2-23-899/17 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-23-899

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-23-899

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

07.11.2024

Tallinn, kohtukantselei kaudu

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Maarja-Liis Lall

Tsiviilasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi M V vastu võla nõudes

Tsiviilasja hind

22 000,04 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479),

lepinguline esindaja S R

Kostja: M V (isikukood xxx)

Asja lahendamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hageja, Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) hagi kostja,

M V (isikukood xxx) vastu osaliselt kostja ja Xxx AS vahel 13.08.2020. a sõlmitud

tarbijakrediidilepingust nr CL-EEC-xxx tulenevalt.

2. Mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud põhivõlg summas

7540,91 eurot.

3. Mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised arvestatuna põhivõla (7540,91 eurot)

tasumata osalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni.

4. Mõista kostjalt hageja kasuks välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad põhivõla

osamaksed järgmise graafiku kohaselt (maksetähtpäev – summa):

4.1.

11.11.2024 – 304,20 eurot;

4.2.

10.12.2024 – 318,45 eurot;

4.3.

10.01.2025 – 321,18 eurot;

4.4.

10.02.2025 – 328,62 eurot;

4.5.

10.03.2025 – 341,03 eurot;

4.6.

10.04.2025 – 344,13 eurot;

4.7.

12.05.2025 – 351,01 eurot;

4.8.

10.06.2025 – 361,88 eurot;

4.9.

10.07.2025 – 369,17 eurot;

4.10. 11.08.2025 – 376,28 eurot.

5. Ülejäänud osas (põhinõue summas 839,28 eurot, lepingujärgne intress,

lepingujärgne viivis, haldustasu, sissenõudmiskulu hüvitis) jätta hagi rahuldamata.

6. Jätta menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 50% ulatuses kostja

ja 50% ulatuses hageja kanda.

Tsiviilasi nr 2-23-899

7. Määrata kindlaks hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahalise

suurusena 1740 eurot.

8. Mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis 870 eurot vastavalt

menetluskulude jaotusele.

9. Kohustada kostjat tasuma punktis 8 väljamõistetud menetluskulude hüvitise

tasumata osalt hagejale viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv

sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist

istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi

taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See

ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas 17.01.2023 Harju Maakohtule hagi

(täiendatud 15.02.2023 ja 05.04.2023) M V (kostja) vastu võlgnevuse nõudes. Hagiavalduse

kohaselt sõlmisid Xxx AS (esialgne võlausaldaja, edaspidi ka kui krediidiandja / laenuandja)

ja kostja 13.08.2020 tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC-xxx, mille kohaselt sai kostja laenu 12

590 eurot. Lepinguga lepiti kokku aastases intressimääras 26,90% ning krediidi kulukuse

määras 31,21%. Kostja sai küll raha kätte, kuid maksegraafiku järgseid kokkuleppelisi

osamakseid kohaselt ei tasunud. Kostja oli viivituses alates 4. osamaksest, s.o 10.12.2020

kuni ülesütlemisele eelnenud 8. osamakseni s.o 12.04.2021. Laenuandja andis 11.02.2021

kostjale täiendava tähtaja kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks ja võlgnevuse tasumiseks.

Täiendava tähtaja jooksul ei tasunud kostja võlgnevust, mistõttu ütles laenuandja kostjaga

09.04.2021 lepingu üles ning loovutas nõuded hagejale. Kostjalt on põhinõude katteks

laekunud 793,86 eurot.

2. Tuginedes eeltoodule palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 11 796,14

eurot; intressi 1341,29 eurot; laenuhaldustasu 6 eurot; sissenõudmisega seotud kulud 50 eurot;

sissenõutavaks muutunud viivise summas 5633,45 eurot ja edasiulatuva viivise lepingujärgse

intressimääraga võrdses määras 26,9% aastas. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

3. Seoses vastutustundliku laenamise põhimõttega selgitas hageja järgmist. Esialgne

võlausaldaja omandas teabe tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste

Tsiviilasi nr 2-23-899

kohustuste kohta laenutaotlusele esitatud andmete ja kliendi arvelduskonto väljavõtte ajaloo

alusel. Info kliendi varasemate maksekohustuste täitmise kohta omandas hageja lisaks

eelnevale veel ka avalikest andmebaasidest, mh E-krediidiinfo andmebaasist ja

Rahvastikuregistrist. Kostja poolt edastatud andmete põhjal oli kostja laenuvõimeline

lähtudes vastutustundliku laenamise põhimõtetest. Kostja omas piisavalt rahalisi vahendeid,

seega oli kostja igati usaldusväärne ja laenukõlblik klient. Taotlemise hetkel oli kliendil küll

4 lõppenud maksehäiret, kuid viimane nendest oli lõpetatud rohkem kui aasta tagasi. Kuivõrd

kliendil ei olnud aktiivseid maskehäireid, siis tähendab see, et klient oli oma kohustused

korrapäraselt tasunud. Samuti oli viimane maksehäire lõppenud üle aasta tagasi, millest võib

järeldada, et kliendi maksekäitumine laenutaotluse eelselt oli positiivne. Klient deklareeris

laenutaotlusel töötasu 900 eurot ja pensioni 280 eurot. KVV järgi saime viimase kolme kuu

keskmiseks 1197 eurot töötasu ja 233 eurot pensioni. Konservatiivsuse põhimõttest lähtuvalt

võtsime kliendi sissetuleku arvutamisele arvesse kliendi poolt avaldatud väiksema sissetuleku

(900+280) ehk 1180 eurot. Klient töötas avalikus sektoris ja palk laekus regulaarselt vähemalt

viimase aasta jooksul. Tööleping oli sõlmitud aastal 2014. Maksuametist saadud teave

kinnitas, et kliendi palk on stabiilne ja seda võib pidada jätkusuutlikuks. Kliendil oli 9

erinevat krediidikohustust 6 erinevast ettevõtest. 6 krediidikohustust oli refinantseeritud.

Allesjäänud kohustuste ja Xxxi uue laenu kuumaksed oli vastavalt 17 eurot, 121 eurot, 83

eurot ja 387 eurot ehk kokku 608 eurot pidi maksma klient kohustuste teenindamiseks iga kuu

pärast Xxxiga lepingu sõlmimist. See moodustas 51,5% kliendi igakuisest sissetulekust, mis

on madalam kui maksimaalselt võimalik määr sise-eeskirjade järgi. Kliendile jäi pärast

kohustuste tasumist kätte 572 eurot. Klient märkis taotluse peale et on abielus ja kasvatab

ühte last. Aastal 2020 oli arvestuslik elatusmiinimum ~200 eurot ühe isiku kohta. Kuna klient

kasvatas last koos abikaasaga ja abikaasa ei olnud märgitud ülalpeetavana, oli pank

seisukohal, et 571 eurot on piisav summa isiku edasiseks toimetulekuks. Ülalpeetavate arv

märgitakse laenutaotlusele laenutaotleja poolt. Juhul kui laenutaotleja tahtlikult märkis

laenutaotlusele väiksema ülalpeetavate arvu, on tegemist valeandmete esitamisega. Samas

võeti 12.08.2020.a. laenutaotlejaga ühendust, et täpsustada, kes on X X, X X ja X-X X

nimelised isikud. Laenutaotleja vastas, et tegemist on tema lastega, kellele ta maksab

taskuraha ning üksnes üks lastest elab temaga koos. Laenutaotleja kinnitas, et alimentide

kohustust tal ei ole. Samuti viitab ühele ülalpeetavale peretoetuse suurus 60 eurot.

4. Alternatiivselt, kui kohus tuvastab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise,

palus hageja mõista kostjalt välja laenulepingust tulenev põhinõue 10 956,86 eurot (12 590-

1633,14). Arvestades kõik kostja maksed põhinõude katteks ei saaks sellisel juhul lugeda

lepingut 09.04.2021 kehtivalt üles öelduks, kuna selleks hetkeks ei olnud kostja osamaksetega

võlas. 10.04.2024 seisuga on sissenõutavaks muutunud põhiosa summas 7465,13 eurot.

Kostja on tasunud põhiosa katteks 1633,14 eurot, seega võlgnevuses on 5831,99 eurot

(7465,13-1633,14). Hageja nõuab edasiulatuvat viivist põhivõlgnevuselt 5831,99 eurot

kohtuotsuse jõustumisest VÕS § 113 lg 1 lause 1 kohaselt. Hageja palub kostjalt välja mõista

ka tulevikus sissenõutavaks muutuva võlgnevuse vastavalt graafikule.

PÕHJENDUSED

5. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb

osaliselt rahuldada.

Tsiviilasi nr 2-23-899

6. Hageja on esitanud raha saamisele suunatud nõude lepingulisel alusel. Hageja nõue

võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel koosmõjus VÕS § 396 lg-ga 1 ning

tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC-xxx alusel. Selle eeldused on järgmised: 1) kehtiv leping;

2) raha maksmise kohustus; 3) kohustuse sissenõutavaks muutumine; 4) kohustuse rikkumine;

5) ei ole vabandatav.

7. Hageja on toonud välja, et krediidiandja ja kostja sõlmisid 13.08.2020. a

tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC-xxx, mille kohaselt sai kostja laenu 12 590 eurot. Hageja on

seda tõendanud hagi lisaga 1 (dtl 61 jj). Kostjale laenu väljastamist on hageja tõendanud

hagiavalduse lisaga 10, milleks on maksekorraldused, kust nähtub, et krediidiandja on kostja

võlausaldajatele teinud väljamakseid kogusummas 12 590 eurot (dtl 81 jj).

Lepingu kehtivuse hindamiseks tuleb hinnata ka lepingu tüüpi ning sellest tulenevaid

täiendavaid nõudeid. Kuivõrd krediit on antud majandus- ja kutsetegevuses tegutseva

krediidiandja poolt tarbijast krediidisaajale, on tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402

lg 1 tähenduses. Hageja on toonud välja, et laenulepingu krediidi kulukuse määr on 31,21%.

Finantsinspektsiooni tarbijakrediidi kulukuse määra kalkulaatori kohaselt on see 30,73%.

Kostjale antud laenu krediidi kulukuse määr ei ületanud seega laenu väljastamise ajal

seadusega kehtestatud piirmäära (VÕS § 4062 lg 1) ning leping on kehtiv.

8. Hageja on palunud esialgse hagi esemena välja mõista lisaks põhinõudele ka intressi.

Kuivõrd kostja on teinud lepingu osas ka tagasimakseid, mida on arvestatud ka intressi võla

katteks, tuleb põhinõude ja intressi kohustuse rikkumise ulatuse kohta kõigepealt välja

selgitada, kas kokkulepe intressi ja muude tasude tasumise kohta kehtib. Selleks on

tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohtul sõltumata menetlusliigist

kohustus omal algatusel kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet (RKTKm 24.11.2023.a, nr 2-21-13098, p-d 13 ja 17).

9. Eestis kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne

lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku

teabe ja seda ka hindama (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt

võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks

olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline

(VÕS § 4034 lg 6). Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab

krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust

varast. Krediidiandja peab kontrollima tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -

vahendajate seaduse § 50 lõigetele 3 ja 4 (VÕS § 4034 lg 4). Vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1, VÕS § 4034 lg 13).

10. Kohus selgitas 30.01.2023. a määruses hagejale, et tal lasub kohustus tuua välja

asjaolud, millest nähtub, et laenuandja täitis vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalikud kohustused ning neid asjaolusid tõendada (dtl 41). Kohus palus seda hagejal

täiendavalt selgitada ka kohtu saadetud 08.03.2023. a kirjas (dtl 161).

11. Hageja on vastutustundliku laenamise põhimõtte osas esitanud seisukoha nii

15.02.2023. a hagiavalduse täienduses (dtl 52 jj) ning 05.04.2023. a vastuses kohtunõudele

(dtl 170 jj). Hinnates eeltoodud menetlusdokumentides ja tõendites esitatut kogumis, leiab

kohus, et laenu andmise otsustamise käigus läbi viidud kostja krediidivõime kontroll oli

ebapiisav ning hageja ei ole tõendanud, et kostja oli laenu võtmise hetkel krediidivõimeline

Tsiviilasi nr 2-23-899

ehk et krediidiandja sai olla veendunud, et tarbija on suuteline krediidi tagastama

kokkulepitud tingimustel.

12. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi

teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe

saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse

korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab

teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste,

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab

krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § § 4034 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:

-

tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);

-

tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

-

tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);

-

tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

13. Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

14. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe, VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

15. Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse

hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase

Tsiviilasi nr 2-23-899

tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning

millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse

suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid

selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on

tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui

ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt

esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis

peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

16. Kohtu hinnangul ei saa käesoleval juhul leida, et krediidiandja oleks vastutustundliku

laenamise põhimõtet järginud, sest enne krediidi väljastamist ei kontrollinud krediidiandja

teavet kostja kohustuste ja regulaarsete kulude kohta.

17. Krediidiandja on arvestanud kostja sissetulekuna summaga 1180 eurot, mille isik ise

märkis ning mis oli väiksem kui krediidiandja poolt teistest allikatest saadud info. Hageja tõi

ise välja, et ta tuvastas, et kostjal oli üheksa erinevat krediidikohustust kuuest erinevast

ettevõttest, millest omakorda kuus krediidikohustust oli refinantseeritud. Samuti hageja

tuvastas, et teiste finantskohustustega kokku olid kostja igakuised laenumaksed 608 eurot, mis

moodustas 51,5% kliendi igakuisest sissetulekust, mis oli madalam kui maksimaalselt

võimalik määr sise-eeskirjade järgi. Täiendavalt oli krediidiandja tuvastanud, et isiku suhtes

oli varasemalt olnud mitmeid maksehäireid, sh oli üks nendest lõppenud aasta tagasi enne

krediidi andmist. Kohtu hinnangul eeltoodud asjaolud kogumis juba annavad alust kahtluseks,

kas isik olles võtnud üheks erinevat krediidikohustust, milles kuus on refinantseeritud ning

olles alles aasta aega tagasi olnud maksehäirega ning tema sissetulekust üle 50% on

finantskohustuste all, on isik, kes suudab krediiti tagastada kokkulepitud tingimustel. Kohtu

hinnangul oli tegemist pigem riskantsema profiiliga laenuvõtjaga, kelle puhul sellist

veendumust eeltoodud andmete pealt tekkida ei saanud. Eelnimetatud asjaolud annavad alust

kahelda isiku krediidivõimes ja peaks kinnitama vajadust põhjalikuma kontrolli läbiviimiseks,

kuivõrd kostja ei ole nähtavasti suutnud varasemalt (isegi enda järjepideva sissetuleku juures)

enda varasemalt võetud krediitide tagasimaksmisega toime tulla ilma neid refinantseerimata ja

ilma maksehäireteta. Sellegipoolest, ei ole välistatud, et muude andmete põhjal oleks võinud

krediidiandjal see veendumus tekkida, mistõttu kohus kontrollib, kas kostja

krediidivõimelisust hinnati tema igakuiste muude kohustuste ja kulutuste osas korrektselt.

18. Hageja on märkinud, et krediidiandja omandas teabe tarbija varalise seisundi,

regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste kohustuste kohta laenutaotlusele esitatud andmete ja

kliendi arvelduskonto väljavõtte ajaloo alusel ning kontrollis kostja esitatud teavet

laenutaotlusel esitatud andmete, arvelduskonto väljavõtte ja avalike andmebaaside põhjal.

Iseenesest nähtub, et krediidiandja registritesse päringuid tegi (dtl 192 jj) ning on küsitud

välja ka isiku pangakonto väljavõte (dtl 99 jj). Samuti on esitatud ka kokkuvõttev tabel isiku

kohta kogutud infoga (dtl 198-199). Eeltoodust aga ei nähtu, et krediidiandja oleks

kontrollinud isiku majapidamiskulude tegelikku igakuist suurust. Majapidamiskulude

koosseisu kuuluvad kõik regulaarsed igakuised kulud, mis isik teeb, sh eluasemekulud,

toidukulud, transpordi- ja sidekulud. Praegusel juhul ei ole tõendatud seda, et kostjalt oleks

küsitud tema igakuiste majapidamiskulude suurust (lisa 13, andmed laenutaotluselt, dtl 90 jj)

ega ka seda, et krediidiandja oleks kostja majapidamiskulude suuruse ise pangakonto

väljavõtte alusel kindlaks teinud. Krediidiandja sõnade kohaselt arvestati elatusmiinimumiga.

Tsiviilasi nr 2-23-899

Krediidiandja peaks suutma ka lisaks kogutud andmetele näidata krediidivõimelisuse

hindamise aluseks olnud andmete kogumise ja hindamise meetodit, kogutud tõendeid ja

andmete analüüsi ehk seda, kuidas kujunes krediidiandja hinnang tarbija krediidivõimelisuse

kohta. Aasta aja jooksul maksehäirete puudumise alusel ei saa teha järeldust, et isik on

krediidivõimeline. Jättes kindlaks tegemata tarbija muude kohustuste ja regulaarsete kulude

suuruse, ei ole võimalik krediidiandjal veenduda tarbija krediidivõimelisuses.

Hageja on 24.04.2024 esitanud ka väljavõtte laenutaotlusest (dtl 198 jj), märkides, et sellelt

nähtub kliendi poolt teatatud sissetulekute ja kohustuste suurus ning panga poolt teostatud

analüüsi tulemused, kuid nimetatud väljavõttest tegelikku analüüsi ja kontrolli ei nähtu, v.a

finantskohustuste osas. Ka hageja ise pole esitanud analüüsi ega selgitanud, kuidas analüüsiti

või mis leiti analüüsi tulemusel, kuigi kohus andis hagejale selleks korduvalt võimalusi

(30.01.2023.a määrus, 08.03.2023. a kiri, 18.04.2024. a kohtunõue).

19. Hageja on esile toonud, et aastal 2020 oli arvestuslik elatusmiinimum 200 eurot ning

et elatusmiinimumiga arvestamine isiku kohta oli piisav. Põhjust, miks on arvestatud

elatusmiinimumiga, toodud ei ole. Krediidiandjal oli võimalik kontrollida isiku igakuiseid

kulusid nii pangakonto väljavõttelt kui ka küsides kostjalt täiendavaid andmeid. Neid

võimalusi ei kasutatud. Eluasemele ja mittetoidukulutustele ja lapse ülalpidamisele kuuluv

summa on individuaalne ja sõltub elukohast ja lapse vanusest ning vajadustest. Asjaolusid,

miks käesoleval juhul oleks pidanud lähtuma elatusmiinimumist ja mitte konto väljavõttest

nähtuvatest tegelikest kuludest, kohtu ette toodud pole. Kui tarbija taotluselt ja/või

arvelduskonto väljavõttelt nähtub suurem majapidamiskulude suurus, kui krediidiandja poolt

kehtestatud üldkohaldatav määr, peab krediidiandja alati arvestama talle teadaolevat suuremat

majapidamiskulude suurust. Krediidiandja peab tarbija krediidivõimelisuse hindamisel

lähtuma konservatiivsuse printsiibist, et vähendada võimalikku tarbija kahjustumise riski.

Käesoleval juhul ei nähtu, et isiku majapidamiskulude kohta oleks isikult infot küsitud või

seda kontrollitud pangakonto väljavõtte alusel.

Lisaks ei nähtu asjaolusid, et krediidiandja oleks küsinud ja arvestanud lapse ülalpidamiseks

kuluva summaga. Hoolimata sellest, et kostja kinnitas, et temaga elab üks laps, ei vabasta see

isikut teiste laste ülalpidamise kohustusest ja neile elatise maksmisest. Hageja on ise

selgitanud, et tuvastas, et kostja maksab taskuraha ka enda teisele kahele lapsele (mida võib

samuti käsitleda elatise tasumisena), kuid ei ole välja selgitanud, mis summades seda tehakse

ega ole seda arvestanud isiku igakuiste kohustustena. Alaealiste laste ülalpidamiseks vajalikke

summasid ei saa jätta tähelepanuta, kuivõrd alaealistel lastel on seadusest tulenev õigus ja

vanematel seadusest tulenev kohustus tasuda elatist enda alaealistele lastele. 2020. a oli

miinimumelatis 292 eurot lapse kohta. Asjaolu, kellele laekub lapsetoetus, ei mõjuta seda

kohustust. Isegi kui nimetatud summas elatist ei olnud isikult välja mõistetud või nõutud

laenulepingu sõlmimise ajal, peaks krediidiandja arvestama alaealiste laste olemasolu korral

võimalusega, et isikult nõutakse seda kohtuväliselt või ka kohtu kaudu välja ning seega see

samuti võib mõjutada isiku võimet krediiti tagastada.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 nõuetele vastavat kontrolli

praegusel juhul tehtud ei ole. Kohtule esitatud informatsiooni põhjal ei saa jõuda järeldusele,

et vastutustundlikku laenamise põhimõtet täideti.

20. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärg on VÕS § 4034 lg 7 esimese

kahe lause kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

Tsiviilasi nr 2-23-899

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast ning muid

tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Kohus tuvastas eelnevalt juba laenulepingu alusel väljastatud laenu summa.

Tarbijakrediidilepingu nr CL-EEC-xxx katteks tehtud tagasimaksete summad nähtuvad

laekumiste arvestusest (dtl 88). Väljastatud laenu ja tagasimaksete vahe põhinõudena kuulub

väljamõistmisele, s.o 10 956,86 eurot (12 590 – 1633,14), kuivõrd seda saab hageja tagasi

nõuda, isegi kui vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud. Hageja on märkinud, et

juhul, kui kohus leiab, et krediidiandja on rikkunud lepingu sõlmimisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet ja kõik kostja laekumised tuleb arvestada põhinõude katteks, ei saa

lepingut lugeda kehtivalt ülesöelduks 09.04.2021, kuna selleks hetkeks ei olnud kostja

osamaksetega viivituses. Kohus märgib, et vastavalt hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingule

tuleb kostjal tagastada hagejale laen maksegraafiku järgi perioodil 10.09.2020 kuni

11.08.2025. Seega ei ole kõnealune leping lõppenud ka tähtpäeva saabumisega. Eelnevast

tulenevalt poolte sõlmitud leping kehtib, kuid vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise tõttu on tühised kokkulepped intressimäära ja muude tasude (haldustasu) kohta.

21. Kostja kohustus eeltoodud laenulepingute alusel saadud laenu tagastama. Hageja on

tõendanud hagi lisaga nr 1 (laenuleping), et kostjal oli kohustus tarbijakrediidilepingu nr CL-

EEC-xxx alusel saadud laen tagastada. Hageja on märkinud, et kostja on tagasimaksetena

tasunud 1633,14 eurot (dtl 88), viimane makse tehti 10.01.2022. Pärast nimetatud kuupäeva ei

teinud kostja ühtegi tagasimakset. Raha saamisele suunatud kohustus ei ole eelduslikult

vabandatav.

Hageja esitas eeltoodust tulenevalt alternatiivselt VÕS § 108 lg 1 kohase lepingu täitmise

nõude (dtl 186 jj). Ümberarvestuse kohaselt palus hageja kostjalt välja mõista 10.04.2024

seisuga sissenõutavaks muutunud võlgnevuse 5831,99 eurot (7465,13-1633,14) ja tulevikus

sissenõutavaks muutuva võlgnevuse.

Esitatud andmetest nähtuvalt on kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud

(maksegraafiku järgi on tähtaeg saabunud osamaksete osas) põhiosa summas 9174,05 eurot

(graafikujärgsed põhiosamaksed kuni 10.10.2024 (k.a), dtl 67-68), kuid kuna kostja on

tasunud 1633,14 eurot on kostja sissenõutavaks muutunud võlg 7540,91 eurot (9174,05 -

1633,14).

22. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib

võlausaldaja nõuda selle täitmist. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib

esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu

hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on

seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate

korduvate kohustuste täitmist tulevikus.

Arvestades, et kostja ei ole täitnud

tarbijakrediidilepingust tulenevaid kohustusi ega osale kohtumenetluses, võib eeldada, et ta ka

tulevikus sissenõutavaks muutuvaid osamakseid tähtaegselt ei tasu.

Kui nõue ei ole otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud, tuleb kohtuotsuse

resolutsioonis märkida, mis ajal, mille osas hagi rahuldati tuleb täita. Kui kohustus muutub

ositi sissenõutavaks, tuleb täitmise aeg märkida selliselt, et iga kohustuse puhul oleks

arusaadav, millal see täita tuleb. Kohtuotsuses otsuse täitmise korra kindlaksmääramise

võimaluse sätestab TsMS § 445.

Tsiviilasi nr 2-23-899

Eelviidatud sätetest tulenevalt mõistab kohus kostjalt välja kohtuotsuse tegemise kuupäevaks

sissnõutavaks muutunud nõude 7540,91 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva

kohustused summas 3415,95 eurot vastavalt esialgses graafikus ettenähtud põhiosa summade

graafikule (dtl 67-68), mille osamaksete tasumise tähtajad sätestab kohus vastavalt hageja

nõudele ja poolte vahel sõlmitud laenu tagastamise graafikus toodule otsuse resolutsioonis

esimese maksena kuupäeval 11.11.2024 ja viimase maksena 11.08.2025.

23. Hageja on esitanud ka viivise nõude sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt alates

kohtuotsuse jõustumisest. Viivisenõue sissenõutavaks muutunud summade osas on

põhjendatud VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus välja

viivise põhivõla (7540,91 eurot) tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni.

24. Hageja palus kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel välja mõista sissenõudmiskulud

summas 50 eurot. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemine ei

olnud kehtiv, kuna kostjal puudus sel hetkel võlgnevus krediidiandja ees. Kuivõrd leping ei

olnud lõppenud, ei saa nõuda sissenõudmiskulusid ka pärast arvatud lepingu lõppemist

tekkinud kulude eest. Kohus jätab hageja nõude sissenõudmiskulu 50 euro väljamõistmiseks

rahuldamata.

25. Hageja on toonud välja ja tõendanud, et esialgne võlausaldaja loovutas eeltoodud

laenulepingust tulenevad nõuded hagejale ning sellest teavitati ka kostjat (dtl 71, 80), mistõttu

on hageja õigustatud isik võla sissenõudmiseks.

26. Kuivõrd kohus tuvastas, et hageja poolt esialgu viidatud ülesütlemine 09.02.2021

kehtiv ei saanud olla (arvestades tagasimakseid põhiosa katteks) ning seega pole põhjendatud

ka sissenõudmiskulud pärast lepingu lõppemist, mistõttu ei oma asja lahendamisel tähendust

tõenditena hagiavalduse lisad 2, 3, 5, 12, 15. Finantsinspektsiooni juhend (lisa 16) on avalik

dokument, mida ei ole samuti vajalik tõendina arvestada.

Menetluskulude kindlaksmääramine

27. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled TsMS § 163 lg 1 kohaselt

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi esemeks on

rahaline nõue ning seega on hagi rahuldamise ulatus täpselt välja arvutatav. Käesoleval juhul

oli esialgse hagi hind 22 000,04 eurot. Rahuldamisele kuulub põhinõue 10 956,86 eurot.

Seega on hagi rahuldamise protsent 50%, mis jääb kostja kanda, ja hagi rahuldamata jätmise

protsent 50%, mis jääb hageja enda kanda.

28. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus

menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal.

29. Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõivu summas 1260 eurot ja õigusabikulu

summas 480 eurot.

30. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja

kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud muuhulgas riigilõiv. TsMS §

144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS

§ 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

Tsiviilasi nr 2-23-899

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on

menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218

sätestatu kohaselt.

31. Hageja põhjendatud menetluskuluks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv 1260 eurot.

Taotluse järgi on hagejale osutatud õigusabi 4 tundi, hinnaga 120 eurot tund (ilma

käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepinguline esindaja 4 tunni

ulatuses teinud järgmisi toiminguid: alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs;

hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine;

dokumentide esitamine kohtule.

32. Hinnates käesoleva vaidluse keerukust ja mahukust, esindaja teostatud toiminguid ja

nende mahtu ning esindaja kvalifikatsiooni ja tunnitasu suurust, leiab kohus, et hageja

lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud kokku 4 tunni ulatuses tunnihinnaga

120 eurot tund (kokku 480 eurot).

33. Eeltoodust tulenevalt on hageja käesolevas menetluses kokku kandnud põhjendatud

menetluskulusid 1740 eurot (1260 + 480), millest tuleb kostjal hüvitada menetluskulude

jaotuse järgi tema kanda jäänud osa, s.o 870 eurot (1740 * 50%).

34. Lähtudes hageja taotlusest ja TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis,

et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud määras.

35. TsMS § 178 lg 1 näeb ette, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib TsMS § 178 lg 2 alusel edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot. Vastavalt TsMS § 178 lg-le 4, menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

Kohtu selgitused otsuse jõustumisest, jõustumise tagajärgedest ja täitmisest

Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik. Otsuse jõustumist tõendava

jõustumismärke väljastab menetlusosalise avalduse alusel ja kohtutoimiku põhjal asja

lahendanud maakohtu kantselei.

Maakohtu otsus jõustub eelkõige, kui:

1) apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on möödunud ja kaebust ei ole tähtaja jooksul

esitatud;

2) ringkonnakohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse või jätab kaebuse läbi

vaatamata või rahuldamata või kui lõpetatakse apellatsioonimenetlus ning ringkonnakohtu

lahendi peale kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja jooksul kassatsioonkaebust ei esitata;

3) apellatsioonkaebus jäetakse ringkonnakohtus menetlusse võtmata, läbi vaatamata või

rahuldamata või lõpetatakse apellatsioonimenetlus ja ringkonnakohtu lahendi peale

esitatud kassatsioonkaebust ei võeta menetlusse, see jäetakse läbi vaatamata või

rahuldamata või lõpetatakse kassatsioonimenetlus

Tsiviilasi nr 2-23-899

Kohtuotsuse seaduslik vaidlustamine peatab kohtuotsuse jõustumise. Kohtuotsuse osalise

vaidlustamise korral jõustub kohtuotsus vaidlustamata osas. Kui kohtuotsus vaidlustatakse

muus osas kui menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine, ei jõustu kohtuotsus

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maarja-Liis Lall

Kohtunik