2-23-2568/91 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Andra Pärsimägi, Anneli Alekand

Määruse tegemise aeg ja koht

4. november 2024, Tartu

Tsiviilasja number

2-23-2568

Tsiviilasi

Aivo Pärna pankrotimenetlus. Võlausaldajate nimekirja

kinnitamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 23. aprilli 2024 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ Saguna määruskaebus

Prestante OÜ määruskaebus

Albin Tituki ja Jaan Soometsa määruskaebus

TartEst OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Vladimir Kutšmei

määruskaebus

Osaühing MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihaldur

Martin Krupi määruskaebus

UP Varud OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Sirje Taela

määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitajad / võlausaldajad:

-

OÜ Saguna (rg-kood 12116021), lepinguline

esindaja advokaat Liis Puidak

-

Prestante OÜ (rg-kood 14290728), lepinguline

esindaja advokaat Liis Puidak

-

Albin Tituk (ik XXXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Johannes Moor

-

Jaan Soomets

(ik XXXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Johannes Moor

-

TartEst OÜ

(pankrotis; rg-kood 12640420)

pankrotihaldur Vladimir Kutšmei

-

Osaühing MRP Linna Liinid (pankrotis; rg-kood

10449416) pankrotihaldur Martin Krupp,

lepinguline esindaja Kärol Kibena

-

UP Varud OÜ (pankrotis; rg-kood 12408232)

pankrotihaldur Sirje Tael

Võlgnik: Aivo Pärn (ik XXXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava

Võlgniku pankrotihaldur: Tiia Kalaus

Puudutatud isikud / võlausaldajad:

-

AS Go Group (rg-kood 11071150), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Terje Eipre

-

Swedbank AS (rg-kood 10060701)

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Albin Tituki ja Jaan Soometsa taotlus tunnistajate

ülekuulamiseks.

2. Jätta asja juurde võtmata OÜ Saguna ja Prestante OÜ määruskaebuste lisad: 30.

novembri 2023 nõudeavaldused koos lisadega, 27. veebruari 2024 päringud ja halduri

28. veebruari 2024 vastused, 29. veebruari 2024 seisukohad ja lisad.

3. Võtta asja materjalide juurde pankrotihaldur Tiia Kalause edastatud TartEst OÜ

(pankrotis) pankrotihalduri nõudeavaldus.

4. Tühistada Tartu Maakohtu 23. aprilli 2024 määrus osas, milles maakohus jättis

tunnustamata OÜ Saguna nõude 4126,68 eurot ja UP Varud OÜ (pankrotis)

pankrotihalduri nõude 42 090 eurot ning määras jaotised.

5. Teha tühistatud osas uus määrus, millega tunnustada II järgu nõuetena OÜ Saguna

nõuet 4126,68 eurot ja UP Varud OÜ (pankrotis) pankrotihalduri nõuet 42 090 eurot

ning määrata II järgus uued jaotised. Osas, milles maakohtu määruse resolutsioon jääb

vaidlustatud osas muutmata, täiendada maakohtu määruse põhjendusi.

6. Lugeda maakohtu määruse resolutsiooni terviktekst sõnastatuks järgmiselt:

1) Jätta rahuldamata Jaan Soometsa ja Albin Tituki 10. aprillil 2024 esitatud

vastuväide kohtu tegevusele.

2) Kinnitada Aivo Pärna (pankrotis) pankrotimenetluses lõplik võlausaldajate

nimekiri alljärgnevalt:

II järk (PankrS § 153 lg 1 p 2)

Võlausaldaja

Tunnustatud nõue

PankrS §

1003 lg 4

Jaotis,

%

Võlgniku

vastuväide

AS Go Group (11071150)

640,

jah

74,17

jah

Swedbank AS (10060701)

87 070,95

ei

16,88

ei

OÜ Saguna (12116021)

4126,68

ei

0,80

ei

UP Varud OÜ (pankrotis)

(12408232) pankrotihaldur

Sirje Tael

42 090,00

ei

8,16

jah

3) Jätta Aivo Pärn (pankrotis) pankrotimenetluses tunnustamata järgmised

nõuded:

-

AS Go Group nõue 9 365,50 eurot;

-

UP Varud OÜ (pankrotis) pankrotihalduri nõue 1 720 182,48 eurot;

-

MRP Linna Liinid OÜ (pankrotis) pankrotihalduri nõue 1 060 392,00 eurot;

-

AS Mardin Grupp (end. ärinimi AS Wipestrex Grupp) (pankrotis) nõue 2 155

405,00 eurot;

-

Albin Tituk ja Jaan Soomets nõue 2 141 040,00 eurot;

-

Raivo Pärnpuu nõue 209 154,00 eurot;

-

TartEst OÜ (pankrotis) pankrotihalduri nõue 615 002,42 eurot;

-

Prestante OÜ nõue 279 327,40 eurot;

-

Sparer OÜ nõue 56 500,00 eurot;

-

Saguna OÜ nõue 1 083 469,02 eurot;

-

Põlva Bussijaam OÜ nõue 150 000,00 eurot;

-

Wipestreks Kinnisvaraarendus OÜ nõue 626 184,91 eurot;

-

APW Kinnisvarahaldus OÜ nõue 481 698,88 eurot;

-

Jaan Uibo nõue 49 000 eurot.

4) Nõuete puhul ei ole tegemist solidaarkohustustega või tingimuslikust tehingust

või kõrvaltingimusega haldusaktist tulenevate nõuetega.

5) Menetlusosaliste menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

Menetluskulude jaotust arvestades jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks

määramata.

6) Avaldada teade võlausaldajate nimekirja kinnitamise kohta väljaandes

Ametlikud Teadaanded.

7. Rahuldada OÜ Saguna määruskaebus ja UP Varud OÜ (pankrotis) pankrotihalduri

määruskaebus osaliselt ning jätta Prestante OÜ, Jaan Soometsa ja Albin Tituki,

Osaühingu MRP Linna Liinid (pankrotis) pankrotihalduri ja TartEst OÜ (pankrotis)

pankrotihalduri määruskaebused rahuldamata.

8. Jätta määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

9. Avaldada teade Aivo Pärna pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja

kinnitamise kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded ning saata määrus

pankrotihaldurile, võlgnikule, vastuväite esitanud ja saanud võlausaldajatele.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võivad haldur, vastuväite esitanud võlgnik, vastuväite esitanud või vastuväite

saanud võlausaldaja ja võlausaldaja, kelle nõude ennistamise taotlust ei rahuldatud, esitada

määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetatuks

lugemisest. Määrus loetakse PankrS § 6 lg 3 esimese lause järgi kättetoimetatuks viie päeva

möödumisel määruse postitamisest või e-toimikus nähtavaks tegemisest.

Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohus kuulutas 21. augusti 2023 määrusega AS-i Go Group (Go Group)

maksjõuetusavalduse alusel välja Aivo Pärna (võlgnik) pankroti, nimetas võlgniku

pankrotihalduriks Tiia Kalause (haldur) ja algatas võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse. Maakohus avaldas pankrotiteate 21. augusti 2023 Ametlikes Teadaannetes.

Võlausaldajad olid pankrotiseaduse (PankrS) § 93 lg 1 järgi kohustatud esitama oma nõuded

haldurile hiljemalt 23. oktoobril 2023 (21. oktoober 2023 oli laupäev). Maakohus pikendas

halduri taotlusel võlausaldajate nimekirja kohtule kinnitamiseks esitamise tähtaega kuni 1.

märtsini 2024.

2. Haldur avaldas 21. detsembri 2023 Ametlikes Teadaannetes teate esialgse võlausaldajate

nimekirjaga tutvumise ning vastuväidete esitamise võimaluse ja tähtpäeva 25. jaanuar 2024

kohta. Haldur edastas võlausaldajatele vastuväited 26. jaanuaril 2024 ja määras vastuväidete

kohta seisukoha esitamise tähtpäevaks 23. veebruari 2024. Vastavate taotluste alusel pikendas

haldur Raivo Pärnpuu, osaühingu SPARER (Sparer), Põlva Bussijaam OÜ, Wipestrex

Kinnisvaraarendus OÜ (Wipestrex Kinnisvaraarendus), APW Varahaldus OÜ (APW) ja Jaan

Uibo (Uibo) seisukoha esitamise tähtaega 26. veebruarini 2024 ning OÜ Saguna (Saguna) ja

Prestante OÜ (Prestante) seisukoha esitamise tähtaega 29. veebruarini 2024; Saguna ja

Prestante esindaja kinnitusel ei saanud ta halduri 26. jaanuari 2024 e-kirja.

3. Nõuetele esitati järgmised vastuväited:

1) Go Groupi nõue 382 640,26 eurot – Wipestrex Kinnisvaraarendus, APW, Sparer, Saguna,

Prestante ja võlgnik;

2) Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) nõue 78,25 eurot – Wipestrex

Kinnisvaraarendus, APW, Sparer, Saguna, Prestante;

3) UP Varud OÜ (pankrotis) (UP) pankrotihalduri nõue 1 762 272,48 eurot – Wipestrex

Kinnisvaraarendus, APW, Sparer, Saguna, Prestante, haldur ja võlgnik;

4) Osaühing MRP Linna Liinid (pankrotis) (MRP) pankrotihalduri nõue 1 060 392 eurot –

Wipesterx Kinnisvaraarendus, APW, Sparer, Saguna, Prestante, haldur ja võlgnik;

5) AS MARDIN GRUPP (endine ärinimi AS WIPESTREX GRUPP; pankrotis) (Wipestrex

Grupp) pankrotihalduri nõue 2 155 405 eurot – MRP pankrotihaldur, APW, Wipestrex

Kinnisvaraarendus, Jaan Soomets (Soomets) ja Albin Tituk (Tituk), Sparer, Saguna, Perstante,

Go Group, haldur ja võlgnik;

6) Tituki ja Soometsa nõue 2 141 040,00 eurot – MRP pankrotihaldur, Go Group;

7) Raivo Pärnpuu nõue 209 154,00 eurot – MRP pankrotihaldur, Go Group ja haldur;

8) TartEst OÜ (pankrotis) (TartEst) pankrotihalduri nõue 615 002,42 eurot – Wipestrex

Kinnisvaraarendus, APW, Sparer, Saguna, Prestante, Go Group, haldur ja võlgnik;

9) Prestante nõue 279 327,40 eurot – MRP pankrotihaldur, Go Group ja haldur;

10) Sparer nõue 56 500 eurot – MRP pankrotihaldur, Go Group ja haldur;

11) Saguna nõue 1 087 595,70 eurot – MRP pankrotihaldur, Go Group ja haldur;

12) Põlva Bussijaam OÜ nõue 150 000 eurot – MRP pankrotihaldur, Go Group ja haldur;

13) Wipestrex Kinnisvaraarenduse nõue 626 184,91 eurot – MRP pankrotihaldur, Go Group

ja haldur;

14) APW nõue 481 698,88 eurot – MRP pankrotihaldur, Go Group ja haldur;

15) Uibo nõue 49 000 eurot – MRP pankrotihaldur, Go Group ja haldur.

4. Haldur esitas 28. ja 29. veebruaril 2024 maakohtule kinnitamiseks võlausaldajate

nimekirja koos nõudeavalduste, vastuväidete, seisukohtade ja taotlustega.

4.1.

Saguna nõudeavaldus ja sellele esitatud vastuväited

4.1.1. 20. oktoobri 2023 avalduses (dtl 4469–4472) esitas Saguna nõudeid kokku 880 294,26

eurot. Saguna märkis nõuete aluseks kolm laenulepingut (1., 2. ja 4. nõue) ja nõuete

loovutamise lepingu (3. nõue), millest tulenevaid kohustusi garanteeris võlgnik isiklikult;

kohustused on tähtaegselt täitmata, neid ei täitnud ka võlgnik käendajana. Samuti märkis

Saguna nõuete aluseks kaks võlgnikuga sõlmitud laenulepingut (5. ja 6. nõue).

Vastuseks halduri ettekirjutusele esitada tõendid (dtl 4513) esitas Saguna 30. novembril 2023

korrigeeritud avalduse (dtl 4507–4511) kokku 1 087 595,70 eurot järgmiselt:

1)

MRP ja Saguna sõlmisid laenulepingu nr 140918 laenu tagastamise tähtajaga 30.

september 2018. Võlgnik kinnitas käenduslepingust tulenevate kohustuste suurusena 20 375

eurot 23. novembri 2018 võlatunnistusega, võttis kohustuse tasuda võlg hiljemalt 31.

detsembril 2020 ja kohustuse täitmata jätmise korral viivist 0,5% päevas. Nõue on kokku 40

750 eurot (põhivõlg 20 375 eurot, viivis 20 375 eurot);

2)

MRP ja Saguna sõlmisid laenulepingu nr 230119 laenu tagastamise tähtajaga 31.

jaanuar 2019. Võlgnik kinnitas käenduslepingust tulenevate kohustuste suurusena 51 500

eurot 11. septembri 2020 võlatunnistusega, võttis kohustuse tasuda võlg hiljemalt 30. märtsil

2021 ja kohustuse täitmata jätmise korral viivist 0,5% päevas. Nõue on kokku 103 000 eurot

(põhivõlg 51 500 eurot, viivis 51 500 eurot);

3)

MRP, AS Alexela ja Saguna sõlmisid 21. juunil 2019 nõuete loovutamise lepingu,

millega AS Alexela loovutas Sagunale maksekaardilepingust tuleneva nõude 48 157,99 eurot.

Võlgnik kinnitas käenduslepingust tulenevate kohustuste suurusena 48 157,99 eurot 21. juuni

2019 võlatunnistusega, võttis kohustuse tasuda võlg hiljemalt 30. juunil 2020 ja kohustuse

täitmata jätmise korral viivist võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud määras. Nõue on

kokku 61 141,46 eurot (põhivõlg 48 157,99 eurot, viivis 12 983,47 eurot);

4)

Car Rent Group OÜ (CRG) ja Saguna sõlmisid laenulepingu nr 220517 laenu

tagastamise tähtajaga 15. jaanuar 2018. Võlgnik kinnitas käenduslepingust tulenevate

kohustuste suurusena 317 590,42 eurot 31. detsembri 2018 võlatunnistusega, võttis kohustuse

tasuda võlg hiljemalt 31. detsembril 2020 ja kohustuse täitmata jätmise korral viivist 0,5%

päevas. Nõue on kokku 635 180,84 eurot (põhivõlg 317 590,42 eurot, viivis 317 590,42

eurot);

5)

võlgnik ja Saguna sõlmisid 7. märtsil 2023 laenulepingu, mille kohaselt Saguna andis

võlgnikule laenu 4074 eurot intressiga 8% aastas ja tähtajaga 31. detsember 2023. Tasumata

on põhivõlg, samuti intress 149,12 eurot, nõue on kokku 4223,12 eurot;

6)

võlgnik ja Saguna sõlmisid 29. jaanuaril 2015 laenulepingu, millega Saguna andis

võlgnikule laenu 170 000 eurot intressiga 6% aastas ja tähtajaga 3. aprill 2015. Võlgnik

kinnitas laenulepingust tulenevate kohustuste suurusena 114 494,25 eurot 10. juuni 2022

võlatunnistusega, võttis kohustuse tasuda võlg hiljemalt 9. jaanuaril 2023 ja kohustuse

täitmata jätmise korral viivist 0,5% päevas. Nõue on kokku 243 300,28 eurot (põhivõlg 114

494,25 eurot, viivis 128 806,03 eurot).

Saguna märkis, et esitab 1.–4. ja 6. nõude alusdokumendina üksnes võlatunnistused.

Vastuväidetele esitatud vastuse (dtl 4555–4557) järgi tulenevad võlgniku kohustused

laenulepingute (nõuded 1, 2, 4) ja nõude loovutamise lepingu (nõue 3) tagamiseks antud

käendustest (VÕS § 142 lg 1). Võlatunnistused koostati, sest Saguna nõudis võlgnikult

käendusest tulenevate kohustuste kinnitamist võlatunnistusega. Konstitutiivse võlatunnistuse

andmisega tekkis võlgnikule senise kohustuse kõrvale uus iseseisev kohustus. Võlga kinnitab

ka see, et võlgnik ei esitanud nõudele vastuväiteid.

4.1.2. Halduri vastuväidete (dtl 4524–4526) kohaselt ei ole tal võimalik kontrollida Saguna

1., 2. ja 4. nõude põhjendatust, sest Saguna ei esitanud tõendeid esialgse võlasuhte olemasolu

ja kohustuste täitmata jätmise kohta. 3. nõue on aegunud. 5. nõude põhjendatust ei ole

võimalik kontrollida, sest Saguna ei esitanud tõendeid, et laen on endiselt tagastamata. 6.

nõude aluseks on tarbijakrediidileping, Saguna ei ole tõendanud sellele kohalduvate

kõrgemate standardite täitmist. Kuna Saguna ei ole tõendanud tarbijakrediidilepingu

olemasolu, esineb alus võlatunnistuse tagastamiseks, sest see võib olla antud õigusliku

aluseta. Saguna ei ole 6. nõude aluseks olevaid asjaolusid piisavalt põhistanud ja tõendanud,

nõude põhjendatust ei ole võimalik kontrollida. Samuti ületab viivis põhinõuet.

4.1.3. MRP pankrotihalduri vastuväidete (dtl 4528–4534) kohaselt on võlatunnistused

alusetud, fiktiivsed ja näilikud, nõuded on kunstlikult loodud. Saguna ei ole esitanud ühtegi

alusdokumenti ja aluskohustust ega selgitanud nõuete tekkimise asjaolusid, sh 1.–4. nõude

puhul käenduslepingute sõlmimise asjaolusid, tingimusi jms. Kui kohustust ei teki, ei ole ka

käendust. Isegi konstitutiivsel võlatunnistusel peab olema põhjendus. Saguna ei ole selgitanud

ega tõendanud ühtegi asjaolu, miks pidi võlgnik talle võlatunnistuse andma. Nõudeid

tegelikkuses ei eksisteeri. Võlatunnistused on koostatud tagantjärele eesmärgiga kontrollida

läbi sõbralike võlausaldajate võlgniku pankrotimenetlust ja 6. nõude puhul ka eesmärgiga

vältida nõude aegumist. Lisaks on 3. nõue aegunud. 5. nõude aluseks olev leping on tühine,

sest selle allkirjastas vaid võlgnik. Saguna ei esitanud ka ühtegi 5. nõude aluseks olevat

dokumenti ega näidanud ära aluskohustust (AB Laus ja Partnerid arve, tsiviilasjaga nr 2-23-

297 seotud dokumendid).

4.1.4. Go Groupi vastuväidete (dtl 4518–4522) kohaselt on võlgniku väidetav

käenduskohustus ilma kirjaliku käenduslepingu ja vastutusmäärata tühine ning seda ei muuda

kehtivaks ka võlatunnistus. Saguna peab esitama täiendavaid selgitusi ja tõendeid

võlatunnistuse andmise põhjuste ja eesmärgi kohta. Kui selgub, et tegemist ei ole

konstitutiivse, vaid deklaratiivise võlatunnistusega, peab ta esitama oma alusnõude kohta

täiendavaid tõendeid. Saguna 5. ja 6. nõue tulenevad tarbijakrediidilepingutest ning tal on

kohustus tuua esile ja tõendada, et tema kui krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise

põhimõtet. Kuivõrd Saguna rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuid ei määranud

ka kooskõlas VÕS § 4034 lg-ga 7 tagasimakseid uuesti, ei ole tema nõuded selged ja

õiguslikult põhjendatud. Saguna nõue rahuldati täiteasjas nr 186/2020/817 ja täitemenetlus

lõpetati 2023. Saguna nõuet ei ole kirjas võlgniku vandes, seega on see alusetu ja võimalik, et

juba täidetud.

4.2.

Prestante nõudeavaldus ja sellele esitatud vastuväited

4.2.1. 20. oktoobri 2023 avalduses (dtl 4278–4279) esitas Prestante nõude 283 916,44 eurot,

märkides aluseks selle, et 21. augustil 2018 sõlmisid Wipestrex Kinnisvaraarendus ja võlgnik

laenulepingu, mille kohaselt Prestante andis võlgnikule laenu 310 000 eurot tähtajaga 30.

september 2023, ja laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist Prestantele garanteeris

võlgnik isiklikult. Tähtaegselt on tagastamata 250 000 eurot, kohustust ei ole täitnud ka

võlgnik käendajana. Lisandub intress 33 916,44 eurot.

Vastuseks halduri ettekirjutusele esitada tõendid (dtl 4281) esitas Prestante 30. novembril

2023 (dtl 4283–4284) korrigeeritud nõudeavalduse 279 327,40 eurot ja nõude

alusdokumendina üksnes 31. detsembri 2022 võlatunnistuse. Avalduse kohaselt tunnistas

võlgnik käenduslepingust tulenevate kohustuste olemasolu võlatunnistusega, milles kinnitas,

et tal on Prestante ees täitmata kohustusi 279 327,40 eurot, ja võttis kohustuse tasuda raha

hiljemalt 30. septembril 2023.

Vastuväidetele esitatud vastuse (dtl 4338–4340) järgi on võlatunnistuses ilmselge eksimus

laenulepingu pooltes. Võlatunnistuse sisust nähtuvalt tulenevad võlgniku kohustused

käendusest, millega võlgnik tagas 21. septembril 2018 sõlmitud laenulepingust tulenevate

Wipestrex Kinnisvaraarenduse kohustuste täitmist Prestantele. Võlatunnistus koostati, sest

Prestante nõudis võlgnikult käendusest tuleneva kohustuse kinnitamist võlatunnistusega.

Konstitutiivse võlatunnistuse andmisega tekkis võlgnikule senise kohustuse kõrvale uus

iseseisev kohustus. Laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks sai Prestante laenu Lars

Group OÜ-lt (Lars Group) ja Iiruk OÜ-lt (Iiruk). Võla suurust kinnitab ka see, et võlgnik ei

esitanud nõudele vastuväiteid.

4.2.2. Halduri vastuväidete (dtl 4295–4296) kohaselt jääb arusaamatuks, kas Prestante on

nõude omanik. Isegi kui nõudeavalduses ja võlatunnistuses esineb eksimus laenulepingu

pooltes, jääb arusaamatuks, kas ja kuidas on Prestante omandanud Iiruki ja Lars Groupi

nõuded. Maksekorralduste kohaselt tegid Wipestrex Kinnisvaraarendusele ülekanded Iiruk ja

Lars Group. Prestante ei esitanud tõendeid selle kohta, et võlg on endiselt tasumata.

4.2.3. MRP pankrotihalduri vastuväidete (dtl 4298–4301) kohaselt on võlatunnistus alusetu,

Prestante ei ole esitanud ühtegi nõude aluseks olevat dokumenti ega näidanud ära

aluskohustust. Ka konstitutiivsel võlatunnistusel peab olema põhjendus. Võlgniku ja Prestante

vahel ei ole laenulepingut ja/või käenduslepingut sõlmitud. Võlatunnistus on sisutu,

põhjendamatu, fiktiivne ja näilik, nõue on loodud kunstlikult.

4.2.4. Go Groupi vastuväidete (dtl 4291–4293) järgi peab Prestante esitama selgitused ja

tõendid võlatunnistuse andmise põhjuste ja eesmärgi kohta ning kui selgub, et tegemist on

deklaratiivse võlatunnistusega, esitama ka tõendid alusnõude kohta. Kirjaliku käenduslepingu

ja vastutusmäärata on võlgniku väidetav käenduskohustus tühine. Kohustust pole kirjas

võlgniku vandes, nõue võib olla kunstlikult tekitatud.

4.3.

Tituki ja Soometsa nõudeavaldus ja sellele esitatud vastuväited ning halduri

seisukoht

4.3.1. Tituk ja Soomets esitasid 20. oktoobril 2023 nõude (dtl 3994) 2 141 040 eurot,

tuginedes võlgniku 15. novembril 2022 väljastatud konstitutiivsele võlatunnistusele. Edasiste

seisukohtade (dtl 4009–4013, 4060–4063) järgi olid Tituki ja Soometsaga seotud Premium

Oil AS-il nõuded võlgnikuga seotud Favora grupi ettevõtete vastu. Äriühingud on

pankrotistunud ja kustutatud, kuid füüsilised isikud endiselt olemas ning mäletavad ja

tunnistavad hüvitamata jäänud nõuet. Seetõttu on võlatunnistuses sedastatud, et

pooltevaheline ajalugu ei ole enam oluline. Võlgnik on pidanud võlga endale siduvaks ja

korduvalt lubanud lahendada Favora grupi tekitatud võlad Soometsa ja Tituki ees isiklikult.

Võlausaldajad saavad oma väiteid tõendada tunnistajate ütlustega.

4.3.2. MRP pankrotihalduri vastuväite (dtl 3999–4002) kohaselt on võlatunnistus alusetu ja

nõue kunstlikult loodud. Võlausaldajad ei ole esitanud nõude alusdokumenti ega näidanud ära

aluskohustust. Ka konstitutiivsel võlatunnistusel peab olema põhjendus, sisu ja alus.

Võlatunnistus on koostatud eesmärgiga kontrollida läbi sõbralike võlausaldajate

pankrotimenetlust.

4.3.3. Go Groupi vastuväite (dtl 4006–4007) kohaselt ei ole nõuet kirjas võlgniku vandes,

nõue on alusetu ja kunstlikult tekitatud. Tituk ja Soomets peavad esitama täiendavaid selgitusi

ja tõendeid võlatunnistuse andmise põhjuse ja eesmärgi kohta ning kui selgub, et tegemist on

deklaratiivse võlatunnistusega, siis ka täiendevaid tõendeid alusnõude kohta.

4.3.4. Halduri arvates (dtl 4043) ei anna võlausaldajate vastuväited alust jätta Tituki ja

Soometsa nõuet tunnustamata. Tegemist on võlgniku, Tituki ja Soometsa tahte kohaselt

sõlmitud konstitutiivse võlatunnistusega. Vastuseks halduri järelepärimisele nõustus võlgnik

nõudega ja kinnitas, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistuse, mitte alusetu rikastumisega.

4.4.

TartEsti pankrotihalduri nõudeavaldus ja sellele esitatud vastuväited

4.4.1. TartEsti pankrotihaldur esitas 21. oktoobril 2023 nõude 615 002,42 eurot (dtl 4166,

5227–5230).

TartEsti raamatupidamise andmetel võlgnes CRG TartEstile 31. detsembri 2017 seisuga 14.

aprilli 2017 nõude loovutamise lepingu alusel 390 563,50 eurot. Võla olemasolu ja suurust

kinnitas CRG 15. juuni 2018 saldokinnitusega. Samuti nähtub raamatupidamisest, et TartEst

loovutas 11. jaanuaril 2019 nõude MRP vastu CRG-le, mille tulemusena tekkis CRG-l

TartEsti ees võlg 224 438,92 eurot. TartEst ja CRG leppisid 24. jaanuaril 2019 kokku CRG

kohustuse 615 002,42 euro (390 563,50 eurot + 224 438,92 eurot) täitmise uueks tähtpäevaks

1. veebruari 2029, kokkuleppe allkirjastas mõlema nimel võlgnik. Võlg on kajastatud TartEsti

raamatupidamises pikaajalise nõudena tähtajaga 1. veebruar 2029.

UP pankrotihaldur esitas 12. oktoobril 2020 TartEsti pankrotiavalduse, mida põhistas

asjaoluga, et UP-l on TartEsti vastu nõude loovutamise lepingutel UPV-TE/060415, UPV-TE/

290814 ja UPV-TE/010914 põhinev nõue.

TartEstil pidi olema 24. jaanuari 2019 seisuga UP-le tasutud kokku 804 730 eurot (33 000

eurot, 293 100 eurot (48 kuud * 6106,25 eurot), 478 630 eurot (46 kuud * 10 405 eurot).

Võlgnik on alates 14. oktoobrist 2014 UP juhatuse liige ja alates 6. juunist 2016 CRG

juhatuse liige. UP juhatuse liikmena pidi võlgnik olema teadlik lepingutest ja nende sisust, sh

sellest, et 24. jaanuaril 2019 võlgnes TartEst UP-le 723 985 eurot ja peab lepingute UPV-TE/

290814 ja UPV-TE/010914 alusel tegema edaspidigi igakuiseid makseid. Seega pidi võlgnik

teadma ka seda, et CRG kohustuste täitmise tähtaja pikendamine 10 aasta võrra teeb TartEsti

kohustuse täitmise UP-le võimatuks ja süvendab TartEsti maksejõuetust. Võlgnik tekitas

TartEsti nimel kokkuleppe sõlmimisega TartEstile kahju 615 002,42 eurot.

Vastuseks vastuväidetele (dtl 4207–4213) märkis TartEsti pankrotihaldur, et esitas CRG vastu

hagi kokkuleppe tagasivõitmiseks, tsiviilasi nr 2-23-2975. 8. veebruari 2024 istungil

tsiviilasjas nr 2-23-2975 selgitas võlgnik, et tegutses TartEsti nimel kokkuleppe sõlmimisel

kas juhatuse liikme või volitatud esindajana ja igal juhul kiitis kokkuleppe juhatuse liikmena

heaks (kui ei oleks heaks kiitnud, siis oleks annulleerinud). Lisaks nähtub kriminaalasjas nr 1-

19-7473 võlgnikule esitatud süüdistusest, et uurimise käigus tuvastati, et TartEst oli võlgniku

tegeliku juhtimise ja kontrolli all. Seega oli võlgnikul TartEsti üle kontroll määral, mis

võimaldas tal kehtivalt sõlmida TartEsti nimel enda juhitava CRG-ga kohustuse täitmise

tähtaja muutmise kokkuleppe.

CRG 2019 majandusaasta aruande bilansist võib järeldada, et kokkulepe on CRG

raamatupidamises kajastatud 31. detsembri 2019 seisuga pikaajalise kohustusena; 31.

detsembril 2018 pikaajalised kohustused puudusid. Üldreeglina kajastatakse bilansis

lühiajalisena kohustused, mis tuleb täita käimasoleva majandusaasta jooksul. Kuni

kokkuleppe sõlmimiseni oli CRG kohustus TartEsti ees lühiajaline, seega võib eeldada, et see

tuli täita 2019 jooksul. Bilanss ei viita, et CRG oli 2019 maksevõimetu, netovara väärtus oli

31. detsembri 2019 seisuga 580 708 eurot, seega oli kohustuste täitmiseks piisavalt vara.

TartEsti pankrotihalduril on võimalik tugineda CRG maksevõime hindamisel vaid avalikult

kättesaadavatele andmetele ja sellele, et võlgnik ei esitanud 2019 CRG juhatuse liikmena

pankrotiavaldust. Vastuväite esitajad peavad põhjendama ja tõendama, et CRG ei olnud 2019

võimeline kohustust TartEsti ees täitma.

CRG maksevõime vähenes alates 2020 märgatavalt. CRG-l on esitamata aruanded alates

2020. majandusaastast, mistõttu puudub TartEsti pankrotihalduril ülevaade tema

finantsseisundist pärast 31. detsembrit 2019. Alates 20. veebruarist 2020 on CRG-l

maksuvõlg 10 691,03 eurot. Eeltoodu annab alust kahelda CRG maksejõulisuses ja selles, et

ta on jätkuvalt võimeline täitma oma kohustusi kas või osaliselt.

TartEsti nimel kokkuleppe sõlmimisel (ja/või selle juhatuse liikmena heakskiitmisel) ei olnud

võlgnik TartEstile lojaalne ja sõlmis (kiitis heaks) kokkuleppe, mis ei vastanud TartEsti

huvidele. Võlgnik pidi nõudma CRG-lt kohustuse 615 002,42 euro täitmist, et TartEst saaks

täita oma kohustuse UP ees. Kohustuse täitmise tähtaja pikendamisega vähendas võlgnik

TartEsti nõude likviidsust.

Võlgnik tegutses käsunduslepingu alusel, olgu selleks juhatuse liikme volitused või

esindamiseks antud volitus. Kokkulepet sõlmides rikkus võlgnik teadlikult käsundisaaja

seadusest tulenevat lojaalsuskohustust; VÕS § 620 eesmärgiks on kaitsta käsundisaajat. Kiites

juhatuse liikmena kokkuleppe heaks, rikkus võlgnik ka juhatuse liikme kohustusi

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35, äriseadustiku (ÄS) § 187). Seega kahjustas

võlgnik õigusvastaselt TartEsti varalist seisundit ja vastutab selle eest VÕS § 1043, § 1045 lg

1 p 7 ja lg 3 ning § 1050 alusel. Alternatiivselt käitus võlgnik TartEsti nimel kokkulepet

sõlmidas tahtlikult heade kommete vastaselt ja vastutab sellega TartEsti varalise seisundi

kahjustamise eest VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel.

Nõuet tuleb käsitada tingimusliku nõudena. Tingimuslik on nõude suurus, mis sõltub sellest,

millises ulatuses õnnestub saada nõude katteks raha CRG-lt. TartEsti pankrotihaldur nõuab

kahjuna seda osa 615 002,42 eurost, mida ei õnnestu nõuda sisse CRG-lt.

4.4.2. Halduri vastuväidete (dtl 4187–4188) kohaselt saab ta aru, et TartEsti pankrotihaldur

viitab võlgniku kui juhatuse liikme vastutusele. Äriregistri järgi oli võlgnik TartEsti juhatuse

liige 16. aprillist 1. oktoobrini 2019. Kuivõrd võlgnik ei olnud 24. jaanuaril 2019 TartEsti

juhatuse liige, ei saanud ta rikkuda juhatuse liikmelt oodatavat lojaalsuskohustust.

4.4.3. Go Groupi vastuväidete (dtl 4183–4185) kohaselt ei ole nõue põhjendatud ega

tõendatud. Teadmata on, millal muutus CRG kohustus algselt sissenõutavaks ja kas CRG oli

kokkuleppe sõlmimise ajal üldse võimeline võlga tasuma, on võimatu väita, et juhatuse liige

põhjustas osaühingule süüliselt kahju. 2018 ja 2019 majandusaasta aruannete kohaselt

koosnes CRG vara nõuetest kolmandate isikute vastu, raha oli vaid 1186 eurot. Maksetähtaja

pikendamine ei põhjustanud TartEstile kahju ega mõjutanud tema olukorda, kui CRG-l

puudusid vahendid võla tasumiseks. Kohustust pole kirjas ka võlgniku vandes, seega võib olla

nõue alusetu.

4.4.4. Võlgniku vastuväite (dtl 4198–4199) kohaselt ei ole TartEsti pankrotihaldur toonud

esile asjaolusid selle kohta, et pikendustehingu tegemata jätmisel oleks TartEsti varaline

diferents parem ja saaks rääkida kahjust VÕS § 127 lg 1 mõttes. Puudub põhjuslik seos teo ja

kahju vahel. Kahjunõue oleks vaid juhul, kui TartEsti pankrotihaldur tõendaks, et

pikendustehinguta oleks TartEst saanud 615 002,42 eurot. Maksuvõla tõttu on põhjust arvata,

et CRG ei suutnud raha tasuda. Tõendatud ei ole, et tegemist oli reaalset väärtust omava

nõudega. Väärtusetu nõude tasumise tähtaja pikendamisega ei saa juhatuse liige äriühingule

kahju tekitada, sõltumata nõude nominaalväärtusest. Tõendatud ei ole ka see, et 1. veebruaril

2029 ei ole võimalik nõuet sisse nõuda.

4.4.5. Saguna ja Prestante, Sparer ning Wipestrex Kinnisvaraarendus ja APW vaidlesid

nõudele vastu, ühinedes võlgniku vastuväidetega (dtl 4190–4196).

4.5.

MRP pankrotihalduri nõudeavaldus ja sellele esitatud vastuväited

4.5.1. MRP pankrotihaldur esitas 9. septembril 2023 nõude 1 060 392 eurot (dtl 3339–3355,

3739). Harju Maakohus kuulutas 11. septembri 2020 määrusega välja MRP pankroti.

Nõudeavalduse ja vastuväidete kohta esitatud seisukohtade (dtl 3795–3803, 3816–3823,

3836–3837, 3839–3841, 3843–3845) järgi rikkus võlgnik MRP juhatuse liikmena MRP

kontolt põhjendamatute ülekannete tegemise, laenu andmise ning nõude loovutamisega TsÜS

§-s 35 ja ÄS 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Nõue

koosneb seitsmest kahjunõudest summas 107 400 eurot, 7992 eurot, 3000 eurot, 15 000 eurot,

7000 eurot, 220 000 eurot ja 700 000 eurot (vastavalt nõuded 1–7).

1)

MRP kontolt kanti võlgnikuga seotud APW-le 29. augustist 2018 kuni 16. jaanuarini

2019 üle kokku 107 400 eurot, sh kandis võlgnik 15.–16. jaanuaril 2019 üle 15 400 eurot.

Võlgnik on alates 14. detsembrist 2012 APW juhatuse liige.

2)

Võlgnik kandis endaga seotud Wipestrex Grupile 1. veebruaril 2019 üle kokku 17 500

eurot selgitusega „Vastavalt kokkuleppele“. Võlgnik on alates 18. veebruarist 2005 Wipestrex

Grupi juhatuse liige. Wipestrex Grupil on MRP-le tagastamata 7992 eurot. Wipestrex Grupp

ei ole esitanud majandusaasta aruandeid ja on maksejõuetu, tema ajutise halduri aruandest

selgub, et vara pankrotimenetluseks puudub.

3)

MRP AS-i SEB Pank (SEB Pank) kontolt maksti 15. jaanuaril 2019 Osaühingule

OMNIBUSS (Omnibuss) 3000 eurot selgitusega „arvete katteks“. Omnibussi juhatuse liige on

alates 19. novembrist 2001 Rein Vinni. Omnibuss on varatu, tehtud on kustutamishoiatus.

Tegemist on arvete tasumiseks lootusetu laenu andmisega.

4)

MRP SEB Panga kontolt maksti 16. jaanuaril 2019 Rewin OÜ-le (Rewin) 15 000 eurot

selgitusega „arvete katteks“. Rewini juhatuse liige on alates 19. novembrist 2001 Rein Vinni.

Nõuete 1–4 puhul tehti MRP kontodelt võlgnikuga seotud äriühingutele õigusliku aluseta

makseid ja viidi raha MRP-st välja. Isegi kui alus eksisteeris, kahjustasid maksed MRP huve.

Raha anti kolmandatele isikutele ilma tagatiseta ja võlgnik ei teinud midagi raha

tagasisaamiseks. Puuduvad usutavad tõendid, et maksed tehti õiguslikul alusel. Võlgnik oli

ülekannete ajal MRP juhatuse liige. Võlgnik ja Rein Vinni olid äripartnerid, sh oli Rein Vinni

8. maist 1998 kuni 29. jaanuarini 2020 MRP juhatuse liige. Asjaolu, et SEB Panga vastuse

järgi oli konto allkirjaõiguslik isik Rein Vinni, ei välista MRP nõuet võlgniku vastu.

Swedbank AS-i (Swedbank) vastusest nähtub, et võlgnik oli konto allkirjaõiguslik isik ja e-

kanali kasutaja. Võlgnik ei ole tõendanud, et tema ei teinud MRP kontolt makseid. Isegi kui

võlgnikul ei olnud ligipääsu kontodele ja tema makseid reaalselt ei teinud, vastutab ta maksete

teostamise eest – nii võlgnik kui Rein Vinni olid samaaegselt MRP juhatuse liikmed ja

vastutavad solidaarselt. Tulenevalt ÄS § 187 lg-test 1, 2, VÕS § 65 lg-st 1 ja § 69 lg-st 1 saab

võlausaldaja ise otsustada, kumma solidaarvõlgniku vastu nõue esitada.

5)

MRP 31. märtsi 2019 seisuga bilanss tõendab, et CRG-l on MRP ees laenuvõlg 7000

eurot. Võlgnik ei ole esitanud laenu kohta ühtegi dokumenti. CRG-l on maksuvõlg ja

esitamata majandusaasta aruanded. Võlgnik on alates 6. juunist 2016 CRG juhatuse liige.

Võlgnik andis laenu endaga seotud äriühingule ega nõudnud laenu tagastamist, MRP ei

saanud ka vastusooritust. Kahju seisneb põhjendamatus soorituses, MRP vara vähenes 7000

euro võrra. MRP pankrotihaldur edastas 19. oktoobril 2021 CRG-le laenulepingu ülesütlemise

avalduse, nõude laenu tagastamiseks ja pankrotihoiatuse. Vastuseks teatas võlgnik, et CRG-l

puudub MRP ees võlg ja nõue 7000 eurot on loovutatud APW-le. APW ei ole võlgniku

pankrotimenetluses nimetatud nõuet esitanud, seega võib nõude loovutamise leping olla

võltsitud ja loodud kunstlikult.

MRP 6. ja 7. kahjunõue seondub MRP ja TartEsti vahel 11. novembril 2019 sõlmitud nõuete

loovutamise lepinguga MRP/TET_TLN 111119, mille kohaselt MRP loovutas TartEstile 31.

oktoobril 2014 Tallinna linnaga sõlmitud sõitjateveo avaliku teenindamise lepingust tuleneva

deposiidi 700 000 euro tagastamise nõude ning MRP tasus nõude võõrandamise eest veel 220

000 eurot.

6)

MRP bilansi ja raamatupidamise kohaselt on MRP-l TartEsti vastu nõue 220 000 eurot

tulenevalt CRG antud laenude loovutamisest; raamatupidamise kanne „nõuete loovut lep.

MRP/TEst-CRG 110119“ tehti 11. jaanuaril 2019, mil võlgnik oli MRP juhatuse liige.

TartEsti nimetatud kohustus tasaarvestati selliselt, et MRP võttis kohustuse tasuda TartEstile

– lepingu MRP/TET_TLN 111119 p 4.2.1 kohaselt tasub MRP TartEstile nõude edasise

menetlemise eest 220 000 eurot, mille tulemusena tasaarveldatakse TartEsti varasem kohustus

MRP ees. Selline kokkulepe on MRP-le äärmiselt kahjulik. MRP ei saanud nõude

loovutamisest vastusooritust. Tal tekkis nõude loovutamisest kahju 220 000 eurot. 220 000

euro suuruse kahju hüvitamise nõue tuleneb üheselt lepingust MRP/TET_TLN 111119.

7)

MRP ei saanud deposiidi 700 000 euro tagastamise nõude loovutamisest vastusooritust,

võlgnik tekitas nõude loovutamisega MRP-le kahju 700 000 eurot. Tallinna linn ütles 24.

jaanuari 2019 avaldusega lepingu alates 1. veebruarist 2019 üles ja teatas 5. veebruaril 2019,

et ei tagasta MRP-le deposiiti. Maakohus jättis MRP hagi Tallinna linna vastu deposiidi

tagastamiseks läbi vaatamata, sest asi kuulub halduskohtu pädevusse. MRP loovutas 11.

novembril 2019 nõude TartEstile. Kuigi nõue loovutati MRP-le tagasi ja MRP pankrotihaldur

esitas halduskohtule nõude Tallinna linna vastu (haldusasi nr 3-22-287), võib selguda, et nõue

ei ole esitatud tähtaegselt ja kohus ei vaata seda sisuliselt läbi. Kui nõue Tallinna linna vastu

jääb sel põhjusel rahuldamata, on MRP-le tekkinud võlgniku rikkumise tulemusena kahju.

Nõue kuulub igal juhul tunnustamisele, sest võlgnik jättis MRP juhatuse liikmena esitamata

tähtaegselt kaebuse ja tähtaja ennistamise taotluse.

Tartu Maakohus kuulutas 21. detsembril 2020 välja TartEsti pankroti ning kinnitas 16.

augustil 2021 TartEsti jaotusettepaneku, mille kohaselt tunnustati II rahuldamisjärgus mh

MRP nõuet 220 000 eurot ja III rahuldamisjärgus MRP tingimuslikku nõuet 630 000 eurot.

Ka kajastas TartEst nõuded oma raamatupidamises. Nõudeid 6 ja 7 ei ole rahuldatud ja nende

rahuldamise tõenäosus TartEsti pankrotimenetluses ei ole suur.

Võlgniku tegevust ei saa pidada tegutsemiseks majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ega

hoolsus- ja lojaalsuskohustuse täitmiseks MRP suhtes. Tehingud muutsid MRP

maksejõuetuks. Võlgniku rikkumine oli tahtlik. Võlgnik pööras MRP vara enda või

kolmandate isikute kasuks, tekitades MRP-le otsese varalise kahju, mis seisneb 1 060 392

euro tagasi saamise võimatuses. Ka MRP ajutine pankrotihaldur ei välistanud, et võlgnik

põhjustas maksejõuetuse tahtlikult ja kahjustas võlausaldajate huve teadlikult. MRP

pankrotihaldurile ei ole raamatupidamise dokumente üle antud, tervikliku ülevaate saamine

MRP majandustegevusest on raskendatud, juhatus ei ole selgitanud ega tõendanud, et maksed

olid kuidagi seotud MRP majandustegevusega.

4.5.2. Haldur esitas vastuväite (dtl 3742–3743) kogu nõudele. Võlgnik oli MRP juhatuse

liige 10. jaanuarist 2019 kuni 29. jaanuarini 2020. Samal ajal oli MRP juhatuse liige ka Rein

Vinni. Võlausaldaja ei ole selgitanud, kuidas on eristatud isikute võimalik juhatuse liikme

hoolsus- või lojaalsuskohustuse rikkumine, st ilma põhjendusi esitamata hindas võlausaldaja

üksnes võlgniku oma kohustusi rikkunuks.

Nelja esimese nõude puhul ei põhistanud ega tõendanud võlausaldaja, et maksed tehti

alusetult. 3. ja 4 nõude puhul heidab võlausaldaja võlgnikule ette makseid äriühingutele,

millel on seos juhatuse liikme Rein Vinni, mitte võlgnikuga. Kuna 5. nõude puhul ei ole

ülekande tegemise aeg teada, et ei ole võimalik öelda, et selle tegi võlgnik. Samuti ei ole teada

ülekande aluseks oleva laenulepingu tingimused, mistõttu ei ole võimalik hinnata, kas laen

muutus sissenõutavaks ajal, mil võlgnik oli MRP juhatuse liige. 6. nõude puhul ei nähtu

tõenditest nõude loovutamise lepingu p-s 4.2.1 kokku lepitud ülekande tegemine TartEstile, st

võlausaldaja ei ole tõendanud MRP-le väidetava kahju 220 000 eurot tekkimist. 7. nõude

puhul ei ole tõendatud deposiidi tasumine Tallinna linnale, st võlausaldaja ei ole tõendanud, et

MRP-l oli nõue, mis lepinguga MRP/TET-TLN 111119 loovutati. Kahtlusi tekitab see, et

võlausaldaja vähendas esimesel üldkoosolekul kompromissi korras oma nõuet 700 000 euro

võrra.

4.5.3. Võlgnik leidis, et kogu nõue on põhjendamatu ja tõendamata (dtl 3790–3793). Nõue

on kunstlikult konstrueeritud, nii MRP pankrotihalduri kui võlgniku usaldusisiku aruande

järgi on MRP nõue võlgniku vastu 162 400 eurot. Nõuded on ka sisuliselt alusetud.

Nõudeavaldusest ei nähtu, et võlgnik rikkus MRP juhatuse liikme kohustusi, ega põhjuslik

seos teo ja kahju vahel.

Nõuete 1–4 puhul ei ole tõendatud, et maksed olid õigusvastased ja/või alusetud, ega

väidetud, et maksed tegi MRP nimelt võlgnik. MRP pangakonto kasutamise õigus oli Rein

Vinnil, mitte võlgnikul. Tähtsust ei ole, kas raha said võlgnikuga seotud äriühingud, võlgniku

vastutus saaks baseeruda vaid tema kui MRP juhatuse liikme kahju põhjustanud kohustuste

rikkumisel. 5. nõude alus on arusaamatu. Nõudeavaldusest ei nähtu, et MRP oleks laenu

reaalselt andnud ja et laenu maksis MRP nimel välja just võlgnik. 6. ja 7. nõude puhul ei ole

tõendatud, et loovutatud nõuetel oli reaalne väärtus, st et loovutustehinguta oleks MRP saanud

CRG-lt 220 000 eurot ja Tallinna linnalt 700 000 eurot. Väärtusetu nõudeõiguse loovutamise

korral ei saa nõude nominaalväärtusest sõltumata kahju tekitada. Võlausaldaja ei ole esitanud

asjaolusid, millest nähtuks võrreldes loovutustehingute tegemata jätmisega varaline diferents

VÕS § 127 lg 1 mõttes. Avaldusest ei nähtu, et MRP oleks etteheidetavate tehingute

tagasipööramiseks midagi ette võtnud, kahju tekkis eelkõige MRP enda tegevusetuse tõttu

(VÕS § 139 lg 1). Samuti on deposiidinõue 700 000 eurot MRP-le tagasi loovutatud.

4.5.4. Saguna ja Prestante, Sparer ning Wipestrex Kinnisvaraarendus ja APW vaidlesid

nõudele vastu, ühinedes võlgniku vastuväidetega (dtl 3746–3752).

Wipestrex Kinnisvaraarendus, APW ja Sparer esitasid seoses 7. nõudega Tallinna

Ringkonnakohtu määruse haldusasjas 3-22-287, millest nähtub, et TartEst loovutas Tallinna

linna ja MRP vahel sõlmitud lepingust tulenevad nõuded 29. novembril 2019

OSAÜHINGULE PRO FIKSUM (Pro Fiksum), kes loovutas nõuded 31. jaanuaril 2022

MRP-le tagasi, ja MRP pankrotihaldur esitas 4. veebruaril 2022 Tallinna Halduskohtule

Tallinna linna vastu kahjunõude 700 000 eurot. Sellises olukorras on nõude esitamine

võlgniku vastu alusetu ja pahatahtlik.

4.6.

UP nõudeavaldus ja sellele esitatud vastuväited

4.6.1. UP pankrotihaldur esitas 8. septembril 2023 nõude 1 762 272,48 eurot, mis koosneb

neljast kahjunõudest (dtl 2685–2723).

Nõudeavalduse ja vastuväidete kohta esitatud seisukohtade (dtl 2820–2824) järgi asutas Uibo

UP 21. jaanuaril 2013. UP ainuosanik ja juhatuse liige oli kuni 14. oktoobrini 2014 Uibo,

alates 14. oktoobrist 2014 on selleks võlgnik. 17. märtsil 2016 kuulutas Tartu Maakohus

tsiviilasjas nr 2-15-17822 välja UP pankroti.

UP majandustegevus seisnes toorpiima kokkuostmises ja selle edasi Terele võõrandamises.

UP, keda esindas Uibo, ja Tere, keda esindas Oliver Kruuda (Kruuda), sõlmisid 30. aprillil

2013 piima ostu-müügi lepingu nr UPV-T/300413, mille kohaselt kohustus Tere ostma UP-lt

toorpiima. 18. detsembril 2013 sõlmis UP, keda esindas Uibo, toorpiima kokku ostmiseks

lepingud Tulundusühistuga Laeva Piim ning Tulundusühistuga Jõgevamaa

Põllumajandustootjate Liit, kellest said UP suurimad toorpiimatarnijad ja hilisemad

pankrotivõlausaldajad. UP esitas 2013 ja 2014 Terele müügiarveid summas 8 103 801,74

eurot, Tere tasus kokku 7 719 957,77 eurot ja saldo UP kahjuks on 383 843,97 eurot.

Hoolimata Tere pidevatest ülekannetest tekkis UP-l juba 2013 mais tarnijate eest võlg 12 387

eurot, 2014 juulis oli võlg 1 943 625 eurot. UP-s toimuvat kontrollisid ja mõjutasid Kruuda ja

Tere, UP tegutses nende huvidest, vajadusest ja korraldustest lähtuvalt. Initsiatiiv UP-le

kahjulike tehingute tegemiseks tuli Terelt ja Kruudalt. Mõjutamisse ja ärakasutamisse oli

kaasatud ka võlgnik, kes koos Tere ja Kruudaga tegutsedes tekitas UP-le teadlikult kahju.

Võlgnik vastutab UP-le kahju 118 342,48 eurot (nõue 1) ja 1 594 590 eurot (nõue 2)

tekitamise eest ajal, mil ta ei olnud UP juhatuse liige, eelkõige ÄS § 1671 lg 1 alusel

mõjutajana. Võlgnik kasutas oma olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga panna juhatuse liige

Uibo tegutsema vastavalt oma soovile ja eesmärgile UP-d kahjustavalt, võlgniku soovid ja

eesmärgid kattusid Tere ja Kruuda omadega.

Uibo UP juhatuse liikme kohustuste rikkumine seisnes Tere koostatud 30. juuni ja 30. juuli

2024 kreeditarvete alusetus ja põhjendamatus aktsepteerimises, millega kaasnes UP-le kahju

118 342,48 eurot. Samuti tegi ta seotud isikutele – võlgnikule ning enda ja/või võlgnikuga

seotud äriühingutele Pro Fiksumile, CRG-le, SP Rallyle Project OÜ-le (SP Rally), Wipestrex

Grupile – majandustegevusega mitteseotud ülekandeid, millest isikutel on tagastamata kokku

1 633 590 eurot (128 000 eurot + 601 000 eurot + 354 490 eurot + 484 100 eurot + 27 000

eurot), ja osales nn raharingides. UP kandis Terelt saadud raha edasi endaga seotud isikutele,

ning raha jõudis suures osas tagasi Terele.

Võlgniku olulist mõju UP üle kinnitab see, et võlgnik: suhtles Tere pearaamatupidajaga, kui

UP-ga oli vaja midagi täpsustada; korraldas UP poolt Tere arvete kinnitamist; oli teadlik

raharingide korraldamisest ja osales selles; suhtles Uiboga seoses UP kohustuste ja kontol

toimuvaga; oli Uibo sõber; suhtles Uiboga ja pidi temalt hankima Tere raamatupidamises Pro

Fiksumi tarvis koostatud laenulepingule allkirja; sai Terelt teenuste eest tasu; osales pidevas

kirjavahetuses Kruuda, Tere töötajate ja Allan Viirmaga seonduvalt Tere finantsküsimuste ja

UP-ga; on Kruuda pikaaegne äripartner, nende pojad sõidavad ühiselt rallit; juba enne

juhatuse liikmeks saamist kandis UP talle üle raha, millest on tagastamata 128 000 eurot.

Võlgniku mõju tõendavad mh e-kirjavahetus, Tere endise pearaamatupidaja ütlused

kriminaalmenetluses, SMS-id Uibole.

Kuna Terelt UP-le kantud rahast jõudis 128 000 eurot võlgniku kontole, vastutab võlgnik

selles osas ka ÄS § 1671 lg 3 alusel kasusaajana.

Alternatiivselt vastutab võlgnik UP-le tekitatud kahju eest VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 7 alusel

koosmõjus karistusseadustiku (KarS) §-ga 384 või VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel või § 1045 lg 4

alusel kaasaaitajana.

Lisaks vastutab võlgnik UP-le juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju 39 000

euro ja 10 340 euro eest ÄS 187 lg 2, VÕS 115 lg 1 alusel (vastavalt nõuded 3 ja 4).

UP kontolt kanti 19. jaanuaril 2015 Vostok Oil OÜ (Vostok Oil) kontole 39 000 eurot

selgitusega „vastavalt kokkuleppele“. Ülekanne ei seondu UP majandustegevusega, ei pea

silmas UP huve ja majanduslikku olukorda ning on ebamõistlik. Vostok Oil ei ole raha UP-le

tagastanud, puuduvad ka tagatised ja vastusooritus. Võlgnik rikkus lisaks hoolsuskohustusele

ka lojaalsuskohustust. Olles Vostok Oiliga seotud isik, sh tegelik kasusaaja, eelistas ta enda

või endaga seotud isiku huve UP huvidele.

Võlgnik vastutab ka UP kontolt võetud sularaha tagastamata jätmise või erahuvides

kasutamisega UP-le tekkinud kahju 10 340 euro eest, sh 7250 euro ulatuses solidaarselt

Uiboga. Uibo võttis UP Swedbanki kontolt välja 7250 eurot 27. novembrist kuni 18.

detsembrini 2013 ning võlgnik SEB Panga kontolt 8080 eurot 21. oktoobrist 2014 kuni 30.

septembrini 2015. Tagasi maksti 21. oktoobrist 2014 kuni 17. novembrini 2015 kokku 4990

eurot, tagastamata on 10 340 eurot. UP majandustegevuses puudus vajadus sularahatehingute

järele ning puuduvad kuludokumendid võlgniku huvides raha kasutamise kohta. Teada ei ole,

kas ja millises summas andis Uibo võlgnikule kassa üle. Võlgnik ei ole kassat UP

pankrotihaldurile üle andud ega puudujääki hüvitanud. Uibo ja võlgnik rikkusid juhatuse

liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust.

Nõuded ei ole aegunud. Aegumistähtaeg on 10 aastat, kuid mitte rohkem kui kolm aastat

kahjunõudest teadasaamisest (TsÜS § 150) Halduri kolme aasta pikkune nõude esitamise

tähtaeg hakkas kulgema UP pankroti välja kuulutamisest. Harju Maakohus võttis UP

pankrotihalduri hagi võlgniku vastu 30. juunil 2017 tsiviilasjas nr 2-17-9653 menetlusse ja

sellega aegumine peatus (TsÜS § 160).

4.6.2. Haldur esitas vastuväite kogu nõudele (dtl 2768–2772).

Tõendatud ei ole võlgniku oluline mõjuvõim ja kontroll Uibo üle, mis võimaldas mõjutada

UP tehinguid ja tegevust, samuti võlgniku tahtlus ja eesmärk tekitada UP-le kahju.

Nõudeavalduse põhjal ei ole võimalik kontrollida või eristada väidetavat Kruuda/Tere ning

võlgniku kontrolli ja mõjuvõimu UP ja Uibo üle, mõlema tõendamiseks kasutatakse samu

tõendeid. Ei ole võimalik aru saada, kuidas ja kas võlgnik üldse omas UP üle kontrolli või oli

kontroll kolmandatel isikutel.

UP pankrotihaldur ei ole põhjendanud ega tõendanud, et võlgnikuni jõudnud 128 000 eurot oli

pärit väidetavast kahju tekkimise ringist. Ülekannete aluseks on leping. Nõue tuleb jätta

tunnustamata, sest UP pankrotihaldur ei ole tõendanud kasu saamist ega kasu päritolu

kahjustamisest.

UP pankrotihaldur ei ole alternatiivseid nõudealuseid põhistanud ega tõendanud, puuduvad

selgitused, kuidas ja milliste konkreetsete tegudega rikkus võlgnik seadusest tulenevat

kohtustust või käitus tahtlikult heade kommete vastaselt.

Võlausaldajate esimesel üldkoosolekul häälte määramisel nõude 138 000 euroni vähendamise

tõttu ei ole eluliselt usutav, et nõue on 1 762 272,48 eurot.

4.6.3. Võlgniku (dtl 2780–2784) vastuväidete kohaselt on nõuded TsÜS § 37 lg 4 järgi

aegunud, aga ka sisuliselt põhjendamatud ja alusetud.

Nõuete alused on ebaselged. Nõudeavalduses on toodud mahukalt asjaolusid, mis võlgnikku

ja/või tema vastu esitatud nõuet ei puuduta. Võlgnikuga seonduvaid asjaolusid käsitletakse

juhuti ja segiläbi teiste isikutega. Puudub kohustuste rikkumine ja põhjuslik seos väidetava

kahju ning võlgnikule etteheidetava tegevuse vahel.

Arusaamatuks jääb, millest 1. ja 2. kahjunõue koosneb ja kuidas kujunes, millal ja millised

teod võlgnik konkreetselt tegi ja millist kohustust rikkus ning milles seisneb põhjuslik seos

väidetava kahju ja võlgnikule etteheidetava tegevuse vahel. See, et võlgnik nõudeavalduses

nimetatud inimesi tunneb ja tema teadmisel mingeid toiminguid tehti, ei tähenda, et kõik

väidetavalt kahjulikud toimingud tehti just tema tahtliku ja eesmärgipärase mõjutustegevuse

tõttu. Puuduvad põhjendused, et võlgnik oleks mõjutanud Uibot kas või ühte konkreetset

kahjulikku toimingut tegema. Nõudeavalduse kohaselt oli Uibo mõjutaks Tere või Kruuda või

võlgnik või kõik kolm koos. Sellise üldistava käsitluse alusel ei saa isikut ÄS § 1671 lg 1

mõttes mõjutajaks pidada. Tartu Ringkonnakohus leidis jõustunud 29. mai 2023 määruses

tsiviilasjas nr 2-21-7742 Kruuda pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja kinnitamisel, et

Kruuda mõjutustegevus UP suhtes puudus. Kruudale esitatud etteheited on mahukamad, seega

on alusetu nõuda samadel asjaoludel kahju hüvitamist võlgnikult.

Juhatuse liige ei vastuta isiklikult iga ülekande eest. Seadus ei keela seotud isikutega

tehingute tegemist ega neile raha tasumist. Nõudeavaldusest ei nähtu, et UP pankrotihaldur

oleks nõudnud Vostok Oililt selgitust ja alusetu väljamakse korral raha tagastamist. Teada ei

ole, kas väljamakse oli kahjustav ja raha tagasisaamine lootusetu. Esitatud ei ole tõendeid, et

raha maksmiseks puudus alus. Juhatuse liikme vastutus on erandlik ja viimane võimalus.

Sularaha väljavõtmine ei saa kahju tekitada. Tõendatud ei ole, et raha ei kasutatud UP

huvides. Avalduses ei selgu, kas UP pankrotihaldur on üritanud välja selgitada, mida

sularahaga tehti, ja/või nõudnud kassa üleandmist. Samuti ei vastuta võlgnik Uibo välja

võetud sularaha eest.

4.6.4. Saguna ja Prestante, Wipestrex Kinnisvaraarendus ja APW ning Sparer vaidlesid

nõudele vastu, ühinedes võlgniku vastuväidetega (dtl 2774–2778, 3748).

MAAKOHTU SEISUKOHT

5. Maakohus jättis 2. aprilli 2024 määrusega (dtl 1373–1375) Tituki ja Soometsa taotluse

tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata ning andis neile tähtaja esitada täiendavad tõendid.

6. Maakohus määras 23. aprilli 2024 määrusega järgmist:

1) jätta rahuldamata Soometsa ja Tituki 10. aprilli 2024 vastuväide kohtu tegevusele;

2) kinnitada võlgniku pankrotimenetluses lõplik võlausaldajate nimekirja järgnevalt: II

järk (PankrS § 153 lg 1 p 2):

Võlausaldaja

Tunnustatud

nõue

PankrS §

1003 lg 4

Jaotis, %

Võlgniku

vastuväide

Go Group

382 640,26

Jah

81,46

jah

Swedbank

87 070,95

Ei

18,54

ei

3) jätta võlgniku pankrotimenetluses tunnustamata järgmised nõuded: Go Groupi nõue

9365,50 eurot; UP pankrotihalduri nõue 1 762 272,48 eurot; MRP pankrotihalduri

nõue 1 060 392 eurot; Wipestrex Grupi nõue 2 155 405 eurot; Tituki ja Soometsa nõue

2 141 040 eurot; Raivo Pärnpuu nõue 209 154 eurot; TartEsti pankrotihalduri nõue

615 002,42 eurot; Prestante nõue 279 327,40 eurot; Spareri nõue 56 500 eurot; Saguna

nõue 1 087 595,70 eurot; Põlva Bussijaam OÜ nõue 150 000 eurot; Wipestrex

Kinnisvaraarenduse nõue 626 184,91 eurot; APW nõue 481 698,88 eurot; Uibo nõue

49 000 eurot;

4) nõuete puhul ei ole tegemist solidaarkohustustega või tingimuslikust tehingust või

kõrvaltingimusega haldusaktist tulenevate nõuetega;

5) jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda ning menetluskulude jaotust

arvestades menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

Määruse põhjendustes tõi maakohus välja mh järgmise.

6.1.

Halduri esitatud materjalidest tulenevalt on Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti

kaudu) nõue rahuldatud.

6.2.

Saguna ei ole tõendanud nõuete olemasolu. Käenduskohustuse tekkimiseks peab

võlausaldaja tõendama, et konkreetne käendatav kohustus on üldse tekkinud. Pangakonto

väljavõtted ja maksekorraldus ei tõenda kohustuste olemasolu. Esitatud on eri osaühingute

vahel sõlmitud laenulepingud, võimalik ei ole järeldada, et võlgnik vastutab isiklikult nendest

tulenevate kohustuste ees. Ka konstitutiivne võlatunnistus eeldab eelneva kohustuse

olemasolu ja pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja kinnitamisel kehtib põhimõte, et

oma nõude arvestust ja koosseisu peab selgitama võlausaldaja. Riigikohus on selgitanud, et

kokkuvõttes ei ole vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb

võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud

laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping

ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad (RKTKm 24.

november 2023 nr 2-21-13098). Sama põhimõte kehib ka praegu. Pankrotimenetluses tuleb

alusdokumente kontrollida võlausaldajate kaitseks. Kohus ei saa tunnustada nõuet üksnes

võlatunnistuse esitamisel, kui selle põhistamiseks ei ole esitatud muid dokumente, millest

tulenevalt oleks võimalik veenduda võlatunnistuse õigsuses. Võlgnik ei märkinud Saguna

nõudeid võlgniku vandes, kuigi võlatunnistused on väidetavalt allkirjastatud oluliselt varem.

See teeb nõuete olemasolu tervikuna ebausutavaks.

6.3.

Prestante esitas enda ja Wipestrex Kinnisvaraarenduse vahelise laenulepingu 310 000

euro laenamiseks, maksekorraldused, mille kohaselt kandsid Lars Group ja Iiruk Wipestrex

Kinnisvaraarendusele üle vastavalt 40 000 eurot ja 270 000 eurot, ning Prestante

laenulepingud Lars Groupiga ja Iirukiga vastavalt summas 40 000 eurot ja 270 000 eurot.

Tõendatud ei ole, et võlgnik garanteeris kohustuste täitmist Prestante ees isiklikult. Kui Lars

Group ja Iiruk tegid ülekanded Wipestrex Kinnisvaraarendusele, siis tuleks Prestantel raha

tagastada Lars Groupile ja Iirukile, sest poolte vahel on laenuleping. Esmalt peaks olema

Prestantel tekkinud võlg Lars Groupi ja Iiruki ees, kuid selliseid tõendeid ei ole esitatud.

Võimalik ei ole tuvastada, et poolte ühiseks tahteks on võlgniku tahe vastutada Prestante ees

võla tagasimaksmise eest isiklikult. Võlatunnistusest tulenev võlg saab tekkida ainult

aluskohustusest. Ka konstitutiivsel võlatunnistusel peab olema põhjendus. Prestante ei ole

tõendanud, et on laenu andnud, ning kui Prestante ei ole laenu andnud, siis ei ole tekkinud ka

käendusest tulenevat nõuet. Prestante nõue on põhjendamatu ja pahatahtlik. Selliselt mitmel

tasandil ning erinevate osaühingute vaheliste tehingute tegemisel on võlausaldaja soovinud

vaid tekitada näiliku nõude, mille eesmärgiks on saavutada kontroll võlgniku

pankrotimenetluses.

6.4.

Tituk ja Soomets ei esitanud maakohtu antud tähtaja jooksul nõude põhistamiseks

täiendavaid tõendeid. Ka konstitutiivne võlatunnistus eeldab eelneva kohustuse olemasolu ja

pankrotimenetluses võlausaldajate nimekirja kinnitamisel kehtib põhimõte, et oma nõude

arvestust ja koosseisu peab selgitama hageja. Võlausaldajad ei esitanud haldurile veenvat

selgitust, mistõttu jättis haldur nõude põhjendatult tunnustamata. Kohtul on kohustus

kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ning selleks

tuleb esitada alusdokumendid. Pankrotimenetluses tuleb alusdokumente kontrollida

võlausaldajate kaitseks. Nõuet ei saa tunnustada üksnes võlatunnistuse alusel, kui esitatud ei

ole muid dokumente selle õigsuse kohta. Tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata

jätmine on jätkuvalt põhjendatud. Niivõrd suurte tehingute tegemist kinnitavate

dokumentaalsete tõendite esitamata jätmisel ei saa tunnistajate ütlused aidata kaasa sellele, et

pidada nõuet usutavaks. Mõistlikuks ei saa pidada, et võlausaldajad ei ole võlga sisse nõudnud

varem, kui tehingud toimusid aastatel 1996–2000. Nõude teeb ebausutavaks asjaolu, et

võlgnik ei maininud seda vande andmisel.

6.5.

TartEsti pankrotihalduri nõue tuleb jätta tunnustamata, sest puuduvad tõendid, mis

kinnitaksid võlgniku vastustust. Võlgnik ei olnud TartEsti juhatuse liige, kui kohustuse

täitmise kokkulepe sõlmiti, seega ei saa järeldada, et TartEstile tekkis kahju juhatuse liikme

rikkumise tagajärjel ning et selle põhjustas võlgnik oma juhatuse liikme kohustuse täitmata

jätmise või mittenõuetekohase täitmisega. Esitatud ei ole muid tõendeid, mis kinnitaksid

võlgniku esindusõigust kokkuleppe tegemisel või tema olulist rolli või positsiooni

võlausaldaja tegevuses sel ajal.

6.6.

MRP pankrotihaldur ei ole põhistanud, kuidas võlgnik rikkus juhatuse liikme

kohustust, mh ei ole tõendatud kahju tekkimine ja ulatus. Mitte iga laenu andmine ei ole

automaatselt hooldus- ja lojaalsuskohustuse rikkumine. Lisaks vähendas võlausaldaja

võlausaldajate esimesel üldkoosolekul oma nõuet 700 000 euro võrra, seega ei ole nõue

eluliselt usutav. Kuivõrd nõue on ebaselge ja tõendamata, jätab maakohus selle tunnustamata.

6.7.

UP pankrotihalduri nõudeavalduse keskseks faktiväiteks on see, et võlgnik kontrollis

21. jaanuarist 2013 kuni 14. oktoobrini 2014 UP-s toimuvat ja omas mõjuvõimu UP osaniku

ja juhatuse liikme Uibo üle ning seega vastutab UP-le tekkinud kahju eest ÄS § 1671 lg-te 1 ja

3 alusel. Maakohus nõustus halduri vastuväidetega ega pidanud vajalikuks neid korrata. UP

pankrotihaldur ei ole nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud, tõendatud ei ole, kuidas ja

kui suures ulatuses omas võlgnik UP üle nii suurt mõjuvõimu, tekitades UP-le sellega kahju.

Kuivõrd UP pankrotihaldur loobus esimesel üldkoosolekul nõudest ca 1 600 000 euro

ulatuses ja palus määrata hääled 138 000 euro eest, ei ole eluliselt usutav, et kogu esitatud

nõue on sissenõutav. Algselt ülepaisutatud nõue on tervikuna tõendamata, puuduvad tõendid,

mis selgelt kinnitaksid võlgniku tegevuse põhjuslikul tagajärjel UP-le kahju tekkimist.

Maakohus ei rahuldanud võlgniku taotlust võtta täiendava tõendina asja juurde 29. veebruari

2024 otsus tsiviilasjas nr 2-17-9653, sest see ei ole jõustunud.

MÄÄRUSKAEBUSED

7. Saguna palub 8. mai 2024 määruskaebuses (dtl 4947–4956) tühistada määruse osas,

milles maakohus jättis tema nõude tunnustamata, ja teha uue määruse, millega tunnustada

nõuet 1 087 595,7 eurot. Saguna palub jätta kõik menetluskulud halduri kanda.

Nõude aluseks on konstitutiivsed võlatunnistused. Saguna on tõendanud ka aluskohustuse

olemasolu ja laenu väljamaksmise laenusaajale. Saguna esitas 30. novembri 2023

nõudeavalduse lisadena konstitutiivsed võlatunnistused, 17. märtsi 2023 laenulepingu,

viiviseraportid ja orderid laenu väljamaksete kohta ning 29. veebruari 2024 seisukoha

lisadena laenulepingud ja nõude loovutamise lepingu. Ühtlasi esitas Saguna kontoväljavõtted

selle kohta, et laenusaajad ja/või võlgnik ei ole nõudeavalduses toodud kohustusi seni täitnud.

Haldur ega maakohus ei ole tõendeid hinnanud. Nõuete võlgniku vandes kajastamata jätmine

ei anna alust jätta nõuded tunnustamata. Võlgnik ei ole nõudeid vaidlustanud.

Võlatunnistustega võetud kohustustele ei laiene tarbijakäenduse sätted. Võlgnik nõustus

äriühingute võetud kohustusi isiklikult garanteerima ja andma kohustuste olemasolu

kinnitamiseks konstitutiivsed võlatunnistused üksnes seetõttu, et oli laenusaajate osanik ja/või

juhatuse liige ning äriühingutele laenu saamine oli tema huvi. Riigikohus on selgitanud, et kui

äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda

eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui

ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks (RKTKo 5.

november 2008 nr 3-2-1-89-08, p 11). Võlgnik väljendas laenu küsides selgelt oma

valmisolekut tagada laenulepingust tulenevaid kohustusi isiklikult. Kuivõrd äriühingud

viivitasid laenude tagastamisega, leppisid Saguna ja võlgnik kokku, et võlgnik tagab endaga

seotud äriühingute kohustuste täitmist ka isiklikult.

Maakohus leidis õigesti, et konstitutiivset võlatunnistust eristab muust asjaolu, et pooled on

kokku leppinud, et aluskohustus pole vaieldav, kuid ei arvestanud sellega Saguna nõude

tunnustamisel. Võlgnik väljendas võlatunnistustes selgelt, et sellega luuakse esialgse

kohustuse kõrvale uus iseseisev võlakohustus ja võla sissenõudmisel võib Saguna tugineda

üksnes võlatunnistusele. Samuti leppisid pooled võlatunnistuses kokku võla tasumise

tingimustes ja tähtaegades. Võlatunnistused on antud võlgnikuga seotud äriühingute võetud ja

täitmata kohustuste tagamiseks, s.o sõlmitud võlgniku majandushuvides.

Asjakohased ei ole viited tarbijakrediidi nõuetele. Saguna ei ole krediidiasutus, mille

igapäevane äritegevus oleks tarbijakrediidi andmine. Sellele vaatamata veendus ta

laenulepingu sõlmimisel, et võlgnik oli laenu võtmise ajal mitme toimiva äriühingu juhatuse

liige ja/või omanik, tal puudusid maksehäired ja tema nimel oli kinnisvara. Võlgnik kinnitas

laenulepinguid sõlmides, et tal puuduvad mis tahes makseraskused ja takistused laenu

tähtaegseks tagastamiseks.

8. Prestante palub 8. mai 2024 määruskaebuses (dt 5069–5077) tühistada määruse osas,

milles maakohus jättis tema nõude tunnustamata, ja teha uue määruse, millega tunnustada

nõuet 279 327,40 eurot. Prestante palub jätta kõik menetluskulud halduri kanda.

Nõude aluseks on 31. detsembri 2022 konstitutiivne võlatunnistus, millega võlgnik kinnitas

21. septembril 2018 Prestante ja Wipestrex Kinnisvaraarenduse vahel sõlmitud laenulepingust

tulenevat nõuet. Võlatunnistuse aluseks oleva kohustuse tõendamiseks esitas Prestante

Wipestrex Kinnisvaraarendusega, Iirukiga ja Lars Groupiga sõlmitud laenulepingud, laenu

väljamakset tõendavad maksekorraldused ning oma pangakonto väljavõtte, millest nähtuvalt

ei ole laenusaaja ega võlgnik kohustust täitnud. Tõenditest nähtub selge tahe sõlmida

laenuleping Prestante ja Wipestrex Kinnisvaraarenduse vahel. Tähtsust ei oma, millistest

vahenditest Prestante oma laenulepingust tuleneva kohustuse Wipestrex Kinnisvaraarenduse

ees täitis. Võlgnik ei ole Prestante nõuet vaidlustanud. Nõude tunnustamata jätmise aluseks ei

saa olla nõude võlgniku vandes kajastamata jätmine.

Võlatunnistusele ei laiene tarbijakäenduse sätted. Võlgnik nõustus äriühingust laenusaaja

võetud kohustusi isiklikult garanteerima ja andma nende olemasolu kinnitamiseks

konstitutiivse võlatunnistuse üksnes seetõttu, et oli laenusaaja juhatuse liige ja äriühingule

laenu saamine oli tema huviks. Riigikohus on selgitanud, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib

äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks

majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu

ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks (RKTKo 5. november 2008 nr 3-2-1-89-08,

p 11). Võlgnik väljendas laenu küsides selgelt oma valmisolekut tagada laenulepingust

tulenevaid kohustusi isiklikult. Kuivõrd äriühing viivitas laenu tagastamisega, leppisid

Prestante ja võlgnik kokku, et võlgnik tagab endaga seotud äriühingu kohustuste täitmist

Prestante ees ka isiklikult.

Võlgnik väljendas konstitutiivses võlatunnistuses selgelt, et võlatunnistusega luuakse senise

võlakohustuse kõrvale uus iseseisev kohustus ja võla sissenõudmisel võib Prestante tugineda

üksnes võlatunnistusele. Samuti leppisid pooled võlatunnistuses kokku võla tasumise

tingimustes ja tähtaegades. Võlatunnistus on antud võlgnikuga seotud äriühingu võetud ja

täitmata kohustuste tagamiseks, s.o sõlmitud võlgniku majandushuvides.

9. Tituk ja Soomets paluvad 8. mai 2024 määruskaebuses (dtl 4937–4941) tühistada

määruse osas, milles maakohtu jättis nende nõude tunnustamata, ja teha uue määruse, millega

tunnustada nõuet 2 141 040 eurot II järgu nõudena ja määrata vastav jaotis. Tituk ja Soomets

paluvad vaadata asja läbi istungil ning kuulata üle tunnistajad ja vande all Soometsa.

Maakohtu viited ja põhjendused seoses laenuga on asjakohatud, nõue ei tulene laenu

andmisest. Maakohus jagas tõendamiskoormise ebaõigesti, vastuväiteid konstitutiivsele

võlatunnistusele peavad tõendama vastuväite esitajad. Maakohus jättis kõik Tituki ja

Soometsa väited ja tõendid sisuliselt hindamata, kahtlus elulises usutavuses ei saa olla alus

nõude tunnustamata jätmiseks. Nõude põhjendatus ei sõltu selle varasemast sissenõudmisest

või sissenõudmata jätmisest ega nõude suurusest. Nõue ei ole aegunud, võlgnik on nõude

olemasolu ja tulevikus täitmist järjepidevalt üle 20 aasta kinnitanud. Nõude tekkimisele

eelnesid erinevad kütusega tehtud suuremahulised ja võlgnikuga seotud tehingud, mille

täitmata jätmise eest on võlgnik pidanud ennast vastutavaks. Maakohus pidas võlgniku vannet

oluliseks, kuid jättis tähelepanuta, et haldur ega võlgnik ei vaielnud nõudele vastu.

Võlausaldajad on tõendanud oma ettevõtte ärilist võimekust ajavahemikul 1997–2000

(Premium Oil AS-i kasumiaruanded) ja erinevaid võlanõudeid võlgnikuga seotud AS-i Favora

vastu aastal 2008 (AS-i Favora halduri aruanne). Maakohus ei võimaldanud võlausaldajatel

nende väiteid tõendada, jättes põhjendamatult tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata.

Konstitutiivse võlatunnistuse juurde ei ole vaja esitada põhistavaid ja selgitavaid dokumente.

Kaudsed tõendid kinnitavad, et nõue ei ole kunstlikult tekitatud, vaid sellel on alus ja ajalugu,

mida tunnistajad ka kinnitaksid. Võlgnetav summa koosneb põhisummadest, kõrvalnõuetest ja

kõigi aja jooksul erinevates menetlustes tekkinud kuludest ning on võlatunnistuse eraisikutest

pooltele teada. Kuna juriidilisi isikuid enam ei eksisteeri, on võlatunnistus sõlmitud eraisikute

ehk tol ajal tegutsenud juriidiliste isikute omanike vahel.

10. TartEsti pankrotihaldur palub 11. juuli 2024 määruskaebuses (dtl 1730–1738 / 5203–

5212) tühistada määruse osas, milles maakohus jättis tema nõude tunnustamata, ja teha uue

määruse, millega tunnustada nõuet 615 002,42 eurot tingimusliku nõudena, ning jätta

menetluskulud ringkonnakohtus võlgniku kanda.

Maakohus ei võtnud arvesse kõiki seisukohti ja tõendeid, hindas tõendeid puudulikult ja jättis

olulised tõendid üldse hindamata. Võlgniku esindusõigust TartEsti nimel kokkuleppe

sõlmimisel tõendavad 8. veebruaril 2024 tsiviilasjas nr 2-23-2975 toimunud istungi protokoll,

Riigikohtu 22. septembri 2021 määrus kriminaalasjas nr 1-19-7473 ja CRG 2019

majandusaasta aruanne (21. veebruari 2024 seisukoha lisad 1, 2, 3) ning TartEsti 14. jaanuari

2019 päevaraamat (21. oktoobri 2023 nõudeavalduse lisa 4).

TartEsti pankrotihaldur kordab oma varasemaid seisukohti, lisaks märgib, et ringkonnakohtu

menetluses on CRG apellatsioonkaebus 5. märtsi 2024 otsuse tsiviilasjas nr 2-23-2975 peale,

mille maakohus tunnistas kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks.

TartEsti pankrotihaldur sai 23. aprilli 2024 määruse kätte alles 27. juunil 2024 pärast

maakohtule tehtud järelepärimist. Määruskaebus on tähtaegne (dtl 1776).

11. MRP pankrotihaldur palub 3. juuli 2024 määruskaebuses (dtl 1638–1647) tühistada

määruse osas, milles maakohus jättis tema nõude tunnustamata, ja teha uue määruse, millega

tunnustada nõuet 1 060 392 eurot II järgu nõudena ja määrata vastav jaotis. MRP

pankrotihaldur palub jätta kõik menetluskulud võlgniku kanda.

Maakohtu määrus on täielikult põhjendamata. MRP pankrotihalduri nõue koosneb seitsmest

kahjunõudest, mitte vaid maakohtu viidatud APW-le tehtud maksetest. Määrusest ei selgu, et

maakohus oleks MRP seisukohtadega tutvunud.

MRP pankrotihaldur jääb oma varasemate seisukohtade ja tõendite juurde. Vastuväite esitajad

ei tõendanud, et juhatuse liige ei rikkunud oma kohustusi või et kahju ei tekkinud. MRP

pankrotihaldur lükkas õigusnormidele ja kohtupraktikale tuginedes kõik vastuväited ümber.

Juhatuse liige tegi süstemaatiliselt, pahatahtlikult ja õigusliku aluseta endaga seotud

äriühingutele makseid, viis raha teadlikult MRP-st välja, pööras selle enda või kolmandate

isikute kasuks. Raamatupidamise dokumentide MRP pankrotihaldurile üle andmata jätmise

tõttu on kahtlus, et MRP vara varjatakse või on kolmandad isikud selle ebaseaduslikult

omastanud. Võlgnik ei ole selgitanud ja tõendanud, et tegutses MRP juhatuse liikmena

korraliku ettevõtja hoolsusega ning et maksed tehti õiguslikul alusel, MRP huvides ja tema

majandustegevuse raames. Iga alusetu väljamaksega vähenes MRP vara ja kahjustati MRP-d.

Seda ei saa pidada tegutsemiseks majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ega ka hoolsus- ja

lojaalsuskohustuse täitmiseks. Seega on tõendatud ÄS § 187 lg 1 ja TsÜS § 35 sätestatud

juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumine.

Võlausaldaja oli nõus saama esimesel üldkoosolekul vähem hääli, et koosolek saaks jätkuda.

Esimesel üldkoosolekul määratud häälte arvul ei ole nõudeavalduse kontekstis tähendust.

Edasikaebamise tähtaeg hakkas kulgema määruse kättesaamisest, seega on määruskaebus

tähtaegne (dtl 1769–1771).

12. UP pankrotihaldur palub 8. juuli 2024 määruskaebuses (dtl 5186–5200) tühistada

määruse osas, milles maakohus jättis nõude tunnustamata, ning tunnustada nõuet PankrS §

153 lg 1 p 2 tähenduses tähtaegse nõudena.

UP pankrotihaldur ei vähendanud oma nõuet, vaid nõustus esimesel üldkoosolekul vaidluse

vältimiseks otstarbekuse kaalutlusel väiksema häälte arvuga.

Asjaolude kirjeldus ja tõendite kogum on mitmetahuline ja laiaulatuslik. Kuna Tere

finantsseis oli keeruline ja Kruudaga ei soovitud koostööd teha, oli UP Tere jaoks hädavajalik

n-ö vahelüli piima ostmisel. UP asutati ja piima osteti kokku vaid Tere huvides, UP sõltus

üksnes Terelt saadud laekumistest. Faktiliselt ei juhtinud UP-d mitte juhatuse liige Uibo, vaid

hoopis Kruuda ja võlgnik. Isikute eesmärk oli jätta mulje, et UP ostab tootjatelt piima ja müüb

selle edasi Terele ning Tere tasub piima eest UP-le. UP aga ei kandnud Terelt saadud raha

edasi oma piimamüüjatele, vaid tagasi Terele või edasi võlgniku äriühingutele. Kokku maksis

UP erinevatele lähikondsetele ilma vastusoorituseta 1 633 590 eurot (1 594 590 eurot juhatuse

liikme Uibo ajal ja 39 000 eurot ajal, mil juhatuse liige oli võlgnik). Raharingide tulemusel

jõudis Tere kontole tagasi 768 000 eurot. Tere sai selle summa ulatuses UP-lt tasuta

toorpiima. Tere endise pearaamatupidaja sõnul tehti raharinge seepärast, et Terel ei olnud

kohustuste täitmiseks vajalikku raha mujalt võtta. Üldise äriloogika järgi oleks UP pidanud

maksma Terelt piima eest saadud raha oma tarnijatele ja vahest oleks tekkinud ärikasum.

Haldur ei ole vastuväidetes ega kohus nendega nõustudes lükanud ümber, miks esitatu ei

tõenda võlgniku suhtlust Kruudaga Tere ja UP rahaülekannete korraldamisel. UP

pankrotihaldur esitas vastuseks halduri ettekirjutusele tõendid 13. novembril 2023 ka

e-kirjadega. Tehingud toimusid Tere ja Kruuda olulise mõju all ning UP osas korraldas

raharinglust võlgnik. Maakohus jättis UP pankrotihalduri esitatud tõendid hindamata, mh jäeti

täielikult hindamata Tere endise pearaamatupidaja kriminaalmenetluses antud ütlused ja 4.

detsembri 2014 kirjavahetus.

Maakohus ei hinnanud nõudeid ja tõendeid ka alternatiivsetel alustel. Vastuolu heade

kommetega saab sedastada samade asjaolude põhjal, mis tõendavad Tere poolt ja võlgniku

kaudu UP üle olulise mõju omamist ja selle ära kasutamist. Samuti ei saa olla vaidlust, et

Uibo ja võlgnik põhjustasid odavama piimahinna aktsepteerimise ja vastusoorituseta

tehingutega UP maksejõuetuse, mille eest näeb karistuse ette KarS § 384 lg 1.

Maakohus tegi määruse e-toimikus nähtavaks alles 25. juunil 2024 ja UP pankrotihaldur võttis

selle vastu 26. juunil 2024. Seega on määruskaebus tähtaegne (dtl 1762–1763).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD MÄÄRUSKAEBUSTE KOHTA

13. Võlgnik palub jätta MRP, UP ja TartEsti pankrotihaldurite määruskaebused menetlusse

võtmata, sest need on esitatud kaebetähtaega ületades (dtl 1723–1725, 1727, 1744).

14. Go Group nõustub Tituki ja Soometsa, Saguna ning Prestante nõuete osas maakohtuga ja

jääb ka oma eelnevate seisukohtade juurde (dtl 1592). Tõendid tuli esitada enne

võlausaldajate nimekirja kinnitamist, määruskaebusemenetluses ei ole võimalik tegeleda

nõuete täiendava tõendamisega.

TartEsti, UP ja MRP pankrotihaldurite määruskaebused tuleb jätta rahuldamata (dtl 1765–

1767). Võlgniku võimaliku rikkumise tagajärjel TartEstile tekkinud kahju saab seisneda ainult

selles, kui palju tema nõudest oleks õigeaegse tegutsemise korral tõenäoliselt reaalselt

rahuldatud. TartEsti pankrotihaldur pole seda välja toonud. Go Group kordab oma varasemaid

vastuväiteid TartEsti pankrotihalduri nõudele. MRP ja UP pankrotihaldurite nõuded

sisaldavad väga palju infot, kuid on sisult ebaselged ja tõendamata. MRP pankrotihaldur ei ole

põhistanud, kuidas võlgnik rikkus juhatuse liikme kohustust, mh ei ole tõendanud kahju

tekkimist ja ulatust. Mitte iga laenu andmine ei ole automaatselt hoolsus- ja

lojaalsuskohustuse rikkumine. UP pankrotihaldur ei ole nõude aluseks olevaid asjaolusid

tõendanud, sh ei ole tõendatud väide, kuidas ja kui suures ulatuses omas võlgnik UP üle nii

suurt mõjuvõimu, tekitades võlausaldajale sellega kahju. Puuduvad ka tõendid, mis selgelt

kinnitaksid võlgniku tegevuse põhjuslikul tagajärjel UP-le kahju tekkimist.

15. Saguna ja Prestante peavad Tituki ja Soometsa määruskaebust põhjendatuks (dtl 1594,

1599). UP, MRP ja TartEsti pankrotihaldurid esitasid määruskaebused hilinenult ja need tuleb

jätta menetlusse võtmata (dtl 1759–1760).

16. Haldur ei soovi võtta seisukohta Tituki ja Soometsa nõude tunnustamata jätmise ja

tunnistajate ülekuulamise kohta (dtl 1601). Haldur esitas oma arvamuse nõude kohta

võlausaldajate nimekirja kinnitamise avalduses, leides et vastuväited ei anna alust jätta nõuet

tunnustamata, tegemist on võlausaldajate ja võlgniku tahte kohaselt sõlmitud konstitutiivse

võlatunnistusega.

Prestante ja Saguna nõuete tunnustamata jätmist peab haldur põhjendatuks (dtl 1603–1604,

1606–1607). Arusaamatu on, et Prestante ja Saguna tuginesid nõudeavaldustes vastavalt

võlgniku isiklikule käendusele ja laenulepingutele, kuid käenduslepingut ega laenulepinguid

ei esitanud. Pärast ettekirjutuste saamist esitasid nad aga konstitutiivsed võlatunnistused,

millele algselt üldse ei viidanud.

Võlgniku taotlus jätta UP pankrotihalduri määruskaebus hilinemise tõttu menetlusse võtmata

tuleb rahuldada (dtl 1756–1757). UP pankrotihaldur oli või pidi olema määruse tegemisest

teadlik pärast Ametlikes Teadaannetes teate avaldamisest. Isegi kui kohus jättis vastuväite

saanud võlausaldajale määruse nähtavaks tegemata, ei tähenda see, et ta ei saanud muul moel

määrusega tutvuda ja määruskaebust tähtaegselt esitada.

17. MRP pankrotihaldur leiab, et TartEsti ja UP pankrotihaldurite määruskaebused tuleb

rahuldada (dtl 1770).

18. TartEsti pankrotihalduril puuduvad vastuväited MRP ja UP pankrotihaldurite nõuete

tunnustamisele (dtl 1776). Maakohus rikkus tõendite uurimise ja hindamise ning määruse

põhjendamise kohustust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-de 659 ja 651 lg 1

alusel määruskaebe korras esimese astme kohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes

osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohtu määrust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus tunnustas II järgu nõuetena Go

Groupi nõuet 383 640,26 eurot ja Swedbanki nõuet 87 070,95 eurot ning jättis tunnustamata

Go Groupi nõude 9365,50 eurot, Wipestrex Grupi nõude 2 155 405 eurot, Raivo Pärnpuu

nõude 209 154 eurot, Spareri nõude 56 500 eurot, Põlva Bussijaam OÜ nõude 150 000 eurot,

Wipestrex Kinnisvaraarenduse nõude 626 184,91 eurot, APW nõude 481 698,88 eurot ja Uibo

nõude 49 000 eurot. Nimetatud osas ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust ja

põhjendatust ei kontrolli.

Ringkonnakohus tühistab TsMS § 667 lg 2 esimese lause alusel maakohtu määruse osas,

milles maakohus jättis tunnustamata Saguna nõude 4126,68 euro ja UP pankrotihalduri nõude

42 090 euro ulatuses ja määras jaotised, ning teeb tühistatud osas uue määruse, millega

tunnustab eelmärgitud nõudeid II järgu (PankrS § 153 lg 1 p 2) nõuetena ja määrab uued II

järgu jaotised. Osas, milles ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu määruse resolutsiooni

vaidlustatud osas muuta, tuleb siiski TsMS § 659 ja § 656 lg 2 esimese lause alusel täiendada

maakohtu määruse põhjendusi. Maakohtu määrus on suures osas nõuetekohaselt

põhjendamata.

Saguna ja UP pankrotihalduri määruskaebused tuleb rahuldada osaliselt. Prestante, Soometsa

ja Tituki, TartEsti pankrotihalduri ning MRP pankrotihalduri määruskaebused tuleb jätta

rahuldamata.

20. Ringkonnakohus jätab rahuldamata Tituki ja Soometsa taotluse tunnistajate ja Soometsa

vande all ülekuulamiseks. Põhjendused taotluste rahuldamata jätmise kohta esitab

ringkonnakohus Tituki ja Soometsa määruskaebusele vastamise juures p-s 24.1.

Ringkonnakohus jätab Saguna ja Prestante määruskaebuste lisad asja materjalide juurde

võtmata. 30. novembri 2023 nõudeavaldused koos lisadega ja 29. veebruari 2024 seisukohad

ja lisad (määruskaebuste lisad 1 ja 4) on maakohtule esitatud. 27. veebruari 2024 päringud

haldurile ja halduri 28. veebruari 2024 vastused (määruskaebuste lisad 2 ja 3) ei oma asja

lahendamisel tähtsust – kirjavahetus puudutab seisukohtade esitamise tähtaja pikendamist,

haldur pikendas tähtaega ning maakohus, kuigi ei tunnustanud nõudeid, ei jätnud esitatut ka

tähelepanuta. Asja materjalide juurde tuleb võtta halduri 2. oktoobril 2024 esitatud TartEsti

nõudeavaldus.

21. Ringkonnakohus leiab, et MRP, UP ja TartEsti pankrotihaldurite määruskaebused on

esitatud tähtaegselt ning maakohus võttis need õigesti menetlusse ja edastas läbivaatamiseks

ringkonnakohtule.

Maakohtu 23. aprilli 2024 määruse järgi võib esitada määruse peale määruskaebuse 15 päeva

jooksul alates võlausaldajate nimekirja kinnitamise kohta teate kättetoimetamisest väljaandes

Ametlikud Teadaanded. Teade loetakse kättetoimetatuks viie päeva möödumisel Ametlikes

Teadaannetes ilmumisest.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu märgitud edasikaebetähtaeg on eksitav ja samuti on

maakohus lubamatult jätnud määruse seaduses ettenähtud isikutele nõuetekohaselt saatmata.

Maakohus avaldas 23. aprilli 2024 Ametlikes Teadaannetes PankrS § 100³ lg 8 alusel

võlausaldajate nimekirja kinnitamise teate, milles märkis, et 23. aprilli 2024 kohtumäärusega

tsiviilasjas nr 2-23-2568 kinnitati võlgniku pankrotihalduri esitatud võlausaldajate nimekiri.

Pankrotihaldur, vastuväite esitanud võlgnik, vastuväite esitanud või vastuväite saanud

võlausaldaja ja võlausaldaja, kelle nõude esitamise tähtaja ennistamise taotlust ei rahuldatud,

võivad esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (PankrS §

100³ lg 7, TsMS § 661 lg 2).

Pankrotimenetluses teate saatmise ja menetlusdokumentide kättetoimetamise erisused on

sätestatud PankrS §-s 6. PankrS § 6 lg 1 näeb ette, et kui teade või menetlusdokument tuleb

kätte toimetada avaliku kättetoimetamise teel, loetakse dokument kättetoimetatuks viie päeva

möödumisel väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumisest. Pankrotiseadus ei näe ette, et

võlausaldajate nimekirja kinnitamise määrus tuleks kätte toimetada avaliku

kättetoimetamisega. Kohustus avaldada võlausaldajate nimekirja kinnitamise määruse kohta

teade PankrS § 1003 lg-s 8 alusel ei ole samastatav menetlusdokumendi avaliku

kättetoimetamisega.

PankrS § 1003 lg 7 esimese lause järgi võivad määruse peale, millega kohus on võlausaldajate

nimekirja kinnitanud, esitada määruskaebuse haldur, vastuväite esitanud võlgnik, vastuväite

esitanud või vastuväite saanud võlausaldaja ja võlausaldaja, kelle nõude ennistamise taotlust

ei rahuldatud. Pankrotiseadus ei sätesta PankrS § 1003 lg-s 7 nimetatud määruskaebuse

esitamise tähtaega. Seega tuleb lähtuda TsMS § 661 lg-st 2, mille esimese ja teise lause järgi

on määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva määruse kättetoimetamisest alates või kui

määrust kätte toimetama ei pea, siis ajast, millal kohus määruse isikule edastas. PankrS § 1003

lg 8 järgi avaldab kohus teate võlausaldajate nimekirja kinnitamise või kinnitamata jätmise

määruse kohta küll väljaandes Ametlikud Teadaanded, kuid saadab määruse lisaks ka

haldurile, vastuväite esitanud võlgnikule, vastuväite esitanud või saanud võlausaldajale ja

võlausaldajale, kelle nõude ennistamise taotlust ei rahuldatud. Seega ei kehti nende isikute

puhul ka PankrS § 6 lg 1 määruse avalikult kättetoimetatuks lugemise kohta (vt ka RKTKm

11. detsember 2013 nr 3-2-1-133-13, p 14; kuni 31. jaanuarini 2021 kehtinud analoogse

PankrS § 145 kohta).

Kuna määruse kättetoimetamise kohustust ei olnud ette nähtud, hakkas 15-päevane tähtaeg

kulgema alates määruse edastamisest. Kättetoimetamiseta edastamise korral

menetlusdokumendi kätte saaduks lugemine on reguleeritud vaid posti teel edastamise korral

– TsMS § 310 lg 2 alusel loetakse dokument üldjuhul kätte saaduks kolme päeva möödudes

postitamisest arvates, PankrS § 6 lg 3 alusel võib kohus lugeda menetlusdokumendi kätte

toimetatuks viie päeva möödumisel postitamisest. Seda arvestades loeb ringkonnkohus

analoogia korras määruse kätte saaduks kohtute infosüsteemist (KIS) nähtavaks tegemisest

või e-kirjaga saatmisest viie päeva möödumisel, kui isikud ei kinnita kättesaamist varem.

Toimikust ja KIS-ist ei nähtu, et määrus oleks MRP, UP ja TartEsti pankrotihalduritele

saadetud või nähtavaks tehtud enne nende päringuid 2024 juunis. MRP pankrotihaldurile tehti

määrus nähtavaks 18. juunil 2024 ning enda kinnitusel sai ta selle samal päeval ka kätte (dtl

1639). UP pankrotihaldurile tehti määrus KIS-is nähtavaks 21. juunil 2024 ja ta sai määruse e-

toimiku kaudu kätte 26. juunil 2024. TartEsti pankrotihaldurile tehti määrus nähtavaks 25.

juunil 2024 ning ta sai määruse kätte e-toimiku kaudu 27. juunil 2024. Kuna kõik kolm said

määruse kätte enne viie päeva möödumist edastamisest, tuleb kõigi puhul arvestada

kaebetähtaega tegelikust kättesaamisest. Seega olid MRP, UP ja TartEsti pankrotihaldurite

määruskaebuste esitamise tähtpäevad vastavalt 3., 11. ja 12. juuli 2024 ning nende vastavalt

3., 8. ja 11. juulil 2024 esitatud kaebused tähtaegsed.

22. Saguna määruskaebus

Ringkonnakohus leiab, et Saguna määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Maakohtu määrus

tuleb tühistada osas, milles maakohus jättis Saguna nõude tunnustamata 4126,68 euro ulatuses

II järgu nõudena, ning teha uus määrus, millega selles osas nõuet tunnustada. Nõude

tunnustamine ei ole põhjendatud 1 083 469,02 euro ulatuses.

22.1.

Maakohtu põhjendused on pealiskaudsed ja üldsõnalised, kuid lõppkokkuvõttes jättis

maakohus õigesti Saguna 1.–4. ja 6. nõude kokku 1 083 372,58 eurot tunnustamata.

Saguna esitas 20. oktoobril 2023 nõudeavalduse (dtl 4469–4472) 880 294,26 eurot, tuginedes

sellele, et võlgnik tagas käendajana kohustusi, mis tulenesid Saguna ja MRP vahel 14.

septembril 2018 sõlmitud laenulepingust nr 140918 (1. nõue) ja 23. jaanuaril 2019 sõlmitud

laenulepingust nr 230119 (2. nõue), Saguna, MRP ja AS-i Alexela vahel 21. juunil 2019

sõlmitud nõude loovutamise lepingust (3. nõue) ning Saguna ja CRG vahel 22. mail 2017

sõlmitud laenulepingust nr 220517 (4. nõue), samuti Saguna ja võlgniku vahel 7. märtsil 2023

ja 29. jaanuaril 2015 sõlmitud laenulepingutest (vastavalt 5. ja 6. nõue). Vastuseks halduri

ettekirjutusele esitada tõendid (dtl 4513) esitas Saguna 30. novembril 2023 (dtl 4507–4511)

korrigeeritud nõudevalduse 1 087 595,70 eurot, tuginedes nüüd sellele, et võlgnik kinnitas 1.–

4. nõude puhul käenduslepingust tulenevaid kohustusi vastavalt 23. novembri 2018, 11.

septembri 2020, 21. juuni 2019 ja 31. detsembri 2018 konstitutiivsete võlatunnistustega (dtl

4473, 4477, 4483, 4487) ning 6. nõude puhul laenulepingust tulenevaid kohustusi 10. juuni

2022 konstitutiivse võlatunnistusega (dtl 4500).

Ringkonnakohus leiab, et tegemist on deklaratiivsete võlatunnistustega, tõendatud ei ole

aluskohustuse olemasolu ning Saguna 1.–4. ja 6. nõude tunnustamine ei ole seetõttu

põhjendatud.

22.1.1. Riigikohus on selgitanud, et kui võlausaldaja esitab võlgniku vastu võlatunnistusest

tuleneva nõude, peab kohus esmalt võtma seisukoha, kas esitatud dokument on võlatunnistuse

andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne mittetehinguline

tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Kuna võlatunnistus on leping, saab sellest

rääkida üksnes juhul, kui on tuvastatav poolte tahe olla lepinguliselt seotud (VÕS § 8 lg 1).

Võlgniku ühepoolse mittetehingulise tunnistusega seevastu ei taotle pooled mitte

õigustehingulist reguleerimist, vaid sellega võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või

teatud asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust (vt nt RKTKo 10. aprill 2024 nr 2-

21-5364, p 11).

Ringkonnakohus leiab, et Saguna 1.–4. ja 6. nõude alusena esitatud võlatunnistusi saab pidada

tehingulisteks võlatunnistusteks, mitte võlgniku õigusliku sidumise tahteta antud kinnitusteks.

Nii võlgniku allkirjastatud dokumentide sisust ja sõnastusest (sh p-st 3) kui ka Saguna

seisukohtadest ning võlgniku vastuväidete puudumisest saab järeldada poolte tahet tekitada

õiguslikult siduvad võlatunnistused. Lisaks võla suuruse kinnitamisele võttis võlgnik ka

kohustuse selle kindlaks kuupäevaks tasuda.

Kuna tegemist on tehinguga, tuleb võtta järgmiseks seisukoht selle kohta, kas võlatunnistused

on abstraktsed (konstitutiivsed) (VÕS § 30) või kausaalsed (deklaratiivsed). Saguna väitel on

tegemist konstitutiivsete võlatunnistustega.

Konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 mõttes on tegemist siis, kui võlatunnistust

tõlgendades selgub, et hoolimata poolte kasutatud sõnastusest oli nende eesmärk luua

senistest võlasuhetest sõltumatu kohustus, st iseseisev nõude alus senise võlasuhte asemele

või kõrvale. Seega tuleb võlausaldajal, kes tugineb võla sissenõudmisel konstitutiivsele

võlatunnistusele, tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel korral eeldatakse

deklaratiivset võlatunnistust (RKTKm 12. juuni 2024 nr 2-23-116386, p 13.1). Erinevalt

konstitutiivsest ei ole deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks luua uut abstraktset kohustust,

vaid reguleerida juba olemasolevat võlasuhet. Deklaratiivse võlatunnistusega pooled üksnes

kinnitavad olemasolevat võlga, soovides vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle

sissenõudmist. Seega on tegemist kausaalse (aktsessoorse) võlatunnistusega, mille kehtivus on

seotud põhikohustuse kehtivusega. Selle eesmärgist lähtuvalt eeldab deklaratiivse

võlatunnistuse sõlmimise tahte tuvastamine üldjuhul seda, et enne võlatunnistuse andmist on

nendevaheline õigussuhe poolte jaoks ebaselge, mida võlatunnistuse andmisega soovitakse

lõplikult õigusselguse huvides kõrvaldada (RKTKo 10. aprill 2024 nr 2-21-5364, p-d 15,

15.1).

Ringkonnakohus leiab, et Saguna ei ole tõendanud poolte tahet luua iseseisev kohustus,

mistõttu tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivsete võlatunnistusetega. Poolte iseseisva

kohustuse loomise tahte tõendamiseks ei ole piisav võlausaldaja väide, et taheti luua iseseisev

kohustus, ning võlatunnistuse pealkiri ja selle p-des 4 ja 5 sisalduvad deklaratsioonid uue

iseseisva kohustuse loomise kohta. Saguna selgitas haldurile esitatud seisukohas

võlatunnistuste koostamist sellega, et ta nõudis võlgnikult käendusest tulenevate kohustuste

kinnitamist võlatunnistusega (dtl 4556). Muid eesmärke, põhjendusi ega võlatunnistuste

andmise asjaolusid Saguna haldurile ei esitanud. Nii võlatunnistuste p-dest 1, 2, 3, 7 kui

Saguna 30. novembri 2023 ja 29. veebruari 2024 selgitustest nähtuvalt soovisid pooled

eelkõige kinnitada võlasuhteid, mis tulenesid võlgniku väidetavast käendusest ja 6. nõude

puhul võlgnikuga sõlmitud laenulepingust.

22.1.2. Deklaratiivse võlatunnistuse kehtivuse seotus põhikohustuse kehtivusega tähendab, et

kui võlatunnistuse aluseks olev tehing on tühine, on tühine ka võlatunnistus. Arvestades

deklaratiivse võlatunnistuse aktsessoorsust, peab hageja lisaks võlatunnistusele tooma kohtu

ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad asjaolud, sh tõendama kõiki alusvõlasuhtest tulenevaid

nõude eeldusi. Üksnes neid asjaolusid, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik

võlatunnistuses kehtivalt loobunud, ei pea hageja enam tõendama. Hageja peab aga üldjuhul

ära näitama, millistest vastuväidetest kostja loobus ja millest see järeldub. Võlatunnistuse

kehtivust peab kohus hindama ka siis, kui kostja ei ole võlatunnistuse tühisusele tuginenud,

sest tegemist on õiguse kohaldamisega TsMS § 438 lg 1 mõttes. Kohus peab võlatunnistuse

kehtivuse kontrollimisel omal algatusel hindama, kas võlatunnistus on vastuolus seadusest

tulenevate imperatiivsete sätetega (vt nt ka RKTKm 12. juuni 2024 nr 2-23-116386, p-d 13.2,

14, 14.1).

22.1.2.1. Saguna haldurile esitatud seisukohtadest tuleneb üheselt, et 1.–4. nõude puhul on

võlatunnistuste aluseks võlgniku varem antud käendused. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub

käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama

põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kuigi võlatunnistustes on kasutatud sõna „garanteeris“,

tugines Saguna haldurile avaldatud seisukohtades üheselt sellele, et tegemist on käendusega,

ega toonud välja muudele võimalustele viitavaid asjaolusid. Samuti ei toonud Saguna

vastuväidetele vaatamata esile ühtegi konkreetset asjaolu ega tõendit käenduslepingute

sõlmimise kohta, vaid tugines ka 29. veebruari 2024 seisukohas üksnes sellele, et võlgnik

kinnitas võlatunnistustega käendusest tulenevaid kohustusi.

Alates 5. aprillist 2011 näeb VÕS § 143 lg 1 ette, et tarbijakäendusleping on käendusleping,

kus käendajaks on füüsiline isik. Õiguskirjanduses on selgitatud, et uue redaktsiooni kohaselt

on tarbijakäenduslepinguks igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik ja

seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus-

või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte. Näiteks on tarbijakäenduse andnud isikuteks ka

juriidiliste isikute juhtorganite liikmed (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne.

koostajad P. Varul jt. Tallinn 2016, § 143, komm 3.1.1). Praegusel juhul on väidetavad

käenduskokkulepped sõlmitud pärast 5. aprilli 2011 ning seega ei ole lepingu

kvalifitseerimisel VÕS § 143 lg 1 tähenduses tarbijakäenduslepinguks tähtsust asjaolul, kas

vastava kokkuleppe sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- ja kutsetegevusega

või mitte (vt nt RKTKo 10. oktoober 2018 nr 2-16-8219, p 14.1; 1. veebruar 2012 nr 3-2-1-

148-11, p 14). Ka võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu (743 SE)

seletuskirjast nähtuvalt tekkis senises praktikas palju piiritlemisprobleeme nt juriidilise isiku

juhatuse liikmete antud käendustega ning VÕS § 143 lg 1 muutmine parandab kõigi

füüsilisest isikust käendajate olukorda, nähes ette, et neid kõiki loetakse käenduse mõttes

tarbijaks ja käendust tarbijakäenduseks. Sellele, et tegemist on tarbijakäendusega, viitas oma

vastuväites ka Go Group.

VÕS § 144 lg 2 järgi peab tarbijakäenduslepingu puhul käendaja avaldus, milles ta kohustub

võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis. VÕS § 143 lg 2

kohaselt on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises

maksimumsummas. Seega peavad kehtiva tarbijakäenduslepingu sõlmimiseks olema täidetud

VÕS § 144 lg-s 2 ja § 143 lg-s 2 sätestatud nõuded ehk käendaja peab olema võtnud

käenduskohustuse kirjaliku tahteavaldusega ja lepingus peab olema kokku lepitud käendaja

vastutuse rahalises maksimumsummas.

Saguna ei ole välja toonud asjaolusid ega tõendeid võlgniku käenduslepingu sõlmimisele

suunatud kirjalikus vormis tahteavalduse ja vastutuse rahalises maksimumsummas

kokkuleppimise kohta. Määruskaebuse seisukohast, et võlgniku puhul ei kohaldu

tarbijakäenduse nõuded, saab järeldada, et vastavaid kirjalikke tahteavaldusi ja kokkuleppeid

ei olegi. Seega, isegi kui võlgnik ja Saguna sõlmisid varem käenduslepingud, olid need nii

kirjaliku vormi kui käendaja vastutuse maksimumsumma puudumise tõttu vastavalt VÕS §

144 lg-le 2, TsÜS § 83 lg-le 1 ja VÕS § 143 lg-le 2 tühised. Seega on tühised ka 1.–4. nõude

alusena esitatud võlatunnistused ning puudub alus tunnustada nendest tulenevaid nõudeid

kokku 840 0072,30 eurot (40 750 + 103 000 + 61 141,46 + 635 180,84). Esitatust ei nähtu, et

Saguna ja võlgnik oleksid mõistnud väidetavate käenduslepingute puudusi seoses vorminõude

ja vastutuse maksimumsummaga, seega puudub alus arvata, et nad oleksid võlatunnistusega

nendest vastuväidetest ka loobunud.

Saguna ei tuginenud sellele, et võlatunnistus oleks käsitatav iseseisva käenduslepinguna või et

sellega oleks kinnitatud tühise käenduslepingu kehtivust. Kuna tühisuse tõi mh kaasa puudus

käenduslepingu sisus, ei muudaks hilisem kinnitamine käenduslepingut ka kehtivaks. TsÜS §

84 lg 3 võimaldab küll pooltel kinnitamise teel muuta tehingu kehtivaks sama sisuga,

millisena see oli tühisena tehtud, kinnitamisega ei saa lisada kinnitatavasse tehingusse

tingimusi, mida selles algselt ei olnud (vt nt RKTKo 17. märts 2021 nr 2-19-6362, p 14).

Määruskaebuses tõi Saguna esmakordselt välja selle, et nõustus äriühingute võetud kohustusi

garanteerima seetõttu, et oli osanik ja/või juhatuse liige ning äriühingutele laenu saamine oli

tema huvides. Samuti märkis ta määruskaebuses esmakordselt, et võlatunnistused anti

võlgnikuga seotud äriühingute võetud ja täitmata kohustuste tagamiseks, s.o sõlmiti võlgniku

majandushuvides. Riigikohus on selgitanud, et üldiselt võib määruskaebuse põhjendamiseks

TsMS § 662 lg 3 järgi esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, kuid võlausaldajate nimekirja

kinnitamisel ei saa PankrS § 1001 lg-te 3 ja 5 ning § 1003 lg 1 kohaselt üldjuhul

ringkonnakohtus uusi asjaolusid, tõendeid ega taotlusi esitada (vt RKTKm 20. detsember

2023 nr 2-22-1652, p 11.4). Ringkonnakohus jätab Saguna määruskaebuses esitatud uued

asjaolud tähelepanuta ega analüüsi võimalusi, et võlgnik võis deklaratiivse võlatunnistusega

tunnistada kohustust, mis tulenes nt garantii andmisest (VÕS § 155) või tagamise eesmärgil

kohustusega ühinemisest (VÕS § 178 lg 3), või et kohustus võetigi esmakordselt alles

võlatunnistuse andmisel.

22.1.2.2. Ringkonnakohus nõustub halduri ja MRP pankrotihalduriga, et Saguna 3. nõue

oleks võlatunnistuse kehtivuse korral aegunud. Võlgnik kohustus 21. juuni 2019

võlatunnistuse p 3 järgi tasuma võla 48 157,99 eurot hiljemalt 30. juunil 2020. TsÜS § 146 lg

1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, seega aegus Saguna nõue

30. juunil 2023 (vt ka RKTKo 2. aprill 2014 nr 3-2-1-162-13, p-d 29, 30). Kuna

maksejõuetusavalduse esitas Go Group, mitte võlgnik või Saguna, ei peatunud 14. veebruaril

2023 Saguna nõude aegumine TsÜS § 160 lg 2 p-de 3 ja 31 alusel. Vastavalt TsÜS §-le 144

on aegunud ka viivisenõue 12 983,47 eurot.

22.1.2.3. Saguna 6. nõude tõendamiseks esitatud 10. juuni 2022 võlatunnistuse p 1.1 järgi

anti see võlasuhte kohta, mis tuleneb võlgniku ja Saguna 29. jaanuaril 2015 sõlmitud

laenulepingust nr 220517, mille kohaselt Saguna andis võlgnikule laenu kokku 170 000 eurot

intressiga 6% aastas ja tähtajaga 3. aprill 2015. Võlatunnistuse p 1.2 kohaselt on 10. juuni

2022 seisuga tasumata põhiosa 80 000 eurot ja intressid 34 494,25 eurot. Alussuhte

tõendamiseks esitas Saguna 29. jaanuari 2015 laenulepingu (dtl 4606–4608 / 4611–4613),

mille p 1.1 kohaselt annab ta võlgnikule laenu 50 000 eurot, laenult arvestatakse intressi 5000

eurot (p 2.1) ja võlgnik on kohustatud maksma laenu koos intressiga tagasi hiljemalt 29.

aprillil 2015 (p 2.5). Samuti esitas Saguna laenulepingu 5. mai 2016 lisa nr 1 (dtl 4609–4610),

mille kohaselt annab Saguna võlgnikule täiendavalt laenu 120 000 eurot, laenult arvestatakse

intressi 1000 eurot ning võlgnik tagastab intressi ja kogu laenu 9. mail 2016 (p-d 1, 4, 5).

Saguna ei esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks nõudeavaldustes väidetud intressikokkulepe

6% aastas.

Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist juhul, kui majandus- või kutsetegevuses

tegutsev isik annab tarbijale laenu või krediiti, ja vastupidist tuleb tõendada võlausaldaja.

Seejuures viitab majandus- või kutsetegevuses laenu andmisele intressi tasumise kohustus.

VÕS § 397 lg 1 esimese lause kohaselt tuleb majandus- ja kutsetegevuses antud laenult tasuda

intressi (vt RKTKm 12. juuni 2024 nr 2-23-116386, p 14.1.1). Kohtupraktikas on leitud, et

füüsilise isiku puhul võib eeldada, et ta sõlmis lepingu väljaspool oma majandus- või

kutsetegevust, st tarbijana, kui asja materjalidest ei nähtu, et ta oleks sõlminud selle oma

majandus- või kutsetegevuse raames (vt RKTKo 28. veebruar 2007 nr 3-2-1-1-07, p 22).

Saguna ei tugine sellele, et võlgnik oleks sõlminud laenulepingu oma majandus- või

kutsetegevuse raames, seega tuleb eeldada, et võlgnik sõlmis selle tarbijana. Saguna

seisukoht, et tarbijakrediidi nõuded ei kohaldu, sest ta ei ole krediidiasutus, ei ole asjakohane.

VÕS § 402 ei nõua, et krediidiandja majandustegevus oleks suunatud peamiselt

krediidilepingute sõlmimisele (st et krediidiandja näol oleks tegemist krediidi- või

finantseerimisasutusega), piisav on, et krediidiandja antav krediit oleks seotud krediidiandja

majandus- või kutsetegevusega (vt Võlaõigusseadus II. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad

P. Varul jt. Tallinn 2019, § 402, komm 3.1). Riigikohus on ka selgitanud, et kui äriühing

sõlmib tarbijaga lepingu, millega annab talle krediiti või laenu, ei ole sellise lepingu

kvalifitseerimisel tarbijakrediidilepinguks oluline see, kas äriühing annab laenu oma põhilise

majandustegevusena, teeb seda aeg-ajalt või esimest korda. Määrav on see, kas laenu või

krediiti anti tarbijale ja kas laenu või krediiti andis isik, kes tegutseb majandus- või

kutsetegevuses, milles äriühingud eelduslikult tegutsevad (vt RKTKo 3. juuli 2024 nr

2-22-11970, p 15). Lepingutes on ette nähtud ka intressi tasumise kohustus. Eeltoodut

arvestades tuleb eeldada, et võlgnik ja Saguna sõlmisid tarbijakrediidilepingu.

Riigikohus on selgitanud, et kokkuvõttes ei ole vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust

tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või

võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus

kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh

intressi kohta kehtivad (vt RKTKm 24. november 2023 nr 2-21-13098, p 29). Mh tuleb

arvestada tarbijakrediidilepingu imperatiivseid sätteid. Kui võlatunnistusega tunnistatud

kohustuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, võib võlatunnistus kui leping olla tühine

VÕS § 421 alusel, kui selle võlatunnistusega on loobutud vastuväidete esitamisest, millest

tarbija tarbijakrediidilepingu puhul loobuda ei saa (vt RKTKm 12. juuni 2024 nr 2-23-

116386, p-d 14.1.1, 14.1.2).

Kontrollida tuleb esmalt seda, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi

kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas, seejärel on kohtul kohustus

kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (vt nt

RKTKm 24. november 2023 nr 2-21-13098, p-d 14, 17).

Esitatust ei nähtu, et Saguna oleks teinud võlgnikule teatavaks krediidi kulukuse määra, seega

on laenulepingud VÕS § 408 lg-t 1, § 404 lg 2 p 2, § 4031 lg 1 p 9 arvestades tühised. Saguna

ei ole tõendanud, et võlgnik oleks 29. jaanuari 2015 lepingu alusel laenu kätte saanud, seega

ei muutunud krediidileping ka VÕS § 408 lg 2 alusel kehtivaks. Saguna esitas

maksekorraldused võlgnikule 6. mail 2016 kokku 120 000 euro ülekandmise kohta (dtl 4503,

4505). Seega sai võlgnik lepingu 5. mai 2016 lisa alusel laenu kätte ja 5. mai 2016

krediidileping muutus siiski kehtivaks. VÕS § 408 lg 4 alusel tuleb sellisel juhul lugeda

intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Arvestades, et 5. mai 2016 lisa nägi ette

120 000 euro suuruse laenu korral intressi nelja päeva eest 5000 eurot, st intressimäär oli

380% aastas, ületas ka krediidi kulukuse määr igal juhul VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevat

ülempiiri, mille tagajärjeks oleks samuti lepingu tühisus ning VÕS § 4062 lg 3 alusel

intressimäär VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Saguna ei ole tõendanud ka seda, et ta oleks

järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, milline kohustus oli tal 29. jaanuari 2015

lepingu puhul VÕS § 4032 alusel ja 5. mai 2016 lisa puhul 21. märtsil 2016 jõustunud VÕS §

4034 alusel. Piisav ei ole määruskaebuses esitatud üldsõnaline loetelu asjaoludest ja väide, et

Saguna tegi laenu väljastamisel kõik endast oleneva võlgniku maksevõime tuvastamiseks.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele viitas juba Go Group oma vastuväites,

märkides põhjendatult, et

Sagunal ei saanud tekkida veendumust võlgniku

krediidivõimelisuses, arvestades mh seda, et väidetavalt sai võlgnik Sagunalt laenu kokku 247

523,40 eurot ja käendas ligi miljoni euro ulatuses Saguna erinevate võlausaldajate kohustusi,

lisaks on tal mitme miljoni euro eest kohustusi teiste võlausaldajate ees. Vastutustundliku

laenamise põhimõtte rikkumise korral saab krediidiandja nõuda 5. mai 2016 lepingu puhul

VÕS § 4034 lg 7 alusel samuti tagasi üksnes põhivõlga koos VÕS §-s 94 sätestatud intressiga.

Eeltoodut ja VÕS § 415 lg-t 2 arvestades tuleb võlgniku tasutu lugeda makstuks põhisumma

ja seejärel VÕS §-s 94 määras intressi katteks. Nõudeavaldustes toodu põhjal on võlgnik

teinud laenulepingu alusel Sagunale makseid, samas ei ole selge, millistes summades ja mille

katteks on tasutu arvestatud. Seega ei saa asuda seisukohale, et võlgnikul on laenulepingust

tulenevaid täitmata kohustusi.

22.2.

Maakohtu määrusest ei nähtu selgeid põhjendusi Saguna 5. nõude tunnustamata

jätmiseks. Ringkonnakohus leiab, et 5. nõude osas on Saguna määruskaebus osaliselt –

4126,68 euro (põhivõlg 4074 euro, intress 52,68 eurot) ulatuses – põhjendatud.

Saguna esitas nii algses kui ka korrigeeritud nõudeavalduses 5. nõude 4223,12 eurot

(põhivõlg 4074 eurot ja intress 7. märtsi kuni 21. augusti 2023 eest 149,12 eurot), tuginedes

võlgniku ja Saguna vahel 7. märtsil 2023 sõlmitud laenulepingule (dtl 4494–4496).

Lepingu p 1.1 kohaselt annab Saguna võlgnikule laenu 4074 eurot tsiviilasjas nr 2-23-297

tekkinud õigusabikulude katmiseks. Lepingu p 1.2 kohaselt esitab advokaadibüroo Laus &

Partnerid kantud kulude eest arve otse Sagunale ning võlgnik kinnitab, et 7. märtsil 2023

koostatud arve nr 1/23/Saguna aluseks on tsiviilasjas 2-23-297 kantud võlgniku

õigusabikulud. Lepingu p 1.3 kohaselt kohustub Saguna kandma laenusumma võlgniku

taotlusel advokaadibüroo kontole ühe päeva jooksul lepingu allkirjastamisest. Lepingu p 2.1

esimese lause kohaselt arvestatakse laenusummalt intressi 8% aastas. Lepingu p 2.3 teise

lause kohaselt on võlgnik kohustatud kogu laenusumma koos intressidega tagasi maksma

hiljemalt tsiviilasja nr 2-23-297 menetluse lõppemisel. Maksekorraldusest nr 253 (dtl 4499)

nähtuvalt kandis Saguna 21. märtsil 2023 advokaadibüroole Laus & Partnerid üle 4074 eurot,

selgituseks arve nr 1/23/Saguna.

Ringkonnakohus leiab, et ka 7. märtsi 2023 lepingu puhul on eelduslikult tegemist

tarbijakrediidilepinguga – asja materjalidest ei nähtu, et füüsilisest isikust võlgnik oleks

sõlminud selle oma majandus- või kutsetegevuses, laenuandja on äriühing ning lepingus nähti

ette intressi tasumise kohustus. Lepingu kehtivust ei mõjuta iseenesest asjaolu, et selle

allkirjastas vaid võlgnik. Välja ei ole toodud krediidi kulukuse määra, samas sai võlgnik laenu

kätte. Samuti ei ole Saguna tõendanud, et järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seega

on Saguna nõue põhjendatud põhivõla 4074 euro ning VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud määras

intressi ulatuses. Ringkonnakohus lähtub eelmises punktis toodud õigusnormidest ja

kohtupraktikast ega pea vajalikuks neid korrata.

Lepingu p 1.4 kohaselt loetakse laenusumma Sagunalt üleantuks ja laenuperiood alanuks

arvates Saguna ülekande tegemisest. Kuna laenusumma kanti üle 21. märtsil, ei ole intressi

arvestamine alates 7. märtsist põhjendatud. Intressinõue on põhjendatud 52,68 euro ulatuses

(21. märtsi kuni 21. augusti 2023 eest).

23. Prestante määruskaebus

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhjendused on osaliselt arusaamatud, eelkõige seoses

Iiruki ja Lars Groupiga, kuid lõppkokkuvõttes jättis maakohus õigesti Prestante nõude

tunnustamata ning Prestante määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

20. oktoobri 2023 nõudeavalduses (dtl 4278–4279) tugines Prestante sellele, et võlgnik tagas

tema ees käendajana kohustusi, mis tulenesid 21. augustil 2018 Wipestrex

Kinnisvaraarendusega sõlmitud laenulepingust. Vastuseks halduri ettekirjutusele (dtl 4281)

esitada tõendid esitas Prestante 30. novembril 2023 (dtl 4283–4284) korrigeeritud

nõudeavalduse 279 327, 40 eurot, tuginedes nüüd sellele, et võlgnik tunnistas

käenduslepingust tulenevate kohustuste olemasolu 31. detsembri 2022 konstitutiivse

võlatunnistusega (dtl 4285). Prestante lisas 29. veebruari 2024 seisukohale (dtl 4338–4340)

mh tõendi selle kohta, et sõlmis Wipestrex Kinnisvaraarendusega 21. septembril 2018

laenulepingu (dtl 4341–4343), kuid ei esitanud jätkuvalt ühtegi konkreetset asjaolu ega

tõendit käenduslepingu sõlmimise kohta.

Ringkonnakohus leiab, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, kuid kuna selle aluseks

olev käendusleping on tühine, on tühine ka võlatunnistus ja Prestante nõude tunnustamine ei

ole põhjendatud. Saguna ja Prestante esitatud võlatunnistused ning nendega seonduvad väited

ja seisukohad võlatunnistuste ja käenduskohustuste kohta on analoogsed. Seetõttu lähtub

ringkonnakohus Prestante puhul samadest õigusnormidest, kohtupraktikast ja põhjendustest,

millest Saguna 1.–4. nõude lahendamisel, ega pea vajalikuks neid korrata.

24. Tituki ja Soometsa määruskaebus

Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis õigesti Tituki ja Soometsa tunnistajate ja võlgniku

ülekuulamise taotluse rahuldamata, ega pea põhjendatuks ka ise taotlust rahuldada. Samuti

jättis maakohus lõppkokkuvõttes õigesti Tituki ja Soometsa nõude tunnustamata ning nende

määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus märgib, et haldur nõudele

vastuväiteid ei esitanud, seega jääb arusaamatuks, millele tuginedes leidis maakohus, et

haldur jättis nõude põhjendatult tunnustamata.

24.1.

TsMS § 238 lg 1 esimese lause kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja

korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit,

millel on asjas tähtsust.

Taotlus kuulata tunnistajatena üle Andres Linnas, võlgnik, Riho Roon, Valeri Urb ja Toomas

Saks ning vande all Soomets tuleb jätta rahuldamata, sest asjaolud, mida võlausaldajad

soovivad sellega tõendada, ei oma asjas tähtsust. Võlausaldajad soovivad tunnistajate ja

Soometsa ütlustega tõendada, et Premium Oil AS-il on nõue võlgniku kontrolli all olevate

Favora grupi ettevõtete vastu tulenevalt mootorkütuse müügitehingutest ning võlgnik pidas

seda võlga endale isiklikult siduvaks. Praeguses asjas on tähtsus aga eelkõige sellel, millest

objektiivselt tuleneb võlgniku vastutus Tituki ja Soometsa ees. Võlausaldajad ei ole välja

toonud ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada, et äriühingute vahelistes suhetes tekkinud

õigused ja kohustused oleksid üle läinud füüsilistele isikutele. Asjaõigusseaduse § 6 lg 2 teise

lause järgi ei saa juriidilise isiku vara ega juriidiline isik kuuluda teistele isikutele. Soometsa

ja võlgniku ülekuulamine ei ole vajalik ka seetõttu, et neil oli võimalus esitada oma

seisukohad ja selgitused kirjalikult.

24.2.

Tituk ja Soomets tuginevad oma nõude alusena võlatunnistusele. Ringkonnakohus

juhindub Tituki ja Soometsa nõude puhul võlatunnistusega seonduvast kohtupraktikast, mille

tõi välja Saguna võlatunnistustel põhinevaid nõudeid käsitledes, ega korda seda.

Ringkonnakohus leiab, et Tituki ja Soometsa nõude alusena esitatud 15. novembri 2022

dateeringuga dokumenti (dtl 3995–3997) saab pidada tehinguliseks võlatunnistuseks, mitte

võlgniku õigusliku sidumise tahteta antud kinnituseks. Dokumendi on allkirjastanud nii

võlgnik kui ka võlausaldajad ning nii dokumendi sisust ja sõnastusest kui ka võlausaldajate

seisukohtadest (dtl 4009–4013, 4060–4063) ja võlgniku 19. jaanuaril 2024 haldurile esitatud

vastusest (dtl 4032) tuleneb poolte tahe tekitada õiguslikult siduv võlatunnistus.

Võlatunnistuse p-de 1 ja 3 kohaselt võtab võlgnik endale kohustuse tasuda Titukile ja

Soometsale 2 141 040 eurot maksegraafiku alusel ajavahemikul 1. detsember 2025 kuni 1.

detsember 2044.

Kuna Tituk ja Soomets tuginevad konstitutiivsele võlatunnistusele, tuleb neil tõendada poolte

tahe luua iseseisev kohustus, vastasel korral eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt ka

RKTKm 12. juuni 2024 nr 2-23-116386, p 13.1).

Ringkonnakohus leiab, et võlausaldajad ei ole tõendanud võlatunnistuse poolte tahet luua

iseseisev kohustus, mistõttu tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega.

Poolte iseseisva kohustuse loomise tahte tõendamiseks ei ole piisav kinnitus, et taheti luua

iseseisev kohustus, ning võlatunnistuse pealkiri ja sõnastus. Võlausaldajate seisukohtade järgi

omas või juhtis võlgnik aastatel 1997–2000 erinevaid Favora grupi ettevõtteid (Favora AS,

Favora Tanklad AS, Favora Kütus AS, Favora Kapital AS, Favora Kernu AS, Favora

Kinnisvara AS) ning võlausaldajad tegutsesid samal perioodil Premium Oil AS-iga. Favora

grupi ettevõtted jäid Premium Oil AS-ile võlgu ca 1,5–1,8 miljoni liitri kütuse ostu eest. Koos

teistelt kütuse hulgimüüjatelt soetatud võlanõuetega moodustas Favora grupi ettevõtete võlg

Premium Oil AS-i ees ca 30 000 000 krooni ehk 2 141 040 eurot. Favora grupi ettevõtted ja

Premium Oil AS on pankrotistunud ja kustutatud, kuid nende omanikud ja juhatajad – võlgnik

ja võlausaldajad – mäletavad ja tunnistavad hüvitamata jäänud nõuet. Võlg koosneb

põhisummadest, kõrvalnõuetest ja erinevates menetlustes tekkinud kuludest. Kuna juriidilisi

isikuid enam ei eksisteeri, on võlatunnistus sõlmitud eraisikute ehk tol ajal tegutsenud

juriidiliste isikute omanike vahel. Samasisuline selgitus nähtub ka võlgniku 19. jaanuari 2024

vastusest halduri päringule. Võlausaldajate määruskaebuse kohaselt pidas võlgnik võlga

endale siduvaks ja 23. veebruari 2023 seisukoha kohaselt loobus võlatunnistusega oma

vastuväidetest võlausaldajate nõudele. Võlausaldajate 10. aprilli 2024 seisukohast nähtuvalt

on võlg tekkinud üle 20 aasta tagasi ning selle kohta ei ole tõendeid sisuliselt säilinud.

Eeltoodust järeldab ringkonnakohus poolte eesmärki reguleerida olemasolevat väidetavat

võlasuhet. Seega ei ole alust pidada võlatunnistust konstitutiivseks, vaid deklaratiivseks, mis

tähendab, et võlausaldajad peavad tooma kohtu ette ka kõik alusvõlasuhet puudutavad

asjaolud, v.a need, millele vastuväidete esitamisest on võlgnik loobunud.

Võlausaldajad väitsid 23. veebruari 2024 seisukohas, et poolte eesmärgiks oli reguleerida

võlgniku kohustused ammendavalt ja välistada mis tahes vastuväidete esitamine, samas ei ole

nad tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada võlgniku loobumist kõigist

vastuväidetest. Riigikohus on selgitanud, et asjaolusid, mis võimaldavad võlgniku vastavatest

vastuväidetest loobumist järeldada, peavad tõendama võlausaldajad. Eelkõige saab võlgnikku

lugeda loobunuks sellistele asjaoludele põhinevatest vastuväidetest, mis olid võlatunnistuse

andmise põhjuseks, st mille üle pooled enne võlatunnistuse andmist vaidlesid või milles

valitses ebaselgus, kuid ei ole välistatud, et võlatunnistuse andmise eesmärgiks on välistada

võlgniku tuginemine kõigile võimalikele vastuväidetele tulevikus (vt nt RKTKo 10. aprill

2024 nr 2-21-5364, p-d 15.4, 15.2). Võlausaldajate esitatud asjaolud võimaldavad järeldada,

et pooltel oli ebaselgus väidetava nõude konkreetses suuruses ja puudusid tõendid äriühingute

vaheliste suhete ja kohustuste kohta, kuid neil ei olnud kahtlust selles, et võlgnik vastutab

võlausaldajate ees.

Samas ei ole võlausaldajad esile toonud, millest tulenes füüsilisest isikust võlgniku vastutus

füüsiliste isikute Tituki ja Soometsa ees. Nii võlgnik kui ka Soomets ja Tituk kinnitavad, et

õigussuhted olid nendega seotud äriühingute vahel. Pooled ei väida, et võlgnik oleks nt

ühinenud endaga seotud äriühingute kohustustega vms. Isegi kui võlgnik vastutaks

äriühingute kohustuste täitmise eest, ei ole esitatud asjaolusid selle kohta, et tal oleksid

siduvad kohustused Tituki ja Soometsa ees. Tähendust ei ole võlgniku väidetaval korduval

kinnitusel ja lubadusel lahendada võlad isiklikult ega asjaolul, et ta pidas võlga endale

siduvaks. Tegemist võib olla VÕS § 4 lg 2 p-s 2 sätestatud mittetäieliku kohustusega, mida

võlgnik võib VÕS § 4 lg-st 1 tulenevalt täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt

nõuda. Õiguskirjanduses on selgitatud, et mittetäielikku kohustust ei saa uue kohustuse

võtmisega muuta täielikuks kohustuseks, et sellest omandada sissenõutav nõue (nt

vormistades kohustuse sissenõutavaks abstraktseks võlatunnistuseks). Mittetäieliku kohustuse

muutmine võlatunnistusega sissenõutavaks kohustuseks oleks vastuolus §-s 4 sätestatu

olemusega, mistõttu on tegemist juhtumiga, kus seaduses sätestatust kõrvalekaldumine ei ole

§ 5 järgi lubatud (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Koostajad P. Varul jt.

Tallinn 2016, § 4, komm 4.1).

Eeltoodut arvestades ei ole võlgnikul Soometsa ja Tituki ees kohustusi, mille täitmist nad

saaksid nõuda. Kuna võlgnikul ei ole alussuhtest tulenevat kohustust Tituki ja Soometsa ees,

puudub ka alus tunnustada nende nõuet võlgniku pankrotimenetluses.

25. TartEsti pankrotihalduri määruskaebus

Ringkonnakohus nõustub iseenesest TartEsti pankrotihalduriga, et maakohus ei arvestanud

tema seisukohti ega hinnanud tõendeid ning sisuliselt jättis määruse TartEsti pankrotihalduri

nõude osas põhjendamata. Lõppkokkuvõttes jättis aga maakohus siiski õigesti TartEsti

pankrotihalduri nõude tunnustamata ning TartEsti pankrotihalduri määruskaebus tuleb jätta

rahuldamata.

TartEsti pankrotihaldur on seisukohal, et TartEsti nimel 24. jaanuaril 2019 CRG kohustuse

615 002,42 euro täitmise tähtaega pikendades (nõudeavalduse lisa 3; dtl 4173) tekitas võlgnik

TartEstile samas suuruses kahju.

TartEsti pankrotihalduri esitatud Riigikohtu 22. septembri 2021 määruse kriminaalasjas nr

1-19-7473 p-des 1–14 on toodud süüdistuse sisu, mh on p-s 9 märgitud, et TartEst oli

võlgniku tegeliku juhtimise ja kontrolli all (seisukoha lisa 2; dtl 4223–4230). Ainuüksi asjaolu

süüdistuses märkimine ei tähenda ühtlasi ka selle asjaolu tuvastamist, vaid selle üle otsustakse

tõendite ja asjaolude uurimise tulemusena. Samuti ei kinnita tehingu võimalik kajastamine

CRG majandusaasta aruandes võlgniku õigust esindada tehingu tegemisel TartEsti (seisukoha

lisa 3; dtl 4234). Samas kinnitas võlgnik 8. veebruaril 2024 tsiviilasjas nr 2-23-2975 toimunud

istungil, et kui ta ei olnud 24. jaanuaril 2019 äriregistri järgi TartEsti juhatuse liige, siis

allkirjastas ta kokkuleppe volitatud esindajana või kiitis hiljem juhatuse liikmena tehingu

heaks (seisukoha lisa 1; dtl 4218). Vaidlust ei ole, et võlgnik oli äriregistrisse kantud TartEsti

juhatuse liikmena 16. aprillist kuni 1. oktoobrini 2019 (dtl 4187). TartEsti päevaraamatus on

kajastatud kokkuleppest tulenev CRG võla uus tasumise tähtpäev 1. veebruar 2029

(nõudevalduse lisa 4; dtl 4174). TartEsti pankrotihaldur on esitanud hagi kokkuleppe

tagasivõitmiseks tsiviilasjas nr 2-23-2975. Seega on nii võlgnik, TartEst kui tema

pankrotihaldur pidanud võlgniku poolt TartEsti nimel tehtud tehingut kehtivaks. Eeltoodut

arvestades puudub alus kahelda selles, et võlgnikul oli 24. jaanuari 2019 kokkuleppe

sõlmimise ajal TartEsti esindamise õigus või vähemalt kiitis ta hiljem juhatuse liikmena

tehingu heaks.

TartEsti pankrotihalduri esitatud asjaoludest ei ole üheselt aru saada, millele tuginedes ta

võlgnikult kahju hüvitamist nõuab. TartEsti pankrotihaldur tugineb nii sellele, et võlgnik

vastutab TartEsti juhatuse liikme kohustuste rikkumise eest käsunduslepingust tuleneva

kohustuse rikkumise tõttu kui deliktiõiguslikul alusel.

Õiguskirjanduses on selgitatud, et kahju hüvitamise kohustuse tekkimise üheks vajalikuks

tingimuseks on kahju tekkimine kahjustatud isikul. Kui kahjustatud isikul pole kahju

tekkinud, siis kahjuhüvitusnõuet ei eksisteeri. Üldjuhul kehtib kahju hüvitamise nõude puhul

tõendamiskoormuse osas põhimõte, et kahjustatud isik peab tõendama kahju olemasolu ja

enamasti ka kahju suuruse, samuti põhjuslikku seost kahju tekitaja käitumise ja kahju

tekkimise vahel (vt ka Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul jt (koostajad).

Tallinn 2016, 7. peatüki sissejuhatus, p-d 5, 7). Seega peab TartEsti pankrotihaldur kahju

hüvitamise nõude konkreetsest alusest sõltumata tõendama igal juhul mh selle, et 24. jaanuari

2019 kokkuleppest tekkis TartEstile kahju. Ka Riigkohus on leidnud, et kahju tekkimise peab

tõendama hageja sõltumata sellest, kas tegu on lepingulise või deliktiõigusliku vastutusega

(RKTKo 13. aprill 2016 nr 3-2-1-181-15, p 56).

Ringkonnakohus leiab, et TartEsti pankrotihalduri nõude tunnustamine ei ole põhjendatud,

sest esitatud asjaoludest ja tõenditest ei nähtu ei väidetava kahju tekkimine ega põhjuslik seos

TartEsti nimel kokkuleppe sõlmimise või heaks kiitmise ning väidetava kahju vahel. VÕS §

127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Ringkonnakohus nõustub vastuväidetes tooduga, et

teadmata, millal muutus või muutub CRG kohustus algselt sissenõutavaks ja kas CRG oleks

üldse olnud võimeline võlga tasuma, ei ole võimalik väita, et tähtaja pikendamine põhjustas

TartEstile kahju (dtl 4184, 4199). Kohustuse algset sissenõutavaks muutumise aega ei saa

järeldada üksnes CRG 2019 majandusaasta aruandes toodud bilansis kohustuste struktuuri

muutumisest (seisukoha lisa 3; dtl 4234). Samuti ei saa bilansis näidatud varade suurusest

teha järeldust CRG võime kohta täita võimalik sissenõutavaks muutunud kohustus. Go Group

tõi õigesti välja, et majandusaasta aruande kohaselt koosnes CRG vara põhiliselt nõuetest

kolmandate isikute vastu ning raha oli vaid 1186 eurot (dtl 4184). Samuti märkis võlgnik

õigesti, et maksuvõla põhjal võib arvata, et CRG ei suutnud raha tasuda (dtl 4199, 4202).

TartEsti pankrotihaldur ei ole eeltoodule vaatamata tõendanud, et tegemist oli reaalset

väärtust omava nõudega. Samas tõi ta ka ise välja, et CRG-l tekkis maksuvõlg juba veebruaris

2020 (seisukoha lisa 4; dtl 4242), mis viitab pigem makseraskustele juba ka aastal 2019.

Maksetähtaja pikendamine ei saanud põhjustada TartEstile kahju ega mõjutada tema

olukorda, kui CRG-l puudusid vahendid võla tasumiseks.

26. MRP pankrotihalduri määruskaebus

Ringkonnakohus leiab, et MRP pankrotihalduri määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub MRP pankrotihalduriga, et maakohtu määruses puuduvad sisuliselt

igasugused põhjendused MRP pankrotihalduri nõude tunnustamata jätmise kohta. Ka

asjaoludena märkis maakohus ära vaid ühe MRP pankrotihalduri seitsmest kahjunõudest ning

selle, kes esitasid vastuväited. Maakohtu põhjendus piirdus konstateerimisega, et nõue on

põhistamata ja tõendamata. Maakohtu kaheksarealisest põhjendusest moodustab poole nõude

usutavuses kahtlemine sellel alusel, et võlausaldajate esimesel üldkoosolekul vähendas MRP

pankrotihaldur oma nõuet 700 000 euro võrra. Tugineda nõude (sealjuures kogu nõude)

tunnustamata jätmisel sellele, et võlausaldaja oli nõus häälte määramise kontekstis saama

vähem hääli, on asjakohatu ja arusaamatu. Samas jättis maakohus nõude lõppkokkuvõttes

õigesti tunnustamata.

26.1.

Võlgnik pidas nõuet ilmselgelt kunstlikult konstrueerituks, sest nii võlgniku

usaldusisiku 23. aprilli 2023 kui MRP pankrotihalduri 25. mai 2023 aruande kohaselt on MRP

väidetav nõue võlgniku vaid 162 400 eurot ehk kuus korda esitatust väiksem (võlgniku

vastuväite lisad 1, 2; dtl 3775, 3782). Ringkonnakohus märgib, et üksnes see, et võlausaldaja

ei tule kohe mõne õigusliku konstruktsiooni peale, ei anna alust pidada nõuet selle esitamise

korral automaatselt põhjendamatuks.

26.2.

MRP pankrotihaldur esitas nõude (dtl 3339–3355, 3739) kokku 1 060 392 eurot,

tuginedes sellele, et võlgnik rikkus MRP juhatuse liikmena hoolsus- ja lojaalsuskohustust

ning tekitas sellega MRP-le kahju. Seega soovib MRP pankrotihaldur panna ÄS § 187 lg 4

teise lause alusel maksma ÄS § 187 lg-s 2 nimetatud osaühingu nõuet juhatuse liikme vastu.

ÄS § 187 lg 2 esimese lause järgi vastutavad oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju

tekitanud juhatuse liikmed kahju hüvitamise eest solidaarselt. Analoogne regulatsioon tuleneb

TsÜS § 37 lg 1 esimesest lausest. Kuna juhatuse liikme õigussuhe osaühinguga on

olemuslikult tehinguline, kohaldub kohustuste rikkumisel tekitatud kahju hüvitamisel VÕS §

115. Kahju hüvitamiseks peab osaühing tõendama, et juhatuse liige on oma kohustust

rikkunud (ÄS § 187 lg 1), osaühing on saanud kahju (VÕS § 127) ning rikkumise ja kahju

vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Juhatuse liige vabaneb ÄS § 187 lg 2 teise lause

järgi vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega

(vt nt RKTKo 3. jaanuar 2020 nr 2-17-13855, p 10).

Osaühingu juhatuse liikmetel on seadusest, osaühingu põhikirjast, osanike või juhatuse

otsustest ja võimalikust lepingust tulenevate konkreetsete kohustuste kõrval TsÜS §-st 35

tulenev üldine kohustus täita oma ülesandeid juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega

(nn hoolsuskohustus) ja olla juriidilisele isikule lojaalne (nn lojaalsuskohustus) (vt RKTKo 4.

mai 2010 nr 3-2-1-33-10, p 11). Osaühingu juhatuse liige peab täitma oma kohustusi korraliku

ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1) ja tegutsema ühingu suhtes majanduslikult kõige

otstarbekamal viisil (ÄS § 306 lg 2; TsÜS § 4). Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus

tähendab eelkõige seda, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja ühingu huvides, samuti

olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid

riske (vt RKTKo 19. juuni 2017 nr 3-2-1-54-17, p 13.1). Kohustus tegutseda majanduslikult

kõige otstarbekamal viisil ei ole juhatuse liikme eraldiseisev kohustus, vaid see on hõlmatud

üldise hoolsuskohustusega, mille järgimine tehakse kindlaks nii, et hinnatakse, kas juhatuse

liige täitis oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (vt RKTKo 18. detsember 2019 nr

2-17-10474, p 20). Juhatuse liige tuleb lugeda korraliku ettevõtja hoolsuskohustust järginuks

eelkõige siis, kui ta on täitnud ärilise kaalutluse reegli nõudeid. Neid nõudeid saab lugeda

täidetuks juhul, kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on

informeeritud määral, mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases

olukorras tegutsev heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või

otsus on ühingu parimates huvides. Kui eelnimetatud nõuded on täidetud, ei ole juhatuse liige

oma hoolsuskohustust rikkunud sõltumata sellest, milline on tema tegevuse tegelik tagajärg

(vt nt RKTKo 19. juuni 2017 nr 3-2-1-54-17, p 13.3). Lojaalsuskohustus tähendab muu

hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke (või endaga seotud

kolmanda isiku) huve äriühingu omadele (vt nt RKTKo 6. mai 2015 nr 3-2-1-38-15, p 14; 18.

detsember 2019 nr 2-17-10474, p 25).

Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra

võrdlemise kaudu. Varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra

võrreldavat halvenemist – äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise

tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei

oleks toimunud (vt RKTKo 3. märts 2014 nr 3-2-1-197-13, p 22).

26.3.

Neli esimest kahjunõuet puudutavad MRP arvelduskontodelt neljale äriühingule tehtud

ülekandeid. MRP pankrotihaldur tugineb (dtl 3796, 3800) võlgniku vastutuse alusena eelkõige

sellele, et MRP arvelduskontodelt tehti ajal, mil võlgnik oli MRP juhatuse liige, õigusliku

aluseta makseid võlgnikuga seotud äriühingutele. Õigusliku aluse olemasolul tehti maksed

MRP huve kahjustades, raha kanti kolmandatele isikutele üle tagatiseta. Võlgnik MRP

juhatuse liikmena ei ole teinud midagi raha tagasi saamiseks.

MRP pankrotihalduri nõudeavaldustest ja seisukohtadest ei selgu üheselt, kes konkreetselt

maksed tegi. MRP pankrotihaldur märkis umbisikuliselt, et tehti maksed, samas väitis, et

maksed tegi võlgnik, samuti oli seisukohal, et võlgnik vastutab maksete tegemise eest ka siis,

kui ta neid ise reaalselt ei teinud – solidaarselt Rein Vinniga, kes oli MRP juhatuse liige 8.

maist 1998 kuni 29. jaanuarini 2020.

Riigikohus on selgitanud, et kui osaühingul on mitu juhatuse liiget, siis tuleb nõude eeldused

teha kindlaks iga juhatuse liikme kohta eraldi, st tuleb tuvastada, milles seisnes tema

kohustuste rikkumine ja kas selle rikkumise ja osaühingule tekkinud kahju vahel on põhjuslik

seos (vt RKTKo 24. november 2015 nr 3-2-1-129-15, p 14). Vähemalt üldjuhul ja olukorras,

kus tegu on ühe väidetavalt kahjuliku tehingu tegemisega, ei saa asjaolu, et juhatuse liige teab,

et teine juhatuse liige tegi sellise tehingu ja rikkus sellega oma kohustust, olla piisav, et

pidada ka tegevusetut juhatuse liiget oma kohustust rikkunuks (vt RKTKo 24. november 2015

nr 3-2-1-129-15, p 15).

26.3.1. Nõudeavalduse kohaselt kanti APW kontole 29. augustist 2018 kuni 16. jaanuarini

2019 kokku 107 400 eurot, sh kandis võlgnik 15. ja 16. jaanuaril üle kokku 15 400 eurot

(nõue 1). Kontoväljavõttest (nõudeavalduse lisa 2; dtl 3363) nähtuvalt tehti ülekanded MRP

SEB Pangas asuvalt kontolt, kusjuures 29. augustist kuni 28. detsembrini 2018 kanti üle

kokku 92 000 eurot ning 15. ja 16. jaanuaril 2019 kokku 15 400 eurot.

Kuigi MRP pankrotihaldur märkis korduvalt õigesti, et juhatuse liikme vastutuse eelduseks on

mh kehtiv ametisuhe, ei toonud ta ise selgelt välja, millal oli võlgnik MRP juhatuse liige.

Halduri vastuväidetest nähtuvalt oli võlgnik MRP juhatuse liige 10. jaanuarist 2019 kuni 29.

jaanuarini 2020 (dtl 3742), MRP pankrotihaldur ei ole vastupidist väitnud. Seega tehti APW-

le 92 000 euro ulatuses ülekandeid ajal, mil võlgnik ei olnud MRP juhatuse liige, mistõttu ei

saa seda võlgnikule kui MRP juhatuse liikmele ette heita.

Võlgnik juhtis õigesti tähelepanu sellele, et nõudeavaldusele lisatud SEB Panga vastusest ei

nähtu, et võlgnikul oli konto käsutamise õigus (dtl 3791). SEB Panga vastuse (nõudeavalduse

lisa 5; dtl 3367) kohaselt oli 3. juulist 2015 kuni 8. juulini 2020 MRP SEB Panga kontode

allkirjaõiguslik isik vaid Rein Vinni. MRP pankrotihaldur ei ole esitanud asjaolusid ega

tõendeid selle kohta, et võlgnikul oli võimalus ja ta tegi MRP juhatuse liikmena MRP SEB

Panga kontolt ülekandeid. Seega ei saa võlgnikule ette heita SEB Panga kontolt ülekannete

tegemist ka ajal, mil ta oli MRP juhatuse liige. SEB Panga kontolt ülekannete tegemise

seisukohast ei oma tähtsust MRP pankrotihalduri viited võlgniku õigustele seoses MRP

Swedbanki kontoga.

Riigikohus on leidnud, et kui juhatuse liige ei tee makseid ise, võib tema kohustuste rikkumist

näha selles, et ta talub põhjendamatute maksete tegemist ega võta midagi ette nende

takistamiseks (RKTKo 29. mai 2013 nr 3-2-1-40-13, p 26). Samuti võib teatud asjaoludel olla

juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine olemasoleva nõude esitamata jätmine,

arvestades, et juhatuse liige on kohustatud korraldama äriühingu võlgade sissenõudmist (vt nt

ka RKTKo 6. mai 2015 nr 3-2-1-38-15, p 17).

Halduri vastuväidete kohaselt ei esitanud MRP pankrotihaldur ühtegi makse aluseks olevat

arvet või lepingut ega selgitust, miks tuleks maksed lugeda alusetuks (dtl 3743). Võlgnik,

kellega ühinesid ka vastuväite esitanud võlausaldajad, märkis, et MRP pankrotihaldur ei

esitanud tõendeid selle kohta, et maksete tegemiseks puudub alus (dtl 3791). Ringkonnakohus

leiab, et olukorras, kus MRP kontolt tehtud maksed on väidetavalt alusetud, ei saagi MRP

pankrotihalduril iseenesest olla tõendeid maksete aluseks olevate arvete või lepingute kohta.

Samas ei ole tõendamiskoormise ümberpööramiseks piisav MRP pankrotihalduri üldsõnalised

väited. MRP pankrotihaldur on välja toonud vaid APW-le tehtud maksete kogusumma ja

pidanud ülekandeid pikema põhjenduseta alusetuks. MRP pankrotihalduri avaldustest ei nähtu

nt ei maksete selgitused ega seisukoht, miks selliste selgitustega ülekandeid tuleb pidada

alusetuks, samuti ei ole ta nt väitnud, et MRP olemasoleva raamatupidamise järgi puuduksid

MRP-l ja APW-l igasugused suhted. MRP pankrotihalduri väitel ei ole talle kõiki MRP

raamatupidamise dokumente üle antud ja tervikliku ülevaate saamine majandustegevusest on

raskendatud, samas on 5.–7. nõude kohta esitatu põhjal alust arvata, et mingi ülevaade MRP

raamatupidamisest ja majandustegevusest tal siiski on. Samuti ei ole MPR pankrotihaldur

sisustanud oma väidet, et ka õigusliku aluse olemasolul tehti ülekanded MRP huve

kahjustades. Kuna MRP pankrotihaldur ei ole piisavalt põhistanud maksete alusetust või aluse

olemasolul maksetega MRP huvide kahjustamist, ei ole põhjust analüüsida, kas võlgnikule

võiks ette heita raha tagasi nõudmata jätmist. Kuna tuvastatud ei ole võlgniku kohustuste

rikkumist ega ka selle tulemusel MRP-le kahju tekkimist, tuleb nõue jätta tunnustamata.

Ringkonnakohus märgib, et isegi kui lugeda maksed alusetuks, ei saa esitatud asjaoludel

pidada kahjunõuet võlgniku vastu põhjendatuks. Juhatuse liikme vastutuse kontekstis on

oluline, et MRP kahjuks saab olla summa, mille ulatuses on nõue APW vastu väärtusetu (vt nt

ka RKTKo 22. november 2019 nr 2-17-1725, p 14). MRP pankrotihaldur ei ole väitnud, et

nõue APW vastu on mingil põhjusel väärtusetu. Mh ei ole ta toonud välja, et oleks üritanud

väidetavalt alusetult ülekantud raha APW-lt tagasi nõuda ja et see oleks osutunud või osutuks

osaliselt või täielikult võimatuks. Kuna tõendatud ei ole kahju olemasolu, ei saa ka sel

põhjusel pidada MRP pankrotihalduri kahjunõuet põhjendatuks.

26.3.2. Nõudeavalduse kohaselt kandis võlgnik Wipestrex Grupile 1. veebruaril 2019 üle

kokku 17 500 eurot selgitusega „Vastavalt kokkuleppele“, sellest on tagastamata 7992 eurot

(nõue 2).

Kontoväljavõtetest nähtuvalt kanti MRP SEB Panga kontolt Wipestrex Grupile üle 2500 eurot

ja Swedbanki kontolt 15 000 eurot (nõudeavalduse lisad 3, 4; dtl 3364, 3365). MRP

pankrotihalduri väitel oli võlgnik Swedbanki vastuse kohaselt konto allkirjaõiguslik isik ja

e-kanali kasutaja (dtl 3800). MRP pankrotihaldur ei lisanud vastavale viitele vaatamata

Swedbanki vastust oma vastuväitele, kuid kohtul puudub alus selles väites kahelda. Seega

tuleb asuda seisukohale, et 2. nõude puhul kandis MRP Swedbanki kontolt Wipestrex Grupile

15 000 eurot eelduslikult üle võlgnik.

Nõudeavalduse ja kontoväljavõtete järgi tagastas Wipestrex Grupp MRP-le 8. veebruarist

kuni 6. märtsini 2019 kokku 9505 eurot, seega on tagastamata 7995 eurot. Wipestrex Grupile

tehtud maksete selgitus oli „Vastavalt kokkuleppele“ ja ka Wipestrex Grupp märkis oma

tagasimaksete selgituseks „Tagastus vastavalt kokkuleppele“. Wipestrex Grupi juhatuse liige

on alates 18. veebruarist 2005 võlgnik. Seega annab eeltoodu, sh Wipestrex Grupi

tagasimaksed, alust arvata, et võlgnik sõlmis nii MRP kui Wipestrex Grupi nimel kokkuleppe

raha ülekandmiseks ja tagastamiseks, sisuliselt võis olla tegemist laenu andmisega, ning

ülekande aluseks oli vastav kokkulepe. Seega ei saa pidada Wipestrex Grupile tehtud makset

alusetuks.

Tehingu tegemine lähikondsega (isikuga, keda ühendavad seosed tehingu teise poolega

näiteks juhtorgani liikmete või osanike osalise kattuvuse tõttu) võib, kuid ei pruugi viidata

lojaalsuskohustuse rikkumisele. Selleks, et lojaalsuskohustuse rikkumist juhatuse liikmele ette

heita, peaks juhatuse liige olema tehingu tegemisel mingil viisil eelistanud isiklikke (või

endaga seotud kolmanda isiku) huve osaühingu huvidele (vt RKTKo 18.12.2019, 2-17-10474,

p 25).

MRP pankrotihaldur tõi välja, et Wipesterx Grupp on maksejõuetu. MRP pankrotihalduri

viidatud Ametlikest Teadaannetest (https://www.ametlikudteadaanded.ee/avalik/teadaanne?

teate_number=2075179;

https://www.ametlikudteadaanded.ee/avalik/teadaanne?

teate_number=2086219; dtl 3342) nähtub, et Wipestrex Grupile nimetati ajutine haldur 17.

mai 2023 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-2972 ja 16. juunil 2023 andis kohus tähtaja maksta

pankrotiavalduse menetluse raugemise vältimiseks deposiit. Majandusaasta aruanded on

Wipestrex Grupil esitamata alates 2019 aruandest, mille esitamise tähtpäev oli ÄS § 5258 järgi

31. oktoober 2020. Eeltoodust ei saa aga teha järeldust Wipestrex Grupi maksevõime kohta

2019 alguses, mil tehti ülekanded, ega väita, et võlgnik MRP juhatuse liikmena andis laenu

maksejõuetule isikule.

MRP pankrotihaldur on tuginenud sellele, et raha anti võlgnikuga seotud isikule, ilma

tagatiseta ja MRP huve kahjustades ning võlgnik ei ole teinud midagi raha tagasisaamiseks.

Üksnes asjaolust, et lepingupartner jätab lepingu järgi saadud laenusumma (osaliselt või

täielikult) tagastamata ja pankrotistub hiljem, ei saa järeldada juhatuse liikme kohustuse

rikkumist. Küll aga võib juhatuse liikme kohustuse rikkumiseks pidada seda, kui ta ei püüagi

võlga lepingupartnerilt sisse nõuda (RKTKo 18. detsember 2019 nr 2-17-10474, p 22).

Juhatuse liiget võib pidada hoolsuskohustust rikkunuks ka siis, kui ta ei sõlminud koos

laenulepinguga kohustuse täitmise tagamise kokkulepet, kuigi oleks saanud seda teha ja

pidanuks seda tegema. Tagatiskokkuleppe sõlmimata jätmine võib vastavalt asjaoludele

kujutada endast liigset riski, et lepingupartner jätab oma kohustuse täitmata, ja sellise riski

võtmine on üldjuhul hoolsuskohustuse rikkumine (vt RKTKo 18. detsember 2019 nr 2-17-

10474, p 21).

Teada ei ole, millal pidi Wipestrex Grupp raha MRP-le kokkuleppe järgi tagastama, seega ei

saa iseenesest võlgnikule ette heita võla sissenõudmata jätmist. Vaatamata raha ülekandmise

alusele, puuduvad igasugused viited sellele, et võlgnikuga seotud Wipestrex Grupile laenu

andmine oleks olnud MRP huvides ja vajalik tema majandustegevuseks. Seega eelistas

võlgnik põhjendamatult MRP huvidele endaga seotud Wipestrex Grupi huve. Samuti

puuduvad andmed selle kohta, et võlgnik oleks midagi teinud selleks, et Wipestrex Grupi

kohustus raha tagastada oleks kuidagi tagatud. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus

seisukohal, et võlgnik rikkus MRP juhatuse liikmena nii hoolsus- kui lojaalsuskohustus.

MRP pankrotihaldur ei ole välja toonud aga asjaolusid selle kohta, kas ja millises ulatuses on

nõue Wipestrex Grupi vastu lootusetu või väärtusetu, nõude täies ulatuses väärtusetust ei saa

järeldada üksnes Wipestrex Grupi pankroti väljakuulutamisest. Kuna tõendatud ei ole kahju

olemasolu, ei saa pidada MRP pankrotihalduri kahjunõuet põhjendatuks

26.3.3. Nõudeavalduse kohaselt maksti MRP SEB Pangas asuvalt kontolt 15. jaanuaril 2019

Omnibussile 3000 eurot (nõue 3) ja 16. jaanuaril 2019 Rewinile 15 000 eurot (nõue 4),

mõlema ülekande selgituseks „arvete katteks“. Mõlemad ülekanded nähtuvad MRP SEB

Panga konto väljavõttest (nõudeavalduse lisa 5; dtl 3709, 3712). Ringkonnakohus leidis juba

eespool, et võlgnikule ei saa ette heita SEB Panga kontolt ülekannete tegemist. Nii Omnibussi

kui Rewini juhatuse liige on alates 19. novembrist 2001 Rein Vinni. MRP pankrotihaldur ei

ole välja toonud, et võlgnik oli ülekannetest teadlik ja/või oli tal seos Omnibussi või

Rewiniga. Piisav ei ole üldsõnaline ja põhistamata väide, et Rein Vinni ja võlgnik olid

äripartnerid (dtl 3800). Eeltoodust tulenevalt ei saa võlgnikule ette heita ei raha ülekandmist

ega tagasi nõudmata jätmist. Kui tegemist oligi alusetute maksete või (põhjendamatu) laenu

andmisega, on MRP pankrotihalduril nõue eelkõige Omnibussi, Rewini ja Rein Vinni vastu.

MRP pankrotihaldur ei ole toonud välja, et ta oleks üritanud Omnibussilt ja Rewinilt raha

tagasi nõuda ja et see oleks osutunud või osutuks osaliselt või täielikult võimatuks. MRP

pankrotihalduri nõue võlgniku vastus seoses Omnibussile ja Rewinile tehtud maksetega on

põhjendamatu.

26.4.

MRP pankrotihaldur tugines 5. kahjunõude puhul sellele, et võlgnik rikkus MRP

juhatuse liikmena hoolsus- ja lojaalsuskohustust, kui andis põhjendamatult laenu endaga

seotud CRG-le ega nõudnud CRG-lt laenu tagastamist; MRP ei saanud laenu andmisest ka

vastusooritust (dtl 3346, 3801). Nõudeavaldusest nähtuvalt kinnitab laenu andmist üksnes

MRP 31. märtsi 2019 seisuga bilanss, mille järgi on MRP-l CRG vastu antud laenudest

tulenev nõue 7000 eurot (nõudeavalduse lisa 6; dtl 3716).

Haldur ja võlgnik märkisid oma vastuväites õigesti, et MRP pankrotihalduri nõudeavaldusest

ei selgu laenu andmise aeg ega see, et MRP nimel andis laenu võlgnik (dtl 3743, 3791).

Ringkonnakohus leiab, et üksnes nõude bilansis kajastamisest ei saa järeldada seda, et MRG

nimel andis CRG-le laenu just võlgnik ja rikkus sealjuures MRP juhatuse liikmena oma

hoolsus- ja lojaalsuskohustust.

Halduri vastuväidete kohta esitatud seisukohas (dtl 3820) tõi MRP pankrotihaldur välja, et

CRG 18. novembri 2021 vastuse kohaselt loovutas MRP nõude CRG vastu APW-le.

Seisukohale lisatud tõenditest nähtuvalt teatas võlgnik CRG nimel 18. novembri 2021

vastuses MRP pankrotihaldurile, et CRG-l puudub MRP ees võlg, nõue on loovutatud APW-

le (dtl 3824, 3826). 10. oktoobri 2019 nõude loovutamise lepingu (dtl 3827) kohaselt loovutas

MRP enda ja CRG vahel 23. märtsil 2016 sõlmitud laenulepingust tuleneva 7000 euro suuruse

nõude CRG vastu APW-le hinnaga 7000 eurot, mille APW kohustub tasuma hiljemalt 10.

oktoobril 2022. Arusaamatuks jääb MRP pankrotihalduri seisukoht, et nõude loovutamise

leping võib olla võltsitud ja kunstlikult loodud, sest APW ei esitanud nimetatud nõuet

võlgniku pankrotimenetluses. Selge ei ole, millise nõude ja mille alusel oleks APW pidanud

võlgniku pankrotimenetluses esitama – APW-le loovutati nõue CRG vastu, seega peaks ta

esitama nõude CRG-le, mitte võlgniku pankrotimenetluses. Haldur ei ole ka väitnud, et

võlgnik oli laenulepingu võimaliku sõlmimise ajal 23. märtsil 2016 MRP juhatuse liige. Seega

ei saa talle ka MRP juhatuse liikmena laenu andmist ja selle tingimusi (vastusoorituse

puudumist) ette heita. Samuti ei olnud võlgnik sel ajal CRG juhatuse liige – MRP

pankrotihalduri märgitu kohaselt on võlgnik CRG juhatuse liige alates 6. juunist 2016.

Haldur juhtis õigesti tähelepanu ka sellele, et teada ei ole, kas kohustus muutus sissenõutavaks

ajal, mil võlgnik oli MRP juhatuse liige. Seega puuduvad asjaolud, mis annaksid alust väita ja

hinnata seda, et võlgnik rikkus oma kohustusi CRG-lt võla sissenõudmata jätmisega.

Kuna MRP pankrotihaldur ei ole välja toonud ega tõendanud ühtegi asjaolu, millest saaks

järeldada 5. nõude puhul võlgniku kui MRP juhatuse liikme kohustuste rikkumist, ei ole

põhjendatud ka tema nõude tunnustamine.

Ringkonnakohus märgib, et MRP pankrotihalduril võib olla APW vastu nõuete loovutamise

lepingust tulenev tasunõue. MRP pankrotihaldur ei ole toonud välja, et ta oleks üritanud

APW-lt raha nõuda ja et see oleks osutunud või osutuks osaliselt või täielikult võimatuks.

26.5.

MRP pankrotihaldur tõi nõudeavalduses 6. kahjunõude aluseks olevad asjaolud välja

äärmiselt segaselt, mh ei olnud selge, millisest tehingust tekkis MRP-le väidetav kahju 220

000 eurot. Nõudeavalduse järgi tehti MRP raamatupidamises 11. jaanuaril 2019 kanne, mille

kohaselt on MRP-l TartEsti vastu nõue 220 000 eurot tulenevalt sellest, et MRP loovutas

nõuete loovutamise lepinguga MRP/TEst-CRG 110119 oma nõude CRG vastu TartEstile

(nõudeavalduse lisa 8; dtl 3721). Seejärel tasaarvestati TartEsti nimetatud kohustus nõuete

loovutamise lepinguga MRP/TET_TLN 111119 selliselt, et MRP võttis kohustuse tasuda

TartEstile 220 000 eurot. Edasi märkis MRP pankrotihaldur, et MRP-le tekkis nõude

loovutamisest kahju 220 000 eurot, ning kui võlgnik ei oleks nõude loovutamise tehingut

teinud, ei oleks MRP-le kahju tekkinud. MRP pankrotihaldur viitas nõudeavalduses kahju

tekkimisele „nimetatud nõude loovutamisest“, samuti heitis võlgnikule ette „viidatud nõude

loovutamise tehingut“, kuid ebaselgeks jäi, kas kahju tekkis nõuete loovutamise lepingust

MRP/TEst-CRG 110119 või MRP/TET_TLN 111119 või mõlemast. Vastuväidete kohta

esitatud seisukohtades märkis MRP pankrotihaldur siiski, et just leping MRP/TET_TLN

111119 sõlmiti äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ning 220 000 euro suurune kahju

hüvitamise nõue tuleneb üheselt lepingu MRP/TET_TLN 111119 p-st 4, mille kohaselt MRP

võttis kohustuse tasuda TartEstile ja lepingust MRP/TEst-CRG 110119 tulenev TartEsti

kohustus tasaarvestati sellega (dtl 3801–3802). Seega lähtub ringkonnakohus sellest, et MRP

pankrotihaldur heidab 6. kahjunõudes võlgnikule ette just lepinguga MRP/TET_TLN 111119

seonduvat.

Lepingu MRP/TET_TLN 111119 (nõudeavalduse lisa 9; dtl 3722) p 1 kohaselt MRP (nõude

loovutaja) loovutab ja TartEst (nõude omandaja) omandab Tallinna linna ja MRP vahel 31.

oktoobril 2014 sõlmitud sõitjateveo avaliku teenindamise lepingust tuleneva deposiidi

tagastamise nõude 700 000 eurot. Lepingu MRP/TET_TLN 111119 p-s 4 on toodud nõude

loovutamise tingimused, alapunkti 2.1 kohaselt tasub MRP TartEstile nõude edasise

menetlemise eest 220 000 eurot, mille tulemusena „tasaarveldatakse“ TartEsti varasem

kohustus MRP ees. MRP nimel allkirjastas lepingu võlgnik, TartEsti nimel Uibo.

Kohus nõustub iseenesest, et kokkulepe, mille kohaselt MRP kohustub lisaks TartEstile nõude

loovutamisele tasuma TartEstile veel 220 000 eurot, mis tasaarvestatakse omakorda MRP

nõudega TartEsti vastu, on MRP-le kahjulik. MRP nimel sellise kokkuleppe sõlmimisega

rikkus võlgnik hoolsuskohustust. Sellist kokkulepet ei saa pidada vajalikuks ega

majanduslikult otstarbekaks. Kokkulepe on vastuolus MRP huvidega, sisuliselt loobus MRP

sellega oma 200 000 euro suurusest nõudest TartEsti vastu. Juhatuse liikme kohustuse

rikkumiseks võib pidada seda, kui leping on sõlmitud märkimisväärselt väiksema

kokkulepitud vastusooritusega võrreldes selliste tehingute tavapäraste turutingimustega (vt nt

ka RKTKo 18. detsember 2019 nr 2-17-10474, p 21).

Samas märkis MRP pankrotihaldur ise, et 21. detsembril 2020 kuulutati välja TartEsti pankrot

ning 16. augustil 2021 tunnustati TartEsti pankrotimenetluses tema nõuet 220 000 eurot

(nõudeavalduse lisa 11; dtl 3725–3728). Samuti tõi ta välja selle, et nõue on kajastatud

TartEsti raamatupidamises (nõudeavalduse lisa 12; dtl 3729–3738). Sellest saab järeldada, et

vaatamata lepingu MRP/TET_TLN 111119 p 4 alapunktile 2.1, oli ja on MRP-l siiski

jätkuvalt nõue TartEsti vastu ning MRP pankrotihalduri üldsõnaline väide 220 000 euro

ulatuses MRP vara vähenemise kohta ei ole põhjendatud. Kuigi TartEst ei ole kohustust MRP

ees täitnud, ei ole MRP pankrotihaldur toonud välja ühtegi asjaolu, kuidas selle põhjustas

võlgnik. Mh ei ole MRP pankrotihaldur väitnud ja tõendanud nt seda, et nõudel TartEsti vastu

oli üldse väärtus ja võlgnik rikkus oma kohustusi MPR juhatuse liikmena, kui jättis nõude

TartEsti vastu õigel ajal esitamata.

26.6.

MRP pankrotihaldur märkis nõudeavalduses 7. kahjunõude 700 000 euro aluseks

asjaolu, et nõuete loovutamise lepinguga MRP/TET_TLN 111119 loovutas võlgnik MRP

nimel MRP deposiidi tagastamise nõude 700 000 eurot Tallinna linna vastu TartEstile,

saamata vastusooritust. MRP pankrotihaldur leidis, et põhjendamatu toiminguga vähenes

MRP vara 700 000 euro ulatuses, ning kui võlgnik ei oleks nõuet loovutanud, ei oleks kahju

tekkinud. Samas tõi MRP pankrotihaldur välja, et 16. augustil 2021 tunnustati TartEsti

pankrotimenetluses tema nõuet 630 000 eurot tingimusliku nõudena, millest võib järeldada, et

nõude loovutamise leping sisaldas siiski kokkulepet vastusoorituse kohta. Lepingu

MRP/TET_TLN 111119 p 4 alapunkti 2.2 järgi kohustuski TartEst tasuma MRP-le 90%

Tallinna linna tasutud summast. MRP pankrotihaldur ei ole väitnud, et Tallinna linn oleks

deposiidina tasutud raha osaliselt või täielikult tagastanud.

Võlgniku ja võlausaldajate vastuväidetest nõudeavaldusele selgub, et MRP jättis

nõudeavalduses välja toomata nõudega seotud olulised asjaolud – et nõue Tallinna linna vastu

on juba 31. jaanuaril 2022 MRP-le tagasi loovutatud ning Tallinna linnaga on toimunud ja

toimuvaid kohtuvaidlused raha tagastamise üle, sealjuures on Tallinna Halduskohtu

menetluses haldusasi nr 3-22-287, MRP pankrotihalduri kaebus Tallinna linna vastu 700 000

euro ja viivise hüvitamiseks (dtl 3748, 3751, 3792).

Vastuväidete kohta esitatud seisukohtades tõi MRP pankrotihaldur välja, et Tallinna linn ütles

24. jaanuari 2019 avaldusega lepingu alates 1. veebruarist 2019 üles ja teatas 5. veebruaril

2019, et ei tagasta MRP-le deposiiti. Seejärel esitas MRP 13. veebruaril 2019 Tallinna linna

vastu deposiidi tagastamiseks hagi, mille maakohus jättis 7. oktoobri 2019 määrusega

tsiviilasjas nr 2-19-2378 läbi vaatamata, sest asi kuulub halduskohtu pädevusse. MRP

loovutas 11. novembril 2019 nõude TartEstile, kes loovutas selle omakorda Pro Fiksumile.

Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. septembri 2020 määrusega haldusasjas nr 3-19-2347

muutmata Tallinna Halduskohtu 1. juuli 2020 määruse resolutsiooni, mille kohaselt luges

halduskohus Pro Fiksumi kaebuse mittetähtaegselt esitatuks, jättis kaebetähtaja ennistamata ja

lõpetas haldusasja menetluse; halduskohtule kohaselt tulnuks esitada kaebus ja tähtaja

ennistamise taotlus hiljemalt 6. novembril 2019 (halduri vastuväidete kohta esitatud seisukoha

lisa 4; dtl 3808–3814). Eeltoodud asjaoludel asus MRP pankrotihaldur tuginema sellele, et

võlgnik rikkus MRP juhatuse liikmena oma kohustusi, kui ei esitanud halduskohtule

tähtaegselt kaebust ja tähtaja ennistamise taotlust – kuigi nõue loovutati MRP-le tagasi ja ka

MRP pankrotihaldur esitas 4. veebruaril 2022 haldusasjas nr 3-22-287 halduskohtule nõude

Tallinna linna vastu (Spareri vastuväite lisa; dtl 3761–3768), võib selguda, et see ei ole

tähtaegne ja kohus ei vaata seda sisuliselt läbi; sellisel juhul on MRP-le tekkinud võlgniku

rikkumise tulemusena kahju.

MRP pankrotihaldur ei ole esitanud ühtegi asjaolu ega tõendit selle kohta, et just võlgniku

tõttu jäi kaebus tähtaegselt esitamata, nõudel Tallinna linna vastu oleks tähtaegse kaebuse ja

tähtaja ennistamise taotluse puhul (olnud) edulootus ja just võlgniku võimalike rikkumiste

tõttu ei ole MRP-le raha tagastatud. Kaebuse tähtaegne esitamine ei taga veel selle

rahuldamist ja Tallinna linnalt 700 000 euro väljamõistmist. Tallinna linnal on deposiidi

tagastamisele ka sisulised vastuväited.

27. UP pankrotihalduri määruskaebus

Ringkonnakohus leiab, et UP pankrotihalduri määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis UP pankrotihalduri

nõude tunnustamata 42 090 euro ulatuses II järgu (PankrS § 153 lg 1 p 2) nõudena, ning teeb

uue määruse, millega tunnustab selles osas nõuet. Ülejäänud nõude 1 720 182,48 eurot jättis

maakohus lõppkokkuvõttes õigesti tunnustamata.

27.1.

UP pankrotihaldur esitas nõuded 118 342,48 eurot ja 1 594 590 eurot (vastavalt 1. ja 2.

nõue) tulenevalt kahju õigusvastasest tekitamisest VÕS § 1043 ja VÕS § 1045 lg 1 alusel,

leides, et võlgniku tegevus enne 14. oktoobril 2014 UP juhatuse liikmeks saamist

kvalifitseerub õigusvastasena erinevatel alustel VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 järgi. Ka ÄS §

1671 lg 1, millele UP pankrotihaldur eelkõige tugineb, on deliktiõiguslik kaitsenorm VÕS §

1045 lg 1 p 7 mõttes (RKTKo 13. aprill 2016 nr 3-2-1-181-15, p 25).

27.1.1. Ringkonnakohus ei nõustu võlgnikuga, et enne tema juhatuse liikmeks saamist

etteheidetavatest rikkumistest tekkinud kahju hüvitamise nõuded on aegunud.

TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg

kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai

või pidi teada saama. Erandina on ÄS § 1671 lg-tes 1–3 sätestatud nõuete aegumistähtaeg ÄS

§ 1671 lg 4 alusel viis aastat, kuid ka nende aegumistähtaja algusele kohaldub TsÜS § 150 lg 1

(vt Riigikohtu RKTKo 9. mai 2018 nr 2-16-4918, p 15).

UP pankrotihalduri etteheidete kohaselt osalesid UP-le kahju tekitamises nii Uibo kui ka

võlgnik. Enne UP-le pankrotihalduri nimetamist olid UP ainsad juhatuse liikmed ja osanikud

kõigepealt Uibo ja seejärel võlgnik. Eeltoodut arvestades ei ole hea usu põhimõttega

kooskõlas siduda aegumistähtaja algust nende kui UP juhatuse liikmete ja osanike

teadmisega, vaid aegumistähtaja kulgemise alguseks tuleb praegusel juhul lugeda aeg, mil

kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust sai teada UP kui võimaliku kannatanu

pankrotihaldur (vt ka RKTKo 23. veebruar 2022 nr 2-19-3736, p 12; 9. mai 2018 nr 2-16-

4918, p 16).

UP pankrot kuulutati välja ja UP-le nimetati pankrotihaldur 17. märtsil 2016 (dtl 2899), seega

ei saanud aegumine alata enne 17. märtsi 2016. UP pankrotihalduri nõudeavaldusest ja

seisukohast nähtuvalt esitas ta võlgniku vastu Harju Maakohtule 21. juunil 2017 hagi kahju

hüvitamiseks, mis võeti menetlusse 30. juuni 2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-9653 (dtl

2685, 2823). Seega oli aegumine TsÜS § 160 lg-te 1 ja 3 alusel hagi esitamisest kuni

menetluse võlgniku osas jõustunud lahendiga lõppemiseni peatunud. Menetlus lõpetati

võlgniku pankroti 21. augustil 2023 väljakuulutamise tõttu ning UP pankrotihaldur esitas

nõude võlgniku pankrotimenetluses 8. septembril 2023, mistõttu peatus aegumine TsÜS § 160

lg 2 p 1 alusel taas. Seega ei ole võlgniku vastu deliktiõiguse sätete alusel esitatud nõuete

aegumistähtajad (ÄS § 1671 lg-te 1 ja 3 alusel 5 aastat ja alternatiivsete nõuet puhul TsÜS §

150 lg 1 alusel 3 aastat) möödunud.

27.1.2. ÄS § 1671 lg 1 sätestab, et isik, kes oma mõju osaühingule ära kasutades mõjutab

juhtorgani liiget või prokuristi (edaspidi juhtorgani liiget) osaühingu kahjuks tegutsema, peab

hüvitama osaühingule sellega tekitatud kahju. Riigikohus on selgitanud, et ÄS § 1671 lg 1

kohaldamise eeldused on järgmised:

-

esinema peab objektiivne teokoosseis, mis seisneb järgmises:

o

mõjutajal on oluline mõju osaühingu üle;

o

mõjutaja kasutab eelnimetatud olulist mõju ära tahtlikult ja eesmärgiga mõjutada

osaühingu juhtorgani liiget tegutsema osaühingut kahjustavalt;

o

juhtorgani liige rikub mõjutamise tulemusel kas tahtlikult või hooletusest oma

kohustusi, kusjuures juhtorgani liikme kohustuste rikkumine võib olla ka

vabandatav ÄS § 187 lg 2 teise lause mõttes;

o

osaühingule tekib mõjutamise ja sellest tuleneva juhtorgani liikme kohustuse

rikkumise tõttu kahju, kusjuures kahju tekkimise ja mõjutamise vahel on

kahetasandiline põhjuslik seos: esiteks peab mõjutamine olema põhjustanud

juhtorgani liikme kohustuse rikkumise ja teiseks peab juhtorgani liikme kohustuse

rikkumine põhjustama osaühingule kahju;

-

teo subjektiivne külg peab sisaldama mõjutaja otsest tahtlust mõjutada juhtorgani liiget

ühingule kahjulikult käituma, st et mõjutaja tegutseb osaühingu kahjustamise eesmärgil.

Eelnimetatud eelduste esinemist peab tõendama hageja, mh peab ta tõendama ka teo

subjektiivse külje (vt nt RKTKo 13. aprill 2016 nr 3-2-1-181-15, p 26).

UP pankrotihaldur leiab, et võlgnik vastutab mõjutajana kahju eest, mille tekitas 21. jaanuarist

2013 kuni 14 oktoobrini 2014 UP juhatuse liikmeks olnud Uibo oma juhatuse liikme

kohustuste järgmiste rikkumisega:

-

Uibo aktsepteeris Tere koostatud kreeditarveid alusetult ja põhjendamatult, millega

kaasnes UP-le kahju 118 342,48 eurot (nõudeavalduse p-d 91.2, 132, 106–107, 18–21).

UP müügiarved koostati Tere raamatupidamises, edastati UP-le ning paluti Terele tagasi

saata. 30. juunil 2014 koostati kreeditarve nr 4.1-3/137-3, millega vähendati Tere 2014

jaanuarist aprillini tasumisele kuuluvat summat 122 593,39 euro võrra (lisandub

käibemaks), ja 30. juulil 2014 kreeditarve nr 4.1-3/137-4, millega suurendati 2014 mai

arvet 4250,91 euro võrra (lisandub käibemaks). Kreeditarved lähtusid Euroopa

keskmisest piima kokkuostu hinnast (EU28), mis oli kokkulepitust (Valio Eesti AS-i

kehtiv sisseostuhind, millele lisandub 25 eurot/t) madalam, kreeditarvete tõttu tekkis

UP-le kahju 118 342,48 eurot. Hinnamuutust rakendati ajutiselt, valikuliselt ja Terele

kasulikult – üksnes ajal, mil EU28 oli varasemast kokkuleppest madalam;

-

Uibo tegi lähikondsetele UP majandustegevusega mitteseotud ülekandeid ja osales nn

raharingides (nõudeavalduse p-d 91.2, 132, 108–113, 35–64), ülekannetest on UP-le

tagastamata kokku 1 594 590 eurot järgmiselt: 601 000 eurot ProFiksumil (Uibo on

juhatuse liige ja oli ülekannete ajal ka osanik), 354 490 eurot CRG-l (juhatuse liige on

võlgnik, osanik on Wipestrex Grupp, kelle juhatuse liige ja ainuaktsionär on võlgnik),

484 100 eurot SP Rallyl (juhatuse liige on võlgnik, osanik on Wipestrex Grupp), 128

000 eurot võlgnikul ja 27 000 eurot Wipestrex Grupil. Ülekanded ei ole UP huvides, UP

ei ole ülekannetele vastavat vastusooritust saanud ega neid taganud. Uibo rikkus lisaks

hoolsuskohustusele ka lojaalsuskohustust, sest oli samal ajal ka Pro Fiksumi juhatuse

liige. Uibo on vandeaudiitorile selgitanud, et Pro Fiksumile antud laenusummad jõudsid

tegelikult ringiga tagasi Terele.

Ringkonnakohus leiab, et isegi kui Uibo rikkus eelmärgitud tehingute ja toimingutega oma

juhatuse liikme kohustusi ja sellest tekkis väidetav kahju, ei ole UP pankrotihaldur toonud

välja piisavalt asjaolusid ja tõendeid, millest saaks järeldada, et võlgnikul oli Uibo üle oluline

mõju ÄS § 1671 tähenduses, võlgnik kasutas seda mõju ära ning just võlgnikupoolse

mõjutamise ja UP nimel Uibo tehtud tehingute ja toimingute vahel oli põhjuslik seos.

Ringkonnakohus nõustub võlgnikuga, et nõudeavaldes on toodud võlgnikuga seonduv

segiläbi teisi isikuid puudutavaga. Nõudeavaldusest ja sellele lisatud tsiviilasjas nr 2-17-9653

esitatud hagiavalduse 20. jaanuari 2021 terviktekstist (dtl 2724–2766) nähtuvalt vastab

nõudeavaldus võlgniku, Tere, Kruuda, Uibo, Pro Fiksumi, Vostok Oili, SP Rally, CRG ja

Wipestrex Grupi vastu esitatud hagiavalduse terviktekstile. Nõudeavaldusse on muutmatult

ümber tõstetud ka kõik asjaolud ja põhjendused, mis puudutavad ülejäänud kaheksat kostjat.

Lisaks on UP pankrotihalduri määruskaebusest kohati raske mõista, millal peetakse võlgniku

all silmas UP-d ja millal Pärna. Ringkonnakohus märgib ka, et arusaamatu on lisadele

viitamine (dtl 2685, 2722–2723). Hagiavalduse tervikteksti lisad 1–25 on loetletud ka

nõudeavalduses lisadena 1–25, samas viitab UP pankrotihaldur neile nõudeavalduse sisus kui

tervikteksti lisadele. Esialgse hagiavalduse lisasid 1–73 ei ole nõudeavalduses lisadena eraldi

loetletud, samas viidatakse neile kui nõudeavalduse lisadele. Ringkonnakohus märgib, et

toimikus ei ole ei hagiavalduse tervikteksti lisasid 6 ja 16–25 ega nõudeavalduse lisasid 15–

40. UP pankrotihaldur ei ole määruskaebuses väitnud, et haldur oleks jätnud kohtule midagi

tema esitatust edastamata. Osaliselt nähtub puuduvate lisade sisu siiski UP pankrotihalduri

seisukohale lisatud tõendite ülevaatest (dtl 2826–2828).

Ringkonnakohus nõustub vastuväidete esitajatega, et nõudeavalduses toodu põhjal ei ole

võimalik eristada väidetavat Kruuda/Tere ning võlgniku kontrolli ja mõjuvõimu UP ja Uibo

üle. Riigikohus on selgitanud, et kui nõude esitaja väitel oli mõjutajaid mitu, tuleb ÄS § 1671

lg 1 nõude eeldused tõendada iga mõjutaja kohta eraldi (RKTKo 13. aprill 2016 nr 3-2-1-181-

15, p 26). Mõjutamine ÄS § 1671 lg 1 mõttes on eesmärgipärane tegevus, mille sihiks on

panna juhtorgani liige käituma nii, nagu mõjutaja soovib (RKTKo 13. aprill 2016 nr 3-2-1-

181-15, p 28).

UP pankrotihalduri nõudeavalduse, seisukoha ja ka määruskaebuse järgi omasid mõjuvõimu

UP üle eelkõige Tere ja Kruuda. UP pankrotihaldur tõi nõudeavalduse p-des 129 ja 88 välja

asjaolud ja tõendid, mis tema väitel kinnitavad võlgniku olulist mõju UP üle, sealjuures

kordab p 129 suures osas p 88 ning mõlemad viitavad ka p-dele 83 ja 85, mille kohaselt

tegutsesid UP juhatuse liikmed eelkõige Kruuda ja Tere huvidest, vajadustest ja korraldustest

lähtudes. Ka määruskaebuses (nt p-d 18, 20, 24, 26, 28, 30) ei erista UP pankrotihaldur

Kruuda/Tere ja võlgniku võimalikku mõjutustegevust, vaid kordab, et UP-d juhtisid faktiliselt

Kruuda ja võlgnik, kusjuures raharinge korraldasid eelkõige Tere/Kruuda ning UP poolt

võlgnik, samas konkretiseerimata võlgniku osa selles.

UP pankrotihaldur heitis määruskaebuses ette, et maakohus jättis täielikult hindamata Tere

endise pearaamatupidaja Svetlana Svartsova-Shcherbakova kriminaalmenetluses antud

ütlused (p 34; tervikteksti lisa 1; dtl 2872–2876), samuti tõi eraldi välja Kruuda 27. novembri

kuni 4. detsembri 2014 e-kirjavahetuse (p 34; tervikteksti lisa 14; dtl 3135–3137).

Raamatupidaja ütlustest ei saa teha järeldust võlgniku rolli kohta Uibo võimalikul

mõjutamisel. Raamatupidaja ütlustest nähtub põhiliselt see, et UP asutati ja tegutses

Kruuda/Tere huvides, sest piimatootjad ei soovinud Kruudaga koostööd teha, ning UP

tegevust korraldas ja koordineeris Kruuda/Tere. Raamatupidaja küll väitis, et UP taga oli

võlgnik, kuid selge ei ole, millel see järeldus põhines. Eelkõige nähtub raamatupidaja

ütlustest, et asjaajamine UP-ga käis läbi Kruuda ja UP-ga seotud lepingud ja kokkulepped

tulid läbi Kruuda. Üksnes kui oli vaja otse UP-lt midagi küsida, oli kontaktiks võlgnik.

Võimalikust kontaktisikuks olemisest, ühe allkirjastatud laenulepingu ja Uibole teatud info

edastamisest (nt 31. jaanuari 2014 SMS-id; dtl 2828), Terelt Wipestrex Grupile teadmata

alusel ülekannete tegemisest ning asjaolust, et võlgnik oli Kruuda ja raamatupidaja osade e-

kirjade adressaatide hulgas (sh ka ajal, mil ta oligi UP juhatuse liige), ei saa järeldada

võlgniku olulist mõju Uibo üle ja Uibo tegutsemist just võlgniku mõjutamise tõttu.

Nõudeavalduse kohaselt olid head suhted lisaks Uibole ja võlgnikule (p-d 129.5, 88.7) ning

võlgnikule ja Kruudale (p 129.10, 89) ka Uibol ja Kruudal (p 86). Samuti tõi UP

pankrotihaldur määruskaebuse p-s 19 ise välja, et Tere ettevõttesisene kirjavahetus 8.

detsembril 2014 ehk isegi ajal, mil võlgnik oli juba UP juhatuse liige, viitab sellele, et

võlgnikul ei olnud sõnaõigust. UP pankrotihalduri arvates tõendab kirjavahetus seda, et nn

raharingide tegemise otsustas Kruuda ning UP lihtsalt nõustus nendega. Ringkonnakohus

leiab, et esitatu põhjal ei saa tuvastada võlgniku eesmärgipärast tegevust UP juhatuse liikme

Uibo otsuste mõjutamiseks, asjaoludest ei selgu, milles üldse seisnes võlgniku selline

eesmärgipärane tegevus, mille sihiks oli panna Uibot käituma UP-le kahjulikul viisil, ega ka

põhjuslik seos võlgniku tegevuse ning Uibo tegevuse/otsuste vahel.

UP pankrotihaldur ei ole esitanud ühtegi konkreetset asjaolu ega tõendit võlgniku seose kohta

piima hinna muutmise ning UP-le esitatud kreeditarvete ja nende aktsepteerimisega. Ka

määruskaebuse p-s 29 märgib UP pankrotihaldur vaid seda, et piima hinda otsustas muuta

Kruuda. Sealjuures jääb arusaamatuks, kuidas sai UP-le tekitada kahju 30. juuli 2014

kreeditarvest, millega suurendati Tere kohustusi UP ees 4250,91 euro võrra (nõudeavalduse

p-d 18, 19).

UP pankrotihaldur tõi nii nõudeavalduse p-des 22–27 kui määruskaebuse p-des 21–23, 29

välja 30. aprillil 2013 UP ja Tere vahel sõlmitud lepingud Tere kohustuste täitmiseks UP

poolt ning nõude loovutamiseks, kuid arusaamatuks jääb, kuidas need ja Tere raamatupidaja

19. mai 2016 e-kiri Allan Viirmale seonduvad võlgniku vastu esitatud kahjunõudega.

Ringkonnakohus nõustub võlgnikuga, et 29. mai 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-7742,

millega Tartu Ringkonnakohus jättis Kruuda pankrotimenetluses tunnustamata UP

pankrotihalduri nõude Kruuda vastu (võlgniku vastuväite lisa 1; dtl 2785–2816), kinnitab

pigem ka võlgniku vastu esitatud nõude põhjendamatust – etteheited võlgnikule seonduvad

eelkõige Kruuda mõjuga, mis ei leidnud aga tõendamist, samas olid Kruudale tehtud

etteheited võlgniku omadest tunduvalt konkreetsemad ja mahukamad.

27.1.3. UP pankrotihaldur leiab, et kuna Terelt UP-le ülekantud rahast jõudis võlgniku kontole

128 000 eurot, vastutab ta selles osas ÄS § 1671 lg 3 alusel ka kasusaajana (nõudeavalduse

p-d 91.2, 135–137). ÄS § 1671 lg 3 kohaselt vastutavad ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud juhul

mõjutanud isikuga solidaarselt ka isikud, kes said kahjustamisest kasu. Kuna praegusel juhul

ei ole tuvastatud UP kahjustamine mõjutamise tulemusel, puudub juba sellel põhjusel alus

tunnustada nõuet ÄS § 1671 lg 3 alusel võlgniku kui kahjustamisest kasu saanud isiku vastu.

27.1.4. UP pankrotihaldur tugineb alternatiivselt KarS §-le 384 kui deliktiõiguslikule

kaitsenormile VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes (nõudeavalduse p-d 91.2, 154–156). KarS § 384 lg

1 näeb ette karistuse füüsilisest isikust võlgniku, tema seadusliku esindaja või juriidilisest

isikust võlgniku juhtorgani või seda asendava organi liikme poolt võlgniku varalise seisundi

teadva kohustustevastase kahjustamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime

oluline vähenemine või maksejõuetus. KarS § 384 lg 2 järgi karistatakse lõikes 1 sätestatud

teo eest üksnes siis, kui kohus on välja kuulutanud teo toimepanija või juriidilisest isikust

võlgniku pankroti või lõpetanud pankrotimenetluse raugemise tõttu. Välja on kuulutatud küll

UP pankrot, kuid UP pankrotihaldur tugineb kahjunõuet esitades võlgniku tegevusele ajal, mil

võlgnik ei olnud veel UP juhatuse liige. Seega puudub alus kaaluda nõude rahuldamist,

tugineda KarS §-le 384 kui kaitsenormile.

27.1.5. Rahuldamata tuleb jätta UP pankrotihalduri nõue võlgniku vastu VÕS § 1045 lg 1 p 8

alusel (nõudeavalduse p-d 91.2, 157–159, määruskaebuse viimane punkt). Deliktiline vastutus

VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel on iseenesest võimalik ka juhul, kui osaühingule kahju

tekitanud isiku tegu sisaldab vaid osa ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud teo tunnuseid, kuid seda

tegu saab vaatamata sellele pidada tahtlikuks heade kommete vastaseks teoks VÕS § 1045 lg

1 p 8 mõttes (RKTKo 13. aprill 2016 nr 3-2-1-181-15, p 25). Ringkonnakohus leiab, et UP

pankrotihaldur ei ole toonud välja asjaolusid ja tõendeid, mis annaksid alust väita, et võlgnik

tekitas UP-le kahju heade kommete vastase tahtliku käitumisega. UP pankrotihaldur leidis, et

nõudeavalduse aluseks olevad asjaolud ei jäta kahtlust, et Kruuda, Tere ja võlgniku tegevuse

eesmärgiks oli kasutada UP-d enda ja/või Tere huvides; Kruuda, Tere ja võlgniku käitumine

UP üle võimu teostamisel ja UP finantside juhtimisel ja kasutamisel rikub olulisel määral

head äritava ja ühiskonnas üldiselt aktsepteeritud käitumisreegleid, mille sisuks on hoiduda

teadvalt teisele isikule kahju tekitamisest. Ringkonnakohus leiab, et UP pankrotihalduri

üldsõnalistest ja samaaegselt nii Kruuda, Tere kui võlgniku kohta käivast väitest ei saa

järeldada asjaolusid konkreetselt võlgniku vastutuse kohta. Eespool nähtuvast tõi UP

pankrotihaldur välja eelkõige asjaolud ja väited Kruuda ja Tere kohta, kuid võlgniku

konkreetne tegevus ja mõju jäi ebaselgeks. Ka alternatiivse nõudealuse juures ei märkinud UP

pankrotihaldur täiendavaid asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada just võlgniku vastutust.

27.1.6. Rahuldamata tuleb jätta ka UP pankrotihalduri lakooniline nõue võlgniku kui

kaasaaitaja vastu VÕS § 1045 lg 4 alusel (nõudeavalduse p-d 91.2, VI ja selles toodud

alaviide 22). UP pankrotihalduri esitatust ei selgu, millistel konkreetsel asjaoludel vastutab

võlgnik kaasaitajana juhul, kui tema tegevus ei kvalifitseeru muudel alustel kahju

tekitamiseks.

27.2.

UP pankrotihaldur tugineb kahjunõuete 39 000 eurot ja 10 340 eurot (vastavalt 3. ja 4.

nõue) puhul võlgniku kui UP juhatuse liikme kohustuste rikkumisele. Ringkonnakohus

juhindub selles osas juhatuse liikme vastutusega seonduvatest normidest ja kohtupraktikast,

mille tõi välja MRP pankrotihalduri juhatuse liikme vastutusel põhinevaid nõudeid käsitledes,

ega korda neid.

27.2.1. Ringkonnakohus leiab, et UP pankrotihalduri 3. ja 4 kahjunõue ei ole aegunud. ÄS §

187 lg-st 3 ja TsÜS § 37 lg-st 4 tulenevalt aeguvad juhtorgani liikmete vastu esitatavad kahju

hüvitamise nõuded viie aasta möödumisel rikkumisest (RKTKm 27. märts 2017 nr 3-2-1-8-

17, p 19). Võlgnik on UP juhatuse liige alates 14. oktoobrist 2014. Kuna UP pankrotihaldur

esitas võlgniku vastu 21. juunil 2017 hagi kahju hüvitamiseks, mis võeti menetlusse 30. juunil

2017, oli aegumine TsÜS § 160 lg-te 1 ja 3 alusel hagi esitamisest kuni menetluse võlgniku

osas jõustunud lahendiga lõppemiseni peatunud. Menetlus lõpetati võlgniku pankroti 21.

augustil 2023 väljakuulutamise tõttu ning UP pankrotihaldur esitas nõude võlgniku

pankrotimenetluses 8. septembril 2023, mistõttu peatus aegumine TsÜS § 160 lg 2 p 1 alusel

taas. Seega ei ole aegumistähtaeg viis aastat ühelgi juhul möödunud.

27.2.2. Ringkonnakohus leiab, et 3. kahjunõue on põhjendatud. Vaidlust ei ole, et UP kontolt

kanti 19. jaanuaril 2015 Vostok Oili kontole 39 000 eurot selgitusega „vastavalt

kokkuleppele“. Eelduslikult vastutab põhjendamatute ülekannete eest just võlgnik kui Vostok

Oili ainuke juhatuse liige. UP pankrotihalduril on piiratud võimalus tõendada negatiivset

asjaolu, s.o õigusliku aluse ja/või turutingimustele vastava vastusoorituse puudumist. Samas

on ta piisavalt põhistanud, et ülekanne ei seondu UP majandustegevusega, milleks oli piima

kokkuost ja Terele edasimüük. UP pankrotihaldur tõi välja, et UP-l oli võlg toorpiima tarnijate

ees, kuid selle võla vähendamise asemel tegi võlgnik ebamõistliku ülekande endaga seotud

Vostok Oilile. Seega tuleks aluse olemasolu ja ülekande põhjendatust vähemalt selgitada ja

põhistada vastuväidete esitajatel, sh võlgnikul, kes oli ülekande ajal nii UP kui Vostok Oili

juhatuse liige. Seda ei ole tehtud. Ringkonnakohus märgib, et kui ülekande näol oli tegemist

laenu andmisega, saaks võlgnikule ette heita ka selle tagamata jätmist. Eeltoodut arvestades

rikkus võlgnik nii juhatuse liikme hoolsus- kui ka lojaalsuskohustust. Riigikohus on pidanud

lojaalsuskohustuse rikkumiseks nt kahe äriühingu samaaegse juhatuse liikmena tehingu

tegemise korraldamist, mille tulemusena tehing on küll kasulik ühele lepingupoolele, kuid

kahjulik teisele poolele (vt RKTKo 29. mai 2013 nr 3-2-1-40-13, p 27). Nõudeavaldusest ja

sellele lisatud tsiviilasjas nr 2-17-9653 esitatud hagiavalduse terviktekstist nähtuvalt esitas UP

pankrotihaldur hagi ka Vostok Oili vastu. Vostok Oil on äriregistrist õigusjärgluseta

kustutatud. Seega puudub alus väita, et nõudel Vostok Oili vastu oleks väärtus.

27.2.3. Kahjunõue 4 on põhjendatud osaliselt, 3090 euro ulatuses.

Vaidlust ei ole, et 21. oktoobrist 2014 kuni 17. novembrini 2015, ajal mil võlgnik oli UP

juhatuse liige, võeti UP kontolt välja kokku 8080 eurot ja maksti kontole tagasi kokku 4990

eurot, seega on tagastamata 3090 eurot. UP pankrotihaldur tõi välja, et UP majandustegevuses

puudus vajadus sularahatehingute järele, puuduvad kuludokumendid võlgniku huvides

sularaha kasutamise kohta ning võlgnik juhatuse liikmena ei andnud sularahakassat UP

pankrothaldurile üle. Ringkonnakohus ei nõustu sellega, et UP pankrotihaldur peab tõendama,

et UP pangakontolt väljavõetud sularaha ei kasutatud UP huvides. Riigikohtu seisukohtadest

tuleneb, et olukorras, kus juhatuse liige on äriühingu pangakontolt välja võtnud sularaha, ei

saa äriühingult mõistlikult võttes nõuda, et ta esitaks tõendeid selle kohta, kuidas juhatuse

liige sularaha kasutas. Olukorras, kus juhatuse liige on äriühingu pangakontolt võtnud välja

sularaha ning ei ole tõendanud, et väljavõetud sularaha on kasutatud äriühingu huvides, on ta

rikkunud äriühingu vara hoidmise kohustust (vt nt RKTKo 19. detsember 2016 nr 3-2-1-113-

16, p-d 17, 18). Vastuväite esitajad, sh võlgnik, ei ole esitanud ühtegi asjaolu ega tõendit selle

kohta, et UP kontolt võlgniku väljavõetud sularaha kasutati UP huvides. Seega rikkus võlgnik

UP vara hoidmise kohustust ning tal tuleb sellest tekkinud kahju 3090 eurot hüvitada.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus UP pankrotihalduri avaldatu järgi ei ole teada, kas ja

millises summas andis juhatuse liige Uibo kassa üle võlgnikule, ei vastuta võlgnik Uibo välja

võetud sularaha kadumise eest.

28. Menetluskulud

Maakohus jättis õigesti kõigi menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda, arvestades

nõuete tunnustamise lahendamise erisusega hagita menetluses ning pankrotimenetluse

kollektiivset iseloomu. Ringkonnakohus lisab, et võlausaldajate nimekirja kinnitamise

menetlus on oluline osa pankrotimenetlusest ja toimub kõigi menetlusosaliste huvides.

Seetõttu on õiglane jätta menetluskulud PankrS § 3 lg 2 ja TsMS § 172 lg 1 teise lause järgi

menetlusosaliste endi kanda. Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus ka

määruskaebemenetluses kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Sellise

menetluskulude jaotuse puhul ei ole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.

(allkirjastatud digitaalselt)