3-23-2166/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. november 2024; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-23-2166

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 21.09.2023 tähtajalise

elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.2/718-1

tühistamise ning vastava taotluse uuesti läbivaatamise kohustamise

nõudes

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X, esindaja Reimo Mets;

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Marta Gromtsev

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus rahuldamata

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on

05.11.2024. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X esitas 10.01.2023 Eesti välisesinduses Abu Dhabis, Araabia

Ühendemiraatides (AÜE) tähtajalise elamisloa taotluse välismaalaste seaduse (edaspidi ka VMS) § 137

lg 1 alusel Eestisse elama asumiseks abikaasa juurde. Kaebaja on abielus Y’iga, sünd. XX XX XXXX,

kes on Ukraina kodanik ning kellele on väljastatud Eesti tähtajaline elamisluba töötamiseks perioodiks

15.06.2022-15.06.2027. Taotlus registreeriti ja võeti Politsei- ja Piirivalveametis (edaspidi ka – PPA)

26.01.2023 menetlusse numbriga 2025356469.

2. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 21.09.2023 otsusega nr 15.3-3.2/718-1 X´ile tähtajalise elamisloa

andmisest VMS § 123 p 3, § 124 lg 2 p 5 ja § 142 lg 2 alusel.

3. X esitas 30.09.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 21.09.2023

tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.2/718-1 tühistamise ning vastava elamisloa

taotluse uuesti läbivaatamise kohustamise nõudes.

4. Tallinna Halduskohtus võttis 16.10.2023 määrusega kaebuse menetlusse.

5. Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 17.11.2023.

6. Tallinna Halduskohtus määras 03.09.2024 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses.

7. Kaebaja esitas 30.09.2024 täiendava seisukoha ja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks.

8. Vastustaja esitas 31.10.2024 oma täiendava seisukoha seonduvalt kaebaja 30.09.2024

menetlusdokumendiga.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

9. Kaebaja leiab, et PPA on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, ebaõigesti ja osaliselt

ebapiisavalt hinnanud tõendeid, mis on kogumis kaasa toonud ebaõige otsuse, millega rikutakse

kaebaja põhi- ja inimõiguseid.

10. Kaebaja leiab, et Araabia Ühendemiraate ei saa pidada kaebaja asukohariigiks VMS § 142 lg 2

tähenduses olukorras, kus kaebaja ei ole asunud sinna vaba tahte alusel eesmärgiga elama jääda, vaid

kaebaja eesmärk oli lahkuda võimalikult kiiresti Venemaalt ning tema tööandja sai pakkuda talle

võimalust asuda Araabia Ühendemiraatesse. Kaebaja eesmärk ei ole kunagi olnud Araabia

Ühendemiraatidesse elama jääda. Kaebaja on esitanud hulganisti tõendeid ja teinud PPA-ga

kõikvõimalikul moel koostööd, mida kogumis hinnates on selge, et kaebaja ei kujuta ohtu Eesti

Vabariigi julgeolekule.

11. Vastustaja on jätnud arvestamata, et kaebaja abikaasale on antud tähtajaline elamisluba Eestis

elamiseks ajal, mil kaebaja ja Y olid juba abielus. Y elamisloa taotlust menetledes pidi vastustaja

arvestama asjaoluga, et isik on abielus ning tal on õigus elada täisväärtuslikku pereelu. Kui abikaasat

riiki ei lubata, siis rikub Eesti Vabariik teadlikult kaebaja õigusi vabale pereelu elamise nõudele ja

sekkub põhjendamatult pereelu puutumatusesse.

12. Kaebaja selgitab, et alates 2015. aastast ei ole ta enam Venemaa sõjaväeteenistusega seotud. Seega

ei defineeri tema ajateenistuse kohuslase aeg ja lepinguline sõjaväeteenistus tänasel ajahetkel enam

kaebaja elukorraldust, kaebaja on töötanud viimased 8 aastat juba erasektoris arvuti- ja mobiilimängude

arendajana. Kaebaja ohtlikkus avalikule korrale või riigi julgeolekule on jäetud täielikult tõendamata ja

hindamata. Asjaolu, et inimene on käinud Vene Föderatsiooni sõjaväes, ei kujuta endast otsest ohtu

Eesti Vabariigi julgeolekule – sellisel juhul oleks sisuliselt iga Vene Föderatsiooni meessoost isik

julgeoleku oht Eesti Vabariigile.

13. Täiendavas 30.09.2024 seisukohas jäi kaebaja varem esitatu juurde. Kaebaja leiab, et vastustaja on

kohaldanud materiaalõigust - VMS § 142 lg 2, ebaõigesti. Viidatud sätte eesmärk ei ole piirata

elamisloa taotleja õigust valida, millisesse riiki ta soovib elama minna ja kus elamisluba taotleda.

Kaebaja hinnangul tuleb käesoleva asja lahendamisel võtta arvesse Riigikohtu lahendit asjas nr 3-19-

92, milles halduskolleegium rõhutab perekondade taasühinemise direktiivi olulisust ning seda, et kõik

elamisloa taotluse otsused peavad olema perekonnapõhiõigusest lähtuvalt proportsionaalsed ning

lähtuma eeldusest, et kolmanda riigi kodanik (taotleja) saaks asuda elama ja jääda elama liikmesriigis

koos seal seaduslikult elava abikaasaga (kutsujaga) perekonnaelu. Kaebaja hinnangul ei lähtu

vaidlustatud otsus perekonnapõhiõigusest, see ei ole proportsionaalne ning on vastuolus perekondade

taasühinemise direktiiviga. PPA-l tuli hinnata kaebaja perekonnaelu elamise õigust ja seda, kui tõsist ja

reaalset ohtu kaebaja avalikule korrale kujutab. Vastustaja ei ole seda kohaselt teinud. Paljasõnaline on

väide, et isik on teeninud välisriigi sõjaväeteenistuses, mistõttu on automaatselt oht Eesti Vabariigi

avalikule korrale.

Kaebaja palub jätkuvalt kohtul kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

14. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu leides, et kaebus ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta

rahuldamata. PPA on kaebaja tähtajalise elamisloa taotluse menetlemisel lähtunud seadusest

tulenevatest nõuetest.

15. Kaebaja ega kutsuja ei ole menetluses toonud välja selliseid asjaolusid, mis ei võimaldaks neil

AÜE-s pereelu elamist. Abikaasad selgitasid, et kutsujal on tasuv töö ning ta ei saa sellest loobuda, sest

tal on vaja oma perekonda Ukrainas toetada. Samuti on kutsujal Eestist lihtsam ja kiirem Ukrainasse

sõita ja oma vanemaid külastada. Vastustaja märgib, et elamisluba ei anta mugavuse pärast. Kuigi

kaebaja väidab, et tema eesmärk pole kunagi olnud AÜE-sse elama jääda, on tal selline võimalus

olemas ning pole selge, miks pereelu elamine peab toimuma ilmtingimata Eestis. Menetluse käigus ei

ilmnenud selliseid asjaolusid, mis takistaksid abikaasadel pereelu elamist AÜE-s

16. Kaebaja viide Riigikohtu lahendile nr 3-19-92 VMS § 142 lõike 2 kohaldamise osas ei ole

asjakohane.

Viidatud Riigikohtu lahendis on välismaalasele keeldutud elamisloa andmisest mh VMS § 124 lõike 1

punktide 1 ja 5 alusel, mis annavad PPA-le kaalutlusõiguse. Käesoleval juhul keelduti tähtajalise

elamisloa andmisest hoopis VMS § 124 lõike 2 punkti 5 alusel. Tegemist on imperatiivse sättega, mis

kohustab PPA-d keelduma tähtajalise elamisloa andmisest, kui sättes nimetatud eeldused on täidetud.

17. Asjaolu, et kaebaja esitas nõutud tõendid, ei tähenda automaatselt, et ta ei kujuta ohtu avalikule

korrale või julgeolekule. Kui esitatud dokumentidest nähtuvad asjaolud, mis viitavad VMS § 124

kohaldamise eelduste esinemisele, peab PPA neid hindama. Käesoleval juhul on keeldutud elamisloa

andmisest VMS § 124 lg 2 p 5 alusel, mis sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui

välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru

läinud. Menetluse käigus oli tuvastatud, et kaebaja sai kõrgkoolis elektrisidealase sideohvitseri sõjalise

väljaõppe, teenis 27.08.2012-26.08.2015 kaadrisõjaväelisena lepingu alusel VF-i õhukaitse väeosa nr

66559 sideüksuses, kust ta arvati lepingu lõppemisel relvajõudude reservi vanemleitnanti auastmes ja

raadioside sõjalise erialaga ning võeti sõjaväe arvele. Seega on VMS § 124 lg 2 p 5 kohaldamise

eeldused täidetud. Tegemist ei ole VMS § 118 p 1 ja VMS § 124 lg 2 p 5 huvide konfliktiga, nagu

väidab kaebaja.

18. Vastavalt perekonna taasühinemise direktiivile on abikaasa juurde elama asumise võimaldamiseks

ette nähtud VMS § 118 punktis 1 sätetatud tähtajalise elamisloa taotlemise alus. Samas asjaolu, et

kutsuja ja kaebaja on abielus ning kutsujale on antud Eesti tähtajaline elamisluba ei tähenda, et PPA

peab automaatselt andma kaebajale elamisloa. Kaebajal ja tema välismaalasest abikaasal ei saanud olla

õigustatud ootust, et neile antakse võimalus pereelu elamiseks Eestis ning PPA väljastab selleks

elamisloa. Elamisloa menetlus on individuaalne ning suurem rõhk asetseb just kaebajal kui elamisloa

taotlejal. Kutsuja oli PPA poolt menetlusse kaasatud ning ta oli ära kuulatud.

19. Täiendavas, 31.10.2024 seisukohas jäi PPA oma varasemalt välja toodud seisukohtade juurde

kindlaks, märkides, et nii Venemaalt lahkumine kui AÜE-sse elama asumine oli kaebaja vaba valik

ning see, et kaebaja abikaasa sai tulla Eestisse, aga kaebaja mitte, ei õigusta elamisloa andmist. Veel

märgib vastustaja, et seadusandja on otsustanud sõnastada VMS § 142 lõike 2 imperatiivselt

kohustades välismaalastest abikaasasid tõendama, et neil ei ole võimalik elada ühises

kodakondsusejärgses riigis ega elamisloa taotleja kodakondsusejärgses riigis või asukohariigis ja et

kaebaja ei ole veenvalt vastavate takistuste esinemist põhjendanud. Samuti on imperatiivne keeldumise

alus sätestatud VMS § 124 lg 2 punktis 5.

KOHTU PÕHJENDUSED

20. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 21.09.2023 tähtajalise elamisloa

andmisest keeldumise otsust nr 15.3-3.2/718-1 ja taotletud selle tühistamist, samuti vastava taotluse

uuesti läbivaatamise kohustamist. Taoliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 16.10.2023 määrusega

menetlusse võetud. Seonduvalt nõude fikseerimisega ei ole vastuväiteid esitatud. Põhivaidlus väljendub

siiski Politsei- ja Piirivalveameti 21.09.2023 otsuse nr 15.3-3.2/718-1 õiguspärasuse küsimuses.

Tähtajalise elamisloa saamise taotluse uuele läbivaatamisele suunatud kohustamisnõude rahuldamise

võimalikkust on vaja hinnata ning kaaluda sel juhul kui peaks ilmnema, et vastustaja seisukoht

tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise kohta oli õigusvastane. Vaidlustatud haldusakti

õiguspäraseks osutumise korral vastupidisel eeldusel baseeruvat kohustamisnõuet rahuldada ei saa.

21. Tähtajalise elamisloa andmise või andmisest keeldumise küsimuse lahendamine on vastavalt

välismaalaste seaduse (edaspidi ka – VMS) § 211 lõikele 1 Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi ka –

PPA) pädevuses ning selles ei ole vaidlust. Politsei- ja Piirivalveamet on tuginenud tähtajalise

elamisloa andmisest keeldumisel välismaalaste seaduse § 123 punktile 3 juhindudes seejuures ka VMS

§ 124 lg 2 punktist 5 ja § 142 lõikest 2.

22. Välismaalaste seaduse § 123 punkti 3 alusel keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest kui taotlus

ei ole põhjendatud. Vastavalt välismaalaste seaduse § 124 lg 2 punktile 5 keeldutakse tähtajalise

elamisloa andmisest kui välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt

reservi arvatud või erru läinud. Välismaalaste seaduse § 142 lg 2 (kuni 31.12.2023 kehtinud

redaktsioon) kohaselt loeti elamisloa taotlus elama asumiseks Eestis elava välismaalasest abikaasa

juurde põhjendamatuks kui elamisluba taotlev välismaalane ja abikaasa, kelle juurde elama asumiseks

luba taotletakse, ei tõenda, et neil ei ole võimalik elama asuda ühisesse kodakondsusjärgsesse riiki ega

elamisluba taotleva välismaalase kodakondsusjärgsesse riiki või asukohariiki.

23. Menetlusosaliste seisukohti ja esitatud tõendeid hinnates tuleb asuda kokkuvõttes seisukohale, et

kaebus ei ole põhjendatud. Kohus nõustub üldjoontes vaidlustatud haldusaktis väljendatud vastustaja

seisukohtade ja põhjendustega ning ei pea vajalikuks seda kõike lähtuvalt halduskohtumenetluse

seadustiku § 165 lõikest 2 üle korrata, sest kaebus jääb rahuldamata. Tähtajalise elamisloa andmine on

vastustaja kaalutlusotsus ning vastustaja pädevuses. Antud juhul on Politsei- ja Piirivalveamet

hinnanud kogu küsimust küllalt põhjalikult. Haldusakti maht on 10 lehekülge, varasemat menetluse

käiku on kajastatud arvestatuna vastava taotluse registreerimisest ja menetlusse võtmisest 26.01.2023,

misjärel on peetud kirjavahetust ja esitatud kaebajale mitmel korral (10.02.2023, 08.03.2023,

20.03.2023, 17.04.2023, 25.05.2023, 11.07.2023, 12.07.2023, 19.07.2023, 29.07.2023) küsimusi ja

vastavate dokumentide esitamise nõudeid ning mille raames pikendati ka taotluse lahendamise

menetlustähtaega seoses sõjaväepileti esitamise tarviduse-, samuti PPA tehtud päringutele vastuste

saamise vajadusega. Keeldumine algatati 25.08.2023, mille kohta saadeti kaebajale vastav e-kiri ning

võimaldati esitada vastuväiteid. Kaebaja ei nõustu küll PPA seisukohtadega, iseäranis VMS § 142

lõikele 2 tuginemisega, kuid haldusaktis kajastatud sündmuste kronoloogia ja muude faktiliste

asjaolude osas vaidlust ei ole. Haldusasja materjalist ka ei nähtu, et selles võiks sisulist vaidlust olla.

Õiguslikud põhjendused on haldusakti lehekülgedel 7-10 samuti eraldi välja toodud. Kaebaja on teinud

rõhuasetuse perekondade taasühinemise võimalikkuse tagamise vajadusele, kuid tähtajalise elamisloa

andmisest on keeldutud ka viitega VMS § 124 lg 2 punktile 5, mille kohaselt keeldutakse tähtajalise

elamisloa andmisest kui välismaalane on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt

reservi arvatud või erru läinud. Vaidlustatud haldusakti punktis 19 märgitakse, et kaebaja on saanud

ülikoolis õppides sõjalise väljaõppe, teeninud kaadrisõjaväelasena ohvitseri auastmes Venemaa

relvajõududes ja sealt reservi arvatud. Vastustajaga tuleb nõustuda, et tegemist on imperatiivse sättega.

Vastustaja on kaebaja elamisloa taotluse menetlemisel kõiki vajalikke aspekte piisava põhjalikkusega

hinnanud. Kohtu roll taoliste spetsiifilist hinnangut vajavate vaidluste lahendamisel on üldse mingil

määral piiratud ning kontrollida saab üksnes seda kas vastava haldusakti või vastavate haldusaktide

andmisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlusvigu. Antud juhul ilmselgeid vigu ei nähtu.

24. Lähtuvalt eeltoodust ei ole Politsei- ja Piirivalveameti 21.09.2023 otsuse nr 15.3-3.2/718-1

tühistamiseks alust. Arvestades asjaolu, et vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei olnud alust, ei saa

rahuldada ka vastupiduisel eeldusel baseeruvat ja vastava taotluse uuesti läbivaatamisele suunatud

kohustamisnõuet.

25. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude

väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad protsessiosaliste menetluskulud või võimalikud menetluskulud

nende endi kanda. Haldusorgani menetluskulusid üldjuhul kaebuse esitajatelt taoliste vaidluste puhul

välja ka ei mõistetaks kuna temaatika ei välju haldusorgani põhifunktsioonide täitmise raamistikust.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm

Kohtunik