3-24-1807/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

18.11.2024, Tartu

Haldusasja number

3-24-1807

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses digiboksi kambrist äravõtmise,

täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja

distsiplinaarkaristuse määramisega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28.10.2024. a määruse resolutsiooni

p-d 1-3

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja X.X.

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X.X.-i taotlus riigi õigusabi saamiseks määruskaebemenetluses.

2. Jätta rahuldamata X.X.-i

määruskaebus Tartu Halduskohtu

28.10.2024. a määruse resolutsiooni punktide 1-3 peale.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X. esitas 16.06.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise

nõudes. Kaebaja heidab vanglale ette digiboksi äravõtmist, laost teise teleri mittetoomist, teleri

äravõtmist, turvakleepsu vahetamise/lisamise mittelubamist, teiste kinnipeetavate ja valvuri ees

kiusamist, irvitamist ja mõnitamist, samuti üksikvangistusse liiga kauaks ja põhjendamatult

lukustamist. Kaebaja viitab kaebuses 21.03.2024. a kahju hüvitamise taotlusele nr 1-13/24/226-1.

Ka viitab kaebaja 02.03.2023. a käskkirjale nr 2-33/1-2/99. Kaebaja nõuab hüvitise 50 000 eurot

väljamõistmist selle eest, et teda alandati ja solvati, kui teda rünnati ja võeti ära talle äärmiselt

oluline digiboks, seda ei toodud samal päeval tagasi, ei lubatud taotluse/avalduse kaudu ametlikult

vahetada/lisada turvakleepse ühepäevaselt kasvõi mõni teine päev ega toodud ka kaebajale laost

turvakleepsudega teist telerit. Lisaks nõuab kaebaja hüvitise 75 000 eurot väljamõistmist, kuna ta

aeti väidetavalt meelega endast välja, samuti kiusati, irvitati ja mõnitati teiste kinnipeetavate ja

valvuri ees mingi aeg. Sellega tekitati kaebajale närvivapustus, nördimus, alandus, hirm, ärevus,

hüsteeria, kehalised ja hingelised valud ning kannatused. Kaebaja lukustamine üksikvangistusse

tekitas füüsilisi ja vaimseid piinu, kuigi teati, et see on kaebajale tema terviseprobleemide tõttu

vastunäidustatud ning tekitab piina rohkem kui teistele. Kaebaja arvates hoiti teda liiga kaua

põhjendamatult lukus ning seda pikendati ilma võimaluseta olla üle kuulatud. Kaebuse lõpus

märgib kaebaja veel, et temalt võeti pärast seda ka ära teler ja määrati 3-kuuline piinamine oodata,

kui temalt kolmas kord teler ära võetakse, ning 500 eurot on kaebaja arvates õiglane summa

hirmus, paanikas ja ärevuses elamise eest.

2. Tartu Vangla esitas vastusena kohtunõudele kaebuses viidatud kahjunõude jt kaebaja

pöördumistega seonduvad haldusmenetluse materjalid.

3. Tartu Halduskohus jättis 23.09.2024. a määrusega X.X.-i kaebuse käiguta ning kaebaja esitas

01.10.2024 pöördumise, milles kirjeldab oma väidetavalt halba tervislikku seisundit ega mõista,

kuidas ta sai kahjunõudega hilineda. Kaebaja teeb etteheiteid vanglale, kes väidetavalt samuti

esitab vastused kahjunõuetele hilinenult, kuid kellele ei järgne sellest mingit karistust. Kaebaja

sõnul puuduvad tal juriidilised teadmised ning ta ei saa aru, mida teha. Kaebaja vabandab

hilinemise pärast ja palub kohtumenetlusele juurdepääsu ning õiget ja õiglast otsust.

4. Halduskohus luges 28.10.2024. a määrusega kaebuse osaliselt esitatuks tähtaega rikkudes,

jättis kaebetähtaja ennistamata ja lõpetas selles osas haldusasja menetluse. Halduskohus

põhjendas enda määrust järgnevalt.

4.1. Kaebaja taotleb Tartu Vanglalt mittevaralise kahjuhüvitise väljamõistmist seoses temalt

kambrist digiboksi äravõtmisega ja sellele järgnenud vangla tegevusega ning 02.03.2023. a

käskkirjaga nr 2-3/1-2/99 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega

(sh kohaldamise kestusega). Kaebaja kambrist digiboksi äravõtmine ja täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamise tinginud intsidendid leidsid aset samal päeval - 01.03.2023.

Samuti taotleb kaebaja kahjuhüvitise väljamõistmist selle eest, et Tartu Vangla 20.11.2023. a

käskkirjaga nr 2-23/1-3/530 karistati teda distsiplinaarkorras. Kohus leidis juba 23.09.2024. a

määruses, et kaebaja rikkus HKMS § 47 lg-s 2 sätestatud kaebetähtaega osas, milles kaebaja

nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses digiboksi kambrist äravõtmise ja 02.03.2023. a

käskkirja nr 2-3/1-2/99 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega (va

julgeolekuabinõude kohaldamise kestus).

4.2. HKMS § 47 lg 2 sätestab, et kui isik pidas kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks

ettenähtud korrast, võib kaebuse selle nõudega esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, kui

isikule tehti teatavaks kohtueelset menetlust lõpetav lahend, kui seadus ei sätesta teisiti.

Kohtuasjas kogutud materjalide kohaselt esitas kaebaja 02.03.2023 Tartu Vanglale kahju

hüvitamise taotluse nr 1-13/51-1, milles avaldas soovi saada hüvitist selle eest, et

01.03.2023 võeti tema kambrist ära digiboks. Kaebaja kirjeldas kahjunõudes, et ametnike

õigusvastase tegevuse tulemusena digiboksi äravõtmisel tunneb ta ennast halvasti. Kaebaja ei saa

oma sõnade kohaselt telerita olla ja teda on digiboksi äravõtmisega karistatud. Ka 21.03.2024

vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses nr 1-13/24/226-1 soovis kaebaja saada rahalist

hüvitist selle eest, et temalt võeti pahatahtlikult ära digiboks. Tartu Vangla jättis oma 26.05.2023.

a otsusega nr 1-13/51-2 kahju hüvitamise taotluse nr 1-13/51-1 rahuldamata. Seega, kui

kaebaja ei nõustunud vangla otsuses tooduga, oli tal võimalik pöörduda kahjunõudega

halduskohtusse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Tartu Vanglas registreeriti 10.03.2023 kaebaja kahju hüvitamise taotlus nr 1-13/55-1, milles

kaebaja soovis saada hüvitist selle eest, et tema suhtes kohaldati üksuse juhi 02.03.2023. a

käskkirja nr 2-3/1-2/99 alusel täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud

kambrisse paigutamist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning vanglasisese liikumis- ja

suhtlemisvabaduse piiramist. Tartu Vangla jättis 22.05.2023. a otsusega nr 1-13/55-4 kaebaja

kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Kui kaebaja ei nõustunud vangla otsuses tooduga, oleks

tal olnud võimalus pöörduda 30 päeva jooksul otsusest teada saamisest alates kaebusega

halduskohtu poole.

4.3. Kuivõrd kaebaja esitas praeguse kaebuse Tartu Halduskohtule alles 16.06.2024, siis on antud

kaebus esitatud HKMS § 47 lg-s 2 sätestatud tähtaega rikkudes osas, milles kaebaja nõuab

mittevaralise kahju hüvitamist seoses 01.03.2023 digiboksi kambrist äravõtmise ja 02.03.2023. a

käskkirja nr 2-3/1-2/99 alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega. Asjaolu, et kaebaja

esitas 21.03.2024 Tartu Vanglale uuesti sama kahju hüvitamise taotluse seoses digiboksi

äravõtmise ja 02.03.2023. a käskkirjaga nr 2-3/1-2/99 kohaldatud täiendavate

julgeolekuabinõudega (registreeriti vanglas nr-ga 1-13/24/226-1), ei tingi kahjunõude tähtaegseks

lugemist. Tartu Vangla jättis kaebaja korduva kahjunõude 03.07.2024. a otsusega nr 1-13/24/226-2

läbi vaatamata. Kohus nõustub selles vangla otsuses toodud seisukohaga, et lihtsalt järjekordse

samasisulise taotluse esitamisega ei saa algatada uuesti sama taotluse menetlust. Küll aga ei

nõustu kohus vanglaga selles osas, mis puudutab kahjunõuet seonduvalt 02.03.2023. a käskkirja

nr 2-3/1-2/99 alusel kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kestusega. Selles

osas ei olnud kohtu hinnangul tegemist korduva kahjunõudega ning vanglal tulnuks see sisuliselt

läbi vaadata, mistõttu on julgeolekuabinõude kestusega seonduv kaebus tähtaegne.

4.4. Kohus andis 23.09.2024. a määrusega kaebajale võimaluse esitada kohtule põhjendatud

taotlus kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja esitas 01.10.2024 kohtule pöördumise, milles selgitas

tähtaja järgimist puudutavaid asjaolusid.

4.5. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud

menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei

saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Tähtaja ennistamine on kohtu kaalutlusotsus. Üldjuhul

peaksid tähtaja ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib

arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist

õigusaktidele vastavalt juhtida. Vajaliku hoolsuse hindamisel tuleb arvestada nii objektiivseid

asjaolusid (protsessiõigusliku küsimuse keerukus) kui ka subjektiivset külge, lähtudes kaebaja

isikust ja tema kogemustest. Mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses võib olla käsitatav

kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise

vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (Riigikohtu halduskolleegiumi 16.01.2009. a määrus

asjas nr 3-3-1-75-08, p-d 16-17; 21.06.2013. a määrus asjas nr 3-3-1-30-13, p 12;

11.05.2016. a määrus asjas nr 3-3-1-18-16, p 13). Kaebetähtaja ennistamist kui õiguskindluse

põhimõtte minetust õigustavad üksnes määrava tähtsusega põhjused, mis takistavad isikul kohtu

poole tähtaegselt pöörduda (Tartu Ringkonnakohtu 09.02.2022. a määrus asjas nr 3-21-2843).

Tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui isik ei ole olnud piisavalt hoolikas selleks, et

selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust

eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (Tartu

Ringkonnakohtu 01.09.2020. a määrus haldusasjas nr 3-20-1235, p 9; Riigikohtu

halduskolleegiumi 01.10.2002. a määrus asjas nr 3-3-1-57-02, p 19).

4.6. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja olnud kaebetähtaja järgimisel piisavalt hoolikas ning tema

väiteid ei saa lugeda mõjuvateks põhjusteks kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja põhjendab

01.10.2024. a avalduses kaebetähtaja ületamist eelkõige oma väidetavalt halva tervisliku

seisundiga. Samas kohtute infosüsteemist nähtub, et kaebaja tervislik seisund ei ole tal takistanud

esitamast halduskohtule hulgaliselt uusi kaebusi jm pöördumisi perioodil, mis jääb Tartu Vangla

22.05.2023. a otsuse nr 1-13/55-4 tegemise ja praeguse kaebuse esitamise vahele. Seega ei pea

kohus kaebaja tervislikku seisundit mõjuvaks põhjuseks, miks kaebaja ei saanud kõnealuse

kahjunõude osas tähtaegselt kohtusse pöörduda. Ka kaebaja etteheited väidetavatele

vanglapoolsetele tähtaegade rikkumistele ei saa õigustada kõnealuse kahjunõude hilinenult

esitamist. X.X.-i teadmiste puudumist ei pea kohus samuti kaebetähtaja ületamise mõjuvaks

põhjuseks, kuivõrd kaebajal on ulatuslik varasem halduskohtumenetluses osalemise kogemus ning

ta pidi olema teadlik, et võib kaebuse esitamise õiguse tähtaja ületamisel minetada. Seega kaebajal

ei olnud praegusel juhul objektiivseid ega subjektiivseid takistusi kaebuse tähtaegseks

esitamiseks.

4.7. Eelnevast tulenevalt ei loe kohus kaebaja esitatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjuseid

mõjuvateks ning jätab kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata. HKMS § 152 lg 1 p-st 2 ja

§ 124 lg-st 2 tulenevalt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega

rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Eelnevat arvestades lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1

p 2 ja § 124 lg 2 alusel käesoleva haldusasja menetluse osas, milles kaebaja nõuab mittevaralise

kahju hüvitamist seoses digiboksi kambrist äravõtmise ja 02.03.2023. a käskkirja nr 2-3/1-2/99

alusel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega (va julgeolekuabinõude kohaldamise

kestus). Vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas

halduskohtule kaebuse esitamine lubatud.

Kaebuse menetlus jätkub osas, milles kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses

02.03.2023. a käskkirja nr 2-3/1-2/99 alusel kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise kestusega ning 20.11.2023. a käskkirjaga nr 2-23/1-3/530 distsiplinaarkaristuse

määramisega.

5. X.X. sai halduskohtu 28.10.2024. a määruse kätte 29.10.2024.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. X.X. esitas 12.11.2024 halduskohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub halduskohtu

määruse resolutsiooni p-d 1-3 tühistada. Kaebaja soovib advokaati. Kaebaja ei nõustu

halduskohtuga, et kaebetähtaeg ei kuulu ennistamisele. Määruskaebuse esitaja selgitas, et tal on

erinevad tervisehädad, kuid halduskohus nendega ei arvestanud. Vabandan, et ei suutnud

tähtaegselt kaebust esitada. Kui vangla jaoks on vabandus piisav, et hüvitada tekitatud

mittevaraline kahju, siis peaks ka minu vabandus olema piisav tähtaja ennistamiseks.

Halduskohus oleks pidanud vanglalt välja nõudma minu meditsiinikaardi 2023. a kohta. Ma

kaebasin igale poole, võib-olla unustasin peale kirjutada, et see on kahjunõue. On 10 ja 3 aastane

kahjunõude esitamise periood. Ma võin uuesti selle 3 aasta sees vanglale kahjunõude esitada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

8. Ringkonnakohus käsitleb kaebaja määruskaebuses esitatud taotlust anda talle advokaat

taotlusena saada riigi õigusabi määruskaebemenetluses. Ringkonnakohus selgitab, et riigi õigusabi

andmise eesmärk on tagada kvaliteetse õigusabi saamine kõikidele isikutele, kellel selle järgi

vajadus on, ning põhimõtted õigusabi vajaduse määramiseks on sätestatud seaduses. Riigi

õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline

kaitsma oma õigusi. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1

nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on

kaebaja aastate jooksul esitanud märkimisväärse hulga kaebusi ja taotlusi erinevatele kohtutele ja

erinevates kohtuastmetes ning talle on korduvalt selgitatud riigi õigusabi saamise tingimusi.

Eelnevates kohtumenetluses osalemistega, erinevate taotluste esitamisega ja edasikaebeõiguse

kasutamisega on ringkonnakohtu hinnangul tõendatud, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi

kaitsma. Ka käesolevas haldusasjas esitas kaebaja kaebuse halduskohtule ja määruskaebuse

ringkonnakohtule, olles koostanud eelnimetatud dokumendid ise. Kõike eeltoodut arvestades ei

pea ringkonnakohus vajalikuks määrata kaebajale riigi õigusabi korras esindajat

määruskaebemenetluses. Seega jätab ringkonnakohus kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata.

9. Halduskohus luges vaidlustatud määrusega kaebuse esitatuks osaliselt tähtaega rikkudes, jättis

kaebetähtaja ennistamata ja lõpetas kõnealuses osas (mittevaralise kahju hüvitamine seoses

digiboksi kambrist äravõtmise ja 02.03.2023. a käskkirja nr 2-3/1-2/99 alusel täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisega (va julgeolekuabinõude kohaldamise kestus), asja menetluse.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja ka määruskaebuses esitanud asjakohaseid põhjendusi

halduskohtule kaebuse kõnealuses osas hilinenult esitamisega. Halduskohus on vaidlustatud

määruses piisaval määral põhjendanud, miks kaebetähtaeg ennistamisele ei kuulu. Sellest

lähtuvalt on täidetud HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 kohaldamise eeldused ja halduskohus

lõpetas õigustatult osaliselt asja menetluse.

10. Halduskohus märkis vaidlusaluses määruses õigesti, et kaebetähtaja ennistamist õigustavad

üksnes määrava tähtsusega põhjused, mis takistavad isikul kohtu poole tähtaegselt pöörduda ning

tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui isik ei ole olnud piisavalt hoolikas selleks, et

selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust

eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul.

Tartu Vangla 26.05.2023. a otsuses nr 1-13/51-2 ja ka 22.05.2023. a otsuses nr 1-13/55-4 oli

märgitud, et haldusorgani poolt kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt

lahendamata jätmisel või hüvitise suuruse või viisiga mittenõustumise korral võib kannatanu 30

päeva jooksul esitada kaebuse halduskohtule hüvitise väljamõistmiseks (RVastS § 18 lg 2). Seega

pidi kaebaja olema teadlik korrast ja tähtajast, millal tal tulnuks 30 päeva jooksul vastava

hüvitamiskaebusega halduskohtusse pöörduda. Kuna ta pöördus pärast vangla 26.05.2023. a otsust

ja 22.05.2023. a otsust hüvitamiskaebusega halduskohtusse alles 16.06.2024, siis on ilmselgelt ja

oluliselt ületatud seadusest tulenevat 30-päevast tähtaega kohtusse pöördumiseks.

Väidetavalt halvale tervislikule seisundile kaebuse hilinenult esitamise põhjusena viitas kaebaja

juba halduskohtus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et samal ajal nähtub KIS-ist, et

kaebaja väidetav halb tervislik seisund ei ole tal takistanud esitamast kohtutele hulgaliselt uusi

kaebusi jm pöördumisi perioodil, kui ta oleks pidanud kõnealuse hüvitamiskaebusega

halduskohtusse pöörduma.

Kaebaja väide, et tema vabandus tähtaja ületamise kohta peaks olema piisav alus kaebuse

esitamise tähtaja ennistamiseks, on asjakohatu. Vabandamine tähtaja ületamise eest ei ole

käsitletav mõjuva põhjusena kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks.

Kuna halduskohus lõpetas osaliselt asja menetluse, so kõnealuses osas sisulist menetlust

halduskohtus ei toimunud, siis puudus halduskohtul ka igasugune vajadus ja kohustus nõuda

vanglalt välja kaebaja tervisekaardi andmeid 2023. a kohta.

Kaebaja väide, et ta kaebas küll igale poole, aga unustas võib-olla kaebustele peale kirjutada, et

tegemist on kahjunõudega, ei ole samuti alus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. Nagu

halduskohus ka märkis, ei ole isegi õiguslikult kogenematul isikul alust eeldada, et konkreetset

vaidlust saab ta lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul.

HKMS § 46 lg 4 näeb tõesti ette kohtule hüvitamiskaebuse esitamise tähtajana 3 aastat alates

kahjust teada saamisest ja maksimaalselt 10 aastat alates vastava haldusakti või toimingu

tegemisest, kuid käesoleval juhul tuli kohaldada HKMS § 47 lg-t 2, sest kinnipeetava poolt

kahjunõude esitamisele vangla vastu on kehtestatud kohustuslik kohtueelne menetlus ja kui

kinnipeetav on selle läbinud, siis tuleb tal kaebusega halduskohtusse pöörduda 30 päeva jooksul

arvates päevast, kui talle said teatavaks Tartu Vangla 26.05.2023. a otsus nr 1-13/51-2 ja

22.05.2023. a otsus nr 1-13/55-4, millega tema kahju hüvitamise taotlused jäeti rahuldamata.

Halduskohus viitas igati põhjendatult ka sellele, et asjaolu, et kaebaja esitas 21.03.2024 Tartu

Vanglale uuesti sama kahju hüvitamise taotluse seoses digiboksi äravõtmise ja 02.03.2023. a

käskkirjaga nr 2-3/1-2/99 kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudega (taotlus registreeriti

nr-ga 1-13/24/226-1), ei tingi kohtule esitatud kahjunõude tähtaegseks lugemist. Tartu Vangla

jättis kaebaja korduva kahjunõude 03.07.2024. a otsusega nr 1-13/24/226-2 läbi vaatamata ja

halduskohus nõustus vangla otsuses toodud seisukohaga, et lihtsalt järjekordse samasisulise

hüvitamistaotluse esitamisega ei saa algatada uuesti sama taotluse menetlust.

11. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 28.10.2024. a määruse resolutsiooni p-d 1-3 muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)