2-24-6564/33 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Andrea Lega

Kohtujurist

Andrei Polovnjov

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.10.2024, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-6564

Tsiviilasi

TF Bank AB(publ.) Eesti filiaal hagi K K vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

14 852,62 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (registrikood:

14304235; asukoht: Vabaõhumuuseumi tee 1, Tallinn

13521);

Hageja lepinguline esindaja: P B (e-post: xxx);

Kostja: V N (isikukood: xxx; elukoht: xxx);

Kostja lepinguline esindaja: A Ž (e-post: xxx).

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi alternatiivse nõudearvestuse osas.

2. Välja mõista kostjalt V N hageja TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks põhivõlgnevus

5614,31 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

3. Jätta menetluskulud kostja kanda.

4. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse;

kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

2-24-6564

menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED

1. Hagiavalduse kohaselt TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal ja kostja sõlmisid 09.10.2018

laenulepingu, mille alusel sai kostja laenu 2500 eurot. Pooled sõlmisid 10.07.2019 laenulepingu nr.

xxx mille alusel muudeti 09.10.2018 (esialgne leping) lepingut ning väljastati lisa laen 2578 eurot,

mille järgselt oli kostja kohustuste suurus 5128,86 eurot. Pooled sõlmisid laenulepingu nr. xxx mille

alusel muudeti 09.10.2018 (esialgne leping) ning väljastati lisa laen 1521 eurot, mille järgselt oli

kostja kohustuste suurus 8027 eurot.

Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis hageja 08.11.2020

kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg 14 päeva võlgnevuse

tasumiseks. Kostjal jäid osaliselt või täielikult tasumata järgmised osamaksed: alatest 4. osamaksest,

s.o 10.08.2020 kuni 7. osamakseni, s.o 10.11.2020. Kuna kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava

tähtaja jooksul, ütles hageja 23.11.2020 lepingu üles.

2. Muudetud 26.03.2020 laenulepingu kokkuleppe alusel tuli kostjalt tagastada laenujääk 8045,74

maksegraafiku alusel perioodi 60 kuu jooksul alates 10.05.2020-10.04.2025. Kostjalt on toimunud

laekumisi perioodil 10.05.2020-10.07.2020, millest põhiosa katteks on arvestatud 248.52 eurot

(81.55+82.83+84.14=248.52). Sellest tuleneb põhivõla summa 7797,22 eurot (8045,74 – 248.52

=7797.22).

3. Intressi arvestatakse vastavalt lepingus kokku lepitud kokku intressimäärale 18,9% aastas ja

0,053% päevas. Kostjal on intressi võlgnevus alates 4. osamaksest 10.08.2020 kuni ülesütlemiseni

s.o 23.11.2020, kokku summas 483,06 eurot (122,81+121.46+120.09+118.70=483,06).

4. Vastavalt lepingu eritingimustele ja maksegraafikule on kostja kohustatud tasuma lepingu haldamise

tasu, mis on laenuandmete kohaselt 2,90 eurot kuus. Lepingu ülesütlemise seisuga so 23.11.2020 a. oli

kostjal tasumata 10.08.2020 - 10.11.2020 osamaksete laenuhaldustasud, s.o. kokku 11,60 eurot (4 x

2,90).

5. Lepingu alusel nõuab hageja viivist põhivõla summalt 7797.22 eurot lepingu ülesütlemisele

järgnevast päevast alates 24.11.2020 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 24.04.2024 lepingu

eritingimustes kokku lepitud viivise määras s.o 18,9%. Hageja nõuab viivist summas 5037.07 eurot.

Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista

kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamise järgnevast päevast kuni põhinõude täitmiseni.

Edaspidi nõuab hageja viivist kogu põhinõudelt s.o 7797.22 eurot kuni sellekohase tasumiseni

alates 25.04.2024 lepingujärgses viivise määraga 18,9% aastas.

6. Hageja sissenõudekulude summa 50 eurot kujunemine: 27.11.2020 tasulise kirja saatmine 25 eurot;

10.02.2021 tasulise kirja saatmine 5 eurot; 19.02.2021 tasulise kirja saatmine 5 eurot; muud

makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot: - nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; -

kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; - võlgnikule vastamisega seotud kulud, võlanõuete

selgitamine ja vastuväidetele vastamine telefoni teel, emaili teel; - võlgnikule tehtavate kõnede kulud; -

võlanõude avaldamisega tehtud kulud.

7. Hageja palub: mõista kostjalt hageja kasuks välja: põhivõlgnevus 7797,22 eurot, intress 483,06

eurot, haldustasu 11,60 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis

5037,07 eurot; viivis alates 25.04.2024 kuni põhinõude summas 7797,22 eurot täitmiseni 18,9%

aastas.

8. Juhuks kui kohus leiab, et võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid,

esitab hageja ümberarvestused.

Lepingu 09.10.2018 alusel sai kostja laenu summas 2500 eurot. Kostjalt on toimunud laekumisi

kokku summas 750,06 eurot. Kui arvestada nimetatud summad põhiosa katteks jääb lepingu

2(16)

2-24-6564

põhiosa jäägiks 1749,94 eurot. Lepingu xxx (teine leping) alusel sai kostja lisalaenu summas 2578

eurot. Kostjalt on toimunud laekumisi kokku summas 1210,99 eurot, see tegi põhisumma jäägiks

3116,95 eurot. Lepingu xxx (kolmas leping) alusel sai kostja lisalaenu summas 3252,67 eurot, seega

oli kolmanda laenulepingu alusel oli põhisumma 6369,62 eurot. Kostjalt on toimunud laekumisi

kokku summas 642,48 eurot. Seega jäi kostjal tasumata põhisumma 5727,14 eurot (6369,62-

642,48).

Kostja on tasunud täielikult alates 1. osamakse kuni 25. osamakse ning osaliselt 26. osamakse, st

summas 109.59 eurot, mis on arvestatud põhiosa katteks (5723.90 - 109.59 = 5614.31). Kostja on

tasunud 26. osamakse katteks 109.59 eurot ja põhiosa jääk seega on summas on 5614,31 eurot.

Juhul kui kohus leiab, et lepingut ei saa lugeda kehtivalt üles öelduks, esitab hageja alternatiivselt

lepingu täitmise nõude ning palub hagi rahuldada VÕS § 108 lg 1 alusel. Hageja palub välja mõista

seisuga 10.05.2024 sissenõutavaks muutunud põhiosa 5314,92 eurot, ning ka tulevikus

sissenõutavaks muutuvad osamaksed alatest maksetähtaja järgmisest kuupäevast vastavalt

graafikule toodud:

9. Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud

kirjalikus vormis esimene leping, mis on kostja poolt käsikirjaliselt allkirjastatud 12.10.2018 (hagi

lisa 1.1). Hageja palub õigeks lugeda lepingu sõlmimise kuupäeva 12.10.2018. Leping oli koostatud

09.10.2018, kuid allkirjastatud alles 12.10.2018. Allkirjad olid võetud vaid allkirjastamist vajavatele

lehekülgedel, mistõttu hageja ka tervikliku lepingu koos kõigi lisadega lisas eraldi hagile lisadena

lisas. Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et hagi lisa 1 lk 8 on olemas Euroopa tarbijakrediidi

standartinfo teabeleht. Kuna allkirjad võeti vaid allkirjastamist vajavatele lehtedele so laenulepingu

põhi ja üldtingimustele, siis ei tähenda see seda, et lepingu sõlmimisel kostjale Euroopa

tarbijakrediidi standartinfo teabelehte ei ole esitatud. Hageja märgib, et hageja on edastanud terve

lepingu kliendile DPD kulleri teenust kasutades. Hagejale on tagasi saadetud ainult allkirjaatamis

vajavad dokumendid. DPD kulleri raport kliendile paki toimetamise kohta. Kostja väidab, et

hagiavalduse lisad 1 ja 1.1 erinevad oluliselt, mis ei vasta tõele, kuna lepingu põhitingimused on

kõik samad. Sama käib ka teise ja kolmanda lepingu kohta.

3(16)

2-24-6564

10. Hageja on väljastanud kostjale laenud. Hageja esitab laenu väljastamise maksekorraldused iga

lepingu kohta. Esimene lepingu alusel on laen väljastatud 16.10.2018 (lisa 1), teise lepingu alusel

18.07.2019, kolmanda lepingu alusel 06.04.2020. Muuhulgas märgib hageja, et kostja ise on oma

vastuse lisaga 4 tõendanud, et on laenu saanud, seega kostja nimetatud väited on ilmselgelt otsitud

ja asjakohatud.

11. Kostja väidab, et esimeses lepingus toodud intressi ja viivise päevamäär ei ole vastavuses

aastamääraga. Pangad võtavad arvestuse aluseks 30 päeva kalendrikuus ja 360-päevane aasta. 27,90

/ 360 = 0,0775. Hageja ümardab kuni 3 kohta peale koma. Ümardamise reegleid teades, siis kui

esimene ärajääv number on 5,6,7,8 või 9, siis esimesena allesjääv number ümardatakse ühe võrra

ülespoole ehk et 0,0775 ümardamisel on 0,078. Seega on kõik korrektne.

12. Hageja märgib, et lepingutes on kõik arvestamise aluseks olevad andmed olemas. Tartu

Ringkonnakohus asjas nr 2-22-123090 (p 14) asunud seisukohale, et KKMi kontrollimiseks võib

kasutada ka minuraha.ee veebilehel asuvat kalkulaatorit, mis peaks ligilähedaselt andma õige

tulemi.

Portaali

peab

Finantsinspektsioon

(https://minuraha.ee/et/volgadestvabanemine/tarbijakrediidi-kulukuse-maara-kalkulaator). Hageja

esitab siinkohal minuraha.ee väljavõtted, mis näitavad, et krediidi kulukuse määrad on lepingus

märgitud õigesti.

Esimese lepingu krediidi kulukuse määraks oli 37,61%. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on

arvesse võetud krediidisumma 2500.00 EUR, intressimäär 27.90%, osamaksete arv 60 kuud,

laenulepingu sõlmimise tasu 125,00 EUR, igakuine lepingu haldustasu 2.90 EUR. Minuraha.ee

krediidi kulukuse määra kalkulaatori kohaselt on krediidi kulukuse määr seega lepingus märgitud

õigesti. Minuraha.ee annab vasteks 37,86%, vaid 0,25% erinevus.

Teise lepingu krediidi kulukuse määraks oli 23.31%. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on

arvesse võetud krediidisumma 4999,96 EUR (lepingus märgitud laenujääk 5128,86 miinus lisatud

lepingutasu 128,90), intressimäär 18.90%, osamaksete arv 60 kuud, laenulepingu sõlmimise tasu

128,90 EUR, igakuine lepingu haldustasu 2.90 EUR. Minuraha.ee krediidi kulukuse määra

kalkulaatori kohaselt on krediidi kulukuse määr seega lepingus märgitud õigesti. Minuraha.ee annab

vasteks 23,39%, vaid 0,08% erinevus.

Kolmanda lepingu krediidi kulukuse määraks oli 22.54%. Krediidi kulukuse määra arvutamisel on

arvesse võetud krediidisumma 7883,11 EUR (lepingus märgitud laenujääk 8045,74 miinus lisatud

lepingutasu 162,63), intressimäär 18.90%, osamaksete arv 60 kuud, laenulepingu sõlmimise tasu

162,63 EUR, igakuine lepingu haldustasu 2.90 EUR. Minuraha.ee krediidi kulukuse määra

kalkulaatori kohaselt on krediidi kulukuse määr seega lepingus märgitud õigesti. Minuraha.ee annab

vasteks 22,61%, vaid 0,07% erinevus.

Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et laenuandjale ei tohiks see (krediidi kulukuse määra kontroll)

olla krediidiandjale liiga koormav, kuna ta ei pea näitama krediidi kulukuse määra arvutamise

lahenduskäiku ega krediidi kulukuse määra valemi kasutamist, vaid seda, missuguseid talle

teadaolevaid andmeid ja §-st 406¹ tulenevaid täiendavaid eeldusi krediidi kulukuse määra

arvutamiseks on kasutatud.

Seega on krediidiandja arvestanud krediidi kulukuse määra kooskõlas VÕS § 404 lg-ga 21 ja § ga

406 ning krediidi kulukuse määr ei ületa VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri. Krediidi kulukuse

määr on lepingus märgitud õigesti.

Leping on sõlmitud kirjalikus allkirjastatud vormis ning lepingus on olemas VÕS § 404 ja 405

sätestatud andmed. Lisaks hageja märgib, et VÕS § 408 lg 2 kohaselt, käesoleva seaduse § 404

lõikes 2 või 23 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija

saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Hageja on tõendanud, et kostja on laenud kätte

saanud.

4(16)

2-24-6564

13. Hageja ei nõustu kostja väidetega, et kostjaga sõlmitud lepingute puhul on tegemist laenu

refinantseerimisega. Lepingute kohaselt oli tegemist väikelaenu lepingutega. Kui kostja soovis

hagejalt saada veel lisaks laenu, siis sõlmiti uus leping, väljastati lisalaen ning uueks laenusummaks

jäi varasema laenu jääk + uus laen. Hageja märgib, et kostja ei olnud varasema lepinguga võlas,

vaid soovis lisalaenu. Uue laenu väljastamisel ja lepingu sõlmimisel arvestati vaid eelmise laenu

põhiosa jääki, st uue laenu väljastamisel ei sisaldanud see eelmise laenu intresse, viiviseid vm

tasusid. Kuna hageja on uue laenu väljastamisel ja uue lepingu sõlmimisel lähtunud vaid varasema

laenu põhiosa jäägist siis VÕS § 113 lg 6 kohast rikkumist ei ole toimunud.

14. Esimesel lepingul ei olnud lepingul märgitud konkreetset lepingu numbrit, oli märgitud kuupäev

st 09.10.2018. Hageja andmebaasis oli see aga märgitud numbriga xxx. Nimetatud number nähtub

ka hagiavalduse lisa 1 lk 3 ja lk 5.

Esialgse lepingu muutmisega hakkas leping (teine leping) kandma nr xxx ning peale teise lepingu

muutmise kolmas leping säilitas käesoleva nr xxx, seoses hageja andmebaasi muudatusega.

Ülesütlemise teatises on viidatud lepingu viitenumbrile xxx3, ehk et iga osamakse tasumisel pidi

kostja tasumisel märkima viitenumbri. Viitenumber on sisuliselt sama mis lepingunumber, mille

lõppu on lisatud nr 3. Seega on ilmselgelt arusaadav ja seostatav, et lepingu number ja viitenumber,

mis on sisuliselt sama numbrite jada välja arvatud viitenumbrile lisatud lõppu lisaks number 3.

Seega käib (on siduv) ülesütlemise teatis seostatav lepinguga nr xxx. Seega on ülesütlemine kehtiv.

Kostja nimetatud vastuväide on ilmselgelt otsitud. Kostja ei ole välja toonud, et tal oleks hagejaga

veel lisaks teisi lepinguid sõlmitud seega on ilmselgelt tegemist nimetatud lepingu ülesütlemisega.

15. Enne laenu väljastamist oli esialgne võlausaldaja teostanud kostja krediidianalüüsi. Andmed

olid kogutud ja kontrollitud kostja konto väljavõttes nähtuvate sissetuleku-ja kulude alusel hagi lisa

3. Lisaks olid hagi lisas 2 märgitud kostja igakuised kohustused summas 0.00 eurot. Hageja lähtus

kostja poolt esitatud taotlusest toodud andmetest ja konto väljavõttest, kus on toodud aastane

sissetulek, mis oli 8400,00 eurot, mis teeb igakuiseks sissetulekuks 700 eurot. 2018 kostja poolt

esitatud laenutaotluses (hagi lisa 2) oli märgitud kostja enda poolt, et aasta sissetulek 8400 eurot

(mitte 8000 nagu kostja oma vastuse märgib), finantskohustused 0,00 eurot. Laenu eesmärgiks

renoveerimine. Samuti on taotluses märgitud ja hagejale teada, et kostja elab üüripinnal ning, et

kostja peres on 2 täiskasvanut ja 1 ülalpeetav. Kostja on andmeid veebis ise sisestanud ning ka

nende õigsust seeläbi kinnitanud.

Kontoväljavõttest nähtub, et kostja 7 kuu laekumised tööandjalt on 4886,65, mis jagada 7 kuuga on

698,10 eur kuus ehk et sisuliselt 700 eur kuus. Lisaks sai kostja peretoetust 55 eur kuus ning

alimente. Hageja on lähtunud 700 eurost kuus. kostja igakuine sissetulek oli 700 eurot, igakuiste

kohustuste summa 0 eurot, lisaks oli lepingust tulenev igakuise osamakse summa 84,47 eurot (hagi

Lisa 1). Peale nimetatud finantskohustuste tasumist jäi kostjale reservi 615,53 eurot (700.00-84,47)

elamiskuludeks.

Hageja rõhutab, et väär on eraldi arvestada finantskohustusena üürisummat. Laenuvõtjale peab alles

jääma vähemalt alampalga suurune summa või vähemalt elatusmiinimumi summa. Arvestuslik

elatusmiinimum on väikseim summa, millega on võimalik katta ühe liikmega leibkonna 30 päeva

igapäevavajadused. Elatusmiinimumi arvutamisel arvestatakse kulutusi toidule ja eluasemele ning

individuaalseid kulutusi, mis pole seotud toiduga. Seega elatusmiinimum hõlmab ka üürikulu.

5(16)

2-24-6564

Muuhulgas on väär asuda seisukohale, et üürikulu oli 500 eur kuus. Vastavalt kostja enda vastuse

lisa 2 kohaselt on üür ca 160 eur kuus, millel lisandusid siis kommunaalkulud. Esialgsed suuremad

maksed võivad tähendada tagatise andmist üürilepingu sõlmimisel või võlgnevust või ettemakseid,

kuna detsember 2018-veebruar 2019 ei nähtu üürikulu üleüldse. Pigem on üür koos kõrvalkuludega

200-260 eur kuus mis nähtub stabiilsete maksetena. Nagu kostja välja tõi elatusmiinimum 2018 oli

215,34 eurot kuus. Kostjal oli 1 ülalpeetav seega 1/3 elatusmiinimumi lisandus juurde 71,78 eurot.

Kostjale pidi kätte jääma seega 287,12 eurot. Kostjale jäi kätte 615,53 eurot. Isegi kui arvestada xxx

makset igakuise kohustusena, kuna konto väljavõttelt nähtus vaid üks makse ja Julianuse makseid

so 150 eurot lisakohustusi jäi kostjale kätte 700-150-84,74 (väljastatava laenu osamakse) = 465,26

eurot. Seega on hageja hinnanud krediidivõimelisust õigesti ning kostjale jäi igapäeva kulutuste

katteks 465,26 eurot, mis hõlmab ka üürikulu. Muuhulgas märgib hageja et kostja taotluse kohaselt

elas 2 täiskasvanut, seega ei ole teada kas teine täiskasvanu samuti panustas perekonda või mitte.

Eeltoodut kokkuvõttes on hageja hinnanud kostja krediidivõimelisust õigesti ning ei ole laenu

väljastamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid.

Asjaolu, et kostja oli krediidivõimeline mh tõendab see, et kostja täitis esimest lepingut (9.10.2018)

kohaselt perioodi 10.11.2018 kuni 10.07.2019 so 9 kuud kokku summas 750,06 eurot ning

võlgnevusi ei tekkinud.

16. Enne teise laenu väljastamist oli esialgne võlausaldaja teostanud kostja krediidianalüüsi.

Sissetulekuid kontrolliti Pensioniregistrist (hagi lisa 6). 2019 kostja poolt esitatud laenutaotluses

(hagi lisa 5) oli märgitud kostja enda poolt, et aasta sissetulek 9600 eur aastas, mis teeb 800 eur

kuus, finantskohustused 20 eurot. Laenu eesmärgiks renoveerimine. Samuti on taotluses märgitud ja

hagejale teada, et kostja elab üüripinnal ning, et kostja peres on 2 täiskasvanut ja 1 ülalpeetav.

Kostja on andmeid veebis ise sisestanud ning ka nende õigsust seeläbi kinnitanud. Hageja on

lähtunud 800 eurost kuus, mis ka pensioniregistri kohaselt on keskmiseks sissetulekuks 800 eur

kuus (61,79 keskmiselt samabass ja 6%, seega 100% = 1029 ehk brutopalk = 800-880 neto),

igakuiste kohustuste summa 20 eurot, lisaks oli lepingust tulenev igakuise osamakse summa 135,66

eurot (hagi Lisa 1). Peale nimetatud finantskohustuste tasumist jäi kostjale reservi 644,34 eurot

(800-20-135,66) elamiskuludeks.

Hageja juhib tähelepanu, et asjaolu, et kostja oli krediidivõimeline mh tõendab see, et kostja täitis

lepingut nr xxx (teine leping) kohaselt perioodi 10.08.2019 kuni 10.04.2020 so 9 kuud kokku

summas 1210,99 eurot ning kostjal võlgnevuse ei tekkinud.

17. Enne kolmanda laenu väljastamist oli esialgne võlausaldaja teostanud kostja krediidianalüüsi.

Andmed olid kogutud ja kontrollitud kostja konto väljavõttes nähtuvate sissetuleku-ja kulude alusel

hagi lisa 9. Hageja lähtus kostja poolt esitatud taotlusest (hagi lisa 8) toodud andmetest ja konto

väljavõttest, kus on toodud aastane sissetulek, mis oli 10680 eurot, mis teeb igakuiseks

sissetulekuks 890 eurot. Taotluse kohaselt igakuised finantskohustused 80 eurot. Laenu eesmärgiks

tervishoid/hambaarst. Samuti on taotluses märgitud ja hagejale teada, et kostja elab üüripinnal ning

et kostja peres on 2 täiskasvanut ja 1 ülalpeetav. Kostja on andmeid veebis ise sisestanud ning ka

nende õigsust seeläbi kinnitanud.

Kontoväljavõttest nähtub, et kostja 5 kuu laekumised tööandjalt on 4630,41, mis jagada 5 kuuga on

926 eur kuus. Lisaks sai kostja peretoetust 60 eur kuus ning alimente. Hageja on lähtunud kostja

esitatud sissetulekust 890 eurost kuus, igakuiste kohustuste summa 80 eurot, lisaks oli lepingust

tulenev igakuise osamakse summa 211,17 eurot. Kostjal nähtuvad igakuised kohustused kokku

kontoväljavõttest xxx ja xxx ees summas ca 300 eurot kuus. Peale nimetatud finantskohustuste

tasumist jäi kostjale reservi 378,83 eurot (890.00-300-211,17 väljastatav laen) elamiskuludeks.

6(16)

2-24-6564

Kostjale pidi kätte jääma seega 287,12 eurot. Kostjale jäi kätte 378,83 eurot. Seega on hageja

hinnanud krediidivõimelisust õigesti ning kostjale jäi igapäeva kulutuste katteks 378,83 eurot, mis

hõlmab ka üürikulu. Muuhulgas märgib hageja et kostja taotluse kohaselt elas 2 täiskasvanut, seega

ei ole teada kas teine täiskasvanu samuti panustas perekonda või mitte. Eeltoodut kokku võttes on

hageja hinnanud kostja krediidivõimelisust õigesti ning ei ole laenu väljastamisel rikkunud

vastutustundliku laenamise põhimõtteid.

18. Seoses kostja väidetega intressi arvestuse osas märgib hageja, et mõned laenuandjad arvestavad

intressi laenusummalt, mõned laenujäägilt. Lepingu üldtingimuste ja tingimuste p 3.3 kohaselt

Laenusumma kasutamise eest maksate pangale intressi vastavaltlepingus kokku lepitud

intressimäärale (intressi suurus protsentides aasta kohta). Arvestame intressi alates päevast, kui

laenu välja maksame, arvestuse aluseks on 30 päeva kalendrikuus ja 360-päevane aasta. Seega on

arvestatakse intressi laenusummalt, mis on jaotatud lepingu perioodile. Tegemist on tavapärase

panga praktikaga ning mis on ka lubatud. Seega ei ole vastuolus hea usu põhimõtete vms.

19. Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega, et hageja on jaotunud laekumised VÕS § 415 lg-s 2

sätete rikkudes. Hageja viitab, et VÕS § 415 kohaldatakse ebapiisavate maksete tegemiseks. Hageja

märgib, et kostja tegi makseid vastavalt maksegraafikule ning ka laekunud summad arvestati

vastavalt graafikule iga osamakse katteks sh põhiosa, intressi, haldustasu või lepingutasu katteks,

olenevalt osamakses märgitud summale, laekumised nähtuvad hageja 14.05.2024 vastuse lisas 1.

Seega kostja selle kohased vastuväited on asjakohatud, kuna kostja ei olnud võlas ja täitis lepingut

kohaselt.

20. Hageja ei nõustu kostja taotlustega viivise vähendamise taotlusega. Kostja väited, et tema

majanduslik olukord on raske, on käesoleval hetkel paljasõnalised ja tõendamata. Muuhulgas hageja

märgib, kui kostjal on majanduslikult raske olukord siis oleks tal olnud võimalik taotleda riigi

õigusabi, käesoleval juhul on kostja aga võtnud endale lepingulise esindaja, mis näita et kostjal on

rahalisi vahendeid.

21. Hageja ei nõustu kostja tasaarvestamise avaldusega ja vaidleb sellele vastu. Hageja leiab, et

kuna lepingud on kehtivad ega ole tühised ning hageja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtteid, siis kostjal puudub tasaarvestatav nõue laenulepingu alusel tekkinud kõrvalnõuete

näol.

22. Õiguskirjanduse kohaselt sissenõudmiskulude hüvitamine on teistest õiguskaitsevahenditest

kõige sarnasem kahju hüvitamise ja leppetrahviga. Esimesest eristab sissenõudmiskulude hüvitamist

see, et kulusid ei pea tõendama, ning teiseks see, et hüvitise nõudmise tingimused ja suurus

tulenevad seadusest, mitte kokkuleppest. TsÜS § 70 alusel loetakse kiri võlgniku poolt kätte

saaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui võlausaldaja tõendab, et ta on

kirja saatnud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Hageja hagi lisadest 15 nähtub, et need

on saadetud kostja lepingujärgsele e-posti aadressitele xxx. Hageja on hagiavalduses välja toonud

hagi lisana kogu saadetud meeldetuletuskirjade sisu, kuupäevade, edastamisviisi ja adressaadi.

Meeldetuletuskirjade kätte saamist ei pea hageja tõendama, kuna kirjad on edastatud kostja

kontaktandmetele, siis nende kätte saamist eeldatakse. Hageja on tõendanud meeldetuletuste

edastamist, seega on sissenõudmiskulud põhjendatud.

23. Menetluskulusid tasaarvestab kohus hageja menetluskuludega (kui hagi rahuldatakse osaliselt),

mitte hageja nõudega.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

24. Kostja vaidleb hagile vastu ja märgib, et:



leping on tühine, lepingus puuduvad andmed krediidi kulukuse määra arvutamise aluste ja

eelduste kohta;



rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet;



tarbijakrediidilepingu sätteid ei ole järgitud;

7(16)

2-24-6564



nõue on põhjendamatult suur, ebaselge ja tõendamata;



viivisemäära kokkulepe on tühine;



kostja taotleb viivise ja intressi vähendamist.

25. Hageja on hagi lisana lisanud lepingud lisa 1 (1) ja lisa 1 s.o algsed lepingud. Lisana 1 (1)

lisatud leping on kostja poolt allkirjastatud, lisana 1 lisatud leping ei ole kostja poolt allkirjastatud.

Hagejale tuleb tõendada lepingu (lisa 1) sõlmimist.

26. 09.10.2018 lepingul lisa 1 (1) Algne leping 2018 puudub euroopa tarbijakrediidi standartinfo

teabeleht. Laenuandja ei esitanud kostjale lepingutingimustele vastavat teabelehte, millega on

laenuandja rikkunud oma lepingueelset kohustust kostja kui tarbija lepingueelse teavitamise osas.

27. Lepingus toodud intressi ja viivise päevamäär ei ole vastavuses aastamääraga. Jagades aastase

intressimäära (viivisemäära), s.t 27,90% 360- või 365 päevaga, saab tulemuseks vastavalt 0,077%

(27,90 / 360 = 0,077) ning 0,076% (27,90 / 365 = 0,076) ehk aastane intressimäär (viivisemäär) ei

vasta intressi (viivise) päevamäärale.

28. Hagejal tuleb tõendada laenu väljamaksmist. Kostja ei ole 09.10.2018 hagejalt laenu saanud.

29. Lepingus toodud krediidi kogusumma on väär. Sellest tulenevalt ei ole lepingus toodud õige

krediidi kulukuse määr. Võttes arvesse lepingus toodud laenusummat 2500 eur + 60 kuu 27,90%

aastase intressimääraga koguintressi summat 3489,41 eur + lepingutasu 125 eur + laenuhaldustasu

174 eur (60 kuud x 2,90) on tulemuseks 6278,41 eur (2500+3489,41+125+174). Lepingus on

krediidi kulukuse määr avaldatud väära numbrina, selle kujunemine ei ole kuidagi jälgitav ega

kontrollitav, kuna puuduvad selleks vajalikud andmed ja eeldused. Väära numbri avaldamist tuleb

kostja hinnangul käsitleda krediidi kulukuse määra avaldamata jätmisena.

30. Käesoleval juhul tuleb eeldada, et liigkõrge krediidi kulukuse määra tõttu on laenuleping tühine.

31. Hagiavalusele lisana 1. lisatud teabelehelt on näha, et teabeleht on koostatud 2625-eurose

krediidi kohta, kuid leping koostati vaid 2500 euro laenamiseks. Teabelehel ei vasta hagi aluseks

oleva lepingu tingimustele ka kuumakse suurus (esimene osamakse), krediidi kogukulu, intressi- ja

viivisemäär (päevamäär) ega krediidi kulukuse määr. Seega ei ole laenuandja kostjat laenulepingu

osas seadusega nõutud viisil teavitanud.

Käesolevaga nõuab kostja laenuandja poolt lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamist ja tasaarvestab oma laenulepingust tekkinud kohustused ja muud laenuga kaasnenud

kohustused hageja nõudega kostja vastu.

32. Ka 10.07.2019 ja 26.03.2020 lepinguid vaidlustab kostja hagivastuse punktides 2.4 ja 2.5

toodud argumentidega. Eeltoodust tulenevalt on kostjaga sõlmitud lepingud tühised.

33. Lepingud on tühised ka lepingus valesti avaldatud krediidi kulukuse määra tõttu.

34. Juhul, kui kohus ei nõustu, et krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavate andmete ja

eelduste puudumise tõttu lepingust on leping tühine, siis alternatiivselt kohaldub VÕS § 408 lg 4

sätestatu, ehk lepingule kohaldatakse VÕS § 94 intressimäära, mis lepingu sõlmimisel on olnud 0%

aastas.

35. Kostja leiab, et kostjaga sõlmitud lepingute puhul on tegemist laenu refinantseerimisega, kus

olemasolevale võlgnevusele (nn. uus laenusumma) on lisatud juurde kõrvalnõuded (sh lepingutasu).

Selline tehing on tühine ja kostjat kahjustav ainuüksi seetõttu, et tegemist on tehinguga, mis rikub

VÕS § 4034 sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tühise lepingu alusel on hageja

õigustatud tagasi nõudma ainult antu.

36. Lisaks on hageja nõude refinantseerimisel rikkunud VÕS § 113 lg-t 6 (imperatiivne keeld

arvestada intressilt viivist). Kuna hageja ja kostja vahel sõlmitud laenuleping on vastuolus heade

kommetega ning kostjat kahjustav, hageja on käitund kostja suhtes pahauskselt, seega tuleb lepingu

lugeda tühiseks.

8(16)

2-24-6564

37. Kostjale jääb arusaamatuks põhinõude, intressi ja viivise kujunemise alused ning metoodika ja

arvestus. Nõue on olemuselt kostjat kahjustav.

38. Laenuandja on lepingu üles öelnud VÕS §-le 416 lg 1 tuginedes. Leping ei ole kehtivalt üles

öeldud. Esiteks, lepingu erakorralise ülesütlemise teatises ei ole selgelt toodud millist lepingut on

hagejale üles öelnud. Seega tuleb lugeda, et hageja ei ole lepingud üles öelnud.

Teiseks, puuduste tõttu lepingus avaldatud krediidi kulukuse määra puudutavate andmete lepingus

avaldamise osas ei tekkinud lepingust intressi maksmise kohustust, kõik kostja poolt lepingute

täitmiseks tehtud maksed tuleb ümber arvestada põhivõla tasumiseks. Sel juhul ei olnud kostjal

ülesütlemise teate koostamise seisuga krediidiandja ees ka võlgnevust (maksetega viivitust), mis

oleks õigustanud laenulepingute ülesütlemist. Seega ei vastanud laenulepingute ülesütlemine ka

VÕS § 416 lg 1 sätestatud piirangutele, kuna kostja ei olnud vähemalt kolme maksega viivituses, ja

lepingute ülesütlemine on tühine.

39. Krediidiandja ei oleks tohtinud kostjaga tarbijakrediidilepinguid sõlmida, kuna kostja ei olnud

lepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline. Kostjal olid kohustused teiste võlausaldajate ees (sh

hageja esindaja ees) ja polnud piisavat sissetulekut nende täitmiseks. Krediidiandja ei kontrollinud

kostja maksevõimet, ei kogunud piisavaid andmeid ega teostanud analüüsi kostja

krediidivõimelisuse hindamiseks, s.t ei hinnanud kostja krediidivõimelisust. Krediidiandjal ei

saanud kujuneda veendumust selle suhtes, et kostja on krediidivõimeline.

Ainuüksi laenuandja on sõlminud kostjaga kahe kuu jooksul 3 lepingut (09.10.2028, 10.07.2019 ja

26.03.2020). Hagi lisana 2 toodud dokumendis on märgitud, et kostja sissetulekuks on 8000 eurot

aastas s.o 666,66 eurot kuus. Laenukohustusi teiste võlausaldajate eest vähemalt 150 euro ulatuses

(Julianus Inkasso nõue 30 eur kuus; Xxx nõue summas 120 eur kuus), sh laenuandja enda muu

laenukohustused. Kostjal elas (ja elab siiani) üürikorteris, mille üürimakse kuus oli ca 500 eurot.

Kostja puhul on tegemist üksiklapsevanemana (mida on võimalik ka konto väljavõtte analüüsimisel

järeldada). Laenuvõtjale peab alles jääma vähemalt alampalga suurune summa või vähemalt

elatusmiinimumi summa. 2018. aasta elatusmiinimum on Statistikaameti andmetel 215,34 eurot,

2019. aasta elatusmiinimum oli 221,36 eurot. Seega on laenuandja arvestanud valesti

elatusmiinimumi summa. 666,66 – 30 – 120 – 500 = 16,66 eurot. Kostjale jäi elatuseks ja hageja

laenukohustuste täitmiseks 16,66 eurot.

Kostjal puudusid vahendid, mille arvelt laenukohustusi täita, ta võttis uusi laenu varasemate laenude

likvideerimiseks. Laenukohustusi täitis kostja uute laenude võtmisega, ta ei olnud võimeline

tagastama laenu oma sissetulekute arvelt, mille tulemusena tekkisid tal võlgnevused võlausaldajate

ees.

Hageja on küll esitanud kostja pangakonto väljavõtted, mida ta on väidetavalt krediidihindamisel

analüüsinud, kuid kostja leiab, et laenuandja põhjaliku krediidianalüüsi teostanud ei ole.

Kostja selgitab, et laenuandja on kohustatud teostama krediidihindamise analüüsi igakordselt, kui

muudeti lepingut ja väljastati laenu. Laenuandja seda teinud ei ole. Tulenevalt sellest on laenuandja

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi.

40. Kostja on seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitati kostjale

kahju, mille hüvitamist kostja taotleb hageja esitatud nõuete tasaarvestamise teel kostja

kahjunõudega. Kahju all peab kostja silmas eelkõige temale krediidilepingute sõlmimisega tekkinud

negatiivseid tagajärgi (ülemäärase nõude, kõrvalnõuete, sissenõudekulude, menetluskulude jms

näol).

41. Põhivõlg ei ole sissenõutav, muuhulgas seetõttu, et krediidiandja ega hageja pole koostanud

kostjale vähenenud intressi arvestades uut maksegraafikut tagasimakseteks, mis on võlausaldaja

kohustus VÕS § 4034 lg-st 7 ja § 408 lg-st 4 tulenevalt. Kuni on täitmata võlausaldaja kohustus, ei

ole kostjal kohustust maksta. Ei ole ka alust eeldada, et tulevikus uue maksegraafiku alusel kostja

oma kohustusi ei täida.

9(16)

2-24-6564

42. Intressi võib arvestada ainult õigelt põhivõla jäägilt. Kostja hinnangul ei ole hageja

intressiarvestus kooskõlas lepingus sisalduva kokkuleppe ega kokkulepitud intressimääraga.

Näiteks lepingus (Lisa 1. Alge leping; lk 7 maksegraafik) on esimese osamakse intressi summaks

63,07 eurot (põhiosa summa 20,54 eur, periood lepingu sõlmimise kuupäev 09.10.2018 kuni

osamakse kuupäevani 10.11.2018, intressimääraga 27,90% aastas). Tegelik intressi summa on 0,52

eurot. Ka järgnevate perioodide eest on intress arvestatud valesti. Seega on laenuandja on arvestanu

intressi endale kasulikumal moel ja avaldanud arvetes väärad andmed intressi summade kohta.

Laenuleping on vastuolus heade kommetega ja kostjat kahjustav, hageja on käitunud kostja suhtes

pahauskselt, seega tuleb leping lugeda tühiseks.

43. Hageja on jaotud laekumised VÕS § 415 lg 2 rikkudes (esmalt on raha jaotus toimunud intressi

katteks).

44. Kostja hinnangul on viivist arvestatud valelt põhivõla jäägilt ja tühise viivisemäära alusel, seda

nii lepingu kehtivuse ajal kui lepingu lõppemise järgselt. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt

maksetega viivitamise korral nõuda VÕS § 113 lg-s 1sätestatud määrast kõrgemat viivist.

Laenulepingus kokkulepitud intressimäär oli 27,90% aastas. Viivisemäär on kõrgem kui VÕS § 113

lg- s 1 sätestatud, seega on tüüptingimusena tarbijat ebamõistlikult kahjustava iseloomu tõttu VÕS §

42 lg 1 ja 3 p 5 alusel tühine. Hagejal viivise nõudeõiguse olemasolu korral on hagejal õigus nõuda

viivist seaduslikus määras (8 % aastas).

45. Juhul, kui kohus otsustab kostjalt viivise välja mõista, palub kostja kohtul viivist vähendada

võimalikult suures ulatuses ja lisaks piirata viivist selliselt, et kõrvalnõuded kokku ei ületaks

väljamõistetud põhivõlga.

46. Kuna laenulepingus puudub VÕS § 404 lg-s 2 ja 4031 lg-s 11 nõutud viivise aasta- ja

päevamäär, ei ole viivise nõudmine suuremas kui seadusjärgses määras lubatud ka VÕS § 408 lg-st

10 tulenevalt.

47. Kostjal on raske varaline olukord. Kostjal on võlad paljude võlausaldajate ees. Seega on

tõenäoline, et kostja ei suuda krediiti tagasi maksta. Viivise nõudmine kostjalt lepingujärgses

määras asetab kostja raskesse majanduslikku olukorda. Kostja leiab, et viivise vähendamine on

põhjendatud. Kostja tunnistab krediiditagastamise nõuet. Tuleb arvestada lepingupoolte

majanduslikku seisundit ehk et hageja on paremini varaliselt ja rahaliselt kindlustatud. Ka

seaduslikus määras arvestatud viivise maksmine käib kostjale üle jõu. Kostja palub kohtul

vähendada viivist ülesütlemise eelse ja ülesütlemise järgse perioodi eest.

48. Kostja vaidlustab sissenõudmiskulusid. Kostja ei ole kirju kätte saanud. Hageja peab tõendama

kirjade kättesaamist kostja poolt (Vt Riigikohtu lahendit 2-15-17677 punkt 13).

49. Omamata juriidilisi teadmisi oli kostja sunnitud võtma endale esindaja juristi näol ning selle

tulemusena tekkisid kostjal esinduskulud. Kosjal soovib menetluskulud tasaarveldada hageja

nõudega. Kotja on oma tasaarveldamise nõuet põhjendanud. Kostjal on tasaarveldamise õigus.

Käesolevaga kostja tasaarveldab oma laenulepingust tekkinud kohustused ja muud laenuga

kaasnenud kohustused hageja nõudega kostja vastu.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

50. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus

tuleb rahuldada alternatiivnõude osas. Kuigi kohus menetleb asja lihtmenetluses ja ei anna luba

otsuse edasikaebamiseks, peab kohus siiski vajalikuks teha otsuse koos kirjeldava ja põhjendava

osaga.

51. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne

õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda.

Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid

10(16)

2-24-6564

asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse

üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes

seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

52. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja: põhivõlgnevus 7797,22 eurot, intress 483,06

eurot, haldustasu 11,60 eurot, sissenõudmiskulud 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis

5037,07 eurot; viivis alates 25.04.2024 kuni põhinõude summas 7797,22 eurot täitmiseni 18,9%

aastas.

53. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja märgib, et: leping on tühine, lepingus puuduvad andmed

krediidi kulukuse määra arvutamise aluste ja eelduste kohta; rikutud on vastutustundliku laenamise

põhimõtet; tarbijakrediidilepingu sätteid ei ole järgitud; nõue on põhjendamatult suur, ebaselge ja

tõendamata; viivisemäära kokkulepe on tühine; taotleb viivise ja intressi vähendamist.

54. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik

(krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit),

krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi

tagasi maksma (VÕS § 401 lg 1). VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on

krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või

kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Tarbijakrediidilepinguga on eelduslikult tegemist, kui

majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik annab füüsilisele isikule laenu või krediiti.

55. Hagiavalduse kohaselt xxx ja kostja sõlmisid 09.10.2018 laenulepingu, mille alusel sai kostja

laenu 2500 eurot. Pooled sõlmisid 10.07.2019 laenulepingu nr. xxx mille alusel muudeti 09.10.2018

(esialgne leping) lepingut ning väljastati lisa laen 2578 eurot, mille järgselt oli kostja kohustuste

suurus 5128,86 eurot. Pooled sõlmisid laenulepingu nr. xxx mille alusel muudeti 09.10.2018

(esialgne leping) ning väljastati lisa laen 1521 eurot, mille järgselt oli kostja kohustuste suurus 8027

eurot.

Kostja märgib, et ei ole lepinguid allkirjastanud ning tõendamata on ka laenusummade

ülekandmine.

Kohus leiab, et kostja vastuväited on otsitud ja alusetud. Toimikust nähtub, et kostja on esimese

lepingu omakäeliselt allkirjastanud 12.10.2018 (dtl 129-130), laenulepingu nr xxx on kostja

omakäeliselt allkirjastanud 16.07.2019 (dtl 165-166) ning viimase lepingu samuti omakäeliselt

allkirjastanud 01.04.2020 (dtl 163-164). Kostjale on laenusummad üle kantud järgmiselt:

16.10.2018 summas 2500 eurot (dtl 293), 18.07.2019 summas 2578 eurot (dtl 295) ja 06.04.2020

summas 3252,67 eurot (dtl 301), kokku summas 8 330,67 eurot.

56. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-is 13 märkinud järgmist: „Kolleegium on korduvalt

selgitanud, et tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama

sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad (RKTKo 28.01.2015, 3-2-1-141-14, p 18;

RKTKo 08.06.2010, 3-2-1-40-10, p 14). Kuivõrd tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja

seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid

piiranguid (vt ka VÕS § 1 lg 4), millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna (VÕS §

4062 lg 1) või mh selles sisalduva intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) tühiseks, siis peab kohus ka

ilma tarbija sellekohaste vastuväideteta kontrollima, kas leping kehtib. Selline kohustus on kohtul

alati, kui asjaolud viitavad tarbijakrediidilepingu sõlmimisele. Selline seisukoht on kooskõlas ka

Euroopa Kohtu praktikaga, milles on leitud, et liikmesriigi kohus peab omal algatusel analüüsima,

kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust (vt

Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas nr C-679/18, OPR-Finance s. r. o. vs. GK, p

46).“

Seega selgitab kohus välja, kas lepingud on kehtivad tehingud.

11(16)

2-24-6564

Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-des 14-15 märkinud järgmist: „Eelmises punktis

nimetatud kontrollikohustuse teostamise raames on kohtul esmalt otstarbekas kontrollida seda, kas

tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on

seadusega kooskõlas. VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui

tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati

avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. VÕS §

4062 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidileping on sama paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt

tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks,

milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul

tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud suuruses. Kuivõrd

liigkõrge krediidi kulukuse määra korral on leping tervikuna tühine, siis on selle kontrollimine

esmajärjekorras otstarbekas, sest lepingu tühisus tingib kuni tühises lepingus kokkulepitud

laenutähtaja lõpuni põhinõude (s.o laenumakse, mille maksmise tähtaeg ei ole algse laenugraafiku

järgi saabunud) osas hagi rahuldamata jätmise.

Eelnevast tulenevalt peab krediidiandja tarbija vastu krediidilepingust tulenevate nõuete

maksmapanekuks esile tooma, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu

tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks. Vastasel juhul ei ole kohtul võimalik

kontrollida, kas laenuleping kehtib. VÕS § 406 lg 6 alusel 13. oktoobril 2010 kehtestatud

rahandusministri määruse nr 51 „Tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise kord“ lisas on välja

toodud valem, mille järgi tuleb krediidi kulukuse määra arvutada. Krediidi kulukuse määra

kontrollimisel tuleb arvesse võtta kõik tasud, mida tarbija peab krediidi kasutamise eest

krediidiandjale tasuma. Samuti peab krediidiandja olema teinud krediidi kulukuse määra tarbijale

teatavaks. Selle kohustuse täitmata jätmisel loetakse VÕS § 408 lg 4 järgi intressimääraks VÕS §-s

94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.“

Krediidi andmise ajal kehtinud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukuse määr ja

lepingu (-muudatuste) krediidikulukuse suhestus järgmiselt:

Lepingu

sõlmimise

kuupäev

viide toimikule

Krediidikulukuse

määr lepingus, %

aastas

Kolmekordne

tarbimislaenude

kulukuse määr Eesti Panga andmetel,

%

12.10.2018

dtl 129

37,61

60,03

16.07.2019

dtl 165

23,31

61,83

01.04.2020

dtl 163

22,54

61,56

Seega on lepingutejärgne krediidikulukuse määr väiksem kui krediidi andmise ajal Eesti Panga

viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmine tarbimislaenude kulukus määr. Seega on lepingud

nimetatud osas kehtivad.

Kostja on ka märkinud, et lepingutes on krediidi kulukuse määr kajastatud vääralt. Kohus möönab,

et krediidikulukuse määra puhul esineb tegelikkuse ja lepingutes kajastatu vahel mõningane

erinevus – seda on kinnitanud ka hageja (vt dtl 280-282). Siiski on erinevus marginaalne, jäädes

0,07-0,25% piiresse. Kohus ei loe sellist erinevust rikkumiseks, kuna see ei avalda sisulist mõju

lepinguliste kohustuste täitmise raames. Samuti ei ole eluliselt usutav, et viidatud erinevus võinuks

mingit mõju omada lepingueelsete läbirääkimiste raames. Hageja on viidatud seisukohas selgelt

esile toonud krediidikulukuse määra arvestamise alused ja arvestuskäigu. Kohus loeb selle

piisavaks.

Kostja märgib, et esimese lepingu teabeleht on koostatud 2625-eurose krediidi kohta, kuid leping

koostati vaid 2500 euro laenamiseks. Kohus märgib, et poolte kokkuleppe kohaselt lisati

laenusummale ka lepingutasu, mida tuleb krediidikulukuse arvutamisel arvestada. Kostja ei ole

12(16)

2-24-6564

tõendanud, et ta oleks lepingutasu tasunud eraldi ja seetõttu ei tuleks seda krediidikulukuse määra

arvestamisel arvesse võtta.

57. Kostja on viidanud, et esmasele lepingule ei olnud lisatud Euroopa tarbijakrediidi standartinfo

teabelehtesid. Kohus leiab, et kostja vastuväide on alusetu. Kostja on lepinguid allkirjastades

kinnitanud, et ta on lepingu sõlmimise eelselt saanud tutvuda muuhulgas Euroopa tarbijakrediidi

standartinfo teabelehtedega. Hageja on tõendanud, et vastavad teabelehed lepingute juurde kuulusid

(vt nt dtl 68, 77) ning et need on kostjale edastatud pärast esmast positiivset laenuotsust, kuid enne

allkirjastamist. Teabelehe allkirjastamine ei ole vajalik, kostja on lepinguid allkirjastades

kinnitanud, et ta on nendega tutvunud.

Väär on kostja väide, et tarbijakrediidi standartinfo teabelehtedel toodud intressi ja viivise

päevamäär ei ole vastavuses aastamääraga. Hageja on selgitanud, et tegemist on ümardamisel

tekkinud erinevusega ning kohus nõustub sellega.

58. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et lepingud ei ole tühised lepingueelse teabe andmise

kohustuse rikkumise tõttu. Seetõttu on alusetu kostja tasaarvestusavaldus ning ka tema viited VÕS §

408 lg 4 kohaldumisele.

59. Asjakohatud on kostja viited, et iga järgmise lepingu puhul oli tegemist eelmise lepingu

refinantseerimisega. Hageja on märkinud, et iga järgmise lepinguga anti lisalaen (mitte ei loetud

varasemat kohustust tasutuks) ning uueks laenusummaks jäi varasema laenu jääk + uus laen. Seega

on asjakohatud ka kostja viited, et hageja on rikkunud VÕS § 113 lg-t 6.

60. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-des 17-18 märkinud järgmist: „Teiseks on kohtul

kohustus kontrollida, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selline

kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja

omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit

tagasi maksta. /…/ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste

tarbijaga seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu,

dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised,

toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav

teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb

krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime

hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab

ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks.“

13(16)

2-24-6564

61. Esialgne võlausaldaja kogus infot kostja töökoha, regulaarse sissetuleku ja teiste varaliste

kohustuste (finantskohustused ja majapidamiskulud), perekonnaseisu, leibkonna suuruse, elukoha

jms kohta taotlustes esitatud andmete (dtl 19-20; dtl 160) ja andmebaasidest kogutud andmete (dtl

162; pensioniregister) alusel. Samuti on analüüsitud kostja pangakonto väljavõtteid (dtl 22-60; dtl

80 – 127).

62. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-des 20-22 märkinud järgmist: „Krediidivõimelisuse

hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures

arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi

maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe)

(VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet

kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4

teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks

aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise

regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et

kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on

tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3).

Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust,

seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest

tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab

laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga.

Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja

saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo

31.01.2018, 2-14-21710/105, p 29.2). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda tarbija

krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja

andmekogudest kogutud andmete vahel), siis peab krediidiandja küsima vajaduse korral tarbijalt

lisateavet.

Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja

sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene,

kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018, 2-14-21710/105, p 25.3).“

Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe

hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad

olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (TlnRnKm 12.07.2023, 2-22-147995, p 12.1).

Kohtule ei nähtu, et võlausaldaja oleks kogunud andmeid kostja varalise seisundi kohta (nt

registreeritud vallasvarana sõidukid, kinnisvara jms), samuti ei ole kontrollitud kostja varalist seisu,

sissetulekute ja kohustuste suurust ja regulaarsust kostjaga endaga suheldes. Lepingu sõlmimisel on

palutud kostjalt pangakonto väljavõtet. Vaatamata sellele, et kostja tõi teise ja kolmanda laenu

taotluses välja teiste finantskohustuste olemasolu ja suuruse, ei ole võlausaldaja välja selgitanud

selle põhiosa ja intresside suurust, lepingus kestust ning sellest tulenevalt ka rahalise kohustuse

võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju kostja maksevõimele.

Konto väljavõttelt nähtub, et lühikese vahega on kostja võtnud märkimisväärsed rahalised

kohustused: 20.11.2019 xxx AS-ilt selgitusega „xxx AS Loan xxx“ 6 000 eurot ja 28.01.2020 xxx

AS-ilt selgitusega „xxx AS Loan xxx“ 3 000 eurot. Olles saanud teadlikuks, et kostjal on mitmeid

teisi laenukohustusi ja seda oluliselt suuremas ulatuses kui taotluses välja on toodud, (st esineb

vastuolu tarbija enda esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), ei täitnud

krediidiandja kohustust küsida tarbijalt lisateavet.

14(16)

2-24-6564

Hinnates eeltoodut kogumis, leiab kohus, et võlausaldaja ei ole piisava hoolsusega täitnud

vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Seetõttu jätab kohus hagi

primaarnõude osas rahuldamata.

63. Riigikohus on lahendi nr 2-21-13098/50 p-des 20-22 märkinud järgmist: „Kui krediidiandja on

rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis loetakse VÕS § 4034 lg 7 järgi

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem

varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

Seega vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks ei ole terve krediidilepingu

tühisus, vaid krediidilepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas, kuid seda üksnes juhul,

kui kokkulepitud intressimäär on suurem VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärast. See tähendab, et

eelnimetatud olukorras seadusest tuleneva keeluga vastuolus oleva tarbijakrediidilepingu puhul on

intressikokkulepe tühine ja poolte kokkulepe asendatakse seaduse alusel seadusjärgse

intressimääraga, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud intressimäär on madalam. VÕS § 4034 lg 7

viimase lause järgi ei kaasne sellist tagajärge juhul, kui tarbija on jätnud esitamata õige ja täieliku

teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks (vt ka määruse p 19). Kolleegium

märgib, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral välistab VÕS § 4034 lg 7 teine

lause tarbijalt erinevate tasude nõudmise ka kahjuhüvitisena. Vastasel juhul võimaldaks

laenuandja nõude „maskeerimine“ kahju hüvitamise nõudeks vältida seadusest tulenevat keeldu

nõuda tarbijalt muid tasusid peale seadusjärgse intressi.

VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause kohaselt peab krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise korral tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude

vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Seega peab krediidiandja ka kohtumenetluses

vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tõendamata jätmise korral esitama oma

sissenõutavaks muutunud nõude tervikliku arvestuse, milles oleks arvestatud intressimäära ja

muude kulude vähenemisega ja mille alusel saaks kohus hinnata, millises ulatuses on algse

laenusumma tagasimaksed sissenõutavaks muutunud. Sellise arvestuse esitamise kohustust ei ole

aga juhul, kui algse laenugraafiku järgi on kõigi osamaksete tasumise aeg saabunud, mistõttu on

kogu laenusumma sissenõutavaks muutunud.“

64. Hageja on esitanud ka nõude alternatiivse arvestuse. Lepingu 09.10.2018 alusel sai kostja laenu

summas 2500 eurot. Kostjalt on toimunud laekumisi kokku summas 750,06 eurot. Kui arvestada

nimetatud summad põhiosa katteks, jääb lepingu põhiosa jäägiks 1749,94 eurot. Lepingu xxx (teine

leping) alusel sai kostja lisalaenu summas 2578 eurot. Kostjalt on toimunud laekumisi kokku

summas 1210,99 eurot, see tegi põhisumma jäägiks 3116,95 eurot. Lepingu xxx (kolmas leping)

alusel sai kostja lisalaenu summas 3252,67 eurot, seega oli kolmanda laenulepingu alusel oli

põhisumma 6369,62 eurot. Kostjalt on toimunud laekumisi ja põhiosa jääk on 5614,31 eurot.

Kuivõrd tänaseks on kõik maksed sissenõutavaks muutunud, ei analüüsi kohus lepingu

ülesütlemisega seonduvat ja mõistab kogu põhiosa kostjalt hageja kasuks välja.

Kuivõrd kohus jätab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu kõik muud nõuded ja

tasud peale põhinõude välja mõistmata, ei ole põhjendatud ka kostja tasaarvestusavaldus seoses

väidetava kahjunõudega. Kostja tasaarvestusavaldus on konkretiseerimata ning laialivalguv, kostja

ei ole välja toonud väidetava kahju ja negatiivsete mõjutuste suurust rahalises vääringus. Kostja on

võlgnevuses ka põhinõude tasumisega, mistõttu ei saa põhinõude osas tegemist olla kostja kahjuga.

Kohtueelselt ei ole kostja õigusabikulusid kandnud ning kohtumenetluses kantud õigusabikulude

näol ei ole tegemist nõudega, mida saaks hageja põhinõudega tasaarvestada (TsMS § 174 lg 11).

Kuivõrd kohus jätab vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu kõik muud nõuded ja

tasud peale põhinõude välja mõistmata, ei ole kohus analüüsinud kostja vastuväiteid seoses nõuete

rahuldamise järjekorraga, viivisemääraga, viivise suurusega (vähendamise taotlus),

sissenõudmiskuludega, intressi arvestamisega.

65. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada alternatiivnõude osas.

15(16)

2-24-6564

Menetluskulude jaotus

66. TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses

ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise

suuruse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul on kohus hagi rahuldanud, mistõttu leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta

kostja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine

67. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei

takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui

maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab

tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

68. Kohtupraktikast tuleneb, et maakohus peab menetluskulud uuesti kindlaks määrama juhul, kui

otsus kaevatakse edasi ja menetluskulude jaotus selle tulemusel muutub. Poolte vahel leidis aset

intensiivne vaidlus ning pooltevahelised erimeelsused näivad olevat ületamatud, mida kinnitab ka

menetluses kompromissile mittejõudmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et menetluskulude

suuruse kindlaksmääramine on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik alles peale lõpplahendi

jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses, vaid

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg 2

sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andrea Lega

kohtunik

16(16)