3-23-1228/25 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Ülle Polluks

Otsuse tegemise aeg ja koht

5.11.2024, Jõhvi

Haldusasja number

3-23-1228

Haldusasi

M-i ja V kaebus Politsei- ja Piirivalveameti poolt

24.05.2023 sissesõidukeelu kehtestamise tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – M-i (I) ja V (II), esindaja E.K

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja

A.Y

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada M-i ja V kaebus.

2. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 24.05.2023 ettekirjutused nr 1052268197 ja nr

1052268190 osas, milles kaebajatele M-i ja V kohaldati sissesõidukeeldu üheks aastaks

ja kuueks kuuks.

3. Jätta menetluskulud poolte enda kanda.

4. Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebajate nimed tähemärgiga

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 5.12.2024. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Halduskohtu menetluses on M-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 24.05.2023

ettekirjutuse nr 1052268197 osaliseks tühistamiseks (haldusasi nr 3-23-1228) ja V kaebus

Politsei- ja Piirivalveameti 24.05.2023 ettekirjutuse nr 1052268190 osaliseks (sissesõidukeelu

kehtestamise osas) tühistamiseks (haldusasi nr 3-23-1232).

3-23-1228

2. Tartu Halduskohtu 6.3.2024 määrusega liideti haldusasjad nr 3-23-1228 ja nr 3-23-1232

ühte menetlusse. Liidetud haldusasja numbriks sai nr 3-23-1228.

3. Tartu Halduskohtu 6.3.2024 määrusega tagastati kaebus lahkumisettekirjutuse tühistamise

nõude osas. Võeti kaebus kehtestatud sissesõidukeelu tühistamise nõude osas menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebajad vaidlustavad Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) 24.05.2023 ettekirjutusi

sissesõidukeelu kehtestamise osas.

M (kaebaja (I)) on sündinud 16.06.1983 Venemaal ning ta on Vene Föderatsiooni kodanik,

temale oli väljastatud Eesti elamisluba nr. BD0105373 kehtivusajaga kuni 01.06.2025 seoses

tema abikaasale- V `ile töötamiseks väljastatud elamisloaga. Kaebaja sai elamisloa V

pereliikmena.

V (kaebaja(II) ) on sündinud 07.10.1982 Venemaal ning ta on Vene Föderatsiooni kodanik.

Temal oli Eesti tähtajaline elamisluba töötamiseks alates 13.07.2020 kuni 01.06.2025. PPA

tunnistas kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks alates 09.05.2023.a.

5. 23.05.2023.a. saabus perekond M-i riigipiiri ületamise eesmärgil Narva piiripunkti.

Piiripunktil oli kaebaja koos pereliikmetega kinni peetud, neile koostati väärteoprotokollid

(2403,23,000337 ja 2403,23,000336 välismaalaste seaduse § 44 lg 3 alusel ( Shengeni

teeritooriumil ebaseadusliku aluseta viibimine). Kuivõrd kaebajatele ei olnud eelnevalt

väljastatud riigipiiri ületamiseks vajalikku dokumenti - ettekirjutust Eestist lahkumiseks,

koostati Narva piiripunktis ettekirjutused Eestist lahkumiseks. Ettekirjutuse kohaselt anti

kaebajatele 7 päeva lahkumiskohustuse täitmiseks (millega kaebajad nõustusid), samas

kohaldati kaebajatele sissesõidukeeldu 1-ks aastaks ja 6-ks kuuks, millega kaebajad nõus ei

ole, et selle ettekirjutusega kohaldati neile Eestisse sissesõidukeeldu. Kaebajaid ei hoiatatud

sissesõidukeelu kohaldamise võimalusest nii, nagu väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse § 7 lg 2 seda ette näeb, seepärast esitasidki käesoleva kaebuse. Kaalutused, miks

selline otsus tehti, puuduvad. Puuduvad põhjendused ja kaalutus sissesõidukeelu pikkuse

kohta ning oluliselt on riivatud isikute eraelu puutumatust. Kaebaja (I) elas Eestis mitu aastat,

tema abikaasal (II) oli start-up äri- FOUNDER&CEO Mentorun OÜ (16680161), siin elas ka

tema perekond, lapsed käisid koolis. Kaebajal tekkisid riigis viibimisel eraelulisi sidemeid

asukohariigiga jj.

6. Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Vastustaja seisukohad on järgmised.

PPA 13.07.2020 otsusega anti M-ile Eestis tähtajaline elamisluba Eestis elava abikaasa

juurde elama asumiseks välismaalaste seaduse (VMS) § 137 lg 1 alusel abikaasa V ´i juurde

kehtivusajaga 13.07.2020 kuni 01.06.2025. Maksu ja Tolliameti (MTA) töötamise registris on

töösuhe V-ga lõppenud 03.10.2022 töölepingu seaduse § 79 poolte kokkuleppel (töötamise

kande ID nr 3553200). Seoses töölepingu lõppemisega on ära langenud V ´i elamisloa

andmise alus.

Kuna elamisloa tingimused ei olnud enam täidetud, tunnistas PPA oma 21.02.2023 otsusega

nr 15.3-3.4/187-3 V ´i elamisloa kehtetuks alates 21.03.2023. Sellest tingituna tunnistas PPA

21.02.2023 otsusega nr 15.3-3.4/188-1 kehtetuks alates 21.03.2023 ka M-ile antud tähtajalise

elamisloa abikaasa juurde. Kaebaja esitas 22.03.2023 PPA elektroonilise taotluskeskkonna

kaudu elamisloakaardi taotluse, tähtajalise elamisloa taotlus jäi esitamata.

PPA 09.05.2023 otsusega nr 1062996072/vmID lõpetati elamisloakaardi väljastamise

menetlus kaebaja isikliku sooviavalduse alusel, kuna elamisloakaardi väljastamiseks puudub

alus (ehk puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks).

2

3-23-1228

7. Dokumentide kontrollimisel selgus, et kaebaja viibib Eestis seadusliku aluseta. PPA

koostas M-ile 24.5.2023 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks. Ettekirjutusega nr. 1052268197

kohustati kaebajat lahkuma Eesti Vabariigist 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem, kui

31.05.2023 ja kohaldati Schengeni sissesõidukeeld 1 aasta ja 6 kuud. PPA möönab, et

lahkumisettekirjutuses on ekslikult tekkinud viga Eestis ebaseaduslikult viibitud päevade

arvus, kuna arvestades asjaolu, et kaebaja poolt oli PPA-le varasemalt esitatud vale taotlus,

siis viibis kaebaja Eestis ilma seadusliku aluseta alates 22.03.2023 kuni 24.05.2023 kokku 64

kalendripäeva. Samas märgib PPA, et antud viga ei mängi asjas olulist rolli, kuna isik viibis

siiski Eestis ebaseaduslikult ja vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse

(edaspidi VSS) § 7 lg 1 oli kaebajale lahkumisettekirjutuse koostamine kohustuslik ja

vältimatu.

24.05.2023 koostatud küsitluse protokollis esitati kaebajale (I) küsimused, millega täpsustati

tema sidemed Eestiga ja teiste Schengeni liikmesriikidega. Menetluse käigus anti kaebajale

võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväiteid sissesõidukeelu kohaldamise kohta. Kaebaja

selgitas, et tal elab ema Šveitsis, keda ta külastab kord aastas. Kaebaja selgitas, et tema Eestis

ei tööta, ta on abikaasa ülalpidamisel jj.

Kaebajate suhtes on lahkumisettekirjutusega kohaldatud Schengeni sissesõidukeeld tulenevalt

VSS § 7(4) lg 1, § 7(4) lg 3. VSS § 7(4) lg 1 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse

välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast

arvates. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki

tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses

kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. PPA on 24.05.2024 kaebajatele ettekirjutuse

Eestist lahkumiseks koostamisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel võtnud arvesse kaebaja

Eestis viibimise asjaolusid ja eesmärki, sidemeid Schengeni ja päritoluriigiga ning leidis, et

kolme aastane sissesõidukeelu kohaldamine kaebajate suhtes on ebaproportsionaalne ning

otsustas kohaldada kaebajate suhtes sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. PPA leiab, et 1 (ühe)

aastase ja 6 (kuue) kuu pikkuse sissesõidukeelu kohaldamine välismaalasele on kõiki

asjaolusid arvestades proportsionaalne ning sissesõidukeelu rakendamine põhjendatud. Seega

on PPA kaalunud kaebajatele sissesõidukeelu kohaldamisel kõiki menetluse käigus kogutud

asjaolusid ja otsustanud kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks. Ühtlasi märgib

vastustaja, et VSS § 32 lg 12 kohaselt Siseministeerium või selleks volitatud

Siseministeeriumi valitsemisala valitsusasutus võib välismaalase põhjendatud taotluse alusel

ja välismaalase esitatud asjassepuutuvate tõendite olemasolul tunnistada

lahkumisettekirjutuses kohaldatud Schengeni sissesõidukeelu kehtetuks, kui välismaalane

tõendab, et ta on lahkunud Schengeni konventsiooni ja Euroopa Liidu liikmesriigi

territooriumilt lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise

tähtaja jooksul.

Kaebajad on lahkunud Eesti Vabariigist Venemaa Föderatsiooni viivitamatult peale

lahkumisettekirjutuse kättesaamist, ehk 24.05.2023, seega on võimalik kaebus lahendada ka

kohtuväliselt.

KOHTU SEISUKOHT

8. Vaidluse all on, kas vastustaja poolt kaebajate suhtes 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse

sissesõidukeelu kohaldamine on kõiki asjaolusid arvestades proportsionaalne ja

sissesõidukeelu rakendamine põhjendatud või mitte.

9. Vaidlust ei ole selles, et kaebajad on Eesti Vabariigist lahkunud. Seega vaidlus ei

hõlma küsimust, kas sissesõidukeelu kohaldamisele eelnenud lahkumisettekirjutus oli

õiguspärane.

3

3-23-1228

10. Kaebajad taotlevad vaidlustatud ettekirjutuse tühistamist sissesõidukeelu osas.

11. HMS § 54 järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani

poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HKMS § 158 lõike 2 teise lause kohaselt

hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Selgesõnalise

erandi viimati öeldust näeb lõige 3 1 ette rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise

otsusele. Kolleegium on leidnud, et tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast direktiivi

2003/109/EÜ tõlgendamise kohta tuleb ka pikaajalisele elanikule

lahkumisettekirjutuse tegemisel hinnata asjaolusid kohtuotsuse tegemise aja seisuga:

“Haldus- ja ringkonnakohus, omades faktiliste asjaolude hindamise pädevust, peavad

eeltoodust ja HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt välja selgitama ja hindama, kas

lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi,

mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule oluliselt

muutunud. Kui kohus jõuab järeldusele, et muutunud asjaolude tõttu ei oleks

samasisulise haldusakti andmine enam õiguspärane, tuleb vaidlustatud haldusakt

tühistada, sõltumata sellest, kas see oli andmise ajal õiguspärane.“ (Vt otsus nr 3-17-

1545/81, p 22, vt ka otsus 3-22-722).

12. HKMS § 158 lõige 3 sätestab: „Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud

toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja

eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda

eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu

õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.“ Riigikohus on leidnud,

et juba lahkumisettekirjutuse tegemisel tuleb korrektselt kaaluda lahkumiskohustuse

vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist, kuna sellega kaasneb imperatiivselt

sissesõidukeelu kohaldamine (VSS § 74 lg 2; Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-

17-1545/81, p-d 33 ja 34).

13. VSS § 7 lõige 2 sätestab, et lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et

välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult, pannakse välismaalasele kohustus Eestist

lahkuda, määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg, tehakse hoiatus

välismaalase suhtes sunniraha rakendamise kohta lahkumisettekirjutuse täitmata

jätmise korral, tehakse hoiatus lahkumiskohustuse sundtäitmise kohta ja vajaduse

korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu.

14. VSS § 74 reguleerib lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu

kehtivusaja määramist ja sissesõidukeelu kohaldamata jätmise aluseid. VSS § 74 lõike

1 järgi kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu

kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lõige 3

sätestab, et kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid

asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada

sissesõidukeeldu lühemaks ajaks.

15. VSS § 74 lõige 4 võimaldab sissesõidukeelu jätta humaansetel kaalutlustel

kohaldamata. VSS § 74 lõige 4’ näeb ette, et välismaalase suhtes, kes ei ole Euroopa

Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik

või tema perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu. VSS § 7 lõige 2

ning VSS § 74 lõiked 3 ja 4 näevad ette kaalumiskohustuse. Haldusorganil tuleb igal

üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu

kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Sissesõidukeelu aluseks olevaid

faktilisi ja õiguslikke asjaolusid tuleb põhjendada. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi

4

3-23-1228

19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545, punkt 34; 27. juuni 2019. a otsus asjas

nr 3-17-1927, punkt 13; 1. oktoobri 2019. a otsus asjas nr 3-18-1891, punkt 16.)

16. Vaidlustatud ettekirjutusest lähtuvalt kohaldati kaebajate suhtes sissesõidukeeldu 1

aasta ja 6 kuud, kaebajad ei ole nõus sissesõidukeelu kohaldamisega. Ettekirjutuse

põhjendustest järeldub, et sissesõidukeelu kohaldamise on eelkõige tinginud asjaolu, et

kaebajad viibisid ebaseaduslikult Schengeni alal ja sellest tulenevalt tehti neile

vabatahtlik lahkumisettekirjutus.

Muid faktilisi asjaolusid ettekirjutusest ei nähtu. Kui seadusliku aluseta Eestis viibivatele

isikutele tehakse lahkumisettekirjutus, ei tulene sissesõidukeeld vahetult seadusest. Kui PPA

peab lahkumisettekirjutuses sissesõidukeelu kohaldamist vajalikuks, tuleb ära näidata

kaalutlused, miks sissesõidukeelu kohaldamine üldse põhjendatud on ja miks on valitud just

selline kestus.

Kohus möönab, et vastaval kaalumisel võib arvesse võtta avalikku huvi, et Eestis ja laiemalt

Euroopa Liidus viibivad kolmandate riikide kodanikud järgiksid Schengeni alale sisenemise ja

seal viibimise reegleid, kuid see ei saa olla ainus kaalutlus sissesõidukeelu kohaldamiseks ja

selle kestuse määramiseks.

Arvestada tuleb ka muid olulisi asjaolusid, muu hulgas välismaalasega seonduvaid asjaolusid.

Kaebaja (I) selgitas, et tal elab ema Šveitsis, keda ta külastab kord aastas. Kaebaja selgitas, et

tema Eestis ei tööta, ta on abikaasa ülalpidamisel jj. Kaebajatega võib nõustuda, et kaalutused,

miks selline otsus oli tehtud, puuduvad, puuduvad põhjendused ja kaalutus sissesõidukeelu

pikkuse kohta jj. Kaebaja (II) elas Eestis mitu aastat ja tal on start-up äri- Mentorun OÜ

(16680161), Eestis elas ka tema perekond, lapsed käisid koolis. Kaebajatel tekkisid riigis

viibimisel eraelulised sidemeid asukohariigiga jj.

Ettekirjutusest ei ilmne, et vastustaja oleks seda asjaolu mingilgi viisil arvesse võtnud. Seega

on vastustaja jätnud sissesõidukeelu kohaldamise ja selle kestuse üle otsustades olulised

asjaolud arvesse võtmata, mis on põhjendamiskohustuse ja kaalutlusreeglite rikkumine.

Ettekirjutusest ei nähtu selgeid põhjendusi ega nõuetekohast kaalumist küsimuses, miks üldse

oli vaja kaebajate suhtes sissesõidukeeldu kohaldada ja miks otsustati just ühe aasta ja kuue

kuu kestusega sissesõidukeelu kasuks.

17. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 3 lõike 3 punkt 1 sätestab, et haldusakti võib jätta

kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja

otsustamist. Riigikohus on möönnud selle põhimõtte kohaldamise võimalikkust haldusakti

põhjendamisvigade korral, jättes haldusakti põhjendamisveale vaatamata jõusse. Seda aga

juhul, kui haldusorgan esitab piisavad põhjendused tagantjärele kohtumenetluses ning kohus

on veendunud, et haldusorgan lähtus samadest kaalutlustest ka tegelikult otsuse tegemisel.

Tõendamiskoormus küsimuses, kas põhjendus haldusakti andmisel eksisteeris ja kas sellega

arvestati, lasub haldusorganil (vt haldusasi nr 3-3-1-29-12, punkt 20).

18. Kohtule jääb ettekirjutusest mulje, et sissesõidukeelu kohaldamise tingis üksnes

tuginemine kaebaja ebaseaduslikult Schengeni alal viibimise faktile ning sissesõidukeelu

kestuse määramisel lähtuti ainult VSS § 7 (4) lõikes 1 sätestatust ilma täiendavat kaalumist

läbi viimata. Seega ei ole vastustaja kohtus tekitanud veendumust selles, et kohtumenetluses

esitatud põhjendustest juhinduti juba ettekirjutuse tegemise ajal ja millise tähenduse ning

kaalu ta erinevatele asjaoludele omistab. Vastustaja on küll kirjeldanud erinevaid asjaolusid ja

esitanud oma väiteid nende kohta, kuid arusaamatuks jääb, kuidas on nende põhjal jõutud

järeldusele, et sissesõidukeelu kohaldamine oli vajalik ja justnimelt üheks aastaks ja kuueks

kuuks.

5

3-23-1228

19. Kirjeldatu alusel leiab halduskohus, et vaidlusaluste ettekirjutuste, kohtumenetluses

esitatud põhjenduste alusel ei ole võimalik veenduda, et sissesõidukeelu kohaldamine ja selle

kestuse määramine oli õiguspärane. Põhjendamisviga võis mõjutada asja sisulist otsustamist

ning RVastS § 3 lõike 3 punkti 1 alusel ei ole võimalik jätta sissesõidukeelde tühistamata.

Sissesõidukeelu põhjendamisnõude täitmiseks ja põhjendamiskohustuse eesmärkide

saavutamiseks peab haldusaktist lisaks õiguslikule alusele nähtuma vähemalt põhiliste

asjaolude ja kaalutluste lühikirjeldus. Kaalutlusreeglite rikkumine tingib ka haldusakti sisulise

õigusvastasuse. Kohus rahuldab kaebuse ja tühistab PPA 24.05.2023 ettekirjutuse nr

1052268197 ja PPA 24.05.2023 ettekirjutuse nr 1052268190 osas, milles kaebajatele

kohaldati sissesõidukeeldu üheks aastaks ja kuueks kuuks.

20. HKMS § 158 lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja

menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et

menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pooled pole kohtule esitanud

menetluskulude nimekirja.

21. Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebajate nimed tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

6