3-24-2994/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Määruse tegemise aeg ja koht 12. november 2024. a, Tallinn Haldusasja number 3-24-2994 Haldusasi T.S kaebus tuvastada Tallinna Linnavalitsuse 18.12.2023 määruse nr 35 ,,XXXi põhimäärus“ õigusvastasus ning selle vastuolu põhiseadusega ja kohustada Tallinna linna väljastama uus põhimäärus, millega määrata kooli õppekeeleks vene keel Menetlusosalised Kaebaja – T.S, seaduslik esindaja G.R RESOLUTSIOON 1. Tagastada esitatud kaebus. 2. Määruse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed ja kooli nimi tähemärkidega. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. 1. T.S õpib XXXi 4. klassis. Alates 2024/2025 õppeaastast on klassi õppekeeleks eesti keel (varasemalt oli selleks vene keel). 2. T.S esitas 30.10.2024 enda seadusliku esindaja kaudu Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille eesmärgiks on saavutada see, et kaebaja õppekeeleks oleks edaspidi vene keel. Kaebus on esitatud lapse õiguste ning vähemusrahvuste kaitseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kaebaja emakeel vene keel ja ta ei veeda aega eesti keelses keskkonnas. Kaebajale sai 2024. a septembris selgeks, milline näeb üleminek vene keelele tegelikult välja. Venelaste kui põlisrahva lastelt on ära võetud võimalus õppida emakeeles. Puuduvad põhjendused, miks ei ole võimalik venekeelse õppega jätkata. Tegemist on diskrimineerimisega. Faktiliselt on tegemist rahvusvähemuste kooliga ning muudatused on vastuolus lapse õiguste konventsiooniga. Kaebaja hariduse omandamise protsess on kujunenud väga keerukaks. Põhikoolija gümnaasiumiseaduse (PGS) § 21 lg 1 on vastuolus põhiseadusega (PS). 3. Kaebus tuleb halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada, sest kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kohus selgitab järgmist. 4. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja sooviks, et XXXis jätkuks ka alates 2024/2025 õppeaastast õpe vene keeles nagu see on seniajani toimunud. Muudatused kooli põhimääruses tehti lähtuvalt PGS § 21 lg-st 1, mis sätestab, et põhikooli ja gümnaasiumi õppekeel on eesti keel. Kaebaja peab seda sätete põhiseadusega vastuolus olevaks. 5. PS § 37 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus haridusele. Puudub vaidlus selles, et kaebajale on põhihariduse omandamine tagatud ning ta saab jätkata õpinguid ka edaspidi. 1(3)

Kuigi ühtegi last ei või jätta ilma õigusest haridusele, ei ole selle õiguse sisustamise eelduseks see, et seda antakse tingimata muus keeles kui riigikeeles. Riigikohus selgitas 03.06.2024 määruse nr 3- 23-2480 p-s 16.1 selle kohta järgmist: PS § 37 lg 4 esimene lause sätestab selge sõnaga üksnes õiguse saada eestikeelset haridust. Sama sätte teises lauses mainitakse vähemusrahvuse õppeasutusi, kus õppekeeleks võib olla vähemusrahvuse enda keel. Niisuguste õppeasutuste asutamine ja pidamine ei ole riigi positiivne kohustus, vaid vähemusrahvuse enda vabadus (vt ka kolleegiumi 28. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-52-13, p 26), mille teostamist ei tohi riik põhjendamatult piirata, sh tegevusetusega. Kolleegium on varem leidnud, et isikutel ei ole õigust nõuda venekeelset gümnaasiumiharidust (otsus asjas nr 3-3-1-52-13, p 39). See järeldus tugines osaliselt asjaolule, et vene õppekeelega gümnaasium võib tegutseda erakoolina. See põhjendus on asjakohane ka praegusel juhul. Järelikult ei tulene põhiseadusest õigust nõuda riigilt mitte-eestikeelse põhihariduse pakkumist. Seega ei tulene põhiseadusest kaebajale subjektiivset õigust nõuda venekeelse põhihariduse jätkamist. Arvestada tuleb ka sellega, et nii põhiseaduse preambul kui ka PS § 6, mis tunnistab riigikeeleks eesti keele, viitavad ülekaalukale huvile soodustada eesti keelt. Kuigi PS § 49 sätestab õiguse säilitada rahvuskuuluvus, ei saa ka sellest sättest tuletada automaatset õigust saada (põhi)haridust muus keeles kui eesti keeles. Nagu eelnevalt viidatud, sätestab PS § 37 lg 4 hariduspõhiõiguse kontekstis sõnaselgelt üksnes õiguse saada eestikeelset haridust. Kaebaja rahvuskuuluvust on võimalik säilitada ka eestikeelsele õppele üleminekul. 6. Kaebaja on viidanud ka ÜRO lapse õiguste konventsioonile ning vähemusrahvaste kaitse raamkonventsioonile. Ka nendest ei ole võimalik järeldada, et kaebajal on õigus nõuda venekeelse hariduse andmise jätkamist. Viidatud lahendis analüüsis Riigikohus Euroopa Nõukogu vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni artiklit 6, mis sätestab kohustuse võtta kasutusele tõhusaid meetmeid haridusvaldkonnas ning kaitsta isikuid, ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni lisaprotokolli 1 artiklit 2, mis sätestab õiguse saada haridust. Kummastki artiklist ei tulenenud Riigikohtu hinnangul õigust nõuda haridust enda eelistatud keeles, st muus keeles kui riigikeeles (vt viidatud määruse p-d 16.2 ja 16.3). Kohus jääb ka praeguses asjas nende põhjenduste juurde. Muu kui riigikeelse hariduse nõuet ei tulene ka ÜRO lapse õiguste konventsioonist. Selle sätteid analüüsis õiguskantsler enda 16.04.2024 seisukohas ning leidis kokkuvõtvalt, et vajadus säilitada rahvusning keelevähemus ja rääkida enda emakeeles, ei tähenda tingimata seda, et riik peaks tagama ka tingimusteta muukeelse õppe.1 Need seisukohad on asjakohased ka käesolevas asjas. 7. Kaebaja on kaebuses viidanud vähemusrahvuste õiguste kaitse vajadusele. Vähemusrahvuse kultuurautonoomia seaduse (VRKAS) § 1 kohaselt käsitatakse vähemusrahvusena Eesti kodanikke, kes elavad Eesti territooriumil, omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga, erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest ning on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile. Vähemusrahvusesse kuuluvatel isikul on mh õigus moodustada ja toetada rahvuslikke kultuurija haridusasutusi ning usukogudusi (VRKAS § 4 p 1). Emakeelse õppe korraldamine on VRKAS § 5 lg 1 kohaselt üheks vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse põhieesmärgiks. Rahvuskeelsed või rahvuskultuuri süvaõppega õppeasutused (koolieelsed lasteasutused ja koolid) on VRKAS § 24 p 1 kohaselt kultuuriomavalitsusasutused. VRKAS §-s 25 sätestatakse siiski sõnaselgelt, et vähemusrahvuse kooli (klassi) avamine ja selle töö korraldamine toimub erakooliseadusega sätestatud korras. Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülal 1 Vt nt õiguskantsleri 16.04.2024 seisukoht nr 16-4/240581/2402254. 2(3)

peetavad õppeasutused ei ole vähemusrahvuste õppeasutused PS § 37 lg 4 teise lause mõttes (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 12.02.2021 otsus nr 3-19-2409, p 11) ega VRKAS mõttes. Seega ei ole vaidlusalune kool vähemusrahvuste õppeasutus VRKAS mõttes. Avalikul võimul ei ole ka kohustust selliseid koole ise moodustada ega pidada ning vähemusrahvusesse kuuluvatel isikutel ei ole õigust avalikult võimult seda nõuda. 6. Kohus rõhutab, et eelnev ei tähenda siiski seda, et muu kui eesti emakeelega õpilasi ei tuleks igakülgselt aidata eestikeelsele õppele üleminekul. Nii on õiguskantsler juhtinud tähelepanu sellele, et eestikeelsele õppele üleminekul tuleb muukeelsetele õpilastele tagada vajalik tugisüsteem ning neid ei tohi selles ülemineku faasis jätta üksi. Vajadusel tuleb selleks kasutada vastavat kvalifikatsiooni omavate spetsialistide abi.2 Õpilaste piisava abita jätmine eestikeelsele õppele üleminekul võib muu hulgas takistada muukeelsete õpilaste nõuetekohase põhihariduse omandamist. Kaebajal on selles osas võimalik pöörduda otse kooli poole. Õigust nõuda põhihariduse omandamist vene keeles see siiski ei taga. 7. Eelnevast tulenevalt kuulub kaebus tagastamisele, sest kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda venekeelse õppe jätkumist. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 8. Määruse avaldamisel tuleb füüsiliste isikute nimed ning kooli nimi asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Sullin 2 Vt nt õiguskantsleri 09.05.2024 seisukoht nr 7-4/240725/2402731. 3(3)