3-22-1400/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.10.2024, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1400

Haldusasi

X.X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 12.05.2022

otsusele nr 4.2-1/5010-1 ja 16.06.2022 vaideotsusele nr

4.2-1/5010-3

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X, esindaja Jüri Reede

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja

B.H

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 15.05.2023 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 15.05.2023 otsus

haldusasjas nr 3-22-1400 muutmata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

3. Lahendi avalikustamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.12.2024.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-22-1400

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi

taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X.X viimane relvaluba kehtis kuni 08.02.2021. Kaebaja esitas 28.01.2022 PPA-le taotluse

relvaloa saamiseks, märkides relva liigiks revolvri ja eesmärgiks enese ja vara kaitse.

Haldusmenetluse kronoloogia oli järgnev:

1) PPA saatis 02.02.2022 kaebajale e-kirja, pöörates tähelepanu tema liikluskäitumisele; kaebaja

vastas samal päeval, et on teinud eelnevate liiklusrikkumiste osas tõsise järelduse;

2) PPA teavitas 15.02.2022 kaebajat, et relvaeksamiks on pakkuda ajad 18.02.2022 või

04.03.2022. Kaebaja teavitas 16.02.2022, et broneerib aja 04.03.2022;

3) PPA teavitas 02.03.2022, et ta on registreeritud relvaeksamile toimumisajaga 04.03.2022;

kaebaja palus teavitada järgmisest eksami sooritamise ajast, sest on ajahädas ning kaalub

võimalust sooritada eksam hiljem;

4) kaebaja 04.03.2022 e-kirja kohaselt ei olnud tal võimalik relvaeksamil osaleda, PPA määras

uueks ajaks 25.03.2022;

5) eksamineerija luges kaebaja 25.03.2022 relvaeksami mittesooritatuks; kaebaja vaide alusel

tunnistas PPA 06.04.2022 vaideotsusega 25.03.2022 otsuse kehtetuks ning luges

teooriaeksami sooritatuks ja kohustas määrama kaebajale laskekatse aeg, kui tema suhtes ei

esine relvaloa andmist välistavaid asjaolusid;

6) PPA teavitas 14.04.2022 e-kirjaga kaebajat, et talle keeldutakse relvaseaduse (RelvS) § 36 lg

4 p 3 alusel relvaluba väljastamast. Kaebaja esitas vastuväited.

2. PPA keeldus 12.05.2022 otsusega nr 4.2-1/5010-1 kaebajale RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel

relvaloa väljastamisest.

Aastatel 1998‒2022 on kaebajal fikseeritud vähemalt 20 liiklusalast rikkumist, millest enamik

on seotud lubatud sõidukiiruse ületamisega, ent ta on ka eiranud liiklusmärki või foorituld,

põhjustanud liiklusõnnetuse ja juhtinud sõidukit joobeseisundis. 10.10.2020 esitati kaebajale

kahtlustus karistusseadustiku (KarS) § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (mootorsõiduki

juhtimine joobeseisundis) järgi, millega seoses peatas PPA 16.10.2022 otsusega RelvS § 43 lg 1

p 2 alusel kaebaja relvaloa kehtivuse. Relvaloa kehtivuse peatatuse ajal kaebaja relvaloa

kehtivus lõppes. Eelviidatud kriminaalmenetlus lõpetati 14.05.2021 kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 202 alusel (avaliku menetlushuvi puudumine ja isiku süü ei ole suur) ning

kaebajale pandi kohustus läbida programm „Kaine Elu“, millise kohustuse kaebaja täitis.

Kaebajale väljastati esmane relvaluba aastaid tagasi. Kaebaja pani relvaloa kehtivuse ajal toime

arvukalt õigusrikkumisi, kuid teda peeti siiski tollal usaldusväärseks. Maailm ei ole muutumatu

ja ei saa eeldada, et vastustaja praktika relvalubade väljastamisel püsib aastaid muutumatuna. Ka

viimaste aastate kohtupraktika toetab lähenemist, kus hinnatakse taotleja või relvaloa omaja

üldist õiguskuulekust, mitte vaid vägivalla ja tulirelvaga seotud juhtumeid.

Kaebaja eirab süstemaatiliselt liikluses kehtivaid reegleid ja nende eiramine on talle

loomuomaseks käitumismustriks. Ka pärast 2017. a-t jätkas ta liikluses kehtivate reeglite

eiramist. Asjaolu, et kaebajat ei ole karistatud väärteokorras, ei tee reeglite eiramist olematuks.

Kaebajat ei karistatud 2020. a-l mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise kui kuriteo

toimepanemise eest, kuid alkoholijoobes sõiduki juhtimise fakt oli tuvastatud. Kaebaja

2(7)

3-22-1400

süstemaatiline õiguskuulmatu käitumine liikluses ja reeglite eiramise pisendamine näitab, et ta ei

saa aru relvaloa omajale seatud kõrgendatud nõuetest.

Tulirelv kui kõrgendatud ohu allikas usaldatakse vaid usaldusväärsele isikule. Ka avalikkuse

huvi on, et isikul, kes süstemaatiliselt käitub õiguskuulmatult, ei oleks tulirelva valdamise

õigust.

3. Kaebaja esitas eelnimetatud otsusele 09.06.2022 vaide, mille PPA jättis 16.06.2022

vaideotsusega nr 4.2-1/5010-3 rahuldamata.

4. X.X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 12.05.2022 otsuse ja 16.06.2022

vaideotsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks täitma 06.04.2022 vaideotsust ja määrama

kaebajale laskekatse aeg. Kaebaja põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised:

1) relvaeksami aeg 04.03.2022 määrati kaebajale vaid 2 päeva enne eksamit, mis on vastuolus

siseministri 18.03.2015 määruse nr 13 „Relvaeksami nõuded ja läbiviimise kord ning

soetamisloa ja relvaloa andmise kord“ § 2 lg-ga 4;

2) kui eksamineerija oleks 25.03.2022 käitunud õiguspäraselt ning lugenud teooriaeksami

sooritatuks, oleks kaebaja samal päeval saanud teha laskekatse ning selle positiivse

sooritamise korral oleks relvaluba automaatselt väljastatud;

3) vaidlustatud haldusaktidega on rikutud kaebaja õigust elule, vabale eneseteostusele, õigusele

enda omandit vallata, kasutada ja käsutada ning kaebajat on koheldud ebavõrdselt ja

diskrimineeritud kättemaksuks vaide esitamise eest;

4) vastustaja väidab paljasõnaliselt, et ei pea kaebajat usaldusväärseks;

5) vastustaja tugines lubamatult KrMS § 202 järgi lõpetatud kriminaalasja faktile ning valed on

väited nagu oleks kaebaja põhjustanud liiklusõnnetuse ja juhtinud mootorsõidukit

joobeseisundis. Kui eelnimetatu oleks tõsi, poleks riik saanud nentida, et asjas puudub avalik

menetlushuvi ja kaebaja süü pole suur;

6) kaebajat ei ole kunagi karistatud kuriteo toimepanemise eest ja tal ei ole kehtivaid

väärteokaristusi. Tugineda ei saa karistusregistri arhiivi andmetele;

7) kaebaja relvaeksamile lubamisel 02.03.2022 ja eksami aja muutmise seisuga ei esinenud

kaebaja suhtes RelvS §-s 36 loetletud relvaloa väljastamisest keeldumise aluseid. Eksamile

lubamine näitab, et haldusorgan on teinud menetluses otsuse, et kaebaja puhul ei esine RelvS

§ 36 lg-tes 1 ja 4 sätesatud relvaloa andmist välistavaid asjaolusid;

8) ebaproportsionaalne on tugineda relvaloa andmisest keeldumisel üksikutele liiklusega seotud

mõjutustrahvidele. Kaebaja oli sunnitud vähesel määral formaalselt õigust rikkuma liikluses

suurema kahju ärahoidmiseks (mõlemal korral oli oht, et tagant kiiresti lähenev sõiduk ei

suuda peatuda ja toimub kokkupõrge), mis tähendab hädaseisundis tegutsemist ja on KarS §

29 tähenduses teo õigusvastasust välistav asjaolu. Mõjutustrahv ei ole süüteo eest kohaldatav

karistus, seda ei kanta karistusregistrisse ning sellele ei või tugineda süüteo korduvuse

arvestamisel ega muude süüteo eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamisel;

9) kohane ei ole väita, et kaebaja, kes on kandnud relva turvaliselt u 30 aastat, on äkki

muutunud kõlbmatuks ja ebausaldusväärseks vähese tähtsusega karistusena mitte käsitatavate

riiklustrahvide tõttu;

10)

kaebajale on relva vaja enda ja perekonnaliikmete elu ning tervise kaitseks, kuna tema

peamine elukoht asub väga üksikus ja eraldatud kohas. Teenistuse tõttu

keskkriminaalpolitseis ohustab kaebajat kättemaks, millest tulenevalt on ohutase temale

keskmisest kõrgem.

3(7)

3-22-1400

5. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktides toodud põhjenduste

juurde.

6. Tallinna Halduskohus jättis 15.05.2023 otsusega kaebuse rahuldamata.

RelvS § 36 lg 4 p 3 sätestab, et relvaloa andmisest võib keelduda isikule, kes enda või teise isiku

turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama.

Nimetatud normi kohaldamisel on eelkõige oluline tuvastada, kas isik on pannud toime tegusid,

mis annavad tunnistust enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest.

Osundatud säte annab vastustajale laia kaalutlusõiguse otsustamaks selle üle, kas isik on sobiv

relva omama. Relva näol on tegemist kõrgema ohu allikaga, mistõttu eeldab relvaloa olemasolu

loa omajalt keskmisest vastutustundlikumat käitumist. Isiku usaldusväärsust on võimalik hinnata

isiku käitumisharjumusi ja õiguskuulekust arvestades. Enda või teise isiku turvalisust ohustav

eluviis või käitumine hõlmab ka muid asjaolusid peale kehtiva karistatuse ehk loa taotleja

isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu

iseendale või teistele, kui ta saaks relva omada ja kasutada. Haldusorgan saab isikust lähtuva ohu

prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja

selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse. Ohuhinnang hõlmab nii tõendite hindamist

kui ka määratlemata õigusmõiste sisustamist.

Vaidlusalusest otsusest on näha, et kaebaja on ületanud korduvalt lubatavat sõidukiirust, sõitnud

keelava fooritule ajal ristmikule, eiranud liiklusmärgi nõudeid, juhtinud mootorsõidukit ajal, mil

tema juhtimisõigus oli peatunud. Kõik viidatud rikkumised olid sellised, mis võinuks põhjustada

nii kaebajale endale kui ka teisele isikule suure kahju. Tallinna Ringkonnakohus on 22.03.2023

otsuses asjas nr 3-21-2047 märkinud: „[E]t tegu ei pruugi olla ühiskonnaohtlik

karistusõiguslikus mõttes (kaebaja viited karistatuse puudumisele), ei tähenda, et sama tegu (ka

üksik käitumisakt) ei võiks olla tunnistuseks enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist

või käitumisest RelvS § 36 lg 4 p 3 tähenduses. Isiku elustiili hindamisel omab tähtsust see, kas

esineb teavet, et sarnane käitumine võib isikule olla loomuomane. Isikule loomuomase

käitumise hindamisel ei ole õigusvastane tugineda ka nendele politsei andmebaasidest

nähtuvatele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi

(lühimenetlus). Sellistele andmetele tuginemisel ei anta hinnangut kaebaja tegudele või nende

retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes (vt RelvS § 36 lg 4 p 5), vaid kasutatakse isiku suhtes

teadaolevat infot isikut iseloomustavana (vt ka nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjades nr

317-2282, 3-20-1675, 3-20-2365).“

Korduvalt liiklusrikkumisi toime pannud isiku puhul ei saa eeldada, et ta relvaga ümber käies

käitub hoolsalt ja nõuetekohaselt ka siis, kui ta senini ühtegi relva hoidmise, kandmise või

kasutamisega seotud rikkumist toime pannud ei ole. Seega hinnates isiku liikluskäitumist, saab

teha järeldusi isiku usaldusväärsuse osas relvanõuete järgimisel ja teiste ohutuse tagamisel.

Vastustaja on eraldi toonitanud, et hoolimata kaebaja poolt lubaduse andmisest, on kaebaja

jätkanud liiklusrikkumiste toimepanemist (06.03.2022 ja 17.03.2022).

Mõjutustrahvi kohaldamine ei tähenda, et isik ei oleks rikkumist toime pannud. Ilma

rikkumiseta ei oleks isikule trahvi määratud. Kaebaja põhjendused tegude toimepanemise

põhjustele ei tee tema tegusid olematuks. Kaebaja iseloomustab varasemate relvalubade

kehtivuse ajal lubatud sõidukiiruse ületamine korduvalt mitme aasta jooksul ja LS-is sätestatud

lubamatute tegude jätkuv toimepanek ka relvaloa menetlemise ajal. Kaebaja on oma käitumisega

näidanud, et ta kas ei soovi või ei suuda mõista mootorsõiduki kui kõrgema ohu allika

valdamisega kaasnevat hoolsuskohustust ja vastutust. Kaebaja pisendab enda rikkumisi ja peab

neid vähetähtsateks.

Asjaolu, et kaebaja on ka varasemalt relvaloa kehtivuse ajal toime pannud liiklusrikkumisi, ent

sellele ei ole järgnenud mingeid negatiivseid tagajärgi, ei tähenda, et kaebaja on käitunud

4(7)

3-22-1400

õiguskuulekalt ja tema suhtes ei esine RelvS § 36 lg 4 p-s 3 sätestatud aluseid relvaloa

väljastamisest keeldumiseks. Kaebajal ei saanud olla õiguspärast ootust, et tema varasemaid ja

jätkuvaid LS-i norme mittejärgivaid tegevusi ei arvestata relvaloa väljaandmise kaalumisel..

Kaebaja väited põhiõiguste rikkumisest on üldsõnalised. Ehkki ei saa välistada, et oht kaebaja

elule võib realiseeruda, võib siiski isiku põhiõigust piirata (vt PS § 11), kui piirangud on

demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega moonuta piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.

Kaebaja väited omandiõiguse kaitsmise võimatusest on üldsõnalised ega anna alust väita kaebaja

sellekohase põhiõiguse rikkumise võimalusest. Samuti pole põhjendatud kaebaja väited, et teda

diskrimineeriti seetõttu, et 25.03.2022 eksamitulemuse koheselt positiivselt sooritatuks

lugemisel olnuks kaebajal võimalik teostada laskekatse. Vastustajal ei ole kohustust lubada

relvaloa taotlejal eksami sooritamist jätkata üksnes sellel alusel, et teooriaeksam on hinnatud

positiivse tulemusega. Vastustaja saab ka pärast eksamiaja määramist ja selle muutmist asjaolude

täiendaval uurimisel jõuda järeldusele, et kaebajale ei ole võimalik relvaluba väljastada.

Kaebaja heidab ette vastustaja poolt tema eksamiajast teavitamise lühikest tähtaega, mis ei vasta

korra § 2 lg 4 sätte mõttele. Õige on väide, et vastustaja peaks üldjuhul saatma teavituse

ajavaruga, mis võimaldaks kaebajal eksamile mitteilmumise võimatusest teavitada vähemalt 3

tööpäeva enne eksami toimumist. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 kohaselt ei saa

haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti

menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud

mõjutada asja otsustamist. Vastustaja poolt kaebaja teavitamine eksami toimumise ajast

02.03.2022, s.o 2 päeva enne eksami toimumist ei mõjutanud relvaloa väljastamisest keeldumise

otsuse langetamist. Järelikult ei saa vastustaja minetust pidada oluliseks ja see ei too kaasa

vaidlustatud otsuse tühistamist. Eksamiajast teavitamine ja 25.03.2022 eksami negatiivsete või

positiivsete tulemustega sooritamine ei ole omavahel seotud. Samuti ei ole kaebaja arutelud

laskekatse sooritamise võimalikkusest kuidagi seotud eksamiaja kohta teavituse saatmise vähese

etteteatamisajaga. Seega ei oma vaidlustatud haldusaktide õiguspärasuse kontrollimisel määruse

nr 13 § 2 lg 4 võimalik rikkumine mingit mõju.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. X.X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 15.05.2023 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus avaldatud seisukohtade

juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited.

Halduskohtu otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Otsuse p-s 26 on esitatud abstraktne väide

mingitele „teistele“ kaebaja poolt LS-s sätestatud nõudeid rikkuvate tegude toimepanemisele.

Selline väide ei ole kontrollitav.

Ebaproportsionaalne ja lubamatu on tugineda keelduva otsuse tegemisel kahele mõjutustrahvile

(17.03.2022 kiiruse ületamine ja 06.03.2022 foori keelava tulega ristmikule sõitmine). Kaebaja

ei põhjustanud kummalgi korral mingit ohtu, kuna vastupidisel juhul ei oleks menetleja

piirdunud mõjutustrahviga. Lühimenetluses määratav mõjutustrahv ei ole süüteo eest kohaldatav

karistus. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 548 lg 6 välistab absoluutselt mõjutustrahvi

fakti süüteo eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamisel. Halduskohtu vastupidine seisukoht on

seadusega vastuolus.

Halduskohus tugines ebaõigesti Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2023 otsusele nr 3-21-2047,

jättes arvestamata, et ringkonnakohus jättis PPA apellatsioonkaebuse rahuldamata ning leidis, et

lubatud sõidukiiruse ületamisest mitte suuremas ulatuses kuni 30 km/h ja tehnonõuetele

vastavuse kontrolli mitteläbinud sõiduki juhtimisest ei saa järeldada turvalisust ohustavat

eluviisi ja käitumist RelvS § 36 lg 4 p 3 tähenduses. Ka kaebaja puhul ei saa kahe väikese süü

sisuga ja mõjutustrahviga seotud teo puhul sellist järeldust teha.

5(7)

3-22-1400

Otsuses on põhjendamata, millised on kaebaja eluviisist tulenevalt teda ennast ja teisi ohustavad

asjaolud. Igal üksikul juhtumil tuleb eraldi põhjendada, kas konkreetne käitumine kätkeb endas

ohufaktorit või on tegemist marginaalse eksimusega, mille puhul on süü suurus ja

ühiskonnaohtlikkus pea olematu. Halduskohus on viidanud nt tähtaja ületanud juhiloaga

sõitmisele, mille puhul oli tegemist inimliku unustamisega, millega ei kaasnenud mingit

ohufaktorit. Kaebajal on juhiluba olnud aastakümneid.

Halduskohus andis vastustajale RelvS-i tõlgendamisel põhjendamatult vaba voli, lubades

tugineda karistusregistrist kustutatud ja seal kajastamata andmetele. Karistuste aegumistähtajad

ongi kehtestatud selleks, et anda isikule võimalus oma eksimused ajaga heastada. Kaebajal

puuduvad karistused aastast 2017.

8. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega

ning jäädes vaidlustatud haldusaktides ning kohtumenetluses varasemalt avaldatud seisukohtade

juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Halduskohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendatud. Halduskohus on otsuse p-s 26

pidanud teiste rikkumiste all silmas otsuse p-s 19.1 loetletud rikkumisi.. Vaidlusküsimus taandub

pigem sellele, kas karistusregistrisse kandmata või sealt kustutatud rikkumistele saab RelvS § 36

lg 4 p 3 kohaldamisel tugineda. Ringkonnakohus jagab selles osas halduskohtu seisukohta ega

korda vastavat õiguslikku analüüsi.

Tuginemine Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2023 otsusele nr 3-21-2047 ei olnud asjakohatu.

Määrav ei ole, et ringkonnakohus jättis PPA apellatsioonkaebuse rahuldamata, vaid oluline on

tõlgendus, mille järgi pole RelvS § 36 lg 4 p 3 alusel isikut iseloomustava käitumise hindamisel

õigusvastane tugineda ka nendele politsei andmebaasidest nähtuvatele andmetele, mis on

karistusregistrist kustutatud või mida sinna ei kantagi (lühimenetlus). See, et asjas nr 3-21-2047

leidis ringkonnakohus, et õige pole lähtuda süütegudest, millest on möödunud 8 aastat ning mille

toimepanemisel oli isik alaealine, ei tähenda, et ka kaebaja puhul tuleb jätta enam kui 8 aastat

tagasi toimunud rikkumised tähelepanuta. Eelnimetatud vaidluses nähtub ringkonnakohtu

põhjendustest, et vanadele rikkumistele viitamist ei pidanud kohus õigeks, sest isik ei olnud

täisealisena selliseid rikkumisi enam toime pannud, millest võis järeldada, et 8 aastat tagasi

alaealisena toimunu ei olnud enam teda iseloomustav käitumine. Kaebaja seevastu on

liiklusnorme rikkunud pikema aja jooksul järjepidevalt, millest saab järeldada, et talle on omane

suutmatus või soovimatus käituda liikluses õiguskuulekalt. Rikkumiste hulka arvestades ei ole

usutav, et kaebaja satub vastavatesse situatsioonidesse juhuslikult. Kaebaja õigustav hinnang

oma rikkumistele viitab, et kaebaja ei taju oma liikluskäitumises mingit probleemi. Relvaloa

omaja peaks aga olema reeglina õiguskuulekas kõigis eluvaldkondades.

11. RelvS § 36 lg 4 p 3 kohaldamisel ei pea hindama iga üksiku õigusrikkumise ohtlikkust.

Ennast ja teisi ohustavale käitumisele viitab kaebaja järjepidev LS-i normide eiramine. See

tekitab põhjendatud kartuse, et kaebaja ei pruugi õiguskuulekas ja hoolikas olla ka RelvS-i

nõuete järgimisel. Asjaolu, et RelvS rikkumisi pole tuvastatud, ei anna kindlust, et RelvS-i

normidesse suhtub kaebaja oluliselt suurema hoolega kui LS-i omadesse. Vastustaja ootus, et

relvaloa taotleja osaleks liikluses LS-ga kooskõlas, pole ebamõistlik ega ebaproportsionaalne.

Isiku järjepidev liiklusrikkumiste toime panemine viitab riskivale käitumisele ning lubab

kahelda selles, kas isik järgib ka relva hoidmist ja kasutamist käsitlevaid norme, kui nende

eiramine talle mingisugusel pragmaatilisel põhjusel ebaotstarbekas näib.

6(7)

3-22-1400

12. Kaebaja viide VTMS § 548 lg-le 6 pole asjakohane. Kaebajale pole relvaloa

väljastamisest keeldutud põhjusel, et ta on väärteo korras karistatud, vaid põhjusel, et ta pole

oma käitumise tõttu sobilik relva omama. VTMS § 548 lg 6 ei keela isikuomaduste hindamisel

arvestada isiku igasugust käitumist, sh rikkumisi, mille osas on toimunud lühimenetlus.

13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebaja

kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

14. Vastavalt kaebaja taotlusele tuleb avaldatavas lahendis asendada kaebaja nimi

tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). Muid isikuandmeid otsuses ei sisaldu.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)