2-23-16320/5 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Maris Kuurberg ja kohtunik Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

19.11.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-16320

Kohtuasi

Estateguru tagatisagent OÜ hagi B.N-i vastu võla

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23.11.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Estateguru tagatisagent OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (määruskaebuse esitaja): Estateguru tagatisagent

OÜ (registrikood 12766368, aadress Türi 7, 11314

Tallinn), lepingulised esindajad vandeadvokaat Liis Könn

ja advokaat Grete-Kai Teeäär

Kostja: B.N (sünniaeg XX.XX.XXXX, välismaa

isikukood XXXXXX, elukoht XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 23.11.2023 määrus ja saata tsiviilasi maakohtule hagi

menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Rahuldada Estateguru tagatisagent OÜ määruskaebus.

3. Jätta Estateguru tagatisagent OÜ 03.09.2024 taotlus tõendi juurdevõtmiseks

rahuldamata.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Estateguru tagatisagent OÜ (hageja) esitas 17.11.2023 Harju Maakohtule hagiavalduse

B.N-i (kostja) vastu võla nõudes.

2-23-16320

1.1. Hagiavalduse kohaselt on Estateguru rahvusaheline ühisrahastusplatvorm, mille kaudu

investorid saavad finantseerida erinevate laenusaajate projekte. Platvormi haldab Estateguru

OÜ. Tagatiste hoidmise ja realiseerimisega tegeleb hageja. Stadtpalais Wilhelmshaven GmbH

(Stadtpalais) esitas 2022. a taotlused Saksamaal asuva kinnisvaraprojekti finantseerimiseks.

Taotluste alusel sõlmitud laenulepingute kohaselt laenasid investorid Stadtpalaisile kokku 2

449 300 eurot. Stadtpalais sõlmis hagejaga (tagatisagendiga) paralleelkohustuse lepingu,

millega Stadtpalais võttis kohustuse tasuda hagejale summa, mis on võrdne Estateguru

portaali kaudu Stadtpalais poolt sõlmitud laenulepingutest tulenevate Stadtpalais kohustuste

summaga (paralleelkohustus). Kõiki Stadtpalaisile antud laene ja paralleelkohustuste täitmist

tagab Stadtpalaisi juhatuse liikme B.N-i (kostja) käendus.

1.2. 24.03.2023 esitas Estateguru Stadtpalaisile teate, millega ütles laenulepingu osaliselt üles

ja palus tagastada sissenõutavaks muutunud laen, ning kostjale teate, millega palus tasuda

käenduslepingust tulenev kohustus 612 325 eurot. Stadtpalais ega kostja võlgnevust ei

tasunud. Hagi esitamise aja seisuga on hageja nõue Stadtpalais vastu kokku 3 146 232,20

eurot. Kuivõrd Stadtpalais ega kostja ei ole laenulepingutest ja käenduslepingutest tulenevaid

kohustusi täitnud, esitab hageja käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmise nõude kostja

vastu.

1.3. Poolte vahel on sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe, mille kohaselt tuleb vaidlus

lahendada Harju Maakohtus (käenduslepingu p 4.5). Tegemist on majandus- ja

kutsetegevuses sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppega TsMS § 104 lg 1 kohaselt. Sellise

kokkuleppe lubatavust käenduslepingus, mille käendaja on sõlminud põhivõlgniku juhatuse

liikmena enda majandustegevuses, on kinnitatud ka kohtupraktikas (TlnRnKm 2-18-8424, p

8).

Maakohtu määrus ja põhjendused

2. Harju Maakohus keeldus 23.11.2023 määrusega Estateguru tagatisagent OÜ hagi B.N-i

vastu võla nõudes menetlusse võtmisest ning jättis menetluskulud hageja kanda, kuid

rahaliselt kindlaks määramata.

3. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, tutvunud hagiavaldusega ja

kontrollinud kohtualluvust, et hagiavalduse lahendamine ei allu Eesti kohtule ning hagi

menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Kohus tugines TsMS § 70 lg-tele 1, 2 ja 4, § 75 lg-le 1,

§ 104 lg-le 1, § 106, § 371 lg 1 p-le 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) nr

1215/2012 (määrus).

4. Määruse artikkel 4 lg 1 näeb ette, et käesoleva määruse kohaselt esitatakse hagi isikute

vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende

kodakondsusest. Artikkel 5 lg 1 järgi võib isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis,

hagi esitada teise liikmesriigi kohtusse üksnes käesoleva peatüki 2.-7. jaos sätestatud korras.

Artikkel 18 p 2 sätestab, et teine lepingupool võib algatada menetluse tarbija vastu üksnes

selle liikmesriigi kohtutes, kus on tarbija alaline elukoht. Seega tuleb üldise kohtualluvuse

sätete järgi kostja vastu esitada hagi kostja elukoha järgi. Hagiavalduse kohaselt on kostja

elukoht XXX, Saksamaa.

5. Hageja on põhjendanud hagi esitamist Harju Maakohtule sellega, et pooled on sõlminud

kohtualluvuse kokkuleppe Harju Maakohtu kasuks. Tõendite hindamine on lubatav

esmajoones rahvusvahelise kohtualluvuse kindlakstegemisega seoses (vt RKTKm,

19.04.2027, 3-2-1-7-17, p 29.2.). Kohtule nähtub, et pooled sõlmisid tagatislepingu

2-23-16320

(käenduslepingu), mille p 4.5 kohaselt lepingust, sealhulgas selle tõlgendamisest, muutmisest

või lõpetamisest tuleneva või sellega seotud vaidluse korral üritavad pooled esmalt lahendada

vaidluse lepitusega. Kui vaidlust lepitusega ei lahendata, lahendatakse vaidlus Eesti Vabariigi

õigusaktidega ettenähtud korras Harju Maakohtus.

6. Määruse artikkel 25 lg 1 kohaselt kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline

elukoht, on kokku leppinud, et konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate

vaidluste lahendamiseks on pädev liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need

kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest

asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühine. Seega tuleb kohtul hinnata seda, kas poolte

vahel sõlmitud käenduslepingu p-s 4.5 sisalduv kohtualluvuse kokkulepe võib Eesti õiguse

alusel olla tühine (vt TlnRnKm, 17.04.2023, 2-22-4972, p 33 jj).

7. TsMS § 106 lg 1 sätestab, et kohtualluvuse kokkulepe on tühine, kui see on vastuolus

käesoleva seadustiku § 104 lõikes 1 sätestatuga. TsMS § 104 lg 1 kohaselt võib kohus

kohtualluvuse järgi asja läbi vaadata ka juhul, kui selle kohtu alluvus on ette nähtud poolte

kokkuleppega ja vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega või kui

leping on seotud ühe poole majandus- või kutsetegevusega ja teiseks pooleks on riik, kohaliku

omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks pooleks on

avalik-õiguslik juriidiline isik. TsMS § 106 lg 1 p 1 kohaselt on kohtualluvuse kokkulepe

tühine, kui see on vastuolus TsMS § 104 lg-s 1 sätestatuga. VÕS § 143 lg 1 kohaselt

tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. VÕS § 1 lg 5

kohaselt tarbija VÕS tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva

majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

8. Kohus märkis, et TsMS § 104 lg 1 välistab kohtualluvuse kokkuleppe sõlmimise füüsilise

isikuga, välja arvatud juhul, kui isik tegutses majandus- või kutsetegevuses. TsMS § 106 lg 1

p 1 kohaselt on kohtualluvuse kokkulepe tühine, kui see on vastuolus TsMS § 104 lg-s 1

sätestatuga. Alates 05.04.2011 jõustunud VÕS § 143 lg 1 muudatuse kohaselt mõistetakse

tarbijakäenduslepinguna käenduslepingut, kus käendajaks on füüsiline isik. Sisuliselt on

eelnimetatud seaduse muudatusega kaasnenud põhimõtteline muudatus selles, et füüsilise

isiku poolt sõlmitud käendusleping saabki seadusest tulenevalt olla ainult

tarbijakäendusleping. Seega käsitletakse ka ettevõtte juhtide ning osanike poolt antud

käendusi edaspidi tarbijakäendustena (vt TlnRnKm, 01.06.2020, 2-19-4584). Kuivõrd

käesolev vaidlus ei ole seotud mõlema poole (hageja ja kostja) majandus- ja kutsetegevusega

ning TsMS § 104 lg-s 1 sätestatud eeldus asja läbivaatamiseks Harju Maakohtus ei ole

täidetud, on kohtualluvuse kokkulepe, millele hageja tugineb, vastuolu tõttu TsMS § 104 lg-

ga 1 TsMS § 106 lg 1 p 1 tulenevalt tühine, mistõttu allub hagi kostja vastu üldise

kohtualluvuse järgi kostja elukohajärgse riigi kohtule.

9. Hageja viide varasemale kohtupraktikale (TlnRnKm 2-18-8424) ei ole käesoleval juhul

asjakohane, kuivõrd see käsitleb Riigikohtu seisukohti VÕS § 143 lg 1 varasema redaktsiooni

kohaldamisel. Nagu kohus eelnevalt selgitas, siis alates 05.04.2011 jõustunud VÕS § 143 lg 1

muudatuse kohaselt mõistetakse tarbijakäenduslepinguna käenduslepingut, kus käendajaks on

füüsiline isik. Ka Tallinna Ringkonnakohus selgitas oma 01.06.2020 määruses tsiviilasjas nr

2-19-4584 p-des 37-38, et Riigikohtu varasemad seisukohad ei ole alates 05.04.2011

jõustunud VÕS § 143 lg 1 muudatuse järgselt enam kohaldatavad ning samuti ei ole võimalik

juhinduda Euroopa Kohtu lahendis avaldatud seisukohtadest tarbija mõiste tõlgendamise osas.

10. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole TsMS § 104 lg 1 sätestatud tingimused täidetud (vaidlus

ei ole seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega), siis on kohtualluvuse kokkulepe

2-23-16320

tühine vastavalt TsMS § 106 lg 1 p-le 1. Tallinna Ringkonnakohus on eelviidatud 01.06.2020

tsiviilasja 2-19-4584 määruse p-s 39 selgitanud, et Brüssel I määruse artikkel 25 lõike 1

esimene lause keelab asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt tühise kohtualluvuse kokkuleppe

alusel kohtuasja menetlemise.

11. TsMS § 371 lg 1 p 2 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu

sellele kohtule. Kuna määruse artikkel 25 lg 1 seob kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse

liikmesriigi õigusega ning Eesti õiguse kohaselt on kohtualluvuse kokkulepe tühine tulenevalt

TsMS § 106 lg 1 p-st 1, ei allu hagi Eesti kohtule. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes TsMS

§ 371 lg 1 p-st 2, keeldus kohus hagiavalduse menetlusse võtmisest.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

12. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi

maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

13. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus valesti leidnud, et kuna kostja on

füüsiline isik, siis on käenduslepingu näol automaatselt tegemist väljaspool kostja majandus-

ja kutsetegevust sõlmitud lepinguga. VÕS § 143 lg 1 ei ole asjakohane kohtualluvuse

kokkuleppe kehtivuse hindamise kontekstis. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tegemist

tarbijakäenduslepinguga, kui käendajaks on füüsiline isik. Füüsiline isik ei ole aga

automaatselt tarbija. VÕS § 143 lg 1 reguleerib üksnes seda, kas käenduslepingut saab pidada

tarbijakäenduslepinguks, mitte seda, kas käendaja sõlmis käenduslepingu oma majandus- ja

kutsetegevuses. Ka õiguskirjanduses on selgitatud, et VÕS § 1 lg-st 5 tulenev tarbija mõiste ja

VÕS § 143 lg-st 1 tulenev tarbijakäenduse mõiste ei ole omavahel seotud ja

tarbijakäendusleping võib olla sõlmitud käendaja iseseisva majandus- ja kutsetegevuse

läbiviimiseks.

14. Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmis äriühingu

kohustuste tagamiseks lepingu, siis tuleb teda pidada tegutsenuks majandus- või

kutsetegevuses, ning sellisele lepingule ei laiene tarbijakaitse sätted, sest leping osaühingu

kohustuste täitmise tagamiseks on sõlmitud huvist ühingu majandustegevuse vastu.

Kõnealused Riigikohtu lahendid on tehtud enne VÕS § 143 regulatsiooni muutmist, kuid need

kohalduvad ka praegu. Seletuskirja kohaselt oli VÕS § 143 muutmise eesmärk tuua kaasa

füüsilise isikuga sõlmitud käenduslepingute tühisus, kui lepingus ei ole näidatud ära vastutuse

rahalist maksimumsummat, kuid muudatuse eesmärgi ega mõjuna ei ole kirjeldatud tahet tuua

kaasa ka füüsiliste isikute poolt sõlmitud käenduslepingutes sisalduvate kohtualluvuse

kokkulepete tühisus ning kujundada seeläbi täielikult ümber senine järjepidev praktika.

15. Füüsilist isikut saab pidada tegutsevaks majandus- ja kutsetegevuses, kui ta ei vasta tarbija

tunnustele (VÕS § 1 lg 5). Kohtupraktikas on korduvalt leitud, et tarbija mõiste sisustamisel

kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse hindamisel tuleb lähtuda Brüssel I bis määrusest ja

Euroopa Kohtu praktikast. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole ainult tehingud, mis on

sõlmitud isiku eratarbimise vajaduste rahuldamise eesmärgil, seotud isiku majandus- ega

kutsetegevusega ning on leitud, et kui äriühingu juht või enamusosanik, tagab äriühingu

lepingust tulenevaid kohustusi, tegutseb ta enda majandus- või kutsetegevuses. Ka VÕS-is

sisalduva tarbija mõiste sisustamisel lähtutakse Euroopa õigusest tulenevatest põhimõtetest.

Järelikult on füüsilise isikuga sõlmitud kohtualluvuse kokkulepe Eesti õiguse järgi kehtiv, kui

füüsiline isik ei ole seda sõlminud eratarbimiste vajaduse rahuldamise eesmärgil, vaid hoopis

enda juhitud või omanduses oleva äriühingu kohustuste tagamise eesmärgil. Hageja on

hagiavalduses selgitanud, et käesolevalt oli sellise olukorraga tegemist. Kuivõrd käesoleval

2-23-16320

juhul ei ole käenduslepingus sisalduv kohtualluvuse kokkulepe tühine, tuleb maakohtul hagi

menetleda.

16. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

17. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p-le

3, §-le 659 ja § 667 lg-le 2, et esitatud määruskaebus on põhjendatud, vaidlustatud Harju

Maakohtu kohtumäärus tuleb tühistada ning hagiavaldus saata menetlusse võtmise

otsustamiseks tagasi maakohtule, kuna ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada.

Määruskaebus rahuldatakse. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

18. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et praegusel juhul on maakohus

hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldunud ennatlikult.

19. Iseenesest leidis maakohus õigesti, et rahvusvahelise kohtualluvuse kontrollimisel tuleb

kohaldada Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määrust (määrus). Määruse artikli 25 lg 1 kohaselt

juhul, kui pooled, olenemata sellest, kus on nende alaline elukoht, on kokku leppinud, et

konkreetsest õigussuhtest tulenenud või tuleneda võivate vaidluste lahendamiseks on pädev

liikmesriigi kohus või kohtud, on see kohus või need kohtud pädevad, välja arvatud juhul, kui

kõnealune kokkulepe on sisulise kehtivuse poolest asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt

tühine. TsMS § 106 lg 1 p 1 kohaselt on mh tühine TsMS § 104 lg-ga 1 vastuolus olev

kohtualluvuse kokkulepe. TsMS § 104 lg 1 kohaselt võib kohus asja kohtualluvuse järgi läbi

vaadata, kui selle kohtu alluvus on ette nähtud poolte kokkuleppega ja vaidlus on seotud

mõlema poole majandus- või kutsetegevusega. Ka määruse artikli 18 lg-s 2 on sätestatud, et

tarbija vastu võib teine lepingupool menetluse algatada üksnes selle liikmesriigi kohtus, kus

on tarbija alaline elukoht. Seega kontrollis maakohus põhjendatult, kas käenduslepingust

tulenev vaidlus seondub kostja majandus- või kutsetegevusega.

20. Ringkonnakohus ei nõustu aga maakohtu seisukohaga, et vaidlus ei saa seonduda kostja

majandus- või kutsetegevusega, põhjusel, et füüsilise isiku poolt sõlmitud käendusleping on

VÕS § 143 lg 1 järgi tarbijakäendusleping. Kuigi füüsilise isiku antud käendusele

kohaldatakse tarbijakäenduslepingu sätteid, ei tähenda see ilmtingimata seda, et isik tuleb

kohtualluvuse kokkuleppe kehtivuse hindamisel lugeda tarbijaks, kuna asjas esitatud

asjaoludel tuleb tuvastada ka see, kas vaidlus võib olla seotud isiku majandus- või

kutsetegevusega. Seega on võimalik ka olukord, kus käenduslepingu, mis on VÕS § 143 lg 1

tähenduses tarbijakäendusleping, sõlmib majandus- või kutsetegevuses tegutsev füüsiline isik.

21. Hagiavaldusest nähtuvalt oli kostja käenduslepingu sõlmimise ajal põhivõlgniku juhatuse

liige. Põhivõlgniku juhatuse liikmeks olek annab Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse järgi

aluse võimaluseks, et põhivõlgniku kohustust tagades tegutseb isik majandus- või

kutsetegevuses ja mitte tarbijana. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei ole vaid sellised

tehingud, mis on sõlmitud isiku eratarbimise vajaduste rahuldamise eesmärgil, seotud isiku

majandus- ega kutsetegevusega (EKo 03.07.1997, C-269/95, Francesco Benincasa v Dentalkit

Srl, p 17). Kui äriühingu juht või enamusosanik tagab äriühingu lepingust tulenevaid

kohustusi, tegutseb ta majandus- või kutsetegevuses (EKo 14.03.2013, C-419/11, Česká

spořitelna, a.s. v Gerald Feichter, p-d 36–40). Euroopa Kohus on selgitanud, et isik võib

tarbijale kohalduvate kohtualluvuse sätetele tugineda üksnes juhul, kui lepingu ainus eesmärk

on eratarbimise käigus rahuldada üksikisiku isiklikke vajadusi või leping on isiku majandus-

2-23-16320

või kutsetegevusega seotud nii nõrgalt, et sellel on lepingu sõlmimise kontekstis vaid

tähtsusetu roll (EKo 25.10.2018, C-498/16, Maximilian Schrems v Facebook Ireland Limited,

p-d 30 ja 31).

22. Eeltoodust tulenevalt peab maakohus asja uuel läbivaatamisel välja selgitama, kas kostja

sõlmis hagejaga käenduslepingu tarbijana Brüssel I bis määruse mõttes. Juhul, kui kostja

esitab vastuväite, et vaidlus tema majandus- või kutsetegevusega ei seondu, lasub tal selle

asjaolu tõendamise koormus.

Taotluste lahendamine

23. Määruskaebuse esitaja on ringkonnakohtule 03.09.2024 esitanud taotluse võtta asja juurde

tsiviilasjas nr 2-24-9605 ringkonnakohtu poolt 02.08.2024 tehtud ja jõustunud määrus ning

asja lahendamisel selles toodud seisukohtadega arvestada. Kuigi kohtulahendid teistes

tsiviilasjades on TsMS § 272 lg 2 mõttes dokumentaalseks tõendiks, jääb taotlus TsMS § 238

lg 1 alusel rahuldamata, arvestades, et sisuliselt soovib hageja sellega tõendada õiguse

tõlgendamist, mida tõendada ei saa.

Menetluskulude jaotus ja edasikaebeõigus

24. TsMS § 173 lg 3 teisest lausest tulenevalt jääb menetluskulude jaotus maakohtu otsustada.

25. Tulenevalt TsMS § 696 lg-st 1 ja § 372 lg-st 5 ei saa määruskaebust esitada

ringkonnakohtu määrusele, millega maakohtu määrus hagi menetlusse võtmisest keeldumise

kohta tühistati.

(allkirjastatud digitaalselt)

/kohtunik, kohtunik, kohtunik/