1-21-3503/486 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-21-3503

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. november 2024. a Tallinn

Kriminaalasja number

1-21-3503

Kohtukoosseis

Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Markus Kärner ja Elina

Elkind

Asja lahendamise viis

Kirjalik menetlus

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 15. jaanuari 2024. a otsus üldmenetluses

Kriminaalasi

Daniela Dalberg-Dyageleva süüdistuses KarS § 211 lg 1,

KarS § 201 lg 2 p 2, 4, KarS § 381 järgi; Daniel Nevsky

süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2, 4 järgi; K.F ’i süüdistuses

KarS § 344 lg 1 järgi; Ilya Dyagelev süüdistuses KarS § 211

lg 1, KarS § 298 lg 2 p 3, KarS § 201 lg 2 p 2, 4 järgi;

TRANSPIRE OÜ süüdistuses KarS § 201 lg 3 järgi

Apellatsiooni esitajad

Riigiprokurörid Sigrid Nurm ja Jürgen Hüva, kolmanda isiku

U.F esindaja Aleksei Smelov, Daniel Nevsky ja OÜ

Transpire kaitsja vandeadvokaat Stella Veber, Ilya Dyagelev

ja tema kaitsja vandeadvokaat Dmitri Teplõhh, Daniela

Dalberg-Dyageleva kaitsja vandeadvokaat Dmitri Teplõhh;

kolmanda isiku F OÜ esindaja vandeadvokaat Dmitri

Teplõhh

Prokurörid

Sigrid Nurm ja Jürgen Hüva

Süüdistatavad

Ilya Dyagelev, ik 38603060224, Eesti kodanik, töökoht:

XXX, elukoht: XXX; kehtivaid karistusi ei ole; tõkend

puudub (kahtlustatavana oli kinni peetud 10-11.11.2020 ja

vahistatud 03.12.2020-21.01.2022, s.o kokku 1 aasta 1 kuu ja

21 päeva, mis asendati elektroonilise valvega 03.12.2021,

määrus jõustus 21.01.2022, elektrooniline valve tühistatud

16.06.2022, tõkend elukohast lahkumise keeld 16.06.2022-

18.05.2023);

Daniela Dalberg-Dyageleva,

ik 48003080276, Eesti

kodanik, töökoht: XXX, elukoht: XXX; kehtivaid karistusi ei

ole;

Daniel Nevsky, ik 38707310340, Eesti kodanik, töökoht:

XXX, XXX, elukoht: XXX; kehtivaid karistusi ei ole; tõkend

puudub (oli kahtlustatavana kinni peetud 10-11.11.2020, s.o

2 päeva);

Transpire OÜ, registrikood 14335786, asukoht: Suur-Karja

XXX; seaduslik esindaja Daniel Nevsky; kehtivad karistused

puuduvad;

K.F, ik XXX, määratlemata kodakondsus, töökoht: XXX,

elukoht: XXX; kehtivaid kriminaalkaristusi 1;

Kolmandad isikud

U.F, F OÜ

Kaitsjad ja kolmandate isikute

esindajad

Vandeadvokaadid Dmitri Teplõhh ja Olev Kuklase, Stella

Veber, K.F kaitsja Anatoli Orlovski; U.F lepinguline esindaja

Aleksei Smelov; kolmanda isiku F OÜ esindaja

vandeadvokaat Dmitri Teplõhh

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 15.01.2024 otsus osas, millega:

1.1.

Kohus tunnistas Ilya Dyagelev, Daniela Dalberg-Dyageleva, Daniel Nevsky

süüdi KarS § 201 lg 2 p 2,4 ning Transpire OÜ KarS § 201 lg 3 järgi.

1.2.

Kohus mõistis süüdistatavatelt Ilya Dyagelevilt, Daniela Dalberg-Dyagelevalt,

Daniel Nevskilt ja Transpire OÜ-lt solidaarselt F OÜ kasuks välja tema valitud

esindajale makstud tasud osaliselt (süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

taotluse esitamise kulud osaliselt) s.o summas 599,04 eurot (ilma käibemaksuta).

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

2.1.

Tunnistada Daniela Dalberg-Dyageleva süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 järgi;

2.2.

Tunnistada Ilya Dyagelev süüdi KarS § 22 lg 2 - § 201 lg 2 p 2 jägi;

2.3.

Tunnistada Daniel Nevsky süüdi KarS § 22 lg 3 - § 201 lg 2 p 2 järgi;

2.4.

Tunnistada Transpire OÜ süüdi KarS § 22 lg 3 - § 201 lg 3 järgi.

2.5.

Mõista Eesti Vabariigilt välja F OÜ kasuks tema valitud esindajale makstud

tasud osaliselt (süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse esitamise kulud

osaliselt) s.o summas 599,04 eurot (ilma käibemaksuta).

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Mõista Eesti Vabariigilt I. Dyagelevi kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude

hüvitamiseks välja 1500 eurot. Ülejäänud osa süüdistatava valitud kaitsjale makstud

tasust jätta süüdistatava enda kanda.

5. Mõista Eesti Vabariigilt D. Dalberg-Dyageleva kasuks apellatsioonimenetluse

õigusabikulude hüvitamiseks välja 1280 eurot. Ülejäänud osa süüdistatava valitud

kaitsjale makstud tasust jätta süüdistatava enda kanda.

6. Mõista Eesti Vabariigilt F OÜ kasuks apellatsioonimenetluse õigusabikulude

hüvitamiseks välja 320 eurot. Ülejäänud osa kolmanda isiku valitud esindajale makstud

tasust jätta kolmanda isiku enda kanda.

2(93)

7. Mõista Eesti Vabariigilt Transpire OÜ ja Daniel Nevsky kasuks apellatsioonimenetluse

õigusabikulude hüvitamiseks välja 439,20 eurot. Ülejäänud osa süüdistatavate valitud

kaitsjale makstud tasust jätta nende endi kanda.

8. Kolmandal isikul U.F apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jätta tema enda

kanda.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi

vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 15. jaanuari 2024 otsusega tunnistati süüdi ILYA DYAGELEV KarS § 298 lg 2

p 3 järgi ja mõisteti talle karistuseks 4 aastat ja 2 kuud vangistust. Tunnistati süüdi Ilya Dyagelev

KarS § 211 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 aastat ja 10 kuud vangistust. Tunnistati süüdi

Ilya Dyagelev KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 aastat vangistust. KarS

§ 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristus üksikkaristusest raskeima suurendamise teel,

mõistes Ilya Dyagelevile liitkaristuseks 5 aasta pikkuse vangistuse. KarS § 68 lg 1 alusel loeti

kantuks eelvangistuses viibitud aeg 10-11.11.2020 ja 03.12.2020-21.01.2022, s.o kokku 1 aasta 1

kuu ja 21 päeva ning lõplikuks karistuseks mõista vangistus 3 aastat 10 kuud ja 9 päeva.

Määrati, et KrMS § 414 lg 2 järgi loetakse vangistuse kandmise alguseks süüdimõistetu vanglasse

saabumise aeg. KarS § 491 lg 1 alusel kohaldati Ilya Dyagelevile ettevõtluskeeldu 3 aastaks.

Tunnistati süüdi DANIELA DALBERG-DYAGELEVA KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ja

mõisteti talle karistuseks 2 aastat ja 8 kuud vangistust. Tunnistati süüdi Daniela Dalberg-Dyageleva

KarS § 211 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 aastat ja 8 kuud vangistust. Tunnistati süüdi

Daniela Dalberg-Dyageleva KarS § 381 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust. KarS §

63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristus üksikkaristusest raskeima suurendamise teel, mõistes

Daniela Dalberg-Dyagelevale liitkaristuseks 3 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3

alusel jäeti mõistetud vangistus täitmisele pööramata, kui Daniela Dalberg-Dyagelevale ei pane 4

aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 lg 1 järgi hakkab katseaeg

kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 15.01.2024.

Tunnistati süüdi DANIEL NEVSKY KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ja mõisteti talle karistuseks 3

aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 10-

11.11.2020, s.o 2 päeva ja lõplikuks karistuseks jääb vangistus 2 aastat ja 11 kuud ja 28 päeva. KarS

§ 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti mõistetud vangistus täitmisele pööramata, kui Daniel Nevsky ei pane 3

aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 lg 1 järgi hakkab

katseaeg kulgema kohtuotsuse kuulutamisest, s.o alates 15.01.2024.

Tunnistati süüdi TANSPIRE OÜ (registrikood 14335786) KarS § 201 lg 3 järgi ja mõisteti

karistuseks rahaline karistus 10 000 eurot. Määrati, et rahaline karistus tasuda 30 päeva jooksul

alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele.

Mõisteti K.F õigeks KarS § 344 lg 1 järgi.

Sama otsusega tehti konfiskeerimise osas järgnevad otsustused:

-

Harju Maakohtu 08.11.2022 määruse alusel arestitud kolmandale isikule F OÜ (registrikood F)

kuuluv sõiduauto Mercedes-Benz AMG GLE 53 4Matic+coupe registreerimismärgiga XXXXXX

3(93)

(VIN: XXXXXXXXXXXXXXXXXXX) konfiskeeriti KarS § 831 lg 11, lg 12, lg 2 p 1 ja 2 ja § 84

alusel.

-

Harju Maakohtu 15.11.2020.a kohtumääruse nr 1-20-8258 alusel arestitud ja Transpire OÜ

pangakontol nr EE461010220280367223 olevad rahalised vahendid summas 125 545,16 eurot

(15.02.2023 kuupäeva seisuga) konfiskeeriti KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel.

-

Mõisteti Transpire OÜ-lt KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel konfiskeerimise asendamise korras välja

757 414,84 eurot, mis tuleb tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates

Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Transpire OÜ pangakonto nr EE461010220280367223 jäeti

kuni konfiskeerimisnõude rahuldamiseni arestituks.

-

Ilya Dyagelevi ja Daniela Dalberg-Dyageleva ühise elukoha läbiotsimisel leitud ja ära võetud

sularaha kokku 132 850 eurot, mis oli kohtueelses menetluses jäetud arestimata ja kantud menetleja

määruse alusel tagatiskontole, konfiskeeriti järgmiselt:

o

125 000 eurot KarS § 832 lg 1 alusel Ilya Dyagelevi varana.

o

7850 eurot KarS § 832 lg 2 p 1 alusel Daniela Dalberg-Dyageleva varana.

-

KarS § 201 lg 4, § 832 lg 1 ja § 84 alusel mõisteti Ilya Dyagelevilt välja kuriteoga saadud vara

konfiskeerimise asendamiseks 80 510,96 eurot, mis tuleb tasuda 30 päeva jooksul käesoleva

kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele.

-

KarS § 201 lg 4, § 832 lg 2 p 1 ja § 84 alusel mõisteti Daniela Dalbeg-Dyagelevalt välja

kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks 119 969 eurot, mis tuleb tasuda 30 päeva

jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele.

Sama otsusega süüteomenetluses tekitatud kahju osas otsustati:

-

Rahuldada Daniela Dalberg-Dyageleva taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks

osaliselt ja mõista Eesti Vabariigilt tema kasuks välja VÕS § 113 lg 1 järgi viivis põhinõudelt (7850

eurot) alates 29.03.2021 kuni kohtuotsuse kuulutamiseni 15.01.2024 summas 2030,14 eurot ja

alates 16.01.2024 kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

-

Rahuldada F OÜ taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks osaliselt ja mõista

Eesti Vabariigilt F OÜ kasuks välja ajavahemiku 10.11.2020-03.05.2021 eest varaline kahju

4455,09 eurot.

-

Jätta rahuldamata Ilya Dyagelevi, Daniel Nevsky ja OÜ Transpire taotlused süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamiseks.

2. Kokkuvõtvalt Ilya Dyagelevile KarS § 298 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistuse (K1 tl 29-32p)

kohaselt leppisid I. Dyagelev ja DP (kes oli ametiisik KarS § 288 lg 1 mõttes) eeluurimisel

täpsemalt tuvastamata ajal enne 04.09.2019 kokku, et I. Dyagelev lubab ja annab DPle tema KKK

maja ehitamiseks rahalisi vahendeid, korraldab maja ehitusprojekti koostamise-, korraldab ehitusloa

taotlemise, organiseerib maja ehitamiseks vajalikud spetsialistid (näiteks arhitekt – projekteerija,

geodeet) ja - tasub nende eest, pakub vajalike materjalide soetamist ning maja projekti ja

sisustuslahendusi turuhinnast soodsamatel tingimustel ning DP nõustub ja võtab need vastu selle

eest, et vastuteenena kasutab enda ametiseisundit politseiametnikuna selleks, et lubab koguda,

kogub ja edastab I. Dyagelevi palvel viimasele teda huvitavat politsei siseinfot ning kasutab enda

ametialaseid koostöökontakte, mis aitavad I. Dyagelevil suunata tema ja tema kontrolli all olevate

äriühingute suhtes tehtavaid otsuseid Finantsinspektsioonis, politseis ja muudes ametiasutustes

ning kahjustada I. Dyagelevi äride konkurente. Süüdistuse kohaselt DP kasutaks oma ametiseisundit

politseiametnikuna ning edastas I. Dyagelevile politsei andmekogudest andmeid ning menetlusinfot

ja lubas menetlusi suunata I. Dyagelevi huvides kasutades oma ametialaseid koostöökontakte.

Vastutasuna I. Dyagelev teadlikult lubas ja andis DPle kui ametiisikule üle vara vähemalt 61 030,97

euro ulatuses ja soodustusi ehitusmaterjalide soetamiseks.

I. Dyagelevi, D. Dalberg-Dyageleva süüdistus KarS § 211 lg 1 järgi seisneb kokkuvõtlikult

selles, et nemad olles grupis, panid ühist teoplaani järgides kavatsetult toime investeerimiskelmuse,

4(93)

kaasates pettuse teel Hoiu-laenuühistusse ERIAL hoiustajate vara, esitades avalikkusele teadlikult

valeandmeid hoiu-laenuühistu omakapitali suuruse ning majandusaasta aruannetes hoiu-laenuühistu

tegeliku olukorra kohta.

Vastavalt hoiu-laenuühistu seaduse § 28 lg-le 9 ei tohi ühele hoiu-laenuühistu liikmele antud

laenude summa kokku ületada selle liikme tasutud osamaksu rohkem kui 20-kordselt ega 20% hoiu-

laenuühistu omakapitalist. Osamakse suuruse järgi arvestatakse OÜ-le D igaaastane dividendide

suurus, seega on osamakse suurus seotud kasumiga, mis OÜ-le D laekub ja seega on kuritegu toime

pandud äriühingu huvides KarS § 14 lg 1 mõttes. Lisaks andis omakapitali suurendamine Hoiu-

Laenuühistule ERIAL võimaluse väljastada I. Dyageleviga seotud äriühingutele suuremas mahus

laene. Selleks, et näidata Hoiu-laenuühistut ERIAL likviidsena ja suurendada hoiu-laenuühistu

osakapitali, korraldas I. Dyagelev koos D. Dalberg-Dyagelevaga D OÜ kaudu raharingi, mille

eesmärgiks oli täita Hoiu-laenuühistu ERIAL seadusest tulev põhikapitali nõue ja jätkata

majandustegevust, sh laenude väljaandmist ning hoiuste kogumist liikmetelt suuremas mahus.

Perioodil 18.06.2018.a – 07.01.2020.a kandis D.Dalberg-Dyageleva I. Dyagelevi korraldusel OÜ D

erinevatelt pangakontodelt hoiu-laenuühistu erinevatele pangakontodele ülekandeid äriühingu

osamakse suurendamiseks 31 950 eurost 1 500 000 euroni. Vähemalt 1 315 827,20 euro ulatuses

ülekannete tegemiseks kasutati Hoiu-laenuühistust ERIAL välja viidud raha, mida keerutati osadena

erinevate Ilya Dyageleviga seotud äriühingute ja D OÜ vahel. Ülekannetel puudus tegelik

majandussisu ja raha liigutati ainult seetõttu, et võimaldada D OÜ poolsed maksed osakapitali

suurendamiseks. Näilike kordusülekannetega loodi avalikkusele pettuse teel mulje, et hoiu-

laenuühistu osakapital vastab seaduses toodud nõuetele ning hoiu- laenuühistu on likviidne, kasvav

ja hoiused on tagatud, eesmärgiga kaasata uusi hoiuseid ja väljastada suuremas mahus laene. Hoiu-

laenuühistu ERIAL kontole D OÜ-st laekunud raha segunes kontol olnud ja sinna laekunud

hoiustajate rahaga ja see kanti edasi erinevatele Ilya Dyagelevi ja Daniela Dalberg-Dyagelevaga

seotud äriühingute E OÜ (endise nimega L OÜ), D OÜ ja EK OÜ pangakontodele. E OÜ-st (L OÜ)

ja D OÜ-st liikus raha edasi Ilya Dyageleviga seotud ja tema kontrolli all olevatesse G LTD-sse ja

sealt edasi P LTD-sse. EK OÜ kandis raha otse P LTD-sse.

Seejärel kanti raha Ilya Dyagelevi korraldusel P LTD-st tagasi OÜ D pangkontole nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX (P UAB) ja Daniela Dalberg-Dyageleva kasutas sama raha

uuesti Hoiu-laenuühistu ERIAL osakapitali suurendamiseks vajalike maksete tegemiseks. Seega

Hoiu-laenuühistu ERIAL osamakse suurendamine 31 950 eurost 1 500 000 euroni oli saavutatud

samade rahasummade liigutamisega erinevate äriühingute pangakontode vahel ja tegelikult

osakapitali suurendamist ei toimunud. Selleks, et näidata osakapitali suurendamist, tegi Daniela

Dalberg-Dyageleva perioodil 18.06.2018.a – 07.01.2020.a D OÜ pangakontolt ülekanded hoiu-

laenuühistule ERIAL kogusummas 1 481 650 eurot.

Hoiu-laenuühistu ERIAL osakapitali summa on alates 26.06.2018.a avalikult kättesaadavas

äriregistri teabesüsteemis ja kodulehel www.erial.ee fikseeritud suuremas summas, kui see

tegelikult raharingide tulemusel on. Nii Daniela Dalberg-Dyageleva kui ka Ilya Dyagelev olid

teadlikud, et D OÜ-sse laekunud raha pärineb hoiu-laenuühistust ning seega avaldasid nad

kavatsetult avalikkusele tegelikkusele mittevastavaid andmeid. Hoiu-laenuühistu ERIAL näiliku

osamakse suurendamise eesmärgiks oli luua hoiu-laenuühistu hoiustajatele vale ettekujutus

tegelikest varalistest asjaoludest, nimelt sellest, et tulundusühistu majanduslik seis on edukas,

ühistul on piisavalt rahalisi vahendeid majandustegevuse jätkamiseks ja hoiustajate ees kohustuste

täitmiseks. Lisaks võimaldas osakapitali suurendamine hoiu-laenuühistu liikmetele, sealhulgas Ilya

Dyageleviga seotud äriühingutele antud laenude summasid suurendada ja tõsta OÜ-le D

väljamakstavate intresside suurust.

Lisaks on Daniela Dalberg-Dyageleva Ilya Dyagelevi korraldusel esitanud valeandmeid

Hoiulaenuühistu ERIAL 2018. aasta majandusaasta aruandes, eesmärgiga näidata ühistut kasumis

olevana. Majandusaasta aruanne avalikustati kodulehel www.erial.ee ja seda tutvustati hoiustajatele

üldkoosolekul.

5(93)

Muu hulgas on Hoiu-laenuühistusse ERIAL hoiustajana raha pannud D.X 48 144,26 eurot, G.G 35

000 eurot, OÜ R.D 4000 eurot, V OÜ 40 000 eurot, V.F OÜ 150 000 eurot, H.W 55 000 eurot

(nimetatud osa kandis ta hiljem Hoiu-laenuühistu ERIAL osakute ostmiseks), R.J 65 000 eurot ning

D.W 67 650 eurot. Kõik füüsilised isikud ning juriidiliste isikute seaduslikud esindajad on

kinnitanud, et nad oleksid hoiustamisest loobunud, kui nad oleksid olnud teadlikud Hoiu-

laenuühistu ERIAL väiksemast osakapitalist ning majandusaasta aruannetes kajastatud andmete

tegelikkusele mittevastavusest.

I. Dyagelevile, D. D-Dyagelevale ja D. Nevskyle esitatud süüdistustes KarS § 201 lg 2 p 2, 4 ja

OÜ-le Transpire esitatud süüdistuses KarS § 201 lg 3 järgi seisneb kokkuvõtlikult selles, et

nemad grupis, ühise teoplaani alusel ja kavatsetult omastasid Hoiu-laenuühistu ERIAL

(registrikood: 14411913, XXX) hoiustajate poolt hoiulaenuühistule usaldatud vara suures ulatuses,

pöörates selle enda ning kolmandate isikute kasuks.

I. Dyagelev, D. Dalberg-Dyageleva ja D. Nevsky leppisid omavahel kokku ühise teoplaani, mille

kohaselt soetati läbi D. Nevsky äriühingu Transpire OÜ kinnistuid, mille hinda tõsteti kunstlikult

ning seejärel müüdi kinnistud edasi EK OÜ-le. Hinnavahe, mis ei ole turusituatsioonis kujunenud,

vaid mille eesmärgiks oli suunata hoiu-laenuühistu varalisi vahendeid I.Dyagelevi, D.Dalberg-

Dyageleva ning D.Nevsky poolt kontrollitavatesse äriühingutesse Transpire OÜ ja D OÜ jagati

omavahelisele kokkuleppe alusel isikute vahel ära ning seeläbi loodi ebaseaduslike ja hoiu-

laenuühistu eesmärkidega vastuolus olevate ülekannetega võimalus omastada hoiu-laenuühistu

vara.

2020.aasta mai- ja juulikuus Ilya Dyagelevi korraldusel ja koordineerimisel teostati kinnisvara

tehinguid, mille osapooled olid Ilya Dyagelevi kontrolli all olevad äriühingud Transpire OÜ, mida

esindas selle juhatuse liige Daniel Nevsky, Hoiu-laenuühistu ERIAL, mida esindas juhatuse liige

Daniela Dalberg-Dyageleva ja Q (Daniela Dalberg-Dyageleva poolt välja antud volituse alusel) ja

EK OÜ, mida esindas juhatuse liige Daniela Dalberg-Dyageleva ja Q (Daniela DalbergDyageleva

poolt välja antud volituse alusel). Tehingute käigus soetas Transpire OÜ, Ilya Dyagelevi

korraldusel, kinnistuid ja müüs neid EK OÜ-le hinnaga, mis ületas mitmekordselt kinnistute algset

soetusmaksumust. Selleks, et välja maksta Transpire OÜ-le kinnistute müügihind võttis EK OÜ

laene Hoiu-laenuühistult ERIAL. Tehingute tegelikuks eesmärgiks oli suures ulatuses raha

ebaseaduslik Hoiulaenuühistust ERIAL välja viimine omastamise eesmärgil. Kuna

kinnisvaratehingute tegemise eesmärk oli läbi Transpire OÜ kinnisvara hindade tõstmine lisamata

kinnistutele lisandväärtust, siis nimetatud tehingud olid Hoiu-laenuühistu ERIAL varaliste huvide

vastased ja ERIAL-i varaga tehingute tegemisel kahjustati ebaseaduslikult ühistu varalisi huve.

Kuna I. Dyagelev kontrollis kõiki tehingutes osalevaid äriühinguid, D. Dalberg-Dyageleva, D.

Nevsky ja Q osalesid nii algsete müügitehingute vormistamisel, millega Transpire OÜ ostis

turuhinnaga kinnistud, kui ka kinnistute edasimüügi tehingutes EK OÜ-le, siis olid nad teadlikud

kunstlikust turuhinnale mittevastavast hinnatõusust omastamise eesmärgil ja tegutsesid lepinguid

sõlmides ja vara omastades kavatsetult. Eelpool selgitatud teoplaani alusel laekus perioodil

20.05.2020.a – 01.10.2020.a Transpire OÜ pangakontole nr EE461010220280367223

kinnisvaratehingute käigus kunstlikult tõstetud hinnavahena raha kogusummas 1 002 960 eurot.

Tehingute tulemusel Transpire OÜ pangakontole nr EE461010220280367223 (AS SEB Pank)

laekunud raha edastas Daniel Nevsky kõigepealt kinnisvaratehingutes kinnisvara algsetele

omanikele ning ülejäänud osa, mille moodustas kinnisvaratehingute näilikult kõrgenatatud

hinnavahe kandis D. Nevsky Transpire OÜ pangakontolt I. Dyagelevi korraldusel erinevatele I.

Dyagelevi kontrolli all olevatele äriühingutele eesmärgiga nimetatud summad hoiu-laenuühistust

omastada. I. Dyagelev ja D. Nevsky leppisid omavahel kokku, et D. Nevsky taotleb Hoiu-

laenuühistult EK soetamiseks laenu ning tehingute teostamise käigus tagastab saadud laenu koheselt

ERIAL-ile, vabanedes seega intresside maksmisest. Või kandis EK OÜ Transpire OÜ-le

ettemaksuna summad, mille eest kinnisvara soetati. Omavahendeid Transpire OÜ-l sellises mahus

6(93)

kinnisvara soetamiseks ei olnud. EK OÜ poolt Transpire OÜ-lt soetatud kinnistute ostu finantseeriti

samuti Hoiulaenuühistu ERIAL vahenditest, luues seega olukorra, kus nii algne kinnisvara ost kui

ka edasimüük toimus ERIAL-i varade arvelt. Nimetatud tehingute ainsaks eesmärgiks oli

ebaseaduslikult näilike tehingutega omastada hoiu-laenuühistu vara, mis pöörati kolmandate isikute

Transpire OÜ, I. Dyagelevi, D OÜ ja D. Dalberg-Dyageleva kasuks. Ilma D.Dalberg-Dyageleva

teopanuseta ei oleks saanud kinnisvara soetada ega ka EK OÜ-le edasi müüa. Kuna tehingute jada

valmistasid ette ja teostasid D. Dalberg-Dyageleva, I. Dyagelev ja D. Nevsky ühiselt, kontrollides

kinnisvara liikumist ning leppides kokku hindade kunstlikus tõstmises, siis on isikud tegutsenud

grupis kavatsusega omastada Hoiu-laenuühistu ERIAL vara, mille käsutamise õigus oli Hoiu-

laenuühistu ERIAL põhikirja p 5.10 alusel antud ühistu juhatuse liikmele D. Dalberg-Dyagelevale.

Ülalkirjeldatud skeemi järgi teostati tehingud alljärgnevate kinnistutega: 1). VVV; 2) WWW; 3)

ÜÜÜ; 4) ÄÄÄ.

Vastavalt kokkuleppele Ilya Dyagelevi ja Daniel Nevsky vahel pidi Daniel Nevsky saama raha

omastamise skeemis osalemise eest tasu 1% tehingute summast (nelja tehingu kogusumma on 1 692

000 eurot) ehk 16 920 eurot. Omastamise teel saadud raha kogusummas 1 002 960 eurot laekus

perioodil 20.05.2020.a – 01.10.2020.a Transpire OÜ pangakontole nr EE461010220280367223

(SEB Pank AS) (ülalmainitud perioodil pangakontole laekumised teistest allikatest moodustasid 19

009,11 eurot). Seejärel perioodil 22.05.2020.a – 13.07.2020.a teostati Daniel Nevsky poolt

ülekanded Transpire OÜ pangakontolt nr EE461010220280367223 (SEB Pank AS) Ilya Dyagelevi

kontrolli all olevate äriühingute pangakontodele (ülekanded on tehtud Ilya Dyagelevi korraldusel).

Hoiu-laenuühistult ERIAL omastatud rahast on tehtud 22.05.2020.a – 13.07.2020.a Transpire OÜ

pangakontolt nr EE461010220280367223 (SEB Pank AS) Daniel Nevsky poolt alljärgnevad

väljamaksed Ilya Dyageleviga seotud äriühingute pangakontodele näilike tehingute alusel

(Transpire OÜ-l puudusid võlakohustused allnimetatud äriühingute ees), millega pöörati Hoiu-

laenuühistu ERIAL liikmete vara ebaseaduslikult kolmandate isikute kasuks: 1) Maksed Hoiu-

laenuühistu ERIAL pangakontole (vastavalt garantiikirjale) P LTD (äriühingu juhataja on Ilya

Dyagelev) kohustuste täitmiseks kogusummas 100 000 eurot, 2) M OÜ pangakontole (vastavalt

garantiikirjale) G LTD (juhataja Ilya Dyagelev) kohustuste täitmiseks kogusummas 100 000 eurot,

3) Maksed Hoiu-laenuühistu ERIAL pangakontole omastamise toimepanemiseks sõlmitud

laenulepingute raames (Transpire OÜ poolt sõlmitud laenulepingud nr 0705020, nr 120520

kinnisvara ostuks vajaliku raha saamiseks) kogusummas 5 880 eurot. 4) Ülekanne G OÜ

(ainuosanik ja ainuke juhatuse liige Ilya Dyagelev) pangakontole summas 39 600 eurot. 5)

Ülekanne P LTD (ainuosanik ja juhataja Ilya Dyagelev) pangakontole summas 5 500 eurot. 6)

Ülekanne D OÜ (ainuosanik ja ainuke juhatuse liige Daniela DalbergDyageleva) pangakontole

summas 120 000 eurot. Nimetatud rahasummast 101 600 eurot kanti 03.06.2020.a D OÜ

pangakontolt XXXXXXXXXXXXXXXXXXX (AS Citadele Panka) Daniela Dalberg Dyageleva

poolt internetipanga kaudu „9XX Automotive“ poe kontole sõiduauto Mercedes-Benz GLE 53

AMG, VIN kood XXXXXXXXXXXXXXXXXXX eest tasumiseks. Sõiduauto on 10.06.2020.a

registreeritud Eesti Autoregistris, reg.nr XXXXXX Sõiduauto omanik: D OÜ, sõiduauto kasutajad:

Ilya Dyagelev, Daniela Dalberg Dyageleva. 7) Ülekanded Ilya Dyagelevi kontrolli all oleva

äriühingu T (Bulgaaria registrikood XXXXXXXXXX) pangakontole summas 201 698 eurot 8)

Ülekanne Ilya Dyagelevi kontrolli all oleva äriühingu E OÜ (registrikood XXXXXX) pangakontole

summas 55 000 eurot. 9) Ülekanded D OÜ (registrikood XXXXXXX) (Ilya Dyageleviga seotud

äriühingutele raamatupidamisteenust osutav äriühing) pangakontole kogusummas 1827,60 eurot.

10) Ülekanne Hoiu-laenuühistu ERIAL pangakontole erinevate laenulepingute raames kogusummas

8 654, 80 eurot. 11) Ülekanne M OÜ (registrikood XXXXXXXX) Ilya Dyageleviga seotud

äriühingutele reklaamteenused osutav äriühing) pangakontole summas 57 429,60 eurot. Kokku

summas 695 590 eurot.

Samuti teostati Transpire OÜ pangakontolt nr EE461010220280367223 (AS SEB Pank) Daniel

Nevsky poolt ülekanded kogusummas 143 340,08 eurot Maksu- ja Tolliameti pangakontole nr

7(93)

EE351010052031000004 alljärgnevalt: - 19.06.2020.a summas 111 706,82 eurot selgitusega

„makse teostamine emaksuametist/cpg/20445103“; - 19.07.2020.a summas 30 632,06 eurot

selgitusega „makse teostamine emaksuametist/cpg/20506207“ - 24.07.2020.a summas 1001,20

eurot viitenumbriga „36056617“ Samuti teostati Daniel Nevsky poolt Transpire OÜ pangakontolt nr

EE461010220280367223 (AS SEB Pank) ülekanded Rahandusministeeriumi pangakontole nr

EE571010220229377229 alljärgnevalt: - 25.05.2020.a summas 122,25 eurot viitenumbriga

„77760004646050“; - 03.07.2020.a summas 110 eurot selgitusega „12442502 2020/VM/3550“; -

23.09.2020.a summas 235 eurot selgitusega „13729850 2020/KR/5389“ Seega Ilya Dyagelev,

Daniela Dalberg-Dyageleva, Daniel Nevsky ja Transpire OÜ (juhatuse liige Daniel Nevsky)

tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult, Q kaasaitamisel, kavatsetult omastasid ebaseaduslikult Hoiu-

laenuühistu ERIAL rahalisi vahendeid kogusummas 1 002 960 eurot. Nimetatud vahendid kanti

hilisemalt Transpire OÜ juhatuse liikme Daniel Nevsky poolt vastavalt Ilya Dyagelevi korraldustele

edasi Ilya Dyagelevi, Daniela Dalberg-Dyageleva, Daniel Nevsky ja Transpire OÜ kulude

katmiseks. Kuna Transpire OÜ sai nimetatud kannetest majanduslikku kasu, tasus oma kohustusi

ning tõstis käivet, siis on antud kuritegu toime pandud Transpire OÜ huvides KarS § 14 lg 1 mõttes.

Daniela Dalberg-Dyageleva süüdistus KarS § 381 järgi seisneb kokkuvõtlikult selles, et tema

Hoiu-Laenuühistu ERIAL (14411913) ja EK OÜ (12880472) juhatuse liikmena, esitas nii 2018

aasta kui 2019 aasta teadvalt äriühingu osanikele ja hoiu-laenuühistu audiitoritele HLÜ Erial

konsolideeritud majandusaasta aruandes ning samuti OÜ EK juhatuse liikmena 2019 aasta

majandusaasta aruandes valeandmeid nii äriühinguid auditeerinud audiitoritele kui äriühingu

osanikele ja liikmetele.

K.F süüdistus KarS § 344 lg 1 järgi seisneb kokkuvõtlikult selles, et tema koos KKga perioodil

01.07.2019.a – 03.07.2019.a, võltsisid Hoiu-laenuühistu ERIAL laenukomitee otsuseid, olles

teadlikud, et need on koostatud ja allkirjastatud tegelikkusest hiljem. 03.07.2019.a kella 01.31 kuni

kella 14.42 allkirjastasid KK ja K.F tagantjärgi ülalkirjeldatud laenukomitee otsused, mis kandsid

vormistamise kuupäevi 11.06.2018.a, 21.06.2018.a, 01.07.2018.a, 30.07.2018.a, 13.09.2018.a ja

31.10.2018.a. AK allkirja võltsis laenukomitee otsustel kriminaalmenetluses tuvastamata isik.

Dokumendi allkirjastamisel olid KK ja K.F teadlikud sellest, et nende poolt tagantjärgi

allkirjastatud dokumendid kinnitavad, et Hoiu-laenuühistu ERIAL poolt 2018.aastal E OÜ-le,

ERIAL OÜ-le ja EK OÜ-le välja antud laenud kogusummas 2 163 000 eurot olid välja antud

vastavalt hoiu-laenuühistu seadusele ja Hoiu-laenuühistu ERIAL põhikirjale ja nimetatud

dokumentide allkirjastamisega on võimalik saada audiitorilt positiivne hinnang hoiu-laenuühistu

majandusaasta aruandele.

ESITATUD APELLATSIOONID

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni 1) Riigiprokurörid Sigrid Nurm ja Jürgen Hüva, 2)

süüdistatav Ilya Dyagelev ja tema kaitsja vandeadvokaat Dmitri Teplõhh, 3) süüdistatav Daniela

Dalberg-Dyageleva kaitsja vandeadvokaat Dmitri Teplõhh, 4) süüdistatavate Daniel Nevsky ja OÜ

Transpire kaitsja vandeadvokaat Stella Veber, 5) kolmanda isiku U.F esindaja Aleksei Smelov;

kolmanda isiku F OÜ esindaja vandeadvokaat Dmitri Teplõhh.

3. Prokuratuur oma apellatsioonis ei nõustu maakohtu poolt otsuses K.F õigeksmõistmise osas

toodud põhjendustega ning leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal- ning menetlusõigust

ja sellest tulenevalt jõudnud ebaõigele otsusele K.F osas.

Lisaks ei nõustu prokuratuur kohtu poolt I. Dyagelevile mõistetud põhikaristuste määradega ning

mõistetud liitkaristusega ja D. Dalberg-Dyagelevale lisakaristuse kohaldamata jätmisega, leides, et

kohus on ka antud juhul materiaalõigust valesti kohaldanud ning kohtu argumentatsioon karistuste

8(93)

mõistmise osas on kohati vasturääkiv ja seetõttu ei ole kohtulahend jälgitav ja arusaadav. Viimasena

ei nõustu prokuratuur maakohtu otsustusega mõista süüdistatavale välja viivis alusetult hoitud

sularaha osas ning leiab, et ka siinkohal on kohus rikkunud oluliselt menetlusõigust.

Lisaks palub prokuratuur ringkonnakohtu seisukohti antud menetluses tekkinud menetluslikule

olukorrale jälitustoimingute stenografeerimise osas, et tagada ühtlane kohtupraktika.

Muus osas prokuratuur maakohtu süüdimõistvat kohtuotsust ei vaidlusta.

3.1. K.F süüdistust puudutavas osas maakohtu hinnangul ei ole vaidlust selles, et HLÜ ERIAL

laenukommitee (koosseisus K.F, KK ja AK) otsuseid nendel dokumentidel märgitud kuupäevadel ei

allkirjastatud. Kohtu hinnangul ei tekitanud need dokumendid (laenukommitee otsused) ei

äriühingule endale ega ka kolmandatele isikutele vahetult õigusi ega kohustusi. Nende dokumentide

ja ka nende allkirjastamise eesmärk oli lihtsalt kinnitada teatud nõuete järgimist vastavalt HLÜ

seadusest ja põhikirjast. Süüdistuse kohaselt oli nimetatud dokumentide allkirjastamisega võimalik

saada positiivne hinnang hoiu-laenuühistu majandusaasta aruandele. Samas süüdistuses ei ole

esitatud ühtegi väidet, et milliste esitatud või esitatavate andmete esitamisel oleks audiitori positiivne

hinnang kindlasti õnnestunud või ebaõnnestunud. Kohus leidis, et süüdistuses märgitud asjaolu, et

võltsitud dokumentide alusel oli võimalik saada audiitori positiivne hinnang on nii üldine, et ei näita

tegelikkuses seda, millist õigust oli sellega üldse võimalik omandada. Kuna süüdistuses nimetatud

positiivset hinnangut koosseisu mõttes omandatava õigusena pole täpsemalt sisustatud, siis ei ole

võimalik ka kohtul süüdistuse piiridest väljumata hakata seda ise sisustama. Kokkuvõttes leiab

kohus, et KarS § 344 lg 1 koosseis on selles osas täitmata ning K.F tuleb selles süüdistuses õigeks

mõista.

Apellandi arvates maakohus on jätnud analüüsimata ja arvestamata audiitori ütlused osas, mis

paigutab positiivse hinnangu õiguslikku konteksti ja millest tulenevalt on otseselt nähtav, millist kasu

sai HLÜ ERIAL nimetatud laenukomitee otsuste esitamisel audiitorile.

Esmalt vajab selgitamist see, et HLÜS § 41 lg 1 kohaselt on audiitor HLÜ-des kohustuslik. Sama

paragrahvi lõike 4 kohaselt on audiitoril kohustus kontrollida HLÜ usaldusväärsust (§ 27) ja seda,

kas nõuded laenude andmiseks on täidetud (§ 27). Muuhulgas sätestab HLÜS § 28, et laenu andmisel

peab olema tehtud analüüs selle kohta, kas laenusaaja on maksevõimeline, Olukorras, kus

väljastatakse laene suuremas summas, kui on üldkoosolekul kokku lepitud siis peab igakordselt

sellekohase otsuse langetama ka laenukomitee ja kui laene antakse seotud isikutele, siis saab laenu

anda ainult üldkoosoleku otsusega.

Seega on audiitorile pandud seadusega kohustus laenude andmise eelduseid kontrollida ja anda

sellekohane hinnang. Kui vaadata, milliseid hinnanguid audiitorid annavad, siis on need alljärgnevad-

„puhas“ otsus, ehk positiivne hinnang, „märkusega“ otsus, arvamuse avaldamata jätmine, vastupidine

otsus ehk negatiivne hinnang.1 Tegemist ei ole asjaoluga, mida peaks prokuratuur kuidagi

eraldiseisvalt tõendama, vaid iga majandusaasta aruannetega kokkupuutuv inimene nimetatud

teadmist omab, selle saab tunnistada üldtuntuks KrMS § 60 lg 1 ja 3 alusel.

Kohtus uuritud tõenditega on seega kinnitust leidnud süüdistusversioon, et tagantjärgi vormistatud

laenukomitee otsused tagasid HLÜ-le ERIAL avaliku majandusaasta aruande juurde ilma märkusteta

positiivse audiitorhinnangu. Juhul, kui nimetatud laenukomitee otsuseid ei oleks esitatud, on audiitor

kohtus kinnitanud, et tema hinnang oleks olnud märkustega, ehk see oleks mõjunud negatiivselt.

Kohtu viited positiivsele hinnangule, kui liiga laiale mõistele on arusaamatud. Audiitorhinnangute

astmestikku arvestades on eelpool nimetatud termin positiivne otsus ja selle kasutamine süüdistuse

tekstis arusaadav ning põhjendatud, tegemist ei ole laialivalguva etteheitega nagu on leidnud kohus.

Õigus kajastada majandusaasta aruande juures positiivset audiitori arvamust oligi tingitud sellest, et

audiitor sai lisaks juba esitatud dokumentidele ka küsitud laenukomitee otsused.

Nagu kohus on ka ise otsuses toonitanud, puudub vaidlus, et laenukomitee otsused vormistati

tagantjärgi, tegemist on intellektuaalse võltsimisega ja nimetatud võltsitud dokumentide esitamisega

1 https://www.audiitorkogu.ee/est/mida-audiitor-utles

9(93)

IEle loodi õigus saada positiivne, st märkusteta audiitorhinnang, mis lisati avalikult kättesaadavale

HLÜ ERIAL majandusaasta aruandele.

3.2.

Prokuratuur vaidlustab I. Dyagelev’ile mõistetud karistuse.

Apellatsioonis ei vaidlusta prokuratuur kohtu poolt tuvastatud asjaolu, et I. Dyagelev ei pannud

kuritegusid osaliselt toime eelneva kuriteo eest mõistetud katseajal, küll ei nõustu prokuratuur

kohtuga mõistetud üksikkaristuste ja karistuse liitmise osas.

Kohus on hinnanud I. Dyagelevi süü kõigis talle etteheidetavates kuritegudes kas keskmiseks või

isegi sanktsiooni keskmisest suuremaks. Kohtuga ei saa nõustuda selles, et kõik I. Dyagelevi teod on

seotud HLÜ-ga ERIAL, st samas sfääris ja toime pandud samal ajal, siis ei tuleks üksikkaristustest

raskeimat märkimisväärselt suurendada.

Esiteks on I. Dyagelevi puhul talle ette heidetud esimese astme kuriteona altkäemaksu andmist ja

lubamist ning teise astme kuritegudena varavastaseid kuritegusid omastamist ja

investeerimiskelmust. Seega ei ole tegemist mitte kuidagi samasse sfääri kuuluvate kuritegudega,

altkäemaksu puhul kaitseb riik hoopis teistsugust hüve kui varavastaste kuritegude puhul. Teiseks

vajab märkimist, et juba ainuüksi see, et isik on oma tahtmise saavutamiseks nõus petma avalikkuselt

välja vahendeid, seejärel neid liigutama läbi keeruliste skeemide enda kontrolli all olevatesse

äriühingutesse ning lisaks on ta asunud oma positsiooni parendama ka politseiametnikule

altkäemaksu andes, näitab üheselt, et oma eesmärkide saavutamiseks ei kohku ta tagasi mistahes

kuriteo toimepanemisest ja tegemist on isikuga, kes ei austa õiguskorda. See omakorda iseloomustab

isiku retsidiivsust ja ohtlikkust ning seetõttu ei ole põhjendatud isikule karistuse mõistmisel

üksikkaristuste sellel määral katmine, mida maakohus oma otsuses on teinud.

Sisuliselt on suure kannatanute ringiga varavastaste tegude eest lõpptulemusena kohtu poolt määratud

karistus taandatav 8 kuule vangistusele, mis ilmselgelt ei vasta isiku süü suurusele. Ja tulenevalt

eeltoodust on prokuratuur seisukohal, et kohus on I. Dyagelevile karistusi mõistes rikkunud oluliselt

materiaalõigust.

Siinkohal ei ole asjakohased ka kohtu viited konfiskeerimisele, kuna kriminaalmenetluses on

tuvastatud, et suur osa HLÜ-st ERIAL välja viidud rahast liikus I. Dyageleviga seotud äriühingutele,

kust see ka dividendidena välja võeti. Asjaolu, et I. Dyagelev ei suutnud oma sissetulekute legaalsust

kohtumenetluses tõendada näitab üheselt, et suure tõenäosusega puuduvad sellekohased usutavad

tõendid ja tegelikkuses ongi tegemist HLÜ hoiustajate varadega, mida plaaniti kasutada oma

hüvanguks.

Prokuratuur leiab, et I. Dyagelevile mõistetud karistuste liitmisel ja lõpliku karistuse moodustamisel

tuleb talle mõistetavat karistust oluliselt suurendada ja siinkohal jääb oma süüdistuskõnes toodud

karistusettepanekute juurde (vt kõne lk alates 85 jj, p 10.1).

3.3.

Prokuratuur vaidlustab D. Dalberg-Dyageleva suhtes lisakaristuse kohaldamata jätmist.

Lisakaristuse kohaldamata jätmist põhjendas kohus järgnevalt – kuigi D. Dalberg-Dyageleva panus

kuriteo toimepanemisel oli suur, tuleb arvestada, et juhtiv roll oli siiski tema abikaasal I. Dyagelevil.

Kohus on oma otsust lisakaristust mitte kohaldada põhjendanud ainult sellega, et D. Dalberg-

Dyageleva on eelnevalt kriminaalkorras karistamata, kuid jätnud arvestamata olukorra, mis kehtis

kuriteo toimepanemise ajal. Tänu sellele, et D. Dalberg-Dyageleva nõustus olema nii HLÜ ERIAL,

kui ka viimase tütaräriühingute juhatuse liige ja täitma oma abikaasa I. Dyagelevi korraldusi, viidi

ellu investeerimiskelmuse ja omastamise koosseisud. Lisaks on D. Dalberg-Dyageleva menetluse

kestel näidanud, et ta ei ole oma rikkumisi mõistnud, vaid hoopis vastupidi, ta on asunud aktiivselt

tegutsema, et vältida kriminaalmenetluses varade konfiskeerimist.

Viimasele viitab otseselt D OÜ registrist kustutamine ja F OÜ loomine, mille osas on maakohus

õigesti otsuses viidanud, et tegemist ei olnud majanduslikust huvist kantud käigu, vaid varade

konfiskeerimise vältimise eesmärgil tekitatud olukorraga.

Olukorras, kus I. Dyagelev on juhtinud HLÜ ERIALi ja nimetatu tütaräriühinguid läbi oma abikaasa

10(93)

ei ole kuidagi välistatud sarnase skeemi kasutamine tulevikus. Lisaks on F OÜ saanud tänaseks

endale õiguse saada tulu ERIAL-i osanikuna, läbi osaluse omandamise, mis varasemalt kuulus D

OÜ-le. Antud olukorras näiliselt olemasoleva õiguse toestamine kahjustaks HLÜ ERIAL hoiustajaid

veelgi, kuna kohus on tuvastanud, et osalus, mida D OÜ omana näidati oli kunstlikult raharingide

abil tekitatud.

Samuti on üldpreventiivsetest kaalutlustest tulenevalt oluline välja tuua, et seadusandja on hakanud

järjest rohkem tähelepanu pöörama isikutele, kelle pidev käitumismuster viitab kuritarvitustele

äriühingutega, millega diskrediteeritakse ettevõtluskeskkonna usaldusväärsust.

Ainuüksi kohtu poolt mõistetud kehtiv karistus ei hoia ära õiguskorra kaitsmise huvi, mida on

toonitanud Riigikohus eespool viidatud lahendis, vaid sisuliselt jätab D. Dalberg-Dyagelevale vabad

käed jätkata hoiustajate huvide kahjustamisega ning viia ellu järgnevaid skeeme tulu teenimise

eesmärgil. Seetõttu leiab prokuratuur, et lisakaristuse kohaldamine ka D. Dalberg-Dyagelevale on

põhjendatud ja seda tuleb antud olukorras ka kohaldada.

3.4.

Prokuratuur vaidlustab maakohtu otsust D. Dalberg-Dyageleva varalise kahju nõude

väljamõistmise osas.

Maakohus on kohtuotsuses selgitanud, et 10.11.2020 toimunud läbiotsimise käigus võeti D. Dalberg-

Dyagelevalt ära muuhulgas sularaha 7 850 eurot. Nimetatud raha kanti 29.03.2021

Rahandusministeeriumi tagatiskontole, kuid vara ei olnud kohtu poolt arestitud. Kohus nõustus

kaitsjaga, et D. Dalberg-Dyageleval on tekkinud kahju sularaha hoiustamisega perioodil, mil

menetlejal puudus vara enda valduses hoidmiseks alus s.o. 29.03.2021 kuni kohtuotsuse

kuulutamiseni 15.01.2024. Sellest tulenevalt mõistis kohus D. Dalberg-Dyageleva kasuks välja

viivised põhinõudelt summas 2 030,14 eurot ja alates 16.01.2024 kuni kohustuse kohase täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

10.11.2020 toimunud läbiotsimisel I. Dyagelevi ja D. Dalberg-Dyageleva elukohas aadressil Tallinn,

Pirita tee 20a-1/93 leiti ja võeti ära sularaha kogusummas 132 850 eurot. Sularaha oli paigutatud

garderoobi kappi nelja erinevasse asukohta (vt siinkohal süüdistuskõne lk 79, p 9.1) ning väiksem

summa sularaha (950 eurot) leiti ja võeti ära D. Dalberg-Dyageleva käekotis olnud rahakotist.

Kohtueelse menetluse faasis keeldusid mõlemad abikaasad ütlusi andmast. Seda ka vara puudutavas

osas. 19.11.2020 toimunud ülekuulamisel teavitas D. Dalberg-Dyageleva uurijat, et soovib äravõetud

sularaha tagastamist. Samal ajal ei konkretiseerinud kahtlustatav, millist summat ta täpselt silmas

peab või kust see vara pärineb. Sellest taotlusest keelduti prokuratuuri 17.12.2020 määrusega, mille

D. Dalberg-Dyageleva kaitsja kohtumenetluses ka kohtule üle andis.

Alles kohtumenetluse viimases etapis kaitsjate tõendite voorus sisenes menetlusse kolmas isik U.F

(D. Dalberg-Dyageleva ema) ning väitis läbi oma esindaja, et äravõetud sularaha kuulub 125 000

euro ulatuses talle. Järgnevalt võttis D. Dalberg-Dyageleva omaks 7 850 euro kuuluvuse. Maakohus

ei lugenud õigustatult tõendatuks kolmanda isiku väiteid, kuid tunnistas 7 850 euro kuuluvust

süüdistatavale. Samal ajal tuleb meenutada, et kuigi kõigil süüdistatavatel oli võimalus juba eelnevalt

selliste väidetega välja tulla, siis seda kohtueelses menetluses ei tehtud.

Seetõttu leiab prokuratuur, et toodud asjaolude taustal on maakohus oluliselt rikkunud

menetlusõigust, kui on heitnud ette prokuratuurile kogu äravõetud sularaha arestimata jätmist ning

mõistes süüdistatava kasuks välja viivise otsuses toodud ulatuses. Olukorras, kus isikud ütluste

andmisest keelduvad, tuvastatud on sularaha liikumine nii nende endi kui nende äriühingute

kontodelt ei oleks mõeldav, et prokuratuur hakkab juhuvalikuga tegema arestimistaotluseid

eeluurimiskohtunikule ning väitma, et sularaha omanikuks on just see taotluses nimetatud juriidiline

või füüsiline isik. Eluliselt usutav on, et isik, kellele kuulub õiguspäraselt selline hulk sularaha on ise

huvitatud selle tagastamisest ja seega on ka menetluses aktiivne.

Prokuratuuri hinnangul saab pidada põhjendatuks viivise väljamõistmist summalt, mis leiti D.

Dalberg-Dyageleva rahakotist s.o. 950 eurot. Ülejäänud summalt viivise väljamõistmise osas kuulub

maakohtu otsus tühistamisele olulise kriminaalmenetlusõiguse muu rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 2

11(93)

alusel.

3.5.

Prokuratuur palub ringkonnakohtu seisukohta seoses maakohtus tekkinud vaidlusega

jälitustoimingute stenografeerimise osas.

Maakohus on kohustanud Keskkriminaalpolitseid kaitsjate taotlusel väljastama neile nende

kaitseversiooni tõendamiseks vajalike ja jälitustoimingutega kogutud kõnede stenogrammid, viidates,

et kuna KrMS § 12610 lg 1 paneb jälitustoimingu protokollimise kohustuse jälitusasutuse ametnikule,

siis ei saa kaitsjad ise neile vajalikke stenogramme koostada. Seejärel on kohus kohtumenetluse

käigus võtnud vastu ka kaitsjate enda poolt tehtud stenogramme. Kohtuotsusest aga ei selgu, kas

kohus on lugenud kaitsjate esitatud ja nende poolt koostatud stenogrammi lubatavateks tõenditeks või

mitte. Kohtuotsuse kui terviku mõttes saab asuda seisukohale, et kohus on tuginenud kogu

jälitusteabele ja seega lõppkokkuvõttes ikkagi aktsepteerinud ka kaitsjate endi stenogramme.

Prokuratuur väljastas algselt kaitsjate palvel nende poolt märgistatud kõned täies mahus

jälitusprotokolli lisaks oleva CD plaadiga. Protokolli kanti kõnede toimumise aeg, kuid kõnesid ei

stenografeeritud, kuna prokuratuuril puudus teadmine, millises mahus soovivad kaitsjad kõnesid

tõendina kasutada. Kuna valdavas osas olid kõned venekeelsed, siis ei olnud protokolli juurde lisatud

ka tõlkeid.

Prokuratuuri hinnangul on kohus tõlgendanud valesti kriminaalmenetluse seadustikku ning seeläbi

jõudnud ekslikule järeldusele prokuratuurile korralduse andmisel.

Kohus on prokuratuuri kohustanud kohtumenetluses koostama õigustavaid tõendeid, mis on otseses

vastuolus võistlevuse põhimõttega. Kohtueelse menetluse uurimispõhimõtet ei saa üle tuua

kohtumenetlusse. Prokuratuur ei saa ega pea looma kaitsjatele tõendeid, mille esitamise kohustus ei

lasu prokuratuuril.

Siinkohal tuleb rõhutada, et prokuratuur ei ole loonud menetluses olukorda, kus kaitsja ei saaks ise

endale vajaminevat sobilikuks tõendiks vormistada ja ka tõendi kohtus esitamine ei ole olnud kuidagi

takistatud. Viimast iseloomustab juba asjaolu, et osaliselt said kaitsjad ise stenogramme koostada ja

kohus need ka vastu võttis.

Seega kokkuvõtvalt leiab prokuratuur, et kohtu korraldus koostada kaitsjatele vajalikus mahus

stenogramme oli ebaseaduslik ja kohus on rikkunud menetlusseadust ka olukorras, kus ta ühelt poolt

on pidanud lubatavaks kaitsjate poolt koostatud stenogrammide vastuvõtmist, teisalt rõhutanud, et

nad ei tohi ega ka saa neid kriminaalmenetlusseadustikust tulenevalt ise koostada. Lõpuks on kohus

jätnud otsuses üldse analüüsimata, milliste kõnede stenogramme ta kasutab ja lubatavaks peab ja

milliseid mitte.

Kuigi kohtu nimetatud rikkumine ei ole oluline menetlusnormide rikkumine, siis on tegemist

praktikast irduva otsustusega ja seetõttu palub prokuratuur ringkonnakohtu seisukohta, et edasistes

menetlustes oleks mõlemal menetluspoolel kindel teadmine, kuidas ja kes võib ja peab tõendi

jälitusega kogutud teabest looma.

3.6.

Prokuratuur palub:

3.6.1. Tühistada Harju Maakohtu 15.01.2024 otsus 1-21-3503 K.F õigeksmõistmise osas.

3.6.2. Mõista K.F süüdi KarS § 344 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 7 kuud vangistust. KarS §

65 lg 1 ja 3 alusel moodustada mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristus

Harju Maakohtu 13.08.2019 otsusega mõistetud ja ärakandmata karistusega (2 aastat ja 9 kuud) ja

lõplikuks karistuseks mõista 3 aastat vangistust. Liitkaristusest on K.F Harju Maakohtu 13.08.2019

otsusega mõistetud 2 aastat ja 9 kuud vangistuse osas lõplikult karistuse kandmisest vabastatud ning

see karistus lõppes katseaja lõppemisega 12.08.2022 (selline liitmine on võetud Tallinna

Ringkonnakohtu 07.03.2023 lahendist nr 1-19-6226). Liitkaristuse ülejäänud osa 3 kuud vangistust

jätta K.F suhtes KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata kui K.F ei pane 1 aasta ja 6

kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

3.6.3

Tühistada Ilya Dyagelevile Harju Maakohtu poolt mõistetud üksikkaristused ja karistuste

12(93)

liitmise tulemusel saadud ärakandmisele kuuluv karistus.

3.6.4. Teha uus otsus, mille alusel mõista Ilya Dyagelevile KarS § 298 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritud

kuriteo eest 7 aastane vangistus. KarS § 211 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest 4 aastane

vangistus. KarS § 201 lg 2 p 2 ja 4 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest 4 aastane vangistus. KarS § 64

lg 1 alusel moodustada liitkaristus suurendades mõistetud üksikkaristustest raskeimat ning

liitkaristuseks mõista Ilya Dyagelevile 10 aastat vangistust. I.Dyagelev oli kinnipeetud ajavahemikul

10.11. kuni 11.11.2020 s.o. 2 päeva. Seejärel ta vahistati alates 03.12.2020 kuni 21.01.2022, Seega

viibis süüdistatav KarS § 68 lg 1 mõttes eelvangistuses 1 aasta 1 kuu ja 21 päeva (kinnipidamine 2

päeva + vahi all oldud aeg 1 aasta 1 kuu ja 19 päeva). Lõplikult ära kantavaks karistuseks palub

prokuratuur Ilya Dyagelevile määrata 8 aastat 10 kuud ja 11 päeva vangistust.

3.6.5. Tühistada Harju Maakohtu otsus Daniela Dalberg-Dyagelevale lisakaristuse kohaldamata

jätmise osas.

3.6.6. Kohaldada Daniela Dalberg-Dyageleva osas lisakaristusena KarS § 491 lg 1 alusel

ettevõtluskeeldu tähtajaga 2 aastat.

3.6.7. Tühistada Harju Maakohtu otsus, millega rahuldati Daniela Dalberg-Dyageleva taotlus

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks ja mõisteti Eesti Vabariigilt tema kasuks välja VÕS §

113 lg 1 järgi viivis põhinõudelt (7850 eurot) alates 29.03.2021 kuni kohtuotsuse kuulutamiseni

15.01.2024 summas 2030,14 eurot ja alates 16.01.2024 kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113

lg 1 sätestatud määras.

3.6.8. Rahuldada D. Dalberg-Dyageleva taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks

osaliselt ja mõista Eesti Vabariigilt tema kasuks välja VÕS § 113 lg 1 järgi viivis põhinõudelt (950

eurot) alates 29.03.2021 kuni kohustuse kohase täitmiseni.

4. Süüdistatav Ilya Dyagelelevi kaitsja leiab oma apellatsioonis, et maakohus analüüsis

tõendeid meelevaldselt ja valikuliselt, rikkudes sellega KrMS § 61 lg 2 nõudeid, millest johtuvalt on

vaidlustatud kohtuotsus vastuoluline ning suuremas osas järelduste kujunemine mittejälgitav.

Muuhulgas ka kaitsja tõendite kogumis hindamata jätmine tõi kaasa ebaõige järelduse.

4.1. Altkäemaksu episood

Seonduvalt süüdistuse etteheitega I. Dyagelevi poolt DPle laenu andmise osas maakohus on

asunud seisukohale (otsuse punkt 13), et on tuvastatud, et I. Dyagelev andis DPle vara kokku

vähemalt summas 61 030,97 eurot. Samuti asus maakohus seisukohale (otsuse punkt 14.3), et „küll

aga ei ole võimalik jälitustoimingute protokollides kajastatud vestluste pinnalt kindlalt järeldada, et

ehitusmaterjalidele soodustuste lubamine oli eraldi osategu. /…/ “. Maakohtu põhjendus on selles

osas vastuoluline.

Esiteks on väär maakohtu väide, et „süüdistuse kohaselt koosnes I. Dyagelevi poolt DPle antud 61

030,97 eurot, mida süüdistus peab koosseisu mõtte varaks järgmistest osadest: - Dyagelevi poolt HN

arvelduskontole üle kantud rahasummadest, millest HN võttis 19 000 eurot sularahas välja ja andis

üle DPle; - I. Dyagelevi poolt HN arvelduskontole üle kantud rahasumma, millest HN tasus DP eest

AS A arveid summas 5702,89 eurot“ - Dyagelevi poolt DPle vahetult üle antud 15 000 eurot

sularaha.

Süüdistuses on selgelt kajastatud, et DP küsis 08.04.2020, 14.05.2020 ning 18.07.2020 ja I. Dyagelev

lubas anda DPle mitteametlikku laenu 35 000 eurot, lisaks 30 000 eurot ja 15 000 eurot, so kokku 80

000 eurot, mille kättesaamiseks DP ja I. Dyagelev mõtlesid koos välja skeemi, mille käigus

rahvusvaheliste e-makseteenuste „Payoneer“ ja „WorldLink“ vahendusel kandis I. Dyagelev raha

osade kaupa kolmanda isiku, so Harri Nukke pangakontole, kes I. Dyagelevi ja DP suunistel võttis

selle sularahas osade kaupa välja vähemalt 19 000 euro ulatuses, andis DPle üle ning tasus DP jaoks

AS A´le arveid mitte vähem kui 5702.89 euro ulatuses. Samuti andis I. Dyagelev DPle vahetult üle

sularaha kokku vähemalt 15 000 euro ulatuses. Järelikult süüdistuse kohaselt eespool viidatud

summad (so Harri Nukke pangakontole üle kantud, hiljem sularahas välja võetud 19 000 eurot ja

13(93)

maksed AS-le A arvete eest mitte vähem kui 5702,89 euro ulatuses) on DP poolt varasemalt küsitud

ja hiljem saadud laen. Sellises olukorras tuleb just süüdistuse kohaselt ka sularaha kokku vähemalt 15

000 euro ulatuses pidada laenuks. Seda just põhjusel, et märgitud summad on just süüdistuses

kajastatud ühes lõigus, mis käsitleb just laenutehinguga seotud asjaolusid. Seega moodustavad kokku

süüdistuses laenuna (mitte varana) käsitletud summad (39 707,89 eurot = 19 000 + 5702,89 + 15

000), ehk üle poole kogu süüdistuse mahust (so 61 030,97 eurot).

Varalise soodustusena ametiisiku jaoks ei saa käsitleda lihtsalt laenu võtmist (so laenulepingu

sõlmimist), kuna laenu võtmisega kaasneb koheselt ka varaline kohustus saadud laenu tähtaegselt

tagastada (VÕS § 396 lg 1 2 ). Soodustusest saab küll rääkida, kui laenulepingust tulenevad ametniku

jaoks soodsamad tingimused (nt laenuintressi puudumine, laenuvõimekuse hindamata jätmine,

tagatiseta laen, või kui suur laen antakse isikule, kes ei oleks sarnases summas laenu saanud).

Sõltumata sellest, et laenulepingu sõlmimisel suureneb laenuvõtja varaliste õiguste kui ka kohustuste

maht, siis ei muutu olukord ametniku jaoks pelgalt laenu võtmisega soodsamaks. Seega ei saa üksnes

laenulepingu sõlmimist käsitleda varalise soodustusena (ehk korruptiivse tuluna) KVS § 4 lg 1

mõistes. Süüdistuses ei piisa üksnes kajastada laenu andmist, vaid süüdistuses oleks pidanud olema

kajastatud faktilised asjaolud, mille põhjal kohtul oleks võimalik jaatada, miks antud juhul oli

tegemist soodustusega. Selles osas on süüdistus puudulik. Süüdistusakt ei kajasta ühtegi faktilist

asjaolu, mis võib näidata, et laenulepingu sõlmimine oli ametniku jaoks soodustus, ehk temale

tekitati soodsam või kasumlikum positsioon.

Sellises olukorras ei saa lihtsalt laenu andmist käsitleda soodustusena KarS §-i 294 ja 298 mõistes.

Projektitööde ja ehitusloa taotlemise tasu 7200 € maksmise osas leiab kaitsja, et maakohus on

alusetult asunud seisukohale, et üheks altkäemaksu osaks oli muuhulgas DPle tema ehitatava maja

KKK ehituse projekttööde ja ehitusloa taotlemise tasud summas 7200 eurot. Maakohus hindas

tõendeid selektiivselt ja jättis tähelepanuta menetluse käigus osad esitatud tõendid. Nimelt Ilya

Dyagelevi töökoha ja sõiduki läbiotsimisel leitud sularahaarvest nr 020920-1 DP nimele nähtub, et

arve on „makstud sularahas“ ja arve on allkirjastatud. Kaitsja on seisukohal viidatud arve koosmõjus

asjaoluga, et arve on väljastatud ja allkirjastatud KK poolt ei jäta ruumi väitmaks, et DP sai teenuseid

tasuta. Maakohtu seisukoht, et DP ja Erial Kinnisavara OÜ vahel ei olnud sõlmitud lepingut, on väär.

Vastav leping ei pidanud olema tingimata kirjalikus vormis, vaid võib olla ka suulises vormis.

Kriminaalasjas ei ole tõendamist leidnud, et DP sai projekteerimisteenust tasuta. Seega ei saa

vastavat summat käsitleda altkäemaksuna. Lisaks sellele ei saa arvestada asjaoluga, et DP maksis

kokku 6000 eurot ja selle summa võrra tuleb igal juhul I.Dyagelevi süüdistust vähendada.

Süüdistuse etteheite päikesepaneelide eest tasumise summas 13 847,28 € osas märgib kaitsja, et

maakohus ei arvestanud süüdistatava ütlustega ja kaitsja poolt esitatud dokumentaalsete tõenditega,

milliste kohaselt kaitsja veendumusel tekkis DPl kohustus päikesepaneelide eest maksta, mida DP

aga ei teinud. Vastavasisulised arved olid DPle esitatud. Arveid esitas DPle KK peale prokuratuurist

ERIAList äravõetud dokumentide tagastamist ca sügise alguses 2021. Maakohus jättis need tõendid

kõrvale ainuüksi põhjendusel, et „hilisemate arvete esitamine on tingitud vajadusest luua usutav

kaitseversioon“. Kaitsja leiab, et sel põhjusel ei saa jätta välja dokumentaalsed tõendid ja isikute

ütlused. KrMS ei kohusta süüdistatavat ja tema kaitsjat esitada tõendeid kohtueelses menetluses.

Tõendeid võib esitada ka esmakordselt maakohtule. Teiseks selleks, et jätta kõrvale kaks tõendit (so

isiku ütlused ja dokumentaalne tõend – arve nr 1009211 (10.09.2021) tuleb esitada veenev

põhjendus, miks tõend ja sellises olukorras ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohus ei ole aga kahtluse

all seadnud tõendi (sh arve) usaldusväärsust. Seda ei ole ka prokuratuur vaidlustanud. Kolmandaks ei

pööranud maakohus ka tähelepanu, et erinevate isikute ütlused DPle arve väljastamise kohta ja

dokumentaalne tõend (arve) on loogilised, täielikud ja omavahel kooskõlas. Asjaolu, et arvet ei

jõutud väljastada 2020 aastal, on samuti kooskõlas elulise usutavusega, kui võtta arvesse asjas

toimunud läbiotsimisi, kinnipidamisi ja ajakirjanduses kajastatu.

14(93)

Maakohtu põhjendus ei ole loogiline ka sel põhjusel, et isegi kui lähtuda, et DP jättis teenuste ja

päikesepaneelide eest maksmata, siis ei saa seda koheselt lugeda altkäemaksuks DPle.

Altkäemaksuks muutuvad vastavad summad üksnes siis, kui asjas oleks tõendatud, et DP ei

pidanudki selle eest maksma.

Süüdistuse kohaselt I. Dyagelevi poolt DPle vahetult (väidetavalt) üle antud 15 000 eurot

sularaha. Kaitsja leiab, et see väide on täies ulatuses paljasõnaliseks jäänud. Puuduvad igasugused

tõendid, et vastavad summad oli kunagi Dyagelevi poolt DPle vahetult (väidetavalt) üle antud. Isegi

kui ühel isikul on olemas sularaha taskus, siis ei ole see ilma tõenditega seostatav, et sularaha on

saadud kätte just süüdistatavalt.

Kaitsja toob välja asjaolu, et maakohus alusetult tõlgendas DP valduses jälitustegevuse käigus

tuvastatud sularaha justnimelt süüdistatava vastu, eirates seejuures KrMS §-s 7 lg 3 sätestatud.

Nimelt ei ole kohtumenetluses tuvastamist leidnud, et a) jälitustegevuse käigus tuvastatud sularaha

(so DP valduses sularaha kokku summas 15 000 eurot) ei saanud olla muu raha, mida DP sai teistelt

isikutelt või b) see oli sama (või vähemalt osa samast) rahast, mida HN võttis varasemalt enda

kontolt

ja

andis

DPle.

Märgitud summa (so 15 000) koosneb seifist 21.05.2020 tuvastatud 10 000 eurot ja 08.07.2020 DP

jope taskust avastatud 5000 eurot. Kaitsja seisukohalt eiras maakohus märgitud summade

käsitlemisel oluliselt kriminaalmenetlusnorme (esiteks 21.05.2020 teostanud varjatud sisenemine

toimus jälitusloa piire ületamisega; teiseks ei saanud maakohus tugineda DP kohtueelses menetluses

antud ütlustele).

DP seifis avastatud raha (so summas 10 000 eurot) osas märgib kaitsja järgmist.

Maakohtu otsuses (so punktis 10) on viidatud, et seifist 21.05.2020 tuvastatud 10 000 eurot ja

08.07.2020 DP jope taskust avastatud 5000 eurot, mis on fikseeritud 21.09.2020 koostatud

jälitustoimingu protokolliga (kd 4 tl 128-129). Maakohus asus seisukohale, et jälitustegevus on

seaduslik. Samas ei ole maakohus pööranud tähelepanu, milliste menetlustoimingutega see asjaolu

sai tuvastatud. DP seifist avastatud sularaha (so varjatult sisenemine ja varjatud läbivaatlus) toimus

21.05.2020. Kaitsja on maakohtu menetluse käigus korduvalt toonud välja asjaolud, mis mõjutavad

tõendite lubatavust. Maakohus ei ole enda otsuses sellele viidanud ja käsitlenud. 21.09.2020

koostatud jälitustoimingu protokoll kajastab tegelikult kahte aset leidnud ja täiesti eraldiseisvat

varjatult sisenemist (so 21.05.2020 – DP kabinet ja seif; ja 08.07.2020 DP kabinet ja isiklik jope(kui

see jope on üldse tema oma)). Kaitsja on toonud välja (sh vaidluste käigus – teeside slaidid nr 47 ja

48), et 21.05.2020 DP kabinetti ja seifi sisenemine toimus ilma vastava kohtumääruseta. Nimelt ei

ole kohus andnud luba 21.05.2020 siseneda DP kabinetti selleks, et teostada kabinetist varjatult

asjade läbi vaatust (või otsingut). Maakohus väljastas luba varjatult siseneda DP kabinetti üksnes

eesmärgiga paigaldada peatkuulamiseks vajakud seadmed ja vestluskaaslaste varjatud jälgimiseks,

mitte aga selleks, et teostada vastavates ruumides otsinguid ja asjade vaatlust (lähemalt vt

01.04.2020 kohtumäärus nr KM9246/2020 resolutsioonide punktid 4 ja 7). Järelikult toimus

21.05.2020 varjatud sisenemine DP kabineti õigusvastaselt ja need tõendeid (asjaolud) ei saanud

kohtumenetluses kasutada vastavalt KrMS §-le 126-1 lg 4. Muid tõendeid, mille põhjal oleks

tuvastatav, kas ja kui palju oli seifis sularaha 21.05.2020, ei ole menetluses olemas. Järelikult

asjaolu, et DP seifis oli avastatud 10 000 eurot ei ole menetluses tuvastatud.

Sellises olukorras ei saa tugineda 21.09.2020 jälitustoimingu protokollile tervikuna ja sularaha

kokku summas 15 000 eurot, mille üleandmist tuvastas maakohus justnimelt 21.09.2020

jälitustoimingu protokolli põhjal jääb menetluses tuvastamata.

Kaitsja leiab, et DP kohtueelses menetluses antud ütlustele ei saanud kohus tugineda.

DP ei olnud võimalik kaitsjal ja süüdistataval küsitleda, mistõttu tema ütlustele ei saanud kohus

tugineda. Riigikohus on selgitanud, et kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid)

15(93)

tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise üks kesksemaid garantiisid EIÕK art 6 lg 3 punkti d

tähenduses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. veebruari 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-109-16, p 11).

Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 15 lg-st 3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega

valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. DP

ütlused sularaha päritolu kohta ongi just saadud eeluurimisel ja kohtumenetluses ei olnud võimalik

isikut küsitleda. Samas rajaneb kohtuotsus DPle sularaha kohta just ainult DP ütlustele.

Lisaks sellele tuleb pöörata tähelepanu asjaolule, et DP ülekuulamine 10.11.2020 võib olla vastuolus

EIÕK artikliga 3. (vt nt Kovalchuk vs. Ukraina). DP oli kahtlustatavana kinni peetud 10.11.2020 kell

09.17 (läbiotsimiste protokollid – DP sõiduk, KKK, töökoht). DP töökoha läbiotsimine algas

määruse 09.43 (määruse tutvustamise aeg). Edasi jätkati läbiotsimisega DP sõidukis. Pärast seda

jätkati läbiotsimist aadressil KKK tee. Vastava läbiotsimisega lõpetati kell 21.10. Samas algas DP

kahtlustatava ülekuulamine kell 22.20 ja lõppes kell 00.20. Sellest tulenevalt oli DP järjepidevalt

allutatud järjest menetlustoimingutele alates kl 09.17 kuni 00.20. Kaitsja seisukohalt

menetlustoimingute maht näitab, et DP võis olla haavatavas olekus juba enne ametlikku

ülekuulamise algust (so enne kl 22.20). Haavatavat olekut süvendab muuhulgas menetlejate

käitumised juba läbiotsimiste käigus. DP avaldas juba kinnipidamisel soovi, et läbiotsimisel kaitsjat

ta ei soovinud, kuid soovis kaitsjat enda kahtlustatavana ülekuulamise juurde (lähemalt vt nt

läbiotsimise protokoll aadressil KKK tee). Järelikult oli menetlejatele selgelt antud teada, et ütluste

andmiseks soovib isik kaitsjat.

Lisaks sellele ei olnud DP kohtueelses menetluses antud ütluste vastuvõtmiseks kohtumenetluses

seaduslikud alused (so KrMS § 291 lg 3 p 1-3) täidetud. Sellises olukorras DP valduses

jälitustegevuse käigus avastatud sularaha ei ole üldse seostatav süüdistatava Ilya Dyageliviga, ehk

menetluses esineb üksnes asjaolu, et I. Dyagelevi ütluste kohaselt ei ole tema DPle sularaha andnud

(K6 tl 41) ja kust pärines see, et jälitustegevuses fikseeritud raha on menetluses jäetud tuvastamata,

ehk tegemist on KrMS §-s 7 lg 3 nimetatud olukorraga, mida tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.

Kaitsja leiab, et seega väheneb süüdistatava süüdistuse maht vähemalt 15 000 euro võrra.

Maakohtu otsuses (so punkt 9.3) on viidatud, et 07.07.2020 vaatlusprotokollis (kd 2 tl 145-146) on

vaadeldud HN arvelduskonto XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX väljavõtet ning tuvastatud, et

perioodil 10- 17.06.2020 laekus kontole 15 000 eurot (Worldlink kontolt 7000 eurot ja Payoneer

kontolt 8000 eurot) ning perioodil 12-30.06.2020 on välja võetud sularaha kokku 14 500 eurot.

Maakohtu otsuses (so punktis 10) on viidatud, et seifist 21.05.2020 tuvastatud 10 000 eurot ja

08.07.2020 DP jope taskust avastatud 5000 eurot, mis on fikseeritud 21.09.2020 koostatud

jälitustoimingu protokolliga (kd 4 tl 128-129). Järelikult ei ole välistatud asjaolu, et vähemalt 5000

eurot (mis on fikseeritud 21.09.2020 koostatud jälitustoimingu protokolliga (kd 4 tl 128-129)) võib

olla pärit HNe poolt varasemalt võetud ja hiljem sularahas üleantud DPle. Sellises olukorras on

täiesti alusetu menetluse käigus tuvastamata jäetud asjaolud tõlgendada nii, et see raskendab

süüdistatava olukorda ja suurendab vastava summaga altkäemaksu ulatust.

DP poolt ametiseisundi kasutamise ehk ekvivalentsussuhte olemasolu osas märgib kaitsja

järgmist

Maakohus on punktis 15.5 välja toonud, et DP edasistest tegevustest nähtub, et ta on kasutanud oma

ametiseisundit I. Dyagelevi huvides. DP teostas oma ametiseisundit- ja ametialast pädevust

kasutades I. Dyagelevi soovil töö ajal, kuid tööülesannete väliselt. Samas jätab maakohus täies

ulatuses tähelepanuta (sh kaitsja poolt maakohtu menetluses korduvalt viidatud), et kõik minevikus

sooritatud päringud olid tehtud tunduvalt varasemalt, kui süüdistusaktis märgitud hüved on DPle

antud. Süüdistusaktis on küll kajastatud, et Ilya Dyagelev ja DP leppisid eeluurimisel täpsemalt

tuvastamata ajal enne 04.09.2019 Eesti Vabariigis kokku, et Ilya Dyagelev lubab ja annab DPile

tema KKK maja ehitamiseks rahalisi vahendeid jne, kuid ühtegi tõendit vastava kokkuleppe

olemasolu kohta või selle kinnituseks ei ole kohtule esitatud. Sellises olukorras on ilmne, et vastav

väide süüdistusaktis on oletus. Kohus ei saa aga oletustele rajaneda ja siduda DP poolt tehtud

16(93)

päringud pool aastat hiljem saadud laenuga või muude hüvedega ja seda ainuüksi kahel asjaolul (so

HP nimele loodud e-postikasti ja laenu andmise asjaoludele, lähemalt vt maakohtu otsuse punkt

17.2).

DP küsis laenu ja vestluse sisust nähtub selgelt, et laenu küsimine oli süüdistatava jaoks üllatus.

Sellises olukorras ei ole võimalik järeldada, et DPle laenu andmine oli tasu varasemalt tehtud

päringute eest. Kui isikute vahel oleks tõesti kokkuleppe (so eksisteeriks ekvivalentsussuhte

olemasolu tasu ja ametiisiku ülesanne täitmise vahel ja nagu seda kajastab süüdistus, so eeluurimisel

täpsemalt tuvastamata ajal enne 04.09.2019), siis ei oleks vaja midagi sel teemal arutada, vaid

altkäemaksu võtja oleks küsinud/nõudnud varasemalt temale lubatud tasu. Tõendist nähtub just

vastupidine olukord, kus DP küsib korduvalt laenu, kuid ei viita asjaolule, et laen oleks kasvõi

kaudselt seostatav DP poolt tehtud varasemate päringutega. Sellises olukorras ei võimalda miski

seostada laenu andmist just DP varasemalt tehtud päringutega. Jälitustegevuse käigus fikseeritud

vestlused just toetavad järeldust, et laen ei olnud üldse seostatav varasemate päringutega ja tegemist

on täiesti eraldiseisva tehinguga.

Kaitsja leiab, et maakohus tegi meelevaldsed järeldused ekvivalentsussuhte olemasolu kohta.

Ei saa tulenevalt faktist, et DP on teinud erinevaid päringuid politsei andmebaasides sh ka nende

isikute suhtes, kellest oli süüdistatavaga juttu, teha järeldust, et eranditult kõik päringud, mille seost

ei paistnud olevat tema ülemusele (tunnistaja Paal) seotud DP otseste tööülesannetega, olid

ebaseaduslikud ning süüdistatavalt vara või muu soodustuse (nt laenu) vastuvõtmine tähendas

automaatselt ka altkäemaksu võtmist ja andmist.

Praeguses asjas ei ole tuvastamist leidnud, et I.Dyagelev on palunud DPl vaadata andmeid

politseiandmebaasides. Menetluse käigus ei ole tuvastamist leidnud, et selline soov oli süüdistataval.

Nähtuvalt vestlustest, siis selgelt tuvastatav, et DP vaatas andmebaasidest mitte Ilja Dyagelevi jaoks

väidetavat infot, vaid enda politsei ülesannete täitmise jaoks või jälitustegevusega tegelemise ajast

jäänud harjumusest või üldisest huvist, kellega I.Dyagelev suhtles või kellest rääkis. Kaitsja ei

välista, et DP vaataski andmeid nende isikute kohta, kellest kuulis süüdistatavalt ja ainuüksi

eesmärgiga kindlaks teha kuuldud informatsiooni usaldusväärsust. Viimane tuleneb muuhulgas

vastusest, kes ei ole süüdistuses kajastatud, kuid keda ka P kontrollis. Need isikud ei figureeri üldse

süüdistuses. Nendest ei olnud ka juttu DP ja I.Dyagelevi vahel. Lähtudes eeltoodust peab süüdistatav

õigeks mõistetud.

Soodustuses ulatuse osas märgib kaitsja, et sõltumata eespool märgitud asjaoludest, ei saa kaitsja

seisukohalt ainuüksi laenatud summat kasutada suure ulatuse välja arvutamiseks. Laenulepinguga

kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja

(laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga. Seega saab laenulepinguga laenusaaja üksnes raha kasutamise

võimaluse. Sellises olukorras ei saa laenutatud kogusumma moodustada koheselt kvalifitseeritavat

tunnust (so suurt ulatust). Suure ulatuse kindlaks tegemiseks tuleb hinnata (ja eelkõige süüdistusaktis

kajastada) kasutamisõiguse väärtust (ehk näiteks võimalik laenuintress).

Kaitsja seisukohalt ei saa laenulepingut võrdsustada kinketehinguga, kuid just seda on teinud

maakohus, kus saadud laenusummat võrdsustas raha kingitusega ja ei arvestanud, et saadud laenuga

kaasneb ka kohustus raha tagastada. Seega laenu summad ei moodusta koos teiste summadega

kogumit, vähemalt nii kaua, kui ei ole süüdistusaktis eraldiseisvalt toodud välja faktilisi asjaolusid,

mille põhjal saaks kohus tõendite põhjal suurt ulatust tuvastada. Kuna süüdistusaktis ei ole midagi

kajastatud laenuraha kasutamise väärtuse kohta (so on toomata laenu võimalik intress jms), siis

suures ulatuses altkäemaks on välistatud ainuüksi juba süüdistusaktis kajastatud asjaolude tõttu.

Nimelt kui süüdistusaktis on nimetatud, et üleantud summad (so 39 707, 89 eurot) oli laen, siis on

selge, et süüdistuses kajastatud kõik muud vahendid (so kokku 21 323, 08 = 61 030,97 - 39 707, 89

eurot) ei ületa KarS §-s 12-1 p 2 sätestatud suurt ulatust (so 40 000 eurot), ehk maakohus on

kohaldanud alusetult kvalifitseeritavat lõiget (so KarS § 298 lg 2 p 3).

17(93)

4.2. Investeerimiskelmuse episood

Kaitsja leiab, et süüdistuse maht investeerimiskelmuse episoodis on oluliselt vähenenud.

Maakohus nõustus sisuliselt kaitsjate poolt varasemalt toodud seisukohaga, et investeerimiskelmuses

on oluline üksikisikust kannatanu ja need asjaolud peavad nähtuma ka süüdistusaktist. Järelikult

enamus ulatuses süüdistus investeerimiskelmuses on põhjendamatu. Ehk süüdistuse väide, et

investeerimiskelmuse maht on üle 17 100 000 euro hoiuseid, ei ole menetluses tõendamist leidnud.

Süüdistuses kajastatud asjaolu valeandmete esitamist 2018 aasta ja 2019 aasta HLÜ Erial aruannetes

just investeerimiskelmuse kontekstist ei ole investoreid eksitanud. Seda just maakohtu põhjendusel:

„Kuna kokkuvõttes on 2018 ja 2019 aruannetes valeandmete esitamine just KarS § 211 süüdistuse

kontekstis jäänud tõendamata (tõendamata on selle pinnalt põhjusliku seosena tehtud varakäsutus),

siis on tegemist kõrvaldamata kahtlusega ning in dubio pro reo printsiibi kohaselt tuleb lugeda

süüdistatavate kasuks“.

Kaitsja leiab, et maakohus on väljunud süüdistuse piiridest. Kuivõrd investeerimiskelmus (so

KarS § 211) meenutab sisuliselt kelmust, tuleb need sätted sõnastada sarnaselt. Selles osas nõustub

kaitsja maakohtu tõlgendusega, et ka investeerimiskelmus on tagajärjedelikt, ehk valeandmete

esitamise ja investeerimisotsuse vahel peab olema tuvastatud põhjuslik seos. Selliselt jõudis

maakohus õigesti seisukohale, et vähemalt 2018 aasta ja 2019 aasta HLÜ Erial aruannetes ja nende

pinnalt investeerimisotsuse tegemist ei ole asjas tõendamist leidnud. Samas jõudis maakohus

seisukohale, et KarS § 211 on täidetud just põhjusel, et „vähemalt kuus HLÜ Erial

hoiustajat/investorit on teinud investeerimisotsused olulistes asjaoludes (osakapitali tegelik suurus)

esitatud valeandmete pinnalt ja süüdistus on selles osas leidnud tõendamist“ (lähemalt maakohtu

otsuse punkt 27.13). Kaitsja seisukohalt asus maakohus otsuse punktides 27-27.14 sisustama neid

asjaolusid, mida süüdistuses ei ole kajastatud. Sellega on väljunud maakohus süüdistusakti piiridest,

mis on oluline kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Süüdistuaktis ei ole

kajastatud nõuete kohaselt faktilisi asjaolusid, mis oleksid vajalikud KarS § 211 jaatamiseks.

Selleks, et jaatada investeerimiskelmuse lõpuleviimist, tuleb süüdistuses konkreetselt välja tuua kõik

isikud, kes tegelikest asjaoludest esitatud valeandmetest lähtuvalt on teinud varakäsutuse. Praegusel

juhul on süüdistuses Kannatanutena esile toodud üksnes 8 hoiustajat, kes on liitunud ajavahemikul

2018 – 2020. Viidatud perioodil on HLÜ-ga ERIAL liitunud süüdistuse kohaselt kokku 3066 liiget.

Kogu süüdistus KarS § 211 episoodis ja prokuratuuri läbiv positsioon kogu menetluse kestel on

keskendunud üksnes valeandmete esitamisele osakapitali kohta, kuid muud KarS §-s 211 kajastatud

tunnused olid jäetud süüdistuses avamata. Selles osas ei ole süüdistus piisavalt konkreetne,

maakohtul aga puudus võimalus täiendada süüdistusaktis puuduolevad faktilisi asjaolusid sõltumata

sellest, milline on kohtumenetluses tõendite kogum. Lisaks sellele heidetakse süüdistusakti kohaselt

I. Dyagelevile ette seda, et tema grupis, ühist teoplaani järgides pani kavatsetult toime

investeerimiskelmuse, esitades avalikkusele teadlikult valeandmeid hoiulaenuühistu osakapitali

suuruse ning majandusaasta aruannetes hoiu-laenuühistu tegeliku olukorra kohta. Süüdistusakt on

puudulik osas, milles see puudutab viidet ühisele ja kooskõlastatud tegevusele grupis.

Süüdistusaktist ei nähtu, milles seisnes süüdistatavate ühine ja kooskõlastatud tegevus, või vastav

kokkuleppe rollide jaotuse kohta. Lisaks ei nähtu süüdistusaktist ka seda, millist rolli üks või teine

süüdistatav täitis, mistõttu ei ole võimalik ka isikute individuaalset teopanust ja selle olulisust

hinnata.

Kaitsja leiab, et maakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust. Nõustuda ei saa maakohtu

seisukohaga, et „KarS § 211 kuriteokoosseis ei sea nõudeid, milline peaks olema valeandmete

esitamise tekitatud eksimuse mõju investorile“. Tagajärjedelikt nõuab vastavalt KarS §-le 12 lg 2

põhjuslikku seose tuvastamist teo ja tagajärje vahel. Sama nõuab ka karistusõiguse teooria –

koosseisulise tagajärje tuvastamisel korral tuleb kontrollida selle omistatavust. Väär on maakohtu

18(93)

seisukoht, et KarS § 211 kuriteokoosseis ei sea nõudeid, milline peaks olema valeandmete esitamise

tekitatud eksimuse mõju investorile. Koosseisuline vahetagajärg – eksimus investoril – peaks olema

saavutatud ja just oluliste asjaolude moonutamise kaudu. KarS § 211 ei täpsusta subjektiivset

tunnust, mistõttu vastavalt KarS §-le 15 peaks piisama koosseisu realiseerimiseks vähemalt kaudsest

tahtlusest. Viimane ei ole kaitsja seisukohalt kooskõlas kelmuse üldkoosseisu mõttega. Kaitsja

seisukohalt puuduvad mõistlikud põhjendused, miks peaks rakenduma karistusõiguslik vastutus

KarS § 209 üksnes siis, kui vale ettekujutus oli loodud teadvalt, samas aga investeerimiskelmuse

osas piisab koosseisu realiseerimiseks kaudsest tahtlusest.

Kaitsja leiab, et käesolevas menetluses süüdistuses kajastatud mõiste „hoius“ ei ole käsitletav

investeeringuna KarS § 211 lg 1 mõttes. Hoius HLÜS mõistes ei ole „investeering“ KarS § 211

tähenduses. Maakohtu poolt toodud põhjendus punktis 18.2, kuidas Eesti Õigekeelsussõnaraamat

defineerib mõistet investeeringut ja millist sõna kasutas HLÜ Erial enda kodulehel (so „samuti

nähtus www.erial.ee esilehel link „Investeeri“ (kd 7 tl 34-57)“) ei mõjuta KarS §-i 211 kajastatud

koosseisu objektiivset tunnust.

Investeeringut KarS §-i 211 tähenduses tuleb eelkõige defineerida väärtpaberituru seaduses või

VÕS-s kajastatud väärtpaberite sätestatud mõistete kaudu. Ehk investeeringuks saab pidada üksnes

sellist raha maksmist, mille vastu saab isik väärtpaberit. Viimane omakorda põhjendab, miks KarS §

211 on võrreldes KarS §-ga 209 erikoosseis (tagab kitsamalt vastutust väärtpaberite emiteerimisel ja

kauplemisel) ja avab selgemalt erikoosseisu muud tunnused (nagu näiteks KarS §-s 211 sätetatud

mõistet „teave“, mis VPTS järgi on näiteks avaliku pakkumise prospekt, prospekti lisad ning muud

väärtpaberite kohta käivad dokumendid teated). Olukorras, kus jaatada igast hoiusest investeeringut,

siis saab lõppastmes igast laenulepingu abil toimepandud kelmusest ka erikoosseis –

investeerimiskelmus. Kuna ükski „hoiustaja“ ei ole saanud oma raha paigutamise eest väärtpaberit,

siis ei ole KarS § 211 objektiivne koosseis täidetud.

Kaitsja leiab, et investorite petmist ei ole aset leidnud. Andmed osakapitali kohta olid tõesed ja

vastasid äriregistris tehtud kannetele.

Väär on maakohtu seisukoht, et „valeandmetena käsitatavad ka andmed, mis on objektiivselt

ebareaalsed, ent ilmselgelt olulised ja peamised kriteeriumid investeerimisotsuse tegemiseks. Sel

põhjusel ei oma tähtsust ka kaitseväide, et osakapitali näol äriregistris on tegemist konstitutiivse

kandega“. KarS § 211 näeb ette olulistes asjaoludes valeandmete esitamise. KarS § 211 koosseisu

mõistes oluline, et andmed oleksid valed, nagu seda näeb otse ette KarS § 211. Maakohtu poolt KarS

kommenteeritud väljaandest tsiteeritud väide ei ole asjakohane, võttes arvesse, et kaitsjate väide

„osakapitali näol äriregistris on tegemist konstitutiivse kandega ja see ei saa olla näilik“, puudutab

just seda, et KarS § 211 ei ole täidetud, kuna andmed osakapitali kohta olid õiged. Ehk õigete

andmetega ei olnud võimalik isikuid petta, eksitada. Seega on KarS § 211 objektiivne koosseisu

tunnus (so „valeandmed“) täitmata.

Osakapitali ei saa näiliselt suurendada. Veelgi enam ei saa teostatud raha ülekanded (kui käsutus)

olla näilikud. Osakapitali suurendamise kande näol on tegemist konstitutiivse kandega, mis

tegelikult fikseerid osanike poolt tehtud tahteavaldust ja vastavat raha käsutust (viimane raha

ülekandmine HLÜ-le, kus käsitustehing ei saa olla näilik).

Kohtupraktikas on kinnitatud, et osakapitali muutmise puhul on tegemist õigustloova ehk

konstitutiivse kandega. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolud raharingide kohta ei olnud tuvastatud

tõendite põhjal (ehk pangakontode väljavõttete põhjal), vaid tegemist on süüdistusaktist kopeeritud

väidetega. Kohtuotsuses puuduvad igasugused viited, kuidas näiteks vastav jada (punkt 24.9): HLÜ

Erial – OÜ L– T – P LTD – D OÜ-- HLÜ Erial, - on tuvastatud ja milliste tõendite põhjal. Sama

puudutab ka teisi raharingide kohta käsitlevaid asjaolusid. Maakohus ei ole pangakontosid vaadanud

ja analüüsinud, vaatlusprotokollid ei ole selles osas usaldusväärsed ja seaduslikud tõendid. Lähtudes

eeltoodust ei ole KarS § 211 koosseisu objektiivne tunnus täidetud, nimelt sõltumata sellest, kas,

19(93)

mille alusel ja millistele äriühingutele oli algselt raha HLÜ-lt väljalaenutatud, jõudis raha HLÜ

kontole ja tegemist oli maksega osakapitali suurendamiseks. Asjaolu, et maksed olid HLÜ-lt

laekunud osakapitali suurendamiseks, kinnitab ka süüdistus. Kanded olid tehtud äriregistris.

Järelikult olid äriregistris ja ka majandusaasta aruannetes kajastatud õiged andmed osakapitali

suuruse kohta. Õigete andmetega ei saa investeerimiskelmust (so KarS § 211) ja ka kelmust (so KarS

§ 209) toime panna.

Kaitsja leiab, et muud majandusaasta aruannetes kajastatud andmed samuti vastasid tõele.

Maakohus asus seisukohale, et muud andmed (so erinevad frantsiisilepingud), mis olid kajastatud

2018 ja 2019 majandusaastaaruannetes, ei olnud seotud investeerimiskelmuse episoodiga (otsuse

punkt 27.14). Samas nähtub maakohtu otsuses, et otsuse punktides 26 – 26.9 asub maakohus

põhjendama, kas ja miks andmed teatud tehingute kohta olid valed. Kaitsja seisukohalt väljus selgelt

maakohus süüdistuse piiridest, kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, tegi valed järeldused tõendite

kogumist ja hindas tõendeid ühekülgselt. Maakohus kajastas valesti otsuse punktis 26, et:

„Süüdistuse kohaselt kajastati HLÜ 2018 ja 2019 aasta aruandes näilist frantsiisi müüki I. Dyagelevi

Küprose firmale P LTD ning samuti kajastati HLÜ tütarettevõtte EK OÜ 2019 aasta konsolideeritud

aruandes näilist frantsiisi müüki Venemaa ettevõttele KO“. Müügitehingud P LTD-ga ei ole

I.Dyagelevi süüdistuses nimetatud näilikeks, samuti ei ole süüdistuses kajastatud, et tehinguid ei ole

toimunud. Süüdistusest nähtub, et tehing on toimunud, kuid raha ei ole laekunud. Süüdistuses on

üksnes KO tehingu kohta märgitud lakooniliselt „näilik“.

Andmed, mis olid esitatud majandusaasta aruandes, ei olnud suunatud investeeringute

saamiseks.

Kaitsja seisukohalt jätab maakohus täies ulatuses tähelepanuta kohtumenetluses esitatud tõendid, kus

muuhulgas tuleneb selgelt välja, et nii majandusaasta aruandes kajastatud, kui ka osakapitali

puudutavad asjaolud ei olnud üldse seotud investeeringute saamisega (lähemalt vt selle kohta kaitsja

poolt esitatud tõend JT protokoll, faili nimi erial_1715, mille käigus vestlevad omavahel KRK, SQ,

OL, AK, kuidas suurendada osakapitali mittevaralise sissemakse abil).

Vestlusest nähtub selgelt, et osakapitali suurendamine on vajalik mitte selleks, et uusi investoreid

kaasata, vaid selleks, et HLÜ saaks enda ja tütaräriühingute eesmärgipärast (äri)tegevust suurendada,

võimaldades muuhulgas nii anda välja laene, kui ka teha investeeringud tütreühingutesse sh

kinnisvara soetamiseks ja arendamiseks. Viimane välistab kaitsja seisukohalt nii objektiivset kui ka

subjektiivset KarS §-s 211 sätestatud koosseisu süüdistatava käitumises. Objektiivne koosseis on

välistatud põhjusel, et omakapitali suurendamine ei olnud investoritele suunatud informatsioon ja

sellel toimingul puudus igasugune seos isikutelt saadavate hoiustega. Subjektiivne koosseis on

välistatud põhjusel, et keegi (sh süüdistust mittesaanud isikud – OL ja audiitor) ei ole seostanud

kapitali suurendamist hoiustajatelt laekunute vahenditega. Kaudselt kinnitab ka maakohtu järeldus,

et kannatanud selgitasid, et eelkõige sattusid nad üldse HLÜ Erial hoiustajaks tänu aktiivse

reklaamikampaania (teleris ja internetis) mõjule, reklaamiti kõrgeid hoiuseintresse. Järelikult

olulised andmed (või lubadused) hoiustajatele seisnesid ainuüksi reklaamis avaldatud

hoiuseintressides, mitte aga osakapitali suurused ega ka majandusaasta aruandes avaldatud

informatsioonis. Võttes arvesse eespool märgitud tuleb süüdistatav õigeks mõista.

4.3. Kaitsja vaidlustab süüdistatavate süüditunnistamist omastamise episoodis KarS § 201

järgi.

Kaitsja leiab, et süüdistus on selles episoodis puudulik ning ei võimalda süüdistatavate süüdi

tunnistamist.

Süüdistusakti kohaselt heidetakse I. Dyagelevile ette seda, et tema grupis, koos Daniela Dalberg-

Dyageleva, Daniel Nevsky ja Transpire OÜ-ga Q kaasaaitamisel omastas HLÜ EIRAL kokku vara 1

002 960 euro väärtuses. Esiteks, süüdistus on esitatud puudulikult osas, mis on seotud ühise ja

20(93)

kooskõlastatud teoplaani olemasoluga. Teiseks, süüdistus on esitatud puudulikult osas, mis puudutab

kinnistute müügitehingute ebaseaduslikkust.

Maakohus jõuab vastuoluliselt seisukohale, kust üldse ei ole võimalik lugejal aru saada, kas omastati

hoiustajate raha, HLÜ raha või Traspire OÜ vara. Kohus ei pööra tähelepanu, et OÜ Transpire

pangakontol olev raha (ehk Transpire OÜ nõudeõigus panga vastu) kuulub OÜ-le Transpire,

mistõttu sõltumata sellest, kuidas ja kelle korraldusel käsutatakse vastavaid summasid ei ole

omastamise koosseis täidetud – Transpire OÜ sai enda kontol asuvaid rahalisi vahendeid käsutada

nii nagu soovis ja seda tegi juhatuse liige ja ainuomanik. Tegelikult sama puudutab EK OÜ kontol

olevaid vahendeid. EK OÜ kui iseseisev õigussubjekt ja omades arvelduskontol olevaid vahendeid,

sai need käsutada. EK OÜ osas omab siinkohal tähtsust lisaks ka asjaolu, et EK OÜ poolt soetatava

kinnistute hind (NB! hind mille eest EK OÜ soetab kinnistud Transpire OÜ-lt) oli HLÜ juhatuse

liikmele OLile teada (vt lisa ka D. Dalberg-Dyageleva apellatsioon vastavas osas). Kui emaühingu

juhatuse liige kiidab heaks ostetava objekti hinna, siis ei saa pidada tehingut ja vastavat hinda

ebaseaduslikuks. Maakohtu poolt märgitud asjaolu: „kui OL olnuks ka sisuliselt D. Nevsky

väidetavast rollist teadlik ja oleks juhatuse liikmena neid tehinguid ja hinnavahet aktsepteerinud, siis

ei oleks ta sellist otsust teinud ja eeldanud Nevsky poolt „suulise kokkuleppe“ alusel oma kohustuste

edasi täitmist“ just viitabki, et kohus väljub süüdistuse piiridest (süüdistuses puudub etteheide, et OL

oli viidud eksimusse kinnistute väärtustega). Lisaks ei tugine maakohtu vastav järeldus ka tõenditele.

Järelikult juba need asjaolud kogumis välistavad omastamise koosseisu kohaldamist.

D. Dalberg-Dyageleva ja I. Dyagelevi ning I. Dyagalevi ja D. Nevsky vahel puudus ühine ja

kooskõlastatud tegevus.

Kaitsja leiab, et ühise ja kooskõlastatud teoplaani olemasolu ei ole tõendatud.

Kooskõlastatud ja ühise teoplaani järgi tegutsemist omastamise koosseisu puhul heidetakse ette I.

Dyagelevile, D. Dalberg-Dyagelevale ning D. Nevskyle. Kaitsja märgib, et igal juhul on ühisest ja

kooskõlastatud teoplaanist lähtumine välistatud D. Dalberg-Dyageleva puhul. D. Dalberg-Dyageleva

oli etteheidetaval perioodil lapsehoolduspuhkusel ning ei olnud teadlik tehingute detailidest

(lähemalt vt D. Dalberg-Dyageleva apellatsioonis).

I.Dyagelevil ja D.Nevskyl puudus juurdepääs HLÜ ERIAL ja EK OÜ pangakontodele, mistõttu ei

saa nendele ette heita kaastäideviimist. Seega puudub I.Dyagelevi ja D.Nevsky käitumises

omastamise (so KarS § 201) koosseisu tunnus – usaldatud vara, kuna HLÜ ERIAL ja EK OÜ

pangakontole juurdepääsu nad ei omanud. Ainuüksi juba seetõttu ei ole omastamise koosseis

täidetud ja nad ei saa selles süüdi mõista.

Kinnistute ostutehingute osas märgib kaitsja järgmist

Käesoleval juhul ei ole süüdistuses toodud esile seda, milles seisnes kinnisasja ostutehingute

tegemisel selle ebaseaduslikkus. Kinnistute ostutehingute näol ei olnud tegemist näilike tehingutega.

See, kui müüja võõrandab kauba edasi soetushinnast (või ka turuhinnast) kallimalt, ei anna

iseenesest alust käsitleda müügilepingut näilikuna. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramine

seaduslikul alusel välistab omastamise koosseisu. Kui omastamise aluseks olnud teole on antud vara

omaniku nõusolek, ei ole tegemist ebaseadusliku teoga. Esiteks märgib kaitsja, et kinnistute

soetamisel ei kasutatud HLÜ ERIAL raha, vaid HLÜ ERIAL sõlmis laenulepingud, mille alusel

väljastas laenu tsiviilkäibes eraldiseisvatele õigussubjektidele. Seaduse kohaselt ei saa juriidilise

isiku vara ega juriidiline isik ise kuuluda teistele isikutele AÕS § 6 lg 2 kohaselt – seega on HLÜ

vara omastamine sellistel faktilistel asjaoludel välistatud. Praeguses kriminaalasjas ei ole viidatud,

mida käsitletakse ebaseadusliku teona, kas seda, et tütarühingutele anti HLÜ ERIAL poolt laenu (st

kas laenu andmist HLÜ ERIAL poolt EK OÜ-le) või on ebaseadusliku teona käsitletud seda, et

hiljem on EK OÜ soetanud kinnistud. Kaitsja märgib, et isegi kui OÜ Transpire müüs soetatud

kinnistud edasi kõrgema hinnaga kui ta need ise soetanud oli, ei ole see seadusevastane.

Sihtotstarbelise laenu võtmine, sh HLÜ ERIAL poolt selle andmine, ei ole tavapärasest

21(93)

majandustegevusest väljuv ega seepärast mingil moel ebaseadusliku tegevusena käsitletav.

Kinnistute soetamised on toimunud ja tegemist ei ole olnud näilike tehingutega, kinnistud müüdi

ning raha selle eest tuli maksta vastavalt lepingule. Ostuhinna maksmine ei ole sellises olukorras

õigusvastane.

Arvestades seda, et praegusel juhul on kinnisvara tehingud tehtud kõikide poolte nõusolekul ning

seaduses ettenähtud nõudeid on järgitud, ei ole kinnistute soetamine ja müümine ebaseaduslik.

Praegusel juhul ei ole prokuratuur toonud esile asjaolusid, mis viitaksid, et poolte vahel

kokkulepitud müügihind ja hind, mille eest tegelikult kinnistud soetati, oleksid erinenud. Teisalt on

ka kohtupraktikas kinnitamist leidnud, et asjaolu, et müüja võõrandab kauba edasi soetushinnast või

ka turuhinnast kallimalt, ei anna iseenesest veel alust käsitelda müügilepingut näilikuna. (1-18-

158/266, p 42)

Kaitsja leiab, et hinnavahe oli majanduslikult põhjendatud ja OL (kui HLÜ ERIAL juhatuse

liige) oli ostuhinnast, millega EKV soetas kinnistu Transpire OÜ-lt teadlik.

Objektide tulukuse ja kulukuse prognoose tegi EK OÜ-le OL (OLi 27.05.2020 e-kiri, K/A tõend nr

34; D. Teplõhh K/A tõend nr 30) ning kontrollis arendatavate objektide jätkusuutlikust kaasatud

hoiuste lõikes (S/A tõend 351 30.09.2020 jälitustoimingu protokoll, tõlge lk 41 jj). Nagu ka ütlustega

on tõendatud, sõltub kinnistute hind kavandatavast arendustegevusest. Käesoleval juhul juhatuse

liige OL hindas kinnistute majanduslikke tehinguväärtusi ja leidis, et need olid õiged. OL oli HLÜ

Erial juhatuse liige, seega sai OL, igat tehingut mida EK OÜ teeb, heaks kiita ja aktsepteerida.

Sellises olukorras, kus emaühingu seaduslik esindaja on ostuhinnast teadlik ja on nõus sellega, siis ei

ole KarS § 201 koosseisu tunnus – ebaseaduslik – täidetud.

Ainuüksi juba OLi enda ütlustest (isegi kui jätta hindamata tema ütluste usaldusväärsust täies

ulatuses) näitavad, et OL oli hindadega, millega EK OÜ soetab ja planeerib soetada kinnistud

Transpire OÜ-lt, kursis (lähemalt vt selle kohta Daniela Dalberg-Dyageleva apellatsioon, so OLi roll

kinnistute soetamisel ja HLÜ ERIAL sisene tööjaotus). Kuna OL HLÜ ERIALi juhatuse liikmena oli

teadlik vähemalt asjaolust, mis hinnaga soetas EK OÜ süüdistuses märgitud kinnistud Transpire OÜ-

lt, siis viimane välistab nii omastamise koosseisu.

Kaitsja märgib, et kui ringkonnakohus nõustub, et süüdistatavate tegevust ei saa kvalifitseerida

omastamisena, siis alternatiivselt ei saaks süüdistuses kirjeldatud tegevust ka teoorias pidada

usalduse kuritarvitamiseks KarS § 217-2 kohaselt.

Transpire OÜ poolt arendusprojektide juhtimise osas märgib kaitsja järgmist.

Kaitsja leiab, et väär on maakohtu seisukoht, et „D. Nevsky roll Eriali kontserni heaks töötamisel

võis seisneda küll arendusobjektide otsimises ehk nö klassikalises maakleritöös ja samuti mõne EK

OÜ kinnistuga seotud töö organiseerimises (näiteks sipelgapesade ümberkolimine, dendroloogine

konsultatsioon ja puude raiumise korraldamine jms) aga sellega tema roll ka piirdus“. Maakohtu

seisukoht on selgelt vastuolus kohtumenetluses uuritud tõenditega. Transpire OÜ roll kinnisvara

objektidel seisnes mitte vahetult arendustegevuse teostamises, vaid arendusprojekti juhtimises ja

hõlmas muuhulgas ka objektide müüki. Väär on maakohtu seisukoht, et „uuritud tõenditest see, et I.

Dyagelev ja D. D. Dyageleva tegelesid kinnisvaraarendustega (suhtlemine objektide ehitaja ja

arhitektiga) otse ilma D.Nevsky vahenduseta, mis muudab D. Nevsky väidetava projektijuhtimise

sisu ja mahu ja selle eest tasutud summa (4 süüdistuses nimetatud objekti eest ca 1 miljon eurot)

veelgi küsitavamaks ja absurdsemaks“. Ainuüksi juba maakohtu enda poolt viited tõenditele punktis

34.14, näitavad selgelt, et D. Nevskyl ja Transpire OÜ-l säilis kohustus tegeleda nende objektidega.

Ainuüksi sellest, et vastav kohustus ei olnud fikseeritud kirjalikult, ei muuda tõenditest nähtavaid

asjaolusid, mis omakorda kinnitavad ja põhjendavad D.Nevsky ja Traspire OÜ rolli. Järelikult ei ole

alust I.Dyagelevi süüdimõistmiseks süüdistusaktis nimetatud omastamise episoodis. Järelikult peab

süüdistatav olema omastamise süüdistuses õigeks mõistetud.

22(93)

4.4. Kaitsja vaidlustab ka I. Dyagelevile mõistetud karistuse.

Kaitsja leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus ei vasta ilmselgelt süüdistatava süü suurusele.

Karistus on liiga range ja ei vasta kohtupraktikale sarnastes juhtumites. Süüdistuse maht

investeerimiskelmuse episoodis (so üksikud isikud) ei võimalda vastavad karistust mõista. Karistus

altkäemaksu episoodis ei vasta isiku süü suurusele ega muudele asjaoludele. Sama puudutab ka

omastamise episoodi karistust.

Kohus jätab tähelepanuta KarS § 55 lg 1, mille kohaselt lisakaristuse mõistmisel koos aresti või

vangistusega laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega või

kohtuvälise menetleja otsusega määratud tähtajale. Viimane tähendab, et lisakaristuse pikkus on

ebamõistlikult pikk (so vangistuse aeg ja veel lisaks mõistetud lisakaristuse aeg). Puuduvad

igasugused mõistlikud argumendid sellises olukorras, miks põhikaristusest ei piisa või ei piisa

lisakaristuse kohaldamisest koosmõjus karistusest tingimise vabastamisega.

4.5. Samuti ei nõustu kaitsja kohtu seisukohaga konfiskeerimise kohaldamisega nii Ilya

Dyagelevi, Daniela Dalberg-Dyageleva, kui ka F OÜ suhtes ja leiab, et selleks ei ole alust ja otsus

vastavas ulatuse peab olema tühistatud. Maakohus ei hinnanud tõendite usaldusväärsust (sh

menetleja poolt kohtus antud ütlusi), ja jättis kaitsjate poolt esitatud tõendid arvesse võtmata.

Enamus ulatuses tugineb maakohtu otsus oletustele, kus kohus ei kontrolli vaatlusprotokollides

kajastatud andmeid, ei vaata pangakonto väljavõtted. Lisaks sellele puuduvad ka õiguslikud alused

konfiskeerimise kohaldamiseks. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu, et käesolevas asjas nii

omastamise kui ka investeerimiskelmusega seotud episoodid näitavad, et sarnast tegevust ei

saanudki olla ajavahemikul, kus väljaarvutatud sissetulekud ja väljaminekud leidsid aset. Lisaks

sellele ei ole kogu kriminaalmenetluse käigus tuvastamist leidnud ühtegi muud rikkumist alates HLÜ

Erial asutamisest. Maakohus ise otsuses kajastab omastamise episoodi kohta, et tegemist oli

juhuleiuga. Maakohtu põhjenduse kohaselt on aprillis 2020 toimunud vestlus alguse punkt (so

„ilmselt kogu kuritegelikku teoplaani fikseeriv vestlus selle süüdistuse episoodi“). Sellises olukorras

ei saa laiendatud konfiskeerimist rakendada, kuna puuduvad alused väitma, et sarnastel juhtudel

toimetas isik ka minevikus. Maakohtu otsuse punktis 58.9 toodud üksik asjaolu (mis kaitsja arvates

on samuti valesti tuvastatud) ei suuda üldistust teha ja isikut iseloomustada nagu seda on teinud

maakohus. Sellises olukorras ei ole laiendatud konfiskeerimise alused täidetud. Kaitsja seisukohal

laiendatud konfiskeerimise kohaldamiseks tuleb alati jõuda lõppastmes eeldusele, et isik on saanud

vara kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel. Alles siis on võimalik kaalumisel

otsustada võttes arvesse isiku legaalsed sissetulekud ja muid tingimusi ning otsustada, kas ja mis

ulatuses laiendatud konfiskeerimist kohaldada.

4.6. Kaitsja leiab, et kriminaalasjas on rikutud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet

Maakohus tutvus jälitustoimikutega täies mahus

Kohtuotsuse punktist 1.2 nähtub: Kohus viis kohtumenetluse ajal kaitsjate taotlusel läbi kontrolli

selle kohta, et kas kaitsjatele väljastatud jälitustoimingute taotluste ja lubade nö osaline kinni

katmine oli seaduslik. Selle käigus tutvus kohus jälitustoimikutega täies mahus ning koostas selle

kontrolli kohta ka 08.02.2022 eraldi kirjaliku määruse (K 2 tl 246-251). Kaitsja seisukohal ei saa

taolist käitumist võistlevas menetluses pidada õigeks. Jälitustoimik sisaldab mitte üksnes jälitusload,

vaid jälitustoimik sisaldab kogu teave jälitustoimingute käigus saadud info kohta, ehk jälitustoimik

sisaldab ka muud andmed isikute kohta, mis ei olnud kunagi tõenditena esitatud menetluses (so

jälituse käigus kogutud andmetega, stenogrammidega, jälitustoimingute kokkuvõttega, isikute kohta

kogutud muu infoga jne). Tutvudes jälitustoimikuga täies ulatuses, tutvus ühtlasi kohus

kohtuistungite väliselt temale esitatud tõenditega juba enne tema otsustust, kas tõend on üldse

lubatav või mitte, ja enne seda, kui kaitsjad sai üldse oma seisukohad konkreetse tõendi kohta

kohtule esitada. Kuna kohus on tutvunud „jälitustoimikutega täies mahus“, siis kohus sisuliselt eiras

23(93)

nii kohtumenetluse võistlevuse, kohtuliku arutamise vahetuse, kui ka ausa ja õiglase põhimõtet.

Täies mahus jälitustoimikutega tutvumine ei ole vastavate taotlustega proportsioonis.

Prokuratuuri poolt tõendite kirjeldus süüdistusaktis, tõendite vastuvõtmise taotlemisel ja

tõendite avaldamise viis, ei vastanud ausa ja õiglase kohtumenetlusele.

Maakohtus toimuv menetlus ei olnud aus ja õiglane süüdistatavate suhtes. Juba kohtumenetluse

algfaasis olid esitatud vastuväited süüdistusakti kvaliteedi kohta kaitsjate poolt. Tänane

kohtupraktika (so RKL nr 1- 23-1763) kinnitab, et aastaid tagasi (so kohtumenetluse alguses)

esitatud taotlused oli põhjendatud. Muuhulgas olid nad põhjendatud ka tõendite kirjelduste

puudulikkuse osas. Maakohtu menetluses pidevalt tekkisid vaidlused, kus kaitsjad märkisid, et

prokuratuur ei ava tõenditest tulenevaid asjaolusid, vaid varjavad need asjaolud, mida prokuratuur

lõppastmes soovis ta selle tõendiga tõendada. Näiteks kohtuistung 24.01.2022

Kaitsja leiab, et kohtueelne menetlus oli subjektiivne ning ühekülgne

Kogu kohtueelne menetlus oli subjektiivne ja selgelt suunatud konkreetselt ja ainult Dyagelevidele.

Läbiotsimise ajal toimunud vestlusest asja juhtinud põhiuurija ja teiste osapoolte vahel nähtub

selgelt, et menetlus oli suunatud vaid selleks, et süüstada Daniela Dalberg-Dyagelevi ja Ilya

Dyagelevi. Ka kohtumenetluse ajal on asja arutamisel selgunud asjaolusid, mis viitavad kaitsja

hinnangul ebaobjektiivsele uurimisele. Teiste seas on menetleja kasutanud keelatud võtteid, nt

eksitades tunnistajat AR ülekuulamise käigus sellega, et ta on kohustatud andma ligipääsu

peegelkoopiale, mis O. Ri kui ERIAL juhatuse liikme käsul oli politseile suletud.

Hoolimata asjaolust, et uurija oli veendunud, et ka OL oli kuritegude toimepanemisest teadlik,

käsitas ta teda algusest peale tunnistajana, jättes objektiivsed asjaolud kõrvale. Seejuures lubas

menetleja, et nii OL kui ka raamatupidaja on tunnistajad. Sellisele eeldusele menetlust rajades (jättes

kõrvale objektiivsed faktid) ei selgitanud uurimisasutus ja prokuratuur tegelikkuses välja aga

kahtlustatavaid õigustavaid asjaolusid. See on ilmne menetlusõiguse rikkumine. Seejuures on oluline

märkida, et kui kohtueelse menetluse andmete avaldamine on lubatud vaid prokuratuuri loal, siis

agiteeris uurija OLi avaldama läbiotsimismäärusest teatavaks saanud andmeid ka raamatupidajale

KKle, kellele hoiu-laenuühistu ERIAL läbiotsimisemäärust ning seal olevaid kriminaalasjas

kohtueelse menetluse andmeid ei tutvustatud. Ei ole välistatud, et selliselt käitudes soovis menetleja

mõjutada toona tunnistajana staatuses oleva KK hilisemaid ütlusi Daniela Dalberg-Dyageleva ja Ilya

Dyagelevi vastu.

Kokkuvõtvalt on ilmne, et menetleja ei ole lähtunud tõendite kogumisel objektiivsest tervikpildist,

jättes seejuures kogumata taotlejat puudutava õigustava teabe, mõjutanud tunnistajaid seejuures

tõsimeelsete väidetega süüdistatava ja tema abikaasa kohta. Sellises suunatud menetluses ei ole

tagatud süüdistatavale tema õigus olla koheldud kui menetlussubjekt, s.o isik, kellel on õigus olla

koheldud võrdselt teistega.

Lisaks kaitsja on seisukohal, et jälitustoimingute protokollide koostamisel menetleja on

rikkunud nii kriminaalmenetluse aluspõhimõtteid (s.o rikkunud tõendite kogumisel süütuse

presumptsiooni põhimõtet) kui ka isiku põhiõigusi (s.o käsitlenud teda tõendite kogumisel

süüdiolevana enne sellekohase otsuse jõustumist), samuti aga on konkreetselt ainult süüstavate

asjaolude kajastamisega protokollis isiku õigustest mööda läinud. Arvestades, kuidas

prokuratuur on soovinud menetluses jälitustoimingute protokollide koostamise asjaoludega seotud

teemasid vältida (jättes vastamata kaitsjate 10.04.2023 küsimustele, milleks kohus teda kohustas)

ning selgelt soovinud asjaolusid varjata, võib väita, et kohtueelses menetluses on algusest peale

olnud eesmärk rikkuda ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet, minnes süüdistatavate

põhiseadusega kaitstud õigustest mööda (lähemalt vt 15.05.2023 maakohtule esitatud taotlus).

4.7. Kaitsja vaidlustab jälitustoimingutega saadud tõendite lubatavust

24(93)

Kaitsja ei ole nõus maakohtu järeldusega, et jälitustegevus on seaduslik. Kogu jälitustegevus on

selles asjas õigusvastane. KrMS § 126-1 lg 4 sätestab erandi KrMS §-s 64 sätestatud

kaalutlusõigusest, mille kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend üksnes siis, kui

jälitustoimingu loa taotlemisel, andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid.

Nähtuvalt jälitustoiminguid sanktsioneerivate kohtumääruste põhjendustest ei ole vastavat kontrolli

kohus üldse teinud, kuid jätkuvalt väljastas load nii palju, kui prokuratuur taotles ja seda sõltumatult

sellest, et prokuratuuri enda taotluste kohaselt olid kõik kuriteod (ja seda maksimaalses ulatuses)

avastatud juba kevadel 2020. Lubades kajastatud asjaolud ja süüdistusaktis kajastatud põhiteod

näitavad, et juba kevadel 2020 oli väidetav altkäemaksu episood ületanud suurt ulatust (DP küsis

08.04.2020, 14.05.2020 /…/ ja I. Dyagelev lubas anda DPle mitteametlikku laenu 35 000 eurot,

lisaks 30 000 eurot /…/, mida süüdistus liidab kokku), ehk ainuüksi juba kevadel süüdistuse

hüpotees saavutas karistusseadustikus maksimaalset kvalifikatsiooni. Sama põhjendus on ka

omastamise episoodis. Sellises olukorras ei ole asjakohane maakohtu seisukoht, et „on oluline

pöörata tähelepanu sellele, millise kuriteo uurimiseks antud kriminaalmenetlust alustati“. Seda

eelkõige seetõttu, et kõik varavastased kuriteod on teise astme kuriteod, ehk on võrdsed. Kuriteo

olemus (vastavalt süüdistusaktile) näitab, et üldistatud kujul on mõlemad menetluse all olevad

episoodid (so omastamine ja investeerimiskelmus) olid suunatud HLÜ Erial (või hoiustajate vastu),

ehk koosseisudega kaitstav õigushüve kandja on üks ja sama subjekt. Sellises olukorras, kus

peamine õigushüve kandja on sisuliselt üks ja sama subjekt, siis ei saa kasvõi juba seetõttu jätkata

jälitustegevusega, kuna samale õigushüve kandjale põhjustatakse veel suuremat kahju.

Kaitsja arvates on kohtu roll hinnata jälitustoimingute loa väljastamisel iga toimingu

proportsionaalsust võrreldes menetleva kuriteoga. Kohus seda teinud ei ole. Kaitsja argument

seisneski selles, et kui menetleja enda seisukohal on õigushüve kahjustatud juba nii ulatuslikult ja

vastavad tõendid on kogutud, siis nii ultima ratio põhimõtte, kui ka KrMS § 126-1 lg 3 ei

võimaldanud kriminaalasjas jälitustegevust jätkata.

Seadusandja on kajastanud KrMS § 1264 lg-es 5, et varjatud sisenemiseks antakse eraldi luba.

Ei saa nõustuda sellega, et kohtumääruse resolutsioon kajastab ajavahemikku ja jätab

tegelikult uurimisasutusele endale otsustada mitu korda uurimisasutus peab vajalikuks

varjatult sisenemist teostada ja kuhu täpsemalt tema soovib siseneda ja vastavas ruumist

teostada pealtkuulamist ja -vaatamist. Sellisel juhul delegeerib kohus diskretsioonotsuse

langetamist varjatult sisenemise ja seal pealkuulamise ja -vaatamise teostamise otsustamiseks just

menetlejale, mida aga seadus ei luba. Kohtumääruse resolutsioon peab selgelt piirama ja piiritlema

menetleja tegevust, ehk seadma menetlejale lubatavad ja mittelubatavad asukohad varjatult

sisenemiseks ja seal pealtkuulamise teostamiseks.

Eelkõige põhjenduste puudumine olukorras, kus luba võimaldab siseneda ja kasutada

jälgimisseadmeid nendes ruumides, kus inimestel on kõrgendatud ootus privaatsusele, on juba

eraldiseisev kriminaalmenetluse oluline rikkumine, mis teeb vastavalt KrMS §-le 126-1 lg 4 tõendid

lubamatuks ja seda sõltumata sellest, kas menetleja sisenes nendesse ruumidesse ja kas tegelikult

teostanud seal pealtkuulamist ja -vaatlust. Kuna põhjenduskohustuse rikkumine on tuvastatav

kohtumääruse taotlemisel ja jälitusloa väljastamisel, siis ka sel põhjusel ei saa jälitustegevuse käigus

saadud tõendit kasutada vastavalt KrMS §-le 126-1 lg 4. Ehtne näide, kus menetleja oma initsiatiivil

otsustas siseneda on seotud DP kabineti varjatult läbivaatusega (vt eespool). Varjatult sisenemise

ebaseaduslikkus muutub ka pealtkuulamiste kaudu saadavad tõendid õigusvastasteks.

4.8.

Kaitsja leiab, et osa dokumentaalsetest tõenditest on kriminaalasjas lubamatud.

Läti vabariigist saadud e-posti (XXX@mail.ee) sisu, on lubamatu tõend. Kaitsja osundab, et

kohtunik, kes Läti Vabariigis määruse väljastas ei ole tõendeid näinud, vaatamata sellele, et kirjutas,

et „esitatud materjalidest nähtub“. Sellisel kujul ei ole kohtumäärus põhjendatud,

põhjendamisstandard on väga nõrk ja seda ei saa aktsepteerida.

25(93)

Kui kohtumäärusega hangitavad tõendid, mis on seotud sideandmete operaatorilt andmete

kättesaamisega, mis on sõnumisaladusega kaetud informatsioon, see peab olema tõendite pinnalt

väljastatud määrus. Ei saa olla väljastatud uurija päringu alusel.

Kaitsja leiab, et ESS §-st 102 koosmõjus §-ga 113 lõikega 6 on ESS alusel võimalik sõnumite sisule

ligipääs saada vaid kohtu loal. Lisaks seaduses selgelt sätestatud nõudele sõnumisaladuse piiramist

õigustava kohtuloa olemasolu kohta kinnitab seda ka kohtupraktika. Kohtupraktikas on pigem

käsitletud olukordi, kus sõnumid on saatja või saaja valduses, samuti juhtumeid, kui ligipääs e-

postile hangitakse isiku antud parooli kaudu. Kohtupraktika kohaselt on ilmne, et teenusepakkuja

juures asuva kirjavahetuse saamine riivab sõnumisaladust ning nõuab kohtu luba.

Süüdistusaktis nimetatud vaatlusprotokollid ei ole KrMS § 63 mõistes tõendiks

Praeguses asjas sisaldavad vaatlusprotokollid enamus ulatuses menetluses kogutud algdokumentide

väljavõtted. Sisuliselt analüüsis ja hindas menetleja vaatlusprotokolli koostamise hetkel

olemasolevat tõendikogumit ja tegi algsetest tõenditest enda poolset valikut. Algdokumentide

uurimine kohtumenetluses ei ole antud asjas kuidagi takistatud ja on kooskõlas eelkõige KrMS § 15

lg 1, kuid maakohus ei ole algallikat kontrollinud.

4.9. Maakohus eksis, kui jättis Ilya Dyagelevi taotluse süüteomenetlusega tekitatud kahju

hüvitamiseks rahuldamata. Kaitsja palub jätkuvalt maakohtule esitatud taotlus täies ulatuses

rahuldada. Maakohus jättis täies ulatuses esitatud tõendid ja kaitsjate seisukohad analüüsimata.

Kaitsja jätkuvalt leiab, et RAB aruandes taotleja süütuse presumptsiooni rikkuvalt järgnevad

vastavad kirjeldused: • „Investorid investeerisid hoiu-laenühistusse Z 1,5 miljonit eurot.

Karusselltehingutes kanti kontole laekunud summa edasi ühele või mitmele osapoolele, et varjata

seeläbi vara päritolu. Skeemi osalisteks oli hoiulaenuühistu ja tema juhatuse liikmega seotud

variühingud, millel ei olnud reaalset majandustegevust. Selleks, et hoida raha pidevas liikumises,

kanti skeemi osapoolte kontode vahel summasid edasi samal päeval, mil need kontole laekusid.

Keerutav raha, mis pärines algselt hoiu-laenuühistult, kanti edasi samas summas järgmisele

variühingule ja sealt edasi järgmisele ning lõpuks tagastati ühistule. Kui tehinguid kandsid skeemis

viidet laenulepingule, siis osa tagasimakseid hoiu-laenuühistule laekusid. Keerutatav raha, mis

pärines algselt hoiulaenuühistult, kanti edasi samas summas järgmisele variühingule ja sealt edasi

järgmisele ning lõpuks tagastati ühistule. Kui tehingud kandsid skeemis viidet laenulepingule, siis

osa tagasimakseid hoiu-laenuühistule laekusid selgitustega „Ühingu osamaks“. Selleks, et katta

ülekandekulusid, soetada autode või eluasemega seotud mugavusteenuseid ja võtta

pangaautomaadist välja sularahana, jätsid variühingud osast laekunud summadest korraga endale

paar kuni 10 000 eurot.“ Kaitsja hinnangul on selliste seisukohtade avaldamine RAB ametlikul lehel,

mis on kogu avalikkusele kättesaadav, tugevalt süüdistatava süütuse presumptsiooni rikkuv. Väär on

maakohtu seisukoht, et taotluses viidatud rikkumised ei olnud toimepandud süüliselt. Plaan

menetluse kohta käiv teave avaldada oli juba enne kinnipidamisi. KrMS § 214 lg 1 ja lg 2 seab

tingimused, millal on lubatud kohtueelse menetluse andmete avaldamine.

Andmete avaldamine põhjustas mitte üksnes mittevaralist kahju süüdistatavatele, vaid ilmselgelt

mõjutas ka tunnistajaid. HLÜ ERIAL kontoris tehtud salajase pealtkuulamise käigus on kogutud

andmeid, millest on ilmne, et menetlust juhtinud uurija AB on taotleja süütuse presumptsiooni

rikkuvalt mõjutanud tunnistajaid, viidates 10.11.2020 HLÜ ERIAL kontoris toimunud läbiotsimise

ajal järjepidevalt I. Dyagelevile ja D. Dalberg-Dyagelevale kui kuriteo toimepannud isikutele. See

asjaolu on tuvastatud JT protokollis kajastatud HLÜ ERIAL kontoris toimunud läbiotsimise ajal so

10.11.2020 vestlustega menetleja AB ja OL vahel.

Sellises olukorras on võimatu asuda seisukohale, et tegemist ei olnud süülise rikkumisega. Tõe

väljaselgitamise kohustus ei võimalda menetlejal toimetada kohtueelset menetlust võistlevast

põhimõttest lähtuvalt ja seda süüliselt suunata välja valitud isikute suhtes.

26(93)

Varaline kahju, mis kaitsja hinnangul on seotud I. Dyagelevi vahistamise, suhtluspiirangu,

kinnipidamise ja elukohast lahkumise keelu kohaldamisega tuleb samuti riigilt välja mõista. Need

piirangud olid ilmselgelt ebavajalikud.

4.10. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsustuse menetluskulude osas.

Maakohus otsustas mõista süüdistatavatelt Ilya Dyagelevilt, Daniela Dalberg-Dyagelevalt, Daniel

Nevskilt ja Transpire OÜ-lt solidaarselt F OÜ kasuks välja tema valitud kaitsjale makstud tasud

osaliselt (süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse esitamise kulud osaliselt) s.o summas

599,04 eurot (ilma käibemaksuta). Kaitsja selle seisukohaga ei nõustu. Võttes arvesse, et märgitud

väljamõistatavad menetluskulud on seotud süüteomenetluses tekitatud kahjuga, mille eest vastutab

riik, siis neid kulud mõista välja süüdistatavatelt ei ole õige ega õiglane. Süüdistatavad ei vastuta

selle eest, et menetleja süüliselt rikkus menetlusseadust. Nii eeluurimisel, maakohtu menetluses, kui

ka ringkonnakohus menetluskulud tuleb süüdistatava kasuks mõista välja riigilt.

4.11. Apellandi taotlused

Kaitsja palub tühistada Ilya Dyagelevi süüdimõistev kohtuotsus ning mõista I. Dyagelev kõigis

süüdistusepisoodides õigeks. Kaitsja palub jätta Ilya Dyagelevi suhtes konfiskeerimine ja

konfiskeerimise asendamine kohaldamata ja mõista riigilt Ilya Dyagelevi kasuks välja

kriminaalmenetluse kantud kulud (so lepingulisele kaitsjale makstud tasud), rahuldada

süüteomenetlusega tekitatud kahju taotlus ja mõista Eesti Vabariigilt Ilya Dyagelevi kasuks

mittevaralise kahju tekitamise eest õiglane hüvitis vastavalt kohtu äranägemisele. Apellant palub

kohustada Eesti Vabariiki hüvitama Ilya Dyagelevile süüteomenetluses tekitatud varaline kahju

summas 76 013,89 eurot. Alternatiivselt palub kaitsja saata kriminaalasja uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisus. Viimase alternatiivina palub kaitsja vähendada mõistetud karistus ja jätta selle

täielikult tingimisi kohaldama või vähendada konfiskeeritavad või välja mõistetavad summad.

5. Süüdistatav Ilya Dyagelev leiab oma apellatsioonis, et maakohus hindas tõendeid

valikuliselt ja jõudis seetõttu valele järeldusele mõistes teda süüdi.

5.1. Apellant leiab, et rahvakohtunike institutsioon ei ole põhiseaduspärane. Praeguses

kriminaalasjas rahvakohtunikena õigust mõistsid Silva Vokk ja Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti

vaneminspektor Inga Ammermann. Põhiseaduse § 147 kohaselt „Kohtunikud nimetatakse ametisse

eluaegsetena, kohtunike ametist vabastamise alused ja korra sätestab seadus. Kohtunikud ei tohi

peale seaduses ettenähtud juhtude olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis.“

Rahvakohtunikud on õigusemõistmisel kohtunikud, kellel on võrdsed õigused eluaegse kohtunikuga

(KS § 102, KrMS § 18). On täiesti võimalik, et kaks rahvakohtunikku võivad otsustada süüdistatava

saatuse üle ja seda olukorras, kus nt eluaegne kohtunik ei ole nendega sama meelt, n-ö 2:1 vastu

situatsioon. Apellant leiab, et KS § 102 ja KrMS § 18, mis annavad rahvakohtunikele

professionaalse kohtunikuga samasugusid volitusi on vastuolus PS §-iga 147, mis sätestab, et

kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsetena. Rahvakohtunike eluks ajaks ei nimetata ning neile ei

laiene kohtunikele mõeldud sõltumatuse tagatised. See tähendab, et antud asja arutamisel osalenud

rahvakohtunikud on osalenud antud kriminaalasja menetlemisel põhiseaduse vastaselt.

Apellant leiab, et rahvakohtunikud ei ole sarnaselt professionaalsete kohtunikega sõltumatud. Kuna

rahvakohtunikul puuduvad ka samasugused sõltumatuse tagatised nagu eluaegsetel kohtunikel, siis

rahvakohtunikuks olemisse on juba eos sisse genereeritud huvide konflikti teke. Praegust asja

menetlenud rahvakohtunik on pikaaegne munitsipaalpolitseinik, vaneminspektor Inga Ammermann,

kes otseselt tegeleb süüteomenetlustega. KS § 103 sätestab, et rahvakohtunikuks ei või nimetada mh

isikut, kes on kohtu, prokuratuuri või politseiteenistuses. I. Ammermanni näol on tegemist pikaaegse

täitevvõimu ametnikuga, kes tulenevalt oma tööülesannetest ja ametist tegutseb ka sisuliselt

politseinikuna ja puutub pidevalt kokku ka Eesti politseinikega ja politseiga. Tulenevalt oma ametist

27(93)

ei saanud I. Ammermann olla ka selles menetluses seaduslikult ja sõltumatult kohtunikuna tegutsev.

Selline menetlus, kus üheks rahvakohtunikuks on ka sisult politseiametnik ei ole ega näi ausana. Ehk

ka sellel alusel (I. Ammermann, tulenevalt oma ametist, ei saanud olla rahvakohtunik) ei ole antud

kohtu koosseis seaduslik.

5.2. Süüdistatav vaidlustab maakohtu seisukohti altkäemaksu süüdistuse osas. Maakohus

põhjendas süüdistatava ja Pi vahelist nn ebaõiguskokkulepet ainult sellega, et teeb viiteid I.

Dyagelevi ja Pi vahelisele suhtlusele, mis kohtu hinnangul on olnud konspiratiivne (vt kohtuotsuse

punkt 17.2.). Kohtu arvates on põhjendatud alus järeldada, et väidetav ebaõiguskokkulepe sõlmiti

enne 04.09.2019, mil I. Dyagelev pöördus esmakordselt Pi poole HP nimele loodud e-postkasti

kaudu. Kokkuleppe sõlmimist kinnitab teise väljamõeldud isiku nimele e-postkasti loomine DP poolt

ja selle kasutamine just konkreetse suhte tarvis. Tähelepanuväärne on ka viis kuidas I. Dyagelev

DPle nn laenu andis kasutades selleks HN arvelduskontot ja tasudes päikesepaneelide eest teise

äriühingu (L OÜ) kaudu. Seejuures joonistub ka jälitustoimingutega kogutud tõendusteabest välja I.

Dyagelevi ja DP vaheline kommunikatsioon, s.h tahe varjata omavahelist suhtlust ja soov leida viise

kuidas I. Dyagelev saaks DPle anda vara läbi teiste isikute.

Süüdistatav maakohtu põhjendustega ei nõustu ning leiab, et tegemist oli juba süüdistuse tasandil

kunstlikult kokku pandud narratiiviga, kus Pile laenu andmine seoti prokuratuuri poolt meelevaldselt

Pi aastate taguste toimetamistega. Sisuliselt otsustatakse I. Dyagelevi süüd selles osas lähtudes

väitest „küll te ikka tahtsite varjata altkäemaksu kokkulepet, mis muud see sai olla, miks siis oli

vajalik nii suhelda“. Eestis, mis peaks olema õigusriik, ei tohiks leida aset inimeste süüdimõistmine

oletuste pinnalt. Kui inimesed suhtlevad omavahel tavapärastest suhtlemisviisidest ka erinevalt,

soovides oma suhtlust kolmandate osapoolte eest varjata või isegi peavad oma suhtlust mingil viisil

taunitavaks (nt kui tavakodanik suhtleb ametnikuga ametniku ametiteenistuse väliselt), siis ainuüksi

sellest ei saa teha järeldust, et nad on sõlminud ebaõiguskokkuleppe, et nende vahel on

ekvivalentsussuhe. Antud asjas on aga just selle väidetava, n-ö konspiratiivse suhtluse pinnalt tehtud

kohtu poolt täiesti ekslik järeldus, et süüdistatava ja Pi vahel eksisteeris ebaõiguskokkulepe. (7-9)

5.3. Süüdistatav vaidlustab maakohtu otsustust temale esitatud omastamissüüdistuses. Kohus

eksis, kui asus seisukohale, et süüdistatavad pöörasid HLÜ Erial hoiustajate vara summas 1 002 960

eurot enda või kolmandate isikute kasuks, sest see omastatud vara ei jõudnud enam tagasi HLÜ Erial

hoiustajate vara hulka ning võttes arvesse omandatud vara arvel tehtud varakäsutusi, siis puudub ka

mõistlik alus eeldada, et see tulevikus juhtuks. Tegemist on kohtu poolt ilmselgelt vale järeldusega.

Politsei ja prokuratuur seiskasid HLÜ Erial tegevuse I. Dyagelevile ja teistele ennatliku kahtlustuse

esitamisega, presenteerides avalikkusele seda kahtlustust selliselt nagu oleks HLÜ Erial näol nn

püramiidskeemiga jne. Kõike seda tehti enne kui üleüldse HLÜ Erial sai asuda ostetud kinnisvara

arendama ja arendamise järgselt tulu ja kasumit teenima. Kuna politsei ja prokuratuur seiskasid

sisuliselt päeva pealt HLÜ Erial tegevuse, tekitasid n-ö pangajooksu, siis tuli asuda HLÜ-d

saneerima ja see info pidi ka kohtule olema avalikkult kättesaadav.

Süüdistatav leiab, et kriminaalmenetluses ja kohtuotsuses esitatud järeldused on otseses vastuolus

tegelikkusega. HLÜ Erial hoiustajate (õigemini HLÜ enda vara, sest kui hoiustaja teeb HLÜ-sse

makse, siis makse järgselt kuulub raha HLÜ-le, mitte hoiustajale) vara summas 1 002 960 eurot ei

omastatud ega soovitud omastada. Nende summade arvelt sooviti teenida tulu, maksta hoiustajatele

lubatud intressi ja arendada HLÜ-d. Hoiustatud varade eest anti HLÜ Erial tütarfirma EKle laenu ja

laenu eest osteti ka need neli süüdistuses toodud kinnisasja, ehk laenu eest osteti konkreetset vara,

mis jäi EK bilanssi. Seda kõike tehti eesmärgiga, et need neli kinnisasja välja arendada ja kasumiga

müüa ning teenindada HLÜ Erial poolt antud laenu. Laenude tagamiseks seati nendele samadele EK

poolt Transpire OÜ-lt omandatud kinnisasjadele hüpoteegid ja seda HLÜ Erial kasuks. Ehk siis,

hoiuste arvelt anti välja kinnisvara tagatisel laenu. Samamoodi teevad ka ju pangad ja teised

ettevõtjad. EK kasutas laenu kinnisvara ostmiseks, ostetud kinnisasju koormasid laenuandja HLÜ

28(93)

Erial kasuks seatud hüpoteegid, kuid HLÜ-l Erial läbi oma tütarfirma EKl polnud võimalik

kinnisvaraarendusi oma esialgse plaani järgi ellu viia, sest 2020 aasta lõpus tehti avalikuks

kriminaalasi, milles HLÜ Erial polnud isegi mitte kahtlustatav, kuid mis seiskas kogu HLÜ Erial

tegevuse ja plaanid ning mille tulemusena pidi HLÜ Erial esitama saneerimisavalduse ja

saneerimiskava.

5.4. Oma väite kinnitamiseks, et kinnistuid sooviti arendada ning kasumiga müüa palub apellant

ringkonnakohtul koguda Harku vald, Vahi küla, VVV kinnistu HLÜ ERIAL saneerimismenetluse

ajal 04.07.2023 sõlmitud ostu-müügi lepingu (lisa nr 1), mille kohaselt EK OÜ müüs selle arenduse

1 125 000 euroga ja kogu ostusumma läks HLÜ-sse ERIAL. Lepinguga soovib süüdistatav tõendada,

et selle kinnisasjaga seotud laen (384 000 EUR), mille HLÜ ERIAL EKle välja andis, et EK saaks

osta selle kinnisasja, oli kõigiti tagatud ja mitte mingit omastamist pole toimunud. Varasemalt

polnud võimalik seda lepingut esitada, sest see tehing toimus juulis 2023, kuid juunist 2023 toimusid

kriminaalasjas juba kohtulikud vaidlused.

Sama asjaolu soovib süüdistatav tõendada ka HLÜ ERIAL saneerimismenetluse ajal 20.07.2023

sõlmitud Harku vald, Vahi küla, VVV kinnistu ostu-müügilepingiga (apellatsiooni lisa 2),

11.09.2023 toimunud Tallinn, ÕÕÕ kinnistu ostu-müügitehinguga (lisa 3), 19.09.2023 toimunud

Tallinn, ÄÄÄ kinnistu notariaalse ostu-müügitehinguga (lisa 4).

5.5. Süüdistatav toetab oma kaitsja apellatsiooni ning selles toodud taotlusi, palub tema ja kaitsja

apellatsioonid rahuldada. Ühtlasi palub taandada prokuröri (põhjenduses eelmenetlust

ringkonnakohtu käsitlevas osas).

6. Süüdistatav Daniela Dalberg-Dyageleva kaitsja apellatsioon

Süüdistatava kaitsja vaidlustab maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tervikuna ning palub maakohtu

otsus tühistada, saata kriminaalasja uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus; või alternatiivselt

mõista Daniela Dalberg-Dyageleva õigeks kõikides temale esitatud süüdistustes; jätta Daniela

Dalberg-Dyageleva suhtes konfiskeerimine ja konfiskeerimise asendamine kohaldamata;

läbiotsimiste käigus äravõetud raha tagastada; mõista riigilt Daniela Dalberg-Dyageleva kasuks välja

kriminaalmenetluses kantud kulud (so lepingulisele kaitsjale makstud tasud) täies ulatuses;

rahuldada süüteomenetlusega tekitatud kahju taotlus täies ulatuses.

6.1. Kaitsja leiab, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik. Daniela Dalberg-

Dyageleva ei ole süüdistuses etteheidetavaid tegusid toime pannud. Teda ei saa vastutusele võtta

teiste isikute toime pandud tegude eest. D.D. Dyagleveva vastutuse seisukohalt jätab täies ulatuses

maakohus tähelepanuta kaitsjate poolt esitatud tõendid, mis kinnitavad, et D.D.Dyagleveva vastutus

on välistatud ja seda kõikides temale esitatud episoodides. Mõistes Daniela Dalberg-Dyageleva

süüdi, hindas maakohus tõendeid meelevaldselt ja valikuliselt, rikkudes sellega KrMS § 61 lg 2

nõudeid, millest johtuvalt on vaidlustatud kohtuotsus vastuoluline ning selle järelduste kujunemine

mittejälgitav.

6.2. HLÜ ERIAL sisene tööjaotus ja vastutusvaldkonnad

Käesolevas asjas on oluline silmas pidada seda, milline oli HLÜ ERIAL juhtimisstruktuur ja

sisemine tööjaotus, millega tegelesid juhatuse liikmed, kes osalesid majandusaasta aruannete

koostamisel ning sedagi, et Daniela Dalberg-Dyageleva oli HLÜ-st ERIAL eemal ja viibis

vastsündinud lapsega kodus (ehk lõppastmes, mida Daniela Dalberg-Dyageleva täpsemalt teadis ja

seda sõltumata sellest, kas oli tema juhatuse liige või mitte). Ajal, kui Daniela Dalberg-Dyageleva

oli siirdunud lapsehoolduspuhkusele ja oli kodune, usaldas ta neid, kes HLÜ-s ERIAL oma

igapäevast tööd jätkasid: juhatuse liiget OLi, raamatupidajat ja juristi. Osaliselt andis ta oma

tööülesanded üle nii HLÜ-s ERIAL kui ka tütarühingus EK OÜ-ga seonduvas juhatuse liikmele.

29(93)

HLÜ-s ERIAL oli selge tööjaotus erinevates tegevusvaldkondades. Ka juhatuse liikmete

vastutusalad olid jaotatud. Kuigi seda kirjalikult ei fikseeritud, see toimis praktikas.

Majandusalase haridusega juhatuse liige OL vastutas finantsala, sh raamatupidamise eest. Ta

kinnitas ristküsitlusel, et ta kutsuti juhatusse, kuna tal oli finantstaustaga kõrgharidus, ning nimetas,

et tema töö seisnes mh töötajatele finantskirjaoskuse õpetamises, äriplaani kaitsmises

Finantsinspektsiooni ees, krediidikomitee töös ja krediiditaotluste finantsanalüüsis. Daniela Dalberg-

Dyageleva tegeles tema sõnul „rohkem hoiuste haldamise ja intresside tasumisega“. Kuigi

ristküsitlusel väitis OL, et raamatupidamise korraldamine ei olnud tema vastutusalas, ei ühti see

tema ülejäänud ütluste ja kirjalike tõenditega.

Asjaolud, et OL suhtles raamatupidamise teemadel nii raamatupidaja kui ka audiitoriga ning et tema

oli raamatupidamise sise-eeskirjade koostajaks HLÜ-s ERIAL, kinnitavad, et tegelikkuses oli

finantsiga seonduv HLÜ-s ERIAL tema vastutusel.

Daniela Dalberg-Dyageleva vastutusalas olidki alati administratiivküsimused, temal ei olnud ei

juriidilist ega majandusalast haridust, tal on kõrgem disainialane haridus.6 Seevastu tema

disainialane haridus võimaldas tal tegeleda EK OÜ sisulises töös kõigega, mis seondus

sisekujundusega arendatavatel objektidel.

6.3. D. Dalberg-Dyageleva lapsehoolduspuhkus ja vastav tööjaotus

Tõendamist on leidnud ka see, et Daniela Dalberg-Dyageleva jäi lapsehoolduspuhkusele 2020. aasta

alguses. Tema laua kontoris võttis enda kasutusse juhatuse liige OL. OL viibis ka igapäevaselt

ERIALi kontoris. Tõenditega vastuolus on maakohtu seisukoht: „Kohus ei pea usutavaks kaitse

väidet, et juhatuse liikmeks oleku ajal ei suutnud OL ära õppida HLÜ osas maksete tegemist ja see

oli ka põhjus, miks D. D-Dyageleva pidi seda ise tegema sel ajal kui viibis lapsehoolduspuhkusel ja

enamus aega kodus. See versioon kõlas esimest korda alles süüdistatavate ülekuulamisel kohtus ja

OLilt (kes enne süüdistatavaid tunnistajana ütlusi andis) seda üldse ei küsitud“.

Maakohus jättis põhjendamata, miks tegemist ei ole elulise mitteusutava versiooniga. Maakohtul

puuduvad muud argumendid ja ka tõendid, miks süüdistatavate ütlusi selle osas tuleb kahtluse alla

seada. Teiseks jätab maakohus jälitusprotokolli (D. Teplõhh K/A 04.07.2022 JTP lk 37, tõlke lk 30)

tähelepanuta.

Nii maakohtus uuritud jälitusprotokollist, kus on fikseeritud vestlused AB, KK, kui k OL vahel, kui

ka tunnistaja AR kohtus antud ütlustest tuleb selgelt välja, et D. D. Dyageleval polnud

lapsehoolduspuhkusel ajal ligipääsu maksete tegemiseks, OL pidi ise õppima hoiustajatele

väljamakseid tegema.

Kaitsja leiab, et väär on maakohtu seisukoht, et juhatuse liikmeks oleku ajal ei suutnud OL ära

õppida HLÜ osas maksete tegemist ja see oli ka põhjus, miks D. D-Dyageleva pidi seda ise tegema

sel ajal kui viibis lapsehoolduspuhkusel ja enamus aega kodus. Tõenditest nähtub, et programm

nõudis vähemalt kaks – kolm kuud, et sellest aru sellest.

Daniela Dalberg-Dyageleva oli lapsehoolduspuhkusel, kuid täitis osalise koormusega ka teatud

tööülesandeid. Mh suhtles ta ka EK OÜ arendatavate objektide seoses koostööpartneritega

küsimustes, mis puudutasid disaini. Nt EPga, kellega tal oli 25.02.2020- 25.10.2020 kokku 245

kõnet. Samuti suhtles ta arhitekt DWPga. Arendatavaid objekte oli seejuures üle 1012. Need

ülesanded olid seotud üksnes juba nende kinnistuobjektidega, mis olid juba EK OÜ poolt soetatud.

Nendest asjaoludest ei saa aga teha järeldust, et D.D.Dyagleveva tegeles uute potentsiaalsete

objektide otsimisega, pidas mingid läbirääkimisi nt Transpire OÜ või D.Nevskiga või oli muul viisil

teadlik EK OÜ soetatavate kinnistute väärtusest või teistest asjadest.

Asjaolu, et Daniela Dalberg-Dyageleva koju jäi ning kontoris ei käinud, kinnitavad nii tema

abonentnumbri suhtes tehtud positsioneerimine kui ka tunnistajate ütlused. Daniela Dalberg-

Dyageleva istuski eraldatuna kodus ja ei käinud rahva seas, kuna riigis oli karantiin. Seejuures on ta

ise tunnistanud, et oli lapsega üksi, väsinud ja ei saanud tuge ei oma abikaasalt ega emalt.

30(93)

Kokkuvõtvalt täitis Daniela Dalberg-Dyageleva vastsündinu kõrvalt tööülesandeid määral, mil see

võimalik oli.

6.4. Otsustusprotsessid.

Väär on süüdistuse väide, et teised juhatuse liikmed peale Daniela Dalberg-Dyageleva HLÜ-s

ERIAL otsustusprotsessides ei osalenud ning ühistut sisuliselt ei juhtinud. OL oli täieõiguslik

juhatuse liige, kellega teiste seas Ilya Dyagelev arutas majandusvaldkonna teemadel. Näiteks

intresside alandamise teemal oli tal vahetult pärast juhatuse liikmeks saamist sõnaõigus ning tema oli

see, kes vaatas üle arvutused ja kinnitas, mida HLÜ ERIAL hoiustajatele pakkuma hakkab.

Näiteks arutati OLiga ka seda, mis tingimustel laenu anda. Samuti arutasid Ilya Dyagelev ja OL

erinevaid nii HLÜ ERIAL kui ka EK OÜ-ga seotud sisulisi teemasid – nt kinnistute arendustegevuse

tulukus ja intresside muutmine. Selliseid arutelusid Daniela Dalberg-Dyagelevaga ei toimunud.

Ka finantslitsentsi muutmise osas suhtles nt Q OLiga, andes sellekohast infot samas vaid

üldsõnaliselt edasi Daniela Dalberg-Dyagelevale. Ka kirjavahetused OLiga tõendavad, et ta oli

täieõiguslik juhatuse liige, kes osales otsustusprotsessides ning võrdväärne vestluspartner

finantsteemadel nii audiitorile kui ka raamatupidajale.

Eeltoodu ilmestab, et HLÜ-s ERIAL olid juhatuse liikmete vahel jagunenud vastutusvaldkonnad.

Daniela Dalberg-Dyageleva, kes ei osanud isegi bilansse lugeda, finantsala eest ei vastutanud.

Selleks olid majandusalase haridusega inimesed.

Lisaks sellele, et juhatuse liikmete vastutusalad olid jaotatud, tegelesid sisulise tööga HLÜ-s ERIAL

erinevad spetsialistid. Juriidiline töö oli peamiselt Q rolliks, keegi teda selles ei kontrollinud.

Samamoodi oli raamatupidamine pearaamatupidaja KK vastutusel.

Jälitustoimingutega kogutud teave ilmestab Daniela Dalberg-Dyageleva usaldust töötajate vastu.

Samamoodi usaldusele tuginedes allkirjastas Daniela Dalberg-Dyageleva distantsilt bilansse ja

aruandeid. Seejuures ei olnud ta ise neid bilansse näinudki. Nagu ta ristküsitlusel on selgitanud, ei

oska ta bilansse lugeda ning võib usaldada neid, kes seda teevad.

Väheoluline ei ole siinkohal märkida, et lisaks pädevatele töötajatele kindlas töövaldkonnas, oli

2020. aastal HLÜ ERIAL kontoris sisulise töö juures majandusvaldkonnas pädev OL, kes kontoris

sõltumatu audiitoriga aruannete koostamise ja auditeerimise protsessist osa võttis aktiivselt ja

vahetult. Oluline on läbivalt silmas pidada ka seda, et info, mida Daniela Dalberg-Dyagelavale jagati

ühistus toimuvast, oli väga üldsõnaline ning detailidesse teda ei pühendatud, mis on kinnitatud tema

enda ütlustega.

Eespool märgitud asjaolud kogumis võimaldavad eitada Daniela Dalberg-Dyagelava vastutust

ainuüksi juba subjektiivse koosseisu puudumise tõttu nii omastamise kui ka majandusaruannete

esitamisega seotud episoodides.

6.5. Majandusaasta aruannetes valeandmete esitamisega seotud episoodi osas märgib kaitsja

järgmist.

Maakohus väljus D.D.-Dyagelevale esitatud süüdistusest, hakkas tuvastama punktis 26.7:

„Täiendavalt toetab prokuratuuri süüdistusversiooni ka see, et 2020. aastal mh EK OÜ auditit

teostanud audiitor AK on menetlejale edastanud ka kõnealuse lepingu EK OÜ ja Venemaa äriühingu

KO vahel, mille I. Dyagelev on talle e-kirjaga (manuses kaks .pdf faili) edastanud 27.07.2020 (kd 23

tl 58)“.

Maakohtu järeldus on vastuolus menetluse käigus uuritud tõenditega. D.Dalberg-Dyageleva ei ole a)

ühtegi tehingut raamatupidamises kajastanud, b) majandusaasta aruandeid koostanud c)

majandusaasta aruannet liikmetele ega audiitoritele esitanud.

Kui koosseisuliseks teoks on märgitud liikmetele ja audiitoritele valeandmete esitamine, siis ei piisa

karistusõigusliku vastutuse jaatamiseks süüdistuses kajastada üksnes majandusaasta aruande

allkirjastamist.

31(93)

Antud asjas on aga kajastatud süüdistuses, et D.Dalberg-Dyageleva pani teo toime üksiktäideviijana,

täites ise (väidetavalt) KarS §-i 381 dispositsioonis kajastatud teod. Võttes arvesse ainuüksi seda, et

pelgalt majandusaasta aruande allkirjastamisega ei muutu majandusaasta aruanne liikmetele

kättesaadavaks, siis ei saa lugeda tõendatuks KarS §-i 381 dispositsioonis kajastatud tegu –

liikmetele valeandmete esitamist. Süüdistuses ei ole aga kajastatud, kuidas täpsemalt majandusaasta

aruanded jõudsid liikmeteni, ja kes täpselt ja kuhu need edastas.

Sama puudutab ka audiitoritele esitatud andmeid. D.Dalberg-Dyageleva ei ole viidatud andmeid

audiitoritele esitanud ega ka raamatupidamises neid kajastanud. Audiitoritega suhtlesid hoopis teised

isikud.

Eriti markantne näide maakohtu ühekülgsest tõendite hindamisest, põhjendamiskohustuse täitmata

jätmisest ja esitatud tõendite tähelepanu jätmisest seisneb selles, kus maakohus mõistab D.Dalberg-

Dyagelevat süüdi ka selles, et tema esitas audiitorile (so AKile) ebaõiget teavet seoses KO

tehinguga.

KarS § 381 dispositsioonis sätesatud koosseisuline tegu (so audiitorile valeandmete esitamine)

seisneb eelkõige selles, et audiitorile esitatud asjaolud peavad olema sellised, millega võib isikut

eksitada. Eksitada ei saa isikut, kellele antakse kogu teave tehingust, koos temaga arutatakse läbi

tehingu vormistamine, saadakse audiitorilt vastav nõusolek.

6.5.1. Maakohus ei analüüsinud AKi ütluste usaldusväärsust ega kõrvutanud neid enda poolt

tsiteeritud ja K.K poolt jälitustoimingu protokollis fikseeritud AKle esitatud küsimusega: „me

tahame müüa Venemaale frantsiisi alusel ning tähendab, kas sina aktsepteerid, kui me viime selle

tehingu läbi eelmise aastaga?“ Ainuüksi juba küsimuse püstitus võib viidata, et audiitorile pidi olema

arusaadav, et oli soov midagi vormistada tagantjärgi.

Selle tõendi valguses on meelevaldne kaitsja seisukohalt kohtu järeldus, et AK sai tehingute kohta

vale infot või et temale oli esitatud valesid andmeid. Tõendist nähtub, et audiitoriga olid asjad

läbiarutatud vägagi avatud kujul. Seda kinnitavad selgelt ainuüksi audiitori AKi (protokollis

Tundmatu nime all) arutelu: „See tähendab me müüme... lihtsalt müüme, ma ei tea seal 19. aastaga,

saavutades kasumit, ... tekivad nõudmised. Nõudmised on meil kinnitatud, .. .tähendab,

garantiikirjadega..., Me mingi kinnitusega, et see ettevõte on olemas, ta töötab... Noh, suurepärane,

noh ja...“ koosmõjus tema lõppjäreldusega: „OK! Ma sain aru. Jah, tervikuna... tervikuna on

normaalne. Siis me võtame ära... Siis on meil Kinnisvara, noh, lihtsalt Kinnisvara enda eraldi... me

(ebaselge) nulli. Noh, väiksesse kasumisse. Ja siis saab selgeks, et ka kontsern hakkab meil olema

kasumis“.

Kaitsjate poolt esitatud tõendid (eelkõige jälitustoimingute protokollid) näitavadki seda, kuidas

majandusaasta aruanne oli koostatud ja kes sellega tegeles, millised parandused olid tehtud ja miks.

On ju selgelt tuvastav, et 2019 majandusaasta aruandega tegeles KK ja OL, parandused tegi K.K,

kõik parandused olid audiitoriga kooskõlastatud, selle juures Daniela Dalberg-Dyagelevat ei ole

olnud. Daniela Dalberg-Dyageleva üksnes kirjutas majandusaasta aruandele distantsilt (telefoni

kaudu) ja ei vaadanud üldse, milliseid andmeid on seal kajastatud. Seega on tuvastatav, et

D.Dalberg-Dyageleva ei ole a) ühtegi tehingut raamatupidamises kajastanud, b) majandusaasta

aruanded koostanud c) majandusaasta aruannet liikmetele ega audiitoritele esitanud. Mõista isikut

süüdi selles, mida tegid hoopis teised ja seda olukorras, kus vastavad tõendid menetluses esitatakse

kaitsjate poolt, ei ole lubatav ja on taunitav.

Muuhulgas näitab auditeerimisprotsess 2020 aastal selgelt seda, milline roll oli OLil ja millist teavet

tema tegelikult omas. Näiteks kinnitavad seda eespool viidatud jälitusprotokolli muud teemad, mis

toimus samas ruumis, kus OL viibis (vt lähemalt täies ulatuses vastavat protokolli, kus OL muudel

teemadel koheselt jätkab vestlust AKiga). Pealtkuulatud vestustest nähtub selgelt ka asjaolu, et

audiitor kontrollis ja OL oli teadlik (ja seda enne majandusaasta aruande koostamist) frantsiisi

tehingu kohta.

Pealtkuulatud vestlusest nähtub üheselt, et OLil ja audiitoritel ei ole ükski asjaolu varjatud.

32(93)

Väär on samuti maakohtu seisukoht (punktis 36.7): „Vaidlust ei ole selles, et HLÜ Erial 2018 ja

2019 aasta majandusaasta aruanded olid peale nende allkirjastamist avalikkusele kättesaadavad ning

nendega tutvusid investeerimiskelmuse episoodis kannatanutena ülekuulatud isikud, kes olid ka

HLÜ Erial liikmed ja kellede jaoks iseenesest oli lõpptulemusena äriühingu kasum või kahjum

oluliseks asjaoluks“. Kaitsja arvates tegemist on süüdistuse piiridest väljumisega ja paljasõnalise

oletusega.

6.5.2. Samuti asus maakohus seisukohale, et „tutvusid nende aruannetega ka audiitorid IE, kes

auditeeris HLÜ Erial 2018 aastal /…/“. Samas puuduvad igasugused viited IE ütlustele maakohtu

otsuses ja just D. D-Dyageleva süüdistuses, mis puudutab KarS § 381 järgi kvalifitseeritava kuriteo

episoodis. IE ütlustele viitab maakohus üksnes K.F vastutuse osas. Kaitsja arvates jätab kohus

põhjendamatult tunnistaja poolt antud ütlusi tähelepanuta.

IE ütluste järgi osales Daniela Dalberg-Dyageleva audiitorlepingu sõlmimise aruteludel, kuid „auditi

protsessi vältel“ suhtles ta Ilya Dyagelevi ja jurist Qga. Kõik bilansid ja algdokumendid väljastas

temale KK. Ka kõikide lepingute, saldode, arvete ja panga väljavõtetega seoses suhtles ta

raamatupidajaga. Seda nii HLÜ ERIAL kui ka tütarühingute puhul, keda ta auditeeris. Tema antud

ütlusi kinnitavad ka kirjavahetused nimetatud perioodist. Seega on väär maakohtu järeldus sellest, et

audiitoritele esitas Daniela Dalberg-Dyageleva valeandmeid.

Viimaseks pöörab kaitsja tähelepanu, et kõik süüdistuses kajastatud majandusaasta aruanded oli

juhatuse poolt allkirjastatud, siis kui sisuline kontroll audiitoriga oli tehtud ja raamatupidaja

vastavalt audiitori juhistele tegi vastav muudatused majandusaasta aruandes. Järelikult ei ole

relevantne üldse süüdistuses tehtud etteheide, et Daniela Dalberg-Dyageleva allkirjastas aruande ja

sellega esitas audiitoritele valeandmeid (lähemalt vt nii kaitsja poolt maakohtus esitatud tõendid, sh

eespool märgitud tsitaadid, kui ka majandusaasta aruannetes kajasatud allkirjastamise kuupäevad,

võrreldes neid audiitori poolt antud arvamustega).

6.5.3. Kaitsja leiab, et Daniela Dalberg-Dyageleva ei ole esitanud ebaõigeid andmeid Hoiu-

laenuühistule ERIAL kui EK OÜ osanikule aga ka hoiu-laenuühistu liikmetele.

Daniela Dalberg-Dyageleva ei olnud teadlik majandusaasta aruannetesse kajastatavatest/kajastatud

andmetest. Nii vandeaudiitorid IE kui ka AK on tunnistanud, et 2018. ja 2019. majandusaasta

aruannetesse edastas raamatupidamise andmeid KK.

Seda, et Daniela Dalberg-Dyageleva majandusaasta aruannete koostamisel ja auditeerimisprotsessis

ei osalenud, tõendavad ka jälitustoimingute käigus kogutud andmed. Nähtuvalt 09.04.2020 kell

12:01 kõnest Ilya Dyagelevi ja raamatupidaja KK vahel teeb raamatupidaja koos audiitoriga HLÜ-s

ERIAL auditeid. On teada, et selleks ajaks oli Daniela Dalberg-Dyageleva juba koju jäänud.

08.07.2022 jälitustoimingu protokoll tervikuna tõendab, et 2020. aastal osales majandusaasta

aruande koostamisel ja auditeerimisel kindel ring pädevaid isikuid: raamatupidaja KK, jurist ja

revisjonikomisjoni esinaine Q ning juhatuse liige OL, ning audiitor AK. Oluline on see, et

majandusaasta aruande õigsust kontrollis ka vandeaudiitor AK, kes rikkumisi ei tuvastanud.

Tegelikkuses ei tuvastatud rikkumisi ei 2018. aasta ega ka 2019. aasta aruandes. Audiitorid

kinnitasid audiitorid, et aastaaruanded kajastasid kõigis olulistes osades õiglaselt HLÜ ERIAL ja

tema tütarühingute grupi konsolideeritud finantsseisundit.

HLÜ ERIAL kontoris toimunud pealtkuulamisega saadud teave tõendab majandusaasta aruande

auditeerimise ja koostamise sisulist üksikasjalikkust.

Maakohus asus vääralt seisukohale (otsuse seisukoht 26.7), et „kohus ei pea mittesüvenemist ja

liigset usaldamist aga usutavaks, sest näiteks 21.07.2020 telefonikõnes, kus I. Dyagelev palus

D.D.Dyageleval mingi leping allkirjastada, siis nähtus, et Dyageleva uuris enne, et mis leping

täpsemalt, ning peale selgituse saamist alles allkirjastas selle digitaalselt (kd 15 tl 112). Seega ei

iseloomusta D.D. Dyagelevat selline „pimesi“ allkirjade panemine“. Kohtu seisukoht ei arvesta isiku

võimaliku hetke olukorraga, kus ühel päeval võib tema tähelepanu olla väsimatusest tingituna

33(93)

rohkem või vähem hajutatud. Maakohtu seisukoht tugineb vaid ühele kõnele. Üksikust asjaolust (sh

isiku tähelepanu kohta erinevatel aegadel) ei ole võimalik üldistusi teha, see on juba

loogikareeglitega vastuolus.

Üldiselt on täiesti eluliselt usutav, et tihti isikud kirjutavad dokumendid „pimesi“, usaldades teist

isikut.

Lisaks eelnevale on paljasõnalisteks jäänud maakohtu väited frantsiisilepingute näilikkuse osas.

Frantsiisilepingute sisu ja tagamaad on tõendatud Ilya Dyagelevi antud ütlustega ning need haakuvad

dokumentaalsete tõenditega. Samuti on frantsiisilepingu osas vandeaudiitor IE tunnistanud

ristküsitlusel, et kontrollis intellektuaalse omandi müügi osas Küprosele lepinguid, arveid, tasumist

ja saldokinnitusi. See, et HLÜ-le ERIAL analoogse süsteemi, sh pangandussüsteemi loomine

Euroopas ei realiseerunud ning Swift Hotels arendus jäi algusjärku, ei muuda lepinguid näilisteks

ega tühisteks.

Kokkuvõtvalt ei ole Daniela Dalberg-Dyageleva ja seda ka teadvalt mis tahes ebaõigeid andmeid

esitanud ei audiitoritele, äriühingu osanikele, hoiustajatele, avalikkusele ega ka majandusaasta

aruannetesse.

6.6. Investeerimiskelmuse toimepanemist puudutavas episoodis kordab kaitsja I. Dyagelevi

huvides esitatud apellatsioonis esitatud argumente.

Kaitsja leiab, et investeerimiskelmuse koosseis ei ole täidetud ning seda tegu ei ole võimalik Daniela

Dalberg-Dyagelevale ette heita. Seega ei ole KarS § 211 täidetud ja Daniela Dalberg-Dyageleva on

vaja õigeks mõista.

6.7. Omastamise episoodi puudutavas osas kaitsja märgib järgmist.

6.7.1. Kaitsja leiab, et D.D.-Dalbergile esitatud süüdistus on puudulik ega võimalik

süüdistatavat süüdi tunnistada.

Süüdistuses ei ole kahe esimese episoodi kohta kajastatud usaldatud vara ja selle varaga

käsutustehingut ning seda, kes vastavat käsutust on teinud. Seega seostada vara käsutust Daniela

Dalberg-Dyageleva’ga on võimatu. Süüdistuse puudulikkuse tõttu tuleb Daniela Dalberg-Dyageleva

´t õigeks mõista nendes episoodides ja sõiduk aresti alt vabastada, jättes seda konfiskeerimata

(lähemalt vt F OÜ apellatsioon).

Süüdistuses on küll kajastatud, et 07.05.2020.a sõlmis Daniel Nevsky Transpire OÜ nimel Ilya

Dyagelevi korraldusel laenulepingu nr 70522020-1 Hoiu-laenuühistuga ERIAL, mida esindas

Daniela Dalberg-Dyageleva. Kuid see on väär. HLÜ-d esindas tehingus volikirja alusel S. P-

Belositski (maakohtu otsuse punkt 30.1). Raha liikumise kohta ei ole süüdistuse erilist midagi, vaid

umbkaudselt märgitud „ülejäänud summa 207 960 eurot hoiustati notari deposiitkontol“ ja lõpus

„Nimetatud tehingu tagajärjel laekus Transpire OÜ pangakontole nr EE461010220280367223 (AS

SEB Pank) 20.05.2020.a Priidu Pärna notari deposiitkontolt 207960 eurot“. Rohkem ei ole

hoiustajate raha käsutamisest ja Daniela Dalberg-Dyageleva’st midagi kajastatud. Ilya Dyagelev’il ja

D.Nevski’l ei olnud juurdepääsu HLÜ, EK OÜ kontodele või lausa Priidu Pärna notari

deposiitkontole, kust süüdistuse kohaselt raha laekus.

Sama olukord on ka teise omastamise episoodidega. Süüdistuses on kajastatud, et 12.05.2020.a

sõlmis Daniel Nevsky Transpire OÜ nimel Ilya Dyagelevi korraldusel laenulepingu Hoiu-

laenuühistuga ERIAL mida esindas Daniela Dalberg-Dyageleva. Kuid ka see on väär.

Hüpoteegipidajat (HLÜ Erial) esindas notaritehingus volikirja alusel S. P-Q (maakohtu otsus punkt

31.1). Samuti ka see episood ei kajasta raha liikumise kohta mingit konkreetset infot, mis oleks

seostatud raha ülekannetega, rääkimata juba isikutega, kes võis vastavad ülekanded teha. Ainus

asjaolu, mis kirjas on „tasus Daniel Nevsky 21.06.2020.a /Transpire OÜ/ pangakontolt notaritasu

Pärna Priidu kontole summas 1 153,13 eurot ja summas 612,24 eurot. Teha vastutavaks Daniela

Dalberg-Dyageleva´t või Ilya Dyagelev´it selle eest, et Daniel Nevsky tasus 21.06.2020.a /Transpire

34(93)

OÜ/ pangakontolt notaritasu Pärna Priidu kontole on võimatu. On võimatu ka Daniel Nevsky selle

eest vastutuse võtta, kuna tema on Transpire OÜ juhatuse liige.

Ainuüksi juba seetõttu tuleb Daniela Dalberg-Dyageleva´t õigeks mõista vähemalt nendes

episoodides.

Niisamuti pole ka teised omastamise episoodid nõuetekohaselt ja selgelt kirjutatud. Mõistmatuks

jääb, mitte üksnes omastamise keskne tegu, vaid ka Daniela Dalberg-Dyageleva täpne roll, usaldatud

vara ja isik, kellele vastav vara oli usaldatud. Süüdistus ei kajasta ka seda, miks tehingute alusel

sooritatud ülekanded olid ebaseaduslikud, võttes arvesse, et EK OÜ sai vastusoorituse kinnistusete

näol. Need tehingud (lepingud) ei ole ka süüdistuses vaidlustatud. Lisaks nähtub tõenditest, et

kinnistuse soetusest ja (vähemalt) soetatud kinnistute hinnast oli teadlik OL (HLÜ Erial juhatuse

liige), kes emaühingu juhatuse liikmeta faktiliselt kitis heaks vastavate tehingute tegemist.

Süüdistuse puudulikkust taastada ei ole enam võimalik, mistõttu tuleb Daniela Dalberg-Dyageleva´t

selles episoodis täiest ulatuses õigeks mõista.

6.7.2. Kaitsja leiab, et maakohus on selles episoodis rikkunud põhjendamiskohustust.

Kohus asus ekslikule seisukohale, et „Kõik süüdistatavad teadsid, sh D. D. Dyagleveva (vt

täiendavalt otsuse p 28.7 kajastatud 02.06.2020 telefonikõnet), et kinnisvaratehingutes hinna alusetu

suurendamisega omastatakse HLÜ Erial hoiustajate vara ning see oli nende eesmärk“. See on kõik,

kuidas maakohus suutis põhjendada Daniela Dalberg-Dyageleva subjektiivset tunnust, ühist

teoplaani ja kooskõlastatud tegevust. Kaitsja seisukohalt ei piisa sellest, et Daniela Dalberg-

Dyageleva vastutust jaatada.

Maakohtu toodud asjaoludest ei saa järeldada, mida täpsemalt teadis D. D. Dyageleva süüdistuses

märgitud kinnistute ostu tingimustest. Otsuse punktis 34.14 järeldus on niivõrd üldine, et ei ole

võimalik seda üldse seostada konkreetsete objektidega (EK OÜ-l oli palju muid kinnisvara peale

süüdistuaktis kajastatud kinnistutest). Kui aga pöörata tähelepanu, millest täpsemalt rääkisid

tunnistajad, siis on selgelt aimatav, et suvel 2020 (süüdistuse ajavahemikul) võis D. D. Dyageleva

nendega suhelda (nt Pga) just muudest objektide disainidest, kuna süüdistuses märgitud objektid ei

ole suure tõenäosusega veel jõudnudki sellisse staadiumi, kus neid oli vaja disainida (lähemalt vt D.

D. Dyageleva kõneeristuse nähtuvad kõned Pga ja võrdle seda süüdistuses kajastatud kinnisvara

tehingutega). Lisaks on täiesti meelevaldne maakohtu järeldus, et D. D. Dyageleva tegeles

kinnisvara arendamisega – tuleb eristada selgelt disainiga seotud küsimusi kinnisvara arendusest ja

ehitusest, rääkimata juba kinnisvara valikust, hinna kujundamisest ja asjakohaste läbirääkimiste

pidamistest. Otsuse punkt 34.15 on üldse meelevaldne ja muuhulgas vastuolus otsuse punktiga 35.12

ning samuti ei näita see midagi sellest, millist teavet täpsemalt omas D. D. Dyageleva tehingute

tegemisel.

Kohtu poolt viidatud otsuse lõik (so 28.7 tervikuna) ja selles lõigus enamus vestlused (so

rahulolematus OLi tööga, ajakirjandusega, Finantsinspektsiooni poolt HLÜ-le mitteväljastatud

litsents, HLÜ Erial klientide vahel auto loosimise võimalust jt), ei puuduta omastamise episoodi

kohta käivat relevantset asjaolu (so KarS § 201 D. D. Dyagleveva subjektiivset tunnust), et D. D.

Dyagleveva oli teadlik a) mis hinnaga soetas algselt Transpire OÜ EK OÜ-le hiljem müüdud

kinnistud ja b) millised täpsemad kokkulepped olid Transpire OÜ-ga ning vähemalt möönis enda

kasuks pööramise ebaseaduslikkus (ehk aimas, et soetatud kinnistute hind oli kunstlikult tõstetud).

Otsuse p 28.7 kajastatud 02.06.2020 telefonikõnes viidatud kogu vestlus ei näita, et D. D.

Dyagleveva oleks teadnud eespool märgitud asjaolud, vaid näitab üksnes seda, et tema teadis üldiselt

sellest, et EK OÜ soetab vajalikku kinnisvara Transpire OÜ-lt, mis oli seaduslik tehing.

Kaastäideviimise õiguslik konstruktsioon ei võimalda „laenutada“ subjektiivseid tunnuseid teistelt

osavõtjatelt. Iga täideviija subjektiivsed koosseisu tunnused tuleb tuvastada eraldi. Eespool

tsiteeritud maakohtu põhjendus D. D. Dyagleveva subjektiivsete tunnuste kohta ei võimalda asuda

seisukohale, et D.D.Dyagleveva oli teadlik nn omastamise ühistest plaanidest.

35(93)

Võttes arvesse, et maakohus ei ole muid asjaolusid tuvastanud, mis suudavad kinnitada Daniela

Dalberg-Dyageleva käitumises subjektiivseid tunnuseid, siis tuleb ainuüksi juba seetõttu teda õigeks

mõista.

6.7.3. Q sisulisest rollist kinnistute ostmisel märgib kaitsja järgmist.

Maakohus asub ekslikult seisukohale, mis puudutab Q sisulist rolli kinnistute ostmisel. Q valmistas

kõiki tehinguid ette sisuliselt, kujundas arvamuse iseseisvalt ostuhinnaga seonduva dokumentaalses

vormistamises ja nõustas selles küsimuses ka enne tehinguid Ilya Dyagelevi. Daniela Dalberg-

Dyageleva, kes oli vastsündinud lapsega kodus, sai informatsiooni kinnistutega seotud tehingute

kohta Qlt, kuid vastav informatsioon oli üldsõnaline, toimuvaid tehinguid Q ega keegi teine

süüdistatavale ei selgitanud. Antud asjaolu on tõendatud jälitustoimingu protokollis fikseeritud

kõnelustega D.D.Dyageleva ja S.P-Q vahel. Kuigi Q ülekuulamisel väitis vastupidist pealtkuulatud

vestlustes nähtub, et tegelikkuses ei avaldanud ta Daniela Dalberg-Dyagelevale detailseid andmeid

tehingute kohta.

Volikirjad koosmõjus asjaoluga, et S. P-Q valmistas kõik tehingud ette, ei võimalda asuda

seisukohale, et „S. P-Ql juristina mingit sisulist kaasarääkimise õigust ei olnud“. Ainuüksi juba

volitatud esindaja staatus näitab tehingute tegemisel, et just tema osavõtul toimuvast tehingust tekkis

EK OÜ-l kohustus maksta Transpire OÜ-le kokkulepitud hind kinnistute eest.

Samas ei olnud sh eespool toodud asjaolude nähtuvalt Daniela Dalberg-Dyageleva teadlik tehingute

üksikasjadest ning tegi seda, mida jurist temale ütles, süüvimata mis tahes dokumentidesse. Oluline

on aga veel kord rõhutada, et Q on kohtueelses menetluses andnud selgelt ebausaldusväärseid ütlusi

seonduvalt tehingute ettevalmistamisega ja Daniela Dalberg-Dyageleva informeerimisest tehingute

detailidest. On mõistetav, et Q soovis sellega pisendada oma osalust, mh selles, et ta võis olla

käsundisaajana VÕS mõistes teinud suure vea – nimelt andnud õigusnõu, et notariaalsetesse

lepingutesse ei ole vaja kinnistute hinnavahet lahti kirjutada või täpsemalt fikseerida Transpire OÜ-

ga sõlmitud kokkulepped.

6.7.4. OLi rolli kohta kinnistute soetamisel märgib kaitsja järgmist.

Väär on maakohtu seisukoht (otsuse punkt 35.9), et pole tõendamist leidnud, et „HLÜ Erial juhatuse

liige OL oleks omastamistehingutega olnud üldse kursis või oleks HLÜ Erial juhatuse liikmena

nendele tehingutele mingisugusegi nõusoleku andnud“. Kohtu selline põhjendus ei ole kontrollitav,

kuna kohtu põhjenduses puuduvad viited konkreetsetele tõenditele.

Teiseks kohtu järeldus „et OL sai nendest tehingutest sisuliselt teada alles peale seda kui

kriminaalmenetlus oli 2020 novembris tulnud avalikuks“ on otse vastuolus OLi enda ütlustega

maakohtus.

Kuna OL HLÜ ERIALi juhatuse liikmena oli teadlik vähemalt asjaolust, mis hinnaga soetas EK OÜ

süüdistuses märgitud kinnistud Transpire OÜ-lt, siis viimane välistab nii omastamise koosseisu, kui

ka usalduse kuritarvitamise koosseisu. Emaühingu juhatuse liigi tehingu hinna aktsepteerimine

tähendab just seda, et EK OÜ saigi need kinnistud soetada Transpire OÜ-lt just selle hinnaga, mis oli

kajastatud lepingutes.

Lisaks Daniela Dalberg-Dyageleva vastutust välistab sellises olukorras ka eluline usutavus, et isik,

kes oli pidevalt lapsega kodus ja kes ei viibinud ERIAL kontori ruumides (erinevalt OLst) oli teadlik

toimuvast veelgi väiksemas ulatuses, kui sama isik, kes igapäevaselt viibis kontoris, kellel oli täielik

juurdepääs raamatupidamisandmetele, kes aktiivselt teostas oma juhatuse liikme rolli ja olid

igapäevase toimuvaga kursis. Ehk, kui OL ei olnud toimuvast üldse teadlik, siis kuidas eemal viibiv

isik oleks pidanud olema kursis kontoris toimuvaga ja kuidas tema kurssi viimine on menetluses

tõendatud. Tõendamata asjaolud ei saa kasutada süüdistatava kahjuks.

Kaitsja seisukohalt on Daniela Dalberg-Dyageleva ütlused riimuvad teiste tõenditega ja on

usaldusväärsed. Ka need asjaolud kogumis võimaldavad selgelt eitada Daniela Dalberg-Dyageleva

tahtlust omastamise episoodis.

36(93)

6.7.5. Kaitsja leiab, et objektiivselt oli hinnavahe majanduslikult põhjendatud

Objektide tulukuse ja kulukuse prognoose tegi EK OÜ-le emaühingu juhatuse liige OL. Samuti

kontrollis ta arendatavate objektide jätkusuutlikust kaasatud hoiuste lõikes90. Nagu ka tunnistajate

ütlustega on tõendatud, sõltub kinnistute hind kavandatavast arendustegevusest. Käesoleval juhul

juhatuse liige OL hindas kinnistute majanduslikke tehinguväärtusi ja leidis, et need olid õiged.

Kinnistute lõppväärtuses, millega soetas kinnistud EK OÜ, oli sisse arvestatud Transpire OÜ

projektijuhtimine kuni kinnistute müügini lõplikule ostjale. Orienteeruvalt kulub sellele ca kõigele 2

aastat.

Veelgi enam, selgusetuks on jäänud see, milles seisnes üldse ostutehingute ebaseaduslikkus, et oleks

võimalik rääkida omastamise koosseisu realiseerimisest ja seda olukorras, kus OL (kui HLÜ Erial

juhatuse liige) olid teadlik kinnisvara soetamisest ja vähemalt EK OÜ poolt soetatava kinnistute

hinnast. Viimane on selgelt vaadeldav emaühingu poolt heakskiiduga tehingule, mis välistab üldse

kõik maakohtu ja prokuratuuri poolt tõstetud oletusi ostetava hinna kohta.

Kokkuvõtvalt ei ole HLÜ ERIAL vara omastatud. Samuti ei ole EK OÜ kinnistuid ostnud

kunstlikult tõstetud hindadega. Daniela Dalberg-Dyageleva ei ole aga kinnistutega seotud tehinguid

ette valmistanud ega olnud teadlik ka hinnavahest, mistõttu tema vastutus on välistatud ja ta tuleb

õigeks mõista.

6.8. Kaitsja leiab, et konfiskeerimise ja konfiskeerimise asendamised tuleb tühistada täies

ulatuses.

6.8.1. Maakohus otsustas konfiskeerida 125 000 eurot, kui Ilya Dyagelevi vara. See seisukoht ei

ole otsuses jälgitav ja ei ole kooskõlas raha avastamise asjaoludega. Ilya Dyagelevile see raha ei

kuulunud. Vaidlus (just asjaoludest, kuidas raha oli hoiustatud, mis täpsemalt karbis) sai olla üksnes

selles, kas raha kuulub Daniela Dalberg-Dyageleva või tema emale. Sellises olukorras ei saa kohus

lahendada sisuliselt omandi õiguse kohta käivat vaidlust meelevaldselt ja üllatuslikult. I. Dyagelev ei

ole kunagi väitnud, et raha on tema oma, vaid vastupidi eitanud oma seost selle rahaga, muud

tõendid aga selle ümber lükkamiseks puuduvad.

6.8.2. Maakohus konfiskeeris KarS 201 lg 4 ja § 832 lg 2 p 1 ja § 84 alusel D. D.Dyagelevalt

kuriteoga toimepanija arvelt (I. Dyagelev) saadud, kuid ära tarvitatud vara asendamiseks kokku 119

969 eurot. Samuti konfiskeeris kohus KarS 201 lg 4 ja § 832 lg 2 p 1 alusel D. D. Dyagelevalt

sularaha summas 7850 eurot, mis leiti läbiotsimisel I. Dyagelevi ja D. D. Dyageleva ühisest

elukohast ja mille osas D. D. Dyageleva selgitas, et see (summa 7850 euro) kuulub temale.

Kohus on vääralt kohaldanud KarS § 832 lg 1 koosmõjus KarS §-ga 84. Kaitsja leiab, et täitmata on

vara konfiskeerimise eeldus, et D.D.Dyageleva või Ilya Dyagelevi puhul oleks põhjust arvata, et nad

oleksid saanud konfiskeeritava vara kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvelt.

Ainuüksi erinevus isiku legaalse tulu ja varalise seisundi, kulude või elatustaseme vahel võivad

üksnes luua laiendatud konfiskeerimise kohta hüpoteesi, kuid laiendatud konfiskeerimise

kohaldamiseks tuleb kohtul jõuda kõikide asjaolude kogumis hindamise kaudu seisukohale, et vara,

millele kohaldatakse laiendatud konfiskeerimist, on suure tõenäosusega ebaseaduslikult saadud.

Laiendatud konfiskeerimise kohaldamiseks ei piisa ainuüksi tulude ja kulude võrdlusest, kuna KarS

§ 832 ei ole karistus toimepandud teo eest ega ka karistus oma tulude deklareerimata jätmise eest või

suutmatuse eest tõendada dokumentaalselt vara päriolu.

Maakohus ei põhjenda üldse, kuidas D.D.Dyageleva varasem minevik või tema isiksus peaks olema

üldse seostatav varasemate kuritegudega. Seega ei olnud alust KarS § 832 kohaldamiseks ja

maakohus kohaldas selliselt vääralt materiaalõigust.

Lisaks sellele tuleb eraldi rõhutada, et tekib vastuolu maakohtu enda põhjendustega, kus väidetavalt

D.D.Dyageleva sai raha abikaasa Ilya Dyagelevi käest, seega ei saa D.D.Dyageleva suhtes

kohaldada KarS § 832 lg-t 2 p 1 koosmõjus KarS §-ga 84. Viimane ei ole õiglane ja seda eriti

37(93)

olukorras, kus vara on ära tarvitatud. Kohus jätab täies ulatuses põhjendamata, miks vastavat

konfiskeerimist tuleb kohaldada mitte Ilya Dyagelevi suhtes, vaid just kolmanda isiku suhtes. Seadus

ei tunne solidaarset konfiskeerimist (eriti olukorras, kus abikaasade vahel kehtib varalahususe

põhimõte).

Asjas tuvastatud asjaoludest (sh prokuratuuri poolt esitatud pangaväljavõttest ja kaudselt vara

analüüsist) ei nähtu varasemalt saadud ja sularahana väljavõetud rahaliste vahendite kulutamist.

Panga väljavõttest nähtuvad selgelt asjaolud, et toimus sularaha käive, kus raha võeti välja kontolt,

kuid samuti pandi raha ka tagasi (lähemalt vt kohtuistungi protokoll 21.04.2022 koos vastavate

tõenditega). Osadel juhtudel maksti ka äriühingute kohustusi.

Sellises olukorras peab prokuratuur esitama tõendeid varasemalt sularahana välja võetud raha

kulutamise kohta (mitte üksnes nende väljavõtmise kohta), kuna tegemist on positiivse asjaoluga,

mida on võimalik selgelt tõendada. Raha mittekulutamist (s.o teiste sõnadega säilitamist sularahana)

kui negatiivset asjaolu ei ole võimalik muude tõenditega tegelikult otseselt tõendada. Kuna sularaha

oli muuhulgas väljavõetud (ja arvutuste järgi oli seadusliku rahaga) ja puuduvad igasugused viited,

et raha oli kulutatud, siis on loomulik, et see raha on kas säästetud või on see tagasi pandud kontole.

Maksed aga firmadele (eraisik maksab enda äriühingu eest või enda äriühingule rahalisi vahendid)

on selgelt vaadeldavad laenudega. Järelikult ei saa nõustuda üldse maakohtu puudulikult tehtud

tõendite analüüsiga.

6.8.3. Vaatlusprotokollid, mis kajastavad Ilya Dyagelevi ja Daniela Dalberg-Dyageleva varalist

seisundit ja legaalset tulu, ei ole käsitatavad tõendina, vaid menetleja hinnanguna, ning

nendele tugineda ei ole võimalik (RKKKo asjas 1-18-437/725, p 57).

Prokurör ka ise märkis nimetatud tõendite osas, et vaatlusprotokollid ei kajasta kõiki andmeid.

Sisuliselt kajastavad vaatlusprotokollid neid andmeid, mida menetleja on vajalikuks pidanud, kuid ei

anna edasi objektiivset tervikpilti isikute varalisest seisundist. Ka selle asjaolu tõttu saab

süüdistatavate sissetulekute ja võimaliku kriminaaltulu osas seisukoha kujundamiseks pöörduda

algandmete poole.

Kohtule esitatud algandmete pinnalt ei ole aga võimalik teha mis tahes järeldusi isikute sissetulekute

ja väljaminekute kohta. Nimelt on kohtutoimikus olevad algfailid puudulikud ja summade osas

nende pinnalt järeldusi teha ei saa.

Vaatlusi koostanud uurija ei suutnud kohtuistungil näidata, kuidas andmed vaatlusprotokollidesse

üldse on tema poolt koondatud. Kohtuistungil temale näidatud vaatlusprotokollis kajastatud lisad on

menetleja poolt allkirjastamata.

Väär ka maakohtu järeldus, et „tunnistaja demonstreeris ka kohtusaalis, kuidas .csv faili Excelis

töödelda (tl 228) ning samuti said kaitsjad samal istungil prokuröri käest enda valdusesse ka

juba .cvs failist konverteeritud nö menetleja „tööfaili“, et sealolevaid andmeid täiendavalt võrrelda

protokolli lisaks olevate koondandmetega. Järeldus ei vasta istungiprotokollis kajastatud

asjaoludega. Selle asemel, et näidata arvutuskäigud sisuliselt pakus menetleja googeldada vastav

õpetus. Väär on maakohtu järeldus, et „GA (K3 tl 224) andis üksikasjalikke selgitusi, kuidas

andmeid töödeldi ning nö loetavaks muudeti. GA ei osanud midagi istungil vahetult näidata ja

temale antud andmeid töödelda. Maakohtu järeldus ja hinnang menetleja ülekuulamisele ei ole

istungi protokolliga kooskõlas. Kui menetleja ei oska selgitada ja vajadusel näidata uurimistoimingu

käiku, vastav käik ei ole vaatlusprotokollis nõuetekohaselt kirjeldatud, jäetud vastavate programmide

või kasutatav tehnika kajastamata ja menetleja ei suuda adekvaatset selgitust anda, siis ei ole

protokollid usaldusväärsed tõendid ja nendele tugineda ei saa.

Seega Daniela Dalberg-Dyageleva varalist seisukorda kajastav vaatlusprotokoll tugineb Ilya

Dyagelevi varalisel seisul, mida ei ole võimalik kohtutoimikus olevate materjalide pinnalt kindlaks

teha, pole ainuüksi selle minetuse tõttu võimalik teha tõsikindlaid järeldusi tema varandusliku

seisundi osas ja konfiskeerimist kohaldada.

38(93)

6.9. Kaitsja leiab, et lubamatud tõendid on:

- Kõik vaatlusprotokollid, kus on vaadeldud andmeid, mis on kätte saadud paroolide kõrvaldamise

teel pärast läbiotsimiste lõpetamist ilma kohtu loata.

- Z OÜ ruumide läbiotsimiste käigus saadud andmetel põhinevad vaatlusprotokollid, kuna andmeid

kopeeris Z OÜ serverist menetlusväline isik AK ajal väljaspool läbiotsimise aega. Lubamatud on

sellest tulenevalt süüdistusakti tõendid 407 ja 410.99

- 03.12.2020 vaatlusprotokoll - ERIAL IT süsteemi peegelkoopia vaatlus. Tõendi lubamatus tuleneb

asjaolust, et HLÜ ERIAL juhatuse liige OL sulges menetlejale süsteemile ligipääsu, kuid menetleja

survel avas ligipääsu IT-tehnik AR101, kellel puudus selleks pädevus.

- Jälitustoimingute protokollid, kuna:

a) Jälitustoimingute load on õigusvastased, rikutud on ultima ratio põhimõtet ja jälitustoimingute

lubatavuse ex ante kontroll on olnud puudulik.

b) Prokuratuuri käitumine eeluurimiskohtuniku ja süüdistatavate suhtes on olnud ebaaus, sest lubade

taotlustes on esitatud vääraid faktiväiteid, mh selle kohta, et Daniela Dalberg-Dyageleva korraldab

kohtumisi, sh autos. Samuti on kohtule jäetud kohtule avaldamata oluline teave. Nt see, et Daniela

Dalberg-Dyageleva oli lubade taotlemise ajal hoopis vastsündinuga kodus. Kokkuvõtvalt lahendas

taotlusi prokuratuuri eksitava teabe põhjalt ning selline prokuratuuri käitumine on taunitav ega ole

kooskõlas ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega.

c) Jälitustegevus on õigusvastane olnud igal juhul alates maist 2020. Nimelt oli väidetav kuritegu

avastatud ning seadus nõuab sellisel juhul viivitamatult jälitustoimingute lõpetamist.

d) Jälitustoimingutega saadud teabest on protokollitud vaid süüstav teave (vt ka prokuröri

24.03.2023 istungil avaldatu).

e) Kohtumenetluses ei ole kohtueelses menetluses tehtud rikkumisi kõrvaldatud ja tagatud

süüdistatavatele reaalset võimalust ennast kaitsta. Sellistele tõenditele tuginemine rikub ausa ja

õiglase kohtumenetluse põhimõtet. Pooled ei ole menetluses olnud võrdsed.

6.10. Maakohus eksis, kui jättis Daniela Dalberg-Dyageleva taotluse süüteomenetlusega

tekitatud kahju hüvitamiseks osaliselt rahuldamata. Maakohus jättis täies ulatuses temale

esitatud tõendid ja kaitsjate seisukohad analüüsimata. Kaitsja palub jätkuvalt maakohtule esitatud

taotlus täies ulatuses rahuldada. Kaitsja arvates maakohus rikkus ausa ja õiglase kohtumenetluse

põhimõtte, kui tutvus jälitustoimikutega täies mahus ning koostas selle kontrolli kohta ka 08.02.2022

eraldi kirjaliku määruse (K 2 tl 246-251).

Kaitsja seisukohal ei saa taolist käitumist võistlevas menetluses pidada õigeks (lähemalt vt Ilya

Dyagelevi apellatsiooni). Sellises suunatud menetluses ei ole tagatud süüdistatavale tema õigus olla

koheldud kui menetlussubjekt, s.o isik, kellel on õigus olla koheldud võrdselt teistega. Kaitsja leiab,

et mõju maakohtule võis avaldada olulises osas ka jälitustoimikus sisaldav teave, mida ei olnud

kohtumenetluses kunagi käsitletud.

Kaitsja märgib, et terve kohtueelne menetlus on olnud subjektiivne ja ebaaus, rikutud on selgelt

süütuse presumptsiooni põhimõtet ja eiratud on oluliselt seadusest tulenevaid nõudeid tõendite

kogumisel. Nimelt on alust arvata, et kogu menetlus on olnud ainult Daniela Dalberg-Dyagelevat ja

tema abikaasat süüstav. Menetleja on ka näiteks vaatlusprotokollide vormistamisel sihilikult

kandnud sinna vaid seda teavet, mis neid isikuid süüstab, kuid jätnud kõrvale tõendamiseseme

seisukohalt olulise teabe, mis vähendab või välistab nende isikute süü.

Süütuse presumptsiooni rikkuv hoiak on selgunud ka kohtumenetluse käigus tõendite uurimisel, mis

puudutavad läbiotsimisi. Nimelt avaldab kriminaalasja põhiuurija AB läbiotsimise ajal korduvalt

seda, et Daniela Dalberg-Dyageleva on pannud toime kuriteo ning väljendab juhatuse liikmele OLle,

et viimasest saab tunnistaja ning ta hakkab politseiga koostööd tegema. On tähelepanuväärne, et

läbiotsimise ajal OL kui juhatuse liikme arvutit ega telefoni uurimisasutus ära ei võta (kuigi see

temal kaasas oli) ega soovigi välja selgitada, milline võib olla teise juhatuse liikme seos võimalike

kuritegudega.

39(93)

Kaitsja leiab, et jälitusprotokollidele tervikuna isikute süüdimõistmiseks tugineda ei saa ja nad tuleb

tervikuna tõendite kogumist välja jätta.

Maakohtu nii ulatuslik põhjendamiskohustuse rikkumine ja kaitsjate tõenditele hinnangute andmata

jätmine ei ole nii suures asjas ringkonnakohtumenetluses taastatavad, mistõttu tuleb maakohtu otsus

tühistada ja saata asja lahendamiseks maakohtule tagasi uues koosseisus.

6.11. Menetluskolude hüvitamise osas märgib kaitsja, et kuna väljamõistatavad menetluskulud on

seostatud süüteomenetluses tekitatud kahjuga, mille eest vastutab riik, siis neid kulud mõista välja

süüdistatavatelt ei ole õiglane. Süüdistatavad ei vastuta selle eest, et menetleja süüliselt rikkus

menetlusseadust. Kulud sellises olukorras peaks kandma riik, kes oma süülise käitumisega põhjustas

vastavat kahju.

7. OÜ Transpire ja Daniel Nevsky kaitsja advokaat Stella Veber vaidlustab Harju Maakohtu

otsuse järgmises osas. Apellant vaidlustab otsuse ulatuses, millega D.Nevsky ja OÜ Transpire

mõisteti süüdi, samuti ulatuses, millega konfiskeeriti OÜ Transpire kontol olevad vahendid.

Vaidlustab maakohtu otsuse ka ulatuses, millega kohus mõistis konfiskeerimise asendamise korras

välja osaühingult Transpire summa 757 414,84 eurot. Lisaks apellant vaidlustab maakohtu otsuse ka

osas, millega kohus jättis rahuldamata Daniel Nevsky ja OÜ Transpire taotlused süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamiseks ning millega jättis menetluskulud OÜ Transpire ja D.Nevsky kanda,

sealhulgas OÜ F menetluskulud, mis jäeti solidaarselt kõigi süüdi mõistetud isikute kanda.

7.1. Kaitsja leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust KrMS § 338 p 2

tähenduses, mõistes D.Nevsky ja juriidilise isiku OÜ Transpire süüdi grupiviisilises omastamises.

Nimelt antud isikute tegevuses puudub grupiviisilise omastamise objektiivne koosseis. Samuti on

maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS §-s 339 lg 1 p 8 tähenduses, kuna

kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.

Kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud on otsuses kohati vastuolulised, kuna maakohus on esmalt

leidnud, et D.Nevsky osutas OÜ Transpire nimelt mingeid teenuseid OÜ-le EK ja lisaks OÜ-l

Transpire tekkis müügitehingutest kasum. Seejuures on maakohus aga teisalt leidnud, et kogu

kinnistute müügist saadud hinnavahe oli põhjendamatu ja seega täies ulatuses ebaseaduslik

varakäsutus.

Kohtu otsuses on ka KrMS §-s 339 lg 1 p 7 ettenähtud oluline menetlusnormi rikkumine, kuna

otsuses puudub põhjendus, miks on kohus jätnud kõrvale osad kohtus uuritud tõendid. Kohus on

osade tõendite analüüsi käigus jätnud arvesse võtmata osade ristküsitluse käigus üle kuulatud

tunnistajate ütlustes sisalduvad faktilised asjaolud, mis on toonud kogumis kaasa otsuses ebaõigete

järeldusteni jõudmise. See on käsitletav muu olulise rikkumisena, mis on toonud kaasa

ebaseadusliku otsuse KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Samuti on maakohus, kirjalikus kaitsekõnes

esitatud argumentide tähelepanuta jätmisega, käesolevas apellatsioonis toodud viisil – rikkunud

oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

7.2. Kaitsja leiab, et maakohus ebaõigesti kohaldas (KarS § 201) materiaalõigust.

7.2.1 Kaitsja on seisukohal, et HLÜ Erial arvelduskontol olnud rahalised vahendid, mille

arvelt Erial HLÜ andis EK OÜ-le laenu ning millega EK OÜ tasus Transpire OÜ-le nelja

vaidlusaluse kinnisasja eest, ei olnud mitte Erial HLÜ hoiustajate vara (nii nagu maakohus

ekslikult järeldab), vaid tegemist oli Erial HLÜ varalise nõudega oma panga vastu.

HLÜS § 22 lg 1 sätestab, et hoiu-laenuühistu vara tekib tema liikmete osamaksudest ja muudest

maksetest, ühistu tegevusest saadavast tulust, riigi ja kohalike omavalitsuste majandusabist,

annetustest ja muudest laekumistest. Teisisõnu hoiustajate poolt Erial HLÜ arvelduskontole tehtud

maksetest moodustus Erial HLÜ vara (varaline nõue panga vastu), mida Erial HLÜ kasutas mh

laenude andmiseks (teiste hulgas oma 100% tütarfirmale EK OÜ-le).

40(93)

Erial HLÜ poolt EK OÜ-le laenude andmine ja samuti OÜ-le Transpire laenu andmine (ja

laenusuhete raames pangaülekannete tegemine) ei eeldanud hoiustajate nõusolekut (nagu viitab

maakohus 15.01.2024 kohtuotsuse punktis 35.12.). HLÜS §-s 28 (nõuded laenudele) on

regulatsioon, mis puudutab HLÜ poolt laenude andmist, kuid nii süüdistuses kui maakohtu otsuses

puuduvad mistahes viited HLÜS §-s 28 sätestatud nõuete rikkumisele. Riigikohus on korduvalt

kinnitanud juriidilise isiku juhatuse liikme vastutust KarS § 201 järgi, kui juhatuse liige teeb

juriidilise isiku varast endale või kolmandale isikule väljamakseid, mille eest juriidiline isik

vastusooritust ei saa (RKKK 3-1-1-43-13 p 24, RKKK 3-1-1-62-14, p 14). Siinses kriminaalasjas

tehtud kohtuotsuses on tahaplaanile jäänud tõendid, mis kinnitavad, et Erial HLÜ ei teinud oma

tütarfirmale, EK OÜ-le mitte lihtsalt väljamakseid, vaid tegemist oli Erial HLÜ poolt EK OÜ-le

antud laenudega, mis ka tagati hüpoteekidega, mis seati nendele samadele kinnisasjadele, mida EK

OÜ Transpire OÜ-lt soetas (vt kohtuotsuse punkte 30 kuni 33.2.), ehk milliste soetamist finantseeris

Erial HLÜ oma vara arvelt.

Vaidlust ei saa olla selles, et kinnisvara tagatisel antud laenud olid Erial HLÜ ja Erial HLÜ

hoiustajate huvides, sest tegemist oli intressiga antud laenudega. Erial HLÜ maksis EK OÜ-le laenu

välja, kuid Erial HLÜ-l tekkis EK vastu laenu tagastamise ja intressi tasumise nõue (vastusooritus),

mida tagas hüpoteek.

Lisaks sellele, ebaseaduslik varakäsutus ei olnud ka HLÜ poolt OÜ-le Transpire laenu andmine,

kuna esiteks laen tagastati koheselt ja teiseks laenuga võrdse summa eest soetas OÜ Transpire

kinnistud, seega ka nende laenutehingute puhul oli vastusooritus olemas.

7.2.2. Maakohtu otsusest ja ka süüdistusest pole võimalik järeldada, milliseid tehinguid on

omastamistehinguna käsitletud. Nii pole aru saada, kas omastamistehinguteks on:

- HLÜ ERIAL poolt laenude andmine OÜ-le Transpire või

- ERIAL HLÜ poolt EK OÜ-le laenud andmine või

- EK poolt Transpire OÜ-lt soetatud kinnistute eest tehtud pangaülekanded Transpire OÜ-le või

- Transpire OÜ poolt tehtud pangaülekanded kolmandatele isikutele.

Iga varakäsutuse (Erial HLÜ-EK, EK-Transpire, Transpire-kolmandad isikud) järgselt tekkis igal

järgmisel juriidilisel isikul, kui pangakonto omanikul, varaline nõue oma panga vastu, kontole

kantud summa ulatuses.

Juhul, kui maakohtu otsusest (ja ka süüdistusest), tuleb aru saada selliselt, et n.ö omastamistehingud

on pandud toime kõikides eelloetletud tehinguahelates, siis tähendaks see õiguslikku absurdi, et Erial

HLÜ vara pöörati kõigepealt OÜ Transpire kasuks, seejärel ERIAL HLÜ vara pöörati EK OÜ

kasuks ning peale seda pöörati EK OÜ vara taas Transpire OÜ kasuks ja sealt edasi juba Transpire

OÜ vara Transpire OÜ tehingupartnerite kasuks.

Omastamise koosseisu puudumisele, analoogses olukorras, on Riigikohus juhtinud tähelepanu ka

lahendites nr 1-20-3487; 3-1-1-41-14, p 12. Kaitsja arvates samasugune ebaselgus esineb ka

käesolevas asjas esitatud omastamise süüdistuses ja maakohtu käsitluses.

7.2.3. Maakohtu põhjendus, et Erial HLÜ arvelduskontol olnud rahalised vahendid jäid ka pärast igat

järgmist tehingut-ülekannet Erial HLÜ-ga n-ö seotuks, on vastusolus kohtupraktikaga (Riigikohtu

otsus nr 1-21-8941 p.19): „Tuvastatu kohaselt oli vara, mille omastamist süüdistuses NTle ette

heideti, seltsi arvelduskontol. Sellisel juhul ei ole tegemist seltsi jaoks võõra vallasasjaga ega ka

isikule usaldatud muu võõra varaga, vaid see on konto omaniku varaline nõue panga vastu kontol

oleva summa ulatuses.“

Ehk kui Erial HLÜ kandis raha EK OÜ arvele, siis tekkis EK OÜ-l varaline nõue oma panga vastu,

kui EK OÜ kandis raha Transpire OÜ arvele, siis tekkis Transpire OÜ-l varaline nõue oma panga

vastu jne.

Juhul, kui maakohtu otsusest tuleb aru saada selliselt, et vara omastamine toimus alles Transpire OÜ

pangakontolt Transpire OÜ tehingupartneritele ülekannete tegemisega, siis sellisel juhul (ei ole

41(93)

tegemist mitte Erial HLÜ varalise nõudega oma panga vastu, vaid Transpire OÜ varalise nõudega

oma panga vastu, mis ei ole kuidagi seotud Erial HLÜ varadega), tulnuks maakohtul analüüsida, kas

eksisteeris Transpire OÜ kui juriidilise isiku nõusolek Transpire OÜ vara käsutamiseks Transpire

OÜ juhatuse liikme Daniel Nevsky poolt. Muuhulgas tulnuks maakohtul tuvastada, kas Transpire

OÜ ja Transpire OÜ tehingupartnerite tehingud olid Transpire OÜ huvides (kusjuures kohtuotsuse

punktis 35.12. on leitud, et tehingud oli Transpire OÜ huvides, sest kohtu hinnangul: „Kuivõrd

kinnisvara tehingute vahest tekkinud rahaga sai Transpire OÜ tasuda enda kohustusi ning kasvatada

käivet, siis toimus see KarS § 14 lg 1 järgi mh juriidilise isiku OÜ Transpire huvides“).

Kuna tehingud olid Transpire OÜ huvides, ei saa tegu olla OÜ Transpire vara omastamisega. Samuti

olukorras, kus kohtu käsitluse kohaselt eksisteeris Transpire OÜ vara käsutamiseks, Transpire OÜ

nõusolek (Transpire OÜ ainuosanik perioodil 20.09.2017 kuni 14.03.2022 oli Daniel Nevsky), siis

vara käsutamine pole KarS § 201 mõttes ebaseaduslik.

7.2.4. Kaitsja leiab, et tehinguahela Erial HLÜ-EK (Erial HLÜ rahaülekanded-laenutehingud EK

OÜ-ga) puhul ei ole omastamistahte manifesteerimist toimunud.

Kaitsja kordab, et Erial HLÜ pangakontol olev vara ei ole HLÜ Erial hoiustajate vara, vaid tegemist

on HLÜ Erial varalise nõudega panga vastu. Teiseks, Erial HLÜ andis oma tütarettevõttele (EK OÜ-

le) nende samade EK OÜ poolt Transpire OÜ-lt soetatud kinnisasjade tagatisel laenu, ehk Erial

HLÜ-l tekkis EK OÜ vastu laenu tagastamise ja intressi tasumise nõue. Maakohus pole tuvastanud,

et EK OÜ ei tagastanud neid laene Erial HLÜ-le. EK OÜ eesmärk oli ja on soetatud kinnisasjade

arendamine, müük ja selle arvelt laenu tagastamine.

Kohus on otsuse punktis 35.12. asus seisukohale, et „KarS § 201 osutatud koosseisualternatiivi

kohaselt saab omastamise täideviijaks olla vaid isik, kellele on vara usaldatud. Lähtuvalt

vaidlusaluse kriminaalasja tehioludest tuleb vara usaldamisena mõista juurdepääsu HLÜ Erial

pangakontodele, läbi mille oli võimalik käsutada HLÜ-le usaldatud hoiustajate vara. Seda

juurdepääsu omas HLÜ Erial juhatuse liige D. D. Dyageleva. Võttes arvesse nii I. Dyagelevi, D.

Nevsky kui ka OÜ Transpire teopanust ja rolli, siis on põhjendatud käsitleda neid kõiki

kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 mõttes (vt täiendavalt otsuse p 28.9 kaastäideviija

materiaalõigusliku käsitluse kohta). Kuivõrd kinnisvara tehingute vahest tekkinud rahaga sai

Transpire OÜ tasuda enda kohustusi ning kasvatada käivet, siis toimus see KarS § 14 lg 1 järgi mh

juriidilise isiku OÜ Transpire huvides.“

Kaitsja leiab, et omastamisega on tegemist vaid siis, kui isik teeb sellise toimingu (rahaülekande),

milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Käesoleval juhul pole

kohus tuvastanud, et HLÜ ERIAL kontolt varakäsutuse, st rahaülekande tegemisel oleks volitatud

isik D. D. Dyageleva teinud OÜ-le Transpire ja ka OÜ-le Erial Kinnivara, rahaülekandeid, milleks ta

ei olnud volitatud, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks. Nimelt kohtus tuvastati muuhulgas

HLÜ juhatuse liikme, OLi ütlustega, et HLÜ väljastas laene, sealhulgas ka OÜ-le Transpire ja OÜ-le

Erial Kinnivara, mille alusel arendati kinnisvara. Ka oli emaettevõtte HLÜ juhatuse liige OL teadlik

sellest, et OÜ Transpire oli äriühinguks, milline osutab kinnistutele projektijuhtimisteenust ja

maaklerteenust ning selle teenuse hind oli kinnistute müügihinna sees, kui kinnistud soetati OÜ-lt

EK. Kohus on need ütlused jätnud põhjendamatult kõrvale ja ka vastavad kaitsekõnes p-des 4.9.7.-

4.9.8 esitaud analüüsi ning viited ütlustele.

Kohus on aga otsuse p.-s 35.9. jõudnud ebaõigele järeldusele OLi ütlustes sisalduvate faktiliste

asjaolude pinnalt. Nimelt kohus on märkinud: „Samuti ei nõustu kohus sellega, et HLÜ Erial

juhatuse liige OL oleks omastamistehingutega olnud üldse kursis või oleks HLÜ Erial juhatuse

liikmena nendele tehingutele mingisugusegi nõusoleku andnud. Kohus on juba eelnevalt

markeerinud telefonikõnesid I. Dyagelevi ja S. P-Q ning samuti I. Dyagelevi ja D. D-Dyagleva

vahel, mille sisuks oli justnimelt OLi nö pimeduses hoidmine just teatud kindlatel

teemadel. Nende teemade alla käisid ka kõnealused kinnisvaratehingud“.

42(93)

Sellised tsiteeritud kohtu otsuse p.-s 35.9 järeldused on aga vastuolus OLi poolt kohtus antud

31.05.22 (lk 25 istungiprotokollis) ütlustega sellest, et ta teadis, et hinna sees oli need nimetatud

teenused.

7.2.5. Seejuures tuleb arvestada, et omastamise koosseisu tähenduses, võib täideviija olla vaid isik,

kellele on vara usaldatud. Kuivõrd Erial HLÜ vara ei olnud usaldatud ei I. Dyagelevile ega D.

Nevskyle (Transpire OÜ), vaid D. D. Dyagelevale (juurdepääs Erial HLÜ pangakontodele), siis

puudub õiguslik alus käsitleda D. Nevskyt, Transpire OÜ-d ja ka I. Dyagelevi kaastäideviijatena

(seda vaid juhul, kui ringkonnakohus peaks nõustuma maakohtu käsitlusega, et Erial HLÜ vara

omastamine on leidnud kinnitust).

7.2.6. Maakohtu otsuses on märgitud, et väidetav omastamistegu on pandud toime juriidilise isiku

OÜ Transpire huvides. Samas on aga otsuses leitud, et tõendite pinnalt saab tuvastatuks lugeda, et

OÜ Transpire polnud iseseisev äriüksus vaid ainult juriidiline keha, mis oli I.Dyagelevi kontrolli all.

Maakohtu otsuses on sedastatud 34.15. ja 35.11 et OÜ-le Transpire tehtud kulutused olid kõik seotud

I. Dyageleviga seotud isikutega ja tehtud I. Dyagelevi korraldusel ja huvides. Samuti leidis kohus, et

OÜ-l Transpire puudusid tegelikud kohustused isikute ees, kelle kontodele tehti HLÜ Erial

hoiustajate varaga ebaseaduslikke ülekandeid.

Teisal, vastuolus eelneva järeldusega, on aga kohus leidnud otsuse p.-s 35.12 : “Kuivõrd kinnisvara

tehingute vahest tekkinud rahaga sai Transpire OÜ tasuda enda kohustusi ning kasvatada käivet, siis

toimus see KarS § 14 lg 1 järgi mh juriidilise isiku OÜ Transpire huvides“.

Sellistest kohtu ja ka süüdistuse vastuolulistest järeldustest pole võimalik aru saada, kelle huvides ja

miks väidetavad omastamisteod on toime pandud. Kui kohus leidis, et OÜ-l Transpire puudusid

kohustused isikute ees, kellele tehti ülekandeid, siis ei saa kohus samal ajal väita, et need ülekanded

olid Transpire huvides, kuna Transpire sai tasuda enda kohustusi. Seejuures pole kohus välja toonud,

kas ja kuidas on võimalik eristada ühtesid kohustusi teistest, eriti olukorras, kus nii süüdistuses kui

ka otsuses leitakse, et kõik ülekanded OÜ Transpire kontolt olid „näilikud“, mis aga selgelt viitab, et

need ei saanud olla äriühingu huvides. Samuti on kohus leidnud otsuses, et „kogu OÜ Transpire

kasum omastati“.

Süüdistuse ja maakohtu otsuse väidete vastuolulisus, ilmneb ka selles, et mõlemas väidetakse, et OÜ

Transpire oli iseseisev äriüksus, milline “kasvatas käivet” ja tegi tehinguid, mis olid juriidilise isiku

huvides. Samas on aga süüdistuses märgitud, et “iseseisvat äritegevust Transpire OÜ-l polnud”, vaid

OÜ-t Transpire kasutati grupi huvides ja nendele laekunud raha „jaotati omavahel ära“. Süüdistuse

vastuoluliste väidetega on maakohus otsuses ka nõustunud.

Kui maakohtu otsuses jaatatakse seda, et Transpire OÜ kontolt on süüdistuses loetletud tehingute

tulemusel kantud rahalised vahendid välja selliselt, et Transpire OÜ-l puudusid võlakohustused

antud äriühingute ees, siis ei saa tegu olla Transpire huvides toime pandud teoga. Niisamuti ka

süüdistuse tekstist ilmneb, et OÜ Transpire nimelt tehti näilikke tehinguid. Maakohus on sellega

otsuses sisuliselt nõustunud, kuna otsuses on samuti leitud, et võlakohustused tegelikult puudusid.

Sellisel juhul ei saa olla OÜ Transpire kuriteo täideviijaks, kelle huvides väidetav kuritegu toime

pandi, vaid on kannatanuks.

Kokkuvõtlikult tuleb asuda seisukohale, et eelpool viidatud põhjustel puudub OÜ Transpire

tegevuses grupiviisilise omastamise objektiivne koosseis, kuna kohus pole tuvastanud, et tegu pandi

toime äriühingu huvides, KarS §-s 14 1 tähenduses.

7.2.7. Omastamise koosseis eeldab, et varakäsutus toimub ebaseaduslikult. Käesoleval juhul puudub

nii süüdistuses kui ka kohtu otsuses käsitlus selle kohta, milles seisnes antud varakäsutuse

ebaseaduslikkus. Kohus ega prokuratuur pole välja toonud, milles seisnes HLÜ ERIAL poolt OÜle

Transpire laenu väljastamise, kui varakäsutuse ebaseaduslikkus (ja ka ERIAL HLÜ poolt OÜ-le EK

laenu väljastamise ebaseaduslikkus). Nii näiteks on kohtupraktikas juurdunud seisukoht, et juhul, kui

43(93)

varakäsutus teostatakse, ent selle eest kannatanu vastusooritust ei saa (nn fiktiivsete arvete alusel

teostatud varakäsutus), siis on tegu varakäsutuse ebaseaduslikkusega. Käesoleval juhul pole sellist

käsitlust süüdistuses ega maakohtu otsuses välja toodud. Maakohus on vastupidiselt eeltoodule

tuvastanud, et HLÜ ERIAL väljastas laenu iga episoodi korral konkreetses summas OÜ-le Transpire

ja igal korral, täpselt selle summa eest, soetas OÜ Transpire kinnistud.

Käesoleval juhul ei saa käsitleda ka varakäsutust teinud isikut, st HLÜ-d ERIAL kannatanuna

omastamise süüdistuse kontekstis, nii nagu seda on teinud nii prokuratuur süüdistusaktis kui ka

kohus otsuses. Nimelt HLÜ ERIAL ei ole kannatanuks olukorras, kus HLÜ väljastab OÜ-le

Transpire sihtotstarbelise laenu kinnistu soetamiseks, vastavalt laenulepingule ning Transpire

soetabki kogu väljastatud laenu eest kinnistud. Selliste tehingute puhul puudub igasugune

omastamisena käsitletav tegu. Kohtuliku uurimise käigus kinnistus fakt, et OÜ Transpire on HLÜ-lt

saadud laenu koheselt tagastanud. See faktiväide on muuseas kirjas ka süüdistusakti tekstis, lk 80: „I.

Dyagelev ja D. Nevsky leppisid omavahel kokku, et D. Nevsky taotleb Hoiulaenuühistult EK

soetamiseks laenu ning tehingute teostamise käigus tagastab saadud laenu koheselt ERIALile,

vabanedes seega intresside maksmisest.“ Sellele viitas kaitsja ka oma kaitsekõnes, kuid kohus pole

nende kaitseargumentide osas otsuses seisukohta võtnud. .Seega tulenevalt eeltoodust, ei ole täidetud

omastamise objektiivne koosseis, milleks on varakäsutuse ebaseaduslikkus.

7.2.8. Süüdistusest ja maakohtu otsusest võib aru saada ka nii, et omastamisteoks on HLÜ ERIAL ja

OÜ EK vahel sõlmitud laenulepingute alusel toimunud varakäsutused HLÜ ERIAL poolt OÜ-le EK.

Kohtus leidis tuvastamist, et nende tehingute osapoolteks ega nende tehingutega seotud

varakäsutustes, ei osalenud D.Nevsky ega OÜ Transpire. Seega on nendes varakäsutustes, kui

väidetavates omastamistegudes – D.Nevsky ja OÜ Transpire süüdimõistmine alusetu ja

põhjendamatu.

Puuduvad igasugused tõendid või viited maakohtu otsuses sellele, mis näitaks, et D.Nevsky (OÜ

Transpire) juhatuse liikmena, oleks omanud muul viisil ligipääsu HLÜ ERIAL või OÜ EK

pangakontodele või lasknud vastavaid varakäsutusi teha kellelgi, kes selleks ligipääsu omas.

Maakohtu otsusest nähtub selgelt, et D.Nevskyl sellist ligipääsu ja otsustusõigust polnud. Nimelt

otsuse p.-s 35.12 :“ Lähtuvalt vaidlusaluse kriminaalasja tehioludest tuleb vara usaldamisena mõista

juurdepääsu HLÜ Erial pangakontodele, läbi mille oli võimalik käsutada HLÜ-le usaldatud

hoiustajate vara. Seda juurdepääsu omas HLÜ Erial juhatuse liige D. D. Dyageleva.“ Seejuures on

samas punktis maakohus alusetult ja täiesti põhjendamatult (tõenditele viitamata) leidnud, et

D.Nevsky ja teopanus ja roll viitavad, et ta on siiski osalenud HLÜ ERIAL varakäsutustes. Otsuses

aga puuduvad viited sellele, kuidas, millal ja mil viisil D.Nevsky seda grupiviisiliselt tegi. Kaitsja

argumendid grupiviisilise (ühise ja kooskõlastatud tegevuse) puudumise kohta, jättis kohus aga

põhjendamatult kõrvale. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, et et D.Nevsky ja D.D.Dyageleva oleks

omavahel kunagi OÜ Transpire poolt müüdavate kinnistute või varakäsutuse teemal üldse suhelnud.

Nii süüdistuses, kui ka otsuses ette heidetud nii D.Nevskyle kui ka OÜ-le Transpire tehinguid, mille

osapoolteks viimased ei olnud.

7.2.9. Lisaks on süüdistuses ja maakohtu otsuses leidnud kajastamist tehingud, millega OÜ EK

soetas 4-kinnistut OÜ-lt Transpire. Nende tehingute puhul ei saa rääkida HLÜ ERIAL vara

pööramisest kolmandate isikute kasuks ebaseaduslikult. Seejuures pole süüdistuses ega otsuses välja

toodud, milles seisnes OÜ EK poolt OÜ-lt Transpire soetatud kinnistu hinna ülekandmisel ja sellega

seotud kinnistute ostu-müügitehingute ebaseaduslikkus. Nimelt otsuses on välja toodud, et Transpire

OÜ müüs 4 kinnistut OÜ-le EK. Seejuures on kohus tuvastatuks lugenud, et nende tehingute puhul

saab rääkida sellest, et kinnistud tõepoolest müüdi Transpire OÜ poolt EK OÜ-le, kuid tunduvalt

suurema hinnaga, kui OÜ Transpire oli kinnistud soetanud. Seejuures pole otsuses välja toodud, mis

põhjusel on viidatud tehingud või varakäsutused loetud ebaseaduslikuks.

44(93)

Asjaolu, et ERAIL Kinnisvara soetas OÜ-lt Transpire kinnistud kõrgema hinnaga, kui OÜ Transpire

oli need soetanud, ei ole võimalik käsitleda ebaseadusliku tehinguna.

Kokkuvõtvalt kaitsja on seisukohal, et D. Nevsky ega Transpire OÜ ei ole Erial HLÜ vara koos I.

Dyagelevi ja D. D. Dygelevaga omastanud. Varakäsutus (laenude andmine HLÜ poolt OÜ-le

Transpire ja samuti EK OÜ-le) ei ole olnud ebaseaduslik varakäsutus. Erial HLÜ-l tekkis laenu

saajate vastu (sh EK OÜ vastu), laenude tagastamise ja intressi tasumise nõue, varakäsutus (laenu

andmine) ei toimunud vastusooritust saamata.

7.3. Lisaks leiab kaitsja on maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

Rikkumine seisneb selles, et maakohus on jõudnud oma otsuses vastuoluliste järeldusteni.

Apellatsioonis tuuakse erinevaid näiteid, milliste põhjal leiab, kaitsja, et maakohtu resolutiivosa

järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, mis on oluline menetlusnormi rikkumine

KrMS §-s 339 lg 1 p 8 tähenduses.

Kohus on seejuures jätnud arvesse võtmata, et isegi juhul, kui kohtulikul uurimisel oleks faktiliselt

tuvastatud, et OÜ Transpire pole mingeid teenuseid osutanud, oleks OÜ-l Transpire õigustatud

kinnistute müügist teenida kasumit.

OÜ Transpire müügitehingute kasumimarginaali suurus ei saa iseenesest olla põhjendamatu või

ebaseaduslik olukorras, kus EK OÜ, kes on varakäsutuse OÜ-le Transpire teostanud, on tehingu

heaks kiitnud. Käesolevas asjas pole tuvastatud, et OÜ EK ainuosanik (HLÜ) poleks andnud volitust

või oleks olnud vastu, selliste tehingute ja sellises mahus varakäsutuse tegemiseks.

Seega on kokkuvõttes arusaamatu, mis põhjusel on kohus (ja ka prokuratuur süüdistuses) lugenud

omastamise objektiks kinnistute müügi hinnavahe. Eelviidatud kohtu vastuolulised argumendid ja

järeldused annavad aluse maakohtu otsuse tühistamiseks.

7.3.1 Kohus jättis põhjendamatult kõrvale ka kõik tunnistaja Q ütlused, mis loeti täies ulatuses

istungil avaldatuks, kuna tunnistaja keeldus kohtus ütluste andmisest. Kohus pole

otsuses selgitanud, mis põhjusel need ütlused on täies ulatuses ebausaldusväärsed, kuna tunnistaja

andis pea terve päeva kestnud ülekuulamise käigus ammendavad ja detailsed selgitused. Kohus pole

põhistanud, milline osa nendest ütlustest on vastuolus teiste tõenditega ning milles üldse vastuolu

seisneb. Vähetähtis pole asjaolu, et prokurör taotles kohtult S.-P.Q osas menetluse lõpetamist ka

sellel kaalutlusel, et viimane on andnud menetluse käigus põhjalikud ütlused asjaolude kohta ja aitas

sellega menetlusele kaasa. Kaitsja palub arvestada tunnistaja ütlustega osas, mis puudutab OÜ

Transpire poolt osutatud teenuseid. Nimelt on tunnistaja poolt antud ütlused kooskõlas Daniel

Nevsky poolt antud ütlustega selles, et OÜ Transpire poolt müüdavate kinnistute hinnas sisaldus ka

maaklerteenus ja projekteerimisteenus ning tegemist polnud näilike tehingutega, nagu on leitud

süüdistuses. Viidatud ütlused on kooskõlas D.Nevsky poolt antud ütlustega.

Kohtus uuritud tõendid kinnitavad üheselt, et OÜ Transpire osutas kõik teenused, mida EK OÜ

esindajatega kokku lepiti. Vastupidiseid tõendeid, mis oleks viidanud, et OÜ Transpire jättis

maaklerteenused ja projekteerimisteenused osutamata, kohtule ei esitatud.

Asjakohased pole ka maakohtu etteheited selle kohta, justkui oleks pidanud süüdistatav ise esitama

(läbi kaitsjate), veel lisaks täiendavalt mingeid tõendeid tehingute tegeliku sisu ja teenuste tegeliku

osutamise kohta, et tõendada enda süütust (nt otsuse p.-s 34.14. ja 35.3). Nimelt D.Nevsky ja OÜ

Transpire esitaski mitmeid e-kirju ja muid tõendeid, mis on kajastatud nii kaitseaktis kui ka

kaitsekõnes p-s 4.8.-4.9.13, mis on piisavad, et kinnitada tehingute osutamist, mis olid seotud nende

nelja ehitusobjektiga. Tehingute osutamata jätmist või vastusoorituse ebapiisavust peab tõendama

prokuratuur olukorras, kus süüdistuse etteheide on see, et vastusooritus oli ebapiisav või seda polnud

üldse ja kohus ei saa tõendite puudumist korvata sellega, et kaitseversioon pole eluliselt usutav.

7.4. Maakohus on otsuse p.-s 34.15 leidnud, et käesolevas asjas on probleemiks see, et D.Nevsky ei

otsustanud iseseisvalt, mida OÜ Transpire kasumiga edaspidi peale hakata ja sellest tulenevalt saab

45(93)

öelda, et OÜ Transpire kasum on omastatud. Esmalt, nagu eespool juba välja toodud, ei saa sellest

kohtu arutluskäigust aru, mil moel puudutab OÜ Transpire varaga, st tekkinud kasumiga – edasiste

tehingute tegemine, omastamise süüdistusse, kus kannatanuks oli süüdistuse kohaselt HLÜ ERIAL,

mitte OÜ Transpire.

Maakohus on muuhulgas otsuse p.-s 34.7. leidnud, et asjaolu, miks OÜ Transpire oli I.Dyagelevi

kontrolli all ja D.Nevsky ei omanud mingit otsustusõigust selle äriühingu tegevuse osas, on just

jälitustoiminguga kogutud tõend, nimelt pealtkuulatud telefonivestlus raamatupidaja P ja I.Dyagelevi

vahel. Kohus jõuab ebaõigele järeldusele, et just selles telefonivestluses 22.04.2020 selgitab

Dyagelev raamatupidaja Ple OÜ Transpire kohta: „kuule, on palve, mul on seal tuttaval üks ettevõte,

jah /…/ ei ole maksukohuslane, ma palusin teda kõik dokumendid 19-nda aasta eest kokku korjata /

…/ Mul on palve. Sa võid teha talle aruande? V. P vastab selle peale jaatavalt. Dyagelev jätkab: Ja,

sa võid võtta siis selle ettevõtte teenindamisse, aga maksma selle eest hakkan mina. VP: Okei, hästi.

Millega tegeleb? Ilya Dyagelev: „seal on kinnisvara, mille ta ostab ja müüb mulle lihtsalt“ (kd 18 tl

11). Kõnest selgub ka see, et OÜ Transpire ei ole veel käibemaksukohuslane ja peale 19-nda aasta

aruande esitamist tuleb ka see taotlus ära esitada“.

Tegelikkuses on aga isegi süüdistusaktis faktilise asjaoluna välja toodud ja ka kohtus uuritud OÜ

Transpire pangakontolt nähtav (ning D.Nevsky ütlustest selgunud), et I.Dyagelev ei hakanud tasuma

OÜ Transpire raamatupidamisteenuse eest, vaid seda tegi Daniel Nevsky ja OÜ Transpire nimelt.

Seega on selge, et antud pealtkuulatud telefonikõnes ei räägitud OÜ-st Transpire. Süüdistusakti lk 91

ja 92 on prokuratuur välja toonud, et OÜ-lt Transpire on tehtud D OÜ-le (registrikood

XXXXXXXX) ülekandeid kogusummas 1827,60 eurot. Antud summa on üle kantud

raamatupidamisteenuste eest, mida osutas P raamatupidamisteenuseid osutav äriühing OÜ D, Oü-le

Transpire. Seega on maakohus viidatud, jälitustoiminguga kogutud tõendi pinnalt, jõudnud ebaõigele

järeldusele.

Samuti jättis kohus analüüsimata ja põhejndamatult kõrvale P ütlused, kes selgitas (P uus nimi VK)

kohtus 01.06.22 istungil, protokolli lk 36, vastuseks teisesküsitluses antud küsimusele selle kohta,

miks Ilya Dyagilev palus teha Nevsky firma raamatupidamist, et tema ja I. Dyagelevi vahel oli

pikaajaline hea koostöö. V. P osutas oma Äriühingu D OÜ nimelt, pikaaegselt raamatupidamist 6-le

I.Dyageleviga seotud äriühingule, seega oli ka loomulik, et I.Dyagelev soovitas antud

raamatupidajat, ka oma tuttavatele ja sõpradele. See aga ei tähenda, et Transpire oleks olnud

selletõttu I.Dyagelevi kontrolli all. Kohus jättis põhjendamatult kõrvale ka D.Nevsky ja I.Dyagelevi

selgitused selle kohta, et kuna V. P niikuinii suhtles I.Dyageleviga väga tihedalt erinevate firmade

raamatupidamisega seoses, siis edastas ta ka I.Dyagelevi kaudu tihti sõnumeid D.Nevskyle, seoses

viimase äriühinguga OÜ Transpire.

Maakohus on samuti ekslikult jõudnud järeldusele, kohtus uuritud tõendite pinnalt, et OÜ Transpire

kontolt tehtud ülekanded ei olnud seotud OÜ Transpire äritegevusega. Seejuures on maakohus

jätnud põhjendamatult kõrvale kaitsja argumendid ja tõendite analüüsi, kõigi OÜ Transpire kontolt

tehtud ülekannete osas. Kohus on aga kõik need kaitseargumendid, iga süüdistuses loetletud tehingu

kohta (OÜ Transpire tehingud kolmandate isikutega), jätnud põhjendamatult kõrvale, rikkudes

sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS §-s 339 lg 2 tähenduses. Kohus võttis otsuse

tegemisel aluseks süüdistuse argumendid ja tõlgenduse, jättes kaitsja käsitluse tõendite osas

põhjendamatult kõrvale.

7.5. Kaitsja leiab, et kohus tegi põhjendamatu otsustuse OÜ Transpire vara konfiskeerimise ja

asenduskonfiskeerimise osas.

Maakohus on konfiskeerimise otsustuse põhistustes p.-s 63.1 leidnud, et KarS § 83-1 lg 1 kohaselt

konfiskeerib kohus tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal toimepanijale.

Kohus tunnistas OÜ Transpire süüdi KarS § 201 lg 3 järgi. Kohus tuvastas, et HLÜ-st Erial

omastamise teel saadud raha kogusummas 1 002 960 eurot laekus perioodil 20.05.2020 kuni

01.10.2020 OÜ Transpire pangakontole nr EE461010220280367223 SEB pangas. /.../ omastatud

46(93)

summa 882 960 eurot kuulub samuti konfiskeerimisele kui süüteoga saadud vara (1 002 960 – 120

000). OÜ Transpire pangakonto saldo 15.02.2023 seisuga on 125 545,16 eurot (kd 31 tl 201).

Järelikult tuleb OÜ Transpire pangakontol olev 125 545,16 eurot arestida KarS § 83-1 lg 1 alusel ja

ärakulutatud summa 757 414,84 eurot (1 002 960 – 120 000- 125 545,16) tuleb välja mõista KarS §

83-1 lg 1 ja § 84 alusel konfiskeerimise asendamise korras“.

Kohtu konfiskeerimise otsustus on vastuolus kohtu enda poolt varasemalt otsuses toodud käsitlusega

selle kohta, et OÜ Transpire oli I.Dyagelevi kontrolli all ja kõik OÜ-le Transpire ja samuti OÜ-lt

Transpire toimunud varakäsutused, olid I.Dyagelevi huvides. Seega kohus pole tuvastanud kohtuliku

uurimise käigus, et OÜ Transpire oleks saanud väidetava kuriteo toimepanemise tulemusel mingit

vara. Kohus tuvastas otsuses eelnevalt, et kogu raha, mis jõudis OÜ Transpire kontole, kanti sealt

edasi I.Dyagelevi kontrolli all olevatele äriühingutele, kuigi tegelikkuses polnud OÜ-l Transpire

mingeid võlakohustusi nende äriühingute ees. Seega kuna kohus tuvastas, et kogu raha kanti Oü-st

Transpire edasi süüdistuses nimetatud „näilike“ tehingute alusel, siis ei ole võimalik samal ajal jõuda

järeldusele, et OÜ Transpire kontole laekunud vahendid olid OÜ Transpire poolt kuriteo tulemusel

saadud vara, mida seaduse kohaselt saaks konfiskeerida asenduse korras, kuna see raha on ära

kulutatud. Seega kohus on jõudnud ebaõigele järeldusele, väidetavalt tahtliku süüteoga saadud vara

osas, mis ei vasta kohtus tuvastatud asjaoludele.

Isegi esitatud süüdistuse ebaselge tekst (süüdistusakti lk 88), viitab sellele, et OÜ Transpire pole

kuriteo tulemusel saanud vara mitte summas 1 002 960 eurot, vaid sellest ülekantud summast 1 % st

summa 16 920 eurot. Nimelt süüdistuse versiooni kohaselt kanti küll kogu summa OÜ-le Transpire,

kuid ülekantud summast vaid 1% pidi jääma OÜ Transpire kontole. Seega isegi olukorras, kus oleks

tuvastatud, et OÜ Transpire teos esineb grupiviisilise omastamise koosseis ja juriidilise isiku

vastutuse eeldused on täidetud, siis pole süüdistuse ja kohtus tuvastatu kohaselt, OÜ Transpire poolt

väidetav kuriteo tulemusel saadud vara suurem, kui summas 16 920 eurot, milles väidetavalt

süüdistatavad omavahel kokku leppisid. Sellest süüdistuse käsitlusest aga on kohus otsuses

põhjendamatult irdunud, jättes välja toomata, miks pole selles osas esitatud süüdistuse käsitlus õige.

Niisiis ei saanud OÜ Transpire väidetava omastamise teel mingit raha, nagu väidetakse otsuse p.-s

63.1.

Kohtu eelviidatud käsitlus on vastuolus ilmselgelt ka sellega, et süüdistuse kohaselt ja ka otsuses

tuvastatu kohaselt, OÜ-t Transpire kasutati kui juriidilist keha, millel puudus väidetavalt iseseisev

majandustegevus, vaid kõik toimus I.Dyagelevi huvides. Seega ei olnud võimalik OÜ-l Transpire

saada väidetava kuriteo teel mingit vara.

Kaitsja kordab, et maakohtu käsitluse kohaselt OÜ Transpire oli kannatanu, mitte kuriteo

grupiviisiline täideviija, seega alus OÜ Transpire vara konfiskeerimiseks.

7.6. Kohus mõistis ebaõigesti D.Nevskylt ja Oü-lt Tanspire (koos teistega solidaarselt) välja

menetluskulud OÜ F kasuks. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et F OÜ on D OÜ

tsiviilõigusjärglane. Kohus leidis, et süüteomenetluses tekitati kahju OÜ-le F (D) ja seoses sellega

oli põhjendatud ka süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse esitamisega seotud kulud.

Seejuures ei ole aga õiguspärane neid kulusid jätta teiste isikute kanda vaid need tuleb jätta riigi

kanda.

7.7. Apellatsiooni rahuldamise korral palub kaitsja rahuldada (taotluses märgitud põhjustel) ka

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus, mis on esitatud eraldi kirjaliku taotlusena Harju

Maakohtule.

Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista

süüdistatavad Daniel Nevsky ja OÜ Transpire õigeks neile esitatud süüdistustes. Alternatiivselt

taotleb apellant tühistada maakohtu otsuse apellatsioonis toodud ulatuses ja saata kriminaalasi tagasi,

esimese astme kohtule, uueks arutamiseks, uues koosseisus. Uue otsuse tegemisel palub apellant

ringkonnakohtul teha uus otsus ka menetluskulude jaotuse osas ning mõista riigilt Daniel Nevsky ja

47(93)

OÜ Transpire kasuks välja hüvitis lepingulise kaitsja tasu katteks vastavalt maakohtus esitatud

sellekohasele taotlusele. Apellant taotleb tühistada OÜ-u Transpire vara puudutavad

konfiskeerimisotsustused täies ulatuses, apellatsioonis märgitud põhjustel.

8. Kolmanda isiku U.F esindaja ei nõustu Harju Maakohtu otsusega osas, milles maakohus

jättis tagastamata kolmandale isikule kuuluvad rahalised vahendid summas 124 900 eurot ja

otsustas need konfiskeerida KarS § 83-2 lg 1 alusel Ilya Dyagelevi varana. Ei ole apellant nõus

ka sellega, et kolmanda isiku kulud peab ta ise kandma.

Kaebuse esitaja hinnangul ei olnud täidetud KarS § 83-2 lg 1 kohaldamise eeldus (vara kuulumine

kuriteo toimepanijale). Vaidlust ei ole ning ei olnud selle üle, et Ilya Dyagelevi ja Daniela Dalberg-

Dyageleva ühise elukohast oli läbiotsimisel leitud ja ära võetud sularaha kokku 132 850 eurot, mis

oli kohtueelses menetluses jäetud arestimata ja kantud menetleja määruse alusel tagatiskontole. Kuni

maakohtu otsuseni oli lahendamata küsimus kellele sularaha kuulus. Maakohus asus seisukohale, et

125 000 eurot leitud summast kuulub Ilya Dyagelevile ja 7 850 eurot kuulub Daniela Dalberg-

Dyageleva. Samas asus maakohus seisukohale, et süüdistatavate elukohast leitud sularahast kuulus

124 900 hoopis U.F-ile on ebausaldusväärne ja tõendamata versioon. Apellant ei nõustu maakohtu

seisukohaga ja leiab, et selles osas rikkus maakohus põhjendamiskohustust.

Harju Maakohtu kohtuotsuse sisust ei nähtu kuidas on maakohus üldse tuvastanud, et korterist leitud

summast 125 000 eurot kuulub Ilya Dyagelevile ja 7 850 eurot kuulub Daniela Dalberg-Dyagelevale.

Apellandi hinnangul on maakohus ekslikult asunud seisukohale, et kolmanda isiku avaldus selle

kohta, et süüdistatavate elukohast leitud sularahast kuulus 124 900 U.F-ile , on ebausaldusväärne ja

tõendamata. Maakohus tuli ekslikule järeldusele muu hulgas põhjusel, et U.F ütlused olid alusetult

tõendina kõrvale jäetud.

Maakohus otsustas, et kuna prokurör ei andnud erinevalt kaitsjatest nõusolekut enne katkestamist

antud ütluste tõendina kasutamiseks (tl 236p), tuleb U.F ütlused tõendina kõrvale jätta. Maakohus

jättis aga apellandi hinnangul tähelepanuta, et U.F keeldus üksnes sellistele prokuröri küsimustele

vastamast, mis ei olnud tõendamisesemega ehk korterist leitud sularaha päritoluga seotud. Tegelikult

soovis prokurör oma küsitlemise voorus esitada küsimusi, mis puudutasid HLÜ ERIAL tegevust

(vaatamata sellele, et taotlus U.F ülekuulamiseks oli väga konkreetne ja tema ülekuulamise vajadus

puudutas üksnes korterist leitud sularaha päritolu), ehk tegemist oli asjakohatute küsimustega

prokuröri poolt, millele pöörasid tähelepanu nii kolmanda isiku esindaja kui ka süüdistatavate

kaitsjad.

Prokurör ei ole varem ega hiljem taotlenud U.F ülekuulamist muudel, so. leitud sularaha

mitteseotud küsimustel. Seega, kui kolmas isik keeldus prokuröri küsimustele vastamast, oli tegemist

apellandi hinnangul KrMS § 288 lg-s 5 ettenähtud juhuga. See aga tähendab, et kolmandal isikul oli

õigus keelduda asjakohatute küsimustele vastamast ning KrMS § 288 lg 10 koosmõjus § 291 lõike 1

punktiga 2 kohaldamiseks puudus alus. Sellest tulenevalt leiab apellant, et apellatsioonkaebuse

läbivaatamisel ja ringkonnakohtu otsuse tegemisel tuleb arvestada ka U.F 05.05.2023 kohtuistungil

antud ütlustega (vt. Harju Maakohtu 05.05.2023 kohtuistungi protokolli).

Apellandi hinnangul ka ilma U.F ütlusteta, kuid arvestades 05.05.2023 istungil kolmanda isiku U.F

esindaja poolt esitatud dokumentaalseid tõendeid (kd23 tl 198-206); kolmanda isiku U.F esindaja

poolt KrMS § 297 voorus täiendava tõendina foto (kd 33 tl 236) ja süüdistatava D.Dalberg-

Dyageleva ütlusi (korterist leitud sularaha osas) saab ühiselt tuvastada, et korterist leitud sularahast

kuulub 124 900 eurot U.F-ile , aga mitte Ilya Dyagelevile nagu maakohus ekslikult leidis.

Maakohtu esile toodud argumendid, et leitud rahakupüürid olid suurtes kupüürides (suur osa 500

euro rahatähti), karbist leitud rahasummad olid omakorda eraldi ümbrikesse pakendatud, pole

põhjust miks peaks U.F raha eraldi ümbrikesse grupeerida, ei ole veenvad ja pigem otsitud ega

lükkab ümber süüdistatavate ja kolmanda isiku väidet, et raha kuulus viimasele.

Võttes arvesse, et maakohus otsustas raha konfiskeerida tuginedes KarS § 83-2 lg-le 1 (eeldusel, et

tegemist on süüdistatavale Ilya Dyagelevile kuuluva sularahaga), mis aga ei ole tõendamist leidnud,

48(93)

siis kuulub sularaha summas 124 900 eurot tagastamisele selle omanikule, ehk antud juhul Lujdmilla

U.F-ile.

9. Kolmanda isiku F OÜ esindaja ei nõustu Harju Maakohtu otsusega F OÜ (registrikood F)

kuuluva sõiduauto Mercedes-Benz AMG GLE 53 4Matic+coupe registreerimismärgiga

XXXXXX (VIN: XXXXXXXXXXXXXXXXXXX) KarS § 83-1 lg 1-1, lg 1-2, lg 2 p 1 ja 2 ja §

84 alusel konfiskeerimist puudutavas osas. Apellant palub selles osas Maakohtu otsus tühistada

ning teha uus otsus, millega: a. jätta konfiskeerimata sõiduauto Mercedes-Benz AMG GLE 53

4Matic+coupe registreerimismärgiga XXXXXX (VIN: XXXXXXXXXXXXXXXXXXX),

vabastada sõiduk aresti alt ja tagastada sõiduk F OÜ-le; b. rahuldada süüteomenetlusega tekitatud

kahju taotlus täies ulatuses: i. Mõista Eesti Vabariigilt välja F OÜ-le ajavahemikul 10.11.2020-

03.05.2021 süüteomenetluses tekitatud varaline kahju summas 26 100 eurot. ii. mõista Eesti

Vabariigilt välja F OÜ-le alates 04.05.2021 kuni asjas tehtava lõpplahendi jõustumiseni ja sõiduki

tagastamiseni vara arestimisega tekitatud varaline kahju arvestatuna 150 eurot ühe ööpäeva kohta.

Kolmanda isiku esindaja leiab, et süüdistatavatelt mõista välja F OÜ menetluskulud ei ole õiglane.

Võttes arvesse, et süüteomenetlusega põhjustatud kahju eest vastutab riik, siis tuleb kõik kulud jätta

riigile kanda.

Kaitsja märgib, et üks ja sama vara ei saa pärineda sisuliselt kahest erinevatest allikatest. Seega on

kohatu tuua sisse vara konfiskeerimisel kaks alternatiivset võimalust. Maakohtu käsitlus näitab

selgelt, et tegemist oli just omastamise episoodist pärit rahaga. Maakohtu enda põhjenduse kohaselt

raha oli OÜ Transpire kasumist, mis tekkis süüdistuses märgitud kinnistute vahendamisest ja sõiduki

soetamise kuupäev 02.06.2020 näitavad kogumis selgelt, et väidetav Transpire OÜ kasum oli pärit

just kahest esimesest kinnisvara müügitehingutest (ehk kahest esimesest omastamise episoodidest).

Sellises olukorras tuleb sõiduk jätta konfiskeerimata ja vabastada aresti alt, kuna kolmanda isiku

esindaja veendumusel tuleb Daniela Dalberg-Dyageleva õigeks mõista HLÜ ERIAL vara

omastamise episoodides ja sõiduk seega aresti alt vabastada, jättes seda konfiskeerimata. Esitatud

apellatsioonis esindaja kordab D.Dalberg-Dyageleva huvides esitatud apellatsioonis toodud

seisukohti ning leiab, et D OÜ juhatuse liige D. Dalberg-Dyageleva süü talle etteheidetud

omastamise episoodide toimepanemises pole tõendamist leidnud.

F OÜ jätkuvalt palub mõista tema kasuks riigilt kõik selles menetluses temale tekitatud

menetluskulud. Olukorras, kus kolmas isik pidi selles menetluses kandma järjest menetluskulud ja

lõppkokkuvõttes ei saagi temale kuuluva vara konfiskeerida tuleb kulud tema kasuks täies ulatuses

välja mõista (sh ka need, mis jäid varasemalt välja mõistma).

EEL- JA MENETLUS RINGKONNAKOHTUS

10. 03.06.2024 Tallinna Ringkonnakohtu toimunud eelistungil jätis ringkonnakohus rahuldamata

süüdistatav Ilya Dyagelevi taotluse prokurör Sigrid Nurme taandamiseks. 04.06.2024 määrusega

rahuldas kohus süüdistatav Ilya Dyagelev’i taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmiseks ning võttis

tõenditena vastu Pressinõukogu 28.03.2024 otsuse; neli notariaalset ostu-müügilepingut järgmiste

kinnistute osas (Harku vald, Vahi küla, VVV; Harku vald, Vahi küla, VVV; Tallinn, ÕÕÕ; Tallinn,

ÄÄÄ; ÄÄÄ). Toimunud eelistungil jäid pooled oma taotluste juurde lahendada kriminaalasi

kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus määras pooltele kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamise

tähtajaks 16. septembrit 2024. a.

10.1. Ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks esitatud apellatsioonivastuses leiavad prokurörid

kokkuvõtlikult, et kaitsjate apellatsioonid on alusetud ja nende alusel isikute õigeksmõistmiseks

puudub alus. Ühtlasi palutakse apellatsioonivastuses rahuldada prokuratuuri apellatsioon.

10.2. Süüdistatavate kaitsjad ja kolmandate isikute esindajad paluvad rahuldada nende

49(93)

apellatsioonid ning vaidlevad prokuratuuri apellatsioonile ning selles esitatud taotlustele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

11. Poolte apellatsioonides toodud küsimustele vastamiseks peab kohtukolleegium eelkõige

vajalikuks kujundada seisukoht süüdistatav I. Dyagelevi ning kaitsjate apellatsioonides toodud

etteheidetele kriminaalasja arutamisel aset leidnud kriminaalmenetlusõiguse normide väidetavate

oluliste rikkumiste ning ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumise osas (I); lahendada I.

Dyagelevi kaitsja apellatsioon tema süüdimõistmise osas KarS § 298 lg 2 p 3 järgi (II); vastata I.

Dyagelevi ja D. Dalberg-Dyageleva kaitsja apellatsioonidele nende süüditunnistamise osas KarS §

211 lg 1 järgi (III); lahendada D. Dalberg-Dyageleva kaitsja apellatsioon seoses tema

süüdimõistmisega KarS § 381 järgi (IV); vastata kaitsjate apellatsioonide osale, mis puudutab

süüdistatavate I. Dyagelevi, D. Dalberg-Dyageleva ja D. Nevsky süüditunnistamist KarS § 201 lg 2

p 1, 4 ning Transpire OÜ KarS § 201 lg 3 järgi (V); lahendada prokuratuuri apellatsioon osas,

milles vaidlustatakse K.F õigeksmõistmine KarS § 344 lg 1 järgi (VI); vastata apellatsioonide

argumentidele seoses süüdistatavatele mõistetud karistustega (VII); lahendada konfiskeerimisega

seotud küsimused (VIII); vastata apellantide argumentidele, mis puudutavad süüteomenetluses

kahju tekitamist (IX); ning lõpuks võtta kokku apellatsioonimenetluse tulemus ja lahendada

apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulude küsimus (X).

I. 12. Esimese argumendina toob süüdistatav I. Dyagelev oma apellatsioonis välja, et rahvakohtunike

instituut kriminaalasjade kohtulikul lahendamisel on põhiseadusvastane. Süüdistatav palub sisuliselt

jätta vastuolu tõttu PS § 147 lõikega 1 kohaldamata kriminaalmenetluse seadustiku regulatsioon

(KrMS § 18 lg 1) osas, milles see näeb maakohtus esimese astme kuritegude kriminaalasjade

arutamisel ette rahvakohtunike osalemise kohtukoosseisus ning algatada põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetlus. Kohtukolleegium süüdistatava eelkirjeldatud seisukoha ja taotlusega ei

nõustu ning jätab taotluse rahuldamata. Vastuseks apellandi argumentidele märgib ringkonnakohus

järgmist.

12.1. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt süüdistatava poolt vaidlustatud KrMS § 18 lg 1 ning KS

§ 102 lg 2 rahvakohtunike õigusemõistmises osalemist reguleerivate sätete asjassepuutuvust

praeguses kriminaalasjas. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja

lahendamisel otsustava tähtsusega ning mille põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus

otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral (Riigikohtu seisukoht alates üldkogu 22.

detsembri 2000. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, p 10 ja 28. oktoobri 2002. a otsusest

kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, p 15; vt ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus 16. septembri

2003. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-08, p 15; RK üldkogu otsus nr 3-1-1-5-13, p 19). Sätted, mis on

seega praeguse asja lahendamisel vaidluse all, on KrMS § 18 lg 1, mis sätestab: „Maakohtus arutab

esimese astme kuritegude kriminaalasju eesistujast ja kahest rahvakohtunikust koosnev

kohtukoosseis. Rahvakohtunikul on kohtulikul arutamisel kõik kohtuniku õigused“ ning KS § 102 lg

2, mis sätestab: „Õigusemõistmisel on rahvakohtunikul võrdsed õigused kohtunikuga“. Et KS § 102

lg 1, mis sätestab, et „Rahvakohtunik osaleb õigusemõistmises maakohtus kohtumenetluse seadustes

sätestatud alustel ja korras“ on võrreldes KrMS § 18 lg 1 üldnorm, käsitleb kohtukolleegium

edaspidi üksnes erinormi ehk KrMS § 18 lg 1 asjassepuutumust.

12.2. Kohtukolleegium lahendab apellatsiooni, mille I. Dyagelev esitas Harju Maakohtu 15.

jaanuari 2024 otsuse peale, millega tunnistati I. Dyagelev süüdi KarS § 298 lg 2 p 3; KarS § 211 lg

50(93)

1; KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 4 järgi ja mõisteti talle § 63 lg 2 ja § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks

üksikkaristusest raskeima suurendamise teel 5 aastat vangistust. KrMS § 18 lg 1 kehtivusest ning

põhiseaduspärasusest sõltub, millise lahendi saab ringkonnakohus kriminaalasjas teha. Juhul, kui

ringkonnakohus jätab põhiseadusvastasena kohaldamata KrMS § 18 lg 1 osas, mis näeb ette lisaks

eesistujast kohtunikule esimese astme kuritegude arutamise maakohtus kahest rahvakohtunikust

koosneva kohtukoosseisu poolt, peab ringkonnakohus KrMS § 341 lg 1 kohaselt saatma

kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Seda põhjusel, et kohtulahendi tegemine

ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339

lg 1 p 1 tähenduses.

12.3. Ringkonnakohus peab samuti hindama, kas olukord olnuks I. Dyagelevi jaoks teistsugune, kui

kriminaalasja arutanuks maakohtus kohtukoosseis, kuhu ei kuulu lisaks eesistujast kohtunikule kaks

rahvakohtunikku. Ringkonnakohtu hinnangul käsilolevas asjas ei ole võimalik tuvastada, et

vaidlustatud sätte põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti, kui selle

põhiseaduspärasuse korral. Seega ei ole KrMS § 18 lg 1 rahvakohtunikke puudutavas osas

asjassepuutuv.

12.4. Kuigi ringkonnakohus ei pea KrMS § 18 lg 1 rahvakohtunikke puudutava osa vastavust

põhiseadusele edasi hindama selle sätte asjassepuutumatuse tõttu, peab kohtukolleegium vajalikuks

märkida veel järgmist. Apellatsioonis viitab süüdistatav PS §-le 147. See viide ei ole asjakohane,

kuna ei puuduta rahva-, vaid professionaalseid kohtunikke. Samuti ei toeta süüdistata poolt viidatud

PS paragrahv apellatsioonist tulenevat mõttearendust, et rahvakohtunikud ei pruugi olla otsustes

sõltumatud ning erapooletud, sest nendele ei ole nähtud ette professionaalse kohtunikuga

võrreldavaid põhiseaduslikke garantiisid. Kohtukolleegiumi veendumusel hõlmab PS § 146 ka

rahvakohtunike osalemist õigusemõistmises, mis sätestab, et „Õigust mõistab ainult kohus. Kohus

on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.“

12.5. Seadusandja on otsustanud, et rahvakohtuniku kaasamine tagab ühiskonna liikmete osalemise

õigusemõistmises ja soodustab otsuste kooskõla rahva õiglustundega. Maakohtutes osalevad

õigusemõistmises ka rahvakohtunikud, kellel on kohtunikega võrdsed õigused (KS § 102).

Kohtunike suhtes sätestatu laieneb rahvakohtunikele siiski vaid osaliselt. Rahvakohtunikke ei

nimetata PS §-s 150 ettenähtud korras. Rahvakohtuniku nimetab KOV volikogu esitatud

rahvakohtunikukandidaatide nimekirja kantud isikute hulgast asjaomase kohtu juures asuv

kohtunikest koosnev komisjon (KS §-d 107–108). Rahvakohtunikku ei nimetata ametisse eluajaks,

vaid neljaks aastaks ja järjest mitte rohkem kui kaheks perioodiks (KS § 104). Rahvakohtunikule

esitatavad nõuded on sätestatud KS §-s 103. Rahvakohtunikuks võib nimetada 25–70-aastase

teovõimelise Eesti kodaniku, kelle elukoht on Eestis ja kes oskab eesti keelt (C1- või sellele

vastaval tasemel) ning kes on sobivate kõlbeliste omadustega. Rahvakohtunikuks ei või nimetada

mh isikut, kes on kuriteo eest süüdi mõistetud või on kuriteos süüdistatav. Lisaks ei või

rahvakohtunikuks nimetada isikut, kes on pankrotivõlgnik, pole tervise tõttu võimeline

rahvakohtuniku ülesandeid täitma või kes on rahvastikuregistri andmetel omanud asjaomase

omavalitsusüksuse territooriumil püsivat elukohta vähem kui aasta. Rahvakohtunikuks ei või olla ka

isik, kes on teenistuses sellises ametiasutuses (kohus, prokuratuur, politsei, kaitsevägi) või tegutseb

sellisel kutsealal (advokaat, notar, kohtutäitur) või täidab sellist ametikohta (Riigikogu liige,

Vabariigi President, Vabariigi Valitsuse liige, valla- või linnavalitsuse liige), mis ei ole

õigusemõistmise ülesannete täitmisega ühitatavad2. Seega on seadusandja taganud tingimused, et

õigusemõistmise teostamisel on rahvakohtunikud sõltumatud ja erapooletud. Kui süüdistataval

peaks tekkima konkreetne kahtlus rahvakohtuniku sõltumatuses ja erapooletuses õigusemõistmise

teostamisel, tuleb see lahendada taandamistaotluse esitamise teel. Seda süüdistatav arutatavas

2 EV PS kommenteeritud väljaanne https://pohiseadus.ee/sisu/3631

51(93)

kriminaalasjas teinud ei ole. Selliselt on ainetud ning paljasõnalised apellandi väited sellest, et

rahvakohtunik Inga Ammermann munitsipaalpolitseiametnikuna ei pruugi olla oma rahvakohtuniku

õiguste ja kohustuste täitmisel erapooletu.

13. Süüdistatavate I. Dyagelevi, D. Dalberg-Dyageleva, D. Nevsky ning Transpire OÜ kaitsjad

leiavad, et maakohus on hinnanud tõendeid meelevaldselt ning valikuliselt, jättes tähelepanuta nii

kriminaalasjas kogutud õigustavaid tõendeid kui ka jättes vastamata kaitsjate poolt kohtumenetluses

toodud kaitseargumentidele, millega on rikutud põhjendamiskohustust (KrMS § 339 lg 2

rikkumised). D. Nevsky ning Transpire OÜ kaitsja leidis lisaks, et maakohus on oluliselt rikkunud

kriminaalmenetlusõigust KrMS §-s 339 lg 1 p 8 tähenduses, kuna kohtuotsuse resolutiivosa

järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Lisaks leiab I. Dyagelevi kaitsja, et

maakohus on osaliselt tuginenud lubamatutele tõenditele. Süüdistatav I. Dyagelev leiab, et

maakohtus on rikutud nõupidamistoa saladust, mis on kriminaalmenetlusnormide oluliseks

rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 5 tähenduses.

Ühe alternatiivina paluvad süüdistatav ja kaitsjad kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks

tagasi saatmist. Kohtukolleegium süüdistatava ja kaitsjate selliste etteheidetega ning

alternatiivtaotlusega ei nõustu ning vastuseks neile märgib järgmist.

13.1. Põhjendamatu on D. Nevsky ning Transpire OÜ kaitsja seisukoht, et maakohus on oluliselt

rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS §-s 339 lg 1 p 8 tähenduses ehk kohtuotsuse resolutiivosa

järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtukolleegium peab kõigepealt

vajalikuks korrata kohtupraktikas kujunenud seisukohta, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste

mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas

kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus.

Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa

rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas

kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli

2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 15). Praeguses kohtuasjas pole maakohtu otsuse põhi- ja

resolutiivosa vahel sellised vastuolud tuvastatavad.

13.2. Ringkonnakohus märgib, et kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt lasub

kriminaalmenetluses tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Vältimaks vahetu

ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist

muutmist, peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi põhjal

maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti hoolikalt põhjendama. Lisaks

omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt

tõendite hindamisel tehtud vead, mis tingisid kohtu järelduste lahknemise tuvastatud faktilistest

asjaoludest (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-107-

12, p 7). Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi

eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele

tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt

või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse

põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). Kohtukolleegium leiabki, et maakohtu

otsusest nähtub üheselt, et maakohus on tõendeid omavahel nõuetekohaselt kõrvutanud ning

ammendavalt põhjendanud, milliseid tõendeid loeb ta usaldusväärseks ning milliseid mitte.

Maakohus on usaldusväärseid tõendeid nende kogumis hinnanud ja asunud jälgitavalt põhjendatud

seisukohale süüdistatavate käitumisele antud juriidilise hinnangu osas.

13.3. Praeguses kriminaalasjas on tegemist olukorraga, kus I. Dyagelev ja D. Dalberg-Dyageleva

eeluurimisel ütlusi ei andnud. Nende kaitsepositsioon selgus esmakordselt kaitseaktist. Kaitsja

52(93)

märgibki oma apellatsioonides iseenesest õigesti, et KrMS ei kohusta süüdistatavat ja tema kaitsjat

esitama tõendeid kohtueelses menetluses, tõendeid võib esitada ka esmakordselt maakohtule. Samas

peavad aga süüdistatav ja kaitsja arvestama seejuures mitme järgneva kohtupraktikas kinnistunud

põhimõttega.

Esiteks, juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma

väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete

kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust

kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida

süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks

(RKKKo nr 3-1-1-85-07, p 9.1).

Teiseks, süüdistusversioonis põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab

kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata

kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise

aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki

kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab

olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei

ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest (vt nt RKKKo nr 3-

1-1-77-15, p 18-19).

Praeguses kriminaalasjas leidiski maakohus tõendikogumi hindamise järgselt põhjendatult, et

kaitsjate poolt alles maakohtus esitatud konkureeriv kaitseversioon toimunust ei pea paika ega

kummuta süüdistusversiooni toetavaid tõendeid. Kaitsjate poolt alles kohtus esitatud põhiline

kaitseversioon, et HLÜ Eriali juhtisid ka teised juhatuse liikmed, kes tegelikult võtsid vastu

süüdistuse aluseks olevaid otsuseid, ei leidnud maakohtu poolt uuritud tõendite kogumis hindamise

järgselt kinnitust. Kaitsjad põhistavad suuremas plaanis oma kaitseverisooni jälitusprotokollidest

tuleneva teabega ning heidavad maakohtule ette, et see teave on tähelepanuta jäetud. Sellise

etteheitega ei saa nõustuda. Maakohus asus selgele seisukohale, et kaitsjate poolt täiendavalt

esitatud jälitustõendid ei lükanud ümber süüdistuse põhilisi alusväiteid ning ei muutnud

kardinaalselt ka süüküsimuse lõplikku tulemust. Maakohus järeldas, et esitatud tõendite (eelkõige

jälitusprotokollid) pinnalt saab I. Dyagelevi ja D. Dalberg-Dyageleva rolli KarS § 211 lg 1 ja § 201

episoodide puhul pidada keskseteks.

Ringkonnakohus märgib, et kaitsjad rajasid samuti märkimisväärses osas oma kaitseversiooni ning

palusid kohtul uurida jälitustoimingutega saadud väidetavalt õigustvataid vestlusi (eeskätt HLÜ-s

ERIAL sisemise töökorralduse osas), mis toimusid peale 10.11.2020, kui kriminaalasjas olid juba

toimunud läbiotsimised ning kahtlustatavad said teada nende suhtes käivast kriminaalmenetlusest,

misjärel asuti endale „looma“ õigustavaid asjaolusid, tõmmates end teadlikult juhtimisprotsessidest

välja.

Üldistava tähelepanekuna märgib ringkonnakohus sedagi, et I. Dyagelevi ja D. Dalberg-Dyageleva

kaitsja apellatsioonid kujutavad endast suures osas ümberjutustust kaitseversioonist, millega

maakohus ei nõustunud otsuses toodud põhjendustel. Asjaolu, et kaitsjad nende põhjendustega ei

nõustu, ei moodusta maakohtu poolt põhjendamiskohustuse rikkumist.

Üksikasjalikumalt peatub ringkonnakohus sel teemal allpool, vastates kaitsjate seisukohtadele, miks

apellatsioonides toodud üks või teine argument koos seda väidetavalt toetava tõendusteabega ei luba

jõuda maakohtuga võrreldes teistsugustele järeldustele.

Kokkuvõtvalt ei nõustu aga ringkonnakohus kaitsjate väidetega, et maakohus on otsuse

põhjendamisel rikkunud põhjendamiskohustust või hinnanud tõendeid valikuliselt. Maakohtu otsus

on loogiline ning vastuoludeta, kohtu siseveendumuse kujunemine on lugejale selge ja jälgitav.

13.4. Kõik kaitsjad toovad esitatud apellatsioonides välja ning paluvad ringkonnakohtul hinnata

olukorda, kus jälitustoimingu protokollides oli kajastatud üksnes süüdistusversiooni kinnitav teave,

seejuures õigustavate vestluste väljatoomist prokuratuur vajalikuks ei pidanud. Prokuratuur palub

53(93)

kohtupraktika ühtlustamiseks ringkonnakohtu seisukohta seoses maakohtus tekkinud vaidlusega

jälitustoimingute stenografeerimise osas, kaitsjad aga leiavad, et rikutud on ausa ja õiglase

menetluse põhimõtet, kus kohtueelne menetlus oli erapoolik ja subjektiivne ning selgelt suunatud

Dyagelevite vastu.

Kohtukolleegium märgib sissejuhatavalt, et KrMS § 211 lg 2 kohaselt selgitavad kohtueelses

menetluses uurimisasutus ja prokuratuur kahtlustatavat ja süüdistatavat õigustavad ja süüstavad

asjaolud. See tähendab, et eeluurimisel tuvastatud kahtlustatavat/süüdistatavat õigustavate asjaolude

ilmnemisel, peavad need olema talletatud vastavates protokollides. Praeguse vaidluse keskmes on

aga küsimus, kas kaitsjate poolt süüdistatavaid õigustavatena hinnatud asjaolud olid sellistena

üheselt tõlgendatavad ka menetleja ning prokuratuuri jaoks juba eeluurimise staadiumil. Sellele

küsimusele tuleb vastata eitavalt.

KrMS § 12610 lg 1 p 6 kohaselt koostab jälitustoiminguga kogutud teabe alusel jälitustoimingu

teinud või jälitustoimingut taotlenud asutuse ametnik jälitustoimingu protokolli, kuhu kantakse

jälitustoiminguga kogutud teave, mis on jälitustoimingu eesmärgi täitmiseks või kriminaalasja

lahendamiseks vajalik. Maakohus on oma otsuses asjakohaselt märkinud, et mõistagi saab hinnata,

kas mingi teave on asja õigeks lahendamiseks vajalik, see pool, kes seda vajalikuks peab. Sellise

valiku tegemine menetlejale, kes jälitusprotokolli koostab, on mõnevõrra keeruline, eriti olukorras,

kus teavet on palju ning osa teabest ilmselgelt ei puuduta süüdistusega seotud õigustavaid ja

süüstavaid asjaolusid. Selliselt võibki jälitusprotokolli sattuda teave, millel ei ole tähtsust

kriminaalasja lahendamiseks ning vastupidi, mõni asja lahendamiseks tähtsust omav teave võib

sellest tahtmatult välja jääda.

Kaitsja pädevuses on lähtuvalt KrMS §-st 225 talle kriminaaltoimiku tutvustamisest alates kümne

päeva jooksul esitada prokuratuurile taotlusi (sh täiendavate tõendite kogumiseks ehk nagu

praegusel juhul puuduolevate jälitusprotokollide koostamiseks). Kriminaalasja materjalidest ei

nähtu, et kaitsja oleks seda õigust realiseerinud ning kaitsjad ei viita sellele ka apellatsioonides.

Tõsi, täiendavate tõendite kogumise taotlemise võimalus jääb kaitsjale teatud reservatsioonidega

kuni kohtuliku uurimise lõpetamiseni. Samas kohtukolleegium obiter dictum leiab, et kaitsja D.

Teplõhh kaitseaktis nimetatud tõendi nr 41 „Jälitustoimingutega kogutud tõendid, mida pole

kaitsjatele tänaseks veel tutvustatud“ taotlus oleks pidanud olema tema poolt esitatud KrMS § 225

korras prokuratuurile ning prokuratuur oleks pidanud võimaldama kaitsjale andmekandjat

stenografeerimata vestlustega tutvumiseks. Vajadusel oleks tulnud võimaldada ka lisaaega

andmekandjatega tutvumiseks nende suure mahu tõttu. Seda veendumust kinnitab asjaolu, et

kaitseaktis põhjendab kaitsja isegi, et nendest tõenditest tulenevad „tõendamiseseme asjaolud

selguvad pärast nendega tutvumist“.

Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas uuritud tõendikogumi põhjal ei saa menetlejale ega

prokuratuurile ette heita, et nad on kaitsjate arvates süüdistatavaid õigustava teabe protokollides

tahtlikult kajastamata jätnud. Kaitseakti esitamisel ei teadnud kaitsja isegi, kas stenografeerimata

jäänud vestlustel on kriminaalasja lahendamiseks üldse tähtsust. Ehk antud juhul on kaitsja

jälitustoimingutega fikseeritud stenografeerimata vestluste talletamist taotlenud kaitseaktis n-ö

„igaks juhuks“ lootuses, et nendes leidub süüdistatavaid õigustavat tõendusteavet. Sellist lähenemist

ei saa pidada korrektseks olukorras, kus kaitsja ise mingil põhjusel ei ole tutvunud kriminaalasja

materjalidega seaduses ettenähtud korras täies mahus ega ammendanud oma võimalusi juba

kohtueelsel uurimisel täiendavate tõendite kogumise taotlemiseks.

Praeguses olukorras oli prokuratuuri hinnang jälitustoimingutega saadud tõenditele, millel justkui

oli süüdistatavaid õigustav tähendus, ühemõtteline – prokuratuur leidis ka maakohtus, et ühelgi

kaitsjate taotlusel ning kohtu korraldusel juba kohtumenetluses stenografeeritud jälitustoimingu

protokollis kajastatud vestlusel ei ole sellist õigustavat tähendust, mis lükkaks ümber

süüdistusversiooni toimunust. Antud prokuratuuri seisukohaga on otsuses nõustunud täiendavate

tõenditega tutvumise järgselt ka maakohus, selliselt ei saanud tekkida ka menetlejal ning

54(93)

prokuratuuril eeluurimisel KrMS § 211 lg-st 2 tulenevat kohustust koostada jälitusprotokollid ka

vestluste osas, kus nende arvates puudus kriminaalasja lahendamiseks vajalik teave.

Olukorras, kus maakohus on rahuldanud kaitsja taotluse stenografeerimata jäänud pealtkuulatud

vestluste jälitusprotokollideks vormistamiseks ning prokuratuur on maakohtu korraldust ka täitnud,

puudub ringkonnakohtul KrMS § 337 lg 1 kataloogi kuuluv pädevus selles osas prokuratuuri

taotlusel seisukoha kujundamiseks. Samas tuleb märkida, et olukorras, kus vaatamata kriminaalasja

suurele mahule kiirustab prokuratuur süüdistusakti kohtusse saatmisega ega võimalda kaitsjatele

piisavalt aega kriminaalasja materjalidega tutvumiseks (nagu ka praegusel juhul), peab prokuratuur

arvestama võimalusega, et ausa ning õiglase kohtumenetluse, samuti aga kaitseõiguse teostamise

tagamiseks, võib kohus kohustada prokuratuuri ning määrata täiendavate tõendite kogumise või

vormistamise kas kaitsjate taotlusel või isegi omal algatusel.

13.5. Kaitsja D. Teplõhh nimetab oma apellatsioonis ausa ja õiglase kohtumenetluse rikkumiseks

asjaolu, et maakohus tutvus kriminaalasjas jälitustoimikutega täies mahus. Kaitsja leiab, et kuna

kohus on tutvunud „jälitustoimikutega täies mahus“, siis kohus sisuliselt eiras nii kohtumenetluse

võistlevuse kui ka kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtteid. Kaitsja veendumusel ei saa ausaks

pidada, et menetluskord tervikuna kohustab pooli esitama kohtule tõendid ükshaaval ja seda rangelt

kohtuistungil, samas aga kohus juba enne vastavate tõendite esitamist tegelikult tunneb kogu asja

sisu. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu.

Kaitsja eeltoodud seisukoht on kummastav ja vastuoluline, kuna kaitsja palus ise juba kaitseaktis

kohtul kohustada prokuratuuri esitama kõik jälitustoimingute aluseks olnud load ja taotlused, kuna

mh soovib kaitsja kujundada oma seisukoha nende alusel kogutud tõendite seaduspärasuse ja

jälitustoimingute lubatavuse osas. Kohtukolleegiumi veendumusel selleks, et otsustada kaitsja

taotluse rahuldamist, pidigi maakohus tutvuma jälitustoimikute sisuga tervikuna. Teist võimalust

otsustamaks kaitsjatele kõigi jälitustoimingute aluseks olnud lubade ja taotluste täielikku või osalist

tutvustamist ei ole.

Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud „Jälitustoimiku pidamise ja säilitamise korra“ § 2 lg 1

kohaselt on jälitustoimik teabe süstematiseeritud kogum, mis sisaldab jälitustoiminguga kogutud

andmeid, jälitustoimingu käigus tehtud teabetalletusi, kriminaalmenetluse seadustiku § 1261 lõikes

8 nimetatud viisil saadud andmeid ning jälitustoiminguga kogutud teabe terviklikkuse tajumiseks

vajalikke andmeid variisiku ning teeseldud isiku, struktuuriüksuse, organi ja välisriigi äriühingu

filiaali kohta.

Maakohus on oma 08.02.2022 määruses õigesti välja toonud, et KrMS § 12614 lg 1 esimeses lauses

sätestatud isiku õigus tutvuda tema kohta jälitustoimingutega kogutud andmetega ei ole piiramatu.

Viidatud lõike teine lause näeb erinormina ette seitsmepunktilise loetelu alustest, mille esinemisel

võib jälitusasutus prokuratuuri loal jätta lõike esimese lause kohaselt tutvustatavad andmed –

sealhulgas jälitustoimingu loa ja selle aluseks oleva taotluse teksti – osaliselt või täielikult

tutvustamata. Ringkonnakohus leiabki, et selles loetelus nimetatud ning jälitustoimingute aluseks

olnud lubades ja taotlustes sisalduvaid andmeid tuleb nende tutvustamata jätmise otsustamiseks

kõrvutada jälitustoimikus „Jälitustoimiku pidamise ja säilitamise korra“ kohaselt kogutud ülejäänud

sisalduva teabega. Maakohus on seda nõuetekohaselt ja põhjendatult teinud (vt RKKKm 1-18-5236,

p 13; RKKKm 1-17-7077/14, p 63).

Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, et jälitustoimikutega tutvumise järgselt teab maakohus „kogu

asja sisu“, mis rikub võistlevuse põhimõtet maakohtus. Jälitustoimikus sisalduvad jälitustoiminguga

kogutud andmed ning teabetalletused ei ole tõendiks seni, kuni neid ei ole tõenditena kohtule

esitatud ning kohus need lubatavatena vastu võtnud. Pealegi, jälitustoimingutega kogutud teave on

vaid osa tõendikogumist (mis nagu praeguseski kriminaalasjas ei pruugi kaitsjate veendumusel olla

üksnes süüstav). Maakohus hindas otsuse tegemisel aga kõiki tõendeid nõuetekohaselt nende

kogumis, mistõttu kaitsja etteheide, et maakohtu koosseis võis muutuda jälitustoimikuga tutvumise

järgselt erapoolikuks, on põhjendamatu.

55(93)

13.6. Et süüdistatavate kaitsja D. Teplõhh vaidlustab ka jälitustoimingutega kogutud tõendite

lubatavust, kuna tema arvates jälitustegevus ei olnud vastavuses proportsionaalsuse ega ultima ratio

põhimõtetega, tutvus ka ringkonnakohtu koosseis kriminaalasjaga seotud jälitustoimikutega nr

2010000004 ja 2022100004.

Esitatud apellatsioonides toob kaitsja välja, et nähtuvalt kohtumääruste põhjendustest ei ole

jälituslubade väljastamisel kaalutud KrMS § 1261 lg 3 nõuete kohaselt üldse, kas jälitustoiminguga

(sh varjatud sisenemisega ja vastavas ruumis pealt kuulamise ja varjatud vaatluse teostamisega) ei

ole põhjendamatult riivatud muid isikuõigusi. Maakohus väljastas eeluurimisel load ulatuses, milles

prokuratuur taotles ja seda sõltumatult sellest, et prokuratuuri enda taotluste kohaselt olid kõik

kuriteod (ja seda maksimaalses ulatuses) avastatud juba kevadel 2020.

Kohtukolleegium kaitsja selliste etteheidetega ei nõustu ning esmalt märgib, et esitatud

apellatsioonis ei toogi kaitsja välja, milliseid ning kelle „muid isikuõigusi“ oli jälitustoimingutega

tema arvates põhjendamatult riivatud. Kohtukolleegiumi veendumusel segab kaitsja alusetult kokku

erinevaid mõisteid ning ekslikult sisustab „muude isikuõiguste põhjendamatut rikkumist“ asjaoluga,

et olukorras, kus vastavad tõendid on kaitsja arvamuse kohaselt kogutud, siis nii ultima ratio

põhimõtte kui ka KrMS § 1261 lg 3 ei võimalda jälitustegevust jätkata. Ringkonnakohtu

veendumusel „muude isikuõiguste“ põhjendamatu riivamise rikkumise all tuleb mõista selliste

õiguste rikkumist, milliste riive ei ole sanktsioneeritud vastava kohtumäärusega või milleks on küll

luba, kuid nende isikuõiguste riive on selgelt ülemäärane. Mõistagi riivatakse jälitustoiminguid

sanktsioneerivate lubadega eelkõige EIÕK art-st 8 tulenevaid õigusi era- ja perekonnaelu

austamisele ning sõnumisaladusele. Praegusel juhul on kõik kriminaalasjas läbiviidud

jälitustoimingud sanktsioneeritud kohtu poolt ning teostatud üksnes selleks kohtumääruse alusel

määratud tähtaegade jooksul. Milliseid „muid isikuõigusi“, mille riivamine ei olnud

kohtumäärusega lubatud või mille riive oli ülemäärane, kaitsja silmas peab, tema apellatsioonidest

ei selgu.

Ultima ratio põhimõtte väidetava rikkumise osas tuleb märkida, et maakohus on ammendavalt ning

veatult põhjendanud, miks ta ei nõustu kaitsja (ka apellatsioonis korratud) seisukohaga, et

jälitustoimingutega tõendite kogumise oleks pidanud prokuratuur lõpetama juba kevadel 2020, kui

prokuratuuri enda taotluste kohaselt olid kõik kuriteod avastatud. Kohtukolleegium märgib sarnaselt

maakohtuga, et oluline on pöörata tähelepanu sellele, millise kuriteo uurimiseks antud

kriminaalmenetlust alustati. Selleks oli KarS §-s 211 sätestatud investeerimiskelmus, st esines

kahtlus, et hoiustajaid võidakse kaasata pettuslikul teel. Kaitsja põhjendab aga oma etteheiteid

üksnes altkäemaksu ning omastamise episoodide väidetava avastamisega hiljemalt suve alguseks

2020. Aktiivne eeluurimine ning tõendite kogumine (sh jälitustoimingutega) investeerimiskelmuse

kuriteos jätkus põhjendatult kuni 2021 aasta alguseni, kui Bulgaariast rahvusvahelise justiitskoostöö

raames saabus vastus päringule äriühing T kohta, mida kasutati süüdistusversiooni kohaselt näilike

tehingute ahelas eesmärgiga luua potentsiaalsetele investoritele vale ettekujutus HLÜ ERIAL

osakapitali permanentsest suurenemisest. Ringkonnakohus nõustub siinkohal nii maakohtu kui ka

prokuratuuri põhjendustega, et alles välisriikidest seal asuvate äriühingute kaudu raharingide

tegemise kohta vastuste saamise järel sai koostada lõplikud asitõendi vaatlusprotokollid, mis

kinnitasid esialgset hüpoteesi osakapitali näiliku suurendamise kohta. Niikaua oli peitkuriteona

investeerimiskelmuse uurimine mh ka jälitustoimingutega põhjendatud.

Ringkonnakohus leiab kokkuvõtvalt jälitustoimikutega tutvumise järgselt, et maakohus on asunud

veatule seisukohale, et eeluurimiskohtunike lubade alusel jälitusmenetlusega kogutud tõendid on

lubatavad, nende kogumisel on järgitud seaduse nõudeid ja ultima ratio põhimõtet, kõik toimingud

on teostatud kohtumäärustes lubatud ajavahemiku vältel, lubatud isikute suhtes ning lubatud

ulatuses.

56(93)

13.7. Ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et varjatult sisenemise maht, ulatus ja eesmärk on

kohtumäärustega väljastatud lubades piiramata. Apellatsioonis toodud kriitika kohaselt ei saa

nõustuda sellega, et kohtumääruse resolutsioon kajastab ajavahemikku ja jätab tegelikult

uurimisasutusele endale otsustada mitu korda uurimisasutus peab vajalikuks varjatult sisenemist

teostada ja kuhu täpsemalt tema soovib siseneda ja vastavas ruumist teostada pealtkuulamist ja -

vaatamist. Kaitsja leiab, et sellisel juhul delegeerib kohus diskretsioonotsuse langetamist varjatult

sisenemise ja seal pealkuulamise ja -vaatamise teostamise otsustamiseks just menetlejale, mida aga

seadus ei luba.

Sisuliselt nõustub kaitsja asjaoluga, et praeguse kriminaalmenetluse raames siseneti ruumidesse küll

kehtiva kohtumääruse alusel ning selleks ettenähtud ajavahemiku jooksul, kuid seda menetleja poolt

suvaliselt valitud ajal. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja esitab kohtu poolt ruumidesse varjatult

sisenemise täpsete tingimuste kehtestamise vajaduse osas põhjendamatult suuri nõudeid. Oma

olemuselt tähendabki varjatud sisenemine seda, et ruumi sisenetakse tingimusel, et sisenemise fakt

jääb kõrvalistele isikutele teadmata. Seda tingimust ei ole võimalik täita kohtu poolt täpselt

ettekirjutatud lühemate tähtaegade jooksul, sest võib juhtuda, et sisenemise fakt saab teatavaks

kõrvalistele isikutele ning jälitustoiming kaotab sellega oma mõtte. Seega ruumi varjatud

sisenemiseks peab olema menetlejal piisavalt aega selle planeerimiseks ja muutuvate tingimuste

olukorras tegutsemisvabadust, et oma varasemaid plaane jooksvalt muuta, sõltuvalt sellest, kas

varjatud sisenemine täidab oma eesmärki.

Ainetu on kaitsja seisukoht, et kohtumääruse resolutsioon peab selgelt piirama ja piiritlema

menetleja tegevust ehk seadma menetlejale lubatavad ja mittelubatavad asukohad varjatult

sisenemiseks ja seal pealtkuulamise teostamiseks. Üldteada asjaoluna võivad jälitustoimingu

subjektid oma asukohti vabalt muuta, seega on igati põhjendatud nende pealtkuulamise teostamine

nende asukohtades. Isikute pealtkuulamine ja -vaatamine nende asukohas ei eelda aga alati

hoonesse, ruumi, sõidukisse, piiridega alale või arvutisüsteemi sisenemist KrMS § 1263 lg 5 ja 6

tähenduses. Praeguses kriminaalasjas olid aga eeldused hoonesse, ruumidesse, sõidukitesse varjatult

sisenemiseks täidetud ning selleks olid välja antud eraldi load iga hoone, ruumi ja sõiduki jaoks.

Apellatsioonis ei leidu väiteid, et mõnesse ruumi, hoonesse või sõidukisse oleks menetleja varjatult

sisenenud vastava kohtu loata või oleks selline sisenemine olnud saavutatava eesmärgi suhtes

ilmselgelt ebaproportsionaalne.

13.8. Süüdistatav I. Dyagelev leiab esitatud apellatsiooni täienduses, et maakohtu menetluses oli

rikutud nõupidamistoa saladust, mis on oluliseks kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks KrMS §

339 lg 1 p 5 tähenduses. Sellisele järeldusele jõudis süüdistatav, olles tutvunud Pressinõukogu

28.03.2024 otsusega, millest nähtub, et Äripäev ei rikkunud ajakirjanduseetika koodeksit;

pressinõukogu hinnangul põhineb artikkel kohtulahendil. Süüdistatav leiab, et Pressinõukogu on

oma 28.03.2024 otsuses otsesõnu kinnitanud, et Äripäeva valduses oli kohtulahendi projekt või

tekst juba 2023 aasta lõpus (artikkel ilmus 22.12.2023), seega enne 15.01.2024 kohtuotsuse

kuulutamist.

Kohtukolleegium leiab, et süüdistatava ülaltoodud väited ja järeldus on oletuslikku laadi. Asjaolu,

et Pressinõukogu oma otsuses sedastas, et vaidlusalune 22.12.2023 Äripäevas ilmunud artikkel

põhineb 15.01.2024 avalikult kuulutatud otsusel, ei ole kuidagi etteheidetav kohtule ega viita

asjaolule, et Äripäeva valduses oli kohtuotsuse projekt või oleks nõupidamistoa saladust muul moel

rikutud. Pressinõukogu otsusest saab kõigest järeldada, et Äripäevas väidetu leidis kinnitamist ka

hilisemas kohtuotsuses: Äripäeva väitel tõestas Ilya Dyagelevi niiditõmbaja rolli ühistus värske

kohtulahend, mis mõistis ta süüdi investeerimiskelmuses, omastamises ja politseiametnikule

altkäemaksu maksmises. Kohtulahendis olevad kirjeldused näitasid, kuidas ta korraldas kõiki

tegevusi hoiustajate petmiseks ning ühistust raha omastamiseks, ehkki ametlikult ei olnud ta ühistu

juhatuses, sest kandis ühistu algusaegadel veel eelnevat karistust tingimisi vangistuses.

57(93)

13.9. D. Dalberg-Dyageleva kaitsja on seisukohal, et lubamatuks tõendiks tuleb lugeda kõik

vaatlusprotokollid, kus on vaadeldud andmeid, mis on kätte saadud paroolide kõrvaldamise teel

pärast läbiotsimise lõpetamist ilma kohtu loata. Lisaks leiab kaitsja, et Z OÜ ruumide läbiotsimise

käigus saadud andmetel põhinevad vaatlusprotokollid on samuti lubamatuks tõendiks, kuna

andmeid kopeeris Z OÜ serverist menetlusväline isik AK ajal väljaspool läbiotsimise aega. Selliste

etteheidetega nõustuda ei saa, kuna kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt arvutisüsteeme

läbi ei otsita. Lisaks märkida tuleb, et arvutisüsteemis olevad kohale toimetatud e-kirjad ei ole

kaitstud sõnumisaladusega, mille rikkumine eeldab kohtu luba jälitustoiminguks.

Kohtupraktikas on selgitatud, et kui menetleja võtab kriminaalasja juurde avalikult

menetlustoiminguga arvuti ja hiljem vaatleb selles olevaid e-kirju, siis on tegemist

menetlustoimingutega, mis on kirjeldatud KrMS §-s 91 (läbiotsimine) ning §-s 86 (vaatlus) (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 460). Järelikult seni

on andmekandjatesse sisenemist käsitatud vaatluse osana, mitte andmekandja läbiotsimisena

(RKKKo nr 1-20-1208/172, p 48, 49).

Z OÜ ruumide läbiotsimise ning andmekandjatest andmete kopeerimisega seonduvat on maakohus

oma otsuses (p. 3.2.) põhjalikult käsitlenud ning veenvalt välja toonud, kuidas menetlustoimingu

käigus oli tagatud asitõendite ning nendel sisaldunud andmete puutumatus. Et D. Dalberg-

Dyageleva kaitsja oma apellatsioonis ei too välja ühtegi täiendavat asjaolu, miks ta ei nõustu

maakohtu asjakohaste põhjendustega, nõustub kohtukolleegium maakohtu järeldusega, et tegemist

on lubatava tõendiga ning ei pea vajalikuks maakohtu seisukohti korrata.

13.10. Ausa ja õiglase kohtumenetluse väidetava rikkumise osas peab kohtukolleegium lõpetuseks

lisada vastuseks kaitsjate apellatsioonidele veel järgmist. Maakohus on 29.06.2021 kohtu alla

andmise määruses (punkt 8) möönnud, et kaitsjatele prokuratuuri poolt toimikutega tutvumiseks ja

taotluste esitamiseks seatud tähtaeg enne süüdistusakti kohtusse saatmist oli asja mahtu ja keerukust

arvestades liiga lühike ning see rikkus kaitseõiguse teostamist. Kohtukolleegium leiab, et maakohus

on aga täiel määral kaitsjatele kompenseerinud eeluurimise staadiumil toimunud kaitseõiguse

teostamise rikkumise. Nähtuvalt kriminaalasja materjalidest pärast kriminaalasjas süüdistusakti

kohtusse saatmist andis kohus süüdistatavad 24.05.2021 kohtu alla andmise määrusega ning määras

eelistungi 14.06.2021. 29.06.2021 täiendava kohtu alla andmise määrusega andis kohus kaitsjatele

täiendava tähtaja kriminaalasja materjalidega tutvumiseks ja kaitseakti täienduste esitamiseks kuni

10.09.2021. Kaitsjatel oli seega aega kriminaalasja materjalidega tutvumiseks 29.04.2021-

10.09.2021 ehk üle nelja kuu. Lisaks rahuldas maakohus kaitsjate taotlused ning kohustas

prokuratuuri koostama jälitusprotokollid jälitustoimingutega saadud vestluste osas, millistes

kaitsjate arvates sisaldusid süüdistatavaid õigustavad asjaolud. Samuti rahuldas maakohus kaitsjate

taotlused ning 08.02.2022 määrusega tagas kaitsjatele täiendavalt juurdepääsu prokuratuuri poolt

varasemalt kinni kaetud taotlustele ja lubadele, mille kohus n-ö lahti triibutas ja mida prokuratuur

seejärel kaitsjatele täiendavalt tutvustas. Alles pärast seda esitas prokurör jälitusprotokollide aluseks

olnud load ja taotlused kohtumenetluses ka toimiku materjalide juurde ning kaitsja D. Teplõhh

esitas samuti osad taotlused täiendavalt.

Kohtukolleegium leiab, et selliselt oli süüdistatavatele täielikult tagatud nii kaitseõigus kui ka õigus

ausale ning õiglasele kohtupidamisele. Isegi kui möönda, et eeluurimine on olnud süüdistatava

kallakuga ning KrMS § 211 lg 2 nõudeid rikkuvalt subjektiivne, on maakohus selle

kohtumenetluses täiel määral kompenseerinud ning kogus ka süüdistatavaid väidetavalt õigustavaid

tõendeid.

II. 14. Kaitsja D. Teplõhh vaidlustab I. Dyagelevi süüditunnistamise KarS § 298 lg 2 p 3 järgi ning

leiab, et selles süüdistuses tuleb I. Dyagelev õigeks mõista.

58(93)

Sissejuhatavalt märgib kaitsja, et maakohus luges tõendatuks, et I. Dyagelev andis DPle

altkäemaksu kokku summas 61 030,97 eurot nii rahas kui muu vara näol. Apellant leiab, et kui

süüdistusaktis on nimetatud, et DPle üleantud summa (s.o 39 707, 89 eurot) oli laen, siis on selge, et

süüdistuses kajastatud kõik muud vahendid (s.o kokku 21 323, 08 = 61 030,97 - 39 707, 89 eurot) ei

ületa KarS § 121 p-s 2 sätestatud suurt ulatust (s.o 40 000 eurot) ehk maakohus on kohaldanud

alusetult kvalifitseeritavat lõiget (s.o KarS § 298 lg 2 p 3).

Kaitsja leiab, et maakohus on süüdistust ekslikult süüdistatava kahjuks tõlgendanud, mõistes I.

Dyagelevi süüdi ka selles, milles prokuratuur teda tegelikult ei süüdistanud. Kaitsja veendumusel

süüdistuse kohaselt üleantud sularaha kokku vähemalt 15 000 euro ulatuses tuleb pidada ka laenuks.

Seda just põhjusel, et märgitud summad on süüdistuses kajastatud ühes lõigus, mis käsitleb just

laenutehinguga seotud asjaolusid. Seega moodustavad kokku süüdistuses laenuna (mitte varana)

käsitletud summad (39 707,89 eurot = 19 000 + 5702,89 + 15 000) ehk üle poole kogu süüdistuse

mahust (s.o 61 030,97 eurot).

14.1. Kohtukolleegium, vastuseks kaitsja sellisele argumendile sissejuhatavalt märgib, et süüdistuse

etteheide seisneb selles, et vastutasuna selle eest, et DP lubas korraldada ja suunata I. Dyagelevi

palvel ja tema huvides oma ametiseisundit kasutades HLÜ ERIAL krediidiandja- ja

hüpoteekkrediidiandja tegevusloa saamise tegevusi ja toiminguid, HLÜ ERIALi konkurendi Põhja-

Eesti HLÜ ja I. Dyagelevi äridega seotud probleemide lahendamist ja konkurentide kahjustamist,

aitas planeerida DWPle kättemaksu ning lubas koguda ja kogus I. Dyagelevile huvi pakkuvate

isikute taustaandmeid, nõustus DP konspireeritult, st et tema seos I. Dyageleviga ei oleks

tuvastatav, I. Dyagelevilt vara vastuvõtmisega ning võttis keeruka hüvede liikumise ahela abil vastu

vara. I. Dyagelev teadlikult lubas ja andis DPle kui ametiisikule üle vara vähemalt 61 030,97 euro

ulatuses ja soodustusi ehitusmaterjalide soetamiseks KKK maja ehitamiseks.

Ringkonnakohus märgib, et esitatud apellatsioonis kaitsja ei vaidlustagi süüdistuse osa, mis käsitleb

I. Dyagelevi poolt HN arvelduskontole üle kantud rahasummasid, millest HN võttis 19 000 eurot

sularahas välja ja andis DPle üle. Samuti ei leidu kaitsja apellatsioonist argumente, millega kaitsja

vaidlustaks I. Dyagelevi poolt HN arvelduskontole üle kantud rahasummasid, millest HN tasus DP

eest AS A arveid summas 5702,89 eurot. Selles osas on ka süüdistuses leitud, et tegemist oli

laenuga.

14.2. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja eksib „vara“ mõiste sisustamisel ning leiab, et laenu näol

tegemist võib olla „muu soodustusega“. Selleks aga oleks pidanud süüdistuses olema kajastatud

faktilised asjaolud, mille põhjal kohtul oleks võimalik jaatada, miks antud juhul oli tegemist

soodustusega. Teiste sõnadega on vajalik süüdistusaktis ära näidata selle objektiivselt mõõdetav

soodustuseks olemise alus, tuues välja, kuidas see mis tahes viisil tegija olukorda parandab.

Kohtukolleegium sellise seisukohaga ei nõustu.

TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum,

kui seadusest ei tulene teisiti. Karistusseadustikus, sh kuriteo koosseisulise tunnusena sätestatud

vara mõiste sisustamisel, on kohtupraktikas mitmel juhul lähtutud TsÜS §-st 66 (vt nt viidatud 3-1-

1-14-14, p 904; RKKK 26.04.2019 1-16-4665/224, p-d 18-20; 23.12.2020 1-20-3925/21, p 31).

Soodustusena tuleb mõista altkäemaksuandja sellist sooritust ametiisikule või kolmandale isikule,

mis asetab soorituse saaja varasemaga võrreldes paremasse olukorda. Kui soorituse tagajärjel

paraneb isiku varaline positsioon, kujutab sooritus endast "vara", kui paraneb tema muu olukord,

siis „muud soodustust“ (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asja nr 3-1-1-

14-14, p 904). Laenu saamine asetab laenusaaja varalises mõttes laenamisele eelnevast paremasse

varalisse olukorda, sest isikul tekib võimalus laenatud summat käsutada. Selline võimalus tekib tal

nii juhul, kui ta laenult intresse maksma ei pea, kui ka siis, kui laenusaajal tekib kohustus intressid

tasuda (RKKK nr 3-1-1-31-14, p 14.2).

59(93)

14.3. Ülaltoodust tulenevalt ei ole seega asjakohane apellandi argumentatsioon sellest, et varana ei

saa käsitleda I. Dyagelevi poolt DPle laenuna antud summasid. Varana tuleb käsitleda ka summasid,

mis olid DPle üleantud laenuna. Selliselt on põhjendamatud ka apellandi etteheited süüdistuse

tekstile ning maakohtule, et süüdistuses pole välja toodud ning tõendamata on ükski faktiline

asjaolu, mis tingimustel oli laenuleping sõlmitud ning kuidas just sellise lepingu sõlmine kujutab

endast DP kui ametiisiku jaoks soodustust, ehk temale tekitati soodsam või kasumlikum positsioon

võrreldes teiste pakkumistega laenuturul.

Ringkonnakohus märgib, et DPle üle antud rahasummasid ei ole süüdistus „soodustusena“

käsitlenudki. Nii prokuratuur kui ka maakohus on õigesti leidnud, et I. Dyagelevi poolt DPle kui

ametiisikule üleantud summa 61 030,97 eurot on käsitletav varana olenemata sellest, kas tegemist

on laenuga või mitte, kuna just selle summa võrra paranes DP varaline olukord ning ta sai seda

summat käsutada.

15. Kaitsja leiab, et maakohus on alusetult asunud seisukohale, et üheks altkäemaksu osaks oli

muuhulgas DPle tema ehitatava maja KKK ehituse projekttööde ja ehitusloa taotlemise tasud

summas 7200 eurot. Kaitsja märgib, et maakohus jättis alusetult tähelepanuta kohtule esitatud

sularahaarve nr 020920-1 DP nimele, mille all on märge „makstud sularahas“ ja I. Dyagelevi

ütluste kohaselt raamatupidaja K. Ki allkiri, mis tõendab DP poolt raha tasumist (Kd V lk 199).

Kaitsja leiabki, et nendest tõenditest tulenevalt on DP ehituse projekttööde ja ehitusloa taotlemise

tasud ise kinni maksnud, seega ei saa viidatud 7200 eurot olla altkäemaksu osa. Ringkonnakohus

kaitsja sellise argumendiga ei nõustu järgmistel põhjustel.

15.1. Kaitsja viitab õigesti, et kõnealune 02.09.2020 arve on I. Dyagelevi poolt üleantud

Politseiameti sisekontrolli ametnik TL’le nende 01.10.2020 toimunud kohtumisel (Kd V lk 143). I.

Dyagelev selgitab politseiametnikele, et arve on DPle esitatud projekteerimistööde ning ehitusloa

eest ning sellega on korras, kuna on viimase poolt tasutud sularahas. Jätkuvast vestlusest nähtub, et

I. Dyagelev pakub sisekontrollibüroo töötajatele infot DP (kes nimetab end Timoks) kui

politseiametniku kohta, kelle kaudu on võimalik saada raha eest politsei siseinfot, sh seda kas

kedagi uuritakse või mitte. (kd V tl 142-197). Maakohus on vestlusi I. Dyagelevi ning sisekontrolli

töötajate vahel põhjalikult analüüsinud ning jõudis veenvale seisukohale, et I. Dyagelevi poolt

sisekontrollibüroo töötajatele avaldatud infost võimalik järeldada, et süüdistatav püüdis luua enda

tegevuse suhtes usutavat põhjendust, kuna teadis, et altkäemaksukokkuleppe sõlmimine DPga

võidakse tuvastada ja oli vaja luua usutav ennast säästev põhjendus miks ta DPga lävis.

15.2. Kohtukolleegium märgib järgnevalt, et süüdistuse kohaselt korraldas I. Dyagelev tuvastamata

ajal enne 08.09.2019 ja tellis OÜ EK nimel OÜ-st P DPle tema ehitatava maja KKK ehituse

projekttööd ja ehitusloa taotlemise, tasudes selle eest kokku 7200 euro. Maakohtus uuritud nii

dokumentaalsetest, kui isikulistest tõenditest nähtub üheselt, et nimetatud summa oli Erial Kinnisara

OÜ poolt arve esitaja ning projekteerimistööde teostaja P OÜ-le kinni makstud 21.04.2020

(vaatlusprotokoll (kd 2 tl 150-151)). DPle kaitsja poolt viidatud arve nr 020920-1 on esitatud Erial

KV OÜ poolt ning tema poolt sularahas kinni makstud aga 02.09.2020 ehk ligi pool aastat hiljem.

Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et isegi kui lugeda tõendatuks, et arve nr 020920-1

summas 7200 eurot on DP poolt kinni makstud, siis tegemist on ligi pool aastat hiljem tagastatud

intressivaba laenuga, mis I. Dyagelevi tegevuse altkäemaksu andmisena kvalifitseerimise

seisukohalt ei mängi enam rolli.

16. 13 847,28 euro väärtuses päikesepaneelide paigaldamise eest DPle altkäemaksu andmisena

süüdistuse episoodi osas märgib kaitsja, et isegi kui lähtuda sellest, et DP jättis teenuste ja

päikesepaneelide eest maksmata, siis ei saa seda lugeda altkäemaksuks DPle. Altkäemaksuks

muutuvad vastavad summad üksnes siis, kui asjas oleks tõendatud, et DP ei pidanudki selle eest

60(93)

maksma. Ringkonnakohus kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu juba varasemalt (p-s 14 ja selle

alapunktides) toodud põhjendustel ning vastuseks apellatsiooni sellele osale lisab järgmist.

16.1. Kaitsja esitas kohtuistungil 10.09.2021 koostatud arve nr 1009211 summas 16 311,60 eurot (K

6 tl 252), kus maksjaks on DP. Sellega soovis kaitsja tõendada, et DPle on esitatud arve

päikesepaneelide eest ning talle tekkis kohustus päikesepaneelide eest tasuda, seega ei saa antud

süüdistuse etteheidet käsitleda altkäemaksuna. Et kõnealune arve oli koostatud EK OÜ poolt DP

nimele rohkem kui 1 aasta pärast seda, kui päikesepaneelide müüja S OÜ on nende paigaldamise

eest arve esitanud, selgitas süüdistatav asjaoluga, et peale kriminaalasjas toiminud läbiotsimisi oli

ka EK OÜ tegevus halvatud, mis päädiski DPle arve nii hilinenud esitamisega. Süüdistatava

kaitseväite kohaselt pidi DP päikesepaneelide eest ise EK OÜ-le tasuma. Muid argumente

süüdistushüpoteesi kummutamiseks selle altkäemaksu episoodi osas apellatsioonis ei leidu.

16.2. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et DP ei ole EK OÜ poolt talle 10.09.2021 esitatud arvet kinni

maksnud. Maakohtus DP uuritud ütlustest nähtub, et kokkuleppel I. Dyageleviga puudus tal

kohustus päikesepaneelide eest maksta, arve edastas ta tasumiseks I. Dyagelevile (kd VI lk 98).

Sellise kokkuleppe olemasolu tõendavad üheselt ka kriminaalasjas jälitustoimingutega kogutud

vestlused DP ja I. Dyagelevi vahel. Maakohus on uuritud tõenditele tuginevalt ammendavalt

põhjendanud, miks ta leiab, et hilisemas menetlusetapis on I. Dyagelev asunud looma endale

sobilikku kaitseversiooni DPl väidetavalt tekkinud maksekohustusest, mida uuritud tõendikogum

kuidagi ei toeta. Kordamata maakohtu otsuses toodud põhjalikku tõendianalüüsi, märgib

kohtukolleegium, et kõnealuse vara DPle üleandmise konspireerimiseks olid I. Dyagelevi poolt ette

võetud järgmised meetmed: arve S OÜ poolt oli esitatud EK OÜ palvel L OÜ nimele (objekti eest

Udeselja 37 Tallinn) ning hiljem L OÜ poolt omakorda EK OÜ-le. L OÜ ei ole kunagi objektile

KKK 115, Metsanurme küla aadressil teenuseid osutanud. Tegelik teenus oli S OÜ poolt ostutatud

objektil KKK 115, Metsanurme küla ning päikesepaneelide tellimisega tegeles DP. Eeviidatud

tõendatud asjaoludest tulenevalt võib jõuda ainuvõimaliku järelduseni, et I. Dyagelev soovis DPga

sõlmitud ebaõiguskokkulepet ning DPle vara üleandmist varjata.

16.3. Tuleb nõustuda maakohtuga selleski, et isegi, kui DP ja I. Dyagelevi vahel oli kokkulepe

tasuda päikesepaneelide eest (sularahas, ilma maksudeta), st et tegemist oli laenuga, on ka (nagu

varem sedastatud) laenu andmine vara KarS § 298 mõttes. Kuigi arve tasus EK OÜ, kuulub S OÜ-le

tasutud summa altkäemaksukokkuleppe alla, kuna EK OÜ oli I. Dyagelevi mõjusfääris, st tasus arve

I. Dyagelevi korraldusel.

17. Kaitsja leiab, et kriminaalasjas puuduvad lubatavad tõendid, mille kogumi alusel võib I.

Dyagelevi süüdi tunnistada ka DPle altkäemaksuna sularaha summas 15 000 eurot üleandmise

episoodis. Apellandi arvates ei ole kohtumenetluses tuvastamist leidnud, et jälitustegevuse käigus

avastatud sularaha (s.o DP valduses sularaha kokku summas 15 000 eurot) ei saanud olla muu raha,

mida DP sai teistelt isikutelt või see oli sama (või vähemalt osa samast) osa rahast, mida HN võttis

varasemalt enda kontolt ja andis DPle. Kaitsja seisukohalt eiras maakohus märgitud summade

käsitlemisel oluliselt kriminaalmenetlusnorme (esiteks 21.05.2020 teostanud varjatud sisenemine

toimus jälitusloa piire ületamisega; teiseks ei saanud maakohus tugineda DP kohtueelses menetluses

antud ütlustele). Ringkonnakohus kaitsja selliste argumentidega ei nõustu ning märgib järgmist.

17.1. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtuga leidnud, et 21.05.2020 teostatud sisenemine DP

tööruumi toimus selleks eeluurimiskohtuniku poolt välja antud kohtumääruse alusel ja piires

(täpsemalt 01.04.2020 kohtmääruse nr KM9246/2020 alusel). Nimetatud kohtumääruse p-ga 7 oli

antud luba ajavahemikul 01.04.2020 – 01.06.2020 (k.a) varjatult siseneda DP kasutuses olevatesse

tööruumidesse PPA-s aadressil Pärnu mnt 139/1, Tallinn seal edastatava teabe salajaseks

61(93)

pealtkuulamiseks ja -vaatamiseks KrMS § 1267 järgi ja DP ja tema vestluskaaslaste varjatud

jälgimiseks KrMS § 1265 järgi ning eelnimetatud jälitustoiminguteks vajalike tehniliste abivahendite

paigaldamiseks ja eemaldamiseks (Kd XXVI lk 17). KrMS § 1265 näeb ette varjatud jälgimist,

võrdlusmaterjali varjatud kogumist ja esmauuringute kogumist, asja läbivaatust ja asendamist. Loa

sellisteks jälitustoiminguteks annab prokuratuur ning selline luba nr PL9241/2020 oli prokuratuuri

poolt 01.04.2020 ka antud. Et eeluurimiskohtuniku luba nr KM9246/2020 hõlmas ka teisi

jälitustoiminguid, mis eeldasid varjatult sisenemist sh ka DP kasutuses olevatesse tööruumidesse

KrMS § 1263 lg 5 ja 6 tähenduses, siis samad lubatud jälitustoimingud olid õigesti dubleeritud ka

maakohtu määruses nr KM9246/2020.

Kohtukolleegium märgib maakohtuga nõusutvalt, et DP õiguste riive oli igati proportsionaalne

uuritava kuriteo raskusega ning kuriteo konspireerituse kõrge tase tingis viimase abinõuna (ultima

ratio) jälitustoimingutega tõendite kogumist.

17.2. Maakohus on veenvalt kummutanud kaitsja seisukoha, et jälitustegevuse käigus tuvastatud

sularaha (s.o DP valduses sularaha kokku summas 15 000 eurot) võis olla ka raha, mille DP sai

teistelt isikutelt või see oli sama (või vähemalt osa samast) osa rahast, mida HN võttis varasemalt

enda kontolt ja andis DPle. Esiteks tuleb märkida, et DP ise kahtlustatavana ülekuulamistel

(10.11.2020; 20.01.2021, 04.03.2021, Kd VI lk 89-108) väitis järjepidevalt, et tegemist on I.

Dyagelevilt pärineva sularahaga. Küll väitis DP vaid ühel korral ehk 20.01.2021 toimunud

ülekuulamisel 10 000 euro kohta, mis leiti tema kabinetis, et tegemist võib olla tema säästudega,

mis on aga veenvalt kummutatud maakohtu poolt. Väärib märkimist, et DP pole ise kordagi selle

summa kohta seletanud, et tegemist võiks olla laenuga. DP pole samuti kordagi maininud, et see

raha on saadud I. Dyagelevilt HN vahendusel. Lisaks tuleb märkida, et isegi kui möönda, et DP

seifis tuvastatud summa 10 000 euro näol oli tegemist tema enda säästudega, siis selle lahutamine

maakohtu poolt tõendatuks loetud summast 61 030,97 eurot, ei muudaks I. Dyagelevi tegevuse

kvalifikatsiooni.

17.3. Põhjendamatu on kaitsja seisukoht, et maakohus ei tohtinud tugineda I. Dyagelevi

süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel DP ütlustele mitmel põhjusel. Nendeks põhjusteks on asjaolu,

et süüdistataval ei olnud võimalik maakohtu menetluses DP küsitleda ning et DP oli allutatud

menetlustoimingutele niivõrd pika aja jooksul, et tema eeluurimisel antud ütluste usaldusväärsuses

on alust kahelda. Kohtukolleegium ei nõustu ka nende etteheidetega.

KrMS § 15 lg 3 kohaselt ei või süüdimõistev kohtuotsus tugineda üksnes ega valdavas ulatuses

isiku ütlustele, keda ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda.

Kohtukolleegium märgib, et otsustamaks, kas kohus tugineb konkreetsele tõendile süüdimõistva

kohtuotsuse tegemisel valdavas ulatuses, tuleb vastata küsimusele, kas ilma konkreetse tõendita

samale otsusele jõudmine on võimalik. Kohtukolleegium leiab, et ka ilma tunnistaja DP ütlusteta on

kriminaalasjas kogutud süüstavate tõendite paljusus selline, mis ei anna alust kahelda I. Dyagelevi

süüdiolekus politseiametnik DPle altkäemaksu andmises.

Lisaks DP avaldatud ütlustele, kes keeldus kohtuistungil ütluste andmisest, on maakohus süüstavate

tõenditena uurinud jälitustoimingu protokolle, millistest nähtuvad DP palved I. Dyagelevile

erinevate rahasummade üleandmise osas ning I. Dyagelevi ootused selle eest DPlt vastusoorituse

osas. Lisaks on kriminaalasjas uuritud suurel hulgal dokumentaalseid tõendeid, millistest lähtuvalt

on tuvastatud, et paljud DP maja ehituse ning sisustamisega seotud kulud on tegelikult kantud I.

Dyagelevi kontrolli all olevate äriühingute poolt.

Seoses DP allutamisega menetlustoimingutele ebamõistlikult koormava pika aja jooksul märgib

kohtukolleegium, et DP esimene ülekuulamine 10.11.2020 toimus kaitsja vandeadvokaat Allar Aru

osavõtul ning kestis täpselt kaks tundi. Kahtlustav andis kaitsja juuresolekul ütlusi vabatahtlikult,

kuigi talle oli selgitatud õigust nende andmisest ka keelduda. Seega ei saa väita, et konkreetne

menetlustoiming või kõik sel päeval toimunud menetlustoimingud koosmõjul olid kahtlustatava

62(93)

jaoks ebamõistlikult kurnavad, mistõttu on alust kahtlustatava poolt antud ütluste usaldusväärsuses

kahelda. Järgnevatel kahtlustatavana ülekuulamistel kinnitas DP oma varasemalt antud ütlusi.

17.4. I. Dyagelevit süüstava tõendina olid kohtus uuritud KrMS § 291 lg 1 p 1 kohaselt ka tunnistaja

HN (kohtuliku uurimise ajaks surnud) ütlused, kes seletas üksikasjalikult I. Dyagelevilt raha

üleandmiste asjaolusid DPle. Muuhulgas seletas HN, et sõber DP palus ta abi: „Harri, palun aita.

Sõber paneb sinu arveldusarvele raha ja sina võta välja ning annad mulle. Praegu on majaehitus ja

raha on väga vaja ning üks sõber saab aidata“ (Kd VI lk 112). HN ütlused riimuvad täielikult ka

jälitustoimingute protokollides fikseeritud vestlustega HN, DP ja I. Dyagelevi vahel.

18. Kaitsja vaidlustab maakohtu poolt ebaõiguskokkuleppe (ekvivalentsussuhte olemasolu)

tuvastamist. Süüdistusaktis on küll kajastatud, et I. Dyagelev ja DP leppisid eeluurimisel täpsemalt

tuvastamata ajal enne 04.09.2019 Eesti Vabariigis kokku, et I. Dyagelev lubab ja annab DPle tema

KKK maja ehitamiseks rahalisi vahendeid jne, kuid ühtegi tõendit vastava kokkuleppe olemasolu

kohta või selle kinnituseks ei ole kohtule esitatud. Kaitsja järeldab, et sellises olukorras on ilmne, et

vastav väide süüdistusaktis ning omakorda maakohtu järeldus selles osas on oletus.

Kohtukolleegium selliste argumentidega ei nõustu.

18.1. Esmalt tuleb märkida, et kaitsja etteheide süüdistusele, et selles pole piisavalt avatud

ebaõiguskokkuleppe sõlmimise asjaolusid, on põhjendamatu. Süüdistuses on piisava selgusega välja

toodud, et selline kokkulepe oli sõlmitud ning mis oli selle kokkuleppe sisuks. Kaitsja sai sellele

süüdistusele ning selles toodud faktilistele asjaoludele täiel määral vastu vaielda. Ainetu on kaitsja

argument, et süüdistuses väidetu kokkuleppe sõlmimise kohta, on oletus. Süüdistus ongi hüpotees.

Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt peab süüdistuse tekst sisaldama kõiki faktilisi asjaolusid,

mis on eelduseks isiku süüditunnistamisele. Süüdistusakti peamine funktsioon on teavitada

süüdistatavat talle ette heidetava käitumise olulistest faktilistest asjaoludest ja etteheite õiguslikust

sisust, tagades nii tema kaitseõigust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. märtsi 2019. a otsus

nr 1-17-9941/80, p 8 ja 7. veebruari 2018. a otsus nr 1-17-1327/52, p 13). Samas ei pea süüdistus

sisaldama ega saagi sisaldada kõiki asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks olevaid järeldusi

põhjendada. Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse

ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu

tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte süüdistuses (RKKKo nr 3-1-1-83-10, p 19; nr 1-16-

4665/257, p 10).

Sellised põhjendused, miks maakohus on leidnud, et süüdistuse aluseks olev ebaõiguskokkuleppe

oli I. Dyagelevi ja DP vahel sõlmitud, koos nende põhjenduste aluseks oleva tõendianalüüsiga, on

maakohtu otsuses olemas ning ringkonnakohus nõustub nendega täielikult.

Kaitsja jätab samuti tähelepanuta kohtupraktikas ebaõiguskokkuleppe olemasolu tuvastamise kohta

kinnistunud põhimõtte, mille kohaselt on korruptsioonikuriteod ühed kõige raskemini avastatavad

kuriteod, sest ebaõiguskokkulepe sõlmitakse üldjuhul salaja. Samuti ei saa selle kuritegevusliigi

puhul kõneleda klassikalises mõttes ohvritest, mistõttu ei ole tavaliselt inimesi, kes riigivõime

teavitaksid. Seetõttu tuleb korruptsioonikuritegusid menetledes piirduda sageli kaudsete tõenditega.

Ebaõiguskokkuleppe olemasolu võib ilmneda näiteks asjaoludest, et ametiisik on saanud mõne

soodustuse ja ta on pannud toime tegusid, mis on soodustuse andja huvides (RKKKo nr 3-1-1-31-

14). Antud kriminaalasjas on aga tegemist olukorraga, kus maakohtu süüdimõistev kohtuotsus

tugineb lisaks kaudsetele tõenditele sellistele otsestele tõenditele, nagu DP enda ütlused ning

jälitustoimingute protokollides kajastatud DP ja I. Dyagelevi vahel toimunud vestlustele, millistes I.

Dyagelev palub DPlt tema huvides ametiseisundi kasutamist, DP omakorda palub aga temale

süüdistuses toodud vara üleandmist.

Lisaks Riigikohus on selgitanud, et altkäemaksu koosseisu realiseerimise seisukohalt ei ole tähtsust

ka ametialase teo toimepanemise ajal. Kui soodustus on ette nähtud mõne teo eest, mille ametiisik

63(93)

on juba toime pannud, ei saa ametiisikule ette heita mitte sellise teo toimepanemist, vaid alles

soodustuse lubamisega nõustumist või soodustuse vastuvõtmist. Kui aga soodustus kujutab endast

tasu mõne tulevase teo eest, ei ole oluline, millal ametiisik kokkuleppekohase teo toime panema

peab, ja isegi mitte see, kas ametiisik selle üldse toime paneb (vt otsus asjas nr 3-1-1-95-12, p 14.3).

Kui kokkuleppe kohaselt peab isik ametiisikule soodustuse/vara üle andma kunagi tulevikus, on

mõõtuandev just ebaõiguskokkuleppe sõlmimine - tegu on juriidilises mõttes lõpule viidud juba

sellise kokkuleppe sõlmimisega. Soodustuse/vara tegelik hilisem vastuvõtmine ei loo juurde uut

ebaõigust, mistõttu kujutab see vastuvõtmine endast varem toime pandud teo (ebaõiguskokkuleppe

sõlmimine) faktilist lõpetamist (Vt RKKKo nr 3-1-1-31-14, p 15.1; RKKKo nr 3-1-1-14-14, p

1016).

19. Kohtukolleegium leiab seega maakohtuga nõustuvalt, et I. Dyagelev pani KarS § 298 lg 2 p 3

(suures ulatuses, st üle 40 000 euro KarS § 121 p 2 mõttes) järgi kvalifitseeritava kuriteo toime

kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes, st et ta seadis endale eesmärgiks saada DPlt ametipädevusest

tulenevat abi ja infot ning selle eest andis viimasele altkäemaksu.

III. 20. Süüdistatavate I. Dyagelevi ja D. Dalberg-Dyageleva kaitsja vaidlustab nende süüditunnistamise

KarS § 211 lg 1 järgi ning palub süüdistatavate õigeksmõistmist.

21. Esimese argumendina leiab kaitsja, et maakohus on väljunud süüdistuse piiridest, kui tuvastas,

et KarS § 211 on täidetud just põhjusel, et vähemalt kuus HLÜ Erial hoiustajat/investorit on teinud

investeerimisotsused olulistes asjaoludes (osakapitali tegelik suurus) esitatud valeandmete pinnalt ja

süüdistus on selles osas leidnud tõendamist. Kaitsja leiab, et selleks, et jaatada

investeerimiskelmuse lõpuleviimist, tuleb süüdistuses konkreetselt välja tuua kõik isikud, kes

tegelikest asjaoludest esitatud valeandmetest lähtuvalt on teinud varakäsutuse. Praegusel juhul on

süüdistuses kannatanutena esile toodud üksnes 8 hoiustajat, kes on liitunud ajavahemikul 2018 –

2020. Viidatud perioodil on HLÜ-ga ERIAL liitunud süüdistuse kohaselt kokku 3066 liiget.

Selliselt moodustavad süüdistuses esile toodud 8 kannatanut (ja maakohtu põhjenduse kohaselt

üksnes 6) kogu viidatud perioodil liitunud hoiustajatest vähem kui 0,5%.

Kohtukolleegium leiab, et kaitsja eeltoodud seisukoht on ainetu, kuna see vastupidiselt kaitsja poolt

väidetule näitab just, et otsuse tegemisel ei lähtunud kohus süüdistuses nimetamata 3066 HLÜ

liikme suhtes investeerimiskelmuse toimepanemise hüpoteesist, vaid andis õigusliku hinnangu

süüdistuse hüpoteesile, et investeerimiskelmuse tulemusena said kannatada 8 isikut.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et põhjendatud on eeluurimisel tehtud

juhuvalimik nendest hoiustajatest/kannatanutest, kes süüdistuse perioodil HLÜ-s Erial raha

hoiustasid ehk tegid investeeringu KarS § 211 mõttes. Oluline on see, et oleks tuvastatav rohkem

kui ühe investori (KarS § 211 räägib investoritest mitmuses) poolt varakäsutuse tegemine. Ainult

ühe investori puhul võiks teiste eelduste täidetuse korral olla tegemist tavalise kelmusega KarS §

209 järgi. Nõustuda tuleb sellegagi, et kõigi kannatanute väljaselgitamine ning menetlusse

kaasamine ei ole mõeldav ega otstarbekas olukorras, kus võimalike kannatanute arv (nagu praegusel

juhul) võib olla tuhandetes, mis omakorda ei võta ära õigust isikutelt, kes end kannatanuks peavad

pöörduda vastavasisulise avaldusega menetleja poole.

22. Süüdistatavate kaitsja D. Teplõhh leiab, et süüdistuses kajastatud mõiste „hoius“ ei ole

käsitletav investeeringuna KarS § 211 lg 1 mõttes, kuna „hoius“ HLÜS mõistes ei ole

„investeering“ KarS § 211 tähenduses. Kaitsja leiab, et investeeringut KarS §-i 211 tähenduses

tuleb eelkõige defineerida väärtpaberituru seaduses või VÕS-s kajastatud väärtpaberite sätestatud

mõistete kaudu. Ehk investeeringuks saab pidada üksnes sellist raha maksmist, mille vastu saab isik

64(93)

väärtpaberi. Kohtukolleegium sellise argumendiga ei nõustu ning lisaks maakohtu põhjendustele

selles osas juhib tähelepanu järgmisele.

Üldteadaolevalt on erinevaid investeerimisinstrumente palju. Investeerida võib kinnisvarasse,

väärismetallidesse, kunstiteostesse, tähtajalisse hoiustamisse, väärtpaberitesse jms. Seetõttu ongi

seadusandja paigutanud investeerimiskelmuse koosseisu KarS 13. peatüki 2. jakku „Süüteod vara

vastu tervikuna“. Oleks seadusandja sooviks olnud defineerida investeerimiskelmust kitsalt läbi

Väärtpaberituru seaduse (VPTS) §-s 2 sätestatud väärtpaberi mõiste, asetanuks seadusandja vastava

koosseisu KarS 21. peatüki 6. jakku „Süüteod väärtpaberiringluses“. Sellest tulenevaalt ei ole KarS

§ 211 blanketne norm ega sisalda nn kaudseid viiteid õigusinstituudile, mille normid sisustavad

antud normi. Ekslik on kaitsja argumentatsioon ka osas, et investeeringuks saab pidada üksnes

sellist raha maksmist, mille vastu saab isik väärtpaberi. VPTS § 2 lg 1 kohaselt on väärtpaber

vähemalt ühepoolse tahteavalduse alusel üleantav varaline õigus või kohustus või leping ka selle

kohta dokumenti väljastamata.

Ringkonnakohus leiab maakohtuga nõustuvalt, et süüdistuses toodud mõiste „hoius“ on käsitletav

investeeringuna KarS § 211 lg 1 mõttes. Märkida tuleb, et kuigi HLÜ Erial pakkus klientidele

finantsinstrumentidena erinevaid tähtajalisi, pikaajalisi, kogumis- ja arveldushoiuseid, reklaamib

(ka praeguse otsuse kirjutamise hetkel) HLÜ Eriali interneti lehekülg neid hoiuseid rea all

„investeerimine ERIALi“.

23. KarS § 211 lg 1 järgi kvalifitseeritud süüdistus sisaldab etteheidet nii 1) Äriregistri

teabesüsteemis fikseeritud suurema summa kohta, kui see tegelikult raharingide tulemusel on kui ka

2) etteheidet HLÜ kodulehel www.erial.ee näidatud suuremast summast, kui see tegelikult on.

Süüdistuse kohaselt oli näiliku osamakse suurendamise eesmärgiks luua avalikkusele ning hoiu-

laenuühistu hoiustajatele vale ettekujutus tegelikest varalistest asjaoludest, nimelt sellest, et

tulundusühistu majanduslik seis on edukas, ühistul on piisavalt rahalisi vahendeid

majandustegevuse jätkamiseks ja hoiustajate ees kohustuste täitmiseks. Süüdistuses on lisaks

märgitud, et kõik kannatanutest füüsilised isikud ning juriidiliste isikute seaduslikud esindajad on

kinnitanud, et nad oleksid hoiustamisest loobunud, kui nad oleksid olnud teadlikud Hoiu-

laenuühistu ERIAL väiksemast osakapitalist.

Süüdistuse kohaselt alates 26.06.2018 kuni veebruarini 2021 toimus D. Dalberg-Dyageleva ja I.

Dyagelevi tellimusel Hoiu-laenuühistu ERIAL teenuste aktiivne reklaamkampaania Eesti

telekanalites, ajakirjanduses ja Eesti Vabariigi suuremate linnade tänavatel, milles suunatakse

hoiustajaid ka kodulehele www.erial.ee, kus on välja toodud nii osakapitali suurus reaalajas kui ka

viited majandusnäitajatele ja majandusaasta aruannetele, mis ei vasta tegelikkusele, kuid mille

esitamise eesmärgiks on jätta hoiustajatele mulje, et nende hoiused on tagatud ja kasumlikud, et

kaasata uusi vahendeid.

Selliselt on süüdistusest üheselt aru saada, et avalikkusele ning hoiustajatele loodi vale ettekujutus

mitte üksnes äriregistri kandega, mis tekkis osakapitali näiliku suurendamise teel, vaid ka sellega, et

kodulehel www.erial.ee esitati teadlikult valeandmeid HLÜ osakapitali suuruse kohta.

23.1. HLÜ ERIAL interneti kodulehel www.erial.ee reale „Investeerimine ERIALi“ (aadressil:

https://erial.ee/private/become-investor/) vajutades avaneb avalikkusele reaalasjas suurenev ühingu

osakapital, mis lehekülje avamisehetkest kasvab summast ca 2 225 000 € kaheksa sekundi jooksul

summani 2 258 829 €. Summa all on toodud selgitus „Ühingu osakapital reaalajas“, mis jätab mulje,

et ühingu osakapital suureneb permanentselt ka lehekülje avamise ajal. Seletuse juures „reaalajas“

seisab lehekülje avamise kuupäev ja kellaaeg, mis igal avamisel muutub tegelikuks lehekülje

külastuse ajaks. Vajutades sõna „reaalajas“ olevale küsimärgile avaneb selgitus „Ühingu osakapital

reaalajas – Ühingu osakapital koosneb registreeritud ja registreerimata osast“.

Sellest tulenevalt on selles süüdistuse episoodis sisutühi kaitsja apellatsioonis toodud seisukoht, et

andmed osakapitali kohta olid tõesed ja vastasid äriregistris tehtud kannetele, kuna tegemist on

65(93)

konstitutiivse kandega, mis tegelikult fikseerisid osanike poolt tehtud tahteavaldust ja vastavat raha

käsutust. HLÜ Erial kodulehel oleva avalikkusele suunatud valeinfo kohaselt kasvab osakapital

reaalajas ning koosneb äriregistris „registreeritud ja registreerimata osast“.

23.2. Osakapitali näilikku suurendamist käsitlevas osas märgib ringkonnakohus sissejuhatavalt, et ei

nõustu kaitsja seisukohaga, et osakapitali ei saa näiliselt suurendada, kuna registrisse tehtav kanne

on konstitutiivne ehk õigustloov. Kohtukolleegium selgitab, et olukorrad, kus seadusandja on

omistanud äriregistri kandele konstitutiivse tähenduse, nähtuvad üheselt seadusest (nt

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 26 lg 2). Muudel juhtudel on tegu deklaratiivsete kannetega,

millele laieneb ÄS §-s 34 sätestatud registrikande avaliku usaldatavuse põhimõte (tsiviilkolleegiumi

otsus asjas nr 3-2-1-133-11, p 24). Sel juhul kannab ebaõige kande riski äriühing (tsiviilkolleegiumi

otsus asjas nr 3-2-1-116-10, p 26) (RKHKo nr 3-19-1672, p 20). Deklaratiivne kanne ei pruugi

tegelikkusele vastata, seega tegelikkusele mittevastav deklaratiivne kanne äriregistris on võimalik

kas äriregistrile valeandmete esitamise või tegelikkusele vastavate andmete esitamata jätmise (nt

juhatuse liikmete vahetus) tulemusena (vt nt RKTKo nr 3-2-1-39-05).

Maakohus on põhjalikult analüüsinud süüdistuse hüpoteesi, mis käsitleb osakapitali näilikku

suurendamist kuni 1 500 000 euroni. Muuhulgas luges maakohus kannatanute ütluste põhjal

tõendatuks, et kannatanute D.X , D.W , R.J, G.G , R.D , H.W jaoks oli HLÜ Erial osakpaitali

suurus oluline argument HLÜ-sse hoiustamisel ning selle kontrollimiseks uuriti nii HLÜ ERIAL

kodulehte kui ka äriregistri andmeid. Kannatanute ütlustega on tõendatud süüdistuses toodud väide,

et kannatanud oleksid hoiustamisest loobunud, kui nad oleksid olnud teadlikud Hoiu-laenuühistu

ERIAL väiksemast osakapitalist, seega on tõendamist leidnud, et HLÜ-see ERIAL investeeringute

saamiseks esitati avalikkusele suunatud teabes olulistes asjaoludes (ehk HLÜ osakapitali tegeliku

suuruse osas) valeandmeid.

24. Kaitsja rõhutab apellatsioonis, et maakohtu poolt uuritud pealtkuulatud vestlustest nähtub

selgelt, et osakapitali suurendamine on vajalik mitte selleks, et uusi investoreid kaasata, vaid

selleks, et HLÜ saaks enda ja tütaräriühingute eesmärgipärast (äri)tegevust suurendada,

võimaldades muuhulgas nii anda välja laene kui ka teha investeeringuid tütarühingutesse sh

kinnisvara soetamiseks ja arendamiseks. Isegi kui osakapitali näilikul suurendamisel oli lisaks uute

investorite leidmisele ka teine eesmärk – suurendada HLÜ Erial poolt väljaantavat laenuportfelli

ning sealhulgas suurendada I. Dyageleviga seotud äriühingutele antud laenude summasid ja tõsta

OÜ-le D väljamakstavate intresside suurust, ei saa mööda vaadata, mis on sellise osakapitali

suurendamise mõju avalikkusele. KarS § 211 lg 1 ei eelda, et valeandmete esitamisel peaks

toimepanijat ainsa eesmärgina motiveerima investeeringute saamine. Subjektiivne koosseis eeldab

kaudset tahtlust, s.t toimepanija peab pidama võimalikuks ja möönma, et esitab üldsusele või

kindlaksmääratud isikute ringile suunatud teabes olulistes asjaoludes valeandmeid ning see toob

kaasa investeeringu saamise. See, et valeandmete esitamine võis olla (lisaks) vajalik ka muudel

põhjustel, ei välista kuriteokoosseisu. Kriminaalasjas puudub vaidlus ning see on ka üldteada

asjaolu, et süüdistuses toodud ajaperioodil on HLÜ ERIAL oma investeerimisteenuseid laialt ning

intensiivselt reklaaminud nii erinevates meediakanalites kui ka vähemalt Tallinna linnaruumis.

Uuritud tõenditest tulenevalt on tõendamist leidnud, et ERIALisse investeerimisotsuse tegemisel

juhindusid kannatanud HLÜ osakapitali permanentsest kasvust, mis nähtus nii äriregistri kandest (1

500 000 €) kui ka avalikkusele suunatud teabest HLÜ Erial kodulehel internetist (2 258 829 €

selgitusega „Ühingu osakapital koosneb registreeritud ja registreerimata osast“). Et kodulehel

avalikkusele nähtuv info oli niigi manipuleeritud registrikandest nähtuvast osakapitali suurusest

omakorda 1/3 võrra suurem, on üheselt tuvastatav ka süüdistatavate tahtlus (kavatsetuse vormis)

esitada avalikkusele valeinfot HLÜ osakapitali suuruse kohta.

66(93)

25. Maakohus on süüdistuses toodud raharinge, mis olid suunatud osakapitali suurendamisele,

põhjalikult analüüsinud. Selles osas heidab kaitsja maakohtule ette, et asjaolud raharingide kohta ei

olnud maakohtu poolt tuvastatud tõendite põhjal (ehk pangakontode väljavõtete põhjal), vaid

tegemist on süüdistusaktist kopeeritud väidetega. Kaitsja väitel ei ole maakohus süüdistuses toodud

äriühingute pangakontodel toimunud reaalset raha liikumist vaadanud ega analüüsinud. Kaitsja

leiab, et vaatlusprotokollid ei ole selles osas usaldusväärsed ja seaduslikud tõendid.

Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu. Esiteks jääb arusaamatuks kaitsja argument,

miks maakohtu poolt põhjalikult uuritud ning süüdistuse aluseks olevad HLÜ osakapitali

suurendamisega seotud erinevate äriühingute vahel (kus kõigi 5 raharingi algus- ning lõpupunktiks

on HLÜ ERIAL) toimunud raha ülekannete (raharingide) vaatlusprotokollid ei ole seaduslikud ega

usaldusväärsed tõendid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt analüüsitud HLÜ Erial

osakapitali suurendamiseks kasutatud erinevate äriühingute pangakontode väljavõtete

vaatlusprotokollid (Kd XI lk 38-81) on tõend KrMS § 63 lg 1 tähenduses, mis kuulub selles normis

toodud tõendite kataloogi. Nimetatud protokollid ei sisalda menetlejapoolset andmete analüüsi,

hinnanguid ega järeldusi, mis teeks vaatlusprotokolle lubamatuks tõendiks (RKKKo nr 1-18-438, p

57) ning sellistele asjaoludele ei viita oma apellatsioonis ka kaitsja.

Kõik vaatluse aluseks olevad materjalid (mis samuti olid ka kaitsja käsutuses) on kohtumenetluses

uuritud ning kohtule üle antud. Paljasõnaline ning oletuslik on kaitsja väide, et maakohus pole

nende materjalidega tutvunud.

Kui kaitsja leiab maakohtust erinevalt, et süüdistuses nimetatud äriühingute pangakontode

väljavõtetest nähtub, et mõnedel protokollis vaatlemata jäänud rahalistel ülekannetel oli

majanduslik sisu olemas ning tegemist polnud HLÜ osakapitali suurendamisele suunatud „raha

ringitamisega“, siis oleks pidanud kaitsja sellistele konkreetsetele tehingutele ka kohtute tähelepanu

juhtima. Kaitsja seda teinud ei ole.

26. Kohtukolleegium märgib, et maakohus kõrvutas nõuetekohaselt vaidlusaluseid pangakontode

vaatlusprotokolle ka muude tõenditega – ülekannete aluseks olnud alusdokumentide ja lepingutega

ning süüdistatavate I. Dyagelevi ja D. Dalberg-Dyageleva, tunnistajate MR, EM, AKi, V. P (K), AV

ütlustega, aga ka jälitustoimingute käigus pealtkuulatud vestlustega. Nende tõendite kõrvutamise

tulemusena jõudis maakohus põhjendatud järelduseni, et sellise näilise majandustegevuse käigus

„liikusid ainult erinevad lepingud.“

Maakohus tõi asjakohaselt välja, et kõik osakapitali suurendamise skeemis kasutatud firmad olid

otseselt või kaudselt I. Dyagelevi juhtimise ja kontrolli all (sh HLÜ Erial ja OÜ D), pangakontosid

käsutasid ja ülekandeid tegid I. Dyagelev ja D. Dalberg-Dyageleva ise või tehti need korraldusel. I.

Dyagelevi ja D. Dalberg-Dyageleva telefonivestlustest ilmneb, et vajadusel tehtigi pangaülekandeid

nii, et lepingut kui sellist veel ei olnud olemas ning ülekandeks märgiti lihtsalt ülekande kuupäev.

Nii näiteks nähtub 18.09.2020 kõnest, et HLÜ arvelt tehtud ülekande (Transpire OÜ-le) selgituseks

märgibki D. Dalberg-Dyageleva kokkuleppel I. Dyageleviga IL180920201 (kd 16 tl 189) ning selle

nad kooskõlastavad alles samas telefonikõnes.

Nende tõendite kogumis hindamise tulemusena jõudis maakohus veenvalt argumenteeritud

järeldusele, et kõik süüdistuses väljatoodud raharingid ei olnud kuidagi seotud reaalse

majandustegevusega ning nende ainukeseks eesmärgiks oli süüdistuses märgitud HLÜ osakapitali

suurendamine. Et kohtukolleegium on varasemalt märkinud, et osakapitali suurus on deklaratiivne

kanne, mille õigsust saab manipuleerida, siis tõendamist ongi leidnud, et HLÜ ERIAL osakapitali

suurust manipuleeriti muuhulgas eesmärgiga esitada avalikkusele selle kohta valeandmeid, kaasates

uusi investoreid ning jätkata laenude väljastamist sh süüdistatavate endaga seotud ettevõttetele.

27. Ringkonnakohus märgib, et ei leia kaitsja ega süüdistatava enda apellatsioonidest süüdistuse

KarS § 211 lg 1 järgi osas teisi argumente, miks I. Dyagelevile esitatud süüdistuses temale

etteheidetud tegevus investeerimiskelmuse toimepanemises ei ole tõendatud. Küll aga kordab

67(93)

kaitsja oma apellatsioonis argumente sellest, miks D. Dalberg-Dyageleva seoses

lapsehoolduspuhkusel viibimisega ei osalenud otsustusprotsessides ega vastuta

investeerimiskelmuse toimepanemise eest. Kohtukolleegium kaitsja apellatsioonis toodud

põhjendustega ei nõustu ning märgib, et kaitsja kordab selles osas üksnes D. Dalberg-Dyageleva

kaitsepositsiooni, mis on maakohtu poolt veenvalt kummutatud.

Lisaks peab ringkonnakohus märkima, et nii I. Dyagelevi kui ka D. Dalberg-Dyageleva süüdistuse

osas KarS § 211 lg 1 järgi, milles heidetakse ette investeerimiskelmuse toimepanemist üldsusele

valeandmete esitamise teel 2018 aasta ja 2019 aasta HLÜ Erial aruannetes ja nende pinnalt

investeerimisotsuse tegemist, on maakohus asunud seisukohale, et valeandmete esitamine

majandusaasta aruannetes on küll tõendamist leidnud, kuid ei nõustunud süüdistusega osas, et

kannatanud tegid investeerimisotsuseid majandusaasta aruannete põhjal. Selliselt olid süüdistatavad

I. Dyagelev ja D. Dalberg-Dyageleva süüdi mõistetud KarS § 211 lg 1 järgi kuriteo toimepanemises

üksnes HLÜ ERIAL osakapitali suurendamisega seotud episoodis. Väärib märkimist, et prokuratuur

ei vaidlustanud oma apellatsioonis kohtu otsustust lugeda investeerimiskelmuse osas pettuslikuks

teoks ainult kapitali suurendamisega seotut.

27.1. Kaitsja toobki apellatsioonides välja, et maakohtu otsus on vastuoluline, kuna kohus tuvastas,

et andmed (s.o erinevad frantsiisilepingud), mis olid kajastatud 2018 ja 2019

majandusaastaaruannetes, ei olnud seotud investeerimiskelmuse episoodiga (otsuse punkt 27.14).

Samas nähtub maakohtu otsusest, et selle punktides 26 – 26.9 asub maakohus põhjendama, kas ja

miks andmed teatud tehingute kohta olid valed. Kaitsja seisukohalt väljus maakohus seega selgelt

süüdistuse piiridest.

Ringkonnakohus leiab, et kaitsja eeltoodud seisukoht on ainetu mitmel põhjusel. Esiteks pidi

maakohus süüdistatavatele KarS § 211 lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas tuvastama, kas 2018 ja

2019 majandusaasta aruannetes esitatud andmed olid olulistes asjaoludes valed. Maakohus vastas

sellele küsimusele jaatavalt. Seejärel hindas maakohus, kas nende andmete põhjal tegid

potentsiaalsed investorid HLÜ-sse ERIAL investeerimisotsuseid. Sellele küsimusele vastas

maakohus eitavalt. Vastates nendele küsimustele ei ole maakohus seega väljunud KarS § 211 lg 1

järgi esitatud süüdistuse piidest.

Teiseks jätab kaitsja tähelepanuta, et D. Dalberg-Dyagelevale on esitatud ka süüdistus KarS § 381

järgi selles, et tema HLÜ Erial juhatuse liikmena esitas nii 2018 aasta kui 2019 aasta HLÜ Erial

konsolideeritud majandusaasta aruandes ning samuti OÜ EK juhatuse liikmena 2019. aasta

majandusaasta aruandes valeandmeid nii äriühinguid auditeerinud audiitoritele kui äriühingu

osanikele ja liikmetele.

See süüdistuse punkt kattub osaliselt ka KarS § 211 episoodiga (majandusaasta aruannetes

valeandmete esitamine investeeringu saamiseks), seega mõlema kuriteo puhul pidi maakohus

tuvastama, kas samade faktiliste asjaolude põhjal on D. Dalberg-Dyageleva poolt realiseeritud ka

KarS § 381 järgi ettenähtud kuriteo koosseis.

Järgnevalt peatub ringkonnakohus D. Dalberg-Dyageleva süüdistuse osal, mis puudutab tema

süüditunnistamist KarS § 211 lg 1 järgi. Seejärel lahendab ringkonnakohus kaitsja apellatsiooni,

milles vaidlustatakse D. Dalberg-Dyageleva süüditunnistamine KarS § 381 järgi.

27.2. D. Dalberg-Dyagelevale KarS § 211 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohaselt sai 09.03.2018

Hoiu-laenuühistu ERIAL juhatuse liikmeks I. Dyagelevi abikaasa D. Dalberg-Dyageleva, kelle

juhatuse liikme volitused kehtivad kuni 05.02.2025 (16.05.2021 seisuga Äriregistri andmetel).

Alates 14.02.2020 on Hoiu-laenuühistu ERIAL juhatuse liikmed – D. Dalberg-Dyageleva, EM (ik

XXXXXXXXXXX) ja OL (ik XXXXXXXXXXX). I. Dyagelev omas kõigi juhatuse liikmete üle

kontrolli ning enamus hoiu-laenuühistu osakapitali suurendamise dokumentidest allkirjastas tema

abikaasa D. Dalberg-Dyageleva. Teised juhatuse liikmed otsustusprotsessides tegelikult ei osalenud

ning hoiu-laenuühistut sisuliselt ei juhtinud. Samuti suunas D. Dalberg-Dyageleva hoiustajatelt

68(93)

saadud volikirjade alusel Hoiu-laenuühistu ERIAL üldkoosoleku otsuseid osakapitali suurendamise

osas.

Lisaks on D. Dalberg-Dyageleva alates 29.01.2015 ka OÜ D (kriminaalmenetlus lõpetatud KrMS §

199 lg 1 p 4 alusel) ainuosanik ja alates 12.03.2015 äriühingu ainuke juhatuse liige. OÜ D on Hoiu-

laenuühistu ERIAL liige ja äriühing on korduvalt teinud ülekanded Hoiu-laenuühistu ERIAL

pangakontole hoiu-laenuühistu osakapitali suurendamise eesmärgil.

Kriminaalasjas puudub vaidlus, et ajaperioodil 26.06.2018 kuni 03.03.2020 muudeti HLÜ ERIAL

põhikirja osakapitali suurendamise osas 5 korral ning igal korral esitas just HLÜ ERIAL juhatuse

liige D. Dalberg-Dyageleva äriregistrile kinnituse osakapitali suurendamise kohta.

27.3. Kohtukolleegium märgib, et maakohus argumenteeris väga põhjalikult, miks ta ei nõustu

kaitsja seisukohaga, mis on taasesitatud ka D. Dalberg-Dyagelevat puudutavas apellatsioonis, et OL

oli HLÜ Erial aktiivne ning kõikidest tehingutest teadlik juhatuse liige, kes langetas D. Dalberg-

Dyagelevale süüks arvatud otsustused. Samuti ei nõusutnud maakohus õigesti kaitseteesiga, et

süüdistatav D. Dalberg-Dyageleva üksnes toestas makseid, kuna juhatuse liikmeks oleku ajal ei

suutnud OL ära õppida HLÜ osas maksete tegemist ja see oli ka põhjus, miks D. Dalberg-

Dyageleva pidi seda ise tegema sel ajal, kui viibis lapsehoolduspuhkusel ja enamus aega kodus.

Kohtukolleegium ülaltoodud kaitseversiooniga samuti ei nõustu ning sedastab, et kaitsja jätab oma

apellatsiooni KarS § 211 lg 1 osas üldse tähelepanuta, et investeerimiskelmuse isegi n-ö viimane

(viies) raharing skeemil HLÜ Erial – OÜ L– T – P LTD – D OÜ- HLÜ Erial toimus ajavahemikul

03.01.2020 kuni 06.01.2020, kui D. Dalberg-Dyageleva ei olnud rasedus- ega

lapsehoolduspuhkusel.

D. Dalberg-Dyageleva enda kohtus antud ütluste kohaselt viibis ta lapseootega seoses töölt eemal

alates 2020 aasta kevade algusest. D. Dalberg-Dyageleva laps sündis XX.XX.XXXX3.

See lükkab üheselt ümber kaitseväite, et osakapitali suurendamisega ehk investeerimiskelmuse

toimepanemisega seotud otsustused võisid olla seotud OLiga. Kaitsja apellatsioonis ei leidugi

argumente, kuidas OL oli seotud HLÜ ERIAL osakapitali suurendamise otsustuste tegemisega.

Kaitsja apellatsioonis ei leidu samuti ühtegi vastuväidet maakohtu poolt tuvastatule, et D. Dalberg-

Dyageleva tegi isiklikult pangaülekandeid nii raharingides kasutatud HLÜ Erial, OÜ EK, OÜ E,

OÜ D pangakontodel, just tema poolt on äriregistrile esitatud ka kandeavaldused ja samuti panga

kinnituskirjad selle kohta, et HLÜ Erial osakapitali suurendada. Samuti oli tema just selleks HLÜ

Erial juhatuse liikmeks, kellele HLÜ Erial hoiustajad väljastasid volikirjad ja kes neid hiljem HLÜ

Erial erakorralisel üldkoosolekutel kasutas selleks, et mh osakapitali suurendamisega seotud

otsuseid vastu võtta.

27.4. Kaitsja juhib ringkonnakohtu tähelepanu aga asjaolule, et kaugeltki mitte kõik maksed n-ö

raharingide tegemisel ei olnud tehtud D. Dalberg-Dyageleva poolt (OÜ L, T ja P LTD), seega ei saa

talle omistada teadlikkust toimuvast. Maakohus on ka sellele argumendile oma otsuses vastanud.

Tõenditest nähtuvalt kõik raharingdes kasutatud äriühingud olid otseselt või kaudselt I. Dyagelevi

juhtimise ja kontrolli all, pangakontosid käsutasid ja ülekandeid tegid I. Dyagelev ja D. Dalberg-

Dyageleva ise või tehti need nende korraldusel. Iseäranis tähtis on asjaolu, et raharingides esimese

ülekande tegi HLÜ ERIAL arveldusarvelt alati D. Dalberg-Dyageleva ning eranditult kõigis

raharingides kaheks viimaseks äriühinguks oli D OÜ ja seejärel HLÜ Erial. Raharingis viimast

ülekannet D OÜ-lt HLÜ-le Erial tegi seega ka alati D. Dalberg-Dyageleva.

27.5. Kohtukolleegium märgib, et vale on kaitsja seisukoht, et D. Dalberg-Dyageleva ei kasutanud

raharingide teostamiseks mh OÜ L arveldusarvet. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et ettevõtte L

OÜ-le avati P UAB-s arveldusarve 22.06.2018. Enne 02.01.2020 kontol mingeid

finantsoperatsioone ei teostatud. Alates 02.01.2020 said õiguse kasutada kontot EV kodanikud D.

3 D. Dalberg-Dyageleva kaitseakt

69(93)

Dalberg-Dyageleva ja EM. 14.02.2020 konto suleti. UAB „P“ vastusele lisati samuti D. Dalberg-

Dyageleva ja EMi IP aadresside sisselogimise väljavõtted ning kontol toimunud vahendite liikumise

andmed (Kd XII lk 21).

Süüdistuse kohaselt kasutati OÜ L „P-s“ asuvat arvelduskontot ainult viiendas ehk viimases

raharingis ajavahemikul 03.01.2020 kuni 07.01.2020. Kohtukolleegium märgib vastuseks kaitsja

eelnevale paljasõnalisele kriitikale, et maakohus pole arveldusarvete originaaldokumentidega

tutvunud seda, et nt L OÜ arveldusarve väljavõte koos kõigi sellel arvel toimunud liikumistega asub

XII kd leheküljel 32. Originaaldokumendist võib kindlalt järeldada, et OÜ L arveldusarve P UAB-s

oli avatud üksnes raharingi tegemise eesmärgil. Ajavahemikul 03.01.2020 kuni 07.01.2020 HLÜ

ERIAL poolt laekusid OÜ L arveldusarvele süüdistuses nimetatud summad selgitusega „Kapitali

suurendamine“, mis sisuliselt kohe liikusid edasi äriühingule T selgitusega „According to contract/

vastavalt lepingule“. Kontost ringitati läbi 53 980 eurot. Selle arvelduskonto nii alg-, kui

lõppsaldoks on 0,00 €.

Tähelepanuväärne on aga see, et vaadeldaval perioodil 03.01.2020 kuni 07.01.2020 ei ole EM

ühtegi sisselogimist arveldusarve Paysera kontole teinud (Kd XII lk 33-34). Perioodil 03.01.2020

kuni 07.01.2020 tegi L OÜ arveldusarve kontole sisselogimisi 22 korral ainult D. Dalberg-

Dyageleva (Kd XII lk 35-44), millest saab järeldada, et kõik süüdistuses nimetatud ülekanded OÜ-lt

L selgitusega „According to contract/ vastavalt lepingule“ tegi äriühingule T D. Dalberg-

Dyageleva.

Bulgaaria firma T ametlik esindaja tunnistaja AV andis kohtuistungil ütlusi, et rahaliigutamised T

kontole ja kontolt toimusid I. Dyagelevi korraldusel (K 5 tl 155p) ja AVil endal mingit sõnaõigust

rahade liigutamise osas ei olnud.

Ülaltoodud teabega oleks paslik kõrvutada tunnistajana ülekuulatud HLÜ ERIAL juhatuse liikme

EM ütlusi. Tunnistaja seletas, et temast sai HLÜ ERIAL juhatuse liige 2020 aasta algusest, mis oli

I. Dyagelevi poolt pakutud tasustatud amet. Ta võttis pakkumise vastu, kuna tal olid rahalised

probleemid. I. Dyagelev oli kogu Erali looja. Tööleping oli sõlmitud Danielaga (KT V lk 20).

Samuti 2020. a algusest on tast saanud I. Dyagelevi ettepanekul E OÜ (endise nimega L OÜ)

juhatuse liige ning ainus HLÜ ERIAL (omaniku) esindaja Ee OÜ-s. Tütarettevõtte tegeles pindade

otsimise ning väljaüürimisega. Prokuröri taotlusel oli tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrolliks

avaldatud tema eeluurimisel antud seletud, et E OÜ juhtimisega reaalselt tegeles D. Dalberg-

Dyageleva. Siiski kinnitas EM kohtuistungil, et tema maksete tegemisega äriühingutes ei tegelenud.

Eeltoodust võib ainuvõimalikult järeldada, et asudes HLÜ ERIAL ning E OÜ (varasema nimega L

OÜ) juhatuse liikmeks, ei omanud EM mitte mingisugust ettekujutust ettevõtetes toimuvast.

Vaatluse all olevad ülekanded L OÜ kaudu olid teostatud D. Dalberg-Dyageleva poolt ning ainult

tema teadis nende ülekannete tegemise tegelikku otstarvet.

Ringkonnakohus kokkuvõtvalt ning maakohtuga nõusutvalt leiab, et raharingide tegemine HLÜ

ERIAL osakapitali näiliku suurendamise eesmärgil, mis objektiivselt ei kajastanud liikmete

osamaksusid (HLÜ § 22 lg 2), oli seega täielikult ainult I. Dyagelevi ja D. Dalberg-Dyageleva

kontrolli all.

27.6. Ülaltoodust lähtuvalt on põhjendamatu kaitsja kriitika nii süüdistuse kui ka maakohtu otsuse

aadressil, et süüdistusest ei nähtu ega pole ka tõendatud, kuidas D. Dalberg-Dyageleva tegutses

teadlikult ühiselt ja kooskõlastatult I. Dyageleviga. Maakohus on asjakohaselt selgitanud, et

kokkuvõtvalt tegutsevad isikud kooskõlastatult, kui neil on ühine teoplaan ning iga isik soovib enda

teopanust näha osana selle teoplaani täitmisest. Isikud tegutsevad ühiselt, kui igast isikust sõltub

olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna. Maakohus leidis seega õigesti, et nii I.

Dyagelevi kui ka D. Dalberg-Dyageleva teopanus oli investeerimiskelmuse toimepanemisel olulised

ning oli nende poolt toime ühiselt ja kooskõlastatult just kaastäideviimise vormis.

IV. 70(93)

28. Järgmisena peab ringkonnakohus vajalikuks vastata D. Dalberg-Dyageleva kaitsja apellatsiooni

osale, milles ta vaidlustab D. Dalberg-Dyageleva süüditunnistamise KarS § 381 järgi ehk HLÜ

Erial juhatuse liikmena 2018 aasta kui 2019 aasta HLÜ Erial konsolideeritud majandusaasta

aruannetes ning samuti OÜ EK juhatuse liikmena 2019. aasta majandusaasta aruandes valeandmete

esitamises nii äriühinguid auditeerinud audiitoritele kui äriühingu osanikele ja liikmetele.

28.1. Kaitsja leiab, et maakohus on väljunud süüdistuse piiridest kui tuvastas, D. Dalberg-

Dyageleva esitas, olles nii hoiu-laenuühistu kui EK OÜ juhatuse liige, teadvalt mõlema äriühingu

oluliste andmete osas Hoiu-laenuühistule ERIAL kui EK OÜ osanikule aga ka hoiu-laenuühistu

liikmetele ja audiitoritele IEle ja AKile ebaõiget teavet äriühingute varalise seisu kohta ja lõi

eksliku mulje nagu oleks nii hoiu-laenuühistu kui ka osaühing kasumlikud äriühingud. Kui

koosseisuliseks teoks on märgitud liikmetele ja audiitoritele valeandmete esitamine, siis ei piisa

karistusõigusliku vastutuse jaatamiseks sellest, kui süüdistuses on kajastatud üksnes majandusaasta

aruande allkirjastamist. Samuti ei piisa sellest, et neid samu tehinguid üksnes raamatupidamises

kajastada. Andmete esitamist nii liikmetele kui ka audiitoritele ei ole süüdistusaktis aga lahti

kirjutatud.

Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning esmalt märgib, et kriminaalasjas puudub

vaidlus, et 2018. aasta kui 2019. aasta HLÜ Erial konsolideeritud majandusaasta aruanded ning OÜ

EK 2019. aasta majandusaasta aruanne esitati nii äriühinguid auditeerinud audiitoritele kui

äriühingu osanikele ja liikmetele. Majandusaasta aruanne esitatakse äriregistrile ning HLÜ Erial

avaldas 2018 ja 2019 konsolideeritud majandusaasta aruandeid ka oma interneti-leheküljel.

Koosseisu realiseerimise seisukohalt oluline on, et aruannetes on esitatud teadvalt valeandmeid.

Süüdistus sellist etteheidet sisaldab ning kirjeldab üksikasjalikult, milles teadvalt valeandmete

esitamine aruannetes seisnes ning kuidas D. Dalberg-Dyageleva teadis, et allkirjastab valeandmeid

sisaldavaid aruandeid.

Süüdistus peab avama isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele

tunnusele vastavaid faktilisi asjaolusid eeskätt selleks, et isik saaks end sellise süüdistuse eest

kaitsta. Antud juhul saab end D. Dalberg-Dyageleva efektiivselt kaitsta ning kaitsebki, vaieldes

aktiivselt vastu süüdistuses selgelt toodud faktilistele asjaoludele.

28.2. Kaitsja läbivaks versiooniks on hüpotees, et D. Dalberg-Dyageleva ei ole ise a) ühtegi

tehingut raamatupidamises kajastanud, b) majandusaasta aruandeid koostanud (sellega tegeles teine

juhatuse liige (OL) ning HLÜ Erial töötajad (S. Q ja KK), c) majandusaasta aruannet liikmetele ega

audiitoritele esitanud. KarS § 381 koosseisu sisustab äriühingu varalise seisundi või muude

kontrollitavate asjaolude kohta teadvalt ebaõigete oluliste andmete esitamine. Nii esitatud

süüdistusest kui ka maakohtu poolt uuritud tõenditest nähtub, et ainuke vaadeldavas

kuriteokooseisus erilise isikutunnusega isik (kolmest HLÜ ERIAL allkirja andnud juhatuse

liikmest), kes teadis aruannetes kajastatud näilikest tehingutest, oli juhatuse liige D. Dalberg-

Dyageleva. OÜ EK juhatuse liikmena allkirjastas majandusaasta aruande D. Dalberg-Dyageleva

üksinda. Esitamisena KarS § 381 mõttes tuleb käsitada juhatuse liikme poolt teadvalt valeandmeid

sisaldava majandusaasta aruande allkirjastamist isegi siis, kui sealsed andmed on varasemalt kellegi

teise poolt aruandesse kantud. Kohtukolleegiumi veendumusel KarS § 381 koosseisus on esitamise

all mõeldud erilise isikutunnusega isiku poolt majandusaasta aruande allkirjastamist. Sarnaselt

maakohtuga leiab kohtukolleegium, et antud juhul D. Dalberg-Dyageleva HLÜ Erial juhatuse

liikmena pani talle süüks arvatud kuriteo toime täideviijana.

28.3. Maakohus leidis ainuõigesti, et juhatuse liige OL ei teadnud aruannetes kajastatud tehingute

näilisusest midagi, kuna teda hoiti I. Dyagelevi ja D. Dalberg-Dyageleva poolt meelega olulisest

infost kõrvale. Maakohus on I. Dyagelevi, D. Dalberg-Dyageleva ja HLÜ jurist S. Q vahel

71(93)

toimunud vestlusi sellest, kuidas teda tuleb hoida mh Küprose finantstehingutega seotud infost

kõrvale, otsuse punktis 28.4 põhjalikult analüüsinud. Kohtukolleegium nõustub nii maakohtu

põhjenduste kui ka lõppjäreldusega, et OLi hoiti just süüdistuse kontekstis olulistest küsimustest

eemal. Tema olemasolu juhatuses oli vajalik ennekõike näitamiseks, et juhatusse kuulub keegi,

kellel on ka reaalne kogemus finantsvaldkonnaga ja nõutav haridus.

Süüdistuse osas KarS § 381 järgi märgib aga kohtukolleegium lisaks maakohtu poolt toodud

tõendite analüüsile, et 26.08.2020 (seega peale juhatuse liikmete poolt kõigest 8 päeva hiljem HLÜ

Erial 2019 konsolideeritud majandusaasta aruande allkirjastamist) toimus iseäranis

tähelepanuväärne vestlus I. Dyagelevi ja D.Dalberg-Dyageleva vahel, milles nad arutavad, et OL

vastu D. Dyagelevi nõudmist ajakirjanikega mitte suhelda, ikkagi suhtles Äripäeva ajakirjanikuga.

I. Dyagelev ennustab, et Küllap kirjutatakse lehes, et juhatuse liige pole Küprose tehingutega

kursis. Edasi arutatakse teemal, et OL vastas, et ta Küprose tehingutega ei tegele seepärast, et ta

tegeleb ainult laenudega. D. Dalberg-Dyageleva vastab, et see iseenesest on õige vastus, sest igal

juhatuse liikmel võib olla oma tegevussuund. Samas kardetakse kõlavat pealkirja, et juhatuse liige

ei tea, millega ettevõte tegeleb. D. Dalberg-Dyageleva jätkab samas, et siiski ei tohi nii olla, et

juhatuse liige ei tea, millega ettevõte tegeleb, ta võtab ju kõigest sellest osa. Järgnevalt küsib D.

Dalberg-Dyageleva ega Dima (DP) ei tea midagi jälituse osas. I. Dyagelev vastab, et mitte midagi.

Järgnevalt pakub I. Dyagelev „riigist vehkat teha, sõita minema, m..i“ ning pakub ära sõita

Moskvasse töötama ja elama (kd XVI lk 72).

Süüdistatavate vahel toimunud vestlus tõendab ilmekalt, et OL tõesti ei teadnud mitte midagi

Küprose ettevõtetega tehtud tehingutest. Sama vestlus tõendab üheselt ka süüdistusversiooni ning

OLi enda poolt kohtus antud ütlusi, et tema tegevussuunaks on olnud ERIAL-i poolt väljastatavad

laenud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et OLi kaasati küll äriplaanide ja

arvestuste tegemisse (mis ei puudutanud süüdistuses märgitud tehinguid), laenukomitees osalemisse

ja laenude väljastamise üle otsustamisse (mitte küll süüdistuses märgitud HLÜ tütarettevõtetele),

vaid tavaliste laenulepingute puhul.

28.4. Sarnaselt OLiga ei teadnud midagi Küprosega seotud tehingutest ka juhatuse liige EM.

Maakohus on tema rolli juhatuse liikmena samuti otsuses põhjalikult analüüsinud, kohtukolleegium

maakohtu põhjendustega selles osas ka nõustub ning ei pea vajalikuks neid korrata. KarS § 381

koosseisu kontekstis märgib kohtukolleegium siinjuures, et EMi enda poolt kohtus antud ütluste

kohaselt raamatupidamise andmetele tal ligipääsu ei olnud. Kui olid mingisugused küsimused, siis

pöördus raamatupidaja poole või Daniela poole (KT V lk 23). EMi juhatuse liikmena mitteteadmist

HLÜ-s Erial toimuvast ilmestab ka asjaolu, et peale 26.08.2020 kell 14.14-14.21 telefonivestlust

OLiga, millest I. Dyagelev saab teada, et OL suhtles ajakirjanikega, helistas I. Dyagelev kohe

EMile 14.25-14.27 ning teatas, et jälle on ajakirjanikega sõda, seetõttu kui talle helistab keegi ning

hakkab küsima, kellena ta töötab, kas ta on ERIAL juhatuse liige, vastata tuleb, et ta ei tea, kes on

helistajaks, seega kõik küsimused tuleb paluda e-postile (Kd XVI lk 64). Hiljem helistab I.

Dyagelev EMile uuesti ning palub üldse kuni reedeni (st 3 päeva) ükskõik millistele

telefonikõnedele mitte vastata (Kd XVI lk 75).

28.5. 2018. aasta HLÜ Erial konsolideeritud majandusaasta aruande allkirjastanud juhatuse liikme

AE kohtus antud ütlustest nähtub, et ta oli alates 2019 kõigepealt HLÜ Erial juhatuse liige (KT IV tl

74p) ja siis 2020 algusest nõukogu liige. Mõlemal juhul tegi ta seda D. Dalberg-Dyageleva ja I.

Dyagelevi palvel, neid tutvustas temale S.P-Q (tl 74p). Sisuliselt ta juhatuse liikmena ega ka

nõukogu liikmena HLÜ Erial töös ei osalenud, selgitas, et ta on S. Q palvel allkirjastanud mingeid

dokumente ja ta usaldas Qt. Teise juhatuse liikme EMiga ta kohtunud ei ole (tl 75p). Selliselt ka

02.08.2019 HLÜ Erial 2018. aasta konsolideeritud majandusaasta aruande allkirjastatud juhatuse

liige AE ei teadnud midagi selles sisalduvatest valeandmetest.

72(93)

28.6. HLÜ ERIAL raamatupidaja KK ja I. Dyagelevi pealt kuulatud 09.04.2020 vestlusest nähtub,

et raamatupidaja teatab I. Dyagelevile EK OÜ umbes 200 000 eurot kujunevaks kahjumist.

Maakohus selle kahjumi likvideerimise ja kasumisse jõudmise arutelusid põhjalikult on käsitlenud.

Lahenduseks mõeldi välja süüdistuses kirjeldatud näilik frantsiisileping Venemaa äriühinguga OOO

K. Kaitsja poolt täiendavalt esitatud jälitusprotokollis sisalduvast 01.06.2020 vestlusest KKi ja D.

Dalberg-Dyageleva vahel nähtub, et KK teatab ka viimasele, et kinnisvaras on kahjum 200 000 kuni

300 000 eurot. Samuti rahustab KK D. Dalberg-Dyagelevat, et ta arvab, et „me seda kahjumit

muudame, likvideerime“ (Kd XXXIII lk 35). D. Dalberg-Dyageleva nõustub sellega. „Kahjumi

likvideerimiseks“ oligi I. Dyagelevi ja KK poolt välja mõeldud näilik frantsiisileping OÜ EK ja

OOO K vahel.

D. Dalberg-Dyageleva allkirjastas OÜ EK juhatuse liikmena frantsiisilepingu OOO K tagantjärgi.

Lepingu sõlmimise päevaks seisab 28.12.2019. Selliselt oli D. Dalberg-Dyagelevale teada, et OÜ-s

EK on kahjum ning selle likvideerimiseks mõeldi I. Dyagelevi ja KK poolt välja frantsiisileping

alles 2020 suvel, vahetult enne OÜ EK 2019. aasta majandusaasta aruande valmimist ja

allkirjastamist.

D. Dalberg-Dyageleva väide, et ta võis selle lepingu allkirjastada n-ö „pimesi“ muude dokumentide

hulgas, mis talle allkirjastamiseks toodi, ei pidanud maakohus õigesti usutavaks. Esiteks ei ole

eluliselt usutav, et ta ei tundnud huvi, kuidas nii suur kahjum likvideeritakse. Teiseks seetõttu, et D.

Dalberg-Dyageleva tegi OÜ D garantiikirja raames OOO K eest ka osalise makse OÜ-le EK, et

seeläbi OOO K maksevõimelisust kinnitada ning seeläbi anda just audiitori jaoks täiendavat

kindlust, et OOO-Katran on maksevõimeline. Kolmandaks, pealtkuulatud vestlustest nähtub

üheselt, et D. Dalberg-Dyageleva oli hoolas ning tundis alati huvi selle vastu, mis dokumentidele ta

allkirja paneb.

28.7. D. Dalberg-Dyageleva kaitsja apellatsioonis toodud pealtkuulatud vestlused, mis toimusid

HLÜ ERIAL ruumides S. Q, AK, KRK, OLi ja I. Dyagelevi vahel, ei lükka kuidagi ümber

maakohtu õiget järeldust, et D. Dalberg-Dyageleva oli teadlik, et nii P LTD kui ka KO sõlmitud

frantsiisitehingud olid näilikud ning need olid tehtud raamatupidamise tarvis ainult selleks, et

varjata HLÜ ja EK OÜ kahjumit.

Esiteks tuleb märkida HLÜ ERIAL majandusaasta aruannete osas, et 2018. aasta aruannet OL ei

allkirjastanud, kuna siis ei olnud ta HLÜ juhatuse liige. Näilikud frantsiisilepingud HLÜ ERIAL D.

Dalberg-Dyageleva isikus ühelt poolt ning Küprose ettevõtte P LTD I. Dyagelevi isikus teiselt poolt

olid juba sõlmitud ning raharingid toimisid enne OLi saamist juhatuse liikmeks.

Asjaolu, et OL võis viibida vestluste juures, kus arutati HLÜ ERIAL 2019. a aruande koostamist, ei

tähenda, et OL oli teadlik frantsiisilepingute näilikkusest. Pealtkuulatud vestlustest S. Q ja I.

Dyagelevi vahel nähtub, et OL „piinab“ KKit, et too näitaks talle seal mingisuguseid bilansikirjeid/

…/vot praegu ta tüütab selle Küprosega. Järgnevast vestlusest nähtub, et I. Dyagelev proovis OLi

seoses Küprosega rahustada, kuna OL nõuab „et Küprosel on vaja raha maksta, rutem, raha siia

tuua“. I. Dyagelevi vastuseks oli „Oleg, me kooskõlastasime kõik, kõik läheb plaanipäraselt“ (Kd

XVI tl 131). Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et OLi hoiti teadlikult Küprose tehingutega

seotust teadmatuses.

Ka kaitsja apellatsioonis toodud vestluse lõik S. Q ja audiitor AK vahel, mille juures viibis OL,

tõendab sisuliselt sama. Audiitoril on küsimusi frantsiisi osas, „millega HLÜ tavaliselt ei tegele,

kuid see küsimus on vist Iljale.“ Audiitor jätkab, et „ta on ühelt poolt justkui tähis, teiselt poolt, e-

e... kui me saame seal normaalse kinnituse, et see ei ole fiktsioon, siis küsimus laheneb.“

Kohtukolleegium sedastabki, et ei OL ega audiitor AK ei teadnud, et Küprose frantsiis on tegelikult

fiktsioon.

Audiitor võis küll pakkuda lahendusi, kuidas saaks kinnitada Pi maksevõimelisust ning omakorda

anda positiivne hinnang HLÜ-le ERIAL, mis aga ei tähenda, et ta võis kontrollida P LTD

73(93)

rahavoogusid. Audiitor selgitas maakohtus, et „teatasin juhatusele, et selle nõude kinnituseks võib

olla vahendite faktiline laekumine, mingisuguse tagatise või hüpoteegi olemasolu kinnitav leping,

äriühingult garantiikirja esitamine“ (KT4 tl 98p). Peale seda esitatigi talle garantiikirjad Transpire

OÜ, F, G OÜ ja D OÜ poolt (tl 98p), neid garantiikirju on maakohtus ka uuritud ning tuvastanud

nende firmade seotus I. Dyagelevi ja D. Dalberg-Dyagelevaga. Eeltoodu ei tähenda kuidagi, et

audiitor oleks osalenud viidatud garantiikirjade loomises või OL oleks teadlik, et tehingud HLÜ ja

P LTD vahel on näilikud ning mingeid makseid P LTD poolt enam HLÜ-le ei laeku.

Et näilikud lepingud HLÜ poolt sõlmis D. Dalberg-Dyageleva ise (esitades need

alusdokumentidena audiitorile) ning tema ka reaalselt tegi ülekandeid nende lepingute alusel, siis

nii HLÜ ERIAL kui ka OÜ EK juhatuse liikmena oli ainult tema teadlik ning ka vastutav 2018.

aasta kui ka 2019. aasta HLÜ Erial konsolideeritud majandusaasta aruannetes ning OÜ EK 2019

majandusaasta aruandes valeandmete esitamises neid auditeerinud audiitoritele. Maakohus märkis

ainuõigesti, et vaidlust ei ole selles, et HLÜ Erial 2018. ja 2019. aasta majandusaasta aruanded olid

peale nende allkirjastamist avalikkusele kättesaadavad ning nendega tutvusid investeerimiskelmuse

episoodis ka kannatanutena ülekuulatud isikud, kes olid ka HLÜ Erial liikmed ja kellede jaoks

iseenesest oli lõpptulemusena äriühingu kasum või kahjum oluliseks asjaoluks. Selliselt olid

teadvalt valeandmeid sisaldavad majandusaasta aruanded esitatud ka osanikele ning HLÜ

liikmetele.

V. 29. Järgmisena lahendab ringkonnakohus kaitsjate apellatsioonide osa, mis puudutab süüdistatavate

I. Dyagelevi, D. Dalberg-Dyageleva ja D. Nevsky süüditunnistamist KarS § 201 lg 2 p 2, 4 ning

Transpire OÜ KarS § 201 lg 3 järgi.

30. Kohtukolleegium peab vajalikuks sissejuhatavalt võtta süüdistuse aluseks oleva omastamise

toimepanemise skeem lihtsustatult ja tervikuna kokku. Kaitsjad üritavad antud kuriteoskeemi

jätkuvalt kohtumenetluses presenteerida eraldiolevate majanduslikult põhjendatud tehingutena.

Kohtukolleegium kaitsjate sellise lähenemisega ei nõustu ning nõustuvalt maakohtuga leiab, et

süüdistuses kirjeldatud skeemi tuleb vaadelda ühtse tervikuna.

Kõigi süüdistuse aluseks olevate kinnisvara ning nende finantseerimise tehingute puhul, kus

süüdistatavatele heidetakse ette HLÜ ERIAL vara omastamist, oli kasutuses järgnev tehingute jada.

ERIAL HLÜ poolse 100% finantseerimisega, kasutades ostjana äriühingut Transpire OÜ

(ainuosanik ja juhatuse liige D. Nevsky), osteti kokku 4 kinnistut. Selleks andis HLÜ ERIAL

Transpire OÜ-le laenu. Samas koormati kinnistuid kohe hüpoteegiga HLÜ ERIAL kasuks

ostuhinnast mitu korda suurema summaga. Kinnistutele hüpoteegi seadmise järel kõigest mõne

päeva möödudes toimus Transpire OÜ poolt kinnistute edasimüük esialgsest ostuhinnast mitu korda

suurema summa eest EK OÜ-le. Selleks, et EK OÜ, mida esindas juhatuse liige D. Dalberg-

Dyageleva, saaks tasuda Transpire OÜ-le, sõlmis D. Dalberg-Dyageleva EK OÜ nimel HLÜ-ga

ERIAL, mida ta samuti ise esindas, laenulepingud summas kokku 900 000 € kinnisasjade aadressil

VVV ja aadressil ÕÕÕ, Tallinn, arendamiseks.

Kinnistute ostu-müügi tehingute tulemusena laekus perioodil 20.05.2020 – 01.10.2020 Transpire

OÜ pangakontole kinnisvaratehingute käigus kunstlikult tõstetud hinnavahena raha kogusummas 1

002 960 eurot, milles süüdistuse kohaselt seisnes omastamiskoosseisu realiseerimine. Nimetatud

vara ehk hinnavahe oli lühikese aja jooksul D. Nevsky poolt I. Dyagelevi korraldusel üle kantud I.

Dyagelevi kontrolli all olevatele ettevõtetele. Vastavalt kokkuleppele I. Dyagelevi ja D. Nevsky

vahel pidi D. Nevsky saama omastamise skeemis osalemise eest tasu 1% tehingute summast (nelja

tehingu kogusumma on 1 692 000 eurot) ehk 16 920 eurot.

Süüdistuse kohaselt seisnes süüdistatavate poolt HLÜ ERIAL vara omastamise ebaseaduslikkus

kokkuvõtvalt selles, et nimetatud tehingute teostamiseks ehk laenu andmiseks nii Transpire OÜ-le

74(93)

kui ka EK OÜ-le oli vajalik HLÜ ERIAL liikmete üldkoosoleku positiivne otsus, mida

süüdistatavatel (HLÜ ERIAL juhatuse liikmena D. Dalberg-Dyageleval) ei olnud.

31. D. Nevsky ja Transpire OÜ huvides esitatud apellatsioonist nähtub, et süüdistusest ega

kohtuotsusest ei ole võimalik välja lugeda, millist etappi tehingute ahelas käsitletakse

omastamistahte manifesteerimisena. Kohtukolleegium kaitsja sellise seiskohaga ei nõustu ning

märgib, et süüdistuses ning maakohtu otsuses on etteheidetud tegevus kirjeldatud süüdistatavate

poolt omastamiskoosseisu realiseerimisest tõesti kaugemale, mis on ka ainuõige, kuna avab

süüdistatavate teoplaani tervikuna ning selgitab, kuidas omastatud vara jõuab mitte ainult

juriidilisest isikust süüdistatavani (Transpire OÜ), vaid ka füüsiliste isikute kontrolli all olevate

äriühinguteni. Nimelt nähtub süüdistusest üheselt, et omastamistahte manifesteerimisena

käsitletakse HLÜ ERIAL arvelt juriidilisest isikust süüdistatav Transpire OÜ pangakontole

kinnistute ostuhinna laekumist. Järgnevaid tehinguid kirjeldab omastamissüüdistus kui „Eelnevalt

toodud episoodide tulemusena omastatud rahaliste vahendite kasutamist“.

32. D. Nevsky ja Transpire OÜ kaitsja apellatsioonis esitatud väide süüdistuse puudulikkuse kohta

on vastuoluline, kuna ühest küljest väidab kaitsja, et süüdistusest ei ole võimalik välja lugeda,

milles seisnes selles kirjeldatud vara käsutamise ebaseaduslikkus, teiselt poolt juhib kaitsja aga

tähelepanu, et Transpire OÜ on HLÜ-lt saadud laenu koheselt tagastanud. Kaitsja juhib tähelepanu,

et viimane faktiväide on muuseas kirjas ka süüdistusakti tekstis lk 80: „I. Dyagelev ja D. Nevsky

leppisid omavahel kokku, et D. Nevsky taotleb Hoiulaenuühistult EK soetamiseks laenu ning

tehingute teostamise käigus tagastab saadud laenu koheselt ERIAL-ile, vabanedes seega intresside

maksmisest“. Selliselt proovib kaitsja apellatsioonis lisaks väita, et HLÜ ERIAL liikmete

üldkoosoleku positiivset otsust laenu andmiseks Transpire OÜ-le, mille arvelt olid kõik kinnistud

ostetud, ei olnud üldse vaja, seega ka varakäsutus ei olnud ebaseaduslik. Kohtukolleegium kaitsja

sellise mõttekäiguga ei nõustu.

Süüdistuses on toodud etteheide selles, et tulenevalt HLÜS § 28 lg-st 7 võib laenu andmine hoiu-

laenuühistu liikmest juhatuse, nõukogu või revisjonikomisjoni liikmele ja nendega samaväärset

majanduslikku huvi omavatele isikutele toimuda ainult üldkoosoleku otsusega ettenähtud korras

ning HLÜS § 31 lg-st 3 ei või hoiu-laenuühistu nimel tegutsev isik esindada hoiu-laenuühistut

tehingute tegemisel ning õigusvaidluste pidamisel kolmanda isikuga, kelle suhtes hoiu-laenuühistu

nimel tegutseval isikul või temaga samaväärset majanduslikku huvi omavatel isikutel on isiklikke

majanduslikke huvisid.

Kaitsja poolt apellatsioonis toodud asjaolu, et laenulepingu kohaselt pidi Transpire OÜ koheselt

tagastama (ning tagastas) HLÜ-lt ERIAL saadud laenu, ei oma antud kontekstis üldse tähtsust, kuna

seadus nõuab juhatuse liikmele või temaga seotud isikule ükskõik millise laenu väljaandmise

heakskiitmist ainult üldkoosoleku otsusega.

Lisaks jätab kaitsja täiesti tähelepanuta, et EK OÜ-l ei olnud samuti vahendeid, et süüdistuses

nimetatud kinnistud Transpire OÜ-lt osta. Selleks andis HLÜ ERIAL oma tütarettevõtte EK OÜ-le

19.05.2020 laenu summas 900 000 € väidetavalt kinnisasjade aadressil VVV, Vahi küla, Harku vald

XXX ja aadressil Võistluse 15, Tallinn arendamiseks.

Selline laenu andmine oli üheselt HLÜ ERIAL ning selle tütarettevõte EK OÜ juhatuse liikme D.

Dalberg-Dyageleva huvides. Ringkonnakohus märgib, et juhatuse liikmelt oodatavat hoolsus- ning

lojaalsuskohustust silmas pidades, oleks üldkoosolekult laenu andmiseks heakskiitva otsuse

saamine eeldanud ka üldkoosolekule planeeritava tehinguahela tervikuna esitamist, sh selgitamist,

kuidas tehingud on tegelikult seotud juhatuse liikmega ning mis on selliste tehingute oodatav

tulemus.

Süüdistus sisaldab ka etteheidet D. Dalberg-Dyagelevale selles, et ta ei täitnud TsÜS § 35 kohaselt

seadusest ja põhikirjast tulenevaid kohustusi juhatuse liikmetelt tavaliselt oodavata hoolega ega

olnud juriidilise isikule lojaalne. Hoiu-laenuühistu ERIAL vahendite arvelt kunstlikult soetatava

75(93)

kinnisvara hinda tõstes tegutses D. Dalberg-Dyageleva kavatsetult Hoiulaenuühistu ERIAL

varaliste huvide vastaselt ja kahjustas ebaseaduslikult ühistu enda ja ühistu liikmete majanduslikke

huve.

Kohtukolleegium leiab seega maakohtuga nõusuvalt, et süüdistuses on vajalikul määral välja

toodud, milles seisnes HLÜ ERIAL varakäsutuse ebaseaduslikkus, mis on ka tõendamist leidnud.

Nimelt ei olnud HLÜ ERIAL juhatuse liikmel D. Dalberg-Dyageleva HLÜ ERIAL üldkoosolekute

otsuseid laenude andmiseks EK OÜ ning Transpire OÜ-le.

Riigikohtu praktika kohaselt on omastamisega tegemist üksnes siis, kui isik teeb varaga toiminguid,

milleks teda volitatud ei ole, pöörates nii vara enda või kolmanda isiku kasuks (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2012. a otsus nr 3-1-1-13-12, p 22).

33. Ringkonnakohus peab vajalikuks järgnevalt vastata D. Dalberg-Dyageleva kaitsja apellatsiooni

argumentidele, kuna HLÜ ERIAL ning EK OÜ juhatuse liikme teadmise ja osapanuseta ei oleks

süüdistuse aluseks olevate tehingute toimumine üldse võimalik. Süüdistuse aluseks olevaid faktilisi

asjaolusid (v.a osas, et osa allkirju andis volituse alusel D. Dalberg-Dyageleva eest S. Q) kaitsja

sisuliselt ei vaidlusta. Kaitsja väidab esitatud apellatsioonis, et D. Dalberg-Dyageleva ei sõlminud

HLÜ ERIAL juhatuse liikmena 07.05.2020.a ega 12.05.2020.a Transpire OÜ-ga (D. Nevsky isikus)

laenulepinguid kinnistute ostmiseks. Seda tegi mõlemal korral D. Dalberg-Dyageleva poolt

väljastatud volikirja alusel S. Q. Lisaks leiab kaitsja apellatsioonis, et süüdistus ei kajasta üldse

mingit infot, mis oleks seotud raha ülekannete tegemisega, rääkimata juba isikutest, kes võisid

vastavaid ülekandeid teha.

33.1. Kohtukolleegiuim kaitsja argumendiga süüdistuse puudulikkusest D. Dalberg-Dyageleva osas

ei nõustu. Süüdistuse kohaselt „ilma D. Dalberg-Dyageleva teopanuseta ei oleks saanud kinnisvara

soetada ega ka EK OÜ-le edasi müüa. Kuna tehingute jada valmistasid ette ja teostasid D.

Dalberg-Dyageleva, I. Dyagelev ja D. Nevsky ühiselt, kontrollides kinnisvara liikumist ning

leppides kokku hindade kunstlikus tõstmises, siis on isikud tegutsenud grupis kavatsusega omastada

Hoiu-laenuühistu ERIAL vara, mille käsutamise õigus oli Hoiu-laenuühistu ERIAL põhikirja p 5.10

alusel antud ühistu juhatuse liikmele D. Dalberg-Dyagelevale.“ Samuti süüdistus sisaldab ka

etteheidet, et hinnavahe, mis ei ole turusituatsioonis kujunenud, vaid mille eesmärgiks oli suunata

Hoiu-laenuühistu varalisi vahendeid I. Dyagelevi, D. DalbergDyageleva ning D. Nevsky poolt

kontrollitavatesse äriühingutesse Transpire OÜ ja D OÜ, jagati omavahelise kokkuleppe alusel

isikute vahel ära ning seeläbi loodi ebaseaduslike ja hoiu-laenuühistu eesmärkidega vastuolus

olevate ülekannetega võimalus omastada hoiu-laenuühistu vara.

HLÜ ERIAL poolt Transpire OÜ-le kinnistute ostu finantseerimiseks D. Dalberg-Dyageleva poolt

ülekannete tegemise faktoloogiat sisaldab süüdistus samuti. Ilmselt peab kaitsja silmas, et

süüdistusest ei selgu, kes tegi ülekandeid, kui EK OÜ ostis kinnistuid Transpire OÜ-lt mitu korda

kõrgema hinnaga.

Kohtukolleegium leiab, et eespool viidatud süüdistuse tekstist on üheselt aru saada, et kinnistute

ostu-müügi tehingute eest ülekannete tegemist heidetakse ette nii I. Dyagelevile ja D. Nevskyle, kui

ka D. Dalberg-Dyagelevale. Seetõttu oli D. Dalberg-Dyagelevale tagatud võimalused selle

süüdistuse eest end ka kaitsta. Kohtukolleegium kordab kohtupraktikas kinnistunud põhimõtet, et

süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada kõiki asjaolusid, millega isiku karistamise aluseks

olevaid järeldusi põhjendada. Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on

kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud

faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte süüdistuses (RKKKo nr 3-1-1-83-

10, p 19; nr. 1-16-4665/257, p 10).

33.2. Maakohtus uuritud tõendite põhjal selguski, et kinnistute ostu finantseerimiseks tegi

ülekandeid HLÜ-lt ERIAL Transpire OÜ-le D. Dalberg-Dyageleva isiklikult. EK OÜ ainukese

76(93)

juhatuse liikmena tegi kinnistute ostmiseks rahaülekandeid Transpire OÜ-le samuti D. Dalberg-

Dyageleva isiklikult. Kaitsja ei vaidle nendele faktilistele asjaoludele ka vastu piirdudes vaid

tõdemusega, et Transpire OÜ-le kinnistute ostuhinna ülekannete tegemise fakti D. Dalberg-

Dyageleva poolt süüdistus justkui ei sisalda.

Kohtukolleegium leiab maakohtuga nõustuvalt, et kriminaalasjas on täielikku tõendamist leidnud, et

HLÜ Erial ja EK OÜ pangakontode üle de facto omas kontrolli ja makseid teostas D. Dalberg-

Dyageleva, kelle de jure pädevus pangakontode käsutamisel tulenes nii juhatuse liikmeks olemisest

(seadusest ja põhikirjast) kui ka juhatuse sisemisest tööjaotusest.

Et samade kinnistute ostu-müügitehingud toimusid mitmekordselt tõstetud hinnaga üksteise järel

kõigest mõne päeva möödumisel ning nendega seotud ülekandeid tegi ka D. Dalberg-Dyageleva ise,

oli talle üheselt selge, et tehingud on vajalikud HLÜ ERIAL vara omastamiseks ning Transpire OÜ-

d kasutatakse selles skeemis vaid vahekehana. Sellist järeldust toetab üheselt alljärgnev.

33.3. Maakohus on veenvalt ning jälgitavalt tuvastanud kuidas 03.06.2020 Transpire OÜ kontolt

tehtud ülekanne summas 120 000 eurot OÜ-le D (juhatuse liige ning ainuosanik D. Dalberg-

Dyageleva) oli tegelikult mõeldud HLÜ-lt ERIAL omastatud vara arvelt OÜ-le D sõiduki

Mercedes-Benz GLE 53 AMG ostmiseks.

Uuritud tõenditest nähtub järgmine sündmuste jada, mis on küll toodud maakohtu otsuses, kuid

kohtukolleegium peab vajalikuks seda taasesitada.

02.06.2020 on OÜ D (esindaja D. Dalberg-Dyageleva) ja Saksamaa automüüja 9XX Automotive

GmbH esindaja vahel sõlmitud sõiduki Mercedes-Benz GLE 53 AMG (Vin kood

XXXXXXXXXXXXXXXXXXX) ostu-müügileping summas 101 600 eurot. Ostja, st OÜ D

kohustub tasuma selle summa koheselt müüja kontole (kd XXIV tl 144-145).

03.06.2020 kl 9:19 helistas D. Dalberg-Dyageleva Citadele Panka ja uuris OÜ D kontol

ülekandelimiitide suuruse kohta „mul tuleb lihtsalt praegu ettevõttele auto ostmine ja seal on

lihtsalt arve, kui ma ei eksi, 101 000“ (kd 19 tl 202).

03.06.2020 kl 11:57 teatab AV whatsapp vestluses I. Dyagelevile, et auto eest saadeti arve

„ofertale ja mina sinu aadressile“, AV ütleb et „valmistage raha ette“ (kd XXI tl 85p). AV selgitas

kohtus, et just tema tegeles I. Dyagelevi korraldusel selle sõiduki ostmisega ja Saksamaalt Eestisse

toomise ning kogu kaasneva paberimajandusega nii Saksamaal kui ka Eestis.

03.06.2020 kl 14:42 helistas D. Dalberg-Dyageleva I. Dyagelvile ja küsis, et „mis summa peale

tuleb Daniilile (D. Nevski, OÜ Transpire) arve esitada?“ I. Dyagelev vastab, et „120“. D. Dalberg-

Dyageleva küsib, et „kas auto eest?“ I. Dyagelev vastab, et „no jah, 100 pluss 20“. D. Dalberg-

Dyageleva ütleb, et aga „meil on ju seal 101800?“ I. Dyagelvev vastab, et „pole tähtsust“ (kd XIX

tl 206).

03.06.2020 kl 14:58 saatis D. Dalberg-Dyageleva OÜ D meiliaadressilt (XXX) e-kirja D. Nevskyle,

mille manuseks oli Transpire OÜ-le adresseeritud arve 14.05.2020 kuupäevaga summas 120 000

eurot. Arve sisuks on „kinnisvaraportaali IT arendus“ ja arve maksmistähtaeg on 05.06.2020 (kd 21

tl 77, cd plaadi peal olev fail „arve 1615933.msg“).

Kohe samal päeval st 03.06.2020 tasus D. Nevsky Transpire OÜ kontolt selle arve summas 120 000

eurot OÜ-le D ära. OÜ D pangakontolt nähtub edasi, et 04.06.2020 on tehtud ülekanne firmale 9XX

Automotive GMBH (Saksamaa) summas 101 600 eurot ning selgitusega „auto ostu eest

XXXXXXXXXXXXXXXXXXX“.

OÜ D raamatupidamisest nähtuvalt on nimetatud tehing Transpire OÜ-ga perioodil 01.01.2017-

01.10.2020 ainuke nendevaheline toimunud tehing (kd XXIV tl 93). Autoregistrikeskuse andmetest

nähtub, et sama sõiduk Mercedes-Benz GLE 53 AMG (Vin kood

XXXXXXXXXXXXXXXXXXX) on Eestis arvele võetud 11.06.2020, sõidukile väljastati EV

registreerimisnumber XXXXXX ning sõiduki omanikuks on märgitud OÜ D (kd 22 tl 173).

Eeltoodust nähtub üheselt, et OÜ D juhatuse liikme ja ainuosanikuna D. Dalberg-Dyageleva teadis

väga hästi, et OÜ D mingit IT teenust (kinnisvara portaali arenduse näol) Transpire OÜ-le ei osuta,

77(93)

kuid esitas viimasele arve 120 000 €, mille tegelik otstarve oli pealtkuulatud vestluse (eelkõige D.

Dalberg-Dyageleva ja I. Dyagelevi vahel) ning eesviidatud dokumentaalsete tõendite kohaselt D

OÜ-le luksusauto ostmine.

Maakohus jättis seega ainuõigesti I. Dyagelevi ja D. Nevsky ütlused selles osas, et vaadeldav

ülekanne summas 120 000 €, oli tehtud väidetavate IT teenuste eest, ebausaldusväärsetena

tõendikogumist kõrvale.

Kohtukolleegium sedastab, et ainuüksi eeltoodud sündmuste käik tõendab ilma igasuguse mõistliku

kahtluseta süüdistusversiooni toimunust ehk seda, et I. Dyagelev, D. Dalberg-Dyageleva, D.

Nevsky ja Transpire OÜ (juhatuse liige D. Nevsky) tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult, kavatsetult

omastasid ebaseaduslikult Hoiu-laenuühistu ERIAL rahalisi vahendeid (antud osaepisoodis 120 000

€). Nimetatud vahendid kanti hilisemalt Transpire OÜ juhatuse liikme D. Nevsky poolt vastavalt I.

Dyagelevi korraldustele edasi antud osateo puhul D. Dalberg-Dyageleva kontrolli all oleva

äriühingu D OÜ kulude katmiseks, mis olid seotud luksusauto ostmisega.

Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud ka teisi tehinguid, millega viidi Transpire OÜ kontolt raha

süüdistatavatega seotud ettevõtete kontodele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt põhjalikult

analüüsitud tõendikogumist tulenevate järeldustega täielikult ning ei pea vajalikuks neid korrata.

Kaitsjate apellatsioonides esitatud argumentidega, nagu oleks nendel tehingutel majanduslik

mõttekus, sarnaselt maakohtuga, ei nõustu ega leia apellatsioonidest ühegi täiendavat argumenti,

millele maakohus ei oleks selles osas juba vastanud. Kohtukolleegium märgib vaid, et kõik kaitsjate

ja süüdistatavate sellised aktiivsed väited jäid paljasõnalisteks.

33.4. Kaitsja apellatsioonides toodud argumendid, et omastamise süüdistuse aluseks olevate

tehingutega olid samuti seotud HLÜ ERIAL juhatuse liige OL ning jurist S. Q jäävad tagajärjetuks.

Kohtukolleegium märgib, et vaidluse ese ei seisne selles, et S. Q ja juhatuse liige OL võisid olla ühe

või teise süüdistuse aluseks olnud tehinguga reaalselt seotud või selles, et OL sai hiljem teada, et

kinnistud olid ostetud turuhinnast kõrgema hinnaga. Vaidluse ese seisneb selles, kas nad on

osalenud koos süüdistatavatega HLÜ ERIAL vara omastamisskeemi planeerimises ning

elluviimises, olid teadlikud süüdistuses toodud teoplaanist tervikuna ning võtsid sellest teoplaanist

osa.

Siinkohal tuleb märkida, et jurist S. Qle oli süüdistus HLÜ ERIAL vara omastamise kaasaaitamises

prokuratuuri poolt ka esitatud, kuid menetlus tema suhtes lõpetati maakohtus KarS § 202 alusel.

Kaitsja apellatsioonis toodud argumendid S. Q tegevuse osas ei muuda kuidagi kohtu veendumust,

et ilma D. Dalberg-Dyageleva teadmise ning olulise osapanuseta, ei oleks HLÜ ERIAL vara

omastamine üldse võimalik.

Kaitsjate apellatsioonides esitatud viited pealtkuulatud vestlustele või maakohtus antud ütlustele ei

kinnita samuti kaitseversiooni sellest, et D. Dalberg-Daygeleva oli HLÜ ERIAL vara omastamise

teoplaanist teadmatuses ning tema süüdistuses kirjeldatud roll selle kuriteoepisoodi toimepanemises

oli tegelikult ellu viidud S. Q ja OLi poolt.

35. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et tõendamist on leidnud järgnev teoplaan.

HLÜ Erial ja EK OÜ pangakontode üle omas kontrolli ja teostas makseid D. Dalberg-Dyageleva,

kelle pädevus pangakontode käsutamisel tulenes nii juhatuse liikmeks olemisest (seadusest ja

põhikirjast) ja juhatuse sisemisest tööjaotusest. Transpire OÜ pangakontot kontrollis ja ülekandeid

tegi D. Nevsky vastavalt I. Dyagelevi korraldustele. Nii D. Dalberg-Dyageleva kui D. Nevsky

tegevust ühendas I. Dyagelev, kes võttis vastu kõik sisulised otsustused kõikidel pangakontodel

(HLÜ Erial, EK OÜ ja Transpire OÜ) tehtud ülekannete ja tehingute osas ning otsustas Transpire

OÜ pangakontol olnud rahaliste vahendite edasise kasutamise üle.

Selliselt on maakohus õigesti järeldanud, et süüdistatavad on tegutsenud ühise teoplaani alusel.

Sellist omastamise plaani, mis ühemõtteliselt haakub süüdistusversiooniga toimunust, on I.

Dyagelev ja D. Nevsky 28.04.2020 HLÜ Erial kontoriruumides toimunud vestluses lahtise tekstiga

78(93)

ka omavahel arutanud ning selle sisu ei ole võimalik mõista maakohtust erinevalt. Maakohus on

oma otsuse p-s 34.11 jälitustoiminguga fikseeritud vestlust (Kd XVIII lk 22-24) üksikasjalikult

käsitlenud, mistõttu ei pea kohtukolleegium selles osas maakohtu arutluse käiku vajalikuks täiel

määral korrata, peatudes alljärgnevalt tõendamiseseme seisukohalt vaid selle kõige olulisematel

momentidel, mis määravad kogu vestluse sisu ja konteksti. Ringkonnakohus märgib, et kaitsjad

pole esitatud apellatsioonides isegi proovinud anda nimetatud vestlusele maakohtuga võrreldes

teistsugust tõlgendust. Nimetatud tõendi eelistasid kaitsjad tähelepanuta jätta.

36. Viidatud vestlusest nähtub üheselt, et D. Nevsky siiralt kahtleb, kas selline kinnistute müük EK

OÜ-le oluliselt kõrgema hinnaga on üldse seaduslik. D. Nevsky avaldab ka arvamust, et sellega

kahjustatakse HLÜ huve. I. Dyagelev veenab teda, et selline tehing ei ole ebaseaduslik, kuna selle

aluseks saab olema asjaolu, et D. Nevskyst saab projekteerija. I. Dyagelev tahab sellist manöövrit,

kuna ta tahab ette kogu tulu. Edasi kirjeldab ta D. Nevskyle üldises plaanis skeemi, mis sisuliselt

ongi omastamise süüdistuse aluseks. D. Nevsky nimetab I. Dyagelevi „kavalaks maoks“ ning

avaldab arvamust, et pakutud skeem on müstika. I. Dyagelev selgitab, et skeemist ei tohi keegi

teada – ei Sofi (S. Q) ega Tanja4, tegemist on suletud ringi teemaga (Kd XVIII lk 22-25).

Kohtukolleegium märgib ning eespool on käsitlenud, et objektiivselt on tõendamist leidnud, et D.

Dalberg-Dyageleva oli siiski tehingutest teadlik ning tema teopanus selle kuriteo skeemi

realiseerimisse oli oluline. Samuti sai teada nimetatud skeemist ka S. Q, keda süüdistati omastamise

toimepanemise kaasaaitajana ning kelle suhtes menetlus lõpetati KrMS § 202 alusel.

Eeltoodud vestlusest aga nähtub ühemõtteliselt see, et just selle vestluse käigus selgitab I. Dyagelev

D. Nevskyle sisuliselt seda, et projekteerimiseteenus on fiktsioon ning kogu skeemi eesmärk on

hinnavahest kujunenud tulu endale saada.

37. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohtukolleegium vajalikuks põhjalikumalt peatuda kaitsjate

argumentidel, et omastamissüüdistuses toodud tehingute näol oli tegemist majanduslikult

põhjendatud äritegevusega. Maakohus on sellised väited oma otsuses juba veenvalt ümber lükanud.

Versiooni kasuks, et D. Nevsky poolt pakutav kinnistute projekteerimis- ja arendusteenus (mis läks

HLÜ-le ERIAL maksma 1 002 960 eurot) on fiktsioon, kõneleb üheselt ka asjaolu, et ühtegi

kirjalikku lepingut selle kohta, milles seisneb D. Nevsky roll, ülesanded, õigused ja kohustused ning

vastutus sellise „projekteerimis- ja arendustegevuse“ elluviimisel, ei olnud kirjalikult sõlmitud.

Ainuke mõistlik seletus sellele võib olla see, et selliseid kokkuleppeid ega teenust ei eksisteerinud.

38. Ringkonnakohtu eelmenetluses rahuldas kohus süüdistatav I. Dyagelevi taotluse täiendavate

tõendite vastuvõtmiseks ning võttis tõenditena vastu neli notariaalset ostu-müügilepingut järgmiste

kinnistute osas VVV; Tallinn, ÕÕÕ; Tallinn, ÄÄÄ, mis olid sõlmitud peale maakohtu otsuse

tegemist. Nende ostu-müügilepingute esitamisega soovib süüdistatav ümber lükata maakohtu

järelduse, et süüdistatavad pöörasid HLÜ Erial hoiustajate vara summas 1 002 960 eurot enda või

kolmandate isikute kasuks, sest see omastatud vara ei jõudnud enam tagasi HLÜ Erial hoiustajate

vara hulka ning võttes arvesse omandatud vara arvel tehtud varakäsutusi, siis puudub ka mõistlik

alus eeldada, et see tulevikus juhtuks.

Kohtukolleegium märgib, et iseenesest on õige süüdistatavast apellandi tähelepanek, et HLÜ vara

näol ei ole tegemist mitte hoiustajate, vaid HLÜ ERIAL varaga. Ringkonnakohus seejuures leiab, et

apellandi poolt esitatud nelja kinnistu notariaalsed ostu-müügi lepingud ei lükka ümber maakohtu

järeldust, et süüdistuse esemeks olev HLÜ ERIAL omastatud vara, mis tekitati Transpire OÜ

kontole ning seejärel maksti süüdistatavate kontrolli all olevatele äriühingutele, ei ole HLÜ ERIAL

vara hulka enam jõudnud.

4 Ilmselt ütleb I. Dyagelev mitte „Tanja“, vaid „Danja“, mis on lühend Danielast. Kriminaalasjas pealtkuulatud

vestlustest nähtub, et I. Dyagelev pöördub Daniela .D.Dyageleva poole mh „Danja“ vormis.

79(93)

Koos apellatsiooniga esitatud ostu-müügi lepingud tõendavad kõigest, et EK OÜ on turuhinnaga

kõnealused kinnistud edasi müünud ning selle müügi arvelt oli rahuldatud osa HLÜ ERIAL kasuks

seatud hüpoteegiga tagatud nõuetest. See aga ei tähenda, et juba omastatud raha oleks HLÜ-le

ERIAL tagastatud. Süüdistatava ekslik loogika seisnebki jätkuvalt selles, et kui pikemas

perspektiivis muutuvate kinnisvarahindade ja turutingimuste olukorras äritegevuse tulemusena

HLÜ-le lõpuks kahjumit ei teki, siis ei ole tema justkui midagi rikkunud. Süüdistatavatele

etteheidetud HLÜ ERIAL vara omastamine on aga juba lõpule viidud kuritegu.

39. Väljaspool apellatsioonide piire ringkonnakohus juhib tähelepanu, et KarS § 201 osutatud

koosseisualternatiivi kohaselt saab omastamise täideviijaks olla vaid isik, kellele on vara usaldatud.

Teiste isikute puhul on võimalik vaid kuriteost osavõtt (RKKK 21.04.2008, 3-1-1-83-07, p 15).

Praegusel juhul HLÜ ERIAL vara oli usaldatud antud kuriteo toimepanemise kontekstis ainult

juhatuse liige D. Dalbrg-Dyagelevale. Järelikult ei ole õige süüdistuise etteheide ja maakohtu

järeldus, et omastamine pandi toime grupis KarS § 201 lg 2 p 4 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt

süüdistatavad I. Dyagelev, D. Nevsky, OÜ Transpire saavad vastutada omastamisest osavõtu eest.

Kriminaalasjas tuvastatud asjaolude kohaselt oli I. Dyagelev de facto HLÜ ERIAL tegevjuhiks

ning omastamise teoplaani autoriks. Just tema tekitas D. Dalberg-Dyageleval tahtluse

omastamistegu toime panna. Kohtukolleegium leiab, et I. Dyagelevi tegu vastab KarS § 22 lg 2 - §

201 lg 2 p 2 koosseisu tunnustele ehk tegemist on suures ulatuses omastamisele kihutamisega.

Maakohtu poolt tuvastatud roll omastamisteos võimaldab D. Nevskyt käsitada suures ulatuses

omastamise kaasaaitajana KarS § 22 lg 3 - § 201 lg 2 p 2 tähenduses ning samuti tuleb

kvalifitseerida Transpire OÜ tegu KarS § 22 lg 3 - § 201 lg 3 järgi. Seega ringkonnakohus

kvalifitseerib süüdistatavate teod vastavalt eeltoodule, mis ei tingi neile mõistetud karistuste

muutmist, millel ringkonnakohus peatub hiljem vastates apellatsioonide väidetele süüdistatavatele

mõistetud karistuste kohta.

VI. 40. Prokuratuur vaidlustab K.F õigeksmõistmist KarS § 344 lg 1 järgi. Süüdistuse kohaselt

võltsisid K.F koos KK’iga perioodil 01.07.2019 – 03.07.2019 HLÜ ERIAL laenukomitee otsuseid,

vormistades ning allkirjastades neid tagantjärgi kuupäevadega. Maakohtu hinnangul ei ole vaidlust

selles, et nimetatud laenukommitee (koosseisus K.F, KK ja AK) otsuseid nendel dokumentidel

märgitud kuupäevadel ei allkirjastatud. Maakohus leidis, et süüdistuses märgitud asjaolu, et

võltsitud dokumentide alusel oli võimalik saada audiitori positiivne hinnang on nii üldine, et ei näita

tegelikkuses seda, millist õigust oli sellega üldse võimalik omandada. Kuna süüdistuses nimetatud

positiivset hinnangut koosseisu mõttes omandatava õigusena pole täpsemalt sisustatud, siis ei ole

võimalik ka kohtul süüdistuse piiridest väljumata hakata seda ise sisustama. Prokuratuur maakohtu

sellise käsitlusega ei nõustu.

40.1. Kohtukolleegium märgib esmalt, et KarS §-ga 344 sätestatud kuriteokooseis eeldab

dokumendi võltsimist, mille alusel on võimalik omandada õigusi ja vabaneda kohustustest. Ainuke

süüdistatavale tehtud etteheide õiguste omandamise või kohustustest vabanemise osas seisneb

selles, et dokumendi allkirjastamisel oli K.F teadlik sellest, et tema poolt dokumentide tagantjärgi

allkirjastamisega on võimalik saada audiitorilt positiivne hinnang hoiu-laenuühistu majandusaasta

aruandele.

40.2. Nii maakohus, kui prokuratuur on oma apellatsioonis asjakohaselt viidanud Riigikohtu

otsusele kriminaalasjas nr 1-16-5757/65, mille kohaselt KarS § 344 järgi esitatud süüdistus ei eelda,

et selles tuleks loetleda abstraktselt kõik võimalikud õigused, mida dokumendiga on võimalik

omandada, nagu ka kõik võimalikud kohustused, millest selle abil saaks vabaneda (p 14).

80(93)

Kohtukolleegium leiab, et kaitseõiguse tagamiseks peab süüdistusest olema üheselt tuvastatav, kas

dokumendi võltsimisega on võimalik saada mõni õigus või vabaneda mõnest kohustusest.

40.3. Süüdistus käsitleb selliseks õiguseks positiivse hinnangu saamist HLÜ majandusaasta

aruandele. Kohtukolleegium märgib, et HLÜS § 41 lg 1, 4 kohaselt peab hoiu-laenuühistul olema

audiitor, kes HLÜ auditeerimise käigus peab kontrollima käesoleva HLÜS §-des 27 ja 28 sätestatud

nõuete täitmist ning esitama hoiu-laenuühistule aruande, milles avaldab arvamust nende nõuete

järgimise kohta. Ehk audiitori poolt hinnangu andmine aruande vormis on kohustuslik olenemata

sellest, kas see hinnang on positiivne, märkustega või negatiivne (nagu audiitori enda ütlustest

tuleneb).

40.4. Kohtukolleegium märgib, et KarS § 344 kontekstis „õigus“ on kellegi subjektiivne õigus

kellegi vastu ehk positiivsest õigusnormist tulenev ja õigussubjektile kuuluv õigustus. Et süüdistuse

aluseks olev mõiste positiivne hinnang ei tulene ühestki õigusnormist (millele oleks ka süüdistuses

viidatud), ei saa rääkida ka sellise õiguse omandamise võimalusest KarS § 344 tähenduses. HLÜ-l

oli kohustus saada audiitori ükskõik milline hinnang majandusaasta aruandele ning selle HLÜ sai.

40.5. Kui hinnangu andmine HLÜ majandusaasta aruandele on kohustuslik, tuleb järgnevalt

vaadelda, kas audiitori just positiivne hinnang annab HLÜ-le mõne õiguse või vabastab mõnest

kohustusest. Ka sellele küsimusele tuleb vastata eitavalt ning süüdistuses pole sellistele

subjektiivsetele õigustele või kohustustele asjakohaseid viiteid tehtud. Selliselt tuleb nõustuda

maakohtu järeldusega, et KarS § 344 lg 1 koosseis on selles osas täitmata ning K.F tuleb selles

süüdistuses õigeks mõista.

VII. 41. Süüdistatav I. Dyagelevi kaitsja vaidlustab temale mõistetud põhi- ja lisakaristust selle ranguse

ning ebaproportsionaalsuse tõttu. Prokuratuur vaidlustab I. Dyagelevile liitkaristuse mõistmist ning

leiab, et liitkaristuse moodustamisel tuleb talle mõistetavat karistust oluliselt suurendada. Samuti

vaidlustab prokuratuur D. Dalberg-Dyagelevale lisakaristuse kohaldamata jätmist.

41.1 Kohtukolleegium ei nõustu kummagi apellandiga. Vastuseks kaitsja apellatsiooni I.

Dyagelevile mõistetud põhikaristuse osas märgib kohtukolleegium, et apellatsiooni selles osas ei

too kaitsja ühtegi põhjendust, miks ta leiab, et maakohtu poolt mõistetud põhikaristus ei vasta

ilmselgelt süüdistatava süü suurusele.

41.2 Prokuratuuri apellatsiooni sisulistest põhjendustest I. Dyagelevile mõistetud karistuse osas

nähtub üksnes mittenõusutmine maakohtu poolt moodustatud liitkaristuse pikkusega. Prokuratuur

resümeerib oma apellatsiooni I. Dyagelevi karistust puudutavas osas sellega, et suure kannatanute

ringiga varavastaste tegude eest karistuse liitmise tulemusena kohtu poolt mõistetud karistus on

sisuliselt taandatav 8 kuule vangistusele, mis ilmselgelt ei vasta isiku süü suurusele.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel süü suuruse kvantitatiivsel

kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate

asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni

piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.

Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid

positiivse üldpreventsiooni tähenduses (vt nt RKKKo nr 3-1-1-14-07). Kohtukolleegium leiab, et

maakohus on ülalnimetatut täiel määral järginud.

Kummastki apellatsioonist ei tulene, et maakohus oleks mõne karistust kergendava või raskendava

asjaolu alusetult tähelepanuta jätnud. Selliseid asjaolusid ei tuvastanud ka ringkonnakohus.

81(93)

Kohtukolleegium leiab maakohtuga nõustuvalt, et KarS § 298 lg 2 p 3 järgi saab pidada I.

Dyagelevi süüd keskmisest veidi väiksemaks, KarS § 211 lg 1 järgi keskmisest suuremaks ning

KarS § 201 lg 2 p 1, 4 järgi keskmisest veidi suuremaks. Maakohus on igat üksikkaristuse määra

karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisel nihutanud vastavalt süü suurusele.

Kohtukolleegium ei nõustu prokuratuuri seisukohaga, et maakohus arvestas karistuse mõistmisel

ekslikult konfiskeerimisega (RKKKo nr. 3-1-1-82-14, p. 11). Maakohus on konfiskeerimisele

viidanud üksnes põhjenduste osas, milles õigesti argumenteeris, miks pole I. Dyagelevi osas

kohaldatav rahaline karistus.

Kohtukolleegium leiab, et üksikpõhikaristuste liitmisel pole maakohus eksinud ka kohtupraktikas

kinnistunud põhimõtte vastu, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks

arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul,

kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud

sanktsiooni ülemmäärale (RKKKo nr 3-1-1-20-16, p. 16). Maakohus polegi põhikaristuste liitmisel

absorbtsioonipõhimõtet rakendanud.

Õige on maakohtu seisukoht, et kuigi süüdistatav pani toime erinevaid kuritegusid, siis kõik need

olid seotud HLÜ ERIAL tegevusega.

Maakohus on täiel määral arvesse võtnud ka I. Dyagelevi isikut ning karistuse eri- ja

üldpreventiivseid eesmärke. Et ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega

täiel määral, ei pea kohtukolleegium neid vajalikuks korrata. Reaalne vangistus pikkusega 5 aastat

on piisavalt mõjus meede, mis paneb I. Dyagelevi edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma

ning ühtlasi saadab ühiskonnale tugeva signaali, et n-ö „valgekraeliste“ kuritegude toimepanemise

eest mõistetakse piisavalt rangeid karistusi.

42. I. Dyagelevi suhtes kohaldatud lisakaristuse vaidlustamist põhjendab kaitsja üksnes asjaoluga, et

maakohus jättis arvestamata, et lisakaristuse mõistmisel koos aresti või vangistusega laieneb

lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega või kohtuvälise menetleja

otsusega määratud tähtajale (KarS § 55 lg 1). Kaitsja selline argument on põhjendamatu.

Kohtukolleegiumi veendumusel on maakohus igal juhul võtnud arvesse seadusest tulenevat nõuet,

et lisakaristus sisuliselt aktualiseerub alles siis, kui süüdistatav kannab talle mõistetud vangistuse

ära. Et võrreldes põhikaristusega ei täida lisakaristus mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna

turvalisust tagavat rolli, on I. Dyagaelvi suhtes lisakaristuse kohaldamine igati põhjendatud.

43. Kohtukolleegium märgib, et prokuratuuri apellatsiooni osast, milles vaidlustatakse D. Dalberg-

Dyagelevale lisakaristusena ettevõtluskeelu kohaldamata jätmist, ei nähtu asjaolusid, millega

maakohus ei oleks otsuse tegemisel juba arvestanud. Prokuratuur ise viitab maakohtu poolt

sedastatule seoses D OÜ registrist kustutamise ja F OÜ loomisega, et tegemist ei olnud

majanduslikust huvist kantud käigu, vaid varade konfiskeerimise vältimise eesmärgil tekitatud

olukorraga. See, et isik üritab vältida arestitud varade konfiskeerimist, ei tähenda, et ta paneb toime

uusi kuritegusid ettevõtluse valdkonnas tulevikus. Maakohus ongi õigesti põhjendanud, et juhtiv

roll kuritegude toimepanemisel oli D. Dalberg-Dyageleva abikaasal I. Dyagelevil. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et kuna tegemist on varem kriminaalkorras karistamata isikuga, siis saab teda

mõjutada edaspidi õiguskuulekalt käituma piirdudes vaid mõistetud põhikaristusega.

VIII. 44. Kolmas isik F OÜ (endine D OÜ) esindaja ei nõustu Harju Maakohtu otsusega F OÜ

(registrikood F) kuuluva sõiduauto Mercedes-Benz AMG GLE 53 4Matic KarS § 831 lg 11, lg 12, lg

2 p 1 ja 2 ja § 84 alusel konfiskeerimist puudutavas osas põhjusel, et maakohtu põhjenduste kohaselt

pärineb nimetatud sõiduauto omastamisepisoodi toimepanemisest. Et D. Dalberg-Dyageleva tuleb

esindaja arvates KarS § 201 lg 2 p 1, 4 järgi õigeks mõista, tuleb sõiduk aresti alt vabastada, jättes

82(93)

see

konfiskeerimata.

Kohtukolleegium on eespool D. Dalberg-Dyageleva kaitsja apellatsioonile vastanud ning ei

nõustunud tema seisukohaga, et süüdistatav tuleb selle kuriteo toimepanemises õigeks mõista. Lisaks

on uuritud tõendite põhjal üheselt tuvastatav, et D OÜ omandas kõnealuse luksusauto 100% HLÜ-st

ERIAL süüdistatavate poolt omastatud vara arvelt.

Äriregistri andmete kohaselt on 09.02.2022 sõlmitud ühinemislepingu alusel ja 16.03.2022

ühinemisotsuse alusel D OÜ ühinenud F OÜ-ga (rk F) ning 02.05.2022 on D OÜ registrist

kustutatud.

Maakohus tuvastas õigesti, et OÜ F ühinemine OÜ-ga D oli seotud käsiloleva kriminaalmenetlusega

ning sooviga vältida OÜ D kriminaalvastutust ja OÜ D varade konfiskeerimist. Igasugune muu

majanduslik mõte sellel puudus ning OÜ F bilanss kasvas OÜ D varade (sh arestitud sõiduk) arvel

ilma vastusoorituseta. Selliselt on täidetud KarS § 831 lg 2 p 1, 2 eeldused vara konfiskeerimiseks

kolmandalt isikult. Kolmanda isiku F OÜ esindaja apellatsioon seega rahuldamisele ei kuulu.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu konfiskeeris valesti sõiduauto Mercedes-Benz AMG GLE 53

4Matic, viidates samal ajal konfiskeerimise asendamise õiguslikele alustele. KarS § 84 kohaldamise

korral tulnuks maakohtul välja mõista kuriteoga saadud vara summa, mis on omastamise episoodi

kohaselt 120 000 €. Sellisel juhul sõiduauto oleks võinud jääda aresti alla konfiskeerimise

asendamise tagamiseks. 30.07.2020 vaatlusprotokolliga on tuvastatud, et sõiduki turuväärtus on

30.07.2020 seisuga 116 245 eurot (kd 22 tl 170-171). Praeguseks ajaks (ehk ca 4 aasta möödumisel)

on alust arvata, et sõiduauto väärtus on vähenenud. Kolmanda isiku esindaja ei ole konfiskeerimise

aluse muutmist taotlenud. Kui ringkonnakohus teeks sellise otsustuse enda algatusel, raskendaks ta

kolmanda isiku olukorda. Eeltoodu tõttu jätab ringkonnakohus maakohtu otsustuse sõiduauto

Mercedes-Benz AMG GLE 53 4Matic konfiskeerimise kohta muutmata.

45. Kolmas isik U.F (D. Dalberg-Dyageleva ema) esindaja ei nõustu Dyagelevite kodu läbiotsimisel

leitud ning arestitud sularaha summas 124 900 € konfiskeerimisotsusega KarS § 832 lg 1 alusel ning

jätkuvalt väidab, et sellises summas raha kuulub mitte I. Dyagelevile (nagu maakohus tuvastas), vaid

U.F-ile .

I. Dyagelevi kaitsja väidab samuti, et süüdistatav pole kunagi väitnud, et see raha kuulub temale ning

palub raha tagastada U.F-ile . D. Dalberg-Dyageleva kaitsja (samas isikus) väidab oma

apellatsioonis, et raha leidmise koht annab aluse väita, et raha on kas U.F või D. Dalberg-Dyageleva

oma, kuid kindlasti ei saa see kuuluda I. Dyagelevile.

Apellandid leiavad, et maakohtu otsusest ei ole aru saada, kuidas on maakohus üldse tuvastanud, et

korterist leitud summast 125 000 eurot kuulub I. Dyagelevile ja 7850 eurot kuulub D. Dalberg-

Dyagelevale. Lisaks leiab kolmanda isiku esindaja, et maakohus jättis alusetult ning ebaõigesti U.F

ütlused tõendikogumist kõrvale KrMS § 288 lg 10 alusel. Kohtukolleegium apellantide selliste

seisukohtadega ei nõustu ning märgib sissejuhatavalt, et maakohus on nimetatud sularahaga seotud

asjaolusid ja samuti seda, miks ei pea tõendatuks versiooni, et leitud sularaha kuulub hoopis D.

Dalberg-Dyageleva emale U.F-ile , ammendavalt põhjendanud.

Kohtukolleegium leiab, et maakohus jättis ainuõigesti alles kohtumenetluses kolmanda isikuna

menetlusse kaasatud U.F ütlused tõendikogumist tervikuna kõrvale. Prokuratuuri teisesküsitluses

esitatud esimese küsimuse järgselt, kas HLÜ ERIAL nõukogu liige LB „teab sellist äriühingut nagu

HLÜ ERIAL“, keeldus ta koheselt ütluste edasisest andmisest.

KrMS § 288 lg 10 kohaselt, kui tunnistaja keeldub ristküsitluse käigus kohtumenetluse poole

küsimusele vastamast, katkestab kohus ristküsitluse ning otsustab poole taotlusel tunnistaja

varasemate ütluste kasutamise tõendina käesoleva seadustiku § 291 lõike 1 punkti 2 alusel, sõltumata

ristküsitlusel seni antud ütluste sisust. Käesolevas lõikes nimetatud juhul on katkestatud ristküsitlusel

saadud ütlused tõendiks ainult poolte nõusolekul. Et prokuratuur ei ole andnud luba kasutada U.F

ütlusi tõendina, tuleb alternatiivitult sellised ütlused tõendikogumist kõrvale jätta, olenemata sellest,

mis põhjusel tunnistaja ütluste andmisest keeldus.

83(93)

Kõik teised argumendid nii kolmanda isiku kui ka süüdistatavate kaitsjate apellatsioonides, et

nimetatud summa siiski kuulus U.F-ile , on maakohtu poolt samuti veenvalt ümber lükatud. Nimelt

leidis maakohus ainuõigesti, et D. Dalberg-Dyageleva kohtus antud ütlused selle kohta, et nimetatud

raha näol on tegemist ema säästudega, on ümber lükatud läbiotsimiseprotokollides kajastatuga,

nimelt sellega, et teibitud karbis puuduvad igasugused D. Dalberg-Dyageleva poolt väidetud viited

U.F-ile . Väärib märkimist, et läbiotsimise juures viibis mõlema süüdistatava (I. Dyagelevi ja D.

Dalberg-Dyageleva) kaitsja D. Teplõhh, kes pole läbiotsimise käigus ühtegi vastavasisulist märkust,

et vara võib kuuluda kolmandale isikule, teinud.

Olukorras, kus sularaha on leitud süüdistatavate kodust, tunnistas D. Dalberg-Dyageleva omaks vaid

garderoobi kapi ülemisest sahtlist leitud kummiga kinni pandud 6900 eurot, on kummutatud

süüdistatavate ning kolmanda isiku enda väited, et raha võis kuuluda kolmandale isikule. Ainuõige

on maakohtu seisukoht, et ülejäänud 124 900 eurot kuulus I. Dyagelevile. Asjakohane on ka

maakohtu tähelepanek, et asjaolu, et raha kuulumist I. Dyagelevile püüti varjata, viitab koos raha

pakendamise viisidega eraldi summadeks omakorda sellele, et neil puudub legaalne päritolu.

Kohtukolleegium märgib siinjuures, et kohtupraktikas on aktsepteeritud süüdlase (antud juhul aga

raha kuuluvuse) tuvastamist ka välistamise meetodil.

Selliselt jäävad tagajärjetuks süüdistatavate apellatsioonides esitatud väited selle rahasumma

kuulumise osas ning rahuldamata kolmanda isiku U.F esindaja apellatsioon.

46. Maakohus pidas võimalikuks ja vajalikuks konfiskeerida KarS § 832 lg 1 alusel 125 000 eurot

(mitte 124 900, sest tegelikult leiti ja võeti läbiotsimisel ära 125 000 eurot) kui I. Dyagelevi vara

ning 7850 eurot (6900 + 950) KarS § 832 lg 2 p 1 alusel D. Dalberg-Dyageleva varana. Samuti

mõistis maakohus KarS § 201 lg 4, § 832 lg 1 ja § 84 alusel I. Dyagelevilt välja kuriteoga saadud

vara konfiskeerimise asendamiseks 80 510,96 eurot ning KarS § 832 lg 2 p 1 alusel D. Dalbeg-

Dyagelevalt välja kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamiseks 119 969 eurot.

46.1. Süüdistatavate kaitsja vaidlustab vara laiendatud konfiskeerimist KarS § 832 lg 1, 2 põhjusel, et

konfiskeerimisotsuse tegemisel jättis maakohus arvestamata mitu tähtsust omavat asjaolu. Kaitsja

veendumusel peab laiendatud konfiskeerimise otsustuse lugejal tekkima selge ettekujutus, et

arvestades muuhulgas isiku taustaga, tema varasema käitumise kohta kohtumenetlustes tuvastatud

asjaoludega ja toimepandud kuriteo olemusega ning raskusega, esinevad selged viited, et vara on

pärit varasematest toimepandud (kuid menetluses tuvastamata) kuritegudest. Sellised põhjendused

maakohtu otsuses puuduvad.

Ringkonnakohus kaitsja käsitlusega ei nõustu ning leiab, et kaitsja on valesti aru saanud

kohtupraktikas kinnistunud KarS § 832 kohaldamise põhimõtetest, seades laiendatud konfiskeerimise

kohaldamisele ebamõistlikult kõrgeid nõudmisi. Kohtupraktika kohaselt peab kuriteoga saadud vara

laiendatud konfiskeerimiseks prokuratuur lisaks menetletavale kuriteole tõendama faktilised

asjaolud, mis annavad põhjuse eeldada, et ka isiku see vara, mida ta ei ole saanud menetletava

kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel.

Osutatud asjaolude tõendamise tulemusena tekkiv vara kuritegeliku päritolu eeldus on piisav,

lugemaks isiku vara KarS § 832 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saaduks, välja arvatud

juhul, kui isik ise selle eelduse ümber lükkab, st tõendab vara päritolu õiguspärasust (KarS § 832 lg 1

teine lause). Põhjustena, mis annavad aluse eeldada, et kuriteo toimepanija kogu vara või osa sellest,

on saadud KarS § 832 lg 1 mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena või selle arvel, nimetab seadus

järgmisi alternatiive: 1) kuriteo olemus; 2) isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning

elatustaseme erinevus või 3) muu põhjus (RKKK nr 1-23-4049, p 16).

Maakohus on ülaltoodud alternatiivide esinemisega laiendatud konfiskeerimise kohaldamisel täiel

määral arvestanud ning on põhjendatult leidnud, et täidetud on mitu alust eeldada, et ka isikute see

vara, mida nad ei ole saanud menetletava kuriteoga, on tervikuna või osaliselt saadud kuriteo

toimepanemise tulemusena või sellise vara arvel.

84(93)

Maakohus on üksikasjalikult analüüsinud nii 1) erinevust süüdistatavate legaalse tulu ja varalise

seisundi vahel (otsuse p-d 58.1 – 58.7) kui ka 2) kuriteo olemust (p-d 58.8 – 58.12).

Kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega täielikult ning ei pea vajalikuks neid korrata. Kuriteo

olemuse osas järeldas maakohus ainuõigesti, et laiemalt iseloomustab süüdistatavate käitumist

kuriteo olemuse mõttes nii variisikute kasutamine, rahade „keerutamine“ enda kontrolli all olevate

juriidiliste isikute vahel mh välisriikide pankades ja makseasutustes. Võttes arvesse tänapäevaseid

võimalusi rahaliste vahendite kiireks siirdamiseks erinevate riikide erinevate isikute vahel ja

võimalust muundada see sobival hetkel ja kohas ka sularahaks, siis annab see kohtu hinnangul ka

aluse rääkida just sellest laiendatud konfiskeerimise alusest.

46.2. Sisuliselt leiab kaitsja alternatiivse argumendiga, et süüdistatavate legaalse sissetuleku ja

varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevust ei saa praeguses kriminaalasjas tuvastada

põhjusel, et vastavad vaatlusprotokollid (kd 22 tl 187-195, lisa cd plaat; (kd 22 tl 222-231, lisa cd

plaat, tl 196)), on lubamatud tõendid. Kohtukolleegium kaitsja sellise argumendiga ei nõustu.

Esiteks vajab märkimist, et nii maakohtu otsusest kui ka kriminaalasja materjalidest nähtub üheselt,

et maakohus on pidanud vajalikuks veenduda vaatlusprotokollide aluseks olevate materjalide

olemasolus ning autentsuses. Selleks oli kohtuistungil ülekuulatud menetleja GA, kes andis selgitusi,

kuidas andmeid töödeldi ning n-ö loetavaks muudeti. Tunnistaja demonstreeris lisaks ka kohtusaalis,

kuidas .csv faili Excelis töödelda ning samuti said kaitsjad samal istungil prokuröri käest enda

valdusesse ka juba .cvs failist konverteeritud n-ö menetleja „tööfaili“, et sealolevaid andmeid

täiendavalt võrrelda protokolli lisaks olevate koondandmetega. Väärib märkimist, et kaitsjatele

edastati samuti menetleja töödokumendid, mida kasutati vaatlusprotokollide koostamisel.

Kaitsja apellatsioonis toodud argumendid, millest võib kokkuvõtvalt järeldada, et menetleja G. A ei

olnud oma selgitustes kaitsja jaoks piisavalt veenev, ei tähenda, et ta pole kohtuistungil kohtule

arusaadavalt põhjalikult selgitanud nii menetlustoimingu käiku kui ka lubanud nii kohtul kui ka

pooltel veenduda algandmete autentsuses.

Kuigi kaitsja väidab esitatud apellatsioonis, et vaidlusalused protokollid on lubamatud tõendid

viidates seejuures Riigikohtu lahendile nr 1-18-437/725, leiab ringkonnakohus, et süüdistatavate

legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme erinevust kajastavad

vaatlusprotokollid ei sisalda vaatluse kontekstis menetleja lubamatuid hinnanguid. Protokollist

nähtuvate andmete õigsuse osas ei ole kaitsjad ka sisulisi vastuargumente esitanud ning seda

vaatamata asjaolule, et I. Dyagelevi kaitseaktist nähtuvalt on ta soovitud tõenditena mh esitada

konfiskeerimisnõude ümberlükkamiseks I. Dyageleviga seotud äriühingute 2014-2020 aasta

pangakontode väljavõtted (kaitseakti tõendite loetelus nr 39), mida siiski teinud ei ole.

Selliselt leiab ringkonnakohus, et maakohus kohaldas õigesti süüdistatavate suhtes nii nende

elukohast leitud sularaha laiendatud konfiskeerimist kui ka kuriteoga saadud vara konfiskeerimise

asendamist.

47. Süüdistatava Transpire OÜ kaitsja ei nõustu äriühingu pangakontol olevate rahaliste vahendite

summas 125 545,16 konfiskeerimise kui ka konfiskeerimise asendamise raames 757 414,84 euro

väljamõistmisega. Kaitsja leiab, et olukorras, kus maakohtu enda põhjenduste kohaselt, Transpire

OÜ kogu kasum (milleks kohus nimetas summat 1 002 960 eurot) liikus edasi I. Dyagelevi kontrolli

all olevatele äriühingutele ehk on omastatud, ei ole seaduslikku alust konfiskeerida Transpire OÜ

kasumit. Kohtu käsitluse järgi oli Transpire OÜ kannatanu, mitte kuriteo grupiviisiline täideviija.

Kaitsja selline argument on ainetu ning otsitud. Kohtukolleegium sedastab, et süüdistuse ning

maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Transpire OÜ kuriteo täideviija ning omastamise koosseis

oli Transpire OÜ poolt realiseeritud selle arvelduskontole EK OÜ-lt raha laekumise hetkel.

Transpire OÜ oli omastamise skeemis esimene lüli. Edasi kulutas Transpire OÜ vastavalt teoplaanile

omastamise teel saadud raha näilike tehingute teostamisele. Et Transpire OÜ on kuriteoga saadud

tulu suurimas osas ka ära kulutanud, on ainuõige maakohu seisukoht, et ärakulutatud summa 757

85(93)

414,84 eurot (1 002 960 – 120 000 - 125 545,16) tuleb välja mõista KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel

konfiskeerimise asendamise korras.

Argumente, miks kaitsja ei nõustu Transpire OÜ pangakontol oleva 125 545,16 euro

konfiskeerimisega KarS § 831 lg 1 järgi, kaitsja apellatsioonist ei leidu, kuid ringkonnakohus nõustub

maakohtuga osas, et tegemist on tahtliku süüteoga saadud varaga, mis kuulub konfiskeerimisele.

48. Prokuratuur vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis Eesti Vabariigilt D.

Dalberg-Dyageleva kasuks välja SKHS § 7 lg 1 alusel VÕS § 113 lg 1 järgi viivise põhinõudelt

(7850 eurot) alates 29.03.2021 kuni kohtuotsuse kuulutamiseni 15.01.2024 summas 2030,14 eurot ja

alates 16.01.2024 kuni kohustuse kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Nimetatud

rahasumma leiti Dyagelevite elukoha läbiotsimisel, raha kanti 29.03.2021 Rahandusministeeriumi

tagatiskontole, kuid vara ei ole kohtu poolt arestitud. Maakohus jõudis oma otsuses järeldusele, et

raha kuulub D. Dalberg-Dyagelevale ning konfiskeeris nimetatud rahasumma § 832 lg 2 p 1 alusel.

Prokuratuur sisuliselt põhjendab kahju tekitamist süüdistatavate (antud juhul D. Dalberg-Dyageleva)

enda käitumisega, kuna nad keeldusid avaldamast kellele raha kuulub, välistatud polnud, et tegemist

oli mõne ettevõtte kassajäägiga, süüdistatavate puhul kehtib varalahususe põhimõte.

Kohtukolleegium leiab, et prokuratuuri apellatsioonis toodud põhjendused ei õigusta kuidagi

prokuratuuri poolt nimetatud vara arestimise taotluse esitatama jätmist. Vara leidmise hetkel esinesid

kõik alused põhjendatult eeldada, kellele vara kuulub. Selline eeldus ei oleks takistanud kolmandatel

isikutel vastavasisulise taotlusega menetlusse astuda, mis praeguses kriminaalasjas on ka juhtunud.

Märkimist väärib, et kahtlustatavatel on (sh enese mittesüüstamise privileegist tulenev) õigus raha

päriolu osas selgitusi mitte anda, seega ei saa neid kuidagi süüdistada eeluurimise etapil passiivses

kaitsepositsioonis.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asjakohaselt viidanud kehtivale kohtupraktikale, mille

kohaselt tuleb taotlus läbiotsimisel ära võetud konfiskeerimise objekti arestimiseks esitada kohtule

viivitamatult. Üldjuhul on osutatud viivitamatuse nõude sisustamisel analoogia korras kohaldatav

KrMS § 142 lg 3 teises lauses ette nähtud tähtaeg, st taotlus on tarvis kohtule esitada 24 tunni

jooksul. Juhul kui ese võetakse läbiotsimisel esialgu ära muul alusel - eeskätt tõendamishuvi silmas

pidades -, tuleb taotlus eseme arestimiseks esitada viivitamatult pärast seda, kui menetleja sai või

pidi mõistlikult aru saama, et ainukene õigustus selleks, et jätta ese menetleja kontrolli alla, on mõne

KrMS § 1414 lg-s 1 loetletud otsustuse tagamine (RKKK nr 1-23-2939/28, p 18-19).

Ülaltoodust tulenevalt leiab kohtukolleegium, et prokuratuuri apellatsioonitaotlus tühistada

maakohtu otsus osas, millega rahuldati Daniela Dalberg-Dyageleva taotlus süüteomenetluses

tekitatud kahju hüvitamiseks ja mõisteti Eesti Vabariigilt tema kasuks välja VÕS § 113 lg 1 järgi

viivis põhinõudelt (7850 eurot), rahuldamisele ei kuulu.

IX. 49. I. Dyagelev’i kaitsja leiab esitatud kaebuses, et maakohus eksis, kui jättis I. Dyagelevi taotluse

süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata ning palub maakohtule esitatud

taotlus täies ulatuses rahuldada. Maakohus on kaitsja hinnangul jätnud esitatud tõendid ja kaitsjate

seisukohad analüüsimata. Kohtukolleegium märgib, et kuivõrd maakohtu süüdimõistev kohtuotsus

jääb muutmata, võib praegusel juhul kahju hüvitamise alusena kõne alla tulla üksnes SKHS § 7 lg 1

ehk menetleja poolt menetlusõiguse süüline rikkumine, millega on isikule tekitatud kahju.

SKHS § 11 lg 2 järgi hüvitatakse füüsilisele isikule mittevaraline kahju SKHS § 7 alusel üksnes

juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus; teda on piinatud või ebainimlikult või

alandavalt koheldud; kahjustatud tema tervist, kodu või eraelu puutumatust; rikutud tema sõnumi

saladust või teotatud tema au või head nime. Menetleja süü ei ole mittevaralise kahju hüvitamise

eelduseks, kui menetlusõiguse rikkumisega on isikut piinatud või teda on ebainimlikult või

alandavalt koheldud.

86(93)

Maakohus pole menetleja poolset kriminaalmenetlusnormide rikkumist, rääkimata selliste normide

süülisest rikkumisest I. Dyagelevi puhul tuvastanud.

49.1. Maakohus käsitles ammendavalt I. Dyagelevi puhul süütuse presumptsiooniga seonduvat, on

viidanud kõigile I. Dyagelevi kaitsja süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotluses

väljatoodud massimeedias avaldatud artiklitele ja leidnud, et taotluses viidatud artiklites on

menetlejad selgitanud, et tegemist on kahtlustusega (või hilisemalt süüdistusega). Samuti on kohus

selgitanud, et kuigi kohtueelses menetluses tuleb kriminaalmenetlust puudutava teabe avaldamisel

menetlejal hoolikalt jälgida avaldatud info sisu vältimaks süütuse presumptsiooni rikkumist, on

avalikkusel samas õigus saada käimasolevast menetlusest teada. Nende põhimõtete valguses ongi

maakohus põhjendatult leidnud, et viidates asjakohaselt ja objektiivselt sellele, et tegemist on

kahtlustuse või süüdistusega, on käitunud menetleja kooskõlas süütuse presumptsiooniga. Kaitsja ei

too välja ega rõhuta ühtegi konkreetset olukorda, kus seda põhimõtet oleks artiklite avaldamisel

vastupidiselt maakohtu avaldatule rikutud, st kus oleks nt puudu viide sellele, et tegemist on alles

käimasoleva kriminaalmenetlusega, kahtlustuse või süüdistusega ning kus oleks süüdistatavaid

käsitletud juba kuriteo toimepannud isikutena. Ringkonnakohus märgib siinjuures, et vaidlustatud

otsuse põhjendused artiklites avaldatu osas on piisavalt põhjalikud ja nendega saab nõustuda.

Kaebaja üldsõnaline väide sellest, et maakohus pole oma seisukohta põhjendanud, jääb

tagajärjetuks. Kaebuses väljatoodud näide Rahapesu Andmebüroo aastaraamatus avaldatust jääb

samuti tagajärjetuks, kuna tegemist on anonüümselt avaldatud näidetega, mida ei saa esiteks otseselt

seostada I. Dyageleviga, mistõttu jääb tagajärjetuks kaitsja väide, et seda saaks justkui käsitleda kui

süütuse presumptsiooni rikkumist I. Dyagelevi suhtes.

49.2. Kaitsja toob välja, et plaan menetluse kohta käiv teave avaldada oli juba enne kinnipidamisi

ning et KrMS § 214 lg 1 ja lg 2 seab tingimused, millal on lubatud kohtueelse menetluse andmete

avaldamine. Esmalt sätestabki kaitsja poolt viidatud KrMS § 214, et kohtueelse menetluse andmeid

võib avaldada üksnes prokuratuuri loal, ulatuses ja tingimustel. Kaebaja ei ole väida, et neid

tingimusi oleks rikutud. Kaitsja viide, et plaan menetluse kohta käiv teave avaldada, oli juba enne

kinnipidamisi, ei lükka samuti kuidagi maakohtu järeldusi ümber, kuivõrd seadus ei sätesta, mis

hetkel on andmete avaldamine lubatud või keelatud. Seega väide, et plaan oli avaldada see enne

kinnipidamisi, ei anna alust pidada I. Dyagelevi kahju saanuks ega taotluse rahuldamiseks. Samuti

ei ole maakohus tuvastanud ega seda pole teinud ka ringkonnakohus, et tunnistajad oleks olnud

mõjutatud ning sellega seoses oleks I. Dyagelevile kahju tekkinud. Kaitsja seisukohta sellest, et

menetleja oleks justkui rikkunud süütuse presumptsiooni ja mõjutanud tunnistajaid viidates HLÜ

ERIAL kontoris toimunud läbiotsimise ajal järjepidevalt I. Dyagelevile ja D. Dalberg-Dyagelevale

kui kuriteo toimepannud isikutele, on samuti subjektiivne. Läbiotsimise ajaks olid vestluses

viidatud isikud ilmselgelt toimuvast kriminaalmenetlusest teadlikud. Miski kaebuses toodust ei anna

alust avamaks, et menetleja käsitles süüdistatavaid (sel hetkel kahtlustatavaid) kui kurjategijaid,

vaid nt hoopis ei viita isikutele, kui menetluses uurimise all oleva versiooni kohaselt kahtlustuse

järgi võimaliku süüteo kahtlusalustele. Kaebaja väidab seejuures sisuliselt jällegi, et kohtueelset

menetlust ei tohi suunata väljavalitud isikute süü tuvastamisele, vaid see peab olema suunatud tõe

väljaselgitamisele. Selles osas on ringkonnakohus käesolevas otsuses juba seisukoha avaldanud

ning leidnud, et menetleja ei ole kohtueelse menetluse läbiviimisel teinud mingisuguseid minetusi

ega rikkunud põhimõtet, mille järgi tuleb välja selgitada nii kahtlustatavaid õigustavad kui

süüdistavad asjaolud. Asjakohane on siinjuures ka maakohtu poolt väljatoodu, et puuduvad

tõendeid, mis viitaks, et menetlus oleks pahatahtlikult keskendunud vaid I. Dyagelevi ja D.

Dalberg-Dyageleva süüstamisele.

50. Seonduvalt D. Dalberg-Dyageleva süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotluse

osalise rahuldamata jätmisega, kordab kaitsja juba I. Dyagelevi apellatsioonis esitatud seisukohti

87(93)

sellest, et maakohtu otsustus on ebaõige ning kohus on jätnud tõendid ja kaitsjate seisukohad

analüüsimata. Ka maakohtule esitatud süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotlus kordab

suures ulatuses I. Dyagelevi taotluses esitatut. Seega pole maakohus vaidlustatud otsuses eraldi neid

põhjendusi üle korranud, vaid tuginenud juba eelnevalt avaldatule. Sisulisi vastuväiteid kaitsja

esitatud apellatsioonis aga maakohtu põhjendustele taotluse rahuldamata jätmise osas ei esita, vaid

märgib üksnes, et jääb juba avaldatud seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu

argumentatsioon sellest, miks D. Dalberg-Dyageleva taotlus süüteomenetlusega tekitatud kahju

hüvitamiseks täies ulatuses rahuldamisele ei kuulu, ammendav ja kriminaalkolleegium nõustub

sellega. Ringkonnakohus on seejuures eelnevalt juba selgitanud, et nõustub nii jälitustoimingutega

kogutud teabe kui ka andmekandjatesse sisenemise lubatavusega. Samuti ei ole menetleja

kohtueelses menetluses kriminaalkolleegiumi hinnangul käsitlenud D. Dalberg-Dyagelevat

ebaõiglaselt või -võrdselt ja rikutud pole süütuse presumptsiooni. Seega on maakohus põhjendatult

rahuldanud D. Dalberg-Dyageleva taotluse kahju hüvitamiseks vaid temale kuuluva vara arestimata

jätmisega seoses.

51. D. Nevsky ja Transpire OÜ kaitsja märgib esitatud apellatsioonis, et juhul, kui apellatsioon

rahuldatakse, palub ta rahuldada ka süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlus, mis oli

esitatud maakohtule. Kuivõrd ringkonnakohus jätab esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata, pole

seega alust ka viidatud taotluse rahuldamiseks. Maakohus on oma otsuses toonud välja, et kuna

otsusega mõisteti D. Nevsky temale etteheidetud tegudes süüdi, puudub alus süüteomenetlusega

tekitatud kahju hüvitamiseks seoses tema kahtlustatavana kinnipidamisega. Maakohus leidis ka, et

puudub alus taotluse rahuldamiseks selles toodud põhjendustel jälitustoimingute õigusvastasuse,

ajakirjanduses avaldatu ja kaitseõiguse rikkumisega (ebapiisav aeg kriminaalasja materjalidega

tutvumiseks) seonduvalt. Kuna D. Nevskyle osa kriminaalasja materjalide väljastamata jätmisega

kaasnev rikkumine kõrvaldati menetluse käigus, ei anna ka see alust kahju hüvitamise taotluse

rahuldamiseks. Maakohus pidas alusetuks kaitsja väiteid D. Nevskyl seoses Transpire OÜ kontode

arestimisega tekkinud kahjuga saamata jäänud tulu näol, mistõttu ei pidanud põhjendatuks ka

taotlust varalise kahju hüvitamiseks. Kuivõrd maakohus mõistis D. Nevsky süüdi temale

etteheidetud teos, puudus alus taotluse rahuldamiseks SKHS § 5 lg-s 1 nimetatud alusel. Transpire

OÜ osas märkis maakohus, et kuivõrd juriidiline isik tunnistati süüdi KarS § 201 lg 3 järgi ja temalt

mõisteti KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel konfiskeerimise asendamise korras välja 757 414,84 eurot,

puudub alus taotluse rahuldamiseks SKHS § 5 lg 1 p 5 või lg 4 alusel. Seega on maakohus jätnud

esitatud taotluse põhjendatult rahuldamata ja kuivõrd kaitsja ei esita maakohtu seisukohtadele

sisulisi vastuväiteid, vaid palub taotlus rahuldada juhul, kui apellatsioon rahuldatakse, märgib

ringkonnakohus üksnes, et vastav apellatsiooni taotlus jääb tagajärjetuks.

52. F OÜ esindaja ei nõustu maakohtu poolt avaldatud seisukohaga sellest, et sõiduki menetleja

valduses õigusliku aluseta hoidmise perioodi eest tuleb arvestada hüvitise summa määramisel

sõiduki rahalisele väärtusele vastava viivise summast. Kaebaja leiab, et lähtuda tuleb taotluses

toodud summadest, s.o 100-200 eurot päevas. Taotluses viidatakse nende summade puhul sõiduki

rentimisel selle päevasele rendihinnale. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa selle seisukohaga

nõustuda ning maakohus on asjakohaselt lähtunud sõiduki väärtusest. Seda eelkõige seetõttu, et

sõiduki rentimise puhul on tegemist ettevõtlusega, mille eesmärk on teenida sõiduki rentimiselt tulu.

Seega ei kajasta rendihind mitte üksnes sõiduki enda n-ö väärtust, vaid sinna on arvutatud sisse ka

muud sõiduki rentimisega seonduvad kulud, aga ka vastaval alal tegutseva ettevõtte igapäevaseks

majandamiseks kuluv ning lisaks kasum. Kui nõustuda kaebajaga, et vastava sõiduki kuu aja

kasutuse hind peaks olema 4500 eurot, tähendaks see, et praeguses menetluses arestitud sõiduki

väärtus oleks kaetud selle ca kahe aastase kasutamisega. Ringkonnakohus nõustub, et maakohtu

käsitlus sellest, et hüvitise suuruse määramisel tuleks lähtuda sõiduki rahalisele väärtusele vastava

viivise summast, on objektiivsem. Seejuures tuleb rõhutada sedagi, et F OÜ ei omanud arestitud

88(93)

sõidukit mitte selle ettevõtluse raames rentimiseks ja sellega tulu teenimiseks, mistõttu ei saa asuda

seisukohale, et maakohtu käsitlus kolmandat isikut kuidagi ebamõistlikult kahjustaks. Kuivõrd

maakohus ei tühistanud sõiduki arestimist ning määras, et sõiduk kuulub konfiskeerimisele, jättis

maakohus rahuldamata F OÜ esindaja taotluse mõista kolmanda isiku kasuks välja kahju SKHS § 5

lg 1 alusel alates 04.05.2021 kuni sõiduki tagastamiseni. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu

otsuse viidatud osas muutmata, pole alust esitatud taotluse täielikuks rahuldamiseks ja tuleb

märkida, et maakohtu otsustus taotluse osalisest rahuldamisest on põhjendatud ja seaduslik. Seega

jääb rahuldamata F OÜ esindaja apellatsioon osas, milles taotletakse maakohtu otsuse tühistamist

süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamise taotluse osalises rahuldamata jätmises ja palutakse

taotlus rahuldada selles toodud ulatuses.

53. Süüdistatavad I. Dyagelev, D. Dalberg-Dyageleva, D. Nevsky ja Transpire OÜ vaidlustavad

esitatud kaebustes maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis süüdistatavatelt solidaarselt F

OÜ kasuks välja temale valitud kaitsjale makstud tasud osaliselt (süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise taotluse esitamise kulud osaliselt) s.o summas 599,04 eurot (ilma käibemaksuta).

Kaitsjad leiavad, et kuivõrd välja mõistetud menetluskulud on seostatavad süüteomenetluses

tekitatud kahjuga, mille eest vastutab riik, siis tuleks ka vastava taotlusega seonduvad

menetluskulud mõista F OÜ kasuks välja riigilt. Ringkonnakohus peab esitatud apellatsioonide

vastavat taotlust põhjendatuks ja tühistab selles osas maakohtu otsuse. Kuigi maakohus tegi küll

süüdistatavate suhtes süüdimõistva otsuse, rahuldas ta F OÜ taotluse süüteomenetlusega tekitatud

kahju hüvitamise taotluse osas. Kuigi sellises olukorras ei näe menetlusseadustik ette korda, kuidas

menetluskulude hüvitamine lahendada, tuleb kriminaalkolleegiumi hinnangul siinkohal analoogia

korras lähtuda KrMS § 181 lg-s 1 sätestatust ja mõista selle taotluse esitamisega seonduv

menetluskulu välja riigilt.

X. 54. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4; § 338 p-st 2; § 340 lg 4 p-st 6 tühistab

ringkonnakohus Harju Maakohtu 15. jaanuari 2024. a kohtuotsuse osas millega: 1) kohus mõistis

Ilya Dyagelev, Daniela Dalberg-Dyageleva, Daniel Nevsky süüdi KarS § 201 lg 2 p 2,4 ning

Transpire OÜ KarS § 201 lg 3 järgi; 2) millega kohus mõistis süüdistatavatelt Ilya Dyagelevilt,

Daniela Dalberg-Dyagelevalt, Daniel Nevskilt ja Transpire OÜ-lt solidaarselt F OÜ kasuks välja

tema valitud esindajale makstud tasud osaliselt (süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

taotluse esitamise kulud osaliselt) s.o summas 599,04 eurot (ilma käibemaksuta). Tühistatud osas

teeb ringkonnakohus uue otsuse. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus

rahuldab kaitsjate apellatsioonid osaliselt.

55. Ringkonnakohus selgitab kokkuvõtvalt seoses apellatsioonimenetluses esitatud menetluskulude

hüvitamise taotlustega, et valitud kaitsjale või esindajale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav

KrMS § 175 lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust

ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja

otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud

kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses

on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud

õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-

58-15, p 14). Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. Täiendavalt

selgitab ringkonnakohus, et Riigikohtu avaldatud seisukoha kohaselt peab põhjendamatuks

osutunud apellatsiooni menetlemisest tingitud kulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause kohaselt

hüvitama kaebuse esitaja ning et riigilt isiku kasuks on alust mõista välja üksnes see osa kaitsjale

89(93)

apellatsioonimenetluses makstud tasust, mis on seotud prokuratuuri apellatsiooni menetlemisega

(RKKK nr 1-21-1421, p 151, nr 1-20-2438, p 58).

56. 15.09.2024 esitas süüdistatavate Transpire OÜ ja D. Nevsky kaitsja vandeadvokaat Stella Veber

Tallinna Ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega

taotleb süüdistatavate Transpire OÜ ja D. Nevsky kaitsja välja mõista menetluskulud kokku

summas 8777,90 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt hõlmab nimetatud õigusabi maakohtu

otsuse tutvumist ja analüüsi (4 h), apellatsiooni koostamist (33 h), prokuratuuri apellatsiooniga

tutvumist (20 min), 03.06.2024 ringkonnakohtu istungil osalemist (30 min) ning menetluskulude

aurande ja seisukoha koostamist ringkonnakohtule (2 h 15 min). Seega on taotluse kohaselt

apellatsioonimenetluses kulunud 40 tundi ja 5 minutit. Advokaadi ühe töötunni hind on 180 eurot.

Õigusteenuse arved on väljastatud Aeternus OÜ-le (käesolevaks ajaks on juriidiline isik kustutatud)

ja OÜ-le Äristandard (ei ole Äriregistrist nähtuva informatsiooni kohaselt

käibemaksukohustuslane). Advokaadi töötunni hinda saab ringkonnakohtu hinnangul pidada

mõistlikuks. Küll aga pole põhjendatud ajakulu. Siinjuures tuleb võtta arvesse apellatsioonkaebuses

esitatud argumentide põhjendatust, sh eelkõige seda, et esitatud kaebus ei toonud endaga kaasa

vaidlustatud lahendi tühistamist. Ka kaebuse sisu ja mahtu silmas pidades on taotletud 33 tundi

ebamõistlik. Seega loeb kohtukolleegium käesolevas kriminaalasjas mõistlikuks ja põhjendatuks

mõista OÜ Transpire ja D. Nevsky kasuks välja kaitsjatasu hüvitamiseks õigusabikulu, mis vastab

27 töötunnile. Transpire OÜ ja D. Nevsky kaitsja poolt ringkonnakohtule esitatud menetluskulude

taotluse kohaselt kulus kaitsjal prokuratuuri apellatsiooniga tutvumisele 20 minutit, samuti on

kaitsja esitanud ringkonnakohtule seisukoha prokuratuuri apellatsiooni osas. Lisaks leidis

kohtukolleegium, et Transpire OÜ ja D. Nevsky kaitsja apellatsioonkaebuse taotlus maakohtu

otsuse tühistamiseks süüdistatavatelt F OÜ kasuks solidaarselt välja mõistetud menetluskulude

(süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse esitamise kulud) osas, on põhjendatud ja toob

kaasa maakohtu otsuse selles osas tühistamise. Seega kuuluvad süüdistatavatel

apellatsioonmenetluses tekkinud kulud eelviidatud toimingutele kulunud aja ulatuses

(ringkonnakohus loeb selleks põhjendatud ajakuluks 2 h) KrMS § 185 lg 2 kohaselt

väljamõistmisele Eesti Vabariigilt Transpire OÜ ja D. Nevsky kasuks. Eeltoodust tulenevalt tuleb

menetluskulu summas 439,20 eurot (sh käibemaks) Transpire OÜ ja D. Nevsky kasuks riigilt välja

mõista. Ülejäänud osas jäävad tekkinud menetluskulud süüdistatavate enda kanda.

57. 16.09.2024 esitas kolmanda isiku U.F esindaja Aleksei Smelov Tallinna Ringkonnakohtule

taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega taotleb esindaja välja

mõista menetluskulud kokku summas 525 eurot (sh käibemaks). Taotlusele lisatud arvelt nähtub, et

nimetatud õigusabi hõlmab apellatsioonkaebuse koostamist (4,5 h) ja ringkonnakohtu istungil

osalemist (0,75 h). Seega on kulunud apellatsioonimenetluses 5 h ja 15 min. Ringkonnakohus peab

taotletavat tasu mõistlikuks ja põhjendatuks nii tunnitasu kui ka ajakulu osas. Kolmandal isikul ei

ole menetluskulude hüvitamise taotluse kohaselt tekkinud täiendavalt prokuratuuri

apellatsioonkaebuse menetlemisega kulusid ning kolmanda isiku esindaja kaebuses esitatud

argumendid endaga maakohtu otsuse tühistamist kaasa ei toonud, mistõttu kolmandal isikul

apellatsioonimenetluses tekkinud kulud jäävad KrMS § 185 lg 2 alusel tema enda kanda.

58. 16.09.2024 esitas süüdistatav D. Dalberg-Dyageleva kaitsja vandeadvokaat D. Teplõhh Tallinna

Ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega taotleb

süüdistatav D. Dalberg-Dyageleva kaitsja välja mõista menetluskulud kokku summas 14 134,31

eurot (sh käibemaks). Taotlusele lisatud spetsifikatsiooni kohaselt hõlmab nimetatud õigusabi

apellatsiooni koostamist (kokku 35,7 h), teiste menetlusosaliste apellatsioonidega tutvumist ja e-

kirja edastamisest kohtule (kokku 0,4 h), A. Smelovi apellatsiooniga tutvumist (1,2 h),

apellatsioonkaebuse ülevaatamist ja seisukohta täiendavate taotluste esitamiseks (2,4 h),

90(93)

advokaadibüroo siseseid nõupidamisi (0,9 h), prokuratuuri apellatsiooni ja kohtupraktika analüüsi

(0,6 h), prokuratuuri apellatsiooni seisukohtade analüüsi (1,3 h), maakohtu otsuse analüüsi (0,7 h),

maakohtu põhjenduste ja kohtupraktika analüüsi (1,8 h), apellatsiooni täiendamise analüüsi (1 h),

apellatsiooni täiendamist (kokku 9,3 h), apellatsioonile täiendavate seisukohtade koostamist (7,6 h),

prokuratuuri apellatsiooni analüüsi ja vastuse koostamist (5 h) ning vastuse projekti ülevaatamist,

täiendamist (1 h). Seega on taotluse kohaselt apellatsioonimenetluses kulunud 68,9 tundi.

Advokaadi ühe töötunni hind on 185 eurot ning juristi 120 ja 150 eurot. Õigusteenuse arved on

väljastatud F OÜ-le. Ringkonnakohus ei pea mõistlikuks taotletavat ajakulu. Kohtukolleegium ei

pea põhjendatuks hüvitada omavahelistele nõupidamistele kulunud aega, kuna need pole

puutumuses kaitsetoimingutega. Kui kaitsja peab vajalikuks pidada nõu kolleegidega, siis ei ole

põhjendatud selle kulu arvestamine isiku menetluskulude hulka, kuivõrd tegemist on büroosisese

tööjaotusega seotud küsimusega, mis aga ei seondu otseselt õigusteenuse osutamisega. Võttes

arvesse, et ringkonnakohtule esitatud apellatsiooni mahtu ja et see hõlmab suuresti juba varasemalt

avaldatud seisukohti, ei saa pidada mõistlikuks ka apellatsiooni koostamisele ja täiendamisele

kulutatud pea 59 tundi. Kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel peab silmas pidama kaebuse sisu ja

mahtu ning selle õigusliku argumentatsiooni keerukuse astet, samuti asjaolu, kas kaitsja sai osaliselt

tugineda juba varasemas menetluses kujundatud kaitsepositsioonile (RKKK nr 1-20-3101, p 132).

Riigikohus on selgitanud ka, et kaitsja või esindaja töö mahtu on võimalik hinnata muu hulgas selle

kaudu, kuivõrd tema koostatud menetlusdokumendid asjas erinevad või sarnanevad (RKKK nr 3-1-

2-3-16, p 31). Seega tuleb tasu mõistliku suuruse hindamisel võtta arvesse ka, et kaitsja poolt D.

Dalberg-Dyageleva ja I. Dyagelevi nimel esitatud apellatsioonides esitatu kattub suures osas.

Kohtukolleegium loeb seega käesolevas kriminaalasjas mõistlikuks ja põhjendatuks D. Dalberg-

Dyageleva kaitsjatasu, mis vastab 30 töötunnile. Kuivõrd taotletav tunnitasu on kolmes erinevas

summas, loeb kohus mõistlikuks nende keskmise 160 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal

prokuratuuri apellatsiooniga tutvumisele ja sellele vastuse koostamiseks u 7 h (pole

spetsifikatsioonist üheselt tuvastatav). Lisaks leidis kohtukolleegium, et D. Dalberg-Dyageleva

kaitsja apellatsioonkaebuse taotlus maakohtu otsuse tühistamiseks süüdistatavatelt F OÜ kasuks

solidaarselt välja mõistetud menetluskulude (süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotluse

esitamise kulud) osas, on põhjendatud ja toob kaasa maakohtu otsuse selles osas tühistamise. Seega

kuulub süüdistataval apellatsioonmenetluses eelviidatud toimingutele kulunud aja ulatuses

(ringkonnakohus loeb selleks põhjendatud ajakuluks 8 h) tekkinud menetluskulu KrMS § 185 lg 2

kohaselt väljamõistmisele Eesti Vabariigilt D. Dalberg-Dyageleva kasuks. Lisaks selgitab

ringkonnakohus, et vastavalt Riigikohtu korduvalt avaldatud seisukohale võib

käibemaksukohustuslane nõuda kaitsjatasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta

kinnitab, et ta ei saa mingil põhjusel tasult arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata

(vt nt RKKK nr 3-1-1-38-16, p 76; RKKK nr 1-21-8988, p 40; RKKK nr 1-18-5023/12, p 30). D.

Dalberg-Dyageleva kaitsja ei ole viidanud, et käibemaksukohustuslasest arvete saajal, s.o F OÜ-l,

pole võimalik õigusteenuse arvel näidatud käibemaksusummat sisendkäibemaksuna maha arvata.

Äriregistrist nähtuva kohaselt on F OÜ käibemaksukohustuslane. Seega on ringkonnakohtu

hinnangul taotlus käibemaksu osas alusetu. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulu summas 1280

eurot D. Dalberg-Dyageleva kasuks riigilt välja mõista. Ülejäänud osas jäävad tekkinud

menetluskulud süüdistatava enda kanda.

59. 16.09.2024 esitas kolmanda isiku F OÜ esindaja vandeadvokaat D. Teplõhh Tallinna

Ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega taotleb

kolmanda isiku F OÜ esindaja välja mõista menetluskulud kokku summas 2394,50 eurot. Taotlusele

lisatud spetsifikatsiooni kohaselt hõlmab nimetatud õigusabi apellatsiooni koostamist (3,1 h),

ettevalmistust istungiks, osavõttu istungist (2,1 h), kohtumäärusega tutvumist (0,2 h), sisemist

nõupidamist, olukorra hindamist, tööjaotuse planeerimist (kokku 0,9 h), prokuratuuri apellatsiooni

seisukohtade analüüsi (1,3 h), maakohtu otsuse analüüsi (0,7 h), maakohtu põhjenduste ja varasema

91(93)

kohtupraktika analüüsi (1,3 h), apellatsiooni täiendamise analüüsi (0,9 h), apellatsioonile

täiendavate seisukohtade koostamist (4 h), projekti ülevaatamist ja täiendamist (0,7 h). Seega on

taotluse kohaselt apellatsioonimenetluses kulunud 15,2 tundi. Advokaadi ühe töötunni hind on 185

eurot ning juristi 120 ja 150 eurot. Õigusteenuse arved on väljastatud F OÜ-le. Tasu mõistlikkuse

hindamisel tuleb võtta arvesse D. Dalberg-Dyageleva menetluskulude hüvitamise taotluse juures

avaldatut ning seda, et osad spetsifikatsioonis väljatoodud toimingud kattuvad nii kuupäeva kui

ajakulu osas (nt kohtuotsuse analüüs, prokuratuuri seisukoha analüüs), samas pole märgitud, kas

vastav ajakulu on isikute vahel ära jagatud. Kohtukolleegium mõistlikuks ja põhjendatuks mõista F

OÜ kasuks välja esindajatasu hüvitamiseks õigusabikulu, mis vastab 8 töötunnile keskmise

tunnitasuga 160 eurot. Taotluse kohaselt kulus esindajal prokuratuuri seisukohtade analüüsiks 1,3 h.

Lisaks on esindaja esitanud ringkonnakohtule seisukoha prokuratuuri kaebusega seonduvalt. Seega

peab ringkonnakohus kolmandal isikul apellatsioonimenetluses seoses prokuratuuri apellatsiooni

menetlemisega tehtud toimingutele kulunud ajakulu põhjendatuks 2 tunni ulatuses, mis KrMS § 185

lg 2 kohaselt kuulub väljamõistmisele Eesti Vabariigilt F OÜ kasuks. Eeltoodust tulenevalt tuleb

menetluskulu summas 320 eurot F OÜ kasuks riigilt välja mõista. Ülejäänud osas jäävad tekkinud

menetluskulud kolmanda isiku enda kanda.

60. 16.09.2024 esitas süüdistatav I. Dyagelevi kaitsja vandeadvokaat D. Teplõhh Tallinna

Ringkonnakohtule taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega taotleb

süüdistatav I. Dyagelevi kaitsja välja mõista menetluskulud kokku summas 30 898,94 eurot (sh

käibemaks). Taotlusele lisatud spetsifikatsiooni kohaselt hõlmab nimetatud õigusabi

telefoninõupidamist kliendiga (0,7 h), materjalide analüüsi (1,4 h), kirjavahetust kohtuga,

telefonivestlust kliendiga, kohtuotsuse analüüsi (4,5 h), kohtuotsuse analüüsi (5,7 h), apellatsiooni

koostamist (kokku 80,5 h), apellatsiooni täiendamist (kokku 10,2 h), apellatsioonidega tutvumist

(2,1 h), täiendavate argumentide analüüsi (2,1 h), apellatsioonkaebusega tutvumist,

telefoninõupidamist kliendiga (2,1 h), kirjavahetust kliendiga, olukorra hindamist (1,1 h),

telefonivestlust kliendi teise kaitsjaga, telefonivestlust kliendiga, apellatsiooni täienduse analüüsi

(2,5 h), kohtuistungiks ettevalmistamist (2,5 h), sisemist nõupidamist (M. Kägu ja D. Teplõhh) (0,3

h), olukorra hindamist, tööjaotuse planeerimist, sisemist nõupidamist (0,6 h), prokuratuuri

apellatsiooni analüüsi, kohtupraktika analüüsi vastuse koostamiseks (0,8 h), prokuratuuri

apellatsiooni seisukohtade analüüsi (1,3 h), maakohtu otsuse analüüsi (0,7 h), maakohu põhjenduste

analüüsi, varasema kohtupraktika analüüsi (2,1 h), apellatsiooni täiendamise analüüsi (1,1 h),

apellatsiooni täiendamist (kokku 10,1 h), apellatsioonile täiendava seisukoha koostamist (3 h),

büroosisest nõupidamist M. Käguga apellatsioonide täiendamist (1 h), büroosisest nõupidamist D.

Teplõhhiga (1 h), apellatsioonile täiendavate seisukohtade koostamist (1,5 h), prokuratuuri

apellatsiooni analüüsi ja vastuse koostamist (2 h), prokuratuuri apellatsioonile vastuse koostamist, I.

Dyagelevi apellatsioonile täiendavate seisukohtade koostamist (2 h), projektide analüüsi ja

täiendamist (2,1 h) ning prokuratuuri vastuse analüüsi, seisukoha täiendamist (3,5 h). Seega on

taotluse kohaselt apellatsioonimenetluses kulunud 148,5 tundi. Advokaadi ühe töötunni hind on 140

ja 185 eurot ning juristi 120 ja 150 eurot. Seega keskmiseks ja mõistlikuks tuleb lugeda tunnitasu

150 eurot. Õigusteenuse arved on väljastatud F OÜ-le. Ringkonnakohus ei pea mõistlikuks

taotletavat ajakulu. Ringkonnakohus ei korda siinkohal üle juba eelnevalt avaldatud seisukohti

büroosiseste nõupidamiste ja käibemaksu arvutamisega seonduvalt ning märgib üksnes, et nende

osas on ka I. Dyagelevi kulude hüvitamise taotlus põhjendamatu. Samuti tuleb välja tuua, et I.

Dyagelevi nimel esitatud apellatsiooni mahtu arvesse võttes, ei saa pidada mõistlikuks selle

koostamiseks ja täiendamiseks taotletavat ajakulu üle 100 tunni. Lisaks nagu eelnevalt märgitud,

kattuvad nii D. Dalberg-Dyageleva kui I. Dyagelevi apellatsioonides esitatud argumendid ja

valdavalt on tegemist juba maakohtu menetluses esitatud seisukohtade kordamisega. Nagu kohus

otsuse põhjendustes ka märkis, kujutavad I. Dyagelevi ja D. Dalberg-Dyageleva kaitsja

apellatsioonid endast suures osas ümberjutustust kaitseversioonist, millega maakohus ei nõustunud

92(93)

otsuses toodud põhjendustel. Seega loeb ringkonnakohus mõistlikuks ja põhjendatuks mõista I.

Dyagelevi kasuks välja kaitsjatasu hüvitamiseks õigusabikulu, mis vastab 50 töötunnile. Taotluse

kohaselt kulus kaitsjal prokuratuuri apellatsiooniga tutvumisele, seisukohtade analüüsile ja sellele

vastuse koostamiseks u 9 h (pole spetsifikatsioonist üheselt tuvastatav). Põhjendatuks saab pidada

esitatud kaebust osas, milles taotletakse maakohtu otsuse tühistamist süüdistatavatelt F OÜ kasuks

solidaarselt välja mõistetud menetluskuludega (süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

taotluse esitamise kulud) seonduvalt. Seega kuulub süüdistataval apellatsioonmenetluses eelviidatud

toimingutele kulunud aja ulatuses (ringkonnakohus loeb selleks põhjendatud ajakuluks 10 h)

tekkinud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 kohaselt väljamõistmisele Eesti Vabariigilt I. Dyagelevi

kasuks. Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulu summas 1500 eurot I. Dyagelevi kasuks riigilt

välja mõista. Ülejäänud osas jäävad tekkinud menetluskulud süüdistatava enda kanda.

Allkirjastatud digitaalselt

93(93)