2-24-113332/11 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Maris Juha

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.11.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-24-113332

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi M. E.i vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

1586,61 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood 11542046, hagi

esitamise ajal ärinimega OK Incure OÜ), lepinguline

esindaja Anu Volmer

Kostja: M. E. (isikukood xxxx)

Menetlusviis

Lihtmenetlus (kirjalikus menetluses)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista kostjalt hageja kasuks välja B OÜ ja kostja vahel 06.07.2023 sõlmitud Xxxx

krediidilepingust tulenev põhivõlg 1279,54 eurot.

3. Jätta rahuldamata põhivõla nõue 142,46 euro ulatuses, viivisenõue 129,61 eurot ja

võla sissenõudmiskulude hüvitise nõue 35 eurot.

4. Jätta hageja menetluskulud 80,65% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud

19,35% ulatuses hageja kanda. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi kanda.

5. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 254,05 eurot. Jätta kostja kasuks

menetluskulud hagejalt välja mõistmata.

6. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude summa

(254,05) tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-ga 10 ei anna kohus

menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Kohus selgitab, et

ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses

on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega võivad pooled

esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest,

kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

HAGI NÕUE JA ASJAOLUD

1. Hageja esitas 12.06.2024 hagi kostja vastu järgmiste nõuetega:

välja mõista kostjalt hageja kasuks B OÜ ja kostja vahel 06.07.2023 sõlmitud Xxxx

krediidilepingust tulenev põhivõlgnevus 1422 eurot, 12.06.2024 seisuga sissenõutavaks

muutunud viivis 129,61 eurot ja võla sissenõudmiskulud 35 eurot.

2. 29.08.2024. a määrusega võttis kohus menetlusse hageja alternatiivse nõude mõista kostjalt

välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad tagasimaksed.

2. Hageja nõude aluseks on B OÜ ja kostja vahel sidevahendite teel 06.07.2023 sõlmitud

Xxxx krediidileping krediidilimiidiga 1500 eurot. Lepingudokumendid saadeti kostjale

06.07.2023 e-postiaadressile xxxx. Lepingus lepiti kokku fikseeritud intressimääras 41%

aastas, krediidi kulukuse esialgse määraga 48,55%. krediit 1500 eurot on välja makstud

06.07.2023 kostja arvelduskontole.

Kostja rikkus lepingust tulenevat tagasimakse kohustust, jäädes viivitusse vähemalt kolme

järjestikuse, see on osaliselt 10.11.2023 (tagasimakse 74,52 eurot) ning täielikult 10.12.2023

(tagasimakse 72,02 eurot) ja 10.01.2024 (tagasimakse 72,72 eurot) tagasimakse tasumisega,

mistõttu edastas krediidiandja kostjale 10.01.2024 lepingu ülesütlemise Xxxx iseteeninduse

vahendusel kostja poolt lepingu sõlmimisel deklareeritud e-posti aadressile xxxx. Teatisega

anti täiendav tähtaeg võla tasumiseks, ent kostja seda ei teinud, ütles krediidiandaja lepingu

üles 25.01.2024 seisuga.

Kostjale edastati Xxxx iseteeninduse vahendusel kostja poolt lepingu sõlmimisel

deklareeritud e-posti aadressile xxxx tekkinud võlgnevuse osas tasuta ja tasulised

meeldetuletuskirjad 18.11.2023, 18.12.2023 ja 17.01.2024.

Krediidiandja loovutas 06.07.2023 lepingust tuleneva nõude hagejale.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

3. Kohus menetles hagi lihtmenetluses (hagi nõude summa jäi lihtmenetluses lubatud nõude

summa piiresse). Kostjale on hagiavaldus ja menetlusse võtmise määrus kätte toimetatud

21.06.2024. Alternatiivse nõude menetlusse võtmise määrus on kostjale kätte toimetatud

04.09.2024. Menetlusse võtmise määrusega oli kostjale antud tähtaeg 14 päeva arvates

kättetoimetamisest. Kostja vastanud ei ole.

4. Kohus tuvastas kohtule esitatud tõendite põhjal, et kostja on digiallkirjastanud nõude

aluseks oleva krediidilepingu 06.07.2023, digiallkirjastatud konteineris on krediidileping,

krediidilepingu üldtingimused ja tarbijakrediidi teabeleht. Hageja on selgelt esile toonud, et

lepingudokumendid esitati kostjale püsival andmekandjal (saadeti e-kirjaga) ning tõendanud,

et kostjale maksti välja 1500 eurot. Kohus kontrollis, et lepingu krediidi kulukuse määr ei

ületanud lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalset krediidi kulukuse määra (oli 50,16%).

Eeltoodu põhjal on kohus tuvastanud, et poolte vahel oli sõlmitud nõude aluseks olev

tarbijakrediidileping, see oli nõutud vormis ja sisaldas nõutud andmeid ega olnud krediidi

kulukuse määra ületamise tõttu tühine. Laen on kostja kasutusse antud.

Hageja on esitanud faktiväite, et nõue on talle loovutatud ning kohus arvestab hageja selgitust

tõendina, kuivõrd tegemist on lihtmenetlusega. Kohus peab usutavaks, et nõue on loovutatud,

sest hageja valduses on lepingu kohta käivad dokumendid.

5. Kohus ei nõustu, et krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Hageja on kohtule esitanud krediiditoimiku (dtl 49), milles on märgitud kliendi sisestatud

sissetulek 2045 eurot, kliendi sisestatud kohustused 0 eurot ja andmeväli „kliendi sisestatud

muud kulud“ on täitmata. Krediiditoimikust nähtuvalt on rahvastikuregistrist saadud andmed,

et kostjal on üks laps ning Eesti Maksu ja Tolliameti (e-MTA) andmete alusel on sissetulekuks

saadud 2228,46 eurot. Hageja väitel kostja konto väljavõtet ei kogutud, sest laenu taotlemisel

oli kostjal valida, kas sissetulekut kontrollitakse EMTA päringu või kõikide kostja

pangakontode alusel (kostja valis esimese). Edasi on krediidiandja teinud teoreetilistel alustel

põhineva arvutuskäigu. Krediidiandja ei kontrollinud seega kostja võimalikke

finantskohustusi.

Eestis ei ole võimalik kontrollida ühestki registrist tarbija laenukohustusi. Konto väljavõte on

hetkel ainus viis kontrollimaks tarbija väiteid olemasolevate finantskohustuste kohta.

Seejuures pidi krediidiandja, kes ilmselgelt oli laenude andmisele spetsialiseerunud

turuosaline ning seega hästi kursis turul toimuva ja tarbijate käitumisega, ka hästi teadma, et

tarbijad ei esita tihti õigeid andmeid. Sellises olukorras kogu vastutuse tarbija kaela

lükkamisel (väiteks, et tarbija pidi esitama õigeid andmeid ja et krediidiandja võiski neid

usaldada) ei täidaks vastustundliku laenamise kohustuse regulatsioon oma eesmärki.

Praktikas on selline teoreetiliste arvestuste põhjal üksnes tarbija sissetuleku suuruse põhjal

laenu andmine toonud kaasa selle, et tarbijad on saanud võtta suurel hulgal laene erinevatelt

krediidiandjatelt ilma, et keegi oleks kontrollinud, palju tarbijal juba laene tegelikult on ning

kas ta elab sissetulekute piires (mitte üle võimete). Vastutustundliku laenamise kohustuse

eesmärk on hoida tarbijaid võlaorjusesse sattumast. Krediidiandjate kohaldatud

hindamissüsteemid (tuginemine teoreetilistele üldkohaldatavatele määradele) on aga just

viinud selleni, et suur hulk inimesi on võlaorjuses. Just seetõttu on ka Riigikohus 2023.a

novembris tehtud lahendis (RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098) märkinud, et üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.

Eeltoodu põhjal on kohus seisukohal, et krediidiandja ei ole tõendanud, et tarbija kohta

kogutud muu teave oli piisav, mis õigustas konto väljavõtte küsimata jätmist. Kohus leiab, et

krediidiandja ei kontrollinud piisavalt kõiki tarbijaga seotud asjaolusid ning ei ole seega

täielikult täinud vastustundliku laenamise kohustust.

6. Vastutustundliku laenamise kohustuse rikkumise korral tuleb teha VÕS § 4034 lg 7 kohane

ümberarvestus, lepingus olnud intressimäär asendub lepingu sõlmimise ajal kehtinud

seadusjärgse intressimääraga ning muid tasusid tarbija ei võlgne.

Hageja on välja toonud, et kuna kostja sai laenu 1500 eurot ning on tagasimakseid tehtud

kokku 220,46 eurot, on kostjal tagastamata põhivõlg 1279,54 eurot. Hageja määras

tagasimaksed uuesti (dtl 133-134), uuesti määratud tagasimaksetelt ei ole hageja seadusjärgset

intressi arvestanud. Uuesti määratud tagasimaksete kohaselt peaks kostja laenu tagastama 60

osamaksega, 25 eurot kuus, viimase osamakse tähtaeg oleks 10.07.2028. Ka algse lepingu

järgi tuli kasutusse võetud laen tagastada 60 osamaksega.

Hageja selgitab, et 220,46 euroga oleks uue tagasimaksegraafiku kohaselt tasutud osamakseid

täielikult kuni 10.03.2024 osamakseni so kokku summas 200 eurot ja osaliselt 10.04.2024

osamaksest so. summas 20,46 eurot, mistõttu ei olnud täidetud VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud

eeldused lepingu ülesütlemiseks 25.01.2024 seisuga.

Hageja toob välja, et kuna kostja jäi uue maksegraafiku kohaselt võlgu osaliselt 10.04.2024

ning täielikult 10.05.2024 ja 10.06.2024 osamakse tasumisega, ütles krediidiandaja lepingu

uuesti üles 25.06.2024. Hageja on kohtule esitanud viidatud tahteavalduse (dtl 143). Kohus on

tahteavalduse koos alternatiivse nõude menetlusse võtmise määrusega kostjale kätte

toimetanud 04.09.2024.

Kohus leiab, et krediidiandjal on jätkuvalt lepingu kujundamise õigus, sest loovutatud on

üksnes lepingust tulenev nõue. Seega sai krediidiandja teha uue tahteavalduse lepingu üles

ütlemiseks ning üles ütlemise eeldused olid täidetud. Ent tahteavaldus muutub kehtivaks selle

teise isiku (tahteavalduse saaja) poolt kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1). Lepingut ei saa üles

öelda tagasiulatuvalt. Sellest tulenevalt loeb kohus, et leping on üles öeldud 04.09.2024.

Sellega on kogu põhivõlg muutunud sissenõutavaks.

Kohus mõistab kostjalt välja VÕS § 4034 lg 7, § 396 lg 1, § 101 lg 1 punkti 1 ja § 108 lg 1

alusel põhivõla 1279,54 eurot.

Hagis nõudis hageja põhivõlalt viivist alates lepingu üles ütlemisele järgnevast päevast kuni

hagi esitamiseni. Viivisenõue jääb rahuldamata tulenevalt sellest, et kohus luges lepingu

ülesöelduks (ja seega põhivõla tekkinuks) hilisemast ajast. Rahuldamata jääb ka võla

sissenõudmiskulude hüvitamise nõue, sest meeldetuletuskirjad on saadetud ajal, mil

ümberarvestuse kohaselt ei oleks kostja võlgnevuses olnud. Sellest tulenevalt on nõude

eeldused täitmata.

7. Hageja palub mõista välja kostjalt hageja kasuks menetluskulud ja väljamõistetud

menetluskuludelt viivise alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1

teises lauses sätestatud seadusjärgses viivisemääras.

Hageja on menetluskulude nimekirja esitanud koos hagiavaldusega. Hageja menetluskuluks

on riigilõiv 315 eurot. Hageja menetluskulude nimekiri on kostjale kätte toimetatud koos

hagiavaldusega. Kostja vastanud ei ole.

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1

kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja

põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud

tekkisid. TsMS § 138 lg 1 ja lg 2 kohaselt on menetluskuluks muu hulgas riigilõiv.

Hageja palub mõista kostjalt välja hagiavalduselt tasutud riigilõivu 315 eurot. Käesoleva

tsiviilasja hinnaks on TsMS § 133 kohaselt 1586,61 eurot, millelt on riigilõivuseaduse (RLS)

§ 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tasutud riigilõivu 315 eurot. Seega on hagilt tasutud riigilõiv 315

eurot põhjendatud ja vajalik kulu.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Arvestades, et kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb poolte menetluskulud jätta poolte kanda

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldas hageja nõude põhivõla osas summas

1279,54 eurot, mis on hagi esitamisel arvestatud hagihinnast (1586,61 eurot) 80,65%.

Lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise proportsioonist jätab kohus TsMS § 163

lg 1 alusel hageja menetluskulud 80,65% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud

19,35% ulatuses hageja kanda.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 80,65% hageja põhjendatud menetluskuludest

(315 eurot), millele vastab summa 254,05 eurot.

Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude

nimekirja. Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja.

Kohus märgib hageja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et

hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises

lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4).

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot (TsMS § 178 lg 2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Maris Juha

kohtunik