2-24-2824/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Mati Maksing ja Krista Kirspuu

Määruse tegemise aeg ja koht

18.11.2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-2824

Kohtuasi

Q.J-i kaebus Harju tööpiirkonna kohtutäitur Elin

Vilippuse 08.02.2024 otsusele täiteasjas nr

022/2018/5353

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 04.04.2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Q.J-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja (võlgnik) Q.J (isikukood XXX)

Puudutatud isikud:

Tallinna kohtutäitur Elin Vilippus (registrikood

12016207)

Sissenõudja T.X (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 04.04.2024 määrus muutmata ja määruskaebus

rahuldamata.

2. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta avaldaja kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättesaamisest.

Avaldaja nõue ja avalduse aluseks olevad asjaolud

1. Q.J (avaldaja/võlgnik) esitas 19.02.2024 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäituri Elin

Vilippuse (kohtutäitur) 08.02.2024 otsusele täiteasjas nr 022/2018/5353.

Avalduse kohaselt arestis kohtutäitur võlgniku ainsa sissetuleku - töövõimetusetoetuse, mida

riik maksab avaldajale seoses tema töövõime kaotusega. Avaldaja palus kohtutäituril

vabastada töövõimetustoetus arestimise alt, kuna see oli ainus sissetulek ja tema ülalpidamisel

oli kolm last. Kohtutäitur jättis kaebuse rahuldamata. Võlgniku varaks oli vaid äriühing, kuid

töövõime kaotuse tõttu oli võimalik eeldada, et tema majanduslik olukord ei muutu paremaks.

Võlgnikule tuli tagada tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt

vajalikud vahendid.

Mittearestitav summa pidi olema 656 eurot (820 eurot min palk - 20%). Kuna antud summa

oli suurem kui avaldaja töövõimetustoetus, siis töövõimetustoetus arestimisele ei kuulunud.

Kohtutäitur alusetult ei arvestanud ülalpeetavate olemasoluga. Võlgnik ei pidanud tõendama

ülalpidamise andmist. Seadusest tulenevalt peab ta andma ülalpidamist kolmele alaealisele

lapsele. Avaldaja polnud kohustatud tõendama kohtutäiturile lastele kulutuste tegemist, kuna

kulutuste tegemist eeldatakse. Seega kohtutäituri etteheide, et avaldaja ülalpidamise andmist

ei tõendanud, oli asjakohatu. Mis puudutas kohtutäituri etteheidet, et avaldaja ei esitanud

kohtutäituri poolt palutud dokumente, siis ka see asjaolu ei andnud alust sissenõude

pööramiseks mittearestitava sissetuleku osale. Kui kohtutäitur leiab, et avaldaja oli kohustatud

esitama dokumente või andmeid, siis sai ta nõuda vara nimekirja esitamist.

Puudutatud isikute seisukohad

2. Kohtutäitur vaidles avaldusele vastu. Võlgnik ei esitanud täiturile teavet oma sissetulekute

ja ülalpeetavate kohta ning kohtutäituril polnud võimalik hinnata tegelikke asjaolusid

kogumis. Töövõimetoetuse arestimise akti koostamine ei seadnud mistahes moel ohtu

võlgniku igapäevast toimetulekut. Kohtutäituri ametialasele arvelduskontole ei teostatud

töövõimetoetuse arestimise akti alusel ühtegi kinnipidamist. Võlgnikul oli nii kaebemenetluse

ajal kui ka väljapool kaebemenetlust võimalus esitada kohtutäiturile kõik tõendid, mis

võimaldaksid kohtutäituril hinnata töövõimetoetuse võimalikku ja tegelikku põhjendatud

arestimise määra. Kohtutäitur polnud kordagi keeldunud asjaolude ümberhindamisest, kuid

nimetu eelduseks oli see, et avaldaja esitab tõendid oma tegelike sissetulekute kohta ning

tõendab ülalpidamiskohustuse täitmist.

Võlgniku sissetulekutele sissenõude pööramiseks tuli kindlaks teha võlgniku kõik

sissetulekud ning nende suurus kokku. Selliste tõendite esitamine polnud avaldaja jaoks

liigselt koormav ning sellega täidab ta kohustust anda kohtutäiturile oma vara kohta teavet,

mida kohtutäitur seoses täitemenetlusega vajab. Juhul kui võlgnik jätab osa küsitud andmeid

esitamata või esitab neid valikuliselt, siis võib kohtutäituril tekkida kahtlus sissetulekute

osalise varjamise osas. Sissetulekute kohta info andmine peaks olema võlgniku huvides,

kuivõrd läbi selle on võlgnikul võimalik oluliselt kiiremini saavutada tulemus mittearestitava

sissetuleku kättesaamise osas. Eeldus, et avaldajal on kohustus kohtutäiturile andmeid

avaldada üksnes siis, kui kohus teda selleks kohustab, ei ole kooskõlas menetlusökonoomia

printsiibiga.

Kohtutäiturile jäi arusaamatuks, millele tuginedes jõudis võlgnik järeldusele, et arestimisele

mittekuuluva sissetuleku osa pidi moodustama vähemalt 656 eurot. Täitemenetluse

seadustikus puudus säte, mis võimaldaks kohtutäituril arestida palga alammäärast 20% - nii

nagu avaldaja oma järeldustes leidis. Võlgnik polnud mittearestiva sissetuleku leidmisel

võtnud arvesse Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslikku elatusmiinimumi ning puudus

igasugune põhjendus, mille alusel peaks kohtutäitur võlgnikule võimaldama arestimisele

mittekuuluva sissetuleku 656 euro ulatuses. Vastavalt riikliku pensionikindlustuse seaduse

(RPKS) §-le 5 polnud töövõimetoetus riikliku pensioni liik. Kui võlgnikust vanem oli

kohustatud maksma elatist, siis selle reaalset maksmist sai tõendada maksekorralduse või

saaja poolt väljastatud kviitungiga. Kuna avaldaja ei tõendanud, et ta täidab seadusest

tulenevat ülalpidamiskohustust laste ees, siis polnud põhjendatud töövõimetoetuse arestimisel

ülalpeetavatega arvestamine.

3. Sissenõudja avalduse osas seisukohta ei esitanud.

Maakohtu määrus ja põhjendused

4. Maakohus jättis avalduse rahuldamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 475 lg 1

p 15, § 477 lg 1 ja 2, täitemenetluse seadustiku (TMS) § 217 lg 1, § 218 lg 1, § 131, § 132 ja §

8 lg 1 alusel. Menetluskulud jäid avaldaja kanda. Puudutatud isikutel menetluskulud

puudusid.

TMS § 131 lg 1 p 61 sätestab, et sissenõuet ei saa pöörata töövõimetoetusele. Nimetatud sätte

lg 2 kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei

vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja

sissetuleku suurust arvestades õiglane, võib viidatud sissetulekule pöörata sissenõude

sissenõudja avalduse alusel. TMS § 132 lg 12 sätestab, kui sissenõude pööramine võlgniku

muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib sõltumata

võlgniku suhtes läbiviidavate täitemenetluste arvust arestida ühes kuus kuni 20 protsenti

sissetulekust, mis ei ole suurem kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulek,

millest on maha arvatud Statistikaameti poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum. TMS §

132 lg 13 sätestab, et kui võlgnikul on ülalpeetavaid, arvutatakse käesoleva paragrahvi lõikes

12 nimetatud 20 protsenti võlgniku sissetulekust, millest on maha arvatud käesoleva

paragrahvi lõike 2 kohaselt mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ja Statistikaameti

poolt avaldatud arvestuslik elatusmiinimum.

Kohtutäituri otsusest nähtuvalt kohustas ta võlgnikku esitama hiljemalt 26.01.2024

kohtutäiturile viimase kuue kuu arvelduskonto väljavõte ning tõendid alaealiste laste

ülalpidamiskohustuse täitmise kohta. 31.01.2024 informeeris kohtutäitur võlgnikku, et kuue

kuu arvelduskonto väljavõte ega tõendid alaealiste laste ülalpidamiskohustuse täitmise kohta

kohtutäiturini ei jõudnud ning täitur palus lisaks eelpooltoodud dokumentidele esitada

hiljemalt 02.02.2024 ka väljavõte kulutuste (kulutused eluasemele, toidule, ravimitele,

transpordile jms) kohta. Avaldaja kohtutäiturile palutud dokumente ei esitanud. Võlgnik jättis

oma kohustused kohtutäituri poolt nõutud teabe osas kohaselt täitmata. Avaldaja ei tõendanud

ülalpidamise kohustuse täitmist oma lastele, seega polnud avaldajal alust tugineda asjaolule,

et ta peab üleval oma lapsi. Seega ei pea ülalpeetavaid töövõimetoetuse mittearestitava

sissetuleku arvutamisel arvestama (TsMS § 132 lg 13, lg 2).

Sissetuleku arestimise aktist nähtus, et võlgnikule makstav töövõimetoetus kuulus

arestimisele 2730,60 euro ulatuses. Võlgniku töövõimetoetusest igakuiselt kinnipidamisele

kuuluv osa oli 10,00% töövõimetoetuse summast. Seega kohtutäitur ei arestinud võlgniku

sissetulekut maksimaalses määras.

Kohtutäituri poolt esitatud andmete kohaselt tasus Eesti Töötukassa võlgnikule jaanuaris 2024

töövõimetoetust summas 190,84 eurot ning veebruaris 2024 oli töövõimetoetuse suuruseks

328,66 eurot. Kaebuse otsuse koostamise hetkeks ei olnud Eesti Töötukassa poolt

kinnipidamisi kohtutäituri ametialasele arvelduskontole toimunud, sest võlgniku

töövõimetoetuse suurus ei ületanud arvestuslikku elatusmiinimumi summas 338,23 eurot.

Kohtu hinnangul oli kohtutäitur toiminud kooskõlas TMS § 132 lg 12 sätestatuga. Avaldaja

seisukoht oli ekslik, et mittearestitav summa peab olema 656 eurot (820 eurot min palk –

20%).

Vastavalt riikliku RPKS §-le 5 ei olnud töövõimetoetus riikliku pensioni liik, mistõttu ei

kuulunud RPKS sätted käesolevas asjas kohaldamisele.

Kohus leidis, et kohtutäitur oli asjaolusid arvestades otsuse tegemisel kaalunud piisavalt

poolte huve. Kohtutäitur oli kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud

abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama

täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. Kuna avaldaja ei esitanud teavet oma

sissetulekute, väljaminekute ja ülalpeetavate kohta, ei olnud kohtutäituril võimalik hinnata

tegelikke asjaolusid kogumis ega võtta neid arvesse arestimise määra kindlakstegemisel.

Avaldaja määruskaebus

5. Avaldaja palus tühistada maakohtu määruse ja teha uue, millega avaldus rahuldada.

Menetluskulud tuli jätta kohtutäituri kanda.

Kohus kohaldas valesti seadust, mis tõi kaasa ilmselgelt vale lahendi. Kaebaja hinnangul,

ignoreeris kohus kõrgema kohtu praktikat (RKTKm 15.03.2017 nr 3-2-1-166-16, p 15 ja

07.06.2007 nr 3-2-1-68-07, p 13). Võlgnikule tuli tagada tema enda ja tema ülalpeetavate

ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid. Kaebaja sissetulek ei ületanud seaduses

sätestatud miinimumi ning kohus ei võtnud arvesse avaldaja ülalpeetavate olemasolu. Ükski

säte ei kohustanud avaldajat tõendama ülalpidamise andmist. Alaealiste lastel oli seadusest

tulenev õigus ülalpidamise saamiseks ning ülalpidamine ei tähendanud ainuüksi elatise

maksmist. Lapsega koos elava vanema ülalpidamist eeldatakse. Isegi siis kui lapsed elavad

eraldi, saavad vanemad leppida kokku ülalpidamise andmise mitte elatise maksmise teel, aga

nt toidu ja riietuse ostmine ja teiste kulude jagamine. Antud kulusid polnud võimalik tõendada

dokumentaalselt, kuna nt toidu ostmine on igapäevane toiming ning isegi müügitšekist ei saa

järeldada, et toit otsatakse just lapse jaoks. Kohus tõlgendas vääralt, et kaebaja peab tõendama

laste ülalpidamist.

Menetluse edasine käik

6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja sellele

vastamiseks.

7. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Sissenõudja oma

seisukohta ei esitanud.

8. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

9. Ringkonnakohus, tutvunud kohtuasja materjalidega, leiab, et määruskaebus ei ole

põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel ning maakohtu

määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt koosmõjus TsMS §

659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid.

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Esiteks märgib ringkonnakohus, et võlgnik viitab määruskaebuses jätkuvalt riikliku

pensionikindlustuse seaduse sätetele ning vastavale kohtupraktikale, kuid kuna võlgniku

sissetulekuks on töövõimetoetus ning töövõimetoetus ei ole riikliku pensioni liik, ei ole

võlgniku tuginemine nendele sätetele asjakohane. Selles osas oli maakohtu järeldus õige.

TMS § 132 lg 2 kohaselt kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab

talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga

alammäärast kuus. TMS § 132 lg 2 ja PKS § 100 lg 2 viitavad ülalpidamiskohustusele, mis

peaksid reaalselt toimuma olevikus. Tegemist ei ole võlgniku abstraktse õigusega oma

sissetuleku suurendamiseks täiendava arestivaba miinimumi näol - ülalpidamine või elatise

maksmine peavad reaalselt aset leidma. Võlgnik on seisukohal, et ülalpidamine ei tähenda

ainult elatise maksmist, vaid ülalpidamist on võimalik anda ka muul viisil. Ringkonnakohus

on seisukohal, et praeguses asjas ei ole võlgnik varasemalt viidanud ega ka tõendanud, et

tegelikkuses on vanemate vahel kokkulepe laste ülalpidamiseks selliselt, et isa annab

ülalpidamist muul viisil. Kuna tõendatud ei ole, et võlgnik täidaks seadusest tulenevat

ülalpidamiskohustust laste ees, ei pea ülalpeetavaid töövõimetoetuse mittearestitava

sissetuleku arvutamisel arvestama.

Kohtutäituril tuli TMS § 131 lg 2 eesmärgipärase tõlgendamise kaudu arvestada konkreetse

täitemenetluse poolte, eelkõige võlgniku ja sissenõudja, õigustatud huve ja majanduslikku

olukorda, et teha õiglane otsus. TMS § 131 lg 2 kohaldamisel oli tegemist kohtutäituri

diskretsiooniotsustusega, mis allus TMS § 218 alusel esitatava kaebuse kaudu kohtulikule

kontrollile. Töövõimetoetusele sissenõude pööramise lubatavust otsustades tuli kohaldada

TMS § 131 lg-t 2 koos TMS § 132 lg-ga 12. Analüüsida tuli nii seda, kas sissenõude

pööramine on lubatav TMS § 131 lg 2 järgi, kui ka seda, millises täpsemas ulatuses võib

töövõimetoetusele sissenõude pöörata.

TMS § 8 lg 1 kohaselt on kohtutäitur kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega

lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning

selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. TMS § 26 lg 1 järgi on

kohtutäituril õigus nõuda võlgnikult täitemenetluses vajalikku suulist ja kirjalikku teavet.

Kohtutäitur on kohustatud tegema kindlaks kõik võlgniku sissetulekud, et otsustada selle üle,

töövõimetoetuse näol on tegemist tema ainukese sissetulekuga ning kas laekunud summale

sissenõude pööramine ning kinnipidamiste tegemine võib kahjustada võlgniku toimetulekut.

TMS § 26 lg 1 alusel on kohtutäituril võimalik võlgnikult teavet nõuda ka ilma vara nimekirja

nõude esitamiseta. Teabe nõudmiseks ei pea ilmtingimata eelnema vara nimekirja nõude

esitamine ja/või selle kinnitamine kohtu poolt.

Õige on järeldus, et kuna avaldaja jättis esitamata küsitud ja vajalikud tõendid enda ja laste

kohta, siis ei olnudki kohtutäituril ega maakohtul võimalik neid sisuliselt hinnata. Kuna

võlgnik ei esitanud mingeid kontrollitavaid andmeid ega tõendeid oma majandusliku olukorra

kohta, siis polnud alust hinnata tema sissetuleku arestimist ebaõiglaseks. Maakohus tuvastas,

et kohtutäitur ei arestinud võlgniku sissetulekut maksimaalses määras. Ringkonnakohtu

hinnangul jõudis maakohus õigele järeldusele, et kohtutäitur on asjaolusid arvestades otsuse

tegemisel kaalunud piisavalt poolte huvisid ega rikkunud diskretsioonipiire.

Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et maakohtu lahend oli õiguspärane ja puuduvad

maakohtupoolsed rikkumised, mis annaksid aluse määruskaebuse rahuldamiseks.

10. TsMS § 171 lg 1 alusel jäävad menetluskulud ringkonnakohtus avaldaja kanda. Teistel

menetlusosalistel kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)