2-23-131922/16 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Laura-Liis Sarapuu

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.11.2024.a., Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-131922

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi F.G vastu võlgnevuse, intressi,

viivise ja sissenõudmiskulu hüvitise nõudes

Hagihind

2 265,80 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (end OK Incure OÜ,

registrikood 11542046)

Hageja esindaja: Anu Volmer (e-post xxx)

Kostja: F.G (isikukood XXX, e-post xxx)

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus, lihtmenetlus

Resolutsioon

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Välja mõista F.G-lt tagastamata krediidisumma 1 371,40 eurot ja viivis 92,48 eurot B2

Impact OÜ kasuks.

3. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ nõuded F.G-lt intressivõlgnevuse ja

sissenõudmiskulu hüvitise välja mõistmiseks.

4. Menetluskulud jätta 35,39% ulatuses B2 Impact OÜ ning 64,61% ulatuses F.G kanda.

5. Välja mõista F.G-lt menetluskulu 226,14 eurot B2 Impact OÜ kasuks.

6. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb F.G-l tasuda kohtuotsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus

ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks.

TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud

apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba

edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse

normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see

võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on

30 päeva alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest.

Hageja esitatud väited ja nõue

1. BB Finance OÜ ja kostja sõlmisid 05.05.2022 krediidilepingu nr 1070516907150, millega

krediidiandja võimaldas kostjale krediiti limiidiga kuni 2 000 eurot ning kostja kohustus tasuma

krediidi kasutamise eest intressi 36% aastas ning tegema igakuiseid makseid krediidi põhiosa ja

intressi katteks krediidiandja poolt edastatud arvete alusel. Kostja võttis kasutusse krediidi 2 000

euro ulatuses, kuid oma kohustust tasuda võlgnevus igakuiste maksetena ta kohaselt ei täitnud.

Kostja on lepingu täitmiseks teinud makseid kokku üksnes 628,60 euro ulatuses. Alates 2023.a

jaanuarikuu maksest on kostja jätnud kõik lepingust tulenevad kohustused täitmata. Krediidiandja

ütles lepingu üles 27.03.2023 ning loovutas lepingust tulenevad nõuded hagejale. Kostjal on

tasumata põhivõlg summas 1 765,66 eurot. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata

intress 192,21 eurot. Seoses maksemeeldetuletuste saatmisega on tekkinud kulu 50 eurot. Hageja

on arvestanud viivist põhivõlalt 1 765,66 eurolt 28.03.2023 – 30.10.2023 perioodi eest määraga

24% aastas kokku summas 251,93 eurot.

Krediidiandja järgis laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal ei

olnud lepingu sõlmimise ajal maksehäireid. Krediidiandja lähtus laenu andmisel kostja pangakonto

väljavõttest, Krediidiinfo, rahvastikuregistri ja taust.ee andmetest. Teostatud analüüsi tulemusel

saadi kostja täiskuude keskmiseks netosissetulek 2 612,45 eurot, kostja maksevõimeks hinnati 1

818,83 eurot. Analüüsi tulemusel jõudis krediidiandja veendumusele, et krediidilimiidi 2 000 euro

tagastamine 60 kuu jooksul oli kostjale jõukohane.

Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 1 765,66 eurot,

intressivõlgnevuse 198,21 eurot, viivisvõlgnevuse 251,93 eurot ning sissenõudmiskulu hüvitise 50

eurot.

Kostja seisukohad

2. Kostja on hagimaterjalide kättesaamist kinnitanud 18.12.2023 e-kirjaga. Kostja ei ole hagile

vastust esitanud.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused

3. Tulenevalt TsMS § 444 lg 2 märgib kohus otsuse põhjendavas osas ära üksnes need tõendid,

millele on rajatud kohtu järeldused.

4. Kohus tuvastab, et BB Finance OÜ ja kostja sõlmisid 05.05.2022 „HyBa CREDIT“

krediidilepingu, millega krediidiandja võimaldas kostjal kasutada krediiti limiidiga 2 000 eurot

intressiga 36% aastas ning kostja kohustus kasutatud krediidi tagastama igakuiste maksetena iga

kuu 10. kuupäeval krediidiandja poolt edastatud arvete alusel. Lepingus märgitud krediidikulukuse

määr oli 41,7% aastas, krediidi tagastamise lõpptähtpäevaks oli kokku lepitud 10.05.2027 (leping

dtl 109).

5. Kohtule esitatud maksekorraldustest nähtuvalt on 05.05.2022 ja 10.05.2022 kostja kontole kantud

kokku 2 000 eurot selgitusega „Hyba CREDIT väljamakse“ (dtl 114-115). Kinnituskirjast (dtl 159)

nähtuvalt loovutas krediidiandja lepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale 31.03.2023.

6. VÕS (võlaõigusseadus) § 402 lg 1 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma

majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti

või laenu.

7. Kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (3-2-

1-32-06, p 14), mistõttu kontrollib kohus omal algatusel tarbijakrediidilepingu kehtivust.

Tulenevalt VÕS § 4062 lg 1 tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse

määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Nimetatud määr oli 05.05.2022 lepingu

sõlmimise ajal 16,95%. Kohus leiab, et lepingus märgitud krediidikulukuse määr 41,7% aastas

vastab tegelikkusele ning vastav määr VÕS § 4062 lg 1-järgset piirmäära ei ületanud.

8. VÕS § 4034 lg 1 p 1-2 järgi krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on

krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud:

-

omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus

kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja

-

hindama tarbija krediidivõimelisust.

9. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul,

kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

10. Riigikohus on selgitanud, et kohtul on tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste

lahendamisel sõltumata menetlusliigist kohustus ka omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja

on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (2-21-13098, p 13, 17). Sama lahendi p 18 järgi

teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt

järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

- tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

- tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral

ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed

majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-

d 2 ja 4);

- tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);

- tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

11. Tulenevalt KAVS (krediidiandjate ja -vahendajate seadus) § 50 lg 3 krediidiandja või -vahendaja

peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas

seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes

võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 järgi krediidiandja või -

vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes

võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Riigikohus on selgitanud, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks (2-21-13098, p 18).

12. Tulenevalt KAVS § 49 lg 1 p 3 p 1-2 tuleb krediidiandjal tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

mh arvesse võtta millised on tarbija sissetulekuallikad ning vastavate sissetulekute laekumise

regulaarsus, võttes sj aluseks piisava ajavahemiku. Riigikohus on selgitanud, et laenusaaja

krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult

ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (2-14-21710, p 29.2).

Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt

esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab

krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet (2-21-13098, p 21).

13. Hageja selgituste kohaselt hinnati kostja maksevõimelisust laenulepingu sõlmimisel kostja

kontoväljavõtte ja maksehäireregistri andmete alusel. Kostja kontoväljavõtte analüüsimiseks

kasutati AccountScoringu teenust, mille tulemusel saadi kostja keskmiseks sissetulekuks 2 612,46

eurot, muud minimaalsed kulud 234 eurot (krediidiandja sise-eeskirjas kehtestatud miinimum),

ülalpeetava kulu 55 eurot (krediidiandja sise-eeskirjas kehtestatud miinimum), puhver 130,62 eurot

(krediidiandja sise-eeskirjas kehtestatud miinimum) ja finantskohustused 374 eurot (konto

väljavõttelt). Kostja maksevõimeks hinnati 1 818,83 eurot. Selle tulemusel jõudis esialgne

krediidiandja järeldusele, et krediidilimiidi 2 000 euro tagastamine 60 kuu jooksul on kostjale

jõukohane.

14. Kohus leiab, et krediidiandja ei selgitanud 05.05.2022 lepingu sõlmimisel välja kostja muude

kohustuste ulatust ega tuvastanud kostja tegelike kulude suurust, sh igakuised vältimatud

püsikulutused toidule, eluasemele, ülalpeetavatele jms. AccountScoring väljavõttel on pangakontol

kajastatud makseid küll kulugruppide kaupa eristatud, kuid esitatust ei nähtu, et vastavat oleks

sisuliselt analüüsitud ega arvesse võetud - krediidiandja on lähtunud tegelike kulutuste asemel oma

sise-eeskirjas sätestatud eelduslikest kuludest (arvutuskäik dtl 105). Nähtuvalt konto väljavõttest

(dtl 99-103) on kostja kandnud oma palgast enamiku igakuiselt kohe pärast selle laekumist oma

abikaasale. Esitatust ei nähtu, et krediidiandja oleks vastava osas selgitusi küsinud. Esitatu kohaselt

oli kostja märkinud igakuiseks kohustuseks 380 eurot, konto väljavõttel kajastuvad maksed Mogo

OÜ-le 374 eurot kuus. Esitatust ei nähtu, et teavet oleks kogutud kostja olemasoleva kohustuse

põhiosa ja intresside suuruse, lepingu(te) kestuse ning sellest tulenevalt ka kohustuste võimaliku

suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kohta kostja maksevõimele. Kohtule esitatud konto

väljavõttest nähtub läbivalt, et kostja kontol püsivalt vahendeid märkimisväärses ulatuses ei ole.

15. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja kohustuseks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust

piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda

jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks

laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma

uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (2-14-21710, p 25.3). Kohus leiab, et

teabe kogumine eelnevalt tuvastatud viisil ja ulatuses vastava kohustuse täitmiseks piisav ei olnud.

Kohus asub seisukohale, et krediidiandja rikkus 05.05.2022 lepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

16. VÕS § 4034 lg 7 järgi kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul

ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei

kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3

ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti.

17. VÕS § 94 lg 1 järgi kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on

intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga

ei ole ette nähtud teisiti. Asjassepuutuva lepingu sõlmimise ajal oli VÕS § 94-järgne intressimäär

0%.

18. VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on

andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks

koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles

ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks.

19. Kohtule on esitatud lepingu ülesütlemise teatis (dtl 119), mille kohaselt on krediidiandja palunud

kostjal tasuda seisuga 12.03.2023 tekkinud võlgnevuse ning on kostjat teavitanud, et juhul kui

kostja võlgnevust ei tasu, siis loeb krediidiandja lepingu lõppenuks 27.03.2023. Hageja on

hagiavalduses selgitanud, et lepingu ülesütlemise hoiatus saadeti kostjale e-postiga aadressile

XXX, mis on kostja kontaktaktaadressina märgitud lepingusse.

20. Laenulepingu kohaselt kohustus kostja tegema tagasimakseid tasudes igakuiselt minimaalse

osamakse, mis koosneb krediidi tagasimaksest (1/60 kasutusele võetud krediidist) ja kasutusse

võetud krediidilt igakuiselt arvestatud intressist (dtl 109-110). Hagiavalduses välja toodud andmete

kohaselt olid kostjal lepingu ülesütlemise teatise saatmise seisuga tasumata 10.01.2023, 10.02.2023

ja 10.03.2023 osamaksed ning kostja ei tasunud neid ka täiendavalt antud tähtaja jooksul. Seetõttu

leiab kohus, et lepingu ülesütlemise teate saatmise seisuga oli kostja viivituses vähemalt kolme

üksteisele järgneva tagasimaksega. Kohus leiab, et leping on kehtivalt üles öeldud alates

27.03.2023.

21. VÕS § 195 lg 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda,

vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust

kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Tulenevalt VÕS § 108 lg

1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

22. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Kuna leping on üles öeldud, on kostja õigus krediidi

kasutamiseks lõppenud. Hagiavalduse kohaselt sai kostja krediiti kokku 2 000 euro ulatuses ning

kostjalt on lepingu täitmisena laekunud kokku 628,60 eurot, mis tuleb arvestada tasutuks põhivõla

katteks. Seega jääb lepingu põhiosa jäägiks 1 371,40 eurot (2 000 – 628,60). Kohus mõistab

kostjalt hageja kasuks välja tagastamata laenusumma 1 371,40 eurot. Kuna VÕS § 94-järgne

intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0, jääb nõue intressi välja mõistmiseks täies ulatuses

rahuldamata.

23. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase

täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

24. Hagiavaldusest nähtuvalt on hageja taotlenud viivise väljamõistmist perioodi 28.03.2023 kuni

30.10.2023 eest. Kohus mõistab kostjalt välja viivise VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras

92,48 eurot vastavalt järgmisele arvestusele:

25. Hageja on esitanud nõude kostjalt mh hüvitise välja mõistmiseks seoses meeldetuletuskirjade

saatmisega kogusummas 50 eurot. Riigikohus on selgitanud, et vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 4034 lg 7 teine lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise

ka kahjuhüvitisena; vastasel juhul võimaldaks laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise

nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi

(2-21-13098, p 24). Juhindudes nimetatud seisukohast jätab kohus nõude sissenõudmiskulude

hüvitamiseks täies ulatuses rahuldamata.

Menetluskulud

26. TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral

kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt

hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kuna hageja esitas hagi hinnaga 2 265,40 eurot, kuid kohus rahuldas hagi ulatuses, mis oleks

vastanud hinnale 1 463,88 eurot, jagab kohus menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele

selliselt, et hageja kanda jääb 35,39% ning kostja kanda 64,61% menetluskuludest.

27. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt tekkis hagejal kulu 350 eurot, mis koosneb riigilõivust.

Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud 78,34

eurot ja hagi esitamisel täiendavalt 271,66 eurot riigilõivu.

28. Kostja menetluskulude nimekirja ei esitanud, kostja menetluses sisuliselt osalenud ei ole. Kohus

asub seisukohale, et kostjale hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.

29. Kohus mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu

226,14 eurot (350 x 64,61%).

30. TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

31. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Laura-Liis Sarapuu

kohtunik