4-24-2934/12 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

4-24-2934

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

07. november 2024. a Tallinn

Väärteoasja number

4-24-2934 (2317,23,011926)

Kohtunik

Märt Toming

Sekretär

Eda Loor

Tõlk

Eevi Pant

Väärteoasi

V K kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja

prefektuuri

Lääne-Harju

politseijaoskonna

menetlustalituse 05.09.2024 otsuse peale väärteoasjas

nr. 2317,23,011926 V K karistamises KarS § 218 lg 1

ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75

trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Katrin Vizel, Põhja

prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlus-

talituse kohtuesindusgrupp.

Menetlusalune isik: V K, ik: xxx, elukoht: xxx

RESOLUTSIOON

1. Jätta V K kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju

politseijaoskonna menetlustalituse 05.09.2024 otsusele väärteoasjas nr. 2317,23,011926 V

K karistamises KarS § 218 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75

trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot, rahuldamata.

2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna

menetlustalituse 05.09.2024 otsus väärteoasjas nr. 2317,23,011926 V K karistamises KarS

§ 218 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o

300 eurot, muutmata ja tühistamata.

3. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 300 (kolmsada) eurot tuleb 45 päeva jooksul

kohtuotsuse kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadavaks tegemise

päevast, s.o alates 07.11.2024 tasuda vaidlustatud otsuses märgitud

Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri

10220245068088. Rahatrahv peab olema täies ulatuses tasutud hiljemalt 23.12.2024.

4. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole 45 päeva jooksul arvates päevast,

mil kohtuotsus on tehtud kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadavaks,

tasunud rahatrahvi täies ulatuses, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus, antud juhul

kohtuväline menetleja, kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on

tehtud märge jõustumise kohta.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule

kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus tehakse

Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 ja e-toimikus kohtumenetluse

pooltele tutvumiseks kättesaadavaks alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates

07.11.2024. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 09.12.2024. Kui kassatsioonkaebust

eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 10.12.2024.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse

üldsüütegude menetlusgrupi uurija Jekaterina Goževa 05.09.2024 otsusega nr 2317,23,011926

karistati V Kd KarS § 218 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75

trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot, selles, et 22.11.2023 kella 11.46 ajal xxx V K kahjustas

tahtlikult V. L´ile kuuluvat sõidukit xxx reg nr xxx. Isik kriimustas terava esemega sõiduki

vasakpoolnet esitiiba. Tekitatud varalise kahju summa on 681 eurot. Oma teoga rikkus isik

KarS § 203 lg 1 sätestatud keeldu ja pani toime KarS § 218 lg 1 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse

06.09.2024 kaebaja sai kätte vastustaja otsuse, millega ta ei nõustu täies mahus, sest see on

põhjendamatu ega ole tõendatud tõenditega.

Vastustaja viitab otsuses sellele, et väidetavalt kaebaja on ise tunnistanud oma süüd V Lile

kuuluva sõiduauto XXX reg nr xxx kahjustamises, samuti vastustaja viitab V Li ütlustele

tunnistajana, kes kinnitas, et nimelt kaebaja kriimustas tema autot. Kuid otsuses vastustaja ei

maini midagi videosalvestuse kohta, mis on samuti olemas asja materjalides.

Oma otsuses vastustaja kinnitab, et uurimine tuvastas, et 22.11.2023 kell 11.46 xxx juures

kaebaja tekitas kahju autole XXX reg nr xxx, mis kuulub mitte kannatanule V Lile, vaid

tunnistajale V Lile.

Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole tuvastanud kahju tekitamise fakti kaebaja poolt, vaid lihtsalt

viitab huvitatud isiku – tunnistaja V Li ütlustele. Samuti vastustaja oma otsuses ignoreerib

tõendit – videokaamera salvestust, millest nähtub, et kaebaja vaid läks mööda V Li autost,

kuid videol ei nähtu, et kaebaja sihilikult vigastas V Li autot. Videosalvestus ei võimalda ka

tuvastada, millises seisundis oli V Li auto enne seda, kui sellest läks mööda kaebaja.

Kaebaja leiab, et tunnistaja (kannatanu) on huvitatud isik antud asjas, et tuvastada süüdlane ja

nõuda temalt edaspidi kahju hüvitamist. Seetõttu ta valis kahju tekitajana nimelt kaebaja, kes

kõndis tema autost mööda (mida on näha videosalvestusel). Tõenäoliselt, tunnistaja

(kannatanu) arvates võib sellisel juhul leida põhjuslikku seost kaebaja tema autost möödumise

ja kahju tekkimise vahel nimelt sel hetkel. Kuid videosalvestus seda ei näita.

Seetõttu vastustaja tegi oma otsuse tunnistaja – huvitatud isiku tõendamata ütluste alusel ning

viidates kaebaja enda selgitustele, milles viimane märkis, et ei ole tunnistaja autot

kriimustanud. Selleks, et vältida infomüra oma firma suhtes ja vältida deliktmenetluse

algatamise fakti kui sellist firma suhtes, oli kaebaja selle nimel nõus iseseisvalt kõrvaldama

kahjustuse kannatanu autol. See kaebaja selgitus on märgitud 14.08.2024 uurimisprotokollis

(Lisa 2).

Sellest kaebaja selgitusest vastustaja teeb meelevaldse järelduse, et kaebaja sel viisil kaudselt

tunnistas oma süüd. Kuid protokollis on selgelt märgitud kaebaja kinnitus: «Ei ole autot

kriimustanud» (Lisa 2).

Seega kaebaja süü tuvastamiseks võib arvesse võtta ainult videokaamera salvestust. Kuid

videokaamera oli suunatud auto ühele küljele ja auto seisundit teisel küljel, kus esines antud

kahjustus (kriimustus), kaamera ei saanud näha ja fikseerida.

Kui kaebaja läks autost mööda, kaamera ei fikseerinud, et nimelt kaebaja mingi riista abil

oleks tahtlikult või tahtmatult autot kahjustanud – jätnud selle pinnale kriimustuse.

Selleks, et tunnistada isik süüdlaseks, on vaja, et videokaamera näitaks auto seisundit

kriimustuse kohas enne seda, kui kaebaja autost möödus. Kuid sellist videosalvestust ei ole

olemas, sest videokaamera ei saanud näha seda auto osa.

Vajalik on põhjusliku seose olemasolu isiku autost möödumise ja pärast seda autol

kriimustuse tekkimise vahel. Kuid videosalvestusest ei ole põhjuslikku seost võimalik

tuvastada. Kriimustus võis autol olla juba enne seda, kui isik läks autost mööda ja kannatanu

võis varem seda kriimustust mitte märgata. Kriimustus võis olla autol tehtud nii tahtlikult kui

tahtmatult teise isiku poolt ja mitte tingimata samal päeval.

Kaebaja leiab, et käesoleval juhul ei saa tuvastada kaebaja süüd ainult huvitatud isiku –

tunnistaja ütlustel, samal ajal kui asjas on olemas videokaamera salvestus, millest ei nähtu, et

kaebaja oleks tahtlikult kahjustanud V Li autot. Kaebaja leiab, et tema süüd ei saa tuvastada

vaid ühes isikus tunnistaja ja huvitatud isiku ütluste alusel, kui asja materjalides on olemas

videokaamera salvestus sündmuskohast.

Esitatu alusel kaebaja leiab, et tema süü ei ole tõendatud, ta ei tunnista end süüdi V Lile

kuuluva sõiduauto XXX reg nr xxx kahjustamises.

Kaebaja leiab samuti, et kui teda saakski teoreetiliselt tunnistada süüdi tunnistaja ütluste ja

kaebaja selgituste alusel (kaudse kavatsuse olemasolul), siis trahvi suurus 300 eurot on ilmselt

ebaproportsionaalne kahjuga 681 eurot.

Kaebaja soovib kohtuistungist isiklikult osa võtta.

Ülalpool esitatu alusel ning juhindudes Väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p. 1, §

114, § 115, § 116, § 117, § 121, § 122, § 132 p. 3-st

palun:

1) Tühistada 05.09.2024 otsus väärteoasjas nr. 2317,23,011926 täies ulatuses ja

lõpetada menetlus antud asjas.

Kohtuistungil jäi

oma kaebuse juurde ning märkis, et püüdis inimesele

kaebuse esitaja

olukorda heastada, et mitte kahjustada oma firma mainet ja arutada, mis seal täpselt toimus.

Tunnistaja helistas talle ja nõudis raha 681 eurot, sellega ta nõus ei olnud ning pakkus

remonditasu 150 eurot, tal on olemas teeninduspersonal, kes saaks kahjustuse parandada.

Kuid ta ei ole kindel, et selle kahjustuse ta tekitanud on. xxx juures parkis xxx, käis seal lõuna

ajal kohvikus. Autost välja tulles pani auto kinni ja siis umbes 4 meetri kaugusel pani

autovõtmed taskusse. Sama päeva õhtul helistas talle tunnistaja ütles, et üks tema töötajatest

on tunnistaja autot kahjustanud, saatis tõenditena foto ja video. Tunnistajale vastas, et tema

ega keegi teine ei ole seda teinud, kuid pakkus firma mainekahju ärahoidmiseks remonti, seda

pakkus aga enne video ja nägemist. Pärast video vaatamist sellest keeldus. Firmas on

menetlusalune isik üksi. Kunagi varasemalt on ühele naisterahvale väikese kriimustuse eest

maksnud 100 eurot, võttis seda arvesse ja pakkus ka seekord aga enne video nägemist.

Tunnistaja töötab ehitajana ja on võimalik, et võib tema firma kohta levitada halbu jutte.

Kõnes ütles tunnistaja, et kaebuse esitaja firma tööautoga liikuv isik teeb ebaseaduslikke

tegevusi ja seetõttu proovis olukorda lahendada. Pärast video vaatamist hakkas kahtlema, et

tema on seda teinud ja leidis, et summa on ülepaisutatud. Sõiduk kuulub xxx OÜ-le.

Tunnistaja võttis ühendust ettevõttega, kellele auto kuulub aga leiab, et kahju tekitamise puhul

peaks hüvitama füüsiline isik, mitte ettevõte.

Tunnistaja V L andis kohtuistungil ütlusi, et 22.11.2023 tuli sööklasse sööma, nagu tavaliselt

oli parklas palju autosid ja vähe vabu kohti, parkis auto ära, käis söömas, istus autosse tagasi

ja sõitis tööle. Kui tööjuures autost väljus, nägi sõidukil värsket kriimustust vasakul esitiival.

Kuna neil päevaadel oli külm ilm, siis sel päeval oli auto üle vaadanud ja aknad jääst

puhastanud, millepärast on kindel, et kriimustust varem ei olnud. Arvas, et kriimustus võis

juhtuda xxx, läks turvamehe juurde, kellega vaatasid videosalvestist ja nägid, kuidas keegi

meesterahvas tuli ja tegi kriimustuse. Videost tegi koopia ja salvestas ka telefoni. Pärast seda

helistas politseisse, kellega arutades otsustati, et alguses proovitakse olukord lahendada ilma

politseita. Kui helistas isikule, siis ta ei olnud alguses asja lahendamise vastu aga kui

tunnistaja saatis talle materjalid ja remondi maksumuse, siis ütles, et see pole tema ja

pöördugu tunnistaja politseisse. Järgmisel päeval läks politseisse ja esitas avalduse. Tunnistaja

sõidab sõidukiga XXX xxx, xxx jõudis ajavahemikul 12-14, parkis võimalikult paremale

poole ning sõi 10 minutit. Siis sõitis tööle xxx, kus nägi värsket kriimustust, umbes 40 cm

pikk, laki peal olid tükikesed, sellest sai aru, et värske. Arvas, et igal pool on turvakaamerad

ja seal on tööstusrajoon, seal on turvaruum. Videost nägi, et üks mees väljus autost, vaatas

igale poole, möödudes tema autost mingi helkiva esemega riivas auto tiiba. Auto numbri järgi

tuvastas isiku, interneti kaudu, helistas samal päeval, selgitas mis olukord on ja pakkus välja

see rahulikult lahendada. Ütles, et remont läheb maksma 250 eurot, arutasid ja nõustusid 200

euroga. Siis saatis talle video ja toimunu kirjelduse peale mida menetlusaluse isik ütles, et seal

ei ole millestki aru saada. Kahjusumma 681 eurot ütles talle remondi töökoda, kuna värvida

on vaja rohkem kui üks element.

Video avaldamisel menetlusalune isik selgitas, et tagurdav sõiduk sarnaneb tema omaga ja

autost väljuv isik sarnaneb temaga. Ringi vaatas võib olla taeva vaatamiseks, kuidas auto

pargitud on või vaadata hoone pealt, kas see on avatud või mitte. Ei saa aru, mis tal käes on,

kas võti, telefon või rahakott. Tunnistaja selgitas video kohta, et tema auto on musta värvi,

seal kus inimene seisab, trepi ja prügikasti juures. Tema auto ja prügikasti vahelt väga hästi

läbi ei mahu, oleks saanud minna ümber auto.

Kohtulikes vaidlustes

leidis, et jääb oma kohtule esitatud avalduses taotletu

kaebuse esitaja

juurde ja see, et tema käe liigustust näha on, ei tähenda, et ta on midagi tekitanud. Ei ole näha,

kas enne tema möödumist ei olnud kriimustust. Võib olla kahju tekitati mujal.

Kohtuvälise menetleja esindaja kohtulikes vaidlustes leidis, et on tõendamist leidnud, et

menetlusalune isik on temale süüks pandava teo toime pannud, seega jätta vastavalt VTMS §

132 p 1 kohtueelse menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata. Leiab, et isik algselt

tunnistas enda võimalikku tegu, ta oli nõus kahju hüvitama mingis osas, remontima sõidukit

aga peale video nägemist otsustas siiski, et lihtsam on niinimetatud vastutusest kõrvale hiilida,

kuivõrd kaebaja seisukoha järgi, kui ei ole videos must-valgelt näha kahju tekkimine ja selle

tekitamine, siis tema hinnangul ka tegu puudub. Kohtuväline menetleja sellega ei nõustu.

Vaadates tunnistaja ehk kahju saaja poolt esitatud videosalvestist, on näha, et kaebaja väljudes

enda sõidukist, vaatab kahtlustavalt ringi, kohtumenetleja tõlgendab seda selliselt, et isik

ilmselt vaatas võimalikke turvakaamera salvestiste olemasolu. Samuti on turvakaamera

salvestuselt nähtav, et kui isik liigub enda sõiduki juurest selle kahjustatud sõiduki suunas on

tema paremas käes mingisugune ese. Kohtuvälise menetleja hinnangul menetleja ei oska

öelda täpselt, mis see on, kas need võivad olla autovõtmed või on mingisugune muu teravam

ese. Kui isik jõuab sõiduki vasakpoolse esitiiva juurde on salvestiselt üheselt nähtav, kuidas

see isiku käsi on nn väändunud või tagurpidi ehk nagu ta läheks kuhugi vastu ja toimub ka

selline ülikiire randme liigutus ning seejärel isik eemaldub sõidukist. Kohtuvälise menetleja

hinnangul ei ole loogiline selgitus ka see, et firmale esitatud nõue, kui on kellegi töötaja poolt

tekitatud kahju kellelegi kolmandale, oleks firma kohustatud seda hüvitama. Käesoleval juhul

ettevõtte xxx OÜ juhatuse liige ehk kaebaja näol, kes oli ka ise tegelikult teo toimepanijaks,

asus seisukohale, et lihtsam on kahju mingil määral hüvitada või siis suunata niinimetatud

kannatanu koos sõidukiga enda poolt sobivasse remonditöökotta. Kui tunnistaja sellega nõus

ei olnud ja vaadata siis ka seda videosalvestist, siis kaebaja leidis, et lihtsam on oma tegu

eitada. Kohtuvälise menetleja hinnangul ei tundu loogiline, et kahju saaja V L otsiks Tallinna

linnas kusagil suvalises kohas suvalise sõiduki, selle juhi, hakkaks teda süüstama, otsima

kontakte, nägema vaeva lihtsalt selleks, et saada kusagilt mingisugust kahju. Tunnistajale on

teada, et kahju hüvitamine väärteomenetluse raames või kahju nõudmine toimub läbi

tsiviilkohtu, kui ei saada siis väljaspool kohut kokkuleppele. Kõike asjaolusid kokku võttes

siis kohtuväline menetleja rõhutab veelkord kohtule, et on tõendamist leidnud, et kaebaja on

toime pannud teo, mida temale ette heidetakse ja ta on selle teo toimepanemises süüdi. KarS §

218 lg 1 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni kolmsada trahviühikut või aresti. Kohtuväline

menetleja karistas kaebajat 300 euro suuruse rahatrahviga. Seega jäi määratud karistuse

sanktsiooni keskmisest määrast allapoole ja kohtuväline menetleja on seisukohal, et seega on

isikule mõistetud karistus igati proportsionaalne arvestades toimepandud teo tõsidust.

Lähtudes eeltoodust ja väärteomenetluse seadustiku § 132 p 1 alusel taotleme kohtul jätta

kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus rahuldamata.

Kaebuse esitaja leidis repliigi korras, et otsesed tõendid tema tegevusele ei ole videos

nähtavad, tal on õigus liigutada oma käsi. Tunnistaja sai koheselt teada, millisel firmale

kuulub auto. Remondikulu on ülepaisutatud. Tunnistaja kavatsetult otsis remonditöökoda, kes

pakub talle suuremat summat, järelikult oli tal selleks mingi huvi.

Maakohtu seisukoht

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga,

vaadanud kohtuistungil videosalvestist, kuulanud ära menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlused

ning kohtuvälise menetleja esindaja seisukoha, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt

lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus kaebuse lahendamiseks välja selgitama, kas ei esine

väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis

aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud

menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4),

kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo

menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas

menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise

alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8)

ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud

alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste

komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju

süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse

kohaselt KarS § 203 lg 1 sätestatud keelu rikkumist ning KarS § 218 lg 1 ettenähtud süüteo

toimepanemist.

KarS § 218 lg 1

kohaselt karistatakse väärteokorras varavastase süüteo eest väheväärtusliku

asja või väheolulise varalise õiguse vastu, välja arvatud arvutisüsteemile ebaseaduslikult

juurdepääsu hankimine, arvutiandmetesse sekkumine, arvutisüsteemi toimimise takistamine,

arvutikuriteo ettevalmistamine, röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine

vägivalla abil ning tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või

psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku, kultuuri- või ajalooväärtusega

eseme vargus või süstemaatiline vargus. KarS § 218 lg 1 sätestatud erandeid kohus ei

tuvastanud, seega tuleb lähtuda varavastasest süüteost väheväärtusliku asja vastu. KarS § 218

lg 4 kohaselt on väheväärtuslikuks asjaks või väheoluliseks varaliseks õiguseks asi või õigus,

mille rahaline väärtus ei ületa kahtekümmend miinimumpäevamäära või mille kahjustamisel

käesoleva seadustiku §-des 203 ja 204 sätestatud juhtudel ei põhjustatud olulist kahju. KarS §

203 lg 1 näeb ette vastutuse võõra asja rikkumise või hävitamise eest, kui sellega on tekitatud

oluline kahju. KarS § 121 lg 1 kohaselt on oluliseks kahjuks kahju, mis ületab 4000 eurot.

Antud juhul kahjustati sõidukit kriimustades selle vasakut esitiiba, millega kaebuse esitaja

rikkus võõrast vara ja mille parandamine tunnistaja ütluste ja xxx pakkumise kohaselt läheb

maksma 681 eurot. Seega sõiduki taastamisremont, s.o kriimustuse parandamise kulu ei

moodusta olulist kahju KarS § 121 lg 1 tähenduses ja KarS § 203 lg 1 koosseisutunnuse

mõttes. Seega tuleb võõra vara rikkumisest tekkinud varalist kahju hinnata rahalises väärtuses

väheväärtusliku asjana KarS § 218 lg 4 mõttes, mistõttu on menetlusaluse isiku käitumine

õigesti kvalifitseeritud KarS § 218 lg 1 ettenähtud väärteona.

Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja sündmuse ajal xxx kohviku juures viibis ja

tunnistaja autost ka möödus. Samuti ei ole vaidlust selles, et tunnistaja sõidukil on vasakul

esitiival kriimustus, mis on nähtav ka väärteoasja materjalidele lisatud fotolt.

Kaebuse esitaja on kaebuses leidnud ja kohtuistungil selgitanud, et ta vaid möödus tunnistaja

autost, seda ei kahjustanud ja kahjustamist pole näha ka videosalvestusel. Kohtuistungil

vaadatud videosalvestuselt nähtub, et V K pargib auto tagurdades maja juurde ja väljub autost,

paneb midagi vasakusse püksitaskusse, samal ajal hoides midagi ka paremas käes. Seejärel

toob käed ette kokku ja vahetab käes olnud asjad nii, et vasakusse kätte jääb väike must asi ja

parema käe laseb rippu, teeb sellega liigutuse auto suunas ning paneb autouksed lukku, millest

saab järeldada, et paremas käes on auto võti. Kaebuse esitaja on ka väitnud, et oma sõidukist

eemaldudes paneb ta tavaliselt auto võtme taskusse, kuid seda videosalvestiselt ei nähtu ja

kaebuse esitaja midagi taskusse ei pane. Siis vaatab ta parklas ringi ja liigub tunnistaja

sõidukist mööda selliselt, et parem käsi on all ning tunnistaja sõidukile lähedal. Küll aga ei

ole kaebuse esitaja käsi lihtsalt rippu, vaid on näha, et see on tugevalt suunatud tunnistaja

sõiduki poole ning isik pigem naaldub sõiduki poole ja tõmbab käega mööda auto esitiiba nii,

et parema käe laba väändub randmest tahapoole nagu oleks käe ettepoole liikumisel mingi

takistus.

Samuti on videosalvestuselt näha, et kohe kui isik on sõidukist möödunud ja tervenisti

kaamera vaateväljas (sõiduki, prügikasti ja trepiastmete vahel), hoiab ta midagi väikest ja

heledat paremas käes ja hoiab seda käes ka edasi liikudes. Kohtu hinnangul saab

videosalvestusest nähtuvast järeldada, et kaebuse esitajal oli käes auto võti, millega ta

tahtlikult sõidukit kriimustas. Kuivõrd videosalvestiselt ei nähtu, et kaebuse esitajal oleks

tunnistajaga eelnevalt mingit kokkupuudet olnud ning ka kaebuse esitaja ja tunnistaja ütlustest

võis järeldada, et nad teineteist ei teadnud, saab kaebuse esitaja sellist käitumist põhjendada

eeldatavalt vaid sellega, et tunnistaja sõiduk oli pargitud selleks mitte ettenähtud kohta ja võis

takistada sellest möödumist, mis kaebuse esitajale ei meeldinud ja kaebuse esitaja otsustas

halvasti parkijale pargitud sõidukit vigastades nö. koha kätte näidata.

Kaebuse esitaja on ka leidnud, et tunnistaja avastas kahjustuse oma sõidukil, pärast mida otsis

võimalust, kuidas leida inimene kelle süüks kriimustus ajada. Sellist põhjendust peab kohus

otsituks, sest selline olukorra planeerimine ja ajastamine on väga ebatõenäoline, eriti vaid

kriimustuse pärast. Selleks oleks pidanud tunnistaja planeerima oma sõiduki parkimise viisil,

et keegi sõidukist mööduks just kahjustatud kohast, sõiduki parkimine kaamerate vaatevälja ja

tuvastama aja, kui keegi sõidukist möödub (ise mitte sõiduki kõrval seistes ja luurates) ning

hiljem saama ka juurdepääsu turvakaamerate salvestistele ning lootma, et salvestiselt on

kriimustuse tekitamine kõrvaltvaatajale usutav.

Kohtuistungil ilmnes, et tunnistaja läks sündmuskohale tagasi ja hakkas otsima

turvakaameraid, et tuvastada kahju tekitajat, lootuses, et tegemist on tööstuspiirkonnaga ja

seal võib neid leiduda. Sellest saab järeldada, et tunnistaja ei teadnud turvakaamerate

olemasolust enne kui tagasi läks ning lootis nende olemasolule ja hakkas neid otsima.

Seejuures läks ta neid otsima siis kui oli auto vigastamise avastanud. Kui auto oleks olnud

eelnevalt vigastatud ja seetõttu pargitud halvasti, et keegi sõidukile vastu läheks, pidanuks ette

teadma kus on turvakaamerad ja nende järgi sõiduki paigutama ja kohe salvestise võtma.

Käesoleval juhul läks ta sündmuskohalt ära ja alles tööle jõudes avastas sõiduki kahjustamise.

Seega selline kaebuse esitaja versioon on nii ebausutav, kui ka ebatõenäoline.

Algselt oli kaebuse esitaja valmis ka tunnistajaga kokkulepitud ulatuses kahju hüvitama, kuid

kui nägi videosalvestuselt, et kriimustuse tekitamine ja kriimustus ise ei ole otse kaamera

vaateväljas, loobus kahju hüvitamisest. Kohus nõustub selles osas kohtuvälise menetlejaga, et

sellise käitumisega proovib kaebuse esitaja vastutusest kõrvale hiilida, lootes, et kui

kahjustamine ei ole silmnähtavalt näha ja kaamera vaade on teiselt poolt autot, ei pea ta selle

eest ka vastutama. Samas juhul, kui kaebuse esitaja olnuks nõus tekitatud kahju hüvitama ja

ka oleks enne kohtuvälise menetleja otsust või ka enne kohtuistungit kahju hüvitanud,

võinuks kohtuväline menetleja või kaebemenetluses kohus väärteomenetluse lõpetada VTMS

§ 30 lg 1 p 2 alusel otstarbekuse kaalutlusel tekitatud kahju vabatahtliku hüvitamise tõttu.

Kaebuse esitaja tekitatud kahju hüvitada ei soovinud ning riskis sellega, et tema karistamisega

kaasneb ka kahju kannatanud isiku õigus nõuda temalt kahju hüvitamist. Seega oli kaebuse

esitajal võimalus vältida käesolevaks hetkeks tekkinud rahalisi kohustusi kui ta oleks teinud

õigeid valikuid.

Arvestades süüteo asjaolusid ja kaebuse esitaja objektiivset käitumist, leiab kohus, et süütegu

on toime pandud tahtlikult ja vähemalt otsese tahtlusega, kuivõrd kaebuse esitaja teadis

sõidukit kriimustades, et ta kahjustab sõidukit ja põhjustab sellega sõiduki valdajale varalise

kahju sõiduki taastamisremondi maksumuse ulatuses, s.t teadis, et ta teostab

süüteokoosseisule vastava asjaolu ja ta ka tahtis seda.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on tuvastamist leidnud, et menetlusaluse isik pani toime võõra asja rikkumise, s.o

KarS § 203 lg 1 tunnustega teo, rikkudes KarS § 203 lg 1 sättega kaitstud õigushüve,

põhjustades kahju, mis ei olnud oluline ja pani sellega toime KarS § 218 lg-s 1

ettenähtud väärteo, s.o varavastase süüteo väheväärtusliku asja ja varalise õiguse vastu.

Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on väärteokoosseisu olemasolu

menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti

kvalifitseeritud KarS § 218 lg 1 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS §

29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on

tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle

on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik kahjustas terava

esemega sõiduki XXX reg nr xxx vasakpoolset esitiiba, siis kahjustas menetlusalune isik

KarS § 203 lg 1 sätestatud õigushüve ja tegemist on väärteoga KarS § 218 lg 1 mõttes ning

see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja

Piirivalveameti Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse

üldsüütegude menetlusgrupi uurija Jekaterina Goževa, kes on täidesaatva riigivõimu

volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on

politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust

koostama (§ 133 p 5).

Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses

väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid

(§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut KarS § 218 lg 1

ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot.

KarS § 218 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti

kuni 30 päeva. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud

ettenähtud sanktsiooni 1/4 määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud

kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus

väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse

isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks

ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes.

Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10).

Karistuse määramine

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning

põhjendab seda järgnevalt.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku

süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse

konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja

üldpreventiivseid eesmärke.

Seadusandja on KarS § 218 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud

karistusena rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti kuni 30 päeva.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse määramisel/mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Käesoleval juhul on aga

kohtuväline menetleja kohaldanud karistust mitte ettenähtud sanktsiooni keskmises määras,

vaid ainult ¼ ulatuses ettenähtud sanktsiooni ülemmäärast. Väärteoga tekitati kahju, mis on

tunnistaja ütluste ja xxx pakkumise kohaselt 681 eurot, mida kohtu hinnangul ei saa pidada

suureks kahjuks. Küll on taastamisremont vajalik, et muuta sõiduki kaubanduslik välimus

endiseks ja vältida värvikahjustuse tõttu roostekahjustuse tekkimist ja sellest tulenevalt ka

sõiduki väärtuse vähenemist. Seega on taastamisremondi teostamine vältimatu. Seega

arvestades kaebuse esitaja käitumist ja põhjustatud tagajärge saab asuda seisukohale, et

tegemist on alla keskmise süüga.

Kohtuvälises menetluses ei ole tuvastatud ei kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, mis

võinuks mõjutada karistust kergendamise või raskendamise suunas ning kohus ei ole

vastavaid asjaolud tuvastanud ka kaebemenetluses.

Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki, s.o eesmärki mõjutada isikut edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest, tuleb karistuse määramisel hinnata isiku käitumist süüteole

eelnevalt ja sellele järgnevalt, millest saab järeldada isiku üldist õiguskuulekust või selle

puudumist. Seetõttu tuleb arvesse võtta ka süüteole eelnenud perioodil määratud karistusi.

Karistusregistri väljatrüki kohaselt ei ole isikul kehtivaid karistusi, mistõttu ei ole kaebuse

esitaja puhul tegemist isikuga, keda peaks range karistusega korrale kutsuma seetõttu, et isik

on korduvalt toime pannud süütegusid. Seega ei eelda kaebuse esitaja isikuandmed karistuse

kohaldamist üle keskmise määra.

Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning

siia alla kuulub ka võõra ründe eest kaitsmine. Antud juhul on isik kahjustanud tahtlikult teise

isiku vara ning ühiskonnale peab andma signaali, et sellisele käitumisele ei jäeta reageerimata

ja selline käitumine ei jää karistuseta. Kohtu hinnangul piisab üldpreventiivse eesmärgi

saavutamiseks ka alla keskmise määra määratavast karistusest.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistus on

proportsionaalne nii kaebuse esitaja süü suuruse kui ka kaebuse esitaja isikuga ning

loodetavasti sunnib kaebuse esitajat edaspidi õiguskuulekusele. Isegi juhul, kui lugeda

määratud karistust liialt leebeks, ei saa kohus kaebemenetluses kaebuse esitaja olukorda

raskendada ja rangemat karistust mõista.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele

minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse tühistamine.

Sellest tulenevalt puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud

otsuse tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming

Kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/