2-21-17427/94 · Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Rajar Miller

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. november 2024, Kuressaare

Kohtuasja number

2-21-17427

Tsiviilasi

W.J-i hagi X.P, A.D ja C.P vastu testamendi tühisuse

tuvastamise, isikliku kasutusõiguse seadmise ja sundosa

29 171,50 eurot nõudes

Tsiviilasja hind

Hagihind 65 343 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: W.J (isikukood XXX), lepingulised esindajad

Y.S ja M.M

Kostjad: X.P (isikukood XXX), A.D (isikukood XXX),

C.P (isikukood XXX), kostjate lepinguline esindaja E.N

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu W.J-i loobumine elamule isikliku kasutusõiguse seadmise nõudest ja

lõpetada selle nõude osas menetlus.

2. Jätta rahuldamata W.J-i hagi X.P, A.D ja C.P vastu A A.D 3333333333 testamendi

tühisuse tuvastamise ja 29 171,50 euro suuruse sundosa nõudes.

3. Kohtuotsuse jõustumisel tühistada Pärnu Maakohtu 9. novembri 2021 määrusega

kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega keelati notar F.D-l A A.D (isikukood

xxxxxxxxxxxxx, surnud CCCCCCCCC) pärimisasjas pärimistunnistuse tõestamine

kuni tsiviilasjas nr 2-21-17427 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.

4. Jätta menetluskulud hageja kanda.

5. Rahuldada kostjate taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt.

Määrata kostjatele hüvitatavate menetluskulude rahaliseks suuruseks 9420,98 eurot

ja mõista see summa hagejalt kostjate kasuks välja.

6. Hagejal tuleb tasuda menetluskulude hüvitise tasumata osalt kostjatele otsuse

jõustumisest alates kuni kulude hüvitamiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebe kord

Kohtuotsuse peale on menetlusosalisel õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem

kui 5 kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Esitatud apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist

istungil.

Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise

taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD

Hageja nõue

1. W.J (hageja) esitas 5. novembril 2021 hagi X.P, A.D ja C.P (kostjad) vastu. 31. märtsi

2022 hagi terviktekstis täpsustatud hagi esemes soovis hageja, et kohus tuvastaks A A.D

33333333333 koostatud testamendi tühisuse vormipuuduse või alternatiivselt pärandaja

otsustusvõime puudumise tõttu testamendi koostamise hetkel või mõistaks kostjailt välja

29 171,50 euro suuruse sundosa A. A.D pärandvarast. Lisaks nõudis hageja, et kohus

kohustaks kostjaid seadma hageja kasuks A. A.D-le kuulunud kinnistule isikliku

kasutusõiguse. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda.

2. Isikliku kasutusõiguse seadmise nõudest A. A.D pärandvarasse kuuluvale kinnisasjale

hageja 3. septembri 2024 kohtuistungil loobus.

Asjaolud ja nõude põhjendus

3. Hageja esitatud asjaolude kohaselt olid hageja ja A. A.D (pärandaja) abielus 19. märtsist

2005 kuni pärandaja surmani CCCCCCCCC. Hageja sai notarilt teavituse, et A. A.D

koostas 33333333333 testamendi, millega pärandas kõik oma kinnisvara kostjatele.

Kostjad on A. A.D lapsed.

4. Hageja kahtleb, kas tunnistajate juuresolekul allkirjastatud testamendil on A. A.D allkiri,

kuna ta oli testamendi koostamise hetkel surmavalt haige. Testament koostati

33333333333 ja A. A.D suri kõigest 6 päeva hiljem. Kuupäeva testamendile ei kirjutanud

A. A.D. Hageja leiab, et testament ei vasta selliselt pärimisseaduse (PärS) § 23 lg 1

nõuetele ja on seetõttu tühine.

5. Kui testamendil on A. A.D allkiri ja kuupäeva märkimise nõuet pole rikutud on

testament tühine kuna A. A.D oli testamendi koostamise hetkel, s.o 33333333333

otsusevõimetu TsÜS § 13 lg 1 mõttes. Pärandaja oli 2019. aastal haiglas kuna tal

tuvastati mitmeid trombe, mida tuli lahustada kuni A. A.D surmani. 2020. aastal

amputeeriti A. A.D jalg. 2019. aastal kutsus kostja X.P haiglasse notari, et A. A.D saaks

testamendi koostada. Notar keeldus testamenti tõestamast, sest A. A.D oli raske

tervisliku seisundi tõttu ebaadekvaatne. Lisaks oli A. A.D alkohoolik.

6. Kui testament on kehtiv, on hagejal PärS § 104 lg 1 alusel õigus sundosale pärandist. A.

A.D jättis testamendiga pärandist ilma hageja kui seaduse järgi pärima õigustatud

abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv

ülalpidamiskohustus. Hageja ja A. A.D abielu jooksul oli perekonna ülalpidamine ning

panused jaotatud nii, et hageja teenis ainsa tööl käiva pereliikmena sissetulekut ja tema

kanda jäid kõik elamisega seotud jooksvad kulud nii toidule kui muude olmevajaduste

rahuldamiseks ning A. A.D poolt oli eluase. Kuna A. A.D ise tööl ei käinud, polnud ta

ka võimeline maksma toidu, elektri, kanalisatsiooni ega muude võimalike kulude eest.

Reeglina maksis kõik arved hageja, teatud puhkudel tegi hageja A. A.D arvelduskontole

ülekande. Juba mõnda aega enne A. A.D surma olid hageja ja A. A.D

vanaduspensionärid. Hageja varaline seisund ei võimaldanud tal end piisavalt ülal

pidada. Tal ei olnud toona ega praegu piisavalt rahalisi vahendeid kõigi oma vajaduste

rahuldamiseks, mh oma isikliku elamispinna soetamiseks. Hagejalt ei saa mõistlikult

oodata selliste vahendite hankimist. Ka A. A.D varaline seisund ei võimaldanud tal end

piisavalt ülal pidada ning selleks ei olnud tal eluajal ka vajadust, kuna abikaasade

elukorraldus oli selline, et hageja muretses toidu ja maksis jooksvad kulud. Hageja oli

viimastel eluaastatel hõivatud A. A.D eest hoolitsemisega kuna A. A.D oli jala

amputeerimise tõttu liikumisvõimetu. Kuna hageja ja A. A.D ühine elukoht alates

abiellumisest kuni A. A.D surmani oli WWWWi talu, siis ei olnud hagejal täiendava

elamispinna soetamine vajalik ega mõistlik.

7. Pärandvara hulka kuuluva kinnisvara väärtus on 233 371,93 eurot ja pärandvara väärtust

arvestades on hageja sundosa suuruseks 29 171,50 eurot.

Kostjate seisukoht

8. Kostjad hagi ei tunnista ja leiavad, et see tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Isikliku kasutusõiguse seadmise nõudest

loobumisele kostjatel 3. septembri 2024 kohtuistungil vastuväiteid polnud.

9. Kostjad on seisukohal, et A. A.D 3333333333333 testament on õiguspärane ja kehtiv.

Testament on koostatud vastavalt A. A.D avaldatud tahtele ja ta on selle isiklikult

allkirjastanud.

10. A. A.D sai 33333333333 testamendi koostamisel oma teost aru, tervisest tulenevat

takistust oma tahet avaldada tal polnud. A. A.D-le polnud määratud eestkostet ning tal ei

esinenud 3. augusti 2021 seisuga vaimuhaigust, nõrgamõistuslikkust või muud

psüühikahäiret, mille tõttu ta ei oleks suutnud kestvalt oma tegudest aru saada või neid

juhtida, mistõttu pole tema testament TsÜS § 8 lg 3 ja §10 mõttes tühine.

11. Kostjad ei nõustu, et 3333333333333 testament on tühine põhjusel, et A. A.D ei

kirjutanud sellele ise kuupäeva ja aastat. Testamendi kehtivust see ei mõjuta. Kodune

testament on PärS § 25 lg 2 järgi tühine siis, kui testamendil pole selle tegemise

kuupäeva ega aastat märgitud ning ka muul viisil pole võimalik testamendi aega

tuvastada. Testamendi tegemise aeg on teada. Hageja pole vaidlustanud, et A. A.D tegi

testamendi 33333333333, vaid üksnes selle, et ta pole kuupäeva ja aastat pole kirjutanud

testamendile isiklikult.

12. Hagejal pole õigust sundosale pärandist. Hageja ei ole A. A.D abistanud ega tema

kulusid kandnud. Hageja vastupidised väited on valed. A. A.D abistasid lapsed ja

sotsiaalteenustega Saaremaa Vallavalitsus. Hageja ei pidanud A. A.D üleval ega tema

hagejat. Hageja ja A. A.D ei elanud koos alates juulist 2009. Alates augustist 2009 töötas

hageja VXXX ja elas PXXX Hageja pole tõendanud, et ta oli A. A.D surma ajal tema

ülalpidamisel ja et tal oli tegelik abivajadus. Hageja sai enne ja ka pärast A. A.D surma

vanaduspensioni ja puudega vanaduspensioniealise inimese toetust. Hageja pole välja

toonud faktilisi asjaolusid ega tõendanud, milles tema abivajadus seisnes ning millest

lähtuvalt polnud ta võimeline elatist teenima ja end ise ülal pidama. Vanaduspensionil

viibimine elatise teenimist ei välista. Hageja on avaldanud, et tema abivajadus seisnes

selles, et talle on määratud keskmine puue. Keskmine puue elatise teenimist ei välista.

KOHTU SEISUKOHT

13. Hageja esitas kostjate vastu nõude CCCCCCCCC surnud pärandaja 3. augusti 2021

testamendi tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt pärandist sundosa nõudes. Lisaks

nõudis hageja isikliku kasutusõiguse seadmist pärandvarasse kuuluvale kinnisasjale.

14. Isikliku kasutusõiguse nõudest hageja 4. septembri 2024 kohtuistungil loobus. Kostjatel

loobumisele vastuväiteid polnud. Kohus võtab loobumise vastu ja lõpetab TsMS 421 lg 1

alusel selles nõudes menetluse.

15. Kohtul tuleb lahendada hageja nõue A. A.D testamendi tühisuse tuvastamiseks ja

alternatiivne nõue pärandist 29 171,50 euro suuruse sundosa saamiseks.

16. Hageja ja kostjad ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mille kohus loeb TsMS § 231 lg 2 ja

238 lg 1 p 1 vaidluseta tuvastatuks:

‐

A. A.D suri CCCCCCCCC.

‐

Hageja oli A. A.D abikaasa alates 19. märtsist 2005 kuni A. A.D surmani.

‐

Kostjad on A. A.D lapsed.

‐

Vaidlusalune testament koostati kahe tunnistaja juuresolekul 33333333333.

‐

Testamendi järgi on pärijateks kostjad.

‐

Testamendi tegemise aega ei kirjutanud testamendile A. A.D, vaid üks juuresviibinud

tunnistajatest.

Testamendi tühisuse tuvastamise nõue

17. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas A. A.D testament kehtib. Testamendi tühisuse

tuvastamist nõudes tugineb hageja kahele alternatiivsele alusele. Hageja leiab, et

testament on tühine: (a) kodusele testamendile pärimisseaduse (PärS) § 23 lg-s 1

sätestatud nõuete rikkumise tõttu, või (b) alternatiivselt põhjusel, et pärandaja oli

testamenti tehes TsÜS § 13 lg 1 mõttes otsusevõimetu.

18. Testamendi tühistamise nõude esitamise õigust reguleerib PärS § 88 lg

7. Säte näeb ette, et kui testamendi tegemisel esines asjaolu, mis

annab vastavalt TsÜS-ile aluse testamendi tühistamiseks, võib pärast

pärandaja surma testamendi tühistada ka isik, kes oleks õigustatud

pärima testamendi või selle osa kehtetuse korral. Hageja on pärandaja

abikaasa ja seega õigustatud kohtule nõuet esitama (PärS § 11 lg 1).

(a) Testamendi vormipuudus

19. Testamendi tühisuse aluse esimese alternatiivi (vormipuudus) osas tugineb hageja

omakorda kahele erinevale asjaolule: (a) allkiri testamendil ei ole A. A.D kirjutatud ja

(b) testamendi tegemise kuupäev ei ole A. A.D märgitud.

20. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1 kohaselt on tehing toiming või

omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje

kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on ühepoolse

tehingu tegemiseks vajalik ühe isiku tahteavaldus. PärS § 19 lg 1 näeb ette, et testament

on ühepoolne tehing, millega pärandaja teeb oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi.

Sama paragrahvi teise lõike järgi peab pärandaja tegema testamendi isiklikult. Testament

kui kindlale isikule suunamata tahteavaldus muutub TsÜS § 69 lg 1 teise lause kohaselt

kehtivaks tahte väljendamisega. Eeltoodust tulenevalt on pärandaja tahteavalduse kaudu

soovitud tagajärje saabumise esmaseks eelduseks asjaolu, et pärandaja on teinud

tahteavalduse pärandi kohta. Lisaks sätestavad PärS § 20 lg 3 ja § 23 lg 1 ning TsÜS § 78

lg 1 koduse testamendi kehtivuse eeldusena kirjaliku vorminõude, sh et pärandaja on

testamendi oma käega allkirjastanud. Testamendi tühisuse saab kohus tuvastada nt juhul,

kui pärandaja tegi oma surma puhuks pärandi kohta korraldusi, kuid ei kirjutanud

testamendile alla. Sellisel juhul oleks TsÜS § 83 lg 1 järgi testament tühine

vormipuuduse tõttu. Juhul kui pärandaja ei ole testamendi tegemiseks tahet avaldanud, ei

olegi testamenti olemas, mistõttu ei saa tuvastada selle tühisust ega seda tühistada.

Olukorras, kus kohus tuvastab, et pärandaja ei ole testamenti teinud, ei ole kohtul alust

testamendi tühisust tuvastada ega testamenti tühistada. Kui pärandaja ei ole testamendi

tegemiseks tahet avaldanud (sh allkiri testamendil on võltsitud), ei olegi testamenti

olemas (vt nt Riigikohtu 25. aprilli 2018 otsus nr 2-14-53722, p 15).

21. Hageja väide, et allkiri testamendil pole A. A.D oma, ei leidnud kohtus tõendamist.

Hageja taotlusel määras kohus allkirjale käekirjaekspertiisi ja ekspert leidis, et allkirja A.

A.D nimelt on tõenäoliselt kirjutanud A. A.D (arvamuste skaalal aste +2) ning et allkiri

jääb isiku allkirjade loomuliku varieeruvuse piiresse (dtl 1073). Ekspertiisiaktile lisatud

arvamuste skaala selgituse kohaselt tähendab arvamusel aste +2 seda, et vaidlustatud

käsikirjalise teksti/allkirja on tõenäoliselt kirjutanud võrdlusmaterjali kirjutanud isik.

Tõenäosus, et kirjutajaks on keegi teine, on väike. Hageja taotlusel kuulati kohtuistungil

tunnistajatena üle testamendi koostamisel tunnistajatena osalenud haiglatöötajad M.L ja

C.Q, kes mõlemad kirjeldasid, et testamendi koostamine käis sel viisil, et A. A.D ütles

mida kirja panna ja K M.L kirjutas öeldu üles. Mõlemad tunnistajad kinnitasid, et A. A.D

kirjutas testamendile oma allkirja ja isikukoodi (dtl 1618–1620). Eksperdi arvamus ja

tunnistajate ütlused kogumis võimaldavad kahtluseta järeldada, et allkiri testamendil on

A. A.D kirjutatud.

22. Tuvastatud asjaoludel ei vaidle pooled selle üle, et kuupäeva märkis testamendile A. A.D

asemel üks testamendi koostamise juures viibinud tunnistajatest. Tunnistaja M.L-i

kinnitusel oli see tema (dtl 618). PärS § 23 lg 1 sätestab, et testaator võib teha koduse

testamendi, millele ta kirjutab alla vähemalt kahe teovõimelise tunnistaja juuresolekul

ning milles märgib ära testamendi tegemise kuupäeva ja aasta. Kui kuupäeva on

märkinud keegi teine, mitte pärandaja, on PärS § 23 lg 1 nõuet küll rikutud kuid, see ei

too automaatselt kaasa testamendi tühisust. Kodune testament on PärS § 25 lg 2 järgi

tühine vaid juhul, kui testamendil ei ole märgitud selle tegemise kuupäeva ega aastat ning

ka muul viisil ei ole võimalik tuvastada testamendi tegemise aega (vt nt Riigikohtu 2.

detsembri 2020 otsus nr 2-17-5110, p 22). Praegusel juhul pooled ei vaidle, et A. A.D

testament on koostatud 33333333333. Fakti, et testament on koostatud sellele märgitud

kuupäeval, s.o 33333333333, kinnitasid ka tunnistajad M.L A ja C.Q (dtl 1618–1620).

Kohus leiab, et eelöeldust tulenevalt on testamendi tegemise aeg kahtlusteta teada,

mistõttu fakt, et kuupäeva märkis testamendile A. A.D asemel tunnistaja M.L ei too

kaasa A. A.D testamendi tühistust.

23. Tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamenti ei pea testaator otsast lõpuni ise

kirjutama. Sellele, et pärandaja viimase tahte kirjutas üles tunnistaja ning et seda tuleks

näha testamendi vormipuudusena, pole hageja ka tuginenud. Kostjate väitel on testament

koostatud vastavalt A. A.D poolt avaldatud tahtele ja sellele pole hageja sisuliselt vastu

vaielnud.

(b) Testaatori otsusevõimetus

24. Alternatiivselt tugineb hageja sellele, et A. A.D oli 33333333333 testamenti tehes TsÜS

§ 13 lg 1 mõttes otsusevõimetu. TsÜS § 13 lg 1 järgi on tühine tehing, mille isik tegi

vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime

õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), välja arvatud,

kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist

heaks.

25. Tuleb tõdeda, et hageja ei ole menetluse käigus suutnud üheselt mõistetavalt selgitada,

millised tervisega seotud asjaolud A. A.D adekvaatsuse testamendi tegemise ajal kahtluse

alla seavad. Kohus nendib, et hageja on jätnud ka kohtuvaidluses põhjendamata kuidas

kohtus uuritud tõendid hageja väidet A. A.D otsusevõimetuse kohta kinnitavad. Hageja

on põhjendanud oma kahtlusi A. A.D terviseseisundi osas läbivalt ja keskselt

argumentidega, et A. A.D toimetati 2019. aastal trombide tõttu haiglasse, trombe tuli

lahustada kuni tema surmani ja 2020. aastal amputeeriti A. A.D jalg. Teisena keskendub

hageja sellele, et ajal, mil A. A.D viibis 2019. aastal haiglas, keeldus notar testamenti

tõestamast, kuna A. A.D oli siis ebaadekvaatne. Lisaks on hageja toonud esile, et A. A.D

oli alkohoolik, mistõttu pole kindel mida, millal ja kui palju ta asjadest aru sai.

26. Kohus määras hageja taotlusel A. A.D postuumse kohtupsühhiaatriaekspertiisi

selgitamaks välja, kas tal esines testamendi tegemise ajal 33333333333 psüühikahäireid

ja/või kognitiivseid defitsiite, ning kui esines, siis milliseid ja kuidas need teda

mõjutasid. Ekspert A. A.D-l 33333333333 testamendi tegemise ajal psüühikahäirete või

kognitiivsete defitsiitide esinemist ei tuvastanud. Ekspert on

A. A.D

tervisedokumentidele (Tervise Infosüsteem, SA Kuressaare Haigla haiguslugu, AS Ida-

Tallinna Keskhaigla ravidokumendid), Saaremaa valla dokumentidele ja tsiviilasja

toimiku materjalidele tuginedes analüüsinud A. A.D terviseseisundit ja kognitiivset

võimekust. Eksperdiarvamuse põhjenduste kohaselt on A. A.D testament lihtne,

konkreetne ja sisult arusaadav. Eeldusel, et testament on koostatud A. A.D sõnade

kohaselt ja testamendis loetud vara sellisena eksisteerib, saab eksperdi hinnangul väita, et

A. A.D-l olid testamendi tegemise ajal täidetud kognitiivsest võimekusest tulenevad

eeldused testeerimiseks: ta sai aru, mis on testament (korraldus oma surma korral), omas

ülevaadet oma varadest (loetletud), oli teadlik oma lähedastest (lapsed) ning oli

võimeline oma soovi arusaadavalt väljendama. Uuritud materjali põhjal sedastas ekspert,

et ajavahemikus 2.–6. augustini 2021 ei ole kirjeldanud A. A.D-l mingeid vaimse

tegevuse häireid ning ka 2. augustile 2021 eelnevalt pole A. A.D-l kestvaid

psüühikahäireid kirjeldatud ega diagnoositud. Ekspert on osundanud sellelegi, et kui A.

A.D-l esinenuks põhjusest olenemata kognitiivseid häireid, ei oleks ta olnud suuteline nii

konkreetset testamenti tegema (dtl 1568–1574).

27. Kohus leiab, et eksperdi arvamus hageja väidet A. A.D otsusevõimetuse kohta kuidagi ei

kinnita. Eksperdi arvamuse kujunemine on kõigiti jälgitav ja järeldus põhjendatud.

Ühtegi etteheidet eksperdile pole hageja ka teinud. Ekspert on kajastanud aktis ka A. A.D

viibimisi haiglaravil aastail 2019 ja 2020 (nagu hageja on rõhutanud) ning analüüsinud

A. A.D seisundit haiglaravi järgselt. 6. oktoobril 2019 kukkudes saadud peatraumast

tingitud esialgsed orientatsioonihäired ja 9. oktoobril 2019 esinenud mööduv

psühhootiline episood ei jätnud eksperdi hinnangute põhjal järelikult olulist jälge.

Ekspert on toonud oma hinnangus välja, et A. A.D vaimne seisund paranes

konservatiivse raviga ning, et 2020. aasta jaanuarist elas A. A.D taas kodus, tema

kognitiivne võimekus oli piisav igapäevaseks eneseteenindamiseks, arvuti kasutamiseks

ja oma terviseteemalisteks aruteludeks. A. A.D alkoholi tarvitamise kohta on ekspert

märkinud, et seda on tervisedokumentides ja menetlusosaliste poolt mainitud, ent tervise

infosüsteemi andmetel alkoholi tarvitamisega seotud häiret A. A.D-l diagnoositud ei ole.

28. Eksperdiarvamuse kõrval saab kohus hageja kahtlust A. A.D otsusevõime kohta

kontrollida ka testamendi koostamise juures olnud tunnistajate ütluste kaudu.

Tunnistajate juuresolekul alla kirjutatud testamendi puhul on tunnistajad mõeldud PärS §

23 lg 1 ja 3 sätestatud tingimuste täitmise läbi tagama ka pärandaja teo- ja otsustuvõime

kontrolli. Tunnistajad kinnitavad 3. lõike teise lause kohaselt oma allkirjaga testamendil

mh seda, et nende arusaamise kohaselt on testaator teo- ja otsustusvõimeline. M.L-i ega

C.Q ütlustes testamendi koostamise käigu kohta ei ole viiteid, et neil olnuks põhjust A.

A.D ebaadekvaatseks pidada. C.Q ütluste kohaselt oli A. A.D teadlik, et tal polnud enam

võimalust elule. A. A.D dikteeris tunnistajale testamendi teksti ette peast. Tunnistaja

põhjendas, et kui patsient teab oma nime, isikukoodi, päeva, kuud, nädalapäeva, siis on ta

tema arusaamisel pädev. Kohtu hinnangul väärib märkimist seegi, et tunnistaja

mäletamisel oli A. A.D teadlik võimalusest tunnistajate juuresolekul testamenti teha,

kuna tema sõnul olevat palatikaaslane Tallinna haiglas testamendi niimoodi koostanud

(dtl 1618–1620).

29. Eeltoodu põhjal on kohus on seisukohal, et hageja väide A. A.D otsusevõimetusest

testamendi koostamise ajal ei ole tõenditega kinnitamist leidnud. Tõenditest järelduvalt

oli A. A.D suuteline oma tahet vabalt avaldama ning testamendi tähendust ja sisu

mõistma.

30. Kohus ei tuvastanud, et A. A.D testament oleks tühine vorminõuete järgimata jätmise

või tema otsusevõimetuse tõttu ja seega jääb hageja nõue A. A.D 3. augusti 2021

testamendi tühisuse tuvastamiseks rahuldamata.

Sundosa nõue

31. Testamendi tühisuse tuvastamisele alternatiivselt nõuab hageja A. A.D pärandvarast 29

171,50 euro suurust sundosa. Nõude õiguslikuks aluseks on PärS § 104 lg 1, mis sätestab,

et kui pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima

õigustatud alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma

hetkel perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, pärandist ilma või on

nende pärandiosi vähendanud võrreldes sellega, mille nad oleksid saanud seadusjärgse

pärimise korral, on neil õigus nõuda pärijatelt sundosa. Sundosa nõude saab seega

rahuldada, kui on täidetud järgmised eeldused: testamendi või pärimislepingu olemasolu;

seadusejärgsest pärimisõigusest ilmajätmine; alanev või ülenev sugulus või abielu;

pärandaja kehtiv ülalpidamiskohustus hageja suhtes pärandaja surma hetkel.

32. Kohus leidis eelnevalt, et A. A.D 3333333333 testament on kehtiv. Kuivõrd hageja on

pärandaja üleelanud abikaasa, oleks ta seadusejärgse pärimise korral õigustatud pärima

PärS § 11 lg 1 järgi. A. A.D jättis testamendiga kogu vara kostjatele ja hageja pärandist

ilma.

33. Pooled vaidlevad selle üle, kas A. A.D-l oli surma hetkel hageja suhtes

perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus. Abikaasa ülalpidamiskohustus

tuleneb PKS § 16 lg-st 1, milles on sätestatud abikaasade vastastikune kohustus pidada

oma töö ja varaga perekonda ülal. PKS § 16 lg 2 järgi hõlmab perekonna ülalpidamine

tegevust ja varalisi panuseid, mis on perekonna elutingimuste kohaselt vajalikud ühise

majapidamise kulude katteks ning kummagi abikaasa ja nende ülalpeetavate laste

tavapäraste ning erivajaduste rahuldamiseks.

34. Perekonnaseadusest tulenev abikaasa ülalpidamiskohustus ei tähenda automaatselt õigust

PärS § 104 lg 1 järgi sundosale. Kehtiv ülalpidamiskohustus tähendab siin eelkõige

abikaasa abivajadust, st võimetust end ise üleval pidada. Kehtiva PärS § 104 sõnastus

seab sundosa saamise eelduseks PKS-ist tuleneva kehtiva ülalpidamiskohustuse.

Varasemas sõnastuses oli sundosa saamist õigustavaks tingimuseks töövõimetus. Võttes

seisukohta varasema sõnastuse tõlgendamise kohta leidis Riigikohus, et PärS § 104

sätestatud sundosa eesmärki tuleb eelkõige otsida vajadusest tagada abivajavate

perekonnaliikmete ülalpidamine. Riigikohus selgitas, et PärS § 104 kohaldamise

eelduseks on sundosa saamisele pretendeeriva isiku võimetus endale elatist teenida ja

lisaks see, et isikul puuduvad piisavad vahendid enda elatamiseks muul viisil (vt

Riigikohtu üldkogu 22. veebruari 2005 otsus nr 3-2-1-73-04). Kohtu hinnangul saab ka

kehtiva PärS § 104 sõnastuse puhul lähtuda samast põhimõttest. Nimelt seob ka PKS §

97 lg 3 isiku õiguse ülalpidamist saada tema abivajaduse ja võimetusega end ise ülal

pidada.

35. Riigikohus on PKS §-de 15 ja 16 kohaldamisel selgitanud, et abielulises kooselus lepivad

abikaasad omavahel kokku, kes, kui suures ulatuses ja kuidas perekonna ülalpidamisse

panustab, sh ei pea abikaasad tingimata võrdselt panustama, vaid kumbki abikaasa võib

perekonna eluvajaduste rahuldamisse panustada ka oma võimete, võimaluste ja varalise

seisundi kohaselt. Eeltoodut arvestades sõltuvad perekonna, sh abikaasade elutingimused

ja ülalpidamiskulude suurus otseselt abikaasade varalisest seisundist ja omavahelistest

kokkulepetest kooselu korraldamisel ja ülalpidamiskulude suuruse kujundamisel (vt

Riigikohtu 13. märtsi 2013 otsus 3-2-1-10-13, p 13). Võimalik on abikaasade kokkulepe,

mille kohaselt hangib perekonna vajaduste rahuldamiseks vahendid üks abikaasadest, s.o

peab teist üleval. Sellisel juhul võib abivajavaks olla abikaasa, kellel senise elukorralduse

ja abikaasade kokkuleppe järgi ei ole olnud vajadust ega kohustust sissetulekut hankida.

36. Kostjad on praeguses asjas vaielnud vastu hageja abivajadusele. Ka ei pidanud kostjate

vastuväite kohaselt kumbki abikaasadest teist ülal ning aastast 2009 ei elanud hageja

koos A. A.D-ga .

37. Seega eelöeldust tulenevalt pidi hageja pärandvarast sundosa saamiseks esile tooma ja

tõendama, et ta oli A. A.D surma hetkel võimetu end ise ülal pidama või pidas A. A.D

teda ülal nende kokkuleppel. Hageja poolt kohtu ette toodud asjaoludest selliseid

järeldusi teha ei saa. Hageja tugineb sellele, et abielu ajal käis tema tööl, hankis

sissetulekut ja pidas A. A.D ülal, sest viimane polnud võimeline enda kulusid katma.

Täiendavalt tugineb hageja ka sellele et A. A.D surma ajal olid nad mõlemad

vanaduspensionärid ja kumbki neist polnud võimeline end ise ülal pidama ning teineteist

abistati vastastikku. Kohtu hinnangul tuleneb hageja enda väidetest, et pigem oli A. A.D

võimetu endale elamiseks vahendeid hankima ja abivajav (ja mitte hageja) või oli A. A.D

olukorras, milles ta polnud võimeline teisele isikule ülalpidamist andma (mis PKS § 102

lg 1 kohaselt vabastab ülalpidamiskohustusest). Hageja on tuginenud ka sellele, et tal

endal on tuvastatud keskmine puue ning seetõttu polnud ta võimeline täiendavat

sissetulekut hankima. Ka sellise väite tõendatuse korral poleks selge, milliste vahendite

arvel oleks pidanud A. A.D sel juhul hagejat ülal pidama. Kohtule arusaadavalt pooled ei

vaidle, et mõlemad abikaasad olid A. A.D surma ajal vanaduspensionärid. Juhul kui on

õige hageja väide, et tal tuli A. A.D eest hoolitseda tema liikumispuude tõttu

(amputeeritud jalg), polnud ka A. A.D eelduslikult võimeline abikaasade vajaduste

rahuldamiseks täiendavat sissetulekut hankima. Hageja väitel oli A. A.D panuseks nende

eluase (WWWWi talu) ja hagejal pole vanaduspensionärina võimalik üksi uut eluaset

üleval pidada. Kohus leiab, et ka need hageja väited on jäänud paljasõnaliseks. Hageja

pole tõendanud, et ta 20XX. aastal WWWWi talus elas, ehk teisisõnu tal oli juba nii ehk

naa teine elukoht, mis ei nõudnud A. A.D panust. Samuti ei anna ainuüksi

vanaduspensionäriks olemise fakt alust automaatseks järelduseks, et uue eluaseme üleval

pidamine oleks seetõttu problemaatiline. Lisaks märgib kohus, et eluaseme säilitamiseks

annab võimaluse PärS § 16 lg 3 isikliku kasutusõiguse seadmise nõue, millest hageja

loobus.

38. Kuna hageja pole kohtu ette toonud ega tõendanud asjaolusid, mille põhjal järeldada, et

A. A.D-l oli surma ajal hageja suhtes kehtiv ülalpidamiskohustus, pole PärS § 104 lg 1

tulenev eeldus sundosa saamiseks täidetud ja hagi jääb ka selle nõude osas rahuldamata.

39. Kokkuvõtvalt jätab kohus hagi tervikuna rahuldamata. Kohtuotsuses nimetamata tõendid

jätab kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 238 lg 5 alusel tähelepanuta, kuna

need ei oma asja lahendamisel tähtsust ega mõjuta asja tulemust.

Hagi tagamise abinõu

40. Kohus kohaldas hageja taotlusel 9. novembri 2021määrusega hagi tagamise abinõu,

millega keelas esialgse õiguskaitse korras notar F.D-l A. A.D (isikukood

xxxxxxxxxxxxx, surnud CCCCCCCCC) pärimisasjas pärimistunnistuse tõestamise kuni

käesolevas tsiviilasjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni. Hagi jääb rahuldamata ja

hagi tagamise abinõu tuleb TsMS § 386 lg 4 aluselt otsuse jõustumisel tühistada.

Menetluskulud

41. Kohus märgib vastavalt TsMS § 173 lg 1 kohtuotsuses menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel. Hageja ühest esitatud nõudest loobus ja kohus lõpetas selle nõude

osas menetluse ning ülejäänud nõuetes jäi hagi rahuldamata. TsMS § 168 lg 2 näeb ette,

et kui hageja hagist loobub kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul kui

hageja loobub seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Hageja ei

loobunud nõudest põhjusel, et see oleks rahuldatud ja seega jäävad TsMS § 168 lg 2

alusel selle nõude menetlemisega seotud kulud tema kanda. TsMS § 162 lg 1 järgi

kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna otsus on tehtud hageja

kahjuks, jäävad menetluskulud tema kanda.

42. Kostjad on esitanud 4. oktoobril 2024 menetluskulude nimekirja (dtl 1657–1662). Selle

kohaselt on kostjate menetluskuluks lepingulise esindaja tasu ja kulud kokku summas 11

096,95 eurot (käibemaksuga), sealhulgas on tasu esindaja 50,75 tunni töö eest summas

10 782,63 eurot ning 12. märtsi ja 3. septembri 2024 sõidukulu kokku 314,32 eurot.

TsMS § 177 lg 4 alusel taotlevad kostjad, et kohus märgiks menetluskulude

kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostjad kinnitavad, et

menetluskulud on kantud seoses käesoleva tsiviilasja raames kohtumenetlusega antud

õigusabiga. Hageja kostjate menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.

43. Kohus rahuldab kostjate menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt. Kostjate

lepingulise esindaja tasu hüvitamine pole kogu ulatuses põhjendatud.

44. TsMS § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse.

Menetlusosaliste esindajate kulud on kohtuvälised kulud (TsMS § 144 p 1). Kui

menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Esindajakulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega,

asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lisaks

eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu

põhjendatust ja vajalikkust.

45. Kostjate vandeadvokaadist esindaja tunnitasu on 175 eurot (lisandub käibemaks). Kohtu

hinnangul ei ületa see keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ja on mõistlik.

46. Õigusteenuse ajakulu hulka on arvestatud 50% kostjate lepingulisel esindajal

kohtuistungile sõitmiseks kulunud ajast 175-eurose tunnitasu määraga. Kohus leiab, et

hageja ei pea hüvitama kostjate lepingulise esindaja sõiduaega kostjate ja nende

lepingulise esindaja kokkulepitud tunnihinna järgi. Riigikohtu seisukoht on, et

lepingulise esindaja sõidukulude hüvitamisel tuleb alates 1. augustist 2016 analoogia

korras lähtuda justiitsministri 26. juuli 2016. a määrusega nr 16 kehtestatud advokaadile

riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korrast (vt Riigikohtu 29. septembri

2021 määrus 2-14-63261, p 12). Hüvitist sõidule kulutatud aja eest reguleerib korra § 15¹

lg 1, mille alates 8. detsembrist 2018 kehtiva redaktsiooni kohaselt makstakse riigi

õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest kokku täiendavat tasu,

arvestades ühte suunda, vastavalt advokaadibüroo kaugusele, kui riigi õigusabi osutamise

koht jääb advokaadibüroo asukohast kaugemale kui 40 kilomeetrit. Kostjate esindaja

tegevuskohaks oleva advokaadibüroo asukoha (Tallinn) õigusteenuse osutamise kohta

(Kuressaare) vahemaa on üle 201 km ja korra § 151 lg 1 p 4 järgi peab hageja seda

vahemaad arvestades hüvitama kostjatele nende esindaja õigusabi osutamise kohta

sõitmise aja eest 35 eurot. Asjas toimus kaks kohtuistungit: 12. märtsil ja 3. septembril

2024. Kostjate esindaja võttis istungitest osa ja seega on kostjate esindaja tasu sõidule

kulutatud aja eest mõlema istungi peale kokku 70 eurot (2x35 eurot). Muus osas kostjate

esindaja toimingutele ja nende ajakulu vajalikkusele ja põhjendatusele kohtul etteheiteid

pole.

47. Menetluskulude nimekirjas on märgitud 12. märtsi istungile sõitmise tasuks 700 eurot ja

3. septembri istungile sõitmise tasuks 743,75 eurot, kokku 1443,75 eurot. Kohus luges

põhjendatuks tasuks 70 eurot ja taotletud summat tuleb seega vähendada 70 eurot

ületavas osas, s.o 1373,75 võrra. Need summad on käibemaksuta. Kuna kostjad on

menetluskulude nimekirjas kinnitanud, et nad pole käibemaksukohustuslased, lisandub

vastavalt TsMS § 174 lg-s 10 sätestatule hagejalt väljamõistetavale kulule kostja

lepingulise esindaja töö eest käibemaks ja hüvitatava tasu ümberarvutus tuleb teha

käibemaksu arvestades. Taotletud summa sõidule kulutatud aja eest on 22 % suuruse

käibemaksuga 1761,38 eurot ja sõiduaja eest põhjendatud 70-eurone tasu on

käibemaksuga 85,40 eurot. Käibemaksuga summat 1761,38 tuleb seega vähendada 85,40

eurot ületavas osas, so 1675,98 euro võrra. Kostjate taotletud käibemaksuga esindaja tasu

summat 10 782,63 vähendab kohus seega 1675,98 euro võrra ja hagejal tuleb kostjatele

hüvitada nende lepingulise esindaja tasu 9106,66 eurot.

48. Kostjate taotluse esindaja sõidukulude hüvitamiseks kohus rahuldab taotletud ulatuses

314,32 eurot. Kostjate esindaja sõidukulu (2x130,44 eurot) arvestus järgib eelviidatud

Riigikohtu lahendis 2-14-63261 väljendatud seisukohta ning korra § 17 lg-S 2 sätestatud

kulu hüvitamise määra 0,3 eurot kilomeetri kohta. Praamipiletite kulu (2x26,72) on

samuti vajalik ja tuleb kostjatele hüvitada. Kulud kandnud advokaadibüroo on

käibemaksukohustuslane, kuluarvestusele pole eelduslikult sel põhjusel käibemaksu

lisamist taotletud ja kohus seda ise ei ka lisa.

49. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kostjatele hüvitatavate menetluskulude rahaliseks

suuruses 9106,66 eurot + 314,32 eurot, s.o kokku 9420,98 eurot.

50. Kostjate taotlusel märgib kohus, et hagejal tuleb tasuda kostjatele välja mõistetud

menetluskulude hüvitise tasumata osalt määruse jõustumisest kuni menetluskulude

hüvitise tasumiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras (TsMS §

177 lg 4).

51. Kuna kohus jättis menetluskulud hageja kanda, siis ei pea kohus vajalikuks analüüsida

hageja enda menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust.

52. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust

saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise

peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid

kandma kohustatud isik, kui kaebuse vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot (TsMS § 178 lg 2). Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud

kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

kohtunik