2-23-149595/30 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 13. november 2024

Tsiviilasja number

2-23-149595

Tsiviilasi

Elisa Eesti AS hagi Vladimir Litvinovi vastu 281

euro 51 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 18. juuni 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vladimir Litvinovi apellatsioonkaebus

Menetlusosalised

Hageja (vastustaja): Elisa Eesti AS (registrikood

10069659), lepingulised esindajad Sigrid Rahkema ja

Ahto Järvela

Kostja (apellant): Vladimir Litvinov (isikukood

XXXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Vladimir Litvinovi Viru Maakohtu 18. juuni 2024. a otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

2. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisega seotud menetluskulud Vladimir Litvinovi

kanda. Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättesaamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja

vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK

1. Elisa Eesti AS (hageja) esitas 8. detsembril 2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Vladimir Litvinovilt (kostja) võla väljamõistmiseks. Pärnu Maakohus

lõpetas 21. detsembril 2023 kostja esitatud vastuväite tõttu maksekäsu kiirmenetluse ja andis

asja üle Viru Maakohtule menetluse hagimenetluses jätkamiseks.

2. Hageja esitas 10. jaanuaril 2024 kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 281 eurot 51 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivise 85 eurot 20 senti ja viivise põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises

lauses sätestatud määras alates 11. jaanuarist 2024 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus

jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 27. juulil 2018 teenuse osutamise lepingu nr

XXXXXXXXX (leping). Hageja osutas kostjale lepingu alusel interneti- ja teleteenuseid.

Hageja täitis enda kohustused. Hageja esitas kostjale teenuse eest arveid, mis muutusid

sissenõutavaks ajavahemikus 31. september 2018 kuni 1. september 2020. Kostja tasus osa

arvetest. Kostjal on tasumata 281 eurot 51 senti. Hageja arvestab sissenõutavaks muutunud

viivist viimase arve maksetähtajale järgnevast päevast, s.o 1. septembrist 2020 kuni 10.

jaanuarini 2024 seaduses sätestatud viivise määras. Sissenõutavaks muutunud viivis on kokku

85 eurot 20 senti.

Kostja ei tagastanud hagejalt saadud seadmeid hagejale enne 2020. a augustit. Hageja nõue ei

ole aegunud. Hageja nõue on suunatud korduvate kohustuste täitmisele (jooksvate maksete

tasumisele). Nõue oleks aegunud alles 2023. a lõpus. Hagejal on enda üldtingimuste kohaselt

õigus piirata teenuse osutamist. See ei ole hageja kohustus. Kostjal on õigus taotleda teenuse

piiramist, kui ta teab, et ta ei saa arveid enam tasuda. See, et hageja ei piiranud kostjale

teenuse osutamist, ei tähenda, et kostja ei peaks arveid tasuma. Kostja tasus arveid

ebaregulaarselt. Teenuse piiramiseks ei olnud seega vajadust.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja tagastas hagejale seadme. Kostja ei saanud seetõttu

kasutada hageja teenuseid 2019. aastast. Leping lõppes 2019. aastal. Kostjale esitati arveid ka

pärast seda. Kostja ei saanud aru, mille eest talle arveid esitati. Kostja maksis arved osaliselt

ära. Hageja nõue on aegunud. Aegumine algab nõude sissenõutavaks muutumisest. Hageja

oleks pidanud juhul, kui kostjal tekkis võlg, kostjale osutatavaid teenuseid piirama. Kui

hageja oleks seda teinud, oleks kostja pidanud maksma madalamat tasu.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas 18. juuni 2024. a otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 281 eurot 51 senti, sellelt summalt 10. jaanuari 2024. a seisuga arvestatud viivise 85

eurot 20 senti ning viivise põhinõude tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras alates 11. jaanuarist 2024 kuni kohustuse täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud

kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 393 eurot 50 senti koos

viivisega.

Pooled ei vaidle, et nende vahel oli sõlmitud teenuse osutamise leping, mille alusel osutati

interneti ja- teleteenust. Pooled vaidlevad nõude aegumise ja arvete esitamise õiguse üle.

Korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline

on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele

vastav nõue muutub sissenõutavaks (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 154 lg 1).

Kostja tasus osaliselt hageja esitatud arveid, kuid jättis mõned tasumata. Kostja ei tasunud

alates 1. maist 2020 (arve nr A-36849518) teenuse eest. Kui võlgnik tasub võlga osaliselt,

loetakse VÕS § 88 lg 6 alusel esimeses järjekorras tasutuks esimesena sissenõutavaks

muutunud kohustus. Kostja tasus 2019. a võla 2020. aastal. See tähendab, et kostjal on

tasumata üksnes 2020. aasta kuupäevadega arved. 2020. a arvete aegumistähtaeg oleks

saabunud 31. detsembril 2023. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 8. detsembril

2023, s.o enne aegumistähtaja lõppu. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamine peatas

TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel aegumise. Hageja nõue ei ole seega aegunud.

Kostja väide, et kui arved jäid tasumata, pidi hageja lepingu kohaselt teenuse osutamise

lõpetama, ei ole põhjendatud. Hageja võis lepingu p 4.8.1 järgi teenuse osutamist piirata, kui

klient on hilinenud osutatud teenuse eest tasumisega 14 päeva. Lepingu lisa p 4.6 järgi ei

vabastanud teenuse osutamise piiramine kuumaksete või miinimumaarvete tasumise

kohustusest. Lepingust ei tulene, et teenuse osutamise piiramine oleks olnud hageja kohustus.

Leping annab hagejale selleks üksnes õiguse. Kostjal oli õigus taotleda teenuse piiramist, kui

ta teadis, et ta ei suuda arveid tasuda. Isegi kui hageja oleks piiranud teenuse osutamist, ei

vabaneks kostja kohustusest juba esitatud arved tasuda. Hagiavaldusest ja maksete ajaloost

nähtub, et kostja tasus arveid osaliselt, mistõttu puudus teenuse piiramiseks vajadus.

Hageja väitel tagastas kostja hagejale seadmed 2020. a augustis. Hageja esitas kostjale

viimase arve 1. augustil 2020. Kostja ei tõendanud, et ta tagastas seadmed hagejale varem.

Hageja esitas seega viimase arve ajal, mil seadmed olid kostja kasutuses.

Kostja ei tasunud arveid. Arved on koostatud vastavalt hageja hinnakirjale. Hageja põhinõue

tuleb VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 alusel seega rahuldada. Hageja viivisenõue on VÕS §

113 lg 1 järgi põhjendatud.

Menetluskulud jäid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ("kustutada") ja jätta

menetluskulud hageja kanda. Kostja palub teha uus otsus või saata asi maakohtule tagasi.

Kostja vaidlustab 88,32% põhivõlast. Kostja hinnangul peavad viivise summa ja

menetluskulud muutuma.

Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega (7. augustil 2024) taotluse riigi õigusabi saamiseks,

kuid märkis 27. septembri 2024. a menetlusdokumendis, et ta ei soovi enam riigi õigusabi.

Samas soovib kostja menetlusabi, s.o et ta saaks tasuda apellatsioonkaebuse eest riigilõivu

osamaksetena.

Kaebuse kohaselt ütles hageja esindaja istungil, et kostja ei saanud 2019. aastal hageja

teenuseid kasutada. Hageja ei saanud tõendada, et kostja tagastas seadmed augustis. Kostja ei

hakka selles osas vaidlema. Hageja vähendas arve summasid alates arvest A-37266024. See

tõendab, et kostja tagastas mõned seadmed varem kui 2020. a augustis. Hageja ei tõendanud

vastupidist.

Vähemalt osa hageja nõudest on aegunud. Arvetest, mis olid koostatud kuni 1. jaanuarini

2020, tulenevad nõuded on aegunud. Muud arved on kokku 322 eurot 53 senti. Sellele

lisandub arvest TA-123331 tulenev summa 24 eurot 88 senti. Kostja ei tea, kust viimati

nimetatud summa tuleneb. Kostja on hagejale tasunud 230 eurot 9 senti. Hagejal oli lepingu

alusel juhul, kui klient jäi võlgu, kohustus piirata kliendile teenuse osutamist. Arvetel nr A-

37266024, A-37474445, A-37682379 märgitud summad on seetõttu valed. Kui nendele

arvetele märkida õige summa, s.o 7 eurot 12 senti, on arvete summa kokku 284 eurot 1 sent.

Sellele lisandub arvest TA-123331 tulenev 24 eurot 88 senti, mille päritolu kostja ei tea.

Arvestades kostja tasutud 230 eurot 9 senti, saab võlgnevus olla üksnes 78 eurot 80 senti.

Lisaks peab viiviste summa vähenema.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb

TsMS § 637 lg 2 ja 21 alusel keelduda ning kaebus tuleb kostjale tagastada.

7. Kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui asja läbivaatamist takistab

apellatsioonkaebusele seaduses sätestatud vormi ja sisu nõuete rikkumine, muu hulgas pädeva

isiku allkirja puudumine kaebusel (TsMS § 637 lg 2). Ringkonnakohus selgitas 26. augusti

2024. a määruses kostjale, et kostja peab apellatsioonkaebuses muuhulgas märkima, millises

ulatuses kostja maakohtu otsust vaidlustab ja missugust ringkonnakohtu lahendit kostja

soovib (TsMS § 633 lg 2 p 2).

Kostja palub kaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus või saata asi maakohtule

uueks läbivaatamiseks. Kostja ei märgi apellatsioonkaebuses, mis ulatuses ta maakohtu otsust

vaidlustab ja missugust uut ringkonnakohtu otsust ta soovib. Kostja märgib ringkonnakohtule

esitatud menetlusabi taotluses, et ta vaidlustab 88,32% põhivõlast. Kostja

apellatsioonkaebusest ega menetlusabitaotlusest ei ole aga aru saada, kust märgitud protsent

tuleneb. Kostja apellatsioonkaebusest võiks aru saada, et kostja on nõus maksma põhivõlast

78 eurot 80 senti (308,89 – 230,09). See moodustab põhivõlast aga üksnes 28% (78,8 ÷

281,51 × 100). Sellest tulenevalt oleks põhinõude vaidlustamise ulatus 72% (100 – 28). Kuna

kostja ei esitanud apellatsioonkaebuses selget taotlust, keeldub ringkonnakohus TsMS § 637

lg 2 alusel kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

8. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui kostja oleks esitanud apellatsioonkaebuses selge

taotluse, ei oleks kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks ikkagi alust.

Kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna

põhinõudelt vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi

TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras,

järgides üksnes üldisi menetluspõhimõtteid. Hageja nõude hind ei ületa TsMS § 405 lõikes 1

sätestatud piirmäärasid. Tegemist on seega lihtmenetluse asjaga.

Seadusest tulenevalt on lihtmenetluse asjades edasikaebeõigus apellatsioonimenetluses

piiratud. TsMS § 637 lg 21 kohaselt võetakse apellatsioonkaebus TsMS § 405 lõikes 1

nimetatud asjas menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti

hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Maakohus ei andnud TsMS § 637 lg 21 mõttes luba maakohtu otsuse edasikaebamiseks (vt

RKTKm 1.04.2015, 3-2-1-183-14, p 12). Ringkonnakohtu hinnangul ei kohaldanud maakohus

otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi ega rikkunud selgelt menetlusõiguse

normi ega hinnanud selgelt tõendeid valesti nii, et see võis oluliselt mõjutada lahendit. Muu

hulgas on õige ja põhjendatud maakohtu järeldus, et hageja nõue ei ole aegunud. Üksnes

asjaolu, et kostja maakohtu otsusega ei nõustu, ei anna alust otsuse muutmiseks ega

tühistamiseks.

Ringkonnakohus keeldub eeltoodule tuginedes ka TsMS § 637 lg 21 alusel kostja

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

9. Ringkonnakohus ei toimeta TsMS § 638 lg 4 teise lause alusel apellatsioonkaebust

hagejale kätte. Kaebus tuleb kostjale tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumendid

loeb ringkonnakohus tagastatuks. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei

ole esitatud. See tähendab, et käesoleva määruse jõustumisega jõustub ka maakohtu otsus.

10. Kostja esitas ringkonnakohtule riigi õigusabi taotluse, kuid ei kõrvaldanud selle

puudusi ja märkis, et ta ei soovi enam riigi õigusabi. Riigi õigusabi andmise saab otsustada

üksnes isiku taotluse alusel (riigi õigusabi seaduse § 9 lg 1). Kuna kostja ei soovi enam riigi

õigusabi, puudub vajadus esitatud taotluse lahendamiseks.

Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb menetlusse võtmata, ei ole kostja kohustatud tasuma

selle eest riigilõivu. Seetõttu ei ole vajalik otsustada menetlusabi andmist riigilõivu

tasumiseks.

11. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme

menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejal ei ole

apellatsioonimenetluse praeguses etapis tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid.

Kuna apellatsioonkaebus jäi menetlusse võtmata, on kostjal õigus taotleda

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist (TsMS § 150 lg 1 p 2). Riigilõivu

tagastamiseks tuleb esitada vastavasisuline taotlus. Taotluses tuleb märkida pangakonto

number, millele soovitakse riigilõivu tagastamist, ja pangakonto omaniku nimi. Riigilõivu

tagastamise nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid

mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist.

(allkirjastatud digitaalselt)