3-24-2873/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Määruse tegemise aeg ja koht

01.11.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-24-2873

Haldusasi

MTÜ Jägala Kalateed kaebus Muinsuskaitseameti

13.09.2024 kirja nr 5.1-17.3/1850 „Eritingimuste andmisest

keeldumine, kaitsevööndis tööde tegemine ja

säilitamiskohustuse täitmine (eelhaldusakt)“ tühisuse

tuvastamiseks või alternatiivselt selle tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – MTÜ Jägala Kalateed, esindaja v.adv. Margus

Kõiva

Vastustaja – Muinsuskaitseamet

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

Tagastada MTÜ Jägala Kalateed kaebus.

Edasikaebamise kord

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse

kättesaamisest.

ASJAOLUD

1. Keskkonnaamet (KeA) keeldus 26.07.2024 korraldusega nr DM-115314-45 veeloa

andmisest Wooluvabrik OÜ-le Jägala jõe paisutamiseks Linnamäe paisul ja hüdroenergiast

elektrienergia tootmiseks Linnamäe hüdroelektrijaamas ning tunnistas veeloa andmisest

keeldumise otsuse jõustumisel kehtetuks veeloa nr L.VT.HA-171918 (resolutsiooni p-d 1.1 ja

1.2). Korraldus jõustus teatavaks tegemisest Wooluvabrik OÜ-le (resolutsiooni p 1.4).

2. Haldusasjas nr 3-24-2250 menetletakse Wooluvabrik OÜ kaebust KeA 26.07.2024

korralduse nr DM-115314-45 tühistamiseks ja KeA kohustamiseks asja uuesti läbivaatamiseks.

Kohus peatas 08.08.2024 määrusega esialgse õiguskaitse korras KeA 26.07.2024 korralduse

kehtivuse asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

3. Muinsuskaitseamet (MKA) koostas ning saatis 23.08.2024 eritingimuste andmisest

keeldumise, kaitsevööndis tööde tegemise ja säilitamiskohustuse täitmise otsuse eelnõu

Wooluvabrik OÜ-le, Jõelähtme Vallavalitsusele ja KeA-le arvamuse ja vastuväidete

esitamiseks.

4. KeA vastas MKA-le oma 04.09.2024 kirjaga nr DM-129490-2, et eelnõukohase haldusakti

andmisel oleks tegemist tühise haldusaktiga. Sellise haldusakti andmisega kaasneks kohustus

toime panna õigusrikkumine, sest vastavalt veeseaduse (VeeS) § 175 lg-le 4 peab paisu omanik

või valdaja loata paistuse likvideerima. Kui kohtumenetlus asjas 3-24-2250 lõppeb ja kohus

KeA 26.07.2024 veeloa andmisest keeldumise korraldust ei tühista, on paisutuse omanik või

valdaja kohustatud paisutuse likvideerima. Veeloa andmisest keeldumisega on seotud ka MKA

oma otsuste tegemisel (vt RKHKo 3-21-150, p 31), mistõttu tooks eelnõukohase haldusakti

andmine kaasa vastuolulise olukorra, kus kõnealust haldusakti täites pandaks toime

õigusrikkumine. Samuti ei nähtu eelnõust haldusakti adressaat. Tühine haldusakt ei loo

õiguslikke tagajärgi ega pole täitmiseks kohustuslik.

5. MKA koostas 13.09.2024 kirja nr 5.1-17.3/1850 nimetusega „eelhaldusakt“, millega

keeldus mälestisel Linnamäe hüdroelektrijaama pais (reg nr 30418) paisutuse likvideerimiseks

vajalike tööde tegemiseks muinsuskaitse eritingimuste andmisest (p 1); keelas teostada töid,

mis likvideerivad paisutuse Linnamäe hüdroelektrijaama paisu ja teiste mälestiste (reg nr

17534, reg nr 17535, reg nr 30211, reg nr 30212) ühises kaitsevööndis (p 2) ja kohustas tagama

kultuurimälestise (ehitismälestis) Linnamäe hüdroelektrijaama pais (registri nr 30418) säilimine

ja hoiduda tegevustest mälestiste (reg nr 30418, reg nr 17534, reg nr 17535, reg nr 30211, reg

nr 30212) ühises kaitsevööndis, mis seavad ohtu mälestiste säilimise (p 3).

MKA kirjas selgitatakse, et mälestise ja selle kaitsevööndiga seonduvad tööd on loa ja teavituse

kohustuslikud, mh paisutuse likvideerimisel (MuKS §-d 52 ja 58). Kui paisutuse likvideerimine

eeldab ehitustöid mälestisel (paisul), siis need on loakohustuslikud tegevused, millele eelneb

eritingimuste andmine MKA poolt. Mälestise omanik ei ole veel taotlenud eritingimuste

andmist, kuid võttes arvesse KeA otsuse jõustumisel tekkivat kohustust paisutus likvideerida,

annab MKA mälestise omanikule ennetavalt teada, et paisutuse likvideerimiseks vajalike tööde

jaoks muinsuskaitse eritingimuste andmine ei ole võimalik, sest sellised muudatused ei tagaks

mälestise säilimist. KeA 26.07.2024 korralduse p 3.3.1.8 kohaselt selgub paisutuse

likvideerimise lahendus koostöös järgnevas menetluses. Haldusorgan võib enne asja lõplikku

lahendamist teha õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu

(eelhaldusakt). MKA teostab järelevalvet Linnamäe paisu ja kaitsevööndis kehtivate nõuete

täitmise üle. MKA ei nõustu KeA arvamusega, et otsus eritingimuste andmisest keeldumise,

kaitsevööndis tööde tegemise ja säilitamiskohustuse täitmise kohta oleks tühine ja

õigusvastane. KeA poolt veeloa andmisest keeldumine on vastuolus Vabariigi Valitsuse

03.06.2022 korraldusega nr 163, mis on KeA-le täitmisteks kohustuslik.

6. MTÜ Jägala Kalateed esitas 17.10.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub

tuvastada MKA 13.09.2024 kirja nr 5.1-17.3/1850 tühisus või alternatiivselt see tühistada.

Kaebaja on keskkonnaorganisatsioon KeÜS § 31 lg 1 p 1 tähenduses. MKA eelhaldusakti

keskseks eesmärgiks on välistada KeA 26.07.2024 korralduse alusel Jägala jões Linnamäe

paisul kalade vaba läbipääsu saavutamine ja selleks paisjärve paisutuse alandamine. MKA

eelhaldusakti vaidlustamisel tuleb eeldada kaebaja huvi põhjendatust ja õiguste rikkumist.

Kaebaja peab tõenäoliseks, et MKA käsitleb eelhaldusakti paisutuse alandamiseks vajalike

tööde tegemiseks eritingimuste taotluse menetluses siduvana (kui eritingimuste taotlemine

osutub MuKS § 51 alusel vajalikuks). Vaidlustatud eelhaldusakt võib anda seni Wooluvabrik

OÜ-le aluse põhjendamatuks väiteks, et veekogu paisutuse alandamine ja kalade vaba läbipääsu

tagamine ei ole vastukäivate kohustuste tõttu võimalik. Tühine haldusakt ei saa ega peaks

sellist õiguslikku toimet omama. Viivitus paisutuse alandamisel ning kalade läbipääsu loomisel

Linnamäe paisul tooks kaasa keskkonnakahju.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse

saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks.

HKMS § 121 lg 2 p 1 näeb ette, et kohus võib kaebuse selle esitajale tagastada, kui kaebajal

puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

8. Kohus nõustub, et MTÜ Jägala Kalateed on keskkonnaorganisatsioon KeÜS § 31 lg 1 p 1

tähenduses. Keskkonnaorganisatsiooni kaebeõiguse aluseks on KeÜS § 30 lg 2, mis sätestab, et

kui keskkonnaorganisatsioon vaidlustab haldusakti või sooritatud toimingu HKMS-s või HMS-

s sätestatud korras, eeldatakse, et tema huvi on põhjendatud või tema õigusi on rikutud, kui

vaidlustatud haldusakt või toiming on seotud organisatsiooni keskkonnakaitseliste eesmärkide

või senise keskkonnakaitselise tegevusvaldkonnaga. Seega tuleb KeÜS § 30 lg 2 alusel

keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigust eeldada ning tõlgendada organisatsiooni kohtusse

pöördumise õigust laiendavalt. Samas tuleb arvestada sellega, et keskkonnaorganisatsioonidele

antud kaebeõigus ning tema huvi põhjendatuse ja õiguste rikkumise eeldus on erandlikud

kaebeõiguse alused ega ole piiramatud. Konkreetsest vaidlusest saadav kasu peab aitama kaasa

organisatsiooni edasiste keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisele (Tallinna Ringkonnakohtu

16.09.2022 määrus nr 3-21-1682, p 15).

9. Kaebaja viitab, et ühingu eesmärgiks on mh siirdekalade asurkondade taastamine ja

suurendamine, tagades kaladele soodsa kudemis- ja kasvukeskkonna (põhikirja p 1.4.1).

Kaebaja põhitegevuseks on Jägala Linnamäe tammist ülesvoolu kunagiste kudealade

taastamine, veevarustuse maksimaalne tagamine ja siirdekaladele kättesaadavaks tegemine, sh

kalateede rajamine (p 1.5.2). Praeguses asjas esitatud kaebuse eesmärgiks on tagada KeA

26.07.2024 korralduse alusel Jägala jões Linnamäe paisul kalade vaba läbipääsu tagamine ja

selleks paisjärve paisutuse alandamine, mis kaebaja hinnangul on vaidlusaluse MKA

13.09.2024 kirja tõttu välistatud.

10. Kohus leiab käesoleva vaidluse asjaolusid ja kaebuse väiteid arvestades, et praegusel juhul

pole alust eeldada kaebaja huvi põhjendatust või õiguste rikkumist MKA 13.09.2024 kirjast

tulenevalt ning seega ei saa jaatada MTÜ-l Jägala Kalateed erandlikku kaebeõigust nimetatud

kirja vaidlustamiseks kohtusse pöördumiseks.

10.1 KeA on 26.07.2024 korraldusega keeldunud veeloa andmisest Jägala jõe paisutamiseks

Linnamäe paisul ja hüdroenergiast elektrienergia tootmiseks Linnamäe hüdroelektrijaamas.

Korraldusest nähtuvalt jõustus see adressaadile teatavaks tegemisest. Kaebaja poolt

vaidlustatud MKA 13.09.2024 kiri ei muuda veeloa andmisest keeldumise osas midagi ning

seega juhul, kui kohus haldusasjas nr 3-24-2250 KeA 26.07.2024 korraldust ei tühista, tuleb

kehtiva veeloa puudumise tõttu paisutus likvideerida. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole veel

selgunud, mil viisil paisutuse likvideerimine teostatakse ning paisutuse likvideerimiseks sobiv

lahendus selgub koostöös järgnevas menetluses (vt KeA 26.07.2024 korralduse p-d 3.3.1.8,

3.6.4.2 ja 3.6.5.5). KeA on seejuures rõhutanud, et paisutuse likvideerimine ei pea tingimata

tähendama ehitismälestiseks oleva paisukeha likvideerimist (mis ei pea olema kasutuses selle

algses funktsioonis) ning on pidanud võimalikuks leida nii muinsuskaitselisi kui ka

keskkonnakaitselisi huve rahuldav kompromisslahendus (vt p-d 3.3.1.8, 3.3.6, 3.6.2.1.4,

3.6.5.5).

Praegusel juhul on MKA omal algatusel juba enne paisutuse likvideerimise menetluses

erinevate huvide kaalumist ja tehniliste lahenduste selgumist (seega ka enne eritingimuste

küsimise vajaduse selgumist) otsustanud keelduda Linnamäe paisul paisutuse likvideerimiseks

vajalike tööde tegemiseks muinsuskaitse eritingimuste andmisest. Asja materjalidest nähtuvalt

ei pea KeA paisutuse likvideerimiseks või majandustegevuse (elektritootmise) lõpetamiseks

MKA kooskõlastust seaduse järgi nõutavaks (vt 26.07.2024 korralduse p 3.6.2.4.1) ning seega

ei käsitle ta MKA nõusolekut paisutuse likvideerimise eeldusena. KeA on mh asjakohasele

kohtupraktikale tuginevalt selgitanud, et pädev asutus muinsuskaitseliste ja muude

keskkonnahuvide vastastikkuseks kaalumiseks on KeA ning EL keskkonnaõiguse normid

kaaluvad vastuolu korral üles muinsuskaitselised huvid; samuti ei takista muinsuskaitselise

kaitsevööndi kehtestamine paisutuse likvideerimist (vt Riigikohtu 15.01.2024 otsus nr 3-21-

150, p 31; 26.07.2024 korralduse p-d 3.3.1.4, 3.3.1.7).

10.2 Lisaks eeltoodule on KeA 04.09.2024 kirjas nr DM-129490-2 selgelt väljendanud oma

seisukohta, et talle arvamuse andmiseks edastatud eelnõu põhjal koostatav haldusakt oleks

tühine, st ei loo õiguslikke tagajärgi ja pole täitmiseks kohustuslik. Järelikult ei näe KeA MKA

13.09.2024 kirja näol takistust paisutuse likvideerimise menetluse läbiviimiseks ning selle

raames leitavale tehnilisele lahendusele vastavalt paisutuse likvideerimiseks ja kaladele vaba

läbipääsu tagamiseks. Kaebuses väljendatud kartus, justkui MKA eelhaldusakt võimaldaks

Wooluvabrik OÜ-l hoiduda paisutuse alandamisest ja kalade vaba läbipääsu tagamisest ning

see omakorda võib kaasa tuua keskkonnakahju, on eelnevat arvestades põhjendamatu.

Keskkonnaorganisatsiooni kaebus ei saa tugineda vaid hüpoteetilistele väidetele, mille

realiseerumine ei ole suure tõenäosusega võimalik. Keskkonnaorganisatsiooni kaebeõigust saab

jaatada, kui ta saab konkreetsest vaidlusest reaalset kasu, mis aitaks kaasa organisatsiooni

keskkonnaalaste eesmärkide saavutamisele. Praeguse asja materjalidest nähtuvalt viiakse

paisutuse likvideerimiseks edaspidi läbi eraldi menetlus, mida KeA hinnangul MKA

13.09.2024 kiri („eelhaldusakt“) ei takista ning kus erinevate huvide vastuolu korral

prevaleerivad keskkonnakaitselised huvid. Seega pole kohtule äratuntav, et MKA 13.09.2024

kirja vaidlustamine annaks kaebajale tema keskkonnakaitseliste eesmärkide saavutamiseks

mingisugust kasu, mis õigustaks sellise vaidluse lahendamiseks kohtumenetluse läbiviimist.

Eeltoodust tulenevalt ei ole konkreetsel juhul võimalik kaebaja kaebeõigust KeÜS § 30 lg 2

alusel eeldada.

11. Kohus märgib täiendavalt, et sisuliselt on praegusel juhul tekkinud seoses Linnamäe paisul

paisutuse likvideerimisega vaidlus MKA ja KeA vahel, mis tuleb vajadusel lahendada

asjaomastel ministritel omavahel või kokkuleppe mittesaavutamisel Vabariigi Valitsusel

(Vabariigi Valitsuse seaduse § 101 lg 3), lähtudes kehtivast õigusest (vt Riigikohtu 15.01.2024

otsus nr 3-21-150, p 31).

12. Eeltoodud põhjendusi arvestades leiab kohus, et MTÜ Jägala Kalateed kaebus tuleb

kaebeõiguse puudumise tõttu tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

13. Kuna kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, ei kuulu vastavalt HKMS § 104

lg 5 p-le 2 tasutud riigilõiv tagastamisele.

(allkirjastatud digitaalselt)