3-24-2194/23 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Kadri Palm

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. november 2024, Tartu

Haldusasja number

3-24-2194

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26. juunil 2024 piiril

väljastatud

sisenemiskeelu

nr

2101240110156

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X , volitatud esindaja Maxim X

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

Artjom Fedjajev

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

3. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19. detsembril 2024.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Narva-1 piiripunkti ametnik koostas 26. juunil

2024 X-ile sisenemiskeelu otsuse nr 2101240110156, mille kohaselt keelduti teda

riigipiiri seaduse (RiPS) § 91 alusel riiki lubamast põhjusel, et teda peetakse ohtlikuks

3-24-2194

ühe või mitme Euroopa Liidu liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule,

rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele (märge vormikohasel otsuse blanketil

lahtris (I)) (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 9-10).

2. X esitas 26. juulil 2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohtul üle

vaadata 26. juunil 2024 aset leidnud juhtumi ja anda õiguslik hinnang Eesti

piirivalvurite tegevusele. Kaebaja täpsustas, et tal keelati Narva piiripunktis Eestisse

siseneda (dtl 1-2).

3. Tallinna Halduskohus andis 26. juuli 2024. a määrusega X kaebuse kohtualluvuse

järgi üle Tartu Halduskohtule (dtl 15-16).

4. Tartu Halduskohus võttis 19. augusti 2024. a määrusega menetlusse X kaebuse

PPA 26. juunil 2024 piiril väljastatud sisenemiskeelu nr 2101240110156 tühistamiseks

ning tunnistas vastustajaks PPA (dtl 40-41).

5. PPA esitas 17. septembril 2024 vastuse kaebusele (dtl 50-53).

6. Kaebaja esitas 6. oktoobril 2024 täiendavad selgitused ja tõendid (dtl 68-74).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Kaebaja vaidlustab PPA 26. juunil 2024 piiril väljastatud sisenemiskeelu otsuse,

põhjendades oma kaebust järgmiselt.

1) Kaebaja poeg, kes on Soome kodanik ja elanud Helsingis alates 1997. aastast, kutsus

kaebajat veetma nädala Helsingis. Kaebajale on väljastatud Soome ametivõimude poolt 6-

kuuline mitmekordse sisenemisega Schengeni viisa. Enne reisi vormistas kaebaja vajaliku

reisikindlustuse ja valmistas ette koopiad oma poja sünnitunnistusest, tema Soome passist

ning viisa taotlemiseks kasutatud kutsekirjast, mis kõik esitati piiril.

2) Õigus külastada oma last on sätestatud Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) artiklis 8. Lisaks tuleb arvesse võtta, et kaebajat on hiljuti ravitud lümfoomi vastu ja

arvestades olukorda soovib kaebaja võimalikult palju aega veeta oma lapsega.

8. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ning selle

tühistamiseks puudub alus. Vastuses kaebusele märkis vastustaja järgmist.

1) PPA on kaebajale sisenemiskeelu otsuse tegemisel lähtunud seadustest tulenevatest

nõuetest ning ei ole vääralt kohaldanud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS)

ja 9. märtsi 2016. a Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrusest 2016/399 tulenevaid norme.

2) RiPS § 17 lg 1 p 1 kohaselt on Vabariigi Valitsusel õigus riigi julgeolekuhuvides, avaliku

korra tagamiseks, rahva tervist ohustada võiva olukorra ennetamiseks või lahendamiseks,

samuti välisriigi palvel ajutiselt piirata riigipiiri ületamist või see peatada. Vaidlustatud otsuse

näol oli tegemist Vabariigi Valitsuse 8. septembri 2022. a korraldusega nr 247 „Venemaa

Föderatsiooni kodanike riigipiiri ületamise ajutine piiramine“ (korraldus) kehtestatud

sanktsiooni rakendamisega.

3) Korralduse p-s 2 sätestatakse erandid Eestisse sisenemisel. Arvestades kaebaja sisenemise

soovi ja reisi eesmärgi põhjendusi, puudus PPA-l korraldust rakendava asutusena

2(5)

3-24-2194

kaalutlusõigus korralduse kohaldamata jätmiseks, kuna 26. juunil 2024 toimunud piiriületuse

ajal ei kvalifitseerinud kaebaja korralduse p 2 nimekirja alla.

4) Riigil on suveräänne õigus kontrollida välismaalaste riiki sisenemist, riigis viibimist ja

riigist väljasaatmist. Rahvusvahelisest õigusest ega Euroopa Liidu (EL) õigusest ei tule

kolmanda riigi kodanikule põhiõigust Schengeni alale automaatseks sisenemiseks.

KOHTU SEISUKOHT

9. Kaebaja on vaidlustanud tühistamisnõudega PPA Narva-1 piiripunktis 26. juunil

2024 väljastatud sisenemiskeelu otsuse nr 2101240110156, millega keelduti kaebajat

riiki lubamast.

10. VSS § 282 lg 1 kohaselt keelab PPA välismaalasel, kes ei vasta välispiiri ületamise

nõuetele, Eestisse siseneda ning täidab tema kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses

(EL) 2016/399, mis käsitleb isikute üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (ELT L 77,

23.03.2016, lk 1–52), toodud vormi (sisenemiskeelu otsus). Näidisvorm on kehtestatud

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega nr 2016/399 (Schengeni piirieeskirjad).

11. Kaebaja suhtes on 26. juunil 2024 vastav vorm täidetud ning tehtud on sisenemiskeelu

otsus. Vaidlustatud otsusel on õigusliku alusena viide RiPS § 91 lg-le 1. Selle sätte kohaselt

peetakse isikud, transpordivahendid ja kaup, kellele või millele piiriületamise luba ei antud,

samuti ebaseaduslikult välispiiri ületanud isikud kinni ja saadetakse Euroopa Liidu

õigusaktide, välislepingute ning seadustega ettenähtud korras tagasi riiki, kust või mille kaudu

nad Eestisse saabusid või toimetati, arvestades Euroopa Liidu kodaniku seaduses sätestatud

erisusi. Otsus on koostatud vormikohasel blanketil ning otsuse põhjendus on markeeritud

märkega lahtris (I) „Peetakse ohtlikuks ühe või mitme Euroopa Liidu liikmesriigi avalikule

korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või rahvusvahelistele suhetele“. Otsuses sisaldub

viide korraldusele nr 247.

12. Kaebaja on Vene Föderatsiooni kodakondsusega, kes saabus Narva-1 piiripunkti

26. juunil 2024 kell 9.29. Kaebaja esitas Narva-1 piiripunktis piirikontrolli läbimiseks

Venemaa Föderatsiooni passi ja Soome Vabariigi lühiajalise viisa. Kohtule

arusaadavalt esitas kaebaja piiri ületamiseks ka koopiad kaebaja poja

sünnitunnistusest, Soome passist ja viisa taotlemiseks kasutatud kutsekirjast ning

vormistatud reisikindlustuse.

13. Kaebaja leiab, et vaidlusalune otsus on õigusvastane, kuna kaebajal oli olemas

lühiajaline viisa, tal oli õigus külastada oma last vastavalt EIÕK artiklile 8 ning võttes

arvesse kaebaja terviseseisundit. Kohus kaebaja eelnimetatud väidetega ei nõustu.

14. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2016. a määrus (EL) 2016/399 käsitleb isikute

üle piiri liikumist reguleerivaid liidu eeskirju (Schengeni piirieeskirjad). Nimetatud määruse

artikkel 6 lg 1 p-st e tuleneb, et kolmandate riikide kodanikud ei tohi ohustada ühegi

liikmesriigi sisejulgeolekut või rahvusvahelisi suhteid. Riigil on suveräänne õigus kontrollida

välismaalaste riiki sisenemist, riigis viibimist ja riigist väljasaatmist. Rahvusvahelisest

õigusest ega EL-i õigusest ei tule kolmanda riigi kodanikule põhiõigust viisa alusel Schengeni

alale sisenemiseks. Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 810/2009, millega

kehtestatakse ühenduse viisaeeskiri, artikkel 30 kohaselt ei anna ühtse viisa või piiratud

territoriaalse kehtivusega viisa omamine automaatset sisenemise õigust. Vastav otsus tehakse

piiripunktis. Seega, kuigi Soome konsulaat kontrollis kaebaja vastavust viisa väljastamise

3(5)

3-24-2194

tingimustele ning väljastas talle lühiajalise Schengeni viisa, ei garanteeri viisa olemasolu

automaatset Eesti Vabariiki sisenemise õigust. Soome Vabariigi väljastatud Schengeni viisa ei

andnud kaebajale automaatset sisenemisõigust Eestisse, sest Eesti Vabariik on kehtestanud

riigi julgeoleku huvides ja avaliku korra tagamise eesmärgil täiendavad piirangud.

15. RiPS § 17 lg 1 p 1 kohaselt on riigi julgeoleku huvides, avaliku korra tagamiseks, rahva

tervist ohustada võiva olukorra ennetamiseks või lahendamiseks, samuti välisriigi palvel

Vabariigi Valitsusel õigus ajutiselt piirata riigipiiri ületamist või see peatada. Nimetatud sätte

alusel otsustas Vabariigi Valitsus 8. septembri 2022. a korraldusega nr 247 Venemaa

Föderatsiooni agressiooni tõttu Ukrainas ajutiselt piirata Eestisse sisenemise eesmärgil

kehtiva lühiajalise viisaga Venemaa Föderatsiooni kodanike välispiiri ületamist. Korraldusest

nähtub, et selle eesmärk on kehtestada piirang Venemaa Föderatsiooni kodanikele, kes

soovivad Eesti või teise Schengeni konventsiooni osalisriigi antud lühiajalise viisaga ületada

välispiiri Eestisse sisenemise eesmärgil. Korralduse nr 247 p-s 2 on välja toodud erandid,

millistel juhtudel on Venemaa Föderatsiooni kodanikul õigus Eesti Vabariiki siseneda.

16. Korraldusest nr 247 ilmneb, et Venemaa Föderatsiooni kodanikele on Eesti Vabariiki

sisenemise keeld kehtestatud riigi julgeoleku huvides ja avaliku korra tagamiseks. Korralduse

põhjendustes on märgitud, et avalike allikate kohaselt toetab valdav osa Venemaa

Föderatsiooni elanikest Venemaa Föderatsiooni võimude alustatud sõda ja selle laiendamist,

mistõttu tuleb hetke julgeolekuolukorras arvestada Venemaa kodanike puhul Venemaa

Föderatsiooni konstitutsiooni § 59 lõiget 1, mille kohaselt on isamaa kaitse iga Venemaa

Föderatsiooni kodaniku kohus ja kohustus, aga ka Venemaa mõjutustegevust, mis on

muutunud oluliselt aktiivsemaks ka väljaspool Venemaa Föderatsiooni, sh Eestis. Ühtlasi on

korralduse andmisel arvestatud võimalusega, et Venemaa Föderatsiooni valitsev režiim võib

kasutada ära enda kodanikest eraisikuid, et pääseda mööda Venemaa Föderatsioonile

kehtestatud sanktsioonidest, või muude tegude toimepanemiseks, mis kahjustaksid oluliselt

Eesti rahvusvahelist mainet ning majandust, ning leitud, et Venemaa Föderatsiooni jätkuva

sõjategevuse tõttu Ukrainas tuleb ennetavalt maandada Venemaa Föderatsiooni kodanike

sisserändega kaasnevaid ohte julgeolekule, sest Venemaa Föderatsioonist lähtuv potentsiaalne

sõjaline ja mittesõjaline oht mõjuks realiseerumisel väga kahjustavalt Eesti Vabariigi

kultuurile ja majandusele ning riigi rahvusvahelisele mainele. Vabariigi Valitsuse hinnangul

võivad Venemaa sõda toetavad isikud kujutada ohtu riigi julgeolekule ja selle ohu

maandamiseks otsustati riigi julgeoleku huvides ja avaliku korra tagamiseks kehtestada

täiendavad piirangud riigipiiri ületamisele.

17. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajale ei saanud praegusel juhul anda luba riiki

sisenemiseks ning seda ei muuda ka asjaolu, et kaebajal elab Soomes poeg ning kaebaja

terviseseisundist tulenevalt soovis ta aega veeta oma pojaga. Vaidlustatud sisenemiskeelu

otsuse näol on tegemist korraldusega nr 247 kehtestatud sanktsiooni rakendamisega.

Korraldus nr 247 kujutab endast kodakondsuspõhist sanktsiooni ning selle subjektideks on

kõik Venemaa Föderatsiooni kodanikud. Kui riiki viisa alusel siseneda sooviv isik ühelegi

korralduse nr 247 p-s 2 sätestatud erandile ei vasta, siis ei ole avalikul võimul kehtiva õiguse

normidest tulenevalt kohustust igal üksikjuhul isikust lähtuvat ohtu ja maailmavaadet

hindama hakata (vt ka Tallinna Halduskohtu 15. septembri 2023. a otsused asjades nr 3-22-

2259 (p 13) ja nr 3-22-2057 (p 12)). Kaebaja ei kuulunud ühegi korralduse nr 247 p-s 2 välja

toodud erandi alla, mis oleks võimaldanud teda riiki lubada. Korralduse nr 247 p 2 ap 1

kohaselt võis (ja võib ka käesoleval ajal) sugulaste külastamise eesmärgil riiki lubada

Venemaa Föderatsiooni kodaniku, kes külastab Eestis elavat Eesti kodanikust või Eesti

pikaajalist elamisluba omavast isikust otsejoones alanejat või ülenejat sugulast või abikaasat.

Korraldusest nr 247 nähtuvalt ei saa riiki lubada Venemaa Föderatsiooni kodanikku, kelle

4(5)

3-24-2194

eesmärk on riik transiidi korras läbida, et külastada mõnes teises riigis elavat lähisugulast.

Korralduse nr 247 p 2 ap 7 järgi on transiidina Eesti Vabariigi läbimine lubatud Venemaa

Föderatsiooni kodanikule üksnes juhul, kui ta on suundumas oma elukohariiki. Vaidlus

puudub selles, et kaebaja poeg ei ela Eestis ning kaebaja ei soovinud 26. juunil 2024 Eesti

Vabariiki siseneda ka elukohariiki jõudmise eesmärgil. Soome Vabariik ei muutu kaebaja

elukohariigiks tema poja Soomes elamise ega lühiajalise viisa väljastamise tõttu. Kaebaja

elukoht on jätkuvalt Venemaa Föderatsioon. Vaidlust ei saa olla ka selles, et humaanseid

põhjuseid riiki lubamiseks ei esinenud (vt määruse nr 247 p 2 ap 10). Seega ei olnud kaebajal

Eesti Vabariiki sisenemise õigust.

18. Arvestades julgeolekuolukorda ja korraldusega nr 247 kehtestatud piiranguid, leidis

vastustaja õigesti, et kaebajat kui Venemaa Föderatsiooni kodanikku tuleb pidada ohtlikuks

ühe või mitme EL-i liikmesriigi avalikule korrale, sisejulgeolekule, rahvatervisele või

rahvusvahelistele suhetele. Kaebaja riiki sisenemise keelu puhul on tegemist proportsionaalse

abinõuga tagamaks riigi julgeolek ning viimane kaalub üles mittekodanikust üksikisiku soovi

riiki siseneda (vt ka Tallinna Halduskohtu 15. septembri 2023. a otsused asjades nr 3-22-2259

(p18) ja nr 3-22-2057 (p 21)). Kohus möönab kaebaja õiguste riivet pereelule (EIÕK art 8),

kuid leiab, et tegemist on kujunenud rahvusvahelises olukorras proportsionaalse abinõuga, et

tagada Eesti Vabariigi julgeolek ja stabiilsus.

19. Seega puuduvad alused vaidlustatud otsuse tühistamiseks.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus jätab kaebuse rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja

ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ning tema võimalikud menetluskulud

jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4).

21. Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS

§ 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)