3-22-2351/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tanel Saar, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

31.10.2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-2351

Haldusasi

Garaažiomanike MTÜ Pajuvitsa kaebus Luunja

Vallavalitsuse 05.10.2022. a korralduse nr 318

tühistamise ja valla kohustamise ning Maa-ameti

20.12.2022. a korralduse nr 1-17/22/2757 tühistamise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28.11.2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Maa-ameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Garaažiomanike MTÜ Pajuvitsa

Volitatud esindaja adv. Päivi Margna

Vastustaja I Luunja vald

Vastustaja II Maa-amet

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Garaažiomanike MTÜ Pajuvitsa taotlus apellatsioonkaebuse läbi

vaatamata jätmiseks.

2. Tagastada Maa-ametile apellatsioonkaebuse lisad.

3. Jätta Maa-ameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

28.11.2023. a otsus muutmata.

4. Mõista Maa-ametilt Garaažiomanike MTÜ Pajuvitsa kasuks välja ringkonnakohtus

kantud menetluskulu summas 1632 (tuhat kuussada kolmkümmend kaks) eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 02.12.2024 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Garaažiomanike MTÜ Pajuvitsa (MTÜ) esitas 02.10.2003 Luunja Vallavalitsusele

avalduse hoonestusõiguse seadmiseks Tartu maakonnas Luunja vallas Rõõmu külas asuvale

Pajula tee 6 kinnisasjale (katastritunnus 43201:001:2058, pindala 27 827 m², sihtotstarbeta

maa). Hoonetena, mille teenindamiseks vajalikule maale taotleti hoonestusõiguse seadmist, on

nimetatud valvurimaja, 3 kivigaraaži, 485 metallgaraaži, territooriumi valgustus, territooriumi

sisesed teed, sillad, estakaad ja WC.

2. Luunja Vallavalitsus lõpetas 05.10.2022. a

korraldusega

nr 318 riigimaale

hoonestusõiguse seadmise menetluse (p 1), lähtudes maareformi seaduse (MaaRS) § 35¹ lg-st

1², Vabariigi Valitsuse 05.06.2014. a määruse nr 74 „Maareformi käigus riigimaale

hoonestusõiguse seadmise ja selle käigus maa erastamise kord“ (määrus nr 74) § 6 lg-st 3 ja

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg-st 2. Korralduse kohaselt ei ole riigimaale

hoonestusõiguse seadmise menetlust võimalik läbi viia, kuna MTÜ-le ei ole antud ehitusluba

ning plekkgaraažide näol ei ole tegemist ehitistega MaaRS § 6 lg 3 mõistes. Kui valvurimaja

ja estakaadi pidada ehitiseks ja rajatiseks, ei ole andmeid, et need oleksid MTÜ omanduses.

Ka ei ole võimalik väita, et MTÜ puhul oleks tegemist õigusjärglasega garaažikooperatiivile,

keda on märgitud Tartu rajooni Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee (RSN TK)

23.04.1980. a otsuses nr 173 (otsus nr 173). Puuduvad tõendid, et MTÜ kasutab maa-ala

õiguslikul alusel. Vald märkis, et juhul kui leida, et maa-alal asub ehitis, tuleb vastavalt

Vabariigi Valitsuse 30.06.1998. a määrusele nr 144 „Ehitise teenindamiseks vajaliku maa

määramise kord“ (määrus nr 144) kindlaks määrata ehitise teenindamiseks vajaliku maa

suurus ja piirid, mis ei ulatu tervele katastriüksusele.

3. Maa-amet otsustas 20.12.2022. a korraldusega nr 1-17/22/2757 anda Luunja valla

munitsipaalomandisse Pajula tee 6 katastriüksuse (p 3.1), võttes aluseks MaaRS § 25 lg 5¹, §

28 lg 3 ja § 38 lg 3 ning Vabariigi Valitsuse 02.06.2006. a määruse nr 133 „Maa

munitsipaalomandisse andmise kord“ (määrus nr 133) § 8² ja § 84. Korralduse kohaselt

selgitas Maa-amet 02.04.2020. a kirjaga nr 6-7/20/5009 Luunja vallale, et otstarbekas on anda

Pajula tee 6 katastriüksus valla munitsipaalomandisse. Vald kinnitas 30.11.2022. a

korraldusega nr 384, et Pajula tee 6 katastriüksuse osas maa erastamiseks või tagastamiseks

avaldusi esitatud ei ole ja lahendamata taotlused puudusid. Maa-amet selgitas välja, et Pajula

tee 6 katastriüksus ei ole vajalik riigi ülesannete täitmiseks ning teada ei ole takistavaid

asjaolusid ega kolmandate isikute õigusi, mida katastriüksuse munitsipaalomandisse andmine

kahjustada võiks.

4. Kinnisasi kanti 23.01.2023 kinnistusraamatusse registriosa numbriga 22721350 ja selle

omanik on Luunja vald.

5. MTÜ esitas 03.11.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse ja hiljem täiendavad seisukohad.

Kohus menetles kaebust Luunja Vallavalitsuse 05.10.2022. a korralduse nr 318 tühistamise ja

asja uueks otsustamiseks kohustamise ning Maa-ameti 20.12.2022. a korralduse nr

1-17/22/2757 tühistamise nõudes. Kaebaja põhjendused:

1) Kaebaja õiguseellanne on garaažikooperatiiv „Pajuvitsa“. Maakasutuse aluseks on otsus nr

173. Luunja vald on ajalooliselt kiitnud heaks kaebaja tegevuse maa-alal.

2) Kaebaja tõendas haldusmenetluses, et Pajula tee 6 kinnisasjal asub 2 ehitist – valvurimaja

ja estakaad, mis kuuluvad kaebajale. Kui ehitised on ehitatud ajal, mil maa-ala oli kaebaja

õiguseellase kasutuses, siis kuulub omandiõigus kaebajale. Ehitised rajati pärast otsuse nr 173

alusel kinnistu tähtajata kasutamiseks saamist ja need ehitas kaebaja õiguseellane. 12.11.1981

esitati avaldus elektrivarustuse tehniliste tingimuste saamiseks. 03.12.1981 esitati kaabli

paigaldamise skeem ja koos sellega valvurimaja elektriinstallatsiooni joonis. Lisaks on maa-

alal garaažid (507 tk), mis tuleb lugeda ehitisteks. Luunja vald kooskõlastas 24.05.1995

garaažiühistu Pajuvitsa asendiplaani, millelt nähtub, et maa-alal paikneb valvurimaja.

Asendiplaanil on viidatud, et olemas on eelnev hoonestusskeem.

3) Luunja vald menetles kaebaja avaldust ligi 20 aastat, muutes pidevalt seisukohti ja jättes

arvestamata kaebaja seisukohtade ja tõenditega.

4) Tartu rajooni RSN TK otsuse juurde kuuluv toimik (tl 96-107) sisaldab maatüki plaani, mis

vastab kaebaja kasutuses olevale kinnisasjale, ning eksplikatsiooni. Leitud on maa looduses

eraldamise akt koos plaaniga (tl 109-111). Eesti NSV maakoodeks (MaaK) võimaldas Tartu

linna RSN TK-l talle eraldatud maad kasutamiseks edasi anda, mille kohta on tehtud mitmeid

otsuseid (tl 112-121). Tartu linna RSN TK 28.07.1981. a otsuse nr 252 (otsus nr 252) ja

23.06.1983. a otsuse nr 201 (otsus nr 201) puhul on tegemist nõuetele vastavate otsustega

anda Rõõmu tee kinnistu kaebaja õiguseellase garaažikooperatiivi „Pajuvitsa“ kasutusse.

Otsusega nr 201 loodi uus garaažikooperatiiv ja sellest nähtuvalt oli ehitusprojekt olemas.

5) Kui Luunja valla korraldus tühistatakse, siis muutub Maa-ameti korraldus õigusvastaseks.

6. Luunja vald palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja I põhjendused:

Kaebaja ei saa väita, et tema puhul on tegemist õigusjärglasega garaažikooperatiivile.

Puuduvad tõendid, et kaebaja kasutas maad õiguslikul alusel. Kaebajale ei ole antud

valvurimaja ja estakaadi ehitusluba, vaid tegemist on õigusliku aluseta püstitatud ehitistega.

Vallal puudub pädevus vastata küsimustele, milline oli aastatel 1980-1981 maa kasutusse

andmise või ehitamise õiguslik alus. On teada, et ehitusload olid vajalikud ka nõukogude ajal.

7. Maa-amet palus jätta kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata. Vastustaja II põhjendused:

1) Garaažikooperatiivile ei ole välja antud ehitusluba. Ehitusloaks ei ole avaldus

elektrivarustuse tehniliste tingimuste saamiseks, kaabli paigaldamise skeem ega elektri-

installatsiooni joonis. 24.05.1995 kooskõlastatud asendiplaanist ei järeldu, et ehitised on

püstitatud õiguslikul alusel. Valvurimaja ja estakaad on õigusliku aluseta püstitatud ehitised.

Metallgaraažid ei ole aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ehitised.

2) Selleks, et maakasutusõiguse andmist MaaK alusel ja tähenduses saaks lugeda

õiguspäraseks ja tõendatuks, oleks pidanud maa kasutusse andmise otsus olema RSN TK

poolt vastu võetud. Otsuses nr 173 viidatud MaaK §-d 17 ja 37 ei anna rajooni RSN TK-le

õigust anda maad vabariikliku alluvusega linna RSN TK-le ega selle mistahes osakonnale.

Kollektiivgaraažide osas sätestas MaaK eraldi, et nende ehitamine oli lubatud vaid linna

(alevi) RSN TK otsuse alusel. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 14 ei erista

nõukogude ajal ega pärast Eesti taasiseseisvumist püstitatud ehitisi - kõigi ehitiste puhul

kehtib nõue, et kui puudub kas maakasutusõigus või ehitusluba, siis on tegemist õigusliku

aluseta püstitatud ehitisega.

3) Kaebaja ei ole tõendanud, et tegemist on maa teisese kasutamisega. Plekkgaraažid on

tsiviilkäibes vallasasjadena. Maareformi käigus ei ole võimaldatud taoliste vallasasjade aluse

maa ostueesõigusega erastamist ega nende alusele maale hoonestusõiguse seadmist. Ehitiste

omanikud saavad olla vaid MTÜ liikmed, mitte MTÜ kui juriidiline isik. Ei ole esitatud

ühtegi dokumenti, et MTÜ liikmed oleksid ehitised võõrandanud või muul viisil MTÜ-le üle

andnud.

8. Tartu Halduskohus rahuldas 28.11.2023. a otsusega kaebuse (resolutsiooni p 1); tühistas

Luunja Vallavalitsuse 05.10.2022. a korralduse nr 318 ning kohustas valda tegema uue otsuse

kaebaja kasuks hoonestusõiguse seadmise võimalikkuse kohta (resolutsiooni p 1.1); tühistas

Maa-ameti 20.12.2022. a korralduse nr 1-17/22/2757 (resolutsiooni p 1.2); jättis

menetluskulud vastustajate kanda võrdsetes osades (resolutsiooni p 2); mõistis vallalt kaebaja

kasuks välja menetluskulu 20 eurot (resolutsiooni p 3); mõistis Maa-ametilt kaebaja kasuks

välja menetluskulu 20 eurot (resolutsiooni p 4). Otsuse põhjendused:

1) Korralduses nr 318 ei ole ära toodud, millise õigusnormiga oli maa kasutusõiguse andmine

ja ehitiste rajamine reguleeritud. Maakasutuse osas võis kohaldatav olla MaaK. Otsusega nr

173 on tõendatud, et Pajula tee 6 kinnisasi anti kasutada Tartu linna RSN TK

kommunaalmajanduse osakonnale garaažikooperatiivide moodustamiseks. Ei ole võimalik

ümber hinnata, kas rajooni RSN TK-l oli õigus maad linna RSN TK kommunaalmajanduse

osakonna kasutusse anda. Maatüki plaanil näidatud maaüksus kattub praeguse Pajula tee 6

kinnisasjaga. Tõendatuks saab pidada, et Tartu linna RSN TK kommunaalmajanduse osakond

andis maaüksuse kasutada garaažikooperatiivile „Pajuvitsa“. Viide MaaK §-le 37 võib viidata,

et maa kasutada andmine garaažikooperatiividele toimus mahaarvamiseta. Tartu linna RSN

TK tegi otsuse korraldada „Pajuvitsa“ garaažikooperatiivide mahamärkimine, numereerida

garaažid looduses ja paigutada ümber. Otsuse täitmine jäi venima ning 1983. aastal tuli seda

uuesti otsustada. 23.06.1983. a otsusest nr 201 (tl 118-121) nähtub Tartu linna RSN TK tahe

anda maa garaažikooperatiivi „Pajuvitsa“ kasutusse ning teha selleks vajalikud toimingud.

Tõendatud on, et garaažikooperatiiv „Pajuvitsa“ moodustati ja see on kaebaja õiguseellane.

Kaebaja äriregistri kaardi põhjal oli kaebaja ettevõtteregistris registreeritud kui garaažiühistu

„Pajuvitsa“ (reg.nr 64031392). Maa eraldamist individuaalsete või kollektiivsete garaažide

ehitamiseks reguleerib MaaK § 146, kuid kaebaja õiguseellase puhul ei olnud tegemist

garaažide ehitamisega, vaid metallgaraažide paigutamisega. Kõne alla võib tulla väga laia

diskretsiooniõigusega MaaK § 146 lg 4.

2) Pajula tee 6 kinnisasjal paiknevate ehitiste puhul tuleb eristada kaht ehitiste gruppi -

tänapäeva mõistes maaga püsivalt ühendatud ehitised ja metallgaraažid. Metallgaraažide

puhul puudub viide, et nende Pajula tee 6 kinnisasjale paigutamise ajal olnuks selleks vaja

(tänapäeva mõistes) ehitusluba, s.h ehitusprojekti koostamist või kinnitamist, kohaliku või

riigivõimu mingis vormis nõusolekut või heakskiitu ehitustööde tegemiseks vms. Taunitav on

Maa-ameti väide, et tõenäoline oli ebaseaduslik ehitamine maaüksusele. Pajula tee 6

kinnisasjale metallgaraažide paigutamise eesmärk oli selgelt vastupidine - kohalik võim

soovis piirkonna metallgaraažid kokku koguda ning nende paigutamise ja kasutamise

korrektselt korraldada ja seadustada.

3) Pajula tee 6 kinnisasjal paikneb vähemalt 2 tänapäeva mõistes maaga püsivalt ühendatud

ehitist - valvurimaja ja estakaad. 1980-ndatel aastatel kaebaja ehitiste rajamist reguleerinud

õigusnormide leidmine mõistliku aja- ja töökuluga ei osutunud võimalikuks. 1973. a välja

antud kogumikust „Põhilised seadusandlikud aktid ja Eesti NSV valitsuse otsused elamute ja

suvilate individuaal- ja kooperatiivehituse kohta“ võib järeldada, et olemas ei olnud

ehitusseadustikule sarnast ühtset ehitamist reguleerivat õigusakti ning erinevalt oli

reguleeritud ehitamine individuaalse omandi loomise ja kooperatiivse omandi loomise

eesmärgil. Maa-ameti kirjeldatud õigusakt „Abinõudest omavolilise ehituse vastu

võitlemiseks linnades ja linna tüüpi alevites“ reguleerib individuaalehitust. Olemas oli Eesti

NSV Ministrite Nõukogu 04.02.1965. a määrus nr 55 „Kooperatiivelamuehituse

edasiarendamise kohta“. Näidisleping elamuehituskooperatiivi kui tellija ning linna või

rajooni TSN TK valitsuse, osakonna või grupi kui töövõtja vahel nägi ette, et töövõtja

kohustus on tellida maja ehituseks projekt ning korraldada selle läbivaatamine ja

kooskõlastamine, sõlmida töövõtuleping ehitusorganisatsiooniga ja teostada ehitustööde

tehnilist järelevalvet. Tellija (kooperatiivi) ülesanne oli vormistada linna või rajooni TSN TK

osakonnas maa-ala kasutamise õigus, kui maa-ala ei olnud koheselt eraldatud kooperatiivile.

Üheski sättes ei nähta ette, et tellija või töövõtja peaks taotlema ehitamiseks täiendava loa.

Võimalik, et olemas oli eraldi õigusakt(id), mis reguleerisid garaažikooperatiivi tegevust, kus

kooperatiivi liikmed ühiselt kasutasid maa-ala, ehitati mõned kooperatiivi tegutsemiseks

vajalikud hooned ja rajatised ning valdavas osas paigaldati maa-alale metallgaraažid. Sellised

akte ei õnnestunud leida.

4) Ehitusprojekti olemasolu on otsuse p-s 8.7 toodud dokumendis nimetatud. Otsuse p-s 8.6

nimetatud joonised on suure tõenäosusega osa ehitusprojektist. Joonisel „Kaabli paigaldamise

skeem“ on käsikirjaline kooskõlastus, mille järgi enne kaevamistööde algust tuleb kutsuda

LKV esindaja, seega oli tegemist reaalse ehitamise eesmärgil koostatud joonisega. See, et

ehitamist korraldas Tartu linna RSN TK, ühtib sellega, kuidas korraldati kooperatiivses

omandis olevate elamute ja aiamajade rajamist - ehitamist korraldas ja sellega tegeles kohalik

võim, kooperatiivi roll piirdus selle tegevuse rahastamisega. Vastustajad ei ole välja toonud,

kelle antud luba oleks Tartu linna RSN TK-l pidanud ehitamiseks täiendavalt olema ning

millisest õigusaktist see nõue tuleneb. 1980-ndatel aastatel tehtud otsustes estakaadist juttu ei

ole. Dokumente tervikuna vaadates on usutav, et ehitati terviklikud garaažikooperatiivi

toimimiseks vajalikud hooned ja rajatised, s.h estakaad, piirdeaed, valgustus, teed. Estakaadi

ehitamine selle praegusesse asukohta (estakaadi ümbertõstmine) on ette nähtud otsuse p-s 8.9

nimetatud dokumendis.

5) Luunja vald on korralduses valesti aluseks võtnud, et kaebajal puudus maakasutusõigus ja

ehitised on rajatud õigusliku aluseta. Sel juhul on hoonestusõiguse seadmine võimalik.

Õigusaktid annavad võimaluse võtta maareformi läbiviimisel arvesse kinnisasjal paiknevaid

metallgaraaže ning anda kaebaja kasutusse Pajula tee 6 maaüksuse tervikuna.

Hoonestusõiguse seadmist maareformi raames ei takista see, et tegemist on maaga püsivalt

ühendamata ehitisega ning garaažiühistul oleks olnud õigus erastada kogu tema liikmete

ühises kasutuses olev maa. Võimalik on anda garaažiühistu kasutuses olnud (ringpiiriga

ümbritsetud) maaüksus ühistu kasutusse hoonestusõiguse alusel kui ühistu liikmete ühises

kasutuses olev maa, millel paiknevad ühistu liikmete huvides ehitatud või paigaldatud

ehitised.

6) Luunja vald ei ole hoonestusõiguse menetlust läbi viinud ettenähtud tähtaja jooksul ning on

pika aja jooksul aktsepteerinud kaebaja maakasutusõigust ja ehitiste olemasolu. Otsuse p-s 8.9

toodud dokument näitab, et Luunja vald ja Tartu Maavalitsus andsid 1995. a nõusoleku

täiendavate metallgaraažide paigutamiseks Pajula tee 6 kinnisasjale. Usutav ei ole sellise

nõusoleku andmine, kui maakasutus ja olemasolevate ehitiste rajamine oli omavoliline ja

õigusvastane. Vähemalt 1995. aastal kinnisasjale täiendavalt paigutatud metallgaraažide kohta

ei saa väita, et nende paigutamiseks kohaliku omavalitsuse nõusolekut ei olnud. Maareformi

läbiviimisel ei puutu asjasse kaebaja ja valla 2023. a tekkinud erimeelsused seoses väidetavate

kinnisasjalt lähtuvate häiringutega. Otsuse p-s 8.12 toodud dokument näitab, et vald oli 2015.

a detsembris hoonestusõiguse seadmisega nõus.

7) Luunja vald tegi alles 2022. a kindlaks, et taotlus on puudustega. Asjaolu, et vald tegi

menetlustoimingu peaaegu 19 aastat pärast taotluse esitamist, võis muuta dokumentide

esitamise keerukamaks või võimatuks. Maa-ameti 08.09.2022. a selgitus ei ole kohaldatav.

8) Maa-ameti korraldus rikub kaebaja õigusi, kuna takistab kaebaja hoonestusõiguse seadmise

taotluse menetlemist. Vallal tuleb asjakohane otsus teha 3 kuu jooksul kohtuotsuse

jõustumisest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Maa-amet esitas 28.12.2023 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 28.11.2023. a

otsuse peale. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus ei lahendanud asja erapooletult. Kohus jättis täpsustamata, et otsuse p-des 8.2-8.5 ja

8.7 nimetatud tõendid esitati alles kohtumenetluses 08.11.2023, mistõttu ei saanud vald

nendega haldusmenetluses arvestada. Kohus ei nimetanud Maa-ameti 20.11.2023. a seisukoha

lisadena nr 7-9 esitatud tõendeid. Kaebaja faktivead ja valeväited kandusid üle

kohtuotsusesse. Kohus jättis viitamata õigusele, mida ta korralduste tühistamisel kohaldas.

Kaebaja eesmärgiks on Pajula tee 6 katastriüksuse ostueesõigusega erastamine.

2) Kui pidada MTÜ 09.09.2005. a kirja nr 117 (kiri nr 117) maa ostueesõigusega erastamise

avalduseks, pidi see vastama MaaRS-i rakendusaktis sätestatud nõuetele. Ehitise

omandiõigust tõendavate dokumentide esitamine on ehitise teenindamiseks vajaliku maa

ostueesõigusega erastamise puhul kohustuslik. Tõendamiskoormus lasub erastamist soovival

subjektil. Kiri nr 117 ei vasta Vabariigi Valitsuse 08.11.1996. a määrusega nr 276 kinnitatud

“Riigimaale hoonestusõiguse seadmise kord” (määrus nr 276) p-de 10 ja 11 nõuetele. Kuna

kaebaja ei ole kirja nr 117 kaebuses ega teistes dokumentides maininud, jääb arusaamatuks,

millistel põhjendustel käsitles kohus otsuse p-s 8.11 seda dokumentaalse tõendina. Kohus ei

analüüsinud selle vajalikkust asjas.

3) MTÜ ei ole ca 20 aasta jooksul esitanud ühtegi tõendit, kas MTÜ avalduses loetletud

ehitised on tema poolt ehitatud või kellelt, millal ja mil viisil on need omandatud. Ka

puuduvad ehitisregistris andmed hoonete ja rajatiste kohta. Vähemalt aastatel 1980-1983 oli

kõneksoleva maa-ala puhul tegemist Tartu Linna RSN TK kommunaalmajanduse osakonnale

tähtajata kasutamiseks antud maaga. Kohus jättis tähelepanuta, kelle omandis on

metallgaraažid ning kas need on ehitised MaaRS-i tähenduses. Metallgaraaže (plekkgaraaže)

ei saa käsitleda aluspinnasega kohtkindlalt ühendatud ehitistena. Metallgaraažid on

tsiviilkäibes vallasasjadena. Maareformi praktikas ei ole võimaldatud taoliste vallasasjade

aluse maa ostueesõigusega erastamist ega nende alusele maale hoonestusõiguse seadmist.

Maareformi läbiviimisel tuleb lähtuda ehitise mõistest, mis on sätestatud MaaRS § 6 lg-s 3.

Kaebaja ei ole ühegi ehitise omanik, tal puudub õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ja

selle menetluse käigus maa erastamist. Kui isikul puudub kaitstav õigus, siis puudub tal

kaebeõigus, seega pidanuks kohus kaebuse tagastama.

4) MTÜ 02.10.2003. a avalduses ei ole märget, et talle või tema õiguseellastele oleks taotletav

maa-ala tähtajata kasutamiseks antud otsuse nr 173 alusel. Kaebajal oli 09.09.2005 arusaam,

et otsusega nr 173 anti maa-ala tähtajata kasutamiseks Tartu Linna RSN TK

kommunaalmajanduse osakonnale, mitte MTÜ õiguseellase õiguseellasele. Otsus nr 173 ei

ole käsitletav haldusaktina. Puuduvad tõendid, et MTÜ kasutab maa-ala tema väidetavale

õiguseellase õiguseellasele garaažikooperatiivile antud maakasutusõiguse alusel.

5) Garaažikooperatiivile ei ole välja antud ehitusluba(sid). Ehitusloana ei ole käsitatavad

avaldus elektrivarustuse tehniliste tingimuste saamiseks, kaabli paigaldamise skeem ja

valvurimaja elektriinstallatsiooni joonis. Ka ei ole valvurimaja ja estakaadi ehitusloana

käsitatav 24.05.1995 kooskõlastatud asendiplaani korrektuur. Asendiplaani korrektuur

kajastab üksnes 1995. a olnud olukorda, s.t kus ehitised paiknesid. Kõneksolevad ehitised on

püstitatud õigusliku aluseta ning hoonestusõiguse seadmise menetlust ei ole MTÜ suhtes

võimalik AÕSRS § 13 lg 5, § 15 lg 1 ja MaaRS § 351 lg 1 ning määruse nr 74 alusel läbi viia,

sest nimetatud sätete kohaldamise eelduseks on õiguslikul alusel püstitatud ehitiste olemasolu.

Kaebajal puudub maakasutusõigus ja ehitusluba, s.t ehitised on püstitatud õigusliku aluseta.

6) Vallavalitsuse pädevuses ei ole tuvastada ega hinnata, millise konkreetse õigusnormiga oli

maa kasutusõiguse andmine ning ehitiste rajamine nende andmise ajal reguleeritud.

Maakasutusõiguse saamise/andmise õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda MaaK-st.

AÕSRS § 25 lg-st 2 nähtub, millised MaaK sätted kehtetuks tunnistati ning on viidatud ENSV

Teataja numbritele ja artiklitele, millega nõukogude ajal MaaK-d muudeti. Seega MaaK-i

puudutavas osas ei tohiks asjakohaste õigusnormide leidmine raskeks kujuneda. MaaK §-de

17 ja 37 osas ei ole vaja midagi ümber hinnata, vaid kohus võinuks hinnata, kas nimetatud

õiguslikel alustel oli õiguspärane otsust nr 173 anda.

7) Pajula tee 6 kinnisasjast saab rääkida alates 23.01.2023, mil Pajula tee 6 katastriüksus kanti

Luunja valla munitsipaalomandina kinnistusraamatusse ja avati registriosa nr 22721350.

8) Asjas ei ole esitatud tõendit, millest nähtuks, millal garaažikooperatiiv „Pajuvitsa“

moodustati. Sellest oleneb, kas ja kuna sai maad anda garaažikooperatiivile teiseseks

kasutamiseks ja kas talle on väljastatud ehituslubasid. Asjas ei ole esitatud MaaK §-s 42

reguleeritud teisest maakasutamist tõendavat maatüki looduses piiristamise akti, milles

näidatakse maa teiseseks kasutamiseks andnud organi otsus ja maakasutamise tingimused.

9) Haldus- ja järelevalvepraktikast nähtuvalt ei olnud nõukogude ajal mingit vormikohast

dokumenti, mida saaks nimetada ehitusloaks, vaid ehitamisega alustamiseks pidi olema maa

haldusaktiga kasutusse antud ning koostatud ehitus- või tööprojekt, mis tuli kinnitada ja saada

luba ehitamisega alustamiseks, mis tavaliselt väljendus kinnitatud ehitusprojektil või selle

juurde kuuluva asendiplaani peal olevast allkirjastatud ja pitseriga märkest “Ehitamine

lubatud” või “Ehitamisega alustamine lubatud”. Otsuse p-s 8.7 nimetatud ehitusprojekti puhul

ei ole tegemist valvurimaja ja estakaadi ning teiste vajalike ehitiste ehitamiseks koostatud

ehitusprojektiga, vaid tegemist on planeerimisprojektiga 443 auto garažeerimiseks.

Hoonestusõiguse seadmine ei ole vastavate eelduste puudumise tõttu võimalik ning väär on

kohtu hinnang, et õigusaktid annavad võimaluse võtta maareformi läbiviimisel arvesse

kinnisasjal paiknevaid teisaldatavaid metallgaraaže ning anda kaebaja kasutusse Pajula tee 6

maaüksus tervikuna.

10) Maareformi toimumise tingimustes ei saa kohus seadusi tõlgendada viisil, mis ei ole

kooskõlas seaduse sätte, mõtte ja eesmärgiga, samuti ei tohi maareformi õigustatud subjekte

kohelda ebavõrdselt. Kohus kohtleb kaebajat ebavõrdselt soodsalt võrreldes teiste isikutega,

mille tulemusena saaks kaebaja õigusi ja hüvesid, mida tal seaduse alusel ei oleks. Kaebaja on

olnud aastakümneid hooletu ja tegevusetu. Ei ole õiglane heita tegevusetust ette vallale.

Maareformi õigustatud isik, antud juhul hoonestusõiguse taotleja, peab tõendama, et tal on

õigus saada maa kasutajaks hoonestusõiguse seadmise kaudu ja peab esitama oma õigusi

tõendavad dokumendid.

11) Maa-amet esitas kohtule taotluse Tartu Linnavalitsuse menetlusse kaasamiseks, kuid

kohus jättis taotluse rahuldamata.

12) Kohtu pädevuses ei ole ette kirjutada, kas Maa-amet annab maa munitsipaalomandisse või

jätab selle riigi omandisse, vaid see on Maa-ameti peadirektori kaalutlusotsus.

13) Korraldus nr 318 ja korraldus nr 1-17/22/2757 on õiguspärased ega riku kaebaja õigusi. Ei

ole alust Luunja valla kohustamiseks vaadata läbi kaebaja avaldus hoonestusõiguse

seadmiseks, sest kaebaja ei ole ehitiste, mille alusele ja teenindamiseks vajalikule maale ta

hoonestusõiguse seadmist taotleb, omanik, ning ehitised on püstitatud õigusliku aluseta, s.o

maakasutusõiguseta ja ehitusloata. Kaebajal puudub kaebeõigus, mistõttu tulnuks kaebus

tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel.

10. Maa-amet täpsustas 11.01.2024. a avalduses apellatsioonkaebuse taotlust ning palus

tühistada Tartu Halduskohtu 28.11.2023. a otsuse resolutsiooni p-d 1.2 ja 4 ning teha asjas

uus otsus, millega jätta kaebus Maa-ametit puudutavas osas rahuldamata ja menetluskulud

kaebaja kanda.

11. MTÜ palus 02.02.2024. a vastuses jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata ja Tartu

Halduskohtu 28.11.2023. a otsus tühistamata. Kaebaja põhjendused:

Vastustaja II ei ole esitanud põhjendust, miks apellatsioonkaebuses esitatud uusi seisukohti ja

tõendeid ei olnud võimalik esitada halduskohtus. Tõendite, mida vastustaja II proovis

hilinemisega halduskohtusse esitada, osas puuduvad põhjendused hilinetult esitamise kohta.

Vastustajal II puudub apellatsiooni korras edasikaebamise õigus ning ta on oluliselt rikkunud

apellatsioonkaebuse koostamisel HKMS § 187 lg-s 3 sätestatud tingimusi, mistõttu tuleb jätta

apellatsioonkaebus HKMS § 190 alusel läbi vaatamata.

12. Luunja vald nõustus 05.02.2024. a seisukohas Maa-ameti väidetega.

13. MTÜ palus 26.02.2024. a seisukohas jätta apellatsioonkaebus läbi vaatamata ja Tartu

Halduskohtu 28.11.2023. a otsus muutmata ning alternatiivselt jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja halduskohtu otsus tühistamata. Kaebaja palus jätta Maa-ameti esitatud tõendid

asja juurde võtmata ning jätta menetluskulud Maa-ameti kanda. Kaebaja põhjendused:

1) Vastustaja II ei ole apellatsioonkaebuses toonud välja valeväiteid ja faktivigu, mida kaebaja

on väidetavalt esitanud. Kohatu on väide, et menetluse tegelik eesmärk on kinnistu

erastamine.

2) Kaebaja esitas omandiõigust tõendavad kaudsed tõendid 18.07.2022. Vastustajad esitasid

täiendavate tõendite esitamise nõude enam kui 19 aastat pärast avalduse esitamist. Seetõttu

pidi kaebaja piirduma kaudsete tõenditega. Kaebaja on esitanud otsuseid, millest nähtub, et

maa-alale planeeritakse garaažikooperatiivi. Ei ole võimalik tuvastada ühtegi otsust, mille

kohaselt oleks plaanile kriips peale tõmmatud. Vald nõustus kuni 2022. a, et kinnistut kasutab

ja hooneid omab kaebaja. Vastustaja I andis 02.12.2015. a ettepanekuga mõista, et

hoonestusõiguse seadmiseks takistused puuduvad. Jääb arusaamatuks, mis tähtsust omab

kaebaja õiguseellase loomise täpne kuupäev.

3) 1994. a põhikirja punkt on pealkirjastatud „Ühistu rahalised vahendid“, s.t ei peagi punktis

kajastuma ühistu materiaalsed vahendid. Hilisemates põhikirjades viitab p 2-1 ühingu

tekkivale varale, mitte olemasolevale varale.

4) Asjaolu, et maakasutuse õigus oleks jäänud Tartu linna RSN TK kommunaalmajanduse

osakonnale, ei ole vastustaja II varem esitanud. Kaebaja on tõendanud, et teisese kasutamise

korras on maa edasi antud kaebaja õiguseellasele. Metallgaraažide aluse maata ei ole tagatud

ehitiste sihtotstarbeline kasutamine.

14. MTÜ märkis 16.09.2024. a seisukohas, et kinnistul Pajula tee 6 asuvad ehitised on

ehitised MaaRS § 6 lg 3 mõistes ega ole püstitatud õigusliku aluseta. Esitatud ei ole tõendeid,

et ehitised oleksid vastustaja või riigi omandis.

15. Maa-amet märkis 24.09.2024. a seisukohas järgmist:

1) Pajula tee 6 maaüksusest kui kinnisasjast saab rääkida alates 23.01.2023. Alusetu on väita,

et alates 01.07.1990 seaduse alusel Eesti Vabariigi omandis olevat maad valdas kaebaja kui

omanik alates äriregistrisse kandmisest 31.03.1999 ja et enne kasutas kinnistut kui omanik

kaebaja õiguseellane Garaažiühistu “Pajuvitsa”. Vale on väide, et MTÜ kanti äriregistrisse

31.03.1999, sest MTÜ registreeriti 31.03.1999 mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris.

2) Maareformi halduspraktika kohaselt loetakse maapinnaga püsivalt ühendatud ehitiseks

sellist ehitist, mis on rajatud vai(post)-, lint- või plaatvundamendile. Metallgaraažid on

MaaRS-i tähenduses ajutised ehitised. Metallgaraažide omanikud ei saa maad

ostueesõigusega erastada ja nende omanike kasuks ei ole võimalik seada hoonestusõigust.

3) Otsusele nr 173 tuginedes ei saa väita, et maakasutusõigus on sellega antud kaebajale.

Kuna kaebaja ei ole ühegi ehitise omanik, puudub tal õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist

ja selle menetluse käigus maa erastamist. Kui isikul puudub kaitstav õigus, siis puudub tal ka

kaebeõigus.

4) 20.11.2023. a dokumendi lisana esitati 8 uut tõendit. Kohus ei teinud määrust ega märkinud

kohtuotsuses, et ei võta Maa-ameti esitatud tõendeid asja juurde ega arvesta nendega.

5) Apellatsioonkaebuse lisadena 14-16 esitatud tõendid ei ole asjas määrava tähtsusega, vaid

on informatiivsed.

6) Kaebaja ei esitanud korralduse nr 1-17/22/2757 kohta ühtegi vastuväidet. Järelikult kaebaja

nõustub apellatsioonkaebuse põhjendustega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Kaebaja vaidlustas haldusasjas kahte haldusakti: Luunja Vallavalitsuse korraldust,

millega lõpetati Luunja vallas Rõõmu külas Pajula tee 6 aadressil asuvale sihtotstarbeta

riigimaale hoonestusõiguse seadmise menetlus, ning Maa-ameti korraldust, millega anti sama

katastriüksus Luunja valla munitsipaalomandisse. Halduskohus rahuldas kaebuse, tühistas

vaidlustatud haldusaktid ning kohustas Luunja valda tegema uue otsuse kaebaja kasuks

hoonestusõiguse seadmise võimalikkuse kohta. Halduskohtu otsuse peale esitas

apellatsioonkaebuse üksnes Maa-amet, kes vaidlustas halduskohtu otsuse Maa-ameti

korralduse tühistamist puudutavas osas. Muus osas jõustus halduskohtu otsus edasi

kaebamata. Seega on ringkonnakohtus vaidlus vaid Luunja vallas Rõõmu külas Pajula tee 6

aadressil asuva katastriüksuse Luunja valla munitsipaalomandisse andmise õiguspärasuse üle.

17. Kaebaja taotles, et ringkonnakohus jätaks apellatsioonkaebuse HKMS § 190 ning § 187

lõike 3 koosmõjus läbi vaatamata. HKMS § 190 sätestab, et kui seadustiku § 187 lõikes 3

sätestatud asjaolud ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist

apellatsioonimenetluse käigus, jäetakse apellatsioonkaebus § 187 lõigetes 4-7 sätestatut

arvestades läbi vaatamata. HKMS § 187 lõikes 3 järgi apellatsioonkaebus tagastatakse, kui: 1)

apellatsioonkaebus ei allu sellele ringkonnakohtule; 2) apellatsioonkaebus on esitatud pärast

apellatsioonitähtaja möödumist ja ringkonnakohus ei ennista apellatsioonitähtaega; 3) tasutud

ei ole riigilõivu; 4) apellatsioonkaebuse apellandi nimel esitanud isik ei ole põhistanud oma

esindusõiguse olemasolu; 5) apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks

apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada; 6) apellandil ei ole apellatsioonkaebuse esitamise

õigust või kui asjas tehtav kohtuotsus ei saaks muutunud asjaolude tõttu enam ilmselgelt

mõjutada tema õigusi või kohustusi; 7) apellatsioonkaebus ei vasta käesoleva seadustiku §-s

182 sätestatud nõuetele. Kaebaja leidis, et Maa-ametil puudub apellatsiooni korras

edasikaebamise õigus, sest ta ei suutnud esitada halduskohtu menetluses õigeaegselt

seisukohti ja kõiki olemasolevaid tõendeid. Ringkonnakohus sedastab, et kaebaja väiteid

apellatsioonkaebuse puuduste kohta ei ole võimalik subsumeerida ühegi HKMS § 187 lõikes

3 toodud tagastamise aluse alla, mistõttu jääb kaebaja taotlus apellatsioonkaebuse läbi

vaatamata jätmiseks rahuldamata.

18. Ringkonnakohus leiab, et Maa-ameti apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

19. MaaRS § 25 lõikest 1 ning § 28 lg-st 3 tuleneb, et munitsipaalomandisse antakse tasuta

maa, mille munitsipaalomandisse andmist ei ole kohaliku omavalitsuse üksus küll seaduses

sätestatud tähtajaks taotlenud, kuid mis ei kuulu maareformi seaduse alusel tagastamisele,

erastamisele või riigi omandisse jätmisele. MaaRS § 31 lg 1 p 10 järgi jäetakse riigi

omandisse teise isiku ehitise teenindamiseks vajalik maa, millele seatakse hoonestusõigus.

Riigimaale hoonestusõiguse seadmine välistab seega sama maa munitsipaalomandisse

andmise.

20. Kaebaja esitas 01.10.2003 Luunja vallale avalduse, milles märkis, et taotleb

hoonestusõiguse seadmist talle omandiõiguse alusel kuuluvate hoonete teenindamiseks

vajalikule maale, märkides vastavateks hooneteks valvurite maja, 3 kivigaraaži, 485

metallgaraaži, territooriumi valgustuse, territooriumi sisesed teed, estakaadi, WC ja sillad (tl

6). Pärast halduskohtu poolt Luunja Vallavalitsuse korralduse tühistamist on kaebaja taotlus

riigimaale hoonestusõiguse seadmiseks endiselt lahendamata. Ringkonnakohus selgitab

järgnevalt, milline on halduskohtu jõustunud otsuse resolutsiooni (punkt 1.1) mõju käesoleva

apellatsioonkaebuse lahendamisele.

21. Riigikohus on selgitanud: „HKMS § 158 lg 2 alusel teeb kohus asjaolud kindlaks

kohtuotsuse tegemise aja seisuga ning haldusakti õiguspärasuse kindlaks haldusakti andmise

aja seisuga. Haldusakti tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse tagasiulatuvalt, nõnda, et

selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik enam tugineda (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

13. novembri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, p 10). Haldusakti tühistamisel on erga

omnes mõju ehk tühistamine on siduv kõigile ning tühistatud haldusaktil puudub õigusmõju.

Kohtutel tuli sellega haldusakti, milles on arvesse võetud tühistatud haldusakti mõju,

õiguspärasuse kontrollimisel arvestada. Halduskohtu otsuse tegemise ajaks olid Viru Vangla

29. aprilli 2010. a käskkirjas nr 6.-3/822-D viidatud distsiplinaarkaristused tühistatud

(haldusasjad nr 3-10-2097, nr 3-10-1214 ja nr 3-3-1-51-11). Vangla on karistuse määramisel

arvestanud seega kehtetute karistustega, mis ilmselgelt on mõjutanud rangema karistuse

kohaldamist. Valitud karistus on eelnevat arvestades ebaproportsionaalne ja seetõttu

õigusvastane“ (RKHKo 15.04.2015, 3-3-1-3-15, p 26).

22. Eeltoodud Riigikohtu selgitust järgides tuleb ringkonnakohtul Maa-ameti

apellatsioonkaebuse lahendamisel arvesse võtta, et seoses halduskohtu otsuse osalise

jõustumisega puudub kehtiv haldusakt, mis otsustaks lõplikult, et Luunja vallas Rõõmu külas

Pajula tee 6 aadressil asuva maa suhtes on hoonestusõiguse seadmise menetlus lõppenud ning

seda ei jäeta teise isiku ehitiste teenindamiseks vajaliku maana riigi omandisse. Seega tugines

Maa-amet vaidlustatud korralduses tänaseks kehtetule Luunja Vallavalitsuse korraldusele nr

318 ning asus ebaõigele järeldusele, et menetluses ei ole teada takistavaid asjaolusid ega

kolmandate isikute õigusi, mida katastriüksuse munitsipaalomandisse andmine kahjustada

võiks. Neid asjaolusid arvesse võttes tugines Maa-amet korralduses ennatlikult MaaRS § 28

lõikele 3. Andes katastriüksuse korraldusega munitsipaalomandisse ajal, mil kaebaja oli

Luunja Vallavalitsuse korralduse riigimaale hoonestusõiguse seadmise menetluse

lõpetamiseks kohtus vaidlustanud ning lõplik kohtulahend puudus, võttis Maa-amet enda

kanda riski, et Luunja Vallavalitsuse korralduse tühistamisel osutub õigusvastaseks ka Maa-

ameti korraldus katastriüksuse munitsipaalomandisse andmise kohta. Praegusel juhul selline

risk ka realiseerus.

23. Kuna Luunja Vallavalitsuse korralduse tühistamine muudab õigusvastaseks ka Maa-

ameti korralduse, jääb Maa-ameti apellatsioonkaebus rahuldamata sõltumata Maa-ameti

väidetest kaebaja poolt hoonestusõiguse seadmise taotluses märgitud hoonete MaaRS-i järgi

ehitistena käsitatavuse ning kaebaja vaieldava omandiõiguse kohta. Halduskohus selgitas

otsuses õigesti, et Maa-ameti korraldus takistab kaebaja hoonestusõiguse seadmise taotluse

menetlemist, rikub seeläbi kaebaja õigusi ning tuleb tühistada (otsuse p 19).

24. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et Maa-ameti poolt apellatsioonkaebuses kaebaja

osas esile toodud asjaolud on asjakohased hoonestusõiguse seadmise üle otsustamisel, kuid ei

oma tähtsust katastriüksuse munitsipaalomandisse andmisel. Katastriüksuse

munitsipaalomandisse andmise menetluses omab tähtsust vaid see, kas Maa-amet sai

korraldust andes lõplikult järeldada, et maa ei kuulu maareformi seaduse alusel tagastamisele,

erastamisele või riigi omandisse jätmisele. Ringkonnakohus tagastab Maa-ametile

apellatsioonkaebusele lisatud Maa-ameti 04.10.2005. a kirja nr 6.2-2/10859 „Maa

erastamine“, Maa-ameti 04.12.2019. a korralduse nr 1-17/19/3147 „Katastriüksuse

moodustamine“ ning internetilehe digar.ee vahendusel kättesaadavad ENSV Ülemnõukogu ja

Valitsuse Teatajad, mis puudutavad ENSV maakoodeksi muudatusi (loetletud

apellatsioonkaebuse lisadena 14-16), kuna need ei oma apellatsiooniastmes asja lahendamisel

tähtsust. Ülejäänud apellatsioonkaebuses loetletud lisad (lisad 1-13) on Maa-amet esitanud

halduskohtumenetluses ning need on haldusasja toimikus. Kaebaja eksib selgitades, et

halduskohus ei võtnud asja juurde 20.11.2023. a menetlusdokumendiga koos esitatud

tõendeid. Vastavad tõendid on haldusasja toimikus ning ringkonnakohtule ei nähtu, et

halduskohus oleks menetlusliku määruse või kohtuotsusega tõendid Maa-ametile tagastanud.

25. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kaebaja poolt apellatsioonkaebuse

menetluses kantud menetluskulud Maa-ametilt välja mõista. Kaebaja taotleb ringkonnakohtus

kantud kaebaja menetluskulude (lepingulise esindaja kulud) väljamõistmist summas 1961,76

eurot koos käibemaksuga. Kulude spetsifikatsioonist nähtub, et kaebajale on osutatud

õigusabi tunnitasuga 160 eurot kokku 10 tunni ja 3 minuti ulatuses, mille sees on

apellatsioonkaebuse ja selle lisadega tutvumine, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele,

kohtunõude ja Luunja valla seisukohaga tutvumine, kohtumäärusega tutvumine ning lõplike

seisukohtade ja menetluskulude nimekirja koostamine. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus

välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Ringkonnakohtu hinnangul on

õigusabikulud vajalikud ja põhjendatud 8 tunni ja 30 minuti ulatuses, summas 1360 eurot,

koos käibemaksuga summas 1632 eurot ning tuleb seega Maa-ametilt kaebaja kasuks välja

mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)