2-23-151128/7 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Võrus

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Karina Kukkes

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. november 2024, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-23-151128

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ) hagi Z.C

vastu põhivõla 1638 euro 97 sendi, intressi, viivise ja

sissenõudmiskulude saamiseks

Tsiviilasja hind

2101 eurot 30 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ;

registrikood 11542046), lepinguline esindaja Dmitri Santašev

Kostja: Z.C (isikukood XXX)

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Mõista Z.C-lt B2 Impact OÜ kasuks välja 1760 eurot 54 senti (s.o põhinõue 1638 eurot

97 senti, intress 18 eurot 88 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 67 eurot 69 senti ja

sissenõudmiskulud 35 eurot).

3. Jätta rahuldamata B2 Impact OÜ intressinõue 180 euro 15 sendi ulatuses ja viivisenõue

160 euro 61 sendi ulatuses.

4. Jätta menetluskuludest 84% Z.C ja 16% B2 Impact OÜ kanda.

5. Mõista Z.C-lt B2 Impact OÜ kasuks välja menetluskulud 310 eurot 80 senti.

6. Mõista Z.C-lt B2 Impact OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (310 eurolt 80 sendilt) alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle

täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

7. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele. Kostjale toimetada otsus kätte kohtuotsuse

resolutiivosa avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded ja lugeda kohtuotsus

kostjale avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud

Teadaanded ilmumise päevast.

Edasikaebamise kord

Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. B2 Impact OÜ (endise ärinimega OK Incure OÜ; hageja) esitas 19. detsembril 2023 Pärnu

Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Z.C-lt (kostjalt) 2204 euro 90 sendi saamiseks.

Kuivõrd makseettepanekut ei õnnestunud kostjale mõistliku aja jooksul kätte toimetada, lõpetas

Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 12. veebruaril 2024 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palub mõista

kostjalt enda kasuks välja põhivõlg 1638 eurot 97 senti, intress 199 eurot 03 senti,

sissenõutavaks muutunud viivis 228 eurot 30 senti ja sissenõudmiskulud 35 eurot.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid IPF Digital AS (esialgne võlausaldaja) ja kostja 31. märtsil

2020 krediidikontolepingu nr 4816154, mille alusel võimaldas esialgne võlausaldaja kostjale

krediiti kuni 1100 eurot. Lepingut on muudetud 21. augustil 2021 (leping nr 5164765), 3.

detsembril 2021 (leping nr 5281661) ja 21. aprillil 2022 (leping nr 5401450). Tegemist ei ole

uute lepingutega, vaid lepingu muutmisega, mille käigus muudetakse lepingu number,

tõstetakse krediidikonto limiit ning arvestatakse intressimäära.

Krediidikontolepingu 5401450 krediidilimiit oli 1640 eurot. Kostja kohustus koos intressidega

tagastama minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul esialgse võlausaldaja

esitatud arvete alusel. Kostja jättis tasumata juuli, augusti ja septembri 2023 osamaksed.

Esialgne võlausaldaja edastas kostjale 20. septembril 2023 lepingu ülesütlemise teate, milles

andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud võlgnevust ka

täiendava tähtaja jooksul, loetakse leping alates 10. oktoobrist 2023 üles öelduks.

Esialgne võlausaldaja on oma nõuded kostja vastu loovutanud hagejale.

3. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.

5. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja ja

kostja vahel 31. märtsil 2020 sõlmitud krediidikontolepingust nr 4816154 (dtl 37; üldtingimused

dtl 38 – 41; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht dtl 42 – 43; edaspidi leping I). Seda

lepingut on omakorda muudetud järgmiselt:

1) 21. augustil 2021 sõlmitud krediidikontoleping nr 5164765 (dtl 45; üldtingimused dtl 46 –

50; Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht dtl 51 – 54; edaspidi leping II);

2) 3. detsembril 2021 sõlmitud krediidikontoleping 5281661 (dtl 54; üldtingimused dtl 55 – 59;

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht dtl 60 – 63; edaspidi leping III);

3) 21. aprillil 2022 sõlmitud krediidikontoleping nr 5401450 (dtl 63; üldtingimused dtl 65 – 73;

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht dtl 86 – 88; edaspidi leping IV).

Viimase lepingu alusel sai kostja krediidilimiiti 1640 eurot. Kostja kohustus koos intressidega

tagastama minimaalse kuumakse arvutamise perioodi 60 kuu jooksul esialgse võlausaldaja

esitatud arvete alusel.

6. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel olid sõlmitud

tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes võimaldas krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes

tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406),

samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034

p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt

kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja

jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla

tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

7. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Lepingu I kohaselt on krediidi kulukuse määr 60,96% aastas. Lepingu sõlmimise ajal (31.

märtsil 2020) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 20,61% (kolmekordne määr seega

62,73%). Seega ei ületa lepingu I järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Lepingute II ja III kohaselt on krediidi kulukuse määr 55,77% aastas. Lepingu II sõlmimise ajal

(21. augustil 2021) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 18,68% (kolmekordne

määr seega 56,04%). Lepingu III sõlmimise ajaks (3. detsembriks 2021) ei olnud ei olnud Eesti

Pank veel avaldanud viimase kuue kuu keskmist krediidi kulukuse määra, vaid tegi seda 22.

detsembril 2021 (avaldatud määr 16,95%). Seega ei olnud esialgsel võlausaldajal võimalik

arvestada tulevikus avaldatava keskmise krediidi kulukuse määraga (vt ka nt Tartu

Ringkonnakohtu 19. detsembri 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-23-133882, p 6). Ka lepingu III puhul

lähtuda viimati avaldatud keskmisest krediidi kulukuse määrast (s.o 31. mail 2021 avaldatud

määr 18,68%). Seega ei ületa lepingute II ja III järgsed krediidi kulukuse määrad Eesti Panga

avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

Lepingu IV kohaselt on krediidi kulukuse määr 50,55% aastas. Lepingu IV sõlmimise ajal (21.

aprillil 2022) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,95% (kolmekordne määr 50,85%).

Seega ei ületa lepingu IV järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude

kulukuse määra enam kui kolm korda.

8. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

9. Kohus selgitab, et hageja peab esile tooma ja tõendama, et laenuandja nõudis laenusaajalt

pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pikka ajavahemiku kohta (vt nt Tallinna

Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-10661, p 55). Piisav ei ole üksnes

laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka

muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (vt

nt Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuli 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-147994, p 12.1). Ka siis,

kui laenusaaja sissetulek kajastub riiklikes andmekogudes ning krediidiinfo ja krediidiregistri

andmetel maksehäired ei ole, tuleb laenuandjal koguda laenusaaja pangakonto väljavõte.

Muuhulgas võimaldaks pangakonto väljavõte teha kindlaks, kas laenusaaja esitatud andmed

oma kohutuste kohta on usaldusväärsed (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2023 otsus

tsiviilasjas nr 2-21-15813, p 11.2).

10. Hageja on vastutustundliku laenamise põhimõttega seonduvat selgitanud hagi p-des 3 – 4.

Hagist nähtuvalt lähtus esialgne võlausaldaja kõigi nelja lepingu puhul kostja esitatud

taotlusest, samuti tegi päringu pensionikeskusesse. Hageja on välja toonud, et krediidireeglid ei

näinud vajadust pangakonto väljavõtte küsimiseks. Seega lähtub kohus sellest, et esialgne

võlausaldaja ei ole kostjalt pangakonto väljavõtteid küsinud.

11. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja (tarbija) kohta kogutud muu teave on

piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kuigi hageja on tuginenud sellele, et esialgne

võlausaldaja tegi kostja sissetuleku kindlakstegemiseks päringud pensionikeskusesse, ei ole

hageja seda kohtu hinnangul tõendanud. Hagisse on kopeeritud süsteemi väljavõte, kus on

märgitud kindlakstehtud sissetulek (ing keeles verified income). See aga ei tõenda kohtu

hinnangul pensionikeskuse päringute abil kostja sissetulekute kindlakstegemist. Hageja ei ole

esitanud pensionikeskuse väljavõtteid, millest nähtuks, kelle kohta ja mis perioodil need tehtud

on.

Ka olukorras, kus saaks asuda seisukohale, et esialgne võlausaldaja on kostja sissetuleku

kindlaks teinud, ei ole esialgne võlausaldaja kindlaks teinud kostja kohustused. Esialgne

võlausaldaja on tuginenud üksnes kostja enda esitatud laenutaotlusele. Hagist ei nähtu ka seda,

et esialgne võlausaldaja oleks kontrollinud kostja maksehäireid.

Eelnevat arvestades on kohus seisukohal, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet.

12. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest

(vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei

saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest

tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

134930, p 10).

13. Järgnevalt käsitleb kohus lepingu ülesütlemist. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele

kehtivad piirangud. Selliselt võib tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast

seda edutult vähemalt kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos

avaldusega, et selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles

ja nõutakse kogu võla tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

Hageja on hagi p-s 9 selgitanud, et kostja jättis tasumata juuli, augusti ja septembri 2023

osamaksed. Esialgne võlausaldaja edastas kostjale 20. septembril 2023 lepingu ülesütlemise

teate, milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud

võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, loetakse leping alates 10. oktoobrist 2023 üles öelduks.

Kohus leiab, et praegusel juhul on VÕS § 416 lg-tes 2 ja 3 sätestatud eeldused lepingu

ülesütlemiseks täidetud. Seega on leping kehtivalt üles öeldud.

14. Kohus käsitleb hageja nõudeid. Hageja on hagi p-s 11 toonud välja põhivõla arvestuse.

Kohus peab põhjendatuks sellest ka lähtuda. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja

põhivõlgnevus 1638 eurot 97 senti.

15. Kohus on eelnevalt leidnud, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu

osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul

intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem

kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest

(vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei

saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest

tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

134930, p 10).

16. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta

intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni või selle lõppemiseni, kuna intress on olemuslik

tasu laenu kasutamise eest. Hageja on hagi p-s 12 toonud välja intressi arvestuse. Hageja on

aluseks võtnud lepingus IV kokku lepitud intressimäära (41,04% aastas). VÕS § 4034 lg-st 7

tulenevalt saab hageja intressi VÕS §-s 94 sätestatud määras. Perioodil 26. juunist 2023 kuni

30. juunini 2023 oli VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär 2,5% aastas ja perioodil 1. juulist 2023

kuni 10. juulini 2023 oli see 4%. Seega on hageja intressinõue selle perioodi eest 18 eurot 88

senti (siinkohal kasutas kohus intressikalkulaatorit).

17. Viivise kohta märgib kohus järgmist.

VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Lepingu tingimuste kohaselt võrdub viivisemäär intressimääraga. VÕS § 4034 lg 7 järgi

kohaldub praegusel juhul VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole

vastutustundliku laenamise põhimõttega kooskõlas olukord, kus lepingus kokku lepitud

seadusjärgset viivisemäära ületav viivisemäär jääks kehtima. Seega tuleb kohtu hinnangul

kohaldada seadusjärgset viivisemäära, mitte lepingujärgset viivisemäära (praegusel juhul

41,04% aastas).

Eelneva tõttu on viivis põhivõlalt alates 11. oktoobrist 2023 (ülesütlemisele järgnevast päevast)

kuni 11. veebruarini 2024 (hagi esitamiseni) 67 eurot 69 senti (siinkohal kasutas kohus

viivisekalkulaatorit).

18. Lisaks nõuab hageja kostjalt 35 euro suuruse sissenõudmiskulu väljamõistmist.

VÕS 1132 lg 2 p 1 sätestab, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses

tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga

solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50

eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25

eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000

euro.

Hageja on tuginenud sellele, et ta on saanud kostjale 18. oktoobril 2023 meeldetuletuse,

25. oktoobril 2023 pretensiooni ja 1. novembril 2023 hagihoiatuse. Need kirjad on kohtule ka

esitatud (dtl 121 – 125). Seega peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja

sissenõudmiskulud 35 eurot (25 + 5 + 5).

19. Eelneva tõttu tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja 1760 eurot 54 senti (s.o põhinõue

1638 eurot 97 senti + intress 18 eurot 88 senti + sissenõutavaks muutunud viivis 67 eurot 69

senti + sissenõudmiskulud 35 eurot). Kohus jätab rahuldamata intressinõude 180 euro 15 senti

ulatuses (199,03 – 18,88) ja viivisenõude 160 euro 61 sendi ulatuses (228,30 – 67,69).

20. Arvestades hagi rahuldamise ulatusest (hageja nõuded olid kokku 2101 eurot 30 senti ja

kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 1760 eurot 54 senti, seega rahuldab kohus hagi ca

84% ulatuses), jääb TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskuludest 84% kostja ja 16% hageja kanda.

21. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud 370 eurot (riigilõiv 350

eurot ja maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot). Kostja ei ole menetluskulude nimekirja

esitanud. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest ja seega on tegemist põhjendatud

kuludega. Ka maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot on põhjendatud (TsMS § 4842). Seega on

hageja menetluskulud põhjendatud. Kostjalt tuleb mõista hageja kasuks välja 310 eurot 80 senti

(370 x 0,84). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt (310 eurolt 80 sendilt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

22. Kuna kostja elu- või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus

kostjale kätte toimetada avalikult avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Olukorras,

mil hagiavaldus või kohtukutse on samas asjas kätte toimetatud Ametlike Teadaannete kaudu,

ei pea kohus kontrollima kõiki kohtulahendi avalikult kättetoimetamise eeldusi TsMS § 317 lg

1 p 1 mõttes uuesti täies ulatuses. Praegusel juhul nähtub asjaoludest, et TsMS § 317 lg 1 p-s 1

sätestatud eelduste uuesti kontrollimine oleks tulemuseta (vt ka Riigikohtu 16. septembri 2020

määrus tsiviilasjas nr 2-18-9218, p 10 ja 20. aprilli 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-123093, p

9.2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Karina Kukkes

kohtunik