3-22-606/24 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. november 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-606

Haldusasi

X-X. X-i ja Y. Y kaebus Maksu- ja Tolliameti 14.

veebruari 2022. a vastutusotsuse nr 13-7/01139-15

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 17. veebruari 2023. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X-X. X ja Y. Y, esindaja v.adv Leon Glikman

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja U.J

Menetluse alus ringkonnakohtus

X-X. X-i ja Y. Y apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta Maksu- ja Tolliameti 28. oktoobri 2024. a menetlusdokumendi lisad (dtl

904–905) haldusasja nr 3-22-606 materjalide juurde.

2. Jätta X-X. X-i ja Y. Y apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

17. veebruari 2023. a otsuse haldusasjas nr 3-22-606 resolutsioon muutmata, kuid

täiendada halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse

põhjendustele.

3. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 16. detsembril

2024 (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-22-606

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 14.02.2022 vastutusotsusega nr 13-7/01139-15

maksukorralduse seaduse (MKS) § 8 lg 1, § 40 lg 1 ja § 96 alusel X-X. X-i ja Y. Y-d

solidaarselt tasuma Manna Catering OÜ maksuvõla 128 442,52 eurot. Vastutusotsuse kohaselt

jättis Manna Catering OÜ 2020. a märtsist kuni novembrini tasumata deklareeritud

tööjõumaksud ja -maksed 94 430,55 eurot, käibemaksu 33 960,45 eurot ja erijuhtude

tulumaksu 51,52 eurot. Maksuhaldur leidis, et X-X. X ja Y. Y jätsid juhatuse liikmetena

tahtlikult (vt võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5) nõuetekohaselt korraldamata MKS § 8 lg-s

1 sätestatud tasumiskohustuse, mille tagajärjel tekkis Manna Catering OÜ-l maksuvõlg

(vastutusotsuse koostamise seisuga 176 572,87 eurot, sh intressid), mida ei ole enam kui

kolme kuu jooksul õnnestunud maksukohustuslaselt sisse nõuda.

1)

X-X. X ja Y. Y olid Manna Catering OÜ juhatuse liikmeteks 04.11.2019–23.11.2020.

Manna Catering OÜ teenindas oma töötajate vahendusel teisi X-X. X-i ja Y. Y-ga seotud

toitlustusettevõtteid POMO EESTI OÜ, RockMeedium OÜ, Taevaprojekt OÜ, CAFÉ

OPERA OÜ ja LOUD`N`LIVE EVENT OÜ. X-X. X ja Y. Y omasid piisavat

ettevõtluskogemust ning teadmisi äriühingute juhtimisest. Mõlemad juhatuse liikmed olid

Manna Catering OÜ pangakonto allkirjaõiguslikud isikud ja volitatud kasutajad ning tegelesid

äriühingu majandustegevuse korraldamisega kuni ettevõtte müügini. Manna Catering OÜ

töötajate töölepingud olid allkirjastatud juhatuse liikmete poolt.

2)

Manna Catering OÜ poolt tehingupartneritele esitatud arved tööjõurendi teenuse eest ei

katnud kõiki teenuse osutamisega seotud kulusid, mistõttu ei laekunud äriühingule piisavalt

raha tööjõumaksude ja -maksete tasumiseks. Manna Catering OÜ esitas tööjõurendi arveid

POMO EESTI OÜ-le, RockMeedium OÜ-le, LOUD`N`LIVE EVENT OÜ-le, CAFÉ OPERA

OÜ-le ja Taevaprojekt OÜ-le kokku 421 026,35 euro ulatuses ning tema arvelduskontole

laekus arvete alusel 334 950,92 eurot (sh tööjõurendi arvete alusel 303 629,57 eurot). Manna

Catering OÜ deklareeris 2020. a veebruarist kuni detsembrini samas 20% määraga

maksustatavat käivet 339 037,27 eurot ja tasumisele kuuluvat käibemaksu 68 948,90 eurot (sh

tööjõurendi arvetele märgitud käibemaks 64 682,10 eurot). Manna Catering OÜ deklareeris

tasumisele kuuluvaid tööjõumakse ja -makseid kokku 169 588,75 eurot. Töötajatele tasuti

kokku 247 604,03 eurot ja maksukohustuste katteks tasuti 76 045,17 eurot. MTA analüüsi

järgi jäi ainuüksi tööjõurendi arvete eest laekumata vähemalt 135 339,63 eurot.

3)

POMO EESTI OÜ, RockMeedium OÜ, Taevaprojekt OÜ, CAFÉ OPERA OÜ ja

LOUD`N`LIVE EVENT OÜ käibemahud olid piisavalt suured, et tasuda tööjõurendi teenuse

eest Manna Catering OÜ-le ulatuses, mis kataks ära kõik tööjõurendiga seotud kulutused.

Õige ei ole väide, et maksuvõla põhjustas COVID-19 kriis ja toitlustusettevõtlusele seatud

piirangud. Tehingupartnerite käibelangus ei olnud sedavõrd märkimisväärne ja täispiirangud

ettevõtlusele kestsid üksnes 2020. a märtsist kuni maini. Seega saanuks X-X. X ja Y. Y

korraldada Manna Catering OÜ majandustegevuse seotud äriühingute kaudu nii, et kõik

maksukohustused oleks täidetud. Juhatuse liikmed korraldasid Manna Catering OÜ

majandustegevuse teadlikult viisil, mis võimaldas luua madalama maksukoormuse nendega

2(15)

3-22-606

seotud teistele äriühingutele, soodustades viimaste majandustegevust tööjõukulude arvelt.

Ühtlasi tõi tööjõurendiarvete esitamine nendele äriühingutele kaasa õiguse sisendkäibemaksu

mahaarvamiseks.

4)

Manna Catering OÜ asutati 04.11.2019 ja hakkas pakkuma tööjõurendi teenust 2020. a

alguses. Äriühingu majandustegevus lõppes sisuliselt 2020. a detsembris. Manna Catering OÜ

võõrandati variisikule ning alates 23.11.2020 sai äriühingu juhatuse liikmeks Q, kes on seotud

kokku 320 äriühinguga. Töölepingud töötajatega lõpetati ja Manna Catering OÜ 63 töötajat

liikusid edasi äriühingutesse POMO EESTI OÜ, RockMeedium OÜ, Taevaprojekt OÜ,

CAFÉ OPERA OÜ ja LOUD`N`LIVE EVENT OÜ. Maksuvõlgades Manna Catering OÜ

võõrandamine variisiku tunnustega isikule toimus üksnes maksukohustuste tasumise vältimise

eesmärgil. Kui Manna Catering OÜ võõrandamine oleks kandnud ärilist eesmärki, poleks

olnud vajadust töötajate üleminekuks X-X. X-i ja Y. Y-ga seotud äriühingutesse.

5)

Manna Catering OÜ maksuvõla tekkimise ning X-X. X-i ja Y. Y tegevuse vahel on

otsene põhjuslik seos. Kui X-X. X ja Y. Y ei oleks Manna Catering OÜ juhatuse liikmetena

korraldanud äriühingu majandustegevust viisil, et maksukohustuste katteks ei laeku piisavalt

raha ning oleks esitanud tööjõurenditeenuste eest arveid, mis katavad kõik kohustused, ei

oleks äriühingul tekkinud 2020. a märtsi kuni novembri osas maksuvõlga 128 442,52 eurot.

Kuna X-X. X-i ja Y. Y õigusvastane tegevus juhatuse liikme volituste kehtivuse ajal tõi

mh kaasa 2020. a novembri tööjõumaksude ja -maksete tasumata jätmise, siis nad ka

vastutavad selle eest, olenemata asjaolust, et nende tegevuse tagajärg ilmnes alles

maksukohustuse täitmise tähtpäeval (10.12.2020).

2. X-X. X ja Y. Y esitasid Tallinna Halduskohtule 11.03.2022 kaebuse MTA 14.02.2022

vastutusotsuse nr 13-7/01139-15 tühistamiseks. Vastutusotsuses ei ole toodud välja

konkreetset rikkumist ja põhjuslikku seost, vaid tuginetud üksnes maksuvõla tekkimisele.

Juhatuse liikmete tahtlus on põhjendamata ja tõendamata. Lähtutud on juhtimisvea eeldusest

ja oletustest, jättes selgitamata, kuidas oleksid juhatuse liikmed pidanud MTA arvates käituma

ja kas sellisel juhul ei oleks maksuvõlga tekkinud. Maksuhaldur ei sea kahtluse alla, et

maksud deklareeriti õigesti. See on üks tunnus, mis välistab juhatuse liikmete tahtluse.

Vastutusotsuses ei ole tuvastatud kummagi juhatuse liikme süüd individuaalselt, vaid

sellekohased põhjendused kopeerivad üksteist. Tahtluse välistab juba ainuüksi see, et juhatuse

liikmed tegid kõik selleks, et maksta makse võimalikult suures ulatuses. Äriühing andis tööd

paljudele inimestele, kelle töökohad säilisid. MTA ei ole arvestanud tervisekriisi ega

majanduskriisiga, heites kaebajatele sisuliselt ette töötasude maksmise eelistamist maksude

tasumisele. Manna Catering OÜ tegevus oli MTA-le teada (sh maksude tasumise ajatamise

ajal), kuid töötasude väljamaksmise kohta ei tehtud ühtegi etteheidet. Maksuhaldur ei väida

äriühingust raha väljaviimist ega ettevõtlusega mitteseotud väljamaksete tegemist.

Juhtimisveaks ei saa pidada kohustuste täitmist 67 töötaja ees ning nende äriühingute

säilitamist, kuhu töötajad üle läksid ja mis tegutsevad jätkuvalt. Vahendite puuduse olukorras

ei olnud juhatuse liikmetel muid valikuid. Maksuvõla põhjustasid objektiivsed asjaolud

(COVID-19 kriis), mitte juhatuse liikmete kohustuste rikkumine. 2020. a novembris osutatud

teenuste eest jättis 2020. a detsembris arved (kogusummas 83 791,19 eurot) esitamata uus

juhatus, mistõttu ei seondu see kaebajate tegevusega. Vastutusotsusest ei nähtu, kuidas jäid

teiste äriühingute väidetava soosimise pärast maksud osaliselt laekumata. Manna Catering OÜ

plaanis osutada toitlustusteenust laiemalt, mitte üksnes vastutusotsuses loetletud

äriühingutele, kuid ettenägematu koroonakriisi tõttu äriplaan ei realiseerunud. Juhatuse

liikmed ei pidanud eelistama Manna Catering OÜ-d selle hinnaga, et vastutusotsuses loetletud

nendega seotud teised äriühingud hävivad. Vastasel korral poleks olnud võimalik töötajate

üleminek ega ka nende äriühingute poolt maksude maksmine. Juhatuse liikme kohalt

tagasiastumisel puudub põhjuslik seos maksude mittemaksmisega.

3(15)

3-22-606

3. Maksu- ja Tolliamet palus vastuses jätta kaebus rahuldamata, jäädes vastutusotsuses

toodud seisukohtade juurde. Kaebajad jätsid Manna Catering OÜ maksukohustuste tasumise

süüliselt korraldamata, luues seeläbi madalama maksukoormuse tehingupartneritele, kes olid

kaebajatega seotud. Kaebajate tegevus muutis maksuvõla sissenõudmise võimatuks sõltumata

COVID-19 piirangutest. Kummagi kaebaja süü on eraldi tuvastatud. Kordused on tingitud

asjaolust, et mõlema kaebaja tegevus Manna Catering OÜ ja seotud äriühingute juhtimisel oli

praktiliselt samasisuline. Kaebajatel oli võimalus korraldada Manna Catering OÜ tegevus

viisil, et kõik maksukohustused saavad täidetud. Tehingupartnerid deklareerisid piisavalt

käivet, et katta kulud tööjõurendile täies mahus. Sellele vaatamata väljastas Manna Catering

OÜ arveid ulatuses, mis võimaldas sisuliselt ainult töötasu maksmist, jättes maksukohustused

suuremalt jaolt tasumata. Tegemist oli kaebajate teadliku käitumisega. Manna Catering OÜ

asutamise ja kasutamise eesmärk oligi soodustada kaebajatega seotud teiste äriühingute

majandustegevust. Seda kinnitavad asjaolud, et Manna Catering OÜ tegutses lühikest aega,

äriühingu maksuvõlg kasvas pidevalt ja jäigi tasumata (sh ei tasutud graafikujärgseid

makseid) ning paljud töötajad liikusid viimaks kaebajatega seotud äriühingutesse.

Ajatamisgraafik andis võimaluse tegutseda ilma maksukohustusi täitmata ja võõrandada

seejärel äriühing likvideerijale. Kaebajatele ei ole heidetud ette töötajatele töötasude

maksmist, vaid tööjõurendi teenuse eest arvete esitamist, mis ei katnud kõiki sellega seotud

kulusid. Vastutusotsus ei käsitle 2020. a novembri arveid ning 2020. a novembri

tööjõumaksukohustused (tasumise tähtpäev 10.12.2020) seonduvad teenuste osutamisega

2020. a oktoobris.

4. Tallinna Halduskohus jättis 17.02.2023 otsusega kaebuse rahuldamata, nõustudes

MTA 14.02.2022 vastutusotsuse põhjendustega ja pidamata vajalikuks neid üle korrata

(HKMS § 165 lg 2). Kaebajatelt nõutakse sisse Manna Catering OÜ poolt 2020. a märtsist

kuni novembrini deklareeritud, kuid tasumata maksusummasid. Kaebajad olid juhatuse

liikmeteks 04.11.2019–23.11.2020. Kaebajad vastutavad mh 2020. a novembri eest

deklareeritud tööjõumaksude ja -maksete tasumata jätmise eest, kuigi nende tasumise tähtpäev

saabus pärast kaebajate juhatuse liikmeks oleku lõppemist (nt Tallinna Ringkonnakohtu

12.03.2020 otsus nr 3-18-1914, p 13). Olukorras, kus kaebajad ei taganud juhatuse liikme

volituste kehtivuse ajal tehingute tegemisel endaga seotud äriühingutega teadlikult Manna

Catering OÜ-le piisavaid rahavooge, mis oleksid võimaldanud tasuda ka tehingutest tekkinud

maksukohustused, ning võõrandasid maksude tasumise vältimise ja vastutusest vabanemise

eesmärgil maksuvõlgades äriühingu variisikule, vastutavad kaebajad ka 2020. a novembri

tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse

deklaratsioonil (TSD) deklareeritud maksukohustuse tasumata jätmise eest. Kaebajate

vastutust ei mõjuta see, et uus juhatus jättis 2020. a novembri teenuste eest arved esitamata.

Kohus nõustub maksuhalduriga, et kaebajad rikkusid MKS § 8 lg-s 1 ja § 105 lg-s 1

sätestatud kohustust korraldada äriühingu maksukohustuste tähtaegne ja täielik täitmine.

Kohtupraktikas on leitud, et maksuvõla tekkimine iseenesest juba kinnitab juhatuse liikme

MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustuse rikkumist (nt Tallinna Halduskohtu 08.11.2013 otsus nr

3-12-2115, p 53). Kaebajatele heidetakse esmalt ette seda, et nad esitasid Manna Catering OÜ

juhatuse liikmetena endaga seotud ettevõtetele tööjõurendi teenuse eest arveid, mis ei

vastanud tegelikele kuludele ning see tõi kaasa, et Manna Catering OÜ maksuvõlg üha kasvas

ja jäi lõpuks tasumata. Teiseks heidetakse neile ette maksuvõlgades Manna Catering OÜ

võõrandamist variisikule maksude tasumise vältimise eesmärgil. Sellised tegevused on

käsitatavad juhatuse liikme kohustuste rikkumisena. Vastutusotsuses tehtud etteheited

juhatuse liikme kohustuste rikkumise kohta ei ole umbmäärased. Samuti on alusetu süüdistada

maksuhaldurit, et kaebajaid ei teavitatud nende võimalikest valesammudest või

juhtimisvigadest. Maksukohustuslase majandustegevust puudutav teave on tema enda

4(15)

3-22-606

mõjusfääris ja MTA ei pidanud enne vastutusmenetluse alustamist teadma, mis põhjustel jäid

deklareeritud maksusummad tasumata. Maksudeklaratsioonid sellist infot ei sisalda.

Maksuhaldur on õigesti leidnud, et Manna Catering OÜ deklareeritud maksusummade

tasumise kohustuse täitmata jätmine sai kaebajate poolt olla vaid tahtlik (MKS § 40 lg 4).

Välistatud on võimalus, et kaebajatele jäi maksudeklaratsioonide esitamisel välja arvutatud

maksusummade tasumise kohustus kuidagi arusaamatuks. Kaebajate otsustus eelistada Manna

Catering OÜ juhatuse liikmetena huvide konflikti korral tehingu teise poole huvisid on tahtlik

tegevus. MTA on tuvastanud, et kaebajatega seotud Manna Catering OÜ tehingupartnerite

käibemahud olid piisavalt suured, et tasuda Manna Catering OÜ-le tööjõurendi teenuse eest

ulatuses, mis kataks ära kõik tööjõurendiga seotud kulutused. Järelikult oli kaebajatel reaalne

võimalus korraldada Manna Catering OÜ majandustegevust selliselt, et kõik

maksukohustused saaksid täidetud. Kuigi kaebajad pidasid väidetavalt oma põhikohustuseks

tasuda töötajatele tehtud töö eest, siis asjaoludest nähtuvalt oli Manna Catering OÜ jätkuv

tegutsemine vajalik eelkõige selleks, et soodustada kaebajatega seotud teiste ettevõtete

majandustegevust tööjõukulude arvelt. Endaga seotud teiste ettevõtete elushoidmise eesmärk

ei õigusta MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustuste täitmata jätmist. Kaebajate süü on ühetaoline,

sest nad mõlemad kontrollisid Manna Catering OÜ juhtimist, osalesid aktiivselt äriühingu

majandustegevuses ja neil puudus selge tööjaotus. Kaebajad ei ole toonud välja ühtegi

asjaolu, mille maksuhaldur oleks jätnud tähelepanuta.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. X-X. X ja Y. Y paluvad 20.03.2023 apellatsioonkaebuses (täiendatud 12.09.2024)

halduskohtu otsus tühistada ning uue otsusega rahuldada nende kaebus või alternatiivselt saata

asi halduskohtule uueks arutamiseks. Halduskohtu otsuses puudub igasugune tõendite

käsitlus. Vastutusotsus tugines 31 lisale ning kaebusele oli lisatud 53 dokumentaalset tõendit.

Kohus on jätnud need kõik analüüsimata ja otsus ei põhine tõenditel. Enamikule kaebajate

väidetest ei ole halduskohus otsuses üldse vastanud ja kaebajate ülejäänud väidetega

mittenõustumist ei ole olulises osas põhjendatud. Kuna vastutusotsus on ebapiisavalt

põhjendatud ja kaebajad on esitanud hulgaliselt vastuväiteid, siis ei olnud HKMS § 165 lg 2

kohaldatav. Otsus ei tohi põhineda haldusorgani seisukohtade kordamisel. Kohtuotsus ei vasta

seaduslikkuse nõudele (HKMS § 157 lg 1), sest vastutusotsuse koostamiseks ei piisa MKS § 8

lg 1, § 40 lg-te 1 ja 3, § 96 lg 1 ning VÕS § 104 lg 5 kohaselt ainuüksi maksuvõla tekkimise

tuvastamisest. Halduskohus ega maksuhaldur ei ole toonud välja ühtegi kaebajate konkreetset

rikkumist ega põhjuslikku seost juhatuse liikmete tegevuse ja maksuvõla tekke vahel.

Juhatuse liikme kohustuste täitmist ei hinnata äriühingule tekkinud tulemi või tagajärgede

kaudu, vaid hoolsuse ja lojaalsuse määra kaudu, mida ta on rakendanud oma konkreetsete

juhatuse liikme kohustuste täitmisel (nt Riigikohtu 28.12.2022 otsus nr 3-20-2325, p 28).

Kaebajate puhul ei ole tuvastatud ettevõtlusest raha välja viimist ja puudub vaidlus, et

äriühingu raamatupidamis- ning maksuarvestus olid korrektsed. Pole selgitatud, millised

kaebajate konkreetsed rikkumised põhjustasid ebapiisava rahavoo ja milline rahavoog olnuks

piisav. Iga maksuvõlg on seotud ebapiisava rahavooga, kuid see ei anna veel alust teha

vastutusotsust. Otsuses ei ole toodud välja ainsatki tegemata jäetud toimingut, mis oleks

maksuvõla tekkimise ära hoidnud. Kui pole ära näidatud, milline pidanuks olema juhatuse

liikme õige käitumine, siis ei ole võimalik tuvastada põhjusliku seose olemasolu (vt otsus nr

3-20-2325, p 20). Maksude deklareerimine oli õiguspärane tegevus. Ainus konkreetne

etteheide puudutab äriühingu osaluse võõrandamist.

Väited kaebajate tahtlusest on paljasõnalised ja oletuslikud. Kaebajate tahtlust ei kinnita

ainuski tõend ning seda pole veenvalt põhistatud. Arvestatud ei ole mh asjaolu, et maksud olid

5(15)

3-22-606

osaliselt (võimaluste piires) makstud. Tahtlust või rasket hooletust saab tuvastada üksnes

konkreetsete tõendite ja faktide, mitte aga subjektiivse uskumuse või maksuvõla automaatse

süüksarvamise alusel. Väidetavalt esitati arveid ebapiisavas suuruses, kuid kohus ei ole

tuvastanud, millal, milliste teenuste eest ja millises ulatuses ning kellele oleksid kaebajad

pidanud arveid esitama. Määratlemata on isegi esitamata jäetud arvete alus ja kogusumma.

Abstraktne ja määratlematu tegevusetus ei saa olla tagajärjega põhjuslikus seoses ja see

välistab vastutusotsuse tegemise. Töövõtjal kulu olemasolu ei tähenda, et tal oleks alus

tellijale arve esitada. Samuti ei pruukinuks COVID-19 kriisi tingimustes arvete alusel kindlalt

raha laekuda. Puudub põhjendus, miks on maksuvõla tekkimine loetud 100% põhjustatuks

kaebajate tegevusest ning seda ei seostata vähimalgi määral COVID-19 piirangutega, mis

halvasid toitlustusettevõtted. Vastutusotsuse kohaselt ei heideta kaebajatele ette nn

tööjõurendi teenuse osutamist (tegelikult osutas Manna Catering OÜ toitlustusteenust, mitte ei

rentinud tööjõudu ja vastupidist ei ole maksuhaldur ka tuvastanud). Halduskohtu

umbmäärased viited konkretiseerimata äriühingute soosimisele või soodustamisele

tööjõukulude arvelt on täiesti arusaamatud. Võlakohustused saavad tekkida konkreetsest

tehtud tööst (s.o tellitud, tehtud ja üleantud töö eest – vt VÕS § 636 lg 1), mitte aga

lepingupartneri käibemahust. Pole tuvastatud, et Manna Catering OÜ oleks teinud mingeid

töid, mille eest jäeti arve esitamata. Kui vastutusotsuse aluseks olnuks tööjõukulude

kokkuhoid teistes ettevõtetes, siis tulnuks see koos tõendite ja arvandmetega ka arusaadavalt

välja tuua. Seisukoht, et arved pidanuks katma kulud, ei oma õiguslikku, majanduslikku ega

faktilist sisu. Töövõtja kulud (mida ei ole ka otsuses välja toodud) ei saa olla arve esitamise

alus. Palgakulu oli konstantne ning ei sõltunud tellitud töödest ega lepingupartnerite käibest.

Kulu on äriühingu siseküsimus ja oma kulud kannab töövõtja, mitte tellija. Väide „huvide

konfliktist“ (VÕS § 63) ei ole arusaadav. Vastutusotsuses märgitud ettevõtete käive langes

COVID-19 kriisis oluliselt. Vastutusotsuse aluseks saab olla juhatuse liikmete tegevus Manna

Catering OÜ-s, mitte muudes äriühingutes. Manna Catering OÜ loodi toitlustusteenuste

pakkumiseks nii kaebajatega seotud äriühingutele kui ka teistele. Normaaltingimustes (ilma

COVID-19 piiranguteta) oleks äriplaan usutavasti ka realiseerunud. Äriplaani ebaõnnestumine

ei anna alust vastutusotsuse tegemiseks.

Kohus on jätnud täielikult käsitlemata COVID-19 piirangute mõju toitlustusasutuse

maksuvõla tekkimisele, kuigi see küsimus omas määravat tähtsust (s.o põhjusliku seose

tuvastamisel). On üldteada, et COVID-19 kriisi otsesed mõjud algasid Eestis 2020. a

veebruaris ja 12.03.2020 kehtestati eriolukord. Sellele järgnes rida piiranguid

toitlustusettevõtetele nii täituvuse, mahu kui ka kellaaegade osas, mis kehtisid 2022. a

jaanuarini. Pandeemia ja riigipoolsed kitsendused olid vääramatu jõu iseloomuga sündmused

ning inimeste tarbimisharjumused ei muutunud iga leevenduse korral päevapealt. Piisavate

rahavoogude puudumine oli piirangute otsene tagajärg. Kui polnuks piiranguid, siis poleks

tekkinud ka maksuvõlga. Rahapuuduses tehtavad valikud ei pea lähtuma maksuhalduri

huvidest. Töötasude maksmata jätmisel olnuks rasked tagajärjed nii töötajatele kui ka nende

pereliikmetele. Seejuures on makse osaliselt ka tasutud. Äriühing andis tööd 67 inimesele

ning kaebajad ei eita, et kõigile töötajatele kindlustati töö teistes ettevõtetes (alates 2020. a

detsembrist töötasid edasi POMO EESTI OÜ-s 16 töötajat, RockMeedium OÜ-s 14 töötajat,

Taevaprojekt OÜ-s 14 töötajat, CAFÉ OPERA OÜ-d 13 töötajat ja LOUD`N`LIVE EVENT

OÜ-s 8 töötajat) ja riigile on seega laekunud tööjõumakse (viidatud äriühingud on 2021. a-l

maksnud kokku makse 675 781,66 eurot). Töötajatele kui vähekaitstud isikutele palga

mittemaksmine olnuks mh ebamoraalne. Kaebajad hoidsid ära sotsiaalse katastroofi ja tagasid

riigile suure maksulaekumise, mis välistab nende rikkumise ja tahtluse. Halduskohus

ignoreeris alusetult tunnistajate kirjalikke ütlusi (kaebuse lisa 51), milles kinnitatakse, et

juhatuse liikmed tegid kõik endast oleneva mh maksude maksmiseks, mis välistab kaebajate

tahtliku rikkumise.

6(15)

3-22-606

Osaluse võõrandamine ei saa olla käsitatav juhatuse liikme juhtimistegevusena MKS § 8

tähenduses, vaid tegemist on eraisiku tavapärase varakäsutusega, mistõttu on sellele MKS §

40 kohaldamine välistatud. Kriisiolukorras oli ainuõige loobuda perspektiivitust äriühingust ja

keskenduda teiste äriühingute säilitamisele. Kohus ei ole põhjendanud, miks ostja oli

„variisik“ ja kuidas see asjaolu seondub maksuvõlaga. Väär on kontseptsioon, justkui saaks

vastutusotsuse aluseks olev maksukohustus tekkida enne maksude tasumise tähtpäeva. Seadus

ei sätesta, et varasem juhatuse liige vastutab hilisema juhatuse liikme tegevusetuse eest.

Maksuvõlg peab tekkima ajal, kui isik oli juhatuse liige, ja olema tema tegevusest

põhjustatud. Kui isik ei ole juhatuse liige, siis ei saa ta täita ega ka rikkuda juhatuse liikme

kohustusi. Kaebajatel puudus pärast 23.11.2020 mh pädevus esitada Manna Catering OÜ

nimel arveid. 2020. a veebruarist kuni oktoobrini esitas äriühing arveid 17 828,12 euro võrra

suuremas summas, kui olid kulud. 2020. a novembri arved (mis tulnuks esitada hiljemalt

20.12.2020) pidi esitama uus juhatus ja arvete esitamata jätmist ei saa heita ette kaebajatele.

Samuti ei vastuta kaebajad 10.12.2020 tasumisele kuulunud tööjõumaksude eest. Praktika,

mis puudutab maksejõuetuse põhjustamist juhatuse liikmeks oleku ajal, on praegusel juhul

asjakohatu. Kaebajate süüd ei ole tuvastatud individuaalselt. Määrav ei ole, et juhatuse

liikmete vahel puudus tööjaotus. Tegu on iseseisvate õigussubjektidega, kelle tegevus või

tegevusetus ei saanud olla identne. MTA lähenemine pigem kallutab inimesi

majanduslanguses olevas riigis ebaproportsionaalse vastutusriski tõttu ettevõtlusega mitte

tegelema.

6. Maksu- ja Tolliamet palub 26.04.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata

ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde. Halduskohus

võis HKMS § 165 lg 2 kohaselt piirduda nõustumisega vastutusotsuse põhjendustega.

Halduskohus nõustus maksuhalduriga, et kui kaebajad ei oleks juhatuse liikmetena oma

kohustusi rikkunud, siis oleks Manna Catering OÜ-l tekkinud piisav rahavoog, et täita ka

maksukohustused. MTA jääb vastutusotsuses toodu juurde, et esitatud arved ei vastanud juba

alates tööjõurendi teenuse pakkumisest tegelikele kulutustele. Kaebajate juhtimise all esitas

Manna Catering OÜ teistele kaebajatega seotud äriühingutele arveid väiksemas summas, kui

olid tegelikud kulud, ning see sai olla üksnes tahtlik ja selline tegevusmuster algas enne

COVID-19 piiranguid. Kaebajatele ei heideta ette maksuvõla tekkimist, vaid olukorra

loomist, kus Manna Catering OÜ vahenditest ei olnud võimalik maksuvõlga tasuda.

Kaebajate vastutuskohustuse seisukohalt ei ole määrav, kas Manna Catering OÜ tegeles

tööjõurendi või toitlustusteenuse pakkumisega. See, et Manna Catering OÜ 67-st töötajast 63

asusid tööle kaebajatega seotud teistes äriühingutes, näitab, et kaebajad soovisid vabaneda

võlgades äriühingust, jätkates sama tegevust teistes äriühingutes. Kaebajatele ei heideta ette

töötajate töölevõtmist ega neile töötasude maksmist, vaid teadlikku tegutsemist maksude

tasumata jätmise eesmärgil. MKS § 40 kohaldamist ei välista, et osaluse võõrandamine ei ole

juhatuse liikme ülesannete täitmine, sest see kirjeldab isiku subjektiivset käitumist.

Kaebajatele ei ole omistatud uue juhatuse liikme tegevusetust, vaid maksuvõla teke on

põhjustatud nende tegevusest. X-X. X-i süü on eraldiseisvalt tuvastatud vastutusotsuse p-s 2.2

ja Y. Y süü vastutusotsuse p-s 3.2. Mõlema kaebaja tegevus oli praktiliselt identne, mistõttu

on mitmed kordused loogilised. Manna Catering OÜ poolt tehingupartneritele arvete

esitamine üksnes ulatuses, mis võimaldas maksta töötajatele sisuliselt ainult töötasu, jättes

maksukohustused põhiosas tasumata, kujutab tasumiskohustuse tahtlikku rikkumist. Tõendid

viitavad selgelt, et Manna Catering OÜ majandustegevuse lõpetamise ja töötajate ülemineku

tegelikuks eesmärgiks oli vältida äriühingu maksukohustuste tasumist.

7. Tallinna Ringkonnakohus uuendas 17.10.2024 määrusega asja arutamise ning kohustas

MTA-d esitama hiljemalt 28.10.2024 selgituse ja võimalikud tõendid Manna Catering OÜ

2020. a novembri TSD-l deklareeritud maksukohustuste Manna Catering OÜ-lt sissenõudmise

7(15)

3-22-606

alustamise kohta. Ringkonnakohus märkis, et kohtutoimikust ei nähtu tõendeid selle kohta, et

enne kaebajatele vastutusotsuse koostamist oleks vastavalt MKS § 96 lg-le 5 alustatud Manna

Catering OÜ suhtes sissenõudmist kõigi vastutusotsusega hõlmatud maksukohustuste

ulatuses. MTA lisa 3 kajastab sissenõudmise alustamist Manna Catering OÜ 2020. a märtsi

kuni oktoobri TSD ja KMD deklaratsioonidel märgitud maksusummade (98 220,40 eurot)

osas, kuid mitte 2020. a novembri TSD deklaratsioonil märgitud tööjõumaksude ja -maksete

(30 222,12 eurot) osas. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa välistada, et viimati nimetatud

maksukohustuste osas on samuti sissenõudmist alustatud, kuid asjaomased tõendid on jäänud

kohtule esitamata. MTA esitas 28.10.2024 selgituse ja e-maksuameti väljatrükid võlanõude

toimingutest (dtl 904–905), millest nähtuvalt on Manna Catering OÜ pangakontod

05.01.2021, 08.01.2021 ja 03.02.2021 arestitud mh 2020. a novembri TSD-l deklareeritud

maksukohustuste ulatuses (s.o võlanõude saldo kokku 30 222,12 eurot). Kaebaja leiavad

04.11.2024 seisukohas, et MKS § 96 lg 5 eeldab reaalsete sundtäitmise toimingute tegemist,

mitte pelgalt nende kajastamist andmebaasides (nt Tartu Ringkonnakohtu 09.04.2024 määrus

nr 3-23-2862, p 7). Kohtutoimikus ei sisaldu ühtegi konkreetset tõendit täitetoimingute

rakendamise kohta (nt korraldused pankadele).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et X-X. X-i ja Y. Y apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning

tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige ja halduskohtu otsuse

põhjendamispuudused on apellatsioonimenetluses kõrvaldatavad.

9. MKS § 96 lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks

kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja

kohustuste täitmise eest. MKS § 40 lg 1 näeb muu hulgas ette, et kui seaduslik esindaja rikub

tahtlikult või raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu

tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 8 lg 1 esimese lause

kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud korraldama esindatava MKS-st ja

maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku

täitmise. Neist sätetest tuleneb, et äriühingu juhatuse liige vastutab äriühingu maksuvõla eest,

kui ta rikkus oma MKS § 8 lg-s 1 nimetatud kohustusi, rikkumine oli tahtlik või pandi toime

raskest hooletusest ning rikkumise tagajärjel on tekkinud maksuvõlg (nt Riigikohtu

11.12.2019 otsus nr 3-17-2235, p 11). MKS § 96 lg-te 5 ja 6 kohaselt ei ole vastutusotsuse

tegemiseks alust, kui puudub kehtiv maksuvõlg, maksusumma määramise aegumistähtaeg on

möödunud, maksuvõlg on võimalik nõuda sisse maksumaksjalt või maksu kinnipidajalt või

juriidilise isiku õigusvõime on lõppenud (vt lisaks Riigikohtu 28.01.2013 määrus nr 3-3-1-16-

12, p 10; 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12, p 50 alap-d „e“–„i“).

10. MKS § 96 lg 5 teise lause kohaselt võib mh seaduslikule esindajale (MKS § 40 lg 1)

teha vastutusotsuse alles pärast seda, kui maksumaksja või maksu kinnipidaja suhtes on

alustatud sissenõudmist MKS § 130 lg 1 p-s 3 sätestatud viisil ning selle tulemusel ei ole

õnnestunud kolme kuu jooksul võlga sisse nõuda või kui maksumaksjale või maksu

kinnipidajale on välja kuulutatud pankrot (või kui pankrotimenetlus on lõppenud raugemise

tõttu – vt Riigikohtu 06.10.2021 otsus nr 3-19-1161, p 14.2). Seega on vastutusotsuse

tegemine üldjuhul lubatud alles siis, kui eelnevalt on püütud sama maksuvõlga MKS § 96 lg-s

5 märgitud viisil ja tähtaja jooksul sisse nõuda maksukohustuslaselt endalt (nt Riigikohtu

27.01.2022 otsus nr 3-19-1876, p 23; 03.12.2020 otsus nr 3-19-104, p-d 17–19; 09.10.2019

otsus nr 3-17-991, p-d 11–12). MKS § 96 lg 5 ei sätesta vastutusotsuse koostamiseks

tingimust, et maksuhaldur peab olema eelnevalt ammendanud kõik võimalused äriühingult

endalt maksuvõla sissenõudmiseks (nt Riigikohtu 01.12.2021 otsus nr 3-18-1606, p-d 19–21).

8(15)

3-22-606

11. Formaalsed eeldused kaebajate suhtes vastutusotsuse koostamiseks on ringkonnakohtu

hinnangul täidetud. Manna Catering OÜ oli MTA 14.02.2022 vastutusotsuse nr 13-7/01139-

15 tegemise ajal õigusvõimeline (äriühingut ei ole seniajani äriregistrist kustutatud) ja

äriühingul oli kehtiv maksuvõlg (äriühing jättis vastutusotsuses märgitud deklareeritud

maksukohustused täitmata).

X-X. X ja Y. Y olid vastutusotsusega hõlmatud

maksustamisperioodidel (2020. a märts kuni november) Manna Catering OÜ juhatuse liikmed

(04.11.2019–23.11.2020). Kaebajatelt nõutakse sisse Manna Catering OÜ 2020. a märtsi kuni

novembri maksuvõlgu. Varaseima maksukohustuse (2020. a märtsi TSD) deklareerimise ja

tasumise tähtpäev oli 10.04.2020, mistõttu ei olnud 14.02.2022 vastutusotsuse tegemise ajaks

möödunud isegi MKS § 98 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg. Kuna MTA on

heitnud kaebajatele ette MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustuste tahtlikku rikkumist, siis kuulub

kohaldamisele viieaastane maksusumma määramise aegumistähtaeg (MKS § 98 lg 1 ls 2).

12. Ringkonnakohus märkis 17.10.2024 määruses, et vastustaja esitatud arestitoimingute

koondtabel (MTA lisa 3 – dtl 498) kajastab sissenõudmise alustamist üksnes 2020. a märtsist

kuni oktoobrini deklareeritud maksusummade (98 220,40 eurot) osas, ent mitte Manna

Catering OÜ 2020. a novembri TSD-l deklareeritud maksusumma (30 222,12 eurot) osas.

MTA esitas 28.10.2024 täiendava e-maksuameti väljatrüki (dtl 904–905), mis kajastab Manna

Catering OÜ pangakontode arestimist 05.01.2021, 08.01.2021 ja 03.02.2021 ka novembri

maksukohustuste osas. Kuna halduskohus ei olnud juhtinud vastustaja tähelepanu andmete

puudulikkusele, siis võtab ringkonnakohus täiendavalt esitatud väljatrükid HKMS § 198 lg 2

p 2 ja lg 3 alusel haldusasja materjalide juurde. Esitatud e-maksuameti väljatrükkidest nähtub

kokkuvõtlikult, et maksuhaldur oli enne vastutusotsuse tegemist alustanud Manna Catering

OÜ-lt maksuvõla sissenõudmist kõigi vastutusotsusega hõlmatud maksukohustuste osas,

arestides kõik äriühingu pangakontod 05.01.2021, 08.01.2021 ja 03.02.2021 kokku 128

442,52 euro ulatuses. Kaebajate suhtes vastutusotsuse tegemise ajaks (14.02.2022) oli

maksuvõla äriühingult sissenõudmise alustamisest möödunud enam kui 3 kuud, kuid

maksuvõlg ei olnud täitetoimingutele vaatamata vähenenud.

13. MKS § 96 lg 5 kohaselt peab maksukohustuslase suhtes olema sissenõudmist alustatud

MKS § 130 lg 1 p-s 3 sätestatud viisil (s.o pööratud sissenõue rahalisele õigusele MKS-ga ja

täitemenetlust reguleerivate õigusaktidega sätestatud korras). Pangakonto arestimist

reguleerib täpsemalt MKS § 131. Võlgniku pangakonto arestimiseks esitab maksuhaldur

krediidiasutusele sellekohase korralduse, mis tuleb viivitamata täita (MKS § 130 lg 11, § 131

lg-d 1 ja 2). See korraldus on haldusakt, mis peab esitamise viisist lähtudes vastama kas MKS

§ 46 või § 461 nõuetele. Viimati nimetatu reguleerib nõudeid elektroonilistele korraldustele,

mis esitatakse täitmisregistri (kuni 31.12.2023 elektroonilise arestimissüsteemi) kaudu ja

mida kirjalikult ei vormistata (vt MKS § 461 lg 2). MTA ei ole täpsustanud, kas praeguses

asjas on korraldused pangakontode arestimise kohta koostatud kirjalike haldusaktidena või

edastatud elektroonilise arestimissüsteemi kaudu.1 Manna Catering OÜ suhtes tehtud

sissenõudmistoimingute kohta on maksuhaldur esitanud e-maksuameti andmebaasi

väljatrükid, mis kajastavad äriühingule tehtud sundtäitmise hoiatusi (26.11.2020 dokument nr

13-11/52265; 14.12.2020 dokument nr 13-11/53572; 08.01.2021 dokument nr 13-11/1588) ja

edasisi täitetoiminguid (sh pangakontode arestimine 05.01.2021, 08.01.2021 ja 03.02.2021).

14. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et MTA infosüsteemi väljatrükid ei

saa olla asjas tõenditeks, vaid need on sisuliselt käsitatavad üksnes vastustaja seletustena.

Kaebajate lähenemist arvestades tuleks maksuasjades tõenditena välistada mh näiteks

1 Vt ka rahandusministri 14.03.2019 määruse nr 15 „Maksu- ja Tolliameti e-teenuse keskkonnas elektroonilise

asjaajamise tingimused ja kord, automaatselt antavate haldusaktide ja dokumentide loetelu ning riigi-, valla- ja

linnaasutuste poolt elektrooniliselt esitatavate deklaratsioonide ja muude dokumentide nimekiri“ § 8 p 8.

9(15)

3-22-606

maksukohustuslase raamatupidamisregistrid, laoarvestus jm.

Tartu Ringkonnakohtu

09.04.2024 määrusest nr 3-23-2862 (p 7) ei järeldu, et e-maksuameti väljatrükk ei saa

tõendada MTA toimingute tegemist. Puudub igasugune mõistlik põhjus arvata, et MTA

infosüsteemis on kajastatud selliseid maksuvõla sundtäitmise toiminguid, mida ei ole

tegelikkuses tehtud ega dokumenteeritud. Olukorras, kus kaebajad ei olnud enne 04.11.2024

kordagi seadnud kahtluse alla, et maksuvõlga oli asutud Manna Catering OÜ-lt sisse nõudma

enam kui kolm kuud enne vastutusotsuse koostamist, võis vastustaja piirduda tehtud

sissenõudmistoiminguid kajastavate kokkuvõtlike andmete esitamisega ning kohtutoimikut ei

olnud otstarbekas koormata kõigile Eestis tegutsevatele krediidiasutustele edastatud

arestikorraldustega ja nende kättetoimetamist kajastava teabega. Kuna kaebajad ei väida ka

04.11.2024 seisukohas, et Manna Catering OÜ suhtes ei olnud sissenõudmist alustatud, vaid

viitavad üksnes tõendite puudumisele, mis ei ole õige, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks

nõuda MTA-lt lisatõendite (n-ö algdokumentide) väljanõudmist, mis täiendavalt kinnitaksid

seda, et äriühingu pangakontod tõepoolest arestiti 05.01.2021, 08.01.2021 ja 03.02.2021.

HKMS § 62 lg 2 kohaselt korraldab kohus üksnes selliste tõendite kogumise, millel on asjas

tähtsust, ja tõendil ei ole asjas tähtsust mh juhul, kui asjaolu on kohtu hinnangul juba piisavalt

tõendatud.

15. Asjas ei ole vaidlust Manna Catering OÜ maksuvõla suuruse ega kujunemise üle,

kuivõrd maksuhaldur on lähtunud äriühingu enda deklareeritud summadest. Vaidluse all on

esmajoones küsimused, kas kaebajad on Manna Catering OÜ juhatuse liikmetena tahtlikult

rikkunud MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustusi ning kas see on põhjustanud Manna Catering

OÜ maksuvõla, mida äriühing ei ole olnud suuteline tasuma. Kaebajate hinnangul on

maksuhaldur järeldanud kohustuste rikkumist ja põhjuslikku seost pelgalt Manna Catering

OÜ-l maksuvõla tekkimise faktist ning ainsaks konkreetseks etteheiteks neile on olnud

äriühingu osaluse võõrandamine.

16. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajatega, et maksuhalduri etteheited on üksnes

abstraktsed. MTA 14.02.2022 vastutusotsuses on kaebajatele arusaadavalt heidetud ette, et

nad korraldasid juhatuse liikmetena Manna Catering OÜ majandustegevuse tahtlikult viisil,

mis ei taganudki äriühingule piisavaid rahavooge, et olnuks võimalik tasuda kõiki

deklareeritud maksukohustusi. Sellega on kaebajad maksuhalduri hinnangul rikkunud MKS §

8 lg-s 1 sätestatud kohustust mh korraldada esindatava rahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik

täitmine (n-ö tasumiskohustust).

17. Vaidluse lahendamisel ei oma määravat tähtsust, kas Manna Catering OÜ pakkus oma

klientidele toitlustusteenust või rentis tööjõudu. Oluline on, et mõlemal juhul pidi kõik

teenuse osutamisega seotud kulutused (sh maksukohustused) kandma Manna Catering OÜ.

Tööjõurent ei ole iseenesest kuidagi keelatud ja põhimõtteliselt on võimalik majandustegevust

korraldada mh viisil, et tööjõudu renditakse teisest äriühingust (nt Tallinna Ringkonnakohtu

16.01.2019 otsus nr 3-17-1968, p 21). Vabadus korraldada äriühingu majandustegevus omal

äranägemisel ei anna samas alust eirata seaduses sätestatud nõudeid, sh maksukohustusi.

Ringkonnakohus märgib siiski, et maksuhaldur võis põhjendatult järeldada, et tegemist oli

tööjõurendiga, kuna Manna Catering OÜ esitatud arvetel on teenuse kirjelduseks

„Tööjõurent“ (MTA lisa 6-1 arved nr 17, 27, 31, 37 ja 35; MTA lisa 7-1 arved nr 4, 7, 9, 15,

19, 28, 32, 39 ja 47; MTA lisa 8-1 arved nr 36 ja 43; MTA lisa 11-1 arved nr 38 ja 44; MTA

lisa 9; MTA lisas 32 arved nr 3, 8, 10, 16, 18, 26, 33, 40 ja 46) ning poolte vahelist suhet on

tööjõurendi teenusena määratlenud mh kaebajad ise, vastates maksuhalduri küsimustele

POMO EESTI OÜ, RockMeedium OÜ, Taevaprojekt OÜ, CAFÉ OPERA OÜ ja

LOUD`N`LIVE EVENT OÜ seaduslike esindajatena (MTA lisad 13–16 ja 30).

10(15)

3-22-606

18. Olenemata sellest, kas tegemist oli tööjõurendi või toitlustusteenusega, ning sõltumata

asjaolust, et Manna Catering OÜ osutas väikeses mahus ka muid teenuseid (kondiitriteenused,

turundus) ning teistele tehingupartneritele, olid äriühingu peamisteks klientideks X-X. X-i ja

Y. Y-ga seotud äriühingud POMO EESTI OÜ, RockMeedium OÜ, Taevaprojekt OÜ, CAFÉ

OPERA OÜ ja LOUD`N`LIVE EVENT OÜ (sh olid Manna Catering OÜ asutajateks ja

osanikeks kuni 17.11.2020 just POMO EESTI OÜ, RockMeedium OÜ ja Taevaprojekt OÜ).

Vastutusotsuses on välja toodud, et Manna Catering OÜ esitas kaebajatega seotud

äriühingutele tööjõurendi arveid kokku 421 026,35 eurot (sh käibemaks 64 682,10 eurot) ja

kõnealustelt tehingupartneritelt laekus 334 950,92 eurot. Samas maksis Manna Catering OÜ

töötajatele välja 236 019,70 eurot ning pidanuks kandma täiendavalt tööjõumaksukohustused

169 588,75 eurot (s.o tööjõukulud kokku 408 608,45 eurot). Isegi kui parandada

vastutusotsuse tabelis 1 (lk 5) sisalduvad eksimused seoses CAFÉ OPERA OÜ-le eest

esitatud tööjõurendi arvega (tabeli järgi esitati 2020. a mai eest arve summas 12 000 eurot,

kuid MTA lisas 32 sisalduvast arvest nr 16 nähtuvalt oli summa 17 094 eurot; tabeli järgi

esitati 2020. a augusti eest arve summas 17 094 eurot, kuid MTA lisas 32 sisalduvast arvest nr

33 nähtuvalt oli summa 16 178,38 eurot) ja lisada tööjõurendi arvetele tehingupartneritele

muude teenuste eest esitatud arved (kondiitriteenuste eest kokku 3120 eurot, sh käibemaks

520 eurot; turunduse eest kokku 3600 eurot, sh käibemaks 600 eurot), siis oleks esitatud

arvete kogusumma 431 924,73 eurot (sh käibemaks 71 987,46 eurot), mis ei olnud kõikide

kulude (sh maksukohustuste) katmiseks piisav. Kui võtta siiski arvesse, et 2020. a novembri

teenuste eest jättis Manna Catering OÜ uus juhatuse liige 2020. a detsembris väidetavalt

esitamata arveid 83 791,19 euro (sh käibemaks) ulatuses (vt kaebuse lisa 44), siis võib

nõustuda, et sellisel juhul oleks arvete summa olnud Manna Catering OÜ kuludest iseenesest

suurem.

19. Asja lahendamisel ei ole siiski määrav, kas arvete summa ületas töövõtja kulud või

mitte, sest kui lähtuda tehingupartnerite poolt tegelikult tasutust, siis jäi Manna Catering OÜ-l

teenuse osutamise kulude katmiseks puudu 135 339,63 eurot. Põhjendatud on lähtuda

tehingupartnerite tegelikult tasutust, sest tegemist on kaebajatega seotud ettevõtjatega ning

puuduvad andmed, et Manna Catering OÜ oleks astunud mingeid samme tehingupartnerite

poolt võlgnetava summa sissenõudmiseks. Seejuures ilmneb Manna Catering OÜ pangakonto

väljavõttest (MTA lisa 5), et kaebajatega seotud teised äriühingud on esitatud arveid tasunud

üldjuhul pikema perioodi jooksul väikeste summade kaupa ning enamus tasutud summast

maksti seejärel kohe töötajatele välja ja osaliselt tasuti ka maksukohustusi (makse tasuti 76

045,17 eurot, mis moodustas vähem kui kolmandiku maksukohustuste kogusummast). Iga

kuu lõpu seisuga vormistatud arvetel oli maksetähtpäevaks üldjuhul järgmise kuu 7. kuupäev,

kuid puuduvad igasugused tõendid, et Manna Catering OÜ oleks teinud mingeid toiminguid,

et arved oleksid õigeaegselt ja täielikult tasutud (nt meeldetuletused, nõuded, hoiatused).

Maksuhaldurit ei pea küll eelistama teistele võlausaldajatele, kuid ka teistel võlausaldajatel ei

ole maksuhalduri ees eelisseisundit, vaid mõistlikult tuleb arvestada kõigi võlausaldajate huve

(nt Riigikohtu 16.10.2024 otsus nr 3-21-615, p 10; 19.04.2022 otsus nr 3-20-1213, p 9;

27.01.2022 otsus nr 3-19-1876, p 20; 06.10.2021 otsus nr 3-19-1161, p 16.5). Jättes

maksukohustused suuremas osas tasumata, kuid täites samal ajal enda muud kohustused

töötajate ja tarnijate ees, on Manna Catering OÜ selgelt eelistanud teisi võlausaldajaid

maksuhaldurile.

20. Kaebajate seisukoht, et töövõtja kulud ei oma tellijatele arvete esitamisel mingit

tähtsust, on ilmselgelt ebaõige ja otsitud. Mõistlik ettevõtja hinnastab oma teenuse selliselt, et

kulud (sh maksukohustused) saaksid kaetud ja tavapäraselt lisatakse ka teatav

kasumimarginaal. Seevastu Manna Catering OÜ osutas kaebajatega seotud teistele

äriühingutele toitlustusteenust algusest peale sellistel tingimustel, mis ei katnud isegi teenuse

11(15)

3-22-606

osutamisega seotud vältimatuid kulusid (st aktsepteeris arvete tasumist üksnes osaliselt). See

põhjustas Manna Catering OÜ maksuvõla tekkimise. Kui kaebajad oleksid korraldanud

Manna Catering OÜ majandustegevuse sel viisil, et OÜ-dele POMO EESTI, RockMeedium,

Taevaprojekt, CAFÉ OPERA ja LOUD`N`LIVE EVENT esitatud tööjõurendi arvete alusel

tasutu katnuks ära töötajatele tehtud väljamaksed ja võimalikud muud tegevuskulud ning

võimaldanuks lisaks tasuda maksukohustused, siis ei oleks Manna Catering OÜ-l tekkinud

maksuvõlga, mida äriühing ei olnud võimeline tasuma. POMO EESTI OÜ, RockMeedium

OÜ, Taevaprojekt OÜ, CAFÉ OPERA OÜ ja LOUD`N`LIVE EVENT OÜ käibeandmete (vt

vastutusotsuse tabel 3; MTA lisad 21–25) põhjal on MTA vastutusotsuses selgitatud, et

Manna Catering OÜ tehingupartnerite käibed langesid küll oluliselt perioodil 2020. a märts

kuni mai, kuid COVID-19 piirangutele vaatamata olid nende kogukäibed piisavalt suured, et

neil olnuks võimalik tasuda tööjõurendi eest ka arved, mis katnuks kõik teenuse osutamisega

seotud kulud. Maksuhalduri analüüsi järeldusi ei lükka ümber kaebajate üldsõnalised viited

koroonakriisile ja sellega seoses toitlustusettevõtete suhtes kehtinud piirangutele. Kuna

kaebajad korraldasid Manna Catering OÜ majandustegevuse selliselt, et äriühing osutas

kaebajatega seotud teistele äriühingutele algusest peale teenust tingimustel, mis ei katnud

isegi teenuse osutamise kulusid, siis ei ole alust lugeda COVID-19 piiranguid maksuvõla

tekkepõhjuseks ka mitte osaliselt.

21. Vastutusotsuses on kaebajate süü vormina õigesti tuvastatud tahtlus. Tasumiskohustuse

tahtlikku rikkumist ei välista asjaolu, et kaebajatele ei ole heidetud ette

deklareerimiskohustuse rikkumist. Ehkki vastutusotsuse põhjendused X-X. X-i ja Y. Y süü

tuvastamise osas langevad suuresti kokku, ei järeldu sellest, et kaebajate süüd poleks

tuvastatud individuaalselt. Olukorras, kus kaebajad osalesid Manna Catering OÜ juhtimises

sama perioodi vältel ja võrdsel määral ning nende vahel puudus tööjaotus, saaksid võimalikud

individuaalsed erisused seostuda eeskätt isikute muu tegevusega (nt varasem

ettevõtluskogemus), kuid ka sedalaadi asjaolud ei ole kaebajate puhul märkimisväärselt

lahknevad (X-X. X on olnud seotud 17 äriühinguga ja varaseim juhatuse liikme staatus

18.11.2005; Y. Y on olnud seotud 13 äriühinguga ja varaseim juhatuse liikme staatus

15.04.2009). Seetõttu on arusaadav, et maksuhalduri hinnang kaebajate süü vormile ei saanud

oluliselt erineda. Ühtegi sisulist argumenti, miks peaks ühe või teise kaebaja süü vorm olema

erinev, ei ole kaebajad esile toonud.

22. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et nende tahtluse välistab juba

ainuüksi see, et väidetavalt tegid juhatuse liikmed kõik endast oleneva, et võimalikult suures

ulatuses maksta makse ja samas kindlustada ka oma 67 töötajale töö säilimine. Asjaolud, et

kaebajate teised äriühingud POMO EESTI OÜ, RockMeedium OÜ, Taevaprojekt OÜ, CAFÉ

OPERA OÜ ja LOUD`N`LIVE EVENT OÜ on tegutsenud edasi (sh tasunud suures ulatuses

makse) ka pärast 2020. a detsembrit ning kõik Manna Catering OÜ töötajad said jätkata

töötamist nendes äriühingutes (vt MTA lisa 26), ei oma kaebajate süü hindamisel tähtsust.

Isegi kui kaebajate tegevus hilisemal ajal või muus rollis võis olla eeskujulik, ei muuda see

olematuks varasemat kohustuste rikkumist Manna Catering OÜ juhatuse liikmetena.

Kaebajate tahtluse puudumist ei saa tõendada ka Manna Catering OÜ mitmete töötajate

kirjalik tunnistus (kaebuse lisa 51, p 6), mis kajastab sisuliselt üksnes kaebajate endi poolt

töötajatele (nn kriisikoosolekutel või muus suhtluses) esitatud üldist laadi ja paljasõnalisi

väiteid.

23. MKS § 40 lg 4 kohaselt tuleb süü tuvastamisel lähtuda VÕS § 104 lg-tes 3–5

sätestatust. Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või

lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). Tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega (s.o

teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja õigusvastase tagajärje soovimine), kuid hooletus on

12(15)

3-22-606

valdavalt seotud objektiivsete tunnustega (s.o kohaste nõuete mittejärgimine). VÕS § 104 lg 5

ei erista tahtluse liike ja kohtupraktikas on leitud, et tahtlus VÕS § 104 lg 5 tähenduses ei

hõlma kaudset tahtlust (nt Riigikohtu 12.12.2012 otsus nr 3-3-1-23-12, p 14; 19.11.2014 otsus

nr 3-3-1-43-14, p 15 – vt lisaks V. Kõve. VÕS § 104 kommentaar, p 6.1.c – P. Varul jt

(koost). Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1–207). Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2016, lk

492). Seega peaks kaebajate tahtluse jaatamiseks tõenditest nähtuma, et deklareeritud

maksukohustuste tasumata jätmine on olnud kaebajate teadlik valik (vrd Riigikohtu

21.04.2022 otsus nr 3-20-1415, p-d 12.2–12.3; 03.12.2020 otsus nr 3-19-104, p 14).

24. Ringkonnakohtu hinnangul saab maksuhalduri tuvastatud asjaolude pinnalt järeldada, et

kaebajad korraldasid Manna Catering OÜ majandustegevuse algusest peale eesmärgiga luua

nendega seotud teistele äriühingutele võimalus säästa tööjõukulusid ja vähendada lisaks nende

käibemaksukoormust. Sisuliselt juhtisid kaebajad Manna Catering OÜ majandustegevust

viisil, mis ei lähtunud kõnealuse äriühingu, vaid kaebajatega seotud teiste äriühingute POMO

EESTI OÜ, RockMeedium OÜ, Taevaprojekt OÜ, CAFÉ OPERA OÜ ja LOUD`N`LIVE

EVENT OÜ huvidest. Tasudes Manna Catering OÜ esitatud arveid üksnes ulatuses, millest

jätkus töötasude maksmiseks ja ainult osaliselt maksukohustuste tasumiseks, säästsid

kaebajatega seotud teised äriühingud olulises ulatuses tööjõukulusid (st võrreldes sellega, kui

tegemist olnuks nende enda töötajatega ja neil tulnuks tasuda kõik tööjõumaksud) ning ühtlasi

tekkis neil Manna Catering OÜ arvete alusel sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus, olgugi

et Manna Catering OÜ kandis arvetel näidatud käibemaksust riigile üle vaid väikese osa ja

kaebajad (sh nendega seotud teised äriühingud) pidid seda teadma. Sellele, et tegemist oli

kaebajate teadliku n-ö skeemiga, viitavad kogumis muu hulgas asjaolud, et Manna Catering

OÜ tegutses lühikest aega (asutati 04.11.2019 ja majandustegevus kestis sisuliselt 2020. a

veebruarist kuni detsembrini) ning pärast suurte maksuvõlgade tekkimist lahkusid kaebajad

juhatuse liikme kohalt ning äriühing võõrandati nn likvideerijale (Q sai juhatuse liikmeks

23.11.2020), kusjuures Manna Catering OÜ pangakontolt nähtuvalt jätkus samal ajal veel

kuni 2020. a detsembri lõpuni varasemaga identne tegevus, kus kaebajatega seotud äriühingud

tasusid väiksemates summades varem väljastatud arveid, mille eest maksti töötajatele välja

töötasusid. Eluliselt ei ole usutav, et kui Q olnuks Manna Catering OÜ tegelik juht, siis oleks

ta jätnud 2020. a detsembris kaebajatega seotud äriühingutele esitamata arved novembris

osutatud teenuste eest. Kaebajatele ei ole MKS § 8 lg 1 rikkumisena heidetud ette osaluse

võõrandamist ega nende tegevust teistes äriühingutes. Osaluse võõrandamisega seonduvale on

maksuhaldur tuginenud üksnes kui ühele asjaolule kogumist, mis annab alust järeldada, et

kaebajate eesmärk oligi pärast maksuvõlgade tekkimist varatu äriühing n-ö maha jätta.

Kaebajatele on heidetud ette seda, et olukorras, kus Manna Catering OÜ kohustused ületasid

tema sissetulekuid, ei võtnud nad midagi ette, et äriühingu majandusseisu parandada ja tasuda

mh maksukohustused. Kuna X-X. X ja Y. Y olid samas Manna Catering OÜ peamiste

tehingupartnerite juhatuse liikmed, siis on alust järeldada, et kaebajate tegevusetus Manna

Catering OÜ juhatuse liikmetena, mis soodustas nende juhitud teiste äriühingute

majandustegevust, oli teadlik (tahtlik) ning see tingis maksuvõla tekkimise (otsene põhjuslik

seos).

25. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et kaebajad vastutavad mh 2020. a novembri

tööjõumaksude ja -maksete tasumata jätmise eest, vaatamata sellele, et nende volitused

juhatuse liikmetena lõppesid 23.11.2020 ja töötajatele 2020. a novembris tehtud

väljamaksetega seotud maksukohustused tuli täita alles 10.12.2020. MKS § 40 lg-st 1 ei

tulene, et seadusliku esindaja solidaarvastutus on võimalik üksnes siis, kui maksuvõlg on

tekkinud juhatuse liikme volituste ajal, vaid oluline on põhjuslik seos juhatuse liikme

kohustuse rikkumise ja maksuvõla tekkimise vahel. Isiku tegevusest tulenev tagajärg võib

kesta edasi ka pärast tema juhatuse liikme volituste lõppemist (nt Riigikohtu 19.04.2022 otsus

13(15)

3-22-606

nr 3-20-1213, p 15). Kaebajad on rõhutanud asjaolu, et 2020. a novembris osutatud teenuste

eest arvete esitamise kohustus oli uuel juhatuse liikmel. Ringkonnakohus möönab, et

hüpoteetiliselt olnuks tõesti võimalik, et kui Manna Catering OÜ uus juhatuse liige oleks

esitanud 30.11.2020 seisuga tehingupartneritele müügiarved summas, mis katavad kõik

teenuse osutamise kulud (sh maksukohustused), ning POMO EESTI OÜ, RockMeedium OÜ,

Taevaprojekt OÜ, CAFÉ OPERA OÜ ja LOUD`N`LIVE EVENT OÜ oleks arved täielikult ja

tähtaegselt (s.o hiljemalt 07.12.2012) tasunud, siis olnuks äriühingul võimalik tasuda kõik

2020. a novembriga seotud maksukohustused (st isegi kui võtta arvesse, et tasutavad summad

oleksid MKS § 105 lg 6 alusel tegelikkuses läinud varasemate perioodide maksukohustuste

katteks, siis ei oleks Manna Catering OÜ maksuvõlg vähemasti suurenenud). Nagu märgitud,

on tegemist siiski pelgalt hüpoteetilise olukorraga, sest kaebajad korraldasid teadlikult

äriühingu juhtimise Qile üleandmise (äriregistri teabesüsteemist nähtub, et POMO EESTI OÜ

on jätkuvalt Manna Catering OÜ osanik 10% ulatuses ning POMO EESTI OÜ juhatuse

liikmed on X-X. X ja Y. Y) ning nad pidid juhtimist variisikule üle andes mõistma, et täitmata

jäävad ka 2020. a novembriga seotud maksukohustused ja soovima seda tagajärge. Qi

tegevust „firmamatjana“ on ajakirjanduses korduvalt kajastatud ja seda ka oluliselt enne 2020.

a novembrit (nt „Ehitusfirma lahkus musta südametunnistusega“ – Äripäev, 06.02.2020;

„Firmamatja moondas Via Betooni Zosimbly Yacarambaks“ – Äripäev, 06.06.2019;

„Firmamatjate ring tõmbub koomale“ – Postimees, 26.11.2018).

26. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb X-X. X-i ja Y. Y apellatsioonkaebus

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 17.02.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid

ringkonnakohus täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

27. X-X. X ja Y. Y on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel kumbki riigilõivu 1050 eurot

ning kandnud ringkonnakohtu menetluses esindajakulu 2934 eurot (sh käibemaks), mis vastab

advokaadi 16,3 töötunnile hinnaga 150 eurot/tund (ilma käibemaksuta). Kokku 5034 euro

suuruste menetluskulude kandmine või nende kandmise kohustus seoses praeguse asja

lahendamisega ringkonnakohtus on riigilõivu maksekorralduste ja advokaadibüroo arvetega

HKMS § 109 lg-te 1 ja 11 nõuetele vastavalt tõendatud. Kuigi esindajakulu on kaebajate eest

kandnud RockMeedium OÜ, ei välista see HKMS § 109 lg 5 järgi menetluskulude hüvitamist,

sest kaebajatel on kohustus need kulud äriühingule tasuda (vt 16.01.2023 menetlusdokumendi

lisad 11 ja 12). Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad X-X. X-i ja Y. Y

menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. MTA ei ole

apellatsioonimenetlusega seoses kulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad

vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

28. Kaebajad on apellatsioonkaebuses (p-d 107–109) mh leidnud, et olukorras, kus neilt on

vastutusotsusega nõutud Manna Catering OÜ maksuvõla 128 442,52 euro ulatuses tasumist

solidaarselt, siis kuulub riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg-te 4 ja 7 alusel tasumisele riigilõiv

1050 eurot kahe kaebaja peale kokku. Kaebajad tasusidki esmalt riigilõivu kokku 1050 eurot

(kumbki kaebaja 525 eurot), kuid ringkonnakohtu nõudel maksid mõlemad kaebajad

täiendavalt juurde 525 eurot (st kumbki kaebaja on maksnud riigilõivu 1050 eurot).

Ringkonnakohus selgitab, et riigilõivu ei ole HKMS § 104 lg 5 p 1 ja RLS § 15 lg 1 p 1

kohaselt alust üheski osas tagastada, sest apellatsioonkaebuselt kuulus seaduse järgi

tasumisele kummagi kaebaja eest 1050 eurot.

29. Olenemata sellest, et vastutusotsus on tehtud endistele juhatuse liikmetele solidaarselt

(sh vastutavad nad maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega) ja solidaarkohustus

lõpeb, kui see on juba ühe võlgniku poolt tasutud (vt VÕS § 65 lg 1 ja § 69 lg 2), tuleb

14(15)

3-22-606

rõhutada, et iga kaebaja osaleb halduskohtumenetluses iseseisvalt (HKMS § 19 lg 2), ning

seda ka juhul, kui nad on esitanud ühise kaebuse (HKMS § 19 lg 1 p 2). Seetõttu tuleb igal

kaebajal tasuda kaebuse esitamisel riigilõivu vastavalt sellele, millises ulatuses tema nõutavat

maksusummat vaidlustab. Kuna VÕS § 65 lg 1 järgi on solidaarkohustuse täitmist võimalik

täielikult nõuda ka ainult ühelt solidaarvõlgnikult (sel juhul tekib kohustuse täitnud võlgnikul

VÕS § 69 lg 2 kohaselt tagasinõue teise solidaarvõlgniku vastu), siis tuleb vaidlustatavaks

summaks RLS § 60 lg 4 tähenduses lugeda mõlema kaebaja puhul 128 442,52 eurot. See,

milline on kummalegi kaebajale langev osa solidaarkohustusest (VÕS § 69 lg 1 järgi

eelduslikult pool vastutusotsuses nõutud summast), omab tähtsust üksnes nende

omavahelistes suhetes. Seejuures tuleb märkida, et isegi kui hüpoteetiliselt võtta aluseks

kummalegi kaebajale langev osa solidaarkohustusest (64 221,26 eurot), siis tulnuks neil

mõlemal tasuda riigilõivu 1050 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

15(15)