1-23-7259/25 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

30. oktoober 2024

Kohtuasja number

1-23-7259

Kohtukoosseis

Eesistuja Mario Truu, liikmed Ingrid Kullerkann ja Ingeri

Tamm

Kohtuasi ja menetluse liik

Kriminaalasi Aleksei Mihhejevi süüdistuses karistusseadustiku

§ 1573 lg 1 järgi, üldmenetlus

Vaidlustatud kohtuotsus

Viru Maakohtu 30. mai 2024. a otsus

Apellant

Aleksei Mihhejevi kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav

-

Aleksei Mihhejev, isikukood 37707032240, elukoht XXX,

töökoht puudub, kriminaalkorras karistamata, tõkendit pole

kohaldatud

Kaitsja

-

vandeadvokaat Madis Mahlapuu (määratud kaitsja)

Prokuratuur

-

esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Paul Pikma

Kannatanu

-

M.J.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 30. mai 2024. a otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

2. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Mahlapuu & Partnerid apellatsioonimenetluses osutatud

riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 307 eurot 44 senti (sealhulgas käibemaks 55

eurot 44 senti). Jätta see menetluskulu Aleksei Mihhejevi kanda.

Edasikaebamise kord

Käesoleva otsuse saab kassatsiooni korras vaidlustada prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja

või kannatanu advokaadi vahendusel. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva

jooksul alates ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Alekesi Mihhejevit süüdistatakse karistusseadustiku (KarS) § 1573 lg 1 järgi selles, et

ajavahemikul 7. augustist 2022 kuni 20. veebruarini 2023 otsis ta järjepidevalt vastu M.J.

tahtmist viimasega kontakti ning jälitas teda ja sekkus muul viisil kannatanu eraellu. Süüdistatav

häiris ja hirmutas kannatanut oluliselt. Süüdistus kätkeb 10 episoodi:

1) 7. augustil 2022 kella 21.30 kuni 22 paiku parkis süüdistatav Jõhvis enda auto nii, et see

takistas kannatanu auto liikumist, samuti süüdistatav karjus kannatanu peale ja solvas teda

kõrvalise inimese kuuldes;

2) 11. augustil 2022 kella 6.15 paiku viibis süüdistatav kannatanu elukoha juures ja kannatanut

nähes järgnes talle, süüdistatav peatas kaupluse juures enda auto selliselt, et see takistas

kannatanu auto liikumist; süüdistatav läks seejärel kannatanu sõiduki juurde ja nõudis, et

viimane avaks ukse, lisaks karjus, sõimas ning sülitas kannatanu suunal ja sülitas ka auto

peale ja tagus seda;

3) 11. augustil 2022 kell 13.57 saatis süüdistatav kannatanule veebi teel ähvardava sõnumi selle

kohta, kuidas kannatanu elu muutub põrguks;

4) ajavahemikul 13. august 2022 kell 23 kuni 14. august 2023 kell 10.47 sülitas süüdistatav

kannatanut autole, mis oli pargitud kannatanu elukoha juurde;

5) 31. augustil 2022 kella 6.05 paiku sõitis süüdistatav autoga kannatanu elukoha juurde ajal,

mil kannatanu oli majast väljumas; kannatanu ei julgenud majast välja minna ja kuulis,

kuidas süüdistatav solvas teda valjul häälel;

6) 9. septembril 2022 kella 7.30 paiku viskas süüdistatav kannatanu elukoha juures tema autole

unenäopüüdja;

7) 15. septembril 2022 kella 19.15 paiku järgnes süüdistatav enda autoga kannatanu autole kuni

viimase elukohani; teel sinna tegi süüdistatav ohtlikke manöövreid, mis hirmutas kannatanut;

kui kannatanu parkis enda auto elukohta, siis parkis süüdistatav enda auto tema kõrvale, tegi

kõrvalistuja akna lahti ja solvas valju häälega kannatanut teiste inimeste kuuldes ning lahkus

alles siis, kui kannatanu helistas Häirekeskusesse;

8) 16. novembril 2022 kella 22.59 paiku järgnes süüdistatav autoga kannatanu autole kuni

poeni, peatus kannatanu auto kõrval ja hakkas läbi avatud akna valju häälega kannatanut

solvama teiste inimeste kuuldes ning lahkus alles siis, kui kannatanu helistas

Häirekeskusesse;

9) 1. jaanuaril 2023 kella 1 paiku sõitis süüdistatav autoga korduvalt kannatanust mööda,

häirides teda; seejärel järgnes süüdistatav kannatanule ja tegi ühel hetkel auto akna lahti ning

sõimas ja solvas kannatanut; süüdisatav lahkus alles kannatanu Häirekeskusele tehtud kõne

peale;

10) 20. veebruaril 2023 kella 21.19 kuni 21.25 paiku sõitis süüdistatav kannatanu elukoha

juurde, peatas auto teise auto kõrval, kus istus kannatanu koos tuttavaga, ning solvas

kannatanut.

Maakohtu otsus

2. Viru Maakohtu 30. mai 2024. a otsusega mõisteti A. Mihhejev süüdi KarS § 1573 lg 1 järgi ja

teda karistati 10 kuu pikkuse vangistusega. Kohus määras, et KarS § 74 lg-te 1–3 alusel

pööratakse kohe täitmisele 2 kuud vangistust. Ülejäänud 8 kuud vangistust jäeti 1-aastase

katseajaga tingimisi täitmisele pööramata tingimusel, et süüdistatav ei pane toime uut tahtlikku

kuritegu ja järgib KarS § 75 lg-s 1 ette nähtud käitumiskontrolli nõudeid. Kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 3101 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1055 alusel kohaldati kannatanu eraelu

või muude isikuõiguste kaitseks lähenemiskeeldu 2 aastaks alates otsuse jõustumisest, keelates

süüdistataval kannatanule lähenemise ja temaga suhtlemise. Kohtu seisukohad ja tuvastatud

asjaolud olid lühidalt järgmised.

2(9)

3. Kohus pidas kirjalikke tõendeid usaldusväärseks. Samuti langesid omavahel ja teiste tõenditega

kokku kannatanu M.J. ja tunnistaja X.X. ütlused. Kõik episoodid on tõendatud kannatanu

ütlustega ja neid kinnitavate teiste tõenditega. Süüdistatava ütlusi usutavaks pidada ei saa, sest

need ei haaku teiste tõenditega ja on ennast õigustavad. Süüdistatav tunnistas, et suhtles

kannatanuga kõrgendatud toonil ja sõimas teda, kuid ei pea neid solvanguteks. Kannatanuga

tahtliku kontakti otsimist ja jälitamist ta ei tunnista.

4. Täidetud on KarS § 1573 lg 1 objektiivne koosseis. Süüdistatava käitumine oli suunatud teisele

inimesele, kannatanule, kellega ta otsis kontakti, lähenedes talle igakord, kui teda nägi.

Kannatanu ütles süüdistatavale, et ei soovi temaga suhelda, kuid süüdistatav otsis ikka

kannatanuga kontakti. A. Mihhejevit süüdistatakse poole aasta jooksul 10 episoodis. Süüdistatav

on järjepanu kannatanu eraellu sekkunud. Olemas on ka koosseisupärane tagajärg, sest

kannatanu tundis hirmu, alandust ja oli väga häiritud süüdistatava käitumisest. Ta pani teod

toime otsese tahtlusega, sest otsis tahtlikult kannatanuga pikema aja jooksul kontakti, mille

tagajärjeks oli kannatanu hirmutamine, alandamine ja häirimine. Süüdistatav oli teadlik, et

kannatanu ei soovi temaga suhelda, ent sekkus siiski järjepidevalt ja sihikindlalt kannatanu

eraellu, alandas ja oluliselt häiris tema elu. Süüdistatav näitas seda, kuidas ta kannatanusse

suhtub, ka enda käitumisega kohtuistungil. Süüdistatav segas kannatanule pidevalt vahele ning

kannatanu oli sellisest käitumisest häiritud ja kartis teda.

5. Karistuse mõistmisel hindas kohus süüdistatava süüd keskmisest suuremaks, sest ta pani teod

toime pikema aja jooksul ja sihikindlalt. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid pole.

Süüdistatava käitumine ei toonud kaasa raskeid tagajärgi. Süüdistataval on kolm arhiveeritud

karistust, sh isikuvastaste kuritegude eest.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Apellatsioon

6. Maakohtu otsuse vaidlustas kaitsja, kes taotleb selle tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist

või rahalise karistuse mõistmist või vangistuse mõistmise korral selle tingimisi täitmisele

pööramata jätmist või asendamist üldkasuliku tööga. Apellandi väited on lühidalt järgmised.

7. Maakohus kohaldas valesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt menetlusõigust. Süüdistatava ja

kannatanu kohtumised süüdistuses märgitud ajavahemikul ei täida ahistava jälitamise

objektiivset ega subjektiivset koosseisu KarS § 1573 lg 1 järgi. Selle sätte mõte pole käsitada

ahistava jälitamisena igasugust kontakti ebameeldiva inimesega. Korduv või järjepidev kontakti

otsimine või muul viisil teise isiku tahte vastaselt tema eraellu sekkumine on karistatav vaid siis,

kui selle eesmärk või tagajärg on teise isiku hirmutamine või muul viisil oluliselt häirimine. See

peab nii näima ka objektiivsele kõrvalseisjale, mitte ainult kannatanule. Süüdistatav ja

kannatanu elasid sisuliselt kõrvuti asuvates majades, mistõttu oli nende kokkusattumine aeg-ajalt

paratamatu. Süüdistuses toodud 10 episoodist mitte ükski ei anna alust süüdistatavat KarS § 1573

lg 1 järgi süüdi tunnistada. Kohtuotsus tugineb suuresti vaid kannatanu ebausaldusväärsetele

ütlustele. Kannatanu kasutas süüdistatavat ära, sest ühistele tulevikuplaanidele vaatamata leidis

kannatanu endale uue kaaslase. Samuti ei võtnud maakohus kannatanu tütre tunnistajana antud

ütluste hindamisel arvesse, et tunnistaja oli alaealine ja kannatanu poolt mõjutatav.

8. Lisaks eksis maakohus tõendite hindamisel, kui jättis süüdistatava ütluste usaldusväärsuse

hindamisel kõrvale kõik kaitsja tõendid ja väited. Süüdistatava ütlused on usaldusväärsed. Tema

sõnul polnud ükski süüdistuses kirjeldatud kohtumine süüdistatava jaoks ette kavatsetud ega

3(9)

otsitud. Asjaolu, et kannatanule süüdistatav ühest hetkest enam ei meeldinud, ei anna põhjust

rääkida tema kokkupuutumisel kannatanuga ahistavast jälitamisest.

9. Kohus rikkus ka süüdistatava kaitseõigust, kui eemaldas ta 15. aprillil 2024 istungilt, mille tõttu

ei saanud süüdistatav kannatanut ega tunnistajaid küsitleda. Süüdistatava rikkumine polnud nii

oluline. Kohus pidanuks kasutama leebemaid abinõusid. Samuti rikkus kohus ristküsitluse

sätteid, kui võttis KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel tõendina vastu süüdistusaktis nimetamata

kannatanu kohtueelses menetluses ülekuulamise juurde lisatud fotod. Kohus poleks tohtinud

võtta vastu 16. aprillil 2024 toimunud istungil 2016. a kohtuotsust ja X.X. telefoni väljatrükki

15. septembri 2022. a sõnumist. Sellega rikkus kohus KrMS § 297.

10. Karistus on liiga karm. Seadusandja on ahistava jälitamise eest näinud ette suhteliselt leebe

karistuse. Kuigi KarS § 1573 lg 1 võimaldab mõista ka kergema karistuse kui vangistuse, ei ole

maakohus põhjendanud, miks tuleb süüdistatavat karistada vangistuse, liiati osaliselt reaalse

vangistusega. See pole vastavuses teiste samasuguste süütegude eest mõistetud karistustega.

11. Kaitsjale jääb ka ebaselgeks, et kui kannatanu pöördus politsei poole juba 2022. aasta augustis,

siis miks jätkus süüdistatavale süüks arvatud ahistav jälitamine ka 2022. aasta septembris.

Kuriteo tõkestamise ja isiku vastutusele võtmise asemel palus menetleja uute sündmuste korral

helistada Häirekeskusesse, et koguda täiendavaid tõendeid. Sellest jääb mulje, et ei suudetud

õigel ajal otsustada, kas saab üldse kuriteost kõneleda.

Prokuratuuri seisukoht

12. Prokuratuuri esindaja palub jätta apellatsiooni rahuldamata, leides, et vaidlustatud otsus on

seaduslik ja põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(a) Sissejuhatus

13. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatav pani toime talle süüks arvatud kuriteo.

Vaidlustatud otsuses on süüditunnistamise aluseks olevad asjaolud tuvastatud nõuetekohaselt ja

apellatsiooni väited ei tingi tõendite ümberhindamist. Samuti ei teinud maakohus karistust

mõistes selliseid kaalutlusvigu, mis tooksid kaasa karistuse muutmise. Ringkonnakohus ei korda

KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel kõiki maakohtu asjakohaseid ja nõustumisväärseid põhjendusi, ent

täiendab mõnel määral vaidlustatud otsust. Kolleegium käsitleb kõigepealt süüdistatava

maakohtu istungilt ajutise eemaldamise (b) ja seejärel apellatsioonis toodud tõendite

usaldusväärsuse küsimust (c). Siis kujundab ringkonnakohus seisukoha ahistava jälitamise

objektiivse ja subjektiivse koosseisu täidetuse (d) ning mõistetud karistuse suhtes (e), peale mida

võtab apellatsioonimenetluse kokku ja lahendab kaitsja riigi õigusabi taotluse (f).

14. Apellatsioonis on muu hulgas märgitud, et süüdistatava väidetav ahistav jälitamine jätkus ka

pärast kannatanu politsei poole pöördumist, kuigi menetleja võinuks kohe asuda kuritegu

tõkestama. Ringkonnakohus peab seda väidet kohatuks ja leiab, et süüdistatava süüküsimuse

lahendamist see ei mõjuta. Seetõttu jääb kõnealune kaitseväide edasise tähelepanuta.

(b) Süüdistatava maakohtu istungilt ajutine eemaldamine

15. Kaitsja möönab, et süüdistatav rikkus kohtuistungi korda, kuid on arvamusel, et rikkumine

polnud nii oluline ja piisanud oleks näiteks rahatrahvi määramisest. Kolleegium sellega ei

nõustu. Süüdistatava kohtuistungilt ajutine eemaldamine oli põhjendatud. Süüdistatav segas

4(9)

korduvalt istungipidamist (nt segas vahele kaitsjale (KoTo, tl 20), käitus lugupidamatult

kannatanu suhtes (KoTo, tl 20 pd), segas vahele prokuröri tõendi esitamisele (KoTo, tl 22) ning

kannatanu ristküsitlusele (KoTo, tl 25 pd)). Maakohus kutsus teda korduvalt korrale ja hoiatas

istungikorra rikkumisega kaasnevate võimalike tagajärgede eest, sh asja edasi arutamist ilma

temata (vt nt KoTo, tl 20 ja 20 pd, 22 ja 25 pd). KrMS § 269 lg 1 sätestab, et kui süüdistatav

rikub kohtuistungi korda ega täida kohtuniku korraldust, võib kohtumääruse alusel 1) ta ajutiselt

või kogu istungi ajaks saalist eemaldada; 2) kohaldada talle kuni 10 päeva aresti või rahatrahvi.

Seega oli maakohtul võimalik süüdistatav ka kogu istungi ajaks saalist eemaldada või kohaldada

aresti, ent kohus otsustas valida nendega võrreldes leebema abinõu, eemaldades süüdistatava

kohtuistungilt ajutiselt. Kohus ei teinud niimoodi talitades kaalutlusviga ja süüdistatava

käitumist silmas pidades nõustub kolleegium maakohtu valitud abinõuga.

16. Kaitsja heidab maakohtule ette, et süüdistatava eemaldamisega istungilt võeti temalt võimalus

esitada kannatanule ja tunnistajatele küsimusi. Kolleegium märgib sellele vastates, et süüdistatav

põhjustas sellise olukorra enda käitumisega ise. Lisaks on oluline tähele panna, et süüdistatava

kaitsja sai kannatanut ja tunnistajaid küsitleda. Osutamist väärib seegi, et süüdistatavale anti

võimalus isikute ristküsitlust kajastavate kohtuistungi protokolliga tutvuda, kuid süüdistatav

seda teha ei soovinud (vt KoTo, tl 35).

(c) Tõendite usaldusväärsus

17. Kolleegium ei nõustu kaitsja hinnanguga kannatanu ütluste usaldusväärsusele. Kaitsja

põhjendab seda justkui sellega, et süüdistatav ja kannatanu said suhtes olles hästi läbi, kuid ühel

hetkel kasutas kannatanu süüdistatavat ära, kui ta otsustas (pealtnäha ootamatult) süüdistatavaga

tehtud ühiste tulevikuplaanide osas ümber ja nendevahelise suhte lõpetada. Kolleegium leiab, et

kaitsja osutatud võimalikku ärakasutamist pole millegagi kindlaks tehtud ja isegi kui see nii

oleks, ei näitaks see iseenesest kannatanu ütluste ebausaldusväärsust. Hinnangut sellele, kas

ütlused on usaldusväärsused, võib mõjutada ütluste haakumine teiste tõenditega (vt nt RKKK

18.02.2013, 3-1-1-89-12, p 14 ja 27.06.2016, 3-1-1-49-16, p 19). Oluline on ka see, kas ütlused

on järjepidevad või sisaldavad vasturääkivusi ja kas ütluste andja on erinevatel

menetlusetappidel andnud samasisulisi või lahknevaid ütlusi (vt nt RKKK 28.01.2022, 1-20-

9406/41, p 13 koos viitega). Ütluste usaldusväärsus sõltub muu hulgas ütluste andja

isikuomadustest ja tajumise asjaoludest. Ütluste usaldusväärsust kinnitab see, kui ütluste andja

suudab üksikasjalikult osutada juhtumi asjaoludele, reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud

vestlusi ning rääkida ka kaasuvatest asjaoludest, mis polegi kuriteoga iseenesest seotud (vt

RKKK 28.01.2022, 1-20-9406/41, p 13). Samuti tuleb tähelepanu pöörata ütluste elulisele

usutavusele ehk siis sellele, milline on ütluste tõepära üldine tõenäosus, sest vaid nii saab kohus

anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega (vt RKKK

22.02.2016, 3-1-1-109-15, p-d 109–113 ja 18.02.2013, 3-1-1-89-12, p 14). Apellatsioonist ei

nähtu midagi sellist, mis osutaks kannatanu ütluste ebajärjepidevusele, vasturääkivustele,

märgatavale detailivaesusele või olulisele vastuolule mõne teise tõendiga peale süüdistatava

ütluse või sellele, et need pole eluliselt usutavad. Kannatanu andis kohtus ristküsitlusel

ühetaolisi ja piisava üksikasjalikkusega ütlusi, mis kõlavad kokku näiteks kirjalike tõenditega (vt

ka maakohtu otsus lk 4–5). Kannatanu räägitu ei jäta muljet millegi väljamõtlemisest või

moonutamisest (vt KoTo, tl 22–25 pd, tl 28–29 pd). Kolleegium ei näe kokkuvõttes põhjust

kannatanu ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks.

18. Kaitsja leiab sedagi, et maakohus võttis kannatanu ristküsitlusel lubamatult tõendina vastu

kannatanu kohtueelse ülekuulamise protokollile lisatud fotod. Maakohus võttis fotod vastu

prokuröri taotlusel, juhindudes KrMS § 288 lg 9 p-st 3 (vt KoTo, tl 23 pd). Apellatsioonis on

leitud, et fotod pole tõendina lubatavad, kuna neid ei märgitud süüdistusaktis eraldi tõenditena.

5(9)

Kolleegium seda seisukohta ei jaga, sest süüdistusaktis on tõendite loetelus kirjas kannatanu 31.

augusti ja 14. septembri 2022. a ülekuulamise protokoll, mille lisana on märgitud fototabel (vt

süüdistusakti lk 2). Seetõttu ei saa maakohtule ette heita tõendite kogumise korra rikkumist.

19. Lisaks on kaitsja arvamusel, et maakohus ei võtnud arvesse kannatanu tütre X.X. ütluste

hindamisel tema vanust süüdistatava tegude toimepanemise ajal ja kannatanu mõju tema üle.

Vaidlustatud otsuses on X.X. ütlusi analüüsitud ja leitud, et neist ei nähtu vastuolusid ning need

langevad kokku nii kannatanu ütluste kui ka teiste tõenditega (vt maakohtu otsus lk 4–6).

Tähelepanu väärib seegi, et kaitsja ise soovis X.X. ristküsitlemist (KoTo, tl 20 pd).

Süüdistatavale süüks arvatavate tegude ajal oli X.X. 17-aastane ja kohtus ristküsitlemise ajaks

juba täisealine. Miski ei osuta sellele, et X.X. oleks oma ema mõjul andnud kallutatud ütlusi.

Kolleegium märgib sedagi, et apellatsioon on osalt ka vastuoluline. Kui ühest küljest peab

kaitsja X.X. ütlusi küsitavaks, siis teisalt kirjeldavad kaitsja arvates süüdistatava ja kannatanu

vahelist suhet kõige täpsemini just X.X. sõnad (vt apellatsiooni lk 3). Kolleegiumi hinnangul

pole lisaks kannatanu ütlustele ka X.X. ütluste tõelevastavuses põhjust kahelda.

20. Kaitsja kritiseerib muu hulgas maakohtu otsustust võtta kohtuistungil täiendava tõendina vastu

X.X. 15. septembri 2022. a saadetud sõnumi väljatrükk ja Viru Maakohtu 4. aprilli 2018. a

otsus süüdistatava 2016. ja 2017. aastal toime pandud kuritegude kohta (apellatsioonis on

ekslikult märgitud „arhiveeritud 2016 kohtuotsuse“, vt apellatsiooni lk 5). Täiendavate tõendite

kogumise korra sätestab KrMS § 297. Selle sätte lõike 2 järgi peab kohtumenetluse pool

põhjendama täiendavate tõendi kogumise vajadust ja seda, miks ta pole tõendit juba varem

esitanud. Prokurör selgitas maakohtu istungil, et ta sai kõnealusest sõnumi väljatrükist teada

alles kohtumenetluse ajal ja esitas selle kohtule esimesel võimalusel (täpsemini pärast väljatrüki

tõlkimist) (vt KoTo, tl 33). Kolleegium märgib, et kaitsepoolele oli teada prokuratuuri soov

tõendada süüdistust muu hulgas X.X. ütlustega. Ehkki alles kohtumenetluses selgus, et olemas

on X.X. ütlusi kinnitav tõend, millest prokurör varem ei teadnud ja mida ta soovis maakohtule

esitada, ei rikutud selle tõendi esitamise ja vastuvõtmisega kaitseõigust. Kaitsja sai kõnesoleva

tõendi vastuvõtmist vaidlustada ja sellega tõendatavat asjaolu ümber lükata. Kolleegium leiab, et

maakohus ei rikkunud KrMS §-s 297 sätestatut. Pealegi on vaidlustatud otsuses veenvalt

näidatud, miks kohus otsustas osutatud tõendi vastu võtta (vt maakohtu otsuse lk 7). Kolleegium

ei näe rikkumist ka Viru Maakohtu 4. aprilli 2018. a otsuse tõendina vastuvõtmisel (vt KoTo, tl

40), ehkki see pole asja lahendamise seisukohalt oluline, kuna maakohus ei tuginenud sellele

otsusele.

21. Maakohus luges süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks ja jättis need kõrvale. Vaidlustatud

otsuses on toodud süüdistatava ütluste olulised vastuolud teiste tõenditega ja kolleegium ei pea

vajalikuks seda osa korrata (vt maakohtu otsuse lk 5–8). Kaitsepool ei esitanud maakohtule

tõendeid, mis kinnitaksid süüdistatava ütlusi. Ka apellatsiooni põhjal pole võimalik maakohtuga

võrreldes teistsugusele järeldusele jõuda.

(d) Koosseisupärasus

22. Kaitsja leiab apellatsioonis, et süüdistuses kirjeldatu ei täida KarS § 1573 lg 1 objektiivset ega

subjektiivset külge. Kolleegium seda seisukohta ei jaga.

23. Kaitsjaga võib nõustuda selles, et ahistav jälitamine pole igasugune kontakt ebameeldiva

inimesega. Samas aga nähtub vaidlustatud otsuses tuvastatud faktilistest asjaoludest, et

süüdistatava ja kannatanu kokkupuutumised polnud lihtsalt väheolulised kontaktid. Maakohus

tuvastas usaldusväärsetele tõenditele tuginedes, et süüdistatav otsis kannatanuga pidevalt

kontakti, ka mujal kui nende kodude läheduses. Juhuslikel kohtumistel läks süüdistatav ise

6(9)

kannatanu juurde või otsis muul viisil võimalust temaga kokku puutuda. Süüdistatav solvas mitu

korda kannatanut ja tegi seda ka teiste inimeste juures viibimise ajal, karjus tema peale, sülitas

kannatanu suunal, järgnes talle, saatis ähvardava sisuga sõnumi, tekitas kannatanule liikluses

ohtliku olukorra, käis kannatanu teadmata tema auto juures, sülitas autole ja lõi seda. Sellist

käitumist ei saa pidada isegi mitte piiripealseks juhtumiks, vaid objektiivselt juba täiesti ilmseks

ahistavaks jälitamiseks KarS § 1573 lg 1 mõistes.

24. Kannatanu väljendas algusest peale süüdistatavale korduvalt, et ta ei soovi süüdistatavaga peale

lahkuminekut suhelda (KoTo, tl 22 pd–23). Selleks pöördus kannatanu isegi politseisse ja andis

mitu korda Häirekeskusele teada, kui süüdistatav temaga kontakti otsis. Seetõttu pole kahtlustki,

et süüdistatav sekkus kannatanu eraellu tema tahte vastaselt. Süüdistatava ja kannatanu suhte

lõppemise tingis tema agressiivne käitumine (KoTo, tl 22 pd). Vaatamata sellele, et kannatanu

palus korduvalt süüdistataval end rahule jätta, otsis süüdistatav kannatanuga pea poole aasta

jooksul kontakti ja sekkus tema eraellu, tehes seda järjepidevalt viisil, mis kannatanut ilmselgelt

oluliselt häiris, sh hirmutas ja alandas (solvamine, karjumine, sülitamine jne). Näiteks sõnas

kannatanu 11. augustil 2022 toimunu kohta, kuidas süüdistatav sõitis talle järele, parkis enda

auto kannatanu auto ette, tuli tema auto juurde ja hakkas kannatanut valju häälega solvama,

mispeale pani kannatanu autouksed lukku ja palus end rahule jätta. See aga süüdistatavat ei

heidutanud, vaid ta tiris linke, tagus autot jalgadega ja lõhkus väidetavalt peegli (vt maakohtu

otsuse lk 5). 15. septembril 2022 juhtus nii, et süüdistatav sõitis kannatanu autole järele ja soovis

teda just nagu sõiduteelt välja puksida, ise samal ajal žestikuleerides ja naeratades, kuni tegi

kaks järsku liigutust, suurendas kiirust ja sõitis minema (vt maakohtu otsuse lk 6). Kannatanu

teadis süüdistatava vägivallategudest viimase endise abikaasa suhtes (KoTo, tl 25). Seega ei saa

rääkida pelgalt kannatanu järsust meelemuutusest, vaid süüdistatava enda käitumine oli

objektiivselt selline, mis tekitanuks hirmu, alandaks ja häiriks muul viisil oluliselt ka

objektiivset kõrvalseisjat. Kolleegium osutab, et kuigi süüdistuses on räägitud kannatanu

hirmutamisest ja olulisest häirimisest, tuvastas maakohus koosseisupärase tagajärjena ka

kannatanu alandamise (vt maakohtu otsus lk 8). Kohus võis seda teha, sest see puudutab üksnes

materiaalõiguslikku hinnangut süüdistuses märgitud ja kohtu tuvastatud faktilistele asjaoludele,

ilma et kohus oleks irdunud süüdistusest või muutnud kuriteo kvalifikatsiooni KrMS § 268 lg-te

5 ja 6 järgi.

25. Menetletava juhtumi asjaoludel saab lugeda tuvastatuks ka süüdistatava otsese tahtluse, mis

täidab KarS § 1573 subjektiivse koosseisu. Ta teadis, et kannatanu ei taha temaga suhelda ega ka

muul viisil kokku puutuda. Kannatanu oli seda süüdistatavale korduvalt selgelt ja ühemõtteliselt

väljendanud ning ta näitas seda süüdistatavale ka enda käitumisega välja. Hoolimata kannatanu

korduvatest palvetest end rahule jätta, jätkas süüdistatav erineval moel kannatanuga kontakti

otsimist ja tema olulist häirimist, nt kannatanu solvamist ja tema peale karjumist, talle

järgnemist, kannatanu auto liikumise takistamist jne. Süüdistatav teadis, et selliselt käitudes

sekkub ta kannatanu tahte vastaselt tema eraellu ja häirib sellega oluliselt kannatanut, tekitades

temas hirmu ja alandades teda, ning süüdistatav tahtis seda.

(e) Karistus

26. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ka karistuse osas. KarS § 1573 lg 1 näeb ette

rahalise karistuse või kuni 1-aastase vangistuse. Vaidlustatud otsuses on nõuetekohaselt

põhjendatud, miks tuleb süüdistatavat karistada 10-kuulise vangistusega ja pöörata sellest 2

kuud kohe täitmisele. Kolleegium täiendab aga mõnevõrra maakohtu põhjendusi.

27. Nii karistuse liigi kui ka selle määra valik ning karistusest tingimisi vabastamine peab põhinema

KarS § 56 lg 1 mõistes hinnangul süüdistatava süü suurusele, samuti võimalusel mõjutada teda

7(9)

edaspidi kuritegudest hoiduma (eripreventsioon) ja õiguskorra kaitsmise huvidel

(üldpreventsioon). Karistuse mõistmisel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust

kergendavad ja raskendavad asjaolud. Hinnates süü suurust, tuleb aluseks võtta kuriteo asjaolud,

sh toime pandud tegu ja tagajärg ning süüdistatava käitumise motiiv ja eesmärk. Eripreventiivne

kaalutlus on hinnang selle kohta, kuidas kõige tõhusamalt muuta süüdistatava hoiakuid ja hoida

ära tema edasist õigusvastast käitumist. Eripreventiivsed kaalutlused võivad väljenduda

varasemas kuritegude toimepanemises ja prognoosis süüdistatava edasise käitumise suhtes.

Üldpreventsioon tingib karistuse korrigeerimise juhul, kui seda nõuavad erandlikult õiguskorra

kaitsmise huvid. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegium 13.12.2019, 1-18-7276/80, p 26,

20.06.2022, 1-20-6745/88, p 62 ja 03.04.2023, 1-22-227/66, p 12.)

28. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatava süü on keskmisest suurem. Ta sekkus poole

aasta jooksul järjepidevalt kannatanu tahte vastaselt viimase eraellu. Süüdistatav karjus

kannatanu peale ja solvas teda korduvalt ning tegi seda ka teiste kuuldes, takistas kannatanu auto

liikumist, sülitas korduvalt kannatanu suunal, saatis talle ähvardava sõnumi ja järgnes

kannatanule. A. Mihhejevit ei heidutanud kannatanu korduvad väljaütlemised, et süüdistatav

temaga kontakti ei otsiks. Isegi politsei poole pöördumine ei mõjutanud teda, et ta jätaks

kannatanu rahule. Ometi ei näe A. Mihhejev ise, et ta oleks midagi valesti teinud. Süüdistatav ei

adu tehtu tõsidust ja hoopis õigustab seda. Ka maakohtu istungil käitus ta kannatanu suhtes

lugupidamatult, sh teda solvates. Lisaks mõjutavad süüdistatava karistust tema varem toime

pandud kuriteod. Kuigi tal pole kehtivaid kriminaalkaristusi, on tema kolmest arhiveeritud

karistusest viimane mõistetud ähvardamise ja lähisuhtes toimepandud kehalise väärkohtlemise

eest (KoTo, tl lk 5, Viru Maakohus 04.04.2018, 1-17-9105/9). Nende kuritegude eest karistati

süüdistatavat vangistusega, mis jäeti tingimisi täitmisele pööramata. Aga ka siis ei täitnud

süüdistatav talle pandud kohustusi, mis tingis kriminaalhooldaja erakorralise ettekande (Viru

Maakohus 27.03.2019, 1-17-9105/27, lk 4). Ehkki karistus jäeti täitmisele pööramata, näitab see,

et süüdistatavale on antud võimalus end parandada, kuid ta ei teinud seda. Mõju pole avaldanud

ka käimasolev kriminaalmenetlus, võttes arvesse süüdistatava käitumist kohtumenetluses ja

eneseõigustamist. Arvestades talle süüks arvatavate kuritegude asjaolusid, varem toime pandud

kuritegusid ja nende eest mõistetud karistust, mis teda heidutanud pole, tuleb vangistus pöörata

osaliselt täitmisele.

29. Kaitsja esitas apellatsioonis väite, et maakohtu mõistetud karistus ei vasta kohtupraktikale.

Kaebuses pole aga toodud selle kinnituseks näiteid kohtupraktikast ega põhjendatud seda ka

millegi muuga. Seetõttu ei vääri kõnealune kaitseargument tähelepanu ja süüdistatava karistust

see ei muuda.

(f) Kokkuvõte ja menetluskulu

30. Eelneva põhjal ja KrMS § 337 lg 1 p-st 1 juhindudes jätab Tartu Ringkonnakohus Viru

Maakohtu 30. mai 2024. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

31. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu määramiseks kokku 527,04 euro

ulatuses (sh käibemaks 95,04 eurot). Taotluses on kirjas, et kaitsjal kulus maakohtu otsusega

tutvumisele ja analüüsile 1 tund ja apellatsiooni koostamisele 5 tundi. Kaitsja taotleb selle eest

432 eurot, millele lisandub käibemaks.

32. Kuigi apellatsioonis esitatud kaitseväited ei too kaasa vaidlustatud otsuse muutmist, ei saa

kaitsja argumente pidada ilmselgelt kohatuteks. Küll aga on suur osa apellatsiooni väidetest

kõlanud juba maakohtus asja arutamisel ning mitu seisukohta on esitatud ilma sisuliste

põhjendusteta (nt menetlusõiguse rikkumine KrMS § 297 alusel täiendava tõendi vastuvõtmisel

8(9)

või süüdistatava karistuse mittevastavus kohtupraktikale). Kolleegium leiab ca 7-leheküljelise

apellatsiooni mahtu ja selles sisalduvaid argumente silmas pidades, et apellatsiooni

koostamiseks kulunud vajalik aeg oli maksimaalselt 150 minutit. Järelikult moodustab riigi

õigusabi tasu kokku (sh maakohtu otsusega tutvumise, analüüsi ja apellatsiooni koostamise eest)

252 eurot, millele lisandub käibemaks 55,44 eurot, kogusumma on seega 307,44 eurot. Kuna

ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 märgitud lahendi, jääb apellatsioonimenetluse kulu

KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatava kanda.

33. Kolleegium selgitab, et kui süüdistatav ei tasu 307,44 eurot ühe kuu jooksul alates käesoleva

otsuse jõustumisest makseinfo lehel märgitud arvelduskontole, saadetakse kohtuotsuse ärakiri

KrMS § 423 ja § 417 lg 2 alusel kümne päeva jooksul selle saamisest arvates kohtutäiturile

sissenõudmiseks.

Mario Truu

Ingrid Kullerkann

Ingeri Tamm

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)