1-11-4859/10 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

24.august 2011.a. Tallinn

Kriminaalasja number 1-11-4859

Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Meelika Aava Kriminaalasi

H.Z süüdistuses KarS § 199 lg 2 p.8,9 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 21.juuni 2011.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav H.Z Süüdistatav H.Z (ankeetandmed Harju Maakohtu otsuses) RESOLUTSIOON

H.Z-i

poolt esitatud apellatsioon Harju Maakohtu 21.juuni 2011.a. otsusele – jätta läbivaatamata. Edasikaebamise kord

Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel

esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna

Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul alates päevast,

mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK :

Harju Maakohus otsustas 21.juuni 2011.a. otsusega H.Z-i süüdi tunnistada KarS § 199 lg 2 p 8, 9 ettenähtud kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks

tähtajaline vangistus 2 (aastat) ja 6 (kuus) kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes karistuseks tähtajalise vangistuse 1 (aasta) ja 8 (kaheksa) kuud. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada mõistetud karistusaja hulka

eelvangistus, arvestades ärakandmisele kuuluva vangistuse 1 aasta ja 8 kuud

ärakandmist alates H.Z-i kahtlustatavana kinnipidamisest, so alates 01.11.2010. H.Z-i suhtes valitud tõkend vahistamine jätta muutmata.

H.Z mõisteti süüdi 28 salajases varguses, millised ta pani toime ajavahemikul 1.06.2010.a., kuni 26.10.2010.a. Enamus vargusi olid korterivargused,

kusjuures kõik olid toime pandud esimese korruse akna kaudu sissemurmise teel Üksikud varguseepisoodid olid toime pandud asutustesse sissemurmise teel.

APELLATSIOONI SISU:

Esitatud apellatsioonis taotleb süüdistatav asendada kandmata vangistus üldkasuliku

tööga kun a tal on olemas ka tõend selle kohta,. Et ta saab vabanemisel ametliku töökoha. Taotlust põhjendab sellega, et tema perekond vajab tema toestust kuna ta isal on ees südameoperatsioon. Lubab, et täidab kõik kohtu ettekirjutused.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab

üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole

konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna

seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg

2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt

eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-

09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt

ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning

ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub

ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele

lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120-09).

Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi

õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse rangus.

Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel

on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja

raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava

karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb

karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse

üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on H.Z-ile karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega.

Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks H.Z-i karistamist

just vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda.

Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka apellatsioonis esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua seadusliku

kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema seaduslikud alused. H.Z-i näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva isikuga,

keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. Karistusmäära süüdistatav ei vaidlusta ja ka kohtukolleegiumi arvates ei saa 28 kuriteoepisoodi eest mõistetud 2 aasta ja 6 kuulise vangistuse puhul, millest 2/3 e. 1

aasta ja 8 kuud tuleb ära kanda, rääkida ülemäära rangest karistusest. Varasemate

otsustega on süüdistatavat ühe varguse eest karistatud 9 kuu ja 4 kuu pikkuse

vangistusega. 28 varguse eest 30 kuud ( 2 aastat ja 6 kuus) vangistust tähendab sisuliselt seda, et iga varguse eest on mõistetud 1 kuu ja 2 päeva, mis süüdistatava isikut arvestades ei ole karm karistus. Maakohus on oma otsuses põhjendanud, miks

peab H.Z-i isikuks, kes ei sobi kriminaalhooldusele ning kohtukolleegium nõustub sellekohase maakohtu seisukohaga. Kui isik aga ei sobi kriminaalhooldusele,

siis ei saa tema suhtes kohaldada ka üldkasulikku tööd. Asendades mõistetud vangistuse ÜKT-ga peab kohus olema veendunud, et ÜKT-le allutatud isik oleks sobiv

kindlustamaks ÜKT reaalse täideviimise. Arvestades H.Z-i isikut

iseloomustavaid andmeid, ei ole kohtukolleegium veendunud, et ta on sobiv isik ÜKT

kui vangistuse asenduskaristuse reaalseks täideviimiseks ja ÜKT täideviimise ebaõnnestumisrisk on sellise isiku puhul väga kõrge. Ka ei ole selline asenduskaristus piisav kindlustamaks , et H.Z kuritegusid toime ei pane. Reaalne vangistus on

sellise isiku puhul ka kohtukolleegiumi arvates ainuke võimalus, mis tagab ka õiguskorra kaitsmise huvid KarS prg. 56 mõttes.

Veel märgib kohtukolleegium, et H.Z on ära kantud juba üle 1/3 mõistetud karistusest, mis annab aluse taotleda tingimisi ennetähtaegset vabanemist KarS prg. 76

lg 1 p. 1 alusel e. elektroonilise valvega ja kohe saab täis ka pool karistusaega, mis annab aluse taotleda tingimisi ennetähtaegset vabastamist KarS prg. 76 lg 1 p.2 alusel.

Selleks peab olema aga kohtuotsus jõustunud. Samade seisukohtade esitamine

süüdistatava apellatsiooni rahuldamata jätmisel kohtuotsuses peale suulist

apellatsioonimenetlust venitab süüdistatava võimalusi ennetähtaegse vabastamistaotluse esitamiseks vähemalt kahe kuu võrra edasi.

Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil..

Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu.

Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Meelika Aava