2-21-125956/43 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.11.2024, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-125956

Tsiviilasi

PG Inkasso OÜ hagi P.F vastu võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 10.10.2023 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

PG Inkasso OÜ apellatsioonkaebus, hind 1565,61 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja PG Inkasso OÜ (registrikood 11100041),

lepinguline esindaja D.R

Kostja P.F (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 10.10.2023 otsus muutmata.

2. Jätta PG Inkasso OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud PG Inkasso OÜ kanda. Kindlaksmääratavad

menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. PG Inkasso OÜ (endise nimega ITM Inkasso OÜ, hageja) esitas 23.08.2021 Pärnu

Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse P.F-ilt (kostja, võlgnik) 1545,67 euro

saamiseks. Kohus tegi võlgnikule 26.08.2021 makseettepaneku, millele võlgnik esitas

vastuväite. Maksekäsu kiirmenetlus lõpetati ja nõue anti üle Pärnu Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 28.09.2021 Pärnu Maakohtule hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt välja

põhivõla 1335,67 eurot, intressid 177,20 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 20,20 eurot

ja edasiulatuva viivise põhivõlalt alates 29.09.2021 kuni selle kohase täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ (laenuandja) ja kostja 30.12.2018

laenulepingu nr KK3361791, mille alusel võttis kostja laenu 300 eurot laenu kasutamise

perioodiga 2 aastat. 10.01.2019 sõlmisid krediidikonto lepingu, mille kohaselt oli

krediidilimiit 1600 eurot. Enne laenutaotluse esitamist täitis kostja laenutaotluse ning oli

seejärel kohustatud põhjalikult tutvuma laenulepingu tingimustega. Krediidilepingu puhul oli

tegemist tähtajatu lepinguga, mille maksegraafik muutub igal korduval laenuvõtmisel.

Lepingu nr KK3361791 alusel võttis kostja 08.07.2020 viimase väljamakse tehinguna 50

eurot. Laen tuli tagastada 24 osamaksega, aastane intressimäär oli 40,02% ja krediidi

kulukuse määr 49%. Laenatud põhiosa oli 1546,41 eurot. Tasumisele kuuluv summa oli

perioodi lõpus kokku 2279,17 eurot.

Pooltevahelise laenulepingu tingimused lepiti kokku arvutivõrgu abil selliselt, et kostja esitas

laenutaotluse internetikeskkonnas. Kostja tuvastati isikut tõendava dokumendi alusel.

13.12.2020 väljastati kostjale maksekaart nr KK3361791-20201213. Kostja kasutas

krediidilimiiti ja teostas väljamakseid kuni 11.03.2021. Krediidikonto väljavõttest nähtub, et

seisuga 17.06.2021 kasutati lepingu nr KK3361791 põhiosa 1335,67 euro ulatuses. Edaspidi

kostja kogu saadud laenu ei tagastanud ja laenuandja edastas kostjale võlateatised 11.03.2021,

19.03.2021, 11.04.2021, 20.04.2021, 26.04.2021, 11.05.2021, 19.05.2021 ja 26.05.2021.

19.03.2021 ja 19.05.2021 esitatud teatistega kaasnesid võla sissenõudmise kulud kokku 10

eurot.

30.03.2021 esitas kostja Politsei-ja Piirivalveametile süüteoteate laenuandja vastu kostja ja

laenuandja vaheliste laenulepingute sõlmimise osas. Kostja avaldus jäi rahuldamata ja

kriminaalasja ei alustatud. Arvestades eeltoodut saatis laenuandja 10.06.2021 kostjale teate

laenulepingu nr KK3361791 ülesütlemise kohta ja 21.07.2021 teate nõude loovutamise kohta

hagejale, millest tulenevalt oli hageja nõude omandajana õigustatud kostjalt võlga sisse

nõudma. 10.06.2021 ülesütlemise avalduse edastamise seisuga oli kostja viivituses kolme

üksteisele järgneva osamaksega (10.03.2021, 10.04.2021 ja 10.05.2021 osamaksed). Kogu

laenatud summa lepingu nr KK3361791 alusel muutus sissenõutavaks 25.06.2021. Seisuga

21.07.2021 oli kostja võlg hageja ees laenulepingu nr KK3361791 alusel 1512,87 eurot

(põhiosa 1335,67 eurot ja intress 177,20 eurot). Hagiavalduse seisuga oli sissenõutavaks

muutunud seadusjärgne viivis 20,20 eurot.

Hageja tõi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisega seoses välja, et kostja esitas

30.12.2018 laenutaotluse laenuandja portaalis smsmoney.ee, märkis enda sissetulekuks

958,77 eurot ja kuludeks 327,43 eurot. Eeltoodut arvesse võttes arvestas laenuandja kostja

laenuvõimega ning rahuldas laenutaotluse igakuise osamaksega 14,72 eurot. Samuti esitas

kostja 10.01.2019 laenutaotluse laenuandja portaali vahendusel, märkis enda sissetulekuks

958,77 eurot ja kuludeks 327,43 eurot. Eeltoodut arvesse võttes arvestas laenuandja kostja

laenuvõimega ning rahuldas laenutaotluse igakuise osamaksega 99,62 eurot. Kostja esitas

enne laenutaotluse rahuldamist laenuandjale kontoväljavõtted perioodi 01.03.2018-

19.09.2018 ja perioodi 01.06.2018-29.12.2018 kohta. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel

lähtus laenuandja nii kostja kontoväljavõtetest, kui ka kostja varasemast maksekäitumisest.

Samuti teostas laenuandja kontrolli avalike andmebaaside kaudu (maksehäireregister,

kinnisvararegister). Eelviidatut arvestades jõudis laenuandja seisukohale, et taotletud laen ei

ületa kostja maksevõimet ja taotletud tingimustel laenu tagasimaksmine vastas kostja

krediidivõimele. Laenuandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hindas kostja

maksevõimelisust piisavas ulatuses. Samuti oli laenusaajal kohustus esitama enda

finantsolukorra kohta õiget teavet. Hageja oli laenuandja püsiklient alates 15.08.2012. Alates

sellest ajast esitas kostja laenulepingu taotlusi 22 korral, millest 10 jäeti rahuldamata. Kostja

oli enne vaidlusalust lepingut sõlminud laenuandjaga kokku 8 lepingut, mille alusel saadud

laenud kostja tagastas.

Kostja vastuväited

3. Kostja nõustus hagi osalise rahuldamisega ja palus jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuivõrd juba laenu võtmisel oli

kostja makseraskustes, s.t tasus ühte laenu teise laenuga.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 68,81

eurot. Menetluskulud jäid 95,8% ulatuses hageja ja 4,2% ulatuses kostja kanda. Kohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 14,45 eurot.

Kostja 01.03.2018 – 29.12.2018 pangakonto väljavõttest nähtus, et 2018. aastal tasus kostja

laenufirmadele laene ja sai laene vastavalt järgmiselt: märtsis 195,14 eurot ja 410 eurot,

aprillis 336,82 eurot 470 eurot, mais 317,73 eurot ja 150 eurot, juunis 323,23 eurot ja 150

eurot, juulis 276,51 eurot ja 503 eurot, augustis 413,57 eurot ja 825,50 eurot, septembris

415,87 eurot ja 550 eurot, oktoobris 437,05 eurot ja 484 eurot, novembris 428,61 eurot ja

759,50 eurot ning detsembris 447,70 eurot ja 180 eurot. Kostja tagasimaksed laenuandjatele

suurenesid iga kuuga. Kostja võttis igal kuul uusi laene juurde, sh 4 kuud enne vaidlusaluste

laenude võtmist. Pangakonto väljavõtte kohaselt olid laenude tagasimaksed peaaegu

igapäevased, sh mitu korda päevas. Kostja sai laene ja teostas laenu tagasimakseid mh

Omaraha OÜ-le, PLACET GROUP OÜ-le, IPF Digital AS-le, Bigbank AS-le, isePankur OÜ-

le, Monefit Estonia OÜ-le, Creditstar Estonia AS-le ja I-makse OÜ-le. Kostja kulutused olid

suuremad kui tema püsisissetulek (s.o töötasu ja peretoetus). Pangakonto väljavõttest

nähtuvalt ületasid elamiskulud oluliselt laenutaotluses märgitud 300 eurot kuus. 01.06.2018-

29.12.2018 olid sissetulekud kokku 10 599,88 eurot (koos saadud laenudega) ja väljaminekud

10 558,16 eurot (koos laenu tagasimaksetega) ning konto lõppsaldo 116,56 eurot.

Kostja pangakonto väljavõttest nähtuvalt oli ta sattunud laenuorjusesse, elas laenude arvel ja

võttis järjest uusi laene, et maksta tagasi eelnevaid laene. Seega rikkus laenuandja

vastutustundliku laenamise põhimõtet ja jättis laenusaaja pangakonto väljavõtte laenu

andmisel nõuetekohaselt hindamata. Kuna kostja esitas laenuandjale koos laenutaotlusega

oma pangakonto väljavõtte 2018. aasta kohta, siis oli laenuandjal võimalik kostja kui tarbija

krediidivõimelisust igakülgselt hinnata ja tarbija ei varjanud teavet ega jätnud seda esitamata.

Antud juhul tuli rakendada VÕS § 4034 lg-t 7 ja lugeda intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär. Muid tasusid kostja hagejale ei võlgnenud. Hageja ei esitanud arvestust

seadusjärgse intressimäära kohta ja seega ei olnud intressinõue põhjendatud.

Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 tuli arvestada kõik teostatud laenumaksed põhivõla katteks.

Seisuga 17.06.2021 oli kasutatud lepingu nr KK3361791 põhiosa 1335,67 eurot ja kokku tegi

laenuandja kostjale ülekandeid 2587,02 euro ulatuses. Kostja tagastas laenuandjale 2518,21

eurot, millest sissenõudmiskulud moodustasid 10 eurot, viivised 1,82 eurot, intressid 1249,04

eurot ja põhivõlg 1257,35 eurot. Kohus luges tõendatuks, et kostja sai vaidlusaluste lepingute

järgi laenu 2587,02 eurot ja maksis tagasi 2518,21 eurot. Seega tuli kostjalt hageja kasuks

välja mõista 68,81 eurot.

Poolte seisukohad

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Maakohus kohaldas otsuse tegemisel ebaõigesti nii materiaal- kui ka menetlusõiguse norme.

Hageja ei nõustunud kohtu järeldustega kostja pangakonto väljavõtte põhjal. Pangakonto

väljavõttest nähtuvalt tagastas kostja laenu laenuandjale, vähendades sellega enda igakuist

laenukoormust. Kohtu seisukoht, et laenuandjalt taotleti laenu eesmärgiga täita varasemaid

kohustusi, oli eksitav. Hilisemate laenude võtmist ei saanud siduda laenuandjale laenude

ennetähtaegse tagastamisega, kuivõrd jooksvaid laenukohustusi täitis kostja saadud töötasu

arvelt ja selle laekumise järgselt. VÕS § 4034 lg-st 6 ei tulene kohustust konkreetse perioodi

pangakonto väljavõtte analüüsimiseks. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel lähtus

laenuandja nii pangakonto väljavõttest kui ka tema varasemast maksekäitumisest (8 varasemat

korrektselt tagastatud tarbimislaenu). Samuti teostas laenuandja kontrolli avalikest

andmebaasidest, sh maksehäireregister ja kinnisvararegister. Eelviidatu pinnalt asus

laenuandja seisukohale, et taotletud laen ei ületa kostja maksevõimet ja ta on laenutaotluses

märgitud tingimustel võimeline laenu tagastama.

Hageja ei nõustunud kohtu seisukohaga, et krediidivõimelisuse hindamisel on keskse

tähtsusega konkreetse laenutaotluse seisuga esitatud pangakonto väljavõte.

Krediidivõimelisuse hindamisel tuli hinnata andmeid kogumis, sh nii isiku regulaarseid

sissetulekuid, väljaminekuid kui ka varasemat maksekäitumist. Vastutustundliku laenamise

põhimõte hõlmas ka laenusaaja kohustusi, mh oli laenusaaja kohustatud esitama enda huvi,

vajaduse ja finantsolukorra kohta õiget informatsiooni. Nimetatud osas eksitavate andmete

esitamine välistas intressimäära vähendamise VÕS § 4034 lg 7 alusel. Arvestades, et

käesoleval juhul ei kuulunud lepingujärgsed intressid vähendamisele, oli ebaõige kogu kohtu

arvestus teostatud maksete kohta.

6. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonimenetluse

kulud jäävad hageja kanda. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks.

8. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 68,81 eurot.

Menetluskulud jättis kohus 95,8% ulatuses hageja kanda, 4,2% ulatuses kostja kanda ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 14,45 eurot. Apellatsioonkaebusest võib

aru saada, et hageja soovib maakohtu otsust vaidlustada osas, milles hagi jäi rahuldamata (sh

menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine). Seega kontrollib ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse alusel maakohtu otsust üksnes eeltoodud osas. Maakohtu otsus on TsMS

§ 456 lg 1, lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles kohus rahuldas hagi osaliselt

ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 68,81 eurot.

9. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt on hageja jätkuvalt seisukohal, et laenuandja ei rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtet.

10. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja

enne krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas

tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Riigikohus on selgitanud, et teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet

krediit tagasi maksta. Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3

esimese lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid

andmekogusid. Krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse

sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja

tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta

(VÕS § 4034 lg 2). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on

sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7 ja lg 3 p-des

1–3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama

teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb

krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija

konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis

peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks (vt RKTKo 24.11.2023, 2-21-13098, p 18).

Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata

krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul

on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt

mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu

„laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja

muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 20–22 ja seal viidatud

kohtupraktika).

VÕS § 4034 lg 6 järgi võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes

juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise

tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Krediidiandja võib anda tarbijale

krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on tõenäoline, et

krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel tingimustel (vt

RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 23).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tuleb vaidluse

korral VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendada krediidiandjal.

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et laenuandja ei täitnud vastutustundliku

laenamise põhimõte järgmiseks vajalikke kohustusi ega selgitanud piisava hoolsusega välja

kostja laenuvõimekust.

Asja materjalidest nähtuvalt tegi kostja laenuandjale laenutaotlused 30.12.2018 ja 10.01.2019.

Kostja 01.01.2018-02.11.2018 (dtl 337-365) pangakonto väljavõtetest nähtuvalt varieerus

kostja töötasu 619,87 eurost 1084,08 euroni. Kostja sai eelviidatud perioodil laene mh

PLACET GROUP OÜ-lt, Coop Finants AS-lt, Omaraha OÜ-lt, AS-lt Inbank, IPF Digital AS-

lt, Monefit Estonia OÜ-lt, Creditstar Estonia AS-lt ja tagastas laene mh PLACET GROUP

OÜ-le, Creditstar Estonia AS-le, isePankur OÜ-le, IPF Digital AS-le, I-Makse OÜ-le,

Bigbank AS-le ja Omaraha OÜ-lt. Maakohus tuvastas õigesti, et sisuliselt oli kostja sattunud

laenuorjusesse, s.o elas laenude arvel ning võttis järjest uusi laene, et maksta tagasi eelnevalt

võetud laene. Vastav asjaolu oli kostja pangakonto väljavõtetest selgelt tuvastav.

Üksnes kostja sissetulekute ja väljaminekute võrdlemine ja maksehäirete puudumise

kontrollimine ei vasta krediidiandja nõuetekohasele hoolsusele tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel. Ilma mõistliku hoolsusega kontrollitud andmeteta tarbija kulude ja

finantskohustuste ning varasema finantskohustuste täitmise kohta, ei võimalda need andmed

teha adekvaatseid järeldusi tarbija krediidivõimelisuse kohta. Kuna laenuandja ei saanud

kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal järeldada, et on tõenäoline, et kostja on

suuteline lepingust tulenevad kohustused lepinguga nõutavatel tingimustel täitma, ei oleks

laenuandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida. Asjaolu, et kostja oli

eelnevalt sõlmitud laenuandjaga kaheksa lepingut, mille alusel saadud laenud kostja tagastas,

ei anna alust asuda kostja krediidivõimelisuse osas teistsugusele seisukohale. Kostja võetud

laenude hulk kogumis üksnes toetab järeldust, et kostja oli sattunud olukorda, kus ta oli

sunnitud võtma järjepidevalt uusi laene, et tasuda eelnevalt võetud laene.

12. Kui krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS §

4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui

see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Seega on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ja selle asendamine seadusjärgse

intressimääraga, kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäärast (RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 24). VÕS § 4034 lg 7 kolmanda aluse

kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Sama

lõike neljanda lause kohaselt ei kohaldata selles lõikes sätestatut, kui tarbija on teadlikult

jätnud esitamata teabe vastavalt VÕS § 4034 lg-tele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale

esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et kostja oleks jätnud

hagejale mingi teabe teadlikult esitamata. Olukorras, kus kostjalt teavet ei küsitud (sh teavet

varasemate finantskohustuste ja nende täitmise kohta), ei saanud kostjale ette heita selle teabe

esitamata jätmist. Isegi kui kostja esitatud andmed olid ebatäpsed, ei võimaldaks pelgalt

nende laenutaotluses esitamise asjaolu järeldada seda, et kostja esitas valeandmeid tahtlikult,

s.o õigusvastase tagajärje sooviga (VÕS § 104 lg 5).

Samuti ei anna asjas esitatu alust järeldada, et laenuandja oleks hinnanud kostja

krediidivõimelisust valesti põhjusel, et kostja jättis mingi teabe oma varasemate kohustuste ja

finantsraskuste kohta esitamata. Vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevate

kohustuste täitmiseks oleks laenuandja pidanud kostja taotluses esitatud teavet ka kontrollima.

Juhul, kui laenuandja oleks kostja laenutaotluses esitatud teabe kontrollimisel tuvastanud

vastuolusid, oleks laenuandjal tulnud küsida selle kohta kostjalt lisateavet. Ainuüksi kostja

pangakonto väljavõtted andsid laenuandjale teavet kostja muude finantskohustuste olemasolu

ja hulga kohta ning võimaldasid kontrollida kostjal makseraskuste olemasolu.

Ringkonnakohtu hinnangul saab eeldada, et kui laenuandja oleks kogunud kostja

krediidivõimelisuse hindamiseks asjakohast teavet ning teinud mõistlikke pingutusi selle

teabe kontrollimiseks, oleks laenuandja kostja krediidivõimelisust õigesti hinnanud.

13. Seega tuleb VÕS § 4034 lg 7 järgi tarbijakrediidilepingu intressimääraks lugeda VÕS §-s

94 sätestatud intressimäär. Enne lepingu sõlmimist (30.12.2018) oli viimane, s.o 01.07.2018

avaldatud intressimäär 0%. Kuni lepingu ülesütlemiseni 10.06.2021, püsis vastav intressimäär

vastavalt 01.01.2021 avaldatule 0% juures. Seega oli hagejal õigus nõuda kostjalt lepingu

alusel intressi määraga 0%, s.o 0 eurot.

14. Maakohus märkis õigesti, et vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7, tuli kõik kostja poolt teostatud

tagasimaksed arvestada põhivõla katteks. Hageja selgitas, et seisuga 17.06.2021 kasutati

lepingu nr KK3361791 põhiosa 1335,67 euro ulatuses ja kokku tegi laenuandja kostjale

ülekandeid 2587,02 euro ulatuses (dtl 323). Kostja tagastas laenuandjale kokku 2518,21 eurot,

millest 10 eurost moodustasid sissenõudmiskulud, 1,82 eurot viivis, 1249,04 eurot intressid ja

1257,35 eurot põhivõlg (dtl 322). Ringkonnakohtu hinnangul saab asja materjalidest nähtuvalt

lugeda tõendatuks, et kostja sai laenu vaidlusaluste lepingute järgi 2587,02 eurot ja maksis

tagasi 2518,21 eurot. Seega oli laenu tagastamata põhiosa 68,81 eurot (= 2587,02-2518,21),

mille maakohus mõistis põhjendatult kostjalt hageja kasuks välja. Kostja maakohtu otsust

selles osas ka ei vaidlustanud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

15. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe ringkonnakohus põhjust maakohtus

kantud menetluskulude jaotust muuta.

Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud apellatsioonimenetluses

hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Kostjal hüvitatavad menetluskulud puuduvad, mistõttu

ringkonnakohus neid kindlaks ei määra ja välja ei mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)