3-22-2007/55 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Maili Lokk, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

14.11.2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-2007

Haldusasi

X.X.-i kaebus Viru Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30.11.2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja X.X.

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X.-i vastuväited kohtu tegevusele rahuldamata.

2. Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 30.11.2023. a

otsus muutmata.

3. Jätta X.X.-ile riigilõivu tasumiseks antud menetlusabi kulud, summas 20

(kakskümmend) eurot, Eesti Vabariigi kanda.

4. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja ja kolmandate isikute nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 16.12.2024 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla lukustas 19.07.2022 korraldusega nr 1-4/529-1 alates 19.07.2022 kl 8.30 V8

läänepoolsete elukambrite uksed, kuna 19.07.2022 hommikul leidis eluosakonnas

kinnipeetavate vahel aset konflikt. Korralduse kohaselt vangla tagab kinnipeetavatele telefoni

kasutamise Viru Vangla kodukorras sätestatud alustel (lukustatud osakond). Vangla avas

26.07.2022. a korraldusega nr 1-4/529-2 V8 osakonna läänepoolsed kambrid 26.07.2022

alates kl 14.

2. X.X. esitas 20.07.2022 Viru Vanglale taotluse, mida ta täiendas 21.07.2022. X.X. nõudis

kahju hüvitamist selle eest, et valvurid panid 19.07.2022 V8 osakonna läänepoolsed kambrid

alusetult lukku, mistõttu ei saanud ta kambriväliseks liikumiseks ette nähtud ajal liikuda,

helistada, suhelda. Ka nõudis ta kahju hüvitamist selle eest, et talle ei antud 19.07.2022

ootamatult tekkinud seljavalu vastu viivitamatult valuvaigistit Tramadol või Skudexa ja ta

pidi kuni 20.07.2022 õhtuni kannatama tugevat valu. Veel nõudis X.X. kahju hüvitamist selle

eest, et meditsiiniõde ütles talle 19.07.2022 õhtul, et ta simuleerib.

3. Viru Vangla jättis 15.05.2023. a otsusega nr 6-16/172-3 X.X.-i kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata. Vangla leidis, et ei ole põhjust kahelda tervishoiutöötajate otsuste õigsuses.

X.X.-ile pakuti 19.07.2022 käsimüügi valuvaigisteid, millega oleks saanud esmast valu

leevendada. Tegemist ei olnud erakorralist ravi nõudva olukorraga. 2021. a erakorralise

meditsiini osakonnas välja kirjutatud Tramadoli ja Skudexa retseptid ei olnud enam kehtivad.

4. X.X. esitas 20.09.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ning 22.09.2022, 23.05. ja

06.08.2023 täiendavad seisukohad. Kaebaja palus mõista Viru Vanglalt välja tekitatud

mittevaralise kahju eest hüvitisena 3000 eurot. Kaebaja põhjendused:

1) 19.07.2022 hommikul tekkis V8 osakonnas kinnipeetavate vahel tavaline emotsionaalne

vaidlus olmeteemadel. Valvurid mõtlesid välja julgeolekuohu ja panid osakonna läänepoolsed

kambrid lukku 7 päevaks. Kaebajale ei tutvustatud vastavat haldusakti. Kambrite

lukustamisega piirati põhjendamatult kaebaja õigust liikuda päeva jooksul 4 tundi osakonnas

ja sel ajal helistada, tegeleda ettevõtlusega, suhelda, sportida. Vangla tegevuse tõttu jäi

kaebaja ettevõttel ära mitu olulist tehingut ega saanud kohtuasjades teostada kaitseõigust.

Kaebaja inimväärikust alandati.

2) 19.07.2022 hommikul tekkis kaebajal seljas valu. Ida-Viru Keskhaigla ja TÜ Kliinikumi

arstide poolt on kaebajale selleks puhuks määratud Tramadol või Skudexa. Meedik tuli kl 15

paiku ja ravimit ei toonud ega abi osutanud. Tagasi tuli kl 21.20 paiku ning teatas valvuri

juuresolekul, et kaebaja ravimit ei saa, sest meditsiiniõed A.P. ja E.T. arvasid, et kaebaja on

simulant. Seda kuulsid ka teised kinnipeetavad. Sellise väljaütlemisega alandati kaebaja

inimväärikust. 20.07.2022 hommikul palus kaebaja kutsuda meedik seoses jätkuva

alaseljavaluga. Pereõde A.P. tuli kl 13.33 paiku. Ravimi tõi kl 21.30 paiku teine

meditsiiniõde. Kaebaja kannatas 36 tundi meeletut närvivalu. Talle ei antud selle aja jooksul

Tramadoli või Skudexat ega kutsutud kiirabi. Kaebaja vaimset ja füüsilist tervist kahjustati.

5. Viru Vangla palus 24.07.2023. a vastuses jätta kaebus rahuldamata.

6. X.X. palus 23.11.2023. a taotluses uuendada asja menetlus ja viia läbi istung.

7. X.X. palus 24.11.2023. a taotluses asja uuendamisel korraldada kohtuistung, kuulata üle

tunnistajad, nõuda vanglalt välja videosalvestised 19.07.2022 kl 8.30 kuni 20.07.2022 kl 22

ning digiloo väljavõtted 01.09.2021 kuni 31.12.2022.

8. X.X. palus 25.11.2023. a taotluses algatada 20.11.2023 istungil osalenud tunnistajate ja

vangla esindaja suhtes kriminaalmenetlus.

9. Tartu Halduskohus jättis 30.11.2023. a otsusega rahuldamata kaebaja taotlused asja

arutamise uuendamiseks, uue istungi läbiviimiseks, tunnistajate vande all ülekuulamiseks,

täiendavate tõendite kogumiseks ja kriminaalmenetluse alustamiseks (resolutsiooni p 1); jättis

kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2); jättis kaebajale antud menetlusabi kulud riigi kanda

ning poolte muud võimalikud menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 3). Otsuse

põhjendused:

1) Kohus ei tuvastanud menetluses viga, mis peaks tingima asja arutamise uuendamise. Asjas

on kogutud piisavalt tõendeid. Kaebaja lahkus istungilt vabatahtlikult mõjuva põhjuseta.

Tunnistajate ütlused on piisavad. Halduskohtu pädevuses ei ole algatada kriminaalmenetlusi.

2) Vangistusseaduse (VangS) § 8 lg 2 lubab vanglateenistusel julgeoleku tagamiseks või

õigusrikkumise ärahoidmiseks teatud juhtudel kõrvale kalduda VangS § 8 lg-ga 1

kinnipeetavale tagatud üldisest elukorraldusest, s.o piirata kinnipeetavate päevaaegset

liikumis- ja suhtlemisvabadust osade kambrite või teatud osakondade lõikes. VangS § 8 lg 2

võimaldab piirata ka kinnipeetavate liikumisõigust, kellest konkreetsel juhul julgeolekuohtu ei

tulene. Kuna VangS § 66 lg-st 1 tuleneb vanglale kohustus üldise julgeoleku tagamiseks, ei

saa vangla jääda ootama õigushüve kahjustust, vaid kui õigushüve kahjustumine on

tõenäoline, peab vangla rakendama ennetavaid meetmeid.

3) Valvurite kirjeldustest nähtub, et kinnipeetavad olid ärritunud, närvilised, rääkisid

kõrgendatud toonil ja nende vahel hakkas konflikt minema juba füüsiliseks (E.O. tõukas

kaebajat eemale). Kaebaja väljendas ärritust ka valvuri suunal, kui valvur uuris, mis juhtus.

Kaebaja öeldud väljend „kas sa pead ennast siin järelevalvajaks“ viitab sellele, et

kinnipeetavate vahel oli konflikt positsioonide ehk subkultuurilise hierarhia pärast. Selline

kinnipeetavate vaheline konflikt on otseseks ohuks vangla julgeolekule. Taoline konflikt võib

kiiresti üle kasvada füüsiliseks ja selle käigus võivad viga saada vanglaametnikud ja/või

kinnipeetavad, ka võib konflikt valla päästa massilised korratused, vangla vara lõhkumise

vms. Sellises olukorras oli kambrite sulgemine vanglas julgeoleku tagamise ja

õigusrikkumiste ärahoidmise eesmärgil põhjendatud. Ei nähtu, et vangla oleks 19.07.2022. a

korralduse andmisel ületanud kaalutlusõiguse piire või teinud muid kaalutlusvigu. 19.-

26.07.2022 toimunud lukustamine ei ole kestnud ebamõistlikult kaua.

4) Ei ole põhjust arvata, et valvur oleks jätnud täitmata kohustuse korralduse suuliselt

tutvustamiseks kinnipeetavatele. Kaebaja 20.07.2022. a taotlusest nähtub, et ta oli teadlik

kambrite lukustamise tinginud asjaoludest.

5) Kambrite lukustamisega kaasneb paratamatult liikumis-, suhtlemis- ja sportimisõiguse

piiramine. Kaebajal oli piisava füüsilise koormuse tagamiseks võimalik teha kambris

harjutusi. Suhtlemisvajadust sai kaebaja rahuldada telefonikõnede ja kirjavahetuse kaudu.

6) Kaebaja telefonikõnede väljavõttest nähtub, et ta ei saanud 19.07.2022 helistada, kuid on

saanud igal järgneval päeval 20.-26.07.2022 helistada, enamikel päevadel korduvalt.

Võimaldatud on kõnesid advokaatidele. Vangla võimaldas kaebajal helistada oluliselt rohkem,

kui vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 51 lg 2 ette näeb. Piisav ei ole kaebaja viide, et tema

ettevõttel jäi 19.07.2022 helistamise võimaluse puudumise tõttu ära mitu olulist tehingut ja

kohtuasjades jäi teostamata kaitseõigus. Vangla ei ole vaidlusalustel päevadel kaebajale

helistamise võimaldamisel õigusvastaselt toiminud.

7) Kaebajal ei olnud 19.07.2022 kehtivat Tramadoli või Skudexa retsepti ning sellist retsepti

saab väljastada ainult arst. Ei nähtu, et vangla oleks kaebaja seljavalule reageerimisel

tegutsenud õigusvastaselt. Kaebaja väljakutsetele seoses seljavaluga reageeriti 19. ja

20.07.2022. Asjaolu, et kaebaja ei saanud abi nii kiiresti, kui ta sooviks, ei tähenda, et vangla

toiminuks õigusvastaselt. Meditsiiniõdede selgitustest ilmneb, et viivitus oli tingitud

vajadusest täita ka muid tööülesandeid, mitte meelevaldsest otsusest jätta kaebaja abita.

Kaebaja ise loobus võimalusest seljavalu teataval määral leevendada. Ei ole alust

meditsiiniõdede hinnangutes kahelda. Kaebaja sai Tramadoli 20.07.2022 õhtul, mis ei ole

asjaolusid arvestades ebamõistlik viivitus.

8) E.T. kinnitas istungil, et ei ole kaebajat simulandiks nimetanud. A.P. kinnitas, et ei ole

kaebaja kohta niimoodi E.T.le öelnud. Ka kinnitas I.V., et ei mäleta, et ükski meditsiiniõde

oleks kaebajat simulandiks nimetanud. Ei ole põhjust kahelda E.T.u, A.P.i ja I.V.i ütlustes.

E.T.u ega A.P.i sissekannetest kaebaja tervisekaarti ei nähtu, et nad oleksid arvanud, et

kaebaja teeskleb valu. Seega ei ole vastavas osas tõendatud vangla õigusvastane tegevus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. X.X. esitas 02.01.2024 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu

30.11.2023. a otsus täies ulatuses ning teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus ei taganud tunnistajate eraldi küsitlemist ega ülekuulamise järel seda, et tunnistajad

ei saaks omavahel infot vahetada. Kohtumenetlus ei olnud erapooletu ja objektiivne ega ka

kooskõlas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg 1

nõuetega.

2) Kohus rikkus uurimispõhimõtet, kuna ei kogunud asjas olulist tähtsust omavaid tõendeid,

mida kaebaja taotles.

3) Kohus ei tuvastanud, et vangla tagas kaebajale helistamised lähedastele. Kohus tuvastas, et

vangla rikkus 19.07.2022 VangS § 28 lg 3 keeldu, kui ei taganud helistamisi. Vangla on

toiminud õigusvastaselt.

4) Kohus jättis tähelepanuta, et vangla ei esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks vajadus

hoida osakonda lukus 7 päeva.

5) Asjas esitatud tõenditega ja tunnistajate ütlustega on tuvastatud, et kaebajal esinesid valud,

mistõttu leidis kohus ebaõigesti, et vangla ei ole kaebaja õigusi rikkunud ja kahju tekitanud.

11. X.X. viitas 22.01.2024. a seisukohas Riigikohtu 09.12.2015. a otsusele nr 3-3-1-42-15.

12. X.X. viitas 23.01.2024. a seisukohas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 05.12.2013. a

lahendile nr 22635/09.

13. Viru Vangla palus 31.01.2024. a vastuses jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastuse põhjendused:

1) Kohus järgis menetlusreeglistikku ja täitis uurimiskohustust. Kaebaja lahkus omal soovil

istungilt, kus kuulati tunnistajaid üle. Seega võttis kaebaja ise riski, et mõned küsimused,

mida ta võis soovida tunnistajatele esitada, jäid esitamata. Halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 56 lg 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 260 lg 1 annavad kohtule

õiguse lubada tunnistajal peale ülekuulamist lahkuda. Kohtuistungi korraldamine

menetluskonverentsina on lubatud HKMS § 129 lg 3 ja TsMS § 350 koosmõjus.

2) Kohus märkis, et kaebaja ei saanud 19.07.2022 helistada. Samas kohus põhjendas, miks ei

saanud kaebaja õigused selle läbi rikutud.

3) Kohus põhjalikult käsitles kaebaja tervise küsimusi ja põhjendatult leidis, et kaebaja

etteheited vangla tegevuse õigusvastasuse kohta ei ole põhjendatud.

14. X.X. esitas 26.04.2024 vastuväite kohtu tegevusele HKMS § 154 lg-s 4 sätestatud

kohustuste mittetäitmise peale. Kaebaja leidis, et kui kahju tekitamine on ilmselge, siis on

kohtul kohustus vastavalt HKMS § 2 lg-le 1 ja § 154 lg-le 4 teha kõik endast olenev, et asi

lahendada kompromissiga või rahuldada kaebus. Kohus on jätnud kohustuse täitmata, mis on

vastuolus kohtuniku eetikakoodeksi p-s 15 ja EIÕK art 6 lg-s 1 sätestatuga.

15. X.X. palus 02.06.2024. a seisukohas kohtul kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 138 lg-d 1 ja 2 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg-d 1 ja 2.

16. X.X. märkis 23.08.2024. a vastuväites, et kohtu tegevus on vastuolus Riigikohtu otsuse nr

3-3-1-38-00 p-s 15 toodud seisukohaga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus ei

eksinud materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud

kohtumenetluse norme, mis tingiks otsuse tühistamise. Ringkonnakohus nõustub HKMS §

201 lõikele 4 tuginedes halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.

18. Kaebaja leiab, et halduskohtumenetlus ei olnud erapooletu ja objektiivne ning kooskõlas

EIÕK artikli 6 lg 1 nõuetega. Kohus ei taganud tunnistajate eraldi küsitlemist. Tunnistajad

väljusid menetluskonverentsi kabinetist ning järgmine tunnistaja sisenes kabinetti mitme-

minutilise vahega, mis viitab sellele, et tunnistajad vahetasid omavahel infot. Lisaks sellele oli

vangla esindaja pidevalt arvuti taga ning klõbistas tihtipeale klahve, mis viitab sellele, et

vangla esindaja kirjutas tunnistajatele teksti ette, mida ja kuidas tuleb täpselt kohtule vastata.

Sellele viitab ka asjaolu, et tunnistajad vastasid vangla esindaja küsimustele täpselt seda, mida

vangla esindaja kuulda tahtis ja mis on vangla kasuks, aga kohtu küsimustele vastates olid

vastused enamasti sellised, et tunnistajad ei mäletanud midagi, mis oleks kaebaja kasuks.

19. Ringkonnakohus märgib esmalt, et halduskohus rahuldas 18.10.2023. a määrusega (tl

73-73p) nii kaebaja taotluse asja arutamiseks kohtuistungil kui ka kaebaja taotluse Viru

Vangla meditsiiniõdede E.T.u ja A.P.i ning Viru Vangla valvurite I.V.i, I.V.i ja U.V.

tunnistajatena ülekuulamiseks. Kaebaja taotluste täies ulatuses rahuldamine ei anna tunnistust

kaebaja erapoolikust kohtlemisest ega halduskohtu soovimatusest sõltumatult, erapooletult,

õigesti ja ausalt õigust mõista (vt HKMS § 2 lg 2).

20. PS § 24 lõike 2 järgi on igaühel õigus viibida oma kohtuasja arutamise juures, kuid

nimetatud põhiõigus ei ole piiramatu. Ka asja arutamise korral kohtuistungil ei tähenda see

vältimatut vajadust, et menetlusosaline ilmuks asja arutavasse halduskohtusse (RKPsJKo

20.04.2021, 5-20-10, p 56). Riigikohus on pidanud aktsepteeritavaks menetlusosalise

suhtlemist kohtuga ka infotehnoloogilisi vahendeid kasutades (RKPsJKo 10.05.2016,

3-4-1-31-15, p 47). HKMS § 129 lg-st 3 tulenevalt kohaldatakse kohtuistungi suhtes mh

TsMS §-i 350. TsMS § 350 lg 1 kohaselt võib kohus korraldada istungi

menetluskonverentsina selliselt, et menetlusosalisel või tema esindajal või nõustajal on

võimalik viibida istungi ajal muus kohas ja teha sealt reaalajas menetlustoiminguid. TsMS §

350 lg 2 sätestab, et paragrahvi lõikes 1 nimetatud viisil võib kuulata üle ka eemalviibiva

tunnistaja või eksperdi ning eemalviibiv menetlusosaline võib esitada neile küsimusi. Lõige 3

ls 1 sätestab, et menetluskonverentsina korraldatud kohtuistungil peab olema tehniliselt

turvaliselt tagatud kõigi menetlusosaliste õigus esitada avaldusi ja taotlusi ning võtta

seisukoht teiste menetlusosaliste avalduste ja taotluste suhtes, samuti muud kohtuistungi

tingimused nii pildi kui heli reaalajas ülekandmisel eemaloleva menetlusosalise juurest

kohtule ja vastupidi. Seega oli halduskohtul õigus korraldada kohtuistung

menetluskonverentsina, sh kuulata sellisel viisil korraldatud istungil üle tunnistajaid.

Ringkonnakohus on ühtlasi seisukohal, et kaebaja istungilt lahkumine ei takistanud TsMS §

421 lg 2 järgi kohtunikul asja läbivaatamisega jätkamist.

21. TsMS § 260 lg 1 järgi kuulatakse tunnistajad üle üksteisest eraldi. Üle kuulamata

tunnistajad ei või asja arutamise ajal viibida kohtusaalis. Ülekuulatud tunnistaja jääb

istungisaali kuni asja arutamise lõpetamiseni, kui kohus ei luba tal varem lahkuda.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku kommentaaride järgi on sätte eesmärgiks sätestada

meetmed selleks, et tunnistaja ülekuulamisel vältida tunnistaja ebakohast mõjutamist teiste

tunnistajate või menetlusosaliste poolt1. Samas annab menetlusseadustik kohtule loa lubada

ülekuulatud tunnistajal ka enne asja arutamise lõpetamist istungisaalist lahkuda. Kuigi selline

praktika võib kaasa tuua olukorra, kus tunnistajad oma ütlusi kooskõlastavad koridoris, kus

nende üle järelevalvet ei ole, on leitud, et see ei muuda iseenesest tunnistaja ütlusi

lubamatuks, küll aga võib mõjutada seda, millise kaalu kohus teiste tunnistajate ütlusi

kuulnud tunnistaja ütlustele omistab2. Seega peab kohus olema veendunud, et ülekuulatud

tunnistaja varasem lahkumine istungisaalist ei ohusta õigusemõistmise eesmärki ning kui on

alust karta, et tunnistaja suhtleb lahkumisel teiste tunnistajatega ning seda ei ole võimalik ära

hoida, tuleb seda võimalust arvesse võtta tunnistaja ütluste hindamisel. Eeltoodust tulenevalt

on vaid üle kuulamata tunnistaja keeld viibida asja arutamise ajal kohtusaalis obligatoorne

seaduse nõue, mille eiramisel oleks alust väita kohtumenetluse normi ilmselget rikkumist.

Nõuet on õiguskirjanduses põhjendatud sellega, et see aitab tagada, et tunnistaja ei kohandaks

oma ütlusi vastavalt sellele, mida kohtusaalis on enne tema ütluste kuulamist rääkinud pooled

ja teised tunnistajad, täites lüngad oma mälestustes informatsiooniga, mida ta kohtusaalis asja

arutamise ajal kuuleb3. Viimati nimetatud olukorda käesoleval juhul ei esinenud.

22. Ringkonnakohus ei jaga samas ka kaebaja arvamust tunnistajate lubamatus infovahetuses.

Kohtuistungi helisalvestis kinnitab, et tunnistajad saabusid tunnistusi andma umbes 1 minuti

jooksul pärast eelmise tunnistaja ülekuulamise lõpetamist. Ringkonnakohus leiab, et sedavõrd

lühikese ajavahemiku jooksul ei ole võimalik infot vahetada ja kooskõlastada. Ühtlasi ei ole

kaebaja selgitanud, millise informatsiooni lubamatut vahetamist ta silmas peab. Kohtuistungi

helisalvestisest selgub, et kohus selgitas tunnistajatele nende õigusi ja kohustusi ning selgitas

ka seda, et tunnistajad kuulatakse üle eraldi ning ülejäänud tunnistajatel tuleb ruumist

lahkuda. Kõik tunnistajad on andnud allkirjad selle kohta, et neid on hoiatatud vastutusest

teadvalt valeütluste andmise või seadusliku aluseta ütluste andmisest keeldumise eest KarS §

318 ja § 320 järgi (tl 93, 94, 96, 98, 99). Kaebaja arvamuse infovahetuse kohta lükkab ümber

ka asjaolu, et mitmeid asjaolusid tunnistajad ei mäletanud. Nii ei mäletanud I.V.n seda, mille

üle kaebaja 19.-20.07.2022 kurtis ja millest konkreetselt räägiti. A.K. ei mäletanud üldse, kas

ta kaebajaga 19.-20.07.2022 kokku puutus ega ka seda, kas ta neil päevil tööl oli. U.V. ei

mäletanud, kas ta aitas 2022. a suvel kaebajat seljavalu tõttu voodist püsti. Samas mäletasid

kõik tunnistajad seda, et kaebajal oli üldiselt probleeme seljavaluga. Ringkonnakohtu jaoks on

veenev, kui tunnistajad ei mäleta mitme aasta taguseid detaile konkreetsest suvepäevast.

Detailide ühetaoline mäletamine võiks vastupidi viidata tunnistajate ütluste eelnevale

kooskõlastamisele ning tunnistajate eelnevale juhendamisele. Tunnistajate ütlustest võib

järeldada, et tunnistajatel ei olnud soovi kaebaja seljaprobleemi pisendada, rääkimata

valeütluste andmisest.

23. Kaebaja leiab, et kohus rikkus uurimispõhimõtet, kuna ei kogunud asjas tähtsust

omavaid tõendeid, mida kaebaja taotles, et tuua päevavalgele tunnistajate valed.

Ringkonnakohus märgib, et kaebaja ei selgita, millised asjas tähtsust omavad tõendid jättis

halduskohus kogumata. Ka ei nõustu ringkonnakohus kaebaja arvamusega, et tunnistajad

kohtuistungil valetasid (vt otsuse p 22).

24. Kaebaja arvates rajaneb kohtuotsus ainult oletustel, aga mitte faktilistel tõenditel. Kuigi

kohus märkis otsuse p-s 16, et vangla ei ole vaidlusalustel päevadel kaebajale helistamiste

võimaldamisel õigusvastaselt toiminud, ei ole kohus ka tuvastanud, et vangla tagas

helistamised lähedastele. Samas on kohtu poolt tuvastatud, et vangla rikkus 19.07.2022

1 Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2017, lk 1413.

2 Ibid, lk 1414.

3 Ibid, lk 1413.

VangS § 28 lg 3 keeldu, kui ei taganud helistamisi. Sellest tulenevalt on vangla ainuüksi sel

põhjusel toiminud õigusvastaselt.

25. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Halduskohus ei tuvastanud otsuses

vangla õigusvastast käitumist ega VangS § 28 lg 3 rikkumist. Halduskohus tugines otsuses

kaebaja telefonikõnede logile (tl 86, 91), mis annab usaldusväärse pildi selle kohta, kellele ja

kui mitu kõnet sai kaebaja 19.-26.07.2022 teha. Logid kinnitavad, et kaebaja kasutas

korduvalt helistamisvõimalust kõigil eluosakonna lukus oleku päevadel, välja arvatud

19.07.2022. Samas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et vangla keeldus 19.07.2022

kaebajale helistamist võimaldamast. Asjaolu, et puuduvad logid kaebaja telefonikõnede kohta

19.07.2022 ei tõenda, et vangla keeldus kaebajale helistamist võimaldamast. Ringkonnakohus

peab veenvaks, et kaebaja ise ei kasutanud nimetatud kuupäeval välja helistamise võimalust.

Nimelt väitis kaebaja kaebuses, et 19.07.2022. a hommikul peale kambrite sulgemist

kambrisse sisenedes nihkus kummardamisel paigast kaebaja alaselja lüli, mille tagajärjel

tekkis närvijuure kompressioon ja meeletu valu ning kaebaja heitis voodi peale pikali ega

saanud valude tõttu sellelt enam iseseisvalt püsti. Ka selgitas kaebaja, et ta kannatas suurt

närvivalu kokku 36 tundi ega saanud iseseisvalt voodist püsti isegi WC-sse minekuks. Sellest

lähtudes ei pea ringkonnakohus usutavaks, et kaebaja soovis üldse 19.07.2022 lähedastega

telefonikõnesid pidada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga (otsuse p 16), et

vangla ei toiminud vaidlusalustel päevadel kaebajale helistamise võimaldamisel

õigusvastaselt.

26. Kaebaja hinnangul jättis halduskohus meelevaldselt tähelepanuta, et vangla ei toonud

välja ühtegi usutavat asjaolu, mis tingis 19.07.2022 peale osakonna lukustamist asjaolude

välja selgitamise viivituse 7 päeva. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Viru Vangla

24.07.2023. a vastusest kaebusele nähtub, et osakonna lukustamisel tuli ametnikel tagada

kinnipeetavatele helistamisvõimalus, tegeleda kambris tekkivate probleemidega, aga samuti

uurida ja lahendada julgeolekuintsidendi tagamaid ning selgitada, kas sellega võib kaasneda

mingi risk vangla julgeolekule üldisemalt. Intsidendiga seoses võttis vangla ka

vanglaametnikelt ettekanded (tl 61). Vangla selgitus on ringkonnakohtu jaoks usutav.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga (otsuse p 13), et 19.-26.07.2022 toimunud

lukustamine ei kestnud ebamõistlikult kaua, sest konflikti asjaolude väljaselgitamine ja

julgeolekuohu äralangemises veendumine võtab aega.

27. Kaebaja leiab, et nii asjas esitatud tõenditega kui ka istungil antud tunnistajate ütlustega

on tuvastatud, et tal esinesid valud, millede käes ta kannatas, mistõttu on kohus ka selles osas

leidnud ebaõigesti, et vangla pole kaebaja õigusi rikkunud ja kaebajale kahju tekitanud. Ka

selles osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega (p-d 18-22) ega pea

HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes vajalikuks neid korrata. Halduskohus ei eksinud tunnistajate

ütluste hindamisel. E.T.u ja A.P.i kohtuistungil antud ütlused kinnitavad, et kaebaja puhul ei

esinenud objektiivselt selliseid nähte, mis andnuks tunnistust, et kaebaja vajab erakorralist

meditsiinilist sekkumist, käsimüügiravimina pakutud valuvaigistist kaebaja aga keeldus.

Sarnaselt halduskohtule ei ole ka ringkonnakohtul alust meditsiiniõdede hinnangutes kahelda.

Seetõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et vangla tegevuses puudus

kaebaja seljavalule reageerimisel õigusvastasus. Tunnistajate E.T.u ning A.P.i ütlused ei

kinnita, et kumbki pereõdedest oleks nimetanud kaebajat simulandiks ning seda ei mäletanud

ka tunnistaja I.V.n. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga (otsuse p

25) ka selles, et kaebaja väidetav solvamine ei ole tõendatud ning puudub alus ka selles osas

hüvitamiskaebuse rahuldamiseks.

28. HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt

kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Kaebaja esitas 26.04.2024

ning 23.08.2024 vastuväited ringkonnakohtu tegevusele seoses menetlusega venitamisega.

HKMS § 90 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevusele

menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu

tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega.

Ringkonnakohus ei leia, et oleks apellatsioonkaebuse menetlemise ja lahendamisega

venitanud. Halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette menetlustähtaegu apellatsioonkaebuse

lahendamiseks. Seetõttu vaatab ringkonnakohus kohtuasju läbi nende saabumise järjekorras.

Ringkonnakohus selgitas seda ka vastuseks kaebaja 27.03.2024. a pöördumisele. Arvestades

Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegiumi koormust, ei saa eeldada apellatsioonkaebuse

lahendamist paari kuu jooksul selle saabumisest. Ka HKMS § 100 lg 1 järgi võib

menetlusosaline esitada kohtule kohtumenetluse kiirendamise taotluse alles siis, kui haldusasi

on olnud kohtu menetluses vähemalt üheksa kuud ja kohus ei tee mõjuva põhjuseta vajalikku

menetlustoimingut, sealhulgas ei määra õigel ajal kohtuistungit, et tagada kohtumenetluse

läbiviimine mõistliku aja jooksul. Kaebaja esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse

halduskohtu otsuse peale 02.01.2024. 03.01.2024 saabus ringkonnakohtusse Tartu

Halduskohtu Jõhvi kohtumaja kaudu kaebaja taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks,

mille ringkonnakohus lahendas 10.01.2024. a määrusega. Sama määrusega võttis

ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse

menetlusse

ning

kohustas

vastustajat

apellatsioonkaebusele 21 päeva jooksul vastama. 02.10.2024 tegi ringkonnakohus kaebajale

teatavaks asja lahendamise kirjalikus menetluses, asja arutama kohtu koosseisu ning otsuse

aja. Seega tegi ringkonnakohus kaebajale otsuse aja teatavaks enne HKMS § 100 lg-s 1

sätestatud tähtaja möödumist. Ringkonnakohus jätab vastuväite kohtu tegevusele

rahuldamata.

29. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

30.11.2023. a otsus muutmata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja selgituse kohaselt tal menetluskulud puuduvad, puudub

ringkonnakohtul alus menetluskulude väljamõistmiseks. Riigilõiv 20 eurot, mille tasumisest

kaebaja apellatsioonkaebuse esitamisel vabastati, jääb riigi kanda (HKMS § 118 lg 3).

30. Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas otsuses kaebaja ja

kolmandate isikute nimed tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)