3-23-1723/45 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.11.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-1723

Haldusasi

F.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.07.2023

otsuse nr 12302030021-1 tühistamiseks ning Politsei-

ja Piirivalveameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – F.G , riigi õigusabi korras määratud esindaja

v.adv Veiko Parts

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja G.C

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20.11.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

F.G apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

11.11.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta F.G apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20.11.2023

otsus haldusasjas nr 3-23-1723 muutmata.

2. Jätta F.G menetlusabi kulud riigi kanda ja ülejäänud apellatsioonimenetluse kulud

menetlusosaliste endi kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.12.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

3-23-1723

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. F.G on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes saabus Eestisse viisa alusel 27.01.2023 ning

esitas siin 03.02.2023 taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. Taotluse kohaselt vajab F.G

kaitset kinnipidamise ohu tõttu Venemaal poliitiliste vaadetega seoses. Isiku sõnul on ta vastu

Venemaa sõjale Ukrainas ning lisaks on tal perekondlikud sidemed Eestis.

2. PPA 11.07.2023 otsusega nr 12302030021-1 lükati F.G taotlus välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 alusel tagasi (p 1) ning tehti

lahkumisettekirjutus 7-päevase vabatahtliku lahkumise tähtajaga (p 2). Sissesõidukeeldu F.G-

le humanitaarsetel põhjustel ei kohaldatud (p 3). Otsuses leiti, et taotleja ei ole pagulane, kes

vajaks rahvusvahelist kaitset päritoluriigi tagakiusamise eest. Taotleja ei esitanud tõendeid

sotsiaalmeedia postituste kohta ning ehkki ei saa välistada nende olemasolu, on PPA

arvamusel, et Venemaa ametivõimud ei ole taotleja Ukraina-meelsusest teadlikud ega soovi

teda taga kiusata. Taotleja on meelsust avaldanud pigem kinnistes seltskondades ning erineva

poliitilise meelsuse tõttu ei ole teda Venemaal karistatud. Pelgalt asjaolu, et taotleja meelsust

teab tema lähem tutvusringkond, ei inditseeri võimalikku tagakiusu tulevikus. Taotlejat ei ole

alust pidada isikuks, kes vajab täiendavat kaitset. Taotleja on Venemaa Föderatsiooni kodanik,

kelle suhtes pole alust arvata, et tema suhtes võidaks kohaldada surmanuhtlust, teda võidaks

inimsusevastaselt kohelda või karistada. Venemaa seadused näevad ette võimaluse liikuda

riigisiseselt, välisreisimise, väljarände ja võimaluse repatrieeruda. Venemaa Föderatsiooni

territooriumil ei toimu sellist relvakonflikti, mis lubaks arvata, et taotleja naasmine sinna

võiks seada tema elu ohtu pelgalt Venemaa Föderatsiooni territooriumil viibimise tõttu.

Taotlejale on põhjus teha vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutus, kuna ta tegi

rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd, ta ei ole esitanud valeandmeid või võltsitud

dokumente ning ta pole muul moel takistanud menetluse efektiivset läbiviimist. Taotleja

kinnitas vestlusel, et tagasilükkava rahvusvahelise kaitse otsuse korral ning seadusliku aluse

puudumisel on ta nõus vabatahtlikult lahkuma Eestist ja Schengeni alalt. Sissesõidukeeld tuleb

humaansetel põhjustel jätta kohaldamata. Taotlejal on Eestis sugulased, keda ta on pidevalt

külastanud. Seega on tal tugevad perekondlikud sidemed Eestiga.

3. F.G esitas 04.08.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 11.07.2023 otsuse

tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi.

PPA rikkus VRKS § 18 lg-t 2, kuna jättis olulised asjaolud välja selgitamata või selgitas neid

ebapiisavalt, mistõttu on tehtud järeldused ekslikud. Kaebaja lahkus päritoluriigist kartuses, et

ta peetakse seal poliitiliste vaadete tõttu kinni. Kaebaja on Venemaa Ukraina-suunalise

agressiooni suur vastane ja on oma poliitilist meelsust väljendatud nii sotsiaalmeedias kui ka

sugulaste, kolleegide ja tuttavatega suheldes. Kaebaja on oma poliitilist meelsust väljendatud

ka tegudes, mh sellega, et võttis Venemaal bussidelt ära Z-tähelised lipukesed, kui ta veel

töötas bussijuhina, samuti sellega, et ta kasutab Ukraina sümboolikat. Eestis viibides

väljendab kaebaja aktiivselt oma poliitilist meelsust Ukraina abistamisega vabatahtlike

punktis (nt humanitaarabi kogumise ja maskeerimisvõrkude tegemisega jms).

2(10)

3-23-1723

Kaebaja poliitilised vaated, mida riigivõim ei salli, on saanud teatavaks ka Venemaa

Föderatsiooni riigivõimuasutustele. Seda kinnitab asjaolu, et kaebajat otsitakse Venemaal

taga. Kaebaja poja sõnul käidi kaebajat hiljaaegu kodust otsimas, kuid ei olnud selge, kes

kaebajat otsis. PPA otsuses on jäetud selle asjaoluga põhjendamatult arvestamata. 05.07.2023

helistas kaebaja endine abikaasa kaebaja Eestis elavale õele ja tahtis teada, kus on kaebaja,

millega ta tegeleb ja miks ta paneb Facebooki ukrainlastega pilte ja märgib neid meeldivaks.

Eksabikaasa sõnul käisid tema juures FSB töötajad, kes kaebaja kohta uurisid. Seega on

olemas tõsine oht, et Venemaale naastes võidakse kaebaja riigivõimuorganite poolt kinni

pidada.

Kaebaja on Ukraina sõja puhkemisest alates levitanud ja märkinud meeldivaks oma Facebooki

kontol sõjavastaseid artikleid ja postitusi, mida kinnitavad mõned kuvatõmmised telefonist.

Eestisse saabudes asus kaebaja kohe suhtlema ukrainlastega ja neid aktiivselt abistama.

Samuti liitus kaebaja Facebookis Võru ukrainlaste grupi ja sõjavastase komiteega. PPA otsuse

tegemisel on need olulised asjaolud põhjendamatult jäetud tuvastamata.

PPA jättis otsuse tegemisel arvestamata, et „väärinformatsiooni levitamise“ või „sõjaväe

diskrediteerimise“ eest võidakse Venemaa õiguspraktika kohaselt algatada kriminaalmenetlus

mitte ainult isikute suhtes, kes on suutnud laiapõhjaliselt oma tegevusega mõjutada hulgaliselt

inimesi, nt blogijad, vaid menetlus võidakse algatada ka n-ö lihtkodanike suhtes.

Kui kaebaja ületas piiri, siis käitusid Venemaa ametivõimud eriskummaliselt ning paigutasid

kaebaja juhiistme alla karbi, mis hiljem ära võeti. Tegemist võis olla provokatsiooni või selle

ettevalmistamisega. PPA järeldus, et kaebaja sõiduki juhiistme alla karbi paigaldamine kuulub

Venemaa piirivalve tavapraktika hulka, on oletuslik ja ei ole mõistlikult seletatav. Asjaolust,

et PPA ei leidnud avalikest allikatest viiteid võimalikele eriskummalistele juhtumitele, mis

võiksid viidata tagakiusule, ei välista, et konkreetsel juhtumil võis ikkagi olla tegemist

provokatsiooni või selle ettevalmistamisega.

4. PPA palus jätta kaebus rahuldamata.

Kaebajat ei otsita Venemaal taga seoses poliitiliste vaadetega. Kaebaja on 21.06.2023

toimunud vestlusel selgitanud, et tema poja sõnul olevat ligi kuu enne vestluse toimumist

käidud kaebajat otsimas, kuid kaebaja ei teadnud öelda, kes ja millisel põhjusel teda otsimas

käis. Kaebaja oletas, et tegu võis olla politseiga. Kuigi 21.06.2023 vestluse protokollis seda ei

kajastu, on vestluse helisalvestuselt kuulda, et nimetatud küsimuse juures pärast seda, kui

kaebaja ütles, et ei tea, millisel põhjusel teda otsida võidi, lisab kaebaja järgmist „selle tõttu

mul seal... kellega ma töötasin, ma registreerisin neid ja naaber, kes mind vihkab, räägib, et...

võibolla öeldi, et minu juures elavad inimesed, kes minuga koos töötavad, noh, see on

Venemaal ebaseaduslik, selles mõttes, et nad peavad elama registreerimisjärgses elukohas,

aga elukoha registreering dokumentide järgi oli minu juures.“ Kahetsusväärselt on eeltoodu

jäänud vestlusel tõlkimata. Ei saa välistada, et kaebaja otsimine võis olla tingitud kaebajaga

varem seotud menetlusega – kaebaja on saanud varem taolise juhtumi eest halduskorras

karistada.

Väited võimalikust FSB tagaotsimisest ei ole usutavad ning jääb arusaamatuks, miks kaebaja

niivõrd olulist teavet PPA-le ei edastanud. On küsitav, miks FSB ametnikud peaksid kaebaja

kohta pärima kaebaja endiselt abikaasalt. Kaebaja sisepassis on märge abielu lahutamise kohta

kuupäevaga 29.10.2020, ehk riigivõimudele on teada, et kaebaja ei ole oma endise abikaasaga

enam abielus. Arvestades, et kaebaja endisel abikaasal on uus abikaasa ning kaebajal on

endise abikaasaga juba täisealiseks saanud ühised lapsed, ei ole usutav, et kaebaja endisel

abikaasal võiks olla adekvaatset ja ajakohast informatsiooni kaebaja kohta. Arvestades

kaebaja profiili, ei ole usutav, et riigivõim kulutaks kaebaja otsimisele niivõrd suurt ressurssi.

3(10)

3-23-1723

PPA ei sea kahtluse alla, et kaebaja ei poolda Venemaa algatatud sõda Ukrainas. PPA on

kaebaja sotsiaalmeedia vaatlusel leidnud foto, millel kaebaja seisab Ukraina lipu ja

maskeerimisvõrgu taustal. Ka ei ole seatud kahtluse alla asjaolu, et kaebaja on Eestis olles

osalenud vabatahtlikus tegevuses Ukraina abistamiseks, kaebaja on sellest PPA-le rääkinud

21.06.2023 vestlusel. PPA on otsuses välja toonud, et kaebajal ei ole Facebookis palju sõpru

ning enamus kannavad eestipärast nime. Kuigi kaebaja vabatahtlik töö on inimlikult mõistetav

ja igati kiiduväärt, puudub alus arvata, et Venemaa ametivõimud oleksid kaebaja tegevusest

teadlikud või see saab neile tulevikus teatavaks. Kaebaja väide, et Venemaale naasmisel

võidakse teda Ukraina abistamise eest karistada, on oletuslik.

Kuigi esineb informatsiooni, et Venemaal on üksiku sotsiaalmeedia postituse või sõnavõtu

eest võetud vastutusele ka n-ö tavakodanikke, viitab päritoluriigi informatsioon siiski sellele,

et Venemaal võetakse sihikule kõrgema profiiliga isikud, kelle tegevusse tunneb riigivõim

vajadust sekkuda. Kaebaja varasemat elukäiku arvestades puudub alus arvata, et isiku

poliitiline meelsus oleks niivõrd püsiv ja fundamentaalselt oluline, et isik jätkaks päritoluriigis

oma meelsuse avalikult väljendamist, sõltumata võimalikest potentsiaalsetest tagajärgedest.

Päritoluriigi informatsioonist leiab viiteid, et Venemaal leviv nn „pealekaebamise kultuur“

tekitab Venemaa riigile ülemäärast halduskoormust ning Riigiduuma saadikud on algatanud

eelnõu, et üksnes laikide panek sotsiaalmeedias dekriminaliseeritaks.

Seoses piiriületuse intsidendiga ei õnnestunud PPA-l leida kinnitusi analoogsete juhtumite

kohta, kuid arvestades, et ülejäänud piirikontroll möödus kaebaja jaoks probleemideta ning

kaebaja piiriületust ei takistatud, on tõenäolisem, et tegu oli näiteks kontrolli teostavate

ametnike väljaõppe parandamisele suunatud meetmetega. Kaebaja oletus, et tegu oli

provokatsiooniga või selle ettevalmistusega, on hüpoteetiline ning kaugeleulatuv. Kaebaja ei

ole haldusmenetluses ega kaebuses selgitanud, milles seisneb nn karbijuhtumiga seotud

väidetav provokatsioon. Kaebaja selgitas 21.06.2023 vestlusel, et talle jäi mulje, et

piirivalvurid oleksid teda piiril oodanud või teadsid temast ja tulid otsejoones tema juurde, mis

on vastuolus kaebaja väidetega, et teda on pärast Venemaalt lahkumist käidud otsimas.

5. Tallinna Halduskohus jättis 20.11.2023 otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p

1), rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning peatas PPA 11.07.2023 otsuse nr

12330203002-1 resolutsiooni p-i 2 (lahkumisettekirjutus) täitmise (resolutsiooni p 2), jättis

kaebajale riigi õigusabi osutamisega seotud tasu ja kulu riigi kanda ja muud menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 3).

Kohus nõustus PPA 11.07.2023 otsuse põhjendustega neid kordamata (HKMS § 165 lg 2).

Kaebaja hirm tagakiusamise ees Venemaal on hüpoteetiline ning tagakiusukartus

põhjendamatu. Sisuliselt tugineb kaebaja Venemaa kohta avaldatud infole, millest nähtub

võimuvastaste isikute tagakiusamine ning väärkohtlemine, kuid seda ei saa vahetult laiendada

kaebajale. Kaebajal puudus 2023. a jaanuaris vajadus Venemaalt lahkuda, kuna tema isikuline

profiil ei olnud sel ajal ega ole ka täna selline, mis võiks endaga kaasa tuua Venemaa

ametivõimude huviorbiiti sattumise. Venemaal ei toimu elanikkonna valimatut ja ulatuslikku

represseerimist ning asjaolu, et kaebaja ei soovi Venemaal elada, võib olla küll inimlikult

mõistetav, ent see ei ole rahvusvahelise kaitse andmise alus.

Vaidlust ei ole, et kaebaja ei lahkunud Venemaalt põhjusel, et teda oleks juba tagakiusatud.

Kaebaja ei ole PPA-le toonud välja ühtegi rahvusvahelise kaitse andmise aluseks

kvalifitseeruvat tagakiusujuhtumit, mis temaga Venemaal oleks aset leidnud ajal, mil ta

Venemaal elas ja töötas. Kaebajal ei olnud selliseid kokkupuuteid isikutega, keda võiks

rahvusvahelise kaitse vajaduse hindamise kontekstis käsitada tagakiusajatena. Kaebaja

väljendas küll hirmu selle ees, et töökaaslased ähvardasid teda ning naabrid kutsusid kaebajat

4(10)

3-23-1723

Eestis elavate sugulaste tõttu fašistiks, kuid see ei ole rahvusvahelise kaitse andmise alus.

Kaebaja hirm pealekaebamise ees on hüpoteetiline.

Kaebaja sõnul jagas ta oma vaateid sõjaga seonduvalt tööl kolleegidega, kuid tema peale

kaebusi ei esitatud. Samuti ei ole kaebaja peale esitanud kaebusi sugulased või teised

lähedased inimesed (sh endised piirivalvurid Pihkvas), kes olid tema meelsusest teadlikud.

Piiratud arvu inimestega oma seisukohtade jagamine isiklike vestluste raames pole käsitatav

meelsuse avaliku väljendamisena. Et kaebaja hirm kolleegide ees on subjektiivne ja ei ole

objektiivselt tõsiseltvõetav, kinnitab ka asjaolu, et kaebaja kolleegid, kellele kaebaja

väidetavalt oma meelsust avaldas, ei teinud kaebaja suhtes avaldust nt tööandajale, kes oli

riikliku taustaga bussiettevõte. Samuti ei algatatud kaebaja suhtes menetlust ega isegi

kahtlustatud kaebajat selles, et ta riiklikus bussipargis töötades eemaldas bussidelt Z-tähistega

plakateid. On ebausutav, et kui keegi töötajatest töötab selgelt tööandjale vastu, siis seda üldse

ei uurita. Kaebaja sõnul võttis ta Eestisse tulekuks palgata puhkuse ning tööandja ei seadnud

sellele mingeid piiranguid. Ehkki kaebaja ei öelnud, et ta tuleb Eestisse ja ei avaldanud

palgata puhkuse võtmise tagamaid, siis näitab tööandja suhtumine seda, et kaebaja oli

hinnatud töötaja, kellel ei esinenud tööandjaga konflikte vms. See asjaolu näitab, et kaebaja

väidetav hirm töökaaslaste pealekaebamise ees on samuti hüpoteetiline. Kui töökaaslased

oleks soovinud kaebaja peale kaevata, siis oleks seda tehtud kohe.

Kaebaja ei ole oma võimuvastast meelsust avaldanud viisil, mis oleks pälvinud võimuorganite

tähelepanu. Kaebaja kirjeldas PPA-le ühte seika, kus teda käidi poja juurest otsimas.

Kohtumenetluses tõi kaebaja välja ka teise olukorra, kus väidetavalt käisid FSB töötajad tema

kohta infot hankimas eksabikaasalt. Juhtumi, kus kaebajale teadmata isikud käisid teda

otsimas poja juurest, seostamine Venemaa ametivõimudega põhineb üksnes kaebaja

hinnangul. Kaebaja kinnitas ka ise vestluses PPA-le, et ta ei tea, miks ja kes teda poja juures

otsimas käis, kuid kaebaja ise oletas, et tegu võis olla politseiga ning politsei võis mh käia ka

põhjusel, et ta oli varem registreerinud enda juurde ebaseaduslikult töötajaid. Seega ei saa

väita, et kaebajat oleks poja juurest taga otsitud seoses tema poliitilise meelsuse avaldamisega.

Kaebaja selgitustest tulenevalt ei saa välistada ka seda, et teda käis poja juures otsimas tema

tööandja. Nimelt käidi teda poja juures otsimas ligi kuu enne 21.06.2023 vestluse toimumist.

Kaebaja selgitas kohtuistungil, et ta võttis töölt palgata puhkuse ning maikuus võttis temaga

ühendust tööandja, et teada saada tema tööle naasmise plaanide kohta. Seega ajalises mõttes ei

saa välistada, et kaebajat püüdis leida hoopis tema tööandja, kes soovis teada, kas ja millal

kaebaja võiks tööle naasta. Nimelt nähtub kaebaja isikuandmete ja lähisugulaste isikuandmete

ankeedist, et kaebaja ja poja elukoha aadressid kattuvad.

Ka väide, et kaebajaga seoses käisid FSB ametnikud kaebaja endise abikaasa töö juures, ei ole

usutav, kuivõrd kaebaja käitumine sellise info teadasaamise järgselt ei näita reaalse hirmu

olemasolu. Samuti jääb arusaamatuks, miks mindi kaebaja kohta infot hankima endise

abikaasa käest, kellega abielu lahutamisest on möödunud 2,5 aastat, mitte aga kaebaja

täisealistelt pojalt või tütrelt, kellega kaebaja tema enda antud teabe kohaselt elukohta jagab.

Kaebaja esitatud õe kirjaliku kinnituse kohaselt helistas talle 05.07.2023 kaebaja endine

abikaasa. Seega pidi kaebaja sellest kõnest ning asjaolust, et tema kohta soovis infot saada

FSB, saama teada juba enne 11.07.2023 otsuse tegemist. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid

selle kohta, et ta oleks püüdnud PPA-le seda infot enne otsuse tegemist edasi anda. FSB-l on

võimalik uurida isiku tausta kohta andmebaasidest, kust siis oleks tulnud välja info, et kaebaja

on ületanud Eesti-Vene piiri ning ei ole Eestist Venemaale naasnud. Seega ei pea kohus

kaebaja õe antud kirjalikku tunnistust usaldusväärseks tõendiks.

Kaebaja kaitsevajadust ei saa jaatada ka sellest, et Eestis elades lävib kaebaja aktiivselt

ukrainlaste kogukonnaga ning on neid abistanud. Tegemist on kiiduväärt tegevusega, kuid

5(10)

3-23-1723

puudub alus arvata, et Venemaa ametivõimud oleks nimetatud kaebaja tegevusest teadlikud.

Kaebaja väide, et Venemaale naasmisel võidakse teda ukrainlaste kogukonnaga lävimise eest

karistada, on oletuslik.

Eelnevast tulenevalt ei ole kaebaja senine tegevus toonud talle kaasa soovimatut tähelepanu

määral, mis viitaks, et teda võidakse poliitiliste veendumuste pärast hakata taga kiusama.

Kaebajaga seotud isiklikke asjaolusid aluseks võttes ei saa pidada tema poliitilist meelsust

selliseks, et võiks järeldada, et kaebaja asub seda päritoluriiki naastes avalikult väljendama

viisil, mis toob kaasa Venemaa julgeolekujõudude tähelepanu ja tõenäolise

kriminaalmenetluse.

Täiendava kaitse osas nõustus kohus kaevatavas haldusaktis tooduga (HKMS § 165 lg 2).

Kaebajale tehtud vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutus on õiguspärane. Et

kaebaja soovib elada Eestis, ei oma lahkumisettekirjutuse tegemisel tähtsust. Kaebus jääb

tervikuna rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. F.G palub 20.12.2023 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 20.11.2023

otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus.

Halduskohtu seisukoht kaebaja Venemaalt lahkumise vajaduse osas on ekslik. Halduskohtule

esitatud päritoluriigi teabest tuleneb, et Venemaal on pealekaebamiste alusel („Venemaa

relvajõudude diskrediteerimine“, „väärinformatsiooni levitamine“) algatatud suur hulk

haldusõigusrikkumise asju ja kriminaalasju. Kõige sagedamini satuvad kodanikud kohtu alla

ettevaatamatu kirjavahetuse pärast sotsiaalvõrgustikus. Alates sõja algusest Ukrainas on

pealekaebused muutunud massiliseks. Ajendiks võib olla eraviisiline vestlus sõjalise

erioperatsiooni kohta restoranis või supermarketis, Ukraina laulude kuulamine, fraasi „Slava

Ukraini“ väljendamine või lihtsalt Ukraina lipu valdamine. Vastutusele võidakse võtta

sõltumata isikulisest profiilist, mida kinnitavad väljaandes Sibir.Realii 10.10.2023 avaldatud

artiklid „Tomski elaniku suhtes algatati kriminaalasi sõjavastaste postituste eest“, „Venemaa

on ise juba muutunud fašistlikuks riigiks“ ja „Kuidas algatati katlakütja suhtes kriminaalasi

sõjavastaste edasipostituste eest“. Halduskohtu otsuses on viidatud päritoluriigi teavet

ebaõigesti hinnatud ja kohus on jätnud põhjendamata, miks päritoluriigi teavet ei saa

laiendada kaebajale. Kaebaja lahkus kodakondsusjärgsest riigist, kuna kartis, et ta peetakse

seal kinni poliitiliste vaadete pärast. Kaebaja isikuline profiil sarnaneb osutatud artiklites

nimetatud isikute profiiliga. Kaebaja tagakiusukartus muutus väljakannatamatuks pärast seda,

kui kaebaja kolm töökaaslast ähvardasid kaevata võimudele kaebaja peale, kui said teada, et

kaebaja on sõjavastane ega toeta Venemaa sõjategevust Ukrainas.

Kaebaja Eestis elava õe kirjalik tunnistus kinnitab, et FSB ametnikud käisid kaebaja endise

abikaasa töö juures ja uurisid, millega kaebaja tegeleb ja kus ta viibib. Kaebaja endine

abikaasa rääkis ka seda, et kaebaja Facebookist leiti mingid postitused ja tema peale kaevati.

Kaebaja selgitas halduskohtu istungil, et ta püüdis seda infot politseile edastada e-kirja ja

telefoni teel, kuid kaebaja telefon varastati 9. augustil ja ta ei saanud Eestis olles taastada oma

e-posti ega Venemaa SIM-kaarti. Kaebaja selgitas 21.06.2023 vestlusel PPA-le, et tema poja

sõnul käidi teda hiljaaegu kodust otsimas, kuid ei olnud selge, kes kaebajat otsis (võib arvata,

et otsijaks oli mõni riigiasutus, mh politsei). Halduskohtu istungil lisas kaebaja, et poja sõnul

käidi uksele koputamas, kuid poeg ust ei avanud. Mõistlikult ei saa välistada, et ukse taga

käisid FSB ametnikud.

6(10)

3-23-1723

Venemaa ametivõimud võivad olla teadlikud kaebaja tegevusest ukrainlaste vabatahtlike

punktis. Seda kinnitavad kaebaja õe kirjalik tunnistus ning MTÜ Ukraina Vilna! Facebooki

konto väljavõtted. Seetõttu on põhjendamatu halduskohtu väide, et puudub alus arvata, et

Venemaa ametivõimud oleksid sellisest kaebaja tegevusest teadlikud või see neile tulevikus

teatavaks saab. Kaebaja tegevus ukrainlaste vabatahtlike punktis võib tuua kaebajale

Venemaale naasmisel kaasa raske karistuse.

7. PPA palub 22.01.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Asjaolust, et päritoluriigi informatsioonist leidub näiteid ka madala profiiliga isikute

vastutusele võtmisest, ei tähenda, et pagulasena tuleks tunnustada iga Venemaa riigivõimude

suhtes kriitilisi vaateid omavat Venemaa kodanikku. Arvestades Venemaa elanikkonda, viitab

taoliste juhtumite meediasse jõudmine seda, et tegu on pigem haruldaste ja ebatavaliste

juhtumitega.

Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et ta lahkus päritoluriigist, kuna kartis, et ta peetakse seal

kinni poliitiliste vaadete tõttu. Kaebaja on 03.02.2023 omakäelises avalduses üldsõnaliselt

viidanud kinnipidamise ohule poliitiliste vaadete tõttu, kuid kaebajaga 17.03.2023 peetud

vestlusest ei nähtu, et Venemaalt lahkumine oleks tingitud sellest, et kaebaja tajus vahetut

ohtu endale. Ka 26.10.2023 kohtuistungil olid kaebaja selgitused Venemaalt lahkumise

põhjuste kohta pigem üldsõnalised. Mh seletas kaebaja kohtuistungil, et tal tekkis hirm alles

piiriületuse käigus. Asja materjalidest võib küll jaatada kaebaja subjektiivset hirmu, kuid

sellele puudub objektiivne kinnitus.

Vastustaja ei jaga kaebaja seisukohta, et tema veendumused on nii sügavad, et ta poleks

saanud lõpetada oma seisukohtade avalikku väljendamist Venemaa poliitilise režiimi suhtes.

Kaebaja selgitas 17.03.2023 vestlusel, et ta lõpetas Venemaal meeleavaldustel käimise, kui

inimesi hakati sanktsioneerima, ta on teinud mõningaid postitusi sotsiaalmeedias ning

märkinud meeldivana sõjavastaseid postitusi, kuid võimudepoolset reaktsiooni sellele ei

järgnenud. Halduskohtu 26.10.2023 istungil selgitas kaebaja, et tal olid postitused internetis,

kuid muid väljaastumisi ta ei teinud, kuna kartis, et ei saa enam näha oma sugulasi ning tema

väljasõitmist Venemaalt piiratakse. Halduskohus on õigesti märkinud, et kuigi kaebaja

vaadetest olid teadlikud nii kolleegid tööl kui sugulased, siis kaebust ametivõimudele ei

esitatud.

Kaebaja õe kirjalik tunnistus ei kinnita, et FSB ametnikud käisid kaebaja endise abikaasa töö

juures kaebaja kohta uurimas. See on vaid ümberjutustus väidetava telefonikõne sisust, mis

saadi kolmandate isikute kaudu. Kaebus halduskohtule on esitatud 03.08.2023, s.o enne

kaebaja telefoni vargust (09.08.2023), kuid kaebuses puuduvad viited või tõendid, et kaebaja

oleks üritanud vastavat informatsiooni PPA-le edastada enne PPA otsuse tegemist. Ka juhul,

kui kaebajal pole õnnestunud enda e-posti taastada, pole ta halduskohtu istungil ega

apellatsioonkaebuses välja toonud, millistel kuupäevadel, milliselt e-posti aadressilt ja

millisele PPA e-posti aadressile on ta üritanud infot edastada, et PPA-l oleks võimalik kaebaja

väiteid kontrollida.

Kaebaja ei saa teada, kes teda kodust otsimas käis ning on võimalik, et kaebajaga üritas

kontakti saada tema tööandja. Arusaamatu on kaebaja oletus, et FSB võis püüda kaebaja

lähedastelt uurida tema kohta ka muud infot kui seda, kas kaebaja on ületanud riigipiiri.

Kaebaja väitel teavad Venemaa ametivõimud tema tegevusest ukrainlaste vabatahtlike

punktis, kuid teisalt käivad kaebaja endiselt abikaasalt uurimas, millega kaebaja tegeleb ja kus

ta asub. Ei ole usutav, et Venemaa ametivõimudel oleks ressurssi, et jälgida kõikide

välisriikides tegutsevate Ukrainat toetavate vabatahtlike ühenduste tegevusi ning tuvastada,

millistes löövad vabatahtlikena kaasa Venemaa kodanikud.

7(10)

3-23-1723

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsust muuta ega tühistada.

9. Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta

tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest

põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi

– ning tagakiusamise ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti

peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1).

10. Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või

kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket

rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske,

et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1). Põhilisteks

inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja

keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel on eeskätt siiski

määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus

(vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13).

11. PPA tuvastas õigesti, et kaebaja ei lahkunud Venemaalt sellistel poliitilise meelsuse

avaldamisega seonduvatel asjaoludel, mille tõttu tuleks teda tunnustada pagulasena.

Ringkonnakohus ei korda selles osas vaidlustatud haldusakti põhjendusi (HKMS § 165

lg 2). Kaebaja enda sõnul olid tema Ukraina sõja vastasest meelsusest teadlikud mõned

perekonnaliikmed ja kolleegid. Samuti oli ta osalenud mõnel protestiüritusel 2012. a-l,

kuid pärast seda, kui inimesi hakati nendel kinni võtma, ta loobus neil osalemast.

Kaebaja ei ole aga viidanud eeltooduga seoses mingitele juba tekkinud rasketele

tagajärgedele, mis ületanuks tagakiusamise lävendi VRKS § 4 lg 1 tähenduses.

12. Pagulaseks tunnistamine ei eelda siiski, et rahvusvahelise kaitse taotleja peab olema

lahkunud päritoluriigist põhjendatud tagakiusamishirmu tõttu, ning samuti ei pea ta

olema päritoluriigist lahkunud ebaseaduslikult. Isik võib otsustada taotleda oma

pagulasseisundi tunnustamist ka pärast seda, kui ta on juba mõnda aega viibinud

väljaspool päritoluriiki. Rahvusvahelise kaitse andmist põhjendavad asjaolud võivad

tekkida ka pärast taotleja päritoluriigist lahkumist ja olla taotlejast sõltumatud, kuid neil

peavad olema otsesed tagajärjed taotleja olukorrale, tekitades temas põhjendatud

tagakiusamishirmu. Põhjendatud hirm tagakiusamise ees võib põhineda ka

rahvusvahelise kaitse taotleja enda tegevusel pärast päritoluriigist lahkumist. Muu

hulgas tuleb hinnata, kas tegevus, millele rahvusvahelise kaitse taotleja tugineb, on

päritoluriigis omandatud veendumuste või suundumuste väljendus ja jätkamine. N-ö

omakasupüüdlik tegevus ei tekita põhjendatud hirmu tagakiusamise ees, kui sellise

tegevuse oportunistlik iseloom on kõigile, sh päritoluriigi ametiasutustele ilmne ja isiku

tagasisaatmine ei tooks kaasa tõsiseid negatiivseid tagajärgi. Varjupaigaõigust ei tohi

kuritarvitada tagakiusamise teadliku provotseerimisega. Kui taotleja alustas poliitilise

tegevusega alles eksiilis või muutis selle oluliselt intensiivsemaks, peab ta veenvalt

põhjendama, et tema motiivid olid siirad. Taotleja ei või oma subjektiivse käitumisega

moonutada rahvusvahelise kaitse andmise tingimusi. Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole

tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele (vt Riigikohtu

12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 18).

13. Kaebaja poliitilise meelsuse avaldamine on muutunud oluliselt intensiivsemaks

pärast Venemaalt lahkumist. Kaebaja selgitustest ja tõenditest nähtub, et ta on Eestis

osalenud Venemaa riigivõimu vastastel ja Ukrainat toetaval meeleavaldusel, osaleb

aktiivselt Ukraina sõdureid toetava MTÜ tegevuses ja ta on postitanud selle kohta ka

sotsiaalmeedias. Kaebaja tegevusest (enne ja pärast Venemaalt lahkumist koostoimes)

8(10)

3-23-1723

saab järeldada, et Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised vaated ja teatud määral ka oma

meelsuse väljendamine on kaebajale omane ja püsiv. Teiselt poolt tuleb märkida, et

kaebaja poliitiline tegevus Venemaal oli vaoshoitud ning tegemist ei olnud n-ö kõrge

poliitilise profiiliga isikuga, kelle tegevus äratas Venemaa ametiasutustes huvi. Kaebaja

Facebook’i konto 03.07.2023 vaatluse aktist (dtl 119) nähtuvalt oli kaebaja pärast

24.02.2022 sõja algust teinud oma kontol 5 Ukrainat toetavat postitust ja tal oli sellel

hetkel 37 sõpra. Kaebaja saabus Eestisse viisa alusel alles 27.01.2023, s.o peaaegu aasta

pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust, ja otsest põhjust, mis ajendas kaebajat

Venemaalt just siis lahkuma, ei ole ta välja toonud. Ringkonnakohus järeldab asjas

esitatud tõenditest pigem, et kaebaja soovis lihtsalt tulla elama Eestisse, kus elavad tema

lähedased ja kus ta on üles kasvanud, kuid see ei ole aluseks isikule varjupaiga andmisel

(vt avaldus varjupaiga saamiseks, tõlge dtl 81, ja 17.03.2023 intervjuu, dtl 14). Samuti

peab ringkonnakohus tõenäoliseks, et Venemaale tagasi pöördumise korral ei oleks

kaebajale olemuslikult vajalik jätkata oma poliitilise meelsuse avaldamist nii aktiivselt

nagu Eestis.

14. Ei saa täielikult välistada, et kaebaja poliitiline tegevus Eestis on saanud Venemaa

ametiasutustele teatavaks. Tõenäoliselt ei suuda Venemaa ametivõimud jälgida kõigi

Venemaa riigivõimu vastaste inimeste tegevust, nagu ringkonnakohus on korduvalt

Venemaaga seotud rahvusvahelise kaitse asjades leidnud. Kaebaja on aga selgitanud, et

osales sõjavastasel meeleavaldusel Tallinnas Venemaa suursaatkonna ees. On võimalik,

et Venemaa suursaatkonna töötajad jälgivad, mis toimub otse nende saatkonnahoone

ees ja kes meeleavaldustel osalevad, eriti kui kogunemised ei ole väga rahvarohked.

Sellegipoolest on ringkonnakohus seisukohal, et kaebajal ei ole praegu põhjendatud

alust karta Venemaale tagasipöördumise korral tagakiusamist oma poliitilise meelsuse

tõttu. Ringkonnakohus on varem leidnud, et päritoluriigi teabe järgi võib Venemaal

tõepoolest olla haldus- või kriminaalkorras karistav igasugune tegevus, mida saab

käsitada Venemaa riigivõimu kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina toetamisena (nt

12.01.2024 otsus nr 3-23-576, p 13). Tuleb aga arvestada, et Venemaal elab ligikaudu

140 miljonit inimest, kellest paljud on Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised ja Ukrainas

toimuva sõja vastu. Kõigi selliste vaadetega inimeste karistamine ei ole Venemaa

ametiasutustele ilmselt jõukohane. Ringkonnakohus märkis 10.05.2024 otsuses nr 3-23-

1693 (p 22), et Venemaa kasutab ressursside piiratuse tõttu põhiliselt nn

hirmutamistaktikat, mille puhul dikteerib isikute vastutusele võtmist eelkõige see,

millist mõju soovitakse saavutada (nt saata hoiatav sõnum teistele sarnase profiiliga

inimestele). Sellist järeldust toetavad OVD-Info 28.06.2024 andmed poliitiliselt

motiveeritud süüdimõistmiste kohta1 ja 28.02.2024 sõjavastase liikumise tagakiusamist

käsitlev raport.2 Raportist nähtub, et kuigi sõjavastasuse alusel kinnipidamisi on alates

24.02.2022 toimunud 19 850, siis süüdistusi on esitatud ca 850 inimesele (sh enam kui

pooltel juhtudel internetis avaldatu eest). Halduskorras on sõjaväe „diskrediteerimise“

eest samal perioodil karistatud 8693 inimest.

15. Kaebaja profiil ei ole selline, et tõenäoliselt soovitaks tema kaudu saata sõnumit

teistele Venemaa kodanikele, kes kritiseerivad V. Putinit ja Venemaa alustatud sõda

Ukrainas. Kaebaja poliitiline tegevus Venemaal oli väga vaoshoitud. Asja materjalidest

ei nähtu, et kaebaja oleks Eestis MTÜ Ukraina Vilna! raames toimuva Venemaa

riigivõimuga opositsioonis oleva tegevuse eestvedaja ja liider. Kaebaja ei ole välja

toonud, et Eestis oleks tundnud konkreetselt tema vastu huvi keegi, keda saab seostada

Venemaa luureteenistustega. Nagu eespool märgitud, ei ole praegu alust arvata, et

kaebaja jätkaks Venemaal sama aktiivset poliitilist tegevust kui Eestis. Puudub teave, et

1 Vt https://en.ovdinfo.org/data-politically-motivated-criminal-prosecutions-russia

2 Vt https://en.ovdinfo.org/persecution-anti-war-movement-report-two-years-russias-full-scale-invasion-ukraine

9(10)

3-23-1723

Venemaal karistatakse ebaproportsionaalselt või kiusatakse muul viisil taga Venemaa

kodanikke selle eest, et nad on osalenud välisriigis meeleavaldustel või osalenud

Ukrainat toetava heategevusorganisatsiooni töös ja pöörduvad hiljem Venemaale tagasi.

Ei saa eitada, et kinni võidakse pidada n-ö ka täiesti tavalisi inimesi (kaebaja toodud

näited dtl 150, 169, 179 ja 182), kuid seda tõenäosust saab kaebaja puhul pidada siiski

väga väikeseks. Isegi kui kõik kaebaja faktiväited on tõesed (kaebajat on käidud taga

otsimas tema endises elukohas Peterburis ja eksabikaasa töö juures, teda ähvardab piiril

seoses Pavel Bogdanovi võimaliku pealekaebusega kõrgendatud kontroll), ei ole

kaebaja profiili arvestades kokkuvõttes piisavalt suur tõenäosus, et teda võidakse

Venemaale tagasi pöördumisel karistada riigivõimu kritiseerimise eest viisil, mis ületab

VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tagakiusamise künnise. Pelgalt Venemaa riigivõimust

erinevate poliitiliste vaadete omamine, aga ka selliste vaadete avaldamise tõttu

kinnipidamine, küsitlemine või rahaline karistus ei oleks käsitatav tagakiusamisena

VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Ka ei kvalifitseeru selleks sugulaste- või hõimlastevahelised

poliitilised eriarvamused ja omavahelised ähvardused.

16. Täiendava kaitse andmata jätmise ega lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse suhtes

pole apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitatud. Ringkonnakohus ei korda selles osas

halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).

17. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad kaebaja menetlusabiga seonduvad kulud

riigi kanda ning HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel menetlusosaliste ülejäänud

apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

18. Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)