2-21-1437/69 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

18.11.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-1437

Tsiviilasi

Osaühingu Kruusakild hagi Remart Ehitus OÜ vastu

võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 04.12.2023 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Remart Ehitus OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühing Kruusakild (registrikood 11174542),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius

Kostja Remart Ehitus OÜ (registrikood 12269440),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kersti Kägi

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 04.12.2023 määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta kostja kanda.

4. Mõista Remart Ehitus OÜ-lt Osaühingu Kruusakild kasuks välja menetluskulude

hüvitis 272 eurot. Käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb Remart

Ehitus OÜ-l tasuda Osaühingule Kruusakild hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Asjaolud

1. Osaühing Kruusakild (hageja) esitas 28.01.2021 Harju Maakohtule hagi Remart Ehitus OÜ

(kostja) vastu võla nõudes. Harju Maakohus rahuldas hagi 17.12.2021 kohtuotsusega. Kohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja võla 3 881,66 eurot ja viivise 3 863,99 eurot

(resolutsiooni punkt 2). Lisaks mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise alates

02.02.2021 kuni põhinõude osa 372 eurot täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1

teises lauses sätestatud määras, aga mitte rohkem, kui 372 eurot (resolutsiooni p 3).

Menetluskulud jäid kostja kanda, kuid kohus neid rahaliselt kindlaks ei määranud.

Maakohus rahuldas 10.03.2022 määrusega osaliselt hageja taotluse kohtuotsuse resolutsiooni

punki 2 viivitamata täidetavaks tunnistamiseks tagatise vastu ning kohustas hagejat tasuma

tagatist 3 872,83 eurot.

2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16.12.2022 kohtuotsusega maakohtu otsuse osas, milles

maakohus rahuldas viivisenõude suuremas ulatuses kui VÕS § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras, samuti menetluskulude jaotuse ja hagejale menetluskulude esitamiseks

antud tähtaja osas. Ringkonnakohus jättis menetluskulud esimeses ja teises kohtuastmes 42%

ulatuses hageja ja 58% ulatuses kostja kanda. Ringkonnakohus menetluskulusid rahaliselt

kindlaks ei määranud.

Vastavalt ringkonnakohtu otsusele tuli kostjal tasuda hagejale põhivõlgnevus 3 881,66 eurot

ja 16.12.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 911,65 eurot. Kohus kohustas kostjat

tasuma hagejale viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 17.12.2022

järgmiselt: kuni põhivõlgnevuse 2 121,50 eurot täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 1

598,39 eurot; kuni põhivõlgnevuse 1 388,16 eurot täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui

1055,31 eurot; kuni põhivõlgnevuse 372 eurot täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui

316,31 eurot.

Riigikohus jättis 22.06.2023 kostja kassatsioonikaebuse menetlusse võtmata ja kostja

menetluskulud tema enda kanda. Tallinna Ringkonnakohtu otsus jõustus 22.06.2023.

3. Hageja esitas 26.06.2023 avalduse tasutud tagatise tagastamiseks (korduv taotlus esitatud

18.07.2023). Hageja tõi välja, et tagatise andmise vajadus langes ära.

4. Kostja vaidles taotlusele vastu, tuues välja, et kostja tasus hagejale 3 190,16 eurot

väljamõistetust rohkem (7748,65-4558,49). Kostja tasus 15.03.2022 hagejale 7 748,65 eurot

(põhivõlg 3 881,66 eurot, viivis 3 863,99 eurot ja 3 eurot ettenähtust rohkem, kui tal vastavalt

otsusele vaja maksta oli). Tagatis oli mõeldud tagama kostja kahju hüvitamise või alusetu

rikastumise nõuet. Kuivõrd hageja keeldus alusetu rikastumisega saadu tagastamisest ja

enammakstu tagastamata jätmisel on kostjal õigus pöörduda hagiga kohtusse, siis peab

tasutud tagatis jääma tagama kostja hagi hageja vastu alusetult rikastumisega saadu

tagastamise nõudes.

5. Hageja taotles menetluskulude väljamõistmist. Menetluskulude nimekirjade kohaselt palus

hageja mõista kostjalt välja maakohtu kulud 6 575 eurot (40,5 tunni õigusabi eest

tunnitasumääraga 150 eurot ja riigilõiv 500 eurot), ringkonnakohtu kulud 1 075 eurot (7 tunni

ja 10 minuti õigusabi eest tunnitasumääraga 150 eurot) ja ringkonnakohtu menetluse järgsed

kulud 906,67 eurot (5 tunni ja 20 minuti eest tunnitasumääraga 170 eurot) ning mõista

menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja kinnitas, et

oli käibemaksukohuslane ning palus menetluskulud välja mõista käibemaksuta. Hageja

kinnitas, et kõik kantud kulud olid seotud käesoleva asjaga.

6. Kostja palus hagejalt välja mõista menetluskulud lähtuvalt menetluskulude kogusummast

10 249,80 eurot. Sellest moodustas riigilõiv 750 eurot ning õigusabikulud 9 499,80 eurot

(käibemaksuta) 64 tunni ja 52 minuti eest. Kostja menetluskuludest 42% moodustas 4 304,92

eurot. Kostja palus mõista kuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ja ta

kinnitas, et kõik nimekirjas kajastatud kulud olid seotud käesoleva vaidlusega.

7. Pooled vaidlesid üksteise menetluskuludele vastu.

Maakohtu määrus

8. Maakohus rahuldas hageja taotluse ja tagastas hagejale tagatise 3 872,83 eurot

(resolutsiooni punkt 1), mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2 924,10 eurot

(resolutsiooni punkt 2) ja mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulud 2 335,76 eurot

(resolutsiooni punkt 3). Kohus tasaarvestas poolte vastastikused menetluskulude hüvitamise

nõuded ja selle tulemusel mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 588,34 eurot

ning kohustas maksma menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates määruse jõustumisest kuni menetluskulude nõude täitmiseni (resolutsiooni

punkt 4).

Kohus leidis, et kostja osundas õigesti, et hagejal tuleb enamtasutud viivisesumma tagastada,

kuivõrd kohtu ette ei toodud poolte kokkulepet nimetatud summa tasaarvlemiseks teiste

nõuetega, mis oli kostjalt hageja kasuks välja mõistetud. Samas ei toodud kohtu ette

asjaolusid, millest nähtuks, et kostja oleks hageja vastu esitanud hagi kahju hüvitamiseks või

alusetu rikastumise väljanõudmiseks kahe kuu jooksul viivitamata täitmisele kuuluva lahendi

tühistamise või muutmise jõustumisest alati (s.o. hiljemalt 22.08.2023). Kohtu hinnangul

polnud samas tähenduses võimalik kostja poolt hagejale esitatud nõudekirja võimalik

tõlgendada hagi esitamisena. Eeltoodust lähtuvalt olid täidetud otsuse viivitamata täidetavaks

tunnistamise tagatiseks tasutud tagatise tagastamise eeldused ning hageja taotlus tuli

rahuldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 469 lg-te 1 ja 2, § 471, § 474 lg 2 ja lg 4

alusel.

Maakohus hindas poolte menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust TsMS § 174 lg-te 1, 4 ja

8, § 477 lg 7, § 175 lg 1 alusel ning leidis, et poolte kulud olid põhjendatud osaliselt. Poolte

vastastikused nõuded kuulusid tasaarvestamisele (TsMS § 445 lg 1).

Kohtu hinnangul moodustasid hageja põhjendatud ja vajalikud õigusabitoimingud maakohtu

menetluses 19 tundi ja 40 minutit (2 899,95 eurot), ringkonnakohtu menetluses 7 tundi ja 10

minutit (1 075 eurot) ning ringkonnakohtu järgses menetluses 3 tundi ja 20 minutit (566,61

eurot). Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 58% ehk 2 634,10 eurot.

Kostja põhjendatud õigusabikulud maakohtus moodustasid 20 tundi ja 52 minutit (2 921,33

eurot), ringkonnakohtu menetluses 8 tundi ja 45 minutit (1 225 eurot), riigikohtu menetluses 0

tundi ning edasises menetluses 4 tundi ja 30 minutit (765 eurot). Kohus mõistis hagejalt kostja

kasuks välja 42% ehk 2 062,76 eurot.

Kostja määruskaebus

9. Kostja palus tühistada maakohtu määruse osaliselt (punktid 1 ja 4) ja teha uue määruse,

millega muuta määruse punkti 1 ja jätta rahuldamata hageja taotlus tagatise tagastamiseks.

Kostja soovis tagatise tagastamist hagejale 1 271,01 euro ulatuses ning ülejäänud osa

tagatisest (2601,82 eurot) palus maksta välja kostjale.

Lisaks palus kostja muuta määruse punkti 4 ja teha selles osas uue määruse, millega

tasaarvestada poolte vastastikused menetluskulude hüvitamise nõuded järgmiselt: Mõista

tasaarvestuse tulemusel kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 588,34 eurot lugedes

tasaarvestust ületava osa 588,34 eurot tasutuks kostja poolt hagejale tasutud 3 190,16 euro

arvelt, s.o kohtute poolt 17.12.2021 ja 16.12.2022 otsustega kostjalt hageja kasuks

väljamõistetud 4 558,49 eurot (3 881,66 eurot põhivõlg ja viivis 676,83 eurot) ületavat osa.

Kuna ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt tühistas, siis tekkinud olukorras tasus kostja

hagejale rohkem, kui kohtud temalt välja mõistsid. Kostjal tekkis hagejale enammakse.

Vastavalt ringkonnakohtu otsusega väljamõistetule pidi kostja tasuma hagejale põhivõla

3881,66 eurot ja viivistena 676,83 eurot, kokku 4 558,49 eurot. Seega tasus kostja hagejale

3190,16 eurot rohkem, kui kohtud temalt välja mõistsid (7748,65-4558,49).

Kostja tõi esile viivisnõude arvestuse:



11.11.2019 (arve nr 265) 2121,50 eurot. Tähtaeg saabus 16.11.2020. Viivis periood

16.11.2019 (maksetähtaeg) kuni 15.03.2022 –394,77 eurot;



12.12.2019 (arve nr 278) 1388,16 eurot. Tähtaeg saabus 17.12.2019. Viivis periood

18.12.2019 (maksetähtaeg) kuni 15.03.2022 – 248,88 eurot;



08.01.2020 (arve nr 283) 372,00 eurot. Viivise periood 02.02.2021 (hagi kohtule

esitamise aeg) kuni 15.03.2022 – 33,18 eurot.

Kostja esitas 10.07.2023 hagejale nõude alusetult saadud tagastamiseks. Seega olid

tingimused TsMS § 474 lg 2 kohaldamiseks täidetud. Maakohtu põhjendustest ei selgunud,

miks pidanuks kostja esitama hageja vastu eraldiseisva hagi alusetult saadu väljamõistmiseks,

kui kostja poolt raha tasumisega ja kohtulahenditega oli tõendatud hageja alusetu rikastumine

kostja arvelt. Oli ilmne, et seaduse mõte polnud selles, et tagatisest võiks teha kohus

väljamakseid üksnes kahju hüvitamise hagi esitamisel. Iga uus kohtumenetlus koormab

kohtusüsteemi ja menetlusosalisi.

Kohtu eksimuse tõttu mõistis kohus kostjalt ebaõigesti välja ka menetluskulude vastastikku

tasaarvestust ületava summa 588,34 eurot (määruse punkt 4). Tasaarvestust ületav 588,34

eurot oli kostja poolt hagejale 15.03.2022 tasutud, mistõttu mõistis maakohus selle summa

kostjalt ebaõigesti välja. Kuivõrd tasaarvestust ületavas osas olid menetluskulud hagejale

tasutud, siis puudus kohtul menetluslik- ja materiaalõiguslik alus mõista menetluskuludelt

välja viivis.

Menetluse edasine käik

10. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis hagejale tähtaja sellele vastamiseks.

11. Hageja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

12. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

13. Ringkonnakohus kontrollib esimese astme kohtu määrust TsMS § 651 lg 1 järgi

koosmõjus TsMs §-ga 659 üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja ei vaidlustanud

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist (resolutsiooni punktid 2 ja 3). Seega on maakohtu

määrus TsMS § 466 lg 3 järgi jõustunud selles osas.

Asjaolude kohaselt mõisteti maakohtu otsuse resolutsiooni punktiga 2 kostjalt hageja kasuks

välja põhivõlg 3 881,66 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 3 863,99 eurot (kokku 7

745,65 eurot). Hageja taotles Harju Maakohtu 17.12.2021 kohtuotsuse resolutsiooni punki 2

viivitamata täidetavaks tunnistamist. Maakohus rahuldas hageja taotluse (osaline

rahuldamine) ja määras tagatise suuruseks 3 872,83 eurot. Ringkonnakohus tühistas

16.12.2022 osaliselt maakohtu lahendi ja vastavalt ringkonnakohtu otsusele tuli kostjal tasuda

hagejale põhivõlgnevus 3881,66 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 911,65 eurot

(resolutsiooni punkt 2), st kokku 4793,31 eurot. Kostja tasus 15.03.2022 hagejale 7 748,65

eurot. Eeltoodust nähtub, et kostja tasus hagejale ettenähtust rohkem.

TsMS § 469 lg 1 kohaselt võib kohus tunnistada otsuse poole taotlusel viivitamata täidetavaks

tingimusel, et see pool annab täitmise tagatise. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 peab

viivitamatu täitmise tagatis katma kahju, mis võib võlgnikule tekkida otsuse viivitamatust

täitmisest või täitmise vältimiseks abinõude rakendamise tõttu.

TsMS § 195 lg 1 esimene lause sätestab, et kui tagatise andmise põhjus on ära langenud,

tagastab tagatise määranud või selle andmist võimaldanud kohus tagatise selle andja avalduse

alusel või omal algatusel. Tagatise andmise põhjus võib ära langeda ka osaliselt. Praegusel

juhul võib olla olukord, kus tagatis on osaliselt kostja huvides ja osaliselt tagatise andmine

võib olla ära langenud, tulenevalt sellest, et kostja täitis hageja nõude suuremas ulatuses kui

hagejal oli õigus saada.

Vaatamata eeltoodule näeb aga TsMS § 474 lg 4 ette, et sissenõudja antud tagatis võlgnikule

tekkiva kahju hüvitamiseks tagastatakse sissenõudjale, kui võlgnik ei ole esitanud hagi kahju

hüvitamiseks või alusetu rikastumise väljanõudmiseks kahe kuu jooksul viivitamata täitmisele

kuuluva lahendi tühistamise või muutmise jõustumisest alates.

Eeltoodu tähendab, et kui kostja kahju hüvitamis nõuet nimetatud asjaolude ilmnemisel alates

kahe kuu jooksul ei esita hagina, on hagejal õigus saada tagatis sõltumata sellest, kas kostjal

on alust esitada hageja vastu kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljanõudmise nõue.

Tegemist on seaduses sätestatud õigust lõpetava tähtajaga. Kohus selgitab, et tegemist pole

nõuete aegumistähtajaga kostja jaoks, st kostja saab oma nõudeid hageja vastu esitada ka

hiljem seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul, kuid nõude hilisemal esitamisel ei pruugi

see enam tagatud olla, kui sissenõudja on taotlenud tagatise tagastamist. Kuivõrd norm näeb

ette kostja poolse kohustusena hagi esitamist, siis ei piisa tagatise tagastamata jätmiseks

pelgalt vastuväite esitamisest kohtumenetluses. Maakohtul puudus alus jätta tagatis hagejale

tagastamata.

Määruskaebuse kohaselt polnud kostja nõus maakohtu poolse tasaarvestusega.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja etteheidetega maakohtule. TsMS § 445 lg 1 teisest lausest

tulenevalt tasaarvestatakse kohtulahendi resolutsioonis menetlusosaliste nõuded rahuldatud

osas. Maakohus lahendas vaidlusaluses kohtumääruses nii hageja kui ka kostja nõudeid

(menetluskulud). Kuivõrd nõuded olid vastastikused, siis oli võimalik neid eelviidatud korras

tasaarvestada samas määruses. Kostja muid nõudeid hageja vastu (enammakstud summad)

maakohus ei lahendanud, seega ei saanud neid maakohus ka välja mõista ega tasaarvestada

vaidlusaluses määruses.

14. Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad ringkonnakohtu kulud kostja kanda

TsMS § 171 lg 1 alusel.

Hageja menetluskulud ringkonnakohtus moodustasid 368,33 eurot 2 tunni ja 10 minuti eest

tunnihinnaga 170 eurot järgmiste toimingute eest: määruskaebusele vastamine ja sellega

seonduvad toimingud (1 tund), 06.11.2024 kohtukirja läbitöötamine ja sellega kaasnevad

toimingud (30 minutit) ja menetluskulude nimekirja koostamine ja sellega kaasnevad

toimingud (40 minutit). Hageja menetluskulud ei sisalda käibemaksu. Hageja palus mõista

menetluskuludelt välja ka viivis.

Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja õigusabitoimingud antud tsiviilasja menetluses

olid kooskõlas menetluse käiguga, vajalikud ja põhjendatud, kuid neile kulunud aeg oli

ülemäärane. Arvestades kohtule esitatud dokumentide sisu, põhjenduste ulatust ja asjaolu, et

vaidlus polnud keeruline, siis saab põhjendatuks ajakuluks pidada 1,6 tundi (määruskaebuse

läbitöötamine, sellele vastamine ja suhtlus kliendiga kokku 1 tund ja menetluskulude

nimekirja koostamine 0,6 tundi). Esindaja õigusabi tunnihind 170 eurot ei olnud ülemäärane.

Tulenevalt sellest tuleb kostjalt hagejale välja mõista menetluskuluna kokku 272 eurot (1,6 x

170), st hageja taotlus jääb rahuldamata 96,33 euro ulatuses. Hageja taotles menetluskuludelt

viivise väljamõistmist. Kohus rahuldab selle taotluse TsMS § 177 lg 4 alusel. Menetluskulude

kindlaksmääramisele ei saa määruskaebust esitada (TsMS § 178 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)