1-11-2101/18 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07. september 2011.a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-2101 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär

Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 29. august 2011.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi T.S süüdistus KarS § 118 p 1, 120 ja 121 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 16.03.2011.a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja adv Andres Simson Prokurör Mairi Heinsalu

Süüdistatav T.S

isikukood XXX, elukoht xxxxxxx, xxxxxxxx,

karistatud kolmel korral, viimati 07.09.2010.a Harju

Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi

liitkaristusega 9 kuud ja 29 päeva vangistust, mis asendati

KarS § 69 alusel üldkasuliku tööga 598 tundi tähtajaga 1 aasta ja 6 kuud. Kaitsja Adv Andres Simson RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 16. märtsi 2011.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

2 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega

tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 16.03.2011.a otsusega tunnistati T.S süüdi KarS § 118 p 1 järgi ja karistati 5-aastase vangistusega, KarS § 120 järgi 4-kuulise vangistusega ja KarS § 121 järgi 6-kuulise vangistusega. KarS § 63 lg 2 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 5 aastat vangistust. KarS § 238 lg 2 alusel vähendati karistust 1/3 võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 3 aastat ja 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse (9

kuud ja 13 päeva) võrra ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 4 aastat 1 kuu ja 13 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 22.10.2010.a.

KarS § 120 järgi tunnistati T.S süüdi selles, et ta 22.10.2010.a kella 20 paiku Tallinnas Ehitajate tee 33 maja ees suunas õhupüstoli T R näo suunas ja ähvardas tal silma välja lasta. T R tundis reaalset ohtu oma elule ja tervisele ning tal oli alust karta ähvarduse täideviimist. Samal päeval ja samal ajal suunas ta õhupüstoli ka R K suunas, kes samuti tundis reaalset ohtu oma elule ja tervisele ja tal oli alust karta ähvarduse täideviimist.

KarS § 121 järgi tunnistati T.S süüdi selles, et ta eelnimetatud ajal ja majas, esimeses

trepikojas riivas noaga T R nägu põse piirkonnas, millega tekitas T. R valu ja tervisekahjustuse – paremale põsele 10 cm pikkuse kriimustuse.

KarS § 118 p 1 järgi tunnistati T.S süüdi selles, et 22.10.2010.a. kl 20 paiku Tallinnas Ehitajate tee 33 maja juures lõi noaga korduvalt R K keha ja jäsemete piirkonda, tekitades

viimasele füüsilist valu ja tervisekahjustusi – torkehaavad kõhul, paremal küünarvarrel ja

vasakul reie piirkonnas, rindkere paremal pool kaks pindmist torkehaava , vasakul pool

seitsmenda roide kõrgusel 1,5 cm pikkuse torkehaava ning lülisamba piirkonnas rindkere

läbistava vigastuse, mille tõttu tekkis õhkrind ja vajalikuks osutus erakorraline operatiivne ravi. Tervisekahjustus oli raske, tekitades ohu elule.

APELLATSIOONI SISU

Süüdistatava kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega tema kaitsealune KarS § 118 lg 1 järgi süüdi tunnistati ja taotleb uue otsusega T.S süüditunnistamist KarS § 119 lg 1 järgi, sellest tulenevalt lühendada temale mõistetud vangistust.

Kaitsja on seisukohal, et T.S puudus tahtlus R. Kle kehavigastuste tekitamiseks. Selle seisukoha aluseks toob apellant T.S ütlused. Kaitsja märgib, et kohus on küll lühidalt leidnud, et üksnes noaga torkamise fakt annab aluse arvata, et tegu on toime pandud vähemalt

kaudse tahtlusega, kuid sellega on kohus valesti kohaldanud materiaalõigust ega ole oma seisukohta ka motiveerinud. Tõendeid hinnates saab tegemist olla üksnes raske kehavigastuse tekitamisega ettevaatamatusest.

T.S ja R. K olid sõbrad, olid koos korduvalt aega veetnud ja ka alkoholi tarvitanud. Ka tol õhtul tarvitati koos alkoholi. Noa kaasavõtmisel kodust lahkudes puudus igasugune soov ja teadmine, et sellel õhtul omavahel tülli minnakse ja selle käigus nuga võidakse kasutada. Aset

3 leidis füüsiline konflikt, mille initsieeris R. K, lüües T.S rusikaga näkku. Kannatanu ei

eitanud, et noaga rüseluse käigus T.S lõi, kinnitust on leidnud, et T.S püüdis

ründajat tabada ikkagi käte-jalgade piirkonda. Õnnetu löök kehasse, mis tekitas ohu elule, juhtus ikkagi hetkel kui süüdistatavat oli korduvalt löödud ning ta oli pikali kannatanu all.

Eeltoodust tulenevalt, arvestades ka seda, et sündmused arenesid väga kiiresti, saab asuda

seisukohale, et T.S ei tekitanud R. K rasket tervisekahjustust tahtlikult ning tema tegevus tuleb ümber kvalifitseerida ja kergendada talle mõistetud karistust.

MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Süüdistatav ja tema kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ning

uue otsusega T.S süüditunnistamist KarS § 119 järgi, leevendades ka mõistetud karistust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära

kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ega anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust.

Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et kaitsja on oma apellatsioonis esitatud

väited ja taotlused rajanud üksnes süüdistatava poolt antud ütlustele, kuigi asjas on väga mitmeid maakohtu poolt kontrollitud ja otsuses analüüsitud tõendeid, sealhulgas tunnistajate ja kannatanu ütlused, eksperdiarvamused ja mitmed teised tõendid, mis oma kogumis annavad võimaluse hinnata sündmuste käiku, T.S-ile omistatud kuriteo objektiivset ja subjektiivset

koosseisu. Kuivõrd kaitsja on vaidlustanud kuriteo kvalifikatsiooni just teo subjektiivsest

küljest lähtudes, osundab kohtukolleegium siinjuures Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-119-04

toonitatule, mille kohaselt subjektiivse külje tuvastamisse peavad olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tõendamist leidnud ja asjassepuutuvad objektiivsed asjaolud.

Kaitsja väidab muuhulgas eksitavalt, nagu oleks süüdistava ja kannatanu vahelise konflikti

algatajaks olnud kannatanu. Tuvastatud tehiolude kohaselt eelnes ju kannatanu R. K pussitamisele T. R ja R. K ähvardamine õhupüstoliga T.S poolt ning viimase teistele

isikutele ohtu kujutava tegevuse takistamiseks püüdis R. K T.S-ilt püstolit ära võtta, milline tegevus oli õigustatud ja loogiline. T.S aga asus R. Kle noaga hoope jagama.

Objektiivselt tuvastatud asjaoludega ei ole kooskõlas ka kaitsja väide, nagu oleks T.S R.

K üksnes käte-jalgade piirkonda püüdnud tabada. Kohtuarstliku ekspertiisiakti kohaselt tuvastati R. Kl rinnaõõnde tungiv torke-lõikehaav vasakul pool rindkere tagapinnal, millega kaasnes massiivne veri-õhkrind, torke-lõikehaavad paremal pool selja ülaosas, paremal pool rindkere eespinnal, paremal küünarvarrel ning vasakul reiel. Kokku tuvastati R. Kl kümme haava /I kd tl 58b-60/. Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et T.S lõi R. K noaga korduvalt elutähtsate organite – rindkere piirkonda, mis omakorda annab aluse järelduseks, et

süüdistatav pidas võimalikuks igasuguse tervisekahjustuse tekkimist ning möönis raske tervisekahjustuse tekitamise võimalikkust.

4

Kaitsja seisukohaga, mille kohaselt on käesoleval juhul tegemist raske tervisekahjustuse tekitamisega ettevaatamatusest, kohtukolleegium ei nõustu ning osundab siinjuures Riigikohtu

otsuses nr 3-1-1-142-05 sedastatule - kaudset tahtlust ja kergemeelsuse vormis

ettevaatamatust tuleb piiritleda subjektiivse külje voluntatiivse elemendi abil. Mõlemal juhul tunneb isik ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse, kuid erinev on suhtumine võimalikku tagajärge. Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, st soostub tema saabumisega. Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal

mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje

mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele

asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest. Seega tuleb kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel esmalt tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel. Jaatava vastuse korral tuleb seejärel lahendada küsimus, kas ta kiitis tagajärje heaks (seda mööndes) või lootis seda vältida. Kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemist on käsitletud ka Riigikohtu otsustes nr 3-1-1-16-05 ja 3-1-1-32-05.

Tuvastatud faktilisi asjaolusid arvestades ei ole kuidagi võimalik väita, et lüües korduvalt noaga kannatanule rindkere piirkonda olnuks T.S põhjust adekvaatselt ja tõsimeelselt loota raske tervisekahjustuse saabumata jäämisele.

Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida sedagi, et eksitav on apellatsioonis esitatu, nagu

oleks kannatanule süüdistatav ise kiirabi kutsunud. Tuvastatud on, et T.S lahkus sündmuskohalt. R. K leidis vigastatuna teine kannatanu, kes koheselt kiirabi kutsus. Asjakohane ei ole kaitsja väide ka selle kohta, et noa kaasavõtmisel kodust lahkudes puudus

T.S igasugune soov ja teadmine, et tülli minnakse ja selle käigus nuga võidakse kasutada. Silmas tuleb pidada, et T.S-ile arvati süüks raske tervisekahjustuse tekitamine kaudse tahtlusega, mitte kavatsetusega.

T.S-ile on mõistetud karistus vastavuses KarS § 56 nõuetega, karistuse leevendamist ei pea kohtukolleegium võimalikuks.

Kohtukolleegium leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ega anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust.

Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 16. märtsi 2011.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

Malle Preimer Ivi Kesküla Urmas Reinola