3-22-1547/18 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. oktoober 2024, Tartu

Haldusasja number

3-22-1547

Haldusasi

X.X. kaebus Tartu Vangla poolt ebasobivate jalatsite

väljastamisega tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 7. juuli 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja - X.X.

Vastustaja - Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 7. juuli 2023. a otsus

muutmata.

2. Jätta kaebaja taotlus istungi korraldamiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 2.

detsember 2024).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav X.X. taotles 2018. aastal Tartu Vanglalt korvpalli

mängimiseks spordijalatseid. Spetsiaalsete spordijalatsite asemel anti talle jalatsid,

mille vangla oli riigihankel soetanud.

2. X.X. esitas pärast edutut kohtueelset menetlust kaebuse, milles taotles tema tervisele

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebuse kohaselt tuvastati tal 2020. aastal parema

puusaliigese proteesimise vajadus ning 2022. aastal põlveliigese proteesimise vajadus. Kahju

põhjustati muuhulgas sellega, et vangla andis talle 2018. aastal jalatsid, mis lõhuvad jalgu ja

liigeseid.

3. Tartu Halduskohtu 7. juuli 2023. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Väidetav kahju tekitati ajavahemikul 22. veebruar 2018 (esimeste jalatsite andmise aeg)

kuni 16. mai 2022 (firma Nike jalatsite andmise aeg), mil kaebaja kasutas sportimisel

vastustaja antud jalatseid, mis tema hinnangul ei sobi soovitud spordialade harrastamiseks.

3.2. Vastustaja ei ole käitunud õigusvastaselt. Vangistusseaduses (VangS) on regulatsioon

kinnipeetava riietuse, kuid mitte jalanõude kohta. Vangla selgitusel kasutavad kinnipeetavad

reeglina isiklikke jalanõusid. Riigikohus on leidnud, et kui kinnipeetaval pole võimalik

jalanõusid soetada, tuleb vanglal anda talle sellised jalanõud, mis vastavad ilmastikule

(RKHKo 3-3-1-59-16, p 11).

3.3. Tartu Vangla kodukorra punktide 11.4.1 - 11.4.2 järgi on kinnipeetaval võimalik taotleda

vajadusel vanglalt jalanõusid; kinnipeetavale väljastatakse vaid hädavajalik miinimum, mis on

kuni kaks paari jalanõusid – ühed välisjalanõud ja ühed sisejalanõud; teist paari sama liiki

jalanõusid kinnipeetavale ei väljastata.

3.4. Seega on kaebajal subjektiivne õigus saada vangla kulul jalanõud, kui tal endal puudub

võimalus neid soetada. Vastava kohustuse on vangla täitnud – ta andis kaebajale riigihanke

teel selleks otstarbeks soetatud jalanõud ning nende kasutuskõlbmatuks muutumisel uuendas

neid korduvalt. Ühestki õigusaktist ei tulene kaebajale subjektiivset õigust nõuda, et vangla

annaks talle tasuta kindla spordiala harrastamiseks kohandatud jalanõud.

3.5. Kohus märkis, et isegi kui kahju hüvitamise eeldused oleksid täidetud, välistaks kahju

hüvitamise vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 13 lg 1 p-le 4 kaebaja enda osa kahju

tekitamisel. Kaebaja seisukohtadest on arusaadav, et ta oli algusest peale arvamusel, et

tegemist ei ole korvpalli harrastamiseks sobivate jalanõudega. Sellele vaatamata jätkas

kaebaja korvpalli harrastamist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. VangS erinevad normid näevad ette, et kinnipeetav kannab vangla riietust (VangS § 46).

Kuna kaebaja on täielikult töövõimetu, oli vanglal kohustus tagada talle riietus, sh jalanõud.

Kuna spordisaal käib vangla elukorralduse juurde, siis oli vajalik väljastada ka spordijalatsid.

4.2. Vangla tegevus on õigusvastane, kuna vangla võimaldas korvpallitrenni, kuid talle kui

vähekindlustatud isikule ei võimaldatud spordijalatseid.

4.3. Kaebajale väljastatud OÜ Abris jalatsid ei ole botased, vaid „spordi tegemisel

enesetapurelv.“

4.4. Kaebaja liigeste vahetuse vajaduse põhjuseks on muuhulgas valede jalatsite kasutamine.

4.5. Kaebaja kasutas ära esialgsed õiguskaitsevahendid, kuna esitas taotlusi spordijalatsite

väljastamiseks korduvalt.

4.6. Vangla on käitunud süüliselt, kuna oli oma kohustuste suhtes ükskõikne.

5. Tartu Vangla palub vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Vaidlus käib asjas selle üle, kas vanglal oli kohustus väljastada kaebajale spordijalanõud.

Halduskohus leidis, et tulenevalt kohtupraktikast ja Tartu Vangla kodukorra p-dest 11.4.1 -

1.1.4.2 on vähekindlustatud kinnipeetaval õigus saada vanglalt ilmastikule vastavad jalanõud,

kuid mitte konkreetselt spordijalanõud.

Ringkonnakohus nõustub selle seisukohaga. Isegi kui tõlgendada kaebaja viidatud VangS §

46 regulatsiooni, mis näeb ette, et kinnipeetav kannab vangla riietust, selliselt, et riietus

hõlmab ka jalanõusid, siis ei tulene sellest normist ikkagi, et kinnipeetaval on õigus saada

vanglalt spetsiaalse otstarbega jalanõusid, sh spordijalanõusid. Vaidlust ei ole selles, et

kaebaja sai vanglalt jalanõud. See, et need ei olnud kaebaja hinnangul spordijalanõud, ei

tähenda tema õiguste rikkumist, kuna ühestki normist ei tulene kinnipeetava õigust saada

vanglalt konkreetselt spordijalanõusid.

8. Kaebaja viidatud asjaolust, et vanglas on olemas spordisaal ja et vangla võimaldas

korvpallitrenni, ei saa järeldada vanglale kohustust väljastada kinnipeetavatele

spordijalanõud. Spordisaalis sportimine ei ole kinnipeetavatele kohustuslik ning vastavalt ei

tulene vanglale kohustust kinnipeetavatele spordijalanõude väljastamiseks. Kaebaja

lähenemisega nõustumine tähendaks sisuliselt seda, et kinnipeetavatel oleks õigus nõuda ka

väga spetsiifilist isiklikku spordivarustust põhjendusega, et spordisaalis on võimalik seda

spordiala harrastada (nt võiks jõusaalis käija nõuda endale tõstevööd ja -saapaid,

randmesidemeid ja -rihmasid jms erinevatel raskejõustikualadel kasutatavat varustust). On

ilmne, et sellise lähenemise edasiarendamisega jõuaks kiiresti absurdsete olukordadeni.

9. Ringkonnakohus rõhutab, et on kinnipeetavate endi valik, millisel viisil nad spordisaali

kasutavad. Valiku tegemisel peavad nad arvestama muuhulgas sellega, kas neil kasutada

olevad jalatsid ja riietus võimaldavad sellise kehalise tegevusega endale ohutult tegeleda või

mitte. Halduskohus on õigesti välja toonud selle, et kaebaja seisukohtadest nähtuvalt mõistis

ta, et olemasolevates jalatsites võib korvpalli mängimine olla liigeseid kahjustav, ent mängis

sellest hoolimata ikkagi korvpalli edasi. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga,

et selliselt käitudes oli kaebaja endale väidetava kahju tekkimises ise süüdi. See, et kaebaja

valis mingil vaid talle mõistetaval põhjusel enda füüsiliseks tegevuseks ikkagi korvpalli

mängimise, ei ole vanglale etteheidetav.

10. Oluline on märkida ka seda, et spordijalanõude puudumine ei tähenda seda, et

kinnipeetaval on spordi harrastamine võimatu. Sportimine ei pea toimuma teistega üheskoos

sportmängu harrastamise raames. Üldteadaolevalt on väga palju erinevaid viise, kuidas

inimene end ise erineva intensiivsusega kehaliselt koormata saab (alates lihtsalt kõndimisest

kuni väga intensiivsete harjutusteni). Selle juures ei ole spordijalanõude olemasolu kaugeltki

alati vältimatu eeldus. Seega ei saanud spordijalanõude puudumine takistada kaebajal

spordiga tegelemist.

11. See, kas kaebajale väljastatud ja OÜ Abris poolt valmistatud jalatsid olid sportimiseks

kõlbmatud (kaebaja väljenduses „spordi tegemisel enesetapurelv“) või mitte, ei oma eelnevat

arvestades tähtsust. Vangla pidi väljastama kaebajale jalatsid, mitte konkreetselt

spordijalatsid. Vaidlust pole selles, et kaebajale väljastati jalatsid.

12. Samamoodi ei oma tähtsust ka muud kaebaja poolt väljatoodud asjaolud, st see, kas

kaebaja liigeste vahetamise vajadus oli tingitud muuhulgas vaidlusalusel ajaperioodil

korvpalli mängimisest väidetavalt sobimatute jalanõudega; kas kaebaja kasutas ära esmased

õiguskaitsevahendid ja kas vangla käitus süüliselt. Kuna täidetud ei ole keskne vastutuse

element – vastustaja tegevuse õigusvastasus – siis ei kuulu väidetav kahju kaebajale

hüvitamisele. Seetõttu ringkonnakohus neil kaebaja väljatoodud argumentidel pikemalt ei

peatu.

13. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata eeltoodud põhjustel, puudub asjas

vajadus istungi korraldamiseks ja kaebajale väljastatud jalanõude uurimiseks kohtuistungil,

nagu on soovinud kaebaja. Seetõttu jääb istungi korraldamise taotlus rahuldamata.

14. Apellatsioonkaebus oli riigilõivuvaba.

(allkirjastatud digitaalselt)