3-23-1562/15 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. oktoober 2024; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-23-1562

Haldusasi

X’i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 07.06.2023 otsuste nr 15.2-

6/80-1 ja 15.2-9/32-1 tühistamiseks, samuti vastava küsimuse uuesti

läbivaatamise- ning Eesti kodaniku passi väljastamise kohustamise

nõudes

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X, esindaja v. adv. Aleksei Ratnikov;

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mirja Sarap

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus rahuldamata

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on

30.10.2024. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 07.06.2023 otsusega nr 15.2-6/80-1 kodakondsuse seaduse

(KodS) § 29 lg 1 alusel X Eesti kodakondsuse kaotanuks kokkuvõtvalt alljärgnevatel põhjendustel: 1)

PPA piiriületuste andmebaasist nähtub, et X ületas Eesti piiri Suurbritannia kodaniku passiga

06.03.2023, ta tuli Eestisse Suurbritanniast, esitades Suurbritannia kodaniku passi nr xxxxxxxx, mis

kehtib kuni 13.12.2027. X kinnitas 24.08.2022 PPA teeninduses, et ta sai Suurbritannia kodakondsuse

2019. Rahvastikuregistri andmetel elab X Suurbritannias alates 2017. Andmed Suurbritannias elamise

kohta on X esitanud ka PPA-le nii 2017 kui ka 2022 Eesti kodaniku dokumentide taotlemisel; 2) PPA

on tuvastanud, et X ei ole omandanud Eesti kodakondsust sünniga, ta on saanud lisaks Eesti

kodakondsusele ka Suurbritannia kodakondsuse, ta ei ole teatanud, et loobub Suurbritannia

kodakondsusest, et säilitada Eesti kodakondsus. Seega kohaldub Xi suhtes KodS § 29 lg 1.

2. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 07.06.2023 otsusega nr 15.2-9/32-1 Xile Eesti kodaniku

isikutunnistuse väljaandmisest ning tunnistas kehtetuks Xile välja antud Eesti kodaniku passi nr

xxxxxxx.

3. X esitas 11.07.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 07.06.2023 otsuse nr 15.2-6/80-1 (Eesti

kodakondsuse kaotanuks lugemine) ja 07.06.2023 otsuse nr 15.2-9/32-1 (Eesti kodaniku

isikutunnistuse väljaandmisest keeldumine ja Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamine)

tühistamiseks. Koos kaebusega esitas X kohtule esialgse õiguskaitse taotluse, paludes peatada PPA

07.06.2023 otsuste nr 15.2-6/80-1 ja nr 15.2-9/32-1 kehtivuse ning kohustada vastustajat taastama

kaebaja Eesti kodaniku passi kehtivus või alternatiivselt kohustada vastustajat väljastama kaebajale

kohtumenetluse ajaks Eesti kodaniku pass või muu reisidokument.

4. Tallinna Halduskohus jättis 31.07.2023 määrusega X’i esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

5. X esitas Tallinna Halduskohtu 31.07.2023 määruse peale määruskaebuse, mis jäeti Tallinna

Ringkonnakohtu 25.08.2023 määrusega rahuldamata.

6. Tallinna Halduskohus võttis 14.09.2023 määrusega kaebuse menetlusse.

7. PPA esitas 11.10.2023 kaebusele vastuse.

8. Tallinna Halduskohus määras 03.09.2024 määrusega haldusasja läbivaatamiseks kirjalikus

menetluses.

9. Kaebaja esitas 27.09.2024 täiendava seisukoha ja 18.10.2024 taotluse vastustajalt menetluskulude

väljamõistmiseks.

10. PPA esitas täiendava seisukoha 21.10.2024.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

11. Kaebaja väitel sai ta Eesti kodakondsuse KodS § 13 lg 1 alusel, enda isa kaudu, kes omakorda sai

Eesti kodakondsuse eriliste teenete eest. Kuna kaebaja sai Eesti kodakondsuse KodS § 13 lg 1 alusel,

siis ei ole arusaadav vastustaja poolt aluseks võetud KodS § 29 lg 1.

12. Kaebaja leiab, et vastustaja poolt Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise menetluse alustamine ei

ole haldusmenetluslikult nõuetekohaselt põhistatud ning kodakondsuse äravõtmine kaebajalt ei ole

seaduslik. Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuseid tehes järginud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6

sätestatud uurimisprintsiibist tulenevat nõuet selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega

asjaolusid ja vajaduse korral koguda selleks tõendeid omal algatusel ega võimaldanud seda teha ka

kaebajal. Vastustaja ei ole otsuste aluseks olevaid asjaolusid tõendanud.

13. Kaebaja on seisukohal, et vaidlusalused otsused ei vasta HMS § 54, § 55 lg 1, § 56. Vaidlusalustes

otsustes puudub haldusorgani juhi nimi. Otsustest ei nähtu, et allkirjastanud ametnik oleks volitatud

haldusorgani juhi poolt. Otsustest puuduvad sisulised põhjendused: otsustes on toodud vaid kirjeldav

osa, kus vastustaja kirjeldab, milline on poolte vahel toimunud kirjavahetus, kuid täiesti puudu on

faktiline ja õiguslik analüüs kaebaja väidetele ning vastustaja haldusmenetluslikud seisukohad, miks

vastustaja ei nõustu kaebaja positsioonidega peale kaebaja selgituste hindamist. Otsustest ei ole

võimalik aru saada, millistest tõenditest lähtus vastustaja otsuste koostamisel.

14. Kaebaja leiab, et temal on ülekaalukam huvi olla Eesti Vabariigi kodanik, kui vastustaja huvi

lugeda kaebuse esitaja Eesti kodakondsuse kaotanuks. Vastustaja ei selgitanud haldusmenetluses oma

huvi. Vastustaja jättis arvestamata, et kaebajal on 2 last, kes samuti võiksid seista Eesti huvide eest.

Vastustaja võtab neilt need võimalused ära. Vastustaja ei ole otsustes välja toonud ühtegi huvi, mida ta

on kaitsnud EIÕK art 8 lg.2 kohaselt.

15. Täiendavas 27.09.2024 seisukohas selgitas kaebaja, et uuendas kaks aastat tagasi enda Eesti ID-

kaarti ning seejuures küsiti kaebajalt, kas temal on ka mõne teise riigi kodakondsus. Kaebaja vastas

ausalt, et tal on ka Briti kodakondsus. Seejärel teatati kaebajale, et vastavalt seadusele tuleb tema Eesti

kodakondsus tühistada. Kaebaja ei ole kodakondsust kunagi ise naturalisatsiooni korras taotlenud.

Vastustaja eksis selgelt seaduse tõlgendamise ja kohaldamise vastu. Kaebaja vanaisa (isa isa) oli isur –

väike etniline grupp, millel on tihedad sidemed Eesti kultuuri ja keelega. Ta elas Ivangorodi lähedal

ning keelt tugeva aktsendiga, mis rõhutas tema eesti juuri. Hoolimata konkreetsete dokumentide

puudumisest – ei Eesti ega Venemaa arhiivid ei anna lõplikke tõendeid kaebaja vanaisa kodakondsuse

kohta – jääb võimalus, et ta oli tõepoolest Eesti kodakondsuse saamiseks sobiv, kuid ei esitanud selleks

kunagi ametlikku taotlust. Praegune geopoliitiline olukord on muutnud kaebajal võimatuks lõplikke

dokumente hankida. Venemaa arhiivid, kui neil on vastav teave, ei ole kaebaja päringutele vastanud ja

jätkuv sõda Venemaa ja Ukraina vahel teeb asja veelgi keerulisemaks. Kaebaja on seisukohal, et Eesti,

keelates kahe kodakondsuse omamise õiguse, võõrandab Eestist need inimesed, keda ta vastupidi peaks

julgustama säilitama oma sidet kodumaaga. Kaebaja tütar, kes on sündinud Ühendkuningriigis, sai

Eesti passi. Kuid kaebaja poeg, kes sündis pärast kaebaja passi kehtetuks tunnistamist, ei ole saanud

Eesti passi. Kaebaja leiab, et kohtul on võimalik mitte ainult otsustada tema juhtumi tulemus, vaid

seada ka pretsedent, mis võiks ühendada tuhandeid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi, nagu kaebaja,

nende Eesti juurtega.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

16. Vastustaja leiab, et PPA otsused nr 15.2-6/80-1 ja 15.2-9/32-1 on õiguspärased, kaalutlusvigadeta

ning proportsionaalsed seatud eesmärgi suhtes ning nende tühistamiseks puudub alus. Nendest nähtub

asjaolude ning tõendite objektiivne kaalumine haldusorgani poolt. Kuigi kaebaja on kahtluse alla

seadnud mh ka ametniku pädevuse, siis vastustaja on siiski seisukohal, et otsused on formaalselt ja

sisuliselt õiguspärased. PPA vaidlusalustest otsustest nähtuvad kõik asjas tuvastatud asjaolud ning

nende pinnalt tehtud järeldused, mis on kinnitatud haldusorgani vastavate asjakohaste põhjendustega.

17. Taotluse Eesti kodaniku isikutunnistuse saamiseks esitas kaebaja juba 24.08.2022, seega menetlus

kestis üle aasta. See oli piisav aeg dokumentide kogumiseks. Kaebaja ei selgitanud PPA-le, milliseid

dokumente ta veel ja mis aja jooksul ta esitata oleks soovinud. Kaebusele lisatud lisa 3-1 ei tõenda, et

kaebaja isa sai kodakondsuse muude teenete eest. 1992. aastal kehtinud kodakondsuse seaduse 2. jagu

sätestas naturalisatsiooni alused ja korra. Kui isikul oligi soodsam võimalus saada naturalisatsiooni

korras Eesti kodakondsus, siis ei tähenda, et see saadi teenete eest.

18. Vastustaja on seisukohal, et KodS § 1 lõike 2 kohaselt ei tohi Eesti kodanik olla samal ajal mõne

muu riigi kodakondsuses. KodS § 22 p 3 kohaselt kaob Eesti kodakondsus mõne muu riigi

kodakondsuse vastuvõtmisega. KodS § 29 lg 1 kohaselt loetakse isik Vabariigi Valitsuse volitatud

valitsusasutuse poolt Eesti kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või

Eesti kodakondsusest loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks. PPA on hinnanud

õiguslikuks faktiks asjaolu, et kaebaja ei ole omandanud Eesti kodakondsust sünniga. Kaebaja isa sai

Eesti kodanikeks naturalisatsiooni korras. Kuna kaebaja ei ole sünnijärgne Eesti kodanik, on PPA isikut

tõendavate dokumentide seaduse ja § 12 lg 1 alusel õigesti keeldunud Eesti kodaniku passi ja

isikutunnistuse väljastamisest.

19. Täiendavas 21.10.2024 seisukohas selgitas vastustaja, et Eesti kodakondsust on võimalik saada

üksnes kahel viisil - naturalisatsiooni korras või omandada sünniga. KodS § 2 sõnastus on ilma

muudatusteta alates seaduse jõustumisest st, et ka eriteenete eest saadud kodakondsus oli

naturalisatsiooni korras saadud kodakondsus. Eriteenete eest kodakondsuse saamine ei olnud

kodakondsuse saamise eriliik vaid saamise alus oli teine st kodakondsuse saamiseks ei olnud vaja täita

kõiki KodS § 6 toodud tingimusi. KodS § 1 lõike 2 ütleb üheselt, et Eesti kodanik ei tohi olla samal ajal

mõne muu riigi kodakondsuses. KodS § 22 p 3 kohaselt kaob Eesti kodakondsus mõne muu riigi

kodakondsuse vastuvõtmisega. KodS § 29 lg 1 kohaselt loetakse isik Vabariigi Valitsuse volitatud

valitsusasutuse poolt Eesti kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või

Eesti kodakondsusest loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks. PPA on hinnanud

õiguslikuks faktiliseks asjaoluks, et kaebaja ei ole omandanud Eesti kodakondsust sünniga. Kaebaja isa

sai Eesti kodanikuks naturalisatsiooni korras, kaebaja ei ole sünnijärgne Eesti kodanik ja PPA on KodS

§ 29 lg 1 kohaselt lugenud kaebaja Eesti kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse

vastuvõtmisega ning isikut tõendavate dokumentide seaduse § 12 lg 1 alusel keeldunud kaebajale

õigesti Eesti kodaniku passi ja isikutunnistuse väljastamisest.

KOHTU PÕHJENDUSED

20. Käesolevas haldusasjas on vaidlustatud Politsei- ja Piirivalveameti 07.06.2023 Eesti kodakondsuse

kaotanuks lugemise otsust nr 15.2-6/80-1, aga ka vastavasisulist 07.06.2023 Eesti kodaniku

isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise ning Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise otsust nr

15.2-9/32-1 taotledes nende tühistamist, samuti vastava küsimuse uuesti läbivaatamise- ja Eesti

kodaniku passi väljastamise kohustamist. Selliselt on kaebus Tallinna Halduskohtu 14.09.2023

määrusega menetlusse võetud. Põhivaidlus väljendub antud juhul siiski 07.06.2023 otsuste

õiguspärasuse küsimuses. Vastava küsimuse uuesti läbivaatamise- ja Eesti kodaniku passi väljastamise

kohustamisele suunatud kohustamisnõude saab rahuldada üksnes sel juhul kui Politsei- ja

Piirivalveameti 07.06.2023 otsused peaksid osutuma õigusvastasteks. Vaidlustatud haldusaktide

õiguspäraseks osutumise korral vastupidisel eeldusel baseeruvat kohustamisnõuet rahuldada ei saa ning

taolises situatsioonis jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

21. Politsei- ja Piirivalveameti 07.06.2023 otsusega nr 15.2-6/80-1 loeti kaebaja Eesti kodakondsuse

kaotanuks lähtuvalt kodakondsuse seaduse (edaspidi ka – KodS) § 29 lõikest 1. Kodakondsuse seaduse

§ 29 lõikes 1 on sätestatud, et isik loetakse Vabariigi Valitsuse volitatud valitsusasutuse poolt

(Vabariigi Valitsuse 19.11.2015 määruse nr 119 esimese paragrahvi esimese lõike kohaselt on selles

osas volitatud valitsusasutuseks Politsei- ja Piirivalveamet, milles ei ole ka vaidlust olnud) Eesti

kodakondsuse kaotanuks mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise või Eesti kodakondsusest

loobumisega mõne muu riigi kodakondsuse kasuks. Lähtuvalt kodakondsuse seaduse § 1 lg 2 ei või

Eesti kodanik olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses arvestades sama seaduse §-s 3 sätestatud

erisusi. KodS § 3 lg 1 sätestab, et isik kes omandab või saab alaealisena nii Eesti kui ka mõne muu riigi

kodakondsuse, peab pärast 18-aastaseks saamist kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu

riigi kodakondsusest ning vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele ei kohaldata senisest

kodakondsusest vabastamise nõuet Eesti kodakondsust saada või taastada sooviva isiku suhtes kui isik

on saanud Eesti Vabariigilt või muult Euroopa Liidu liikmesriigilt rahvusvahelise kaitse, olukord tema

päritoluriigis ei ole oluliselt muutunud ning isik ei saa seetõttu senisest kodakondsusest loobuda.

Käesoleval juhul KodS § 3 lg-s 2 nimetatud erisusega tegemist ei ole.

22. Kodakondsuse seaduse paragrahvi 22 kohaselt kaob Eesti kodakondsus Eesti kodakondsusest

vabastamise korral (p 1), Eesti kodakondsuse äravõtmisel (p 2) ja mõne muu riigi kodakondsuse

vastuvõtmisel (p 3). Antud juhul on tegemist situatsiooniga, kus kaebaja oli saanud Vabariigi Valitsuse

28.01.1997 korraldusega nr 43-k naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse ning lisaks eelnimetatule

2019. aastal veel ka Suurbritannia kodakondsuse (vt otsuse nr 15.2-6/80-1 lk 1).

23. Vastavalt haldusmenetluse seaduse paragrahvile 54 on haldusaktid õiguspärased kui nad on antud

pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalsed,

kaalutlusvigadeta ning vastavad vorminõuetele. Kohtu hinnangul on Politsei- ja Piirivalveameti

07.06.2023 otsuse nr 15.2-6/80-1 puhul selle õiguspärasuse eelduslikud tingimused täidetud. Haldusakt

on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. Ärakuulamisõigus on olnud tagatud, kaebajalt on

küsitud mitmel korral erinevaid selgitusi, sealhulgas ka seda kas ta asub Suurbritannia kodakondsusest

loobuma või mitte ning kaebaja on esindaja vahendusel mitmel korral vastanud. Tõendeid on

võimaldatud kaebajal esitada. Tegemist on Politsei- ja Piirvalveameti kui selleks volitatud

valitsusasutuse otsusega ning olenemata sellest kes ametnikest ja milliste volituste alusel haldusakti

allkirjastas, ei saa asuda seisukohale, et tegemist ei ole PPA ametliku otsustusega. Kohtumenetluse

raames on vastavate volitustega vastustaja esindaja selle juurde kindlaks jäänud. Haldusakt on

kolmeteistkümnel leheküljel ja seda on piisavalt põhjendatud.

24. Nähtuvalt haldusasja materjalist ei saa olla sisulist vaidlust selles, et kaebaja on saanud Eesti

kodakondsuse naturalisatsiooni korras. Vaidlustatud haldusaktis on nimetatud selle kohta ära ka

vastavasisuline Vabariigi Valitsuse 28.01.1997 korraldus nr 43-k. Samuti on selgitatud, et ka kaebaja

isa ja ema on saanud Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras Vabariigi Valitsuse otsustega

vastavalt 1992. aastal ja 1995. aastal (vt vaidlustatud otsuse nr 15.2-6/80-1 lk 4). Haldusmenetluse

käigus ei olnud kaebaja erinevalt esialgsest teavitusest kinnitanud Politsei- ja Piirivalveametile, et tal

Suurbritannia kodakondsust (siiski) ei ole ega teatanud ka sellest loobuma asumisest. Samas olid

vastustajal olemas andmed selle kohta, et kaebaja on ületanud Eesti piiri Suurbritannia kodaniku

passiga, kusjuures vastavalt rahvastikuregistri andmetele elab ta seal 2017. aastast (vt vaidlustatud

otsuse nr 15.2-6/80-1 lk 12). Seega luges vastustaja vaidlustatud haldusaktiga nr 15.2-6/80-1, et X on

Eesti kodakondsuse kaotanud. Kaebaja on asunud küll seisukohale, et tal on (võis olla) sünnijärgne

kodakondsus, kuid see ei ole ajavahemikul 24.08.2022 kuni 07.06.2023 kestnud haldusmenetluse

raames ega ka hilisemalt kinnitust leidnud ning samuti ei ole see kooskõlas sellega, et kaebajale ning

kaebaja vanematele oli omistatud Eesti kodakondsus naturalisatsiooni korras aastatel 1992, 1995 ja

1997. Seetõttu ei pea kohus ka vajalikuks enam peatuda kõigil nendel aspektidel, mida

menetlusosalised seonduvalt kaebaja (võimaliku) sünnijärgse kodakondsusega esile on toonud.

Sünnijärgne kodakondsus ei ole kinnitust leidnud. Lähtuvalt eeltoodust ei ole Politsei- ja

Piirivalveameti 07.06.2023 otsuse nr 15.2-6/80-1 tühistamiseks alust. Mis puutub kahe kodakondsuse

lubamisse või mittelubamisse, siis on see eraldi teema, kuid Politsei- ja Piirivalveamet pidi toimima

praegu kehtiva õigusliku regulatsiooni alusel.

25. Politsei- ja Piirivalveameti 07.06.2023 Eesti kodaniku isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise

ning Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise otsus nr 15.2-9/32-1 põhineb asjaolul, et eelnevalt oli

Politsei- ja Piirivalveameti otsusega nr 15.2-6/80-1 kaebaja osas Eesti kodakondsus kaotatuks loetud

ning vastavalt isikut tõendavate dokumentide seaduse (edaspidi ka – ITDS) § 13 lg 1 p 1 tunnistatakse

dokument kehtetuks kui dokumendi andmise (omamise) alus on ära langenud ning sama seaduse § 12

lg 1 ei võimalda taolises situatsioonis uut dokumenti väljastada. Vastavalt ITDS § 15 lg 4 on see

Politsei- ja Piirivalveameti pädevuses. Lähtuvalt eeltoodust ei nähtu ka Politsei- ja Piirivalveameti

07.06.2023 otsuse nr 15.2-9/32-1 puhul vastuolu haldusmenetluse seaduse paragrahviga 54, mis

tähendab seda, et tegemist on õiguspärase haldusaktiga ning selle tühistamiseks ei ole samuti alust.

26. Lähtuvalt eeltoodust ei ole Politsei- ja Piirivalveameti 07.06.2023 Eesti kodakondsuse kaotanuks

lugemise otsuse nr 15.2-6/80-1, aga ka vastavasisulise 07.06.2023 Eesti kodaniku isikutunnistuse

väljaandmisest keeldumise ning Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise otsuse nr 15.2-9/32-1

tühistamiseks alust ning seega ei saa rahuldada ka kaebaja vastavasisulist kohustamisnõuet. Kohus on

eelnevalt selgitanud miks taolises situatsioonis kohustamisnõudeid rahuldada ei saa.

27. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude

väljamõistmist taotlenud. Seega sellekohast küsimust ka ei tõusetu. Haldusorgani menetluskulusid

üldjuhul kaebuse esitajatelt taoliste vaidluste puhul välja ka ei mõistetaks kuna temaatika ei välju

haldusorgani põhifunktsioonide täitmise raamistikust.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm

Kohtunik