3-22-1271/58 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar, Maili Lokk

Määruse tegemise aeg ja koht

14.11.2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-1271

Haldusasi

X.X.-i kaebus Viru Vangla 04.04.2022. a käskkirja nr

6-3/283-1 ja 11.04.2022. a käskkirja nr 6-

3/313-1 õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 13.06.2024. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja - X.X.

Vastustaja - Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada määruskaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 13.06.2024. a määrus ja saata asi halduskohtule tagasi

menetluse jätkamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla tunnistas 04.04.2022. a käskkirjaga nr 6-3/283-1 X.X.-i süüdi

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumises ja Viru Vangla kodukorra p 1.12.8 rikkumises

ning määras talle distsiplinaarkaristuseks vastavalt 12 ööpäevaks ja 8 ööpäevaks kartserisse

paigutamise. Viru Vangla 11.04.2022. a käskkirjaga nr 6-3/313-1 karistati X.X.-i

distsiplinaarkorras kolme erineva tema poolt toime pandud VangS § 67 p 1 rikkumise eest 12

ööpäevaks kartserisse paigutamisega, 12 ööpäevaks kartserisse paigutamisega ja 14

ööpäevaks kartserisse paigutamisega.

2. X.X. esitas 06.06.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla käskkirjade nr

6-3/283-1 ja 6-3/313-1 tühistamiseks. Kaebaja oli seisukohal, et vangla tagastas 12.05.2022.

a otsusega nr 6-12/179-3 kaebaja vaided ebaseaduslikult. Kaebaja ei nõustunud vangla

käskkirjadega.

3. Tartu Halduskohus jättis 22.02.2023. a määrusega esitatud tühistamiskaebuse käiguta ja

selgitas, et kuna pärast kohtule kaebuse esitamist lõppes 22.07.2022 kaebaja süüdimõistetu

staatus, ei ole vangla 04.04.2022. a ja 11.04.2022. a käskkirjade tühistamine kaebaja õiguste

kaitseks enam vajalik, kuivõrd need ei avalda talle enam mõju. Sellest tulenevalt tuli kaebajal

kohtule teada anda, kas ta soovib kaebusest loobuda või soovib ta esitada mõne muu nõude

seonduvalt vangla käskkirjadega. Käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamisel

tuli kaebajal esitada põhjendused selle kohta, miks on see tema õiguste kaitseks vajalik ja

kuidas see aitab kohe või edaspidi kaasa tema õiguste teostamisele või kaitsmisele.

4. Kaebaja teatas 02.03.2023. a vastuses, et taotleb jätkata menetlust Viru Vangla käskkirjade

nr 6-3/313-1 ja 6-3/283-1 õigusvastasuse tuvastamise nõudes hilisema kahju hüvitamise

nõude esitamise eesmärgil. Kaebaja leiab, et sel viisil saab ta kaitsta enda õigusi.

5. Tartu Halduskohus võttis 14.03.2023. a määrusega kaebaja kaebuse menetlusse

vaidlusaluste käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

6. Tartu Halduskohus jättis 13.06.2024. a määrusega esitatud tuvastamiskaebuse läbi

vaatamata, tasumisele kuulunud riigilõivu Eesti Vabariigi kanda ja X.X.-i taotlused tõendite

kogumiseks ning tunnistajate üle kuulamiseks läbi vaatamata. Määruse põhjendused olid

järgmised:

1) HKMS § 44 lg 1 näeb ette, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma

õiguste kaitseks. Kaebeõigus on üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või

toiming otseselt puudutab, kui seaduses ei ole ette nähtud sellest erandeid. Kaebeõiguse

eelduseks on isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive (Riigikohtu 23.03.2005. a otsus

asjas nr 3-3-1-86-04, p 13; 12.12.2017. a määrus asjas nr 3-17-981, p 11). HKMS § 151 lg 2 p

1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse

võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. Vastavalt HKMS § 121 lg 2 p-le 1

võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt

kaebeõigus. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb eeltoodud alusel jätta läbi vaatamata.

2) Kohus selgitas 22.02.2023. a käiguta jätmise määruses kaebajale, et kuna pärast kohtule

kaebuse esitamist on lõppenud kaebaja süüdimõistetu staatus, ei ole vangla 04.04.2022. a ja

11.04.2022. a käskkirjade tühistamine kaebaja õiguste kaitseks enam vajalik, kuivõrd

käskkirjad ei avalda kaebajale enam mõju. Sellest tulenevalt tuli kaebajal kohtule teada anda,

kas ta soovib kaebusest loobuda või soovib ta esitada mõne muu nõude seonduvalt vangla

käskkirjadega. Kaebaja teatas kohtule, et taotleb jätkata menetlust Viru Vangla käskkirjade nr

6-3/313-1 ja 6-3/283-1 õigusvastasuse tuvastamise nõuetes hilisema kahju hüvitamise nõude

esitamise eesmärgil. Kohus võttis 14.03.2023. a määrusega kaebuse tuvastamisnõuetes

menetlusse.

3) Kohus on seisukohal, et kaebuse menetlemine Viru Vangla 04.04.2022. a ja 11.04.2022. a

käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise nõuetes ei ole kaebaja õiguste kaitseks praegusel

juhul vajalik. Antud juhul ei ole ka tegemist olukorraga, mil tulnuks kohaldada HKMS § 152

lg-t 2, kuna kohus ei olnud võtnud kaebust vangla käskkirjade tühistamise nõuetes menetlusse

ega andnud pärast asjaolude muutumist (vaidlustatud käskkirjade ammendumist) kaebajale

võimalust minna tühistamisnõuete menetlemiselt üle tuvastamisnõuetele. Sellises olukorras

saanuks kohtupraktikast tulenevalt jaatada tuvastamisnõudele ülemineku võimalust hilisema

kahjunõude esitamise eesmärgil. Praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus kaebaja

täpsustas puuduste kõrvaldamise avalduses senist kaebuse nõuet, märkides, et taotleb vangla

käskkirjade õigusvastaseks tunnistamist, et kaitsta hiljem enda õigusi hüvitamisnõudega.

Kohus on seisukohal, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsusel vangla käskkirjade

õigusvastasuse tuvastamise nõuete esitamise õiguse välistab praegu HKMS § 45 lg 2, mille

kohaselt ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse

esitamiseks. Kaebaja ei ole põhjendanud tuvastamiskaebuse esitamist ka preventiivse

eesmärgiga. Samuti ei näe kohus, et kaebajal võiks olla tuvastamiskaebuse esitamiseks

preventiivne huvi. Kaebajal on tõhusam enda õigusi kaitsta kahjunõude esitamisega, kui ta

leiab, et vangla tekitas talle 04.04.2022. a ja 11.04.2022. a käskkirjadega kahju, sest üksnes

toimingute või haldusaktide õigusvastasuse tuvastamine ei anna kaebajale mingit

märkimisväärset õiguslikku kasu. Seejuures tuleb kaebajal enne hüvitamisnõudega kohtusse

pöördumist läbida VangS § 11 lg-st 8 tulenev kohustuslik kohtueelne menetlus.

Hüvitamiskaebuse esitamiseks ei ole vajalik eraldiseisvas menetluses vangla käskkirjade

ja/või tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemine. Kaebaja ei ole esitanud ka põhjendusi selle

kohta, miks ta ei saa kohe hüvitamiskaebust esitada. Eeltoodust tulenevalt on kohus

seisukohal, et tuvastamiskaebuse menetluse jätkamine ei ole mingil moel vajalik kaebaja

õiguste kaitseks ning tal on tõhusamad vahendid enda õiguste kaitseks, so võimalus esitada

hüvitamiskaebus.

Eeltoodust tulenevalt jättis halduskohus X.X.-i kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p

1 alusel läbi vaatamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. X.X. esitas 21.06.2024 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu

13.06.2024. a määruse peale. Kaebaja palub tühistada halduskohtu määrus täies mahus ja

vaadata käesolev asi sisuliselt läbi Tartu Halduskohtu poolt. Kaebaja jaoks on arusaamatu,

miks halduskohus arvas, et antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus tuleb kohaldada

HKMS § 152 lg 2. Käesolev asi ei erine millegi poolest haldusasjadest nr 3-22-31 ja nr 3-21-

2281, kus kohus võttis menetlusse kaebused vangla distsiplinaarkaristuste määramise

käskkirjade õigusvastasuse tuvastamiseks, eesmärgiga nõuda vanglalt hiljem hüvitist.

Halduskohtu määrus tuleks seetõttu tühistada ja kaebus sisuliselt läbi vaadata. Vangla

käskkirjade nr 6-3/313 ja nr 6-9/283-1 õigusvastasuse tuvastamise eesmärk on endiselt esitada

edaspidi kahju hüvitamise kaebus ja sellisel viisil oma õigusi kaitsta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. HKMS § 2 lg 4 lause 2 kohaselt kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende

lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Eeltoodust lähtudes ringkonnakohus tõlgendab, et

kaebaja taotleb määruskaebuses Tartu Halduskohtu 13.06.2024. a määruse tühistamist täies

ulatuses ja asja halduskohtule tagasisaatmist selle menetluse jätkamiseks.

9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 13.06.2024. a määruse ja saadab asja

halduskohtule tagasi menetluse jätkamiseks.

10. Asjas ei ole vaidlust selles, et X.X. esitas 2022. a juunis ehk 30 päeva jooksul pärast seda,

kui vastustaja oli 12.05.2022. a otsusega nr 6-12/179-3 kaebaja vaided tagastanud põhjusel, et

kaebaja ei kõrvaldanud vaietes esinenud puudusi (ei esitanud vaiete eestikeelset tõlget), mida

kaebaja pidas ebaseaduslikuks, halduskohtule vangla 04.04.2022. a ja 11.04.2022. a

distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjade peale tühistamiskaebuse. Tartu Halduskohus

tegi 22.02.2023 kaebuse käiguta jätmise määruse, milles ütles: „Kuna pärast kohtule kaebuse

esitamist on lõppenud kaebaja süüdimõistetu staatus 22.07.2022, ei ole vangla 04.04.2022. a

ja 11.04.2022. a käskkirjade tühistamine kaebaja õiguste kaitseks enam vajalik. Vaatamata

sellele, et kaebaja on uuesti vanglas kinnipeetu staatuses, puudub vaidlustatud käskkirjadel

kaebaja õigustele jätkuv negatiivne mõju, mistõttu on need täielikult ammendunud. Kui

haldusakt on täielikult ammendunud, on tühistamiskaebus menetluslikult lubamatu

õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu. Arvestades eelnevat, tuleb kaebajal kohtule teada

anda, kas ta soovib kaebusest loobuda või soovib ta esitada mõne muu nõude seonduvalt

vangla käskkirjadega (näiteks vangla käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise nõude). Kohus

selgitab, et kaebusest loobumise korral lõpetab kohus asjas menetluse ning kaebaja ei saa

edaspidi esitada kohtule kaebust sama nõudega ning samal alusel (HKMS § 43 lg 1 p 2, § 152

lg 1 p 3). Käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamisel tuleb kaebajal täiendavalt

põhjendada, miks on see tema õiguste kaitseks vajalik ja kuidas see aitab kohe või edaspidi

kaasa kaebaja õiguste teostamisele või kaitsmisele.“

Kaebuse käiguta jätmise määruse tegemise aja seisuga, so ligi 9 kuu jooksul alates kaebuse

esitamisest, ei olnud halduskohus esitatud tühistamiskaebust veel menetlusse võtnud.

Kaebaja teatas halduskohtule, et ta tahab jätkata menetlust käskkirjade õigusvastasuse

tuvastamise nõudes, sest ta tahab tulevikus esitada oma õiguste kaitseks vanglale kahjunõude.

14.03.2023 tegi halduskohus määruse, millega võttis kaebuse menetlusse tuvastamisnõudes:

„Pärast kaebuse täpsustamist on kohtule esitatud Viru Vangla 04.04.2022. a käskkirja

nr 6-3/283-1 ja 11.04.2022. a käskkirja nr 6-3/313-1 õigusvastasuse tuvastamise nõue

vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 37 lg 2 p-le 6.“ Seega viitas

halduskohus tavalise tuvastamiskaebuse esitamise alusele.

Viru Vangla oma vastuses kaebusele ütles, et kaebus tuleks jätta läbi vaatamata, kuna HKMS

§ 45 lg 2 järgi pole kaebajal tuvastamiskaebuse esitamise õigust, sest hilisema

hüvitamiskaebuse esitamise soov seda õigust ei anna. Pärast seda tegi halduskohus määruse,

millega jättis X.X.-i tuvastamiskaebuse läbi vaatamata kaebeõiguse ilmselge puudumise

tõttu põhjendusega, et kaebuse menetlemine Viru Vangla 04.04.2022. a ja 11.04.2022. a

käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise nõuetes ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik ja

praegusel juhul ei olnud tegemist ka olukorraga, mil tulnuks kohaldada HKMS § 152 lg-t 2,

kuna halduskohus ei olnud võtnud kaebust vangla käskkirjade tühistamise nõuetes veel

menetlusse ega andnud pärast asjaolude muutumist (vaidlustatud käskkirjade ammendumist)

seega kaebajale ka võimalust minna tühistamisnõuete menetlemiselt üle tuvastamisnõuetele.

Praegusel juhul oli tegemist olukorraga, kus kaebaja täpsustas puuduste kõrvaldamise käigus

kaebuse nõuet, märkides, et taotleb vangla käskkirjade õigusvastaseks tunnistamist, et kaitsta

hiljem enda õigusi hüvitamisnõudega. Halduskohus leidis, et hilisema hüvitamiskaebuse

esitamise kavatsusel vangla käskkirjade õigusvastasuse tuvastamise nõuete esitamise õiguse

välistab käesolevas asjas HKMS § 45 lg 2, mille kohaselt ei anna hilisema hüvitamiskaebuse

esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks ning kaebajal on tõhusam enda

õigusi kaitsta kahjunõude esitamisega pärast kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist.

11. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siiski käesoleva asja asjaolusid arvestades õige ega

põhjendatud halduskohtu seisukoht, et HKMS § 152 lg 2 kohaldamine sõltub üksnes sellest,

kas kohus jõudis tähtaegselt esitatud tühistamiskaebuse enne menetlusse võtta või mitte, kuigi

muus osas on kõik sarnane jätkutuvastuse olukorraga, so halduskohus küsis

tühistamiskaebuse esitanud kinnipeetava käest, et kuna kohtu hinnangul ei ole

tühistamiskaebus enam tema õiguste kaitseks vajalik, kas ta soovib selle asemel mõne teist

liiki kaebuse esitada (sisuliselt teisele nõudele üle minna) ja kaebaja ütleski, et ta soovib

esitada tuvastamiskaebuse. Kaebaja poolt viidatud haldusasjades nr 3-22-31 ja nr 3-21-2281

oli tegemist sama kaebaja ja sisuliselt samade asjaoludega – X.X. esitas Viru Vangla

käskkirjade peale tühistamiskaebuse ja tulenevalt tema vahepealsest süüdimõistetu staatuse

lõppemisest küsis halduskohus kaebajalt, kas ta soovib üle minna tuvastamiskaebusele, kuna

kõnealuste haldusaktide mõju kaebaja õigustele on halduskohtu hinnangul tema vahepealsest

staatuse muutumisest tulenevalt täielikult ammendunud. Kaebaja seda soovis ja halduskohus

lubas HKMS § 152 lg 2 alusel üle minna tühistamiskaebuselt jätkutuvastamiskaebusele.

Ainus erinevus kahe viimatinimetatud asja ja käesoleva asja vahel on see, et nendes kahes

asjas oli halduskohus võtnud tühistamiskaebused menetlusse, kuid käesolevas asjas ei olnud

halduskohus ligi 9 kuu jooksul seda teinud. Ligi 9 kuud pärast tühistamiskaebuse

esitamist on ringkonnakohtu hinnangul ilmselt möödunud mõistlik aeg selle

menetlustoimingu tegemiseks, kuid seda enam peab halduskohus sellises olukorras tagama, et

taoline viivitus ei mõjutaks lõpuks negatiivselt menetlusosaliste õigusi. Käesoleval juhul on

aga kaebaja osas nii juhtunud, sest tema tuvastamiskaebus, mis loeti tavaliseks

tuvastamiskaebuseks, jäeti läbi vaatamata.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades käesoleva asja asjaolude sarnasust haldusasjadega

nr 3-22-31 ja nr 3-21-2281 tulnuks ka siin analoogia korras kohaldada HKMS § 152 lg 2, sest

kaebaja sisuliselt avaldaski soovi jätkutuvastuskaebusele üle minna ja tühistamiskaebuselt

tuvastamiskaebusele ülemineku põhjused olid ka samad. Sel juhul ei piira HKMS § 45 lg 2

tuvastamiskaebuse lahendamist ka kahju hüvitamise eesmärgil.

Peale selle oleks tulnud arvestada ka asjaolu, et kaebaja esitas halduskohtule 2022. a juunis

õigel ajal ja õiget liiki kaebuse – tühistamiskaebuse. 28.10.2020 asjas nr 3-20-580 tehtud

määruse p-s 12 ütles Riigikohus järgmist: „Õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminek

HKMS § 152 lg 2 alusel teenib ressursside otstarbeka kasutamise eesmärki olukorras, kus

kohus ja menetlusosalised on kohtuasja menetluse käigus olulise osa vaidluse lahendamiseks

vajalikust tööst ära teinud. Samuti on säte abiks kaebajale, kes on valinud oma õiguste

kaitseks õigel ajal õige õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud nõuet pole temast sõltumatult

muutunud asjaolude tõttu enam võimalik rahuldada. Nende eesmärkide valguses ei ole kohus,

kes otsustab kaebuse muutmise lubatavuse üle HKMS § 152 lg 2 alusel, seotud

tuvastamiskaebuse esitamise piirangutega, mis on sätestatud HKMS § 45 lg-s 2. Küll aga

peab tuvastamiskaebuse menetlemine olema kaebaja õiguste kaitseks vajalik. See võib nii olla

näiteks juhul, kui kaebaja soovib esitada vaidlustatud haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise

nõude või kui tuvastamiskaebuse rahuldamine aitaks kaebajal muul moel oma õigusi

tulevikus tõhusalt kaitsta.“ Seega jätkutuvastuskaebusele üleminekul võib kaebaja õiguste

kaitse vajadus tuleneda ka soovist tulevikus hüvitamiskaebus esitada ning taolise kaebuse

rahuldamine annaks kaebajale reaalse eelise kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel. Kuna ka

käesoleval juhul oli sisuliselt tegemist olukorraga, kus kaebaja valis oma õiguste kaitseks

õigel ajal õige õiguskaitsevahendi, kuid kelle esitatud nõuet polnud temast sõltumatult

muutunud asjaolude tõttu enam võimalik sellisena rahuldada, tulnuks kaebaja soovi minna üle

tuvastamiskaebusele siiski lugeda jätkutuvastuskaebuse olukorraks § 152 lg 2 alusel

olenemata sellest, et käesolevas asjas ei olnud halduskohus eelnevalt menetlusse võtnud

esitatud tühistamiskaebust. Kaebajal endal polnud mingit võimalust mõjutada halduskohut ka

selles asjas tühistamiskaebust varem menetlusse võtma. Samas ta ütles, et tahab esitatud

tühistamiskaebuse asemel esitada tuvastamiskaebuse, kui kohus seda temalt küsis. Samuti

võttis halduskohus kaebaja nn tavalise tuvastamiskaebuse esmalt menetlusse, pidamata seda

HKMS § 45 lg 2 alusel lubamatuks kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Mingeid muid

uusi asjaolusid, mis oleksid tekkinud tuvastamiskaebuse menetlusse võtmise ja selle läbi

vaatamata jätmise vahelisel perioodil ning mis oleksid kuidagi täiendavalt õigustanud

tuvastamiskaebuse läbi vaatamata jätmist, ei ole halduskohus vaidlusaluses määruses välja

toonud.

12. Kuigi Riigikohus selgitas 04.12.2017. a otsuses asjas nr 3-15-873 (p14), et juhul, kui

kaebaja asendas haldusaktide tühistamisnõude õigusvastasuse tuvastamisnõudega, ei saa

kohus enam tegeleda küsimusega, kas need tulnuks tühistada, peab ringkonnakohus siiski

vajalikuks viidata ka halduskohtu teistsugusele praktikale sarnases olukorras.

Asjas 3-21-2727 leidis Tartu Halduskohus näiteks, et olukorras, kus kinnipeetav muutus

vahepeal vahistatuks ja siis uue kriminaalasja tõttu jälle süüdimõistetuks ning vanglast ta

vahepeal reaalselt välja ei saanud, tuleb esitatud tühistamiskaebust edasi menetleda, sest

kaebaja staatuse muutumine ei ole piisav väitmaks, et vaidlustatud distsiplinaarkaristuse

määramise käskkirja mõju ja praktiline tähendus on kaebaja jaoks lõppenud. Ringkonnakohus

oma lahendis nõustus sellega, öeldes vastuseks Tartu Vanglale muuhulgas, et ka karistuse

kustumine ei pruugi tuua kaasa isiku suhtes haldusakti igasuguse õigusliku mõju lõppemist ja

seetõttu ei saa järeldada, et isegi kohtumenetluse ajal distsiplinaarkaristuse kustumisel ei ole

tühistamiskaebus enam lubatav. Eeltoodust tulenevalt oleks iseenesest ka käesolevas asjas

võinud arutleda selle üle, et kas vaidlustatud käskkirjade mõju lõppemine ikka oli selge või ei,

sest ei kaebuse käiguta jätmise ega ka tuvastamiskaebuse menetlusse võtmise ajal, so ajal, kui

kaebaja oli jälle kinnipeetav, ei olnud kaebajale 04.04.2022. a ja 11.04.2022. a käskkirjadega

distsiplinaarkaristuste määramisest veel aastat möödas ehk vaidlustatud käskkirjad olid

kehtivad.

(allkirjastatud digitaalselt)