tehnilised lahendused, mida tööandja ei saanud talle ette öelda, sest

tööandja ei teadnud neid ka ise, enne kui hageja need välja töötas. Arendusjuhi positsioonil

10 (28)

2-19-8840

töötav inimene peab olema oma töös rohkem iseseisev kui nt tehase tööline. Seda, et kostja oli

hageja tööandja, tõendavad nt hagi lisad 1–10, mis tõendavad, et kostja andis hagejale

tööülesandeid. Puudub vaidlus, et hageja on need ülesanded ka täitnud. Tööülesannete

andmise fakt tõendab, et hageja oli kostja alluv.

4.10. Maakohus on ekslikult leidnud, et kostja andis tööülesandeid Fle, mitte hagejale. Hageja

ei nõustu kohtu järeldusega, et hageja ja kostja kirjavahetus oli omane võrdsetele

koostööpartneritele, mitte ülemuse-alluva suhtele. Võrdsete partnerite korral peaks toimuma

ülesannete vastastikune andmine. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et hageja oleks kunagi

kostjale või tema juhatuse liikmele tööülesandeid andnud. Kohtu seisukoha kujunemine ei ole

ka jälgitav, sh pole aru saada, millistele tõenditele kohus tugines. Kohtu seisukoht on

vastuolus hageja esitatud tõenditega: hagi lisad 1, 5, 11, 12, 13, 15, 22, 24, 25,

töövaidluskomisjoni avalduse lisa 36. Kohtu otsusest ei ole jälgitav, miks kohus on leidnud, et

viidatud lisadest nähtuvaid töid tegi F, mitte hageja eraisikuna. Hageja on esitanud 10.

augustil 2020 lisad 8 ja 9, mis tõendavad, et tal oli kostja allkirjaõigusega esindusõigus SEB

pangas ajavahemikul 22. juuli 2014 – 11. veebruar 2019. Hageja tööülesandeks oli mh SEB

pangas kostja laekumiste kontrollimine, ülekannete kinnitamine ja muus osas kostja

esindamine. Need õigused on antud hagejale eraisikuna ja neil puudub mistahes seos Fga.

Kohus ei ole nende tõenditega otsuse tegemisel arvestanud ega mittearvestamist põhjendanud.

4.11. Maakohus on otsuse p-s 29 ekslikult leidnud, et e-kirjadest ei nähtu, et hageja oleks

oodanud oma töö tulemustele kostja poolt luba, heakskiitu vms. Otsusest ei selgu, kas kohus

on arvestanud hagi lisana 5 ning töövaidluskomisjonile esitatud avalduse lisadena 20 ja 55

esitatud tõenditega ning miks kohus on nendele tõenditele vaatamata asunud seisukohale, et

hageja ei pidanud oma töötulemusi kostjaga kooskõlastama.

4.12. Kostja dokumentide allkirjastamine tõendab kostja juures töötamist. Maakohus on

otsuse p-s 30 õigesti leidnud, et hageja on kostja nimel allkirjastanud kütuse saatelehti ja

osales kostja kontaktisikuna Tallinki koosolekutel. M/S Romantika testprotokollides on

hagejat kajastatud kui kostja arendusjuhti (CTO). Seejärel on kohus aga asunud seisukohale,

et see, millisena kostja ja hageja on hagejat kostja koostööpartneritele esitlenud, ei saa

tõendada hageja jaoks töötamist füüsilise isikuna. Hageja hinnangul on kohus

tõendamiskoormuse valesti jaotanud. Vaidlus puudub ja kohus on tuvastanud, et hageja töötas

kostja heakskiidul tema arendusjuhina. Kui kostja on seisukohal, et hageja ei teinud seda tööd

töölepingu alusel, siis on kostja kohustus tõendada, et hageja täitis arendusjuhi ülesandeid

töölepingust erineva lepingu alusel. Kuni kostja ei ole tõendanud muu lepingu sõlmimist,

tuleb eeldada töölepingu sõlmimist. Kostja ei ole muu lepingu sõlmimist tõendanud.

4.13. Maakohus on valesti ja üllatuslikult hinnanud hageja 14. juunil 2021 esitatud kostja

domeeniga Y.eu seotud tõendeid. Kohus on asunud ekslikule seisukohale, et kuna ettevõtte

juht ja teised töötajad seda domeeni ei kasutanud ja hageja kasutas seda e-posti aadressi

vaheldumisi teiste aadressidega, siis ei tähenda see, et tööandja oleks hagejale selle aadressi

töövahendina andnud. Kohtu seisukoht on vastuolus hageja esitatud töövaidluskomisjoni

avalduse lisadega 22, 31, 94 ja 99. Neist tõenditest nähtub, et kostja oli võtnud oma juhatuse

liikmele ja töötajatele kasutusele domeeniga Y.eu seotud e-maili aadressid. Kohtu seisukoht

on ka otseses vastuolus hageja 14. juuni 2021. a seisukoha lisadega 2 ja 3, mis tõendavad, et

domeeni Y.eu registreerimise eest tasus kostja. Kohtu otsusest ei nähtu, miks kohus nende

tõenditega ei arvestanud. Domeeni eest tasumine tõendab, et töövahendi eest oli tasunud

kostja. Tasumisega tegi kostja selle töövahendi hagejale kättesaadavaks. Kohus on

üllatuslikult asunud oletuslikule seisukohale, et domeeni registreerimisel 25. mail 2015 ei

olnud selle omanikuks kostja. Asjaolu, et domeen Y.eu oli 2018. aastal seotud kostja endise

11 (28)

2-19-8840

tütarettevõtte Zga, ei tõenda, et domeeni registreerimisel kuulus see samale ettevõttele. Kui ka

oleks kuulunud, siis on oluline, et Z kuulus kuni 2016. a lõpuni 100% kostjale. Otseste

tõendite puudumisel tuleb eeldada, et domeeni eest tasus selle omanik. Kostja ei ole esitanud

ühtegi põhjust või tõendit, miks ta oleks pidanud selle domeeni eest tasuma, kui ta seda enda

omaks ei pidanud. Samuti tõendab töövaidluskomisjoni avalduse lisa 22, et kostja on üks päev

enne domeeni eest maksmist, s.o 24. mail 2015 palunud oma juhatuse liikme aadressi

rt@Y.eu ümber suunata. Järelikult oli kostja igal juhul domeeni tellimise initsiaator, oli selle

tellimise asjaoludega kursis ja ei vaielnud domeeni tellimisele vastu.

4.14. Maakohus on tõendeid valesti hinnanud, kui on asunud seisukohale, et kostja

tegevusaadressiks ei olnud XXX. Kohus on otsuse p-s 33 asunud ekslikule seisukohale, et

kuna aadressil XXX asus kuni 12. septembrini 2018 ka F registrijärgne aadress, siis ei saa

hageja poolt sellel aadressil töötamist lugeda kostja juures töötamiseks. Kohtu seisukoht on

üllatuslik, sest kohus on otsuse p-s 33 tuvastanud, et tegemist oli kostja tegevusaadressiga.

Seda tõendavad ka töövaidluskomisjoni avalduse lisad 97–99. Asjaolu, et samale aadressile

oli registreeritud ka hagejale kuuluv ettevõte, ei välista seda, et hageja käis kostja kontoris iga

päev tööl ja töötas seal koos teiste kostja töötajatega. See, kellelt kostja pinda rentis, ei oma

tähtsust.

4.15. Maakohus on õigusvastaselt leidnud, et hageja tööväline panustamine kostja heaks

välistab töösuhte. Kohus ei ole sellekohast seisukohta õiguslikult põhjendanud. Seadusest ei

tulene, et töötaja ei võiks tööandjale laenu anda või muul moel oma ressursside arvel tööandja

kasumlikkuse suurendamisele kaasa aidata. Samuti ei ole töötajal keelatud jätta tulemustasu

tööandja äritegevuses kasutamiseks, et seeläbi tööandja kasumlikkust tõsta. Siinsel juhul on

oluline arvestada, et sellise tegevusega suurendas hageja endale tulevikus makstavat

tulemustasu. Kaasaegsetes ettevõtetes just soositakse, et võtmetöötajatel tekiks tööandja

suhtes n-ö omanikusarnane tunne, st nad tunneksid, et see on ka nende firma, kuigi nad ei ole

osanikud. Sageli ongi sellistele võtmetöötajatele loodud väga atraktiivsed palgasüsteemid.

4.16. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga otsuse p-s 37, mille kohaselt kohtule pole

esitatud loogilisi põhjendusi ja tõendeid äriühingu huvi kohta maksta ühele endisele osanikule

töötajana teistest osanikest ja töötajatest oluliselt kõrgemat palka, mistõttu hageja seletused

väidetava töötasu suuruse kohta on meelevaldsed. Kohus ei ole palunud hagejal sellekohaseid

põhjendusi esitada. Asjaolu, et üks töötaja saab teistest oluliselt rohkem tasu või talle

arvestatakse töötasu teistest töötajatest erinevalt, ei anna alust väita või eeldada, et tegemist ei

ole töösuhtega. Kohtu seisukoht on ka vastuolus otsuse p-s 29 tuvastatuga, et ainult hagejal oli

kostja äriprojekti elluviimiseks vajalik oskusteave ja seetõttu ei pidanud hageja kartma enda

vallandamist. Seda, et hageja oskusteave oli kostja äritegevuse toimimiseks kriitilise

tähtsusega, tõendab asjaolu, et kostja ei suutnud sama ärisuunda pärast hageja töölt

kõrvaldamist enam kasumlikult majandada ning tänaseks on kostja majandustegevus

lõppenud ja kostja on likvideerimisel. Seega oli hagejale väga motiveeriva kostja

majandustulemustest sõltuva töötasu lubamine põhjendatud, kuna ilma hageja oskusteabeta ei

oleks kostja saanud äriplaani realiseerida. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta hageja

esitatud lisaga 23, mis tõendab, et kostja on 7. septembril 2015 kinnitanud LHV pangale, et

hageja on kostja suhtes 34% osas lõplik kasusaaja. Kuna hageja ei olnud kostja osanik, sai ta

olla kostja lõplik kasusaaja vaid töölepingu alusel.

4.17. Maakohus on otsuse rajanud asjas tuvastamata asjaoludele. Kohus on otsuse p-s 38

leidnud, et kõiki tõendeid kogumis vaadeldes saab kohus teha vaid järelduse, et 2015–2018

olid hagejale kuuluvate ettevõtete ja kostja ärihuvid suunatud ühele eesmärgile ja olid n-ö läbi

põimunud. Kohus ei ole selgitanud ega põhjendanud, mis oli kohtu arvates hagejale kuuluvate

12 (28)

2-19-8840

äriühingute ja kostja ühine eesmärk ning millises osas need eesmärgid olid läbi põimunud.

Kohus ei ole ka selgitanud, kuidas väidetav ühine eesmärk välistab hagejal kostjalt saadud

tööülesannete täitmise töölepingu alusel. Hageja on seisukohal, et kui kohus leiab, et tegemist

ei ole töösuhtega, peab kohus selgitama, mis suhtega oli tegemist. Kogu menetluse ajal ei

suutnud kostja selgitada, mis leping tal hagejaga oli. Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks

ühelegi hagejaga seotud ettevõttele hageja täidetud tööülesannete eest kordagi tasunud. Kostja

on ka kinnitanud, et ta ei ole hageja täidetud tööülesannete eest ei hagejale ega ka temaga

seotud ettevõtetele tasunud. Kohus on ekslikult leidnud, et ettevõtted ja nende osanikud

tegutsesid võrdsete partneritena ja tegid omavahel tihedat koostööd ning ei teinud siis vahet,

kes keda esindab. Ilmselgelt ei saa võrdseks partnerluseks pidada olukorda, kus hageja

panustab oma töö ja tema kasutada olevate ressurssidega kostja hüvanguks ja kostja jätab selle

eest tasumata. Kohus ei ole selgitanud, mida ta peab silmas võrdsete partneritena tegutsemise

all. Hagejal ja temaga seotud ettevõtetel ei olnud kostja osanikega võrdseid õigusi. Hagejal

puudus võimalus kostjalt oma panuse eest töötasust erineva rahalise hüvitise saamiseks.

Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

6. Ringkonnakohus saatis pooltele 2. mai 2024. a kirjaga selgitused ja määras tähtaja

seisukohtade esitamiseks. Ringkonnakohus märkis, et poolte õigussuhe võib vastata

käsunduslepingu tunnustele VÕS § 619 tähenduses ning hagejal võib olla kostja vastu VÕS §

627 lg-te 1 ja 2 järgi nõue mõistliku tasu maksmiseks.

7. Kostja esitas 30. mail 2024 seisukoha, milles jäi seisukoha juurde, et poolte vahel ei olnud

töösuhet. Kostja viitas TsMS § 5 lg-le 1 ja TvLS § 2 lg 1 p-le 1 ning märkis, et kuna

töövaidliskomisjoni pädevusse ei kuulu käsunduslepingust tulenevate vaidluste lahendamine,

ei ole kohtul õigust ega pädevust lahendada töövaidluse raames hageja nõuet käsunduslepingu

alusel ning muuta omal algatusel hagi alust ja eset. Kostja leidis, et siinses menetluses saab

kohus lahendada vaid töölepingust tulenevaid nõudeid TLS alusel. Kostja avaldas, et ei anna

hagi muutmiseks nõusolekut. Kostja ei võtnud omaks hageja väiteid selle kohta, et

vaidlusalusel ajavahemikul oli kostjaga samal tegevusalal tegutsevates ettevõtetes

juhtivtöötaja keskmine brutopalk 5827,44 eurot/kuus. Hageja ei ole oma väiteid

dokumentaalsete tõenditega tõendanud. Hageja väited teiste punkrikütuse müügiga tegelevate

firmade keskmise palga ja Statistikaameti andmete kohta on paljasõnalised ja tõendamata.

Hageja väited kostja operatsioonide juhi ja raamatupidaja töötasude kohta on eksitavad ja

tõendamata. Hageja viidatud hagi lisa on töölepingu projekt, mille kohaselt on töötajale

makstav põhipalk 1128 eurot kuus (bruto), mitte nagu väidab hageja. Lisa 36 ei tõenda

raamatupidajale makstavat töötasu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi tuleb maakohtu otsuse resolutsioon

jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda.

9. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Vaidlustatud otsusega lõpetas maakohus menetluse hageja nõuetes kostja vastu töölepingu

13 (28)

2-19-8840

lõpetamisest ette teatamata jätmise eest hüvitise 13 365,77 euro ja koondamishüvitise 13

365,77 euro saamiseks ning jättis hagi rahuldamata välja maksmata tulemustasu,

puhkusehüvitise, töötasu ja viivise saamise nõuetes. Esitatud apellatsioonkaebusega ei

vaidlusta hageja maakohtu otsust osas, milles kohus menetluse lõpetas (s.o maakohtu otsuse

resolutsiooni p 1; vt hageja 24. märtsi 2022. a apellatsioonkaebuse täpsustus), kuid vaidlustab

selle osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, sh osas, milles maakohus ei lahendanud

hageja nõuet kostja 2018. a majandusaasta kasumilt arvestatud töötasu saamiseks. Eelnevat

arvestades on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud

üksnes selle resolutsiooni p 1 osas.

10. Kolleegium käsitleb kõigepealt hageja etteheidet, et maakohus ei võtnud seisukohta

hageja 19. jaanuari 2022. a taotluse kohta (I), seejärel hageja nõude sisu ja ulatust (II), poolte

õigussuhet ja selle kvalifikatsiooni (III) ning hageja õigust nõuda kostjalt tasu (IV).

Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused.

I

11. Hageja osundas apellatsioonkaebuses, et maakohus ei võtnud seisukohta hageja 19.

jaanuari 2022. a taotluse kohta jätta kostja hilinenud seisukohad ja tõendid vastu võtmata.

Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

11.1. 12. novembri 2021. a kohtuistungi protokollist nähtuvalt määras maakohus kostjale

tähtaja esitada hiljemalt 10. detsembril 2021 seisukohad nõude tervikteksti osas (mille hageja

pidi esitama hiljemalt 26. novembril 2021) ja selle osas, kellena hageja on dokumentidele alla

kirjutanud (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:42:12). Kostja esitas oma seisukoha 10.

detsembril 2021, lisades sellele ka uusi tõendeid. 5. jaanuaril 2022 määras maakohus hagejale

tähtaja kostja seisukohale vastamiseks kuni 19. jaanuarini 2022 (III kd, tl 161). Hageja esitas

oma seisukoha 19. jaanuaril 2022, lisades sellele ka kolm uut tõendit. Oma 19. jaanuari 2022.

a seisukohas palus hageja tagastada kostjale tema 10. detsembri 2021. a vastuse lisadena 1–8

esitatud tõendid ja mitte arvestada sama vastuse p-des 2.4, 2.7, 2.8–2.10, 2.13, 2.14, 2.16 ja

2.34–2.35 esitatud seisukohti. Hageja oli seisukohal, et maakohus oli 12. novembri 2021. a

kohtuistungil andnud kostjale tähtaja seisukohtade esitamiseks üksnes palgaarvestuse kohta,

kuid viidatud seisukohad ja tõendid seonduvad muude asjaoludega.

11.2. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult kostja 10. detsembril 2021

esitatud seisukoha ja tõenditega asja lahendamisel arvestanud. Kostja esitas seisukoha

maakohtu 12. novembri 2021. a kohtuistungil määratud tähtajaks ja hagejale oli tagatud

võimalus kostja esitatule vastata. Hageja ka kasutas seda võimalust, esitades oma 19. jaanuari

2022. a menetlusdokumendis kostja 10. detsembri 2021. a seisukohale vastuväiteid ja neid

kinnitavaid tõendeid. Hageja seisukoht, et maakohus oli andnud 12. novembri 2021. a

kohtuistungil kostjale tähtaja vaid konkreetses küsimuses seisukoha esitamiseks, ei ole

kooskõlas kohtuistungi protokollist nähtuvaga. Isegi kui kostja oleks esitanud oma seisukoha

või tõendid hilinenult, ei põhjustanud nende menetlusse võtmine asja lahendamise viibimist,

mistõttu nende menetlemine oleks olnud õigustatud ka TsMS § 331 lg 1 alusel.

II

12. Hageja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu seisukoha, et kuna hageja ei esitanud

töövaidluskomisjonis nõuet 2018. a majandusaasta kasumilt tulemustasu saamiseks, ei saa ta

seda siinses menetluses nõuda.

14 (28)

2-19-8840

13. TvLS § 58 lg 1 kohaselt võivad pooled töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel

pöörduda sama töövaidlusasja läbivaatamiseks kohtusse 30 kalendripäeva jooksul arvates

töövaidluskomisjoni otsuse saamisest. Lõike 2 kohaselt on kohtusse pöördumise vormiks

hagiavaldus, mitte kaebus töövaidluskomisjoni otsuse peale. Lõikest 3 tuleneb, et kui

töövaidluskomisjon jätab avalduse rahuldamata või rahuldab selle osaliselt, võib avaldaja

esitada kohtusse hagi töövaidlusasja lahendamiseks rahuldamata osas. Hagis võib esitada

üksnes samad nõuded, mis esitati töövaidluskomisjonile. Seejuures on sellekohased TvLS

reeglid sarnased enne 1. jaanuarit 2018 kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise

seaduse (ITVS) §-st 24 tulenevaga. Seda kinnitab ka TvLS vastuvõtmise seaduse eelnõu

seletuskiri, mille kohaselt töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamise regulatsiooni ei ole

võrreldes varasema seadusega muudetud (vt töövaidluse lahendamise seaduse 407 SE

algatamise seletuskiri, lk 42).

14. Riigikohus on ITVS § 24 kohta selgitanud, et kohus vaatab läbi sama vaidluse, mille

vaatas läbi ka töövaidluskomisjon. Kohtus läbivaadatavat töövaidlust saab pidada samaks, kui

selle nõude alus ja ese on samad töövaidluskomisjonile esitatud avalduse aluse ja esemega.

Samas ei ole keelatud edaspidises menetluses hagi muutmine vastavalt TsMS-is sätestatule.

Eelkõige võib hageja TVK otsusega mittenõustumisel muuta kohtumenetluses hagi

mitteolulises osas viisil, mida ei saa lugeda hagi muutmiseks TsMS § 376 lg 1 mõttes. Kuigi

TsMS § 376 lg 5 p 2 järgi ei loeta hagi muutmiseks nõude suurendamist ega laiendamist, on

selle sätte mõtteks lubada siiski üksnes ebaolulisi muudatusi nõude suuruse ja hagi aluseks

olevate asjaolude osas. Nõude olulise suurendamise ja laiendamise korral on tegemist hagi

muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes. Siiski võib hageja kuni asjas tehtud otsuse jõustumiseni

TsMS § 376 lg 7 järgi muuta kõrvalnõudena esitatud intressi-, viivise- ja leppetrahvi nõuet või

loodus- või õigusviljanõuet või vähendada põhinõuet, samuti nõuda esialgses nõudes

nimetatud eseme asemel eset asendavat hüvitist rahas ka hagiavaldusele vastavas vormis

avaldust esitamata, muu hulgas suuliselt kohtuistungil (vt RKTKm 28.05.2008, 3-2-1-48-08, p

14 ja seal viidatud kohtupraktika).

15. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et töövaidluskomisjonis nõudis hageja mh kostja

2015. a majandusaasta kasumilt tasu saamist, kuid ei nõudnud töötasu 2018. a majandusaasta

kasumilt (vt maakohtu otsuse p 18). Kolleegium peab siiski vajalikuks täpsustada maakohtu

otsuse põhjendusi ajavahemike osas, millal tehtud töö eest hageja töövaidluskomisjonis ja

kohtule esitatud hagiavalduses töötasu nõudis.

15.1. Hageja palus töövaidluskomisjonile esitatud avalduses (I kd, tl-d 109–110), arvestades

selle hilisemaid täpsustusi (I kd, tl-d 214–219), kohustada kostjat tasuma hagejale (vt ka

töövaidluskomisjoni 25. aprilli 2019. a protokollist nähtuv ülevaade arutamisele tulevatest

nõuetest: I kd, tl 201 pöördel):

-

2016. a töötasu 47 479,98 eurot (34% 2015. a kasumist 139 647 eurot) ja

puhkusehüvitis 3956,67 eurot; viivis ajavahemiku 31. detsember 2016 kuni 8. märts

2019 eest 8998,70 eurot;

-

2017. a töötasu 139 573,06 eurot (34% 2016. a kasumist 410 509 eurot) ja

puhkusehüvitis 14 332,91 eurot; viivis ajavahemiku 31. detsember 2017 kuni 8. märts

2019 eest 12 096 eurot;

-

2018. a töötasu 160 389,22 eurot (34% 2017. a kasumist 471 733 eurot) ja

puhkusehüvitis 13 365,77 eurot;

-

töölepingu lõpetamisest ette teatamata jätmise hüvitis 13 365,77 eurot ja

koondamishüvitis 13 365,77 eurot; viivis ajavahemiku 31. detsember 2018 kuni 8.

märts 2019 eest 2971,62 eurot.

15 (28)

2-19-8840

Arvestades, et eeltoodud summadelt (kokku 429 428,79 eurot) peab kostja pidama kinni

tulumaksu 20%, palus hageja mõista välja kokku 343 543,03 eurot.

Alternatiivselt, kui töövaidluskomisjon tuvastab, et kostja ei ole töölepingut lõpetanud, palus

hageja mõista puhkusehüvitiste ja töölepingu lõpetamisega seotud hüvitiste asemel välja

töötasu kuni töölepingu lõpetamiseni 13 365,76 eurot kuus, ajavahemiku jaanuar kuni märts

2019 eest 40 097,31 eurot, ning viivis sellelt (seisuga 2. aprill 2019 kokku 237,99 eurot).

15.2. Kuna töövaidluskomisjon jättis hageja avalduse rahuldamata, esitas hageja 10. juunil

2019 Harju Maakohtule hagi, mida täpsustas 12. juunil 2019 ja 20. juunil 2019. 20. juuni

2019. a täpsustatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja:

-

2016. a töötasu 47 479,98 eurot ja puhkusehüvitis 3956,67 eurot; viivis ajavahemiku

31. detsember 2016 kuni 8. märts 2019 eest 8990,70 eurot;

-

2017. a töötasu 139 573,06 eurot ja puhkusehüvitis 14 332,91 eurot; viivis

ajavahemiku 31. detsember 2017 kuni 8. märts 2019 eest 12 096 eurot;

-

2018. a töötasu 160 389,22 eurot ja puhkusehüvitis 13 365,77 eurot;

-

töölepingu lõpetamisest etteteatamata jätmise hüvitis 13 365,77 eurot ja

koondamishüvitis 13 365,77 eurot; viivis ajavahemiku 31. detsember 2018 kuni 8.

märts 2019 eest 2971,62 eurot.

Kui kohus tuvastab, et kostja ei ole töölepingut lõpetanud, palus hageja mõista kostjalt välja

töötasu ajavahemiku jaanuar – märts 2019 eest 40 097,31 eurot ja viivis 237,99 eurot.

Nõuetele lisandub jooksev viivis ja jooksev töötasu perioodi eest, mil kostja ei ole hagejale

tööd andnud või töölepingut lõpetanud.

15.3. Harju maakohus võttis 20. juuni 2019. a määrusega hagi menetlusse. Seega võttis

maakohus hageja töötasunõude menetlusse ajavahemiku 2016. a (töötasu arvestatud 2015. a

majandusaasta kasumilt), 2017. a (töötasu arvestatud 2016. a majandusaasta kasumilt) ja

2018. a (töötasu arvestatud 2017. a majandusaasta kasumilt) eest ning, kui kohus tuvastab, et

töölepingut ei olnud lõpetatud, ka jaanuar – märts 2019 eest. Samade ajavahemike eest oli

hageja nõudnud töötasu töövaidluskomisjonis. Vaidlust ei ole selles, et 12. novembril 2021

loobus hageja töölepingu lõpetamisest ette teatamata jätmise hüvitise 13 365,77 euro ja

koondamishüvitise 13 365,77 euro nõuetest ning maakohus lõpetas vaidlustatud otsusega

nende nõuete osas õigustatult menetluse.

16. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja oma nõudeid 10. augusti 2020. a ja 25. novembri

2021. a menetlusdokumentides muutnud.

16.1. 10. augusti 2020. a menetlusdokumendis palus hageja suurendada oma nõuet 2018. aasta

eest välja maksmata tulemustasu, puhkusehüvitise ja viiviste eest 78 647,89 euro võrra.

Maakohus ei võtnud selle nõude suurendamise kohta menetluses seisukohta, mistõttu

ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

16.1.1. Hageja selgitas, et kostja avaldas 23. oktoobril 2019 oma 2018. a majandusaasta

aruande, milles toodud kasum 254 418 eurot on hageja 2018. a eest teenitud tulemustasu

arvestamise aluseks. Hageja leiab, et tema 2018. a töötasu on 86 502,12 eurot (s.o 34% 254

418 eurost), puhkusehüvitis 7208,51 eurot ning viivis ajavahemiku 31. detsember 2019 kuni

10. august 2020 eest 4599,20 eurot. Nõudele lisanduvad jooksvad viivised.

16 (28)

2-19-8840

16.1.2. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on hagi aluse muutmisega, milleks oleks TsMS §

376 lg 1 järgi olnud vaja kostja või kohtu nõusolekut. Töövaidluskomisjonis, kohtule esitatud

hagiavalduses ja ka varasemas menetluses oli hageja tuginenud sellele, et poolte kokkuleppe

kohaselt tuli hageja kalendriaasta töötasu arvutada eelneva majandusaasta kasumi põhjal, s.o

2018. a töötasu tuli arvutada 2017. a majandusaasta aruande põhjal. 10. augusti 2020. a

menetlusdokumendis asus hageja aga väitma, et 2018. a töötasu tuli arvutada 2018. a

majandusaasta aruande põhjal, millega hageja muutis hagi aluseks olevaid asjaolusid ja

millega kaasnes ka hageja esitatud rahalise nõude suurenemine. Tegemist ei olnud nõude

suurendamise ega laiendamisega TsMS § 376 lg 4 p 2 tähenduses, mida ei loeta hagi

muutmiseks, kuna nimetatud sätte mõtteks on lubada vaid ebaolulisi muudatusi nõude suuruse

ja hagi aluseks olevate asjaolude osas (vt praeguse otsuse p-s 14 viidatud Riigikohtu

praktika).

16.2. 25. novembri 2021. a menetlusdokumendis täpsustas hageja oma nõudeid kostja vastu,

paludes mõista kostjalt enda kasuks välja:

-

töötasu ajavahemiku 17. veebruar 2015 kuni 31. detsember 2015 eest 47 479,98 eurot

ja selle maksmisega viivitamise eest viivis ajavahemiku 28. veebruar 2017 kuni 8.

märts 2019 eest 7680,05 eurot;

-

töötasu ajavahemiku 1. jaanuar 2016 kuni 31. detsember 2016 eest 139 573,06 eurot ja

selle maksmisega viivitamise eest viivis ajavahemiku 30. jaanuar 2018 kuni 8. märts

2019 eest 12 297,72 eurot;

-

töötasu ajavahemiku 1. jaanuar 2017 kuni 31. detsember 2017 eest 160 389,22 eurot ja

selle maksmisega viivitamise eest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis alates 14.

märtsist 2019 kuni nõude tasumiseni;

-

töötasu ajavahemiku 1. jaanuar 2018 kuni 31. detsember 2018 eest 160 389,22 eurot ja

selle maksmisega viivitamise eest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis alates 28.

veebruarist 2020 kuni nõude tasumiseni;

-

kasutamata jäänud põhipuhkuse 56 päeva eest puhkusehüvitis 24 949,40 eurot ja viivis

sellelt ajavahemiku 3. jaanuar 2019 kuni 8. märts 2019 eest 348,80 eurot;

-

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis alates 9. märtsist 2019 kuni maksmata

töötasu ja puhkusehüvitise tasumiseni.

16.2.1. Kolleegium leiab, et maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei saa siinses menetluses

nõuda tasu, mis on arvestatud kostja 2018. a majandusaasta aruandest nähtuvalt kasumilt.

Ehkki hageja oli soovinud 2018. a majandusaasta aruande põhjal oma 2018. a eest esitatud

tasu nõuet suurendada juba 10. augusti 2020. a menetlusdokumendis, ei olnud see siinses

menetluses lubatav (vt praeguse otsuse p 16.1.2).

16.2.2. Samas eksis maakohus, kui leidis, et hageja saab nõuda siinses menetluses 2015. a

töötasu, kuna on esitanud selle nõude juba töövaidluskomisjonis (vt maakohtu otsuse p 18).

Ehkki hageja nõudis töövaidluskomisjonis tasu kostja 2015. a majandusaasta kasumi põhjal,

nõudis ta seda 2016. a töötasuna. Kostja oli oma 10. detsembri 2021. a menetlusdokumendis

õigesti viidanud, et kuna hageja oli esitanud töövaidluskomisjonis nõude vaid aastate 2016–

2018 töötasu saamiseks, ei saa ta nõuda kohtumenetluses töötasu ka 2015. a eest (vt viidatud

seisukoha p 2.29). Ka hageja ise oli oma 19. jaanuari 2022. a seisukohas kinnitanud, et ta ei

ole esitanud 2015. a eest töötasu nõuet, vaid nõuab 2015. a majandusaasta aruandele

tuginedes töötasu 2016. aasta eest (vt viidatud seisukoha p-d 21–23). Kostja 10. detsembri

2021. a seisukohast nähtub, et kostja ei olnud nõus andma hagejale nõusolekut ka hagi

muutmiseks TsMS § 376 lg 1 järgi.

17 (28)

2-19-8840

16.3. Eelnevat arvestades ei olnud hagi muutmine hageja 10. augusti 2020. a ja 25. novembri

2021. a menetlusdokumentides toodud viisidel lubatav ja hagi ei ole vastavalt muudetud.

Siinses menetluses lahendab kohus endiselt hageja nõuet selle 20. juuni 2019. a täpsustatud

hagiavalduses esitatud kujul, jäädes töövaidluskomisjonile esitatud avalduse piiridesse.

Hageja 25. novembri 2021. a menetlusdokumendis esitatud nõue 2015. a eest töötasu

saamiseks oli uus nõue, mida töövaidluskomisjon ei olnud arutanud. Maakohus selgitas 31.

mai 2021. a kohtuistungil hagejale õigesti, et kui tal on kostja vastu nõue, mis erineb

töövaidluskomisjonis menetletust, on tal õigus esitada eraldi hagi (vt kohtuistungi protokoll,

ajamärk 00:00:39).

III

17. Poolte peamine vaidlusküsimus seisneb selles, kas nende vahel oli hagi aluseks oleval

ajavahemikul tööleping.

18. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi asja lahendamisel aluseks siinse otsuse

p-s 3.3 loetletud maakohtu tuvastatud asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei

vaidle.

19. TLS § 1 lg 1 kohaselt töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule

(tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest

tasu. Lõike 2 kohaselt kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt

asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga. Lõikest 4

tuleneb, et töölepingu kohta sätestatut ei kohaldata lepingule, mille kohaselt töö tegemiseks

kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Riigikohus

on selgitanud, et töölepingu võib sõlmida kas kirjalikult või kaudse tahteavaldusega

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3), mis väljendub teos, millest võib järeldada

tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kaudseks tahteavalduseks töölepingu sõlmimiseks võib

olla ka töötaja tööle asumine, kui tööandja sellele vastu ei vaidle (vt RKTKo 19.01.2018, 2-

16-5811, p 12.1).

Töölepingu peamiseks tunnuseks on töötaja allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile.

Seega otsustamaks selle üle, kas tegemist on töösuhtega, tuleb kaaluda eelkõige töötaja ja

tööandja vahelist sõltuvussuhet, s.o millisel määral on töötaja vaidlusaluses suhtes allutatud

tööandjale ehk teisisõnu, milline on vaadeldavas suhtes töötaja iseseisvuse määr. Just töötaja

ja tööandja sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut eelkõige teistest tsiviilõiguslikest

lepingutest (vt RKTKo 14.06.2005, 3-2-1-3-05, p 15). Kuna ainuüksi töötegija mõnetine

iseseisvus töö tegemisel ei välista töölepingut, on õigussuhte kindlaksmääramiseks oluline ka

töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral oli ta seotud väidetava tööandja korraldustega töö

tegemise viisi, aja ja koha kohta. Seega peab väidetav tööandja TLS § 1 lg-s 2 sätestatud

eelduse ümberlükkamiseks tõendama eelkõige seda, et töötaja ei allunud tema juhtimisele ja

kontrollile ning oli töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev. Lisaks

eeltoodule tuleb õigussuhte kindlaksmääramisel arvestada ka konkreetse juhtumi muude

asjaoludega. Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle

tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega. Lepingu tõlgendamisel

lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest,

nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige

arvestatakse lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte

käitumisega. Seega on lepingu olemuse kindlakstegemiseks võimalik arvestada mh sellega,

kes korraldas ja juhtis tööprotsessi, kes maksis töövahendite, -materjalide, -seadmete, -

ruumide ja muude töö tegemisega seotud kulude eest, kas töö eest maksti perioodilist tasu, kas

18 (28)

2-19-8840

töötaja pidi olema valmis väidetavale tööandjale tööd tegema, kas töötaja tegutses mitme tööd

andva isiku heaks või sai kogu oma sissetuleku või olulise osa sellest väidetavalt tööandjalt,

kuidas pooled tõlgendasid vaidlusalust suhet väljapool seda vaidlust, nt suhetes teiste

isikutega või täites oma muid kohustusi. Selliselt võib olla põhjendatud arvestada mh nt

töötamise registri kannetega ja poole avaldatuga teistes menetlustes. Seejuures tuleb

asjassepuutuvaid kriteeriume vaadelda kogumis (RKTKo 20.05.2020, 2-18-6908, p 13 ja seal

viidatud kohtupraktika).

Riigikohus on selgitanud, et vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse, et pooled sõlmisid

töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid

teistsuguse lepingu. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et juhul, kui poolte kokkuleppel on

ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused,

mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et

pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes

juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte

väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut (vt RKTKo 15.06.2011, 3-2-1-41-11,

p 14 ja seal viidatud kohtupraktika).

20. Siinsel juhul leidis maakohus, et asjas ei ole tõendatud töölepinguline suhe hageja ja

kostja vahel, kuna puuduvad töölepingu iseloomulikud tunnused, sh ei olnud poolte vahel

alluvus- ja sõltuvussuhet. Maakohtu hinnangul nähtub tõenditest, et kostja ja hagejale

kuuluvad äriühingud tegid omavahel koostööd (vt maakohtu otsuse p-d 26, 27, 29).

Ringkonnakohus maakohtuga täielikult ei nõustu, vaid leiab, et asja materjalide põhjal oli

õigussuhe kostja ja hageja kui füüsilise isiku (mitte hagejale kuuluva äriühingu) vahel.

Maakohus leidis aga põhjendatult, et see õigussuhe ei vastanud töölepingu tunnustele.

Ringkonnakohtu hinnangul oli tegemist käsunduslepingule iseloomuliku suhtega. Kolleegium

selgitab oma seisukoha kujunemist järgnevalt.

21. Hageja kohtumenetluses esitatud tõenditest nähtub tema ja kostja vahelise suhte ning

hageja poolt kostjale osutatud teenuste sisu kohta järgnev.

Hagiavalduse lisad, millele hageja tugineb seoses kostja heaks töötamisega

-

Lisa 1 on kostja juhatuse liikme Q 7. juuni 2018. a e-kiri hagejale, kus kostja palub hageja

ettepanekuid uuele kliendile kütuste müügiga seoses, sh millist õli talle pakkuda ja milliste

valemite alusel arvutada hind (I kd, tl-d 7 – 7 pöördel).

-

Lisa 2 on kostja juhatuse liikme Q 12. juuli 2018. a e-kiri hagejale, milles kostja palub

hagejal koostada Exceli tabel ja esitada kaubaga seotud kulude ja tulude arvestus (I kd, tl

8).

-

Lisa 3 on kostja juhatuse liikme Q 30. juuli 2015. a e-kiri hagejale, kus kostja küsib

protokolli kohta, mis on vaja hiinlastele ära saata, ja palub saata ka ühe teise lubatud

protokolli (I kd, tl 9).

-

Lisa 4 on hageja ja Q 14. juuni 2017. a e-kirjavahetus, kus kostja palub hagejal teha ja

endale saata äriprojekti („FFF“) kasumiarvestus ning hageja saadab talle selle (I kd, tl 10).

-

Lisa 5 on Q 27. juuli 2015. a e-kiri hagejale ja Dele, kus Q annab teistele ülevaate Viga

tehtud kokkulepetest ja palub hagejal saata enda nimel „ettepanek V ja T-le müüa VL uus

kogus „musta värvi“ kütust 90 päevase tähtajaga“ (I kd, tl 11).

-

Lisa 6 on Q 15. novembri 2016. a e-kiri hagejale ja Dele, kus Q küsib teiste arvamusi selle

kohta, kuidas vastata Citadele Leasing & Factoring OÜ küsimustele seoses kostja

tegevuse, varalise seisu ja finantseerimisprojektiga (I kd, tl-d 12 – 12 pöördel).

19 (28)

2-19-8840

-

Lisa 7 on Q 5. juuni 2017. a e-kiri hagejale, kus kostja palub hagejal küsida A käest

kostja, FFF ja Nordea vahel sõlmitud kolmepoolse lepingu originaal, kuna Nordea palub

seda (I kd, tl 13).

-

Lisa 8 on Q 20. detsembri 2017. a e-kiri hagejale ja Dele, milles Q annab teistele teada, et

kostja töötaja AV ootab neilt hinnangut oma tööle ja selle aasta preemiat (I kd, tl 16 – 16

pöördel).

-

Lisa 9 on Q 11. märtsi 2015. a e-kiri hagejale, milles Q palub hagejal võtta ühendust

MSga ja „tekitada talle jäätmete paberit“, et kostja saaks lammutustööde loa korda ja

kruntimise ära teha (I kd, tl 17).

-

Lisa 10 on Q 14. oktoobri 2016. a e-kiri hagejale ja Dele, milles Q saadab teistele

koosolekul kokkulepitud ülesannete jaotuse. Protokollist nähtuvalt peab osad ülesanded

täitma hageja (I kd, tl 18).

-

Lisa 11 on kirjavahetus 19. jaanuarist 2018 kuni 23. veebruarini 2018, kust nähtub, et

hageja on pidanud kostja nimel (sh meiliallkirjades kirjas „Y OÜ“, kirjad saadetud

aadressilt YYY) kirjavahetust Eesti Energia AS-ga, et rääkida läbi viimase poolt kostjale

teenuse osutamises („Fuel oil swap“). Pärast seda, kui Eesti Energia AS esindaja saatis

hagejale 9. veebruaril 2018 raamlepingu projekti, on suhtlusega jätkanud Q, kes saatis

omapoolsed täiendused 15. veebruaril 2018 ja avaldas soovi leping allkirjastada (I kd, tl-d

19 – 22 pöördel).

-

Lisa 12 on hageja ja Q 20.–21. veebruari 2015. a e-kirjavahetus, kus hageja saadab Qle

„meiepoolse“ hinnavalemi pakkumise emulgeeritud põlevkivi õlist toodetud MWf kohta,

mille osas Q küsib täpsustavaid küsimusi (I kd, tl 23). Lisa 14 on hageja ja AS Tallinna

Küte esindaja 21.–24. aprilli 2015 e-kirjavahetus, kust nähtub, et hageja räägib kostja ja

tema tütarühingu nimel (sh meiliallkirjas „Y / HIVI“) AS-ga Tallinna Küte läbi

emulgeeritud õliga seotud lepingut (I kd, tl 25).

-

Lisa 13 on hageja 3. juuni 2016. a e-kiri riigihangete vaidlustuskomisjonile, kus hageja

esitab kostja nimel taotluse riigihankes esitatud, aga menetlusse mitte võetud

vaidlustusavalduse eest tasutud riigilõivu tagastamiseks (I kd, tl 24).

-

Lisa 15 on hageja ja Maksu- ja Tolliameti revidendi 11.–13. mai 2015. a e-kirjavahetus,

kust nähtub, et hageja on kostja esindajana andnud maksuametile teavet arve tasumise

kohta kostja poolt, maksuamet küsib selle kohta lisateavet ja hageja vastab neile (I kd, tl

26).

-

Lisa 16 on hageja 4. juuni 2017. a e-kiri kostja töötajale AVle, kus hageja palub viimasel

saata kostja kliendile kütuse üleandmise tehnilised andmed ja lisada ennast koopiareale (I

kd, tl-d 27 – 27 pöördel).

-

Lisa 17 on hageja 26. mai 2017. a e-kiri kostja koostööpartnerile, mille hageja on saatnud

kostja nimel (meiliallkirjas „Y OÜ“) (I kd, tl-d 28 – 28 pöördel).

-

Lisadest 18 ja 19 nähtub, et hageja rääkis kostja nimel 17.–22. mail 2017 läbi lepingut

kostja ja FFF Oyi vahel (I kd, tl-d 29–34). Lisa 20 on FFF Plc tellimuse kinnitus juulist

2017, mis on saadetud hagejale (I kd, tl-d 35 – 35 pöördel). Lisast 21 nähtub FFF Plc

tellimuse kinnitus jaanuarist 2019, mis on saadetud hagejale 3. jaanuaril 2019 (I kd, tl 36).

-

Lisa 22.1 on hageja ja keskkonnaameti jäätmebüroo juhataja augustis 2017 toimunud

kirjavahetus, kus hageja avaldab, et nende ettevõte hindab võimalust investeerida Eestis

tegutsevasse ohtlike jäätmete käitlemise ettevõttesse ja soovib leppida kokku aega

konsultatsiooniks. Hageja on saatnud kirjad kostja nimel (meiliallkirjas „Y OÜ“, kirjad

saadetud aadressilt YYY) (I kd, tl-d 38 – 38 pöördel).

-

Lisa 24 on hageja 30. mai 2017. a e-kiri AVile, milles hageja saadab AVile töölepingu

20 (28)

2-19-8840

projekti kostja ja AVi vahel (lisa 25), annab töö tegemisega seotud teavet ja esitab

küsimusi (I kd, tl-d 40–42).

-

Lisa 26 on kostja töötaja AVi ja hageja 28. detsembri 2017. a kirjavahetus, millest nähtub,

et kostjal on tasumata kolm Destination Line Oy esitatud arvet (lisad 27–29), mille osas

AV pöördub hageja poole ja hageja annab talle korralduse midagi neist arvetest ära

maksta (I kd, tl-d 43–46).

-

Lisa 30 on hageja, Q ja De 23. – 26. detsembri 2017. a e-kirjavahetus kostja töötajatele (sh

AV) preemiate maksmise osas (I kd, tl-d 47–49).

Hageja 14. juuni 2021. a seisukoha lisad, millele hageja tugineb seoses kostja heaks

töötamisega

-

Lisa 4 on projekti „Emulsion fuels testing at M/S Romantika“ dokumentatsioon, kust

nähtub, et projekti partneriks on mh kostja, kelle kontaktisik projektis on hageja (vt III kd,

tl-d 81 ja 81 pöördel). Projekti eesmärk oli hinnata kostja valmistatud ja laeva

transporditud emulsioonkütuste sobivust ja kasutamisvõimalust. Projektidokumentatsiooni

osaks on 29. aprilli 2025. a katseprotokoll testimise tulemuste kohta (III kd, tl 87). Lisast 5

nähtuvalt kooskõlastas hageja katseprotokolli Qga (III kd, tl 88). Lisast 6 nähtuvalt saatis

hageja Q ettepaneku põhjal täiendatud katseprotokolli allkirjastamiseks Tallinki esindajale

(III kd, tl 89). Lisast 9 nähtuvalt allkirjastas katseprotokolli kostja nimel hageja, kelle

ametinimetusena on märgitud „CTO“ (III kd, tl 98), ja lisast 8 nähtuvalt saatis hageja

allkirjastatud saatelehe Q palvel viimasele (III kd, tl 97).

-

Lisad 11–12 on 17. aprilli 2015. a saatelehed, mis kinnitavad kostja poolt Tallink Grupp

AS-le saadetud M/S Romantika kauba (vaakumgaasiõli S-0,1%) vastuvõtmist ja mille on

üleandja (kostja) nimel allkirjastanud hageja (III kd, tl-d 105–107).

-

Lisadest 13 ja 14 nähtub, et hageja on kostja nimel saatnud 22. aprillil 2015 teisele isikule

kostja (kui kaubasaatja, eksportija) laevakütuste ekspordideklaratsiooni, mille hageja on

ise kostja nimel esitanud ja mis on aktsepteeritud (III kd, tl-d 102 ja 103).

-

Lisadest 15 ja 16 nähtuvalt on kostja klient FFF Oyj saatnud 10. juulil 2017 hagejale

kostja müügiarve, mis on kliendi poolt allkirjastatud (III kd, tl-d 104 ja 105).

Hageja on esitanud menetluses SEB panga kinnituskirja (II kd, tl-d 189–190), mille kohaselt

hagejal oli kostja allkirjaõigusega esindusõigus SEB pangas ajavahemikul 22. juuli 2014 kuni

11. veebruar 2019.

Hageja tugines maakohtus ka konkreetsetele töövaidluskomisjonile esitatud avalduse lisadele

(vt hageja 25. märtsi 2021. a seisukoht, p-d 4–6 ja 24, kus on viidatud töövaidluskomisjoni

avalduse lisadele 6–16, 25, 26, 32, 48, 56, 71, 76, 93, 94, 96, 98 ja 99). Eelduslikult peab

hageja silmas oma 2. aprillil 2019 esitatud tõendeid (kuna algsele avaldusele oli lisatud vähem

tõendeid), millest nähtub järgnev:

-

Lisa 6 on hageja 20. novembri 2017. a e-kiri FFF esindajale, millega hageja edastab kostja

poolt allkirjastatud lepingu. Lisa 7 on kirjale lisatud leping.

-

Lisa 8 on hageja 22. novembri 2017. a e-kiri, millega hageja edastab FFF’i puudutava

kirjavahetuse mh Qle.

-

Lisa 9 on Wega Fuels Oy esindaja 16. augusti 2017. a e-kiri, millega ta edastab hagejale

arve, mis on koostatud kostjale.

-

Lisa 10 on Wega Fuels Oy esindaja päring seoses kostjale esitatud arvega, mis on

21 (28)

2-19-8840

saadetud 21. novembril 2017 nii hagejale kui ka Qle.

-

Lisa 11 kattub hagi lisaga 7.

-

Lisa 12 kattub hagi lisaga 17.

-

Lisa 13 kattub hagi lisaga 20.

-

Lisad 14 ja 15 on FFF Plc tellimuse kinnitused juulist 2017 ja jaanuarist 2019, mis on

saadetud mh hagejale.

-

Lisa 16 kattub hagi lisaga 21.

-

Lisa 25 on Q 15. novembri 2017. a e-kiri, kus ta uurib hagejalt, kas hageja küsib ise

allkirjad peale G AS, kostja ja Luminor Liisingu vahelisele kolmepoolsele kokkuleppele,

millele Luminor Liising AS ootab allkirju.

-

Lisa 26 kattub hagi lisaga 6.

-

Lisa 32 on Q 29. mai 2018. a e-kiri hagejale ja Dele, kus ta seoses Evail Oil päringuga

küsib, kas nad saavad kinnitada, et neil on sama toodet alles kuni 4000 t, ja kas nad saavad

öelda, et Evail on lubanud kokkuleppe hinnaga 2000 t müüa WSL-le.

-

Lisa 48 on kostja allkirjastamata volitus AGle kostja esindamiseks Eesti Energia AS-ga

sõlmitud lepingu raames kostja nimel korralduste andmiseks. Lisa 47 on hageja 18. juuli

2018. a e-kiri, millega ta edastab allkirjastamata volituse Qle ja AGle.

-

Lisa 56 on Q ja hageja 25.–26. detsembri 2017. a e-kirjavahetus kostja laofinantseerimise

lepingu teemal.

-

Lisa 71 on hageja, Q ja De 21. mai 2017. a e-kirjavahetus FFF’iga sõlmitud lepinguga

seoses.

-

Lisa 76 on hageja 3. märtsi 2015. a e-kiri, kus ta Nordea kliendihalduri palvel saadab

viimasele kostja 2014. a finantsaruanded.

-

Lisa 93 on hageja 26. aprilli 2018. a e-kiri, kus ta tellib kvaliteedikontrolli, lisades, et selle

eest maksab kostja.

-

Lisa 94 on Q 5. veebruari 2018. a e-kiri mh Dele ja hagejale, kus ta teeb ettepaneku

kohtuda järgmisel päeval ja teha kokkuvõtteid ning plaane punkerdamise osas.

-

Lisa 96 on Q 5. veebruari 2016. a e-kiri mh hagejale seoses XXX üüripinnaga.

-

Lisa 98 on Q kiri üüripinna vahendajale, kus ta lepib kokku kohtumise, arutamaks edasisi

plaane üüripinna võimaliku suurenemise osas, ja hageja on koopiareal.

-

Lisa 99 on kostja töötaja AVi 7. märtsi 2018. a e-kiri, mille allosas on toodud kostja

aadressina välja XXX.

22. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub asjas esitatud tõenditest, et hageja osutas kostjale

teenuseid füüsilise isikuna. Kolleegium muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.

22.1. Põhjendatud on hageja väide, et maakohtu seisukohad kostja ja hageja äriühingute

lepinguliste suhete kohta on ebamäärased. Maakohtu otsusest ei selgu, milles äriühingute

koostöö, mille raames hageja ülesandeid täitis, täpsemalt seisnes ja kes olid nende

kokkulepete osapooled. See, kui kostja tegi koostööd hageja äriühingutega, ei välista seda, et

kostjal oli lepinguline suhe ka hageja endaga. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et asjas

esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja teinud kostja heaks tööd (ka) füüsilise isikuna, mitte

(üksnes) F, Z või mõne muu äriühingu esindajana.

22.2. Vaidlustatud otsusest jääb ebaselgeks, miks pidid hageja äriühingud tegema kostja heaks

selliseid toiminguid, nagu hageja tegi. Kostja viitas apellatsioonkaebuse vastuses enda

töövaidluskomisjonis esile toodule, et kostja ja F vahel oli alates 2014. aastast koostööleping,

mille kohaselt F pidi müüma kostjale tooteid ja osutama keemia-naftatoodete tootmise ja

22 (28)

2-19-8840

agendi teenust; alates 2017. aastast osutas kostjale keemia-naftatoodete tootmise ja agendi

teenust ka Z. Mõlemaga lõppes koostöö 2018. a novembris-detsembris (vt kostja vastuse p

2.5). Kohtumenetluses viitas kostja partnerlussuhtele Zi ja Fga, kes olid huvitatud kostjaga

koostööst, et tulu teenida (vt nt 31. mai 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:05:14; vt

ka kostja 28. juuni 2021. a seisukoht, p 2.11). Oma väiteid agendisuhte või muu sarnase

koostöösuhte kohta ei ole kostja menetluses tõendanud. Hageja on esitanud F ja kostja

vahelise vedelkütuse müügilepingu (III kd, tl-d 41–43). Sellest nähtuvalt oli äriühingute vahel

sõlmitud raamleping vedelkütuste müügiks, mis ei näinud ette selliste teenuste osutamist,

nagu hageja on kostjale osutanud. Kostja ei ole tõendanud, et äriühingute vahel oleks olnud

mingeid täiendavaid lepinguid, millest oleks tulnud Fle ja/või Zle lisakohustusi. Ka ülevaatest

F ja kostja arveldustest 2017. a ja 2018. a kohta seisuga 8. november 2018 (I kd, tl-d 73 – 78

pöördel) ei nähtu arveid, mille F oleks esitanud kostjale selliste tööde eest, mida hageja kostja

heaks tegi.

22.3. Lisaks on paljud hageja täidetud ülesanded sellised, mida tavaliselt ei delegeerita

koostööpartnerist äriühingule, vaid mida täidavad äriühingu enda juhatuse liikmed, töötajad

või muu lepinguga seotud isikud. See hõlmab näiteks hageja toiminguid kostja esindamisel

kolmandate isikutega sõlmitavate lepingute läbirääkimisel (hagi lisad 11, 14, 18 ja 19;

töövaidluskomisjoni avalduse lisad 6 ja 25) ja kostja koostööpartneritega suhtlemisel (hagi

lisa 17; hageja 14. juuni 2021. a seisukoha lisad 4–9; töövaidluskomisjoni avalduse lisa 76);

kostja esindamisel riigihangete vaidlustuskomisjonis (hagi lisa 13), Maksu- ja Tolliametis

(lisa 15) ja Keskkonnaametis (hagi lisa 22.1) ning ekspordideklaratsioonide esitamisel (hageja

14. juuni 2021. a seisukoha lisad 12 ja 14); kostja töötajaga töölepingu sõlmimisega

tegelemist (hagi lisad 24 ja 25) ja kostja töötajatele tööülesannete andmist (hagi lisad 16 ja

26). Hageja kirjavahetusest Qga nähtub, et hageja oli kaasatud kostja ärisuundade

arendamisesse ja igapäevasesse äritegevusse, sh sellekohaste otsuste tegemisse (vt nt hagi

lisad 1–5, 7, 9, 10, 12; töövaidluskomisjoni avalduse lisad, 32, 56, 71, 93 ja 94), samuti on

hageja tegelenud kostja kaubatarnetega (nt hagi lisad 17, 20 ja 21; hageja 14. juuni 2021. a

seisukoha lisad 11, 12, 15 ja 16). Kostja ei ole põhjendanud, miks oleks tema

koostööpartnerist äriühing pidanud neid ülesandeid täitma. Samuti ei ole tavapärane see, et

äriühingust koostööpartneri juhatuse liikmele antaks pangas allkirjaõigusega esindusõigus,

nagu siinsel juhul oli hagejale kostja osas SEB pangas antud kuni 11. veebruarini 2019 (II kd,

tl-d 189–190).

22.4. Ka kostja enda avaldused viitavad sellele, et hageja tegi kostja heaks tööd füüsilise

isikuna.

22.4.1. Hageja esitatust nähtuvalt on kostja seadusliku esindaja Q teadmisel ja heakskiidul

kajastatud hagejat M/S Romantika testprotokollis kostja arendusjuhina (CTO) (hageja 14.

juuni 2021. a seisukoha lisad 4–9). Ehkki kostja viitas, et 21. oktoobri 2014. a

projektikoosoleku protokollist nähtuvalt osales hageja seal F esindajana (vt III kd, tl-d 155–

158), ei saa selle põhjal asjassepuutuvaid järeldusi teha, kuna 21. oktoobril 2014 oli hageja

veel kostja juhatuse liige ja väidetav tööleping poolte vahel sõlmiti alles alates 12. veebruarist

2015.

22.4.2. Siinses kohtumenetluses on kostja ise viidanud sellele, et hagejal ja Del oli „oma

positsioon ja roll“ kostja tegevuses ka siis, kui nad ei olnud enam kostja osanikud, ja „hageja

mingeid toiminguid tegi“ (vt nt 12. novembri 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärk

01:01:53 ja seal viidatud Q seletused). Nii töövaidluskomisjonis kui ka maakohtus kinnitas Q,

et hageja on teinud kostja heaks tööd (kuid mitte kostjas töötanud), kuna talle oli lubatud 34%

suurune osalus kostjas (vt praeguse otsuse p 29.2).

23 (28)

2-19-8840

22.5. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et asjas esitatud kirjavahetustest nähtuvalt ei ole

kirjad saadetud hagejale kui füüsilisele isikule, vaid F juhatuse liikmele (vt maakohtu otsuse p

28). Maakohus ei ole oma seisukohta põhjendanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa siinses

asjas omistada olulist tähtsust sellele, millise e-postiaadressi alt isikud on e-kirju saatnud ja

millisele e-postiaadressile neid saatnud. Asja materjalidest on näha, et nii Q kui ka hageja

kasutasid kostjaga seotud asjade ajamisel erinevaid e-postiaadresse, sh isiklikke, Y.eu lõpuga

ja hageja puhul ka novusoil.ee lõpuga. Hageja esitatud e-kirjades on kostja suhelnud hageja

kui füüsilise isikuga, mitte F või Zi esindajaga, neis puuduvad asjassepuutuvad viited Fle või

Zile ning kostja suhetele nende äriühingutega.

23. Samas nõustub kolleegium maakohtuga, et hageja ja kostja õigussuhe ei vasta töölepingu

tunnustele.

23.1. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus on jaotanud valesti

tõendamiskoormuse, nõudes hagejalt, et ta tõendaks töölepingule iseloomulikke tunnuseid.

Maakohus järeldas asjas esitatud tõendite pinnalt õigesti, et siinsel juhul on ilmne, et poolte

vahel ei olnud töölepingut.

23.2. Maakohus märkis põhjendatult, et asja materjalidest ei nähtu töölepingule omast

sõltuvussuhet, vaid hageja oli oma ülesandeid täites iseseisev (vt maakohtu otsuse p 29).

23.2.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja viidatud e-kirjadest kostja seadusliku

esindaja Qga ei nähtu positsioonide erinevust, mis võiks viidata ülemuse-alluva suhtele.

Osades e-kirjades on Q küll küsinud hageja arvamust (nt hagi lisad 1 ja 6); osades palunud

hagejal midagi teha või edastanud ülevaate omavahel kokku lepitud ülesannete jaotusest (nt

hagi lisad 2–5, 7, 9 ja 10) ning osades on Q esitanud hageja ettevalmistatu kohta täpsustavaid

küsimusi või teinud muudatusettepanekuid (nt hagi lisa 12; hageja 14. juuni 2021. a seisukoha

lisa 5), kuid kirjavahetuse tonaalsusest ja kontekstist nähtuvalt ei ole tegemist ülemuselt

alluvale korralduste andmisega, vaid pigem võrdsete partnerite vahel ülesannete jaotamise ja

tegevuse kooskõlastamisega. Seejuures on Q küsinud hageja arvamust ja kooskõlastanud

temaga (ja Dega) ka nt kostja töötajatele preemiate maksmist (vt hagi lisad 8 ja 30), mis ei

oleks tavapärane juhul, kui hageja oleks ka ise kostja töötaja.

23.2.2. Seejuures on töölepingulise suhte tunnuseks, et töötaja töötab tööandja poolt määratud

tööajal. Siinsel juhul aga nähtub poolte selgitustest, et pooled ei olnud tööajas kokku

leppinud. Hageja on ise välja toonud, et tal oli kostja juhatuse liikmega kokku lepitud

tööülesannete raames suhteliselt suur tegutsemisvabadus, töösuhe oli orienteeritud

tööülesannete täitmisele ja oluline ei olnud kellast kellani kontoris olla (vt hagiavalduse p 2;

töövaidluskomisjoni 25. aprilli 2019. a istungi protokoll: I kd, tl 202).

23.3. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole kunagi maksnud hagejale töötasu.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja väidetud tasukokkuleppe sisu (s.o 34%

kostja kasumist maksmine üks kord aastas) ja asjaolu, et kogu väidetavalt töötatud aja jooksul

ei maksnud kostja hagejale tasu ja hageja ka ei nõudnud seda, kinnitavad seda, et poolte vahel

ei olnud töölepingut. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste põhjendustega (vt

maakohtu otsuse p-d 29, 34 ja 35) ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda. Ka

töövaidluskomisjon leidis hageja avaldust rahuldamata jättes, et töötaja nõusolek tasuta tööd

teha on ilmselgelt tavapäratu. Lisaks ei näe töölepingu seadus ette võimalust, et töötaja saab

tasu ainult üks kord aastas ja tasu saamine on seotud majandustulemustega ning äriühingu

kahjumi korral tasu üldse ei maksta. Kolleegium nõustub töövaidluskomisjoni ja maakohtuga

ka selles, et hageja selgitused, mille kohaselt ta ei nõudnud kostjalt tasu väljamaksmist, kuna

24 (28)

2-19-8840

soovis jätta selle tööandja äritegevuses kasutamiseks, et seeläbi kostja kasumlikkust tõsta, ja

kui kostjal oleks halvasti läinud, ei olekski hageja tasu saanud (vt töövaidluskomisjoni 25.

aprilli 2019. a istungi protokoll: I kd, tl-d 201 pöördel ja 202), viitavad sellele, et hageja võttis

enda kanda kostja äririski, mis ei ole töölepingulisele suhtele omane (vt maakohtu otsuse p

36). Eelnev viitab ühtlasi sellele, et hageja ei saanud oma sissetulekut kostjalt, vaid mujalt,

eelduslikult talle endale kuuluvate äriühingute (sh F ja Z) kaudu tegutsedes.

23.4. Töösuhtele ei ole iseloomulik ka see, et hageja ei kasutanud enda väitel kordagi puhkust

(vt 31. mai 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:14:34).

23.5. Asja materjalid ei anna alust järeldada, et kostja oleks taganud hagejale tema ülesannete

täitmiseks töövahendeid. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks saanud kostjalt kasutada nt arvutit,

mobiiltelefoni või muid oma ülesannete täitmiseks vajalikke vahendeid.

23.6. Kolleegium nõustub maakohtuga, et poolte õigussuhte kvalifitseerimist töölepinguks ei

toeta hageja väited domeeni Y.eu registreerimise kohta ja aadressil XXX asuvates ruumides

töötamise kohta.

23.6.1. Hageja väited domeeni Y.eu registreerimise ja kasutamise kohta ei anna alust pidada

hageja ja kostja vahelist suhet töösuhteks. Asjaolu, et hageja kasutas (teiste e-postiaadresside,

sh XXX kõrval) ka e-postiaadressi YYY, ei anna alust järeldada, et hageja ja kostja vahel

oleks olnud töölepinguline suhe. Isegi kui e-postiaadressi YYY andis hageja kasutusse kostja,

võis kostja seda teha ka siis, kui hageja osutas talle teenuseid muu võlaõigusliku lepingu

alusel.

23.6.2. Ka hageja väited selle kohta, et ta käis tööülesandeid täitmas XXX asuvas kontoris, ei

anna alust pidada hageja ja kostja vahelist suhet töösuhteks. Kolleegium leiab sarnaselt

maakohtuga, et olukorras, kus samas kohas oli ka hageja enda äriühingute F ja Zi

registrijärgne tegevuskoht (vt III kd, tl-d 23 ja 25), võis hageja kasutada neid ruume ka oma

äriühingute osaniku või juhatuse liikmena. Seejuures ei ole asjas tõendeid selle kohta, kas

üldse, mis mahus ja millistel eesmärkidel hageja neid ruume kasutas.

24. Eelnevast nähtuvalt kinnitavad asjas esitatud tõendid hageja väidet, et ta täitis kostja heaks

füüsilise isikuna erinevaid ülesandeid, kuid erinevalt hageja väidetust ei olnud tegemist

töölepinguga. Kolleegium märgib, et on apellatsioonkaebuse lahendamisel tutvunud ka

ülejäänud hageja esitatud tõenditega nii töövaidluskomisjonis kui ka siinses hagimenetluses,

sh nende töövaidluskomisjonile esitatud tõenditega, millele hageja ei olnud maakohtu

menetluses selgelt viidanud (sh apellatsioonkaebuses viidatud töövaidluskomisjoni avalduse

lisad 20, 36 ja 55). Need tõendid ei mõjuta kolleegiumi eeltoodud järeldusi.

25. Olukorras, kus poolte õigussuhet iseloomustavad asjaolud ei kinnita töölepingu

olemasolu, saab hageja täidetud ülesannete sisu arvestades järeldada, et hageja ja kostja vahel

oli käsundusleping VÕS § 619 tähenduses. Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu

otsuse põhjendusi. VÕS § 619 kohaselt käsunduslepinguga kohustub üks isik (käsundisaaja)

vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi),

käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Seejuures võib

käsunduslepingu sõlmida ka kaudse tahteavaldusega, mis väljendub teos, millest võib

järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 2). Sellisteks kaudseteks

tahteavaldusteks võib olla see, kui pooled hakkavad käsunduslepingut täitma. Siinsel juhul

saab sellest, et hageja osutas alates 12. veebruarist 2015 kuni vähemalt 2018. a lõpuni kostjale

erinevaid teenuseid, ja kostja talus seda, andes hagejale vajadusel tema ülesannete täitmiseks

25 (28)

2-19-8840

juhiseid, järeldada, et poolte vahel oli vähemalt kaudsete tahteavaldustega sõlmitud

käsundusleping.

26. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et siinset vaidlust käsunduslepingu sätete alusel

lahendades rikuks ringkonnakohus TsMS § 5 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt menetletakse

hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ja TsMS § 4 lg-t 2, mille

järgi määravad hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu. TsMS § 392 lg 1 p-

de 1 ja 3 kohaselt on kohtu ülesandeks eelmenetluses muu hulgas välja selgitada hageja

nõuded ning menetlusosaliste õiguslikud väited esitatud nõuete kohta. Seaduse kohaldamine

ja nõude kvalifitseerimine on kohtu kohustus ning kohus ei ole seotud poolte väidetega (vt nt

RKTKo 17.03.2021, 2-16-16764, p-d 10 ja 11; 22.06.2021, 2-19-16650, p 13 ja seal viidatud

kohtupraktika). Seega, isegi kui hageja leidis, et tal on kostja vastu töölepingust tulenevad

nõuded, ei ole kohus selle õigusliku seisukohaga seotud, vaid võib hageja esile toodud

asjaoludel lahendada hageja nõuded ka käsunduslepingu alusel. Eelnevat ei mõjuta see, et

töövaidluskomisjon lahendas hageja nõudeid vaid töölepingu seaduse alusel.

IV

27. VÕS § 619 järgi kohustub käsundiandja käsunduslepinguga maksma käsundisaajale

käsundi täitmise eest tasu, kui selles on kokku lepitud. VÕS § 627 lg 1 kohaselt, kui

käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist

võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma

majandus- või kutsetegevuses. Sama paragrahvi 2. lõikest tuleneb, et kui tasu suurust ei ole

kindlaks määratud, tuleb maksta vastavalt asjaoludele mõistlik tasu.

28. Siinsel juhul ei ole hageja tõendanud, et pooltel oleks olnud kokkulepe, et kostja maksab

hagejale tasu 34% kostja eelneva majandusaasta kasumist.

28.1. Töövaidluskomisjonile esitatud avaldusele lisas hageja enda allkirjastatud 10. veebruari

2015. a kinnituskirja, mille kohaselt „Seoses [hageja] [kostja] juhatuse liikme kohalt [kostja]

arendusjuhi kohale tööle asumisega, kinnitab [kostja], et ta tasub töötamise eest sarnaselt

senisele kokkuleppele 34% ühingu iga-aastasest puhaskasumist. Tasu makstakse välja

järgneval majandusaastal 6 kuu jooksul peale aastaaruande kinnitamist.“ (I kd, tl 132).

Kohtule esitatud hagis hageja sellele kinnituskirjale ei viidanud ja 31. mai 2021. a

kohtuistungil kinnitas hageja sõnaselgelt, et ta sellele ei tugine (vt kohtuistungi protokoll,

ajamärk 01:29:21). Kolleegium märgib siiski, et nõustub töövaidluskomisjoni seisukohaga, et

kuna vaidlust ei ole selles, et 10. veebruari 2015. a seisuga oli hageja veel kostja juhatuse liige

ning hageja ei ole tõendanud, et kostja teised osanikud (33% ulatuses Q ja 33% ulatuses D (III

kd, tl 62)) oleksid andnud nõusoleku hagejaga sellistel tingimustel töölepingu sõlmimiseks

või hagejale sellise tasu maksmiseks, on kinnituskiri äriseadustiku § 181 lg 3 järgi tühine.

28.2. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus on poolte tasukokkuleppe

tuvastamisel jätnud põhjendamatult arvestamata kostja 7. septembri 2015. a e-kirjaga LHV

pangale.

28.2.1. Hageja viidatud tõendist nähtuvalt on LHV panga esindaja saatnud Qle 7. septembril

2015 e-kirja sisuga „Palun saada mulle F grupistruktuur sellisel kujul, mis kajastab

omandistruktuuri vastavalt teie omavahelistele kokkulepetele ehk siis kes on kõik lõplikud

kasusaajad pärast muudatusi. Struktuurile võiksid lisada ülejäänud seotud ettevõtted H OÜ ja

Y OÜ.“ Q vastas kirjale, et tuleviku struktuur võiks välja näha nii: Y OÜ – X 34%, D 33%, Q

33%. F – X 34%, D 33%, Q 33%. Z (endine H OÜ): Y 100%.

26 (28)

2-19-8840

28.2.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellest tõendist järeldada hageja väidetut, justkui

oleks kostja kinnitanud LHV pangale, et hageja on 34% ulatuses kostja lõplik kasusaaja.

Kirjavahetuses on LHV pank küsinud lõplike kasusaajate kohta „pärast muudatusi“ ja Q on

oma vastuses kirjeldanud, milline võiks välja näha „tuleviku struktuur“. Kostja on nii

töövaidluskomisjonis kui ka siinses menetluses korduvalt esile toonud, et Ql oli hagejaga

kokkulepe, et hagejal on tulevikus õigus omandada nominaalväärtusega tagasi 34% suurune

osalus kostjas, mille hageja oli 12. veebruaril 2015 võõrandanud Qle kuuluvale äriühingule W

OÜ (vt praeguse otsuse p 29.2). Kostja on esitanud töövaidluskomisjonis ka Q W OÜ

juhatajana antud 28. märtsi 2015. a kinnituse, et hagejal on õigus omandada 34% kostja

osakapitalist nominaalväärtuses, lisades, et kostjal pangalaenude olemasolu korral on

omandiõiguse realiseerimiseks vajalik eelnev finantseerija kirjalik nõusolek (I kd, tl 173

pöördel). Kostja on selgitanud LHV pangale saadetud kirja sellega, et tegemist oli võimaliku

tuleviku struktuuriga ja hageja osalusega pärast seda, kui hageja oma osaluse tagasi ostab (vt

24. märtsi 2021. a vastus hagile, p 3.9). Ühtlasi viitas kostja, et äriregistri väljavõttest

nähtuvalt ei ole Q kunagi saanud F osanikuks; Zi osanikuks on 18. oktoobrist 2016 saanud

hagejale kuuluv F; F juhatuse liige ja osanik on olnud hageja (vt samas). Neid kostja väiteid

kinnitavad F (III kd, tl-d 23 – 24 pöördel) ja Zi (III kd, tl-d 25–27) äriregistri väljavõtted.

Seega ei realiseerunud LHV pangale saadetud kirjas kirjeldatud „tuleviku struktuur“. Eelnevat

arvestades ei saa kostja LHV pangale saadetud kirja põhjal järeldada, et pooltel oleks olnud

kokkulepe, et hageja saab kostja heaks tehtava töö eest tasu, mille suurus on 34% kostja

majandusaasta kasumist.

29. Ringkonnakohus leiab, et asjas esitatust saab järeldada, et pooltel oli kokkulepe, et

hagejale tema kostja heaks tehtud töö eest tasu ei maksta.

29.1. Kostja on menetluses kinnitanud ja maakohus tuvastas (vt maakohtu otsuse p 36), et

ühelegi kostja osanikule ei ole makstud töötasu, juhatuse liikme tasu ega ka dividende.

Selliseid tasusid ega dividende ei makstud ajal, mil hageja oli ise osanik ja juhatuse liige, ega

ka hiljem, sh siinse menetluse esemeks oleval ajavahemikul. Kostja väitel oli tasude

mittemaksmise põhjus selles, et ühiselt tegutseti ettevõtte väärtuse tõstmise eesmärgiga (vt nt

kostja 10. detsembri 2021. a seisukoht, p-d 2.12 ja 2.49). Hageja ei ole ka kostja sellekohaseid

väiteid menetluses vaidlustanud. See, et juhatuse liikmele tasusid ei makstud ja äriühingu

kasumit ei jaotatud (vähemalt alates 2015. a majandusaastast), nähtub ka kostja 2016.–2018. a

majandusaasta aruannetest (I kd, tl-d 50–59, 60–68; II kd, tl-d 158–172, vt täpsemalt 2016. a

ja 2017. a aruannete lisad 9 (I kd, tl-d 56 pöördel, 66) ja 2018. a aruande lisa 20 (II kd, tl

169)).

29.2. Kostja on töövaidluskomisjonis ja siinses kohtumenetluses selgitanud, et pärast seda, kui

Q omandas hageja ja De osad kostjas, jäi meeste omavaheline koostöö varasemaga samaks.

Vaatamata sellele, et hageja ei olnud osanikuna osanike nimekirjas, oli tal Qga kokkulepe, et

tal on õigus tulevikus omandada tagasi 34% suurune osalus kostjas selle nominaalväärtusega

ehk hinnaga, millega hageja osaluse müüs. Selle tagasiostuõiguse realiseerimiseni oli hageja

huvitatud sellest, et kostja majanduslik käekäik oleks võimalikult hea. Seetõttu tegid Q,

hageja ja D ühiselt tööd, et kostja (ja ka hageja ja De ettevõtete) väärtust tõsta (vt

töövaidluskomisjoni istungi protokoll (I kd, tl-d 202 ja 202 pöördel); kostja 24. märtsi 2021. a

vastus hagile, p-d 2.5 ja 3.11; 31. mai 2021. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:05:04,

01:03:30, 01:05:44, 01:16:35; 28. juuni 2021. a seisukoht, p-d 2.4 ja 2.5; 10. detsembri 2021.

a seisukoht, p 2.3). Hageja ei ole sellise kokkuleppe olemasolu menetluses eitanud. Hageja on

vaid väitnud, et tal ei olnud kostjaga kokkulepet, et tema töö eest tasutakse kostja osaluse

andmisega (vt nt hageja 25. märtsi 2021. a seisukoht, p 30). Taolisele kokkuleppele, s.o et

osalus on tasu hageja tehtud töö eest, ei ole aga tuginenud ka kostja.

27 (28)

2-19-8840

29.3. Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada mh lepingupoolte käitumist enne ja pärast

lepingu sõlmimist (VÕS § 29 lg 5 p 3). Siinsel juhul ei ole vaidlust selles, et kostja ei ole

hagejale alates 12. veebruarist 2015 kuni 2018. a lõpuni tehtud töö eest tasu maksnud. Hageja

ei ole väitnud, rääkimata tõendamisest, et ta oleks selle ajavahemiku jooksul kordagi kostjalt

tasu nõudnud.

29.4. Eelnevat arvestades saab kolleegiumi hinnangul järeldada, et hagejal oli kostjaga,

täpsemalt kostja juhatuse liikme Qga kokkulepe, et hageja panustab kostja tegevusse ilma

selle eest rahalist tasu saamata. Hageja motivatsioon kostja heaks tegutseda tulenes sellest, et

hageja lootis tulevikus omandada 34% suuruse osaluse kostjas.

30. Seega ei ole hagejal kostja vastu tasunõuet ei töölepingu ega ka käsunduslepingu alusel.

Samas nähtub asjas tuvastatust ja poolte esile toodust, et hagejal võib (või vähemalt võis) olla

muid nõudeid Q või W OÜ vastu, mis on suunatud kostja 34% suuruse osaluse

tagasiomandamisele või kostja teenitud tulust osa saamisele. Seejuures ei ole kolleegiumi

hinnangul välistatud, et hageja, De ja Q koostöö kostja ja teiste neile kuuluvate äriühingute

tegevuse edendamisel võis vastata seltsingu tunnustele.

Menetluskulude jaotus

31. Kuna maakohtu otsus jääb asja sisulise lahendamise osas muutmata, ei ole seda TsMS §

173 lg 3 esimese lause järgi vaja muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Olukorras, kus hagi

jäi rahuldamata, jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel põhjendatult hageja

kanda.

32. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud

jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

33. Kuna maakohus vaidlustatud otsuses menetluskulusid kindlaks ei määranud, ei tee seda

TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse

määrab vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja

jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

34. Vastavalt TsMS § 178 lg 1 esimesele lausele saab menetluskulude jaotust vaidlustada

üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks

määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

28 (28)