3-23-665/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kristjan Siigur, Villem Lapimaa ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.11.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-23-665

Haldusasi

M.Y kaebus Sotsiaalkindlustusameti 8. detsembri 2022. a

otsuse ja 2. märtsi 2023. a vaideotsuse tühistamiseks ning

ameti kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – M.Y

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet

esindaja R.P

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25.08.2023 kohtuotsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

M.Y apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.Y apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 25.08.2023

kohtuotsus haldusasjas nr 3-23-665 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

SELGITUSED

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.12.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 212 lg 1).

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-23-665

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA HALDUSKOHTU OTSUS

1. Kaebaja esitas 23.09.2022 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse vanaduspensioni

määramiseks, märkides, et töötas aastatel 1990 kuni 2013 Venemaal ning palus samas riikliku

pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 28 lg 2 punkti 12 alusel arvata pensioniõigusliku staaži

hulka 2 aastat seoses lapse kasvatamisega.

2. SKA määras 8. detsembri 2022. a otsusega nr 1 (SKA otsus) kaebajale alates 02.08.2022

vanaduspensioni 220,30 eurot kuus, lugedes kaebaja pensionistaažiks kokku 35,63 aastat, millest

Eestis on omandatud 14,737 aastat. SKA jättis 02.03.2023. a vaideotsusega nr 5.2-3/86-2

(vaideotsus) rahuldamata kaebaja vaide. Vaideotsuses märkis SKA kokkuvõttes, et kaebaja

pensioniõigusliku staaži hulka ei saa arvata a) 2 aastat seoses lapse kasvatamisega, kuna kaebaja

ei kasvatanud last Eestis; b) ajavahemikku 30.12.1989 – 30.03.1990, kuna pole tõendatud, et

kaebaja oli sel ajal töötuna arvel ja sai töötu abiraha ning c) ajavahemikku 01.11.1990 –

01.01.1991, mil kaebaja ei töötanud Eestis.

3. Kaebaja esitas 26.03.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille põhjendusi täpsustas

12.06.2023 ning palus tühistada SKA otsuse ja vaideotsuse ning kohustada vastustajat kaebaja

pensioni ümberarvutamiseks alates pensioni määramise kuupäevast ja saamata jäänud pensioni

väljamaksmiseks. Kaebaja põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.

3.1. SKA oleks pidanud arvama kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka lapse kasvatamise eest 2

aastat vastavalt RPKS § 28 lg 2 punktile 12. Nimetatud sätte kohaldamine ei eelda lapse

kasvatamist Eestis. Samas on kaebaja lapsel olnud sünnist saadik Eestis elukoht. Kui kaebaja asus

01.11.1990 tööle Venemaale, viibis laps osa ajast koos temaga Venemaal, ent kuna kaebaja töötas

osalise tööajaga, viibisid nad igas kuus umbes pool kuud Eestis. 1992. aasta septembris läks laps

Venemaal kooli, ent ka pärast seda viibis ta kõigil koolivaheaegadel ja lisaks mõnedel muudel

aegadel Eestis. Kaebajal ja lapsel on kogu aeg olnud Tallinnas eluruum, mis on rahvastikuregistri

kohaselt nende elukohaks.

3.2. SKA oleks pidanud pensioniõigusliku staaži hulka arvama ajavahemiku 30.12.1989 –

30.03.1990, kuna kaebaja oli registreeritud töötuna ja sai hüvitisi. Kaebaja koondati, millega

seoses tegi tööandja talle makseid, mille tuvastamiseks oleks vastustaja pidanud tegema päringu

arhiivi ja kontrollima tööandja palgalehte 1990. aasta jaanuari, veebruari ja märtsi kohta.

3.3. SKA oleks pidanud pensioniõigusliku staaži hulka arvama ajavahemiku 01.11.1990 –

01.01.1991, kuna sel ajal töötas kaebaja endise NSVL territooriumil.

4. Vastustaja vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised põhjendused.

4.1. Endise NSVL territooriumil töötamise aeg arvatakse RPKS § 28 lg 4 kohaselt

pensioniõigusliku staaži hulka vaid siis, kui isikul on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud

pensionistaaži, mis kaebaja puhul nii ei ole.

2(6)

3-23-665

4.2. RPKS § 28 lg 2 p 12 kohaldamiseks peab lapse kasvatamine olema toimunud Eestis, ent

kuna kaebaja asus 1990. aastal tööle Venemaale, ei saanud ta samal ajal kasvatada last Eestis.

4.3. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et kaebaja sai 30.12.1989 – 30.03.1990 töötu abiraha või

osales tööturukoolitusel.

5. Tallinna Halduskohtu 25.08.2023 otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning tühistati SKA

otsus ja vaideotsus osas, millega SKA jättis kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka arvestamata

ajavahemiku 31.12.1989 – 29.03.1990 ning kohustati SKA-d selles osas kaebaja 23.09.2022

avaldust uuesti läbi vaatama. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.

5.1. RPKS § 28 lg 2 p 12 alusel lisatakse lapsevanema pensioniõigusliku staaži hulka kaks aastat

iga lapse kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat, ent seda tingimusel, et lapse

kasvatamine on toimunud Eestis. Selle sätte eesmärk on kompenseerida vanema võimalikku

väiksemat sotsiaalmaksu laekumist lapse kasvatamise ajal. Aja eest, mil vanem ei ela ega tööta

Eestis, ei maksa Eestis sotsiaalmaksu ega kasvata last Eestis, ei ole alust talle pensionilisa

arvestada. Sarnasele seisukohale jõudis Tallinna Ringkonnakohus 30.10.2019 otsuses nr 3-18-

1959. Eeltoodud tõlgendust toetab ka kogumispensionide seaduse ja riikliku pensionikindlustuse

seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (213 SE)

seletuskiri, kust nähtub, et lapse kasvatamise eest pensionilisa maksmise eesmärk on

kompenseerida vanema tulevase pensioni võimalikku vähenemist lapse kasvatamise tõttu,

kusjuures RPKS § 28 lg 2 punktid 7 ja 12 ning § 24 lg 11, kogumispensionide seaduse § 10 ja

sotsiaalmaksuseaduse § 6 moodustavad selle eesmärgi saavutamiseks ühtse süsteemi.

5.2. Kaebaja ei kasvatanud oma tütart Eestis vähemalt 8 aastat. Ta kasvatas tütart Eestis tütre

sündimisest 06.10.1985 kuni 31.10.1990, misjärel asus ta Venemaale. See, kas pere elas 1990.

aasta oktoobrist kuni lapse kooliminekuni 1992. aastal pool ajast Eestis, pole vaidluse lahedamise

seisukohast määrav, kuna pärast lapse kooli minemist, mis toimus enne lapse 8-aastaseks saamist,

ei saanud perel enam olla võimalik iga kuu nädalate kaupa Eestis viibida isegi juhul, kui kaebaja

töö seda võimaldas. Olgugi et kaebaja ja laps võisid koolivaheaegadel ja mõnedel puhkepäevadel

viibida Eestis, oli pere peamine elukoht vähemalt alates 1992. aasta sügisest Venemaal, kus

kaebaja töötas ja kus kaebaja tütar käis koolis. Seda järeldust ei lükka ümber see, et lapsel oli

Eesti elamisluba ning perel oli Eestis korter, mis oli registreeritud kaebaja ja tema lapse

elukohana. Kaebaja käis lapsega Eestis puhkamas ega kasvatanud last seega Eestis töötamise

kõrvalt või selle asemel.

5.3. SKA rikkus kohustust selgitada kaebajale võimalust koguda ja esitada asjassepuutuvaid

tõendeid, mis puudutavad aega, mil kaebaja sai enda väitel töötu abiraha. SKA on seejuures ise

pidanud võimalikuks RPKS § 28 lg 2 punkti 8 tõlgendamist selliselt, et selles sätestatud töötu

abiraha saamise aja hulka loetakse ka aeg, mil kaebaja sai pärast koondamist tööandjalt makseid.

SKA oleks pidanud kaebajale selgitama, milliste tõenditega oleks viimasel võimalus selliste

maksete saamist tõendada.

5.4. Ajavahemiku 01.11.1990 – 01.01.1991 kaebaja pensionistaaži hulka arvamiseks ei ole alust,

kuna RPKS § 28 lg 4 võimaldab tegevust endise NSV Liidu territooriumil arvestada üksnes juhul,

kui inimese pensioniõiguslik staaž Eestis on vähemalt 15 aastat. Isegi kui kaebaja pensionistaaži

hulka saaks pärast tema avalduse uut läbivaatamist arvestada kolmekuulise ajavahemiku, mil

kaebaja sai enda sõnul töötu abiraha, ei oleks tal 15-aastast pensionistaaži.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Kaebaja esitas 24.09.2023 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

halduskohtu otsus tühistada osas, milles halduskohus kaebuse rahuldamata jättis ning teha selles

3(6)

3-23-665

osas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja hinnangul leidis halduskohus vääralt, et

kaebaja suhtes ei saa kohaldada RPKS § 28 lg 2 punkti 12. Kaebaja kasvatas last vähemalt 8 aasta

jooksul Eestis, kuna ka pärast seda, kui laps Venemaal kooli läks, viibis ta igal aastal vähemalt 5

kuu jooksul Eestis. Kaebaja hinnangul on SKA ja halduskohus lapse kasvatamisega seotud

asjaolude osas jätnud täitmata oma selgitamiskohustuse ega ole juhindunud nõuetekohaselt

uurimispõhimõttest. Pensioniõigusliku staaži tõendamise ja arvestamise korras ei ole seejuures

sätestatud, et pensioni taotleja peaks esitama dokumente, mis kinnitavad lapse kasvatamist. Kui

vastustaja pidas seda vajalikuks, oleks ta pidanud kaebajale seda selgitama. Halduskohus ei ole

võtnud arvesse kaebaja esitatud tõendeid, st passis olevaid templeid, mis kinnitavad sagedast

Eestis viibimist ning dokumente, mis kinnitavad, et kaebaja töötas Venemaal osatööajaga.

Halduskohus pole arvesse võtnud ka seda, et enne 1994. aastat sai kaebaja Eesti ja Venemaa

vahel liikuda, ilma et selle kohta oleks passi templeid löödud. Halduskohus omistas

põhjendamatult suure tähtsuse asjaolule, et kaebaja laps käis koolis Venemaal, kuna lapse

õppimine välisriigis ei ole käsitatav tema elukoha lõpliku vahetamisena. Viimast seisukohta

kinnitab näiteks perehüvitiste seaduse § 4 lõikes 2 ja sotsiaalmaksuseaduse § 6 lg 1 punktis 1 1

sätestatu. Halduskohtu seisukoht PRKS § 28 lg 2 punkti 12 tõlgendamise osas on vastuoluline,

kuna ühelt poolt tõdes halduskohus 21.07.2023 kohtumääruses, et selle sätte grammatiline

tõlgendus ei kinnita, et lapse kasvatamine peab olema toimunud Eestis, samas kui kohtuotsuses

asus halduskohus vastupidisele seisukohale. Kuna kaebaja suhtes tuleb kohaldada RPKS § 28 lg 2

punkti 12, kujuneb tema Eestis omandatud pensionistaažiks üle 15 aasta, mistõttu tuleb RPKS §

28 lg 4 kohaselt arvata pensionikindlustusstaaži hulka täiendavalt ka ajavahemik 01.11.1990 –

01.01.1991, mil kaebaja töötas Venemaal ehk endise NSVL territooriumil.

7. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDNUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohus leidis õigesti, et SKA-l puudus alus

kaebaja pensioniõigusliku staaži suurendamiseks 2 aasta võrra vastavalt RPKS § 28 lg 2 punktile

12. 9. RPKS § 28 lg 2 punktis 12 on sätestatud, et „[p]ensioniõigusliku staaži hulka arvatakse […]

vanemal või vanema abikaasal või eestkostjal või hoolduspere vanemal kaks aastat iga lapse

kohta, keda ta on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat“. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga,

et selle sätte kohaldamisel võetakse arvesse üksnes aega, mil vanem kasvatas last Eestis.

Teisisõnu tuleb RPKS § 28 lg 2 punkti 12 tõlgendada nii, et vanema pensioniõiguslikku staaži

suurendatakse 2 aasta võrra iga lapse kohta, keda see vanem on kasvatanud Eestis vähemalt

kaheksa aastat.

10. Eeltoodud tõlgendus on põhjendatav sellega, et RPKS üldiseks eesmärgiks on arvestada ja

määrata pensioni üldjuhul tegevuse eest Eestis. Territoriaalsuse põhimõttest on kõrvalekalded

võimalikud vaid erandjuhtudel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2019 otsus haldusasjas nr

3-18-1959, punkt 15). RPKS § 7 lõikes 1 on seejuures sätestatud, et „[õ]igus vanaduspensionile

on isikul, kes on saanud 65-aastaseks ja kellel on vähemalt 15-aastane Eestis omandatud

käesoleva seaduse 8. peatükis sätestatud pensionistaaž“. Pensionistaaž on RPKS § 27 lg 1

kohaselt aeg, mil pensionikindlustatu oli hõivatud pensionile õigust andva tegevusega.

Eelviidatud sätteid arvesse võttes tuleb RPKS 8. peatükis paiknevat § 28 lõiget 2 mõista selliselt,

et selles lõikes loetletud tegevused peavad olema toimunud Eestis. Vastasel juhul ei oleks

tegemist Eestis omandatud pensionistaažiga. Samamoodi nagu RPKS § 29 lg 2 punktis 10

nimetatud talu näol saab olla tegemist vaid Eestis asunud taluga ja sama lõike punktis 4

nimetatud kutseõppeasutuse all on silmas peetud üksnes Eestis asuvaid kutseõppeasutusi, on ka

eelviidatud lõike punktis 12 mõeldud lapse kasvatamist Eestis.

4(6)

3-23-665

11. Erinevalt eelviidatud haldusasjas nr 3-18-1959 käsitletud juhtumist on siinses asjas poolte

vahel põhimõtteline vaidlus selles, kas kaebaja kasvatas last vähemalt kaheksa aastat Eestis või

mitte. Seejuures ei ole vaidlust selles, et kaebaja läks Venemaale tööle 01.11.1990 ega selles, et

kaebaja laps, kes on sündinud 06.10.1985 Eestis, läks 1992. aasta septembris (õppeaasta alguses)

Venemaal asuvasse kooli.

12. Ringkonnakohus leiab, et RPKS § 28 lg 2 punkti 12 kohaldamisel saab Eestis lapse

kasvatamise ajana vaadelda üksnes selliseid perioode, mil asjaomase vanema (või vastaval juhul

vanema abikaasa, eestkostja või hoolduspere vanema) ja lapse eluliste huvide kese, eelkõige

kodu, on Eestis. Ajal, mil kaebaja töötas Venemaal ning tema laps õppis Venemaal asuvas koolis,

ei saanud nende eluliste huvide kese olla Eestis, vaid see oli Venemaal ning seda ka juhul, kui

kaebaja laps viibis igal aastal koolivaheaegadel ja muudel koolist vabadel perioodidel Eestis,

nagu kaebaja väidab. Lapse puhul, kes käib teises riigis koolis ning elab muul ajal peale

koolivaheaegade ja üksikute muude lühemate perioodide selles teises riigis koos seal samuti elava

ja töötava vanemaga, ei ole tegemist olukorraga, kus eelnimetatud vanem kasvatab teda Eestis.

Sellises olukorras tuleb lugeda, et vanema ja lapse isiklike huvide kese on riigis, kus asub

vastavalt vanema töökoht ja lapse kool ning kõnealune isiklike huvide kese ei muutu sellest, et

teatava regulaarsusega viibivad nad Eestis. Teistsugusele seisukohale saaks erandlikel juhtudel

asuda olukorras, kus tegemist on n-ö pendelrändega kahe riigi vahel, eelkõige, kui vaatamata

töökohale ja koolile muus riigis asub Eestis vanema ja lapse kodu, kus nad viibivad vähemalt

sama suure osa ajast kui välisriigis.. Kaebaja väiteid aluseks võttes see kaebaja ja tema lapse

puhul vähemalt alates lapse kooli minemisest saadik nii ei olnud.

13. RPKS § 28 lg 2 punkti 12 kohaldamisel ei tule summeerida kõiki lühemaid ajavahemikke,

mil laps ja vanem Eestis viibisid, kui lühiajalise Eestis viibimise tõttu ei saanud lapse ja vanema

eluliste huvide kese üle kanduda Eestisse. Sellises olukorras, nagu käesoleval juhul, kus Eestis

viibimise kõige pikemaks iga-aastaseks perioodiks sai olla lapse suvine koolivaheaeg, ei

kandunud kaebaja ja tema lapse eluliste huvide kese üle Eestisse ning vastavad perioodid ei saa

niisiis arvesse tulla ajana, mil kaebaja kasvatas last Eestis.

14. Kuna kaebaja laps läks Venemaal kooli enne 8-aastaseks saamist ning kaebaja ei ole

väitnud, et tema ja tema laps oleksid püsivalt tagasi Eestisse pöördunud enne 01.01.1999 (ehk

enne seda, kui lõppes pensioniõigusliku staaži arvestamine vastavalt RPKS § 27 lg 2 punktile 1),

siis leidis halduskohus õigesti, et kaebaja ei ole kasvatanud Eestis last vähemalt kaheksa aastat

sõltumata sellest, kuidas oli kaebaja ja tema lapse elu korraldatud ajavahemikul alates sellest, kui

kaebaja läks Venemaale tööle (01.11.1990) kuni lapse kooliminekuni (01.09.1992).

15. Vastupidist seisukohta ei toeta kaebaja osutatud perehüvitiste seaduse § 4 lõikes 2 ja

sotsiaalmaksuseaduse § 6 lg 1 punktis 11 sätestatu. Lisaks sellele, et need normid ei reguleeri

siinses asjas vaidluse all olevat küsimust, puudutavad need ka põhimõtteliselt teistsugust elulist

situatsiooni, nimelt olukorda, kus laps viibib oma perest eemal välisriigis. Sellise lapse puhul

saab eeldada, et tema eluliste huvide kese on jätkuvalt oma Eestis viibiva perekonna juures, mitte

selles välisriigis, kus ta õpib. Kaebaja lapse puhul oli olukord teine, sest ta elas Venemaal koos

kaebajaga, kes Venemaal töötas.

16. Halduskohus leidis õigesti, et lapse kasvatamist Eestis ei kinnita see, et kaebaja lapsel oli

Eesti elamisluba, samuti see, et kaebaja perekonnal oli Eestis eluruum, mis oli rahvastikuregistris

registreeritud kaebaja ja tema lapse elukohana.

17. Ringkonnakohtu hinnangul toetab RPKS § 28 lg 2 punkti 12 kitsast tõlgendamist ka see, et

tegemist on erandiga RPKS § 28 lõikes 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt arvatakse

pensioniõigusliku staaži hulka tegevuse aeg, kui tööandja oli kohustatud maksma sotsiaalmaksu.

RPKS § 28 lõikes 2 on loetletud, nagu halduskohus ka õigesti märkis, need tegevused, mille

korral on Eesti seadusandja pidanud õiglaseks ja vajalikuks arvestada isikule pensioniõiguslikku

staaži, olgugi, et isik sel perioodil ise sotsiaalmaksu kaudu pensionisüsteemi ei panusta.

5(6)

3-23-665

Ringkonnakohtu hinnangul on sellise erandi eesmärgiga kooskõlas tõlgendus, et erandit

kohaldatakse, kui asjaomasel vanemal ja lapsel on 8 aasta jooksul piisavalt tugev ja püsiv side

Eestiga ehk teisisõnu, kui nende kodu on olnud Eestis. Sellisel asjaoludel, nagu kaebaja kirjeldab,

ei saa lugeda, et kaebaja ja tema lapse kodu oleks vähemalt pärast lapse Venemaal kooli minemist

olnud Eestis.

18. Kuna kaebaja pensioniõiguslikku staaži hulka ei ole alust arvata kahte aastat seoses lapse

kasvatamisega, siis on ilmne, et kaebajal ei ole vähemalt 15 aastat Eestis omandatud

pensionistaaži, mistõttu ei saa PRKS § 28 lg 4 alusel tema pensioniõigusliku staaži hulka

arvestada perioodi, mil ta töötas Venemaal.

19. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaja käsitleda apellatsioonkaebuse etteheiteid, mis

puudutavad uurimispõhimõtte ja selgitamiskohustuse rikkumist, kuna eeltoodud kaalutlustest

lähtudes tuleb apellatsioonkaebus rahuldamata jätta ka eeldusel, et kaebaja väited pärast

01.11.1990 ja eelkõige pärast lapse kooli minemist Eestis viibimise sageduse ja kestuse kohta on

tõendatud.

20. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 ja võttes arvesse, et vastustaja ei ole taotlenud enda

kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalallkirjaga)

6(6)