2-23-6226/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Liis Arrak ja Kairi Piirisild

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. november 2024, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-6226

Kohtuasi

OÜ Justkull hagi L.V vastu võla nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 9. oktoobri 2023. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ Justkull apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

227 031,47 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) OÜ Justkull (registrikood 11059321),

lepingulised esindajad vandeadvokaadid Rahel Behrsin ja

Allar Aru

Kostja (vastustaja) L.V (isikukood XXX), lepingulised

esindajad vandeadvokaadid Raiko Lipstok ja Jüri-Karl

Leppik

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 9. oktoobri 2023. a otsuse tsiviilasjas nr 2-23-6226

resolutsioon muutmata, muutes osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud OÜ Justkull kanda.

4. Määrata rahaliselt kindlaks L.V ringkonnakohtus kantud menetluskulud summas

2407,30 eurot ja mõista need OÜ-lt Justkull L.V kasuks välja.

5. OÜ-l Justkull tuleb tasuda L.V-le hüvitatavatelt menetluskuludelt (2407,30 eurot)

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist alates praeguse

otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamiseni.

2-23-6226

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Justkull (hageja) esitas 25. aprillil 2023 Harju Maakohtule hagi L.V (kostja) vastu,

milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 215 000 eurot, intressi 6454,37 eurot,

hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 4007,60 eurot ja

edasiulatuva viivise põhivõlalt 215 000 eurot määraga 0,002% päevas alates 26. aprillist 2023

kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

1.1. Hagiavalduse kohaselt andis hageja kostjale 2015. a oktoobris laenu 215 000 eurot

tagasimakse tähtajaga 5 aastat alates laenu väljamaksmise kuupäevast. Hageja kandis laenu 5.

oktoobril 2015 üle makseselgitusega „L.V vastavalt lepingule“. Laenu tagastamise tähtaeg oli

5. oktoober 2020. Laenu saamise päeval, s.o 5. oktoobril 2015 soetas kostja endale kinnistu

asukohaga Lepa tn 6, Tallinn. Kinnistu müügihind oli 215 000 eurot, mille kostja tasus

hagejalt saadud laenu arvel.

1.2. Hageja on kostjale korduvalt selgitanud, et käsitleb kostjale tehtud rahaülekannet laenuna.

Hageja valmistas ette laenulepingu ja edastas selle e-kirjaga kostjale. Kostja ei teinud 5.

oktoobriks 2020 ühtegi makset laenu tagastamiseks. Hageja nõudis kostjalt korduvalt laenu

tagastamist. Vastuseks hageja 31. märtsi 2023. a nõudekirjale teatas kostja, et ta ei kavatse

hageja nõuet täita. Hageja püüdlused vaidlus kohtuväliselt lahendada ei ole olnud

tulemuslikud.

1.3. Laenu tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks 6. oktoobril 2020. Sellest kuupäevast

alates on hagejal õigus nõuda kostjalt laenusummalt viivist 0,002% päevas. Hagiavalduse

esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 4007,60 eurot. Lisaks palus hageja

mõista kostjalt välja edasiulatuva viivise alates hagi esitamisele järgnevast päevast kuni

kohustuse täitmiseni.

1.4. Kostja on kohustatud maksma laenu kasutamise eest intressi. Hageja andis kostjale laenu

5 aastaks intressimääraga 0,6% aastas. Ajavahemiku 5. oktoober 2015 kuni 5. oktoober 2020

eest on intress 6454,37 eurot.

1.5. Vastuseks kostja vastuväidete kohta märkis hageja järgmist.

1.5.1. Kostja väited seoses kostja ja S.L eraeluliste suhetega ei oma siinses hageja ja kostja

laenulepingust tulevas vaidluses tähtsust. S.L ei ole vaidlusaluse võlasuhte osapool. Oluline

on hageja, mitte S.L tahe. Hageja tahe oli anda kostjale laenu. S.L-i ja tema tahet ei saa

2 (16)

2-23-6226

hageja ja tema tahtega samastada. S.L ei tegutse oma eraelulistes suhetes ja lastega seotud

küsimuste lahendamisel hageja juhatuse liikmena.

1.5.2. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg-st 3 lähtuvalt tuleb siinsel juhul tõlgendada, kuidas

mõistis raha ülekandmist hageja ja kas kostja pidi kõiki asjaolusid arvesse võttes mõistliku

isikuna teadma või aru saama, et hageja käsitab rahaülekannet laenuna. Hageja ei ole kunagi

tahtnud kostjale raha kinkida, s.o teda tasuta rikastada. Hageja tahtis anda kostjale laenu, et

kostja saaks soetada endale kinnisvara. Hageja on kostjale korduvalt selgitanud, et käsitab

ülekannet laenuna. 215 000 eurot kanti kostjale üle hageja arvelduskontolt ja ülekande

selgituseks oli märgitud „vastavalt lepingule“. Hageja sidus raha andmise laenulepinguga,

mida ta on kostjal korduvalt palunud allkirjastada. Pooled arutasid korduvalt, et ei soovi teha

tehingut, millega kaasneks tulumaksu tasumise kohustus. Seega oli kinkelepingu sõlmimine

välistatud ja kostja pidi aru saama, et rahaülekannet ei saa käsitada kinkena. Hageja on

käsitanud ülekannet alati laenuna, mistõttu sellelt summalt ei ole tasutud tulumaksu.

1.5.3. Ebaõige on kostja väide, et ta ei ole teinud tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks.

Kostja on teinud vähemalt kaudse tahteavalduse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68

lg 3 mõttes. Asjas esile toodud asjaolude ja esitatud tõendite põhjal saab lugeda, et pooled

saavutasid kokkuleppe laenulepingu sõlmimise osas. Hageja saatis kostjale laenulepingu

allkirjastamiseks ja mitu laenu puudutavat e-kirja. Kostja vastas e-kirjadele, ei eitanud laenu

saamist, vaid võttis raha vastu ja hakkas seda kasutama. Kostja ei ole hagejale kunagi

avaldanud, et ta ei soovi rahaülekannet laenuna käsitada. Enne kohtueelsele nõudeavaldusele

vastamist ei olnud kostja laenusuhet eitanud.

1.5.4. Kostja väide, et tegemist oli S.L kingitusega lastele, ei vasta tõele. Laenu eest ostetud

kinnistu omanik on kostja, mitte tema laps või lapsed.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

2.1. Kostja väitel ei ole hageja talle laenu andnud ja ükski hageja esitatud tõend ei kinnita

vastupidist. Hageja enda esitatud tõend kinnitab, et hageja juhataja on käsitanud kostjale

tehtud 215 000 euro suurust ülekannet kingitusena. Hageja juhataja S.L tegi kostjale hageja

kaudu rahalise kingituse, kuna temal ja kostjal oli äsja sündinud teine laps ja hageja juhataja

tahtis teha kostjale tänutäheks hinnalise žesti. Selle rahaga pidi kostja saama osta endale

kinnistu, millele soovis tulevikus rajada endale sobiva maja.

2.2. Kostja lõpetas oma suhte S.L-iga 2016. a kevadel. 2016. a mais hakkas S.L kostjale

selgitama, et hiljemalt 30. juunil 2016 tuleb äriregistrile esitada hageja 2015. a majandusaasta

aruanne ja selles tuleb kajastada ka kostjale 5. oktoobril 2015 tehtud kingitus. S.L tegi

ettepaneku kajastada see fiktiivselt laenuna, kuna see on maksunduslikult soodsam. S.L

selgitas, et ülekande kajastamine laenuna on fiktiivne ja sellel on hageja jaoks üksnes

raamatupidamislik tähtsus, tegelikult aga käsitatakse seda ülekannet jätkuvalt kinkena, mida

kostja ei pea tagasi maksma. S.L lubas hiljem välja mõelda, kuidas ta selle laenu hageja

raamatupidamises kustutab. Kostja keeldus S.L saadetud laenulepingut allkirjastamast, sest

215 000 euro suurune ülekanne oli kingitus, mitte laen.

2.3. Enne 31. märtsi 2023. a hagihoiatuse saatmist ei olnud hageja ega S.L kordagi käsitanud

5. oktoobril 2015 üle kantud 215 000 eurot laenuna. Vastupidi, hageja on seda raha e-kirjades

korduvalt nimetanud kingituseks, mida kostja ei pea tagasi maksma. Pooled ei ole sõlminud

3 (16)

2-23-6226

kirjalikku ega ka suulist laenulepingut, puuduvad poolte tahteavaldused laenulepingu

sõlmimiseks. Hageja 2021. a majandusaasta aruandest nähtuvalt ei ole 5. oktoobri 2015. a

ülekannet ka hageja enda raamatupidamises laenuna kajastatud.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Harju Maakohus jättis 9. oktoobri 2023. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 4032 eurot ja

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivise hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

3.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja kandis kostjale

5. oktoobril 2015 üle 215 000 eurot selgitusega „vastavalt lepingule“. Kohus luges selle

asjaolu tuvastatuks hageja esitatud maksekorraldusega.

3.2. Maakohus viitas VÕS § 396 lg-le 1 ja märkis, et hagi rahuldamiseks tuleb hagejal kohtu

ette tuua ja tõendada, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping, leping oli tähtajaline, tähtpäev

on saabunud ja kostja ei ole laenulepingu järgi saadud raha tagastanud. Kui pooled ei ole

laenulepingut sõlminud, et saa kostjal olla hagejale laenu tagastamise kohustust ja

laenulepingu alusel esitatud hagi tuleb jätta rahuldamata.

3.3. Maakohus viitas VÕS § 9 lg-le 1 ja Riigikohtu 24. novembri 2011. a otsuses tsiviilasjas

nr 3-2-1-109-11 esitatud seisukohtadele. Laenulepingu sõlmimiseks peab olema tuvastatud

mõlema poole tahe sellise lepingu sõlmimiseks. Laenulepingut ei saa lugeda sõlmituks üksnes

selle põhjal, kuidas hageja oma rahaülekannet kostjale (tagantjärgi) mõistis. Maakohus leidis,

et hageja ei ole tõendanud poolte tahteavalduste tegemist laenulepingu sõlmimiseks.

3.4. Mitte ükski asjas esitatud tõend ei kinnita hageja tahteavaldust kostjaga laenulepingu

sõlmimiseks, rääkimata sellest, et kostja oleks pidanud talle üle kantud rahasummat laenuks.

Hageja seadusliku esindaja poolt kostjale 19. mail 2016 saadetud e-kiri koos laenulepingu

projektiga ei kinnita hageja väidet, et hageja käsitas 5. oktoobri 2015. a ülekannet laenuna

kostjale. Sellest e-kirjast ilmneb üksnes hageja soov kostjale tehtud kingitus tagantjärgi

laenuks vormistada. Hageja seaduslik esindaja kinnitab e-kirjas, et „Intressi tasun loomulikult

ise sinu eest ja nagu ma olen kinnitanud, tegemist on siiski kingitusega ja varem või hiljem

ma klaarin oma raamatupidamises selle asja ise ära“. Ka hageja seadusliku esindaja 26. juuni

2016. a e-kirjast ja 20. aprilli 2017. a e-kirjast ei nähtu, et hageja oleks kostjale üle kantud

rahasummat laenuks pidanud. Ka hageja seadusliku esindaja 11. detsembri 2016. a e-kirjas

esitatud väitest „Võibolla olekski olnud targem see raha sinu firmale laenata ja siis sa oleksid

saanud ise sellega majandada“ ei järeldu, et hageja oleks käsitanud vaidlusalust rahaülekannet

kostjale antud laenuna. Nimetatust järeldub üksnes asjaolu, et kostja firmale laenu ei antud.

3.5. Meelevaldne ja paljasõnaline on hageja arvamus, et kostja andis „vähemalt kaudse

tahteavalduse laenulepingu sõlmimiseks“. Väär on hageja seisukoht, justkui tulenes kostja

nõustumus sõlmida laenuleping „järelduslikust käitumisest TsÜS § 68 lõike 3 mõttes“. Kostja

kaudset tahteavaldust ega „järelduslikku käitumist“ ei saa tuletada asjaolust, et hageja

lepingulised esindajad hakkasid tagantjärele enne kohtusse pöördumist väitma, et pooled on

sõlminud laenulepingu. Esimest korda esitasid laenulepingu sõlmimise väite alles hageja

lepingulised esindajad oma 31. märtsi 2023. a kohtueelses nõudes ehk ligi 7,5 aastat pärast

väidetava laenulepingu sõlmimist. Ükski asjas esitatud tõend ei kinnita hageja tahteavaldust

4 (16)

2-23-6226

laenulepingu sõlmimiseks, rääkimata sellest, et kostja oleks pidanud endale üle kantud

summat laenuks. Kostja kohtueelsetest vastustest hagejale ei saa järeldada, et ta oleks

möönnud laenulepingu olemasolu. Laenusuhet ei saa järeldada ka sellest, et kostja ostis Lepa

tn 6 kinnistu. Isegi kui hageja on mingitel aastatel oma raamatupidamises kostjale tehtud

ülekannet laenuna kajastanud, et saa sellest järeldada poolte vahel laenulepingu sõlmimist.

Hageja raamatupidamine ei ole kostja kontrolli all ja hageja ei saa ühepoolselt mingit

ülekannet laenuna käsitades tekitada sellega kostjale kohustusi. Siinses asjas puuduvad

tõendid, et kostja oleks hagejalt laenu küsinud ja et pooled oleks hageja väidetud laenu

tagastamise kohustuses kokku leppinud. Esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik laenulepingu

sõlmimist tuvastada. Laenulepingu sõlmimist ei saa tuvastada ka sellega, et kostja hakkas üle

kantud raha kasutama.

3.6. Iseenesest on õige hageja väide, et hageja ja S.L on eraldiseisvad isikud, keda ei saa

samastada. Samuti on õige see, et S.L tahet ei saa automaatselt käsitada hageja tahtena. See ei

muuda siiski asjaolu, et puuduvad tõendid, mis kinnitaks poolte vahel laenulepingu sõlmimist.

Samuti ei kinnita ükski asjas esitatud tõend hageja kui äriühingu tahteavaldust laenulepingu

sõlmimiseks. Seega on asjakohatu hageja väide, et lähtuda saab üksnes hageja kui äriühingu

tegelikust tahtest.

3.7. Hageja seadusliku esindaja 19. mai 2016. a e-kirjast ilmneb hageja soov kostjale tehtud

kingitus tagantjärgi laenuna vormistada. Kuna tuvastatud on, et hageja on teinud kostjale 215

000 euro ülekande ja pooled ei ole kokku leppinud selle summa tagastamises, on põhjendatud

järeldada, et hageja on soovinud kostjat vastutasuta rikastada, mistõttu tegemist on

kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes. Ka 20. juuni 2016. a e-kirjas kostjale viitab hageja

seaduslik esindaja „sinule kingitud“ rahale. Hageja on teinud kostjale rahaülekande ilma

vastutasuta, millega on kostjat rikastanud. Kuigi VÕS § 261 lg 1 kohaselt peab kinkija

avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks olema tehtud kirjalikult,

loetakse VÕS § 262 lg 2 alusel vorminõude mittejärgimise puhul kinkeleping kehtivaks ka

juhul, kui kinkelepingust tulenevat kohustust täidetakse.

3.8. Kohtuistungil ei andnud hageja esindajad selget vastust küsimusele, kuidas oleks

võimalik S.L kirjutatud e-kirjades jagada S.L kui hageja seadusliku esindaja rolli ja S.L kui

eraisiku rolli. Maakohtu hinnangul on siiski ilmne, et viidates kostjale tehtud kingituse

küsimuse „raamatupidamises ära klaarimisele“, sai S.L tegutseda üksnes äriühingu juhatajana

ja väljendada äriühingu tahet, sest S.L-il kui füüsilisel isikul puudub raamatupidamine. Kui

S.L hageja ainuosaniku ja juhatajana oma rollid äriühingus ja eraelus sassi ajas, ei ole see ette

heidetav kostjale. Eluliselt usutavad ei ole hageja lepinguliste esindajate kohtuistungil esitatud

väited S.L juriidilisest kogenematusest ja e-kirjade ebatäpsest sõnastamisest. Asjas esitatud

tõendid kinnitavad pigem S.L head orienteerumist tulumaksuga seotud küsimustes ja sellega

seotud soovi kostjale tehtud kingitus tagantjärgi laenuks vormistada. Lisaks peab äriühingu

juhatajana tegutsev isik olema suuteline eristama kinkelepingut ja laenulepingut.

3.9. Eeltoodust tulenevalt ei ole siinses asjas tõendatud, et pooled oleksid VÕS § 9 lg 1 mõttes

saavutanud kokkuleppe laenulepingu sõlmimiseks. Laenu andmine ei saa toimuda

ühepoolselt. Seetõttu jäid hageja laenulepingul tuginevad nõuded rahuldamata. Põhinõude

põhjendamatuse tõttu pole hagejal õigust nõuda kostjalt ka sellega seotud intressi ja viivist.

3.10. Maakohus märkis, et hageja ei ole tuginenud kostja alusetule rikastumisele. Riigikohus

on selgitanud, et VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai

temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1

kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või

5 (16)

2-23-6226

kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab

olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline

kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu 26. novembri 2014. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10). Siinses asjas ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, et ta

oleks teinud kostjale ekslikult ülekande, soovides täita mõnda oma kohustust, mida ei olnud

olemas, ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Seetõttu ei ole põhjust käsitada hageja rahalist

nõuet kostja vastu alusetu rikastumise normide alusel. Samuti ei ole hageja kohtu ette toonud

ega tõendanud asjaolusid, mis võimaldaks kaaluda hagi rahuldamist mis tahes muul alusel

lisaks hageja väidetud laenusuhtele.

3.11. Kuna hagi jäi rahuldamata, jättis maakohus menetluskulud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi hageja kanda.

3.12. Maakohus määras kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse.

3.12.1. Kostja 3. oktoobri 2022. a menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad kostja

menetluskulud lepinguliste esindajate kuludest 26,5 tunni eest. Kostjale on osutatud õigusabi

4,5 t ulatuses tunnihinnaga 156 eurot (koos käibemaksuga) ja 21,75 t ulatuses tunnihinnaga

228 eurot (koos käibemaksuga).

3.12.2. Maakohus leidis, et kostja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 228 eurot (koos

käibemaksuga) on siinses asjas ülemäärase suurusega. Tsiviilasi on oma olemuselt lihtne ja

vähemahukas. Kohus ei pidanud kohaldama välisriigi ega Euroopa Liidu õigust, asjas ei olnud

vaja määrata ekspertiise ega kuulata üle tunnistajaid. Seejuures on hagejat esindavad

vandeadvokaadid osutanud hagejale õigusteenust hinnaga 150 eurot/t (käibemaksuta). Neid

asjaolusid arvestades oli maakohus seisukohal, et kostja lepingulise esindaja mõistlik

tunnitasu ei ületa 150 eurot käibemaksuga ehk koos käibemaksuga 180 eurot/t.

3.12.3. Kostja lepingulise esindaja ajakulu on põhjendatud osaliselt. Maakohtu hinnangul ei

ole põhjendatud 11. mai 2023. a toiming mahuga 4,5 t selgitusega „Kohtupraktika analüüs

kinkelepingu eristamisest muudest lepingutest“. Kohtupraktika analüüsi ei saa lugeda

vastaspoole poolt eraldi hüvitatavaks toiminguks. Kostja esindaja näidatud ajakulu

hagivastuse koostamiseks koos erinevate analüüside ja kliendisuhtlusega moodustab niigi 16 t

(kaks täispikka tööpäeva), mis kostja vastuse mahtu ja sisu arvestades on täielikult piisav

selleks, et selle ajakulu sisse mahuks vajadusel ka kohtupraktika analüüs. Seega vähendas

maakohus kostja lepingulise esindaja ajakulu 4,5 t võrra.

3.12.4. Muus osas ei pidanud maakohus vajalikuks kostja lepingulise esindaja ajakulu

vähendada. Kohus pidas põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks 21,75 t, millele lisandub

kohtuistungi aeg vastavalt istungi kestusele 0,65 t. Kokku on kostja lepingulise esindaja

põhjendatud ja vajalik ajakulu seega 22,4 t. Maakohus võttis arvesse ka seda, et hageja

lepinguliste esindajate ajakulu oli ligi kolm korda suurem (koos kahe lepingulise esindaja

kohtuistungi ajakuluga kokku 62,55 t), mistõttu sellega võrdluses saab kostja esindajate

ajakulu 22,4 t pidada mõistlikuks.

3.12.5. Ajakulu 22,4 t vastab tunnitasu määra 180 eurot/t (koos käibemaksuga) arvestades

4032 eurole, mis tuleb kostja menetluskulude rahalise suurusena kindlaks määrata ja hagejalt

kostja kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele märkis maakohus TsMS § 177 lg 4

alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb hagejal tasuda kostjale otsuse

jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist.

6 (16)

2-23-6226

Kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks ja väljamõistmiseks jäi rahuldamata

1629 euro (5661 - 4032) ulatuses.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tervikuna tühistada ning

teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda või saata asi uueks

läbivaatamiseks tagasi samale maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

4.1. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse

norme, tuvastanud ebaõigesti asjaolusid ja hinnanud valesti tõendeid. Apellatsiooniastmes

arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite põhjal tuleks teha hagi rahuldav otsus.

4.2. Kostja käsitab võlasuhte teise poolena ekslikult S.L-i kui kostjaga suhtes olnud füüsilist

isikut ja kostja kahe lapse isa. Maakohus on läinud kostja eksliku käsitusega kaasa ja

ebaõigesti samastanud S.L-i võlasuhte tegeliku osapoole ehk juriidilisest isikust hagejaga.

Maakohus ei ole otsuses tõlgendanud hageja kui äriühingu tahet, vaid on lugenud S.L

isiklikes eraelulisi suhteid puudutavates e-kirjades avaldatud mõtteid automaatselt hageja

tahteks. S.L ei tegutse oma eraelulistes suhetes ja lastega seotud küsimuste lahendamisel

hageja juhatuse liikmena. Mis tahes kostja ja S.L vahelisi isiklikke ja intiimseid suhteid ja

nende suhetega seotud küsimusi ei saa automaatselt lugeda hageja tegevuseks. Maakohus on

rikkunud VÕS 2 lg-t 1, § 8 lg-d 1 ja 2 ja § 29 lg-t 3 ning valesti hinnanud tõendeid.

4.3. Seisukohad seoses S.L laste ja eraeluliste suhetega, sh kostjaga ei oma siinses vaidluses

tähtsust, kuna S.L ei ole vaidlusaluse võlasuhte osapool ega siinse kohtuasja menetlusosaline.

Lähtuda saab üksnes hageja kui äriühingu tegelikust tahtest. Hageja kui äriühingu tahe ei

olnud teha kostjale kingitust põhjusel, et S.L ja kostja vahel olid intiimsuhted ja S.L soovis

väidetavalt tänutäheks teise ühise lapse sünni eest teha kostjale hinnalise žesti. Lisaks on

kostja sellekohane väide jäänud menetluses tõendamata. Hageja tahe on olnud anda kostjale

laenu. Siinsel juhul tuleb VÕS § 29 lg 3 järgi tõlgendada, kuidas mõistis raha ülekandmist

hageja kui äriühing ning kas kostja pidi kõiki asjaolusid arvesse võttes mõistliku isikuna

teadma või aru saama, et hageja vaatest tuleb rahaülekannet käsitada laenuna. Maakohus ei

ole seda otsuses teinud.

4.4. Maakohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta ja hindamata tõendid, mis kinnitavad

hageja poolt kostjale laenu andmist: a) väljavõte hageja raamatupidamisandmetest

„FINANTSKANNE FIN 150406“; b) väljavõte hageja raamatupidamisandmetest

„FINANTSKANNE FIN 155077“; c) hageja 11. detsembri 2016. a e-kirjad kostjale; d) hageja

arvelduskonto väljavõte; d) hageja 19. mai 2016. a e-kiri kostjale; f) tõendid, millest nähtuvalt

hageja ja kostja arutlesid korduvalt selle üle, et ei soovi teha tehingut, millega kaasneks

tulumaksu tasumise kohustus. Seetõttu on maakohus jõudnud ebaõigele järeldusele, et hagejal

polnud tahet anda kostjale laenu. Esitatud tõenditest nähtub, et hageja ei ole kunagi tahtnud

kostjat rikastada. Kostja pidi mõistliku ja ärinõustamise alaseid teadmisi omava isikuna aru

saama, et hageja käsitab rahaülekannet laenuna. Kostja esitatud tõendid ei kinnita, et tegemist

oli kinkega.

7 (16)

2-23-6226

4.5. Maakohus rikkus materiaalõiguse norme (sh TsÜS § 68 lg 3) ja hindas ebaõigesti

tõendeid, leides, et kostja ei väljendanud laenu saamiseks vähemalt kaudset (konkludentset)

tahet. Maakohus on jätnud hageja sellekohased väited ja tõendid tähelepanuta. Maakohtu

viidatud Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-109-11 (p 11) ja ringkonnakohtu lahend asjas nr 2-

21-1798 (p 39) ei ole siinsel juhul asjakohased.

4.6. Hageja on kostjale ülekande tegemisel selgitanud, et käsitab seda hageja poolt kostjale

väljastatud laenuna ja kostja peab selle hagejale tagastama, st on firmale võlgu; kostja nägi

arvelduskontolt, et ülekanne on tehtud äriühingu kontolt ja vahenditest ning selgitusega

„vastavalt lepingule“ (e-kirjaga kostjale edastatud laenulepingule), mille allkirjastamist hageja

kostjalt korduvalt nõudis; pooled arutlesid korduvalt selle üle, et ei soovi teha tehingut, millelt

tuleks tasuda tulumaksu, mis välistas kinkelepingu sõlmimise. Kostja on kõik hageja

selgitused kätte saanud, hageja e-kirjadele vastanud, kuid pole oma vastustes kunagi öelnud,

et ei soovi rahaülekannet laenuna käsitada. Enne kohtueelsele nõudeavaldusele vastamist ei

olnud kostja kordagi laenusuhet eitanud. Vastupidi, kostja hakkas laenusummat selle

väljastamise päeval kasutama ja ostis selle eest kinnistu. Eelnevat arvestades tuleb kostja

nõustumus laenuleping sõlmida järelduslikust käitumisest TsÜS § 68 lg 3 tähenduses.

4.7. Kuivõrd maakohus oleks pidanud hagiavalduse täies ulatuses rahuldama, tulnuks

menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.

4.8. Maakohus rikkus kostja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust hinnates

menetlusõiguse norme (TsMS § 174 lg-d 1 ja 8). Iseenesest on õige maakohtu otsuse p-s 47

toodu, et kostja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 228 eurot (koos käibemaksuga) on

siinses asjas ülemäärane ja mõistlikuks saab pidada tunnitasu 180 eurot (koos käibemaksuga).

Küll aga on maakohus pidanud põhjendamatult mõistlikuks kostja lepingulise esindaja

õigusabi ajalist mahtu 22,4 t. Hageja on seisukohal, et maakohus oleks pidanud kostja

menetluskulude nimekirjas kajastatud õigusabi ajalist mahtu 26,9 t vähendama vähemalt 1/3

võrra. Seda põhjusel, et kostja on esitanud siinses menetluses sisuliselt vaid ühe

menetlusdokumendi, s.o kostja vastuse hagile. Kostja vastuse lisade kogumise ajakulu

põhjendatuse hindamisel oleks maakohtul tulnud arvestada, et lisade 1 ja 2 puhul on tegemist

äriregistri väljavõtetega (mis on kiiresti kättesaadavad), lisa 6 on sama aasta e-kirjad hageja

esindajaga ning lisad 3–5 e-kirjad S.L ja kostja vahel, millest lisa 3 on osaliselt juba koos

hagiavaldusega esitatud.

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata ning menetluskulud hageja kanda.

5.1. Maakohus on põhjendatult leidnud, et poolte vahel puudub laenusuhe, sest hageja kandis

kostjale raha kinkena.

5.2. Seoses hageja väidetega maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise kohta märkis

kostja, et hageja etteheited kostja 22,4 t õigusabi ülemäärasuse kohta on silmakirjalikud, kuna

hagejal endal kulus maakohtus 46,5 töötundi. Kostja puhul maakohtu poolt mõistlikuks

peetud 22,4 t katab hagiavalduse ja selle lisade analüüsi, kostja vastuse koostamise, hageja 16.

juuni 2023. a täiendava seisukoha ja selle lisade analüüsi, analüüsi selle kohta, kas hageja 16.

juuni 2023. a täiendavale seisukohale võib jätta vastamata, kostja kohtukõne kirjalike teeside

ettevalmistamise ning kohtuistungi ettevalmistamise ja seal osalemise. Kostja on temale

osutatud õigusabi eest tasunud valdavalt tunnihinda 190 eurot, millele lisandus käibemaks.

8 (16)

2-23-6226

Kostja peab ebaõiglaseks, et maakohus pidas mõistlikuks tunnihinnaks 150 eurot, millele

lisandub käibemaks. Tegemist on oluliselt madalama tunnihinnaga, kui kohtupraktikas on

põhjendatuks peetud. Kostja jättis otsuse selles osas vaidlustamata üksnes kulude kokkuhoiu

eesmärgil. Arvestades kohtu ebaõiglast tunnitasu alandamist, oleks veel eriti ebaõiglane

alandada kohtu poolt mõistlikuks peetud töötundide arvu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi tuleb maakohtu otsuse resolutsioon

jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud tuleb sellest lähtuvalt jätta hageja kanda.

7. Kolleegium käsitleb kõigepealt apellatsioonkaebuse väiteid hagi sisulise lahendamise kohta

(I) ning seejärel maakohtus kantud menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse

kindlaksmääramise kohta (II). Lõpetuseks teeb kolleegium ringkonnakohtus kantud

menetluskulusid puudutavad otsustused.

I

8. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuses muu hulgas järgmised asjaolud, mille üle pooled

apellatsioonimenetluses ei vaidle ja mille ringkonnakohus võtab seega TsMS § 652 lg 1 p 1

järgi asja lahendamisel aluseks:

-

hageja kandis kostjale 5. oktoobril 2015 üle 215 000 eurot selgitusega „vastavalt

lepingule“;

-

S.L on ja oli ka ülekande tegemise ajal hageja seaduslik esindaja;

-

S.L saatis 19. mail 2016 kostjale e-kirja koos laenulepingu projektiga, milles kirjutas

mh järgmist: „Intressi tasun loomulikult ise sinu eest ja nagu ma olen kinnitanud,

tegemist on siiski kingitusega ja varem või hiljem ma klaarin oma raamatupidamises

selle asja ise ära“;

-

S.L märkis 11. detsembril 2016 kostjale saadetud e-kirjas mh järgmist „Võibolla

olekski olnud targem see raha sinu firmale laenata ja siis sa oleksid saanud ise sellega

majandada“.

9. Olles tutvunud vaidlustatud otsuse, apellatsioonkaebuse väidete ja asja materjalidega, leiab

ringkonnakohus, et maakohtu otsus on hagi sisulise lahendamise osas seaduslik ja

põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust seda tühistada. Ringkonnakohus

nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

10. Maakohus osundas põhjendatult (mh Riigikohtu 24. novembri 2011. a otsuse tsiviilasjas

nr 3-2-1-109-11 p-s 11 avaldatule viidates), et hagis esitatud laenu tagastamise, intressi ja

viivise nõuete rahuldamise eeldusena tuli hagejal tuua esile ja tõendada asjaolud, millest

nähtuvalt pooled on sõlminud laenulepingu VÕS § 396 lg 1 tähenduses hageja väidetud

tingimustel (sh tähtaeg ja intressimäär), tehes selleks vastastikused samasisulised

tahteavaldused VÕS § 9 lg 1 ja TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause mõttes, milles poolte tahe on

äratuntavalt väljendatud ja millega pooled on saavutanud konsensuse, kusjuures

tahteavaldused võisid olla nii otsesed kui ka kaudsed (konkludentsed) TsÜS § 68 lg 3 järgi.

9 (16)

2-23-6226

11. Kolleegium nõustub maakohtuga, et siinsel juhul ei ole hageja tõendanud, et pooled

oleksid leppinud kokku selles, et hageja annab kostjale 5. oktoobril 2015 üle kantud 215 000

eurot laenuna ja kostja kohustub selle 5. oktoobriks 2020 tagastama. Seejuures ei nähtu asja

materjalidest, et hageja oleks raha ülekandmisel väljendanud tahet sõlmida kostjaga

laenuleping, ega seda, et kostja oleks väljendanud otsese või kaudse tahteavaldusega tahet

hagejaga laenulepingut sõlmida. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga asjas

esitatud tõenditele, mille kohaselt hageja tahtis raha ülekandmisel kostjat vastutasuta rikastada

ja poolte võlasuhe vastab kinkelepingu tunnustele VÕS § 259 lg 1 mõttes.

11.1. Esmalt märgib kolleegium, et hageja väidab apellatsioonkaebuses alusetult, et kostja

käsitab võlasuhte teise poolena ekslikult S.L-i (mitte hagejat) ja maakohus on selle käsitusega

kaasa läinud, jättes poolte võlasuhte sisustamisel hageja tahte välja selgitamata. Maakohtus oli

kostja seisukohal, et kinkelepingu pooled olid hageja ja kostja, sh kinkijaks oli hageja (vt nt 3.

oktoobri 2023. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:09:04). Maakohus leidis vaidlustatud

otsuses, et võlasuhe (maakohtu käsituse kohaselt kinkeleping) oli hageja ja kostja vahel ning

kostja on oma vastuses apellatsioonkaebusele selle maakohtu järeldusega nõus. Seejuures on

maakohus vaidlusaluse õigussuhte kvalifitseerimisel tuvastanud hageja tahte, leides, et selleks

oli kostjat vastutasuta rikastada (vt nt maakohtu otsuse p 38). Ehkki õige on see, et S.L ja

hageja on eraldiseisvad isikud, on maakohus hageja tahte väljaselgitamisel põhjendatult

lähtunud S.L kui hageja seadusliku esindaja avaldatust (vt ka praeguse otsuse p 11.4 jj). See,

et 5. oktoobri 2015. a rahaülekanne kostjale ei pruukinud olla hageja majandustegevusega

seotud ja kostjale kinke tegemine hageja ärilistes huvides, vaid eelnev võis teenida hageja

juhatuse liikme erahuve, ei tähenda, et hageja tahe – nagu tema juhatuse liige seda väljendas –

ei olnud kostjat kõnealuse rahaülekandega tasuta rikastada.

11.2. Kolleegium ei nõustu hageja apellatsioonkaebuse etteheitega, et maakohus on mõne

olulise tõendi tähelepanuta jätnud. Muu hulgas on maakohus hinnanud hageja

apellatsioonkaebuse p-s 2.3.1 viidatud tõendeid, s.o väljavõtteid hageja

raamatupidamisandmetest (dtl-d 99 ja 100; vt maakohtu otsuse p 35), hageja arvelduskonto

väljavõtet, millelt nähtub 5. oktoobri 2015. a ülekande selgitus (dtl 8; vt p 27), hageja

seadusliku esindaja 19. mai 2016. a e-kirja kostjale (dtl-d 79–80) ja 11. detsembri 2016. a

kirjavahetust (dtl 101) (vt p-d 31 ja 38).

11.3. Maakohus leidis õigesti, et asjas esitatud kirjavahetused tõendavad seda, et hageja

kandis vaidlusaluse rahasumma kostjale üle kingitusena, mitte laenuna.

11.3.1. Hageja seadusliku esindaja S.L 19. mai 2016. a e-kirjast kostjale (dtl-d 79–80)

nähtub, et hageja soovis kajastada 5. oktoobril 2015 kostjale tehtud väljamakset oma

raamatupidamises laenuna ja tahtis selleks vormistada laenulepingu dokumendi, kuid hageja

seaduslik esindaja kinnitas kostjale, et tegelikult on tegemist kingitusega, kostja ei pea

summat tagastama ega intressi tasuma ning edaspidi klaarib hageja seaduslik esindaja ka

hageja raamatupidamises „selle asja ise ära“. Seega kinnitab kõnealune tõend kostja väidet, et

talle üle kantud raha oli kingitus.

11.3.2. Seda, et tegemist oli kingitusega, kinnitab ka hilisem kirjavahetus. Näiteks oma 26.

juuni 2016. a e-kirjas kostjale (dtl 81) viitas hageja seaduslik esindaja kostjale kingitud rahale;

kostja võimalikule kartusele, et hageja seaduslik esindaja mõtleb ümber, ja kostja

„tänamatusele selle maja jaoks antud raha üle“. Samuti väljendas hageja seaduslik esindaja, et

vajab kostja abi, kuna tal on „vaja kasvõi formaalset paberit“. Eelnev kinnitab, et vaidlusalune

raha oli kostjale kingitud ja hageja soovis seda oma raamatupidamises laenuna kajastada

üksnes formaalselt. Oma 20. aprilli 2017. a e-kirjas (dtl 83) käsitas hageja seaduslik esindaja

10 (16)

2-23-6226

„maja raha“ (s.o 5. oktoobril 2015 kostjale üle kantud summat, mille eest kostja ostis kinnistu)

kostjale laste kasvatamiseks antud rahana. Ka see viitab, et raha oli antud kostjale ilma

tagastamise kohustuseta.

11.3.3. Hageja viidatud 11. detsembri 2016. a kirjavahetuses (dtl 101) ei viita miski sellele, et

hageja oleks käsitanud kostjale üle kantud raha laenuna. Sellest kirjavahetusest nähtub üksnes

see, et hageja seadusliku esindaja arvates oleks võib-olla olnud targem see raha kostja

äriühingule laenata (aga seda ei tehtud); samuti jääb nimetatud kirjavahetuse põhjal mulje, et

hageja seadusliku esindaja arvates oleks kostja huvides, kui raha andmise kohta oleks mingi

dokument.

11.3.4. Kokkuvõttes nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et asjas esitatud e-kirjadest

nähtuvalt kanti vaidlusalune rahasumma kostjale üle kingitusena ning ka hageja ise (sh hageja

seaduslik esindaja) ei pidanud seda laenuks. Hageja tahe TsÜS § 75 lg 1 mõttes (rahaülekande

tegemisel) ja VÕS § 29 lg 1 esimese lause mõttes (kostjaga lepingu sõlmimisel) oli kostjat

tasuta rikastada, s.o sõlmida kostjaga kinkeleping. Maakohus märkis põhjendatult, et esimest

korda tuginesid laenulepingu sõlmimisele hageja lepingulised esindajad oma 31. märtsi 2023.

a kohtueelses nõudekirjas kostjale ehk ligi 7,5 aastat pärast ülekande tegemist. See aga ei anna

alust poolte vahel tegelikult sõlmitud õigussuhet tagantjärele ümber kvalifitseerida

laenulepinguks.

11.4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et S.L 5. oktoobri 2015. a rahaülekandega

seotud avaldused kostjaga kirjavahetuse pidamisel tuleb lugeda hageja avaldusteks.

11.4.1. Vaidlust ei ole selles, et S.L oli 5. oktoobri 2015. a rahaülekande tegemise ajal ja ka

eelviidatud kirjavahetuse toimumise ajal hageja juhatuse liige. TsÜS § 31 lg 5 kohaselt

juriidilise isiku organi tegevus loetakse juriidilise isiku tegevuseks. Sama paragrahvi 1. lõike

kohaselt on juriidilise isiku organiks mh juhatus. TsÜS § 34 lg 1 järgi loetakse juriidilise isiku

juhatus või seda asendav organ suhetes teiste isikutega juriidilise isiku seaduslikuks

esindajaks. TsÜS § 34 lg 2 järgi saab juriidilist isikut esindada tehingu tegemisel eelduslikult

juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi iga liige iseseisvalt. Riigikohus on nende

normide kohaldamise kohta selgitanud, et juriidilise isiku juhatuse liikme tegutsemine

juriidilise isiku nimel peab olema väliselt äratuntav. Juhul kui juriidilise isiku juhatuse liige ei

ole sõnaselgelt väljendanud, et ta tegutseb juriidilise isiku nimel, tuleneb juriidilise isiku

nimel tegutsemise äratuntavus konkreetsetest asjaoludest, millest nähtuvalt on juriidilise isiku

juhatuse liikme tegevus selgelt seotud esindatava äriühingu majandustegevusega ja/või

juhatuse liikmele sisesuhtest tulenevate kohustuste täitmisega, isegi kui ta ületab oma

sisesuhtest tulenevat pädevust või rikub talle sisesuhtest tulenevaid kohustusi. Samuti järeldub

TsÜS §-st 31 ja § 34 lg-test 1 ja 2, et juriidilisele isikule omistatakse ka tema organi

(organisse kuuluva juhatuse liikme) teadmine, st juriidilise isiku juhatuse liikmele teatavaks

tehtud asjaolu loetakse juriidilise isiku teadmiseks (vt RKTKo 18.12.2018, 2-14-58411, p

16.2; 12.06.2017, 3-2-1-59-17, p 11).

11.4.2. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtule, et 5. oktoobri 2015. a rahaülekannet

puudutavas kirjavahetuses on S.L väliselt äratuntavalt tegutsenud hageja juhataja ja

seadusliku esindajana ning väljendanud hageja tahet. Kuna kõnealuse ülekande tegi kostjale

hageja ja see tehti hageja vara arvel, puudutab selle tegemine hageja majandustegevust ja S.L

tegevust hageja juhatuse liikmena. Ka S.L soov kajastada 5. oktoobri 2015. a ülekannet

hageja raamatupidamises laenuna seondub hageja majandustegevusega ja S.L kui juhatuse

liikme kohustusega korraldada hageja raamatupidamist (äriseadustiku § 183). Eelnevat ei

mõjuta see, et e-kirjades on S.L ja kostja arutanud ka isiklikke, sh ühiste lastega seotud

11 (16)

2-23-6226

küsimusi. Esiteks on need osad kirjavahetuses eristatavad, st hagejale saab omistada vaid

sellised S.L avaldused, mis seonduvad hageja majandustegevuse ja S.L rolliga hageja

juhatuse liikmena. Teiseks on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-17 tehtud lahendi p-s 11

märkinud, et see, et juriidilise isiku juhatuse liige teeb avaldusi füüsilise isikuna, ei välista, et

tema käitumine võib olla asjaolude kohaselt käsitatav ühtlasi ka juriidilise isiku käitumisena.

Seega võis S.L kostjale saadetud e-kirjades üheaegselt nii teha avaldusi füüsilise isikuna kui

ka käituda hageja juhatuse liikmena.

11.5. Hageja tahteavaldust ega ka tegelikku tahet ülekande tegemisel ei saa järeldada hageja

väidetest selle kohta, et ta on oma raamatupidamises kajastanud kostjale tehtud 215 000 euro

suurust makset laenuna. Tahteavaldus tuleb selle tegija poolt väljendada ja see muutub

kehtivaks tahteavalduse saaja poolt kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1). Seega ei ole kõnealuse

ülekande hageja raamatupidamises kajastamine käsitatav hageja tahteavaldusena kostjaga

laenuleping sõlmida. Lisaks toetavad siinsel juhul asja materjalid kostja seisukohta, et hageja

kajastas kostjale tehtud väljamakset oma raamatupidamises laenuna maksunduslikel põhjustel.

Nimelt nähtub mitmest asjas esitatud e-kirjast, et hageja seaduslik esindaja soovis vältida

kostjale antud rahalt tulumaksu tasumist (nt S.L 19. mai 2016. a kl 15.30 e-kiri (tl 79); 11.

detsembri 2016. a e-kirjad (dtl 101)). Seega ei võimalda ülekande hageja raamatupidamises

laenuna kajastamine teha ka järeldust, et hageja tegelik tahe (isegi kui ta seda kostjale ei

väljendanud) 5. oktoobri 2015. a ülekande tegemisel oli anda kostjale 215 000 eurot laenu. Ka

see, kas hageja on vaidlusaluselt rahasummalt tulumaksu tasunud või mitte, ei oma poolte

õigussuhte kvalifitseerimisel tähtsust.

11.6. Laenulepingu sõlmimist ei saa järeldada ka hageja 5. oktoobri 2015. a ülekande

selgitusest. Seal on küll viide lepingule („vastavalt lepingule“), kuid pole täpsustatud,

millisele lepingule (kostja väitel oli mõeldud kinkelepingut, vt apellatsioonkaebuse vastuse p

6). Põhjendamatu on hageja seisukoht, et viidatud oli laenulepingule, mille allkirjastamist

hageja kostjalt alates laenu andmisest korduvalt nõudis. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja

saatis kostjale laenulepingu projekti alles 19. mail 2016, s.o enam kui pool aastat pärast

rahaülekande tegemist. Lisaks ei muudaks ülekande selgitus siinsel juhul tõenditest kogumis

tehtavat järeldust, et raha kanti kostjale üle kingitusena, mitte laenuna. Hageja 8. jaanuari

2024. a seisukoha p-s 2.1.6 esile toodud asjaolud, et kostja palus ülekande selgituses sõna

„laen“ mitte kasutada, et varjata pankade eest laenu saamist, on menetluslikult hilinenud,

mistõttu nende arvestamiseks pole TsMS § 652 lg 3 järgi alust, ja ka tõendamata.

11.7. Ühtlasi leidis maakohus põhjendatult, et asjas esitatu ei võimalda järeldada, et kostja

oleks väljendanud mis tahes ajahetkel tahet hagejaga laenuleping sõlmida. Selliseid kostja

otseseid ega kaudseid tahteavaldusi, sh isegi laenulepingu olemasolu möönmist ei nähtu asjas

esitatud kirjavahetustest. Menetluses on kostja väitnud, et tema tahe oli sõlmida kinkeleping.

Erinevalt hageja väidetust ei saa poolte laenusuhet järeldada sellest, et kostja hakkas hagejalt

saadud raha kasutama ja ostis selle eest kinnistu. Kostja võis raha samamoodi kasutada ka

siis, kui tegemist oli kingitusega. Olukorras, kus hageja ei olnud väljendanud kostjale tahet

sõlmida laenuleping (vt praeguse otsuse p-d 11.3–11.5), ei saa kostja kaudset tahteavaldust

laenulepingu sõlmimiseks järeldada ka vaikimisest, s.o sellest, et ta 5. oktoobri 2015. a

rahaülekande laenuna käsitamisele vastu ei vaielnud. Seejuures ei vaidle pooled selle üle, et

kostja keeldus hageja 19. mail 2016 saadetud laenulepingu dokumenti allkirjastamast.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjas esile toodud asjaoludel ei ole hagejal

õigust nõuda kostjale üle kantud 215 000 euro tagastamist ka alusetu rikastumise sätete alusel

ega ühelgi muul õiguslikul alusel (vt maakohtu otsuse p 41). Hageja ei ole maakohtu

sellekohaseid järeldusi apellatsioonkaebuses ka vaidlustanud.

12 (16)

2-23-6226

13. Kolleegium lisab, et isegi kui erinevalt praeguse otsuse p-des 11.4–11.4.2 toodust leida, et

S.L väljendas kostjaga kinke teemal suheldes, sh kostjaga peetud kirjavahetuses üksnes

isiklikku tahet, mitte hageja tahet, ei annaks see alust hagi rahuldada. Sel juhul võiks

kinkelepingu pooltena olla käsitatavad S.L eraisikuna ja kostja, kusjuures hageja võis täita

S.L kinkelepingust tuleneva kohustuse S.L asemel viimase käsundi alusel VÕS § 78 lg 1

järgi. Ka sellisel juhul ei oleks hagejal õigust nõuda kostjalt raha tagastamist. Kõnealust nõuet

ei oleks VÕS § 1028 lg 1 alusel, kuna raha ülekandmiseks eksisteeriks õiguslik alus S.L ja

kostja vahelise kinkelepingu näol.

14. Olukorras, kus hageja põhinõue jäi laenulepingu tõendamatuse tõttu rahuldamata, jättis

maakohus põhjendatult rahuldamata ka hageja nõuded intressi ja viivise saamiseks.

15. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka olulisi menetlusõiguse normide rikkumisi maakohtus,

mis oleksid võinud mõjutada asja lahendust.

II

16. Kuna maakohtu otsus jääb asja sisulise lahenduse osas muutmata, ei ole seda TsMS § 173

lg 3 esimese lause järgi vaja muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Olukorras, kus hagi jäi

rahuldamata, jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel põhjendatult hageja

kanda. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses ka väitnud, et maakohus oleks menetluskulude

jaotamisel eksinud sõltumata sellest, et hagi jäi rahuldamata.

17. Maakohus määras vaidlustatud otsuses kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse,

pidades põhjendatud ja vajalikeks kuludeks kulusid õigusabile 22,4 t ulatuses hinnaga 150

eurot/t, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 4032 eurot. Hageja vaidlustab

apellatsioonkaebuses kostja menetluskulud õigusabile kulunud aja osas, leides, et kostja

menetluskulude nimekirjas kajastatud õigusabitoimingute ajalist mahtu 26,9 t oleks tulnud

vähendada vähemalt 1/3 võrra, s.o u 9 t võrra. Kolleegium leiab, et ehkki kostja maakohtus

kindlaks määratud ja hagejalt välja mõistetud menetluskulude vähendamiseks ei ole alust,

tuleb osaliselt, s.o kostja lepinguliste esindajate tunnitasu põhjendatud suuruse osas, muuta

maakohtu otsuse põhjendusi.

17.1. Lepingulise esindaja kulud määrab kohus TsMS § 175 lg 1 järgi kindlaks põhjendatud ja

vajalikus ulatuses, arvestades mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse ning

menetlusdokumentide sisu ja mahuga (vt nt RKTKo 03.04.2019, nr 2-16-3785, p 31.3;

RKTKo 27.05.2020, nr 2-17-16812, p 19.2).

17.2. Hageja etteheidetest nähtuvalt on maakohus hageja hinnangul eksinud kostja hagile

esitatud vastuse koostamise ajakulu hindamisel. Kostja 3. oktoobri 2023. a menetluskulude

nimekirja kohaselt kulus kostja esindajatel hagile vastamist ettevalmistavateks toiminguteks ja

hagi vastuse koostamiseks ajavahemikul 10. mai 2023 kuni 17. mai 2023 kokku 20,5 t, millest

maakohus pidas põhjendatuks 16 t, vähendades kostja esindajate ajakulu 4,5 t võrra seoses 11.

mai 2023. a toiminguga „Kohtupraktika analüüs kinkelepingu eristamisest muudest

lepingutest“.

17.3. Kolleegium nõustub hagejaga, et hagi vastuse ja selle lisade mahtu ja lisade olemust

arvestades oli 16 t hagile vastamiseks ülemäärane. Seda ka seetõttu, et vaidlus ei olnud sisult

keeruline ega mahukas ning hagile vastamine ei nõudnud suure hulga dokumentide

analüüsimist. Samas väärib esiletõstmist asjaolu, et kostja on hagile vastanud sedavõrd

põhjalikult, et edasiste kirjalike seisukohtade esitamine (v.a kohtuistungi teesid) ei olnud

13 (16)

2-23-6226

enam vajalik. Eelnevat arvestades peab ringkonnakohus kostja lepinguliste esindajate 10.

maist 2023 kuni 17. maini 2023 tehtud toiminguid põhjendatuks kokku 14 t ulatuses.

Ringkonnakohus vähendab nende toimingute ajakulu 2 t võrra 10., 12. ja 15. mai

analüüsitoimingute arvel, kuivõrd analüüsile kuluv aeg sisaldub eelduslikult ka 15.–17. mai

hagivastuse koostamise toimingute ajakulus.

17.4. Kostja lepinguliste esindajate muude, pärast 17. maid 2023 tehtud toimingute ajakulu ei

ole hageja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus

neid toiminguid ja nende ajakulu täies ulatuses põhjendatuks pidades ka diskretsiooni piire

või muid olulisi menetlusõiguse norme rikkunud.

17.5. Eelnevat arvestades tuleb kostja lepinguliste esindajate ajakulu maakohtus lugeda

põhjendatud ja vajalikuks kokku 20,4 t (22,4 t - 2 t) ulatuses. Ehkki siinse asja keerukus ei

õigustanud TsMS § 175 lg 3 järgi mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutuste

hüvitamist, oleks kostja maakohtus õigusabile kulunud 20,4 t põhjendatud ka ühe esindaja

korral.

17.6. Ehkki ringkonnakohus peab kostja lepinguliste esindajate ajakulu põhjendatuks

maakohtuga võrreldes 2 t võrra väiksemas ulatuses, ei õigusta see maakohtu kindlaks

määratud menetluskulude rahalise suuruse muutmist. Kolleegium nõustub kostjaga, et

maakohus on põhjendamatult vähendanud kostja lepinguliste esindajate tunnitasu määra,

pidades seda põhjendatuks 150 euro ulatuses, millele lisandub käibemaks. Ringkonnakohus

leiab, et arvestades siinse asja keskmist keerukusastet, kostja lepinguliste esindajate

kvalifikatsiooni (vandeadvokaadid), õigusabiteenuse

turuhinda ja kohtupraktikas

põhjendatuks peetud tunnitasude suurusi, on kostja lepinguliste esindajate tunnitasu 190 eurot

(käibemaksuta) mõistlik ega ületa oluliselt sarnastes asjades tavaliselt põhjendatuks peetavate

tunnitasude vahemikku. Seega on põhjendatud mõista kostja õigusabikulud hagejalt välja

vastavalt kostja tegelikult tasutud tunnihinnale, s.o 190 eurot, millele lisandub käibemaks.

17.7. Eelnevat arvestades on kostja põhjendatud menetluskulud maakohtus kokku 4651,20

eurot (20,4 × 190 × 1,2), mis ületab maakohtu välja mõistetud menetluskulude summat (4032

eurot). Seega ei ole alust hageja apellatsioonkaebust rahuldada osas, milles hageja vaidlustas

kostja menetluskulude rahalise suuruse. Samal ajal ei ole ka alust hagejalt kostja kasuks välja

mõistetud menetluskulude summat suurendada, kuna kostja apellatsioonkaebust ei esitanud ja

maakohtu kindlaks määratud menetluskulude suurust ei vaidlustanud.

Ringkonnakohtu menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud

jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

19. Kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 3 määrab ringkonnakohus kindlaks kostja

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahalise suuruse.

19.1. Kostja esitas 28. oktoobril 2024 menetluskulude nimekirja, milles palub määrata

kindlaks ja mõista hagejalt kostja kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

3102,70 eurot (sisaldab käibemaksu), samuti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

viivise menetluskuludelt. Menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad kostja menetluskulud

õigusabikulust 13,5 töötunni eest tunnihinnaga 190 eurot, mis seisnevad järgmistes

toimingutes:

14 (16)

2-23-6226

-

17. novembril 2023 apellatsioonkaebuse analüüs ja vastuse koostamine

apellatsioonkaebusele – 7 t;

-

12. jaanuaril 2024 hageja täiendava seisukoha analüüs ja ülevaade kliendile ning

menetluslike otsuste tegemine – 1,5 t;

-

28. oktoobril 2024 kohtust saadetud infoga tutvumine, menetlusliku olukorra analüüs,

kostja seisukoha koostamine hageja 8. jaanuari 2024. a seisukohale, kostja

menetluskulude nimekirja koostamine ja seisukoha koostamine hageja menetluskulude

nimekirja kohta – 5 t.

Kostja palub määrata õigusabikulud kindlaks koos käibemaksuga, kuna füüsilise isikuna on

õigusabiarvetel sisalduv käibemaks kostja jaoks kulu. Kostja kinnitas, et kõik menetluskulude

nimekirjas toodud kulud on kantud seoses siinse kohtumenetlusega.

19.2. Hageja palus 30. oktoobril 2024 esitatud seisukohas ringkonnakohtul hinnata kostja

menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust.

19.3. Ringkonnakohus leiab, et kostja lepinguline esindaja on teinud apellatsioonimenetluses

õigustatud toiminguid, kuid nende ajakulu on põhjendatud osaliselt. Arvestades maakohtu

otsuse, hageja apellatsioonkaebuse ning kostja vastuse sellele sisu ja mahtu, on

apellatsioonkaebuse analüüsiks ja vastuse koostamiseks kulunud 7 t põhjendatud. Hageja 8.

jaanuari 2024. a täiendava seisukoha analüüs ning selle põhjal kliendile ülevaate ja

menetluslike otsustuste tegemine on põhjendatud maksimaalselt 1 t ulatuses, arvestades, et

hageja 8. jaanuari 2024. a seisukoht suuresti kordas menetluses varem esitatut. Ehkki kohus ei

olnud hagejalt täiendavat seisukohta (ega kostjalt vastust sellele) küsinud, möönab

kolleegium, et olukorras, kus hageja seisukoha siiski esitas, oli kostja lepingulisel esindajal

vaja sellega tutvuda ja hinnata vajadust astuda sellest lähtuvalt omapoolseid samme, et kliendi

huve menetluses tõhusalt kaitsta. Kostja lepingulise esindaja 28. oktoobri 2024. a toimingud

on kolleegiumi hinnangul põhjendatud 2,5 t ulatuses, arvestades kohtust saadetud teabe sisu

(üksnes tähtaegade määramine lõplike seisukohtade ja menetluskulude nimekirjade

esitamiseks), kostja seisukoha hageja 8. jaanuari 2024. a seisukoha kohta sisu ja mahtu (u 1

lk), kostja menetluskulude nimekirja väikest mahtu (kolmel eri päeval tehtud toimingud) ja

kostja vastuväidete hageja menetluskulude nimekirjale sisu ja mahtu. Kokku on kostja

lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu ringkonnakohtus 10,5 t (7 + 1 + 2,5). Kostja

menetluskulude nimekirjast ja asja materjalidest nähtuvalt on tegemist ühe lepingulise

esindaja ajakuluga.

19.4. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 190 eurot, millele lisandub käibemaks, on

kooskõlas asja keskmise keerukuse ja esindaja kvalifikatsiooniga, vastates õigusabiteenuse

turuhinnale, mistõttu see on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud (vt ka praeguse otsuse p

17.6).

19.5. Kuivõrd kostja näol on tegemist füüsilise isikuga, kes ei saa õigusabikuludelt arvestatud

käibemaksu tagasi arvestada, tuleb kulud hüvitada käibemaksuga, arvestades nende tekkimise

ajal kehtinud käibemaksu määra, s.o 2023. aastal tehtud toimingute puhul 20% ja 2024. aastal

tehtud toimingute puhul 22%. Eelnevat arvestades on kostja põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud apellatsioonimenetluses 2407,30 eurot [= (7 × 190 × 1,2) + (3,5 × 190 ×

1,22)], mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.

20. Vastavalt TsMS § 178 lg 1 esimesele lausele saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate

menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

vastavalt menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks määrati. Sama paragrahvi 2.

15 (16)

2-23-6226

lõike kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

16 (16)