3-24-713/19 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Kadri Palm

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. november 2024, Tartu

Haldusasja number

3-24-713

Haldusasi

X-i kaebus Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks kaebaja

riigieelarvelisele ööpäevaringsele erihooldus-teenusele

suunamiseks ja erihoolekandeteenusele suunamata

jätmisega põhjustatud kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja Tartu Linnavalitsus

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Anastassia

Vrabi

Kaasatud haldusorgan – Sotsiaalministeerium, esindaja

Helen Tralla

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada X-i kaebus.

2. Kohustada Sotsiaalkindlustusametit X-i riigieelarvelisele ööpäevaringsele

erihooldusteenusele suunamiseks 10 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Sotsiaalkindlustusameti kaudu X-i kasuks välja viimasele

tekitatud varaline kahju summas 14 320 eurot.

4. Jätta kaebajale antud menetlusabi kulud riigi kanda.

5. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule hiljemalt 12.

detsembril 2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebusemenetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg-d 1 ja 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, siis tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida.

Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada vastavasisuline taotlus ringkonnakohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-24-713

apellatsioonitähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning menetlusabi taotlemisele vaatamata

tuleb apellatsioonkaebus esitada apellatsioonitähtaja kestel (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X-i seaduslik esindaja (eestkostja) Tartu Linnavalitsus esitas 4. novembril 2021

Sotsiaalkindlustusametile

(SKA)

taotluse

riigieelarvest

rahastatava

erihoolekandeteenuse saamiseks, mille SKA rahuldas 2. veebruari 2022. a otsusega nr

T00079263 (digitaalse kohtutoimiku leheküljed (dtl) 14-15). Erihoolekandeteenuse

vajaduse hindamisel tuvastati X-il ööpäevaringse erihooldusteenuse vajadus kuni 2.

veebruar 2026 (dtl 11-13).

2. Kaebajale väljastati 2. veebruaril 2022 järjekorrateade J00009796, milles teatati,

et kaebaja on võetud ööpäevaringse erihooldusteenuse järjekorda alates 2. veebruarist

2022, kuna käesoleval ajal ei ole nimetatud erihoolekandeteenuse saamiseks

riigieelarvelistest vahenditest rahastatavat vaba kohta (dtl 16).

3. Tartu Linnavalitsus esitas 13. juulil 2023 SKA-le järelepärimise, milles soovis

teada, millal saabub reaalne võimalus X-i ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele

saamiseks (dtl 48-49). SKA teatas 25. juuli 2023. a kirjaga, et X on jätkuvalt teenuse

järjekorras 411. kohal (dtl 21-23).

4. Kaebaja esitas 8. märtsil 2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA kohustamiseks

kaebaja riigieelarvelisele ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamiseks ja

erihoolekandeteenusele suunamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamiseks. Koos

kaebusega esitas kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks (dtl 30-33).

5. Tallinna Halduskohus andis 8. märtsi 2024. a määrusega haldusasja üle

kohtualluvuse järgi Tartu Halduskohtule (dtl 35).

6. Tartu Halduskohus jättis 8. aprilli 2024. a määrusega kaebaja taotluse

kohustamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ning lõpetas

haldusasja menetluse osas, milles kaebaja esitas nõude SKA kohustamiseks kaebaja

riigieelarvelisele ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamiseks. Samas vabastas

kohus kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest ja võttis kaebaja

hüvitamiskaebuse menetlusse (dtl 56-60). Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 8. aprilli

2024. a määrusele määruskaebuse (dtl 88-91).

7. SKA esitas 10. mail 2024 vastuse kaebusele (dtl 73-77).

8. Tartu Ringkonnakohus tühistas 11. juuni 2024. a määrusega Tartu Halduskohtu 8.

aprilli 2024. a määruse osas, millega halduskohus jättis kaebaja taotluse

kohustamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja lõpetas haldusasja

menetluse osas, milles kaebaja esitas nõude SKA kohustamiseks kaebaja

riigieelarvelisele ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamiseks (dtl 94-96).

Ringkonnakohus saatis haldusasja menetluse jätkamiseks tagasi halduskohtule.

9. Tartu Halduskohus võttis 18. juuli 2024. a määrusega menetlusse X-i

kohustamiskaebuse (dtl 81-82).

10. Tartu Halduskohus kaasas 10. septembri 2024. a määrusega haldusasja nr 3-24-

713 menetlusse arvamuse andmiseks Sotsiaalministeeriumi (dtl 120-122).

3-24-713

Sotsiaalministeeriumi arvamus saabus halduskohtusse 1. oktoobril 2024 (dtl 125-

126).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

11. Kaebaja

vaidlustab riigieelarvelisele ööpäevaringsele erihooldusteenusele

suunamata jätmist, väites järgmist.

1) Sotsiaalhoolekande seadusest (SHS) tuleneva õiguse kohaselt on igal isikul, kes vastab riigi

rahastatava erihoolekandeteenuse saamise kriteeriumitele, õigus saada seda teenust seadusega

sätestatud ulatuses. Kui seaduseandja on andnud isikule õiguse, tuleb riigil see õigus ka

reaalselt tagada. Põhiseaduses sätestatud õiguspärase ootuse põhimõtte järgi on igaühel õigus

oodata, et seadusega antud lubadus ka täidetakse. Seega tekib igal erihoolekandeteenuse

vajajal nõudeõigus riigi vastu teenuse saamiseks ning riigil on vastavalt kohustus tagada

teenuse kättesaadavus mõistliku aja jooksul. Ka Tallinna Ringkonnakohus on oma 30.

septembri 2013. a otsuses nr 3-12-2298 rõhutanud, et ööpäevaringse erihoolekandeteenuse

näol ei ole tegemist riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava

hüve või soodustusega, vaid riigi kohustusega anda isikule abi vastavalt põhiseaduse §-le 28.

Sarnast seisukohta on väljendanud ka õiguskantsler.

2) Tallinna Ringkonnakohus pidas oma otsuses nr 3-12-2298 mõistlikuks erihoolekande-

teenusele suunamise ajaks kolme kuud teenusvajaduse otsuse tegemisest. Kaebuse esitaja on

riigieelarvest rahastatavat erihoolekandeteenuse järjekorras teenusele saamist oodanud alates

19. aprillist 2022, mis on oluliselt kauem kohtupraktikas mõistlikuks peetud ajast.

3) Vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu pidi eestkostja paigutama kaebuse esitaja tavalisele

ööpäevaringsele üldhooldusele. Üldhooldusteenusel viibimine ja sellega kaasnevate kulude

kandmine kaebuse esitaja poolt on otsene vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärg.

4) Kaebuse esitaja viibib AS Lõuna-Eesti Hooldekeskus Kanepi Kodus üldhooldusteenusel

alates 19. aprillist 2022 Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiuosakonna 21. aprilli 2022. a

otsuse nr 578 alusel ning tal tuli üldhooldusteenuse eest tasuda 400 eurot kuus. 1. juulil 2023

jõustunud SHS § 221 järgselt tuli X-il tasuda üldhooldusteenuse eest 500 eurot kuus ning

perioodil 1. jaanuar kuni 31. detsember 2024 on X kohustatud tasuma üldhooldusteenuse eest

520 eurot kuus. Kuna kaebuse esitajal oli õigus riigi rahastavale ööpäevaringsele

erihooldusteenusele alates maist 2022, siis on kaebuse esitajale vastustaja õigusvastase

tegevuse tõttu seisuga august 2024 tekkinud varaline kahju summas 13 280 eurot.

5) Kaebajale tuleb välja mõista varalise kahju hüvitis, mille summa selgub kohtuotsuse

tegemise aja seisuga, kui kaebuse esitajat ei ole selleks ajaks erihooldusteenusele suunatud.

Kui selliselt ei ole võimalik kaebuse esitajale kahjuhüvitist välja mõista, tuleb kaebaja kasuks

välja mõista seisuga august 2024 tekkinud varaline kahju 13 280 eurot.

12. Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Vastustaja seisukohad on järgmised.

1) Kaebaja on ööpäevaringset erihoolekandeteenust saama õigustatud isik, kuid kuna

erihoolekandeteenuse saamiseks ei ole vabu kohti, siis ei ole vastustaja kaebajale väljastanud

suunamisotsust. Kaebaja on lisatud ööpäevaringse erihooldusteenuse järjekorda ja kaebajale

on väljastatud järjekorrateade. 24. aprilli 2024. a seisuga on ööpäevaringse erihooldusteenuse

eelisjärjekorras 261 isikut ja tavajärjekorras 566 isikut. Kaebaja on 8. mai 2024. a seisuga

tavajärjekorras 363. kohal.

3-24-713

2) Ööpäevaringsele teenusele õigustatud isiku teenuse järjekorras olemise minimaalset ega ka

maksimaalset aega õigusaktides sätestatud ei ole. Seadusandja on teadlikult loonud

erihoolekandeteenustele saamiseks nn järjekorrasüsteemi ja õigusaktidega reguleerinud

ajaliselt vaid selle, et eelisjärjekorras olevatele isikutele (nt kohtumääruse alusel

ööpäevaringsele erihoolekande teenusele määratud) tuleb vastustajal teenus tagada kiiremini,

kui tavajärjekorras olevatele inimestele.

3) Riigieelarves kinnitatud eelarve sh erihoolekandeteenuse eest tasumiseks eraldatud

vahendite suurus sõltub sotsiaalpoliitilistest valikutest ja riigi võimekusest tagada muuhulgas

kõigile abivajajatele vajalikke sotsiaalteenuseid. Vastustaja poolt ööpäevaringse

erihoolekandeteenuse tagamise probleem on pigem vajalike teenuskohtade puuduses turul.

4) Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaldamiseks on täitmata vähemalt üks

eeldustest, mistõttu ei saa kaebaja sellele tuginedes vastustajalt kahju hüvitamist nõuda.

Vastustaja tegevus ei ole olnud õigusvastane ega süüline, kuna kõikide toimingute teostamisel

on lähtutud SHS-is sätestatust. Isegi juhul, kui kaebaja õigusi on rikutud, ei tähenda see, et

vastustaja käitumine oli õigusvastane ja süüline. RVastS § 13 lg 3 kohaselt vabaneb avaliku

võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist

ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides.

5) Vastustaja ei nõustu sellega, et erihoolekande teenusele suunamise korral tuleks lugeda

mõistlikuks ajaks kolme kuud, kuna riigi eelarve koostatakse riigieelarve seaduse (RES)

kohaselt ühe eelarve aasta kohta ja see on seotud riigi eelarve strateegiaga, mis koostatakse

igal aastal vähemalt järgmise aasta ja sellele järgneva kolme aasta kohta (RES § 251 lg 1, § 27)

ning riigieelarve muutmine on aeganõudev protsess, mis ei sõltu vastustaja tegevusest.

6) Kui kohus leiab, et SHS-is erihoolekande teenusele suunamise aja kehtestamata jätmine ja

vastustaja eelarves piisavate rahaliste vahendite nappus rikub teenust saama õigustatud isikute

õigust ning ei ole kooskõlas põhiseadusega, siis HKMS § 17 lg 3 kohaselt on vastustajaks

Sotsiaalministeerium, kes antud küsimuses vastavalt oma põhimäärusele riiki esindab.

13. Sotsiaalministeerium kaasatud haldusorganina nõustus oma 1. oktoobri 2024. a

arvamuses vastustaja poolt esitatud vastustega kaebusele, rõhutades järgmist.

1) SHS § 71 lg-s 10 ning § 76 lg-s 1 ja 2 sätestatud järjekorra regulatsioon on loodud selleks,

et piiratud ressursside tingimustes oleks võimalik rakendada teenuse saamiseks ooteaega.

Kuna riigil ei ole alati piisavalt ressursse, siis ei ole võimalik kohe kõigile teenust vajavatele

isikutele abi pakkuda. Samas on järjekorra regulatsioonis arvestatud ka sellega, et teatud

teenuse saajatele tuleb tagada teenus kiiremini, mistõttu võetakse sellised isikud

eelisjärjekorda. Seadusandja ei ole määranud maksimaalset aega, kui kaua võib inimene

järjekorras teenusele saamist oodata ehk millise aja jooksul peab riik talle sobiva koha tagama,

kuna vabade kohtade tekkimine võib olla seotud erinevate asjaoludega, nagu teenuse saajate

olukorra muutumine, vabade kohtade loomine uute ressursside kaudu, uute teenuseosutajate

lisandumine jne.

2) Isiku erihoolekandeteenuse järjekorda võtmise ja teenusele saamiseks ooteaja rakendamise

puhul ei ole tegemist riigi õigusvastase tegevusega, kuna isik võetakse erihoolekandeteenuse

järjekorda vastavalt kehtivale seadusele ja põhimõtetele. Kuivõrd seadus võimaldab

erihoolekandeteenuse järjekorra pidamist, siis on riigil õigus kasutada sellist ressursside

jaotamise võimalust.

3-24-713

3) SKA hindab regulaarselt isikute teenusevajadust ja pakub vabu kohti järjekorras järgmistele

inimestele esimesel võimalusel, mis näitab, et riik teeb omalt poolt pingutusi selleks, et

arvestades olemasolevaid ressursse oleks tagatud isiku võimalikult kiirele teenusele saamine.

See tähendab, et riik järgib ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust. Kuna SKA on

järginud oma ülesannete täitmisel seadusi ning avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust,

siis ei ole täidetud RVastS-s sätestatud tingimused ning ei saa nõuda riigi ülesannete

täitmisega seoses tekitatud kahju hüvitamist.

KOHTU PÕHJENDUSED

14. Kohus on seisukohal, et esitatud kaebus kuulub rahuldamisele. Kohtu põhjendused on

järgnevad.

15. Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas erihoolekandeteenuse vajajal on

nõudeõigus riigi vastu teenuse saamiseks mõistliku aja jooksul. Samuti on vaidlusküsimuseks

see, et kui erihoolekandeteenuse osutajal pole vabu kohti, siis kes ja kas peab hüvitama sellest

tekkinud kulutused teenuse vajajale. Kaebaja leiab, et isikule põhiseadusest tuleneva õiguse,

saada puuduse korral riigilt abi, võimaldamata jätmise õigustuseks ei saa olla rahaliste

vahendite puudus. Vastustaja on seisukohal, et hüvitamisnõudeks puudub alus, kuna

vastustaja tegevus ei ole olnud õigusvastane ega süüline. Vastustaja selgitab, et kuna

erihoolekandeteenuse saamiseks ei ole vabu kohti ning turul on vajalike teenuskohtade

puudus, siis ei ole kaebajale suunamisotsust väljastatud.

I

Kohustamisnõue SKA kohustamiseks kaebaja riigieelarvelisele ööpäevaringsele

erihooldusteenusele suunamiseks

16. Kaebaja on palunud halduskohtul kohustada SKA-d suunama X riigieelarvest

rahastatavale ööpäevaringsele erihooldusteenusele 10 päeva jooksul, arvates

käesolevas asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisest.

17. RVastS § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu

sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu

sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt tuleb taotlus

haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks esitada selleks pädevale

haldusorganile ning taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral

võib isik esitada kaebuse halduskohtule või vaide haldusorganile. Kohustamisnõude

rahuldamise eelduseks on haldusorgani tegevuse õigusvastasus. Pikaaegsest

kohtupraktikast tuleneb, et kohus peab kohustamisnõude rahuldama, kui kaebajal on

õigus nõuda vastustajalt toimingut, toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel

sooritatud ja ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt võiks olla õigus

toimingule ära langenud. Kohustus toiming sooritada ja sellele vastav õigus nõuda

toimingut võib tuleneda seadusest, muust õigustloovast aktist, haldusaktist või

halduslepingust. Kui haldusakt on kehtiv ja näeb ette õiguse nõuda toimingut, on

haldusorgan kohustatud toimingu sooritama, st haldusakti täitma, sõltumata haldusakti

õiguspärasusest, põhjendatusest või otstarbekusest (Riigikohtu 6. märtsi 2001. a otsus

asjas nr 3-3-1-2-01, p 1). Kohus leiab, et kohustamiskaebuse rahuldamise eeldused on

täidetud.

18. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 teine lause sätestab, et Eesti kodanikul on

õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid,

3-24-713

ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Seega, kuidas riik abi tagab,

tuleb sätestada seadusega. Sotsiaalseadustiku üldosa seadus (SÜS) sätestab üldised

põhimõtted sotsiaalabi korraldamisel ehk reguleerib sotsiaalkaitse korraldust ja

sotsiaalkaitse tagamist avaliku võimu poolt. Teiseks reguleerib sotsiaalteenuste

saamise korda SHS.

19. Erihoolekande teenuse osutamisel tuleb lähtuda SHS §-s 3 sätestatud põhimõtetest.

Esikohal on isiku vajadused, eelistada tuleb isikule võimalikult kättesaadavaid

abimeetmeid ning lähtuda abimeetme rakendamise tulemuslikkusest abi vajava isiku ja

vajaduse korral pere ja kogukonna seisukohast (SHS § 3 lg 1 p-d 1, 4 ja 6).

20. Tartu Maakohus asus 31. augusti 2021. a määruses tsiviilasjas nr 2-21-5917, p-s 13

seisukohale, et X ei suuda aru saada tehingute sisust ja tagajärgedest, mistõttu on X

piiratud teovõimega ning talle on vajalik määrata eestkostja, sest isiku üle eestkoste

seadmine on vältimatult vajalik, tagamaks isiku varaliste ja isiklike õiguste ja huvide

kaitse, kuid seda vaid tegude osas, mis puudutavad suuremaid rahalisi tehinguid ja

õigustoiminguid, asjaajamist ning perekonnaõiguslikke tehinguid (dtl 8-9). Seetõttu

määras maakohus X-i eestkostjaks Tartu Linnavalitsuse. Tartu Linnavalitsus esitas X-i

seadusliku esindajana 4. novembril 2021 SKA-le taotluse erihoolekande teenuse

saamiseks (SHS § 70 lg 1).

21. Vastavalt SHS § 70 lg-le 2 hindab SKA isiku erihoolekandeteenuse vajadust,

lähtudes järgmisest: eesmärgid, mille esinemisel on õigustatud erihoolekandeteenuse

osutamine; isiku toetusvajadus, et tagada elukvaliteet olulistes eluvaldkondades;

toimetulekuvõime; tegevusvõime; osalusvõime; terviseseisund; andmed Eesti

Töötukassa osutatud tööturuteenuste kohta; töövõime hindamise käigus koostatud

eksperdiarvamuses ja Eesti Töötukassa antud töövõime hindamise otsuses sisalduvad

andmed. Isiku abi- ja toetusvajaduse hindamiseks ja erihoolekandeteenust saama

suunamiseks kasutab SKA alates 2019. aastast abi- ja toetusvajaduse hindamise

vahendit, mille abil tuvastatakse inimese õigustatus sobivat erihoolekandeteenust

saada. Kui isiku abi- ja toetusvajaduse astmed on iseseisva igapäevaeluga toimetuleku

tagamiseks olulistes eluvaldkondades hinnatud astmele 3–4, vajab isik üldjuhul iga

päev või ka ööpäev läbi abi ning temale sobilikeks abimeetmeteks võivad olla

ööpäevaringsed erihoolekandeteenused.1 Kaebaja puhul hinnati 2. veebruaril 2022. a

kõrge toetusvajadusega (3) järgmised eluvaldkonnad: „suhete säilitamine taastamine

loomine“, „haigusteadlikkus raviplaani järgimine“, „kognitiivne võimekus“, „füüsilise

tervise eest hoolits.“, „hõive ja/või õppimisega seotud tegevused“, „vabaaeg ja

huvitegevus“ ning „söögi valmistamine ja sellega seotud tegevused“ (dtl 11-12).

Äärmusliku toetusvajadusega (4) hinnati kaebaja puhul järgmised eluvaldkonnad:

„eluaseme säilitamine või saamine“ ja „rahadega toimetulek“.

22. Vastustaja on 2. veebruari 2022. a otsuses T00079263 teinud kindlaks, et kaebaja

ei suuda iseseisvalt enda toimetulekut tagada ning vajab elukvaliteedi tagamiseks

igapäevaselt toetust, kõrvalabi ja juhendamist. Kaebaja psüühikahäire mõjutab tema

käitumist ja ta vajab turvalist keskkonda. Varasemalt osutatud teenused ei ole kaebaja

vajadustele vastanud ning elukvaliteeti parandanud ning seetõttu on temale sobivaim

sotsiaalhoolekandemeede ööpäevaringne erihooldusteenus. Seega tuvastas SKA

kaebaja abivajaduse hindamisel ööpäevaringse erihoolekandeteenuse vajaduse ja

rahuldas X-i taotluse riigieelarvest rahastatava erihoolekandeteenuse saamiseks.

Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskiri,

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/0bb6d4b8-eab6-4d35-af70-0d974ec690b5/, lk 36-37.

3-24-713

Erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel tuvastati kaebajal ööpäevaringne

erihooldusteenus vajadus kuni 2. veebruarini 2026.

23. Pärast 2. veebruari 2022. a otsuse tegemist oli SKA-l kohustus suunata kaebaja

riigieelarvest rahastatavale ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Vaidlust ei ole, et

SKA ei ole seda toimingut sooritanud. Kaebuse esitamisel 8. märtsil 2024 oli kaebaja

erihooldusteenuse vajaduse tuvastamisest ja järjekorrateate väljastamisest möödunud

üle kahe aasta. 4. novembri 2024. a seisuga on kaebaja koht järjekorras ikka alles 3302

ning vastusaja ei ole kaebajale suunamisotsust teinud ja teenuskohta pakkunud.

Erihoolekandeteenuse vajaduse nelja aastasest perioodist on möödunud juba kaks

aastat ja üheksa kuud. Olles järjekorras ikka alles 330. kohal, ei ole kaebajal lootustki

2. veebruariks 2026 järjekorras esimesele kohale jõuda. Seega on suur tõenäosus, et 2.

veebruariks 2026 ei ole kaebajat ikka ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunatud.

Vastustaja tegevusetus rikub kaebaja subjektiivset õigust erihooldusteenuse saamisele

ning see rikkumine on kestev.

24. SHS §-ga 71 on reguleeritud erihoolekandeteenusele suunamisotsuse väljastamine.

SHS § 71 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt väljastab SKA õigustatud isikule suunamisotsuse,

kui riigieelarves on olemas rahalised vahendid isikule erihoolekandeteenuse

osutamiseks ning erihoolekandeteenuse osutajal, kelle juurde isik soovib teenust saama

minna, on olemas vaba koht. Sotsiaalministeerium on oma arvamuses selgitanud, et

kui isik vajab erihoolekandeteenust, kuid kohe ei ole võimalik teenust osutada

(puuduvad vajalikud riigieelarve vahendid või vabad kohad), võib võtta isiku

erihoolekandeteenuse järjekorda. See tähendab, et inimene ootab, kuni tal tekib

võimalus teenusele pääseda. SHS § 71 lg 10 sätestab, et kui SKA-l ei ole võimalik

erihoolekandeteenust saama õigustatud isikule suunamisotsust väljastada tulenevalt

sama paragrahvi lõike 1 punktist 1 (riigieelarves on olemas rahalised vahendid isikule

erihoolekandeteenuse osutamiseks), teavitab SKA isikut kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis taotluse rahuldamisest ja isiku järjekorda võtmisest. SHS § 71 lg

11 sätestab, et kui SKA-l ei ole võimalik erihoolekandeteenust saama õigustatud

isikule suunamisotsust väljastada tulenevalt sama paragrahvi lõike 1 punktist 2

(erihoolekandeteenuse osutajal, kelle juurde isik soovib teenust saama minna, on

olemas vaba koht), teavitab SKA isikut kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

taotluse rahuldamisest, teise teenuseosutaja juures vabade kohtade olemasolust ja isiku

järjekorda võtmisest, kui teenust saama suunatud isik ei soovi, et temale osutaks

teenust teine erihoolekandeteenuse osutaja. SHS § 76 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et SKA

paneb erihoolekandeteenust saama õigustatud isiku tema toetusvajadusele vastava

teenuse järjekorda alates erihoolekandeteenuse osutamise otsuse tegemise kuupäevast,

koostades sellekohase nimekirja. Erihoolekandeteenuse järjekorra pidamise korra ja

nõuded kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.

25. Erihoolekandeteenuse järjekorda reguleerib sotsiaalkaitseministri määrus nr 70

„Erihoolekandeteenuse järjekorra pidamise kord ja nõuded“ (määrus nr 70). Määruse

nr 70 § 2 lg 1 sätestab, et SKA paneb erihoolekandeteenust saama õigustatud isiku

taotletud teenuse järjekorda alates erihoolekandeteenuse osutamise otsuse tegemise

kuupäevast, koostades sellekohase nimekirja. Määruse nr 70 kohaselt on

erihoolekandeteenusel eelisjärjekord ja tavajärjekord. Sotsiaalministeerium on oma

arvamuses selgitanud, et järjekorra regulatsioonis on arvestatud sellega, et teatud

teenuse saajatele tuleb tagada teenus kiiremini, mistõttu võetakse sellised isikud

eelisjärjekorda (määruse nr 70 § 3). Seejuures ei ole seadusandja määranud

maksimaalset aega, kui kaua võib inimene järjekorras teenusele saamist oodata ehk

2 https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/jarjekorrad

3-24-713

millise aja jooksul peab riik talle sobiva koha tagama, kuna vabade kohtade tekkimine

võib olla seotud erinevate asjaoludega, nagu teenuse saajate olukorra muutumine,

vabade kohtade loomine uute ressursside kaudu, uute teenuseosutajate lisandumine

jne.

26. SKA on 2. veebruari 2022. a otsusega nr T00079263 võtnud SHS § 76 lg 1 alusel

X-i ööpäevaringse erihooldusteenuse järjekorda ja väljastanud järjekorrateate.

Viidatud otsuse tegemise ajal kehtinud SHS § 76 lg 1 sätestas, et sama seaduse § 71

lg-s 10 sätestatud juhtudel paneb SKA erihoolekandeteenust saama õigustatud isiku

tema toetusvajadusele vastava teenuse järjekorda alates erihoolekandeteenuse

osutamise otsuse tegemise kuupäevast, koostades sellekohase nimekirja. SHS § 76 ei

näinud otsuse nr T00079263 tegemise ajal ette, et isiku saaks panna järjekorda § 71 lg-

s 11 sätestatud juhtudel. See võimalus tekkis alles pärast 1. maid 2022, kui jõustus

„Sotsiaalhoolekande seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus“ (RT I, 28.04.2022,

1). SHS § 76 lg-t 1 täiendati siis viitega § 71 lg-le 11, milles sätestatud juhtudel paneb

SKA erihoolekandeteenust saama õigustatud isiku tema toetusvajadusele vastava

teenuse järjekorda alates erihoolekandeteenuse osutamise otsuse tegemise kuupäevast,

koostades sellekohase nimekirja.

27. Seega järeldub 2. veebruari 2022. a otsuse õigusliku alusena märgitud SHS § 76

lg-st 1, et X võeti järjekorda põhjusel, et SKA-l ei olnud võimalik

erihoolekandeteenust saama õigustatud isikule suunamisotsust väljastada tulenevalt

riigieelarves vastavate rahaluste vahendite puudumisest. Ka kohtumenetluses on

vastustaja väitnud, et kaebaja võeti järjekorda lähtuvalt SHS § 71 lg-st 10. Samas on

SKA 2. veebruari 2022. a dokumendis pealkirjaga „Järjekorrateade nr J00009796“

märgitud, et X on võetud ööpäevaringse erihooldusteenuse järjekorda, kuna käesoleval

ajal ei ole nimetatud erihoolekandeteenuse saamiseks riigieelarvelistest vahenditest

rahastatavat vaba kohta (dtl 16). SKA on 25. juuli 2023. a kirjas nr 7-1/29401-2 Tartu

Linnavalitsusele selgitanud, et kuna aastatepikkuse alarahastatuse tõttu erihoolekandes

uusi teenusekohti praktiliselt ei lisandu, siis järjekorras viibimise prognoositavat aega

kahjuks ennustada ei oska ega saa (dtl 23). Vastuses kaebusele selgitas vastustaja ka,

et ööpäevaringse erihoolekandeteenuse tagamise probleem on pigem vajalike

teenusekohtade puuduses turul (dtl 75). Kohtu hinnangul on SHS § 71 lg-d 10 ja 11

omavahel siiski tihedalt seotud. See järeldub ka SKA 25. juuli 2023. a vastusest nr 7-

1/29401-2 Tartu Linnavalitsusele, kus vastustaja on selgitanud, et aastatepikkuse

alarahastatuse tõttu erihoolekandes uusi teenuskohti praktiliselt ei lisandu (dtl 23).

28. Kuivõrd kaebajal tuvastati erihoolekandeteenuse vajadus, ning SKA pani kaebaja

järjekorda, väljastamata talle suunamisotsust, pakkus Tartu Linnavalitsus kaebajale

alternatiivina kohaliku omavalitsuse korraldatud ja rahastatud teenuseid. Nii nähtub

asja materjalidest, et Tartu Linnavalitsus, võttes aluseks kohaliku omavalitsuse

korralduse seaduse § 30 lg 1 p 3, SÜS § 15 p 2, SHS § 20, perekonnaseaduse §-d 96 ja

98, Tartu Linnavolikogu 14. märtsi 2013. a määruse nr 88 „Ööpäevaringsele

hooldusteenusele suunamise tingimused ja kord” (määrus nr 88), Tartu Linnavalitsuse

9. aprilli 2013. a korralduse nr 384 „Omaosaluse määra kehtestamine ööpäevaringse

hooldusteenuse eest tasumisel” otsustas 21. aprilli 2022. a otsusega nr 578 suunata X-i

ööpäevaringsele hooldusele Tartu linna osalise finantseerimisega tagasiulatuvalt alates

19. aprillist 2022 kuni riigieelarvest rahastatava ööpäevaringse erihooldusteenuse koha

saamiseni (dtl 18).

29. SHS § 20 lg-te 1-3 alusel on väljaspool isiku kodu osutatav üldhooldusteenus

kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mis teenuse ööpäevaringse

3-24-713

osutamise korral seisneb isikule majutamise, toitlustamise ning teda toetavate ja

toimetulekut tagavate toimingute ja teenuste tagamises. Määruse nr 88 § 2 lg 1 p 4

sätestas, et pikaajalist ööpäevaringset hooldusteenust rahastatakse Tartu linna eelarvest

isikule, kellel puuduvad seadusjärgsed ülalpidajad ja kelle võimalused ei ole piisavad

iseseisvaks toimetulekuks ning vajaliku hoolduse kindlustamiseks. Määrus nr 88

tunnistati kehtetuks Tartu Linnavolikogu poolt 18. mail 2023. a vastu võetud

määrusega „Üldhooldusteenuse osutamise kord“.

30. Tartu Linnavalitsus on SKA-le 13. juulil 2023. a selgitanud (dtl 48), et

erihoolekandeteenuse järjekorras olevale isikule kohaliku omavalitsuse poolt muu

alternatiivse teenuse pakkumine, korraldamine ja rahastamine ei ole sobilik lahendus.

Psüühilise erivajadusega tööealisele isikule ei sobi enamike juhtudel üldhooldusteenus

hooldekodus, kuna teenuseosutajad ei suuda neile tagada vajalikku abi, sest neil

puudub erihoolekandeteenuse osutamise kompetents. Vaimse tervise seisundist

tulenevalt seavad erihoolekandeteenust vajavad kliendid ohtu teiste ööpäevaringsel

üldhooldusteenusel viibivate hoolealuste ja sealsete töötajate turvalisuse. Samuti ei ole

alternatiivne teenus piisav, et tagada psüühilise erivajadusega klientide vajadusi.

Kohus nõustub Tartu Linnavalitsuse seisukohtadega.

31. SHS § 100 lg 1 kohaselt on ööpäevaringne erihooldusteenus täisealise isiku

ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ja toitlustamisega, et tagada

teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning

turvaline

elukeskkond

teenuseosutaja

territooriumil.

Ööpäevaringse

erihoolekandeteenuse eest tasumine toimub riigieelarvest SKA eelarve kaudu (SHS §

72).

32. Nõustuda saab sellega, et ööpäevaringsele teenusele õigustatud isiku teenuse

järjekorras olemise minimaalset ega ka maksimaalset aega õigusaktides sätestatud ei

ole. Seadusandja on teadlikult loonud erihoolekandeteenustele saamiseks nn

järjekorrasüsteemi ja õigusaktidega reguleerinud ajaliselt vaid selle, et eelisjärjekorras

olevatele isikutele (nt isikud, kes saavad erihoolekandeteenust kohtumääruse alusel

ning vajavad pärast nimetatud teenuse osutamise lõppemist erihoolekandeteenust või

isikud, kes saavad sundravi või tahtevastast ravi ning vajavad pärast nimetatud teenuse

osutamise lõppemist erihoolekandeteenust) tuleb SKA-l teenus tagada kiiremini, kui

tavajärjekorras olevatele inimestele.

33. Kaebuse esitaja on seisukohal, et PS aluspõhimõteteks on muuhulgas sotsiaalriigi

ja inimväärikuse põhimõtted (PS § 10), mis on väljendatud ka PS sotsiaalsetes

põhiõigustes (eelkõige PS § 28). Sotsiaalriik ja sotsiaalsete õiguste kaitse sisaldavad

ideed abist ja hoolest neile, kes ei ole suutelised iseseisvalt enda piisavas ulatuses

kindlustama. Nende isikute inimväärikus oleks alandatud, kui jätta nad ilma abist,

mida nad vajavad oma esmavajaduste rahuldamiseks (Riigikohtu 21. jaanuari 2004. a

otsus asjas nr 3-4-1-7-03 p 14, 5. mai 2014. a otsus asjas nr 3-4-1-67-13 p-d 31 ja 49).

Seega peab inimene saama oma vajadustele vastavat abi kohe, kui ta seda vajab või

mõistliku aja jooksul, kui see on seadusega lubatud. Kohus nõustub kaebajaga, et abi

andmise kohustust ei saa lugeda täidetuks ainuüksi sellega, et isik pannakse temale

hädavajaliku teenuse ootele aastateks järjekorda. Samuti nõustub kohus kaebajaga, et

riik peab olema mõistliku aja jooksul võimeline isikud neile riigi poolt lubatud

teenusele suunama. Ka õiguskantsler on leidnud, et järjekordade kehtestamisel ei ole

seadusandjal vaba voli otsustada, kui mitmele isikule teenust ühel või teisel aastal

3-24-713

osutatakse – seadusandja peab tagama teenuse reaalse kättesaadavuse mõistliku aja

jooksul kõikidele selleks soovi avaldanud õigustatud isikutele.3

34. X-il on tulenevalt PS §-st 28, SHS § 71 lg-st 1, SKA 2. veebruari 2022. a otsusest

subjektiivne õigus nõuda, et riik osutaks talle ööpäevaringset erihooldusteenust

mõistliku aja jooksul. Kui SHS § 70 lg 6 kohaselt võib erihoolekandeteenuse

osutamise maksimaalne tähtaeg, mille jooksul isikul on õigus teenust saada, olla

erihoolekandeteenuse vajaduse väljaselgitamisel kindlaks määratud tähtaja pikkune,

kuid ei tohi üldjuhul ületada viit aastat ning prognoosi kohaselt ei ole isikul selle aja

jooksul võimalik riigieelarvest rahastatavat erihoolekandeteenust saada, siis ei saa seda

kuidagi pidada mõistlikuks. Erihoolekandeteenuse vajaduse hindamisel tuvastati

kaebajal erihooldusteenuse vajadus neljaks aastaks ehk kuni 2. veebruarini 2026. X-il

sai ülalviidatud õigusnormidele ja aktidele tuginedes tekkida õiguspärane ootus, et riik

tema õigusele korrespondeeruva kohustuse täidab mõistliku aja jooksul. Riigikohus on

oma 10. novembri 2003. a otsuses asjas nr 3-3-1-65-03 p-s 14 asunud seisukohale, et

PS § 28 lg-s 1 on otsesõnu väljendatud põhiõiguse adressaadi subjektiivne õigus ja PS

§ 15 lg 1 kohaselt peab olema tagatud selle kohtulik kaitse.

35. Erihoolekande teenuse tagamine on tulenevalt kehtivast õigusest (SHS § 4 p 1, § 5

lg 1, § 70 lg 1, § 100 lg 1) avalik ülesanne. Sotsiaalkaitseministri poolt 30. jaanuaril

2019. a vastu võetud määruse nr 2 „Sotsiaalkindlustusameti põhimääruse“ (edaspidi

põhimäärus) § 6 p 5 kohaselt on SKA ülesandeks riiklike sotsiaalteenuste

korraldamine. Põhimääruse § 8 p 1 sätestab, et SKA teenuste osakonna põhiülesanne

on puude raskusastme tuvastamine ja puudega isikutele sotsiaaltoetuste määramine,

abivahenditeenuse, sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse ja erihoolekandeteenuste

korraldamine.

36. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja on

psüühilise erivajadusega, puuduva töövõime, psüühikahäire ja nägemispuudulikkuse

tõttu raske puudega isik, kellel on diagnoositud traumajärgne ajukahjustus ja vaimne

alaareng, siis on tema jaoks ööpäevaringse erihoolekandeteenuse saamine hädavalik ja

teenuseta olemine avaldab negatiivset mõju tema inimväärikusele (dtl 32).

37. Vastustaja on selgitanud, et ööpäevaringse erihoolekandeteenuse tagamise

probleem on pigem vajalike teenuskohtade puuduses turul. Suurim ööpäevaringse

teenuse pakkuja on riigile kuuluv AS Hoolekandeteenused. Eraettevõtjatest

teenuseosutajaid on vähe ja seda eeldatavasti seetõttu, et tegemist on spetsiifilise

teenusega, mille osutamiseks on vaja kvalifitseeritud personali ja nõuetele vastavaid

ruume. Kuna tegemist ei ole laiale tarbijaskonnale suunatud igapäevaselt vajaliku

teenusega, siis võivad olla ka suuremad äririskid, mille tõttu eraettevõtjad selle teenuse

osutamisest väga huvitatud ei ole.

38. Isiku põhiõiguste tagamata jätmisel ei saa õigustuseks olla vajalike teenuskohtade

puudus turul. Asjaolule, et sotsiaalteenuse mitteosutamist ei saa põhjendada

majanduslike vahendite ebapiisavusega, on põhimõtteliselt viidanud ka Riigikohtu

tsiviilkolleegium oma 2. märtsi 2007. a määruses asjas nr 3-2-1-145-06 (p 20). Riik ei

saa seaduses sätestatud kohustuse täitamata jätmist õigustada selliste asjaoludega nagu

reaalsete riiklikult rahastatavate erihooldusteenuse kohtade vähesus või üldine

rahapuudus. Iseenesest ei ole põhjust kahelda, et riigieelarve vahendid on piiratud.

Samuti on selge, et erihoolekandeteenust ei saa pakkuda igaüks. SHS § 83 sätestab

3 https://www.oiguskantsler.ee/et/%C3%B5iguskantsler-riigi-rahastatav-rehabilitatsiooniteenus-peab-olema-

teenuse-vajajatele-v%C3%B5rdselt

3-24-713

nõuded erihoolekandeteenuse osutajale. Vastavalt SHS § 151 p-le 9 on ööpäevaringse

erihooldusteenuse osutamiseks nõutav tegevusluba. Tegemist on teenusega, mille

osutamine ei saagi tulenevalt selle iseloomust ja eesmärgist toimuda tavapäraste

eraõigusreeglite alusel. Tegevusloa andmiseks on veel määrav, et teenust vahetult

osutaval isikul puudub karistatus tahtlikult toimepandud kuriteo eest, mis võib ohtu

seada teenust saama õigustatud isiku elu, tervise ja vara (§ 153 p 2); teenuse osutamise

koht vastab rahvatervise seaduse alusel kehtestatud tervisekaitsenõuetele (p 3) ning

tuleohutusnõuetele (p 4). Sotsiaalteenuse osutaja tegevusloale lisatavateks

kõrvaltingimusteks on ka maksimaalne isikute arv, kellele on lubatud samal ajal

teenust osutada (§ 154 p 1) ja tegutsemiseks lubatud tegevuskoht (p 3). Vaatamata

nendele piirangutele ei saa riik õigustada seadusest tuleneva kohustuse täitmata

jätmist. Kui isik vastab SHS-s sätestatud kriteeriumitele erihoolekandeteenuse

saamiseks ning SKA on seda kinnitanud oma haldusaktiga, siis tuleneb kohtu

hinnangul sellest isikule subjektiivne õigus lubatud teenuse saamist nõuda mõistliku

aja jooksul. Asjaolu, et SHS § 71 lg 1 p-d 1 ja 2 seovad erihoolekandeteenusele

suunamise riigieelarves rahaliste vahendite olemasoluga ja vaba kohaga, ei tähenda, et

see teenus võiks riigi poolt osutamata jäädagi.

39. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus kaebaja kaebuse kohustamisnõude osas ja

kohustab SKA-d X-i riigieelarvelisele ööpäevaringsele erihooldusteenusele

suunamiseks 10 päeva jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.

II

Kahju hüvitamise nõue

40. Kaebuse esitaja palub halduskohtul mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja

varaline kahju, mille summa selgub kohtuotsuse tegemise aja seisuga, kui kaebuse

esitajat ei ole selleks ajaks erihooldusteenusele suunatud. Kui halduskohus leiab, et

selliselt ei ole võimalik kaebuse esitajale varalist kahju välja mõista, palub kaebuse

esitaja halduskohtul mõista vastustajalt kaebaja kasuks seisuga august 2024 tekkinud

varaline kahju 13 280 eurot. Isikule abi andmisega pikka aega viivitamine, mida

praegusel juhul kaebuse esitaja jaoks teenuse järjekorras olek tähendab, võib

põhjustada isiku õiguste sedavõrd intensiivse riive, et on alus ka mitterahalise kahju

nõudele. Vastustaja on seisukohal, et kahju hüvitusnõudeks puudub alus ning vaidleb

sellele täies ulatuses vastu.

41. Avalik-õiguslikus suhtes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise üldine

nõudealus on sätestatud RVastS § 7 lg-tes 1 ja 2. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik,

kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes

rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida

ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste

kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 2 sätestab, et tegevusetusega tekitatud kahju

hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigel ajal andmata või toiming

õigel ajal sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi. Nende normide alusel hüvitatakse

nii otsene varaline kahju kui ka saamata jäänud tulu (RVastS § 7 lg 3). Tulenevalt

RVastS § 7 lg-st 1 on nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude

tekkimise eelduseks RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud nõuete ehk esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamine, mille eesmärgiks on kahju vältimine ja vähendamine

(Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 114). RVastS § 12

lg 1 kohaselt on kahju kannatanud isikule kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu

kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Tegevusetusega tekitatud kahju on kohustatud

3-24-713

hüvitama avaliku võimu kandja, kes jättis õigeaegselt haldusakti andmata või toimingu

sooritamata. RVastS § 13 lg-d 1 ja 3 sätestavad, et hüvitise suuruse määramisel

arvestatakse: kahju tekkimise ettenägematust; objektiivseid takistusi kahju

ärahoidmisel; õiguste rikkumise raskust; eraõiguses sätestatud piiranguid seoses

kannatanu osaga kahju tekitamisel; muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju

hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane. Avaliku võimu kandja vabaneb vastutusest

avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik

vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides.

42. Kohtupraktikas on leitud, et kui õigusvastase keelduva suunamisotsuse tegemisega

on rikutud isiku õigusi, on isikule kaasnevaid negatiivseid tagajärgi võimalik kas

heastada nt tagasiulatuva suunamisotsuse tegemisega (RVastS § 11, HKMS § 37 lg 2 p

5) või kahju hüvitamisega (RVastS § 7 lg 1, HKMS § 37 lg 2 p 4) (nt Tartu

Halduskohtu 1. oktoobri 2018. a otsus asjas nr 3-18-572, p 17).

43. Vastustaja hinnangul ei ole vastustaja tegevus olnud õigusvastane ega süüline,

kuna kõikide toimingute teostamisel on lähtutud SHS-is sätestatust. Kohus

vastustajaga ei nõustu.

44. Nagu kohus eelnevalt selgitas, on X-il subjektiivne õigus nõuda, et riik osutaks

talle ööpäevaringset erihooldusteenust mõistliku aja jooksul. Riigi viivitust õigustatud

isiku ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamisel kahe aasta ja üheksa kuu

jooksul ei saa pidada mõistlikuks ajaks ning seetõttu on selline tegevusetus

õigusvastane. Arvestades, et kaebaja on piiratud teovõimega täisealine isik, kellel on

eksperdiarvamuse kohaselt nõrgamõistuslikkus kerge vaimse alaarengu kujul

käitumishäirega ja alkoholisõltuvus, mille tõttu ta ei suuda kestvalt oma tegudest aru

saada ega neid juhtida, kellele on määratud raske puue, kellel puuduvad tema suhtes

ülalpidamiskohustusega isikud, ja kes elab töövõimetoetusest ja puudega tööealise

isiku sotsiaaltoetusest, tuleb riigi ülalviidatud tegevusetust tema suhtes lugeda X-i

subjektiivseid õigusi intensiivselt riivavaks. Seega saab kohus käesoleval juhul

tuvastada, et riigi tegevusetus kaebaja suunamisel ööpäevaringsele erihooldusteenusele

on olnud õigusvastane ning selle õigusvastase tegevusetusega on riivatud kaebaja

subjektiivseid õigusi intensiivselt – täidetud on RVastS § 7 lg-s 2 sätestatud eeldused.

Ka analoogses haldusasjas nr 3-12-2298 leidis Tallinna Ringkonnakohus 30. septembri

2013. a otsuses, et kuna kaebajat vaatamata vastuvõetud otsusele erihooldusteenusele

ei suunatud, pidi ta teenuse ise ostma ning tema omand vähenes, talle tekkis kahju (p

12).

45. Kaebajat ei ole aidanud vastustaja tegevus vaadata regulaarselt teenusel kui ka teenuse

järjekorras olevaid isikute teenusevajaduste üle ja vabade kohtade tekkimisel pakkuda vaba

kohta järjekorras järgmistele inimestele esimesel võimalusel (dtl 76). Nagu kohus selgitas, on

kaebaja jäänud vajadusele vastava abita ning ta ei ole saanud ööpäevaringset

erihoolekandeteenust, mille vajaduse on SKA tuvastanud.

46. Sotsiaalkaitseministri 21. detsembri 2015. a määruse nr 65 „Erihoolekandeteenuse

rahastamine" (määrus nr 65) perioodil 1. oktoober 2022 kuni 15. maini 2023 kehtinud

§ 2 lg 5 kohaselt oli ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele õigustatud isikul õigus

teenusele maksumusega 657 eurot kuus. Perioodil 6. jaanuarist 2023 kuni 31.

detsembrini 2023 kehtinud määruse § 2 lg 5 kohaselt oli ööpäevaringsele

erihoolekandeteenusele õigustatud isikul õigus teenusele maksumusega 722 eurot kuus

ning alates 1. jaanuarist 2024 kehtiva määruse § 2 lg 5 kohaselt on ööpäevaringsele

3-24-713

erihoolekandeteenusele õigustatud isikul õigus teenusele maksumusega 824 eurot

kuus.

47. Tartu Linnavalitsuse 9. aprilli 2013. a korralduse nr 384 „Omaosaluse määra

kehtestamine ööpäevaringse hooldusteenuse eest tasumisel” alusel on kehtestatud

Tartu linna elanike ööpäevaringse hooldusteenuse omaosaluse määr hooldus- ja

põetuskoha hinna alusel järgmiselt: 95% isikule makstavast pensionist ja muudest

sissetulekutest, 100% temale makstavast puuetega inimeste sotsiaaltoetusest ja kuni

100% tema omandis olevatest rahalistest vahenditest.

48. Seoses asjaoluga, et riik on mõistliku aja jooksul jätnud täitmata oma kohustuse

kaebaja ööpäevaringsele erihooldusteenusele suunamisel, on kaebaja ise pidanud

tasuma tema hoolekandeasutuses viibimisega seotud kulud. Asja materjalidest

nähtuvalt viibib kaebaja AS-is Lõuna-Eesti Hooldekeskus Kanepi Kodu

üldhooldusteenusel alates 19. aprillist 2022 Tartu Linnavalitsuse sotsiaal- ja

tervishoiuosakonna 21. aprilli 2022. a otsuse nr 578 alusel ning tal tuli

üldhooldusteenuse eest tasuda 400 eurot kuus (dtl 107-108). Alates 1. juulist 2023

jõustunud SHS § 221, millega kehtestati väljaspool kodu osutatava ööpäevaringse

üldhoolduse rahastamise regulatsioon, järgselt tuli X-il tasuda üldhooldusteenuse eest

500 eurot kuus (dtl 110-111). Alates 1. jaanuarist 2024 kuni 31. detsembrini 2024 on

X kohustatud tasuma üldhooldusteenuse eest 520 eurot kuus (dtl 113-114).

49. Kuna kaebuse esitaja on seisukohal, et ta oli õigus riigi rahastavale

ööpäevaringsele erihooldusteenusele alates maist 2022, s.o kolme kuu möödudes

vastustaja 2. veebruari 2022. a otsusega nr T00079263 temale erihooldusteenuse

määramisest, siis on kaebuse esitajale vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu tekkinud

varaline kahju järgnev:

-

2022 aasta (mai kuni detsember s.o 8 kuud × 400 eurot) = 3200 eurot (dtl 115)

-

2023 aasta (jaanuar kuni juuni s.o 6 kuud × 400 eurot) = 2400 eurot (dtl 116)

-

(juuli kuni detsember s.o 6 kuud × eurot (dtl 116)

-

2024 aasta (jaanuar kuni august s.o 8 kuud × 520 eurot) = 4680 eurot (dtl 117-118)



Seisuga august 2024 KOKKU = 13 280 eurot

50. Kohus on seisukohal, et ülalnimetatud kaebaja arvutus on adekvaatne. Analoogses

haldusasjas nr 3-12-2298 on kohtud leidnud, et kaebuse esitajal oli õigus teenusele

hiljemalt kolme kuu jooksul tema suhtes teenusvajaduse otsuse tegemisest. Juhindudes

kohtupraktikast saab seega SKA-le hakata tegevusetust isiku teenusele suunamisel ette

heitma kolme kuu möödudes isiku suhtes tehtud teenusvajaduse otsusest alates. Sellest

tulenevalt tekkis vastustajal kohustus asuda rahastama kaebajale osutatavat teenust

alates 2. maist 2022 ja seda maksumuses, millele määruse nr 65 § 2 lg-st 5 tulenevalt

erihoolekandeteenusele õigustatud isikul on õigus.

51. Kuna kaebuse esitajat pole siiani erihooldusteenusele suunatud, on kahju tekkimise

periood võrreldes halduskohtusse kaebuse esitamise ajaga pikenenud. Tartu

Linnavalitsuse 10. jaanuari 2024. a otsusest nähtuvalt on X kuni 31. detsembrini 2024.

a kohustatud tasuma üldhooldusteenuse omaosalust 520 eurot kuus, seega lisandub

ülalnimetatud 13 280 eurole veel kahe kuu (september, oktoober) tasu 1040 eurot (2 ×

520). Kohtule ei ole teada, kas kaebaja on juba 2024. a novembrikuu eest tasunud,

seetõttu kohus seda kahju hulka ei arvesta. See teeb kaebaja varalise kahju suuruseks

14 320 eurot (13 280+1040).

3-24-713

52. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis oleks

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kui vastustaja oleks korrektselt täitnud talle

seadusega peale pandud kohustusi, poleks kaebaja pidanud oma rahalisi vahendeid

erihooldusteenuse peale kulutama. Seetõttu on kohus seisukohal, et tõendatud on

varalise kahju tekkimine kaebuse esitajal, selle nõude suurus summas 14 320 eurot

ning ka asjaolu, et kahju on tekkinud põhjuslikus seoses riigi õigusvastase

tegevusetusega.

53. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ei saa kaebajale ette heita. Asja

toimikust nähtuvalt on kaebaja eestkostja Tartu Linnavalitsus teinud järelepärimise

vastustajale, soovides viimaselt lahendust probleemile (dtl 21-23, 48-49).

Järelpärimine vastustajale ei andnud mingisugust sisulist tulemust.

54. Kahju ei ole võimalik muul moel kõrvaldada, kui hüvitada tekkinud kahju

kaebajale rahas. Edaspidise kahju tekkimise vältimiseks kaebajal on kaebaja kohtule

esitanud SKA kohustamise nõude kaebaja suunamiseks riigieelarvelisele

ööpäevaringsele erihooldusteenusele.

55. Kohtu hinnangul ei esine käesoleval juhul riigi vastutust piiravaid asjaolusid

(RVastS § 13 lg-d 1 ja 3), mille alusel tuleks kahjusummat vähendada või riik

vastutusest üldse vabastada. Kahju tekkimine isikule pidi vastustajale olema ettenähtav

ja äratuntav. Jättes ebamõistlikult pika tähtaja jooksul täitmata PS §-st 28 tuleneva

kohustuse, ei saanud riik kuidagi eeldada, et sellise tegevusetuse tulemus ei kahjusta

kedagi.

56. Kõike eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et täidetud on kõik kahju

hüvitamise nõude rahuldamise eeldused ning Eesti Vabariigilt SKA kaudu tuleb

kaebuse esitaja kasuks välja mõista talle riigi õigusvastase tegevusetusega tekitatud

varaline kahju summas 14 320 eurot.

III

Kokkuvõte ja menetluskulud

57. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus tervikuna rahuldada.

58. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse

ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt

kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuludokumentide ja

menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta

(HKMS § 109 lg 1). Kaebaja on vabastatud riigilõivu 467,04 euro tasumise

kohustusest Tartu Halduskohtu 8. aprilli 2024. a määrusega (dtl 56). HKMS § 118 lg 2

sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud,

mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda

osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt

välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kui vastaspooleks on Eesti

Vabariik, siis menetlusabikulusid riigi kasuks välja ei mõisteta. Kaebajal ega

vastustajal ei ole tekkinud väljamõistetavaid menetluskulusid, mistõttu puudub vajadus

menetluskulude jagamiseks ja väljamõistmiseks. Kaebajale antud menetlusabi kulud

jäävad riigi kanda.

3-24-713

59. HKMS § 175 lg-te 3 ja 4 ning SÜS § 8 alusel tuleb avaldatavas otsuses asendada

kaebaja nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

Osaliselt jõustunud Riigikohtu 20.04.2026 otsusega