3-24-275/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.11.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-24-275

Haldusasi

Xi kaebus Vabariigi Valitsuse 30.11.2023 korralduse nr 281

„Eesti kodakondsuse andmisest keeldumine“ tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, volitatud esindaja Irina Solovjova

Vastustaja – Vabariigi Valitsus (siseministri kaudu),

volitatud esindaja Kertu Nurmsalu

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 18.12.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse

14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates

või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel

korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) taotluse Eesti Vabariigi kodakondsuse

saamiseks kodakondsuse seaduse (KodS) § 6 alusel, mille PPA võttis menetlusse 25.05.2023.

Kaebaja kodakondsus on määratlemata ja tal ei ole õigust sünnijärgsele kodakondsusele.

Menetluse käigus tuvastati, et kaebaja on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlikult

toimepandud kuritegude eest ja aastatel 2010–2020 on ta toime pannud 12 väärtegu. Kaebaja

karistatus on kustunud.

PPA teavitas kaebajat, et neist asjaoludest lähtudes võidakse talle Eesti kodakondsuse

andmisest keelduda. Selgitati, et lõpliku otsuse Eesti kodakondsuse andmise või andmisest

3-24-275

keeldumise kohta teeb Vabariigi Valitsus. Kaebajale talle anti võimalus esitada oma arvamus

ja vastuväited.

Kaebaja esitas 10.08.2023 vastuse, paludes anda endale Eesti kodakondsus, kuna ta on Eestis

sündinud ning eksamid sooritanud, tal on olnud küll rikkumisi, kuid ta on karistuse kandnud,

läbinud sotsiaalprogrammi, käinud psühholoogi juures ning see aitas teda. Kaebaja märkis ka,

et tal on pere, kes teda alati toetab, ning lubas enam Eesti seadusi mitte rikkuda.

2. Vabariigi Valitsus keeldus 30.11.2023 korraldusega nr 281 Eesti kodakondusse

andmisest kaebajale. Korralduse põhjendused olid järgmised.

1)

Menetluse käigus tuvastati, et Xi on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlikult

toimepandud kuritegude eest:

a.

12.01.2009 tunnistati ta süüdi karistusseadustiku (KarS) § 424 (mootorsõiduki

juhtimine joobeseisundis) alusel selle eest, et ta juhtis mootorsõidukit, olles

joobeseisundis, karistuseks mõisteti 28 päeva pikkune tingimisi vangistus ühe aasta

ja kuue kuu pikkuse katseajaga. Lisakaristusena võeti temalt 3 kuuks ära

mootorsõiduki juhtimise õigus.

b. 22.02.2011 tunnistati ta süüdi KarS § 199 (vargus) lg 2 p 8 alusel selle eest, et ta

tungis ukseklaasi lõhkumise teel kauplusesse, kust varastas 44 pudelit alkoholi,

tekitades kannatanule kahju kokku 8662 Eesti krooni väärtuses, karistuseks

mõisteti 176 tundi üldkasulikku tööd. X sooritas üldkasuliku töö 26.02.2013.

c.

13.01.2014 tunnistati ta süüdi KarS § 424 (mootorsõiduki juhtimine

joobeseisundis) alusel selle eest, et ta juhtis mootorsõidukit, olles alkoholijoobes,

lõplikuks karistuseks mõisteti 3 kuu ja 27 päeva pikkune tingimisi vangistus ühe

aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga. Karistus pöörati 05.11.2014 määrusega

täitmisele, kuna X ei täitnud katseajale määratud kontrollnõudeid.

d. 12.12.2016 tunnistati ta süüdi KarS § 4231 (sõiduki süstemaatiline juhtimine

juhtimisõiguseta isiku poolt) ja § 424 (mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis)

alusel selle eest, et ta juhtis mootorsõidukit, omamata juhtimisõigust ning olles nii

alkoholi- kui ka narkojoobes, lõplikuks karistuseks mõisteti 1 kuu pikkune

vangistus koheseks ärakandmiseks ning 4 kuu ja 28 päeva pikkune tingimisi

vangistus kolme aasta pikkuse katseajaga.

2)

Aastatel 2010–2020 on ta toime pannud 12 väärtegu, teda on karistatud 6 korral

liiklusseaduses (LS), 3 korral KarS-s, ühel korral liikluskindlustuse seaduses, ühel korral

ühistranspordiseaduses, ühel korral tubakaseaduses ja ühel korral hädaolukorra seaduses

sätestatud väärtegude toimepanemise eest:

a.

07.04.2010 KarS § 218 (varavastane süütegu väheväärtusliku asja ja varalise

õiguse vastu) lg 1 alusel 115,04 euro suuruse rahatrahviga, mille isik tasus

06.01.2014.

b. 31.05.2010 KarS § 262 (avaliku korra rikkumine) alusel 115,04 euro suuruse

rahatrahviga, mille isik tasus 09.05.2014.

c.

17.11.2013 ühistranspordiseaduse § 547 (sõit sõiduõigust tõendava dokumendita ja

taksosõidutasu maksmisest keeldumine) lg 1 alusel 16 euro suuruse rahatrahviga,

mille isik tasus 09.07.2014.

2(14)

3-24-275

d. 17.12.2013 LS § 201 (mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine

juhtimisõiguseta isiku poolt) lg 2, § 224 (mootorsõiduki, maastikusõiduki või

trammi juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades) lg 2 ja § 227

(mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamine) lg 3 alusel 1200 euro

suuruse rahatrahviga, mille isik tasus 24.07.2017.

e.

20.05.2014 tubakaseaduse § 49 (suitsetamine selleks keelatud kohas) alusel 36

euro suuruse rahatrahviga, mille isik tasus 21.06.2016.

f.

16.09.2014 LS § 224 (mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine

lubatud alkoholi piirmäära ületades) lg 2 alusel 15 pikkuse arestiga, mille isik

kandis 28.02.2015.

g. 19.02.2015 LS § 201 (mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine

juhtimisõiguseta isiku poolt) lg 2 ja § 224 (mootorsõiduki, maastikusõiduki või

trammi juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades) lg 2 alusel 1200 euro

suuruse rahatrahviga, mille isik tasus 10.05.2018.

h. 16.04.2015 LS § 201 (mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine

juhtimisõiguseta isiku poolt) lg 2 alusel 20 pikkuse arestiga, mille isik kandis

05.05.2015.

i.

22.05.2015 KarS § 218 (varavastane süütegu väheväärtusliku asja ja varalise

õiguse vastu) lg 1 alusel 80 euro suuruse rahatrahviga, mille isik tasus 10.11.2015.

j.

16.11.2015 liikluskindlustuse seaduse § 81 (liikluskindlustuseta sõiduki juhtimine),

LS § 201 (mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimine juhtimisõiguseta

isiku poolt) lg 2, § 203 (registreerimata või ümberregistreerimata mootorsõiduki

või maastikusõiduki juhtimine), § 207 (tehnonõuetele vastavuse kontrolli

mitteläbinud mootorsõiduki või trammi juhtimine) ja § 224 (mootorsõiduki,

maastikusõiduki või trammi juhtimine lubatud alkoholi piirmäära ületades) lg 2

alusel 1200 euro suuruse rahatrahviga, mille isik tasus 08.09.2017.

k. 03.11.2016 LS § 202 (mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi

juhtimisõiguseta isiku mootorsõidukit või trammi juhtima lubamine) lg 1 ja § 225

(joobes isiku mootorsõidukit, maastikusõidukit või trammi juhtima lubamine või

talle juhtimise üleandmine) lg 1 alusel 400 euro suuruse rahatrahviga, mille isik

tasus 08.02.2018.

l.

19.06.2020 hädaolukorra seaduse § 51 (eriolukorra ajal kehtestatud nõuete

rikkumine) lg 1 alusel 120 euro suuruse rahatrahviga, mille isik tasus 05.02.2021.

3)

Lisaks karistusregistrisse kantud väärtegudele on Xile 29.07.2019 määratud

lühimenetluse korras mõjutustrahv turvavöö kinnitamata jätmise eest.

4)

Korduvalt kriminaalkorras karistatud isikule saab Eesti kodakondsuse anda üksnes KodS

§ 21 lg 11 alusel, st võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut.

Karistusregistri seaduse § 5 lg 1 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik

tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete

kustutamiseni; lg 2 p 1 kohaselt on registrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel õiguslik

tähendus mh KodS-s sätestatud menetluste läbiviimisel isiku karistatuse ja kuriteo korduvuse

arvestamisel.

3(14)

3-24-275

5)

Xi karistatud kuritegude toimepanemise eest on kustunud, karistusandmed kanti

karistusregistri arhiivi 12.12.2022. Kõigi väärteokaristuste andmed on kantud karistusregistri

arhiivi. Arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus kodakondsuse erandina andmise

menetluse läbiviimisel.

6)

Välismaalase põhiõiguste hulka ei kuulu Eesti kodakondsuse saamine. Millistele isikutele

ja millistel tingimustel kodakondsus antakse, on riigi suveräänne otsus. Kuna kodakondsusega

kaasnevad teatavad eesõigused, mida riik saab isikule anda, on riik kehtestanud selle andmisel

kohustuse kontrollida kodakondsust taotleva isiku õiguskuulekust ja seaduste täitmist.

Seejuures on seadusandja sätestanud, et isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud

tahtlike kuritegude toimepanemise eest, kodakondsust ei anta, v.a erandkorras. Erandi

tegemiseks peavad kõnealused kuriteod võimaldama erandi tegemist ning kodakondsuse

taotleja näitama selgelt oma soovi käituda Eesti riigis õiguskuulekalt.

7)

Erandi eesmärk on tagada proportsionaalse otsuse tegemine. Erandina Eesti

kodakondsuse andmisel tuleb arvestada kuriteo toimepanemise asjaolusid ning süüdlase isikut.

X on toime pannud 4 kuritegu. Ühel korral pani ta toime varguse ja 3 korral juhtis

mootorsõidukit joobeseisundis, kusjuures viimasel korral puudus tal juhtimisõigus ning

tuvastati nii alkoholi- kui ka narkojoove. Sõiduki juhtimine joobeseisundis on üks raskemaid

liiklusrikkumisi ja tegemist on ohtliku süüteoga, kuna joobeseisundis seab juht reaalsesse ohtu

nii iseenda kui ka kaasliiklejate elu, tervise ja vara. Xi ükskõikset suhtumist temale määratud

karistustesse näitab asjaolu, et talle 2014. a määratud kriminaalkaristus pöörati täitmisele,

kuna ta rikkus katseaja kontrollnõudeid. Ka see ei suunanud Xi õiguskuulekalt käituma, sest

pärast karistuse ärakandmist pani ta toime veel ühe kuriteo. Xi on ka väärteokorras korduvalt

karistatud erinevate liiklusrikkumiste eest. Ta on 4 korral juhtinud sõidukit joobeseisundis,

neljal korral juhtinud mootorsõidukit, omamata juhtimisõigust, ühel korral on ta ületanud

lubatud sõidukiirust, juhtides sõidukit asulasisesel teel kiirusega üle 100 km/h. Teda on ühel

korral väärteokorras karistatud ka selle eest, et mootorsõiduki kasutajana lubas ta sõidukit

juhtima juhtimisõiguseta ja joobeseisundis isiku. Seega aitas ta kaasa sellele, et teine isik

paneks toime ohtlikke liiklusrikkumisi. Xi toimepandud samaliigiliste süütegude arv viitab

sellele, et tegemist ei ole juhuslike rikkumistega, ning oma tegevusega seadis ta korduvalt

ohtu nii iseenda kui ka teiste liiklejate elu, tervise ja vara.

8)

Xi arvamuses toodud asjaolud, et ta on Eestis sündinud ja sooritanud Eesti kodakondsuse

saamiseks vajalikud eksamid ning ta on süütegude eest karistuse kandnud, ei õigusta

toimepandud süütegusid. Kodakondsuse saamine ei ole isiku põhiõigus, vaid privileeg, ning

kodakondsuse saamise piirangu õigustatus tuleneb Eesti rahva julgeoleku, tervise ja avaliku

korra kaitsmise vajadusest. Korduvate rikkumistega on X näidanud oma ükskõiksust teiste

inimeste elu, tervise ja vara ning kehtestatud reeglite vastu. Ta pani viimase kuriteo toime 8 a

tagasi, kuid tema kriminaalkaristuste kustumisest on möödas vähem kui üks aasta, mis

Vabariigi Valitsuse hinnangul ei ole piisav, et olla kindel, et X on oma seadusvastasest

käitumisest õppust võtnud ning näitab oma selget soovi käituda lojaalselt ja õiguskuulekalt.

Pärast viimase kuriteo toimepanemist on Xi kahel korral karistatud väärteokorras ning ühel

korral lühimenetluse korras mõjutustrahviga. Arvestades Xi toimepandud süütegude laadi ja

rohkust, soovib Vabariigi Valitsus tema õiguskuulekuses veenduda pikema aja jooksul. Seega

on praegu kodakondsuse andmisest keeldumine proportsionaalne ja põhjendatud, mistõttu

sellest keeldutakse KodS § 21 lg 1 p-st 4 ja lg-st 11 lähtudes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4(14)

3-24-275

1. X esitas 30.01.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsuse

30.11.2023 korralduse nr 281 tühistamiseks (täiendavad seisukohad 01.11.2024).

Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

1)

Vastustaja on arvestanud kaebaja varasemaid õigusrikkumisi (negatiivsed asjaolud),

refereeritakse kaebaja õigusrikkumisi. Täielikult on arvestamata kaebaja jõupingutused,

asumaks õiguskuulekale käitumisele. Arvestamata on jäetud kaebaja positiivselt sooritatud

kodakondsuse eksami tulemused ning õiguskuuleka käitumise alates aastast 2020 (positiivsed

asjaolud). See tõi kaasa kaebajale kahjuliku haldusakti tegemise. Isegi kui leiti, et positiivsed

asjaolud ei kaalu üles negatiivseid, oleks pidanud seda põhjendama. Korralduse andmisel on

tehtud nii ulatuslikud kaalumisvead, et korraldus tuleb tühistada ja vastustajal kaalumisel

arvestada ka positiivseid asjaolusid. Vastustaja ei ole reaalselt süvenenud kaebaja taotlusesse.

Seda tõendab copy-paste meetodi kasutamisest 14.03.2024 menetlusdokumenti sisse jäänud

viga, mis näitab, et täitevvõim pole konkreetse asjaga tegelenud ja pole seega ka

kaalutlusõigust sisuliselt teostanud. Kasutatud on varasemalt olemas olnud argumente.

Identseid põhjendusi on esitatud paljudes haldusasjades, kusjuures varasemas asjas on

halduskohus vastustaja tähelepanu juhtinud asjaolule, et korduvad põhjendused ei ole enam

veenvad. Vastustaja keeldub rutiinselt, kuigi iga kodakondsuse taotlus on eriline ja tegu on

kaebaja elu mõjutava küsimusega.

2)

Kaebaja ei proovigi õigustada enda toimepandud õigusrikkumisi, kuid leiab, et on

rikkumiste eest määratud karistused kandnud, ehk oma „võla“ ühiskonnale tasunud. Kaebaja

on asunud elama õiguskuulekat elu ning panustab positiivselt ühiskonda. Vastustaja leiab, et

tal on õigus kaebajat täiendavalt karistada minevikus toimepandud õigusrikkumiste eest.

Millal vastustaja arvates kaebaja minevikus toimepandud rikkumised oleksid õigustatavad ega

oleks kodakondsuse saamise takistuseks, korralduse tekstist ei selgu.

3)

Vastustaja tuginemine vajadusele kaitsta rahva julgeolekut, tervist ja avalikku korda on

mugav ettekääne, mis samas demonstreerib, et vastustaja ei ole võtnud arvesse kõiki olulisi

asjaolusid. Vastustaja on jätnud tähelepanuta, et kaebaja on Eestis elanud terve oma elu ning

viibib igapäevaselt just selles keskkonnas, millele ta vastustaja arvates kujutab nii suurt ohtu,

et avaliku huvi kaitseks tuleb kodakondsuse andmisest keelduda. Kuidas kodakondsuse

andmisest keeldumine võimaldab kaitsta rahva julgeolekut, tervist ja avalikku korda,

vastustaja põhjendustest ei selgu.

4)

Vastustaja arvates ei saa olla kindel, et kaebaja on asunud elama õiguskuulekat elu, ent

seda, kui palju aastaid viimasest kuriteost peaks mööduma, et see oleks piisav, korraldusest ei

selgu. Seadusandja on nt leidnud, et füüsilise isiku pankroti- ja kohustustest vabastamise

menetlus peaks kestma 3 kuni 4 aastat. Seejärel on oma kohustusi hoolsalt täitnud võlgnikul

võimalus täitmata jäänud kohustustest vabaneda, st võlgnevused kustutatakse ehk riik annab

võlad „andeks“. Kohustustest vabastamise mõte on anda isikule võimalus uueks sotsiaalseks

alguseks ja normaalseks eluks. Miks vastustaja leiab, et kaks korda pikem aeg ei ole piisav

kaebaja õiguskuulekuse hindamiseks, korraldusest ei selgu. Karistusõiguses arvestatakse

samuti isiku varasemat karistatust nt ennetähtaegse vabastamise otsustamisel, kuid Riigikohus

on selgitanud, et mida kaugemale ajalukku varasemad rikkumised jäävad, seda vähemtähtsaks

asjaolu muutub uue otsuse tegemisel (RKKKo 1-15-1446, p 18). Vastustaja on viidanud

korduvate liiklussüütegude kui eriti raskete süütegude toimepanemisele, kuid oleks võinud

märgata trendi, et kaebajat pole nende eest karistatud juba 8 aastat. 8 aastat on rohkem kui

piisavalt pikk aeg. Väärteokaristus aastast 2020 ei ole liiklussüütegu, vaid eksimus valitsuse

korraldusega kehtestatud koroonapiirangute vastu. Viimaste täielikus õiguspärasuses puudub

juristkonnas üksmeel, seega sellele karistusele tuginemine on ebaproportsionaalne.

5(14)

3-24-275

5)

Vastustaja viib ellu täidesaatvat riigivõimu. Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm ja

prioriteedid on väljendatud koalitsioonileppes, mis on avaldatud valitsuse veebilehel.

Koalitsioonilepe ei ole seadusjõuline akt, kuid seda saab võtta aluseks õiguse tõlgendamisel

olukorras, kus täitevvõim peab rakendama kaalutlusõigust (TalHK 3-22-1471, p 17.2).

Koalitsioonileppe alajaotises Justiitsküsimused on p 22, milles deklareeritakse eesmärgina

KodS muutmine selliselt, et võimaldada Eestis sündinud alaealistel lastel, kelle vanemad või

vanem ei ole Eesti kodanikud, saada sünnijärgsele kodakondsusele lisaks ka Eesti

kodakondsus naturalisatsiooni korras juhul, kui nende vanemad või last üksi kasvatav vanem

on Eestis püsivalt elanud enne 20.08.1991. Selles punktis on väljendatud vastustaja tahe

vähendada kodakondsuseta isikute arvu ning soodustada isikutel Eesti kodakondsuse saamist.

Vastustaja otsus keelduda kaebajale kodakondsuse andmisest on vastuolus vastustaja enda

poolt koalitsioonileppes deklareeritud eesmärgiga.

6)

Ka Siseministeerium on deklareerinud, et eesmärgiks kodakondsuspoliitika valdkonnas

on (1) tasakaalustatud kodakondsuspoliitika, mis lähtub põhiseadusest ning rahvusvahelise

õiguse üldtunnustatud põhimõtetest ja tagab rahvusriigi säilimise ning avaliku korra ja riigi

julgeoleku, (2) Eesti kodakondsuse taotlemise ja saamise huvi ning valmiduse suurendamine

ja kodanikustaatuse väärtustamine, (3) väärtuspõhiste lähenemiste kujundamine eri

ametkondade koostöös, mis toetavad eri keele- ja kultuuriruumist pärit inimestel Eesti

riigiidentiteedi ja demokraatlike väärtuste, sh Eesti kodakondsuse, omandamist. Kaebaja on

selgitanud, et ta on Eestis elanud terve oma elu, mistõttu ei ole võimalik veenvalt väita, et

kodakondsuse andmisest keeldumisega kaitseb vastustaja eesmärki nr 1. Kaebaja on

tõendanud enda huvi ja soovi saada Eesti kodakondsus – see on tõendatud kodakondsuse

eksami sooritamisega, seega on täidetud ka eesmärgid nr 2 ja 3. Kuivõrd kaebaja on teinud ja

tõendanud enda jõupingutused kodakondsuse saamiseks, mis ühilduvad vastustaja avalikult

deklareeritud eesmärkidega, on keeldumine kodakondsuse andmisest trafaretsele

argumentatsioonile tuginedes vastuolus õiguspärase ootuse põhimõttega. Õiguspärane ootus

saab tugineda lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta (3-3-1-79-09, p 15).

Kaebaja teab, et tal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et kui ta kodakondsuse eksami

sooritab, siis talle garanteeritult kodakondsus antakse, kuid tal tekkis õiguspärane ootus

haldusmenetlusele, kus ka negatiivne otsus oleks põhjendatud ja oleks võimalik aru saada,

miks haldusorgan sellisele järeldusele jõudis.

7)

Keeldumine ei ole proportsionaalne. Vastustaja eesmärk on Eesti rahva julgeoleku,

tervise ja avaliku korra kaitse, kuid eesmärk ei ole saavutatav kõnesoleva haldusakti

andmisega, sest kaebaja ei kujuta ühiskonnale ohtu, vaid viibib selles samas ühiskonnas alates

sündimisest. Vastustaja ei ole arvestanud olulisi asjaolusid, vaid on piirdunud varasematele

õigusrikkumistele viitamisega ja leidnud, et kuivõrd tal on kaalutlusõigus haldusakti andmisel

KodS § 21 lg 11 alusel, on tal võimalik teha keelduv otsus, jättes muud asjaolud (positiivsed

asjaolud) arvestamata. Vastustaja ei ole selgitanud, mis on see negatiivne tagajärg mille

saabumist on võimalik ära hoida kaebajale kodakondsuse andmisest keeldumisega.

Halduskohus on varasemalt selgitanud, et kantud karistus ei tohi isikut saata läbi elu. Kaebaja

õiguskuulekuses pole põhjust kahelda, seega ei saa ta olla ühiskonnale ohtlik. Kaebaja on

demonstreerinud enda lojaalsust riigile, vastasel juhul poleks ta ette võtnud pingutust

kodakondsuse eksami läbimiseks ja tal puuduks ka motivatsioon pidada käesolevat vaidlust.

2. Vabariigi Valitsus palub vastuses jätta kaebus rahuldamata (täiendavad

seisukohad 11.11.2024), leides järgmist.

1)

Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kaebaja suhtes on tuvastatud KodS § 21 lg 1 p-s 4 nimetatud

asjaolud. Seadusandja on kriminaalkorras korduvalt tahtlike kuritegude toimepanemise eest

karistatud isikule Eesti kodakondsuse erandina andmisel sätestanud tingimuse, et kõnealuste

6(14)

3-24-275

kuritegude asjaolud peavad võimaldama erandi tegemist ning kodakondsuse taotleja näitama

selget soovi käituda lojaalselt ning õiguskuulekalt. Seadus ega kohtupraktika ei täpsusta,

kuidas tuleb KodS § 21 lg 11 kohaldamisel sisustada määratlemata õigusmõistet „süüdlase

isik“. Senise halduspraktika kohaselt arvestab vastustaja kodakondsuse erandina andmise

kaalumisel toimepandud süütegude iseloomu, ohtlikkust ja asjaolusid (sh hinnatakse, kas

tegemist on isikuvastaste või varavastaste süütegudega, kas õigusrikkumised kujutavad ohtu

avalikule korrale või teiste isikute elule ja tervisele), süüteo toimepanemise aega,

toimepandud kuritegude ja väärtegude arvu, karistuse kustumise aega, süütegude

toimepanemise sagedust ja dünaamikat, määratud karistuste täitmist, isiku seadusevastase

käitumise süstemaatilisust või järjepidevust/korduvust ja muud asjassepuutuvat. Üks

järeldustest, mida PPA, Siseministeerium ja Vabariigi Valitsus määratlemata õigusmõiste

„süüdlase isik“ määratlemisel teevad, on järeldus, kas isik on oma minevikust õppust võtnud

ning asunud elama õiguskuulekat elu. Õiguskuulekust saab hinnata mh selle järgi, kas isikul

on karistusandmeid karistusregistris, aga samuti, kas PPA-l on muud teavet isiku käitumise

kohta

2)

KodS § 21 lg 1 p 4 lauseosa „keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike

kuritegude eest“ sõnastus ei sea ajalisi piire, millal on kuriteod toime pandud. See, et

Vabariigi Valitsus kodakondsuse andmisel peab arvesse võtma isiku minevikus toime pandud

kuritegusid, tuleneb ka karistusregistri seadusest. Karistusregistri seaduse § 20 lg 1 p 4

kohaselt on õigus saada registri arhiivis asuvaid andmeid Vabariigi Valitsusel,

Siseministeeriumil, politseiasutusel ning Kaitsepolitseiametil mh KodS-s sätestatud menetluse

läbiviimiseks. Kodakondsuse taotluse üle otsustamisel on õige tugineda sellele, et mida

rangem on olnud mõistetud karistus, seda raskem on olnud ka kuritegu ning seda pikem on

aeg, mil karistusanded peavad olema kantud karistusregistri arhiivi. Taotluse menetlemise ajal

tutvutakse ka kohtuotsusega, mitte ei tugineta ainult karistusregistri andmetele.

3)

Üheks kodakondsuse andmise kriteeriumiks on vastustaja seadnud ajalise piiri – kui kaua

on möödunud kuritegude toimepanemise andmete karistusregistri arhiivi kandmisest. Sellist

halduspraktikat on ka kohtud hinnanud ning vastustaja sellist tegevust on peetud

õiguspäraseks. Nii näiteks Tallinna Ringkonnakohtu 05.06.2020 otsuses nr 3-19-1747 on

toodud: „Vaidlustatud otsus põhineb vastustaja arusaamal, et mida raskemaid kuritegusid on

erandina kodakondsust taotlev isik varem toime pannud, seda kauem tuleb tal pärast

karistatuse kustumist oma õiguskuulekust demonstreerida. Selline lähenemine ei ole

ringkonnakohtu hinnangul õigusvastane. Kuigi seadus ei sätesta erandina kodakondsuse

andmisel tähtaega, mille jooksul taotleja õiguskuulekust hinnata, ei saa pidada õigusvastaseks

sedagi, kui vastustaja lähtub enda kujundatud halduspraktikast.“ Et kodakondsuse andmist

erandina kohaldada võimalikult ühetaoliselt, lähtub vastustaja kujunenud halduspraktikast,

mis on leitav nii Siseministeeriumi kodulehelt kui ka PPA kodulehelt (kodakondsuse erandina

andmise praktika). Ka kohtupraktika järgi on karistatusest möödunud aja arvesse võtmine

kodakondsuse andmise erandi üle otsustamisel asjakohane.

4)

Seadusandja on algselt leidnud, et korduvalt karistatud isikud ei peaks üldse

kodakondsust saama, sest 1995. a jõustunud seadus sellist võimalust ette ei näinud. KodS § 21

lg 11 erandi tegemise võimalus lisandus kodakondsuse seadusesse alles 2006. a-l (Riigikogu

eelnõu 883 SE I). Kui seadusandja soov oleks olnud, et kõik kriminaalkorras korduvalt

karistatud isikud saaksid karistuste kustudes kodakondsuse, oleks seaduses see niimoodi

sätestatud. Seadusandja tahe on olnud, et üldjuhul kriminaalkorras korduvalt karistatud isikud

kodakondsust ei saa, vaid see antaksegi erandina ainult neile, kelle kuritegude asjaolud ja

(süüdlase) isik seda võimaldavad. Eesti kodakondsuse andmisel erandi tegemiseks tuleb

arvesse võtta mõlemat asjaolu – isegi kui toimepandud kuriteod võimaldaksid erandi tegemist,

võib takistuseks saada süüdlase käitumine või vastupidi. Seadusandja on näinud ette mõlema

7(14)

3-24-275

tingimuse hindamist, aga hinnata saab alles siis, kui isiku karistatus on kustunud. Ehkki

kaebaja karistatus korduvalt toimepandud kuritegude eest on kustunud, hindas Vabariigi

Valitsus lisaks süüdlase kuritegudele ka süüdlase isikut, hinnates kaebaja kõikide süütegude

(st kuriteod, väärteod) laadi ja korduvust. Süüdlase isikut arvesse võttes hindab vastustaja

isiku seadusekuulekust ja tema erinevaid süütegusid ning nende asjaolusid, aga ka

toimepanemise aega, st ka seda, kui palju aega on möödunud süütegude toimepanemisest ja

kodakondsuse andmise taotluse suhtes otsuse tegemisest.

5)

Kui kodakondsuse andmisest keeldumise tingib asjaolu, et isikut on korduvalt karistatud

tahtlikult toime pandud kuritegude eest, näitab erandi tegemise võimatust (lisaks toimepandud

kuritegudele) see, et isik ei ole olnud peale karistuse ärakandmist õiguskuulekas. Kaebaja on

uusi õigusrikkumisi toime pannud nii kuriteo eest mõistetud karistuse kandmise ajal kui pärast

mõistetud karistuse ärakandmist. Väärteod ei ole üldjuhul sellised, mis iseenesest tooksid

kaasa ilmtingimata kodakondsuse andmisest keeldumise, vaid need ilmestavad isiku

käitumist. Väärtegude toimepanemine ei ole olnud aluseks kodakondsuse andmisest

keeldumisel, küll aga on üheks teguriks erandi mittekohaldamisel, sest need ilmestavad

süüdlase isikut. Süütegude toimepanemine, sh väärtegude toimepanemine, ei ole tavapärane

käitumine.

Kuivõrd kodakondsus on pikaajaline suhe isiku ja riigi vahel ning riigile tekivad teatud

kohustused, on põhjendatud, kui riik hindab selle isiku käitumist, kes kodakondsust soovib.

Kodakondsusega seonduvad spetsiifilised õigused, mida riik peab kodanikule tagama, on nt

õigus olla kaitstud väljasaatmise eest, õigus riigi kaitsele välisriikides, õigus riigi abile,

hääleõigus Riigikogu valimistel ja rahvahääletustel jms. Riigil on seetõttu õigus otsustada

kodakondsuse saamise tingimused, sh nõuda, et kodakondsuse taotleja on enne kodakondsuse

saamist olnud õiguskuulekas. Kui riik on isikule kodakondsuse andnud, ei saa seda ära võtta

põhjusel, et isik paneb toime kuritegusid või muid õigusrikkumisi. See rõhutab veelgi

kodakondse andmise otsuse olulisust. Kunagiste tegude tagajärjed ulatuvad pikaajaliselt

tulevikku ning isik on kohustatud neid taluma. Tuleviku tagajärgedega tuleb arvestada juba

süütegu sooritades.

Kuriteo tehiolud ja isikud, kelle suhtes vastustaja kaalutlusõigust teostab, on erinevad.

Vastustaja on alati võtnud arvesse kodakondsuse taotleja kohta tuvastatud faktilisi asjaolusid:

hinnanud kohtuotsus(t)es toodud teo motiive ja asjaolusid, kodakondsuse taotleja osalust

toimepandud teos ning isiku hilisemat käitumist ning ka erinevaid tegevusi ühiskonnas. Lisaks

lähtub vastustaja ka enda halduspraktikast. Seda selleks, et kaalutlusõigust erandina

kodakondsuse andmise otsustamisel põhineks võimalikult ühtsetel alustel.

6)

Erandi tegemisel on vastustajal suur kaalutlusruum. Ka Riigikohus on märkinud, et

naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus.

7)

Enamus kaebaja kuritegusid ja väärtegusid on seotud liiklusalaste nõuete rikkumistega,

seega ei ole pika ajavahemiku jooksul kaebajale mõistetud või määratud karistused oma

eesmärki täitnud. Vastupidi, kaebaja on toime pannud üha uusi süütegusid. Karistusandmed

kuriteo eest kanti karistusregistri arhiivi alles 2022. a detsembris. Vaidlustatud korralduses on

märgitud, et kaebaja karistusandmed on karistusregistri arhiivi kantud vähem kui aasta tagasi

(arhiivi kanti detsembris 2022. a ja taotlus esitati mais 2023). Arvestades toimepandud

süütegude rohkust, millest 4 on kuriteod ja 12 on väärteod; süütegude eest mõistetud lahendite

tegemise kuupäevi, mis kajastavad ka nende toimepanemise ajavahemikke (kuriteod 2009-

2016 ja väärteod 2011-2020); süütegude (eelkõige kuritegude) ohtlikkust teistele isikutele, on

mõistetav, miks vastustaja soovib veenduda isiku õiguskuulekuses ka peale seda, kui isiku

8(14)

3-24-275

karistatus on kustunud, st karistusandmed on kantud karistusregistri arhiivi. Viimati nimetatu

on aga tingimuseks, et üldse oleks võimalik hinnata isikule kodakondsuse andmist.

Vähemalt 3 a jooksul pärast karistusandmete arhiivi kandmist isiku käitumist hinnata ei ole

liiga pikk aeg. Kodakondsuse andmisega kaasneb pikaajaline ja üldjuhul jääv suhe riigi ja

isiku vahel ning riigile kaasnevad ka kohustused. See õigustab ka, miks riik on seadnud

kodakondsuse taotlejale nõuded ning täitevvõimule ulatuliku kaalutlusruumi. Ka Tallinna

Ringkonnakohus on lahendis nr 3-21-508 (p10) leidnud, et karistatusest möödunud aja arvesse

võtmine KodS § 21 lg 11 alusel on erandi üle otsustamisel asjakohane.

8)

Vastustajale oli teada ka kaebajat muud moodi iseloomustavad asjaolud – et ta on Eestis

sündinud, on sooritanud vajalikud eksamid, on karistuse kandnud, on läbinud

sotsiaalprogrammi ning et tal on Eestis toetav pere. See kõik loob positiivse fooni edaspidi

kodakondsuse saamiseks, kuid selleks peab ta näitama, et suudab käituda õiguskuulekalt. Kõik

need asjaolud on tavapärase normaalse käitumise ja elu osaks, mitte kaebajat erilisemalt või

tavainimesest positiivsemalt iseloomustavateks asjaoludeks. Kodakondsuse taotluse

menetluses hinnatakse taotlejat ennast, mitte tema lähedasi. Isiku töötamise ja eksamite

sooritamise vajalikkus on toodud juba kodakondsuse taotluse esitamise nõude juures. Ilma

neid nõudeid täitmata ei saagi inimene kodakondsust taotleda, seega on need eelduseks

kodakondsuse taotlemisele, mitte tema isikut positiivselt iseloomustavad asjaolud. Seetõttu ei

ole korralduses ka nendele väidetele antud eraldi hinnangut.

9)

Vabariigi Valitsus on andnud Eesti kodakondsuse isikutele, keda on kriminaalkorras

korduvalt karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest. Igal sellisel juhtumil langetatakse

üksikotsus. Praegusel juhul võiks toimepandud kuriteo asjaolud võimaldada kodakondsuse

andmist, kuid süüdlase isikut iseloomustavad asjaolud seda ei võimaldanud. Tema

kriminaalkaristuse andmed on olnud karistusregistris peaaegu aasta. Vabariigi Valitsuse

korralduses on toodud, et see on liiga lühike aeg, veendumaks kaebaja õiguskuulekuses.

Seadusandja tahe on olnud, et Eesti kodakondsuse saavad isikud, kes on näidanud oma

lugupidamist Eesti õiguskorra vastu, kuid kaebuse esitaja ei ole seda näidanud. Valdav osa

kaebaja toimepandud süütegudest on olnud suunatud liiklus(ohutus)nõuete rikkumisele,

liiklusnõuded on aga kehtestatud paljude isikute turvalisust silmas pidades. Kaebaja on

näidanud selget lugupidamatust nii enda kui teiste isikute tervise ja turvalisuse vastu.

10) Viide Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi 2023-2027 punktile 11.20 on asjakohatu.

See annab suunad järgmiste aastate tegevustele, kuid ei ole õigusakt, mis paneb kellelegi

õiguseid või kohustusi. Samuti on näha, et juhul, kui kodakondsuse seadust ka muudetakse,

oleks see kohaldatav ainult alla 15-aastastele lastele, kellele nende vanemad taotlevad

kodakondsust, mitte täiskasvanutele, kes teevad seda ise. Siseministeerium lähtub

kodakondsuspoliitika valdkonnas kodulehel olevatest eesmärkidest ning on jätkuvalt

huvitatud, et riigi alalise elanikkonna moodustaksid suuremas osas kodanikud, samuti, et

kodanikud säilitaksid oma rahvusele iseloomulikud traditsioonid, samal ajal ei oleks rahvastik

lõhestunud. Samuti on oluline, et Eestis pikalt elanud määratlemata kodakondsusega isikud

teeksid otsustava sammu ja asuksid taotlema Eesti kodakondsust. See aga ei tähenda, et

kodakondsus tuleb anda igale soovijale, sest see devalveeriks kodakondsust kui privileegi.

Seetõttu on KodS-s piirangud kodakondsuse saamisele. Vabariigi Valitsus soovib, et

kodakondsuse taotleja on selle privileegi vääriline mitte ainult sõnades, vaid tegudes. Seda

saab hinnata aja jooksul. Vabariigi Valitsus tunnustab kaebajat, et nüüdseks on juba üle 7

aasta möödunud viimasest kriminaalkaristuse mõistmisest ning peaaegu 4 aastat viimasest

väärteo karistuse määramisest. Samas on kuriteo karistusandmed kantud arhiivi alles aasta

tagasi ja Vabariigi Valitsus soovib veenduda, et kaebaja jätkab õiguskuulekat elu.

Kodakondsuse erandina andmise praktika annab indikatiivselt isikule teada, millisest

9(14)

3-24-275

ajaraamist Vabariigi Valitsus üldiselt lähtub, samas tuleb märkida, et lõplik otsus sõltub isiku

enda käitumisest.

10(14)

3-24-275

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud. Seega jääb see rahuldamata.

4. Asjas on vaidlus Vabariigi Valitsuse 30.11.2023 korralduse nr 281

õiguspärasuse üle, millega Vabariigi Valitsus otsustas KodS § 21 lg 1 p-st 4 ja lg-st 1 1

lähtudes keelduda kaebajale erandina kodakondsuse andmisest.

5. KodS § 21 lg 1 p 4 kohaselt ei anta Eesti kodakondsust isikule, kes on toime

pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vabadusekaotus kestusega üle ühe aasta

ja kelle karistatus ei ole kustunud või keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud

tahtlike kuritegude eest. KodS § 21 lg 11 järgi võidakse Eesti kodakondsus erandina

anda isikule, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest ja

kelle karistatus on kustunud, võttes arvesse kuriteo toimepanemise asjaolusid ning

süüdlase isikut.

6. Vaidlus puudub selle üle, et kaebajat on kriminaalkorras korduvalt karistatud

tahtlike kuritegude eest, millisel juhul tuleb seaduse järgi üldreeglina keelduda

kodakondsuse andmisest. Haldusmenetluses tuvastati, et kaebajat on kuritegude

toimepanemise eest karistatud kokku 4 korral: 2009. a mootorsõiduki juhtimise eest

joobeseisundis; 2011. a varguse eest, kui kaebaja tungis ukseklaasi lõhkumise teel

kauplusesse, kust varastas 44 pudelit alkoholi; 2014. a mootorsõiduki juhtimise eest

joobeseisundis; 2016. a selle eest, et ta juhtis mootorsõidukit, omamata juhtimisõigust

ning olles nii alkoholi- kui ka narkojoobes.

Vastustaja on korralduses viidanud, et kaebaja karistatus kuritegude toimepanemise eest on

kustunud ning seega saab kaaluda talle erandina kodakondsuse andmist.

7. Poolte vahel on vaidlus vastava KodS § 21 lg-s 11 sisalduva erandi kohaldamise

üle, mis võimaldab erandina kodakondsuse anda ka inimesele, keda on kriminaalkorras

korduvalt tahtlike kuritegude eest karistatud ja kelle karistatus on kustunud. KodS § 21

lg-st 11 tulenevalt peab erandi kaalumisel seega andma hinnangu nii kodakondsust

taotleva isiku toimepandud kuritegudele kui ka isikule endale, sh sellele, kas seda

isikut saab pidada õiguskuulekaks.

8. Kaebaja peamiseks etteheiteks on see, et vastustaja on erandi kaalumisel

arvestanud üksnes teda iseloomustavaid negatiivseid asjaolusid ehk varasemaid

õigusrikkumisi, võtmata arvesse kaebajaga seotud positiivseid asjaolusid –

jõupingutused õiguskuulekale käitumisele asumiseks ning õiguskuulekas käitumine

alates 2020. a ja kaebaja positiivselt sooritatud kodakondsuse eksam.

9. KodS § 21 lg-st 11 tuleneva erandi tegemise otsustab vastustaja kaalutlusõiguse

alusel. Kaalutlused, millest vastustaja lähtus, tuleb välja tuua haldusakti põhjendustes.

Kuna Vabariigi Valitsusel on erandi alusel kodakondsuse andmise üle otsustamisel

suur kaalutlusruum (vt Riigikohtu 20.10.2008 otsus nr 3-3-1-42-08, p 28), saab

kohtumenetluses kontrollida üksnes seda, ega vastustaja ei ole teinud selliseid

kaalumisvigu, mille tõttu tuleks vaidlustatud otsus tühistada – nt jätnud mõne olulise

asjaolu arvestamata või pidanud mingit asjaolu liiga määravaks. Kohus saab seega

kontrollida kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist

haldusorgani poolt, kuid ei saa hinnata otsustuse otstarbekust ega asuda Vabariigi

Valitsuse asemel ise kaalumist läbi viima (halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg

3).

11(14)

3-24-275

10. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud, et süüdlase isiku hindamise eesmärk

on kindlaks teha, kas kodakondsuse taotleja näitab soovi käituda Eesti riigis

seaduskuulekalt, seejuures saab arvesse võtta ka isiku väärtegusid, sh neid, mille eest

määratud karistus on kustunud ja mille andmed on kantud karistusregistri arhiivi (nt

Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2018 otsus nr 3-17-1233, p 11). Vastustaja on

kaebusele vastates selgitanud, et määratlemata õigusmõiste „süüdlase isik“

sisustamisel arvestab ta toimepandud süütegude iseloomu, ohtlikkust ja asjaolusid (sh

hinnatakse, kas tegemist on isikuvastaste või varavastaste süütegudega, kas

õigusrikkumised kujutavad ohtu avalikule korrale või teiste isikute elule ja tervisele),

süüteo toimepanemise aega, toimepandud kuritegude ja väärtegude arvu, karistuse

kustumise aega, süütegude toimepanemise sagedust ja dünaamikat, määratud karistuste

täitmist, isiku seadusevastase käitumise süstemaatilisust või järjepidevust/korduvust ja

muud asjassepuutuvat.

11. Kohus ei nõustu etteheitega, et vastustaja on arvesse võtnud ainult kuritegude

sooritamist kui kaebajat negatiivselt iseloomustava asjaolu ega ole piisavalt

põhjendanud, miks need kaaluvad üles kaebajaga seotud positiivsed asjaolud.

11.1.

Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud, et KodS § 21 lg 1 p-i 4 ja § 21 lg-t 11

süstemaatiliselt tõlgendades saab väita, et juba seadusandja ise on teatud kaalumise

läbi viinud ja leidnud, et isikutele, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud

tahtlike kuritegude eest, reeglina kodakondsust ei anta, kuid erandi tegemist võib

kuriteo toimepanemise asjaolusid ja süüdlase isikut arvesse võttes kaaluda isikutele,

kelle karistatus on kustunud (Tallinna Ringkonnakohtu 21.04.2022 otsus nr, 3-21-508

p 13). Vaidlustatud korralduses on vastustaja analüüsinud kaebaja varasemaid

kuritegusid, võttes arvesse, et karistatus on praeguseks kustunud (kuritegude

toimepanemise eest mõistetud karistused kanti arhiivi 12.12.2022). Vastustaja on

kaebaja sooritatud kuritegusid analüüsinud ning hinnanud vastavate rikkumiste raskust

ja ohtlikkust.

11.2.

Lisaks on vastustaja süüdlase isikut iseloomustava asjaoluna arvestanud ka

kaebaja poolt toime pandud väärtegusid ja leidnud, et samaliigiliste süütegude arv

viitab sellele, et tegemist ei ole juhuslike rikkumistega, kusjuures oma tegevusega

seadis kaebaja korduvalt ohtu nii iseenda kui ka teiste liiklejate elu, tervise ja vara.

Vastustaja selgitab kohaselt, et väärteod ilmestavad kaebaja isikut ja käitumist ning

kuigi nende toimepanemine ei olnud aluseks kaebajale kodakondsuse andmisest

keeldumisel, olid need üheks teguriks erandi kohaldamise otsustamisel.

11.3.

Vastustaja järeldus, et eelnevast nähtus kaebaja ükskõiksus teiste inimeste elu,

tervise ja vara ning kehtestatud reeglite vastu, st kaebaja ei ole olnud ka peale karistuse

ärakandmist õiguskuulekas, ei ole põhjendamatu. Kaebaja on uusi õigusrikkumisi

toime pannud nii kuriteo eest mõistetud karistuse kandmise ajal kui ka pärast karistuse

ärakandmist. Seejuures on vastustaja arvestanud, et viimane kuritegu pandi küll toime

8 a tagasi, kuid kriminaalkaristuste kustumisest on möödas vähem kui üks aasta. Pärast

viimase kuriteo toimepanemist on kaebajat kahel korral karistatud väärteokorras ning

ühel korral ka lühimenetluse korras mõjutustrahviga.

11.4.

Kaebaja heidab ette, et teda positiivselt iseloomustavaid asjaolusid ei ole

korralduses üldse hinnatud, kuid vastustajale ei saa olla etteheidetav kaebaja poolt

esile toodud asjaolude korralduses nimetamata jätmine positiivsete asjaoludena.

Vastustaja on selgitanud, et talle olid teada kaebajat muud moodi iseloomustavad

asjaolud – et ta on Eestis sündinud, on sooritanud vajalikud eksamid, on karistuse

12(14)

3-24-275

kandnud, on läbinud sotsiaalprogrammi ning et tal on Eestis toetav pere. Samas on

õige vastustaja põhjendus, et tegu ei ole kaebajat eriliselt positiivselt iseloomustavate

asjaolude, vaid tavapärase käitumisega. Õigusrikkumistest hoidumine ja õiguskuulekas

käitumine on eeldatav kõikidelt Eestis viibivatelt inimestelt. Kodakondsuse eksami

sooritamine on kodakondsuse taotlemise eelduseks, seega mitte asjaoluks, mida peaks

eraldiseisvalt kaaluma. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja kirjeldatud asjaolud, sh

toetava pere olemasolu, loovad positiivse fooni edaspidi kodakondsuse saamiseks,

kuid selleks peab kaebaja näitama, et tema ise suudab käituda õiguskuulekalt.

12. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine ei ole välismaalase põhiõigus,

vaid privileeg, ja seadusandja on pidanud põhjendatuks lähtuda selle andmise

otsustamisel mh isiku seaduskuulekusest teatava aja jooksul. Vastustaja selgitusel

hindab ta eelduste täidetust igakordselt konkreetse inimesega seotud asjaoludest

lähtuvalt. Asjaolu, et kohtumenetluses 14.03.2024 esitatud menetlusdokumenti (vastus

kaebusele) on jäänud üks viga, ei kinnita, et vaidlustatud korralduse andmisel

30.11.2023 pole konkreetselt kaebajaga seotud kaalumist toimunud. Kõik korralduses

nimetatud ja käsitatud asjaolud puudutavad just kaebajat ja temaga seonduvat.

Vastustaja pole väitnud, et korduvalt kriminaalkorras karistatud isikutele ei oleks

kodakondsust antud, vaid on kinnitanud, et seda on tehtud. Vastustaja on ka

konkreetselt kaebaja osas välja toonud, et kodakondsuse saamine edaspidi ei ole

välistatud, kui kaebaja jätkab õiguskuulekat käitumist.

13. Väide sellest, justkui tulenevalt kaebaja elamisest Eestis alates sündimisest ei

saaks vastustaja tugineda vajadusele kaitsta rahva julgeolekut, tervist ja avalikku

korda, kuivõrd kaebaja juba elab selles keskkonnas, ei ole asjakohane. Samuti ei ole

asjakohane võrdlus füüsilise isiku kohustustest vabastamise menetlusega või

karistusõiguses ennetähtaegse vabastamise menetlusega. Vastustaja selgitab õigesti, et

kodakondsus on pikaajaline suhe isiku ja riigi vahel, millega seonduvad spetsiifilised

õigused ning millest omakorda riigile tekivad teatud kohustused (nt õigus olla kaitstud

väljasaatmise eest, õigus riigi kaitsele välisriikides, õigus riigi abile, hääleõigus

Riigikogu valimistel ja rahvahääletustel). Seega on põhjendatud, et riik hindab selle

isiku käitumist, kes kodakondsust soovib, ning kontrollib, et kodakondsuse taotleja on

enne kodakondsuse saamist olnud õiguskuulekas. Kui riik on isikule kodakondsuse

juba andnud, ei saa seda hiljem ära võtta põhjusel, et isik paneb toime õigusrikkumisi.

14. Kaebaja toob esile vajaduse arvestada seda, kui kaugele ajalukku varasemad

rikkumised jäävad, kuid vastustaja ongi seda teinud ning seejuures arvestanud

toimepandud kuritegude eest mõistetud karistuste kustumisest möödunud aega.

Meelevaldne ei ole vastustaja hinnang, et ca ühe aasta möödumine kuritegude

toimepanemise eest mõistetud karistuste arhiivi kandmisest ei ole piisav, et olla kindel,

et X on oma seadusvastasest käitumisest õppust võtnud ning näitab selget soovi

käituda lojaalselt ja õiguskuulekalt.

15. Kaebaja heidab ette, et korraldusest ei selgu, kui palju aastaid viimasest

kuriteost peaks mööduma, et see oleks piisav aeg õiguskuuleka elu hindamiseks.

Vastustaja on selgitanud, et kaalumine teostatakse nii iga isiku suhtes kui ka iga kord

eraldi. Kuna kaalutlusotsuse tegemisel tuleb arvesse võtta kõiki isikuga seotud

asjaolusid kogumis, ei ole üldjuhul võimalik anda kindlat lubadust selle kohta, kas või

millal isikuga seotud asjaolud võimaldaksid kodakondsuse anda, sest haldusorganil

tuleb arvesse võtta ka isiku käitumist taotluse esitamisele järgneval ajal. Vastustaja

viidatud Siseministeeriumi kodulehelt kättesaadavast halduspraktika kirjeldusest

nähtub kohtule siiski, et muude kui seal eraldi loetletud KarS paragrahvide tunnustega

13(14)

3-24-275

kuritegude puhul võidakse üldjuhul kodakondsus erandina anda, kui karistuse andmed

on karistusregistrist kustutatud ning kantud arhiivi vähemalt 3 a enne kodakondsuse

saamise taotluse esitamist.

16. Kaebaja viidatud koalitsioonileppest ei tulene talle subjektiivseid õigusi ning

selle alusel ei ole võimalik asjas kõne all olevaid KodS sätteid kui kehtivat õigust ka

sisustada. Viidatud KodS muutmise plaan ei puudutaks pealegi kaebajat, kelle puhul ei

ole tegu alaealise lapsega. Ei koalitsioonileppest ega ka Siseministeeriumi

eesmärkidest kodakondsuspoliitika valdkonnas ei saa tuletada järeldust, et

kodakondsus tuleks anda kõigile, kellel on selle vastu huvi. Tegu on poliitiliste

eesmärkide, mitte seadusandja antud lubadusega ja neist ei tulene kaebajale

õiguspärast ootust kodakondsuse saamiseks.

17. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et vastustaja on õiguspäraselt kaalunud

KodS § 21 lg-s 11 sätestatud erandi tegemise võimalust ega ole teinud sätte

kohaldamisel kaalumisvigu, mis annaks aluse vaidlustatud korralduse tühistamiseks.

Seega jääb kaebus rahuldamata.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus

tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja

kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud,

mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1

ja § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

14(14)