2-23-144271/32 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Piirmets ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

08.11.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-23-144271

Tsiviilasi

AS-i ÜHISTEENUSED hagid B.K vastu

parkimislepingutest tulenevates nõuetes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 15.03.2024 ja 26.04.2024 otsused

Kaebuse esitaja ja liik

AS-i ÜHISTEENUSED apellatsioonkaebused

Asja hind ringkonnakohtus

488,83 €

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) AS ÜHISTEENUSED (registrikood

11052490), lepingulised esindajad C. D ja O.M

Kostja (vastustaja) B.K (isikukood XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1.

Tühistada Harju Maakohtu 26.04.2024 otsus tsiviilasjas nr 2-23-144271 osas,

milles hagi jäi rahuldamata põhivõla 135 € ja sellelt arvutatud viivise

saamiseks. Teha tühistatud osas uus otsus, milles hageja nõue nimetatud osas

rahuldada. Tühistada sama otsus osas, milles hageja kanda jäi enam kui 50%

kohtukuludest ja kostja kohtuvälised kulud, jättes nimetatud kulud kostja

kanda.

I.2.

Tühistada Harju Maakohtu 15.03.2024 otsus tsiviilasjas nr 2-23-144272 osas,

milles hagi jäi rahuldamata põhivõla 145 € ja sellelt arvutatud viivise

saamiseks. Teha tühistatud osas uus otsus, milles hageja nõue nimetatud osas

rahuldada. Tühistada sama otsus osas, milles hageja kanda jäi enam kui 50%

kohtukuludest ja kostja kohtuvälised kulud, jättes nimetatud kulud kostja

kanda.

I.3.

Ülejäänud osas jätta p-des I.1 ja I.2 viidatud otsused muutmata, arvestades

käesoleva otsuse põhjendustega p 12 alapunktides.

I.4.

Ringkonnakohtu kohtukuludest jätta 50% kummagi poole kanda ja

kohtuvälised kulud poolte endi kanda.

I.5.

Määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus vastavalt kohtuotsuse

kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Rahuldada hagid osaliselt.

II.2. Mõista kostjalt B.K lt hageja AS-i ÜHISTEENUSED kasuks välja põhivõlg

280 €, viivis 72,81 € ja alates 09.11.2024 põhivõla tasumata osalt viivis VÕS §

113 lg 1 ls 2 määras.

II.3. Maa- ja ringkonnakohtu kohtukuludest jätta 50% kummagi poole kanda ja

kohtuvälised kulud poolte endi kanda.

II.4. Mõista kostjalt B.K lt hageja AS-i ÜHISTEENUSED kasuks välja

menetluskulude hüvitis 200 € (riigilõiv), millelt kohustada kostjat tasuma

hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras alates kohtuotsuse jõustumisest.

II.5. Jätta ülejäänud menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetlus-kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. AS ÜHISTEENUSED (hageja) esitas 03.11.2023 maksekäsu kiirmenetluse avaldused

B.K (kostja) vastu, mis registreeriti tsiviilasjadena nr 2-23-144271 (asi I) ja nr 2-23-144271

(asi II). Kostja esitas vastuväited ja asjad anti üle lahendamiseks Harju Maakohtule.

2. Hageja esitas 20. ja 21.12.2023 vastavalt asjades II ja I maakohtule hagiavaldused, milles

nõudis kostjalt kokku 280 € leppetrahvi ja sellelt VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras viivise maksmist

ning sissenõudmiskulu 130 € hüvitamist.

2.1.

Asjas I tõi hageja esile, et kostja parkis viiel korral oma sõidukid hageja hallatavates

Tallinnas asuvates parklates, jättes tasumata parkimistasu või eirates parkimiskorralduse nõu-

deid (parkimiskell paigaldamata), mistõttu hageja koostas leppetrahvi nõuded summas 135 €:

leppetrahvi

nõude nr

kuupäev

parkla

auto reg.nr

leppetrahvi põhjus

leppe-

trahv

1023001090 20.09.2021

Paldiski mnt 52

XXXXXX

parkimistasu

maksmata

25 €

1013009513 16.12.2021

25 €

0232021727 16.08.2021

40 €

1013006825 28.06.2021

25 €

1030001255 07.07.2022

Tartu mnt 87

YYYYYY

parkimiskorralduse

nõuete eiramine

20 €

2 (9)

2.2.

Asjas II nõuab hageja sarnaselt leppetrahvi kokku 145 € nelja juhtumi eest, kus kostja

jättis parkimistasu maksmata:

leppetrahvi

nõude nr

kuupäev

parkla

auto

reg.nr

leppetrahvi põhjus

leppe-

trahv

0232026460

23.07.2022 Lastekodu tn 48

YYYYYY

parkimistasu

maksmata

40 €

0204052360

29.08.2022

Tartu mnt 82

40 €

1036002145

30.05.2023

Valukoja tn 12

40 €

0031073129

07.06.2023 Paldiski mnt 52

25 €

2.3.

Teated leppetrahvi kohta jäeti sõidukite esiklaasile, aga kostja leppetrahve ei tasunud.

2.4.

Kõikides parklates olid parkimistingimused nähtaval infotahvlitel sissesõidul või

parklas sees. Parkimistingimustes sätestatud korra eiramise ja/või rikkumise eest määratakse

leppetrahv summas kuni 57 €. Leppetrahv tuli tasuda 14 päeva jooksul või sama aja jooksul

esitada vaie sellega mittenõustumise korral. Alates tasumise tähtpäevale järgnevast päevast

nõuab hageja viivist, mis hagiavalduse esitamise seisuga oli kokku 45,23 € (= 30,30 + 14,93).

Ühtlasi nõuab hageja edasiulatuva viivise maksmist.

2.5.

Hageja väitel tekkisid tal sissenõudekulud, mille hüvitamist ta nõuab asja I juhtumitest

igaühe osas 20 € ja asja II kahe esimese juhtumi osas kummaski 15 € – kokku seega 130 € (=

5 × 20 + 2 × 15).

3. Kostja vaidles hagidele vastu. Kostja möönis talle kuuluvate autode lühiajalist parkimist

hageja hallatavates parklates, millel asuvatel tahvlitel on kujutatud parkimistingimused.

Kostja soovis vaidlustada isesõlmuvad lepingud ja tingimused ning palus kohtul hinnata

lepingute sõlmimise protsessi, kohaldades VÕS § 8 ja 9 sätteid. Lisaks märkis kostja

üldsõnaliselt, et öötundidel on kõik raskemini nähtav. Kostja vaidlustas parkimistasu

maksmata jätmise korral rakendatava leppetrahvi suuruse, kui see ületab 31 €, viidates LS §

188 lg-le 8 ja KoMS § 14¹ lg-le 2. Kostja nägi probleemi selles, et nn parkimislepingud

sõlmitakse hagides kirjeldatud viisil ka riigi- (või muul avalikus kasutuses oleval) maal, mis

võib muutuda parkimise osas ala keskel õiguslikus tähenduses eramaaks, olenemata sellest,

kas riik on maa võõrandanud. Kostja palus kontrollida parkimise ja selle eest tasu (või

leppetrahvi) nõudmise põhiseaduspärasust.

MAAKOHTU OTSUSED

4. Asjas I jättis maakohus hagi rahuldamata 26.04.2024 otsusega (otsus I). Menetluskulud

jäid TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjal kulude puudumise tõttu polnud vaja neid

rahaliselt kindlaks määrata.

4.1.

Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena, et kostja oli eespool p 2.1 tabelis

märgitud sõidukite omanik samas märgitud aegadel ning sõiduk oli pargitud hageja

hallatavatele pärimisaladele. Neljal esimesel juhul ei olnud parkimise eest tasutud ja viimasel

ei olnud parkimise algusaeg fikseeritud. Hageja on koostanud leppetrahvi nõuded ja saatnud

meeldetuletuskirjad, aga leppetrahve kostja ei tasunud.

4.2.

Sõiduki parkimine on asja kasutamine, milleks peab olema lepingust või seadusest

tulenev õiguslik alus. Maakohus kohaldas VÕS § 3 p 1, § 8 lg-d 1 ja 2, § 9 lg-d 1 ja 2, § 16 lg

1, § 20 lg 1, § 35 lg-d 1 ja 4 ja § 37, mille põhjal kokkuvõtvalt leidis, et käesoleval juhul saab

parkimise õiguslik alus olla tüüptingimustel sõlmitud leping. Selle lepingu tingimusi saavad

kajastada parkla igal sissesõidul kajastatud infotahvlid või neil märgitud viide, kus saab

(tüüp)tingimustega tutvuda. Tingimuste esitamise ja sisu peab tõendama hageja. Kostja

omakorda saab tõendada, et tal oli õigus parkida.

3 (9)

4.3.

Leppetrahvi nõude õiguslik alus on VÕS § 158 lg 1 koostoimes § 108 lg-ga 1 ning

vastava nõude eeldused on vastav kokkulepe lepingus (VÕS §-d 9, 16 ja 20), lepingu

rikkumine (VÕS § 100), selle eest vastutamine (VÕS §-d 103 ja 160), samuti

leppetrahvinõudest mõistliku aja jooksul teatamine (VÕS § 159 lg 2). Ka neid asjaolusid peab

tõendama hageja, aga kostja saab tõendada, et sõidukit kasutas vaidlusalusel ajal keegi teine

isik.

4.4.

Maakohus hindas hageja tõendeid parklate sissesõitude juures infotahvlite olemasolu

kohta ja leidis, et need ei ole piisavad.

4.4.1.

Hageja esitas 01.04.2024 foto Paldiski mnt 52 parkla sissesõidust (I dtl 203), kus on

näha tasulist parkimist tähistav liiklusmärk koos parkimistingimustega. Fotolt ei saa

tuvastada, millal see tehti (kas enne vaidlusaluseid rikkumisi, et saaks eeldada, et ka

rikkumise ajal olid märgid sissesõidul olemas). Nii ei saa tuvastada, et sissesõit oli tähistatud

sama märgi ja parkimistingimustega ka 28.06.2021, 16.08.2021, 20.09.2021 ja 16.12.2021.

Ka hagiavaldusele lisatud leppetrahvinõuete juurde kuuluvatelt fotodelt ei nähtu, et sõiduki

lähiümbruses oleks tasulist parkimist tähistav märk ja parkimistingimused (I dtl 74–79, 98–

112). Järelikult ei ole tõendatud, et hageja sõlmis loetletud kuupäevadel kostjaga

parkimislepingu sõiduki parkimiseks Paldiski mnt 52 alal ja et parkimislepingu tingimused

tüüptingimustena said lepingu osaks. Kuivõrd kohus ei tuvastanud, et poolte vahel oleks

olnud sõlmitud kehtiv leping, ei ole leppetrahvinõuete esitamise esimene eeldus täidetud.

4.4.2.

Tartu mnt 87 parkla kasutamisest tingitud leppetrahvinõudele lisatud fotodelt

sõidukist ei nähtu samuti ühtegi liiklusmärki (I dtl 116–121). Sarnaselt eespool märgituga ei

saa kohus tuvastada, et 01.04.2024 esitatud fotodel nähtavad liiklusmärgid ja parkimis-

tingimused olid alal ka 07.07.2022, sest fotode tegemise aeg ei ole teada. Tuginedes

eeltoodule ei tuvastanud kohus, et hageja oleks sõlminud kostjaga 07.07.2022

parkimislepingu ja 01.04.2024 menetlusdokumendile lisatud tüüptingimused said

parkimislepingu osaks. Neil kaalutlustel jäi ka viies leppetrahvinõue eelduste puudumise tõttu

rahuldamata.

4.5.

Kui leppetrahvi nõuded pole põhjendatud, siis ei saa hageja nõuda kostjalt viivise ja

sissenõudekulu maksmist, st hagi jääb tervikuna rahuldamata.

5. Asjas II jättis maakohus hagi rahuldamata 15.03.2024 otsusega (otsus II). Menetluskulud

jäid TsMS § 162 lg 1 alusel samuti hageja kanda. Ka selles asjas kostjal kulude puudumise

tõttu polnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

5.1.

Sarnaselt otsusega I sai maakohus lähtuda sellest, et eespool p 2.2 asjaolud ehk kostja

roll sõiduki omaniku või vastutava kasutajana ega ka sõiduki faktiline parkimine hageja

nimetatud aegadel hageja hallatavates parklates pole vaidlusalune.

5.2.

Samuti sarnaselt otsusega I sedastas maakohus, et tuleb kontrollida poolte vahel lepingu

sõlmimist (vrd eespool p 4.2) ja leppetrahvi nõude eeldusi (p 4.3). Tõendamiskoormise jaotas

maakohus nii nagu otsuses I.

5.3.

Maakohus hindas hageja esitatud pilte sõidukist koos leppetrahvinõuetega (II dtl 80–

107). Neist ei nähtu, millistel tingimustel parkimislepingud sõlmiti. Hageja esitas tõenditena

ka pildid teavitusmärkidest (II dtl 154–156), millest on tuvastatav, et hageja opereerib

parklaid, millesse sisenemisel loetakse parkimislepingud sõlmituks. Hageja ei tõendanud aga,

millised tingimused kehtisid vaidlusaluste parkimiste ajal. Fotodelt ei nähtu, millal need tehti,

samuti ei saa nendega tõendada, et teavitusmärgid asuvad just hagi alusena nimetatud

parklates. Vähemalt Valukoja tn 12 parkla fotode osas on selge, et need on tehtud sügisel

(murul kollased lehed) või talvel (fotodel on lumi ja jäätunud lombid), aga kostja sõiduk

parkis seal 30.05.2023.

4 (9)

5.4.

Lisaks leidis kohus, et lepingutingimusi kajastavaid teavitusmärke (II dtl 154–156) ei

ole pildistatud nii, et parkimistingimused oleks loetavad. Seetõttu ei saa kohus hinnata,

millistel tingimustel on kostjaga parkimislepingud sõlmitud.

5.5.

Kuigi kostja ei vaidlustanud leppetrahve, ei saa sellest järeldada, et kostja on hageja

väited omaks võtnud. TsMS § 231 lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks

TsMS § 392 lg 1 p 3, st küsib eelnevalt poolte seisukohta asjaolu kohta ning alles siis, kui

pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et

pool on asjaolu omaks võtnud (RKTKo 29.05.2013, 3-2-1-42-13, p 11; RKTKm 14.10.2013,

3-2-1-107-13, p 15; RKTKo 29.11.2017, 2-14-56641/69, p 15.2). Maakohus asus seisukohale,

et kostja kohtule esitatud vastustest ei saa välja lugeda omaksvõttu nõutud leppetrahvidele.

5.6.

Kuivõrd hageja ei tõendanud, millised parkimistingimused kehtisid vaidlusalusel ajal, ei

saa hageja nõuda parkimistingimuste rikkumise eest VÕS § 76 lg-te 1 ja 2, § 101 lg 1 p 1, §

108 lg 1 ning § 158 lg 1 järgi kostjalt leppetrahvi maksmist. Ühtlasi puudub sel juhul alus

nõuda viivist jm kõrvalnõudeid. Hagi jäi neil kaalutlustel tervikuna rahuldamata.

POOLTE SEISUKOHAD

6. Hageja esitas mõlemas asjas apellatsioonkaebused, milles palub otsused I ja II tühistada

ning hagid rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda.

6.1.

Hageja vaidlustab maakohtu järeldused, et parkimistingimuste esitamine parklate sisse-

sõitude juures ei ole tõendatud. Vähemalt üldjuhul peaks leppetrahvinõude tõendamiseks

piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja

märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Seejärel oleks parkijal võimalik tõendada, et

vaidlusalust autot ei ole sel ajal kõnealuses parklas pargitud. Vastasel korral ei olekski

võimalik tõkkepuuta tasulise parkla haldajal oma nõudeid tõendada (RKTKo 06.12.2017, 2-

15-3430/58, p 18). Hageja hinnangul esitas ta piisavalt tõendeid parkimistingimuste kohta.

Lisaks märgib hageja, et kostja ei vaidlustanud parkimistingimuste esitamist parklate

sissesõitude juures.

6.2.

Lisaks viitab hageja ringkonnakohtu senisele praktikale, mille kohaselt peab sarnases

olukorras just kostja tõendama, et sõiduki parkimise ajal kehtisid muud parkimistingimused

võrreldes nendega, mis hageja on menetluses tõendanud ja mida hageja tavaliselt kasutab

(TlnRnKo 30.10.2020, 2-19-118554, p 13; TlnRnKo 08.10.2020, 2-19-123666, p 39). Kostja

ei väitnud menetluses, et hagiavaldustes märgitud aegadel oleks parklates olnud hageja esile

toodust erinevad parkimistingimused.

7. Kostja vaidles kaebustele vastu. Vastustes viitas kostja tõsiasjale, et parkimistingimustega

tutvumise aeg on 60 sekundit.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsused I ja II osas, milles hagid jäid rahuldamata

kokku leppetrahvi 280 € ja sellelt summalt arvutatud viivise saamiseks ning rahuldab

nimetatud ulatuses hagid (TsMS § 657 lg 1 p 2, vt järgnevas p-d 10 ja 11 koos nende

alapunktidega). Sissenõudmiskulu hüvitamise nõuete rahuldamata jätmise osas muudab

ringkonnakohus maakohtu põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹, järgnevas p 12). Ühtlasi muutub

menetluskulude jaotus nii, et kumbki pool kannab 50% kohtukuludest ja ise oma kohtuvälised

kulud (järgnevas p 13). Kaebused rahuldatakse osaliselt.

9. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuste lahendamisel lähtuda maakohtu

tuvastatud asjaoludest hagiavaldustes nimetatud autode kostjale kuuluvuse ja märgitud

aegadel hageja hallatavates parklates parkimise kohta (TsMS § 652 lg 1 p 1). Samuti pole

vaidlusalune, et kostja ei tasunud parkimise eest (kaheksal juhul) ega paigaldanud autole

5 (9)

nähtavasse kohta parkimiskella (ühel juhul). Kostja pole ka tasunud nimetatud rikkumiste eest

leppetrahve.

10. Maakohus määratles õigesti leppetrahvi nõude õigusliku aluse (eespool p-d 4.3 ja 5.6).

Nii on mh õige maakohtu põhjendus, et leppetrahvi nõude üks eeldus on kokkuleppe ja seega

ka lepingu sõlmimine poolte vahel. Küll aga ei nõustu kolleegium maakohtu järeldustega

otsustes I ja II, et lepingute sõlmimine on nii asjas I kui ka asjas II esile toodud asjaoludel

tõendamata.

10.1. Maakohus eksis mõlemas asjas TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 kohaldamisel, kui asus ilma

kostja sellekohase vastuväiteta hindama hageja väiteid parkimisalade tähistamise kohta.

Kostja esitas mh ärakirjad parkimistingimustest (I dtl 166, II dtl 134), samuti esitas tingimuste

ärakirju hageja (I dtl 211, 214, II dtl 151, 157). Kumbki pool ei väida, et nende esitatud

tingimused oleks vastastikku oluliselt erinevad. Järelikult oli toimikus korduvalt kajastatud

tingimuste olemasolu kostjale teada ja tal oli (vähemalt päevasel ajal) põhimõtteliselt

võimalik nendega tutvuda. Apellatsioonkaebustele vastates viitas kostja veel tõsiasjale, et

tutvumise aeg on 60 sekundit (I dtl 262, II dtl 191). Kirjeldatud olukorras on kohane TsMS §

231 lg 4 järgne omaksvõtu eeldus. Ringkonnakohus selgitas seda kostjale 27.09.2024

määruses ja kostja ei avaldanud tahet nimetatud asjaolusid vaidlustada. Niisiis tuleb asja

lahendamisel lähtuda sellest, et eespool viidatud parkimistingimused olid paigaldatud vaidluse

põhjustanud parklatesse.

10.2. Kostja seadis kahtluse alla, kas parkimistingimused on nähtavad pimedal ajal (öösel).

Samas ei toonud kostja esile, millisel konkreetsel juhul võis parkimistingimustega tutvumine

olla raskendatud pimeduse vm nähtavuse takistuse tõttu. Asjas esitatud tõendite põhjal saab

järeldada, et ainus pimedal või hämaral ajal parkimine toimus 07.07.2022, aga samas nähtub

fotodelt, et parkla oli valgustatud (I tl 116–121). Kostja pidanuks selgelt tooma esile ja

tõendama, et parkimistingimused olid paigaldatud viisil, mis raskendas nendega tutvumist –

seda kostja ei teinud. Neil kaalutlustel leiab, ringkonnakohus, et parkimistingimused olid

kõigi üheksa juhtumi puhul sõidukit juhtinud kostjale ka nähtavad.

10.3. Maakohus sedastas asjakohaselt, et käesolevaga sarnastel juhtudel sõlmitakse parkimis-

lepingud tüüptingimustel põhinevate lepingutena (VÕS § 35 jj).

10.3.1. Tüüptingimuste kehtivust tuleb kohtul vaidluse asjaoludest lähtudes hinnata omal

algatusel (RKTKo 10.04.2024, 2-21-4251/36, p 11.4). Kolleegiumi hinnangul ei ole

tuvastatud parkimistingimused ebamõistlikult kahjustavad VÕS § 42 lg 1 tähenduses.

Asjaolude põhjal tuleb lähtuda sellest, et kostja parkis sõidukid tarbijana (VÕS § 1 lg 5).

Siiski ei ole täidetud VÕS § 42 lg 3 loetelu ükski tingimus, samuti ei esine muid tühisuse

aluseid.

10.3.2. Kostja vaidlustas parkimistasu maksmata jätmise korral rakendatava leppetrahvi

suuruse, kui see ületab 31 €. Sellega seoses viitab kostja LS § 188 lg-le 8 ja KoMS § 14¹ lg-le

2. Hageja nõudesummadest ja vastuväite ulatusest tingituna vajab see eelkõige tähelepanu

seoses parkimistega 16.08.2021 ja 23.07.2022 – 30.05.2023, sest neil juhtudel nõuab hageja

leppetrahvi 40 €. Kolleegiumi hinnangul järeldub KoMS §-st 1 ja LS § 186 lg 5 ls-st 2, et

kostja viidatud normid ei käsitle parkimist eraõiguslikus suhtes, st olukorras, kus üks isik

annab talle kuuluva või tema kasutuses oleva maa teisele isikule tasu eest või muudel tema

määratud tingimustel kasutada. Küll aga on kostjal õigus leppetrahv vaidlustada või

kohtumenetluses taotleda selle vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel. Nii ei ole avalikus ruumis

parkimisega võrreldes kõrgemat leppetrahvi rakendatud viisil, mis välistataks tarbija

õiguskaitsevahendite kasutamise tingimuse kasutaja suhtes, ja tüüptingimused pole tühised

VÕS § 42 lg 3 p 2 alusel.

10.3.3. Poolte esitatud parkimistingimuste järgi võib hageja nõuda leppetrahvi kuni 57 €.

Selles ulatuses leppetrahv parkimislepingu rikkumise eest pole ebamõistlikult suur VÕS § 42

6 (9)

lg 3 p 5 tähenduses. LS § 188 lg 8 ls 1 sätestab avalikul parkimisalal kehtestud tasulise

parkimise alal parkimistasu maksmata jätmise korral maksimaalse viivistasu määra 31 €

ööpäevas. Ringkonnakohus on varem otsustanud, et 30 € suurune leppetrahv pole

ebamõistlikult suur (TlnRnKo 08.10.2020, 2-19-123666, p 44). Kuigi mõlemad nimetatud

võrdlussummad on 57 €-st väiksemad, ei tähenda see, et 57 € oleks ebamõistlikult suur

leppetrahv parkimistasu maksmata jätmise korral. Leppetrahvil on kohustuse täitmisele

sundimise funktsioon ja seda saab rakendada ka tulevikus sarnaste rikkumiste ärahoidmise

ennetamiseks. Käesoleva juhtumi asjaoludest nähtub, et hageja rakendas suurenevat

leppetrahvi, kui sama rikkumine kordus. Neil kaalutlustel pole parkimislepingute aluseks

olevad tüüptingimused tühised VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel.

10.3.4. Lisaks kirjeldas kostja probleemi seoses nn automaatselt sõlmuvate lepingutega riigi-

(või muul avalikus kasutuses oleval) maal, mis võib muutuda parkimise osas ka ala keskel

õiguslikus tähenduses eramaaks, olenemata sellest, kas riik on maa võõrandanud. Ühtlasi

palus ta kontrollida parkimise ja selle eest tasu (või leppetrahvi) nõudmise põhiseaduspärasust

(I dtl 175, II dtl 138). Samas ei ole kostja vaidlustanud hageja õigust korraldada parkimist just

neil aladel, millele tugineb hageja oma nõuetes käesolevas asjas. Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole eraõigusliku parkimislepingu puhul oluline, kellele (sh kas riigile, kohalikule oma-

valitsusele) kuulub maa, millel parkimist korraldatakse, kui parkimise korraldamisega tegeleb

eraõiguslik isik ja see ei ole avalik parkimisala LS § 187 lg 1 tähenduses. Samuti ei ole PS-ga

vastuolus ega ebamõistlikult kahjustav VÕS § 42 lg 1 tähenduses lepingu sõlmimine sel viisil,

et üks isik (hageja) pakub võimalust parkida sõiduk tema hallatavas parklas ja kajastab

parklas lepingu tingimused ning teine isik (kostja) juhib oma sõiduki parklasse ja kasutab

hageja pakutud võimalust sõiduk parkida.

10.4. Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele (VÕS

§ 271). Nimelt võimaldab tasulise parkimise korraldaja (üürileandja) parkimist vajava auto

juhil (üürnik) kasutada tasu eest parkimisala (RKTKKo 26.01.2017, 3-2-1-82-16, p 22).

Üürilepingus võivad pooled kokku leppida selle rikkumise korral tasutava leppetrahvi.

Vaidlust pole, et kostja rikkus parkimistasu maksmise kohustust. Leppetrahvi kokkuleppe,

aga ka VÕS § 158 lg 1, § 8 lg 2 ja § 108 lg 1 alusel saab hageja niisiis nõuda leppetrahvi

maksmist.

10.5. Kuigi kostja ei taotlenud selgelt leppetrahvi vähendamist, siis võib tema vastuväidetest

saada aru, et vähemalt ei tohiks leppetrahv olla suurem kui 31 € (vt eespool p 10.3.2). Seda

väidet saab tõlgendada taotlusena vähendada leppetrahvi VÕS § 162 lg 1 alusel. Nimetatud

taotlus ei ole käesoleva juhtumi asjaoludel põhjendatud. Ringkonnakohus märkis eespool p-s

10.3.3, et hageja rakendas suurenevat leppetrahvi (40 €), kui sama rikkumine kordus ja

varasem leppetrahv (25 €) ei suunanud kostjat edaspidi parkimistasu maksma. Neil asjaoludel

ei ole alust leppetrahvi suurust vähendada. Vahekokkuvõttena saab märkida, et lepptrahvi

nõue summas 280 € (= 135 + 145) on põhjendatud ning otsused I ja II tuleb selles osas

tühistada. Ringkonnakohus saab ise hageja nõude rahuldada.

11. Viivise nõue VÕS § 113 lg 1 alusel on samuti põhjendatud ja ka selle nõude rahuldamata

jätmise osas tühistab kolleegium otsused I ja II. Hageja väitel tuli leppetrahv tasuda 14 päeva

jooksul. Kostja nimetatud väidet ei vaidlustanud. Järelikult saab kohus lähtuda sellest, et iga

leppetrahvi nõue muutus sissenõutavaks parkimise kuupäevast 14 päeva möödumisel ja

hageja on õigesti arvestanud viivist alates 15 päevast. Viivise määr tuleneb VÕS § 113 lg 1

ls-st 2 ja sellele kostja ka vastu ei vaielnud. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on sissenõutav

viivis 72,81 € järgmiselt:

alates

kuni…

31.12.2

30.06.23

31.12.23

30.06.24

08.11.24

KOKKU

põhivõlg

8%

10,50%

12%

12,50%

12,25%

VIIVIS

7 (9)

05.10.2021

25,00

2,48

1,30

1,51

1,56

1,10

7,95

31.12.2021

25,00

2,01

1,30

1,51

1,56

1,10

7,48

31.08.2021

40,00

4,28

2,08

2,42

2,49

1,76

13,03

13.07.2021

25,00

2,94

1,30

1,51

1,56

1,10

8,41

22.07.2022

20,00

0,71

1,04

1,21

1,25

0,88

5,09

07.08.2022

40,00

1,29

2,08

2,42

2,49

1,76

10,04

13.09.2022

40,00

0,96

2,08

2,42

2,49

1,76

9,71

14.06.2023

40,00

0,20

2,42

2,49

1,76

6,87

22.06.2023

25,00

0,06

1,51

1,56

1,10

4,23

KOKKU

280 €

72,81 €

Lisaks tuleb kostjal tasuda viivist alates otsuse tegemisele järgnevast päevast sama määraga.

12. Sissenõudmiskulu hüvitamise nõuete rahuldamata jätmise osas ei anna kaebuste väited

alust otsuste I ega II lõppjäreldusi muuta, aga need jäävad rahuldamata järgmistel põhjustel.

12.1. Hageja nõuab seitsme juhtumi eest sissenõudmiskulu hüvitamist (asjas I kõigi viie korra

eest kokku 100 € ja asjas II kahe korra eest 30 €). Kostja on tarbija, st hageja asjaomase nõude

õiguslik alus saab olla eelkõige VÕS § 113² lg 2 p 1. Teise võimalusena saab hageja nõuda

kohtueelse kulu hüvitamist kahju hüvitamise sätete alusel (RKTKo 28.03.2017, 3-2-1-178-16,

p 13; RKTKKo 26.01.2017, 3-2-1-77-16, p 26).

12.2. VÕS § 113² lg 2 p 1 näeb ette nõude esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletus-

kirja eest kuni 15 € ja kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 €. Hageja ei väida selgelt, et ta

oleks saatnud kostjale tasulisi meeletuletuskirju, vaid viitab üksnes võlateatistele (I dtl 130–

134, II dtl 109–110). Kostja ei ole avaldanud, et ta oleks teatised kätte saanud või mõistnud

neid hageja või tema nimel saadetuna. Võlateatiste sisu järgi ei ole neid saatnud hageja, vaid

tema väidetav volitatud isik, kuid teatistele pole lisatud volikirju ega muid dokumente, millest

teatise saaja võiks mõistlikult järeldada selle saatja õigust võlga sisse nõuda.

12.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta VÕS § 113² lg 2 p 1 ega ka üldisemalt kahju

hüvitamise sätete (eelkõige VÕS § 128 lg 3 ja § 115 lg 1) mõttele, et võlausaldaja saab

võlgnikult nõuda tasu ilmselgelt puuduliku nõudekirja eest, mille selle adressaadiks olev

tarbija võib jätta tähelepanuta ja mille kättesaamise kohta puuduvad andmed. Käesoleval

juhul ei toonud hageja esile muid asjaolusid, mis võimaldaks kohtueelse kulu hüvitamist. Muu

hulgas on esile toomata ja tõendamata hageja kahju (nt kulu õigusabile). Vastavad nõuded

jäid mõlemas asjas seega maakohtus kokkuvõttes õigesti rahuldamata.

13. Menetluskulud tuleb jaotada TsMS § 163 lg 1 alusel, sest hagid rahuldatakse osaliselt.

See alus kohaldub ka apellatsioonimenetluse kulude jaotamisel (RKTKo 27.03.2017, 3-2-1-

18-17, p 18), kusjuures kohus võib erinevalt jaotada kohtukulud (TsMS § 138 lg 2; § 139 lg 1;

§ 143) ja kohtuvälised kulud (TsMS § 144, vt kululiikide eraldi jaotamise lubatavuse kohta nt

RKTKo 21.09.2015, 3-2-1-80-15, p 36). Kohus võtab siinjuures arvesse, et hageja

leppetrahvi- ja viivise nõuded olid põhjendatud, sissenõudmiskulu hüvitamise nõuded aga

mitte. Siiski ei ole rahaliste nõuete rahuldamise ulatus ainus kulujaotust mõjutav kriteerium

(RKTKo 28.09.2020, 2-16-8751/184, p 31). Hageja põhjustas endale ja kostjale asjatut aja- ja

rahakulu sellega, et esitas samaliigilised ja sarnasel alusel nõuded sama isiku vastu eraldi

kahes tsiviilasjas. Võttes arvesse rahuldatud põhi- ja kõrvalnõudeid on põhjendatud, et kostja

hüvitab hagejale 50% riigilõivust, mis on ühtlasi ainus toimikust nähtuv kohtukulu.

Kohtuvälised kulud (eelkõige esinduskulud) jätab kohus kummagi poole enda kanda.

Resolutsioonis märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (TsMS § 173 lg 1 ls 2).

14. Menetluskulude jaotuse järgi on ainus hüvitatav kulu hageja makstud riigilõiv mõlemas

kohtuastmes, millest kostja peab kandma 50%. Selle kulu saab ringkonnakohus ise kindlaks

määrata (TsMS § 2). Hageja tasus kummaski asjas mõlemas kohtuastmes riigilõivu 100 € –

8 (9)

kokku seega 400 €. Menetluskulude jaotuse järgi peab kostja sellest hüvitama 50% ehk 200 €,

mille ringkonnakohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja. Hageja taotluse ja TsMS § 177 lg

4 alusel tuleb kostjal tasuda hüvitatavalt menetluskulult viivist VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras

alates otsuse jõustumisest. Ülejäänud menetluskulusid pole vaja rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)

9 (9)