3-24-2172/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kadriann Ikkonen

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. november 2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2172

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 03.07.2024 otsuse nr 15.7-

16/1042-4 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti

kohustamiseks tunnistama sissesõidukeeld kehtetuks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaadi abi Merili Laansoo

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne Õunap

Asja läbivaatamine

RESOLUTSIOON

Kirjalik menetlus

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste

endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates. Viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on

9.12.2024.

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). HKMS §

52 lg 1 järgi tuleb kohtule esitatavad avaldused sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt. Kui apellant soovib

apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral

eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada

ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS §

116 lg 6).

ASJAOLUD

1. Politsei – ja Piirivalveamet (PPA) luges 22.11.2022 otsusega nr 12204230065-1 X taotluse

välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 lg 1 kohaselt põhjendamatuks

ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta; tegi isikule

väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse

lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni (edaspidi: VF) vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva ning

kohaldas isikule VSS 74 lg 1 alusel sissesõidukeelu 3 aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.

Kaebaja esitas PPA otsuse peale Tallinna Halduskohtusse 27.12.2022 kaebuse. Tallinna

Halduskohus jättis 28.02.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis

apellatsioonkaebuse rahuldamata leides, et PPA otsus on õiguspärane ning sissesõidukeeld on

proportsionaalne. Kaebaja lahkus peale kohtuotsuse jõustumist 21.11.2023 Schengeni alalt.

Kaebaja suhtes kehtib sissesõidukeeld alates 21.11.2023 kuni 21.11.2026.

2. X esitas PPA-le 18.06.2024 taotluse tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu tühistamiseks.

Taotluse kohaselt soovib kaebaja sissesõidukeelu tühistamist, kuna ta täitis lahkumisettekirjutuse

ning temaga seotud asjaolud on muutunud. Kaebaja abiellus Eesti Vabariigis (edaspidi: Eesti) elava

Eesti kodanikuga ning soovib elada Eestis koos abikaasaga.

3. PPA jättis 03.07.2024 otsusega nr 15.7-16/1042-4 kaebaja taotluse rahuldamata.

Kaebaja ei esitanud taotluses sellist põhjendust, millele tuginedes oleks PPA-l alus jõuda

seisukohale, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on ära langenud või esinevad

humaansed kaalutlused sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja ei rääkinud abiellumise

soovist või elukaaslasest PPA-le ega kohtutele haldusasja nr 3-22-2705 menetluses.

Kaebaja toob oma taotluses välja, et alustas lähedast suhet praeguse abikaasaga 2022 aasta suvel.

Samas ei maininud kaebaja 13.10.2022 toimunud vestlusel ega kohtumenetlustes, et tema abielu

venelasest abikaasaga on lahutatud ja tal on Eestis tekkinud uus suhe. Ringkonnakohus nõustus

halduskohtuga, et kaebaja pole esile toonud erilisi asjaolusid, mis annaksid aluse sissesõidukeelu

lühendamiseks.

Ainuüksi fakt, et kaebaja abiellus VF-s Eesti kodanikuga ajal, mil talle oli kohaldatud

sissesõidukeeld, ei tingi sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist. Vastupidi, isikud pidid olema

teadlikud, et sissesõidukeelu tõttu on takistatud nende perekonnaelu elamine Eesti territooriumil

ning nad pidid sellega arvestama. Kuna abielu on sõlmitud VF-s pärast sissesõidukeelu

kohaldamist, saab järeldada, et kaebaja abikaasal on võimalik teda VF-s külastada. Taotlusest ei

nähtu asjaolusid, mille kohaselt ei oleks kaebajal abikaasaga võimalik elada perekonnaelu

väljaspool Eestit.

PPA võtab arvesse asjaolu, et kaebaja lahkus Eestist peale lõpliku otsuse jõustumist, kuid see ei

mõjuta sissesõidukeelu kehtivust, kuna isiku sissesõidukeelu kohaldamise tinginud asjaolud ei ole

ära langenud. Samuti ei ole tema suhtes uusi humaanseid kaalutlusi, mis tingiksid sissesõidukeelu

kehtetuks tunnistamise. Sissesõidukeelu kohaldamise tähtaja määramisel arvestas PPA kõikide

asjas tähtsust omavate asjaoludega ning seetõttu kohaldas talle 3-aasta pikkuse sissesõidukeelu.

PPA võttis arvesse kõik asjaolud, mida kaebaja avaldas, sissesõidukeelu kohaldamisel.

Kaebajale sissesõidukeelu kohaldamise tinginud asjaolud ei ole ära langenud, ning ei esine tema

suhtes humaanseid kaalutlusi, mis tingiksid sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise.

Sissesõidukeelu kehtivuse ajal abielu sõlmimisel pidi kaebaja möönma, et tal ei pruugi olla

võimalik pereelu Eestis elada.

4. Kaebaja esitas 25.07.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 03.07.2024 otsuse nr 15.7-

16/1042-4 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks tunnistama sissesõidukeeld kehtetuks.

KAEBAJA SEISUKOHAD

5. Vaidlustatud otsus ei ole kooskõlas kehtiva õigusega ning riivab kaebaja põhiõigusi

ebaproportsionaalselt. PPA on VSS § 32 alusel sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotlust

lahendades kohustatud analoogselt VSS §-ga 74 teostama kaalutlusõigust ning otsustama, kas

sissesõidukeelu kohaldamine on jätkuvalt vajalik ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid

arvestades proportsionaalne. Diskretsiooni kasutamata jätmine on kaalutlusviga. EL direktiivi

2008/115/EÜ art 12 lg 1 kohustab põhjendama sissesõidukeelu aluseks olevaid faktilisi ja

õiguslikke asjaolusid. Sama tuleneb direktiivi põhjendava osa punktidest 6 ja 14. PPA pole

nõuetekohaselt kaalutlust läbi viinud, sh pole PPA otsust piisavalt põhjendanud.

6. Kaebajale jääb arusaamatuks PPA etteheide, et isikul oli võimalus esitada enda muutunud

asjaolusid varasemalt kohtumenetluses, kuid ei teinud seda. Täpsemalt jääb arusaamatuks, kas PPA

leiab, et abielu sõlmimine ei ole käsitletav asjaolude muutumisena või ei ole abielu sõlmimine

asjaolu, mis tingiks sissesõidukeelu kohaldamise ära langemise. 1.06.2024 abielu sõlmimine on uus

asjaolu, millega sissesõidukeelu kohaldamisel 22.11.2022 ei arvestatud ning seega on asjaolud

muutunud. Esineb põhjus sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Kuivõrd abielu A või abielu

puudumine Eesti kodanikuga polnud sissesõidukeelu seadmise aluseks, siis ei saa selles asjaolus

toimunud muutusi tõlgendada kui sissesõidukeelu kohaldamise aluse ära langemist.

7. Väär on PPA väide, et kaebaja tõi sissesõidukeelu vaidlustamisel ainsa asjaoluna välja

tervislikud põhjused (vaimne tervis). Kaebaja on kaebuses ja läbivalt kogu haldusasja nr 3-22-2705

kohtumenetluse raames põhjendanud sissesõidukeelu kohaldamata jätmist humaansetel põhjustel

ka seetõttu, et esinevad tugevad sõprussidemed B. Sissesõidukeelu kehtestamise õiguspärasust

hinnatakse ettekirjutuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). PPA tegi 22.11.2022

sissesõidukeelu otsuse nr 12204230065-1. Sel ajal oli kaebaja abielus A. Abielu lahutati

27.07.2023. Seega polnud sissesõidukeelu õiguspärasuse hindamisel võimalik arvestada abielu

lahutamist ega kaebaja ja B vahel 1.06.2024 sõlmitud abielu ja sellest tulenevalt riivet pereelule.

8. Kaebaja ei toonud haldusasja nr 3-22-2705 kohtumenetluses expressis verbis välja, millist laadi

täpsemalt on tugevad sõprussidemed tema ja B vahel, kuna see ei omanud asja lahendamisel

toonases kontekstis tähtsust. Seda kinnitas ka halduskohus oma otsuses, öeldes, et sõprussidemed ei

oma sissesõidukeelu vaatenurgast tähtsust. Mitte igasugune lähedane suhe ei oma õiguslikult

tähendust ega ole põhiseadusega kaitstud põhiõigus. Elulised asjaolud muutusid hetkel, kui

kaebajal ja B tekkis selline suhe, mis õiguslikus mõttes saab tähendust omada. Kui kaebaja ja B

sõlmisid 1.06.2024 abielu, muutusid elulised asjaolud, mis olid sissesõidu kohaldamise aluseks.

Kuivõrd PPA pole seda arvestanud, siis pole PPA otsust tehes lähtunud asjakohastest kaalutlustest.

Vastustaja ei kaalunud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist VSS § 32 lg 12 alusel.

9. Kaebajale kohaldati sissesõidukeeld VSS § 74 lg 1 alusel, kuna tema suhtes tehti

lahkumisettekirjutus. Olukorras, kus kaebaja on täitnud lahkumisettekirjutuse ja lahkunud Eestist

vabatahtlikult vabatahtliku täitmisaja jooksul, on sissesõidukeelu kohaldamise alus ära langenud.

PPA pole otsuses sisustanud, millistel alustel sissesõidukeeld seati ning kas vastavad asjaolud on

ära langenud.

10. Tulenevalt VSS § 32 lg-st 1 tuleks PPA-l olukorras, kus ta leiab, et sissesõidukeelu

kohaldamise aluseks olnud asjaolud pole muutunud või ära langenud, kaaluda sissesõidukeelu

kehtetuks tunnistamist humaansetel põhjustel kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku

korda. PPA ei ole välja toonud, et kaebaja ohustaks Eesti julgeolekut või avalikku korda. Sellist

olukorda ka ei esine. Arvestades, et kaebaja viibis rahvusvahelise kaitse menetluse ajal Eestis

kokku 1 aasta ja 8 kuud, ei ole tegemist ka prognoosiga, vaid seda saab kaebaja käitumisest selgelt

järeldada.

11. Schengeni alale sisenemise keeld riivab intensiivselt kaebaja põhiseaduse (PS) §-des 26 ja 27

sätestatud perekonnapõhiõigust. Kaebaja ei saa sissesõidukeelu tõttu elada koos oma abikaasaga,

olla temaga lähedastes ja füüsilistes suhetes, hoolitseda abikaasa eest jne. Riive on sedavõrd

oluline, et tunnistada sissesõidukeeld kehtetuks (vt Riigikohtu otsus nr 5-23-6, p 54). Kuigi PS § 26

kohaselt saab perekonnapõhiõigust piirata teises lauses nimetatud eesmärkidel või mõne teise

põhiõiguse või põhiseadusliku õigusväärtuse kaitseks, siis PPA ei ole välja toonud, mis oleks see

muu õigusväärtus või hüve, mis õigustaks kaebaja perekonnapõhiõiguse riivet. PPA pole

õigusväärtusi tegelikkuses kaalunud. Otsuses väljatoodud põhjendused ei saa õigustada väga

intensiivset riivet, mida sissesõidukeeld omab kaebaja perekonnapõhiõigusele. PPA otsus ei ole

kooskõlas riigi kohustusega tegutseda positiivselt põhiõiguse tagamisel.

12. Kaebaja ei nõustu PPA käsitlusega, et kaebaja ja tema abikaasa pidid möönma, et kui

abielluvad ajal, mil kaebajale on kohaldatud sissesõidukeeld, ei saa nad elada perekonnaelu Eestis.

PPA selline käsitlus muudab VSS § 32 lg 1 sisutühjaks ja kohaldamise võimatuks. Sätte

kohaldamise üks eeldus on asjaolude muutumine. Seega pole võimalik taotluse esitamine

ennetavalt. Kui lähtuda PPA eeldusest, et kuivõrd sissesõidukeelu olemasolu oli teada ja seega tuli

selle tagajärgedega arvestada, siis ei saa peale sissesõidukeelu kohaldamist aset leidnud muutus

tingida taotluse põhjendatust. See on vastuolus sätte mõtte ja eesmärgiga. Ka rikub selline

tõlgendusviis võrdsuspõhiõigust, kuna tagab neile välismaalastele suurema põhiõiguste kaitse, kes

viibivad Eestis kui neile, kes viibivad mujal ja kelle suhe on alguse saanud peale sissesõidukeelu

kohaldamist.

13. Olukorras, kus kaebaja päritoluriigiks on VF, on Eesti riik andnud soovituse VF-i reisimist

täielikult vältida ning on palunud VF-s ajutiselt viibivatel Eesti kodanikel võimalusel Eestisse

tagasi pöörduda, on äärmiselt ebamõistlik sundida Eesti kodanikku sinna reisima. Selline soovitus

riivab ka kaebaja abikaasa turvalisust. Kaebaja abikaasa B on Eesti Kaitseväe tegevväelane, kes on

olnud mitu aastat tegevteenistustes Scoutspataljonis ja kelle sõjaaja ametikoht on meditsiinirühmas.

Arvestades kaebaja abikaasa tausta ning seotust kaitseväega, on kaebaja abikaasa igal VF-i

külastamise korral ka reaalses ohus. VF on Ukraina sõjas strateegiliselt otsustanud just rünnata

toetavaid üksusi, sh meditsiiniüksusi. Kaebaja abikaasa on Eesti patrioot, mistõttu abiellumiseks

VF-i reisimine ei olnud abikaasa jaoks meeldiv. Samuti pidi kaebaja abikaasa läbima mitmed

turvameetmed. Kaebaja abikaasal on kogu olukorrast (mure kaebaja pärast, lahusolek,

ebameeldivused Venemaaga seoses) tulenevalt 2024. a juulis diagnoositud meeleoluhäired.

14. Kaebaja nõustub PPA-ga selles, et sissesõidukeeldu kohaldati vaid seetõttu, et Eestis viibimise

periood lõppes. PPA ei saa samastada ja laiendada erinevaid viibimisaluseid. Kaebajal ei ole uut

alust Eestis viibimiseks, kuna sissesõidukeeld ei võimalda seda taotleda. Vahepealsel ajal on

muutunud kogu õiguslik käsitlus VF-i kodaniku Eestis viibimise osas. 2022. a kaebajal olnud

viibimisalus ammendas end, konkreetse ajaperioodi jooksul Eestis viibimise päevade arv täitus,

kuid praegusel ajal mõjutavad kaebaja viibimisõigust hoopis muud asjaolud. Ka haldusasjas nr 3-

22-2705 on kohus selgitanud, et kui tekib vajadus taotleda uut viibimisalust, siis saab

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist nõuda.

15. Kaebaja ei ole jätnud infot avaldamata pahatahtlikult või teadlikult. Kui kaebaja oleks teadnud,

et see saaks omada tähtsust, siis kaebaja oleks info edastanud. Kaebaja on rahvusvahelise kaitse

menetluses ja praeguses menetluses olnud avameelne ja koostöövalmis, vastanud kõigile

küsimustele ja pole infot varjanud. Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise menetluses ei oma

tähtsust, et ta haldusasja nr 3-22-2705 menetluses ei toonud täpselt välja, milline on tema suhe B.

PPA möönab seda. Kaebajal polnud võimalik Eestis viibides abielu sõlmida ega kooselu

registreerida, kuna ta oli juba abielus. Seega ei mõjutanud PPA otsust kaebaja tegevus ning PPA

etteheited kaebajale on sisutühjad. Kaebaja möönab, et ühes menetluses kogutud materjali saab

kasutada tõendina teises menetluses, kuid teise menetluse selgitused ei saa sisustada järgmist

menetlust.

16. Väär on PPA käsitlus, mille kohaselt saaks eraldiseisvalt hinnata abielu ja abielu, mis on

sõlmitud sissesõidukeelu ajal. Kuivõrd PPA-le ei tulene seadusest sellist vahetegemise õigust, siis

sissesõidukeelu ajal sõlmitud abielu ei ole asjaolu, mida saab käsitleda kui humaanset kaalutlust.

Kohtupraktikas on korduvalt jaatatud, et VSS § 74 lg 4 alusel on esmajoones silmas peetud

olukordi, kus sissesõidukeeld Eestisse või Schengeni alale riivaks intensiivselt välismaalase

perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje

(Tallinna Ringkonnakohtu 28.03.2024 otsus nr 3-23-840 p 31 ja seal viidatu).

17. Kaebaja on haldusmenetluses esitanud tunnistajate seletused ning tõendid, mis kinnitavad, et

kaebaja ja B suhe vastab VMS § 138 lg 1 tingimustele. Kaebaja ja abikaasa on igapäevases

sõnumivahetuses.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

18. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. PPA on kaebaja sissesõidukeelu kehtetuks

tunnistamise taotluse menetlemisel lähtunud seadusest tulenevatest nõuetest ning ei ole vääralt

kohaldanud VSS norme. PPA on vaidlustatud haldusakti andmisel piisava põhjalikkusega,

ratsionaalselt ja kooskõlas seadusega kaalunud kõiki huve ning langetanud õiguspärase otsuse.

19. PPA otsus ei riiva kaebaja põhiõigusi ebaproportsionaalselt, kuna kaebaja on abiellunud ajal,

mil tal oli kehtiv sissesõidukeeld Schengeni viisaruumi. PPA on otsust tehes kaalunud taotluses

esitatud asjaolusid ning põhjendanud otsuses oma seisukohta. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu PPA

kaalutluste ja põhjendustega, ei tähenda, et neid otsuses ei oleks.

20. Vastustaja möönab, et otsuses on ebaõnnestunud sõnastus seoses kaebaja abieluga ning

muutunud asjaoludega. Samas on PPA otsuses selgitanud, et sisuliselt ei ole abielu sõlmimine

sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul selline asjaolu, mida saaks pidada muutunud asjaoluks.

Kaebaja ei maininud kohtumenetluses nr 3-22-2705 oma suhteid praeguse abikaasaga, kuigi

taotlusest saab järeldada, et suhted olid siis juba olemas.

21. Eelduslikult pidas kaebaja lahkumiskorralduse saamisena silmas seda, kui Riigikohus keeldus

14.11.2023 tema kassatsioonkaebust haldusasjas nr 3-22-2705 menetlusse võtmast. Sellest

järeldub, et kaebaja oli väidetavas suhtes Eesti kodanikuga juba novembris 2022.a. Haldusasja nr

3-22-2705 menetluses, so sissesõidukeelu arutamisel, oleks kaebajal olnud võimalus välja tuua

suhtega seotud asjaolud.

22. Kaebaja suhtes kohaldati sissesõidukeeldu, kuna tema viibimisalus Eestis lõppes ja tal oli

kohustus Eestist lahkuda. Kuna kaebajal puudus Eestis viibimiseks seaduslik alus, ning see asjaolu

ei langenud ära ka VF-s abielu sõlmimisega, on PPA õiguspäraselt leidnud, et sissesõidukeelu

kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole ära langenud. Kaebajale kohaldatud kolmeaastane

sissesõidukeeld on läbinud kohtuliku kontrolli ning tunnistatud õiguspäraseks.

23. Vastustaja möönab, et PPA on otsuses välja toonud, et kaebaja tugines sissesõidukeelu

kehtetuks tunnistamise taotluses vaid tervislikele põhjustele. Selline PPA väljendus otsuses ei

vasta tõele, kuid otsuses on PPA läbivalt selgitanud, et sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul

sõlmitud abielu ei ole selline asjaolu, mis tingiks sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise. PPA on

taotluse menetluses arvestanud ka 1.06.2024 sõlmitud abieluga. Haldusasja nr 3-22-2705

menetluses ei tuginenud kaebaja oma suhetele B. Sõprussidemed B ei ole humaansed kaalutlused,

mis võimaldaksid jätta sissesõidukeelu kohaldamata.

24. Kuigi kaebaja ei olnud 22.11.2022 veel B abielus, on ta 18.06.2024 taotluses kinnitanud, et tal

oli lahkumiskorralduse saamisel juba üle aasta olnud suhe Eesti kodanikuga (eelduslikult B). Tõele

ei vasta kaebaja väide, justkui oleks halduskohus otsuses sedastanud, et sõprussidemed ei oma

sissesõidukeelu vaatenurgast tähtsust. Halduskohus ei ole otsuses sõprussuhete osas seisukohta

võtnud, kuna kaebaja ei ole halduskohtumenetluses sellistele sõprussidemetele tuginenud.

25. Sissesõidukeeld on viibimisaluse lõppemisel või lõpetamisel lahkumisettekirjutuse tegemisega

kaasnev otsustus. Seega ei olnud sissesõidukeelu kohaldamise aluseks abielu A ega mitteabielu B,

vaid asjaolu, et kaebaja Eestis viibimise alus lõppes. Seega ei ole sissesõidukeelu kohaldamise

aluseks olnud asjaolud ära langenud.

26. Vastustaja möönab, et VSS § 32 lg 1 kohaselt peab sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks

olema täidetud kaks eeldust, peavad esinema humaansed kaalutlused ja välismaalane ei tohi

kujutada ohtu riigi julgeolekule ega avalikule korrale. Kuna ei esinenud humaanseid kaalutlusi

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks, ei pidanud PPA hindama, kas sissesõidukeelu kehtetuks

tunnistamine oleks võimalik, kuna kaebaja ei kujuta endast ohtu riigi julgeolekule või avalikule

korrale.

27. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et PPA otsuse põhjendused on napid. PPA on

otsuses välja toonud, et abielu, mis on sõlmitud sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul, ei ole asjaolu,

mida saaks lugeda humaanseks põhjuseks ning sel põhjusel sissesõidukeelu kehtetuks tunnistada.

PPA on otsuses ka õigesti välja toonud, et sellises olukorras abielu sõlmimisel pidid nii kaebaja kui

ka tema tulevane abikaasa möönma, et neil ei ole võimalik sissesõidukeelu tõttu elada pereelu

Eestis. Kaebaja pidi arvestama asjaoluga, et kaebaja abielu on sõlmitud sissesõidukeelu

kehtivusaja jooksul, mistõttu tal ei pruugi olla võimalik elada pereelu Eestis. Kaebaja põhiõiguste

riive ei ole niivõrd intensiivne, et tingiks sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise.

28. Vastustaja ei nõustu kaebaja käsitlusega VSS § 32 lg 1 sisutühjuse osas. Olukorras, kus

välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld ja ta sõlmib nt Eesti kodanikuga abielu, tekitab ta endale

teadlikult olukorra, kus võiks jaatada asjaolude muutumist. Selline olukord ei ole seaduse mõtte ja

eesmärgiga kooskõlas. Seadusandja tahe ei ole selles, et igal välismaalasel, kes sissesõidukeelu

kehtivusaja jooksul sõlmib mõne Euroopa Liidu kodanikuga abielu, tühistatakse sissesõidukeeld.

Selliseks muutunud asjaoluks, mis toob kaasa sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise, saab olla

asjaolu, mis ei sõltu välismaalase enda tegevusest. Vastasel juhul kaotaks sissesõidukeelu

kohaldamine mõtte, kui selle kehtetuks tunnistamiseks piisaks vaid Euroopa Liidu kodanikuga

abiellumisest sissesõidukeelu kehtivusaja jooksul. Kaebaja ei ole enne 18.06.2024 PPA-le esitatud

taotlust kordagi maininud oma suhteid Eesti kodanikuga, kahe aasta ning kahe ja poole kuu

jooksul. Seega on vastustajal põhjendatud kahtlus kaebaja ja B abielu eesmärgis.

29. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohtadega seoses abikaasa VF-s käimise võimatusega.

Välisministeerium karmistas soovitust VF-i mitte reisida juba 30.11.2023. Kaebaja abikaasa käis

VF-s 2024. a. Seega ei ole kaebaja abikaasa VF-s käimine olnud takistatud. Kaebuses ei ole välja

toodud, milles seisneb väidetav reaalne oht, kui kaebaja abikaasa VF-s käib.

Kaitseväekohustuslase registri väljavõttest nähtub, et kaebaja abikaasa on reservi määratud, mitte

ei ole tegevteenistuses. Lisaks nähtub, et tema ametikoht sõjaajal on meditsiinirühma parameedik.

Eestis ei ole praegu sõjaaeg, mistõttu ei ole usutav, et kaebaja abikaasa on igal VF-i piiriületusel

ohus.

30. Kaebaja seisukoht abikaasa tervisetõendi osas on asjakohatu. Tõendist nähtub, et B

terviseseisund ei vasta kaitseväeteenistuskohustuslase tervisenõuetele, kuid ei nähtu, milline on

abikaasa toimetulek ja tegelik tervislik seisund.

31. Vastustaja möönab, et välismaalasel, kellele on kohaldatud sissesõidukeeld, on õigus taotleda

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist, kuid taotluse esitamine ei tähenda automaatselt taotluse

rahuldamist. PPA otsuse põhjendustest on nähtav, et PPA on otsuse tegemisel arvestanud abielu

sõlmimisega. Pelgalt ebaõnnestunud sõnavalik PPA otsuses ei saa olla PPA otsuse õigusvastaseks

tunnistamise ega tühistamise alus.

32. Abielu fakt ei võrdsustu pereeluga. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et PPA otsust ei

mõjutanud kaebaja tegevus haldusasja nr 3-22-2705 menetluses. Kuna kaebaja avaldas, et tal oli

suhe B juba rohkem kui aasta enne lahkumiskorralduse saamist, oli tal võimalik ka varasemates

menetlustes seda asjaolu selgitada. Kuna kaebaja seda teinud ei ole, ei ole usutavad kaebaja väited

ja selgitused oma pereelu osas.

33. Kaebaja esitas koos sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotlusega ka tõendeid, mida PPA

on otsuse tegemisel hinnanud ning lisatõendite või selgituste esitamisega ei oleks kaebaja suutnud

humaansete kaalutluste olemasolu põhjendada. Seega on vastustaja uurimiskohustust täitnud.

Kaebaja esitatud Y kaaskiri ei tõenda kuidagi, et kaebaja ja tema abikaasa vahel oleks tegelik

perekonnaelu, mida saaks pidada humaanseks põhjuseks sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks.

Lisafotod ei kinnita humaansete põhjuste olemasolu ega PPA otsuse õigusvastasust. Artikkel

Soome hoiatuste kohta ei ole puutumuses praeguse vaidluse asjaoludega.

KOHTU PÕHJENDUSED

34. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. PPA leidis, et sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine ei ole

põhjendatud ja kohtule ei nähtu olulisi kaalutlusvigu, mis tingiksid otsuse tühistamise. HKMS §

158 lg 3 kohaselt on kaalutlusõiguse kohtulik kontroll piiratud ning kohus ei hinda kaalutlusotsuse

otstarbekust.

35. Kaebaja saabus Schengeni viisaruumi 29.03.2022 Eesti Narva piiripunkti kaudu Venemaa

kodaniku passi nr XXXXXX kehtivusega 22.07.2019 kuni 22.07.2024 ja seal oleva C-liiki viisa

alusel. PPA kohaldas 22.11.2022 otsusega nr 12204230065-1 kaebajale VSS 74 lg 1 alusel

sissesõidukeelu 3-aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Kaebaja suhtes kehtib

sissesõidukeeld alates 21.11.2023 kuni 21.11.2026. Kaebaja esitas PPA-le 18.06.2024 taotluse

tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu tühistamiseks (dtl 23), kuna kaebaja abiellus 1.06.2024

Eestis elava Eesti kodaniku B (dtl 22) ning soovib elada Eestis koos abikaasaga. PPA ei sea

kahtluse alla, et tegemist oleks fiktiivse abieluga.

36. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et kaebaja ei rikkunud Eestist lahkumise tähtaega ning

kaebajal puudub praegusel ajal õiguslik alus Eestisse sisenemiseks, kuivõrd kaebajale antud C-liiki

viisa kehtivus lõppes 22.07.2024. PPA ei vaidlusta, et kaebaja ei kujuta ohtu Eesti Vabariigile.

Vaidlus puudub ka selles, et kaebaja oli abielus kuni 26.07.2023 A (dtl 44) ega selles, et kaebaja ei

kinnitanud haldusasja nr 3-22-2705 menetluses oma lähedast suhet B. Menetlusosaliste vahel on

vaidlus selle üle, kas VF-s sõlmitud abielu kaebaja ja B vahel on aluseks kaebajale kohaldatud

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks.

37. Sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise taotluses tugines kaebaja sellele, et sissesõidukeeld

rikub tema õigust perekonnaelu puutumatusele. Kaebaja abikaasa elab Eestis ning ka kaebaja

soovib Eestis elada. VF-s ei ole pereelu elamine võimalik, kuna kaebaja ja tema abikaasa on VF-i

poliitika ning seal valitsevate väärtuste vastu. Lahusolek on kaebajale ning tema abikaasale raske

(dtl 23-27).

38. PPA jättis kaebaja taotluse rahuldamata VSS § 32 lg 1 alusel, mis sätestab, et Siseministeerium

või selleks volitatud Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus tunnistab kehtetuks või

lühendab sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase põhjendatud taotluse alusel või valitsusasutuse

või valitsusasutuse hallatava riigiasutuse põhjendatud ettepanekul või Schengeni konventsiooni või

Euroopa Liidu liikmesriigi, välja arvatud Eesti, pädeva asutuse taotlusel, kui sissesõidukeelu

kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel

kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Seega võib isiku suhtes

kohaldatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistada, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad

asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata

riigi julgeolekut ega avalikku korda. Nimetatud sätte seletuskiri täpsustab, et välismaalase Eestist

lahkuma kohustamise regulatsioon põhineb tagasisaatmisdirektiivil. Tagasisaatmisdirektiivi

kohaselt peavad liikmesriigid kohustama kolmanda riigi kodanikku lahkuma oma päritolu- või

transiidiriiki ja kohaldama lahkumiskohustuse täitmata jätmise korral tema suhtes sissesõidukeeldu.

39. Sissesõidukeelu erandina kohaldamata jätmist tingivad humaansed kaalutlused VSS § 74 lg 4

tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus sissesõidukeeld riivaks intensiivselt

välismaalase perekonna- või eraelu, seaks ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu analoogse

tagajärje (nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.12.2023 otsus nr 3-23-365, p 38). Kaebajale kohaldati

sissesõidukeeld VSS 74 lg 1 alusel, kuna kaebajal puudusid Eestis majanduslikud huvid, ta ei

saavutanud eesti keeles ametlikku taset. Kaebaja ei ole Eestis töötanud ning tal puudub Eestis vara.

Kaebajal ei ole Euroopa Liidu riikides lähisugulasi. Seega puuduvad kaitsmist väärivad sidemed

Eestis. Tallinna Ringkonnakohus selgitas otsuses haldusasjas nr 3-22-2705, p-s 15, et humaansed

kaalutlused VSS § 74 lg 4 tähenduses peaksid seonduma esmajoones olukorraga, kus Eestisse või

Schengeni alale sisenemise keeld riivaks intensiivselt välismaalase perekonna- või eraelu, seaks

ohtu tema elu või tervise või tooks kaasa muu samalaadse tagajärje. PPA leidis ning kohtud

nõustusid, et kaebaja ei toonud menetluses välja selliseid asjaolusid, mis annaksid aluse

sissesõidukeelu lühendamiseks.

40. VSS ei täpsusta, millised on taotluse põhjendatuse kriteeriumid või milliseid asjaolusid

haldusorgan taotluse põhjendatuse kindlakstegemiseks kaaluma peab. Euroopa Parlamendi ja

nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ artikkel 11 lg 3 annab liikmesriikidele kaalutlusruumi

sisenemiskeelu kehtetuks tunnistamisel, sh jätab vabaduse arvestada lisaks humanitaarkaalutlustele

ka muid kaalutlusi (vt ka Euroopa Kohtu 15.09.2022 otsus asjas C-420/20 – HN, p 64).

Ringkonnakohus tõi 21.04.2022 otsuse nr 3-19-2070, p-s 16 välja, et sissesõidukeelu kehtetuks

tunnistamise taotluse puhul tuleb hinnata eelkõige asjaolude muutumist pärast sissesõidukeelu

kohaldamist, kuid see ei tähenda, et igasugune asjaolude muutumine peaks tooma kaasa ka

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise või selle kehtivusaja lühendamise. Muutunud asjaolusid

tuleb kõrvutada nende põhjustega, mis tingisid sissesõidukeelu kohaldamise.

41. Nagu kohus eelnevalt välja tõi, ei ole vaidlust, et kaebaja abiellus 1.06.2024 Eesti kodanikuga

ning seega on asjaolud muutunud võrreldes sissesõidukeelu aja olukorraga. Järgnevalt tuleb

hinnata, kas asjaolude muutumine on selline, millest tulenevalt on vajalik tunnistada

sissesõidukeeld kehtetuks.

42. PPA heidab kaebajale ette, et ta ei andnud rahvusvahelise kaitse menetluses teada oma

intiimsetest suhetest B. Samas on kaebaja esitanud asja juurde tõendid, millelt nähtuvalt oli

kaebajal ja B lähedased suhted juba alates 2022.a (dtl 131-136). Kohtu hinnangul on PPA etteheide

mõistetav. Kui kaebaja oleks vastava asjaolu eelnevas menetluses välja toonud, oleks saanud seda

hinnata juba sissesõidukeelu kohaldamisel. Hüpoteetiline on kaebaja väide, et selle asjaolu

väljatoomine oli tarbetu, kuna ta oli abielus A. Haldusorganil ning kohtutel oli kohustus kaebaja

puhul hinnata igasuguse sideme olemasolu Eestis. Alusetud on kaebaja etteheited

võrdsuspõhiõiguse rikkumise kohta, kuivõrd kaebaja ei toonud ametnikele välja oma suhte staatust

enne sissesõidukeelu kohaldamist.

43. Tallinna Ringkonnakohus selgitas otsuses haldusasjas nr 3-22-2705, p-s 15, et sissesõidukeeld

ei välista võimalust taotleda enne kolme aasta möödumist uuesti rahvusvahelist kaitset. Kui

kaebajale peaks VF-s osaks saama tagakiusamine või ilmneks muul põhjusel oht nende elule, mis

vastab VRKS § 4 lg-te 1 ja 3 tingimustele, on tal Eestisse pagemisel ja rahvusvahelise kaitse

taotluse esitamisel võimalik taotleda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist vastavalt VSS § 32 lg-

le 1. Seega on väärad kaebaja väited osas, et kohtu kinnitusel sissesõidukeeld tunnistatakse

vajadusel, sh abiellumisel Euroopa Liidu kodanikuga, kehtetuks. Ringkonnakohus viitas üksnes

sellele, et kehtetuks tunnistamine on võimalik tulevikus tekkiva (sõjalise vms) ohu tõttu. Vaidlust

ei ole, et kaebaja ei ole selles mõttes ohus.

44. Õige on kaebaja seisukoht, et Eesti ei soovita VF-i praegusel ajal reisida. Samas ei ole vaidlust,

et kaebaja abikaasa reisis VF-i kaebajaga abielluma. Kaebaja toob välja, et abikaasa reis VF-i oli

ebameeldiv mh taustakontrolli tegemise tõttu. Kohtu hinnangul on Eesti ning VF-i vahelise halva

suhte tõttu reisija taustakontrolli tegemine tavapärane. Kaebaja ei toonud kaebuses välja, et

riigipiiri ületamisel oleks tekkinud häireid. Kohus ei pea tõenäoliseks, et kaebaja abikaasa oleks

teenistusliku mineviku tõttu riigipiiri ületamisel ohus, kuivõrd B ei ole tegevteenistuses (dtl 45)

ning vastasel juhul oleks tal juba see probleem tekkinud. Õige on ka see, et VF-i väed ründavad

Ukrainas meditsiinilisi objekte, kuid eelneval puudub seos kaebaja või tema abikaasaga, kuivõrd

Eesti ega tema kodanikud ei ole sõjas osalised.

45. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja ja tema abikaasa pidid olema teadlikud ja arvestama, et

sissesõidukeelu tõttu on takistatud nende perekonnaelu elamine Eestis. Kaebaja abikaasal on

võimalik kaebajat VF-s külastada ning kaebusest ei nähtu asjaolusid, mille kohaselt neil ei oleks

võimalik elada perekonnaelu väljaspool Eestit. Asjaolu, et kaebaja abikaasa on kaebaja väidetel

Eesti patrioot, ole sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise alus.

46. Kuivõrd PPA leidis vaidlustatud otsuses õigesti, et humaanseid kaalutlusi sissesõidukeelu

kehtetuks tunnistamiseks ei esine, ei pidanud PPA eraldi hindama võimalikku kaebajast tulenevat

ohtu avalikule korrale. Seadus sätestab isikust avalikule korrale tuleneva ohu hindamise eelduseks

asjaolude, mis humaansetel kaalutlustel tingiksid sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise,

olemasolu. Alles siis, kui sellised asjaolud esinevad, tuleb kaaluda ega humaansetel kaalutlustel

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamine ohusta riigi julgeolekut või avalikku korda. Kui humaansed

kaalutlused sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks puuduvad, ei saa sissesõidukeeldu riigi

julgeolekule või avalikule korrale ohu puudumise tõttu siiski kehtetuks tunnistada.

47. Kohus möönab, et vaidlustatud haldusakti sõnastus on kohati mitmeti tõlgendatav ja

ebaõnnestunud sõnavalikuga, kuid vastustaja täpsustas kohtumenetluses haldusakti põhjendusi,

millest juhinduti juba haldusakti andmise ajal (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 3-20-1214, p

11). PPA hindas vaidlustatud haldusaktis kaebaja Eesti kodanikuga sõlmitud abieluga seotud

asjaolusid ning leidis, et abielu sõlmimine ei ole selline asjaolu, mis tingib vältimatult

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise.

48. Kokkuvõttes leiab kohus, et PPA ei teinud kaebaja taotluse lahendamisel kaalutlusvigu ja jättis

kaebajale kohaldatud sissesõidukeelu õigesti kehtetuks tunnistamata. PPA on kaebaja taotluse

lahendamisel kohaselt kaalunud riivet kaebaja pereelule, sh kas sissesõidukeelu kohaldamise

aluseks olevad asjaolud on muutunud.

49. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei

esitanud taotlust menetluskulude väljamõistmiseks, mistõttu jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)