3-17-1328/39 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

31. oktoober 2024, Tartu

Haldusasja number

3-17-1328

Haldusasi

AS ATKO Bussiliinid kaebus Narva linnale kohustava

ettekirjutuse tegemiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2023. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Narva linna apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja AS ATKO Bussiliinid

esindaja v.adv Keijo Lindeberg

Vastustaja Narva linn

esindaja v.adv Andrei Matvejev

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2023. a otsuse resolutsiooni punkt 2

tervikuna.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ning

mõista Narva linnalt AS ATKO Bussiliinid kasuks välja 2017. aasta jaanuarist kuni maini

müüdud soodus- ja täispiletite hinnavahe hüvitamiseks 14 219, 80 eurot, selle kohustuse

täitmisega viivitamise eest viivist 6 482,63 eurot ning viivis alates 1. novembrist 2024 iga

viivitatud päeva eest vastavalt VÕS § 113 lg 1 alusel arvutatud viivise määrale;

mõista Narva linnalt AS ATKO Bussiliinid kasuks välja 2016. aastal müüdud soodus- ja

täispiletite hinnavahe hüvitamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks 41 484,07 eurot,

selle kohustuse täitmisega viivitamise eest 18 912,08 eurot ning viivis alates 1. novembrist

2024 iga viivitatud päeva eest vastavalt VÕS § 113 lg 1 alusel arvutatud viivise määrale.

4. Tühistada Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2023. a otsuse resolutsiooni punkt 3 ja

mõista Narva linnalt AS ATKO Bussiliinid kasuks halduskohtus kantud

menetluskulude katteks välja 2616,33 eurot ja apellatsioonimenetluse kulude

katteks 552,22 eurot. Ülejäänud osas jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 2. detsember 2024.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva Linnavalitsus sõlmis 5. oktoobril 2015 AS-ga Atko Bussiliinid Narva linna avaliku

bussiliiniveo teenindamise lepingu. Lepingu kohaselt pidi AS Atko Bussiliinid korraldama

Narva linnas bussiliinivedu.

2. Kaebaja esitas kaebuse vastustaja kohustamiseks maksta 2016. ja 2017. esimese viie kuu

eest bussiliiniveolepingu järgi täiendavat tasu. Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt 14.

detsembri 2017. otsusega. Halduskohtu otsus ei jõustunud, kuna Tartu Ringkonnakohus

kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebuste läbivaatamisel tühistas halduskohtu otsuse ja saatis

asja uueks lahendamiseks halduskohtule. Kokkuvõtvalt leidis ringkonnakohus, et kaebus

vastustaja kohustamiseks bussiliiniveo lepingu järgi täiendava tasu maksmiseks 2016. aasta

eest on esitatud pärast kaebetähtaja möödumist, samas on nõue 2017. aasta eest on aga

tervikuna tähtaegne. Halduskohus on rikkunud menetlusreegleid, kui ei andnud kaebajale

võimalust tasuda riigilõiv 2016. aasta eest alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõude eest.

Asja uuel läbivaatamisel võttis halduskohus vastu kaebuse muutmise taotluse ning kaebuse

lõplikuks nõudeks jäi vastustajale kohustava ettekirjutuse tegemine tasuda kaebajale 2017. a

jaanuari kuni mai arvetest alusel 14 219,80 eurot ning hüvitise saamine 2016. a arvete tasumata

jätmise eest 41 484,07 eurot.

30. augusti 2023. a menetlusdokumendiga täiendas kaebaja kaebust veelkord lisades viivise

nõude. Täpsemalt taotleb kaebaja viivist lepingus kokkulepitud suuruses, s.o 0,05% päevas iga

hüvitise maksmisega viivitatud päeva eest kuni võla tasumiseni.

Kaebuse kohaselt esitas kaebaja pakkumuse lähtudes eeldusest, et vastustaja kompenseerib

piletihinna soodustused ja kaebaja saab iga pileti eest täispileti hinna. Linnavalitsus on aga sellest

keeldunud.

Vastustaja tegevus viis piletihinnad oma suva järgi madalamale, kui need olid esitatud

hankedokumentides, jättes samas hüvitamata soodustus- ja täispileti hinnavahed. See riivab

tugevalt kaebaja ettevõtlusvabadust. Seega on vastustaja rikkunud kaebaja subjektiivset õigust

saada hankelepingu sõlmimisel eeldatavat tulu ja tekitas talle kahju. Kaebaja on kasutanud kahju

tekitamise vältimiseks esmaseid õiguskaitsevahendeid.

3. Vastuses kaebusele vaidles vastustaja kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja leidis, et kaebaja ei ole rahalist nõuet põhjendanud ega tõendanud. Erimeelsus selles,

kas piletisoodustuste muutmine või täiendamine pärast kaebajaga ATL-i sõlmimist annab õiguse

nõuda lisatasu, on lahendatud Riigikohtu otsusega asjas nr 3-18-198. Kaebaja ei ole aga esitanud

arvestusi, mis näitavad sooduspiletite arvel saamata jäänud tulu suurust.

Eeldusel, et lepingu kehtivusaja jooksul on ATL p 3.1 järgset toetust makstes võetud arvesse

piletimüügist tegelikult saadud tulu, st soodustatud isikute puhul üksnes sooduspileti maksumus,

tähendab täiendav hüvitis seda, et toetus on makstud valest tegelikust tulust lähtudes. Järelikult

tuleb uuesti välja arvutada toetuse summa, lisades tulude hulka linnalt saadav täiendav hüvitis.

Eeldatavasti väheneb selle võrra kaebaja saadav toetus. Sel puhul on linnal võimalik need summad

põhjendatud ulatuses tasaarvestada.

Kaebusest ei ole jälgitavad riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 nimetatud kahjunõude

rahuldamise eeldused.

Ebaselgeks jääb ka viivisenõude arvestus. Kaebaja leiab, et nõue on muutunud sissenõutavaks

arvete tasumiseks esitamisega. Täispiletite ja soodustuspiletite hinnavahe kuulub hüvitamisele

juhul, kui soodustuspiletid müüdi vedaja poolt.

Vastustaja tegi omapoolsed arvestused, mis näitavad, et linn on tasunud vedajale hüvitise nii

ATL-ga kehtestatud valemi alusel kui ka lisatasu (hüvitise) sooduspiletite eest.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

4. 31. oktoobri 2023. a otsusega Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse.

5. Halduskohus sedastas, et:

-

kaebaja osutas 5. oktoobril 2015 sõlmitud avaliku bussiveo teenindamise lepingu

(ATL) nr 179 alusel reisijateveo teenust Narva linnas ja lähiümbruses alates 1.

veebruarist 2016;

-

kaebaja esitas vastustajale 2016. aastal igakuiselt arved soodus- ja täispiletite

hinnavahe hüvitamiseks perioodil veebruar-detsember 2016. a, kokku 41484,07 eurot.

Vastustaja jättis arved tasumata;

-

kaebaja esitas vastustajale 2017. aastal esimese viie kuu eest arved soodus- ja

täispiletite hinnavahe hüvitamiseks perioodil jaanuar-mai 2017. a, kokku 14 819,80

eurot. Vastustaja jättis arved tasumata;

-

ATL sõlmimise ajal kehtinud Narva Linnavolikogu 23. märtsi 2006 määruse nr 10 p-

de 1.2.1 ja 1.2.2 järgi pidi sõidusoodustuse selleks õigustatud isikutele kompenseerima

linnavalitsus;

-

Narva Linnavolikogu 24. märtsi 2016. a määrusega nr 7 kehtestati uue

sõidusoodustusena soodustus Tšernobõli tuumakatastroofi likvideerijatele (ülejäänud

osas jätkati soodustusi samadele isikute gruppidele) ja muudeti sõidusoodustuste

andmise metoodikat selliselt, et alates 1. maist 2016 võisid sõidusoodustusega isikud

osta sooduspileteid otse vedajalt.

6. Riigihanke korraldamise ajal lähtuti metoodikast, et iga reisija ostab täishinnaga pileti ning

saab hiljem nõuda osalist kompensatsiooni vastustajalt. Hilisema määruse kohaselt on igal

soodustust saama õigustatud isikul õigus osta kohe madalama hinnaga sõidupilet. Seega

muutis vastustaja oluliselt hankelepingu sõlmimise aluseks olnud tingimusi.

7. Riigikohus on menetlusosalisi puudutavas lahendis asjas nr 3-18-198, kus ta on ühtlasi

käsitlenud vastustaja kohustust tasuda kaebajale soodus- ja täispiletite vahet, leidnud, et

tulenevalt ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 13 lg 1 p-st 10 koosmõjus kohaliku omavalitsuse

korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-ga 1 tuleb sõidusoodustused kanda või hüvitada

omavalitsuse eelarve või tulude arvel. Seega jaatas Riigikohus ÜTS § 13 lg-st 10 tulenevat

kohustust kogu ATL järgi kaebaja poolt bussiveoteenuste osutamise ajal eraldi kohustusena

lisaks vastustaja poolt ATL alusel kaebajale makstud toetustele.

8. Asjakohatu on vastustaja väide, et perioodi 1. veebruar kuni 30. aprill 2016 arved on

tõendamata. Arvete koostamise aluseks on vastustaja koostatud aruannetes esitatud andmed.

Seega on kaebaja nõue selles osas põhjendatud.

9. Vastustaja käitumine sooduspiletite müügi andmeid kahtluse alla seades on vastuoluline.

Nii on vastustaja näiteks aktsepteerinud kaebaja deklareeritud andmeid 2016. augusti kohta

ning nende alusel arvutanud ATL-s kokku lepitud valemi järgi kaebajale makstud hüvitise. Ka

hiljem ei ole vastustaja seadnud kahtluse alla kaebaja esitatud andmeid müüdud sooduspiletite

arvu ja liigi kohta.

ATL-s ette nähtud hüvitiste süsteem (valemi kohaldamine) tähendab põhimõtteliselt seda, et

kaebaja ei peaks olema majanduslikult huvitatud müüdud piletite arvu näitamisest, mis ei vasta

tegelikkusele. Vastasel juhul saab ta vastustajalt vähem hüvitist, kuna lepingulise hüvitise

saamiseks läheb arvesse nii soodus- kui ka täispiletite müügist saadud tulu.

Tulenevalt ATL p-st 5.1.8 pidi kaebaja kasutama sõidupiletite müümisel elektroonilist

piletimüügisüsteemi, mis võimaldas piletite tulude arvestuse kontrolli ning müüdud piletite

arvestust liikide lõikes. Piletimüügi aruandlus iga päeva kohta pidi olema vastustajale

elektrooniliselt kättesaadav hiljemalt kolme päeva pärast. Vaidlust ei ole, et kaebaja on täitis ATL

p-s 5.1.8 sätestatud kohustuse.

Vastustaja ei ole esitanud ka sisulisi vastuväiteid kaebaja poolt näidatud müüdud sooduspiletite

osas. Täiendavate tõendite kogumiseks oli vastustajalt ATL p 5.1.22 alusel õigus kontrollida

avaliku liiniveo kohta peetavat arvestust, s.h tutvuda raamatupidamise algdokumentidega.

10. Kaebaja 2016. aastal esitatud arvete aluseks olevaid andmeid saab pidada põhjendatuks.

Müüdud sooduspiletite liikide arvu kinnitavad kaudsed tõendid. Need andmed olid

vastustajale kättesaadavad arvete esitamise ajal. Kokkuvõttes on tõendatud kaebaja

hüvitamisnõue 2016. aasta eest summas 41 484,07 eurot. Kaebaja esitatud arvete tasumata

jätmisega rikkus vastustaja ÜTS § 13 lg 1 p-st 10 tulenevat kaebaja õigust hüvitisele.

Vastustaja seisukoht oli kuni Riigikohtu lahendi ilmumiseni asjas 3-18-198 piisavalt selge, et tal

puudub eraldi ehk ÜTS § 13 lg 1 p 10 alusel kaebajale soodus- ja täispiletite hinnavahe hüvitamise

kohustus. Seega ei ole kaebajale etteheidetav RVastaS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine.

11. Eeltoodud põhjustel on põhjendatud ka nõue vastustaja kohustamiseks tasuda kaebajale

perioodil jaanuar kuni mai 2017 esitatud arvete alusel 14 219,80 eurot.

12. Põhjendatud on ka viivise nõue 69 18010 eurot ja 0,05% iga viivitatud päeva eest alates

30. augustist 2023 kuni kohase täitmiseni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist

ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid tema

nõude suuruse kontrollimiseks. Kaebaja esitatud tabelid ja aruanded ei kajasta vaidlusega

hõlmatud perioode. Samas on kahjunõude esitamisel kaebaja kohustus tõendada nii õigusvastane

tegevuse, kahju kui ka põhjusliku seose olemasolu. Vastustaja viitab seejuures tõenditele

digitoimiku lehekülgedel 539-777.

Vastustaja esitas omapoolsed arvestused võimaliku hüvitise suuruse kohta 22. septembri 2023. a

menetlusdokumendi lisana. Kohus ei selgitanud otsuses, mis põhjusel ta eelistas kaebaja arvutusi

linna arvutustele.

Kahjunõude osas tuleb tuvastada, kas vastustaja keeldumine hüvitise maksmisest kaebaja poolt

esitatud ja ebapiisavate andmete alusel oli põhjendatud või mitte.

Tegelikkuses ei muutunud soodustuspiletite müügikord pärast Narva Linnavolikogu 24. märtsi

2016. a määruse nr 7 kehtestamist.

Eeldusel, et lepingu kehtivusaja jooksul on ATL p 3.1 järgset toetust makstes võetud arvesse

kaebaja piletimüügist tegelikult saadud tulu, st soodustatud isikute puhul üksnes sooduspileti

maksumus, tähendaks halduskohtu otsuse alusel makstav täiendav hüvitis seda, et toetust on

makstud valest tegelikust tulust lähtudes. Järelikult tuleb selleks, et määrata kahju suurus, arvutada

ümber kaebaja osutatud teenuse maht ATL kehtivuse ajal, linna poolt makstud toetused ja

hüvitised ja leida saadud andmete alusel õiglase hüvitise määr.

Alates 14. augustist 2017 ATL kehtivuse lõpuni tasus vastustustaja AS-ile ATKO Bussiliinid

hüvitise lisasoodustuste eest erikokkulepete alusel.

Kaebuse muutmine 30. augusti 2023. a menetlusdokumendiga oli lubamatu, nõue on esitatud

hilinenult ja viiviste osas tuleb kaebaja nõue jätta rahuldamata. Kahju hüvitamise nõue muutub

sissenõutavaks alles õigusvastase teo toimepanemisega, mitte kaebaja poolt arvete esitamisega.

Igal juhul ei ole põhjendatud viivise väljamõistmine liigikaudu 100% ulatuses põhivõla summast

ja viivist tuleb vähendada mõistliku suuruseni.

14. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata.

Kaebaja osutab, et alates 2016. aastas on pooltel olnud pidev suhtlus, kus kaebaja selgitas, miks

kuuluvad tasumisele just arvetel märgitud summad. Vastustajal on olemas juurdepääs 1. mail 2016

kasutusele võetud elektroonilisele piletisüsteemile. Seega saab vastustaja kontrollida

sooduspiletite müüki liinide lõikes. Kaebaja on ka kohtumenetluses esitanud arvutused, kuidas

tuleb arvutada kaebajale tasutav hüvitise summa.

Haldusmenetluse raames pole vastustaja kaebajalt täiendavaid selgitusi ja andmeid küsinud.

Asjas nr 3-18-198 tegi Riigikohus ettekirjutuse sooduspileti ja täispileti hinnavahe hüvitamiseks

vajaliku summa väljaarvutamiseks just vastustajale.

Vastustaja taotlus viivise vähendamiseks on esitatud hilinenult, kuna enne apellatsioonkaebust

vastustaja viivise vähendamist ei taotlenud. Vastustaja ei ole välja toonud, miks ta peab viivise

summat ebamõistlikult suureks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Halduskohus on selgitanud sooduspiletite

hinnavahe suuruse kujunemist ning hüvitise vastustajalt väljamõistmise õiguslikke aluseid.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse nende põhjendustega, järgib neid ning jätab

põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4. Halduskohtu otsus tuleb aga tühistada

viiviste väljamõistmise osas.

Ringkonnakohus selgitab esmalt asjas nr 3-18-189 27. mail 2022. a tehtud Riigikohtu otsuse

tähendust praeguse asja lahendamisel (I), hindab seejärel kaebuse põhinõuete (II) ning viivise

nõuete (III) õiguslikku ja faktilist põhjendatust ning lahendab apellatsioonkaebuse ja jagab

menetluskulud.

I

16. Praeguses asjas on vaidlus tekkinud 5. oktoobril 2015 vastustaja ja kaebaja vahel sõlmitud

Narva linna avaliku bussiliiniveo teenindamise lepingu nr 179 täitmisest. Lahendades sama

lepingu täitmisest teise ajavahemiku osas alguse saanud vaidlust asjas nr 3-18-189 leidis

Riigikohus1 kokkuvõtvalt, et kuna ATL sõlmimise ajal kehtinud Narva Linnavolikogu 23. märtsi

2006. a määruse nr 10 (mis kehtestas sõidupileti hinnad ja sõidusoodustused) punktide 1.2.1 ja

1.2.2 järgi pidi sõidusoodustuse selleks õigustatud isikutele kompenseerima linnavalitsus, siis tuli

vastustajal kanda soodustuse kulud ka olukorras, kus muudeti sooduspiletite müügi korda ja

kehtestati täiendavad soodustused. ATL ei reguleeri sooduspileti ja täispileti hinnavahe

hüvitamist. Selles osas tuleb kohaldada seadust. ÜTS § 13 lg 1 p 10 ja KOKS § 6 lg 1 koosmõjust

tuleneb, et sõidusoodustused tuleb kanda või hüvitada omavalitsuse eelarve või tulude arvel.

Kaebajal on õigus vastustajalt nõuda sooduspiletite ja täispiletite hinnavahe hüvitamist eraldi ATL

alusel makstavast toetusest.

17. Ringkonnakohus mõistab poolte seisukohti selliselt, et Riigikohtu järeldused vastustaja

kohustuse ja selle õigusliku aluse osas on kohaldatavad ka praeguses asjas. Ka ringkonnakohtu

hinnangul on sama lepingu täitmisest tekkinud vaidluse lahendamisel väljendatud Riigikohtu

seisukohad kohaldatavad ka praeguses asjas. Seetõttu lähtub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

lahendamisel asjas nr 3-18-189 esitatud Riigikohtu seisukohtadest.

Pooled on siiski eri meelt selles, kas Riigikohus pidas vastustaja kohustusega silmas kõigi müüdud

sooduspiletite ja täispiletite hinnavahe hüvitamist või üksnes nende soodustuste hüvitamist, mille

1 Vt RKHK 27. mai 2022. a otsus asjas nr 3-18-189 (p-d 10-12).

vastustaja kehtestas Narva Linnavolikogu 24. märtsi 2016. a määrusega nr 7 (dtl 411-412) ja mida

rakendati alates 1. maist 2016. Määrusega nr 7 kehtestas linnavolikogu täiendava

sõidusoodustusena tasuta sõidu õiguse Tšernobõli tuumakatastroofi likvideerijatele. Ülejäänud

osas jäid soodustused varasemaga võrreldes samaks.

Varem reguleeris sõidusoodustusi Narva Linnavolikogu 23. märtsi 2006. a määruse nr 10 (dtl 409-

410). Määrusega nr 7 kehtestati uue soodustusena üksnes tasuta sõidu õigus Tšernobõli

tuumakatastroofi likvideerijatele, kuid samas muudeti sõidusoodustuste andmise korda selliselt, et

sooduspileteid sai osta vedajalt. Varem nähti määruses ette kompensatsiooni määrad soodustuse

saajatele ja sooduspileteid oli vahetult võimalik soetada Narva Sotsiaalabiametist. Määrusega nr 7

sätestati sooduspiletite müügihind, kui varem oli soodustus sätestatud soodustuse saajale

hüvitatava protsendina täispileti hinnast. Vaidlust ei ole selles, et vaidlusalusel perioodil ei

hüvitanud vastustaja kaebajale kummagi soodustuste andmise korra kehtivuse ajal sooduspiletite

ja täispiletite hinnavahet. Sellega jäi kaebaja mõlemal juhul ilma tulust, millega ta Riigikohtu

seisukoha järgi võis arvestada pakkumuse koostamisel. Vastavalt tuleb Riigikohtu järeldust, et

kaebajal on õigus vastustajalt nõuda sooduspiletite ja täispiletite hinnavahe hüvitamist eraldi ATL

alusel makstavast toetusest, mõista selliselt, et kaebajal on õigus nõuda hinnavahe hüvitamist kõigi

sooduspiletite osas sõltumata sellest, et valdavalt oli soodustused kehtestatud juba linnavalikogu

2006. määrusega nr 10. Seetõttu on ekslik vastustaja arusaam, nagu tuleks tal hüvitada üksnes

määrusega nr 7 kehtestatud täiendavad soodustused.

II

18. Apellatsioonimenetluses leiab vastustaja jätkuvalt, et kaebaja ei ole tõendanud, et

sooduspiletite ja täispiletite hinnaerinevuse hüvitamiseks tuleks talle maksta just vastustajale

esitatud arvetes ja kaebuses toodud summad.

Ringkonnakohus hinnangul ei ole vastustaja seisukoht põhjendatud. Vastustaja viidatud kaebaja

esitatud liinitöö näitajad ja tabelid digitoimiku lehekülgedel 539 kuni 788 puudutavad tõepoolest

praeguse vaidluse raamest välja jäävat perioodi s.o ajavahemikku 2017. aasta juunist 2018. aasta

aprillini ega ole seega asjakohased. Samas vaatab vastustaja aga mööda sellest, et 30. augusti

2023. a menetlusdokumendi lisana esitas kaebaja liinitöö arvestuse ja tabelid ka ajavahemiku

kohta 2016. aasta veebruarist kuni 2017. aasta maini, s.o praeguses asjas vaidluse all oleva

perioodi kohta. Need tõendid asuvad digitoimiku lehekülgedel 790 kuni 1244.

19. Kaebaja on esitanud andmed müüdud piletite liikide lõikes vaidlusaluse perioodi iga kuu

kohta. Need on kronoloogilises järjestuses leitavad vastavalt digitoimiku lehekülgedel 822, 824,

826, 794, 801, 807, 810, 813, 816, 818, 820, 797, 790, 792, 799 ja 804. Seejuures on muude

andmete kõrval välja toodud iga liiki müüdud sooduspiletite arv, nende müügi hind ning eraldi

ridadel ka soodustuse maksumus, s.o raha, mis võrreldes täispileti hinnaga jäi saamata. Sellise

aruande esitamise kohustus on kaebajale ette nähtud ATL punktide 1.5.3, 5.1.14 ja 7.1

koostoimes. Vastustaja ei väida, et kaebaja oleks rikkunud aruandluskohustust.

Alates 2016. aasta augustikuu tabelist on kättesaadavad andmed ka piletite liikidele

piletimüügikeskkonnas Ridango omistatud koodide kohta. Andmed 2016. aasta veebruaris (dtl

823), märtsis (dtl 825) ja aprillis (dtl 827) müüdud sooduspiletite kohta pärinevad vastustajalt

endalt – need on kaebajale edastanud Narva linna Sotsiaalabiamet.

Seega on eksitav vastustaja väide, et talle ei olnud kättesaadavad andmed, mille alusel esitas

kaebaja vastustajale igakuiselt arved sooduspiletite müügist laekumata jäänud tulu hüvitamiseks ja

vastavalt puudus võimalus mõista ja kontrollida kaebaja arvestusi soodustuste suuruse kohta.

20. Ringkonnakohus osutab siinkohal veel sellele, et ATL lepingu tingimuste kohaselt on kaebajal

kohustus pidada piletimüügi arvestust, esitada vastustajale andmed ATL lepingu lisana kehtestatud

vormil ning vastustajal on ulatuslik õigus kontrollida kaebaja tegevust, s.h piletimüügi andmeid.

Nii näeb ATL punkt 5.1.8 ette kaebaja kohustuse kasutada sõidupiletite müümisel elektroonilist

piletimüügisüsteemi, mis võimaldab piletitulude arvestust ja kontrolli ,ja müüdud piletite koguse

arvestamist liinide lõikes. Piletimüügiaruandlus iga päeva kohta peab olema tellijale

internetipõhiselt kättesaadav hiljemalt kolme päeva pärast. Lisaks pidi kaebaja tagama vastustajale

juurdepääsu dokumentidele ning andma suulist teavet ja selgitusi (ATK punkt 5.1.23). ATL

punktis 6.1.1 on otsesõnu sätestatud vastustaja õigus kontrollida sõidupiletite müüki. ATL

punktide 7.1 ja 7.2 järgi on kaebajal kohustus esitada igakuiselt aruanded lepingu lisades 2, 3 ja 4

toodud vormidel ning vajadusel veel ka täiendavat teavet aruannete ja piletimüügi kohta.

Vastustaja ei ole menetluses väitnud, et kaebaja ei oleks täitnud ATL-s sätestatud kohustusi

piletimüügi korraldamise, aruandluse, selgituste andmise või kontrollile allumise osas. Poolte

vahelisest lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi arvestades saaks aga vastustaja etteheited

kaebajale piletimüügi andmete õigsuse või arusaadavuse kohta tuleneda eelkõige just kaebaja

lepinguliste kohustuste rikkumisest. ATL-s sätestatud poolte õiguste ja kohustuste põhjal saab

järeldada, et juhul, kui vastustajale ei olnud piletimüügi andmed arusaadavad oli tal õigus ja

kohustus võtta samme piletimüügi andmete ebaselguse kõrvaldamiseks. Kui vastustaja ei

rakendanud ATL-s ette nähtud kontrollimeetmeid piletimüügi andmetest arusaamiseks või nende

õigsuses veendumiseks, viitab see, et vastustajale olid ATL lisas ettenähtud vormis esitatud

andmed arusaadavad ja puudub põhjus kahelda nende õigsuses. Vastupidisel juhul ei oleks

vastustaja saanud täita enda kohustusi liiniveo tellijana.

21. Nimelt nähtub ATL punktist 2.5, et vastustaja poolt kaebajale makstava sihtotstarbelise

toetuse suurus sõltub liinikilomeetri maksumuse ning piletitulu vahest. ATL p 3.1 kohaselt on

vedajale makstav toetus vedajale kohustuse täitmise eest makstav hüvitis, mille tellija

arvestab vedajale, korrutades lepingu objektiks olevatel bussiliinidel vastavalt sõiduplaanile

tegelikult tehtud töömahu (liiniläbisõidu kilomeetrid) lepingus sätestatud liinikilomeetri

maksumusega (eurot/km), millest arvatakse maha hankedokumentides sätestatud arvestuslik

piletitulu. Juhul, kui tegelik piletitulu ja muud tulud kokku liinikilomeetri kohta osutuvad

liinivõrgu teenindamisel kõrgemaks või madalamaks, siis vastavalt vähendatakse või

suurendatakse vedajale makstava toetuse määra 50% tegeliku ja arvestusliku piletitulu vahe

ulatuses. Vedajale ühe liinikilomeetri kohta makstava toetuse määr arvutatakse alljärgneva

valemi alusel:

Toetuslkm = T - Parv - (Pteg - Parv) × 0,5

(Toetuslkm on ühe liinikilomeetri kohta makstav toetus; T on liinikilomeetri maksumus; Parv on

lepingus sätestatud arvestuslik piletitulu liinikilomeetri kohta; ja Pteg on tegelik piletitulu

liinikilomeetri kohta)

Seega pidi vastustaja kaebajale igakuise sihtotstarbelise toetuse väljamaksmiseks muu hulgas

veenduma selles, milline oli kaebaja tegelik piletitulu, sest vastasel juhul poleks olnud võimalik

teada, milline on toetuse arvutamise valemis kasutatava Pteg väärtus. Vastavalt ei oleks vastustaja

saanud arvutada, millises suuruses hüvitis konkreetse kuu eest kuulus kaebajale maksmisele, ega

täita ATL punktis 2.3 sätestatud toetuse maksmise kohustust. Ometi ei ole vaidlust, et

vaidlusalusel perioodil täitis vastustaja igakuiselt toetuse maksmise kohustust. Seejuures on

tähelepanuväärne, et vastustaja maksis toetust kaebaja esitatud arvete alusel, lähtudes kaebaja

esitatud andmetest ja nende andmete järgi arvutatud suuruses ega pidanud seega andmeid

arusaamatuks või ebausaldusväärseks.

22. Vastustaja esitas 22. augusti 2023. a menetlusdokumendi lisana faili nimega „Koopia failist

Makstud toetused ja tagastatud arved (ATKO AS).xlsx“ Failis esitas vastustaja muu hulgas näidise

kaebajale toetuse arvestamise kohta 2016. augusti andmete põhjal. Sellest ilmneb muu hulgas, et

tegelik piletitulu liinikilomeetri kohta (Pteg) arvestas vastustaja kaebaja poolt 2016. aasta augusti

liinitöö näitajate aruandes (dtl 810) esitatud andmete alusel, lugedes piletitulu kogusummaks 45

880,34 eurot. See summa hõlmab kaebajale sooduspiletite müügist võrreldes täispileti hinnaga

laekumata jäänud tulu 7069,84 eurot. Sooduspiletite ja täishinnaga piletite hinnavahe summa on

vastustaja seejuures failis eraldi välja toonud ja tähistanud ühisnimetajaga „saamata jäänud tulu“.

Seega oli vastustaja teadlik, millist liiki ja kui suure hulga sooduspiletite müügist kaebajale jäi tulu

laekumata. Vastustaja aktsepteeris neid andmeid ATL järgi kaebajale toetuse maksmisel 2016.

aasta augusti eest ning 22. augusti 2023. a menetlusdokumendi kohaselt pidas kaebaja esitatud

andmeid jätkuvalt õigeks. Seetõttu on arusaamatu, miks vastustaja leiab, et samad andmed on

arusaamatud sooduspiletite ja täispiletite hinnavahe hüvitamise kohustuse suuruse arvestamiseks.

Poolte kinnitusel on arvestused vaidlusaluse perioodi ülejäänud kuude osas analoogsed ning

tuginevad samuti kaebaja poolt vastava kuu liinitöö näitajate aruandes esitatud andmetele, mida

vastustaja ei ole poolte vahelises suhtluses kahtluse alla seadnud. Seda asjaolu kinnitab seegi, et

ATL järgi kaebajale toetuse maksmine on toimunud kaebaja esitatud arvete alusel, s.t toetuse

maksmisega on vastustaja aktsepteerinud kaebaja esitatud andmed piletitulu kohta ja selle alusel

tehtud toetuse suuruse arvestuse. Vastustaja 22. augusti 2023. a menetlusdokumendi lisana

esitatud failist nähtub, et vastustaja on kaebaja esitatud arvete nr D2, D5, D13, D21, D27, D31,

D33, D42, D48, D54 ja D58 alusel tasunud kaebajale 2016. aasta eest toetust kokku 708 536,62

eurot ja arvete nr D3, D11, D15, D22 ja D30 alusel 2017. aasta esimese viie kuu eest kokku 320

294,54 eurot. Kõik arved on tasutud täielikult, vastustaja ei ole teinud neist mahaarvamisi. Samuti

ei ole vastustaja pidanud vajalikuks maksta toetust suuremas summas. Viimase ettepaneku oleks

vastustaja eeldatavalt pidanud kaebajale tegema juhul, kui vastustaja hinnangul ei kuulunud

sõidusoodustuste tõttu saamata jäänud tulu kaebajale hüvitamisele. Sel juhul tulnuks vastavalt

vähendada kaebaja poolt saadud tegeliku piletitulu summat ning valemi (Toetuslkm = T - Parv - (Pteg

- Parv) × 0,5) järgi arvestatud toetuse summa oleks kujunenud kaebaja poolt arvetes märgitust

suuremaks.

23. Nendel asjaoludel peab ringkonnakohus tõepäraseks kaebaja esitatud andmeid müüdud

piletite, s.h sooduspiletite, arvu ja piletimüügist erinevate piletiliikide lõikes saadud tulu kohta

vaidlusalusel perioodil. Kaebaja esitatud andmete kahtluse alla seadmiseks ei ole piisav vastustaja

üldsõnaline väide, et kaebaja andmed ei ole arusaadavad ja/või kontrollitavad. Kuna ATL-i

kohaselt on vastustajal ulatuslik kontrolliõigus kaebaja tegevuse üle, siis kahtluse korral pidanuks

vastustaja täiendavalt kontrollima piletimüügi andmeid. Sel juhul olnuks vastustajal vaidluse

korral võimalik näidata, millised kaebaja esitatud piletimüügi andmed ja miks ei ole õiged.

Praegusel juhul ei ole vastustaja aga suutnud põhjendada, miks kaebaja esitatud andmed ei ole

õiged või arusaadavad.

24. Vastustaja väitel on ta tegelikult hüvitanud kaebajale saamata jäänud tulu. 22. augusti 2023. a

menetlusdokumendi lisana esitatud failist nähtuvalt on vastustaja maksnud kaebajale

sõidusoodustuste eest perioodil 1. veebruarist 2016 kuni 31. detsembrini 2017 kokku 27 861,11

eurot. Kuude kohta esitatud andmetest ilmneb, et vastustaja maksis kaebajale sõidusoodustuste

eest kompensatsiooni 2017. aasta juunist oktoobrini (nendel kuudel makstud toetuste summa

kokku ongi 27 861,11 eurot) ning ei ole maksnud kompensatsiooni praeguse vaidlusega hõlmatud

perioodil, s.o 2016. aasta veebruarist 2017. aasta maini. Seetõttu ei ole vastustaja väide asjakohane

praeguse asja lahendamisel.

25. Kokkuvõttes luges halduskohus seega põhjendatult tõendatuks, et vastustaja jättis

õigusvastaselt täitmata ÜTS § 13 lg 1 p 10 ja KOKS § 6 lg 1 koosmõjust tuleneva kohustuse

hüvitada kaebajale ajavahemikul 2016. aasta veebruarist kuni 2107. aasta maini müüdud

sooduspiletite ja täispiletite hinnavahe kaebaja liinitöö näitajate aruannetes ja vastustajale esitatud

arvetes nr M26, M27, M38, D19, D27, D32, D34, D38, D47, D53, D57, D2, D10, D14, D21 ja

D27 (dtl 1229-1244) näidatud suuruses, s.o 41 484,07 eurot 2016. aasta eest ja 14 218,80 eurot

2017. aasta esimese viie kuu eest.

26. Ringkonnakohus leiab, et eelnevast tulenevalt on põhjendatud kaebaja nõue kohustada

vastustaja täitma seadusest tulenevat kohustust ning tasuma kaebajale 2017. aasta esimesel viiel

kuul müüdud sooduspiletite ja täispiletite hinnavahe hüvitamiseks 14 219,80 eurot (RVastS § 6 lg

1). Hüvitise maksmine ei too seejuures kaasa kaebajale ATL punktide 2.3, 2.5 ja 3 järgi makstud

toetuse ümberarvutamist (vähenemist), kuna ATL punktis 3.1 toodud valemis on Pteg väärtuseks

toetuse suuruse arvestamisel juba algselt võetud kaebaja poolt tegelikult piletimüügist saadud tulu

ning sooduspiletite ja täispiletite hinnavahe summa.

Sama kohustuse täitmata jätmise tõttu 2016. aastal jäi vastustaja kohustus hüvitada

piletisoodustused kaebaja kanda. Vastavalt halvenes kaebaja varaline positsioon 41 484,07 euro

võrra. Selles ulatuses kahju tekkimine on otseses põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase

tegevusetusega. Kaebaja esitas hüvitise saamiseks vastustajale arved, samuti arvete koostamise

aluseks olevad andmed ning hiljem selgitas ja põhjendas hüvitise suuruse kujunemist. Nagu

ilmneb praeguses asjas 2017. aasta eest hüvitise saamiseks esitatud kohustamisnõudest ei oleks

2016. aasta kohta sarnase kohustamisnõude esitamine võimaldanud hüvitise saamist varem.

Kaebaja nõue hüvitise saamiseks oli vastustajale teada ning vastustaja oli kujundanud ja ka

väljendanud seisukohta, et ta seda nõuet ei täida. Seetõttu ei takista kahju hüvitamise nõude

rahuldamist RVastS § 7 lg-st 1 tulenev esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise tingimus.

27. Halduskohus rahuldas põhinõude osas põhjendatult seega nii kohustamiskaebuse kui ka

hüvitamiskaebuse. Samas ei ole osaliselt põhjendatud kaebuse rahuldamine kummagi nõude

täitmisega viivitamise eest viivise saamiseks.

III

28. Kaebaja tugineb viivisenõudes VÕS § 113 lg-le 1 ja ATL punktis 8.12 sätestatud viivise

määrale.

Ringkonnakohtu hinnangul leidsid kaebaja ja halduskohus ekslikult, et kaebajale hüvitise

maksmise kohustusega viivitamise eest on vastustaja kohustatud maksma viivist ATL-s

kokkulepitud määras. ATL punkt 8.12 järgi on tellija lepingus ettenähtud maksetega viivitamisel

kohustatud maksma vedajale viivist 0,05% päevas viivitatud summast. ATL aga ei reguleeri

kaebajale sooduspileti ja täispileti hinnavahe hüvitamist. Nagu Riigikohus selgitas2, tuleneb

vastustaja piletisoodustuste hüvitamise kohustus ÜTS § 13 lg 1 p-st 10 koostoimes KOKS § 6 lg-

ga 1 ning hüvitise maksmine toimub eraldi ATL alusel makstavast toetusest. Seega ei ole hüvitise

maksmise kohustus vastustaja ATL-s ettenähtud makse tegemise kohustus. ATL punktis 8.12

sätestatud kokkulepe viivise määra kohta ei saa selle lepingulisest olemusest ega ka sätte

sõnastusest tulenevalt sanktsioneerida lepingu poolte selliste kohustuste rikkumist, mis on

tekkinud seaduse alusel ja mida ATL ei reguleeri. Seetõttu ei ole kaebajal alust nõuda vastustajalt

hüvitise maksmisega viivitamise eest viivist ATL punktis 8.12 nimetatud määras.

29. ÜTS § 13 lg 1 p-st 10 koostoimes KOKS § 6 lg-ga 1 ei näe ette intressi ega viivise tasumise

kohustust. Asjaolu, et õigussuhet reguleerivas õigusaktis ei ole viivise maksmise kohustust ette

nähtud ei takista viivise nõudmist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral. Riigikohus on

selgitanud3, et avalik-õiguslikus suhtes on võimalik viivist nõuda RVastS § 7 lg 1 alusel

koostoimes VÕS §-ga 113 RVastS § 7 lg-s 4 tehtud viite kaudu, kui viivitatakse rahalise

kohustuse täitmisega. Viivist on võimalik käsitada erilaadse kahjuhüvitisena, kui on täidetud

RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud eeldused.

Praegusel juhul on vastustaja õigusvastaselt viivitanud seadusest tuleneva rahalise kohustuse

täitmisega ning kahju hüvitise maksmise kohustuse täitmisega. Seega on viivisenõue kokkuvõttes

siiski lubatav. VÕS § 113 ls 2 kohaselt on viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 järgi on intressimääraks poolaasta kaupa

Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne

iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Seega muutub viivise määr poolaasta kaupa sõltuvalt Euroopa

Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära muutustest.

2 Vt RKHK 27. mai 2022. a otsus asjas nr 3-18-189 (p-d 10-12).

3 Vt RKHK 27. novembri. 2014 a otsus asjas nr 3-3-1-66-14 (p 19).

30. Samuti on Riigikohus sedastanud4, et avalik-õiguslik viivisenõue on kõrvalkohustusena sõltuv

põhinõudest analoogselt TsÜS §-s 144 sätestatuga.

Vastavalt TsÜS §-le 144 aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest

tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Viivisenõue aegub seega ühes põhinõudega,

kuid võib iseseisvalt aeguda ka enne põhinõude aegumist. Arvestades, et viivis

õiguskaitsevahendina on reguleeritud eraõiguse normidega ning avalikus õiguses puuduvad sätted

viivise sissenõutavuse, viivise vähendamise või ka viivisenõudele lubatud vastuväidete kohta, siis

peab ringkonnakohus põhjendatuks kaebaja viivisenõude lahendamisel lähtuda analoogia korras

VÕS ja TsÜS asjakohastest normidest. Selline käsitlus ei ole vastuolus avalik-õiguslike suhete

olemusega, sest nii asjas esitatud rahalise kohustuse täitmise kui ka kahju hüvitamise nõude osas

sarnaneb kaebaja olukord suuresti eraõigussuhtes oleva õigustatud isiku olukorrale, kelle kasuks

teine poole on jätnud rahalise kohustuse täitmata.

Eelkõige sõltub asja lahendamine vastustaja vastuväitest viivisenõudele, milles vastustaja leidis, et

kaebaja esitas viivisenõude hilinenult. Kaebaja täiendas kaebust viivisenõudega 30. augusti 2023

menetlusdokumendis. Seejuures soovib kaebaja viivise kohaldamist tagantjärele ka 2016. aastal

esitatud arvetega seoses, s.o seitsme aasta jooksul tagantjärele. Avalikus õiguses piirab õiguse

maksma panemist tavaolukorras kaebetähtaja regulatsioon. Kaebuse muutmise korral aga

arvestatakse kaebetähtajana tagantjärele algse kaebuse esitamise tähtaega (HKMS § 49 lg 1 ls 2).

Rahalisele kohustusele lisanduva viivise nõudmisel tuleks üldjuhul kohaldada kahju hüvitamise

nõude tavapärast kolmeaastat kaebetähtaega. Viivise nõudmine seda perioodi ületava aja eest

tagantjärele võib oluliselt muuta poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu vaidluses. Ka praegusel

juhul on see kaasa toonud vaidlusaluse nõude enam kui kahekordistumise. Raske on näha, miks

avalik-õiguslikus suhtes avalike vahendite arvel täidetava kõrvalkohustuse suurus ei peaks sellises

olukorras olema tõrjutav aegumise vastuväitega.

31. Ringkonnakohus märgib, et nõude aegumine ei ole samastatav kaebetähtajaga. HKMS § 46 lg-

tes 2 ja 4 sätestatud kohustamis- ja hüvitamiskaebuse tähtajaga on piiritletud isiku õigus pöörduda

kohtusse oma õiguse kaitseks. Nõude aegumine aga annab isikule õiguse keelduda oma kohustuse

täitmisest (TsÜS § 142 ls 2). Esimesel juhul jätab kohus nõude sisuliselt läbi vaatamata, teisel

juhul teisel juhul aga vaatab lahendab nõude läbi ja vastuväite põhjendatuse korral jätab nõude

rahuldamata.

32. Praeguses asjas vaidles vastustaja 22. septembri 2023. a menetlusdokumendis viivise nõudele

vastu, osutades, et see on esitatud hilinenult. Nõude aegumise instituudi kohaldamine ei saa olla

üllatuslik ka kaebaja jaoks. Nimelt pühendas kaebaja viivise nõude esitamisel olulist tähelepanu

põhjendustele, miks viivisenõudele tuleks kohaldada kümneaastast, mitte kolmeaastast

aegumistähtaega, s.t miks enam kui kolm aastat enne nõude esitamist sissenõutavaks muutunud

viivise nõue ei ole aegunud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kümneaastase aegumistähtaja kohaldamiseks alust. Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi praktika5 kohaselt ei ole ainuüksi kohustuste tahtlik täitmata jätmine ilma

õigusvastase tagajärje soovimiseta aegumise instituudi eesmärke arvestades kümneaastase

aegumistähtaja kohaldamiseks piisav. Praegusel juhul väidab kaebaja, et vastustaja oli kohustuste

täitmata jätmisel pahatahtlik ja soovis kaebajat kahjustada. Ringkonnakohus ei pea siiski

võimalikuks järeldada vastustaja soovi kahjustada kaebajat sellest, vastustaja eelarve oli pingeline

ja mitmete tegevuskavades ette nähtud linna kulutuste tegemine ei olnud tegelikult võimalik raha

puudumise tõttu. Eelarvevahendite nappus osutab pigem sellele, et kohustuste täitmata jätmine ei

olnud suunatud kaebaja kahjustamisele, vaid oli vähemalt osaliselt põhjustatud vastustaja muude

kohustuste pakilisusest. Kaebaja väljatoodu ei kinnita, et vastustaja tegutses kaebaja suhtes

pahatahtlikult. Eelarvevahendite nappuse korral saab pigem pidada tavapäraseks, et vastustaja

4 Vt RKHK 28. juuni 2021. a otsus asjas nr 3-19-143 (p 24).

5 Vt RKTsK 8. detsembri 2021. a otsus asjas nr 2-19-117829 (p 15) ja seal viidatud praktika.

üritas kulutusi kokku hoida ja keeldus nende kohustuste täitmisest, mille alus või suurus ei olnud

üheselt selge.

Seega aegub viivis korduva kohustusena üldise aegumistähtaja (kolme aasta) möödumisel,

kusjuures aegumise tähtaja kulg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav

nõue muutub sissenõutavaks (TsÜS § 154)6. Vastavalt aegus 31. detsembril 2022 kell 24.00

kaebaja nõue 2019. aastal sissenõutavaks muutunud viiviste eest. Varem sissenõutavaks muutnud

viivise nõuded olid aegunud vastavalt varem. 2020. aastal ja hiljem sissenõutavaks muutunud

viivise nõuded ei olnud kaebaja poolt 30. augusti 2023. a menetlusdokumendis viivisenõude

esitamise ajaks veel aegunud ja tuleb seega rahuldada VÕS § 113 lg 1 ja § 94 järgi.

33. Viivise nõudmise õigus tekkis kaebajal ajast, kui vastustaja jäi põhinõude täitmisega

viivitusse. Nii kohustamiskaebusega kui hüvitamiskaebusega hõlmatud nõude osas jäi vastustaja

viivitusse enne 2020. aasta 1. jaanuari. Seetõttu ei ole praeguse asja lahendamisel määrava

tähtsusega küsimus sellest, millal viivitus kummagi nõude osas täpselt algas. Ringkonnakohus

märgib selguse huvides siiski, et piletisoodustuste hüvitamise kohustuse tähtaja saab poolte ATL

täitmise praktikat arvestades samastada ATL järgi hüvitise maksmise kohustuse tähtajaga.

Piletisoodustused arvestati kaebaja poolt tegelikult teenitud piletulu hulka ATL järgi hüvitise

arvutamisel. Seetõttu on põhjendatud eeldada, et piletisoodustused tuli hüvitada ühes ATL järgi

hüvitise maksmisega. Seda ongi kaebaja vastustajale arveid esitades nõudnud. Seega on

kohustamiskaebusega hõlmatud nõuete osas kohustuse sissenõutavaks muutumise ajaks teenuse

osutamise kuule järgneva kuu 9. päev (ATL punkt 3.8).

Kahju hüvitamise nõue muutus VÕS § 113 lg 1 mõttes sissenõutavaks aga kahju hüvitamise nõude

esitamisega. Kahju hüvitamiseks võis kaebaja esitada taotluse vastustajale või kaebuse

halduskohtule (RVastS § 17 lg 1 ls 1). Kaebaja nõudis vastustajalt omavahelises suhtluses ATL

piletisoodustuste hüvitamise kohustuse täitmist. Selle kohustuse rikkumisega kahju hüvitamise

nõude esitas kaebaja esmakordselt 29. septembri 2017. a menetlusdokumendis halduskohtule, kus

märkis alternatiivselt kohustuse täitmise nõudele soovib kaebaja kohustuse rikkumisega tekitatud

kahju hüvitamist. Sellega muutus kahju hüvitamise nõue sissenõutavaks VÕS § 113 lg 1 mõttes.

Ühtlasi tekkis kaebajal õigus nõuda viivist.

34. Eesti Panga avaldatud7 Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav

intressimäär oli 0% kuni 1. juulini 2022 k.a ning seejärel 2,5% 1. jaanuaril 2023, 4% 1. juulil

2023, 4,5% 1. jaanuaril 2024 ning 4,25% 1. juulil 2024. Vastustaja võlgnes kaebajale 14 219,80

eurot 2017. aastal täitmata kohustuste summana ja 41 484,07 eurot 2016. aastal kohustuste

täitmata jätmisega põhjustatud kahjuna.

35. Seega kujuneb viivise suurus ringkonnakohtu otsuse tegemise päeva seisuga 2017. aastal

tasumisel kuulunud hüvitise maksmisega viivitamise eest:

2020., 2021. ja 2022. aastal 1 137,58 eurot (14 219,80 eurot*8%), kokku 3 412,75 eurot,

2023 aasta esimese poolaasta (181 päeva) eest 740,40 eurot (14 219,80*10,5%*181/365),

2023. aasta teise poolaasta (184 päeva) eest 860,20 eurot (14 219,80*12%*184/365),

2024. aasta esimese poolaasta (182 päeva) eest 883,88 eurot (14 219,80*12,5%*182/366),

2024. teise poolaasta (123 päeva) eest 585,40 eurot (14 219,80*12,25%*123/366),

kokku 6 482,63 eurot.

Sellele summale lisandub viivis iga tasumisega viivitatud päeva eest vastavalt maksmata hüvitise

jäägile ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrale.

36. Viivise suurus ringkonnakohtu otsuse tegemise päeva seisuga 2016. aastal tasumisele

kuulunud hüvitise maksmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamisega viivitamise eest on:

2020., 2021. ja 2022. aastal 3 318 eurot (41 484,07 eurot*8%), kokku 9 956,16 eurot,

6 Vt RKTsK 12. novembri 2008. a. a otsus asjas nr 3-2-1-95-08 (p 12).

7 Kättesaadav võrguleheküljel https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar

2023 aasta esimese poolaasta (181 päeva) eest

2 160,01 eurot

(41

484,07*10,5%*181/365),

2023. aasta teise poolaasta (184 päeva) eest 2 509,50 eurot (41 484,07*12%*184/365),

2024. aasta esimese poolaasta (182 päeva) eest

2 578,59 eurot

(41

484,07*12,5%*182/366),

2024. teise poolaasta (123 päeva) eest 1 707,82 eurot (41 484,07*12,25%*123/366),

kokku 18 912,08 eurot.

Sellele summale lisandub viivis iga tasumisega viivitatud päeva eest vastavalt maksmata hüvitise

jäägile ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrale.

IV

37. Eeltoodu alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Selguse huvides tühistab

ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 2 tervikuna ning teeb selles osas uue

otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt. Vastustajal tuleb tasuda kaebajale 2017. aasta

jaanuarist kuni maini müüdud soodus- ja täispiletite hinnavahe hüvitamiseks 14 219, 80 eurot ja

selle kohustuse täitmisega viivitamise eest viivist 6 482,63 eurot ning viivist alates 1. novembrist

2024 iga viivitatud päeva eest vastavalt VÕS § 113 lg 1 alusel arvutatud viivise määrale.

Vastustajal tuleb tasuda kaebajale 2016. aastal müüdud soodus- ja täispiletite hinnavahe

hüvitamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks 41 484,07 eurot ja selle kohustuse täitmisega

viivitamise eest 18 912,08 eurot, ning alates 1. novembrist 2024 iga viivitatud päeva eest vastavalt

VÕS § 113 lg 1 alusel arvutatud viivise määrale.

38. Vastavalt HKMS § 109 lg-le 4 ja § 108 lg-le 2 tuleb menetluskulud jagada

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisele. Kaebaja nõudis vastustajalt hüvitiste ja viivistena

kokku 124 883,97 euro väljamõistmist. Ringkonnakohtu otsusega rahuldatakse kaebus

põhinõude osas tervikuna (14 219,80 eurot + 41 484,07 eurot = 55 703,87 eurot) ja viiviste

nõude osas osaliselt (6 482,63 eurot + 18 912,08 eurot = 25 394,71), kokku 81 098,58 euro

osas. Seega on kaebus kokku rahuldatud 64,94 % ulatuses. Pidades silmas, et ühtlasi on

rahuldatud nõue viivise väljamõistmiseks ka kohtuotsuse tegemisele järgneva aja eest, loeb

ringkonnakohus kaebuse rahuldatuks 2/3 ulatuses.

Seega tuleb kaebaja kasuks välja mõista 2/3 halduskohtus kantud õigusabi kuludest (2 874,50

eurot) ja riigilõivust (1050 eurot), s.o vastavalt 1916,33 eurot ja 700 eurot, kokku 2616,33 eurot.

Apellatsioonimenetluses taotleb kaebaja vastustajalt 828,33 euro väljamõistmist õigusabikulude

katteks. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja menetluskulud vaidluse keerukust ja mahtu silmas

pidades tervikuna põhjendatud ja vajalikud. Kaebaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks tuleb

rahuldada 2/3, s.o 552,22 euro osas.

Vastustaja ei ole halduskohtus ega apellatsioonimenetluses esitanud menetluskulude nimekirja ega

kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei

mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/