3-21-1411/41 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene, Maili Lokk

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.11.2024, Tartu

Haldusasja number

3-21-1411

Haldusasi

X.X.-i kaebus Tallinna Vangla vastu lühiajalise

kokkusaamise korraldusega seotud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29.09.2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/ apellant ‒ X.X. ,

esindaja vandeadvokaat Raiko Paas

Vastustaja/apellant ‒ Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Võtta käesoleva asja materjalide juurde haldusasjast nr xxx Tallinna Vangla vastus

kaebusele ja vastuse lisa nr 3.

2. Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt ning tühistada Tartu

Halduskohtu 29.09.2023. a otsus resolutsiooni punktide 1 ja 3 osas, millega mõisteti

Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 1500 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks ning

menetluskulu 45 eurot.

4. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt välja kaebaja kasuks

500 (viissada) eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks ja menetluskulu summas 15 eurot.

Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsus muutmata.

5. Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv) tema enda kanda.

6. Asendada kaebaja nimi avaldatavas kohtulahendis tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, so 05.11.2024, arvates (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 22.11.2018 taotluse, milles vahistatu X.X. avaldas soovi

kohtuda oma perega (elukaaslane ja kolm alaealist last) lühiajalise kokkusaamise raames

klaasist vaheseinata. Vangla lubas kokkusaamise, mille ajaks määras 10.12.2018, kuid

05.12.2018 teatas vangla, et kokkusaamine toimub siiski vaheseinaga eraldamisega ning selle

uus aeg on 12.12.2018.

2. Tartu Halduskohus tegi 18.03.2020 asjas nr xxx otsuse, milles tuvastas, et Tallinna Vangla

05.12.2018. a otsus, millega asendati eraldamiseta toimuma pidanud kokkusaamine klaasist

vaheseinaga eraldamisega kokkusaamisega, oli õigusvastane. Otsus on jõustunud.

3. X.X. esitas 10.03.2021 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, kuna

vangla lubas tal esialgu perega kokku saada klaasist vaheseinaga eraldamiseta, kuid hiljem

siiski keeldus sellest. Selline käitumine mõjus talle inimväärikust alandavalt ja tegi

põhjendamatuid takistusi pereelule.

4. Tallinna Vangla jättis 25.05.2021. a otsusega nr 5-37/21/36-4 kahjunõude rahuldamata.

Kuigi vangla nõustus enda tegevuse õigusvastasusega, leidis ta, et rikkumine ei olnud sellise

raskusastmega, et see õigustaks mittevaralise kahju rahas hüvitamist.

5. X.X. esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks seoses 2018. a detsembris klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise ära

jätmisega summas 8000 eurot. Kaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgnevad.

Vangla käitus klaasist vaheseinata kohtumist lubamata kaebajaga õigusvastaselt. See on

tuvastatud ka Tartu Halduskohtu otsusega asjas nr xxx. Kuna kaebajale oli varasemalt

korduvalt keeldutud klaasist vaheseinata kokkusaamist võimaldamast, tekitas vangla lubav

otsus ja seejärel sellest sõnamurdlik keeldumine kaebajale lootusetuse tunnet, pettumust,

hingelisi kannatusi ja valu ning pani ennast tundma alandatuna. Rikuti ka kaebaja õigust

perekonnaelu puutumatusele. 05.12.2018 keeldumise puhul ei ole viidatud ühelegi

konkreetsele põhjusele, miks ei saanud kaebajale võimaldada kokkusaamist soovitud ja algselt

lubatud viisil.

6. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu.

7. Tartu Halduskohus rahuldas 29.09.2023. a otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna

Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitisena 1500 eurot. Ülejäänud osas jäi kaebus rahuldamata.

Ühtlasi mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 45 eurot.

Ülejäänud osas jäid menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Otsuse põhjendused olid

kokkuvõtlikult järgmised.

7.1. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi avaliku võimu

kandja on õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud

kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-

des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et

füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

7.2. Tartu Halduskohus tuvastas 18.03.2020. a otsusega asjas nr xxx, et vastustaja 05.12.2018.

a otsus, millega ta asendas eraldamiseta toimuma pidanud kokkusaamise klaasist vaheseinaga

eraldamisega kokkusaamisega, on õigusvastane. Tegemist on jõustunud kohtuotsusega.

Halduskohus märkis, et talle ei nähtu, et kaebajal oleks olnud võimalik vältida või kõrvaldada

võimalikku kahju RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamisega.

7.3. Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses perekonnaelu ja inimväärikuse

rikkumisega. Halduskohus nõustus kaebajaga, et vastustaja otsus algselt anda nõusolek ja siis

mitte lubada kokkusaamist klaasist vaheseinata kaebaja elukaaslase ja alaealiste lastega (toona

5-, 12- ja 13-aastased), rikkus kaebaja õigust pere- ja eraelu puutumatusele. Vahistatu

peresuhted tema laste ja elukaaslasega on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 26 kaitsealas.

Vangistusseaduse (VangS) § 94 lg 1 kohaselt lubatakse vahistatule lühiajalisi kokkusaamisi

muu hulgas isiklikes huvides. Vahistatu lühiajalise kokkusaamise kestvus ja täpsem kord

sätestatakse vangla sisekorraeeskirjas (VSKE). 2018. a detsembris nägi VSKE § 31 lg 21 p 3

ette vahistatu õiguse kohtuda ilma klaasist vaheseinata eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise

raames oma laste ja elukaaslasega. 22.11.2018 Tallinna Vanglas registreeritud taotluses

selgitati, miks kaebaja vajab oma perega kokkusaamist ilma vaheseinata (VSKE § 33 lg 3).

Sellisel viisil kokkusaamisest ilmajätmine mõjutas negatiivselt kaebaja õigust hoida

peresuhteid.

7.4. VangS 41 lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis

austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei

põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad

vanglas või arestimajas kinnipidamisega. VangS § 41 lg 2 sätestab: „Kinnipeetava, arestialuse

või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta

konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid

selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud

peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada

seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.“ Praegusel juhul on vastustaja oma

õigusvastase keeldumisega põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi, kui tema vahi all

pidamisega paratamatult kaasnes. Kaebaja on kohtule esitanud kriminaalasjas nr 1-16-483

koostatud kohtuistungi protokolli, kust nähtub, et kriminaalasja menetlev kohtunik oli juba

2018. a juunis vastustajale teada andnud, et tal ei ole midagi selle vastu, kui kaebaja oma

kolme lapse ja elukaaslasega ilma vaheseinata kohtub. Kohus ei olnud selle vastu jätkuvalt ka

07.11.2018. Seega ei ohustanud kaebaja kohtumine oma perega ilma vaheseinata ka

kriminaalmenetluse huve. Samuti ei ole vangla väitnud, et selline kokkusaamine võinuks

ohustada vangla julgeolekut. Kuna vastustaja on lubatud klaasseinata kohtumise õigusvastase

ära jätmisega põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi, kui vahi all pidamisega vältimatult

kaasnes, on vastustaja rikkunud ka kaebaja inimväärikust.

7.5. Halduskohus leidis, et on usutav, et pere- ja eraelu puutumatuse ning inimväärikuse

rikkumisega tekitati kaebajale lootusetuse tunnet, pettumust, hingelisi kannatusi ja valu ning

alandust. Eeltoodu on käsitletav mittevaralise kahjuna, mis on hüvitatav RVastS § 9 lg 1

alusel. Vastustaja õigusvastase otsuse ja kaebajale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos.

7.6. RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu

õigusvastane tegevus on süüline. Süü vormid on võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 2 järgi

hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Vastustaja tegevust kaebaja sellisel viisil ilmajätmisest

vaheseinata lühiajalisest kokkusaamisest tuleb pidada tahtlikuks.

7.7. Vastus küsimusele, kas põhiõiguste rikkumine toob kaasa kahju hüvitamise rahas, oleneb

õiguserikkumise raskusest, süü vormist ja raskusest ning vastutust piiravatest asjaoludest

(RVastS § 9 lõige 2, § 13). Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab

kohus kaalutlusõiguse alusel. Kaebaja on palunud talle välja mõista hüvitise 8000 eurot.

Kaebaja viibis vahi all 2015. a suvest alates ning sellest ajast kuni 2018. a detsembrini ei

olnud vangla võimaldanud talle lühiajalisi kokkusaamisi oma perega klaasist vaheseinata.

Vastustaja 25.05.2021. otsusest nähtub, et pikaajalisi kokkusaamisi võimaldati kaebajale alles

alates 2019. a augustist. See tähendab aga, et kaebajal ei olnud ligi 3,5 a võimalik oma perega

vahetult kohtuda. Seega on klaasist vaheseinata kokkusaamise võimaldamata jätmise korral

tegemist olulise riivega. Eriti tugeva õiguste riive põhjustas asjaolu, et kaebaja ei saanud

2018. a detsembris oma sel ajal 5-aastase pojaga vahetult kohtuda. Tuleb eeldada, et nii noore

lapse puhul avaldavad aastaid kestnud suhtluspiirangud suhtele isaga olulist mõju. Kuigi

võimalus suhelda kirjavahetuse, telefoni ja pakkide teel aitab kaasa suhete säilitamisele

täiskasvanud lähedastega, ei saa seda pidada tõhusaks suhtlemisviisiks väikelapsega.

Kirjavahetus ja telefonikõned võivad täiendada, kuid ei asenda lapse ja vanema silmast silma

kohtumisi. Kaebaja õigusi riivas intensiivselt veel ka see, et ta ei saanud vahetult kohtuda ka

oma kahe teise alaealise pojaga. Tähtis on ka see, et kaebaja taotles juba 2018. a juunis

vastustajalt perega ilma kaasist vaheseinata lühiajalist kokkusaamist. Vastustaja ei saanud

kaebajale toona kokkusaamist võimaldada, sest kaebaja oli selleks ajaks viidud Viru

Vanglasse (Tallinna Vanglas viibis kaebaja ainult siis, kui kriminaalasjas toimusid Harju

Maakohtus kohtuistungid). Kuigi nimetatud keeldumine ei olnud õigusvastane näitab see, et

kaebaja üritas juba ligi pool aastat varem saada perega lühiajalist kokkusaamist klaasist

vaheseinaga eraldamiseta. Samas ei nähtu asja materjalidest, et kaebaja oleks enne 2018. a

juunit taotlenud klaasseinaga eraldamata lühiajalist kokkusaamist. Ka 08.11.2018 esitatud

taotluses ei taotlenud ta klaasist vaheseinaga eraldamata lühiajalist kokkusaamist (nähtub

asjast nr xxx). Kaebajal oli alates 2015. aastast võimalik VSKE § 31 lg 21 p 3 alusel taotleda

klaasist vaheseinaga eraldamiseta lühiajalisi kokkusaamisi perega. Kirjeldatud aegadel ilma

klaasist vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste taotlemata jätmine on hüvitise suurust

vähendav asjaolu. Kokkuvõttes leidis halduskohus, et põhjendatud on kaebajale mõista välja

mittevaralise kahju hüvitis summas 1500 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Vastustaja esitas 30.10.2023 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

halduskohtu otsuse tühistada osas, milles kaebaja kaebus osaliselt rahuldati (mõisteti kaebaja

kasuks välja hüvitis 1500 eurot ja menetluskulud summas 45 eurot) ja teha selles osas uus

otsus, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda.

8.1. Vastustaja leiab, et kaebajale ühel korral, so 10.12.2018, klaasist vaheseinata lühiajalise

kokkusaamise võimaldamata jätmine ei saanud kaebajale tekitada mittevaralist kahju, mille

eest tuleks talle maksta rahalist hüvitist 1500 eurot. Isegi kui nõustuda, et kaebajale on kahju

tekkinud, on välja mõistetud hüvitis liiga suur. Kaebajale ei võimaldatud ühel korral klaasiga

eraldamata lühiajalist kokkusaamist. Tartu Ringkonnakohus on pidanud põhjendatuks asjas

nr 3-16-2015 vahistatule kahel korral perega pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamise

eest hüvitist summas 250 eurot ning asjas nr 3-19-1455 vahistatule kolmel korral perega

pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamise eest hüvitist summas 200 eurot. Vastustaja

hinnangul on kahju tekkimise jaatamise korral kaebajale käesolevas asjas piisavaks hüvitiseks

vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine, mida Tartu Halduskohus 18.03.2023. a otsusega

asjas nr xxx juba ka tegi.

8.2. Vastustaja on asjas nr xxx võtnud õigeks, et käitus õigusvastaselt, kui rahuldas esmalt

kaebaja taotluse klaasist vaheseinaga eraldamata kokkusaamise võimaldamiseks 10.12.2018,

kuid võimaldas kokkusaamise 12.12.2018 lõpuks siiski vaheseinaga eraldamisega. Küll aga ei

olnud vastustaja tegevus kaebajale klaasist vaheseinata kokkusaamise mitte võimaldamisega

kuidagi tahtlik. Vastustaja on selgitanud, et kaebajale registreeriti klaasiga eraldamata

lühiajaline kokkusaamine ekslikult – kokkusaamise taotluse menetlemisel ilmnesid asjaolud,

mis välistasid kaebajale klaasiga eraldamata kokkusaamise võimaldamise, mistõttu lubati

kaebajale perega lühiajaline kokkusaamine klaasiga eraldamisega, kuid ekslikult jäi

kokkusaamiste graafikusse märge klaasiga eraldamata kokkusaamise kohta.

8.3. Halduskohus on põhjendamatult tuvastanud kaebaja õiguste riive määras, mis õigustaks

rahalise hüvitise määramist. Kaebaja oli Viru Vanglas vahistatuna ning paiknes Tallinna

Vanglas siis, kui kriminaalasjas toimusid kohtuistungid. Jääb arusaamatuks, kuidas on

halduskohtu järeldus, et kaebajal ei olnud vahistamisest kuni 2018. a detsembrini, st umbes

3,5 aasta jooksul võimalik perega vahetult kohtuda, seostatav Tallinna Vangla tegevusega.

Halduskohus ei ole põhjendanud, millele tuginedes ta leiab, et tegemist on eriti tugeva riivega,

kui kaebaja ei saanud 10.12.2018 klaasiga eraldamata kokkusaamisega toimumata jäämise

tõttu vahetult kohtuda oma lastega, eriti just sel ajal 5-aastase lapsega.

9. Kaebaja esitas 30.10.2023 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus

tühistada Tartu Halduskohtu 29.09.2023. a otsus hüvitise suurust puudutavas osas ja teha asjas

uus otsus või saata asi uueks arutamiseks tagasi Tartu Halduskohtule. Kaebaja hinnangul on

halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud menetlusnormi sellega, et

jättis üle kuulamata kaebaja taotletud tunnistaja.

9.1. Halduskohus jättis arvesse võtmata, et kaebajale tekitas täiendavaid üleelamisi asjaolu, et

talle oli eelnevalt lubatud kokkusaamist vahetult ilma klaasist vaheseinata, kuid hetk enne

kohtumise toimuma pidamist jäeti see ilma igasuguse põhjenduseta ära.

9.2. Halduskohtu väljamõistetud hüvitis ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. Näiteks Euroopa

Inimõiguste Kohus (EIK) leidis 12.10.2023. a lahendis nr r 82939/17, 27166/19 (Takó ja

Visztné Zámbó vs Ungari), et kinnipeetava füüsiline eraldamine külastajatest

klaasvaheseinaga võib olla teatud asjaoludel õigustatud turvakaalutlustel, kuid seda ei saa

pidada vajalikuks, kui puudub tuvastatud turvarisk. Kohus mõistis kaebajatele sellega seotud

üleelamiste eest välja hüvitise 5000 eurot. Viidatud lahendi erinevus võrreldes praeguse

asjaga seisneb selles, et käesoleval juhul on kaebaja läbielamised suuremad, kuivõrd kaebajale

lubati algselt klaasist vaheseinata kohtumist, kaebaja ootas seda, kuid hiljem sellest keelduti

selgitusi esitamata.

9.3. Kaebaja esitas halduskohtule taotluse tunnistaja ülekuulamiseks, kes keeldus kaebajale

kohtumise võimaldamisest ja kes oskaks öelda, miks kohtumine ära jäeti. Kohus jättis selle

taotluse õigustamatult rahuldamata. Kaebaja põhjendas taotluse esitamist sellega, et tunnistaja

ütlustel on tähtsus kahju suuruse hindamisel.

10. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

10.1. Kohus ei ole rikkunud menetlusnorme, jättes kaebaja taotletud tunnistaja üle kuulamata.

Vastustaja ei saa avaldada kaebajale klaasist vaheseinata kokkusaamise keeldumise

konkreetseid põhjuseid ning seda ei saaks teha ka kaebaja poolt tunnistajana märgitud endine

vanglaametnik. Arvestades sündmusest möödunud ajaperioodi ning asjaolu, et endisel

vanglaametnikul puudub juurdepääsuõigus asjakohastele materjalidele, ei ole kaebaja poolt

tunnistajana märgitud endine vanglaametnik selleks isikuks, kelle ülekuulamise kaudu oleks

võimalik välja selgitada asja lahendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid.

10.2. Vastustaja jääb oma seisukoha juurde, et asjaolusid arvestades on kaebajale välja

mõistetud liiga suur hüvitis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus võtab esmalt uurimisprintsiibist tulenevalt käesoleva asja materjalide

juurde haldusasjast nr xxx Tallinna Vangla 23.09.2019. a vastuse kaebusele ja vastuse lisa nr 3

ehk Tallinna Vangla 21.06.2018. a päringu Harju Maakohtule.

12. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlusaluse otsus põhjendustega, et vangla

tegevus, millega keelati kaebajal 10.12.2018 lähedastega kokkusaamine klaasist vaheseinata

olukorras, kus vangla oli seda varem juba lubanud, oli õigusvastane, kuna alandas kaebaja

inimväärikust ning rikkus tema pere- ja eraelu puutumatust, tekitades sellega kaebajale

mittevaralise kahju, mis tuleb hüvitada rahas, ning, et vangla tegevuse ja tekkinud kahju vahel

on põhjuslik seos ja et tegemist on vangla süülise käitumisega.

13.1. Käesolevas asjas on vaidluse all olukord, kus kaebaja hinnangul ei võimaldanud vangla

õigusvastaselt temale lühiajalist kokkusaamisi lähedastega klaasist vaheseinata ruumis, kuigi

seda algselt lubati. Juba lubatud vaheseinata kokkusaamise ära jätmine 10.12.2018 tekitas

tema hinnangul mittevaralist kahju, sest vangla sekkus ülemääraselt tema perekonnaellu ning

sellel oli ka inimväärikust alandav iseloom. Kaebaja palus mõista vanglalt talle tekitatud

mittevaralise kahju eest välja rahaline hüvitis 8000 eurot.

Vangla hinnangul ei ole rahalise hüvitise väljamõistmiseks alust, sest kaebaja õiguste riive ei

olnud sedavõrd intensiivne, et see õigustaks rahalise hüvitise määramist ning ühel korral,

so 10.12.2018, klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise võimaldamata jätmine ei saanud

kaebajale tekitada mittevaralist kahju, mis tuleks hüvitada rahas.

13.2. RVastS § 9 lõige 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist

hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või

eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Kahjunõudes märgitud ajavahemikul kehtinud VSKE § 31 lg 2¹ p 3 nägi ette, et eraldamiseta

võib kokkusaamise võimaldada mh ka vangla poolt korraldatavate tegevuste raames

VangS § 23 lg-s 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil. VangS § 23 lg 1 määratleb kinnipeetava

vanglavälise suhtlemise eesmärgi, milleks on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna,

sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete

katkemist. Seega on perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega lühiajalise

kokkusaamise korraldamisel lubatud kasutada ruume, kus osalejaid klaasist vaheseinaga ei

eraldata. VSKE § 31 lg 2¹ p 3 oli kohaldatav ka vahistatu lühiajalise kokkusaamise

puhul (VSKE § 1 lg 2, VangS § 94 lg-d 1 ja 4). Ka kohtupraktikas on asutud seisukohale,

et VSKE § 31 lg 2¹ p-st 3 tulenevalt on kinni peetaval isikul õigus taotleda lühiajalist

kokkusaamist oma lähedastega ning vanglal lasub kohustus lahendada selline taotlus

kaalutlusvigadeta ja taotleja perekonnapõhiõigust austades. Seejuures on Riigikohus

rõhutanud, et eriti väikelapsega kokkusaamise puhul ei piisa üksnes eraldusklaasi

puudumisest, oluline on ka füüsilise kontakti võimalus ja sobiv keskkond (vt RKHK

17.06.2021. a otsus asjas nr 3-19-1416, p 31).

Juba lubatud vaheseinata kokkusaamise õigusvastane ära jätmine 10.12.2018 ning selle

asemel lühiajalise kokkusaamise korraldamine ikkagi nii, et kokku saavad isikud on eraldatud

klaasist vaheseinaga ning omavaheline suhtlus toimub telefoni kaudu, riivas oluliselt kaebaja

õigust perekonnaelu puutumatusele ja ka inimväärikust. Vahistatu peresuhted tema laste ja

elukaaslasega (laste emaga) on samuti PS § 26 kaitsealas.

Vaidlust ei ole selles, et vastustaja kasutatud lühiajalise kokkusaamise korralduse puhul on

isikute vahetu suhtlus oluliselt piiratum, vahetu lähedus ja füüsiline kontakt pole võimalik. On

ilmne, et selline kokkusaamise korraldus raskendas kokku saajate omavahelist suhtlemist ning

põhjustas ebamugavustunnet. Vangla on jätnud piisavalt arvestamata sellega, et kaebaja lapsed

olid alaealised (noorim kokkusaamise taotlemise ajal 5-aastane). Kohtupraktikas on rõhutatud,

et väikelapse puhul avaldavad suhtluspiirangud olulist mõju ning klaasist vaheseinaga

eraldatult kohtumine ei ole väikelapsega kontakti saamiseks ja suhte hoidmiseks asjakohane

lahendus, mistõttu ei saa perekonnaelu põhiõiguse riivet pidada sellisel juhul

väheintensiivseks (RKHK 26.05.2022. a määrus käesolevas asjas p 14 ja seal viidatud

kohtupraktika). Kohus möönab, et kaebaja perekonnaelu riive intensiivsus võib olla

mõnevõrra madalam elukaaslasega lühiajaliste kokkusaamiste korralduse puhul, kuid ka

nendel juhtudel ei saa negatiivset mõju kaebajale pidada väheoluliseks.

Pereelu puutumatuse rikkumisega tekitati kaebajale mittevaralist kahju, sest ta pidi taluma

hingelisi üleelamisi. Perekonnapõhiõiguse rikkumisest tingitud mittevaraline kahju on

hüvitatav RVastS § 9 lg 1 alusel (RKHK 17.06.2021. a otsus asjas nr 3-19-1416, p 26).

Riigikohtu seisukoha järgi tuleb sarnastes olukordades isiku subjektiivse õiguse riive

intensiivsuse hindamisel hinnata tema olukorda tervikuna1, mitte õigusvastastel tingimustel

korraldatud kokkusaamist isoleeritult. Riigikohus osutas eeltooduga eelkõige sellele, et mõnes

olukorras võib kokkusaamine vaheseinata olla isiku jaoks tavapärasest olulisem. Kaebaja

viibis vahi all 2015. a suvest alates. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebajale oleks sellest ajast

kuni 2018. a detsembrini võimaldatud perega lühiajalisi kokkusaamisi ilma klaasist

vaheseinata. Vastustaja 25.05.2021. a otsusest nähtub, et ka pikaajalisi kokkusaamisi

võimaldati kaebajale alles alates 2019. a augustist. Seega ei olnud kaebajal vahialusena, so

umbes 3,5 aasta jooksul, võimalik perega vahetult kohtuda. Seetõttu märkis halduskohus

põhjendatult, et vangla poolt esmalt ilma klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise

võimaldamine 10.12.2018 ja siis viis päeva enne kokkusaamise toimumise aega selle ära

jätmine põhjustas kaebaja õiguste olulise riive. Eriti tugeva õiguste riive põhjustas asjaolu, et

kaebaja ei saanud 2018. a detsembris jätkuvalt vahetult kohtuda ka oma alaealiste lastega.

Alternatiivsed suhtlusvõimalused (kirjad, telefonikõned, lühiajalised kokkusaamised

vaheseinaga) võisid sellisel juhul riive intensiivsust vähendada üksnes mõningal määral, kuid

mitte oluliselt. Nimetatud asjaolud ei ole siiski piisavad lugemaks kaebaja õiguste riivet

ebaoluliseks ega võimalda asuda seisukohale, et kaebajale pole mittevaralist kahju üldse

tekkinud.

13.3. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna kaebaja õiguste riive ebaoluliseks pidamiseks alust

vastustaja väide, et kuna suurema osa ajast enne 2018. aastat viibis kaebaja vahistatuna Viru

Vanglas, siis ei ole 2018. aastale eelnev seostatav Tallinna Vangla tegevusega ja ühekordse

eelnevalt lubatud vaheseinata kokkusaamise ära jätmisega. Nagu juba märgitud, viitas

Riigikohus käesolevas asjas 26.05.2022 tehtud määruses, et sarnastes olukordades tuleb isiku

subjektiivse õiguse riive intensiivsuse hindamisel hinnata tema olukorda tervikuna, mitte

üksnes õigusvastastel tingimustel korraldatud kokkusaamist isoleeritult. Samuti selgitas

Tallinna Ringkonnakohus 30.09.2020. a otsuses asjas nr 3-19-1455 p-s 20 näiteks, et kuigi

kaebaja oli vahistatu Tallinna Vanglas umbes üks aasta ja kolm kuud ning enne seda viibis ta

vahistatuna arestimajas umbes 6,5 kuud ja arestimajas viibitud perioodil ei saanud vangla

vahistatule kokkusaamisi võimaldada, on tegemist asjaoluga, millega vangla pidanuks

hilisemate taotluste lahendamisel arvestama.

13.4. RVastS § 9 lg 1 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju vaid juhul, kui avaliku võimu

õigusvastane tegevus oli süüline. Süü vormid on võlaõigusseaduse § 104 lg 2 järgi hooletus,

raske hooletus ja tahtlus. Halduskohus leidis, et vastustaja tegevust kaebaja ilmajätmisel

klaasist vaheseinata lühiajalisest kokkusaamisest tuleb pidada tahtlikuks. Tallinna Vangla

leidis apellatsioonkaebuses, et tema tegevus kaebajale klaasist vaheseinata kokkusaamise

mitte võimaldamisega ei olnud kuidagi tahtlik, sest kaebajale registreeriti klaasiga eraldamata

lühiajaline kokkusaamine 10.12.2018 ekslikult, sest hiljem kokkusaamise taotluse

menetlemisel ilmnesid tegelikult asjaolud, mis välistasid kaebajale klaasiga eraldamata

kokkusaamise võimaldamise, mistõttu lubati kaebajale perega lühiajaline kokkusaamine

klaasiga eraldamisega, kuid ekslikult jäi kokkusaamiste graafikusse endiselt varasem märge

klaasiga eraldamata kokkusaamise toimumise kohta. Kui viga avastati, siis 05.12.2018

taotlejale ka teatati, et sellist kokkusaamist ei toimu ja vangla võimaldab 12.12.2018

kokkusaamise klaasiga eraldatult.

Kaebaja nõudis käesolevas asjas hüvitist lähedastega klaasseinata kohtumise keelamise eest

1 Vt RKHK 26. mai 2022. a määrus asjas nr 3-21-1411 (p 14).

olukorras, kus vangla oli seda varem juba lubanud, kuid siis muutis meelt. Varasema

kohtuotsusega asjas nr xxx on tuvastatud vangla vaidlusaluse käitumise õigusvastasus.

Tallinna Vangla 23.09.2019. a vastusest halduskohtule asjas nr xxx nähtub järgmine vangla

seisukoht: „Hinnanud kaebaja 22.11.2018 esitatud lühiajalise kokkusaamise taotluse

menetluse asjaolusid, võtab Tallinna Vangla kaebuse selles osas õigeks. Tallinna Vangla

käitus õigusvastaselt, kui rahuldas kaebaja taotluse ilma klaasist vaheseinata kokkusaamise

võimaldamiseks 10.12.2018, kuid võimaldas siiski kokkusaamise vaheseinaga eraldamisega

12.12.2018.“ Tartu Halduskohus tunnistaski asjas nr xxx tehtud otsusega õigusvastaseks

kaebaja 22.11.2018. a taotluse kohta Tallinna Vangla poolt tehtud 05.12.2018. a otsuse

nr 2-2/18/26624-4, millega Tallinna Vangla asendas eraldamiseta toimuma pidanud

kokkusaamise klaasist vaheseinaga eraldamisega kokkusaamisega. Kuna varasemalt on

õigusvastaseks tunnistatud kogu kaebaja 22.11.2018. a taotlusega seonduv lühiajalise

kokkusaamise korraldus Tallinna Vanglas, sh see, et algselt lubatust keelduti ja vahetu

kokkusaamise asemel toimus kokkusaamine siiski klaasist vaheseinaga, ei ole ringkonnakohtu

arvates alust asuda seisukohale, et tegemist ei olnud tahtlusega üksnes tulenevalt sellest, et

muuhulgas jäid ekslikult kokkusaamiste graafikusse ebaõiged märked.

13.5. Ringkonnakohus ei nõustu ka vastustaja seisukohaga, et rikkumise iseloom ja raskus ei

õigusta antud juhul üldse rahalise hüvitise määramist. Nagu juba märgitud, ei olnud kaebajal

vahialusena 2018. a detsembrikuu seisuga umbes 3,5 aasta jooksul olnud võimalik perega

vahetult kohtuda. Eeldada võib, et elukaaslase ja alaealiste lastega pikemat aega lähedalt

suhtlemise võimaluse puudumine ja sellest õigusvastane ilmajäämine ka 2018. a detsembris,

võis põhjustada kaebajale sellist hingelist valu ja kannatust, et õigustada selle hüvitamist rahas

ka sellega kaebaja inimväärikuse alandamise tõttu.

Vastustaja on oma õigusvastase tegevusega rikkunud kaebaja inimväärikust ja õigust

perekonnaelu puutumatusele RVastS § 9 lg 1 mõttes olulisel määral, mille hüvitamine on

kohane rahalise hüvitise väljamõistmise teel. Kaebajale vangla õigusvastase tegevuse

tulemusena põhjustatud negatiivse mõju hüvitamiseks ei piisa üksnes tegevuse õigusvastasuse

tuvastamisest. Seejuures viitab ringkonnakohus EIK-i seisukohtadele 01.03.2022. a otsuses

Kalda vs Eesti asjas nr 35245/19, milles samuti peeti lühiajalise kokkusaamise ebakohase

korralduse puhul rahalist hüvitist põhjendatuks. Samuti pidas Riigikohus põhjendatuks mõista

vanglas kokkusaamiste korralduses esinenud rikkumiste korral välja rahalise hüvitise

(RKHK 17.06.2021. a otsus asjas nr 3-19-1416). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

käesoleval juhul on kahju rahas väljamõistmine põhjendatud. Lubatud kokkusaamise

õigusvastase ära jätmisega rikkus vangla mh kaebaja olulist põhiõigust perekonnaelu

puutumatusele. Põhiseaduse §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatus tähendab muuhulgas

õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (RKHK 04.04.2011. a

otsus asjas nr 3-4-1-9-10, p 43). Õiguskirjanduses on samuti leitud, et kinnipeetava

vanglaväline suhtlemine, eriti kui see tähendab lapsega suhtlemist, ei ole kinnipeetava

privileeg, vaid see on mõlema poole õigus.2

14. Ringkonnakohus nõustub aga vastustajaga selles osas, et kaebajale välja mõistetud

hüvitisesumma 1500 eurot on liiga suur.

14.1. Vaidlust ei ole, et kaebaja soovis esitatud kaebuses vanglalt hüvitist saada 8000 eurot.

Halduskohus mõistis vaidlusaluses otsuses vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju

hüvitise välja nii kaebaja inimväärikuse alandamise kui ka tema pere- ja eraelu puutumatuse

rikkumise tõttu. Kohus arvestas hüvitise suuruse määramisel ka seda, et vangla rikkus kaebaja

õigust perekonnaelu puutumatusele ning riive intensiivsus oli kõrge, sest vaheseinata

kokkusaamise ära jäämine mõjutas oluliselt kaebaja suhtlemisvõimalusi väikelastega. Samas

2 K. Žurakovskaja-Aru „Lapse õigus vs. Võimalus suhelda vangistuses vanemaga –

vanglavälisest suhtlemisest ümberpööratult“, Juridica VI/2015, lk 407.

märkis halduskohus igati põhjendatult ka seda, et kuna kaebaja ei olnud enne 2018. a juunit

taotlenud klaasseinaga eraldamata lühiajalisi kokkusaamisi ja ei taotlenud seda näiteks ka

08.11.2018 esitatud taotluses, siis on see väljamõistetava hüvitise suurust vähendav asjaolu.

Halduskohus viitas hüvitise suurusega seoses ka sellele, et käesolevas asjas ei erine kaebaja

õiguste riive intensiivsus ja kahjuhüvitise vähendamist tingiv asjaolu Riigikohtu otsuses

nr 3-19-1416 käsitletust sedavõrd, et oleks põhjendatud nimetatud lahendis vanglalt

hüvitisena väljamõistetud rahasummaga (1500 eurot) võrreldes teistsuguse suurusega hüvitise

määramine. 14.2. Ringkonnakohus selle halduskohtu seisukohaga ei nõustu. Asjas nr 3-19-

1416 olid asjaolud käesoleva haldusasja asjaoludega võrreldes ringkonnakohtu hinnangul

siiski piisavalt erinevad selleks, et mõista käesolevas asjas kaebaja kasuks välja väiksem

hüvitis, kui eelviidatud Riigikohtu otsuses. Asjas nr 3-19-1416 nõudis vahistatu hüvitist selle

eest, et tema neli taotlust pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks perega, sh kaebaja lapse

ja lapse emaga, jäeti vangla poolt läbi vaatamata, kuna seadus ei näinud tol ajal vahistatule

sellist kokkusaamise vormi ette. Nimetatud asjas oli kaebaja ajaks, kui tema taotlused

õigusvastaselt läbi vaatamata jäeti, ilma lähedastega vahetu kokkusaamise võimaluseta olnud

üle kahe aasta, kuid ta ei taotlenud selle aja jooksul ka vaheseinaga eraldamata lühiajaliste

kokkusaamiste võimaldamist, kuigi sellise võimaluse VSKE ette nägi.

14.3. Käesolevas asjas viibis kaebaja vanglates vahistatuna alates 2015. a suvest ja käesoleva

asjaga seotud 22.11.2018. a taotluse lühiajaliseks kokkusaamiseks perega ilma klaasist

vaheseinata, esitas ta hetkel, kui oli olnud vanglas 3,5 aastat. Haldusasjas nr xxx tehtud ja

jõustunud otsuses tuvastati üksnes selle taotluse lahendamisega seotud Tallinna Vangla

tegevuse õigusvastasus. Kaebaja oli küll Tallinna Vanglale esitanud taotlused ka 18.06.2018

(taotles vaheseinata kokkusaamist) ja 08.11.2018 (ei märkinud, et soovib vaheseinata

lühiajalist kokkusaamist), kuid nende taotluste alusel kokkusaamiste ära jäämise

õigusvastasust Tallinna Vangla poolt Tartu Halduskohus oma 18.03.2020. a otsuses ei

tuvastanud ja see otsus on jõustunud. Seega tuleb ka käesoleva asja lahendamisel siiski

arvestada sellega, et tuvastatud on vastustaja tegevuse õigusvastasus vaid 22.11.2018. a

avalduse alusel ära jäänud vaheseinata kokkusaamise osas, so erinevalt haldusasja nr xxx

asjaoludest on õigusvastane ainult üks vaheseinata kokkusaamise ära jäämine ja ainult ühe, so

10.12.2018. a lubatud kokkusaamise õigusvastase ära jätmisega seoses on esitatud käesolevas

asjas ka kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et

kaebaja ei taotlenud enne 2018. a suve ehk kogu varasema vahi all olemise aja jooksul

vanglatelt lühiajalist kokkusaamist perega ilma klaasist vaheseinata, kuigi tal selleks seadusest

tulenev võimalus samuti oli.

Asja materjalide juurde võetud Tallinna Vangla 23.09.2019. a vastusest kaebusele ja vangla

21.06.2018. a päringust Harju Maakohtule nähtub, et kaebaja ei olnud enne 2018. a täielikult

oma perest eraldatud. 21.06.2018. a päringus on nimelt märgitud, et vahistatu X.X. on sama

kuupäeva seisuga saanud 25 lühiajalist kokkusaamist perega (elukaaslase ja lastega) ning

vastuses kaebusele märkis Tallinna Vangla, et vahetult enne esimese vaheseinata

kokkusaamise taotluse esitamist, sai kaebaja 25.05.2018 kokku elukaaslase ja pojaga endiselt

ka vaheseinaga lühiajalise kokkusaamise raames. Seega ei ole alust asuda seisukohale, et

kaebaja oleks kogu 3,5 aastase perioodi jooksul olnud täiesti ilma võimalusest oma laste ja

elukaaslasega suhelda. Eeltoodu on ringkonnakohtu arvates samuti alus hüvitisesumma

täiendavaks vähendamiseks olukorras, kus kaebaja oli tõesti vahialusena 3,5 aastat ilma

vahetu lühiajalise kokkusaamisvõimaluseta, kuid seda põhjusel, et ta enne 2018. a suve sellist

kokkusaamisvõimalust vanglalt ei taotlenudki. Samuti tuleb käesoleval juhul arvestada

asjaoluga, et ka 10.12.2018 toimuma pidanud kokkusaamine ei jäänud täiesti ära, vaid see

võimaldati 12.12.2018, tõsi küll, vaheseinaga lühiajalise kokkusaamisena, kuid 12.12.2018

kaebaja ja tema pereliikmete vaheline kokkusaamine siiski toimus.

15. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus mõistlikuks ja põhjendatuks mõista Tallinna

Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis 500 eurot 2018. a detsembris ilma klaasist vaheseinata

lühiajalise kokkusaamise ära jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.

15.1. Riigikohus asus juba 10.10.2013 haldusasjas nr 3-3-1-38-13 tehtud otsuse p-s 21

seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha

individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti

RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse

kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. RVastS § 9 lg 2 kohaselt

hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades

süü vormi ja raskust. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise

raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHK 05.03.2014. a otsus asjas

nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha põhjal mõistetakse

mittevaralise kahju all inimese füüsilist või hingelist valu või kannatust. Valu ja kannatusi ei

saa objektiivselt mõõta või väljendada. Kohus sai lähtuda üksnes kahju põhjustanud juhtumi

asjaoludest ning hinnata, kas on tõenäoline, et selline juhtum põhjustas kaebaja väidetud valu

ja kannatusi.

Riigikohus on korduvalt viidanud sellele, et määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult väike

võrreldes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega,

märkides, et seejuures saab siiski arvestada riigisisest õigussüsteemi, õigustraditsioone ja

elatustaset, kuna ka Euroopa Inimõiguste Kohus aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina

hüvitisi, mille suurus jääb allapoole kohtu enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis

pole Euroopa Inimõiguste Kohtu määratud hüvitistest võrreldamatult madalam ning

kannatanul on võimalik saada hüvitis tõhusas menetluses ja mõistliku aja jooksul (RKHK

17.06.2021. a otsus nr 3-19-1416/43, p 33). Käesolevas haldusasjas viidatud 17.06.2021. a

otsuses mõistis Riigikohus kaebajale tema perekonnaelu puutumatuse rikkumisega tekitatud

mittevaralise kahju eest välja küll 1500 euro suuruse hüvitise, kuid ringkonnakohus põhjendas

eespool, miks ta peab põhjendatuks käesolevas asjas siiski väiksema hüvitisesumma

väljamõistmist. 20.10.2021. a lahendis asjas nr 3-19-2061 on ka Riigikohus mõistnud

kaebajale kahjuhüvitisena välja 1500 eurost väiksema summa vaidluses, mille sisuks oli

kinnipeetavale kahe pikaajalise kokkusaamise mittevõimaldamine aasta ja kolme kuu pikkusel

perioodil.

15.2. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodust tulenevalt on ka käesolevas asjas väljamõistetud

hüvitis kooskõlas kohtupraktikaga, sh Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga selle kaudu, et

Euroopa Inimõiguste Kohus aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina ka selliseid hüvitisi,

mille suurus küll jääb allapoole kohtu enda praktikas väljakujunenud taset, kuid mis siiski

arvestab riigisisest kohtupraktikat ja elatustaset.

16. Kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks, milles nõutakse tema kaebuse täies ulatuses

rahuldamist ja Tallinna Vanglalt hüvitisena 8000 euro väljamõistmist, ei ole seega alust.

16.1. Kaebaja leiab, et halduskohus rikkus oluliselt menetlusõigust sellega, et ei rahuldanud

tema taotlust kuulata tunnistajana üle Tallinna Vangla ametnik T. Ristikivi, et teada saada, mis

põhjustel keelduti 10.12.2018 perega kohtumise võimaldamisest ilma klaasist vaheseinata.

Kaebaja leidis, et nende asjaolude kindlakstegemisel on tähtsus rikkumise ulatuse ja raskuse

kindlakstegemisel ning need ilmestavad vastustaja suhtumist kaebajasse. Asja materjalidest

nähtuvalt jättis halduskohus 07.06.2023. a määruses rahuldamata nii asjas istungi

korraldamise taotluse kui ka eelnimetatud tunnistaja ülekuulamise taotluse. HKMS § 62 lg 2

kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning

arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas

tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba

piisavalt tõendatud. Halduskohus märkis oma 07.06.2023. a määruses seetõttu igati

põhjendatult, et Tartu Halduskohus on juba 18.03.2020. a otsusega asjas nr xxx teinud

kindlaks, et kaebaja 22.11.2018. a taotluse kohta tehtud 05.12.2018. a otsus nr 2-2/18/26624-

4, millega Tallinna Vangla asendas eraldamiseta toimuma pidanud 10.12.2018. a

kokkusaamise klaasist vaheseinaga eraldamisega kokkusaamisega 12.12.2018, ehk keeldus

sisuliselt algselt lubatud vaheseinata kokkusaamist lubamast, oli õigusvastane. Tallinna

Vangla võttis nimetatud haldusasjas esitatud tuvastamiskaebuse selles osas õigeks. Seega ei

ole käesolevas asjas enam vaidlust selle üle, et kirjeldatud Tallinna Vangla tegevus, sh

keeldumine, oli õigusvastane. Halduskohtu hinnangul ei olnud kaebaja hüvitamiskaebuse

lahendamisel enam niivõrd oluline välja selgitada, mis põhjusel täpselt Tallinna Vangla lõpuks

ei lubanud 10.12.2018 toimuma pidanud eraldamiseta kokkusaamist, asendades selle hiljem

klaasist vaheseinaga eraldamisega kokkusaamisega, vaid see, millist mõju vastustaja

õigusvastane tegevus kaebajale avaldas, st kuidas kaebaja õigusi rikuti ja milline kahju

kaebajale tekkis. Ka rikkumise raskust ja ulatust tuli halduskohtu arvates hinnata eelkõige

kaebajale nimetatud rikkumisest tekkinud negatiivsete mõjude kaudu.

Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti ja põhjendatult jätnud vastava taotluse

rahuldamata ning selle rahuldamata jätmine ei anna alust asuda seisukohale, et tegemist on

kohtumenetluse normide olulise rikkumisega HKMS § 199 lg 2 p 3 mõttes, mis toob kaasa

halduskohtu 29.09.2023. a otsuse tühistamise ja asja halduskohtusse uueks arutamiseks tagasi

saatmise.

16.2. Samuti pole mingit alust nõustuda kaebaja väitega, et kaebajale tekitas veel täiendavaid

üleelamisi ka asjaolu, et talle oli eelnevalt lubatud kokkusaamist ilma klaasist vaheseinata,

kuid hetk enne kohtumise toimuma pidamist jäeti see ilma igasuguse põhjenduseta ära.

Nimetatud olukorra tunnistas õigusvastaseks juba Tartu Halduskohus asjas nr xxx ning selle

otsuse pinnalt asus halduskohus ka käesolevas asjas seisukohale, et vastustaja rikkus selliselt

käitudes kaebaja inimväärikust ning ka pere- ja eraelu puutumatust, mõistes seetõttu Tallinna

Vanglalt välja rahalise hüvitise kaebaja kasuks.

16.3. Kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja tema kasuks halduskohtu poolt

väljamõistetud hüvitisesumma suurendamiseks ei anna alust ka viited EIK-i erinevatele

lahenditele, kus on kaebaja(te) kasuks mõistetud välja suuremaid hüvitisi, näiteks

12.10.2023. a lahendile nr 82939/17, 27166/19 (Takó ja Visztné Zámbó vs Ungari), kus

teemaks oli samuti kinnipeetava füüsiline eraldamine külastajatest klaasvaheseinaga ja

millega mõisteti kuumalegi kaebajale sellega seotud üleelamiste eest välja hüvitis 5000 eurot.

16.4. Viidatud lahendiga seoses on asjakohatu ka kaebaja väide, et selle sisu erinevus

võrreldes praeguse asjaga seisneb üksnes selles, et käesoleval juhul on kaebaja läbielamised

suuremad, kuivõrd kaebajale lubati algselt klaasist vaheseinata kohtumist, kaebaja ootas seda,

kuid hiljem sellest keelduti selgitusi esitamata. 12.10.2023. a lahendi nr 82939/17, 27166/19

(Takó ja Visztné Zámbó vs Ungari) sisust nähtuvalt anti Ungaris 2017. a välja juhis, et

edaspidi on külastajatel ja kinnipeetavatel füüsiline kontakt keelatud ning nad saavadki

suhelda vaid läbi klaasvaheseina. Eestis võimaldavad VangS ja VSKE jätkuvalt nii vahistatul

kui ka kinnipeetaval kohtuda ka ilma klaasist vaheseinata eraldamiseta lühiajalise

kokkusaamise raames oma perekonnaliikmetega.

17. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus

rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt ning tühistab Tartu Halduskohtu

29.09.2023. a otsus resolutsiooni punktide 1 ja 3 osas, millega mõisteti Tallinna Vanglalt

kaebaja kasuks välja hüvitis 1500 eurot 2018. a detsembris ilma klaasist vaheseinata

lühiajalise kokkusaamise ära jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ning

menetluskulu 45 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab

Tallinna Vanglalt välja kaebaja kasuks 500 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks ja

menetluskulu summas 15 eurot (kaebus rahuldatakse 6,25% ulatuses ja

halduskohtumenetluses tasutud 240 euro suurusest riigilõivust 6,25% on 15 eurot). Ülejäänud

osas jääb halduskohtu otsus muutmata ja menetluskulud kaebaja enda kanda.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti.

Ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, mistõttu on otsus tehtud

kaebaja kahjuks. Seega jäävad kaebaja apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv) tema enda

kanda. Vastustaja ei ole taotlenud apellatsioonimenetluse kulude väljamõistmist.

19. Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel avaldatavas kohtulahendis kaebaja

nime tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)