3-21-2398/101 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja

Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.11.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2398

Haldusasi

L.Y kaebus mõista Eesti Haigekassalt välja

mittevaralise kahju hüvitis 44 200 eurot seoses

ravikindlustuse

puudumisega;

mõista

Eesti

Haigekassalt välja mittevaraline kahju kohtu õiglasel

äranägemisel seoses kaebaja isikuandmete õigusvastase

töötlemisega ja mõista Terviseametilt välja

mittevaraline kahju kohtu õiglasel äranägemisel seoses

Terviseameti 15.07.2020 otsusega nr 6.1-5/2

Menetlusosalised

Kaebaja – L.Y , üldõigusjärglane V.S , riigi õigusabi

korras määratud esindaja adv Merili Laansoo

Vastustajad –

Tervisekassa (endine Eesti Haigekassa), esindaja Matis

Rüütel

Terviseamet, esindaja Agne Ojassaar

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 06.02.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

L.Y apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

11.11.2024 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta L.Y apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 06.02.2023

otsus haldusasjas nr 3-21-2398 muutmata.

2. Jätta L.Y ja V.S-i menetlusabiga seonduvad apellatsiooniastme menetluskulud riigi

kanda ja muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

3. Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema poja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.12.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

3-21-2398

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L.Y esitas 22.10.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mis jäi kohtu menetlusse

nõuetes mõista Eesti Haigekassalt (haigekassa) välja mittevaralise kahju eest hüvitis 44 200

eurot seoses ravikindlustuse puudumisega, mõista haigekassalt välja mittevaralise kahju eest

hüvitis kohtu õiglasel äranägemisel seoses kaebaja isikuandmete õigusvastase töötlemisega ja

mõista Terviseametilt välja hüvitis mittevaralise kahju eest kohtu õiglasel äranägemisel seoses

Terviseameti 15.07.2020 otsusega nr 6.1-5/2.

Haigekassa õigusvastase tegevuse tõttu puudus kaebajal ravikindlustus perioodil 23.09.2020‒

04.03.2021, mil kaebaja sai töötuskindlustushüvitist ning oli töötuna arvel. Haigekassa oleks

pidanud Eesti Töötukassa andmete alusel tegema kindlustuskaitse tekkimiseks vajaliku kande

oma andmekogusse, ent ei teinud seda. Kande tegemata jätmise põhjuseks ei võinud olla see,

et rahvastikuregistri andmetel puudus kaebajal Eestis elukoht. Kaebaja Eestis elamine on

tõendatud ka muul moel.

Kaebajal oli õigus ravikindlustusele ka järgmistel perioodidel, mil ta haigekassa õigusvastase

tegevuse tõttu kindlustuskaitset ei saanud: a) veebruar 2020 ‒ tulenevalt töötamisest F OÜ-s;

b) september‒november 2020 – tulenevalt juulis 2020 töötamisest E OÜ-s; c) juuli 2021.

Ravikindlustuse tekkimise eelduseks on sotsiaalmaksu deklaratsiooni esitamine, mitte reaalne

sotsiaalmaksu maksmine. Samas toob MTA ravikindlustuse tekkimata jätmise põhjusena

2020. a-l välja sotsiaalmaksu maksmata jätmise F OÜ poolt ning ei lähtu deklaratsiooni

esitamisest.

Jättes kindlustuskaitse tekkimiseks vajalikud andmed oma andmekogusse kandmata, rikkus

haigekassa kaebajale põhiseaduse (PS) §-st 28 tulenevat õigust tervise kaitsele.

Kaebajale tekitatud mittevaraline kahju seisneb nii füüsilise terviseseisundi kahjustamises,

kuna talle polnud tagatud vajalik ravi, kui ka psüühilise tervise kahjustamises (alandav ja

ebaõiglane kohtlemine haigekassa poolt, pingeline vaidlus ning pidev mure oma ellujäämise

pärast). Haigekassa on alandanud kaebaja väärikust, suhtudes temasse ükskõikselt ja

hoolimatult. Kaebaja põdes diabeeti, mis haigekassa õigusvastase tegevuse tõttu süvenes ning

tekkisid täiendavad tervisekahjustused ‒ kõrgevererõhutõbi ja puhas hüperkolesteroleemia.

Rikkumise puudumisel oleks kaebajale tagatud tõrgeteta kehtiv ravikindlustus ja stabiilne ravi

kättesaadavus. Diabeet oleks püsinud kontrolli all. Soodustuseta ravimite soetamiseks

puudusid kaebajal võimalused. Kui kaebaja tervis ei oleks halvenenud, oleks ta saanud jätkata

2(12)

3-21-2398

töötamist. Kaebaja palub mõista välja hüvitise mittevaralise kahju eest, sh perioodide

14.03.2020‒30.06.2020, 02.08.2020‒10.09.2020 ja 05.05.2021‒19.01.2022 eest.

Haigekassa õigusvastane tegevus on seisnenud ka kaebaja andmete õigustamatus töötlemises

ning selle kaudu kaebaja eraellu sekkumises. Mitmel korral on kaebaja andmeid vaadatud

Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus (TEHIK), mille kliendiks on mh haigekassa.

Kaebaja ei saanud oma õigusi muude õiguskaitsevahenditega kaitsta, kuna avastas rikkumise

alles siis, kui see oli toimunud. Haigekassa ei ole oma tegevuse eest vabandanud, vaid on seda

varjanud. Kui kaebaja andmeid oleks töödeldud seadusega kooskõlas, ei oleks kahju tekkinud.

Retseptide andmeid on vaadatud kaebajale teadaolevalt vähemalt 16.09.2020, 22.10.2020,

26.08.2020 ja 10.08.2020 ning igal päeval mitmeid kordi. Kaebaja on haigekassa poole

pöördunud 2021. a märtsis ja aprillis, st andmete vaatamine ei ole seotud kaebaja

pöördumisega. Kaebaja andmeid on muudetud. Kaebaja nõuab hüvitist rikkumiste eest, mis on

toimunud perioodil 01.01.2020‒31.01.2022.

Terviseamet kustutas 15.07.2020 otsusega nr 6.5/2 kaebaja õigusvastaselt perearsti nimistust.

Uuesti määrati kaebaja perearsti nimistusse Terviseameti 03.05.2022 otsusega nr 6.1-5/22/6.

15.07.2020 otsuse tõttu oli kaebaja 1 aasta ja 9,5 kuud perearsti abita, mis rikkus talle PS §-st

28 tulenevat õigust tervise kaitsele. Kaebajale tekkis kahju, kuna tema terviseseisund

halvenes. Kaebaja tundis end alaväärsena, nagu tema ei väärikski tervise kaitset. Alaväärsuse

tulemusel sai kahjustada ka psüühiline tervis. Kaebajal on pikaajalise elaniku elamisluba ning

ta elas reaalselt Eestis. Perearsti nimistusse kuulumise eelduseks ei ole rahvastikuregistri

kanne, vaid tegelik Eestis elamine. Isiku elukoha kindlaks tegemiseks oleks Tervisekassa

pidanud rakendama uurimispõhimõtet.

Terviseamet ei toimetanud oma 15.07.2020 otsust kaebajale nõuetekohaselt kätte, vaid

avaldas selle väljaandes Ametlikud Teadaanded, olgugi, et rahvastikuregistris oli olemas

kaebaja e-posti aadress.

2. Eesti Haigekassa palus jätta kaebuse rahuldamata.

Ajal, kui kaebajal ei saanud olla kindlustuskaitset töötajana, pidi ta kindlustuskaitse saamiseks

elama Eestis. Lähtudes rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 5 p-st 3, § 6 lg-test 1 ja 2 ning § 21

lg 1 p-st 6 pidi haigekassa tuvastama kaebaja Eestis elamise rahvastikuregistri andmete alusel.

Rahvastikuregistri andmetel ei elanud kaebaja Eestis. Asjaolust, et Töötukassa ei võtnud

kaebajale hüvitise maksmise otsustamisel aluseks rahvastikuregistri andmeid, ei saanud

kaebajas tekitada õiguspärast ootust, et sama väärpraktikat jätkab ka haigekassa. Ainuüksi

Töötukassalt hüvitise saamine ei andnud kaebajale õigusi ravikindlustuskaitsele.

Töötajana kindlustuskaitse saamiseks ei pidanud kaebajal olema rahvastikuregistris

registreeritud Eesti elukohta. Kaebajal oli töötava isikuna kindlustuskaitse Maksu- ja

Tolliameti (MTA) poolt edastatud andmete alusel perioodil 13.07.2021‒10.10.2021, sest isiku

eest oli tasunud sotsiaalmaksu tema tööandja.

Haigekassa ei ole ebaseaduslikult töödelnud kaebaja andmeid. Vastustaja on tutvunud kaebaja

väljavõttega tema andmete töötlemise kohta retseptikeskuses. Vastustaja päringud on

kaebajale nähtavad, justkui oleks päringu teinud Sotsiaalministeerium. Kõik haigekassa

andmetöötlused on tehtud 16.09.2020 väga väikese ajavahemiku sees. Kaebaja on 16.09.2020

käinud vastustaja klienditeeninduses kohal ning päringud on seotud kaebaja pöördumisega.

Ka kaebaja ise kinnitab, et pöördus vastustaja poole just 16.09.2020. Seega on andmeid

töödeldud kaebaja pöördumise lahendamiseks. Pöördumise täpset sisu ja põhjust ei

õnnestunud tagantjärgi tuvastada, sest füüsilise kohtumise kohta selliseid andmeid ei talletata.

Kaebaja esitab tõendamata ja mittekontrollitavaid väiteid tema andmete muutmise ja

3(12)

3-21-2398

kustutamise kohta. Samuti ei vasta tõele kaebaja väide logide muutmisest. Olukorras, kus

isikul puudub ravikindlustus, ei kohaldu ostmisel soodustus ning seega jätab apteek

ravikindlustamata isiku puhul retsepti realiseerimata, kui ta näeb, et isikule ravikindlustuse

puudumise tõttu soodustus ei kohaldu ning retsepti realiseerimine ei anna inimesele kasu.

Sellisel juhul ei tule haigekassale teavet meditsiiniseadmete ostu aja ega hinna kohta, sest

retsept ei ole realiseeritud.

3. Terviseamet palus jätta kaebuse rahuldamata.

Terviseameti 15.07.2020 otsus oli õiguspärane, kuna rahvastikuregistri andmetel ei olnud

kaebaja elukoht Eestis. Kui kaebaja elukoht oleks rahvastikuregistris registreeritud Eestis, ei

oleks Terviseamet teda perearsti nimistust välja arvanud. Seega on kaebaja ise põhjustanud

olukorra, mille tõttu ei kuulunud ta 1 aasta ja 9,5 kuu jooksul mitte ühegi perearsti nimistusse.

Terviseametil puudus tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 8 lg-s 44 toodud

kohustuse täitmisel kaalutlusruum. Kui isikul puudub ravikindlustus ja tema elukoht ei asu

Eestis, tuleb isik perearsti nimistust välja arvata. Terviseameti otsuse aluseks on automaatsed

päringud rahvastikuregistrisse ja haigekassa andmekogusse. Terviseamet ei pidanud

uurimispõhimõttest tulenevalt asuma kaebaja tegelikku elukohta välja selgitama.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 31 lg 1 ja ja TTKS § 8 lg 44 kohaselt võis avaldada

haldusakti resolutiivosa väljaandes Ametlikud Teadaanded, kuna asjaomase otsusega arvati

perearsti nimistust välja üle 500 inimese.

4. Tallinna Halduskohus jättis 06.02.2023 otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p

2) ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 3).

Sotsiaalmaksuseaduse § 6 lg 1 p 61 kohaselt maksab avalik-õiguslik isik (praegusel juhul

Töötukassa) sotsiaalmaksu isiku eest, kes on töötuna arvele võetud tööturuteenuste ja -toetuste

seaduse (TTTS) § 6 alusel, kui tema eest ei maksta sotsiaalmaksu § 6 lg 1 p 6 või 7 alusel või

§ 2 lg 1 p 8 alusel või kui talle on määratud paindlik vanaduspension riikliku

pensionikindlustuse seaduse alusel. TTTS § 3 lg 1 p 1 kohaselt on nimetatud seaduses

ettenähtud tööturuteenustele ja -toetustele õigus mh Eesti alalisel elanikul.

RaKS § 5 lg 1 ja lg 4 p 2 ei paku ravikindlustuskaitset kõikidele Eesti territooriumil

viibivatele isikutele. Ravikindlustuskaitse tekib, kui täidetud on ravikindlustuskaitse tekkimise

eeldused: 1) isik on Eesti alaline elanik või elab Eestis tähtajalise elamisloa või elamisõiguse

alusel või viibib ja töötab Eestis ajutise viibimisalusega ning 2) isik ise või tema eest tööandja

on kohustatud maksma sotsiaalmaksu. Seega põhineb ravikindlustus elukohal/residentsusel,

mitte kodakondsusel või Eestis elamise õigusel. Ravikindlustuse saamiseks tuleb ka reaalselt

Eestis elada (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2022 otsus nr 3-20-2022, p 12.2). RaKS §

5 lg-st 1 ei tulene, et isikul peab olema Eestis registreeritud elukoht.

Kaebaja on RRS § 5 lg 3 kohaselt rahvastikuregistri andmesubjekt. RRS § 6 lg 1 järgi

rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse, § 6 lg 2 sätestab, et avaliku ülesande

täitmisel lähtutakse rahvastikuregistrisse kantud põhiandmetest. Elukoht on RRS § 21 lg 1 p 6

järgi üks rahvastikuregistrisse kantavatest põhiandmetest.

Tervise- ja tööministri 06.03.2019 määruse nr 14 „Haigekassa andmekogu pidamise

põhimäärus“ (määrus nr 14) § 1 lg-te 1 ja 2 kohaselt on haigekassa andmekogu Eesti

Haigekassa seaduse alusel asutatud riiklik andmekogu ning seda peetakse

ravikindlustushüvitise võimaldamiseks, tervishoiuteenuste eest tasumiseks ning

tervishoiuteenuste korraldamisega seotud teiste ülesannete täitmiseks. Andmekogusse

kantakse rahvastikujärgne elukoht (aadress) ning need andmed edastab andmekogule

4(12)

3-21-2398

rahvastikuregister (määruse nr 14 § 7 lg 1 p 8 ja § 8 lg 1). Haigekassa andmekogu andmetel

on õiguslik tähendus seaduses sätestatud ulatuses ning kandes märgitud asjaolu omab

õigusliku tähenduse kande tegemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud teistsugust tähtpäeva

(määruse nr 14 § 5). Isiku kindlustuskaitse tekib, peatub ja lõpeb haigekassa andmekogusse

kantud andmete alusel (RaKS § 131 lg 1).

Isik esitab rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või

peamiselt elab (RRS § 65 lg 1). Kui isik kasutab alaliselt või peamiselt elamiseks mitut

elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks kõigi nende aadressid, valides neist ühe

õigusliku tähendusega elukoha-aadressiks. Teised elukohad kantakse rahvastikuregistrisse

lisa-aadressidena (RRS § 65 lg 2). Rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressil on õiguslik

tähendus rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi kehtivuse alguse kuupäevast arvates

(RRS § 66 lg 1). Seega tuvastatakse isiku kindlustuskaitse tekkimine haigekassa andmekogu

alusel (vt ka Tallinna Ringkonnakohus 28.02.2022 otsus nr 3-20-2206, p 13.3).

Rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete alusel on võimalik tuvastada üks RaKS § 5 lg-s

1 sätestatud eeldus ehk kas kaebaja on Eesti alaline elanik.

Seega põhineb ravikindlustuskaitse Eestis elamise nõudel ning haigekassal tuleb Eestis

elamine (ja selle alusel kindlustuskaitse tekkimine) tuvastada rahvastikuregistri andmete

alusel. Seetõttu on asjakohatu kaebaja seisukoht, mille kohaselt saaks kaebaja Eestis elamist

tõendada mingit muud moodi. Rahvastikuregistri subjektiks olev isik on kohustatud tagama

rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse RRS-s sätestatu kohaselt

(RRS § 68).

Kaebaja rahvastikuregistrijärgne elukoht enne töötuskindlustushüvitise maksmise õiguse

tekkimist (23.09.2020) oli XXX, Venemaa. Rahvastikuregistri andmete kohaselt oli nimetatud

aadress kaebaja elukoht 09.10.2019‒17.02.2022. Kaebaja ei ole menetluses eitanud, et

nimetatud perioodil tal elukohta Eestis ei olnud, ta oli koduta ning peatus erinevate tuttavate

juures. Seetõttu pole kaebaja väidete ja asjas kogutud tõendite põhjal võimalik järeldada, et

andmed kaebaja elukoha kohta oleksid olnud ekslikud.

Kaebaja on rahvastikuregistrisse kandnud erinevaid aadresse oma lisa-aadressidena. Perioodil

11.01.2019‒07.03.2021 on kaebaja lisa-aadressiks märgitud VVV, Tallinn; 09.05.2017‒

07.03.2021 PPP; 27.07.2020‒07.03.2021 TTT. Elukoha andmete terminist tulenevalt peab

inimene selleks valima koha, kus ta elab alaliselt või peamiselt. Nende elukohtade andmeid,

mida ta kasutab vahetevahel või mille andmed isik samuti ajutiselt rahvastikuregistrisse esitab,

ei kanta elukoha andmeteks, vaid lisa-aadressideks (vt ka RRS seaduseelnõu (382 SE) p

3.2.1). Seega pidi haigekassa kindlustuskaitse menetlemisel lähtuma mitte kaebaja

rahvastikuregistrisse kantud lisa-aadressidest, vaid RRS § 66 lg-te 1 ja 2 tähenduses omasid

elukoha andmetena õiguslikku tähendust vaid need andmed, mis olid kantud registrisse

kaebaja elukoha aadressina. Nimetatud aadress oli aga Venemaal, mitte Eestis.

Eeltoodud põhjusel ei olnud kaebaja kantud haigekassa andmekogusse kindlustatud isikuna

ning ehkki Töötukassa edastas haigekassale andmed kaebaja töötuna arveloleku kohta, ei

kantud kaebajat elukoha puudumise tõttu haigekassa andmekogusse. Seega puudus kaebajal

perioodil 11.09.2020‒04.03.2021 õigus Eesti ravikindlustusele, sest rahvastikuregistri

andmete alusel elas ta Venemaal. Järelikult ei ole haigekassa tekitanud kaebajale mittevaralist

kahju seonduvalt ravikindlustuse puudumisega.

Töötukassa seisukoht kaebaja elukoha tuvastamisel ja talle hüvitise määramisel ei ole

haigekassale siduv. Ka Töötukassa on kohustatud Eestis elamise fakti tuvastama

rahvastikuregistri andmete alusel. TTTS § 3 p 1 sõnastus on analoogne RaKS § 5 lg 1

sõnastusega. Tulenevalt RaKS § 5 lg 1 esimesest lausest ei ole erandina elukoha nõuet

5(12)

3-21-2398

töötavate ning Eestis seaduslikult viibivate isikute puhul. Kaebajal oli töötava isikuna

kindlustuskaitse MTA poolt edastatud andmete alusel perioodil 13.07.2021‒10.10.2021, sest

tema eest oli MTA andmetel tasutud sotsiaalmaksu tema tööandja.

Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks haigekassa vastu seoses

ravikindlustuse puudumisega perioodil 11.09.2020‒04.03.2021 rahuldamata.

Riigiportaali eesti.ee 21.10.2021 väljavõttest haigekassa andmete kohta nähtub, et kaebaja

töötas töölepingu alusel F OÜ-s ja tal oli kindlustuskaitse 15.01.2020‒13.05.2020. MTA e-

maksuameti väljavõttest nähtub, et kaebaja töötas F OÜ-s perioodil 01.01.2020‒13.03.2020.

MTA selgitas 28.09.2020 vastuses, et tööandja ei tasunud 2020. a veebruaris kaebaja eest

sotsiaalmaksu, mistõttu ei tekkinud tal kindlustuskaitset. Ettevõtja koostas 2020. a mais

tasumisgraafiku, mille järgi tasutakse kaebaja töötasult maksmata sotsiaalmaks. F OÜ on

2020. veebruari osas kaebaja eest sotsiaalmaksu täielikult tasunud. Kuna F OÜ ei tasunud

kaebaja seal töötamise ajal tema eest 2020. a veebruaris sotsiaalmaksu, ei tekkinud kaebajal

kindlustuskaitset. Nähtuvalt MTA 30.03.2022 vastusest kohtunõudele, on M OÜ (endine F

OÜ) 2020 veebruari TSD alusel tasumisele kuulunud sotsiaalmaksu lõplikult tasunud

30.07.2021. Nimetatust tulenevalt ei saa kindlustuskaitse tekkimata jätmist heita ette

haigekassale, sest kindlustuskaitse jäi tekkimata tööandja tegevuse tulemusena.

Kaebaja töötas võlaõigusliku lepingu alusel E OÜ-s perioodil 01.07.2020‒01.08.2020 ning oli

seejärel töötuna arvel 11.09.2020‒04.03.2021. MTA on 24.09.2020 ja 30.09.2020 vastustes

selgitanud, et äriühing juulikuu eest kaebaja osas töötasu ei deklareerinud ega sotsiaalmaksu

ei tasunud. Seega ei tekkinud kaebajal kindlustuskaitset 2020. a juulikuu eest (RaKS § 5 lg 2 p

5). Kuigi 18.11.2021 e-maksuameti väljavõttest nähtub, et E OÜ-s töötamise ajal on kaebaja

eest sotsiaalmaksu tasutud, on seda tehtud väiksemas ulatuses kui 2020. a sotsiaalmaksu

miinimumkohustus. Seega ei puudunud nimetatud perioodil kaebajal kindlustuskaitse mitte

haigekassa, vaid tööandja tegevuse tõttu. Kuna kaebajal kindlustuskaitset tööandja tegevuse

tõttu ei tekkinud, ei saanud kindlustuskaitse hõlmata perioodi, mis jäi kaebaja töötamise ja

töötuna arveloleku vahele.

21.10.2021 ja 15.11.2021 eesti.ee portaali väljavõttest haigekassa andmete kohta nähtub, et

kaebaja töötas P OÜ-s ning tal oli kindlustuskaitse perioodidel 13.07.2021‒10.09.2021 ja

11.08.2021‒10.10.2021. Haigekassa selgitas 27.10.2021 vastuses, et kaebaja oli kindlustatud

perioodil 13.07.2021‒10.10.2021. Seega ei saanud kaebajale nimetatud perioodil haigekassa

tegevuse tagajärjel kahju tekkida.

Eesti.ee väljavõttest haigekassa andmete kohta nähtub, et kaebaja töötas töölepingu alusel A

OÜ-s ning tal oli kindlustuskaitse 25.11.2021‒10.03.2022. Kaebaja ei ole menetluses

vastupidist tõendanud. Seega oli kaebaja alates 25.11.2021 kindlustatud ning haigekassa

tegevus ei ole talle kahju põhjustanud.

Eeltoodu põhjal ei ole haigekassa tegevuse tõttu tekkinud kaebajale kahju seoses

ravikindlustuse puudumisega ning kaebaja nõue haigekassa vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks 44 200 euro ulatuses jääb rahuldamata.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse

kohta isikuandmete töötlemisel (IKÜM) art 82 lg 1 järgi on igal isikul, kes on kandnud sama

määruse rikkumise tulemusel materiaalset või mittemateriaalset kahju, õigus saada vastutavalt

töötlejalt või volitatud töötlejalt hüvitist tekitatud kahju eest. Vaidlus puudutab kaebaja

terviseandmete töötlemist, mida käsitatakse eriliigiliste isikuandmetena IKÜM art 9 lg 1

tähenduses ning mille töötlemine on selles lõikes sätestatud üldreegli järgi keelatud. Samas

näeb art 9 lg 2 ette, et lõiget 1 ei kohaldata, kui kehtib üks lg-s 2 loetletud asjaoludest. IKÜM

6(12)

3-21-2398

art 6 lg 1 p-st c tulenevalt on isikuandmete töötlemine seaduslik, kui see on vajalik vastutava

töötleja juriidilise kohustuse täitmiseks. IKÜM art 9 lg 2 p-i b kohaselt on töötlemine lubatud,

kui töötlemine on vajalik seoses vastutava töötleja või andmesubjekti tööõigusest ning

sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalkaitse valdkonna õigusest tulenevate kohustuste ja eriõigustega

niivõrd, kuivõrd see on lubatud liidu või liikmesriigi õigusega.

Kaebaja poolt esitatud päringute ning nõuete menetlemine on haigekassa seadusest tulenev

kohustus (Eesti Haigekassa seaduse § 2 lg 1, lg 22). Seega on haigekassal oma seadusest

tulenevate ülesannete täitmise raames õiguslik alus kaebaja isikuandmete töötlemiseks. On

usutav, et kaebaja retseptide andmete vaatamised 16.09.2021 olid tehtud kaebaja pöördumise

lahendamiseks. Sellele viitab ka asjaolu, et andmeid on vaadatud väga lühikese aja jooksul.

Asjaolu, et haigekassa poolt kohtule esitatud andmetes ei ole kaebaja poolt väidetud retsepte,

ei tähenda, et vastustaja on need kustutatud.

Kaebaja on viidanud asjaolule, et haigekassa esitatud andmetest ravimite ja

meditsiiniseadmete retseptide realiseerimise kohta ei nähtu kaebaja poolt tehtud ostud.

Haigekassa on põhjendatult välja toonud, et tema andmekogust nähtub, et kaebajal on esile

toodud ostude teostamise kuupäevadel puudunud ravikindlustus. Meditsiiniseadmeid on

võimalik osta igaühel, st retsepti realiseerimine ei ole meditsiiniseadme osas vajalik

ostmiseks, vaid soodustuse saamiseks. Olukorras, kus isikul puudub ravikindlustus, ei kohaldu

ostmisel soodustus ning apteek jätab retsepti realiseerimata, et isikul oleks see võimalik

ravikindlustuse taastumisel realiseerida. Sellega on seletatav, miks kaebaja poolt tehtud ostud

ei kajastu retseptide realiseerimisena.

Kaebaja on 28.10.2022 vastuses välja toonud kuupäevad, mil vastustaja on väidetavalt

õigusvastaselt vaadanud kaebaja retsepte. Samas nähtub kaebaja seisukohast, et andmeid on

vaadanud apteegid, mitte haigekassa. Seega ei ole etteheide asjakohane.

Kohtule edastatud andmetest ei selgu, et kaebaja poolt esile toodud ülejäänud andmete

vaatamised on tehtud haigekassa poolt või andmete vaatamised oleksid õigusvastased. TEHIK

on vastusena haigekassa pöördumisele selgitanud, et TSK (tervishoiutöötaja päring) on

ajamahukas ja selle tegemine patsiendi visiidi ajal ei ole soovitav. Seetõttu on TEHIK

hinnangul mõistlik TSK juba varem ära koostada, kui on teada, et patsient tuleb visiidile.

Kaebaja 28.10.2022 seisukoha lisast 11.1 nähtub, et TSK päringud on mõlemad teinud

Medicum. Nii 08.06.2021 kui ka 20.07.2021 on järgnenud samal päeval immuniseerimispassi

päring ning selle järgselt tehtud kanne immuniseerimise kohta. 08.06.2021 ning 20.07.2021

päringute puhul on tegemist automaatpäringutega, mis on olnud seotud kaebajale

tervishoiuteenuse osutamisega ning olid tehtud tervishoiuteenuse osutaja poolt. Haigekassa ei

ole nimetatud päringutega seotud. Eeltoodust tulenevalt ei ole tuvastatav, et haigekassa oleks

õigusvastaselt töödelnud kaebaja isikuandmeid, mistõttu tuleb ka nimetatud nõudes jätta

kaebus rahuldamata.

Terviseameti 15.07.2020 otsusega nr 6.1-5/2 arvati kaebaja välja perearst AK nimistust.

TTKS § 8 lg 44 kohaselt arvab Terviseamet isiku perearsti nimistust välja, kui nimistusse

kantud isik ei ole Eesti rahvastikuregistri andmesubjekt või kui ravikindlustamata isiku

elukoht Eesti rahvavastikuregistri andmetel ei asu Eesti Vabariigis. Terviseamet teavitab

isikut nimistusse määramisest ja nimistust väljaarvamisest kirjalikult või elektroonselt seitsme

tööpäeva jooksul otsuse tegemisest arvates. Kui dokument on vaja kätte toimetada rohkem kui

sajale isikule või kui isiku elukoha andmed ei ole Terviseametile teda, avaldatakse otsus

ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded (15.07.2020 kehtinud redaktsioonis). RRS § 5 p

3 järgi on Eestis elamisloa alusel viibiv isik rahvastikuregistri subjekt.

7(12)

3-21-2398

Kuna kaebajal puudus 15.07.2020 ravikindlustus ning tema elukoht rahvastikuregistri

andmetel ei asunud Eesti Vabariigis, arvas Terviseamet põhjendatult kaebaja perearst AK

nimistust välja. Ka Terviseamet pidi lähtuma kaebaja elukoha tuvastamisel

rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmetest. Kuivõrd rahvastukuregistri andmete järgi

puudus kaebajal 15.07.2020 elukoht Eesti Vabariigis, vaid see oli Venemaal, oli Terviseametil

õigus kaebaja perearsti nimistust välja arvata. Seega ei ole kaebajal perearsti puudumine 1

aasta ja 9,5 kuu jooksul tingitud mitte Terviseameti tegevusest, vaid asjaolust, et kaebajal

puudus rahvastikuregistri kohaselt elukoht Eestis. Asjakohane ei ole kaebaja etteheide, et

Terviseamet oleks uurimispõhimõtte kohaselt pidanud selgitama välja, kas kaebaja elab

Eestis. Terviseamet on selgitanud, et 15.07.2020 korralduse eesmärk oli teha perearsti

nimistutes ruumi patsientidele, kes Eestis tegelikult üldarstiabi vajavad. 15.07.2020 otsusega

arvati perearstide nimistutest välja üle 500 isiku. Vastavalt HMS § 31 lg-le 1 ja TTKS § 8 lg-

le 44 oli otsuse avaldamine ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded õiguspärane.

Kuna kaebajal ei olnud registreeritud elukohta Eestis ka tema poolt Terviseametile 06.02.2022

päringu tegemise ajal, ei olnud Terviseametil võimalik kaebajat ühegi perearsti nimistusse

määrata. Kuivõrd kaebaja registreeris 18.02.2022 rahvastikuregistris oma elukoha aadressiks

Eesti, Tallinna linn, Mustamäe linnaosa, pidas Terviseamet võimalikuks arvestada seda

kaebaja rahvastikuregistri järgse aadressina ning määras kaebaja 03.05.2022 otsusega perearst

LK nimistusse. Seega ei ole Terviseamet põhjustanud kaebajale kahju.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. L.Y palub 23.02.2023 (täiendatud 08.03.2023) apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna

Halduskohtu 06.02.2023 otsus ja rahuldada kaebus.

Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et Eestis elamise fakti saab tõendada vaid

rahvastikuregistri kanne. RaKS § 5 lg 1 eesmärk ei ole anda ravikindlustuse kaitset vaid

registreeritud elukohaga isikutele, vaid pikemaajaliselt Eestis reaalselt viibivatele isikutele.

Säte annab ravikindlustuse õiguse ka neile isikutele, kes Eestis töötavad ega oma

registreeritud elukohta. RaKS § 131 on praeguse vaidluse puhul asjakohatu. Määruse nr 14 § 7

lg 1 p 8 ja § 8 lg 1 ei oma praeguses vaidluses tähendust. Andmeid, mis on kindlustuskaitse

tekkimises olulised, reguleerib määruse nr 14 § 7 lg 2 ning sealsest loetelust ei tulene

vastustajale luba lähtuda kitsalt rahvastikuregistri kannetest. Samuti ei oma tähendust kohtu

viidatud RRS-i sätted, kuna nendest ei tulene haigekassale luba lähtuda ravikindlustuse

tekkimise eeldusena rahvastikuregistri kandest. RRS § 66 lg 1 järgi peab rahvastikuregistrisse

kantud elukoha andmetest lähtuma vaid siis, kui avaliku ülesande täitmine on seotud

elukohajärgsusega. Kaebaja ei nõustu, et ta ei ole menetluses eitanud, et tal ei olnud

09.10.2019‒17.02.2022 Eestis elukohta. Kaebaja on väitnud vaid seda, et tal puudus

registreeritud elukoht, kuid on kogu menetluse jooksul kinnitanud, et ta on antud perioodil

elanud Eestis, kasutades selleks erinevaid tuttavatele kuuluvaid eluruume. Kaebajale on

väljastatud pikaajaline elamisluba.

Väär on kohtu järeldus, et kuna F OÜ ei tasunud kaebaja seal töötamise ajal tema eest 2020. a

veebruaris sotsiaalmaksu, ei tekkinud tal seetõttu kindlustuskaitset. RaKS § 5 lg 2 p 1 sõnastus

viitab mh MTA väljatoodud seisukohale, et ravikindlustus tekib deklaratsiooni esitamisega,

mitte reaalse maksu laekumisega. RaKS § 5 lg 2 p-st 1 nähtub, et kuna kaebaja kohta oli

töötamise kanne tehtud ning tööandjal oli tekkinud sotsiaalmaksu maksmise kohustus, oleks

pidanud ravikindlustus tekkima.

Kohtu seisukoht, et kaebaja oli 25.11.2021‒11.01.2022 kindlustatud ning haigekassa tegevus

ei ole talle kahju põhjustanud, pole kooskõlas kaebaja poolt kohtule 16.01.2023 esitatud

8(12)

3-21-2398

tõendiga, kust nähtub selgelt, et ravikindlustust reaalselt ei olnud. Kohus ei ole esitatud tõendit

arvestanud ega hinnanud.

Kaebaja on kohtumenetluses põhistanud, milles seisneb isikuandmete õigusvastane töötlemine

ning toonud välja mitmeid vasturääkivusi ja ebausutavusi, mis viitavad õigusvastasele

andmetöötlusele. Kohus rahuldas 15.11.2022 istungil kaebaja taotluse tõendite kogumiseks.

Haigekassa kohtunõuet ei täitnud, kuna TEHIK keeldus haigekassale nõutud andmeid

väljastamast. Haigekassa esitas 29.11.2022 sellest lähtuvalt kohtule taotluse kaaluda vajadust

saada TEHIK-lt täiendavaid andmeid asja lahendamiseks ning nende vajaduse tuvastamisel

teha TEHIK-le nõue andmete väljastamiseks ise. Kohus on jätnud taotluse tähelepanuta ning

pole seetõttu enne lõplikku lahendi tegemist kõiki asjaolusid välja selgitanud.

Kohtumenetluses leidis tuvastamist, et kaebajal ei olnud F OÜ-s töötamise ajal

ravikindlustust, seda on möönnud ka MTA. Samas hiljem on Haigekassa esitanud andmeid,

justkui ravikindlustus oleks sellel ajal kehtinud (28.10.2022 seisukoha lisa 3). Kaebaja on

kohtule esitanud selle kohta ka helisalvestise, kus 16.09.2020 kinnitatakse haigekassa

klienditeenindaja poolt, et kehtiv ravikindlustus puudub. Seega on ilmselge, et

kohtumenetluse ajal on andmeid muudetud. Kohus leidis, et kaebaja ei ole välja toonud, et

retseptide andmed on tegelikkuses kustutatud, kuivõrd kaebusele lisatud failist „retseptide

vaatamine“ ei ole näha, millal vaidlusalused retseptid on koostatud. Sellest nähtub selgelt, et

teatud asjaolud jäid kohtu poolt välja selgitamata ning lahend selles osas on kaebajale

üllatuslik ning arusaamatu. Esitatud tõenditest on teada, et 16.09.2021, kui kaebaja külastas

haigekassa klienditeenindajat, olid retseptid näha, sest neid on siis vaadatud.

Kaebaja on põhistanud, milles seisneb eluline ebausutavus andmete töötlemise osas. Nii

suures hulgas vaatamised ei saa olla päädinud sellega, et ta ravimeid välja ei osta, kuid mingil

põhjusel on andmeid nii esitatud. Kaebajal on põhjust arvata, et kustutatud on ostu andmed ja

alus kahelda, kas apteegid on andmeid vaadanud või on vaataja andmeid muudetud. Usutav ei

ole, et kaebaja on ostnud ravimeid ja seadmeid välja ainult siis, kui tal pole kehtivat

ravikindlustust ning ravikindlustuse kehtivuse ajal on otsustanud tooteid soodustingimustel

mitte välja osta. Haigekassa väited, et kaebaja on ostnud insuliininõelasid ja mitte tilkasid,

jäävad paljasõnaliseks (kaebaja on esitanud tõendid, et on ostnud lahuse, mitte seadme).

Kaebaja on välja toonud, et TEHIK alt on kaebajale teadaolevalt tema andmeid vaadatud

20.07.2021 kell 00.32, 08.06.2021 kell 02.09, 10.08.2020 kell 11.48, 26.08.2020 kell 11.51,

22.10.2020 kell 18.12, 02.12.2021 kell 23.44, 07.12.2021 kell 00.26,12.01.2022 kell 21.56,

18.01.2022 kell 20.52, 26.01.2022 kell 20.04. Kohus viitab lahendis kahele kuupäevale, mille

osas on TEHIK andnud selgitused, kuid ülejäänud 8 vaatamist jäävad põhjenduseta.

Kaebaja ei nõustu kohtuga kahju hüvitamise nõude osas Terviseameti vastu. TTKS § 8 lg 44

teine alternatiiv nägi ette perearsti nimistust väljaarvamise ka siis, kui isik on

rahvastikuregistri andmesubjekt ja tal puudub ravikindlustus ja rahvastikuregistri andmetel ei

asu isiku elukoht Eesti Vabariigis. Antud alternatiivi kohaldamiseks peaks nähtuma, et isik ei

ela Eestis, kuid praegusel juhul nähtus ainult see, et kaebaja ei ole oma elukohta Eestis

registreerinud. Samal ajal on kohus tuvastanud, et kaebaja oli lisanud mitu Eesti lisa-aadressi.

Kaebajat ei ole otsuse tegemisel ära kuulatud. Kuigi sama otsusega arvati perearstide

nimistust välja rohkearvuliselt isikuid, on vaidlustatud haldusakt tehtud konkreetsele

adressaadile.

6. Tervisekassa

(endine Eesti Haigekassa) vaidleb 11.04.2023

vastuses

apellatsioonkaebusele vastu.

9(12)

3-21-2398

Avaliku teabe seaduse § 43 lg 3 näeb ette, et andmekogusse andmete kogumisel lähtutakse

andmete ühekordse küsimise põhimõttest. Tervisekassa peab lähtuma kaebaja elukoha

tuvastamisel rahvastikuregistri andmetest (RRS § 6 lg 2). Seda ei väära kaebaja viidatud RRS

§ 66 sõnastus, sest ravikindlustuse tekkimine ja sellega seotud hüvede saamine on seotud

elukohajärgsusega. Kaebajal endal on olnud kohustus anda riigile rahvastikuregistri kaudu

teada oma elukoha andmed. Kui kaebajal puudub püsiv elukoht või ta ei saa elukoha ruumi

omanikult nõusolekut ennast vastavale aadressile rahvastikuregistrisse kanda, on võimalik

kanda kaebaja rahvastikuregistrisse ka linna või linnaosa täpsusega (RRS §-d 78 ja 87).

Retseptide vaatamise, ent mitte kasutamisega apteegi poolt on vastustaja andnud selgitused

29.11.2022 vastuses. Kaebaja ei ole tõendanud mis tahes ulatuses tema andmete

põhjendamatut vaatamist Tervisekassa poolt. Lisaks on kaebaja halduskohtu istungil

selgitanud, et talle ei ole ühestki andmete vaatamisest kahju tekkinud.

7. Terviseamet palub 12.04.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebajal puudus 15.07.2020 ravikindlustus ning tema elukoht ei asunud rahvastikuregistri

andmetel Eestis. Seega oli Terviseametil kohustus kaebaja perearsti nimistust välja arvata.

Kaebajal perearsti puudumine 1 aasta ja 9,5 kuu jooksul ei olnud tingitud Terviseameti

tegevusest, vaid asjaolust, et kaebajal puudus rahvastikuregistri kohaselt elukoht Eestis.

Kaebaja selgitas halduskohtu istungil, et pöördus ajal, mil tal perearst puudus, tervisemurede

lahendamiseks erakorralise meditsiini osakonda, kust sai vajaliku abi ja retseptid. Samuti on

kaebaja istungil selgitanud, et ta ei elanud sel ajal järjepidevalt Eestis, vaid elas ja töötas ka

teistes riikides, sh Rootsis ja Prantsusmaal.

8. L.Y suri 06.12.2023.

9. Tallinna Ringkonnakohus lõpetas 20.02.2024 määrusega haldusasja nr 3-21-2398

menetluse HKMS § 152 lg 1 p 5 alusel ning tühistas Tallinna Halduskohtu 06.02.2023 otsuse.

10. Riigikohtu halduskolleegium rahuldas 21.06.2024 määrusega L.Y õigusjärglase V.S-i

määruskaebuse ja tühistas ringkonnakohtu 20.02.2024 määruse ning saatis asja

ringkonnakohtule menetluse jätkamiseks. Riigikohus asus seisukohale, et õigussuhe, milles

vaidlus tekkis, võimaldab õigusjärglust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsust muuta ega tühistada.

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et ajal, kui kaebaja oli töötuna

registreeritud ja sai töötuskindlustushüvitist (23.09.2020‒04.03.2021), ei olnud ta samas

ravikindlustatud isik RaKS § 5 lg 1 mõttes. Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2022 otsuse nr

3-20-2206 (jõustunud 28.04.2022) p-des 12.2 ja 13.1‒13.3 selgitanud, et RaKS § 5 lg 1 ei

paku ravikindlustuskaitset kõikidele Eesti territooriumil viibivatele isikutele.

Ravikindlustuskaitse tekib, kui täidetud on ravikindlustuskaitse eeldused: 1) isik on Eesti

alaline elanik või elab Eestis tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel või viibib ja töötab

Eestis ajutise viibimisalusega ning 2) isik ise või tema eest on tööandja kohustatud maksma

sotsiaalmaksu. Norm rõhutab seega esmalt Eestis teatud pikemaajalist viibimise küsimust, mis

on ka loogiline ja eesmärgipärane, kuna Eesti territooriumil viibivad isikud on need isikud,

kes eeskätt vajavad ravikindlustuskaitset. Teiseks rõhutab norm sotsiaalmaksu tasumise

kohustuse küsimust, kuna just sotsiaalmaksuga rahastatakse riiklikku ravikindlustust

(sotsiaalmaksuseadus § 1 ja § 10 lg 2). Esimene ja teine eeldus on omavahel seotud, kuna

tervishoiuteenuste osutamine on kulukas ja meditsiinisüsteemi toimine ja arendamine peab

10(12)

3-21-2398

olema jätkusuutlik. Riigil on õigus määratleda kindlustuskaitset omavate isikute ring ning

selleks ei pea tingimata olema kõik inimesed, kes Eestis meditsiiniteenust soovivad. Määruse

nr 14 (kuni 31.12.2021 kehtinud redaktsioonis) § 1 lg 1 ja lg 2 kohaselt on haigekassa

andmekogu Eesti Haigekassa seaduse alusel asutatud riiklik andmekogu ning seda peetakse

ravikindlustushüvitiste võimaldamiseks, tervishoiuteenuste eest tasumiseks ning

tervishoiuteenuste korraldamisega seotud teiste ülesannete täitmiseks. Andmekogusse

kantakse rahvastikujärgne elukoht (aadress) ning need andmed edastab andmekogule

rahvastikuregister (määruse nr 14 § 7 lg 1 p 8 ja § 8 lg 1). Haigekassa andmekogu andmetel

on õiguslik tähendus seaduses sätestatud ulatuses ning kandes märgitud asjaolu omandab

õigusliku tähenduse kande tegemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud teistsugust tähtpäeva

(määruse nr 14 § 5). Isiku kindlustuskaitse tekib, peatub ja lõpeb haigekassa andmekogusse

kantud andmete alusel (RaKS § 131 lg 1). Rahvastikuregistrisse kantavad isikuandmed on muu

hulgas andmed elukoha kohta (RRS § 21 lg 1 p 6). Isik esitab rahvastikuregistrisse

kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab (RRS § 65 lg 1). Kui isik

kasutab alaliselt või peamiselt elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse

kandmiseks kõigi nende aadressid, valides neist ühe õigusliku tähendusega elukoha

aadressiks. Teised elukohad kantakse rahvastikuregistrisse lisa-aadressidena (RRS § 65 lg 2).

Rahvastikuregistri subjektiks olev isik on kohustatud tagama rahvastikuregistris enda ja oma

alaealiste laste ning eestkostetavate elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse RRS-s sätestatu

kohaselt (RRS § 68). Rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressil on õiguslik tähendus

rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadressi kehtivuse alguse kuupäevast arvates (RRS § 66

lg 2). Eelnevatest normidest nähtub, et isiku kindlustuskaitse tekkimine tuvastatakse

haigekassa andmekogu alusel. Rahvastikuregistrisse kantud elukoha andmete alusel on

võimalik tuvastada üks RaKS § 5 lg-s 1 sätestatud eeldus ehk kas isik on Eesti alaline elanik.

13. Ülal viidatud seisukohad on asjakohased ka praeguse asja lahendamisel. Asja materjalidest

nähtuvalt oli kaebaja rahvastikuregistri järgne alaline või peamine elukoht alates 16.09.2020

XXX, Venemaa. Järelikult oli kaebaja puhul täitmata üks RaKS § 5 lg-s 1 sätestatud

ravikindlustatuse eeldus ehk Eestis alaline elamine ning sõltumata sellest, et kaebaja töötuks

olemise ajal oli kohustus tasuda tema eest sotsiaalmaksu Eesti Töötukassal (RaKS § 5 lg 2 p

6), ei tekkinud tal ravikindlustuskaitset. Nagu öeldud, lasub kohustus tagada

rahvastikuregistris oma elukoha andmete olemasolu ja õigsus isikul endal. Sellest järeldub

omakorda, et kui isiku rahvastikuregistri järgne elukoht on välisriik, ei saa haigekassa eeldada

isiku alalist viibimist Eestis ega pea ka asuma omaalgatuslikult uurima, kas registrijärgne

elukoht on õige ja vastab tegelikkusele. Küsimus sellest, kas kaebajale maksti õiguspäraselt

töötuskindlustushüvitist, ei ole praeguse vaidluse ese.

14. Ringkonnakohtu 11.11.2024 istungil loobus kaebaja väidetest seonduvalt

ravikindlustuskaitse ja töötamisega E OÜ-s, P OÜ-s ning A OÜ-s ja nendel küsimustel ei pea

ringkonnakohus seega pikemalt peatuma. Kaebaja jäi aga väite juurde, et veebruaris 2020

oleks tal pidanud olema ravikindlustus seonduvalt töötamisega F OÜ-s, kuid seda polnud ning

see on etteheidetav haigekassale. Kaebaja seisukohtadest ei ilmne, kuidas tööandja

deklareerimiskohustusega hilinemine, maksukohustuse mittetäitmine või maksuhalduri poolt

andmete edastamata jätmine (mida võib kaebaja kirjavahetusest MTA-ga ja MTA

seisukohtadest (dtl 4 jj, 354 ja 547) tulenevalt pidada põhjuseks, miks kaebajal puudus

veebruaris 2020 kindlustuskaitse) on etteheidetav haigekassale. Esitatud pole põhjendusi ega

tõendeid selle kohta, et haigekassa ei oleks haigekassa andmekogusse MTA esitatud andmete

alusel kannet teinud, kuigi oleks pidanud. Seetõttu ei ole haigekassa tegevuses tuvastatav

õigusvastasus olenemata sellest, et õige on kaebaja väide, et töötaja kindlustuskaitse tekib

sotsiaalmaksu deklaratsiooni esitamisest tööandja poolt ja haigekassa andmekogusse vastava

kande tegemisest (RaKS § 8 lg 1).

11(12)

3-21-2398

15. Asja materjalidest ei ole tuvastatav, et haigekassa oleks õigusvastaselt töödelnud või

muutnud kaebaja isikuandmeid. Halduskohus on otsuse p-s 36 asjakohaselt selgitanud, et

haigekassa töötajal on seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks õigus isikuandmete

töötlemiseks. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et kaebaja isikuandmeid oleks töödeldud

eesmärgitult või suvaliselt. On usutav, et kaebaja andmete vaatamine 16.09.2021 toimus

haigekassa kontoris vastuvõtul käimisega seonduvalt. Apteekide või tervishoiutöötajate tehtud

päringud ei ole seostatavad haigekassa andmetöötlusega. Retseptide kustutamine haigekassa

töötaja poolt ei ole tõendamist leidnud ja puudub ka igasugune loogiline põhjus, miks keegi

haigekassa töötajatest peaks sellisel viisil tegutsema. Pelgalt asjaolu, et kaebaja on tähele

pannud, et tema andmed andmebaasides on muutunud, ei anna alust väita haigekassa

õigusvastast andmetöötlust – ainuüksi kaebaja ravikindlustuse andmetest nähtub, et sõltuvalt

olukorrast ongi kaebaja andmed olnud pidevalt muutlikud, kaebaja on vahelduvalt olnud

kindlustatud ja mitte kindlustatud. Haigekassa on ka loogiliselt 29.11.2022 seisukohas

selgitanud, miks kaebaja meditsiiniseadmete ostud ei kajastu haigekassa poolt esitatud

andmetes (kaebaja 28.10.2022 seisukoha lisad 3 ja 4) või miks pole apteek teinekord retsepti

realiseerinud.

16. Kokkuvõtvalt ei ole haigekassa vastu esitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks alust, kuna

haigekassa tegevus ei ole olnud õigusvastane.

17. Ka nõue Terviseameti vastu on alusetu. Terviseameti 15.07.2020 otsus kaebaja

väljaarvamise kohta perearsti nimistust oli tehtud TTKS § 8 lg 44 alusel ja sellega kooskõlas,

sest kaebaja elukoht oli rahvastikuregistri andmetel Venemaal ja tal puudus ravikindlustus.

Halduskohtu otsuse sellekohased põhjendused (p-d 42‒48) on piisavad ja nende kordamiseks

puudub vajadus.

18. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

(HKMS § 200 p 1). HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad L.Y ja V.S-i apellatsioonimenetluse

menetlusabiga seonduvad kulud riigi kanda. Menetlusosaliste ülejäänud menetluskulud jäävad

HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

19. Kaebaja ja tema õigusjärglase eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada

nende nimed tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)